52011DC0784

Sissejuhatus

Tuumaohutus ja -julgeolek on ELi ja selle elanike jaoks äärmiselt tähtis. Seepärast on Euroopa ja kogu maailma tuumaenergiapoliitika keskne ülesanne tagada võimalikult kõrged tuumaohutuse ja -julgeoleku ning hädaolukorraks valmisoleku ja hädaolukorrale reageerimise standardid. 11. märtsil 2011. aastal toimunud maavärina ja tsunami tagajärjel Fukushima-Daiichi tuumajaamas aset leidnud avarii on sundinud pöörama suuremat poliitilist tähelepanu meetmetele, mida on vaja võtta riskide minimeerimiseks ning tuumamaterjalide leviku tõkestamise ja tuumaohutuse ja -julgeoleku rangeimate nõuete tagamiseks.

Solidaarsuse nimel abistas EL otsekohe pärast õnnetust oma kogemusi ja vahendeid kasutades Jaapanit õnnetuse tagajärgede likvideerimisel ja nendega toimetulemisel. 2011. aasta mais toimunud ELi-Jaapani tippkohtumise eesmärk oli kooskõlastada järelmeetmeid, eeskätt tuumaohutuskoostöö meetmete rakendamist.

Komisjon võttis meetmed otsekohe pärast Fukushimas aset leidnud sündmusi. Koos riikide reguleerivate asutustega[1] ja tuumatööstuse esindajatega käivitas komisjon protsessi, et hinnata kogu ELis ulatuslikult tuumajaamade ohutust ja nendega seotud riske (vastupidavustestid). Algatust toetas Euroopa Parlament ja selle kiitis heaks Euroopa Ülemkogu 24.–25. märtsi 2011. aasta istungil[2]. Ühtlasi palus Euroopa Ülemkogu komisjonil „vaadata läbi tuumarajatiste ohutust käsitlev olemasolev õiguslik ja reguleeriv raamistik” ning „teha 2011. aasta lõpuks ettepanekud vajalike paranduste kohta”. Tuumaavariide võimalikku piiriülest mõju silmas pidades palus Euroopa Ülemkogu komisjonil kutsuda vastupidavustestide läbiviimises osalema ka ELi naaberriike.

Esimest korda osalevad kõik ELi sidusrühmad vabatahtlikult tuumareaktorite ohutuse ja julgeoleku ulatuslikus ja koordineeritud läbivaatamises. Selleks eraldatud inim- ja finantsressursid ning osaliste valmidus teha koostööd kõigis protsessi etappides näitab, kui oluline on tuumaohutus ELi jaoks. ELi tasandil tegutsemisel on selles valdkonnas selged eelised. ELis ei käsitata tuumaohutust enam mitte pelgalt riigisisese, vaid Euroopa mõõdet omava küsimusena. Lisaks näitab komisjoni hiljutine teatis energiaalase välispoliitika kohta[3] üheselt kindlat tahet rahvusvahelist tuumaohutuskoostööd tugevdada.

Samal ajal on komisjon teinud tööd ELi kodanike maksimaalse kaitse tagamiseks. Erilise tähelepanu all on olnud teatavad küsimused, nagu kiirgusohtlikest piirkondadest imporditud toodete kontrollimist reguleeriv raamistik, soovitused tollile ning teadusuuringute ja keskkonnaseire tõhustamiseks tehtav töö.

Käesolevas teatises on antud ülevaade ELis töötavate tuumajaamade ohutuse ja julgeoleku uuestihindamiseks seni võetud meetmetest. Teatis tugineb liikmesriikide poolt 15. septembriks esitatud eduaruannetele ja nõukogu tuumajulgeoleku ajutise töörühma vahearuandele. Lisaks on teatises esitatud komisjoni esialgne hinnang praegusele olukorrale ja mõni algidee tulevase töö kohta.

TUUMAJAAMADE VASTUPIDAVUSTESTIDE PÕHIMÕTTED, METOODIKA, SENISED EDUSAMMUD JA JÄRGMISED ETAPID

Põhimõtted ja metoodika

Euroopa Ülemkogu palus komisjonil ja tuumaohutust reguleerivate asutuste Euroopa töörühmal (ENSREG) analüüsida Fukushima sündmustest saadud õppetunde ning hinnata uuesti ELi tuumajaamade ohutusvaru. Seda tuleks teha liikmesriikide ühise metoodika põhjal ja üldsuse jaoks täiesti läbipaistvalt. Euroopa Ülemkogu mandaat komisjonile hõlmas järgmist:

1. määrata kindlaks tuumajaamade ohutuse ja nendega seotud riskide ulatusliku hindamise metoodika ning viia kõnealune hindamine läbi koostöös riikide tuumaohutust reguleerivate asutustega;

2. hinnata uuesti ELis kehtivaid tuumaohutusalaseid õigusakte ja vaadata need läbi;

3. kutsuda ELi naaberriike protsessis osalema.

Komisjon ja ENSREG[4] leppisid kokku teha tööd kahes valdkonnas:

- ohutusega seoses hinnatakse tuumarajatiste vastupidavust erinevate ootamatute sündmuste tagajärgedele. Need võivad hõlmata loodusõnnetuste, inimvea või tehnilise rikke ning muude õnnetuste (nt transpordiõnnetuste) mõju;

- julgeolekuga seoses analüüsitakse julgeolekuohte ja kuritahtlikest aktidest või terroriaktidest tulenevate vahejuhtumite vältimist ja nendele reageerimist.

Tuumajaamade käitajad ja riikide reguleerivad asutused vastutasid tihedas koostöös komisjoniga tuumaohutusega seotud aspektide eest ning tuumajulgeoleku hindamise eest vastutasid liikmesriigid, keda abistas komisjon. Selleks asutas nõukogu tuumajulgeoleku ajutise töörühma. Julgeoleku valdkonnas saavutatut on käsitletud käesoleva dokumendiga koos esitatavas dokumendis.

Tuumajaamade vastupidavuse testimises osalevad kõik 14 ELi liikmeriiki,[5] kus on tuumajaamad, ja Leedu[6]. Naaberriikidest nõustusid osalema Šveits ja Ukraina. Mitu riiki[7] otsustas minna kokkulepitud nõuetest kaugemale ja hinnata mitte üksnes töötavaid tuumajaamu, vaid ka dekomisjoneeritud jaamu või muid tuumarajatisi.

Vastavalt ohutusega seotud vastupidavustestide spetsifikatsioonidele[8] tuleb hinnata kolme põhivaldkonda: äärmuslikud loodusnähtused (maavärinad, üleujutused, äärmuslikud ilmastikutingimused), tuumajaamade reageerimine pikaajalisele elektrikatkestusele ja/või põhilise soojusneelu kaotusele (olenemata elektrikatkestuse või põhilise soojusneelu kaotuse põhjusest) ning raskete avariide ohjamine. Uurimismeetodid määratakse kindlaks riikide tasandil ja nende eest vastutavad riikide reguleerivad asutused.

Vastupidavustestid toimuvad kolmes etapis:

- tuumajaamade käitajad hindavad jaamu. Tuumajaamade käitajatel paluti esitada eduaruanded 15. augustiks 2011 ja lõpparuanded 31. oktoobriks 2011;

- riikide reguleerivad asutused vaatavad läbi tuumajaamade käitajate hinnangud. Kõnealused asutused vaatavad läbi käitajate esitatud teabe ning koostavad riiklikud aruanded (eduaruanded 15. septembriks 2011 ja lõpparuanded 31. detsembriks 2011);

- riikide ja Euroopa Komisjoni eksperdid hindavad riiklikke aruandeid 2012. aasta jaanuarist aprillini.

Hindamist tuli alustada 1. juunist 2011. Kõik osalevad liikmesriigid on esitanud eduaruanded kokkulepitud tähtajaks. Nende põhjal koostati käesolev vahearuanne.

Olulised ülesanded on siiski veel täitmata. Nimelt võib tulemusi piisavalt usaldusväärseks lugeda üksnes siis, kui on valminud riiklikud lõpparuanded (mille tähtaeg on käesoleva aasta lõpp) ja eksperdid on tulemusi hinnanud.

Ohutuse vahehindamise esmased tulemused

Kõikidest eduaruannetest ilmneb, et tuumajaamade käitajad järgivad ja rakendavad kokkulepitud metoodikat. Küll aga varieerub üsna oluliselt riiklike aruannete vorm, sisu ja üksikasjalikkus. Käesoleva teatise lisas[9] on võetud kokku kõigi riiklike aruannete tulemused.

Vaatamata sellele, et hindamine alles kestab, on eduaruannetes kindlaks tehtud mitu küsimust, mis väärivad põhjalikku analüüsi. Samuti selgub aruannetest, et riikide reguleerivatel asutustel on väga sarnased seisukohad seoses sellega, milliseid meetmeid tuleb võtta. Mõni riigi reguleeriv asutus on juba kaalunud nende poolt tuumarajatiste suhtes kohaldatavate ohutusvarude läbivaatamist. Tähelepanu all on järgmised valdkonnad: tuumajaamade vastupidavuse suurendamine üleujutuste,[10] elektrikatkestuse,[11],[12] põhilise soojusneelu kaotuse[13] ning ehitusprojektis arvessevõetut ületavate maavärinate suhtes[14].

Mõnes aruandes on teatatud võimalikest kasutatud tuumkütuse basseinide täiustustest, mis võimaldaksid neil vastu pidada sündmustele, millega toimetulekuks neid algselt ei projekteeritud[15]. Lisaks on mitmes aruandes kindlaks määratud raskete avariide ohjamise ja hädaolukorras tegutsemise korra täiustamise võimalused[16].

Siiski on juba praegu ilmnenud teatavad liikmesriikide vahelised erinevused. Näiteks:

- seismilisi riske käsitletakse riigiti väga erinevalt ja sõltumatult asjaomase piirkonna tegelikust seismilisusest. Oluliselt erinevad nii kasutatavad metoodikad[17] kui ka nõuetekohasuse kriteeriumid[18]. Teatavates riikides vaadatakse praegu läbi tuumajaama projekteerimisel arvessevõetavat seismilisust aktiivsust;

- mõnes liikmesriigis[19] on juba rakendatud raskete avariide ohjamise suunised,[20] mõnes aga mitte;

- teatavates riikides[21] on hakatud hindama ehitusprojektis arvessevõetut ületavate õnnetustega (st õnnetused, mis on küll võimalikud, kuid mida ei võetud ehitusprojektis täielikult arvesse, kuna neid peeti liiga ebatõenäoliseks) seotud hädaolukordade ohjamise sätteid ja on selgitatud välja täiustamisvõimalused.

Järgmine etapp: eksperdihinnangud ja tulemuste valideerimine

Euroopa Ülemkogu palvel otsustas komisjon koos riikide tuumaohutuse reguleerivate asutustega koostada riiklike hinnangute lõpptulemuste eksperdihinnangu, kasutades kokkulepitud metoodikat[22]. Seepärast peavad 2011. aasta lõpuks valmivad riiklikud lõpparuanded olema ettenähtud ülesehitusega, et need oleksid võimalikult ühtsed ja võrreldavad.

Eksperdid hakkavad riikide tulemusi hindama 2012. aasta algul, mis tagab nende tulemuste täiendava hindamise Euroopa tasandil, et kindlustada võimalikult suur objektiivsus ja erapooletus ja suurendada seega tulemuste usaldusväärsust.

Protsess toimub kahes etapis:

- horisontaalteemadega seotud hindamisel võrdlevad eksperdid riiklike lähenemisviiside kooskõla ja tulemusi kolmes olulises valdkonnas: äärmuslikud loodusnähtused, ohutusfunktsioonide kaotus ja raskete avariide ohjamine. Regulatiivküsimustega tegelevate vanemekspertide komisjon kontrollib riiklike aruannete asjakohaseid osi. Lõpparuandes esitatakse olulisi valdkondi käsitlevate järelduste eelnõu ning tuuakse esile metoodika või hindamise erinevused;

- vertikaalse (riigisisese) hindamise käigus vaatavad eksperdid läbi riiklikud aruanded tervikuna. Vertikaalne eksperdihindamine toimub liikmesriikides, et hõlbustada eksperdirühmade suhtlemist reguleerivate asutuste spetsialistidega ja käitajatega ning juurdepääsu tuumajaamadele. Riigisisesel hindamisel võetakse arvesse horisontaalteemadega seotud eksperdihindamiste tulemusi ja nende käigus saadud kogemusi.

Hindamisega tegelevad eksperdirühmad koosnevad kõigi ELi liikmesriikide tuumaohutusekspertidest. Eksperdihindamise sekretariaadi töö eest vastutab Teadusuuringute Ühiskeskus.

Riiklikud aruanded, eduaruanded ja eksperdihindamiste tulemused tehakse üldsusele teatavaks[23].

Komisjon esitab Euroopa Ülemkogule selle 28.–29. juuni 2012. aasta istungiks lõpparuande eksperdihindamiste tulemustega.

Tuumajulgeoleku vahehindamise esmased tulemused[24]

Tuumajulgeoleku tagamiseks püütakse vältida tahtlikke tegusid, mis võivad kahjustada tuumarajatist või mille tagajärjeks võib olla tuumamaterjalide varastamine või levitamine. Tuumaohutus[25] ja -julgeolek on omavahel tihedalt seotud. Seega saab tuumajaamade ohutuse hindamise lõpuleviiduks lugeda vaid siis, kui samasugune hindamine on tehtud ka tuumajulgeoleku valdkonnas. Seepärast hõlmab toimuv ohutushindamine ka tuumajulgeolekut.

ELis vastutavad vaid vähesed riikide tuumaohutuse reguleerivad asutused ka tuumajulgeoleku eest. Tuumajulgeolek kuulub liikmesriikides eri asutuste pädevusse.

Tuumajaamade suhtes kohaldatakse põhjalikke ja ulatuslikke tuumamaterjalide leviku tõkestamise ja ohutuseeskirju, mida on viimistletud aastate jooksul. Tuumajaamade suhtes kohaldatav rahvusvaheline tuumajulgeoleku kord nii põhjalik ei ole[26]. Julgeolekuküsimused üldisemalt on aga kogu maailmas suurema tähelepanu alla võetud, eriti pärast USAs 11. septembril 2001. aastal toimunud terrorirünnakuid.

Tuumajaamade julgeoleku hindamise metoodika hindamiseks asutas nõukogu tuumajulgeoleku ajutise töörühma, kus osalevad liikmesriikide eksperdid ja Euroopa Komisjon. Käesolevale teatisele on lisatud rühma esialgseid järeldusi sisaldav eduaruanne[27].

Rühma töö toimub kolmes etapis:

- teabe kogumine, nt liikmesriikidele saadetud küsimustike teel;

- andmete töötlemine, st häid tavasid käsitlevate soovituste põhiteemade kindlakstegemine ja küsimustiku tulemuste kokkuvõtmine;

- edu- ja lõpparuannete koostamine.

Küsimustikus keskendutakse tuumajulgeolekut reguleerivale riiklikule õigusraamistikule, üldisele riiklikule tuumajulgeoleku raamistikule, projekteerimisel arvessevõetavatele ohtudele (ettenägematute pahatahtlike tegudega seotud riskid), tuumajulgeoleku tavadele ja hädaolukorraks valmistumisele. Kuna liikmesriikide arvates ei olnud vaja muid olulisi küsimusi lisada, käsitletakse vahearuandes neid küsimusi ja saadud vastuseid. Vastustest ilmnes, et on vaja tugevdada rahvusvahelist koostööd, sh saata rahvusvahelisi eksperte kontrollima tuumajaamade füüsilise kaitse meetmete taset ja tõhusust.

Võttes arvesse, et tuumajulgeoleku küsimustega tegelemine on liikmesriikide jaoks väga tähtis, kinnitavad nad oma soovi asjakohaseid rahvusvahelisi eeskirju täielikult kasutada ja täiustada ning ELis häid tavasid levitada. Vastustes rõhutatakse tuumaohutuse ja -julgeoleku tihedat seotust, aga ka tuumajulgeoleku ja terrorismivastaste strateegiate seotust. Tuumajulgeolekut ning meetmete, süsteemide ja julgeolekupõhimõtete asjakohasust on vaja muutuvate ohtude tõttu pidevalt hinnata. Aruannete kohaselt on liikmesriigid üksmeelel, et oluline on välja töötada ja rakendada asjakohaseid riskijuhtimismenetlusi ja luua suhteid asjakohaste ekspertide vahel.

Komisjon võtab tuumajulgeoleku küsimuste käimasoleval analüüsimisel arvesse kõiki nõukogu tuumajulgeoleku ajutise töörühma 2012. aasta juunis valmiva lõpparuande järeldusi ja soovitusi.

ELI TUUMAOHUTUST REGULEERIVA RAAMISTIKU TUGEVDAMINE

Vastupidavustestidega samal ajal on komisjon alustanud ELi tuumaohutust reguleeriva õigusraamistiku analüüsimist riiklike aruannete esialgsete tulemuste, rahvusvaheliste (Rahvusvahelises Aatomienergiaagentuuris (IAEA) toimuvate) arutelude ja sidusrühmade kaastöö põhjal. Komisjoni esialgse analüüsi tulemused näitavad, et riikide reguleerivad asutused järgivad ohutusküsimustes erinevaid põhimõtteid ja määratlevad ohutuse parandamist erinevate kriteeriumide põhjal.

Selle esialgse analüüsi tulemusel leiab komisjon, et ELi ja liikmesriikide tasandi õigusraamistikku võiks täiustada järgmiselt: 1) täiustada tehnilisi ohutusmeetmeid ja nende täieliku rakendamise tagamiseks vajalikku järelevalvet, 2) parandada tuumaohutuse juhtimist ja tuumaohutust reguleerivat õigusraamistikku, 3) suurendada hädaolukordadeks valmisolekut ja parandada neile reageerimist, 4) tugevdada ELi tuumavastutuse korda ning 5) suurendada teadus- ja tehnoloogiapädevust. Alustada tuleb aga kõigi kehtivate ELi eeskirjade täitmisest.

Praeguse tuumaohutust reguleeriva õigusraamistiku rakendamine

Tuumaohutuse direktiivi[28] vastuvõtmine nõukogus 2009. aastal oli ELi tuumaohutuskorra seisukohast suur samm edasi. Direktiiviga on loodud tuumarajatiste ohutuse terviklik ja õiguslikult siduv ühenduse raamistik. Selles on kindlaks määratud tuumaohutusega seotud üldpõhimõtted ja kohustused Euroopa Aatomienergiaühenduses. Direktiiviga on võetud ühenduse õigusesse üle peamiste rahvusvaheliste dokumentide (tuumaohutuse konventsioon[29] ja IAEA ohutuse põhialused[30]) nõuded.

Liikmesriigid olid kohustatud tuumaohutuse direktiivi siseriiklikusse õigusesse üle võtma 22. juuliks 2011. Komisjon on algatanud rikkumismenetluse nende 12 liikmesriigi[31] suhtes, kes sellest tähtajast kinni ei pidanud. Liikmesriigid, kus direktiiv on alles siseriiklikusse õigusesse üle võtmata, peaksid seda tegema esmajärjekorras.

Tuumaohutust reguleeriva õigusraamistiku täiustamine

Euroopa Ülemkogu palvel uurib komisjon kahte võimalust tuumaohutust reguleeriva raamistiku täiendamiseks:

- i) muuta õigusakte, et tugevdada kehtivat ühenduse õigusraamistikku, millega reguleeritakse tuumaohutust, ning

- ii) parandada olemasolevate süsteemide rakendamist ja tugevdada liikmesriikide koostööd.

Tuumaohutust reguleeriv raamistik tuleb läbi vaadata nii ühenduse kui ka riikide tasandil, järgides täielikult subsidiaarsuse põhimõtet. Rahvusvahelistes organisatsioonides peavad komisjon ja liikmesriigid ühiselt tagama rahvusvahelise tuumaohutust reguleeriva raamistiku muudatuste kooskõla ühenduse ja liikmesriikide õigusaktidega.

Tehnilised täiustused ja järelevalve

Kehtivate Euratomi ja siseriiklike õigusaktide kohaselt lasub esmavastutus tuumaohutuse eest loaomanikul (tuumajaama käitajal). Riikide reguleerivad asutused nõuavad loaomanikelt rajatiste tehnilist täiustamist ohutuse hindamise (sh käimasolevate vastupidavustestide) põhjal. Lisaks peavad kõnealused asutused tagama nõutud meetmete õige rakendamise.

Praegu puuduvad ELis tuumajaamade ühised ohutusnormid või -kriteeriumid.

Vastupidavustestide esialgsete tulemuste kohaselt ei käsitata Euroopa tuumajaamades ohutusvarusid ühtviisi. ELi vastupidavustestide lõpptulemuste ja Fukushima tuumaavarii käigus saadud õppetundide põhjal võiks olla otstarbekas välja töötada ELi tasandi üldpõhimõtted ja nõuded koos vastavate tehniliste miinimumkriteeriumidega tuumajaamade asukoha valimise ning nende projekteerimise, ehitamise ja käitamise kohta[32]. ELi põhimõtteid ja nõudeid tuleb arvesse võtta siseriiklikes regulatiivmeetmetes ja otsustes ning tuumajaamade käitajad peavad need rakendama.

Kogu ELis kehtivate kriteeriumidega asukoha omaduste, loanõuete ja käitamise kontrollimise kindlaksmääramiseks kohustataks tuumajaamade käitajaid järgima parimaid tavasid ELis uute tuumajaamade rajamisel. Rahvusvahelises ja ELi praktikas on sellised nõuded juba olemas[33]. Kuigi tehniliste meetmete valik sõltub ka vastupidavustestide lõpptulemustest, võiks kõnealused meetmed ELi õigusaktidesse üle võtta. Lisaks näib olevat otstarbekas laiendada tuumaohutuse direktiiviga ettenähtud parimaid tavasid. Näiteks võiks rahvusvahelised eksperdihinnangud, mis praegu piirduvad siseriikliku reguleeriva ja õigusraamistikuga, hõlmata ka tuumajaamade konstruktsiooni ohutust ja käitamisohutust[34].

Uut Euroopa tuumaohutusraamistikku käsitlevate soovituste väljatöötamises peaksid osalema mitmesugused osalised, sh riikide reguleerivad asutused, tuumatööstus ning teadus- ja tehnikaringkonnad, kes oleksid esindatud näiteks Euroopa tehniliste tugiorganisatsioonide võrgu kaudu.

Tuumaohutuse juhtimine

Üks Fukushima tuumaavarii käigus saadud peamine õppetund on see, et tuleb tagada riikide reguleerivate asutuste tegelik sõltumatus. ELis saaks seda teha tuumaohutuse direktiivi[35] asjakohaste sätete täpsustamise ja riikide reguleerivate asutuste tegeliku sõltumatuse kriteeriumide kindlaksmääramise kaudu. Lisaks võiks kõnealuses direktiivis täpsustada riikide reguleerivate asutuste minimaalse reguleerimispädevuse.

Praegu vastutavad teatavates liikmesriikides reguleerimise eest ühe sõltumatu ametiasutuse asemel eri üksused või ministeeriumid.

Oma mandaadi kohaselt on ENSREG esitanud ELi institutsioonidele tuumaohutusalaseid soovitusi alates 2007. aastast. Nüüd võiks saadud kogemusi arvesse võttes mõelda sellele, milline peaks olema selle rühma edaspidine roll.

Samuti võiks täpsustada läbipaistvusnõudeid, laiendades neid üldsuse[36] ja tuumajaamade käitajate töötajate teavitamise üldisest kohustusest enamale. Ühtlasi võiks nõuda, et riikide reguleerivad asutused peavad üldsusele teatama oma reguleerivate otsuste põhjused. Julgeoleku seisukohast tundlikku teavet kaitstaks konfidentsiaalsusklauslite abil.

Hädaolukordadeks valmisoleku suurendamine ja neile reageerimise parandamine

Tuuma- ja kiirgusavariide ärahoidmise, nendeks valmistumise ja nende korral tegutsemise meetmeid võetakse sageli riigisiseselt. Ka ühenduse tasandil on olemas mitmesugused õigusaktid ja mehhanismid[37] ning tuumaavariisid käsitlevad erisätted[38]. Selliste avariide korral saab kasutada mitut ühenduse mehhanismi.

Komisjon andis 2010. aasta detsembris tihedas koostöös liikmesriikidega välja katastroofide ohjamisega seotud riiklike riskihindamiste suunised. Liikmesriigid on vabatahtlikult kohustunud koostama ja esitama riiklikud riskihinnangud 2011. aasta lõpuks. Tuumaohutus ja rahvatervist ähvardavad ohud on ulatusliku riskihindamise olulised elemendid.

Selleks et tuumaavariideks paremini valmistuda ja neile reageerimise meetmeid paremini koordineerida, võiks koostada piiriülesed (võib-olla ka ELi naaberriike hõlmavad) tuumariskide juhtimise kavad. Need peavad olema seotud ka tõhusama tuumaavariidele reageerimisega Euroopa tasandil. Samuti on tähtis tagada hädaolukorra meetmete jaoks vajalike ja vajaduse korral teistega jagatavate seadmete (sh suured seadmed, nagu varugeneraatorid) ning avariikoha taastamise kavade kättesaadavus.

Kooskõlas komisjoni teatisega „Euroopa tõhusama katastroofidele reageerimise suunas: kodanikukaitse ja humanitaarabi roll”[39] on loomisel liikmesriikide vahenditele tuginev Euroopa hädaolukordadele reageerimise suutlikkus ning ööpäevaringselt töötav hädaolukordadele reageerimise keskus, samuti on koostamisel Euroopa situatsiooniplaanid peamiste katastroofiliikide (sh tuumaavariide) jaoks. Komisjon teeb ettepanekud nende elementide lisamiseks Euroopa kodanikukaitse mehhanismi käsitlevatesse õigusnormidesse.

Tuumavastutuse küsimuste selgitamine

Tuumaavarii korral on äärmiselt oluline tuumavastutuse küsimus. Komisjoni teatises „ Energia 2020: säästva, konkurentsivõimelise ja kindla energia strateegia ” on öeldud: „Tuumaohutust ja -julgeolekut reguleerivat õigusraamistikku on kavas tõhustada ka […] kavandatavas õigusettepanekus, millega fikseeritakse Euroopa Liidu arusaamad tuumavastuste vallas.”

Lisaks on Euratomi asutamislepingus[40] sätestatud, et liikmesriigid „võtavad kõik vajalikud meetmed, et aidata kaasa tuumariske katvate kindlustuslepingute sõlmimisele”.

Enamik liikmesriike on liitunud rahvusvaheliste konventsioonidega (Pariisi konventsioon / Brüsseli lisakonventsioon ja Viini konventsioon), kuid mõni liikmesriik ei ole ühegi konventsiooni osaline. Seetõttu valitseb ELis õiguslik virvarr. ELis saaks õiguslikku ühtsust suurendada kahes valdkonnas: i) ohvrikaitse eri liikmesriikides, eeskätt ohvritele kahju parem hüvitamine ELis, olenemata nende elukohariigist, ning ii) võimalik mõju siseturu toimimisele, eelkõige olukorras, kus käitajate erinevad finantskohustused võivad moonutada konkurentsi.

Teadus- ja tehnoloogiapädevuse suurendamine

Komisjon on käivitanud järgmiseks neljaks aastaks algatuse „Koolitus- ja teabeprogramm – õpime Fukushima sündmustest saadud kogemustest”, mida rahastatakse ühiselt Euratomi raamprogrammide ja ELi vahenditest[41].

Eesmärk on suurendada teadlikkust tuumaohutuse olulisusest ning jagada tuumaekspertide ja poliitikakujundajate vahel riskijuhtimise parimaid tavasid. Ühtlasi parandatakse programmi kaudu ülikoolide, teadusorganisatsioonide, avaliku halduse asutuste ja tööstuse koostööd koostoimes ELi platvormidega, eelkõige säästva tuumaenergia tehnoloogiaplatvormi ja Euroopa Tuumaenergia Foorumiga.

Tuumauuringute kavandamisel ELi järgmise mitmeaastase finantsraamistiku (Horisont 2020) kohaselt tuleb panna rõhku tuumaohutusele, tuumaenergia-alaste ekspertteadmiste püsimisele ELis ning tuumajaamade käitajate ja reguleerivate asutuste pädevuse suurendamisele.

RAHVUSVAHELINE MÕÕDE

Kolmandate riikide osalemine riskide ja ohutuse hindamises

ELi naaberriigid

Selleks et suurendada kogu maailma tuumaohutust, soovitas Euroopa Komisjon kõigil tuumajaamu käitavatel riikidel hinnata võimalikult kiiresti nende jaamade ohutust ja nendega seotud riske sarnaselt ELis toimuva hindamisega.

Komisjon on võtnud meetmeid hindamise laiendamiseks ELi naaberriikidele, kes käitavad või omavad tuumajaamu (Šveits, Venemaa Föderatsioon, Ukraina, Armeenia ja Horvaatia), ning riikidele, kellel on konkreetsed kavad tuumaenergia arendamiseks (Türgi ja Valgevene).

23. juunil 2011 lepiti nimetatud riikidega kokku vastupidavustestide ühiseid põhimõtteid käsitlevas ühisavalduses. Šveits ja Ukraina osalevad ELi vastupidavustestides, muud riigid järgivad aga teistsuguseid ajakavasid. Kõik on siiski lubanud viia ohutushindamised lõpule 2012. aasta lõpuks.

EL innustab ka edaspidi kõiki ELi naaberriike vastupidavustestides osalema ning tagab, et tuumaohutuse parimate tingimuste kindlustamiseks ELis ja selle piiridel tehakse kõik võimalik.

Koostöö Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri (IAEA) ja G8/G20-ga

IAEA tuumaohutuse tegevuskavas, mis võeti vastu 2011. aasta septembris, soovitatakse kõigil IAEA liikmesriikidel hinnata riikides tuumajaamade konstruktsiooni kohaspetsiifiliste äärmiste loodusohtude suhtes ning võtta vastavaid järelmeetmeid. Euroopa Komisjon aitab IAEA-l välja töötada metoodika, mida saavad kasutada muud riigid, ja on valmis aitama IAEA-l kolmandaid riike kõnealuses valdkonnas nõustada või hinnata.

Komisjon osales igati G8/G20 protsessis, mille käigus valmistuti IAEA 2011. aasta juunis toimunud ministrite konverentsiks, kus kiideti heaks IAEA tuumaohutuse tegevuskava. Komisjon teeb kõik võimaliku neis rahvusvahelistes algatustes edasiste edusammude tegemiseks.

Üleilmse tuumaohutust reguleeriva õigusraamistiku parandamise ettepanekud

Fukushima sündmused tõid esile vajaduse täiustada tuumaohutust reguleerivat rahvusvahelist õigusraamistikku. IAEA algatatud peamised tuumaohutuse reguleerimise vahendid on rahvusvaheliselt kokkulepitud ohutusnormid ja rahvusvahelised konventsioonid, eelkõige tuumaohutuse konventsioon ja tuumaavariist operatiivse teatamise konventsioon.

IAEA liikmesriigid on üldisel üksmeelel, et rahvusvaheline tuumaohutust reguleeriv raamistik (eriti tuumaohutuse konventsioon) tuleb selle tõhustamiseks, jõustamise hõlbustamiseks ning sellega tagatava juhtimise parandamiseks läbi vaadata. Komisjonil on kavas aidata Euroopa Aatomienergiaühenduse nimel[42] kaasa tuumaohutuse konventsiooni ajakohastamisele.

Kõnealust konventsiooni tuleks ajakohastada kooskõlas viimaste IAEA ohutusnormidega, mis tuleks muuta õiguslikult siduvaks ja mida tuleks veelgi täiustada.

EL peaks püüdma saavutada vähemalt selle, et tuumaohutuse konventsiooni reguleerimisala ja konventsioonist tulenevad kohustused viidaks kooskõlla kehtiva tuumaohutuse direktiiviga. Läbivaadatud konventsioon hõlmaks siis igat liiki tuumarajatisi ning selle kohaselt tuleks eeskirjad kohustuslikus korras ja korrapäraselt läbi vaadata. Samuti peaks konventsioon sisaldama reguleerivate asutuste sõltumatuse kriteeriume ja jõustamismehhanisme, nagu vahendamine, lepitamine või vahekohtumenetlus.

Tuumaohutuse konventsiooni hädaolukordadeks valmisoleku sätetega tuleb tagada tõhusam ja koordineeritum hädaolukordadele reageerimine. Samuti tuleb tagada nende sätete ühilduvus muude rahvusvaheliste konventsioonidega[43].

Tuumaohutuskoostöö ELi-väliste riikidega

Kolmandate riikide tuumaohutuse suurendamine on olnud 1990. aastate algusest saati ühenduse töö oluline osa. Programmide TACIS ja Phare kaudu osutati 15 aasta jooksul abi Kesk- ja Ida-Euroopa ning endistele Nõukogude Liidu riikidele. Alates 2007. aastast laiendati tuumaohutuskoostööd tuumaohutusalase koostöö rahastamisvahendi raames ka muudele kolmandatele riikidele. Teatises energiaalase välispoliitika kohta[44] kutsutakse üles lähendama rahvusvahelisi reguleerivaid raamistikke ja võtma kasutusele rahvusvahelised siduvad tuumaohutusnormid.

Tuumaohutusalase koostöö praeguse rahastamisvahendi kaudu toetatakse kolmandaid riike, kes on kohustunud vastupidavustestides osalema,[45] ning käimasoleval testimisel tehtud edusamme võetakse täielikult arvesse aruteludes koostöö jätkamise üle 2012.–2013. aastal. Komisjon on teinud ettepaneku luua tuumaohutusalase koostöö uus rahastamisvahend ajavahemikuks 2014–2020. Uus kavandatud rahastamisvahend peab tuginema ELis vastupidavustestide tegemisel saadud kogemustele ning selle rakendamisel tuleb arvesse võtta naaberriikides tehtud vastupidavustestidest tulenevaid esmatähtsaid ülesandeid. Kõnealuse vahendi peab kaasama terviklikku ja ühtsesse tuumaohutuskoostöö strateegiasse, võttes arvesse rahvusvahelisi meetmeid IAEA raames.

JÄRELDUSED JA EDASISED SAMMUD

Pärast Fukushima sündmusi kohustusid EL ja selle liikmesriigid hindama ulatuslikult Euroopa tuumajaamu. Hindamine, mille raames teevad esimest korda koostööd tuumajaamade käitajad, riikide reguleerivad asutused ja muud ametiasutused ning ELi institutsioonid, on näidanud ELi tasandi koordineerimise ja koostöö lisandväärtust selle tagamisel, et säiliksid ELi tuumaohutuse ja -julgeoleku kõrged standardid ja et neid vajaduse korral tõhustataks.

Hindamine on eriti tähtis paljude ELi reaktorite vanuse tõttu ning põhjusel, et teatavad liikmesriigid ja naaberriigid on huvitatud uute tuumajaamade rajamisest. Vastupidavustestide tulemused peaks andma ajakohast, objektiivset ja teaduslikult põhjendatud teavet, mis aitab tugevdada olemasolevate ja kavandatavate tuumajaamade ohutusparameetreid seoses asukohavalimise, projekteerimise, käitamise ja reguleerimisega.

Esmaste tulemuste põhjal on selgunud valdkonnad, kus saaks nii riikide kui ka ELi tasandil täiustusi teha. Liikmesriigid otsustavad ise, milliseid hindamise järelmeetmeid nad riigis võtavad. Komisjonil on hea meel teatavates liikmesriikides selles suunas juba võetud meetmete üle. Käesolevas teatises on komisjon visandanud esialgsed ideed ELi tuumaohutusraamistiku tugevdamiseks ja olemasolevate vahendite või mehhanismide paremaks koordineerimiseks.

Need esialgsed orientiirid tuleb vastupidavustestide lõpptulemuste valguses uuesti läbi vaadata ja seejärel tuleb nende põhjal meetmeid võtta. Euratomi asutamisleping on paindlik ja põhjalik õiguslik alus, millele tuginedes saab tuumaohutusalaseid õigusakte vajaduse korral täiustada.

Liikmesriigid peavad esitama komisjonile riski- ja ohutushindamise lõpparuanded 31. detsembriks 2011. Eksperdid hindavad riiklikke aruandeid 2012. aasta jaanuarist aprillini. Komisjon esitab Euroopa Ülemkogule selle 28.–29. juuni 2012. aasta istungiks vastupidavustestide lõpparuande, milles pakub välja ka võimalikud seadusandlikud algatused tuumaohutust reguleeriva raamistiku tugevdamiseks Euroopas.

Komisjon on kohustunud tagama läbipaistvustestide avatuse ja läbipaistvuse. Ta jätkab tihedat koostööd mitmesuguste sidusrühmadega, sh vabaühendustega, ja esitleb eksperdihindamiste tulemusi avalikul koosolekul.

Peale seadusandlike ettepanekute tegemise vastupidavustestide tulemuste põhjal korraldab komisjon avaliku arutelu, kuhu kaasab lisaks peamistele tuumaeksperdirühmadele (ENSREG, Euroopa Tuumaenergia Foorum ja WENRA) ka kõik muud olulised sidusrühmad.

Kolmandate riikidega ja tuumaenergia valdkonnas tegutsevate rahvusvaheliste organisatsioonidega (eelkõige IAEAga) tehtava koostöö raames jagab EL vastupidavustestide käigus saadud kogemusi, et tugevdada tuumaohutust reguleerivaid rahvusvahelisi õigusnorme ja eeskirju.

[1] Liikmesriikide tuumaohutuse reguleerivate asutuste esindajad kohtuvad tuumaohutuse ja tuumajäätmete käitlemise kõrgetasemelises Euroopa töörühmas. Rühm asutati komisjoni 7. juuli 2007. aasta otsusega 2000/530/Euratom (ELT L 195/44, 27.7.2007, lk 44–46). Hiljem hakati rühma nimetama tuumaohutust reguleerivate asutuste Euroopa töörühmaks ( European Nuclear Safety Regulators Group , ENSREG).

[2] Dokument EUCO 10/11, lõige 31.

[3] KOM(2011) 539 (lõplik).

[4] ENSREGi 12.–13. mai 2011. aasta koosolek, Lääne-Euroopa tuumaohutust reguleerivate asutuste ühenduse tehniliste spetsifikatsioonide põhjal. Vt ENSREGi avaldus aadressil www.ensreg.eu.

[5] Belgia, Bulgaaria, Hispaania, Madalmaad, Prantsusmaa, Rootsi, Rumeenia, Saksamaa, Slovaki Vabariik, Sloveenia, Soome, Tšehhi Vabariik, Ungari ja Ühendkuningriik.

[6] Vaatamata Ignalina tuumajaama viimase reaktori sulgemisele 2009. aastal tulenevalt ELiga ühinemise kohustustest kehtivad endiselt kohaspetsiifilised tegevusload ja kohapeal on ladustatud märkimisväärses koguses kasutatud tuumkütust.

[7] Belgia, Bulgaaria, Hispaania, Leedu, Prantsusmaa, Saksamaa, Slovakkia, Soome, Ukraina, Ühendkuningriik.

[8] ENSREGi 12.–13. mai 2011. aasta avalduse I lisa.

[9] Komisjoni talituste töödokument „ELi tuumajaamade ohutuse ja nendega seotud riskide ulatusliku hindamise läbiviimist käsitlevate riiklike eduaruannete tehniline kokkuvõte”.

[10] Nt Rootsis, Slovakkias, Sloveenias, Soomes, Šveitsis ja Ungaris.

[11] Sh välise elektritoite kaotus ja jaama täielik elektrikatkestus.

[12] Nt Hispaanias, Rumeenias, Sloveenias ja Soomes.

[13] Nt Hispaanias, Rootsis, Sloveenias ja Soomes.

[14] Nt Hispaanias, Rootsis, Slovakkias, Soomes, Šveitsis ja Ungaris.

[15] Nt Leedu, Sloveenia, Soome ja Ungari.

[16] Nt Hispaania, Rootsi, Rumeenia, Saksamaa, Slovakkia ja Ungari.

[17] Näiteks selles osas, kas tuleb teha täieulatuslik seismiliste tegurite tõenäosuslik ohutushindamine. Korrapäraselt läbivaadatavad seismiliste tegurite tõenäosuslikud ohutushindamised viiakse läbi näiteks Sloveenias, Soomes ja Šveitsis, olenemata nende riikide suhteliselt väikesest või suurest seismilisusest.

[18] Nt maapinna suurim tippkiirendus ja vastavad tõenäosused.

[19] Nt Belgias, Hispaanias, Rumeenias, Sloveenias, Soomes, Tšehhi Vabariigis ja Ungaris.

[20] Raskete avariide ohjamise suunised on kohaspetsiifilised menetlused, mille abil saavad käitajad hädaolukordades minimeerida võimalikke kiirgusdoose väljaspool rajatist.

[21] Nt Hispaanias, Sloveenias ja Ühendkuningriigis.

[22] ENSREGi 11. oktoobri 2011. aasta koosolek.

[23] www.ensreg.eu

[24] See osa põhineb nõukogu tuumajulgeoleku ajutiselt töörühmalt saadud teabel.

[25] Tuumaohutus on tuumajaamade nõuetekohaste töötingimuste tagamine, avariide ärahoidmine ja nende tagajärgede leevendamine, mille tulemuseks on töötajate, üldsuse ja keskkonna kaitse lubamatu kiirgusohu eest.

[26] Näiteks on IAEA aastakümnete jooksul välja töötanud ulatuslikud ohutussuunised, kuid tuumajulgeoleku suunised on suhteliselt napid.

[27] Tuumajulgeolekut käsitlev vahearuanne 17061/11 AHGNS 8 ATO 134.

[28] Nõukogu direktiiv 2009/71/Euratom, 25. juuni 2009, millega luuakse tuumaseadmete tuumaohutust käsitlev ühenduse raamistik (ELT L 172, 2.7.2009, lk 18–22).

[29] INFCIRC 449, 5. juuli 1994. Ühendus ja kõik ELi liikmesriigid on konventsiooniosalised.

[30] Fundamental safety principles, IAEA Safety Standard Series No. SF-1 (2006)

[31] Austria, Belgia, Eesti, Itaalia, Kreeka, Küpros, Läti, Poola, Portugal, Slovakkia, Taani ja Ühendkuningriik.

[32] Euroopa Kohtu praktika (Otsus C 29/99, Euroopa Kohtu lahendid, 2002, lk I-11221) kohaselt on Euratomil neis valdkondades jagatud pädevus.

[33] WENRA on välja töötanud reaktorite ohutuse võrdlustasemed (2008) kui vahendi, mis võimaldaks kujundada välja ühise lähenemisviisi tuumaohutuse ja selle reguleerimise ühtlustamisele ELi riikides. 2010. aastal võttis WENRA IAEA ohutuse põhialustest lähtuvalt vastu uute tuumajaamade ohutuseesmärgid. WENRA on tuumajaamu omavate ELi riikide, Šveitsi ja muude vaatlejana osalevate Euroopa huvitatud riikide reguleerivate asutuste juhtide võrk.

[34] Näiteks hindavad käitamisohutust IAEA eksperdid (käitamisohutuse hindamise rühm).

[35] Direktiivi artikli 5 lõige 2.

[36] Tuumaohutuse direktiivi artikkel 8.

[37] Sh põhiliste ohutusnormide direktiiv, avaliku teabe direktiiv, Euroopa Liidu kiireloomulise radioloogilise teabe vahetuse süsteemi (ECURIE) käsitlev otsus, kodanikukaitse mehhanismi käsitlevad õigusnormid ning Tšernobõli ja Fukushima tuumaavarii järel vastuvõetud määrused toiduainete ja loomasööda kohta.

[38] Õigusnormid toiduainete ja loomasööda radioaktiivse saastatuse lubatud piirmäärade kehtestamise kohta tuuma- või muu kiirgusavarii korral.

[39] KOM(2010) 600 (lõplik).

[40] Euratomi asutamislepingu artikkel 98.

[41] http://cordis.europa.eu/fp7/euratom-fisshome.hmtl

[42] Euratomi asutamislepingu artikkel 101.

[43] Tuumaavariist operatiivse teatamise konventsioon (INFCIRC/335, 18. november 1986) ja tuumaavarii või kiirgusliku avariiolukorra puhul abi andmise konventsioon (INFCIRC/336, 18. november 1986).

[44] KOM(2011) 539 (lõplik), 7. september 2011.

[45] Tuumaohutusalase koostöö rahastamisvahendi 2011. aasta tegevusprogramm hõlmab ka Armeenia ja Ukraina projektiettepanekuid.