52010PC0333

[pic] | EUROOPA KOMISJON |

Brüssel 28.6.2010

KOM(2010)333 lõplik

2010/0187 (NLE)

Ettepanek:

NÕUKOGU OTSUS

ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Šveitsi Konföderatsiooni vahel 21. juunil 1999 sõlmitud isikute vaba liikumise lepingu alusel loodud ühiskomitees sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimist käsitleva II lisa asendamise küsimuses liidu nimel võetava seisukoha kohta

SELETUSKIRI

1. ETTEPANEKU TAUST

1. juunil 2002 jõustus Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning Šveitsi Konföderatsiooni vaheline leping isikute vaba liikumise kohta. Lepingu II lisas on sätestatud sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimine.

Lepingu artikli 18 kohaselt võib isikute vaba liikumise ELi ja Šveitsi ühiskomitee muuta kõnealuse lepingu II lisa. Nõukogu ja komisjoni (teadus- ja tehnikakoostöö kokkuleppe osas) 4. aprilli 2002. aasta otsuse (2002/309/EÜ, EURATOM) (seitsme kokkuleppe sõlmimise kohta Šveitsi Konföderatsiooniga) artiklis 2 on ette nähtud, et nõukogu sätestab komisjoni ettepaneku alusel ELi seisukoha asjakohaste ühiskomitee otsuste suhtes.

Et tagada ELi õigusaktide ühtne ja õige kohaldamine ja vältida haldusalaseid ning võimalikke õiguslikke probleeme, tuleks kõnealuse lepingu II lisas nimetada kõik asjakohased ELi õigusaktid ja sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise halduskomisjoni otsused. Seepärast tuleks lepingu II lisa ajakohastada, et selles kajastada sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise ajakohastusi (määrusega nr 988/2009 muudetud määrus nr 883/2004, selle rakendusmäärus nr 987/2009 ning halduskomisjoni otsused ja soovitused), mida ELis hakatakse rakendama alates 1. maist 2010. Vastavalt määrustele 883/2004, 988/2009 ja 987/2009 kohaldatakse neid ka Šveitsis.

Nõukogu määrused (EMÜ) nr 1408/71 ja (EMÜ) nr 574/72 on asendatud määrustega (EÜ) nr 883/2004 ja (EÜ) nr 987/2009. Selguse ja otstarbekuse huvides tuleks II lisa kodifitseerida ja viidata selles vaid uutele määrustele. Määrused (EMÜ) nr 1408/71 ja (EMÜ) nr 574/72 on lepingus endiselt nimetatud, kuna määrustes (EÜ) nr 883/2004 ja (EÜ) nr 987/2009 viidatakse määrustele (EMÜ) nr 1408/71 ja (EMÜ) nr No 574/72, või kui käsitletakse minevikus esinenud juhtumeid.

2. HUVITATUD ISIKUTEGA TOIMUNUD KONSULTEERIMISE JA MÕJU HINDAMISE TULEMUSED

Ettepanekule lisatud II lisa ajakohastatud versioon on valminud Šveitsi sotsiaalkindlustusameti ja Euroopa Liidu sotsiaalkindlustuse asjatundjate tehniliste arutelude tulemusel. Sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise halduskomisjoni liikmed kiitsid selle heaks komisjoni 318. koosolekul 16. detsembril 2009. Lepingu II lisa ajakohastamine lihtsustab ja ajakohastab Šveitsi ja ELi liikmesriikide sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimist, kuna nimetatud lisasse lisatakse määrustega nr 988/2009 ja nr 987/2009 muudetud määrus nr 883/2004. Sellel on võrreldes seni kehtivate õigusaktidega positiivne mõju, kuna kõnealune ajakohastamine muudab haldusmenetlused paremaks kõigi määruse kasutajate (sealhulgas riiklike sotsiaalkindlustusasutuste, tööandjate, eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate, ja kodanike) seisukohast.

3. ETTEPANEKU ÕIGUSLIK KÜLG

Käesolevas ettepanekus on järgitud ELi ja Šveitsi vahelise lepingu II lisa ülesehitust. Selle A jaos on loetletud õigusaktid, mida Šveits kohaldab vastavalt nimetatud lisa kohaselt tehtavatele muudatustele, B jaos õigusaktid, mida Šveits võtab arvesse (halduskomisjoni otsused) ja C jaos õigusaktid, mille Šveits võtab teadmiseks (halduskomisjoni soovitused). Lõpuks on ettepanekus esitatud II lisa protokoll aastail 2004–2007 ELiga ühinenud liikmesriikide kodanike suhtes kohaldatavate üleminekumeetmetega.

A JAGU: NIMETATUD ÕIGUSAKTID

Määruse nr 883/2004 lisadesse tehakse Šveitsi kohta kanded järgmistel põhjustel:

- Määruse nr 883/2004 I lisa I jaotise (Ülalpidamistoetuste ettemaksed) puhul kasutab Šveits võimalust teha erikanne, mille kohaselt nimetatud määrust ei kohaldata ülalpidamistoetuste ettemaksete suhtes.

- Määruse nr 883/2004 I lisa II jaotise (Erilised sünnitus- ja lapsendamistoetused) puhul ei ole asjaolud muutunud ja see kanne on kooskõlas kandega määruse nr 1408/71 II lisa II jaotises.

- Määruse nr 883/2004 II lisa (Konventsioonide sätted, mis jäävad kehtima...) puhul:

Lisast jäetakse välja määruse nr 1408/71 III lisa A ja B osa kanded kolmandas riigis elavatele isikutele rahaliste hüvitiste maksmise kohta. Kolmandas riigis elav ELi kodanik saab toetuda määruse nr 883/2004 artiklile 4, kuna selles sätestatud võrdne kohtlemine ei ole enam seotud ELis elamisega (see vastab määrusega nr 647/2005 muudetud artikli 3 lõikele 1).

Vastavalt määruse nr 883/2004 võrdset kohtlemist käsitlevale artiklile 4 tuleb Šveitsil pensione eksportida, kuna tema õigusaktide kohaselt maksab Šveits oma kodanikele pensioni sõltumata sellest, millises maailma riigis nad asuvad.

Kahepoolse lepinguta ELi liikmesriikide (Eesti, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Rumeenia ja Slovakkia) kodanike õigused suurenevad, kuna nüüd tuleb Šveitsil eksportida kõikide kolmandates riikides elavate ELi liikmesriikide kodanike pension sarnaselt Šveitsi kodanike pensioniga.

Kandes „ Saksamaa–Šveits ” on loetletud kaks määruse nr 1408/71 III lisas nimetatud konventsiooni:

Punktis a nimetatud konventsiooniga võimaldatakse Büsingenis elavatel mittetöötavatel ja Saksamaal kindlustamata isikutel ühineda Šveitsi tervisekindlustusskeemiga (alapunkt i) ja lihtsustatakse Saksamaale tagasipöördunud töötajate liitumist Saksamaa haiguskindlustusskeemiga (alapunkt ii).

Punktis b on nimetatud töötuskindlustuskonventsioon, mille alusel Büsigeni piirialatöötajatele makstakse teatavatel tingimustel töötushüvitist sarnaselt Šveitsi elanikele. Konventsiooni artikli 8 lõike 5 kohaselt osaleb Saksamaa (Büsingeni piirkond) Šveitsi seaduste kohaselt ettenähtud kantoni osamaksuga sama suure summaga niisuguste kulutuste katmises, mis on seotud tegelike kohtadega, kus rakendatakse tööhõivet parandavaid meetmeid selle sätte alla kuuluvate töötajate suhtes. Kanne „ Hispaania–Šveits ” on määruse nr 1408/71 III lisaga kooskõlas. Kandes osutatakse Hispaania erikonventsioonile (Convenio especial), mille alusel Hispaaniasse tagasipöörduvad võõrtöötajad võivad ühineda Hispaania haiguskindlustusskeemiga, nii et pensionäridena ei pea nad enam olema kindlustatud Šveitsi haiguskindlustusskeemis.

Kande „ Itaalia–Šveits ” puhul on tegemist kodanike kolmandates riikides täitunud kindlustusperioodide liitmisega. Vastavalt kandele arvestatakse Šveitsi ja Itaalia kodanike Itaalia pensioniõiguse kindlakstegemisel nende kindlustusperioode kolmandates riikides. Tegemist on ühepoolse sättega, mis on vajalik seetõttu, et Šveits ei saa kohaldada Gottardo kohtuotsuse soovitust P1, sest see põhineb ELi toimimise lepingul (varem EÜ asutamisleping).

- Määruse nr 883/2004 III lisas (Piirangud mitterahaliste hüvitiste õigustele piirialatöötaja pereliikmete puhul) ei ole kannet Šveitsi kohta.

- Šveits lisatakse määruse nr 883/2004 IV lisas (Täiendavad õigused pädevasse liikmesriiki naasvate pensionäride puhul) esitatud loetellu.

- Määruse nr 883/2004 V, VI ja VII lisas ei ole kannet Šveitsi kohta.

- Vastavalt määruse nr 883/2004 VIII lisa 1. osale (Juhud, mil pro rata arvutusest võib loobuda artikli 52 lõike 4 kohaselt) kantakse loetellu Šveits ja tema skeem, mis on nimetatud juba määruse nr 1408/71 IV lisa C jaos ja millest tulenevalt Šveitsi õigusaktide kohaselt artikli 52 lõike 1 punki a alusel arvutatud pensionihüvitis on sama suur või suurem kui artikli 52 lõike 1 punki b alusel arvutatud pro rata hüvitis.

- Vastavalt määruse nr 883/2004 VIII lisa 2. osale (Juhud, mil kohaldatakse artikli 52 lõiget 5) kantakse loetellu Šveitsi tööalaste hüvitiste skeemide alla kuuluvad vanadus-, toitjakaotus- ja invaliidsuspensionid. Skeemi on nimetatud määruse nr 1408/71 IV lisa C jaos. Skeem on kantud määruse nr 883/2004 VIII lisasse, kuna pensione arvutatakse vastavalt iga isiku kohta kogutud summale, st ajavahemikel ei ole nende arvutamisel tähtsust.

- Vastavalt määruse nr 883/2004 IX lisa II osale (Määruse artikli 54 lõike 2 punktis b määratletud hüvitised, mille suurus on kindlaks määratud riski realiseerumiskuupäeva ja hilisema kuupäeva vahel täitunuks loetud arvestusliku perioodi alusel) kantakse lisasse Šveitsi tööalaste hüvitiste skeemide alla kuuluvad toitjakaotus- ja invaliidsuspensionid. See kanne vastab kandele määruse nr 1408/71 IV lisa D jao 2. osas.

- Määruse nr 883/2004 X lisa (Mitteosamakselised rahalised erihüvitised) kanded nr 1–3 vastavad lisa IIa praegustele kannetele. Kuid kuna need kanded tehti enne, kui määrusega nr 647/2005 kehtestati määruse 1408/71 lisale IIa vastavad rangemad kriteeriumid (mis vastavad määruse nr 883/2004 X lisas esitatud kriteeriumidele), siis peavad lisa X kanded vastama X lisa alusel esitatavatele nõuetele. Nende kannete tegemise põhjused on järgmised:

Kanne nr 1 , milles käsitletakse täiendavaid hüvitisi (täiendavate riiklike hüvitiste seadus, 19. märts 1965) ja kantonite õigusaktidega ettenähtud samalaadseid hüvitisi:

Šveitsi delegatsioon taotles, et praegu määruse nr 1408/71 IIa lisas loetletud mitteosamakselised rahalised erihüvitised loetletaks ka määruses nr 883/2004, esitades järgmise põhjenduse:

1. Hüvitise kirjeldus

Riiklikke hüvitisi makstakse juhul, kui vanadus-, invaliidsus- või toitjakaotuspensionist ei jätku põhivajaduse katmiseks. Hüvitist antakse taotlejale,

- kelle sissetulek on väiksem kehtestatud miinimumsissetulekust, mis katab põhivajadused (eluase, tervisekindlustus ja toit);

- kellel on õigus saada vanadus-, invaliidsus- või toitjakaotuspensioni;

- kelle elukoht on Šveitsis.

Hüvitise suurus on kehtestatud miinimumsissetuleku ja isiku tegeliku sissetuleku (pension, elukaaslase sissetulek ja varadelt saadav sissetulek) vahe. Hüvitisi rahastatakse vaid konföderatsiooni ja kantonite üldistest maksudest.

Praegu on kehtestatud miinimumsissetuleku suurus järgmine:

- vallalise isiku puhul 18 720 Šveitsi franki aastas

- paari puhul 28 080 Šveitsi franki aastas.

Lisaks riigi makstavatele hüvitistele võivad täiendavat vanadus-, invaliidsus- ja toitjakaotuspensioni maksta ka kantonid.

Praegu on niisugune täiendavate vanadus-, invaliidsus- ja toitjakaotuspensionilisade süsteem kaheksal kantonil. Tavaliselt saavad kantoni hüvitist vaid isikud, kes juba saavad riiklikku pensionilisa.

2. Vastavus mitteosamakselise rahalise erihüvitise kriteeriumidele

Riigi ja kantonite makstavad täiendavad hüvitised vastavad kõikidele mitteosamakselise rahalise erihüvitise kriteeriumidele, mis on sätestatud määruse nr 883/2004 artikli 70 lõikes 2, arvestades ka Euroopa Kohtu praktikat seoses niisuguste erihüvitistega:

a) nimetatud hüvitised on segatüüpi erihüvitised. Ühelt poolt on tegemist sotsiaalkindlustusega, kuna asjaomaste isikute õigus neid hüvitisi saada on õigusaktides selgelt sätestatud. Hüvitisi makstakse täiendavalt pensionidele, et tagada elatusmiinimumile vastav sissetulek, ja need on seega seotud põhipensioni ning vanadusest ja invaliidsusest tulenevate ohtudega. Teisest küljest on sellistel hüvitistel sotsiaalabi tunnusjooned, kuna neid antakse vaid pensionäridele, kelle sissetulek ei ulatu õigusaktidega kehtestatud alammäärani. Hüvitised on otseselt seotud Šveitsi sotsiaalmajandusliku olukorraga, kuna on mõeldud põhivajaduste katmiseks Šveitsi oludes. Nende hüvitiste suurus ei sõltu töötamise perioodidest ega sissemaksetest;

b) kõnealused hüvitised on mitteosamakselised , st nad ei sõltu sissemaksetest, vaid neid rahastatakse maksude abil.

Šveitsi delegatsioon taotles, et praegu määruse nr 1408/71 II lisasse tehtud puudust kannatavatele isikutele invaliidsuskindlustuse raames makstavat pensioni (19. juuni 1959. aasta riikliku invaliidsuskindlustuse seaduse artikli 28 punkt 1a, 7. oktoobri 1994. aasta redaktsioonis) käsitlev kanne nr 2 tuleks säilitada järgmistel põhjustel:

1. Hüvitise kirjeldus

Puudust kannatavatele isikutele invaliidsuskindlustuse raames makstav pension tühistati alates 1. jaanuarist 2004 ja selle asemel kehtestati täiendavad hüvitised. Kuid vastavalt üleminekueeskirjadele saavad seda pensioni ka praegu umbes 500 isikut, mistõttu on see kantud määruse nr 883/2004 X lisasse.

Puudust kannatavatele isikutele makstav pension on lisasumma, mida makstakse töövõimest 40–49 % kaotanud isikutele, kelle pension moodustab veerandi invaliidsuspensionist ja kelle sissetulek on alla elatusmiinimumi (puudust kannatavad isikud). Niisugustele isikutele makstav pensionilisa moodustab pensionisummast veerandi ja seega saavad nad kokku poolele pensionile vastava summa. Puudust kannatajate pensioni makstakse ainult Šveitsis.

Hüvitist antakse taotlejaile,

- kellel on õigus saada invaliidsuspensioni;

- kellel ei ole piisavalt vahendeid;

- kelle elukoht on Šveitsis.

2. Vastavus mitteosamakselise rahalise erihüvitise kriteeriumidele

Puudust kannatavatele isikutele makstav invaliidsuspension vastab kõikidele mitteosamakselise rahalise erihüvitise kriteeriumidele, mis on sätestatud määruse nr 883/2004 artikli 70 lõikes 2, arvestades ka Euroopa Kohtu praktikat seoses niisuguste erihüvitistega, eeskätt Euroopa Kohtu 29. aprilli 2004. aasta otsust kohtuasjas C-160/02 (Skalka):

a) Nimetatud hüvitis on segatüüpi erihüvitis . Ühelt poolt on tegemist sotsiaalkindlustusega, kuna asjaomaste isikute õigus seda hüvitist saada on õigusaktides selgelt sätestatud. Hüvitist makstakse täiendavalt pensionidele, et tagada elatusmiinimumile vastav sissetulek. See on seotud invaliidsuspensioni ja invaliidsusohuga. Teisest küljest on sellisel hüvitisel sotsiaalabi tunnusjooned, kuna seda antakse vaid puudust kannatavatele pensionäridele. Hüvitis on otseselt seotud Šveitsi sotsiaalmajandusliku olukorraga, kuna selle suurus tuleneb pensioni suurusest. Selle hüvitise suurus ei sõltu töötamise perioodidest ega sissemaksetest;

b) Kõnealune hüvitis on mitteosamakseline , sest see ei sõltu sissemaksetest, vaid seda rahastatakse maksude abil.

Kannet nr 3 , milles käsitletakse kantonite õigusaktides ettenähtud mitteosamakselisi segahüvitisi töötuse puhul, põhjendatakse järgmiselt:

1. Hüvitise kirjeldus

Selliste toetuste süsteem on praegu kaheksal kantonil: Basel-Stadt, Genève, Jura, Neuchâtel, Schaffhausen, Tessin, Uri, Zug. Seda toetust antakse tööotsijaile, kelle riikliku töötushüvitise saamise tähtaeg on möödunud, et aidata neil tagasi pöörduda tööturule ning hoida ära nende sattumine sotsiaalabi saajate ja sotsiaalselt tõrjutute hulka.

Õigus saada hüvitist on taotlejail,

- kelle sissetulek on väiksem kantoni kehtestatud sissetuleku alammäärast;

- kellel ei ole enam õigust saada riiklikku töötushüvitist;

- kes otsivad tööd ja on valmis vastu võtma tööpakkumisi;

- kelle elukoht on asjaomases kantonis.

Hüvitist antakse päevarahana ja/või toetusena tööjõuturule tagasipöördumismeetmete võtmiseks (kursustel osalemine jms).

Seda rahastatakse ainult maksude abil.

2. Vastavus mitteosamakselise rahalise erihüvitise kriteeriumidele

Kantonite makstavad töötutoetused vastavad kõikidele mitteosamakselise rahalise erihüvitise kriteeriumidele, mis on sätestatud määruse nr 883/2004 artikli 70 lõikes 2, arvestades ka Euroopa Kohtu praktikat seoses niisuguste erihüvitistega:

a) Nimetatud hüvitised on segatüüpi erihüvitised . Ühelt poolt on tegemist sotsiaalkindlustusega, kuna asjaomaste isikute õigus neid hüvitisi saada on õigusaktides selgelt sätestatud. Neid makstakse lisaks riiklikele töötushüvitistele elatusmiinimumile vastava sissetuleku tagamiseks ning nad on selgelt seotud töötuse ohuga. Teisest küljest on sellistel hüvitistel sotsiaalabi tunnusjooned, kuna neid antakse vaid tööotsijaile, kelle sissetulek ei ulatu õigusaktidega kahestatud alammäärani. Hüvitised on otseselt seotud Šveitsi sotsiaalmajandusliku olukorraga, kuna nad on seotud asjaomase kantoni kehtestatud sissetuleku alammäära ja kohaliku tööturuga. Nende hüvitiste suurus ei sõltu sissemaksete tegemisest;

b) Kõnealused hüvitised on mitteosamakselised , st nad ei sõltu sissemaksetest, vaid neid rahastatakse maksude abil.

Seoses kandega nr 4 , mis käsitleb puudega noortele makstavat mitteosamakselist erakorralist invaliidsuspensioni (19. juuni 1959. aasta riikliku invaliidsuskindlustusseaduse artikkel 39), esitas Šveits järgmised põhjendused:

Pidades silmas määrust nr 883/2004, mida kohaldatakse muu hulgas ka mittetöötavate isikute suhtes, taotles Šveitsi delegatsioon puudega noortele makstavate erakorraliste pensionide kandmist mitteosamakseliste rahaliste erihüvitiste loetellu järgmistel põhjustel:

1. Hüvitise kirjeldus

Selleks et kindlustatul oleks õigus saada Šveitsi invaliidsuspensioni, peab ta olema teinud sissemakseid vähemalt kolm aastat enne töövõimetuse (invaliidsuse) tekkimist. Isikud, kellel on puue sünnist saadik, ei vasta sellele tingimusele, kuna nad olid töövõimetud juba enne iga, mil isik hakkab tegema sissemakseid.

Neil isikutel on õigus saada erihüvitist tavalise invaliidsuspensioni alammäära ulatuses. See hüvitis on ette nähtud üle 18aastastele isikutele nende Šveitsis elamise ajal.

Erakorraliseks invaliidsuspensioniks nimetatakse seda põhjusel, et hüvitise suurus ei sõltu osamaksetest.

2. Vastavus mitteosamakselise rahalise erihüvitise kriteeriumidele

Erakorraline invaliidsuspension vastab kõikidele mitteosamakselise rahalise erihüvitise kriteeriumidele, mis on sätestatud määruse nr 1408/71 artikli 4 lõikes 2a, arvestades ka Euroopa Kohtu praktikat seoses niisuguste erihüvitistega:

a) Nimetatud hüvitis on segatüüpi hübriidhüvitis . Ühelt poolt on tegemist sotsiaalkindlustusega, kuna asjaomaste isikute õigus seda hüvitist saada on õigusaktides selgelt sätestatud ja sellega kaetakse invaliidsusohtu. Teiselt poolt aga sarnaneb see sotsiaalabiga, kuna see ei sõltu töötamise perioodidest ega sissemaksetest ja on ettenähtud sotsiaalselt halvemas olukorras olevatele isikutele (puudega noored) elatusmiinimumile vastava sissetuleku tagamiseks;

b) Nimetatud hüvitis on erihüvitis . Selle toetusega pakutakse sissetulekut nendele inimestele, kes ei vasta tavalise invaliidsuspensionikindlustuse tingimustele. Hüvitis on otseselt seotud Šveitsi sotsiaalmajandusliku olukorraga, kuna see sõltub Šveitsi pensioni alammäärast.

c) Kõnealune hüvitis on mitteosamakseline . Seda ei rahastata sissemaksetest, vaid selle kulud katab Šveitsi föderaalvalitsus.

Euroopa Kohus otsustas kohtuasja C-154/05 Kersbergen-Lap ja Dams-Schipper puhul, et Madalmaade Wajong -hüvitis on mitteosamakseline rahaline erihüvitis. See otsus leidis kinnitust ka kohtuasja C-287/05 Hendrix puhul. Nii nagu Šveitsi erakorralise invaliidsuspensioni puhul, makstakse ka Madalmaade Wajongi raames hüvitisi pikaajalise töövõimetusega noortele, kes ei vasta tavalise invaliidsuspensioni saamise kriteeriumidele.

Selleks et mitte muuta olukorda praegusega võrreldes ebasoodsamaks, kitsendatakse Šveitsi soovitud kannet nende isikutega, kelle suhtes enne, kui neil tekkis töövõimetus, ei kohaldatud Šveitsi töötajate (sh praktikantide) ega füüsilisest isikust ettevõtjate suhtes kohaldatavaid õigusakte.

- XI lisa (Erisätted liikmesriikide õigusaktide kohaldamiseks) :

- Kannete nr 1 ja 2 puhul esitas Šveits järgmised põhjendused:

Šveits teeb ettepaneku säilitada kaks määruse nr 1408/71 VI lisa kannet, mis käsitlevad väljaspool ELi ja Šveitsi vahelise isikute vaba liikumise lepingu territoriaalset kohaldamisala elavate isikute ühinemist vabatahtliku pensionikindlustuse (punkt 1) ja kohustusliku pensionikindlustusega (punkt 2). Kanded lisatakse määruse nr 883/2004 XI lisasse. Kande tegemise põhjendused on järgmised:

Kanne nr 1 ( vabatahtlik kindlustus )

Šveitsi ja ELi liikmesriikide kodanikud võivad vastavalt oma soovile taotleda ühinemisvõimalust Šveitsi vanadus-, toitjakaotus- ja invaliidsuskindlustusskeemidega.

Kuna vabatahtlikku kindlustust rahastatakse osaliselt Šveitsi riigi maksutulust, võetakse skeemi liikmeks vaid inimesi, kellel on Šveitsiga tihe seos. Liikmeks saamist võivad taotleda isikud, kes on viis aastat olnud kindlustatud Šveitsi vanadus-, toitjakaotus- ja invaliidsuskindlustusskeemis. See tingimus kehtib ühtviisi väljaspool ELi ja Šveitsi vahelise isikute vaba liikumise lepingu territoriaalset kohaldamisala elavate Šveitsi ja ELi liikmesriikide kodanike suhtes.

Kanne nr 2 ( Välisriigis Šveitsi tööandja juures töötava isiku kindlustuse jätkamine )

Välisriigis Šveitsi tööandja juures töötava isiku kindlustust võib jätkata, jätkates sissemaksete tegemist vanadus-, toitjakaotus- ja invaliidsuskindlustusskeemidesse. Kuna tööandjal tuleb tasuda pool sissemaksete summast, peab ta sellega nõustuma. Kuna kindlustuse jätkamist rahastatakse osaliselt Šveitsi riigi maksutulust, võetakse skeemi liikmeks vaid inimesi, kellel on Šveitsiga tihe seos. Liikmeks saamist võivad taotleda isikud, kes on viis aastat olnud kindlustatud Šveitsi vanadus-, toitjakaotus- ja invaliidsuskindlustusskeemis. See tingimus kehtib ühtviisi väljaspool ELi ja Šveitsi vahelise isikute vaba liikumise lepingu territoriaalset kohaldamisala elavate Šveitsi ja ELi liikmesriikide kodanike suhtes.

Kanne nr 3 vastab määruse nr 1408/71 VI lisa kandele nr 3. Valikuvõimalus annab rohkem õigusi võõrtöötajatele ja nende perekonnaliikmetele. Valikuvõimalust on taotlenud võõrtöötajad, et neil ei tuleks Šveitsis maksta suuremaid tervisekindlustusmakseid kui oma liikmesriigis.

Šveits teeb ettepaneku säilitada tööga mitteseotud õnnetusi käsitlev kanne nr 4 , mis vastab määruse nr 1408/71 VI lisa punktile 3a. Kanne lisatakse määruse nr 883/2004 XI lisasse.

Šveitsis töötavatel, kuid Austrias, Saksamaal, Prantsusmaal ja Itaalias elavatel isikutel on soovi korral võimalik teha loobumisvalik, st võtta tervisekindlustus elukohariigis, mitte Šveitsis (määruse nr 1408/71 VI lisa punkti 3 alapunkt a).

Sel juhul võib tekkida olukord, kui tööga mitteseotud õnnetuse puhul vastutavad nii Šveitsi õnnetuskindlustusasutus kui ka elukohariigi haiguskindlustusasutus. Nimelt käsitatakse tööga mitteseotud õnnetusi Šveitsi õigusaktide kohaselt tööõnnetuse või kutsehaigusena, kuid asjaomases liikmesriigis käsitatakse neid mitterahaliste haiguskindlustusjuhtumitena.

Seetõttu tuleb selgelt sätestada, kuidas jagatakse kulud.

Kanne nr 5 vastab määruse nr 1408/71 VI lisa kandele nr 3b. Selles käsitletakse olukorda, kus Šveitsis töötav, kuid mõnes teises liikmesriigis elav isik on astunud elukohariigi kindlustusskeemi liikmeks. Kandega tagatakse, et määruse nr 883/2004 artiklit 19 kohaldatakse selliselt, et asjaomane isik saab vajalikku arstiabi ka ajal, kui ta viibib Šveitsis, kes ei ole rahaliselt vastutav.

Kande sõnastust on parandatud, et hõlmata ka perekonnaliikmeid.

Määruse nr 1408/71 VI lisa kandeid nr 4 ja 6 ei ole enam vaja, kuna niisuguseid olukordi hõlmavad nüüd määruse nr 883/2004 artikkel 18 ja artikli 27 lõige 2.

Kanne nr 6 vastab määruse nr 1408/71 VI lisa kandele nr 5. Selles on vastavalt uue rakendusmääruse (määrus nr 987/2009) artikli 62 lõikele 1 sätestatud, et pädev asutus maksab Šveitsis hüvitist maksnud asutusele tagasi asjaomase asutuse arvepidamises kajastatud tegeliku summa. Kannet kohaldatakse ka nende hüvitiste suhtes, mida Šveits on maksnud isikuile, kes on astunud elukohariigi kindlustusskeemi liikmeks vastavalt XI lisa kandele nr 3a.

Kanne nr 7 vastab määruse nr 1408/71 VI lisa kandele nr 7. Šveits tegi ettepaneku säilitada määruse nr 1408/71 VI lisa punkt 7 rahaliste haigushüvitiste kohta.

Šveitsis ei ole rahaliste haigushüvitistega kindlustamine kohustuslik. Igal Šveitsis mitterahaliste hüvitistega kindlustatud isikul on õigus ühineda ka nimetatud täiendava kindlustuskavaga.

Kindlustatud isik võib kindlustusseltsi vahetada igal ajal. Uuel kindlustusseltsil on lubatud mitte võtta vastu makseid nende ohtude ja haiguste eest, mis olid olemas enne isiku ühinemist.

Kui aga isikul tuleb vahetada kindlustusseltsi, kuna ta oli vahetanud töökohta või asunud elama kohta, kus eelmine kindlustusselts ei tegutse, peab uus kindlustaja ta kindlustama ilma omapoolseid piiranguid seadmata. Niisugusel juhul peab eelmine kindlustaja andma tõendi selle kohta, et asjaomane isik oli sunnitud kindlustusseltsi vahetama. See dokument kehtib kolm kuud ja on uue kindlustusseltsi suhtes siduv. Seni, kuni eelmine kindlustusselts pole nimetatud tõendit andnud, jääb ta vastutavaks kindlustatu nende rahaliste hüvitiste eest, mille katmise eest ei vastuta kindlustatu uus kindlustusselts.

Kui isik oli varem kindlustatud mõnes ELi liikmesriigis asuvas kindlustusseltsis, ei ole tal võimalik saada tõendit selle kohta, et tema puhul on täidetud tingimusteta vastuvõtu tingimused. Nende isikute huvide kaitsmiseks arvestatakse nende tervisekindlustuse kestust teises liikmesriigis ja nende suhtes ei kohaldata tingimust, mille kohaselt neid ei kindlustata juba olemasolevate haiguste ega ohtude vastu. Šveitsi-sisene kindlustusseltsi vahetus tuleb teostada kolme kuu jooksul.

Määruse nr 1408/71 VI lisa punkti 8 ei võeta määruse nr 883/2004 XI lisasse. Selleks et isikul oleks Šveitsi invaliidsuskindlustus, peab ta Šveitsis elama või töötama. Mõnes muus riigis elav isik (nt piiriala töötajad) kaotab kindlustuse ega saa teha sissemakseid kindlustusskeemi, kui ta on haiguse või õnnetuse tõttu sunnitud tööst loobuma. Kui niisugune isik on Šveitsis töötanud alla aasta, ei ole tal ka õigust saada invaliidsuspensioni, kuna ta ei ole teinud skeemi sissemakseid nõutava miinimumperioodi vältel. Kuni 2007. aasta lõpuni oli miinimumperioodi kestuseks üks aasta. Selleks et endistel piiriala töötajail oleks võimalik teha sissemakseid nõutava miinimumperioodi jooksul, tuleb neil vastavalt VI lisa punktile 8 teha sissemakseid Šveitsi pensionikindlustuskavasse ühe aasta jooksul alates töövõimetuse tekkimisest, tingimusel et nad ei ole asunud uuele tööle, mistõttu nende suhtes kohaldatakse mõne teise liikmesriigi õigusakte.

Alates 1. jaanuarist 2008 pikendati kõnealust miinimumperioodi kolme aastani. Seega on senine kanne muutunud liigseks, kuna isiku jätkuv kindlustamine, mille tõttu tal tuleb teha skeemi sissemakseid, ei ole enam põhjendatud, sest lisa-aastal ei ole paljudel juhtudel mingit mõju isiku õigustele ning on pealegi vastavuses määruse nr 883/2004 II lisas esitatud pädevuseeskirjadega.

Kanne nr 8 vastab määruse nr 1408/71 VI lisa kandele nr 9 ja see tehakse järgmistel põhjustel. Šveitsi invaliidsuskindlustust käsitlevate õigusaktide kohaselt on isikul õigus taastusmeetmetele vaid seni, kuni tal on kehtiv kindlustus. Selleks et isikul oleks Šveitsi kindlustus, peab ta selles riigis elama või töötama. Mõnes muus riigis elavad isikud (nt piiriala töötajad) kaotavad kindlustuse, kui nad on haiguse või õnnetuse tõttu sunnitud tööst loobuma. Kande tegemisega XI lisasse tagatakse, et kõnealused isikud võivad saada taastusabi ka juhul, kui Šveits ei ole nende suhtes enam pädev riik. Taastusabi seisneb peamiselt kutseõppes, mille eesmärk on aidata isikul tööle tagasi minna. Kui isik on kindlustatud terve taastusabi saamise ajal, saab tal hõlpsamini täis ka invaliidsuspensioni saamiseks vajalik minimaalne kindlustusperiood.

Praegust kannet muudetakse, et paremini kajastada selle rakendamise tingimusi. Uus kanne kajastab vaid Šveitsis töötamise lõppemisele järgnevat aega. Kandesse lisatakse sõnad „kuni invaliidsuspensioni maksmise alguseni” ja seega ei ole kõnealusele hüvitisele õigust pensionisaajatel.

Määruse nr 987/2009 kohaldamiseks tehakse lisadesse Šveitsi kohta kanded järgmistel põhjustel:

- Määruse nr 987/2009 1. lisasse (Kahepoolsete konventsioonide rakendussätted ...) kantakse Prantsusmaa ja Itaaliaga sõlmitud kahepoolsed kokkulepped tervisekindlustuskulude tagasimaksmise erikorra kohta;

- Määruse nr 987/2004 3. ja 5. lisas ei ole kannet Šveitsi kohta.

B JAGU. ÕIGUSAKTID, MIDA LEPINGUOSALISED NÕUETEKOHASELT ARVESSE VÕTAVAD

Jaos loetletakse sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise halduskomisjoni otsused.

C JAGU. ÕIGUSAKTID, MIDA LEPINGUOSALISED ARVESSE VÕTAVAD

Jaos loetletakse sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise halduskomisjoni soovitused.

PROTOKOLL

II lisa protokollis käsitletakse kolme laadi küsimusi.

Esiteks ajakohastatakse alla aastase tähtajaga Šveitsi elamisloaga töötajate töötuskindlustust käsitlevat punkti, et võtta arvesse EL 8 ja EL 2 kodanike suhtes kehtivat tagasimaksmise süsteemi. EL 8 riikide kodanike suhtes kohaldatakse tagasimaksmise süsteemi kuni 30. aprillini 2011 (Bulgaaria ja Rumeenia osalemist käsitleva ELi ja Šveitsi vahelise lepingu II lisa protokolli punkt 4) ja EL 2 riikide kodanike suhtes kuni 31. maini 2016 (sama protokolli punkt 5).

Kõrvalabi vajavate isikute toetusi (19. juuni 1959. aasta riiklik invaliidsuskindlustusseadus ning 20. detsembri 1946. aasta riiklik vanadus- ja toitjakaotuskindlustusseadus, muudetud 8. oktoobril 1999) ei saa kanda määruse nr 883/2004 X lisasse, kuna nende puhul ei ole täidetud rangemad tingimused, mis on sätestatud määruses nr 647/2005. Kuid arvestades seda, et nimetatud toetuste määruse nr 1408/71 IIa lisasse kandmise suhtes lepiti kokku mitu aastat enne määruse nr 647/2005 jõustumist, samuti seda, et Šveits, viidates lepingu staatilisusele, taotleb nimetatud hüvitise suhtes kehtiva olukorra säilimist, ning seda, et Šveits põhimõtteliselt nõustub määruse nr 883/2004 X lisa suhtes esitatavate tingimuste karmistamisega, sätestatakse kõnealuse hüvitise mitteeksporditavus käesoleva lepingu protokolli eraldi punktis.

Tööalaste vanadus-, toitjakaotus- ja invaliidsushüvitise skeeme käsitlev kanne kaotas kehtivuse 31. mail 2007, st viis aastat pärast lepingu jõustumist. Kanne säilitatakse, kuna esineb vanu juhtumeid, mille suhtes kohaldatakse nimetatud määrust (Šveitsist enne 31. maid 2007 lahkunud isikud, kes ei ole veel hüvitist taotlenud).

Sellest lähtuvalt on kohandatud artikli 3 lõiget 1 („ teatavate liikmesriikide kodanike suhtes”), kuna lühema kui aastase Šveitsi elamisloaga isikute suhtes töötuskindlustuse valdkonnas kehtivat üleminekukorda kohaldatakse ainult EL 8 ja EL 2 riikide kodanike suhtes (vt järgmised laienemisprotokollid: lepingu 26. oktoobri 2004. aasta protokoll (ELT L 89, 28.3.2006, lk 30) ja 27. mai 2008. aasta protokoll (ELT L 124, 20.5.2009, lk 53).

Täielikkuse huvides on kohandatud ka artikli 3 lõiget 1, esitades viite protokolli punktidele nendes punktides, millele viidatakse protokollis ja milles käsitletakse Šveitsis kõrvalabi vajavatele isikutele ettenähtud toetusi ja tööalaste hüvitiste skeemide alla kuuluvaid hüvitisi.

4. MÕJU EELARVELE

Ettepanek ei mõjuta ELi eelarvet.

5. MUU TEAVE

Liikmesriikidega on nõu peetud sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise halduskomisjoni raames.

2010/0187 (NLE)

Ettepanek:

NÕUKOGU OTSUS

ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Šveitsi Konföderatsiooni vahel 21. juunil 1999 sõlmitud isikute vaba liikumise lepingu alusel loodud ühiskomitees sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimist käsitleva II lisa asendamise küsimuses liidu nimel võetava seisukoha kohta

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

võttes arvesse nõukogu ja komisjoni (teadus- ja tehnikakoostöö kokkuleppe osas) 4. aprilli 2002. aasta otsust 2002/309/EÜ, EURATOM seitsme kokkuleppe sõlmimise kohta Šveitsi Konföderatsiooniga,[1] eriti selle artiklit 2,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut

ning arvestades järgmist:

1. 1. juunil 2002 jõustus Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning Šveitsi Konföderatsiooni vaheline leping isikute vaba liikumise kohta (edaspidi „leping”).

2. Lepingu artiklis 18 on sätestatud, et ühiskomitee võib oma otsusega muuta kõnealuse lepingu II lisa sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta.

3. Et tagada ELi õigusaktide ühtne ja õige kohaldamine ning vältida haldus- ja õigusprobleeme, tuleks lepingu II lisa muuta, lisades sellesse uued ELi õigusaktid, mis on praegu lepingus nimetamata.

4. Selguse ja otstarbekuse huvides tuleks II lisa ja sellele lisatud protokoll kodifitseerida,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:

Artikkel 1

Ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Šveitsi Konföderatsiooni vahel 21. juunil 1999 sõlmitud isikute vaba liikumise lepingu artikli 14 alusel loodud ühiskomitees Euroopa Liidu nimel võetav seisukoht põhineb käesoleva otsuse A lisas esitatud ühiskomitee otsuse eelnõul, milles käsitletakse sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimist käsitleva II lisa asendamist.

Artikkel 2

Kui ühiskomitee võtab artiklis 1 nimetatud otsuse vastu, kiidetakse otsuse B lisas esitatud deklaratsioon heaks ja esitatakse see ühiskomitees Euroopa Liidu nimel.

Artikkel 3

Ühiskomitee otsus ja artiklis 2 osutatud deklaratsioon avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas .

Brüssel,

Nõukogu nimel

eesistuja

A LISA

Eelnõu:

ISIKUTE VABA LIIKUMISE ELi ja ŠVEITSI ÜHISKOMITEE OTSUS nr ... /2010,

[kuupäev],

sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimist käsitleva II lisa asendamise kohta

ÜHISKOMITEE,

võttes arvesse ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Šveitsi Konföderatsiooni vahel 21. juunil 1999 sõlmitud isikute vaba liikumise lepingut (edaspidi „leping”), eriti selle artiklit 18,

ning arvestades järgmist:

(1) Lepingule kirjutati alla 21. juunil 1999 ja see jõustus 1. juunil 2002.

(2) Lepingu sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimist käsitlevat II lisa muudeti viimati 6. juuli 2006. aasta otsusega nr 1/2006 ja nüüd tuleks seda ajakohastada, võttes arvesse pärast seda jõustunud Euroopa Liidu õigusakte, eriti Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrust (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta ning selle rakendusmeetmeid.

(3) Nõukogu määrus (EMÜ) nr 1408/71 on asendatud määrusega (EÜ) nr 883/2004.

(4) Selguse ja otstarbekuse huvides tuleks II lisa ja sellele lisatud protokoll konsolideerida õiguslikult siduva versioonina.

(5) II lisa tuleks ajakohastada vastavalt Euroopa Liidu asjakohaste õigusaktide arengule,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:

Artikkel 1

Lepingu II lisa sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta asendatakse käesoleva otsuse tekstiga.

Artikkel 2

Käesolev otsus on koostatud bulgaaria, eesti, hispaania, hollandi, inglise, itaalia, kreeka, leedu, läti, malta, poola, portugali, prantsuse, rootsi, rumeenia, saksa, slovaki, sloveeni, soome, taani, tšehhi ja ungari keeles, kusjuures kõikides nimetatud keeltes tekst on võrdselt autentne.

Artikkel 3

Käesolev otsus jõustub selle vastuvõtmisele järgneval päeval.

Brüssel, …….. 20...

Ühiskomitee nimel

esimees

LISA

„II lisa

Sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimine

Artikkel 1

(1) Lepinguosalised lepivad kokku, et sotsiaalkindlustusskeemide kooskõlastamisel kohaldavad nad omavahel Euroopa Liidu õigusakte, millele on käesoleva lisa A jaos viidatud ja vastavalt samas jaos tehtud muudatustele, või kõnealuste õigusaktidega samaväärseid eeskirju.

(2) Käesoleva lisa A jaos esinevat mõistet „liikmesriik (liikmesriigid)” käsitletakse selliselt, et see hõlmab lisaks asjaomaste Euroopa Liidu õigusaktide reguleerimisalasse kuuluvatele riikidele ka Šveitsi.

Artikkel 2

(1) Käesoleva lisa sätete kohaldamisel võtavad lepinguosalised nõuetekohaselt arvesse käesoleva lisa B jaos nimetatud Euroopa Liidu õigusakte.

(2) Käesoleva lisa sätete kohaldamisel võtavad lepinguosalised arvesse käesoleva lisa C jaos nimetatud Euroopa Liidu õigusakte.

Artikkel 3

(1) Käesoleva lisa protokollis esitatakse erisätted lühema kui aastase Šveitsi elamisloaga ELi teatavate liikmesriikide kodanike suhtes töötuskindlustuse valdkonnas kehtiva üleminekukorra, kõrvalabi vajavate isikute toetuste ning tööalaste vanadus-, toitjakaotus- ja invaliidsushüvitiste skeemide kohta.

(2) Protokoll on käesoleva lisa lahutamatu osa.

A JAGU. NIMETATUD ÕIGUSAKTID

1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta[2] (ELT L 166, 30.4.2004), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 988/2009, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta ja määratakse kindlaks selle lisade sisu[3]

Käesoleva lepingu kohaldamisel muudetakse määrust (EÜ) nr 883/2004 järgmiselt:

a) I lisa I jakku lisatakse järgmine tekst:

„ Šveits

Ülalpidamistoetuste ettemakseid käsitlevad kantoni õigusaktid vastavalt riikliku tsiviilseaduse artikli 131 lõikele 2 ja artikli 293 lõikele 2.”

b) I lisa II jakku lisatakse järgmine tekst:

„ Šveits

Sünnitoetused ja lapsendamistoetused vastavalt asjakohastele peretoetusi käsitlevatele kantoni õigusaktidele peretoetusi käsitleva riikliku seaduse artikli 3 lõike 2 alusel.”

c) II lisasse lisatakse järgmine tekst:

„ Saksamaa–Šveits

a) 25. veebruari 1964. aasta sotsiaalkindlustuse konventsioon, mida on muudetud 9. septembri 1975. aasta täiendava konventsiooniga nr 1 ja 2. märtsi 1989. aasta täiendava konventsiooniga nr 2:

i) lõpp-protokolli punkti 9b lõike 1 punktid 1–4 (Saksamaa Büsingeni territooriumi elanike suhtes kohaldatavad õigusaktid ja nende mitterahaliste haigushüvitiste õigused);

ii) lõpp-protokolli (vabatahtliku haiguskindlustuse kättesaadavus Saksamaal selle Saksamaal ümberpaigutamise teel) punkti 9e lõike 1 alapunkti b esimene, teine ja neljas lause.

b) 20. oktoobri 1982. aasta töötuskindlustust käsitlev konventsioon, mida on muudetud 22. detsembri 1992. aasta lisaprotokolliga:

i) Saksamaa (Büsingeni piirkond) osaleb Šveitsi seaduste kohaselt ettenähtud kantoni osamaksuga sama suure summaga niisuguste kulutuste katmises, mis on seotud tegelike kohtadega, kus rakendatakse tööhõivet parandavaid meetmeid selle sätte alla kuuluvate töötajate suhtes (artikli 8 lõige 5).

Hispaania–Šveits

11. juuni 1982. aasta lisakonventsiooniga muudetud 13. oktoobri 1969. aasta sotsiaalkindlustuskonventsiooni lõpp-protokolli punkt 17; Hispaania kindlustusskeemiga käesoleva sätte kohaselt kindlustatud isikud ei pea ühinema Šveitsi haiguskindlustusskeemiga.

Itaalia–Šveits

18. detsembri 1963. aasta 1. lisakonventsiooni, 4. juuli 1969. aasta lisalepingu, 25. veebruari 1974. aasta lisaprotokolli ja 2. aprilli 1980. aasta lisalepinguga nr 2 muudetud 14. detsembri 1962. aasta sotsiaalkindlustuskonventsiooni artikli 9 lõige 1.”

d) IV lisasse lisatakse järgmine tekst:

„Šveits”

e) VIII lisa 1. osasse lisatakse järgmine tekst:

„Šveits

Kõik põhiskeemi alla kuuluvad vanadus-, toitjakaotus- ja invaliidsuspensionide taotlused (vanadus- ja toitjakaotuskindlustust ning invaliidsuskindlustust käsitlevad riiklikud seadused) ja tööalaste hüvitiste skeemide alla kuuluvad vanaduspensionide taotlused (tööalaseid vanadus-, toitjakaotus- ja invaliidsuskindlustusskeeme käsitlev riiklik seadus).”

f) VIII lisa 2. osasse lisatakse järgmine tekst:

„Šveits

Tööalaste hüvitiste skeemide alla kuuluvad vanadus-, toitjakaotus- ja invaliidsuspensionide taotlused (tööalaseid vanadus-, toitjakaotus- ja invaliidsuskindlustusskeeme käsitlev riiklik seadus).”

g) IX lisa II osasse lisatakse järgmine tekst:

„Šveits

Tööalaste hüvitiste skeemide alla kuuluvad toitjakaotus- ja invaliidsuspensionide taotlused (tööalaseid vanadus-, toitjakaotus- ja invaliidsuskindlustusskeeme käsitlev riiklik seadus).”

h) X lisasse lisatakse järgmine tekst:

„1. Täiendavad hüvitised (täiendavate riiklike hüvitiste seadus, 19. märts 1965) ja kantonite õigusaktidega ettenähtud samalaadsed hüvitised.

2. Puudust kannatavatele isikutele invaliidsuskindlustuse raames makstavad pensionid (19. juuni 1959. aasta riikliku invaliidsuskindlustuse seaduse artikli 28 lõige 1a, 7. oktoobri 1994. aasta redaktsioonis).

3. Mitteosamakselised segahüvitised töötuse korral, nagu on ette nähtud kantonite õigusaktidega.

4. Mitteosamakselised erakorralised invaliidsuspensionid, mida vastavalt 19. juuni 1959. aasta riikliku invaliidsuskindlustuse seaduse artiklile 39 makstakse niisugustele puudega inimestele, kelle suhtes enne töövõimetuse tekkimist ei kohaldatud Šveitsi õigusakte töötamise või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise alusel.”

i) XI lisasse lisatakse järgmine tekst:

„Šveits

1. Riikliku vanadus- ja toitjakaotuskindlustuse seaduse artiklit 2 ja riikliku invaliidsuskindlustuse seaduse artiklit 1, mis reguleerivad käesoleva lepinguga reguleerimata riikides elavate Šveitsi kodanike vabatahtlikku kindlustust nimetatud kindlustusvaldkondades, kohaldatakse väljaspool Šveitsi elavate isikute suhtes, kes on käesoleva lepingu alla kuuluvate muude riikide kodanikud, samuti nimetatud riikide territooriumil elavate pagulaste ja kodakondsuseta isikute suhtes, kui need isikud liituvad vabatahtlikult kindlustussüsteemiga hiljemalt üks aasta pärast seda kuupäeva, mil lõppes nende vanadus-, toitjakaotus- või invaliidsuskindlustus pärast vähemalt viis järjestikust aastat kestnud kindlustusperioodi.

2. Kui isik ei ole enam kindlustatud Šveitsi vanadus-, toitjakaotus- või invaliidsuskindlustuse alusel pärast vähemalt viis järjestikust aastat kestnud kindlustusperioodi, on tal jätkuvalt õigus kindlustusele kokkuleppel tööandjaga, kui ta töötab Šveitsi tööandja heaks sellises riigis, mille suhtes käesolevat lepingut ei kohaldata, ning kui ta esitab sellekohase avalduse kuue kuu jooksul alates kuupäevast, mil ta kindlustus lõppes.

3. Šveitsi haiguskindlustusskeemis kindlustamise kohustus ja erandid sellest kohustusest

a) Šveitsi kohustuslikku ravikindlustust käsitlevaid õigusakte kohaldatakse järgmiste mujal kui Šveitsis elavate isikute suhtes:

i) isikud, kelle suhtes kohaldatakse Šveitsi õigusnorme vastavalt määruse II jaotisele;

ii) isikud, kellele hüvitiste maksmise kulud kannab Šveits vastavalt määruse artiklitele 24–26;

iii) isikud, kes saavad Šveitsi töötuskindlustushüvitisi;

iv) alapunktides i–iii nimetatud isikute, samuti Šveitsis elavate töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate perekonnaliikmed, kes ei ole kindlustatud Šveitsi haiguskindlustusskeemi alusel, välja arvatud juhul, kui nimetatud perekonnaliikmed elavad mõnes järgmistest riikidest: Taani, Hispaania, Ungari, Portugal, Rootsi ja Ühendkuningriik;

v) alapunktis ii nimetatud isikute või Šveitsis elava pensionäri perekonnaliikmed, kes ei ole kindlustatud Šveitsi haiguskindlustusskeemi alusel, välja arvatud juhul, kui nimetatud perekonnaliikmed elavad mõnes järgmistest riikidest: Taani, Portugal, Rootsi ja Ühendkuningriik.

Perekonnaliikmeteks peetakse isikuid vastavalt elukohariigi õigusaktides esitatud perekonnaliikme määratlusele.

b) Punktis a nimetatud isikud võivad taotluse esitamisel saada vabastuse kohustuslikust kindlustusest, kui ja kuni nad on järgmiste riikide elanikud ja suudavad tõendada, et haigestumise korral kuuluvad nad kõnealuse riigi kindlustussüsteemi alla: Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia ja Austria; Soome puhul punkti a alapunktides iv ja v nimetatud isikud ning Portugali puhul punkti a alapunktis ii nimetatud isikud.

See taotlus

aa) tuleb esitada kolme kuu jooksul alates kuupäevast, mil tekib kohustus liituda Šveitsi kindlustussüsteemiga; kui taotlus esitatakse mõjuval põhjusel pärast osutatud tähtaega, jõustub erand kindlustuskohustuse alguskuupäevast;

bb) kehtib kõikide samas riigis elavate perekonnaliikmete suhtes.

4. Kui sellise isiku suhtes, kelle suhtes kohaldatakse Šveitsi õigusnorme vastavalt määruse II jaotisele, on lõike 3 punkti b kohaselt kohaldatavad ka mõne teise käesoleva lepinguga hõlmatud riigi haiguskindlustust käsitlevad õigusaktid, ning kui isikul on õigus saada hüvitist nii Šveitsi tööõnnetuste, tööga mitteseotud õnnetuste ja kutsehaiguste vastu kindlustavalt asutuselt kui ka pädevalt haiguskindlustusasutuselt, jagatakse tööga mitteseotud õnnetuste mitterahaliste hüvitiste kulud võrdselt mõlema asutuse vahel. Šveitsi tööõnnetuste ja tööga mitteseotud õnnetuste vastu kindlustav asutus katab tööõnnetustest, teel töökohale toimunud õnnetustest ja kutsehaigustest tulenevad kulud ka juhul, kui isikul on õigus saada hüvitist elukohariigi haiguskindlustusasutuselt.

5. Nende Šveitsis töötavate, kuid seal mitteelavate isikute suhtes, kellel on punkti 3 alapunkti b kohaselt kindlustus vastavalt oma elukohariigi kindlustusskeemile, ning nimetatud isikute perekonnaliikmete suhtes kohaldatakse nende Šveitsis viibimise ajal määruse artiklit 19.

6. Määruse artiklite 18, 19, 20 ja 27 kohaldamisel Šveitsis kannab pädev kindlustaja kõik tõendatud kulud.

7. Niisuguse isiku puhul, kes kindlustab ennast Šveitsi kindlustaja juures kolme kuu jooksul pärast käesoleva lepingu reguleerimisalasse kuuluva teise riigi kindlustuse lõppemist, võetakse rasedus- ja sünnituspuhkuse või haigestumisega seotud võimaliku päevarahade reservi vähendamisel või suurendamisel arvesse kõnealuse teise riigi kindlustusskeemi kohaselt täitunud kindlustusperioode.

8. Isikut, kes töötas Šveitsis või oli seal füüsilisest isikust ettevõtja ning kattis ise oma ülalpidamiskulud, kuid kes on sunnitud tööst loobuma õnnetuse või haiguse tõttu ja kelle suhtes ei kohaldata enam Šveitsi invaliidsuskindlustust käsitlevaid õigusakte, peetakse siiski kaetuks kõnealuse kindlustusega, mis katab tema taastusravi kuni invaliidsuspensioni maksmise alguseni ja taastusravi kestel, tingimusel et isik ei asu uuesti tööle mõnes muus riigis kui Šveits.”

2. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 987/2009 , 16. september 2009, milles sätestatakse määruse (EÜ) nr 883/2004 (sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta) rakendamise kord[4]

Käesoleva lepingu kohaldamisel muudetakse määrust (EÜ) nr 987/2009 järgmiselt:

a) 1. lisasse lisatakse järgmine tekst:

„Šveitsi ja Prantsusmaa 26. oktoobri 2004. aasta kokkulepe, millega määratakse kindlaks tervisekindlustushüvitiste tagasimaksmise kord

Šveitsi ja Itaalia 17. novembri 2005. aasta kokkulepe, millega määratakse kindlaks tervisekindlustushüvitiste tagasimaksmise kord”

3. Nõukogu määrus (EMÜ) nr 1408/71 , 14. juuni 1971, sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes, mida on viimatu muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 592/2008,[5] samuti viited määrustes (EÜ) nr 883/2004 ja (EÜ) nr 987/2009 ning kui tegemist on minevikus esinenud juhtumitega.

4. Nõukogu määrus (EMÜ) nr 574/72 , 21. märts 1972, millega nähakse ette määruse (EMÜ) nr 1408/71 (sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes) rakendamise kord, mida on viimatu muudetud komisjoni 9. veebruari 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 120/2009,[6] samuti viited määrustes (EÜ) nr 883/2004 ja (EÜ) nr 987/2009 ning kui tegemist on minevikus esinenud juhtumitega.

5. Nõukogu direktiiv 98/49/EÜ , 29. juuni 1998, ühenduse piires liikuvate töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate täiendavate pensioniõiguste kaitse kohta[7].

B JAGU. ÕIGUSAKTID, MIDA LEPINGUOSALISED NÕUETEKOHASELT ARVESSE VÕTAVAD

(1) Sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise halduskomisjoni otsus nr A1, 12. juuni 2009, mis käsitleb dialoogi- ja lepitusmenetluse kehtestamist seoses dokumentide kehtivusega, kohaldatavate õigusaktide kindlaksmääramisega ja hüvitiste maksmisega Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 883/2004 alusel[8].

(2) Sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise halduskomisjoni otsus nr A2, 12. juuni 2009, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 883/2004 artikli 12 tõlgendamise kohta, mis käsitleb ajutiselt väljaspool pädeva riigi territooriumi töötavate lähetatud töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate suhtes kohaldatavaid õigusakte[9].

(3) Sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise halduskomisjoni otsus nr A3, 17. detsember 2009, mis käsitleb täitunud pidevate kindlustusperioodide liitmist vastavalt nõukogu määrustele nr (EMÜ) 1408/71 ja (EMÜ) 883/2004[10].

(4) Sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise halduskomisjoni otsus nr E1, 12. juuni 2009, mis käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 987/2009 artiklis 4 osutatud elektroonilise andmevahetuse praktilist korraldust üleminekuperioodil[11].

(5) Sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise halduskomisjoni otsus nr F1, 12. juuni 2009, mis käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 883/2004 artikli 68 tõlgendamist seoses prioriteetsuse määramise eeskirjadega perehüvitiste kattumisel[12].

(6) Sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise halduskomisjoni otsus nr H1, 12. juuni 2009, mis käsitleb nõukogu määrustelt (EMÜ) nr 1408/71 ja (EMÜ) nr 574/72 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustele (EÜ) nr 883/2004 ja (EÜ) nr 987/2009 ülemineku raamistikku ning sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise halduskomisjoni otsuste ja soovituste kohaldamist[13].

(7) Sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise halduskomisjoni otsus nr H2, 12. juuni 2009, mis käsitleb sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise halduskomisjoni andmetöötluse tehnilise komisjoni töökorda ja koosseisu[14].

(8) Sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise halduskomisjoni otsus nr H3, 15. oktoober 2009, mis käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 987/2009 artiklis 90 osutatud vahetuskursi kindlaksmääramisel aluseks võetavat kuupäeva[15].

(9) Sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise halduskomisjoni otsus nr H4, 22. detsember 2009, milles käsitletakse sotsiaalkindlustuse halduskomisjoni kontrollnõukogu koosseisu ja töömeetodeid[16].

(10) Sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise halduskomisjoni otsus nr H5, 18. märts 2010, milles käsitletakse võitlust pettuste ja vigadega sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimist käsitlevate määruste (EÜ) nr 883/2004 ja (EÜ) nr 987/2009 raames[17].

(11) Sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise halduskomisjoni otsus nr P1, 12. juuni 2009, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 883/2004 artikli 50 lõike 4, artikli 58 ja artikli 87 lõike 5 tõlgendamise kohta invaliidsus-, vanadus- ja toitjakaotuspensioni määramisel[18].

(12) Sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise halduskomisjoni otsus nr S1, 12. juuni 2009, Euroopa ravikindlustuskaardi kohta[19].

(13) Sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise halduskomisjoni otsus nr S2, 12. juuni 2009, mis käsitleb Euroopa ravikindlustuskaardi tehnilist kirjeldust[20].

(14) Sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise halduskomisjoni otsus nr S3, 12. juuni 2009, millega määratakse kindlaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 883/2004 artikli 19 lõikega 1 ja artikli 27 lõikega 1 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 987/2009 artikli 25 A osa lõikega 3 hõlmatud hüvitised[21].

(15) Sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise halduskomisjoni otsus nr S4, 2. oktoober 2009, mis käsitleb tagasimaksmise korda Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 883/2004 artiklite 35 ja 41 rakendamisel[22].

(16) Sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise halduskomisjoni otsus nr S5, 2. oktoober 2009, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 883/2004 artikli 1 punktis va sõnastatud mõiste "haiguse ning raseduse ja sünnituse korral antavad mitterahalised hüvitised" tõlgendamise kohta vastavalt määruse (EÜ) nr 883/2004 artiklitele 17, 19, 20 ja 22, artikli 24 lõikele 1, artiklitele 25 ja 26, artikli 27 lõigetele 1, 3, 4 ja 5, artiklitele 28 ja 34 ning artikli 36 lõigetele 1 ja 2 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 987/2009 artiklite 62, 63 ja 64 alusel tagasi makstavate summade arvutamise kohta[23].

(17) Sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise halduskomisjoni otsus nr S6, 22. detsember 2009, milles käsitletakse elukohajärgses liikmesriigis registreerimist vastavalt määruse (EÜ) nr 987/2009 artiklile 24 ning määruse (EÜ) nr 987/2009 artikli 64 lõikega 4 ettenähtud arvestuste koostamist[24].

(18) Sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise halduskomisjoni otsus nr S7, 22. detsember 2009, mis käsitleb üleminekut määrustelt (EMÜ) nr 1408/71 ja (EMÜ) nr 574/72 määrustele (EÜ) nr 883/2004 ja (EÜ) nr 987/2009 ning hüvitusmenetluste rakendamist[25].

(19) Sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise halduskomisjoni otsus nr U1, 12. juuni 2009, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 987/2009 artikli 54 lõike 3 kohta, mis käsitleb töötushüvitise suurendamist ülalpeetavate pereliikmete olemasolul[26].

(20) Sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise halduskomisjoni otsus nr U2, 12. juuni 2009, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 883/2004 artikli 65 lõike 2 (milles käsitletakse selliste täielikult töötute isikute, v.a piirialatöötajate õigust töötushüvitistele, kes oma viimasel töötamisperioodil või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise perioodil elasid muus liikmesriigis kui pädev liikmesriik) kohaldamisala kohta[27].

(21) Sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise halduskomisjoni otsus nr U3, 12. juuni 2009, mõiste „osaline töötus” ulatuse kohta, mis kehtib Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 883/2004 artikli 65 lõikes 1 osutatud töötute isikute suhtes[28].

C JAGU. ÕIGUSAKTID, MIDA LEPINGUOSALISED ARVESSE VÕTAVAD

1 Sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise halduskomisjoni soovitus nr U1, 12. juuni 2009, mis käsitleb selliste töötute suhtes kohaldatavat õigust, kes tegelevad osaajalise kutse- või kaubandustegevusega liikmesriigis, mis ei ole nende elukohariik[29].

2 Sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise halduskomisjoni soovitus nr U2, 12. juuni 2009, mis käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 883/2004 artikli 64 lõike 1 punkti a kohaldamist töötute suhtes, kes lähevad kaasa oma abikaasa või partneriga, kes asub tegelema kutse- või äritegevusega liikmesriigis, mis ei ole pädev liikmesriik[30].

Isikute vaba liikumise lepingu II lisa protokoll

I Töötuskindlustus

Kuni 30. aprillini 2011 kohaldatakse Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi kodanikest töötajate ning kuni 31. maini 2016 Bulgaaria Vabariigi ja Rumeenia kodanikest töötajate suhtes järgmist korda.

1. Vähem kui aastase kehtivusega elamislubadega töötajate töötuskindlustuse suhtes kehtivad järgmised eeskirjad.

1.1 Seaduse järgi on õigus saada töötuskindlustusest tulenevaid töötushüvitisi üksnes isikutel, kes on tasunud Šveitsis vastava kindlustuse sissemakseid riiklikus töötuskindlustuse ja maksuvõimetustoetuste seaduses ( loi fédérale sur l'assurance-chômage obligatoire et l'indemnité en cas d'insolvabilité - LACI)[31] kindlaksmääratud miinimumperioodi vältel ja kes vastavad ka muudele töötushüvitiste saamise õiguse suhtes kehtivatele tingimustele.

1.2 See osa kindlustuse sissemaksetest, mille on tasunud töötajad, kelle sissemaksete tasumise periood on liiga lühike selleks, et saada punkti 1.1. kohaselt Šveitsis õigus töötushüvitistele, makstakse tagasi nende päritoluriikidele vastavalt punktile 1.3, et aidata kaasa nende toetussummade katmisele, mida kõnealustele töötajatele makstakse täieliku töötuse korral; kõnealustel töötajatel ei ole õigust hüvitistele juhul, kui nad jäävad täielikult töötuks Šveitsis. Neil on siiski õigus saada hüvitisi halbade ilmastikutingimuste eest ja tööandja maksujõuetuks muutumise korral. Täieliku töötuse puhul maksab toetust päritoluriik, tingimusel et asjaomased töötajad otsivad tööturul tööd. Šveitsis täitunud kindlustusperioode võetakse arvesse samamoodi nagu päritoluriigis täitunud perioode.

1.3 See osa kindlustuse sissemaksetest, mille on tasunud punktis 1.2 nimetatud töötajad, makstakse igal aastal tagasi järgmiste tingimuste kohaselt:

a) kõnealuste töötajate sissemaksete kogusumma arvestatakse maade kaupa töötajate aastase arvu ja iga töötaja tasutud keskmise aastase sissemakse (tööandja ja töötaja sissemaksed) alusel;

b) sel viisil arvestatud summast makstakse töötajate päritoluriigile tagasi selline osa, mis vastab töötushüvitise protsentuaalsele osale kõigist punktis 1.2 nimetatud toetustest, ning osa jäetakse Šveitsi käsutusse reservina edaspidiste toetuste maksmiseks[32];

c) Šveits esitab igal aastal aruande tagasimakstud sissemaksete kohta. Kui päritoluriigid nõuavad, märgitakse arvestamise alused ja tagasimakstud summad. Päritoluriigid teatavad igal aastal Šveitsile punktis 1.2 nimetatud töötushüvitise saajate arvu.

2. Kui mõnel nimetatud korda kasutaval liikmesriigil on raskusi sissemaksete tagasimaksmise korra lõpetamisega või kui Šveitsil on raskusi tema suhtes kehtestatud liitmise korraga, võib kumbki lepinguosaline suunata küsimuse ühiskomiteele.

II. Kõrvalabi vajavate isikute toetused

19. juuni 1959. aasta riikliku invaliidsuskindlustusseaduse ning 20. detsembri 1946. aasta riikliku vanadus- ja toitjakaotuskindlustusseaduse, muudetud 8. oktoobril 1999, kohaselt kõrvalabi vajavatele isikutele ettenähtud toetusi makstakse üksnes Šveitsis elavatele isikutele.

III. Vanadus-, toitjakaotus- ja invaliiduspensione hõlmavad tööalaste hüvitiste skeemid

Vanadus-, toitjakaotus- ja invaliiduspensione hõlmavaid tööalaste hüvitiste skeeme käsitleva 17. detsembri 1993. aasta riikliku seadusega ettenähtud toetused makstakse taotluse alusel välja töötajale või füüsilisest isikust ettevõtjale, kes kavatseb Šveitsist alatiseks lahkuda ja kelle suhtes vastavalt määruse II jaotisele ei kohaldata enam Šveitsi seadusi, tingimusel et Šveitsist lahkutakse viie aasta jooksul alates käesoleva lepingu jõustumisest, olenemata nõukogu määruse (EMÜ) nr 1408/71 artikli 10 lõikest 2.”

B LISA

DEKLARATSIOON

Šveitsi komiteedes osalemist käsitleva deklaratsiooni kohta

Šveitsi osalemise kohta komiteedes (EÜT L 114, 30.4.2002, lk 72) esitatud deklaratsiooni teises taandes nimetatud võõrtöötajate sotsiaalkindlustuse halduskomisjoni käsitatakse edaspidi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 883/2004 artikliga 71 asutatud sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise halduskomisjonina.

[1] EÜT L 114, 30.4.2002, lk 1.

[2] ELT L 166, 30.4.2004, lk 1.

[3] ELT L 284, 30.10.2009, lk 43.

[4] ELT L 284, 30.10.2009, lk 1.

[5] ELT L 177, 4.7.2008, lk 1.

[6] ELT L 39, 10.2.2009, lk 29.

[7] EÜT L 209, 25.7.1998, lk 46.

[8] ELT C 106, 24.4.2010, lk. 1.

[9] ELT C 106, 24.4.2010, lk. 5.

[10] ELT C […], […], lk […].

[11] ELT C 106, 24.4.2010, lk. 9.

[12] ELT C 106, 24.4.2010, lk 11.

[13] ELT C 106, 24.4.2010, lk. 13.

[14] ELT C 106, 24.4.2010, lk. 17.

[15] ELT C 106, 24.4.2010, lk. 56.

[16] ELT C 107, 27.4.2010, lk. 3.

[17] ELT C […], […], lk […].

[18] ELT C 106, 24.4.2010, lk. 21.

[19] ELT C 106, 24.4.2010, lk. 23.

[20] ELT C 106, 24.4.2010, lk. 26.

[21] ELT C 106, 24.4.2010, lk. 40.

[22] ELT C 106, 24.4.2010, lk. 52.

[23] ELT C 106, 24.4.2010, lk. 54.

[24] ELT C 107, 27.4.2010, lk. 6.

[25] ELT C 107, 27.4.2010, lk. 8.

[26] ELT C 106, 24.4.2010, lk. 42.

[27] ELT C 106, 24.4.2010, lk. 43.

[28] ELT C 106, 24.4.2010, lk. 45.

[29] ELT C 106, 24.4.2010, lk. 49.

[30] ELT C 106, 24.4.2010, lk.51.

[31] Perioodi pikkus on praegu 12 kuud.

[32] Kaheaastase ajavahemiku jooksul nende Šveitsis töötushüvitise saamise õigust kasutavate töötajate puhul, kes on teinud sissemakseid vähemalt 12 kuud mitme Šveitsis elatud perioodi jooksul.