52011DC0919

KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

Esimene aruanne Egeuse mere väikesaarte põllumajanduse toetamiseks võetavate erimeetmete korralduse 2006. aasta reformi kohta

Sissejuhatus

61 Egeuse mere väikesaart[1] moodustavad oluliste geograafiliste ja looduslike piirangutega killustatud saarestikuterritooriumi. Kõnealuste saarte püsiv erakorraline olukord, mis on tingitud suurest kaugusest, isoleeritusest, väikesest pindalast, mägistest pinnavormidest ja keerulistest kliimaoludest, on tekitanud olulisi sotsiaal-majanduslikke probleeme elanikkonna jooksval varustamisel toiduainete ja põllumajandussaadustega ning on muutnud keeruliseks kohalike põllumajandussaaduste konkurentsivõime säilitamise.

Võttes arvesse kõnealuste saarte erandlikke olusid võrreldes ülejäänud Euroopa Liiduga, kohaldatakse Egeuse mere väikesaarte suhtes põllumajanduse valdkonna erimeetmeid.

Kõnealuseid erimeetmeid kohaldatakse ühise põllumajanduspoliitika raames ja nende eesmärk on eeskätt luua soodsad tingimused selle poliitika elluviimiseks.

Selliste erimeetmetena kohaldatakse Kreekas lisaks ühise põllumajanduspoliitika esimese samba meetmetele Egeuse mere väiksemate saarte suhtes veel täiendavat erikorraldust, nn Egeuse mere väikesaarte abimeetmete korraldust, mis on mõeldud kohaliku tootmise toetamiseks ja oluliste toodetega varustamiseks.

AJALOOLINE ÜLEVAADE JA KORRALDUSE PÕHIELEMENDID

2. ja 3. detsembril 1988. aastal Rhodosel toimunud kohtumisel tunnistas Euroopa Ülemkogu Egeuse mere saarte spetsiifilisi sotsiaal-majanduslikke probleeme ning pidas sellest tulenevalt vajalikuks võtta nende probleemide lahendamiseks erimeetmeid.

Egeuse mere väikesaarte erimeetmeid hakati kohaldama 1993. aastal nõukogu 19. juuli 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 2019/93 (väiksemate Egeuse mere saarte heaks teatavate põllumajandussaaduste suhtes kohaldatavate erimeetmete kohta)[2] alusel ning kõnealuseid meetmeid kohaldati „ väiksemate Egeuse mere saarte [...] saarelisest iseloomust tulenevate raskuste leevendamiseks ” (määruse artikkel 1).

Määruse kohaldamine oli esialgu piiratud väiksemate saartega, milleks loeti saari, kus on kuni 100 000 püsielanikku. Määruse hilisema muutmise käigus, eeskätt nõukogu 18. septembri 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1405/2006, millega sätestatakse erimeetmed Egeuse mere väikesaarte põllumajanduse toetamiseks,[3] laiendati erimeetmete kohaldamisala väikesaartele nende rahvaarvu täpsustamata ning arvestades nende hulka „ kõik Egeuse mere saared, välja arvatud Kreeta ja Euboia ” (määruse artikli 1 lõige 2).

Nõukogu määruse (EMÜ) nr 2019/93 peamised eesmärgid olid järgmised:

- võidelda Egeuse mere väikesaarte sotsiaal-majanduslike probleemidega;

- leevendada kaupade tarnimisega seotud looduslikke takistusi (suur kaugus, isoleeritus, tarnete väike maht);

- vähendada tootmiskulusid ja tarbijahindu;

- toetada teatavaid kohalikke tootmisharusid (loomakasvatus, puu- ja köögiviljakasvatus, õlitaimede kasvatus, viinamarjakasvatus, mesindus).

Nende eesmärkide täitmiseks kehtestati Egeuse mere väikesaarte abikava järgmised meetmed:

1. tarnimise erikord inimtarbimiseks mõeldud või kohaliku töötlemise või põllumajandustootmise vajadusteks kasutatavate toodete tarnekulude vähendamiseks; meede hõlmab ühenduse toodete tarnimiseks antavat abi kohaliku turu jaoks vajalikus ulatuses;

2. kohalike toodete toetamise meetmed, mis hõlmavad toetust tavapärase tegevuse toetamiseks, toodete kvaliteedi parandamiseks, kohaliku tootmise arendamiseks Egeuse mere väikesaarte turu vajaduste põhjal ning teatavate põllumajanduslike tegevuste elustamiseks, mis on kõnealustel saartel traditsioonilised ja loomulikud. Need meetmed realiseeruvad tootmisele, töötlevale tööstusele ja/või toodete turustamisele antava abi näol;

3. struktuurimeetmete suhtes kohaldatavad erandid (erandid teatavat liiki struktuuriabi andmist piiravatest või keelavatest eeskirjadest).

Kõnealuste korduvalt eraldi määrustega muudetud erimeetmete õiguslikuks aluseks on ühise põllumajanduspoliitikaga seotud esmase õiguse sätted, milleks pärast Lissaboni lepingu jõustumist 1. detsembril 2009. aastal on Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklid 42 ja 43.

2006. aastal uuendati Egeuse mere väikesaarte abimeetmete korraldust. Nõukogu 19. juuli 1993. aasta määrus (EMÜ) nr 2019/93 tunnistati kehtetuks ning see asendati nõukogu 18. septembri 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1405/2006.

Selle reformi peamised põhjused olid järgmised:

4. 2003. aasta ühise põllumajanduspoliitika reform (nõukogu 29. septembri 2003. aasta määrus (EÜ) nr 1782/2003, millega kehtestati otsetoetuskavad põllumajandustootjate jaoks[4]), mis tähistas ühise põllumajanduspoliitika suunamuutust ja avas tee ühise turu korralduse reformile, millega on seotud ka Egeuse mere väikesaarte abimeetmete korraldus;

5. abikavade haldamine osutus liiga jäigaks, see ei võimaldanud kiiresti kohandada tarnebilanssi ega võtta abimeetmeid piirkonna vajadustele vastava kohaliku tootmise toetamiseks ning takistas kõikide huvirühmade kaasamist.

2006. aasta reform ei muutnud korralduse aluseks olevaid põhieesmärke ega -vahendeid. Peamine uuendus seisnes selles, et võeti vastu programmitööl põhinev lähenemisviis ning anti liikmesriigile üle vastutus kohalikele vajadustele kohandatud programmide kavandamise[5] ja muutmise,[6] nende juhtimise ja järelevalve eest. Selle uuenduse eesmärk oli muuta tarnimise erikord ja kohalike toodete toetamise meetmed paindlikumaks ning lihtsustada nende muutmise korda.

Oluline on märkida, et kuigi Egeuse mere väikesaarte abimeetmete korralduse ja POSEI (programm äärepoolseimatele piirkondadele abi andmiseks) puhul kasutatakse sarnast lähenemisviisi (erimeetmed, eesmärgid, struktuur) ning neid hallatakse samade eelarveridade kaudu, käsitletakse õigusaktides Egeuse mere väikesaarte meetmeid ja POSEId eraldi.

Erinevalt POSEI programmist, mis toimib erandite määratlemise ja erimeetmete suhtes äärepoolseimate piirkondade ühise põllumajanduspoliitika esimese sambana, on Egeuse mere väikesaarte abimeetmete korraldus lisandus ( top-up ) ühtse otsemaksete kava süsteemile, mis kehtib ühise põllumajanduspoliitika esimese samba raames nii Egeuse mere saartel kui ka kogu ülejäänud Kreekas. Selle lisanduse eesmärk on lahendada kõnealuste saarte spetsiifilisi probleeme (ülevaade ühtse otsemaksete kava ja Egeuse mere väikesaarte korraldusega seotud maksete kohta on esitatud 2. lisas).

Veel üks oluline erinevus seisneb selles, et kui POSEI programmi puhul hõlmab tarnimise erikord kolmandatest riikidest imporditavate toodete vabastamist impordimaksust,[7] siis Egeuse mere väikesaarte abimeetmete korraldus ei hõlma erandite tegemist Euroopa Liidu tolliprotseduuridest.

2003. aasta ühise põllumajanduspoliitika reformi käigus otsustas Kreeka mitte loobuda ühtse otsemaksete kava rakendamisest Egeuse mere väikesaartel, seega rakendati neid alates 2006. aastast sektoriüleselt.

Samas võisid väikesaared tänu Egeuse mere väikesaarte abimeetmete korraldusele säilitada toodanguga seotud abi, mida anti selleks, et toetada spetsiifilisi, keskkonnakaitse eesmärgil olulisi põllumajandustootmise liike, kvaliteedi parandamist ja turustamist.

Ilma sellise toodanguga seotud abita oleks tekkinud kohalike põllukultuuride kasvatamisest loobumise oht koos võimalike negatiivsete tagajärgedega majandusele, sotsiaalsfäärile ja keskkonnakaitsele (maastiku kaitse).

Näiteks kõnealuste saarte jaoks esmase tähtsusega oliiviõli sektoris võimaldab toodanguga seotud abi säilitamine vältida õlipuuistanduste kadumist.

ARUANDE ÕIGUSLIK ALUS

Määruse (EÜ) nr 1405/2006 artikli 17 lõikes 3 on sätestatud: „Komisjon esitab hiljemalt 31. detsembriks 2011 ning seejärel iga viie aasta möödudes Euroopa Parlamendile ja nõukogule üldaruande käesoleva määruse alusel võetud meetmete mõju kohta, lisades sellele vajaduse korral asjakohased ettepanekud.”

Käesolevas aruandes võetakse arvesse andmeid asjaomaste turgude kohta 2010. aastani, programmide rahaliste vahendite kasutamist kuni eelarveaastani 2011 ja komisjoni jaoks Oréade-Brèche’i konsultantide tehtud uuringut Egeuse mere väikesaarte abimeetmete korralduse alusel alates 2001. aastast rakendatud meetmete hindamise kohta (edaspidi „hindamisuuring”), mis avaldati 2010. aasta veebruaris aadressil http://ec.europa.eu/agriculture/eval/reports/posei/index_fr.htm.

2006. AASTA REFORMI MÕJU

Programmitööl ja partnerlusel põhinev lähenemisviis

Nii Kreeka kui ka abisaajad on heaks kiitnud selle, et suureneks riikide ja piirkondade ametiasutuste vastutus ja pädevus oma programmide kindlaksmääramisel ning sidusrühmade osalemise meetmete kavandamisel.

Väga positiivseks peetakse eelkõige paindlikumaid võimalusi kohandada programme iga-aastaste muudatuste abil järk-järgult tegelikele kohalikele vajadustele. See võimaldab toetusmeetmeid kiiresti kohandada saarte tegelikele vajadustele, võttes arvesse nendele piirkondadele eriomastest turu- ja kliimariskidest tingitud ebakindlust. Alates esimesest kinnitamisest 2006. aastal on Egeuse mere väikesaarte programmi muudetud kahel korral: 2008. ja 2010. aastal.

Hindamisuuring näitab halduskoormuse vähenemist alates 2007. aastast. Sellegipoolest leiavad riiklikud ja kohalikud ametiasutused, et programm on endiselt ülemäära koormav ja keeruline, võttes arvesse eeskätt asjaomaste saarte suurt arvu ning asjaolu, et mõningatel saartel puudub halduspersonal (see muudab keeruliseks esmajoones kontrollimeetmete rakendamise).

Üldkokkuvõttes on Egeuse mere väikesaarte programmi halduskoormus programmi rahalise mahuga võrreldes endiselt märkimisväärselt suur (eeskätt tarnimise erikorra ja väikeste tarnemahtude tõttu).

Programmitööl põhinev lähenemisviis on koormav nii riiklikele/piirkondlikele ametiasutustele kui ka komisjoni talitustele.

Tarnimise erikord

Tarnimise erikorra üldine mõju

Hindamisuuringust ilmneb, et kõikide saarte puhul käsitlevad nii riiklikud ja kohalikud ametiasutused kui ka abisaajad tarnimise erikorda toodete tarnimise põhialusena, mis näitab seda, kui oluline on niisuguse mehhanismi säilitamine.

Tarnimise erikorral on üldine positiivne mõju seetõttu, et see suurendab saarte varustatust toodetega ja tarnete regulaarsust aasta läbi (regulaarne loomasööda voog), vaatamata teatavatele transpordi- ja laomahtude vähesusest tingitud puudujääkidele.

Hindamisuuringust ilmneb samas ka asjaolu, et kõnealuse mehhanismi tõhusus on kaugemal asuvate saarte (rühma B satelliitsaared) jaoks väiksem kui mandrile lähemal asuvate saarte (rühma A saared) jaoks.

Üldises plaanis on Egeuse mere väikesaartel tarnimise erikorra kasutamine pärast 2006. aasta reformi vähenenud. Selle põhjuseks on liikmesriigi otsus piirata tarnimise erikorra eelarvet ja toetada kohalike toodete toetamise meetmete oma.

Tarnimise erikorra väiksem kasutamine on eriti märgatav inimtarbimiseks mõeldud toodete (teravilja ja jahu) puhul. Pärast 2006. aasta reformi ja nõuet, et abi taotleja peab asuma Egeuse mere väikesaarel, ei saa paljud väikeettevõtjad (pagarid) abi enam kätte, sest ühelt poolt on tarnimise erikorra abimeetmete halduskulud ülemäära suured võrreldes saadava rahalise eelisega ning teiselt poolt ei teavitata abisaajaid piisavalt.

Samal ajal näitab hindamisuuring, et tarnimise erikorra abimeetmete sihtmärgiks on järjest enam loomasöödaks mõeldud tooted. Võttes arvesse loomakasvatuse suurt osatähtsust kõnealustel saartel, tuleb märkida, et tarnimise erikorra abimeetmete prioriteetide kindlaksmääramine on liikmesriigi vastutusalas.

Oluliste toodete tarnete tagamine

Hindamisuuring näitab, et tarnimise erikord täidab Egeuse mere väikesaarte vajadusi ebaühtlaselt nii valitud toodete kui ka abikõlblike saarte lõikes.

Uuringust ilmneb samuti, et tarnimise erikord täidab paremini vajadused loomasöödaks, mitte inimtoiduks mõeldud oluliste toodete järele.

Peale selle täidab tarnimise erikord mandri sadamatele lähemal asuvate saarte (rühma A saarte) vajadusi paremini kui kaugemal asuvate satelliitsaarte (rühma B saarte) omasid.

Lisakulude hüvitamine

Hindamisuuringu kohaselt on saartepiirkonna killustatuse tõttu teatavad saared varustavatest sadamatest väga kaugel. Sellest tulenevalt on tarnekulud eri saarte puhul väga erinevad ja sõltuvad saare kaugusest.

Tarnimise erikord võimaldab kõikide toodete lisatarnimiskulud täielikult hüvitada üksnes siis, kui neid tarnitakse rühma A saartele.

Kaugemate, rühma B kuuluvate satelliitsaarte puhul võimaldab tarnimise erikord tarnekulusid hüvitada vaid 50 % ulatuses, kuivõrd toodete transpordikulud on märkimisväärselt suuremad.

Eeliste jõudmine lõpptarbijani

Hindamisuuringust ilmneb, et viimatimainitud eelis jõudis eri saarerühmade lõpptarbijateni ebaühtlaselt.

Tarnimise erikorra abimeetmed katavad toodete saartele saatmise kulusid väga ebaühtlaselt ning see mõjutab omakorda lõplikke tarbijahindu. Eelised jõuavad rühma A saarte ja rühma B lähemalasuvate saarte lõpptarbijani paremini kui rühma B satelliitsaarte lõpptarbijani.

Mis puudutab hindadele avaldatavat mõju, siis võimaldas tarnimise erikord alates 2007. aastast oluliselt langetada loomasööda hinda: kõnealused hinnad lähenesid Kreekas kehtivatele hindadele. Inimtoiduks mõeldud toodete hindu tarnimise erikord üldiselt ei mõjutanud.

Töödeldud toodete edasisaatmine ja turumoonutused

Nagu nõukogu määruse (EÜ) nr 1405/2006 põhjenduses 5 on sätestatud, piirduvad tarnimise erikorraga hõlmatud kogused Egeuse mere väikesaarte tarnevajadustega, et mitte kahjustada siseturu nõuetekohast toimimist või põhjustada häireid asjaomaste toodetega kauplemisel.

Seetõttu on nende toodete edasisaatmine või eksportimine Egeuse mere väikesaartelt keelatud. Toodete edasisaatmine või eksport on siiski lubatud juhul, kui tarnimise erikorra tõttu saadud kasu hüvitatakse või kui tegemist on töödeldud toodetega, mille puhul on lubatud piirkondlik kaubandus ja tavapärased kaubavood, nagu on sätestatud eelnimetatud määruse artiklis 5.

Hindamisuuringust ilmneb, et tarnimise erikorra alusel Egeuse mere väikesaartele tarnitud tooteid ei ole edasi saadetud ning seetõttu ei ole piirkondlikku kaubandust moonutatud.

Selles küsimuses ilmnevad siiski mõningad järelevalvega seotud probleemid. Egeuse mere väikesaartele tarnitava ja kõnealustelt saartelt edasisaadetavate toodete järelevalve eest vastutab asjaomane liikmesriik.

Põllumajandustegevusalade säilitamine ja arendamine

Tarnimise erikorral on oluline roll kohalike tootmisstruktuuride säilitamisel, sest see:

- toetab kohaliku loomakasvatuse tulusust;

- tagab kohaliku pagari- ja jahutööstuse tegevuse (inimtoiduks mõeldud toodete tootmise) säilimise.

Sellest tulenevalt alandab tarnimise erikord loomasööda hindu ning aitab seega vähendada loomakasvatajate tootmiskulusid.

Kohalike toodete toetamine

Kohaliku põllumajandustootmise säilitamine ja arendamine

Kohalike toodete toetamise meetmete puhul keskendus hindamisuuring kolmele sektorile: oliivid, mesi ja Chíose mastiks. Tegemist on Egeuse mere väikesaarte jaoks oluliste sektoritega, sest need hõlmavad kaks kolmandikku kohalike toodete toetamise meetmete jaoks ettenähtud vahenditest. Seejuures seadis uurimisele piirid asjaolu, et mitme sektori puhul statistilised andmed puudusid. Liikmesriigi ülesanne on võimaldada usaldusväärselt andmeid koguda kõikide sektorite kohta, mis on seotud kohalike toodete toetamise meetmetega.

Hindamisuuring, kus analüüsiti kohalike toodete toetamise meetmete mõju kolme vaadeldud sektori konkurentsivõimele, näitab, et abi andmise tulemusena suurenesid ettevõtjate sissetulekud. Alates 2006. aasta reformist on kohalike toodete toetamise meetmed, mis katsid teatava osa tootmiskuludest, võimaldanud hoida tootjate sissetulekud stabiilsetena.

Egeuse mere väikesaarte põllumajandus põhineb perekondlikul tootmisel ja on orienteeritud kohalikule tarbijaskonnale. Seejuures on tegemist tavapärasele tegevusele ja kvaliteettoodangule keskenduva põllumajandusega.

Egeuse mere väikesaarte programmis ettenähtud kohalike toodete toetamise meetmete eesmärk on toetada tavapärast tootmist, järgides kvaliteediga seotud sihte ning pidades lõppeesmärgina silmas kõnealuse tootmise säilitamist, kuivõrd see on kõige tähtsam tegur nii majanduslikus, sotsiaalses kui ka keskkonnakaitsega seotud plaanis.

Olukorras, kus majanduslikud võimalused on tagasihoidlikud ja tootmisüksused väga väikesed, aitavad kõnealused abimeetmed säilitada ning toetada tegevust, mis ilma nendeta ei pruugi tootjate jaoks huvipakkuvaks osutuda.

Võttes arvesse tavapärase tootmise ja suure lisaväärtusega kvaliteettoodete olulisust nii majanduslikus, sotsiaalses, keskkonnaalases plaanis (topograafia ja niisutussüsteemide säilitamine) kui ka kultuurisfääris (kvaliteettooted kui saarte identiteedi kandjad), peab Kreeka toodanguga seotud abi säilitamist määrava tähtsusega teguriks.

Ilma selliste toodanguga osaliselt seotud abimeetmeteta püsiks küllaltki suur oht, et programmi raames abi saavad isikud hülgaksid tavapärased kultuurid, eeskätt ähvardab see oht oliiviõlisektorit, mis on kõnealuste saarte põllumajanduses ülekaalus.

RAHALISTE VAHENDITE KASUTAMINE

Andmed Egeuse mere väikesaarte programmi rahaliste vahendite kasutamise kohta aastatel 2007–2010 (eelarveaastad 2008–2011) on esitatud lisas.

Jättes kõrvale määruse (EÜ) nr 1405/2006 artikli 11 alusel toimunud riikliku lisarahastamise 547 000 euro ulatuses, rahastatakse programmi 100 % ulatuses Euroopa Liidu vahenditest (kõnealuse määruse artikkel 12).

Pärast 2006. aasta reformi otsustas Kreeka vähendada tarnimise erikorra eelarvet (vähendati abimeetmega rahastatavate toodete kogust) ja suurendada kohalike toodete toetamise meetmete eelarvet. Sellele otsusele vaatamata tundub, et tarnimise erikorra eelarvevahendid on Egeuse mere väikesaarte abistamiseks eelarveperioodi jooksul valdavalt ära kasutatud (keskmine kasutusmäär 94 %).

Mõne kohalike toodete toetamise meetme raames on eraldatud rahalised vahendid viimastel aastatel ammendatud. Seejuures on pidevalt olemas teatav finantstehingute mahureserv, sest keskmine kasutusmäär on 88 %.

Olukorda võiks parandada olemasolevate eelarvevahendite ümberjaotamine selliste meetmete vahel, mille puhul on niisugune reserv olemas.

Peale selle võimaldab määruse (EÜ) nr 1405/2006 artikkel 11 teha Kreekal kohalike toodete toetamise meetmete jaoks hilisemaid riiklike eraldisi.

Tarnimise erikorra muudab mõnevõrra jäigaks asjaolu, et määruse (EÜ) nr 1405/2006 artikli 12 lõikes 3 on ülemmäär 2001.–2003. aasta abivahendite kasutamise põhjal kindlaks määratud.

Seetõttu tehti ettepanek seda ülemmäära suurendada, säilitades eelarvelise neutraalsuse, et võimaldada vahendite paindlikumat ümberjaotamist kohalike toodete toetamise meetmete ja tarnimise erikorra vahel olemasoleva eelarvemahu piires (vt punkt 7.1).

EGEUSE MERE VÄIKESAARTE ABIMEETMETE KORRALDUSE 2006. AASTA RAKENDAMISJÄRGNE AUDIT

Komisjoni audititalitused tegid raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmisega seotud järelepärimised Egeuse mere väikesaarte kohta 2007. ja 2010. aastal.

Üldiselt näitavad nende auditite tulemused, et olukord on võrreldes eelnevate aastatega paranenud, kuid tuvastati siiski teatavaid puudusi seoses oliiviistandustele antava abiga (2007. aasta audit) ja haldustegevusega (2010. aasta audit).

Uuringute tulemusi töödeldakse käimasoleva raamatupidamisdokumentide kontrollimise käigus. Seejuures tuleb märkida, et kuna suhteliselt väikese toetusega abisaajate vahel jagunevaid abimeetmeid on palju, on ka haldus- ja finantskulud saadavate eelistega võrreldes küllaltki suured.

PARANDUSETTEPANEKUD

Ettepanekud ELi õigusaktide muutmiseks

Arvestades programmi arengut viimastel aastatel ja hiljuti jõustunud Lissaboni lepingut, on Euroopa Komisjon 2010. aasta detsembris võtnud vastu eelnõu määruse (EÜ) nr 1405/2006 uuesti sõnastamiseks , et selle teatavaid sätteid ajakohastada ja lihtsustada ning viia määrus vastavusse Euroopa Liidu toimimise lepingus sätestatud uute nõuetega.

Eeskätt tehti ettepanek muuta määruse artikli 12 lõiget 3 ja tõsta tarnimise erikorra maksimaalset aastast ülemmäära, säilitades olemasoleva rahaliste eraldiste taseme, et vältida tarnimise erikorra jaoks eraldatud vahendite kontsentreerimist abi otstarbe määratlemisel ning võimaldada fondide paindlikumat ümberjagamist kohalike toodete toetamise meetmete ja tarnimise erikorra vahel ilma eelarve kogumahtu suurendamata. See annaks võimaluse finantsvahendid ümber jaotada, mis lubaks muu hulgas paremini katta satelliitsaarte vajadusi (vt punkt 4.2.3).

Et programmi elluviimise hindamine oleks liikmesriigi jaoks hõlpsam, tegi komisjon ettepaneku muuta kõnealuse määruse artikli 17 lõiget 2 . Muudatus seisneb selles, et eelneval aastal abiprogrammides ettenähtud meetmete rakendamise aastaaruande komisjonile esitamise tähtaeg on 30. juuni asemel nüüd 31. juuli, et anda Kreeka ametiasutustele võimalus võtta aruandes arvesse kohalike toodete toetamise meetmete kulude lõplikku seisu.

Seejuures ei mõjuta komisjoni poolt hiljaaegu vastu võetud ühise põllumajanduspoliitika reform spetsiifiliselt Egeuse mere väikesaarte abimeetmete korralduse toimimist.

Soovitused liikmesriigile

Kreekal on kõnealuse abimeetmete korralduse elluviimises määrav osa. Liikmesriik peaks leidma viisi, kuidas parandada programmi haldamise ebaühtlast taset väga killustatud saarteala puhul, nii et kõikide programmist abi saada võivate isikute vajadused oleksid täidetud, ning kuidas kohaldada programmi elluviimise laiema ulatusega kontrollimeetmeid (vt punkt 4.1).

Samuti tuleb pidada oluliseks, et liikmesriik töötaks välja usaldusväärse andmete kogumise süsteemi, mis hõlmaks kõiki sektoreid, kus kohalike toodete toetamise meetmeid võetakse, et riik ja komisjon saaksid teostada süstemaatilist järelevalvet (vt punkt 4.3.1).

Et vältida programmiga hõlmatavate saarte ebavõrdset kohtlemist, peab liikmesriik täiustama saarte liigitust , võttes arvesse kõiki eraldusest tingitud eriolukordi (kahe- või kolmekordne isoleeritus). Olemasoleva liigituse täiustamiseks (rühm A: lähemal asuvad saared, rühm B: kaugemal asuvad saared) oleks asjakohane lisada veel üks või kaks saarterühma eriti kaugel asuvate saarte jaoks (rühma B satelliitsaared).

Selline liigituse täiustamine võimaldaks paremini arvestada transpordikulude erinevusega, mis mõjutab nii tarnimist kui ka kohaliku toodangu arendamist. See aitaks ühtlasi paremini täita vajadusi ning tooks kaasa hindade asjakohasema mõju tarbimisele (vt punktid 4.2.2–4.2.4).

Pidades silmas suundumust, mida täheldati pärast 2006. aastat, kui muutusid tarnimise erikorra sihtrühmad (Kreeka otsustas eelistada loomasöödaks mõeldud tooteid), tuleb märkida, et liikmesriigi ülesanne on määratleda täpselt abimeetmete rakendamise prioriteedid , võttes arvesse loomakasvatuse osatähtsust kõnealustel saartel, ning tõhustada järelevalvet Egeuse mere väikesaarte geograafilisse piirkonda ja sealt välja veetavate toodete üle (vt punkt 4.2.1).

Pidades silmas märkust toiduainete hindade ebapiisava mõju kohta tarbimisele (vt punkt 4.2.4), tehakse liikmesriigile ettepanek kaaluda võimalusi olemasolevate vahendite paremaks jaotamiseks, et tagada nende suurem tõhusus .

Samuti kutsutakse liikmesriiki üles esitama regulaarselt aruandeid põhinäitajate alusel, mille komisjoni talitused määravad selleks, et võimaldada üldiselt hinnata Egeuse mere väikesaarte abimeetmete korralduse edusamme aastate jooksul.

Lõpetuseks tuleb rõhutada, et kui Egeuse mere väikesaarte programmi algne määratlemine nõudis kõikide sidusrühmade kaasamist , siis peaks see niimoodi olema ka selle programmi iga-aastasel muutmisel. Määruse (EÜ) nr 1914/2006 artikli 34 kavandatav muutmine iga - aastaste muudatuste esitamise tähtaja edasilükkamiseks jätab rohkem aega asjaomaste abisaajatega konsulteerimiseks.

JÄRELDUSED

Alates 2006. aasta reformist, kui arengu aluseks sai detsentraliseeritud programmitööl põhinev lähenemisviis, on Egeuse mere väikesaarte programmi rakendatud tõhusalt ja see arvestab piisavalt hästi Egeuse mere väikesaarte erivajadustega.

Programm tagab tavapäraste põllumajandussektorite säilimise, andes põllumajandustootjatele rahalist abi ning toetades oluliste toodete tarnimist lisakulude hüvitamise teel.

Praeguse analüüsi ja olukorra põhjal on komisjon seisukohal, et Egeuse mere väikesaarte abimeetmete korraldusele eraldatud eelarve on võimaldanud täita selle korralduse üldised eesmärgid.

Nii komisjon kui ka liikmesriik peavad jätkama tööd, et abimeetmete korraldust võimalikult hästi rakendada ning saavutada eelkõige eesmärgid, mis on seotud ülemäära suurte tarnekulude piiramise ja saarte tavapäraste tegevusalade säilitamisega.

Egeuse mere väikesaarte abimeetmete korralduse põhieesmärkideks peaks olema ka toodangu kvaliteedi tagamine, saarte identiteedi säilitamine ja looduskeskkonna kaitse.

LISA 1

EGEUSE MERE VÄIKESAARTE PROGRAMMI RAHALISTE VAHENDITE KASUTAMINE AJAVAHEMIKUL 2007–2010 (eurodes)[8]

2007 (2008. eelarveaasta) | 2008 (2009. eelarveaasta) | 2009 (2010. eelarveaasta) | 2010 (2011. eelarveaasta) |

Ühtne otsemaksete kava ja muud otsetoetused | 57 995 090 | 61 952 513 | 60 502 718 |

Egeuse mere väikesaarte programm (kohaliku tootmise toetamise meetmed) | 16 618 664 | 15 441 855 | 17 835 324 |

Kokku | 74 613 754 | 77 394 368 | 78 338 042 |

Egeuse mere väikesaarte programm/ Kokku | 22,3 % | 20,0 % | 22,8 % |

* Ühtse otsemaksete kava (tootmiskohustusega sidumata toetus) + erinevate otsetoetuste raames tehtud muude kulutuste summad (maksed teatavate erikultuuride ja kvaliteettoodete puhul, üleminekutoetused, odratoetus, siidiussitoetus jne).

** Egeuse mere väikesaarte programmi (kohaliku tootmise toetamise meede) raames ettenähtud otsetoetuste alla kuuluvate kulutuste summa.

[1] Saarte nimekiri on toodud Kreeka esitatud ja komisjoni poolt määruse (EÜ) nr 1405/2006 kohaselt kinnitatud Egeuse mere väikesaarte heaks kohaldatavate abimeetmete programmi tabelis 7.

[2] EÜT L 184, 27.7.1993, lk 1.

[3] ELT L 265, 26.9.2006, lk 1.

[4] ELT L 270, 21.10.2003, lk 1.

[5] Kreeka kindlaksmääratud Egeuse mere väikesaarte programm kinnitati komisjoni 22. detsembri 2006. aasta otsusega K(2006)6889 ja seda viidi ellu alates 2007. aastast.

[6] Egeuse mere väikesaarte programmi muudeti kahel korral: komisjoni 21. aprilli 2009. aasta otsusega K(2009)2880 ja 20. detsembri 2010. aasta otsusega K(2010)9189.

[7] Erand Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklist 28, kus on sätestatud: „Liit hõlmab tolliliitu, mis laieneb kogu kaubavahetusele ning millega kaasneb impordi- ja ekspordimaksude ja kõigi samaväärse toimega maksude keelustamine liikmesriikide vahel, samuti ühise tollitariifistiku vastuvõtmine nende suhetes kolmandate riikidega.”

[8] Käesolevas dokumendis osutatud rahaliste vahendite rakendamine põhineb iga-aastastel rakendamisaruannetel, mis liikmesriik esitab komisonile nõukogu määruse (EÜ) nr 1405/2006 artikli 17 lõike 2 kohaselt kohalike toodete toetamiseks ettenähtud meetmetega seotud asjaomaste summade tarnimise erikorra, abikõlblikkuse taotlusi käsitlevate teatiste ja asjaomaste summadega (komisjoni määruse (EÜ) nr 1914/2006 artikli 32 lõike 2 punkt b). Summad vastavad igal vastaval kalendriaastal (rakendusaasta) tehtud kulutustele ja ei pruugi täpselt vastata Euroopa Komisjoni poolt rakendustegevuseks kinnitatud kulutuste summadele.