52011DC0662

SISUKORD

1. Sissejuhatus 3

2. Uudsed rahastamisvahendid ELi eelarve kuludes 4

2.1. Kohaldamisala ja sektorid 4

2.2. ELi eelarve suhtes tekkivate riskide haldamine 5

2.3. Uudsete rahastamisvahendite vajalikkuse põhjendus 6

2.3.1. Püüdlemine ELi poliitiliste eesmärkide poole 6

2.3.2. Avaliku sektori ressursside tõhusamaks ja tulemuslikumaks muutmine 7

2.3.3. Paremate tulemuste ja finantsdistsipliini edendamine 7

2.3.4. ELi eelarve mitmekordistav mõju 7

3. 2007.–2013. aasta finantsraamistiku uudsete rahastamisvahendite rakendamise hindamine 8

3.1. Olemasolevatest rahastamisvahenditest saadud õppetunnid 8

3.1.1. Kogemused, millele toetuda 8

3.1.2. Uudsed rahastamisvahendid tagavad vajaliku juurdepääsu rahastamisele, soodustavad tootearendust ning parimate tavade kujundamist 9

3.1.3. Suurem sidusus ja järjepidevus rahastamisvahendite vahel 9

3.1.4. ELi tasandi rahastamisvahendite juhtimise ja kontrollimise küsimused 10

3.1.5. Rahastamisvahendite nähtavuse ja läbipaistvuse suurendamiseks on võimalik rohkem ära teha 10

3.1.6. Uute riskijagamiskokkulepetega võiks saavutada suuremaid rahastamismahtusid 11

4. 2014.–2020. aasta finantsraamistiku uudsed rahastamisvahendid 12

5. Uudsete rahastamisvahendite uus raamistik 13

5.1. Ühtsed eeskirjad vahendite ühtlustamiseks ja ratsionaliseerimiseks 13

5.1.1. ELi rahastamisvahendid 13

5.1.2. Struktuurifondide rahastamisvahendid 14

5.1.3. Sisemiste poliitikainstrumentide väline mõõde 14

5.1.4. Välised poliitikainstrumendid 14

5.2. ELi omakapitali- ja võlaplatvormi sisu 15

5.2.1. Teemad, mida platvormid hõlmavad 15

5.2.2. Konkreetsed tegevusalased nõuded 15

5.2.3. Rahastamisvahendite summade väljamaksmine 16

6. Kokkuvõte ja järgmised sammud 16

Lisa: 2007.–2013. aasta finantsraamistiku uudsete rahastamisvahendite kirjeldus

SISSEJUHATUS

Uudsetel rahastamisvahenditel peaks ELi 2014.–2020. aasta mitmeaastase finantsraamistiku kulude poolel olema järjest olulisem osa. Käesolevas teatises esitatakse komisjoni seisukohad uudsete rahastamisvahendite ülesehituse ja haldamise kohta. Komisjoni eesmärk on töötada välja uudsed rahastamisvahendid, mis aitaksid tõhusalt ja tulemuslikult ellu viia Euroopa 2020. aasta strateegia aruka, jätkusuutliku ja kaasava kasvu eesmärke, tuginedes usaldusväärsetele kogemustele, mis on juba saadud praeguse mitmeaastase finantsraamistiku alusel kasutatavate vahendite haldamisest.

Mõned majandus- ja finantskriisi tagajärjed kanduvad tõenäoliselt üle järgmise mitmeaastase finantsraamistiku esimestesse aastatesse ning mõjutavad lähiaastatel finantsturgude toimimist. Eelarve konsolideerimise meetmed vähendavad lähiajal jätkuvalt riiklike investeeringute tegemise suutlikkust, samal ajal kui struktuursed muutused finantseerimisasutuste regulatsioonis toovad kaasa muutuse kõnealuste asutuste nõudluses teatud liiki varade järele ja soovis võtta teatud liike riske. Turu makromajanduslikud muutused mõjutavad jätkuvalt riskikapitali kättesaadavust kiire kasvuga seotud ja innovaatiliseks tegevuseks, mis toetaks Euroopa 2020 eesmärke. On tarvis leevendada valitsevat riskikartlikkust, et tagada kogu mitmeaastase finantsraamistiku perioodi vältel juurdepääs kapitalile sellistele majanduskasvu loovatele valdkondadele nagu infrastruktuur, VKEd ja innovatsioon ning uudsed rahastamisvahendid võivad etendada sellega seoses tähtsat rolli.

Uudsed rahastamisvahendid koos asjakohaste regulatiivmeetmetega võivad ühtlasi kaasa aidata finantsturgude (kapitali- ja aktsiaturgude) arengule ja konsolideerumisele ning ELi finantsturgude suuremale integreerumisele, mis avaks alternatiivsed rahastamisallikad majanduskasvu aluseks olevatele sektoritele. Ühtse turu aktis[1] tõstetakse esile finantsturgude arengu võtmerolli uut liiki majanduskasvu poole tee sillutamisel. Finantsteenuste reguleerimise vallas algatatud reformid aitavad oluliselt edendada jätkusuutlikku ja kaasavat majanduskasvu, mis tugineb suuremal usaldusel Euroopa finantsturgude ja sellel osalejate vastu.

Energiatõhususe parandamise, taastuvate energiaallikate ja asjaomase infrastruktuuriga seotud investeeringute edendamise teel võivad sellised vahendid soodustada üleminekut vähese CO2-heitega ja kliimamuutustele vastupanuvõimelisele majandusele ja ühiskonnale.

Uudsed rahastamisvahendid põhinevad kindlalt strateegilistel dokumentidel, mille eesmärk on kujundada tulevast ELi poolset rahastamist. Komisjoni teatises järgmise mitmeaastase finantsraamistiku kohta[2] ja ELi eelarve läbivaatamise kohta[3] märgitakse, et uudsed rahastamisvahendid võiksid pakkuda strateegilisteks investeeringuteks uut olulist rahastamisallikat, mis toetaks pikaajalisi ja jätkusuutlikke investeeringuid eelarvepiirangute ajal. Selleks et saada ELi lisandväärtust, peavad vahendid olema suunatud sellistele tuvastatavatele turutõrgete ja turu ebakõlade nüanssidele, mille suhtes on võimalik tõhusalt midagi ette võtta ELi tasandil, võttes arvesse liikmesriikide finantsturgude seisundit, õiguslikku ja regulatiivset keskkonda ning lõplike abisaajate vajadusi.

Euroopa 2020. aasta strateegiaga[4] nähakse ette uudsete rahastamisvahendite kiirendatud kasutuselevõtt osana sidusast rahastamisstrateegiast, mis koondaks kokku nii ELi kui liikmesriikide riiklikud ja erasektori rahastamisvahendid, et rakendada need strateegia aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu eesmärkide teenistusse. Selle eesmärk on kasutada ära käimasolevast finantsmääruse läbivaatamisest tulenevat võimalust arendada välja uudsete rahastamisvahendite potentsiaal, tagades samal ajal tõhusa finantsjuhtimise. Oma ettepanekus finantsmääruse muutmiseks iga kolme aasta tagant toimuva läbivaatamise raames pakkus komisjon välja uue jaotise, mis on seotud rahastamisvahendite eelarve haldamisega[5].

Lisaks oli Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärgiks võtta midagi ette ELi rahastamisvahendite praeguse killustatuse suhtes. Sellest seisukohast aitaks Euroopa 2020 juhtalgatuste eesmärkide saavutamisele kaasa pigem rahastamisvahendite ristrühmitamine poliitikate vahel (nt üksteist vastastikku tugevdavad ja/või täiendavad vahendid) kui lähenemisviis „üks rahastamisvahend poliitika kohta” – eriti seetõttu, et mitme poliitika lähenemisviisist tulenev geograafiline ja sektoripõhine mitmekesistamine aitab muuta Euroopa 2020 strateegia prioriteetsed valdkonnad investorite jaoks atraktiivsemaks, kuna see vähendab üldist riski. Lõpuks rõhutati Euroopa 2020. aasta strateegias avaliku ja erasektori partnerluse rolli uudse rahastamise puhul. Nagu rõhutatud avaliku ja erasektori partnerluse teatises,[6] võib avaliku ja erasektori partnerlus pakkuda tõhusamaid viise jätkusuutlike infrastruktuuriteenuste ning strateegiliste avalike teenuste ja hüvede pakkumiseks.

Käesolevas teatises antakse ülevaade uudsete rahastamisvahendite uue raamistiku analüüsist, mille komisjoni talitused viisid järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ettevalmistamise käigus läbi koostöös oma rahastamispartnerite ja teiste sidusrühmadega ning toetudes ametlikele hinnangutele. Teatises vaadeldakse uudsete rahastamisvahendite väljatöötamist ja haldamist poliitikavaldkondade lõikes ning määratakse kindlaks järgmised sammud, et täita komisjoni kindel soov töötada välja sidus, kõikehõlmav ning tõhus ja tulemuslik kogum uudseid rahastamisvahendeid toetamaks Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärke.

Uudsed rahastamisvahendid ELi eelarve kuludes

Kohaldamisala ja sektorid

ELi eelarve vahendite jaotamine uudsete rahastamisvahendite kaudu ei ole uus nähtus, kuivõrd esmakordselt kasutati selliseid vahendeid ELi eelarves juba üle kümne aasta tagasi. Terminit „uudsed rahastamisvahendid” kasutatakse käesolevas teatises märkimaks muid sekkumisi kui rahastamine puhtakujuliste toetuste kaudu. Selles mõttes hõlmavad uudsed rahastamisvahendid väga mitmesuguseid juhtumeid, mil eelarvelist rahalist toetust pakutakse muul kujul kui pelgalt toetustena, sealhulgas juhtumid, mille puhul ELi toetus on ühendatud finantseerimisasutustelt saadud laenudega. Uudsete rahastamisvahendite laiendatud kasutamise eesmärgiks ei ole siiski asendada finantseerimine toetuste kaudu finantseerimisega rahastamisvahendite kaudu, kuivõrd toetused on ka edaspidi mitmetes valdkondades vajalikud, vaid täiendada toetuste abil rahastamist, toetades projekte, mis aitavad kaasa ELi poliitiliste eesmärkide saavutamisele muul viisil sekkumise kaudu.

Käesolevas teatises käsitlevate uudsete rahastamisvahendite hulka kuuluvad vahendid, mis pakuvad oma/riskikapitali , või võlainstrumentide põhise rahastamise vahendid (nt laenud või garantiid vahendajatele, kes pakuvad rahastamist suurele hulgale lõplikele abisaajatele, kellel on raske leida rahastamisvõimalusi, või riskide jagamine finantseerimisasutustega, et suurendada rahastamiste mahtu ning seeläbi ELi eelarvepõhisest sekkumisest tulenevat mõju). Vajaduse korral võib sellist ELi toetust pakkuda kaudsel teel selleks määratud investeerimisvahendite abil, eelkõige juhul, kui taotletakse erainvestorite osalemist koos avaliku sektori investoritega. Praeguste peamiste rahastamisvahendite lühikirjeldus on esitatud lisas.

Rahastamisvahendid on eriti sobivad mitteoptimaalsetes investeerimisolukordades eri poliitikavaldkondades, näiteks äritegevuse või infrastruktuuride puhul, mis on suutelised toimima majanduslikult elujõuliselt (näiteks oma tulutootmisvõimekuse poolest), kuid ei ole (veel) suutnud saada piisavat rahastamist turu allikatest. Rahastamisvahendid on asjakohased eelkõige järgnevaks:

- et jõutada erasektori suutlikkust luua majanduskasvu ja töökohti ning edendada sotsiaalset kaasatust ja/või innovatsiooni, eelkõige toetades alustavaid ettevõtteid, VKEsid, mikroettevõtteid, sotsiaalettevõtteid, investeeringuid inimkapitali, uurimisinstituute, äri/teadusparke, teadmiste/tehnoloogia edasiandmist või investeerimist intellektuaalomandiõigustesse;

- et kujundada sihtotstarbelise tuluvooga infrastruktuuri, kasutada ära asjakohaseid rahastamisstruktuure, nagu avaliku ja erasektori partnerlused, tugevdada ELi konkurentsivõimet ja jätkusuutlikkust sellistes valdkondades nagu transport, keskkond, energeetika ja digitaristud;

- et toetada mehhanisme, millega kaasatakse erasektori investeeringud avalike hüvede pakkumisse (nt kliima- ja keskkonnakaitse valdkonnas).

Need eesmärgid tuleb saavutada ilma, et tekitataks turumoonutusi või ebatõhusaid turustruktuure või säilitataks ebatõhusaid ettevõtteid, ning kooskõlas riigiabieeskirjadega, mis on kindlaks määratud komisjoni otsustuskorraga seoses praegu toimivate uudsete rahastamisvahenditega.

ELi eelarve suhtes tekkivate riskide haldamine

On tähtis rõhutada, et eelarvevahendite jaotamisega rahastamisvahendite kaudu ei kaasne suuremat finantsriski kui toetuste puhul, sest rahastamisvahendite struktuuri ja lepingulise ülesehituse kaudu on tagatud, et risk ELi eelarve suhtes on kõigil juhtudel piiratud eelarvest tehtud sissemaksega. Vastupidiselt toetustele, mille puhul rahastamisvahendid eeldavad sihtotstarbeliste ELi vahendite investeerimist, võib eelarvest tehtud sissemakse toota isegi tulu, nagu intressid või kapitalitulu.

Hiljuti Euroopa Parlamendi jaoks läbi viidud uuring[7] Euroopa Investeerimispanga (EIP) ning Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupangaga (EBRD) kaasfinantseeritavate rahastamisvahendite kohta kinnitas, et „eelarvega seotud vastutuse osas ei ole formaalselt tegelikult kuigi palju probleeme, kui üldse. Kõik kaasfinantseeritavad vahendid eeldavad eraldisi programmidele, mille suurim maht on kindlaks määratud, ning seega ei kujuta ükski neist rahastamisvahenditest eelarvele suuremat riski kui see, mille kohta on kohe alguses kohustus võetud. Isegi neil juhtudel, kui rahastamisvahend kätkeb teatud kujul garantiid, ei teki suuremat vastutust kui see, mille kohta algselt rahastamisvahendi väljatöötamisel kohustus võeti.”

Nagu märgitud komisjoni teatises eelarve läbivaatamise kohta, peaks pikaajaliste ärilise potentsiaaliga projektide puhul olema normiks, et ELi vahendeid kasutatakse koostöös finants- ja pangandussektoriga, eelkõige EIP grupi või liikmesriikide finantseerimisasutustega, kes täidavad avaliku poliitikaga seotud ülesandeid, aga ka rahvusvaheliste finantseerimisasutuste ja era-finantssektoriga. See tagab ELi eesmärkide saavutamiseks vajalike programmide väljatöötamisel ja rakendamisel nende asutuste ja komisjoni talituste asjatundlikkuse ja teadmiste ainulaadse ühtekoondumise. Lisaks vähendab rahastamisvahendite rakendamisega seotud riske ning edendab rahastamisvahendite poliitiliste eesmärkide saavutamist rahastamisvahendite hästi läbi mõeldud ülesehitus – eelkõige asjakohase raamistiku tagamine komisjoniga koostööd tegevate finantseerimisasutuste soodustuste ja huvide vastavusseviimiseks (tasustamisskeemi ja sobivate riskijagamiskokkulepete kaudu).

Uudsete rahastamisvahendite vajalikkuse põhjendus

Püüdlemine ELi poliitiliste eesmärkide poole

Uudsed rahastamisvahendid teenivad konkreetseid ELi poliitilisi eesmärke, tagades rahastamise valdkondadele, millest EL on huvitatud, olgu tegu jätkusuutliku majanduskasvu, innovatsiooni, töökohtade loomise või muu sellisega. Uudsete rahastamisvahendite eesmärgiks on aidata tagant valdkondi, mille puhul turg ei toimi või on ebatäiuslik ning millest tingitult on nende valdkondade rahastamine turuallikatest ebapiisav – näiteks seetõttu, et erasektor peab neid valdkondi liiga riskantseks. Seega võivad uudsed rahastamisvahendid olla täienduseks ja lisaks regulatiivsele sekkumisele, mille eesmärk on luua tingimused, milles soovitud tegevus võib edukalt toimuda, sest need rahastamisvahendid pakuvad proaktiivselt konkreetset rahalist toetust veel enne, kui äriringkonnad nende valdkondade potentsiaali ära tabavad.

Lisaks rahalisele mõjule võivad ELi tasandil rakendatavad rahastamisvahendid avaldada olulist mitterahalist mõju, nagu eeskuju näitav mõju sihtturgudel, laiendades seeläbi kohaldamist muudele sektoritele. Parimate tavade järjekindel rakendamine ja edendamine ELi rahastamisvahendite kaudu võib kutsuda teatud turgudel esile kvalitatiivse arengu – näiteks riskikapitali turgudel – ning suurendada aja jooksul vahendajate võrgustumist, aidates sellega kaasa ELi turu killustatuse vähendamisele.

ELi ning uudsete ELi tasandi rahastamisvahendite rakendamise eest vastutavate finantseerimisasutuste eksperditeadmised saab anda edasi riiklikele, regionaalsetele ja kohalikele pädevatele asutustele. Oskuste ja teadmiste piiriülesel edasiandmisel võib olla oluline roll riikide poliitika suunamisel majanduskasvu ja innovatsiooni soodustavatele meetmetele, vähendades lõhet Euroopa riikide majanduste vahel ning suurendades konkurentsivõimet. Sellise mitterahalise mõju tervikliku potentsiaali saab ära kasutada üksnes sel juhul, kui rahastamisvahendid töötatakse välja ja neid hallatakse sidusalt.

Avaliku sektori ressursside tõhusamaks ja tulemuslikumaks muutmine

Koondades ressursse mitmesugustest allikatest, võivad rahastamisvahendid edendada investeeringuid tuvastatud turupuuduste kõrvaldamiseks, aidata kaasa mastaabisäästu saavutamisele ja/või viia ebaõnnestumise risk miinimumini valdkondades, kus liikmesriikidel eraldi oleks raske saavutada vajalikku kriitilist massi.

ELi sekkumine peab lähtuma subsidiaarsuse põhimõttest. Nagu kontrollikoda on märkinud, peavad kulutused ELi eelarvest pakkuma selget ja nähtavat kasu ELile ja selle kodanikele, mida ei ole aga võimalik saavutada üksnes riikliku, piirkondliku või kohaliku tasandi kulutustega[8]. ELi tasandi rahastamisvahendist saadakse ELi lisandväärtust ainult sel juhul, kui vastavat tulemust poleks olnud võimalik saavutada riiklikust programmist rahastamise teel.

Eeldades et ELi tasandi rahastamisvahenditest tulenev ELi lisandväärtus on võimalik saavutada, on sellise rahastamisvahendi tulude ja kulude suhe suure tõenäosusega ka parem kui riikliku, piirkondliku või kohaliku tasandi rahastamisvahendite kasutamise korral, mis on tingitud suurematest hallatavatest mahtudest, ühtlustatud rakendusstandardite ja -tingimustega seonduvast kulutõhususest ning väiksematest rakendamiskuludest, nt finantsvahendajatele makstavad haldustasud.

Paremate tulemuste ja finantsdistsipliini edendamine

Hästi välja töötatud uudsed rahastamisvahendid võivad soodustada paremate tulemuste saavutamist, kuna nende puhul määratakse kindlaks asjakohased edunäitajad, mis on sobivad halduspoliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Finantsdistsipliini edendatakse rakendusraamistike ja halduspõhimõtete võimalikult suure ühtlustamise kaudu vastavalt parimatele tavadele.

Riiklikud ja kohalikud asutused võivad saada kasu ELi asutuste teadmistest finantstoodete väljatöötamise kohta, mis muidu ei oleks neile kättesaadavad. Selle näiteks on konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi raames ellu viidud Euroopa tagatisskeemid. Paljudes liikmesriikides ei ole garantiiühinguid olemas ning Euroopa edasigarantii skeem on samuti oluline uuemate garantiiasutuste jaoks, kes alles kujundavad oma portfelli. Euroopa garantii ja/või edasigarantii olemasolu võimaldab uutel garantiiasutustel oma mahtusid juba varases etapis järsult suurendada või soodustab selliste skeemide loomist, aidates seeläbi märkimisväärselt kaasa „asutuste loomisele”.

ELi eelarve mitmekordistav mõju

Uudsed rahastamisvahendid lisavad ELi eelarvele mitmekordistava mõju, soodustades kõigil erinevatel rakendamisahela tasanditel (vahendajad ja lõplikud abisaajad) muude avaliku ja erasektori rahaliste vahendite ligitõmbamist ELile huvi pakkuvatesse projektidesse. Riskide katmise või riskides osalemise kaudu võib ELi sekkumine ärgitada investoreid investeerima või investeeringut suurendama juhtudel, kui nad ilma toetuseta ELi eelarvest ei oleks investeerinud või oleksid investeerinud vähem. „Finantsvõimendus” ehk mitmekordistav mõju on võimalik saavutada rahvusvaheliste finantseerimisasutuste poolse kaasrahastamise kaudu või täiendavas mahus laenude kaudu, mida pangad ja garantiiühingud lõplikele abisaajatele annaksid. Näiteks 2010. aasta lõpus toetati riskijagamisrahastu projekte rohkem kui 6 miljardi euro väärtuses, samas kui ELi eelarvelised kohustused olid kokku ligikaudu 0,5 miljardit eurot.

Lisaks saavutatakse täiendav mitmekordistav mõju uudse rahastamisvahendi kehtivusaja jooksul, juhul kui kapitali- või intressitagasimakseid ja investeeringu tulusid saab rahastamisvahendi raames uuesti kasutada. Rahastamisvahendite selline „pöörlemapanev” olemus võib märkimisväärselt suurendada nende ulatust. Pärast seda perioodi suunatakse algse investeeringu tulud koos osalemisest tuleneva kasuga tagasi üldeelarvesse, mis samuti mõjutab positiivselt sekkumise üldist kulutõhusust.

2007.–2013. AASTA FINANTSRAAMISTIKU UUDSETE RAHASTAMISVAHENDITE RAKENDAMISE HINDAMINE

Olemasolevatest rahastamisvahenditest saadud õppetunnid

Kogemused, millele toetuda

Mõnede praegu olemasolevate uudsete rahastamisvahendite kohta (peamiselt konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi kuuluvad rahastamisvahendid) on hindamised auditi või vahe- ja järelhindamise kujul ning uuringud juba läbi viidud[9]. Teised rahastamisvahendid on praegu veel liiga varases elluviimisjärgus, et neid hinnata. Lisaks on komisjoni talitused omandanud olulisi praktilisi kogemusi selliste rahastamisvahendite haldamisel, sealhulgas eelarve haldamisel. Praeguses etapis on peamine järeldus see, et kuna olemasolevad uudsed rahastamisvahendid on välja töötatud ühekaupa, kattuvad mõned rahastamisvahendid omavahel osaliselt sihtvaldkondade ja -abisaajate lõikes ning nende ülesehituse ja haldusmudelid on erinevad, mis võib tekitada sidusrühmades ja abisaajates segadust.

Kui soovime, et uudsed rahastamisvahendid leiaksid kasutust laiemas mastaabis, tuleb 2014.–2020. aasta mitmeaastase finantsraamistiku uue põlvkonna rahastamisvahendite väljatöötamisel keskenduda olemasolevate rahastamisvahenditega saadud kogemuste ärakasutamisele, et kehtestada uudsete rahastamisvahendite ülesehituse ja haldamise suhtes asjakohased eeskirjad, juhised ja normid kooskõlas turu vajaduste ja parimate tavadega, et vältida kattumisi ning lihtsustada rakendusmenetlusi. See koos uudsete rahastamisvahendite asjakohase ristrühmitamisega poliitikate vahel, mis pakuti välja ELi tasandil, ning suurema sidususega selliste rahastamisvahenditega, mida rakendatakse riiklikul, piirkondlikul, riikidevahelisel või piiriülesel tasandil struktuurifondide programmide raames, tagab uudsete rahastamisvahendite optimaalse mõju ning ELi lisandväärtuse järgmises mitmeaastases finantsraamistikus.

Uudsed rahastamisvahendid tagavad vajaliku juurdepääsu rahastamisele, soodustavad tootearendust ning parimate tavade kujundamist

Olemasolevate rahastamisvahendite kohta läbi viidud auditite ja hindamiste tulemused näitavad, et nende tulem oli vägagi positiivne. Olemasolevad rahastamisvahendid on taganud rahastamise juhtudel, kui abisaajatel ei olnud muud võimalust vajalike rahaliste vahendite hankimiseks või kui nad suutsid hankida vähem, kui neil tarvis oli. Lisaks on need rahastamisvahendid julgustanud finantsvahendajaid töötama välja ja pakkuma uusi finantstooteid kohalikul tasandil. Rahvusvahelised finantseerimisasutused, kellele ELi programmide elluviimine on delegeeritud, on võimaldanud ELil pakkuda rahastamisvahendeid väga mitmesugustele riikidele, kuivõrd nad on jaganud oma professionaalseid oskusi, kuidas neid rahastamisvahendeid hallata ning edendada otseselt parimaid tavasid.

Rahastamisvahenditega seotud ELi lisandväärtuse osas on tulemused aga erinevad. Riskijagamisrahastu hindamisel leiti, et see oli üks väheseid rahastamisvahendeid, mis oli innovaatilistele ettevõtetele ja organisatsioonidele kättesaadav ajal, kui pangad ja muud finantseerimisasutused vähendasid raha pakkumist suure riskiga seotud investeeringuteks teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni. Konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi kohase VKEde tagatissüsteemi puhul leidis kontrollikoda, et nendega seoses ELi lisandväärtust ei saadud, sest VKEde tagatissüsteemi tulemused „ oleks samuti olnud võimalik saavutada rahastamisega riiklikest programmidest ”. Vastupidiselt sellele leidis EIP oma lõpphinnangus, et „ VKEde tagatissüsteemi laenude ja mikrokrediidi sambad […] täidavad rahastamisnõudluse, mida vastasel korral poleks olnud võimalik rahuldada ”. Rõhutades, et ELi lisandväärtus oli tõenäoliselt siiski olemas, nagu sõltumatu hindamine tõestas, aktsepteeris komisjon soovitust kaaluda seda, kuidas oleks võimalik mis tahes järgneva rahastamisvahendi puhul saavutada võimalikult suur ELi lisandväärtus. Seda võetakse tähelepanelikumalt arvesse, tagades et ELi lisandväärtus oleks läbi mõeldud juba 2014.–2020. aasta mitmeaastase finantsraamistiku uue põlvkonna rahastamisvahendite kavandamise etapis.

Suurem sidusus ja järjepidevus rahastamisvahendite vahel

Riskijagamisrahastu hindamistulemustes märgitakse, et kõik väga mitmesugused ELi vahenditest toetatavad tegevused aitavad kaasa ELi teadusuurimis- ja innovatsioonivõimekuse üldisele arengule – „alates eesliiniuuringutest seitsmenda raamprogrammi raames kuni regionaalse uurimisvõimekuse kujundamiseni struktuurifondide raames ning juurdepääsuni uudsetele rahastamismehhanismidele konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi raames”. Leiti, et riskijagamisrahastu pigem „täiendab muid rahastamisvahendeid, kui võistleb nendega”. Samas, kuna praeguses finantsraamistikus on mõned rahastamisvahendid ülesehituslikult ajutise iseloomuga, esineb ELi eelarvest toetatavate rahastamisvahendite vahel sidususe ja järjepidevuse puudumise ning isegi soovimatu dubleerimise juhtumeid. Samuti on praegused rahalise toetuse skeemid killustatud ning kasutusel on suur hulk kättetoimetamismehhanisme. Näiteks märgiti EIPi lõpphinnangus, et kattumisi esineb konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi ning struktuurifondide rahastamisvahendite vahel, samuti konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi ning Euroopa mikrokrediidirahastu „Progress” (vt kirjeldust lisas) vahel[10]. Uue raamistiku üks tähtis eesmärk on sellist sidususe puudumist vältida ning tagada, et uudsete rahastamisvahendite üldine tõhusus oleks optimaalne.

ELi tasandi rahastamisvahendite juhtimise ja kontrollimise küsimused

Kui uudsete rahastamisvahendite rakendamine on usaldatud finantseerimisasutuste hoolde, kes tagavad vajaliku kindlustunde korrektse finantsjuhtimise ja asjakohaste menetluste osas, on komisjon jätnud endale keskselt hallatavate ELi tasandi rahastamisvahenditega seotud poliitiliste eesmärkide ja strateegiliste suundade juhtimise ja mõjutamise rolli, osaledes asjakohastes juhtimisstruktuurides, näiteks juhtkomiteedes või järelevalveorganites. See ei tähenda osalemist uudsete rahastamisvahendite igapäevajuhtimises, kuna see kuulub nõuetekohaselt ametisse määratud haldurite/halduskomiteede pädevusse ja vastutusalasse.

Paljutki on võimalik saavutada, kui tagada algusest peale uudsete rahastamisvahendite arukas ja sobiv ülesehitus, tuginedes olemasolevate rahastamisvahenditega seoses riskide hindamisest ja juhtimisest saadud kogemustele. Lisaks on ELi tasandi rahastamisvahendite puhul süsteemisse sisse kirjutatud kontrollimehhanism, mis võimaldab komisjonil ja pädeval eelarveasutusel teostada asjakohast eelarvekontrolli kehtivate eeskirjade järgimise osas, sealhulgas tulemustele orienteeritud jälgimise ning finantsvahendajate poolse aruandluse vormis, mis on kohandatud vastavalt konkreetse rahastamisvahendi eesmärkidele ja sellega seoses tuvastatud peamistele riskidele.

Oluline on, et ELi sekkumise tingimuseks on see, et finantsvahendajad ja lõppsaajad on nõus sellega, et Euroopa Pettustevastasel Ametil (OLAF) on õigus viia läbi kohapealseid kontrolle ja ülevaatusi, et kaitsta ELi finantshuvisid. Vahendajad peavad tegema Euroopa Pettustevastase Ametiga koostööd ja teatama komisjonile mis tahes kahtlustest seoses pettustega või rikkumistega, mis võivad mõjutada ELi finantshuvisid..

Rahastamisvahendite nähtavuse ja läbipaistvuse suurendamiseks on võimalik rohkem ära teha

Hindamistulemustes osutatakse sidusrühmade ja lõplike abisaajate vähesele teadlikkusele ELi panusest rahastamisvahenditesse. Teisalt märgitakse, et see pole ka kuigi üllatav, kuna rahastamisvahendid jõuavad lõplike abisaajateni tavaliselt vahendajate ahela kaudu, sealhulgas kohalikud vahendajad, kellel lasub lõplik vastutus rahaliste vahendite lõplikele abisaajatele väljamaksmise eest, mis muudab ELi osa mõneti hoomamatuks. See tõstab esile näiteks nähtavuse klauslite tähtsuse vahendajatega sõlmitavates lepingutes, tagamaks, et tunnustataks ELi lisandväärtust näiteks töökohtade loomisel või suutlikkuse arendamisel või muude näitajate alusel. Samas on teadlikkus endiselt madal hoolimata tõsiasjast, et sellised klauslid on olemasolevates lepingutes suuresti olemas, mistõttu on nähtavuse suurendamiseks tarvis midagi täiendavalt ette võtta.

Hindamistulemustes on oluline ka see, et kui üht ja sama rahastamisvajadust hõlmab mitu rahastamisskeemi, võib see tegelikult vähendada poliitilist ja turul nähtavust. Selles osas püütakse uues väljapakutud raamistikus edendada uudsete rahastamisvahendite muutmist ratsionaalsemaks, mis peaks tulema kasuks nende nähtavuse suurendamisele. Samuti tuuakse olemasolevate rahastamisvahendite hindamis- ja uuringutulemustes välja üldisemaid probleeme, näiteks vajadus tagada läbipaistvam teavitus ja parem suhtlus vahendajatega. See on tarvilik selleks, et turg mõistaks paremini ELi rahastamisvahendite sobilikkust ja kättesaadavust võlgade ja omakapitali rahastamiseks.

Uute riskijagamiskokkulepetega võiks saavutada suuremaid rahastamismahtusid

Kooskõlas avaliku sektori toetuse proportsionaalsuse üldpõhimõttega peaksid erasektori kaasinvesteeringud näitama erasektori pühendumust, edendama investeerimisriskide jagamist ja vältima tahaplaanile surumise riski. Olenevalt turustruktuurist ja erainvestorite olemasolust võib erasektori ja avaliku sektori investeeringuid kooskõlas turumajanduse tingimustes tegutseva investori põhimõttega käsitleda võrdsena või tuleb kasutada stiimuleid erainvesteeringute kaasamiseks olulistes poliitikavaldkondades (nt asümmeetriliste riski/tulu struktuuride abil), kuid see ei tohi minna kaugemale, kui on hädavajalik selleks, et tagada realistlikel äriplaanidel põhinevate investeerimisprojektide äriline tasuvus.

Praegused riskide jagamise vahendid tuginevad riskide hindamisele projekti kaupa või finantsriskide jagamisele võrdsetel alustel ühelt poolt ELi eelarve ja teiselt poolt finantseerimisasutuste vahel, nagu EIP grupp ja muud finantseerimisasutused, sealhulgas riiklikud avalikud pangad, kes on nõus riski komisjoniga jagama. Nagu näitas riskijagamisrahastu vahehindamine, mille viis läbi sõltumatute ekspertide rühm, piirab praegune lähenemisviis suutlikkust võtta arvesse turu vajadusi suuremas mahus riskipõhise rahastamise järele. Eksperdid soovitasid, et komisjon peaks kaaluma teistsugust lähenemisviisi riskide jagamisele seoses oma kapitalisissemaksete kasutamisega, võttes arvesse oodatavaid ja mitteoodatavaid laenudega seotud kahjusid. Konkreetselt on olemas vajadus töötada välja portfellipõhine lähenemisviis riskide jagamisele, mille kohaselt kahjud oleksid kaetud teatud selliste laenude portfelli ulatuses, mis on välja antud konkreetsele sihtrühmale; see võimaldab riskide jaotumist ning seega suurendab rahaliste vahendite mahtu, mis on võimalik tekitada teatud summa eelarvevahenditega, mis on eraldatud assigneeringute ja kapitalieraldiste katmiseks.

Üks variant selle lähenemisviisi edasiarendamiseks võlainstrumentide põhise rahastamise valdkonnas võiks olla selline, et ELi panust kasutataks võimalike esimeste kahjude katmiseks kuni kindlaksmääratud protsendini („esmase kahju puhver”), et soodustada erasektori osalemist suure riskiga (ja ELi suure lisandväärtusega) tehingute rahastamisel. Esmase kahju lähenemisviis, mille puhul EL on allutatud positsioonil, suurendaks veelgi ELi fondide mitmekordistavat mõju, ilma et ületataks ELi eelarvest tehtud fikseeritud sissemakse piirmäärasid. Seda võiks kaaluda ELi eelarve vahenditest moodustatavate tulevaste riskijagamisvahendite puhul, ehkki sellega peaksid igal juhul kaasnema asjakohased eeskirjad ja juhised, nagu piirmäärad esmase kahju suurusele ja nõuded seoses oodatava ja/või mitteoodatava kahju riski osaga, mis peaks jääma komisjoni finantseerimispartnerite kanda.

Omavahendite kaudu rahastamise valdkonnas võiks ELi osalust kasutada erainvestoritele asjakohaste stiimulite loomiseks, eelkõige eelistootluse vormis, mis ei ületaks õiglast tootlust, millega oleks tagatud nende tehtud investeeringute äriline tasuvus. Õiglasest tootlusest suurem kasum jagatakse proportsionaalselt avaliku sektori ja erasektori investorite vahel, et vältida ülekompenseerimist.

Sellised konkreetsed riski ja tootlusega seotud nõuded ja miinimumstandardid töötataks välja omakapitali- ja võlaplatvormide raames, nagu on selgitatud punktis 5.2.2. Igal juhul tuleb tagada komisjoni ja tema rahastamispartnerite huvide vastavusseviimine.

2014.–2020. AASTA FINANTSRAAMISTIKU UUDSED RAHASTAMISVAHENDID

Mitmeaastase finantsraamistiku teatise II osas antakse ülevaade mitmetest komisjoni sektoripõhistest ettepanekutest seoses uudsete rahastamisvahenditega järgmises mitmeaastase finantsraamistikus.

Selleks et toetada investeeringuid teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni vastavalt programmile Horizon 2020, on kavandatud kaks rahastamisvahendit: 1) võlainstrumentide põhise rahastamise vahend , mille raames pakutakse laenu üksikutele abisaajatele investeeringuteks teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni, garantiisid finantsvahendajatele, kes annavad abisaajatele laenu, laene kombinatsioonis garantiidega ning garantiisid ja/või edasigarantiisid riiklikele või regionaalsetele võlainstrumentide põhise rahastamise skeemidele ning 2) omakapitaliinstrumentide põhise rahastamise vahend , millest i) investeeritaks tehnoloogia üleandmisse ja intellektuaalomandi kandjatesse ning riskikapitalifondidesse, mis pakuvad omakapitaliinstrumentide põhist rahastamist oma tegevuse algusjärgus olevatele, intensiivselt teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooniga tegelevatele VKEdele, ning ii) toetataks investeeringuid teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni sektoritesse, keskendudes kindlale teemale spetsialiseerunud, mitut riiki hõlmavaid ja laia investorite baasiga fondifonde, sealhulgas eraõiguslikest asutustest ja strateegilisi investoreid.

Konkurentsivõime ja VKEde toetamiseks pakutakse samuti välja kaks rahastamisvahendit:

1. omakapitalirahastu, mis on ette nähtud kasvufaasi investeeringuteks ning mis pakub ärilise orientatsiooniga, tagastamisele kuuluvat omakapitaliinstrumentide põhist rahastamist peamiselt riskikapitali kujul ja finantsvahendajate kaudu VKEdele. Kavandatud on kaks meedet::

2. otseinvesteeringud riskikapitalifondidesse, mis tegutsevad ELis piiriüleselt ja on keskendunud investeerimisele kasvule orienteeritud ettevõtetesse, kelle tegevus ei ole otseselt seotud innovatsiooni või teadusuuringutega;

3. fondifondid, kes piiriüleselt investeerivad riskifondiesse, kes omakorda investeerivad ettevõtetesse, eelkõige rahvusvahelise laienemise faasis olevatesse ettevõtetesse;

4. laenurahastu, mille raames pakutakse otsest või muud riskijagamist finantsvahendajatega, et katta VKEdele antavaid laene ning pakkuda piirüleseid või mitut riiki hõlmavaid suure finantsvõimendusega laene.

Selleks et edendada tegutsemist füüsilisest isikust ettevõtjana, samuti mikroettevõtteid ja sotsiaalseid ettevõtteid, hõlmab komisjoni ettepaneku[11] kohane sotsiaalsete muutuste ja innovatsiooni ELi programm mikrofinantseerimise ja sotsiaalse ettevõtluse telge, mis tugineb olemasolevale Euroopa mikrokrediidirahastule „Progress”[12]. Sellega laiendatakse selle ulatust mikrokrediidi pakkujate institutsionaalse suutlikkuse suurendamise teel ja täiendatakse seda rahastamisvahendiga, mille raames EL pakub omakapitali-, võla ja riskijagamisvahendeid sotsiaalsetele investeerimisfondidele ja muudele finantsvahendajatele sotsiaalsete ettevõtete rahastamiseks.

Euroopa ühendamise rahastamisvahendi kohased, infrastruktuurile suunatud rahastamisvahendid hõlmavad tõenäoliselt järgmisi: 1) riskijagamisinstrument , mis hõlmab laene ja võlakirju (sh Euroopa 2020. aasta projektivõlakirjade algatus), et järgida üle ELi rakendatava mitmel viisil rahastamise mudeli nõudeid, nõudeid projektide suuruse ja sektori ning projekti rahastamise staadiumi osas ning kapitaliturgude üldisi vajadusi, ning 2) omakapitaliinstrument , mis täiendab infrastruktuuriinstrumentide kogumit, eesmärgiga arendada edasi kogu ELi hõlmavaid kapitaliturge.

Hariduse ja kultuuri valdkonnas töötatakse välja kaks garantiivahendit, mis annavad oma panuse ELi 2020. aasta eesmärkide täitmisse: õppelaenude garantiiprogramm , mis võimaldab magistrandidel läbida oma õppeprogramm teises riigis, mis aitab kaasa eesmärgile, et vähemalt 20 % üliõpilastest osaleb piiriüleses õppes, ning garantiiprogramm (võib olla kombineeritud muu VKEde rahastamise vahendiga), et motiveerida finantsvahendajaid suurendama laenude mahtu kultuuri- ja loomevaldkonnas tegutsevatele VKEdele (nt produtsendid, plaadifirmad, videomängude tootjad, kirjastajad ja levitajad), kelle varad on peamiselt immateriaalset laadi (nt intellektuaalomandiõigused) ja mistõttu finantsvahendajad käsitlevad kõnealustesse VKEdesse investeerimist liiga riskantsena.

Järjest suurem osa struktuurifondide raames pakutavatest toetustest väljastatakse rahastamisvahendite kaudu, eelkõige toetused ettevõtmistele ja muudele projektidele või investeerimistegevustele, mis toodavad tulu, eriti kliimamuutuse, keskkonna, innovatsiooni, IKT ja infrastruktuuri valdkonnas. Ka liikmesriike ja piirkondi kutsutakse üles toetama Euroopa Sotsiaalfondi rahastamisvahendeid (nt üliõpilastele, töökohtade loomiseks, töötajate liikuvuse suurendamiseks ning sotsiaalse kaasatuse ja sotsiaalse ettevõtluse edendamiseks).

UUDSETE RAHASTAMISVAHENDITE UUS RAAMISTIK

Ühtsed eeskirjad vahendite ühtlustamiseks ja ratsionaliseerimiseks

ELi rahastamisvahendid

Uue põlvkonna rahastamisvahendite väljatöötamise ja haldamise sujuvamaks ja ratsionaalsemaks muutmiseks ette nähtud uus raamistik tugineb kahele alusele, mida nimetatakse ELi omakapitaliplatvormiks ja võlaplatvormiks. Need platvormid kujutavad endast omakapitali põhise rahastamise vahendi ja võlainstrumentide põhise rahastamise vahendi (sealhulgas garantiid ja riskide jagamine) suhtes kehtivaid ühtseid eeskirju ja juhiseid siseste poliitikate tarbeks, mis tagavad ühtse lähenemisviisi neile vahenditele, kui neid toetatakse ELi eelarvest. Samuti on ühtsete eeskirjade ja juhiste eesmärgiks edendada suhteid rahastamispartneritega, eelkõige rahvusvaheliste finantseerimisasutustega, ning luua turgudega vastastikune läbipaistvus selles osas, kuidas ELi sekkumine omakapitali põhise rahastamise vahendite ja võlainstrumentide põhise rahastamise vahendite abil toimub, mis tagab ELi sekkumise suurema nähtavuse.

ELi omakapitali- ja võlaplatvorm moodustaksid osa sidusast, horisontaalselt kohaldatavate põhimõtete, eeskirjade ja juhiste kogumist. Finantsmääruses ja delegeeritud õigusaktis, mis asendab rakenduseeskirjad, sätestatakse uudsete rahastamisvahenditega seotud üldpõhimõtted eelarve haldamise ja korrektse finantsjuhtimise osas, samas kui üksikasjalikumad konkreetsed tegevusalased nõuded töötataks välja täielikus kooskõlas nende üldpõhimõtetega, kusjuures see raamistik hõlmaks konkreetseid finantsparameetreid, mis peegeldavad parimaid tavasid uute rahastamisvahendite väljatöötamisel siseturul (vt punkt 5.2.2 allpool).

Sekkumine rahastamisvahendite kaudu tuleks finantsmääruses siduda järgmiste tingimustega: esineb turutõrkeid või turu ebakõlasid, ilmneb ELi sekkumise lisandväärtus, ELi investeering tõmbab kaasa täiendavat avaliku sektori ja erasektori poolset rahastamist („mitmekordistav mõju”), siseturu konkurentsi ei moonutata ning meetmete rakendamine tagab komisjoni huvide ning rahastamisvahendi rakendamise eest vastutava finantseerimisasutuse huvide vastavusse viimise. Delegeeritud õigusakt, millega asendatakse rakenduseeskirjad, ja konkreetsed tegevusalased nõuded, mis sätestatakse komisjoni juhistes, kajastavad neid põhimõtteid.

Struktuurifondide rahastamisvahendid

Kuigi halduskoostöö põhimõte tähendab, et ELi tasandi rahastamisvahendite ja liikmesriikides struktuurifondide programmide raames rakendatavate vahendite suhtes kohaldatakse erinevaid eeskirju, tuleks siiski saavutada suurim võimalik sidusus ühis- ja otsehallatavate rahastamisvahendite vahel ning kattumisi tuleks vältida, et välistada võimalus, et ühele ja samale kasusaaja rühmale on ELi ja riiklikul/regionaalsel tasandil suunatud mitu rahastamisvahendit, mis pakuvad erinevaid tingimusi. Liikmesriikide jaoks tuleb muuta atraktiivseks panustamine oma struktuurifondidega ELi tasandi rahastamisvahenditesse või ELi rahastamisvahenditele vastavate „valmislahenduste” kasutamine, mis on seotud motiveerivate soodustustega.

Struktuurifondide määrustega raames on tehtud ettepanek kolme varianti hõlmava lähenemisviisi kohta

5. liikmesriigid jätkavad halduskoostöö põhimõtet järgides kohandatud vahendite loomist, mis vastavad teatavatele ühtsetele eeskirjadele, mis lähtuvad ELi rahastamisvahendite jaoks väljatöötatavast ELi omakapitali- ka võlaplatvormist;

6. halduskoostöö põhimõtetele tuginevate „valmisinstrumentide” loomine, mis lihtsustaks vahendi loomist liikmesriigi jaoks ja tagaks ühilduvuse ELi tasandi rahastamisvahenditega;

7. liikmesriike kutsutakse üles investeerima osa oma struktuurifondidest ELi tasandi rahastamisvahendite osadesse, mis on eraldatud investeerimiseks regioonidesse ja poliitilistesse valdkondadesse, mis on hõlmatud tegevusprogrammidega, millest ammutatakse struktuurifondide ressursse („ühisinstrumendid”).

Sisemiste poliitikainstrumentide väline mõõde

Selleks et soodustada rahastamisvahendite plaanimise ja rakendamise ajal sidusust, turu tihedamat integreerimist ning rahastamisvahendite optimaalset kasutamist, kui need on kasutusse võetud, tuleb uute rahastamisvahendite loomisel arvesse võtta, mil määral oleks võimalik laiendada välist mõõdet kätkevaid sisemisi poliitikainstrumente, et naaberriigid saaksid osaleda, vältides samas mitmete sama rahastamisvajadust katvate skeemide loomist.

Välised poliitikainstrumendid

Mitmeaastase finantsraamistiku teatises tehti ettepanek kasutada kõigi väliste poliitikainstrumentide juures täiendavalt uudset rahastamist (vajaduse korral regionaalsete investeerimisrahastute kaudu), et kaasata ligi lisarahastamist – sealhulgas erasektorist – toetamaks ELi prioriteete ja rahuldamaks partnerriikide investeerimisvajadusi. Seda lihtsustab rahastamisvahendeid käsitlevate uute kavandatud finantsmääruse sätete jõustumine ja selliste vahendite ühtsete põhimõtete kehtestamine sel määral, mis on vastavuses välistegevuse keskkonnaga.

Uudsete rahastamisvahendite kasutamist välispoliitikate puhul tuleks toetada ELi väliskoostöö- ja arenguplatvormi raames, millega ühendatakse komisjoni, liikmesriikide ning välisarengu ja -koostöö valdkonnas tegutsevate Euroopa kahepoolsete ja mitmepoolsete finantseerimisasutuste (eelkõige EIP) tugevad küljed. Platvorm aitab edendada ELi sidusust, tulemuslikkust, tõhusust ja nähtavust välisrahastamisel, võttes samas arvesse ELi välispartnerite eripärasid.

ELi omakapitali- ja võlaplatvormi sisu

Teemad, mida platvormid hõlmavad

Platvormid käsitlevad erinevaid finants- ja tehnilisi parameetreid (nagu riskijagamiskokkulepete ülempiirid või omakapitaliosaluste miinimumtasandid ja muud põhiparameetrid) uudsete rahastamisvahendite väljatöötamiseks ja rakendamiseks, pidades silmas nende sujuvamaks ja ratsionaalsemaks muutmust. Need parameetrid on kindlaks määratud praeguste rahastamisvahendite väljatöötamisel ja rakendamisel omandatud kogemustele tuginedes, võttes asjakohaselt arvesse vastava majandusharu tavasid. Nendes käsitletakse tavaküsimusi, mis ei ole poliitikapõhised, pidades silmas, et selliseid küsimusi nagu poliitilised eesmärgid, sihtrühmad ja konkreetsed abikõlblikkuse kriteeriumid võib käsitleda ka sektoripõhistes ettepanekutes.

Konkreetsed tegevusalased nõuded

Ühtne kogum konkreetseid tegevusalaseid nõudeid ja juhiseid, mis täiendavad nõudeid, mis on sätestatud finantsmääruses ja delegeeritud õigusaktis ja millega vahetatakse välja rakenduseeskirjad, käsitlevad näiteks järgmisi küsimusi:

- erinõuded seoses rahastamisvahendite eelhindamise / mõju hindamisega, kui see on asjakohane ja kui seda ei ole käsitletud üldeeskirjades. Need nõuded võiksid olla vastavuses sarnaste vahe- ja järelhindamisele seatavate nõuetega;

- miinimumstandardid või -piirmäärad seoses mitmekordistava mõju, riski/tulu profiili ja riskide mitmekesistamisega, mille eesmärgiks on kaitsta rahastamisvahendi kehtivusajal ELi eelarveressursse ning tagada õiglane riskide võtmise tasakaal erinevate protsessiga seotud finantsvahendajatega, võimaldades samas konkreetsete vahendite tingimusi kohandada kindlaksmääratud ja mõistlikes piirides, võttes arvesse selliste turutõrgete ja turu ebakõlade ulatust, mis tingib ebapiisavat rahastamist turuallikatest;

- nõuded, mis on seatud investeerimisvahendite haldurite, nagu näiteks investeerimisfondide suhtes, mis hõlmavad muu hulgas motivatsiooniraamistikku tagamaks huvide, tasustamissüsteemide ja väljumiskriteeriumide vastavusseviimine;

- integreeritud jälgimis- ja juhtimissüsteem, mis annab mõistliku kindlustunde, et ELi vahendeid kasutatakse sihtotstarbeliselt ja mille puhul kasutatakse (minimaalseid) tulemuslikkusele orienteeritud näitajaid, seiremehhanisme (nt kliimaga seotud kulutuste puhul)[13] ja standardiseeritud aruandlusvorme, mille eesmärgiks on lihtsustada rahastamisvahendite edukuse võrdlevat analüüsimist.

- riskipõhiste pettustevastaste meetmete kehtestamine, rakendamine ja hindamine, millega tagatakse Eli huvide kõrgetasemeline kaitse.

Mõned parameetrid on omakapitali- ja võlainstrumendi puhul samad, samas kui mõned neist on omased ainult emmale-kummale neist instrumentidest. Instrumentide puhul, mis kätkevad nii omakapitali kui võlga, kehtivad eeskirjad „hübriidinstrumendi” kummagi erineva osa suhtes eraldi.

Rahastamisvahendite summade väljamaksmine

Tavaliselt makstakse rahastamisvahendite summasid välja erineva astme isikute poolt, alates komisjonist ning lõpetades EIP grupi ning muude finantseerimisasutuste ja finantsturu osalistega (näiteks investeerimisfondid või pangad).

Rahastamisvahendeid saab realiseerida otseselt komisjon või kaudselt finantseerimisasutuste kaudu, kellel on vajalik tehniline ja finantsiline suutlikkus neid rahastamisvahendeid realiseerida. Põhimõtteliselt on olemas kaks peamist rahastamisvahendite summade väljamaksmise vormi: finantseerimisasutuste kaudu (näiteks EIP grupp, Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank, muud rahvusvahelised finantseerimisasutused, riiklikud avalik-õiguslikud finantseerimisasutused) või spetsialiseerunud investeerimisvahendite kaudu. ELi investeerimisvahendites osalemise minimaalsed eeskirjad määratakse kindlaks platvormides.

Rakendusorganitega sõlmitavad lepingud, mis sisaldavad platvormide eeskirju ja põhimõtteid, tuleks võimalikult suurel määral standardiseerida ning finantseerimisasutuste puhul peaksid neile soovitavalt eelnema raamlepingud, mis hõlmaksid selliseid küsimusi nagu elluviimine, haldamine, usaldusarved, raamatupidamine, seirepõhine aruandlus, jälgimine ja hindamine, asjakohased pettustevastased sätted jms. See soodustaks ja kiirendaks uute rahastamisvahendite loomist, võimaldades samal ajal koostöö üldtingimuste ühtlustamist.

KOKKUVÕTE JA JÄRGMISED SAMMUD

Komisjon ja tema finantseerimispartnerid on alates Euroopa 2020. aasta strateegia käivitamisest ja järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ettevalmistamisest seoses uudsete rahastamisvahenditega ära teinud olulise põhjapaneva töö, sealhulgas arutelude käigus konkreetsete rahastamisvahendite (nagu näiteks konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogramm või riskijagamisrahastu) tuleviku üle. Samuti on algatatud arutelu nõukogu ja parlamendiga finantsmääruse läbivaatamise teemal. Suurt tähelepanu on pööratud rahastamisvahendite tähtsusele ja asjakohasusele ELi poliitiliste eesmärkide saavutamise seisukohast.

Lisaks on olemas laialdane üksmeel vajaduse osas olemasolevate rahastamisvahendite lähendamise ja ühtlustamise ning väiksema arvu ja paremini keskendatud ELi tasandi rahastamisvahendite järele ning samuti suurema sidususe järele struktuurifondide rahastamisvahenditega. Viimases küsimuses tundub ettepanek luua ühisinstrumendid olevat eriti paljulubav võimalus.

Järgmise mitmeaastase finantsraamistiku rahastamisvahendite raamistik töötatakse välja just selles vaimus. Samuti soovib komisjon just selles vaimus lähikuudel veelgi arutada nõukogu ja parlamendiga nii üldise raamistiku üle, mis luuakse finantsmäärusega ja delegeeritud õigusaktiga, millega asendatakse rakenduseeskirjad, kui ka järgmise mitmeaastase finantsraamistikuga seotud konkreetsete seadusandlike ettepanekute üle, mis komisjon võtab vastu 2011. aasta neljanda kvartali jooksul. Omakapitali- ja võlaplatvorm aitavad tagada, et sellest ühtlustamise ja koostöö vaimust sünnivad tulemuslikud ja tõhusad rahastamisvahendid, mis on välja töötatud ja mida hallatakse kooskõlas kehtivate eeskirjadega.

LISA

2007.–2013. AASTA FINANTSRAAMISTIKU UUDSETE RAHASTAMISVAHENDITE KIRJELDUS

8. ELi tasandi riskikapitali/omakapitali instrumendid: konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogramm/suure kasvupotentsiaaliga ja innovaatiliste VKEde rahastu, Marguerite’i fond

9. konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogramm – suure kasvupotentsiaaliga ja innovaatiliste VKEde rahastu

Uudsed rahastamisvahendid moodustavad osa ettevõtluse ja uuendustegevuse programmist, mis on üks kolmest konkreetset programmist, mis kuuluvad konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi alla. Nende üldiseks eesmärgiks on parandada alustavate ja kasvavate VKEde juurdepääsu rahastamisele, et toetada investeerimist selliste ettevõtete innovatsioonitegevusse, sealhulgas ökoinnovatsiooni alasesse tegevusse.

Suure kasvupotentsiaaliga ja innovaatiliste VKEde rahastu, mille eelarve on üle 600 miljoni euro, millest osa on konkreetselt ette nähtud ökoinnovatsiooniks, seab eesmärgiks suurendada riskikapitali/omakapitali pakkumist innovaatilistele VKEdele nende tegevuse varases etapis (esimene suure kasvupotentsiaaliga ja innovaatiliste VKEde rahastu) ning laienemise etapis (teine suure kasvupotentsiaaliga ja innovaatiliste VKEde rahastu). Seda käitab (ELi esindava) komisjoni nimel Euroopa Investeerimisfond. Euroopa Investeerimisfond sõlmib investeerimislepinguid riskikapitalifondidega, kes toetavad VKEsid. Suure kasvupotentsiaaliga ja innovaatiliste VKEde rahastu on pikaajalise perspektiiviga rahastu, mille kaudu saab teha riskikapitalifondidesse investeeringuid, mille kestus on kuni 12 aastat. Suurem osa riskikapitalifondidesse investeeritud kapitalist tuleb turule orienteeritud investoritelt ning kõik investeeringud tehakse võrdsetel alustel (sarnane risk – sarnane tasu) erainvestoritega.

10. Marguerite’i fond

2020. aasta Euroopa energeetika, kliimamuutuste ja infrastruktuuride fond (Marguerite’i fond) on üleeuroopaline kapitalifond, mis on ette nähtud infrastruktuuriinvesteeringuteks transpordi, energeetika ja taastuvate energiaallikate sektoritesse. EL on investeerinud Marguerite’i fondi üleeuroopalise transpordivõrgu eelarvest 80 miljonit eurot kohustuseks võetud kogusummast 710 miljonit eurot (sihteesmärgiks seatud summa: 1,5 miljardit eurot). Teisteks investoriteks on avalik-õiguslikud pangad, ehkki fond on avatud osaluseks ka erainvestoritele. Investeeringud tehakse võrdsetel alustel. Fond on seadnud eesmärgiks investeerida kogusumma, mis on 3,5 korda suurem kui ELi panus üleeuroopalise transpordivõrgu projektidesse.

Fond on asutatud reguleeritud, spetsialiseerunud investeerimisvahendina vastavalt Luksemburgi õigusele. Komisjonil, kes esindab ELi, on oma esindaja fondi järelevalvenõukogus, mis vastutab fondi üldise strateegia väljatöötamise eest, kuid komisjon ei ole seotud fondi igapäevajuhtimisega ega üksikute investeerimisotsuste vastuvõtmisega, kuna see on fondi juhatuse ja investeerimiskomisjoni ülesanne. Kõik otsused peavad olema kooskõlas fondi investeerimispoliitikaga, mis määrati kindlaks koos komisjoniga.

11. ELi tasandi võlainstrumendid (garantiid / riskide jagamine): konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogramm / VKEde tagatissüsteem, riskijagamisrahastu, laenude garanteerimise instrument üleeuroopalise transpordivõrgu projektide jaoks

12. Riskijagamisrahastu

Riskijagamisrahastu eesmärgiks on toetada teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni valdkonna riskantseid projekte, mida viivad ellu era- või avaliku sektori esindajad, kellel puudub lihtne juurdepääs kapitaliturgudele. Rahastu moodustati komisjoni ja Euroopa Investeerimispanga koostöös, et jagada riske, mis on seotud panga poolt antavate otselaenudega või laenude garantiidega toetamaks investeeringuid teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse seitsmendas raamprogrammis prioriteetidena määratletud temaatiliste valdkondade teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni.

Seitsmenda raamprogrammi eelarvest pärineva ühe miljardi euro suuruse ELi panuse ühendamine Euroopa Investeerimispanga ühe miljardi suuruse panusega panga enda ressurssidest loob kapitalipuhvri, mis katab võimalikud kahjud seoses perioodil 2007–2013 rahastatavate laenudega, mille kogusumma on hinnanguliselt 10 miljardit eurot. Tuginedes oma finantshindamistele ning kooskõlas oma krediidiriski poliitiliste juhistega hindab Euroopa Investeerimispank projektide kaupa finantsriske, mille jaoks ta on kohustatud vastavalt tavalistele panganduseeskirjadele panema kõrvale assigneeringuid ja kapitalieraldisi (oodatavate ja mitteoodatavate kahjude puhuks) ning esitab ELile taotluse nende assigneeringute ja kapitalieraldiste katmiseks. Komisjon on esindatud riskijagamisrahastu juhtkomitees, mis jälgib rahastamisvahendi rakendamist kooskõlas rahastamisvahendi poliitiliste eesmärkidega.

13. Konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogramm – VKEde tagatissüsteem

VKEde tagatissüsteem, mille eelarve on 500 miljonit eurot, pakub edasigarantiisid riiklikele garantiiskeemidele ning otsegarantiisid finantsvahendajatele, et suurendada ja rohkendada VKEdele pakutavaid laene. VKEde tagatissüsteemi käitab (ELi esindava) komisjoni nimel Euroopa Investeerimisfond.

ELi garantii kaudu toetatavad finantsvahendajad pakuvad omakorda laenu VKEdele, kandes garantii eelised sel teel edasi lõplikele abisaajatele, näiteks aktsepteerides suuremat riski või väiksemat tagatist, küsides madalamat intressi või pakkudes sarnaseid eeliseid võrreldes oma tavapärase rahastamistegevusega. VKEde tagatissüsteemi raames garanteeritakse osa igast üksiktehingust – tavaliselt 50 % (garantii määr). ELi eelarvega seotud vastutus on siiski piiratud lepingus kokku lepitud portfellikahjude ülemmääraga (ülemmäär).

14. Laenude garanteerimise instrument üleeuroopalise transpordivõrgu projektide jaoks

Üleeuroopalise transpordivõrgu projektide laenude garanteerimise instrumendi eesmärgiks on soodustada erasektori suuremat osalust üleeuroopalise transpordivõrgu infrastruktuuri rahastamises. Erasektori poolse rahastamise ligitõmbamine Euroopa tähtsaimatesse transpordiprojektidesse võib olla raske ülesanne seoses tulude suhteliselt suure volatiilsusega projektide varases etapis. Laenude garanteerimise instrument üleeuroopalise transpordivõrgu projektide jaoks katab osaliselt tuluriski ning selle tulemusena parandab üleeuroopalise transpordivõrgu projektide finantsilist elujõulisust.

Laenude garanteerimise instrumenti üleeuroopalise transpordivõrgu projektide jaoks rahastatakse kuni 500 miljoni euro suuruse kapitalisissemaksega ELi eelarvest. Tehniliselt väljastatakse üleeuroopalise transpordivõrgu projektide laenude garanteerimise instrumendi garantii kommertspankadele, kes pakuvad projektile reservlikviidsuskrediiti. Sellisele reservlikviidsuskrediidile võib projekti teostav ettevõte toetuda juhul, kui projekti käikulaskmise algperioodil liiklus – ning vastavalt ka taristu kasutamisega seotud tulud ootamatult vähenevad, et tagada eelislaenude teenindamine.

Mis puutub juhtimisse, siis komisjon on esindatud instrumendi juhtkomitees. Juhtkomitee ülesanne on jälgida üleeuroopalise transpordivõrgu projektide laenude garanteerimise instrumendi strateegiliste eesmärkide täitmise edenemist ning anda soovitusi nende saavutamiseks.

15. Instrumendid, mis ühendavad endas toetust omakapitali ja võla kujul

16. Euroopa mikrokrediidirahastu „Progress”

Kõige viimastes ELi tasandi uudsetes rahastamisvahendites on loodud struktuurid omakapitali ja võla kujul pakutava toetuse omavaheliseks kombineerimiseks. Euroopa mikrokrediidirahastu „Progress”, mis moodustati aastal 2010, koosneb kahest osast: 1) garantii-instrument mikrokrediidi pakkujatele (s.o laenud summas kuni 25 000 eurot, eelkõige haavatavatele, sotsiaalse tõrjutuse ohus rühmadele väikeste äriettevõtete loomiseks) ning 2) struktureeritud instrument Euroopa mikrokrediidirahastu „Progress”, mis on asutatud vastavalt Luksemburgi õigusele, mis pakub mikrokrediidi pakkujatele eelislaene, allutatud laene (rahastamine on allutatud eelisvõlausaldajatele), riskijagamislaene (eelislaenud koos osalemisega mikrokrediidiportfelliga seotud riskide tagamises) ning omakapitaliosalust. EL on investeerinud sellesse rahastusse 100 miljonit eurot.

25 miljoni euro suurune eelarve on eraldatud garantii-instrumendile. Suurim garantii määr on 75 % vastavast mikrokrediidist või garantiiportfellist, ehkki iga garanteeritava portfelli kohta lepitakse kokku ülemmäär, mis sõltub portfelli prognoositavast kumulatiivsest kahjust. Euroopa mikrokrediidirahastu „Progress” maksimaalne vastutus on kindlaksmääratud 20 % igast garanteeritud portfellist.

Euroopa mikrokrediidirahastu „Progress” investoriteks on EL (keda esindab komisjon) ning Euroopa Investeerimispank ning selle haldajana tegutseb Euroopa Investeerimisfond. EL omab allutatud aktsiaid, mis tähendab, et ta kannab kuni kokkulepitud ülemmäärani esimesed fondi varadele tekkinud puhaskahjud, samas kui Euroopa Investeerimispank on eelisaktsiate omanikuna allutatud aktsiatele langevate kahjude eest kaitstud.

17. Euroopa Energiatõhususe Fond

Euroopa Energiatõhususe Fond moodustati tänavu Euroopa majanduse elavdamise energeetikakava kasutamata rahaliste vahendite arvelt. Fond kujutab endast struktureeritud rahastut, mis on asutatud Luksemburgi õiguse alusel, et investeerida otse kohalike omavalitsuste väiksemamahulistesse energiatõhususe ja taastuvate energiaallikate projektidesse või kaudselt samasugustesse projektidesse finantseerimisasutuste vahendusel. Eelkõige toetatakse fondi raames energiateenust pakkuvaid ettevõtjaid.

EL, keda esindab Euroopa Komisjon, investeerib fondi madalama nõudeõiguse järguga väärtpaberistamise seeriasse 125 miljonit eurot, samas kui Euroopa Investeerimispank ja Itaalia Cassa Depositi e Prestiti (CDP) investeerivad vastavalt 75 miljonit ja 60 miljonit eurot mezzanine ja kõrgema järgu seeriasse. Fondi investeerimisjuhiks saab olema Deutsche Bank, kes on investeerinud fondi mezzanine -seeriasse 5 miljonit eurot. Fondi sihtsuuruseks on kavandatud 500 kuni 600 miljonit eurot.

18. Struktuurifondid

Liikmesriikidel ja haldusasutustel on võimalus kasutada osa neile Euroopa Regionaalarengu Fondi ning Euroopa Sotsiaalfondi kaudu kättesaadavaks tehtud ressurssidest finantskorraldusvahendite toetamiseks. Euroopa Regionaalarengu Fondi ressursse kasutatakse peamiselt ettevõtete (põhiliselt VKEde), linnapiirkondade arengu ja taaselustamise, energiatõhususe ning hoonetes taastuvate energiaallikate kasutamise toetamiseks, samas kui Euroopa Sotsiaalfondi vahendeid kasutatakse iseendale tööandmise, alustavate ettevõtete ja mikroettevõtete toetamiseks. Peaaegu kõik liikmesriigid rakendavad tänasel päeval vähemalt ühes neist valdkondadest mitmeid omakapitali- ja/või võlainstrumente (laen ja garantii), panustades ressursse mõnest toimivast programmist otse riskikapitalifondi või laenu- või garantiifondi või valdusfondi, mis on moodustatud investeerimiseks mitmesse fondi. Instrumente rakendatakse mitmesuguste juhtimismudelite ja õigusstruktuuride abil, mis on omased igale konkreetsele liikmesriigile või regioonile.

Paljudel juhtudel rakendatakse vahendeid investeerides valdusfondidesse. Jessica algatuse (Ühine Euroopa toetus jätkusuutlikeks investeeringuteks linnapiirkondades) raames rakendatakse valdusfonde Euroopa Investeerimispanga kaudu. Jeremie algatuse (ühine rahastamisskeem väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete jaoks) raames rakendatakse valdusfonde üldiselt Euroopa Investeerimisfondi või eri riiklike või piirkondlike asutuste kaudu. Sõltuvalt sekkumise valdkonnast, võivad Euroopa Investeerimispank või Euroopa Investeerimisfond saada mandaadi täita valdusfondi ülesandeid otseselt liikmesriikidelt või haldusasutustelt saadud lepingu kaudu. Samuti võivad ka muud finantseerimisasutused saada valituks teostama valdusfondi kaudu korraldatud tegevusi, olgu siis riigihanke või määramise kadu.

19. Välispoliitika instrumendid ühinemiseelses valdkonnas

Lääne-Balkani investeerimisraamistik kehtestati 2009. aastal Euroopa Komisjoni, Euroopa Nõukogu Arengupanga, Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga ning Euroopa Investeerimispanga ühisalgatusena, millega koondatakse toetusvahendid, et suurendada laene prioriteetsete infrastruktuuriprojektide, VKEde ja energiatõhususega seotud projektide rahastamiseks Lääne-Balkanil. Lääne-Balkani investeerimisraamistikuga antakse toetust projektidele, mille puhul tõenäoliselt annavad laenu partnerpangad, samuti projektide ettevalmistamiseks, olemasolevate laenude ennetähtaegseks tagasimaksmiseks või projektide rahastamispuudujäägi katmiseks.

Näiteks uudsete rahastamisvahendite kasutamise kohta ühinemiseelses valdkonnas on Euroopa Kagu-Euroopa Fond, mis pakub pikaajalist rahastamist nõuetele vastavatele kohalikele finantseerimisasutustele Kagu-Euroopa ja Lõuna-Kaukaasia riikides. Neid fonde kasutatakse arengueesmärkidel tagatiste pakkumiseks ning erainvestorite kapitali suures mastaabis võimendamiseks (ärilaenud mikro- ja väikeettevõtetele, maaelu ärilaenud ja eluasemelaenud väikese sissetulekuga eramajapidamistele, kellel on kohalike finantseerimisasutuste kaudu finantsteenustele piiratud juurdepääs). Euroopa Kagu-Euroopa Fond tugineb Saksa KfW Entwicklungsbanki poolt algatatud avaliku ja erasektori partnerluse mudelile. Fondi investoriteks on komisjon (kes esindab ELi), kes on investeerinud fondi 120 miljonit eurot, teised avaliku sektori annetajad ning rahvusvahelised finantseerimisasutused, sealhulgas Euroopa Investeerimispank ning Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank.

[1] KOM (2011) 206.

[2] KOM (2011) 500 „Euroopa 2020 strateegia eelarve”.

[3] KOM (2010) 700 „ELi eelarve läbivaatamine”.

[4] KOM (2010) 2020 „Euroopa 2020. aasta aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia”.

[5] KOM (2010) 260. Ettepanek põhineb eeldusel, et finantsmäärus peaks sisaldama eelarve- ja finantshalduse aluspõhimõtteid ja peamisi eeskirju, nii et üksikasjad oleksid täpsustatud rakenduseeskirjades (või pigem – lähtuvalt uuest aluslepingust – delegeeritud õigusaktis, millega praegused rakenduseeskirjad asendatakse, kuid mille kohta pole praeguseks veel ettepanekut tehtud) ning pehme õiguse aktis, nagu sisemised juhised.

[6] KOM (2009) 615 „Era- ja avaliku sektori investeeringute kasutamine majanduse elavdamiseks ja pikaajalise struktuurimuutuse saavutamiseks: avaliku ja erasektori partnerluse arendamine”.

[7] Euroopa Parlamendi eelarvekomisjoni tellitud uuring „ The implications of EIB and EBRD co-financing for the EU budget ” („Euroopa Investeerimispanga ning Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga kaasfinantseerimise mõju ELi eelarvele”), mai 2011.

[8] „Euroopa Kontrollikoja vastus komisjoni teatisele „Muutuv Euroopa vajab eelarvereformi”, arvamus 1/2010: Improving the financial management of the European Union budget: Risks and challenges ” ning „VKEde tagatissüsteemi audit”.

[9] VKEde tagatissüsteemi audit, Euroopa Kontrollikoja eriaruanne nr 4/2011; ettevõtluse ja uuendustegevuse programmi lõplik hindamine (aprill 2011), Centre for Strategy & Evaluation Services ja EIM Business and Policy Research; Combined ex-ante evaluation and impact assessment of the successor to the Entrepreneurship and Innovation Programme under the Competitiveness and Innovation Framework Programme 2007-2013 (mai 2011), Economisti Associati koostöös keskustega EIM Business & Policy Research, The Evaluation Partnership, Centre for Strategy and Evaluation Services ning Euroopa Poliitikauuringute Keskusega ; Public consultation on the future EU support to competitiveness and innovation (2011); Mid-Term Evaluation of the Risk-Sharing Financial Facility , sõltumatute ekspertide rühma aruanne (juuli 2010) ning allmärkuses 6 mainitud eelarvekomisjoni uuring.

[10] Mikrofinantseerimise valdkonnas on tehtud esimesi samme ühtsema lähenemisviisi kehtestamiseks ning lepitud kokku jaotuse suunised, mida kohaldatakse Euroopa Investeerimisfondi ja mikrofinantseerimise pakkujate vahel sõlmitavate kokkulepete suhtes. Järgmises mitmeaastases finantsraamistikus koondatakse ELi tasandil ELis asuvatele väikeettevõtjatele pakutav mikrofinantseerimine ühte instrumenti (hõlmab ka institutsionaalse suutlikkuse parandamist) sotsiaalsete muutuste ja innovatsiooni ELi programmi raames.

[11] KOM(2011)609

[12] Vt üksikasjalikumaid andmeid lisa punktist 3.1.

[13] Olenevalt mõjuhindamise tulemustest, kavatseb komisjon suurendada kliimaga seotud kulutusi vähemalt 20 % eri poliitikate puhul. Uudsete rahastamisvahendite raamistik peaks aitama edendada vähese CO2-heitega ja kliimamuutustele vastupanuvõimelist ELi majandust ning jälgima ELi eelarvekulude seotust kliimaeesmärkidega kõnealuste vahendite kaudu vastavalt komisjoni teatisele KOM (2011)500.