52011PC0737

SELETUSKIRI

1. ETTEPANEKU TAUST

Sissejuhatus

29. juunil 2011 võttis komisjon vastu ettepaneku nõukogu otsuseks […/…] Euroopa Liidu omavahendite süsteemi kohta (edaspidi „2014. aasta omavahendite otsus”)[1]. Kõnealune ettepanek hõlmas uute omavahendite loomist (edaspidi „uued käibemaksupõhised omavahendid”); need omavahendid peaksid põhinema kogu Euroopa Liidus „osa[l] käibemaksust” kaubatarnete ja teenuste osutamise pealt, soetatud ja imporditud kaupade pealt, „mille suhtes kohaldatakse igas liikmesriigis […] harilikku käibemaksumäära”. Komisjon kinnitas, et ta esitab asjaomased üksikasjalikud määrused 2011. aasta lõpuks.

Käesoleva ettepaneku eesmärk on kehtestada kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping”) artikli 322 lõikega 2 meetod, mida liikmesriikidel tuleks kasutada kõnealuste uute omavahendite arvutamisel, ja menetlused nende ELi eelarve jaoks kättesaadavaks tegemiseks. Kõnealune kord täiendab 2014. aasta omavahendite otsuse sätteid ning ELi toimimise lepingu artikli 311 neljanda lõigu kohaselt sätestatud rakendusmeetmeid seoses kontrolli ja järelevalve ning täiendavate aruandlusnõuetega[2].

Käesolevas ettepanekus toetutakse varasematele kogemustele käibemaksupõhiste omavahendite haldamisel. Selle eesmärk on lihtsustada riikide osamaksude arvutamist, vähendades seeläbi halduskulusid, parandades samal ajal läbipaistvust ning hõlbustades vahendite demokraatlikku kontrolli, mille abil edendatakse tegelikku seost ELi käibemaksupoliitika, liikmesriikide rahanduse ja ELi eelarve rahastamise vahel.

Uus arvutusmeetod

Aluspõhimõtted

Ettepanekus esitatud uus arvutusmeetod koosneb järgmisest neljast põhietapist.

- Meetodi kasutamisel lähtutakse kõige kindlamatest ja kergemini kättesaadavatest andmetest – liikmesriikide käibemaksu laekumise näitajatest. Selle tagamiseks, et arvesse võetakse üksnes käibemaksu laekumist, tuleb umbes pooltel liikmesriikidest korrigeerida jätkuvalt oma andmeid, et välistada viiviste ja trahvide kajastamine. Lisaks tuleb väiksel osal liikmesriikidest jätkata ka korrigeerimiste tegemist, et võtta arvesse ülemereterritooriume, mõnele äärealale võimaldatud käibemaksu erikäsitlust ning käibemaksusüsteemi kaudu makstavaid toetusi.

- Maksimaalse lihtsuse ja läbipaistvuse ning samas minimaalsete halduskulude saavutamiseks tehakse ettepanek, et komisjon korraldab lõpptarbimiseks ettenähtud hariliku maksumääraga maksustatavatelt tarnetelt (st mis on toodetud kodumajapidamistele või muudele üksustele, kellel ei ole õigust neilt sisse nõutud käibemaksu maha arvata) laekuva kõigis liikmesriikides hariliku käibemaksumääraga käibemaksu ühtse, kogu ELi hõlmava keskmise proportsionaalse osa arvutamise. Prognoositavuse tagamiseks tuleks ühe finantsraamistiku jooksul kasutada sama keskmist.

- Liikmesriigid kohaldavad ühtset, kogu ELi hõlmavat keskmist proportsionaalset osa oma korrigeeritud laekumiste suhtes. Sellest tulenev maksustatavate käibemaksulaekumiste summa arvutatakse iga liikmesriigi tegelikku harilikku käibemaksumäära kasutades ümber maksu mittesisaldavaks baasväärtuseks.

- Kui maksustav baasväärtus on kindlaks tehtud, kasutatakse tegeliku osamaksu arvutamiseks osa, mis on sätestatud omavahendite otsuse rakendusmääruses. Maksustatavat baasväärtust kunstlikult ei piirata.

Kokkuvõttes teevad liikmesriigid igal kuul lihtsa arvutuse, kasutades oma asjaomase kuu (korrigeeritud) käibemaksulaekumisi, komisjoni esitatavat lõpptarbimiseks ettenähtud hariliku maksumääraga maksustatavate tarnete eest saadud käibemaksulaekumiste ühtset ELi keskmist proportsionaalset osa, oma harilikku maksumäära ning uute käibemaksupõhiste omavahendite jaoks määratletud osa.

Peamised eelised praeguse meetodi ees

Käibemaksupõhiste omavahendite arvutamiseks praegu kasutatava meetodiga võrreldes on kõnealusel lihtsustatud meetodil kolm peamist eelist:

- Sellega vähendatakse paranduste arvu, mida liikmesriikidel tuleb teha oma käibemaksulaekumistes. Enam ei ole vaja teha parandusi kindla maksumääraga põllumajandusskeemide suhtes. Praegune parandusmeetod on väga keeruline, kuid lõpptulemuseks on vähe korrektsioone – 2009. aastal moodustasid need kõikide liikmesriikide (välja arvatud kahe) puhul alla 1 % kõikidest laekumistest. Samamoodi ei nõuta enam parandust astmeliste maksusoodustusskeemide puhul.

- Sellega välistatakse vajadus arvutada hüvitisi. See on õigustatud, sest ilmselt ei ole eri korrigeerimistel üldiselt olnud liikmesriikide osamaksudele erilist mõju (eriti pärast kogurahvatulul põhinevate omavahendite osa arvessevõtmist) vaatamata sellele, millist halduskoormust need liikmesriikidele tekitavad[3].

Praktikas ei nõuta enam 18 hüvitist hõlmavat punkti, mille maksustamise või mittemaksustamise üle anti direktiivis 2006/112/EÜ liikmesriikidele võimalus valida, sest nüüd keskendutakse järjepidevalt üksnes hariliku maksumääraga maksustatavatele tarnetele.

Samuti kaotatakse mõnes liikmesriigis kohaldatavad muud hüvitised. Siia kuuluvad ka registreerimiskünnise erinevustega seotud hüvitised, millel on oluline tulemus üksnes kahes liikmesriigis ning mille tähtsus väheneb, kui ettepaneku kohaselt keskendutakse hariliku maksumääraga maksustatavatele tarnetele. Samamoodi kaovad väga keerulised ettevõtjatele kuuluvate sõidukite sisendkäibemaksu maksustamislahendustega seotud hüvitiste süsteemid. Hüvitisi arvutatakse suuremas osas liikmesriikidest, kuid käibemaksupõhiste omavahendite osamaksude tegelikku vähenemist iga liikmesriigi puhul saab hinnata väiksemaks kui kolm sajandikku 1 %-st.

Juhul, kui tuleks teha korrigeerimisi olukordade tõttu, mil ELi õigust on rikutud, tegeldakse nendega edaspidi laekumiste korrigeerimise teel.

- Kui keskendutakse sellistele lõpptarbimiseks ettenähtud tarnetele, mida järjepidevalt maksustatakse üksnes hariliku käibemaksumääraga, ning selliste tehingute jaoks hakatakse tsentraliseeritult arvutama ühtset keskmist proportsionaalset osa kogu ELis, kaob liikmesriikidel vajadus arvutada kaalutud keskmist määra.

Seega lihtsustab kavandatav meetod süsteemi väga palju, muutes selle läbipaistvamaks ja prognoositavamaks, kusjuures andmete täpsuses kaotatakse sealjuures võrdlemisi vähe.

Uute käibemaksu põhiste omavahendite ELi eelarve jaoks kättesaadavaks tegemine

Aluspõhimõtted

Kavandatav kord omavahendite kättesaadavaks tegemiseks ning muude raamatupidamis- ja haldusküsimuste lahendamiseks on varasema käibemaksupõhiste omavahendite korra ja traditsiooniliste omavahendite korra asjakohaste elementide kombinatsioon. Esile tuleb tõsta ettepaneku kaht peamist tunnusjoont:

- õigus omavahenditele tekib alles siis, kui asjaomased tulud on liikmesriigile laekunud. Sellega luuakse otsene ja automaatne seos riigi käibemaksulaekumiste ja majandustingimuste ning ELi eelarve vahel. Uusi käibemaksupõhiseid omavahendeid mõjutavad otseselt ELi ja riiklik käibemaksupoliitika;

- selleks et omavahendeid oleks võimalik kiiremini ja tõhusamalt sisse nõuda, tehakse ettepanek, et tulud tehakse kättesaadavaks kuuaruannete süsteemi kaudu, nähes ette kindla kuupäeva, milleks omavahendite summad tuleb kättesaadavaks teha. Summad kantakse üle samale kontole, mida kasutatakse muude omavahendite puhul.

Selles kontekstis tuleks ka märkida, et käibemaksu tulevikku käsitleva rohelise raamatuga[4] pani komisjon aluse käibemaksusüsteemi reformi algatusele, et muu hulgas laiendada maksubaasi ning piirata pettusi ja maksudest kõrvalehoidumist. Kavandatav uus käibemaksupõhiste omavahendite süsteem on piisavalt paindlik, et jätkata tööd kõnealusest reformist tulenevate muudatustega.

Peamised eelised praeguse süsteemi ees

Kavandatav menetlus uute käibemaksupõhiste omavahendite ELi eelarve jaoks kättesaadavaks tegemiseks on palju lihtsam ja läbipaistvam kui praeguste käibemaksupõhiste omavahendite puhul.

Liikmesriikide tegelike laekumiste kasutamine välistab vajaduse prognooside ja hilisemate korrigeerimiste järele ning käibemaksusaldo arvutamise järele aasta lõpus. See vähendab märkimisväärselt kõnealuste vahendite halduskorraldust ja sellega seotud kulusid.

Järgnevalt on esitatud kokkuvõte õigusakti ettepaneku sisust.

2. ETTEPANEKU ÕIGUSLIK KÜLG

2.1 Sissejuhatus

Käesolev ettepanek moodustab osa paketist, kuhu kuulub ka ettepanek võtta vastu nõukogu määrus, milles käsitletakse finantstehingute maksul põhinevate omavahendite ELi eelarve jaoks kättesaadavaks tegemise korda,[5] ning traditsiooniliste ja kogurahvatulul põhinevate omavahendite kättesaadavaks tegemist käsitleva kehtiva nõukogu määruse muudetud ja uuestisõnastatud tekst[6].

Komisjon uurib võimalusi, kuidas koondada ELi kõigi omavahendite kindlaksmääramist ja kättesaadavaks tegemist käsitlevad sätted ühte määrusesse pärast seda, kui omavahendite paketiga seoses on saavutatud üldine kokkulepe.

2.2. I peatükk „ Üldsätted ”

- Ettepaneku artikkel 1 „Reguleerimisese”. Kõnealuses artiklis sätestatakse, et kavandatavat korda kohaldatakse otsuse […/...] artikli 2 lõike 1 punktis c sätestatud uute käibemaksupõhiste omavahendite suhtes.

- Ettepaneku artiklis 2 „Mõisted” selgitatakse kõigepealt mõistet „tarned”, nagu seda kasutatakse käesolevas määruses, viidates nõukogu direktiivi 2006/112/EÜ[7] IV jaotisele.

Samuti tuuakse kõnealuses artiklis välja selliste tarnete, soetamiste ja impordi tunnused, mis on maksustatavad seoses käibemaksupõhiste omavahenditega. Selliselt kuuluvad maksustamisele kõik nõukogu direktiivi 2006/112/EÜ IV jaotise mõistes maksustatavad tehingud, mille suhtes kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides kohaldatakse harilikku maksumäära. Selleks et tarnet peetaks maksustatavaks käesoleva määruse tähenduses, ei pea see olema tegelikult käibemaksuga maksustatav. Tarne maksustatavust reguleeritakse pigem tehingu kohustuse kui selle tegelike asjaoludega. Seega ei ole kaupade tarne või teenuste osutamine, mille suhtes kehtib mis tahes Euroopa Liidu liikmesriigis nõuetekohaselt vähendatud käibemaksumäär kooskõlas direktiivi 2006/112/EÜ sätetega, maksustatav tarne ja seda vaatamata asjaolule, et sama tehing võiks tegelikult ühes või mitmes teises ELi liikmesriigis kuuluda hariliku käibemaksumääraga maksustamisele. Samamoodi ei ole maksustatav tarne selline kaupade tarne või teenuste osutamine, mis on ühes või mitmes liikmesriigis nõuetekohaselt käibemaksust vabastatud või käibemaksust vabastatud koos õigusega käibemaks varasemas etapis sama direktiivi kohaselt maha arvata.

- Ettepaneku artikkel 3 „Maksustatavate tarnete ELi keskmine proportsionaalne osa”. Kõnealuses artiklis sätestatakse põhimõte, kuidas saavutada maksustavate tarnete ühtne ELi proportsionaalne osa, mida kasutatakse uute käibemaksupõhiste omavahendite osa igakuise väärtuse arvutamiseks, koos selle kindlaksmääramise sagedusega. Keskmise proportsionaalse osa määramisel võib komisjonil või komisjoni määratud asutusel olla vaja võtta ühendust liikmesriikide ametiasutustega, et saada teavet ja seisukohti. Seepärast tuleks liikmesriikidel tagada, et asjaomased talitused või asutused abistaksid volitatud esindajaid nende ülesannete täitmisel.

2.3. II peatükk „Osa arvutamine”

- Ettepaneku artikkel 4 „Arvutusmeetod”. Kõnealuses artiklis sätestatakse etapid, mida järgitakse liikmesriikide poolt uutesse käibemaksupõhistesse omavahenditesse tehtavate osamaksude arvutamisel. Kavandatav meetod erineb oluliselt varem kasutatust. Põhierinevus on see, et komisjoni näeb ette ühtse keskmise proportsionaalse osa, mis esindab selliste lõpptarbimiseks ettenähtud maksustavate tarnete osa, mille suhtes kehtib kogu ELis harilik käibemaksumäär. Kõik liikmesriigid kohaldavad arvutusteks sedasama proportsionaalset osa ning seda tehakse tavaliselt kogu finantsraamistiku perioodi jooksul. Kõnealust proportsionaalset osa kohaldatakse vastava liikmesriigi käibemaksu netolaekumiste summa suhtes pärast kõiki vajalikke korrigeerimisi, mis on vajalikud selleks, et võtta arvesse laekumisi äärealadelt ja jätta välja kõik summad, mis on küll käibemaksuga seotud, kuid ei ole otsesed käibemaksulaekumised. Samuti tuleb mõnel liikmesriigil korrigeerida oma esialgseid summasid selleks, et võtta arvesse mittemaksukohustuslastele tehtud tagasimakseid või maksukohustuslastele tehtud tagasimakseid muude kui maksustatavate tarnete eest, juhul kui kõnealused tagasimaksed ei ole kooskõlas direktiivi 2006/112/EÜ sätetega. Tulemuseks saadud väärtuse alusel leitakse tarnete maksueelne brutosumma, kasutades asjaomases liikmesriigis kohaldatavat harilikku käibemaksumäära. Kõnealuse maksustatava baasväärtuse suhtes kohaldatakse seejärel osa, mis on sätestatud määruses […/…].

- Ettepaneku artiklis 5 „Arvutusperioodid” tehakse ettepanek, et liikmesriikidele võimaldataks maksimaalset paindlikkust siduda uute käibemaksupõhiste omavahendite arvutamisel kasutatavad perioodid raamatupidamisarvestuse korraga, mida nad juba kasutavad, ning seega ennetada vajadust korrigeerida laekumisi ainult ajastamisega seotud aspektide tõttu.

2.4. III peatükk „Uute käibemaksupõhiste omavahendite kättesaadavaks tegemine”

- Ettepaneku artikkel 6 „Raamatupidamisarvestuse kord”. Kõnealuses artiklis sätestatakse uute käibemaksupõhiste omavahendite puhul kavandatav kord, mis on samaväärne määruse 1150/2000 artikli 9 alusel olemasolevate omavahendite puhul kasutatava korraga. Kindlaksmääratud sünteetilise konto võib integreerida sarnasse kontosse, mida kasutatakse muude omavahendite jaoks nõukogu määruse (EÜ, Euratom) nr 1150/2000[8] artikli 6 lõike 1 alusel.

- Ettepaneku artikkel 7 „Raamatupidamisarvestusse kandmine, aruandlus ja kättesaadavaks tegemise ajastamine”. Kõnealuses artiklis sätestatakse uute käibemaksupõhiste omavahendite puhul kavandatav kord, mis on samaväärne määruse 1150/2000 alusel olemasolevate omavahendite puhul kasutatava korraga. Kehtima jääb sama kuupäev, mis ajaks vahendid peavad olema kättesaadavaks tehtud, nimelt kuu esinemine tööpäev. Muutused varasema käibemaksukorraga võrreldes hõlmavad kuuaruande kasutamist; see tuleb esitada vähemalt kümme päeva enne vahendite kättesaadavaks tegemise tähtaega, mis on makse liikmesriigile laekumise kuule järgneva teise kuu esimene tööpäev. Sünteetilisele kontole tuleks kanne teha tavaliselt ajal, mil saadetakse kuuaruanne, kuid igal juhul samaks tähtajaks.

- Ettepaneku artiklis 8 „Raamatupidamisarvestuse parandamine” tehakse ettepanek, et määruse 1150/2000[9] artikli 7 alusel praegu muude omavahendite puhul kohaldatava tähtajaga samaväärset tähtaega kohaldatakse ka uute käibemaksupõhiste omavahendite puhul.

- Ettepaneku artikkel 9 „Viivis hilinenult kättesaadavaks tehtud summadelt”. Tehakse ettepanek, et uute käibemaksupõhiste omavahendite kättesaadavaks tegemisel esinevate mis tahes hilinemiste suhtes kohaldatakse määruse 1150/2000[10] artikli 11 alusel praegu kehtiva korraga samaväärset viivise arvestamise korda.

2.5. IV peatükk „ Halduskord ”

- Ettepaneku artiklites 10 ja 11, „Tõendavate dokumentide säilitamine” ja „Halduskoostöö” tehakse ettepanek, et liikmesriikidele praegu määruse 1150/2000[11] vastavate artiklite 3 ja 4 alusel muude omavahenditega seoses pandud kohustusi kohaldatakse ka uute käibemaksupõhiste omavahendite puhul.

2.6. V peatükk „ Lõppsätted ”

- Ettepaneku artikkel 12 „Komiteemenetlus”. Artiklis sätestatakse, et käibemaksupõhiste omavahenditega tegeleb omavahendite nõuandekomitee, mis tegutseb praegu määruse 1150/2000 artikli 20 alusel ja kooskõlas määrusega (EL) nr 182/2011.

2011/0333 (CNS)

Ettepanek:

NÕUKOGU MÄÄRUS

meetodite ja menetluse kohta, millega tehakse kättesaadavaks käibemaksupõhised omavahendid

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 322 lõiget 2 koostoimes Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepinguga,[12] eriti selle artikliga 106a,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi arvamust[13],

võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja arvamust[14]

ning arvestades järgmist:

1. ELi omavahendid, mis põhinevad nõukogu otsuse […/…] (Euroopa Liidu omavahendite süsteemi kohta) artikli 2 lõike 1 punktis c nimetatud käibemaksu osal (edaspidi „käibemaksupõhised omavahendid”), tuleks teha ELile kättesaadavaks võimalikult headel tingimustel ning seda silmas pidades on vaja kehtestada eeskirjad, mille alusel liikmesriigid teevad kõnealused vahendid komisjonile kättesaadavaks.

2. Lihtsuse ja läbipaistvuse huvides ning halduskulude vähendamiseks tuleks määrata kindlaks maksustatavate tarnete väärtuse ELi keskmine proportsionaalne osa võrreldes kogutarnete väärtusega.

3. Ühtselt tuleks määrata kindlaks käibemaksupõhiste omavahendite arvutamise kord.

4. Käibemaksupõhised omavahendid tuleks teha kättesaadavaks, kandes tasumisele kuuluvad summad kontole, mis on selleks otstarbeks avatud vastavalt nõukogu määrusele […/...] meetodite ja menetluse kohta, millega tehakse kättesaadavaks traditsioonilised ja kogurahvatulul põhinevad omavahendid, ning muude sularahavajaduste rahuldamiseks vajalike meetmete kohta[15]. Selleks et hoida rahaliste vahendite liikumine eelarve täitmiseks vajalikes piirides, võiks EL kõnealuseid kontosid kasutada üksnes komisjoni sularahavajaduste rahuldamiseks.

5. Käibemaksupõhiste omavahendite kontole kandmise hilinemise korral tuleks liikmesriikidel maksta viivist. Kooskõlas usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõttega tuleks kanda hoolt selle eest, et tasumisele kuuluva viivise sissenõudmiskulu ei ületaks tasumisele kuuluva viivise summat.

6. Liikmesriigid peaksid hoidma komisjonile kättesaadavana ning vajaduse korral edastama talle dokumendid ja teabe, mis on komisjonile vajalik, et teostada talle seoses ELi omavahenditega antud volitusi.

7. Omavahendite sissenõudmise eest vastutavad liikmesriikide asutused peaksid pidevalt hoidma komisjoni jaoks kättesaadavana omavahendite sissenõudmist käsitlevad tõendavad dokumendid.

8. Selleks et hõlbustada omavahendeid käsitlevate finantseeskirjade nõuetekohast rakendamist, tuleks tagada tihe koostöö liikmesriikide ja komisjoni vahel.

9. (17) Käesoleva määruse ühtsete rakendamistingimuste tagamiseks tuleks komisjonile anda rakendusvolitused. Kõnealuseid volitusi tuleks teostada vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrusele (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes[16].

10. Rakendusaktid, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad käibemaksupõhiste omavahendite raamatupidamisarvestuse kuuaruannete ning ELi keskmise proportsionaalse osa kindlaksmääramise ja ajakohastamise kohta, tuleks kõnealuste meetmete tehnilist iseloomu arvesse võttes vastu võtta nõuandemenetluse teel.

11. Nõukogu 29. mai 1989. .aasta määrus (EMÜ, Euratom) nr 1553/89 (käibemaksust laekuvate omavahendite kogumise kindla ühtse korra kohta)[17] tuleks kehtetuks tunnistada.

12. Käesolevat määrust tuleks hakata kohaldama samal päeval kui otsust […/…],

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I peatükk

ÜLDSÄTTED

ARTIKKEL 1

Reguleerimisese

Käesoleva määrusega kehtestatakse eeskirjad otsuse […/…] artikli 2 lõike 1 punktis c osutatud käibemaksu osal põhinevate ELi omavahendite (edaspidi „käibemaksupõhised omavahendid”) arvutamise ja komisjonile kättesaadavaks tegemise kohta.

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

1) „tarne” – kaupade tarnimine või teenuste osutamine, ühendusesine kaupade soetamine ja kaupade import, nagu on määratletud nõukogu direktiivi 2006/112/EÜ[18] IV jaotises;

2) „maksustatav tarne” – tarne, mida maksustatakse kõikides liikmesriikides kohaldatava hariliku käibemaksumääraga.

Artikkel 3

Maksustatavate tarnete ELi keskmine proportsionaalne osa

1. Enne iga mitmeaastase finantsraamistiku perioodi algust määrab komisjon kindlaks maksustatavate tarnete väärtuse ühtse ELi keskmise proportsionaalse osa kogutarnete väärtusega võrreldes. Nimetatud proportsionaalne osa väljendatakse protsendina.

2. Lõikes 1 nimetatud ELi keskmist proportsionaalset osa kasutatakse kogu mitmeaastase finantsraamistiku kestuse jooksul.

Komisjon võib siiski otsustada mõjuvatel põhjustel ELi keskmist proportsionaalset osa ajakohastada. Ajakohastatud proportsionaalset osa kohaldatakse alates ajakohastamisele järgneva kalendriaasta algusest.

3. Liikmesriigid osutavad komisjonile või komisjoni määratud asutusele abi ja annavad teavet, mis on vajalik lõikes 1 nimetatud ELi keskmise proportsionaalse osa kindlaksmääramiseks ja ajakohastamiseks.

4. Komisjon võtab vastu rakendusaktid ELi keskmise proportsionaalse osa kindlaksmääramiseks ja ajakohastamiseks, millele on viidatud käesoleva artikli vastavates lõigetes l ja 2. Kõnealused rakendusaktid tuleb võtta vastu kooskõlas artikli 12 lõikes 2 nimetatud nõuandemenetlusega.

II peatükk

KÄIBEMAKSU PÕHISTE OMAVAHENDITE ARVUTAMINE

ARTIKKEL 4

Arvutusmeetod

1. Kõik liikmesriigid arvutavad iga kuu kohta käibemaksupõhised omavahendid, kasutades selles liikmesriigis eelmisel kuul sissenõutud käibemaksu neto kogusummat. Kõnealust summat korrigeeritakse, et võtta arvesse järgmist:

13. mis tahes makseid, mis on saadud seoses maksukohustuslasele määratud mis tahes trahvidega käibemaksu tasumisega seotud kohustuste täitmata jätmise eest, või makseid, mis on saadud kõnealuste kohustuste hilinenud täitmisega seoses tasumisele kuuluvate viiviste näol;

14. mis tahes summasid, mida tuleks omavahendite kindlaksmääramise eesmärgil käsitleda tehingutena, mis on algatatud mõnes liikmesriigis või sinna suunatud, ehkki direktiivi 2006/112/EÜ artikli 6 kohaselt on need algatatud kolmandal territooriumil või sinna suunatud;

15. mis tahes summasid, mis tulenevad mõnest direktiivi 2006/112/EÜ artiklis 7 osutatud asukohast, kuivõrd liikmesriigid suudavad tõendada, et see tulu on nimetatud territooriumile üle kantud;

16. mis tahes summasid, mis on mõne teise liikmesriigi saadud tulu, kuivõrd liikmesriigid suudavad tõendada, et tulu on sellise tuluna üle kantud;

17. mis tahes korrigeerimisi, mis tulenevad teise või madalama hariliku käibemaksumäära kohaldamisest kindlates asukohtades kooskõlas direktiivi 2006/112/EÜ artikliga 104, 105 või 120;

18. tagasimakseid, mis on tehtud sotsiaalsetel või sarnastel põhjustel mittemaksukohustuslastele või mittemaksustatava tegevuse eest, välja arvatud direktiivi 2006/112/EÜ kohaselt lubatud aspektides.

2. Lõike 1 kohaselt saadud summa korrutatakse lõpptarbimiseks ettenähtud maksustatavate tarnete ELi keskmise proportsionaalse osaga, millele on osutatud artiklis 3.

3. Lõike 2 kohaselt saadud tulemus korrutatakse kõnealuses liikmesriigis direktiivi 2006/112/EÜ alusel kohaldatava hariliku käibemaksumäära protsendi pöördväärtusega.

4. Lõike 3 kohaselt saadud tulemus korrutatakse määruse […/…] artikli 1 lõikes 2 sätestatud protsendiga, et saada ELi eelarve jaoks kättesaadavaks tehtavad käibemaksupõhised omavahendid.

Artikkel 5

Arvutusperioodid

1. Käibemaksupõhised omavahendid arvutatakse kalendrikuude põhjal.

2. Erandina lõikest 1 võib käibemaksupõhiste omavahendite arvutamiseks kasutada ka muid, kalendrikuudest erinevaid perioode, ilma et tehtaks korrektsioone peale nende, mis on sätestatud artikli 4 lõikes 1, ühel kahest järgmisest juhust:

a) kui liikmesriikide raamatupidamisarvestuse kord toimib standardsete arvestusperioodide alusel, mis ei ole kalendrikuud;

b) kui liikmesriikides on kehtestatud erikord, mille kohaselt teatavatel aegadel aastas tavalised arvestusperioodid suletakse.

3. Kui liikmesriik muudab oma harilikku käibemaksumäära, kasutatakse artikli 4 lõike 3 kohaldamiseks läbivaadatud määra alates uue hariliku maksumäära kehtima hakkamise kuule järgneva teise kuu esimesest päevast.

III peatükk

KÄIBEMAKSU PÕHISTE OMAVAHENDITE KÄTTESAADAVAKS TEGEMINE

ARTIKKEL 6

Raamatupidamisarvestuse kord

1. Iga liikmesriik kannab käibemaksupõhised omavahendid vastavalt nõukogu määruse (EÜ, Euratom) nr 1150/2000[19] artiklile 9 riigikassas või liikmesriigi määratud asutuses komisjoni nimel avatud kontole.

2. Liikmesriigid või nende määratud asutused saadavad komisjonile elektroonilisel kujul järgmise:

a) hiljemalt teisel tööpäeval pärast kannet komisjoni kontole konto väljavõtte, millel on näidatud käibemaksupõhiste omavahendite kanne kontole;

b) juhul kui punktis a osutatud väljavõte ei ole omavahendite komisjoni kontole kandmise tööpäeval kättesaadav, krediteerimise teatise, millel on näidatud käibemaksupõhiste omavahendite kanne kontole.

3. Krediteeritud summad arvestatakse eurodes kooskõlas nõukogu määrusega (EÜ, Euratom) nr 1605/2002[20].

4. Käibemaksupõhiste omavahendite kohta peetakse iga liikmesriigi riigikassas või liikmesriigi määratud asutuses sünteetilist kontot.

Artikkel 7

Raamatupidamisarvestusse kandmine, aruandlus ning kättesaadavaks tegemise ajastamine

1. Artikli 4 kohaselt arvutatud summad kantakse artikli 6 lõikes 1 sätestatud kontodele sellele kuule, mille kohta arvutus tehti, järgneva teise kalendrikuu esimesel tööpäeval.

2. Vähemalt kümme tööpäeva enne lõikes 1 sätestatud kuupäeva saadab iga liikmesriik komisjonile käibemaksupõhiste omavahendite raamatupidamisarvestuse kuuaruande.

3. Artikli 6 lõikes 4 sätestatud sünteetilisele kontole tehakse kanne hiljemalt sellele kuule, mille kohta arvutus tehti, järgneva teise kalendrikuu esimeseks tööpäevaks.

4. Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad käesoleva artikli lõikes 2 osutatud kuuaruannete jaoks. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 12 lõikes 2 osutatud nõuandemenetlusega.

Artikkel 8

Raamatupidamisarvestuse parandamine

Liikmesriigid teatavad komisjonile igast parandusest artikli 7 lõike 2 kohaselt saadetud kuuaruannetes.

Pärast asjaomasele eelarveaastale järgneva kolmanda aasta 31. detsembrit ei saa kõnealuse aasta kuuaruandeid enam parandada, välja arvatud seoses punktidega, millest komisjon või asjaomane liikmesriik on enne nimetatud kuupäeva teatanud.

Artikkel 9

Viivis hilinenult kättesaadavaks tehtud summadelt

1. Mis tahes hilinemise eest kannete tegemisel artikli 6 lõikes 1 osutatud kontole peab asjaomane liikmesriik maksma viivist.

Alla 500 euro suuruste viivisesummade sissenõudmisest siiski loobutakse.

2. Viivist arvestatakse määruse (EÜ, Euratom) nr 1150/2000 artikli 11 lõigetes 2 ja 3 sätestatud määrade ja tingimuste alusel.

3. Lõikes 1 nimetatud viivise maksmise suhtes kohaldatakse artikli 6 lõikeid 2 ja 3 mutatis mutandis .

IV peatükk

HALDUSKORD

ARTIKKEL 10

Tõendavate dokumentide säilitamine

Liikmesriigid võtavad kõik asjakohased meetmed, et tagada käibemaksupõhiste omavahendite kättesaadavaks tegemisega seotud tõendavate dokumentide säilitamine vähemalt kolme kalendriaasta jooksul selle aasta lõpust arvates, mille kohta kõnealused tõendavad dokumendid on koostatud.

Kui esimeses lõigus osutatud tõendavate dokumentide kontrollimisel vastavalt määruse (EL) […/…] artiklile 5 ilmneb vajadus neid parandada, siis säilitatakse neid dokumente esimeses lõigus ettenähtud ajast pikema aja vältel, mis on piisav, et oleks võimalik neid parandada ja tulemust kontrollida.

Juhul kui liikmesriigi ja komisjoni vaheline vaidlus, mis käsitleb käibemaksupõhiste omavahendite teatava summa kättesaadavaks tegemise kohustust, lahendatakse vastastikuse kokkuleppe või Euroopa Liidu Kohtu otsuse alusel, peab liikmesriik esitama komisjonile finantsjärelevalveks vajalikud tõendavad dokumendid kahe kuu jooksul pärast vaidluse lahendamist.

Artikkel 11

Halduskoostöö

1. Iga liikmesriik esitab komisjonile järgmise teabe:

19. käibemaksupõhiste omavahendite sissenõudmise, kontrollimise ja kättesaadavaks tegemise eest vastutavate talituste ja asutuste nimed ning nende talituste ja asutuste rolli ning tegevust reguleerivad põhisätted;

20. õigus- ja haldusnormidega kehtestatud üldsätted ja raamatupidamiseeskirjad, mis käsitlevad käibemaksu sissenõudmist, käibemaksupõhiste omavahendite osamaksude arvutamist ning nende komisjonile kättesaadavaks tegemist;

21. kõikide nende haldus- ja raamatupidamisdokumentide täpsed nimetused, kuhu on kantud käibemaksupõhised omavahendid, eelkõige dokumendid, mida kasutatakse artiklis 4 sätestatud arvutuste ja artiklis 7 ettenähtud raamatupidamisarvestuse koostamisel.

Komisjonile teatatakse viivitamata kõigist kõnealuses teabes tehtud muudatustest.

2. Liikmesriigi taotluse korral edastab komisjon lõikes 1 osutatud teabe kõikidele liikmesriikidele.

V peatükk

LÕPPSÄTTED

ARTIKKEL 12

Komiteemenetlus

22. Komisjoni abistab määrusega (EL) nr […/…] loodud omavahendite nõuandekomitee. Kõnealune komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses.

23. Käesolevale lõikele viitamise korral kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 4.

Artikkel 13

Määrus (EMÜ, Euratom) nr 1553/89 tunnistatakse kehtetuks. Kõnealuse määruse kohaldamist jätkatakse siiski selliste omavahendite arvutamise ja kättesaadavaks tegemise suhtes, mis kuuluvad tasumisele käibemaksult, mis on liikmesriikidele laekunud enne 1. jaanuari 2014.

Artikkel 14

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolevat määrust kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2014.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel,

Nõukogu nimel

eesistuja

[1] ELT L […], […], lk […].

[2] Muudetud ettepanek: nõukogu määrus, millega kehtestatakse Euroopa Liidu omavahendite süsteemi rakendusmeetmed, KOM(2011) 740, 9.11.2011.

[3] Vt komisjoni talituste töödokumendi „ELi eelarve rahastamine: aruanne omavahendite süsteemi toimimise kohta” lisa, SEK(2011)876, lk 104.

[4] KOM(2010) 695, 1.12.2010. Komisjoni talituste töödokument, SEK(2010) 1455, 1.12.2010.

[5] Ettepanek: nõukogu määrus meetodite ja menetluse kohta, millega tehakse kättesaadavaks finantstehingute maksul põhinevad omavahendid, KOM(2011) 738, 9.11.2011.

[6] Ettepanek: nõukogu määrus meetodite ja menetluse kohta, millega tehakse kättesaadavaks traditsioonilised ja kogurahvatulul põhinevad omavahendid, ning muude sularahavajaduste rahuldamiseks vajalike meetmete kohta, KOM(2011) 742, 9.11.2011, millega muudetakse dokumenti KOM(2011) 512, 29.6.2011.

[7] ELT L 347, 11.12.2006 lk 1.

[8] Kõnealuse määruse kohta esitatakse muudetud uuestisõnastamise ettepanek. Kõnealune säte vastab muudetud uuestisõnastamise ettepaneku artiklile 5.

[9] Kõnealuse määruse kohta esitatakse muudetud uuestisõnastamise ettepanek. Kõnealune säte vastab muudetud uuestisõnastamise ettepaneku artiklile 6.

[10] Kõnealuse määruse kohta esitatakse muudetud uuestisõnastamise ettepanek. Kõnealune säte vastab muudetud uuestisõnastamise ettepaneku artiklile 11.

[11] Kõnealuse määruse kohta esitatakse muudetud uuestisõnastamise ettepanek. Kõnealune säte vastab muudetud uuestisõnastamise ettepaneku artiklitele 3 ja 4.

[12] ELT L […], […], lk […].

[13] ELT L […], […], lk […].

[14] ELT L […], […], lk […].

[15] ELT L […], […], lk […].

[16] ELT L 55, 28.2.2011, lk 13.

[17] EÜT L 155, 7.6.1989, lk 9.

[18] ELT L 347, 11.12.2006, lk 1.

[19] EÜT L 130, 31.5.2000, lk 1.

[20] EÜT L 248, 16.9.2002, lk 1.