2.9.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 259/54

—

kinnitab, et LIFE-programm on oma kasulikkust korduvalt tõestanud ja seepärast tuleks selle kestust pikendada ka järgmisele rahastamisperioodile, pöörates erilist tähelepanu programmi „Bioloogilise mitmekesisuse” osale;

—

soovib, et lihtsustataks halduslikku külge, tõstetaks maksimaalse kaasrahastamise määra, tehtaks projekti ettevalmistamise kulud LIFE-programmi raames rahastamise kõlblikuks ning võimaldataks kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel ka LIFE-programmi uuel rahastamisperioodil arvestada personalikulusid täies ulatuses omavahenditena;

—

kutsub üles katma LIFE-programmi bioloogilist mitmekesisust käsitlevas osas bioloogilist mitmekesisust laiemalt. Natura 2000 rahastamisel olulise rolli täitmiseks peaks LIFE-programm hõlmama ka korduvate tegevuste rahastamist hoiualade haldamisel;

—

soovitab, et tulevane LIFE-programmi keskkonda käsitlev osa peaks jääma kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele otsustavaks stiimuliks nõuete täitmise edendamiseks ELi keskkonnaalaste õigusaktide jõustumise eelses järgus, samuti õigusaktidega kehtestatud nõuetest kaugemale minemiseks ning innovaatiliste tehnoloogia- ja keskkonnalahenduste kasutamiseks, nii et projektid sobiksid hästi nende teostamisviisi võimalikuks kasutamiseks ka avalikule sektorile suunatud ökoinnovatsiooni puhul;

—

toetab LIFE-programmi tulemuslikumaks muutmiseks komisjoni ettepanekut võimaldada luua uue LIFE-projektide kategooriana suuremamahulised nn integreeritud LIFE-projektid, mis oleksid tõhusaks võimaluseks kasutada parimal viisil ära LIFE-programmi mõju võimendavat väärtust, luues struktureeritud seose teiste ELi rahastutega;

—

rõhutab, et uus LIFE-programm jätkab teabevahetus- ja teavitamisprojektide toetamist, keskendudes rohkem haridusele ning selliste projektide toetamisele, kuhu on kaasatud kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ja millel on märkimisväärne mõju ELi tasandil.

Raportöör

Daiva MATONIENĖ (LT/EA), Šiauliai linnavolikogu liige

Viitedokument

Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule „LIFE+-määruse rakendamise vahekokkuvõte” KOM(2010) 516 lõplik

1.

on seisukohal, et keskkonna kaitsmine ja bioloogilise mitmekesisuse säilitamine on Euroopa elukvaliteedi oluline eeldus ning seega mitte ainult riikide valitsuste, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste või ELi institutsioonide ülesanne, vaid küsimus, mille pärast peaksid muretsema kõik eurooplased;

2.

rõhutab, et üks Euroopa Liidu eesmärkidest seisneb keskkonnaeesmärke arvestades säästva ja inflatsioonisurveta majanduskasvu edendamises ning et bioloogilise mitmekesisuse vähenemine võib avaldada sellele negatiivset mõju; Euroopa Liidu enda pädevused keskkonnakaitse valdkonnas aga üha suurenevad, nagu kajastub Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 192, millega kehtestatakse ELi pädevus keskkonna valdkonnas;

3.

tunnustab seda, et määrusega (EMÜ) nr 1973/92 kasutusele võetud ja hiljem ajakohastatud LIFE-programmi – spetsiaalselt keskkonnakaitse rahastamiseks mõeldud ELi vahendi – kaudu on seni toetatud 3 115 keskkonnaprojekti 2,2 miljardi euroga (1) ning seega kujutab see endast olulist vahendit, millega aidata rahastada kohalikku ja piirkondlikku keskkonnakaitsepoliitikat ning Euroopa lisandväärtusega keskkonnaprojekte (2);

4.

kuigi komitee hindab ja väärtustab kõrgelt LIFE-programmi tegevust, hoiatab ta siiski ka programmi võimaluste ülehindamise eest. Igal aastal LIFE-programmi käsutuses oleva ligikaudu 340 miljoni euroga saab tõepoolest toetada tervet rida projekte, millest paljudel on potentsiaali anda head eeskuju ja ideid headeks lähenemisviisideks keskkonnapoliitikas. See summa, mis vastab ligikaudu 0,2 %-le ELi eelarvest, ei ole aga siiski piisav, et lahendada kõiki probleeme, mis tekivad teiste keskkonnaprogrammide või ELi rahastute alafinantseerimise tõttu;

5.

tunnistab, et LIFE+-programm on palju kaasa aidanud keskkonnajuhtimiskavade vastuvõtmisele ja elluviimisele, väärtuslike elupaikade taastamisele, oluliste liikide populatsiooni taastumisele ja Natura 2000 võrgustiku laiendamisele. Samuti on LIFE+ aidanud sõlmida partnerlussuhteid, tugevdades seeläbi koostööstruktuure ning lihtsustades kogemuste ja teabe vahetamist sidusrühmade ja poliitiliste otsustajate vahel;

6.

kutsub üles arendama kohalikke partnerlusi, sest need on kõige sobivamad, et kombineerida LIFE-programmi ressursse teiste siseriiklike rahastamisallikate ja ELi vahenditega;

7.

rõhutab, et uued väljakutsed keskkonnakaitse valdkonnas, bioloogilise mitmekesisuse jätkuv kadu ja ELi areng panevad keskkonnakaitsele Euroopas uue ülesande, millele tuleb võimalikult kiiresti leida mõjus, uue finantsperspektiivi raames elluviidav lahendus;

8.

usub, et Euroopa kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on täita hädavajalik roll ELi keskkonnaalaste õigusaktide rakendamisel ning ökoinnovatsiooni ja parimate tavade paremal tutvustamisel laiemale üldsusele;

9.

soovitab seada bioloogilise mitmekesisuse säilimise ülimaks prioriteediks kõigis ELi keskkonnakaitsepoliitika valdkondades. Kuna bioloogilise mitmekesisuse kaitse on eri valdkondi puudutav küsimus, tuleb lisaks ka tagada, et seda arvestatakse kõigis kesksetes poliitikavaldkondades;

10.

kutsub üles arvestama ELi keskkonnakaitsepoliitikas uute väljakutsetega seoses geneetiliselt muundatud organismide valdkonna kiire arengu ja nende mõjuga kohalikele liikidele, mida ei ole piisavalt uuritud;

11.

tunnistab, et teatud tingimustel võib tekkida vastuolu bioloogilise mitmekesisuse säilitamise poliitika ja muude säästva arengu aspektide eesmärkide vahel. Seepärast on selliseid võimalikke eesmärgikonflikte silmas pidades väga oluline tagada uuel programmiperioodil säästva arengu erinevate keskkonnaalaste ja eesmärkide paindlikum kooskõlastamine ja kõigi asjakohaste meetmete omavaheline sidusus, vältimaks, et ühel alal kehtestatud eeskirjad ja meetmed põhjustaksid olukorra halvenemist mõnes muus valdkonnas või kahjustaksid isegi üldisi lahendusi;

12.

rõhutab, et kuigi LIFE-programmi projektid on selgelt suunitletud keskkonnale, võivad nad kohalikele kogukondadele tuua sotsiaalset ja majanduslikku kasu. Siia juurde kuuluvad ka LIFE-programmi osa „Loodus ja bioloogiline mitmekesisus” projektide ökosüsteemi teenused. Komitee väljendab rahulolu selle üle, et juba käesolevast aastast alates kirjeldatakse sellist võimalikku kasu ka LIFE-programmi projektide taotlusvormis. Selle tulemusel peaks Euroopa Komisjon koostama ulatusliku loetelu sotsiaalsetest ja majanduslikest tulemusnäitajatest kogu LIFE-programmi jaoks;

13.

arvab, et LIFE+-programmi osa „Loodus ja bioloogiline mitmekesisus” on oluliselt kaasa aidanud linnudirektiivi ja loodusdirektiivi rakendamisele ning saavutatud on vähemalt mõned komisjoni teatises (milles käsitletakse bioloogilise mitmekesisuse hävimise peatamist aastaks 2010) esitatud eesmärgid. Siiski hõlmab LIFE+ vaid osa linnudirektiivis ja loodusdirektiivis ette nähtud meetmetest ning jätkuvalt vajab erilist tähelepanu ka bioloogilise mitmekesisuse hävimise peatamine;

14.

on seepärast seisukohal, et LIFE+-programmi tuleb ka tulevikus vaadelda ELi keskkonnakaitsepoliitika olulise osana ja erilist tähelepanu tuleb pöörata programmi „Bioloogilise mitmekesisuse” osale ning suunata kõik jõupingutused 2020. aastaks seatud bioloogilise mitmekesisuse hävimise peatamise eesmärkide saavutamisele;

15.

juhib tähelepanu äärepoolseimate piirkondade erilisele olukorrale, kuna nemad annavad kogu Euroopa Liidus suurima panuse bioloogilise mitmekesisuse edendamisse. Neis piirkondades asub enam kui 200 ühenduse tähtsusega ala, mis on hõlmatud Natura 2000 võrgustikuga. Kõnealustel piirkondadel on keskne tähtsus bioloogilise mitmekesisuse kadumise peatamise eesmärgi saavutamisel;

16.

tervitab komisjoni ettepanekut võtta Natura 2000 rahastamiseks kasutusele Natura 2000 tähtsusjärjestatud tegevuskavad kui makrotasandi juhtimise kavad piirkondlikul ja riiklikul tasandil, mis pakuvad selget ja siduvat raamistikku teistele ELi rahastutele ja liikmesriikide panustele Natura 2000 alade ja esmatähtsate liikide säilitamisel määratletud territooriumil (3).

17.

rõhutab, et ka hiljutine majandus- ja finantskriis põhjustas mitmeid raskusi kohalike ja piirkondlike omavalitsuste plaanides seoses eri algatuste kaasfinantseerimisega, sealhulgas bioloogilise mitmekesisuse säilitamise alal. Sellele mõeldes kutsub komitee riikide ametiasutusi ja ELi institutsioone üles jagama ja rakendama valdkonna parimaid tavasid, nt Poola hea tava mudel: riigi valitsus lõi riikliku rahastu, millega tagatakse edukate LIFE-projekti taotluste kaasrahastamine (4);

18.

tervitab indikatiivsete riiklike eraldiste kehtestamist LIFE+-määruses, eriti juhul, kui meedet kasutatakse ajutiselt ja eesmärgiga suurendada ELi uutest liikmesriikidest pärinevate heakskiidetud taotluste arvu. Samal ajal väljendab komitee vajadust tuua selgelt esile selle meetme ajutisus ja ärgitab Euroopa Komisjoni jätkama oma jõupingutusi, et pakkuda riiklikele kontaktpunktidele ja neile liikmesriikidele, kus programm ei ole olnud nii edukas, koolituse vormis toetust ning ärgitada neid liikmesriike suurendama oma riiklike ja piirkondlike kontaktpunktide võimet pakkuda taotlejatele aktiivset toetust;

19.

rõhutab vajadust tagada piisav tähelepanu kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele, keda kõnealune määrus puudutab, säilitada piisav paindlikkus prioriteetide seadmisel tähtsusjärjestatud tegevuskavades ning anda piirkondlikele omavalitsustele võimalus vastutada tähtsusjärjestatud tegevuskavade programmide eest ja saada seeläbi kõnealusest uuest meetmest kasu;

20.

kutsub Euroopa Komisjoni jätkama keskkonnapoliitikat ja juhtimistava käsitleva LIFE+ osa panuse suurendamist nõuete täitmise edendamise projektide rahastamisel. Need projektid on suunatud sellele, et selgitada õigusloome protsessi algusjärgus välja, milliseid ressursse on tarvis uute ELi õigusaktide rakendamiseks, keskkonnahoidlike hangete katseprojektideks, millega testitakse ulatuslike keskkonnahoidlike riigihangete programmide teostatavust linnades ja piirkondades, ning ressursitõhususe, keskkonnasäästliku majanduskasvu ja säästva tootmise alasteks näidisprojektideks;

21.

toonitab, et lisaks tuleks luua võimalused rahastada vabaühenduste algatusi keskkonnakaitse valdkonnas ja tagada sel moel kodanikuühiskonna tõhus osalus ELi keskkonnakaitse-eeskirjade ellurakendamisel, suurendada avalikkuse teadlikkust keskkonnakaitsest, kaasates neid ulatuslikumalt uute eesmärkide püstitamisse, ning koguda parimaid tavasid ja oskusteavet;

22.

juhib tähelepanu asjaolule, et seni on paljudes loodust käsitleva programmiosa raames teostatud algatustes keskendutud üksnes mõningatele väljasuremisohus liikidele, mida kajastati põhjalikult ka meedias – nt pruunkaru (Ursus arctos), punakõht-unk (Bombina bombina) või teelehe-mosaiikliblikas (Euphydryas aurinia). Paljudele teistele ohustatud liikidele ei ole aga üldse mingit tähelepanu osutatud. LIFE+-programmi parandamisel tuleks ka kaaluda, kuidas seda kasutada teiste, vähem kajastatavate liikide kaitseks;

23.

tuletab meelde, et praegu kehtivate nõuete kohaselt peavad loodust käsitleva programmiosa projektid sobima näidisprojektiks ja/või olema innovaatilised. Ent paljudel juhtudel ei nõua bioloogilise mitmekesisuse kaitse mitte innovaatilisust, vaid juba alustatud töö jätkamist ning samuti saadud heade kogemuste kogumist ja levitamist. Seepärast on selle programmiosa projektide puhul väga oluline näha ette võimalus panna vähem rõhku näidisprojektiks sobivuse ja innovaatilisuse nõudele ning rohkem keskenduda Natura 2000 alade erivajadustele ja bioloogilise mitmekesisuse säilitamise küsimustele konkreetses geograafilises piirkonnas. Peaks piisama sellestki, kui need projektid tuginevad eeskujulikele meetoditele ja on suunatud nende meetodite teistesse piirkondadesse ülekandmisele;

24.

toonitab, et, arvestades raskusi, mis kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel ning uute liikmesriikide ühiskonnal ELi liikmesuse tingimustega kohanemisel ületada tuleb, on oluline toetada aktiivsemalt LIFE+-programmi ja muude eriprogrammide rakendamist nendes riikides;

25.

rõhutab, et maksimaalse sünergia saavutamiseks tuleks juba ELi praegusel rahastamisperioodil tegutseda selle nimel, et LIFE+-programm oleks võimalikult ulatuslikult kooskõlas ELi teiste otseselt või kaudselt keskkonnakaitsega seotud programmidega, nt teadusuuringute seitsmenda raamprogrammi, konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi, Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi, struktuurifondide ja ühtekuuluvusfondiga;

26.

märgib ära, millised eelised on erasektori bioloogilise mitmekesisuse kaitse algatustesse kaasamise soodustamisel ja sellest arusaamise edendamisel, et LIFE+-programmi eesmärgid toetavad säästvat ja sotsiaalselt vastutustundlikku majandusarengut;

27.

märgib ära eelised seoses akadeemiliste ringkondade ulatuslikuma kaasamisega LIFE-programmi tegevustesse, innustades tegema koostööd peamiste programmi toetusesaajatega, sest teadlased võivad uusimate teadussaavutuste ja uue vaatenurgaga anda oma panuse probleemide lahendamisele;

28.

rõhutab, kui oluline on anda uuel rahastamisperioodil Euroopa keskkonnakaitsealgatuste käsutusse piisavad vahendid, et tagada bioloogilise mitmekesisuse kaitse, kindlustada Euroopa Liidu kodanikele hea kvaliteediga elukeskkond ja tõsta kogu maailmas inimeste keskkonnateadlikkust;

29.

tuletab meelde, et tegelikkuses on keskkonna valdkonnas piiramatu hulk väljakutseid, mille lahendamise vahendid on harilikult piiratud. Seepärast peaksid kõik keskkonna- ja bioloogilise mitmekesisuse kaitse meetmed olema eriti tõhusad. Euroopa tõhususe üks peamisi eeltingimusi, mis vastab ka motole „ühinenud mitmekesisuses”, on see, et sidusrühmad Euroopa eri riikides ja piirkondades saaksid kohapealseid tingimusi arvestades tagada ELi rahastamistegevuse maksimaalse lisandväärtuse;

30.

kinnitab taas, et Euroopa Liidu kodanikele kvaliteetse ja bioloogiliselt mitmekesise eluruumi tagamisel on praegu ja ka tulevikus oluline roll kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel. Seepärast tuleb eelkõige hoolitseda selle eest, et ka kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused saaksid kasutada erinevaid keskkonnakaitsevahendeid ning võiksid nende kujundamisel ja parandamisel võimalikult ulatuslikult osaleda;

31.

kinnitab, et 1992. aastast ellu viidav LIFE-programm on oma kasulikkust korduvalt tõestanud. Seepärast tuleks selle kestust pikendada ka järgmisele rahastamisperioodile, võttes maksimaalselt arvesse praeguse rahastamisperioodi positiivseid ja negatiivseid kogemusi;

32.

võtab arvesse LIFE-programmi tulevikku puudutavate mõjuhinnangu nõupidamiste tulemusi, (5) mille kohaselt on kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused määratlenud kaks kõige tõhusamat viisi keskkonnapoliitika ja selle rakendamise parandamiseks: esiteks tõsta teadlikkust keskkonnaprobleemidest ja vajadusest leida lahendusi eri toimijate seas ning teiseks edendada innovaatilisi meetodeid, mis aitavad kaasa esmajoones pädevate asutuste keskkonnajuhtimise tõhustamisele; kutsub komisjoni seepärast üles jätkuvalt seadma LIFE-programmi reformimisel esmatähtsale kohale kohalike ja piirkondlike omavalitsuste haldussuutlikkuse tugevdamist ja üldsuse teadlikkuse tõstmist;

33.

väljendab kindlat veendumust, et LIFE-programm peab ka järgmisel programmiperioodil jääma looduse ja bioloogilise mitmekesisuse kaitse peamiseks rahastamisvahendiks, mida iseloomustavad kulutõhusus ning projektide ja programmide kõrge kvaliteet. Seepärast tuleks programmi ükskõik millisel arendamisel keskenduda toetuse taotlemise ja haldusmenetluste lihtsustamisele ning selle avamisele paljudele toetuskõlblikele taotlejatele;

34.

soovib, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel ning teistel avalik-õiguslikel organisatsioonidel võimaldataks ka LIFE-programmi uuel rahastamisperioodil arvestada personalikulusid täies ulatuses omavahenditena, et nad saaksid LIFE-programmi veelgi paremini kasutada;

35.

toonitab, et LIFE-programmi eesmärkide täielik saavutamine võib olla takerdunud ka aeglaste haldusmenetluste ja madala kaasrahastamise määra tõttu (tavaliselt 50 %, aga võimalikud erandid LIFE+ loodust käsitleva programmiosa raames). Seepärast tuleb programmis leida võimalusi lihtsustada halduslikku külge (taotlemine, rakendamine, väiksemate projektide kõlblikkus) ja tõsta maksimaalse kaasrahastamise määra;

36.

meenutab uute ja vanade liikmesriikide vahel ikka veel püsivaid erinevusi teabe tasemes ja finantsvõimalustes ning soovitab seetõttu programmi kättesaadavuse tagamiseks töötada välja vastavad mehhanismid uute liikmesriikide taotlejate ja programmist toetusesaajate eriliseks toetamiseks. Kõnealune toetus peaks olema suunatud projektiettepanekute väljatöötamisele ja haldusküsimustele ning selle võiks korraldada riiklike kontaktpunktide süsteemi laiendamise kaudu või piirkondlike kontaktpunktide loomise kaudu seal, kus neid veel pole;

37.

teeb ettepaneku võtta taotluse esitamise menetlustes arvesse säästvuse aspekte ja kasutada olemasolevaid infotehnoloogilisi võimalusi. Nimelt tuleks välja töötada internetipõhised menetlused taotluse esitamiseks, hindamiseks, juhtimisorgani ja taotlejate vaheliseks suhtluseks; see peaks hõlmama ka elektroonilist süsteemi taotlejate registreerimiseks ja andmete esitamiseks;

38.

kutsub üles pöörama erilist tähelepanu projektitaotluste hindamise protsessile, millele praegu kulub ligikaudu poolteist aastat alates projektikonkursi väljakuulutamisest kuni projekti käivitamiseni. Selles seoses võiks kasutada kõige paremini toimivate territoriaalse koostöö programmide nn ühiste tehniliste sekretariaatide parimaid juhtimistavasid;

39.

märgib, et taotluse esitamise menetluste lihtsustamisel ja territoriaalse koostöö programmide tavade järgimisel tuleb projekti ettevalmistamise kulud muuta LIFE-programmi raames rahastamise kõlblikuks või siis hüvitada need projekti heakskiitmise korral kindlasummalise maksega (nt sõltuvalt projekti kogueelarvest);

40.

märgib, et uusi LIFE-programmi rakendamise menetlusi tuleks võimalikult lihtsustada tagamaks, et programmist rahastatud projektid ei keskenduks mitte aruandlusele, vaid eelkõige sihipärasele keskkonnakaitse- ja teavitustegevusele;

41.

tuletab meelde, et organiseeritud kodanikuühiskonnal on ka tulevastes keskkonna ja bioloogilise mitmekesisuse kaitse algatustes jätkuvalt tähtis roll. Seepärast peaks uus LIFE-programm sisaldama rõhuasetust vabaühendustele ja avalikkuse teadlikkuse tõstmisele. Samas tuleks tagada, et ka väikesed kohalikud vabaühendused ja teadlased võiksid sellest programmist kasu saada;

42.

rõhutab, kui oluline on arvestada kõigi LIFE+-programmi muutuste puhul suurt vastuolu bioloogilise mitmekesisuse kaitse meetmete ja tegelike tulemuste vahel: projektid on sageli lühiajalised, ent tulemused ilmnevad alles kaua aega hiljem. Seepärast tuleb taotluste hindamiseks kasutada sobivat meetodit;

43.

kutsub üles määratlema LIFE+-programmi arusaadavamate ja paremini saavutatavate eesmärkide kaudu. Selleks on tarvis pöörata rohkem tähelepanu tulemustele, mitte mõõta edu kulutuste nõuetekohasuse alusel;

44.

kuna programm on suunitletud pikaajalistele eesmärkidele, teeb ettepaneku motiveerida taotlejaid viima ellu ja/või rahastama tegevusi, mis on vajalikud tõhusa edaspidise mõju, sealhulgas pikaajalise mõju jälgimise tagamiseks pärast projekti lõppemist. Motiveerimiseks võiks kavandada hindamisel lisapunktide andmist taotlejatele, kes näevad oma taotluses ette edaspidise jälgimise süsteemi ja kohustuvad seda oma vahenditest toetama.

45.

osutab, et uus LIFE+-programm peab hõlmama ka nende projektide märgistust, mis on vastavuses piirkondlike strateegiate (nt Läänemere strateegia) eesmärkidega;

46.

on praktilisest kogemusest lähtudes veendunud, et kõige tõhusamad on projektitoetused (meetmetoetused), mis peaksid jääma LIFE-programmi põhivahendiks, millega toetatakse kohalike ja piirkondlike omavalitsuste keskkonnapoliitilist tegevust ja investeeringuid. Innovaatiliste rahastamisvahendite kasutamist tuleks samuti kaaluda, eelkõige LIFE-programmi keskkonnaosas, kuid kui neid vahendeid üldse kasutada, siis otseste projektitoetuste täienduseks, mitte nende asemel;

47.

leiab, et LIFE-programmi praegune tsentraliseeritud juhtimine on osutunud tõhusaks, kuna haldamiseks on eraldatud üsna väike osa programmi vahenditest. Seega soovitab komitee, korrates oma juba väljendatud vastuseisu kõnealuse vahendi n-ö taasriigistamisele, (6) jätkata tulevase LIFE-programmi puhul Euroopa Komisjoni juhitava tsentraliseeritud juhtimissüsteemiga;

48.

leiab, et kuna projekti teostamise ajal ökosüsteemis konkreetsete tulemusteni jõudmine võib osutuda keeruliseks, tuleks uuel ELi rahastamisperioodil LIFE+-programmi raames teostatud projekte hinnata ka muust vaatenurgast. Ent suurimat tähelepanu ei tuleks seejuures osutada mitte aruandlusperioodil saadud tulemustele, vaid projektis kavandatud meetmetele, nende ulatusele ja võimalikele pikaajalistele mõjudele;

49.

kutsub üles muutma uut LIFE+-programmi piisavalt paindlikuks ja kohandama seda ka teiste toetusvahenditega, mis ei pea olema ilmtingimata otseselt seotud keskkonnakaitsega, kuid mis sisaldavad keskkonnamõõdet;

50.

leiab, et tuleks edendada ühist ja sidusat strateegiat, mis hõlmaks nii looduskaitset kui ka maaelu arengut, eelkõige neil Natura 2000 võrgustiku aladel, kus tegeletakse palju karjakasvatuse ja põllumajandusega. Komitee rõhutab vajadust tagada tõhus kooskõlastamine ÜPP tulevaste vahenditega, mis hõlmab tõenäoliselt seda, et tuleb olla keskkonnalasest seisukohast konkurentsivõimeline;

51.

tervitab ideed, mille kohaselt piirkondlikel omavalitsustel lasuks vastutus Natura 2000 tähtsusjärjestatud tegevuskavade eest, ja rõhutab vajadust kindlustada piisav mänguruum kõnealuste tegevuskavade prioriteetide hilisemaks muutmiseks;

52.

toetab nõukogu, kes rõhutas „vajadust kõikide selle komponentide järele” ning seda, et LIFE-programmi on tähtis kajastada ELi finantsraamistikus, „arvestades sünergiaid muude ELi rahastamisvahenditega, mis aitavad kaasa ELi keskkonnaeesmärkide saavutamisele” (7);

53.

kutsub üles siduma LIFE-programmi vähemalt formaalselt uue ühise strateegilise raamistikuga;

54.

soovitab, et tulevane LIFE-programm säilitaks praegusega sarnase struktuuri, mis koosneks kolmest osast: LIFE Bioloogiline mitmekesisus (sealhulgas praegune LIFE+-programmi osa „Loodus ja bioloogiline mitmekesisus”), LIFE Keskkond ja LIFE Juhtimistava (sealhulgas praegune LIFE+-programmi osa „Teave ja teabevahetus”;

55.

kutsub üles mitte piirduma LIFE-programmi bioloogilist mitmekesisust käsitlevas osas ainuüksi Natura 2000-ga, vaid katma sellega bioloogilist mitmekesisust laiemalt. Bioloogilisest mitmekesisusest on kujunenud laiaulatuslik kontseptsioon, mis hõlmab erinevaid aspekte, nagu ökosüsteemi teenused, rohelised infrastruktuurid, invasiivsed võõrliigid jne. Kuigi neist mitmeid aspekte on võimalik käsitleda Natura 2000 raames, mis jääb põhikontseptsiooniks, mahub osa neist selle alla vaid osaliselt või ei mahu üldse, mis viitab vajadusele kasutada laiemat bioloogilise mitmekesisuse kontseptsiooni;

56.

osutab, et Natura 2000 rahastamisel olulise rolli täitmiseks peaks LIFE-programm hõlmama ka korduvate tegevuste rahastamist hoiualade haldamisel, mitte olema piiratud parimate tavade või innovaatiliste projektidega, nagu on sätestatud LIFE+-määruse artiklis 3; rahastatavate projektide ja tegevuste kõrge kvaliteedi huvides peaks LIFE-programm hõlmama projektiettepanekute miinimumnõudeid, nende järelevalvet ja nõuet edastada tulemused avalikkusele;

57.

soovitab, et LIFE-programmi keskkonda käsitlev osa peaks jääma otsustavaks stiimuliks kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele, kes soovivad minna õigusaktidega kehtestatud nõuetest kaugemale ning kasutavad innovaatilisi tehnoloogia- ja keskkonnalahendusi. See osa võiks katta algseid investeeringuid, avades nõnda tee pikaajalisele kasule (8);

58.

tuletab meelde, et kuna rahastamine on piiratud, võib LIFE-programmi toetus jätkuda vaid piiratud arvus kohalikes ja piirkondlikes omavalitsustes, ent õigustiku rakendamise väljakutse puudutab suurt osa omavalitsusüksustest ja piirkondadest. Seega peaksid tulevased LIFE-programmi projektid hästi sobima nende teostamisviisi võimalikuks kasutamiseks ka avalikule sektorile suunatud ökoinnovatsiooni puhul (9) ja samal ajal peaks prioriteetide hulgas olema ka LIFE-programmi keskkonda käsitleva osa nähtavuse suurendamine;

59.

toonitab, et tulevane programmiosa LIFE Keskkond peaks keskenduma enamale kui üksikud temaatilised küsimused, (10) olles seega avatud programmiga hõlmatud alade ainulaadsetele väljakutsetele ja võimalustele. Toetuse eraldamise kriteeriumid peaksid arvestama korraga nii programmi strateegilisi eesmärke kui ka võimalike toetusesaajate kohalikke prioriteete. Selleks et LIFE-programm jääks säästvaks, võiks selle igas teemavaldkonnas kehtestada kaheaastaseks perioodiks prioriteedid, mis oleksid seotud ELi prioriteetidega;

60.

kutsub üles toetama programmiosaga LIFE Keskkond kohalike ja piirkondlike omavalitsuste läbiviidavaid tervikliku keskkonnajuhtimise projekte ning projekte nõuete täitmise edendamiseks ELi keskkonnaalaste õigusaktide jõustumise eelses järgus;

61.

juhib tähelepanu käimasolevale debatile selle üle, kui otstarbekas on jätta ökoinnovatsiooni kaasrahastamiseks alles kaks eraldi vahendit, (11) mis on mõlemad keskkonna peadirektoraadi haldusalas. Seepärast kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles hindama oma tulevase LIFE-programmi mõju hinnangus kõnealust aspekti, võttes arvesse asjaolu, et kumbki vahend teenib praegu erinevaid eesmärke ja jõuab erinevate toetusesaajateni (12). Seepärast tuleb iga selles debatis tehtud otsusega kinnitada, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused jäävad projekti raames toetuse saajate hulka, sest neil on hädavajalik roll keskkondlike parimate tavade levitamisel laiema üldsuse hulgas, kuna nad on tihedas kontaktis avalikkusega ja seega võimelised tõstma teadlikkust ja ärgitama tegema muutusi käitumises;

62.

soovib, et tulevase programmi osa LIFE Juhtimistava raames edendataks teadmiste jagamist ELi keskkonnaõiguse rakendamise ja täitmise kohta, tehes seda toetusvõrgustike, koolituse ja parimate tavade tutvustamise projektide kaudu Euroopa tasandil – nt rakendamise ja jõustamise Euroopa võrgustik (IMPEL) või LIFE+-projekt „Bioloogilise mitmekesisuse Euroopa pealinnad” (13);

63.

kutsub üles vaatama läbi ELi keskkonnaalaste vabaühenduste rahastamist LIFE Juhtimistava raames, et pakkuda neile tõhusamat tuge nende rollis tasakaalustada sidusrühmade osalemist ELi poliitikas. See hõlmab tegevustoetuste muutmist üheaastasest mitmeaastasteks ning konkreetse projekti raames partnerluses osalevate liikmesriikide arvu suurendamist, pakkudes sellega vajalikke kogemusi, mis on saadud tööst võrgustike raames ja kohapeal;

64.

kordab oma üleskutset, et Euroopa Komisjon „uuriks, kas [linnapeade pakti] kontseptsiooni saaks laiendada sellistele ELi keskkonnapoliitika olulistele valdkondadele nagu bioloogiline mitmekesisus, vesi ja jäätmed, müra ja õhureostus ning maakasutus (14)”, rahastades linnapeade pakti kontseptsiooni laiendamist energiatõhusatelt linnadelt ressursitõhusatele ja loodussäästlikele linnadele tulevase LIFE-programmi kaudu;

65.

LIFE-programmi tulemuslikumaks muutmiseks ja halduskulude vähendamiseks toetab komisjoni ettepanekut võimaldada uue LIFE-projektide kategooriana suuremamahuliste nn integreeritud LIFE-projektide või LIFE-tegevusprogrammide loomist. Seda tüüpi projekte saaks kasutada paljude erinevate probleemide lahendamiseks, eelkõige mageveemajanduse, looduse ja bioloogilise mitmekesisuse ning ressursikasutuse ja jäätmete valdkonnas (15). Siiski peaksid säilima traditsioonilised LIFE-üksikprojektid, kuna need võimaldavad projekti raames toetuse saajate hulka kuuluda ka väiksematel kohalikel vabaühendustel, sidusrühmadel ja ametiasutustel;

66.

on seisukohal, et integreeritud projektid peaksid ette nägema võimaluse toetada konkreetset teemavaldkonda või suurt osa mõne piirkonna või liikmesriigi territooriumist (nt projektid märgalade taastamiseks vesikonnas, meetmed ohustatud liikide toetuseks nende rändeteekonnal, hoiualade haldamise kavade koostamine ja rakendamine piirkonna kõigil või samalaadsetel Natura 2000 aladel Natura 2000 tähtsusjärjestatud tegevuskavade raames);

67.

teeb ettepaneku, et integreeritud projektid võiksid sisaldada raamistikku ja suuniseid LIFE- ja muude üksikprojektide koostamiseks, sealhulgas kava selgitamaks muude ELi, riiklike, piirkondlike, kohalike ja eravahendite kombineerimist väljapakutud meetmete rahastamiseks. Nende projektide raames võiks luua eri riikides tegutsevatest töörühmadest koosnevad alalised töörühmad, kes analüüsiksid juba elluviidud LIFE-projektidega saadud sarnaste kogemuste käigus keskpika ja pika perioodi järel saavutatud tulemusi, ning luua koosolekute, kongresside, virtuaalplatvormide ja teiste teabevahetusvormide abil võrgustikke;

68.

kutsub üles võimaldama integreeritud projektide raames toetusi ka ametiasutustele, vabaühendustele ja kohalikul või piirkondlikul tasandil tegutsevatele sidusrühmadele ning nende rühmade vahelistele partnerlustele. Samuti peaks nende projektide kestus olema pikem (nt 5–10 aastat), mille vältel võiks välja töötada ja LIFE-programmi raames ellu viia seonduvaid üksikprojekte;

69.

näeb selliste integreeritud projektide lisandväärtust eelkõige ülitähtsas rollis, mille need annavad piirkondlikele omavalitsustele potentsiaalsete peamiste projekti raames toetuse saajatena, kes on sageli ühtlasi maaelu arengu fondi, struktuurifondide rakenduskavade ja tulevaste Natura 2000 tähtsusjärjestatud tegevuskavade eest vastutavad pädevad asutused. Lisaks pakuvad sellised projektid tõhusat võimalust edendada vastastikust täiendavust ja kasutada parimal viisil ära LIFE-programmi mõju võimendavat väärtust: nad loovad struktureeritud seose teiste ELi rahastutega ja töötavad välja projektisuunad nende rahastute jaoks, julgustades seejuures kasutama nende märksa suuremaid panuseid keskkonnaeesmärkide täitmisse. See võiks aidata käsitleda ka bioloogilise mitmekesisuse kaitse ja keskkonnaalaste meetmete praegust alarahastatust ELi struktuurifondidest. Seda probleemi on komitee käsitlenud oma varasemates arvamustes (16);

70.

kutsub üles võtma uues LIFE+-programmis arvesse seda, et bioloogilise mitmekesisuse kaitse väljakutsed ulatuvad üle ELi välispiiride. Seega peaks olema võimalik laiendada teatud tegevusi ELi vahetutesse naaberriikidesse;

71.

peab rahuldavaks LIFE+-programmi vahekokkuvõtte tulemusi, mille kohaselt ametiasutused ja arenguagentuurid olid kõige tavalisem toetusesaajate rühm kõigi kolme LIFE+-programmi osa lõikes (42 % peamistest projekti raames toetuse saajatest 2007. ja 2008. aastal, kusjuures need näitajad ulatuvad 51 %-ni looduse ja bioloogilise mitmekesisuse projektide puhul), (17) ning rõhutab jätkuvalt vajadust edendada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste aktiivset osalust keskkonnakaitses ja bioloogilise mitmekesisuse kaitses;

72.

kutsub üles parandama teavitamise poliitikat riiklikul tasandil, selleks et suurendada võimalike osalejate teadlikkust LIFE+-programmi pakutavatest võimalustest. Sel eesmärgil tuleks – järgides subsidiaarsuse põhimõtet ja arvestades eri liikmesriikide ilmseid erinevusi – detsentraliseerida teavitamise poliitika sel moel, et luuakse riikide teabekeskused ja üksikjuhtudel toetatakse programmist teavitamise kampaaniaid ka piirkondlikul tasandil;

73.

kutsub üles andma tulevase LIFE-programmi raames tegevustoetusi kohalike ja piirkondlike omavalitsuste võrgustikele, mis tegelevad aktiivselt LIFE-programmi tutvustamisega omavalitsusüksustes ja piirkondades (18);

74.

rõhutab, et uus LIFE-programm jätkab teabevahetus- ja teavitamisprojektide toetamist, keskendudes rohkem haridusele ning selliste projektide toetamisele, kuhu on kaasatud kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ja millel on märkimisväärne mõju ELi tasandil;

75.

märgib, et teabevahetuse lisandväärtuse suurendamiseks peaks programm iga LIFE-projekti puhul senisest enam keskenduma paremini suunatud, s.t tõhusamatele teavitusviisidele. Eelkõige peaksid sellised meetmed olema mõeldud esmajoones võimsuse loomisele ning peamiste sidusrühmade koolitamisele ja kaasamisele, mitte aga lihtsalt üldsuse teavitamisele brošüüride või voldikute kaudu;

76.

tuletab meelde, et praeguseni olid vabaühenduste algatused LIFE+-programmi kohta teabe levitamiseks suunatud vaid Brüsselis asuvate Euroopa vabaühenduste rahastamisele. 2007. aastal rahastati kogu ELis sel moel 30 vabaühendust, 2008. aastal 33 ja 2009. aastal 32 vabaühendust. Kuigi enamikul neist on võrgustikstruktuurid, on see ilmselgelt ebapiisav. Seepärast on väga tähtis liikmesriikides ja eelkõige kohalikul tasandil tegutsevaid organisatsioone rohkem toetada, sest just nemad teavad tavaliselt kõige paremini, millised on vajadused kohapeal;

77.

soovitab vabaühenduste teavituskampaaniate mõjususe tagamiseks anda neile organisatsioonidele võimalus pühendada end taotluste esitamise ja aruandluse asemel täielikult oma tegelikule tööle keskkonnakaitse ja teavitustegevuse alal. Peale selle oleks mõistlik, kui komisjon nõustuks sõlmima pikaajalisi, vähemalt kahe- kuni kolmeaastaseid kokkuleppeid;

78.

kohustub ka edaspidi levitama teavet LIFE+-programmi võimalustest, toetama kohalike taotlejate programmis osalemist, koguma ka edaspidi Euroopa kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vaateid ja esitama komisjonile soovitusi, tuginedes praktilistele kogemustele, kuidas parandada programmi, ning ELi võimalustele täiendavate vahendite väljatöötamiseks „Looduse ja bioloogilise mitmekesisuse” osa jaoks paralleelselt uue rahastamisvahendiga LIFE.