EUR-Lex Access to European Union law

Back to EUR-Lex homepage

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 52010IP0039

Roheline raamat ühise kalanduspoliitika reformi kohta Euroopa Parlamendi 25. veebruari 2010 . aasta resolutsioon ühise kalanduspoliitika reformi käsitleva rohelise raamatu kohta (2009/2106(INI))

ELT C 348E, 21.12.2010, p. 15–36 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

21.12.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 348/15


Neljapäev, 25. veebruar 2010
Roheline raamat ühise kalanduspoliitika reformi kohta

P7_TA(2010)0039

Euroopa Parlamendi 25. veebruari 2010. aasta resolutsioon ühise kalanduspoliitika reformi käsitleva rohelise raamatu kohta (2009/2106(INI))

2010/C 348 E/04

Euroopa Parlament,

võttes arvesse nõukogu 20. detsembri 2002. aasta määrust (EÜ) nr 2371/2002 ühisele kalanduspoliitikale vastava kalavarude kaitse ja säästva kasutamise kohta (1);

võttes arvesse oma 17. jaanuari 2002. aasta resolutsiooni ühise kalanduspoliitika tulevikku käsitleva komisjoni rohelise raamatu kohta (2);

võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 1982. aasta 10. detsembri mereõiguse konventsiooni;

võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 1982. aasta 10. detsembri mereõiguse konventsiooni piirialade kalavarude ja pika rändega kalavarude kaitset ja majandamist käsitlevate sätete 1995. aasta rakenduskokkulepet (4. augusti 1995. aasta New Yorgi kokkulepe);

võttes arvesse FAO vastutustundliku kalapüügi juhendit, mis võeti vastu 31. oktoobril 1995. aastal;

võttes arvesse 2008. aasta mais vastu võetud Euroopa siseveekalanduse nõuandekomitee (EIFAC) harrastuskalapüügi tegevusjuhist;

võttes arvesse 26. augustist4. septembrini 2002 Johannesburgis toimunud ülemaailmsel säästva arengu tippkohtumisel tehtud avaldust;

võttes arvesse ELi uuendatud säästva arengu strateegiat, mis võeti vastu Euroopa Ülemkogu kohtumisel 15.–16. juunil 2006;

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta direktiivi 2008/56/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse merekeskkonnapoliitika-alane tegevusraamistik (merestrateegia raamdirektiiv) (3);

võttes arvesse komisjoni teatist ühise kalanduspoliitika rolli kohta ökosüsteemil põhineva lähenemisviisi rakendamisel merenduse juhtimises (KOM(2008)0187) ja parlamendi 13. jaanuari 2009. aasta resolutsiooni ühise kalanduspoliitika ja ökosüsteemil põhineva lähenemisviisi kohta kalavarude majandamisel (4);

võttes arvesse komisjoni teatist kalanduse õigustepõhiste juhtimissüsteemide kohta (KOM(2007)0073) ja parlamendi 10. aprilli 2008. aasta resolutsiooni kalanduse õigustepõhiste juhtimissüsteemide kohta (5);

võttes arvesse komisjoni teatist „Säästva lähenemisviisi rakendamine ELi kalanduses maksimaalse jätkusuutliku saagikuse kaudu” (KOM(2006)0360) ja parlamendi 6. septembri 2007. aasta resolutsiooni säästva lähenemisviisi rakendamise kohta ELi kalanduses maksimaalse jätkusuutliku saagikuse kaudu (6);

võttes arvesse komisjoni teatist „ Soovimatu kaaspüügi vähendamise ja saagi vette tagasi laskmise likvideerimise poliitika Euroopa kalanduses” (KOM(2007)0136) ja parlamendi 31. jaanuari 2008. aasta resolutsiooni soovimatu kaaspüügi vähendamise ja saagi vette tagasi laskmise likvideerimise poliitika kohta Euroopa kalanduses (7);

võttes arvesse oma 24. aprilli 2009. aasta resolutsiooni teemal „Ühise kalanduspoliitika juhtimine – Euroopa Parlament, piirkondlikud nõuandekomisjonid ja teised asjaosalised” (8) ja 6. septembri 2006. aasta resolutsiooni 2006.–2008. aasta tegevuskava kohta ühise kalanduspoliitika lihtsustamiseks ja täiustamiseks (9);

võttes arvesse komisjoni 3. septembri 2008. aasta teatist „Euroopa mere- ja merendusuuringute strateegia: Euroopa teadusruumi ühtne raamistik ookeanide ja merede säästva kasutamise toetuseks” (KOM(2008)0534) ja parlamendi 19. veebruari 2009. aasta resolutsiooni rakendusuuringute kohta ühise kalanduspoliitika valdkonnas (10);

võttes arvesse oma 6. juuli 2005. aasta resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu määrus Euroopa Kalandusfondi kohta (11), 15. juuni 2006. aasta resolutsiooni rannalähedase püügi ja rannikualade kogukondade probleemide kohta (12), 15. detsembri 2005. aasta resolutsiooni naiste võrgustike kohta: kalandus, põllumajandus ja mitmekesistamine (13) ja 28. septembri 2006. aasta resolutsiooni kalapüügisektori majandusliku olukorra parandamise kohta (14);

võttes arvesse kontrollikoja eriaruannet nr 7/2007 ühenduse kalavarude säilitamist käsitlevate eeskirjade kontrolli-, inspektsiooni- ja sanktsioonisüsteemide kohta, nõukogu 29. septembri 2008. aasta määrust (EÜ) nr 1005/2008, millega luuakse ühenduse süsteem ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks (15), nõukogu 29. septembri 2008. aasta määrust (EÜ) nr 1006/2008, mis käsitleb ühenduse kalalaevadele loa andmist püügitegevuseks ühenduse vetest väljaspool ning kolmandate riikide laevade juurdepääsu ühenduse vetele (16) ja nõukogu 20. novembri 2009. aasta määrust (EÜ) nr 1224/2009, millega luuakse ühenduse kontrollisüsteem ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise tagamiseks (17), ning Euroopa Parlamendi 23. veebruari 2005. aasta resolutsiooni (18), 15. veebruari 2007. aasta resolutsiooni (19), 5. juuni 2008. aasta resolutsiooni (20), 10. aprilli 2008. aasta resolutsiooni (21) ja 22. aprilli 2009. aasta resolutsiooni (22);

võttes arvesse oma 12. detsembri 2007. aasta resolutsiooni kalandus- ja akvakultuuritoodete sektori turu ühise korralduse kohta (23);

võttes arvesse komisjoni teatist „Arutelu algatamine ühenduse seisukoha suhtes, mis käsitleb ühenduse ökomärgise süsteemi kalandustoodetele” (KOM(2005)0275) ja Euroopa Parlamendi 7. septembri 2006. aasta resolutsiooni samal teemal (24);

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELTL) ja Euroopa Parlamendi 7. mai 2009. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi uue rolli ja uute kohustuste kohta Lissaboni lepingu rakendamisel (25);

võttes arvesse oma 12. juuli 2007. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu tulevase merenduspoliitika kohta: Euroopa seisukoht ookeanide ja merede küsimuses (26) ja oma 2. septembri 2008. aasta resolutsiooni kalanduse ja vesiviljeluse kohta seoses Euroopa rannikualade integreeritud majandamisega (27);

võttes arvesse oma 4. veebruari 2009. aasta resolutsiooni „2050: tulevik algab täna – soovitused ELi tulevaseks kliimamuutusi käsitlevaks poliitikaks” (28);

võttes arvesse oma 25. novembri 2009. aasta resolutsiooni ELi strateegia kohta Kopenhaageni kliimamuutuste konverentsil (29);

võttes arvesse oma 4. detsembri 2008. aasta resolutsiooni Euroopa kormoranide asurkondade majandamise kava koostamise kohta nende suureneva mõju vähendamiseks kalavarudele, kalandusele ja vesiviljelusele (30);

võttes arvesse komisjoni teatisi integreeritud merenduspoliitika kohta, eriti teatisi „Suunised seoses integreeritud lähenemisviisiga merenduspoliitikas: integreeritud merendusalase juhtimise ja sidusrühmadega konsulteerimise parimate tavade toetamine” (KOM(2008)0395), „Mereala ruumilise planeerimise suunised: ühiste põhimõtete saavutamine Euroopa Liidus” (KOM(2008)0791) ja „Euroopa Liidu integreeritud merenduspoliitika rahvusvahelise mõõtme laiendamine” (KOM(2009)0536) ning hiljutist Euroopa Liidu integreeritud merenduspoliitika eduaruannet (KOM(2009)0540);

võttes arvesse komisjoni teatist „Vesiviljeluse säästva tuleviku rajamine – uus hoog Euroopa vesiviljeluse säästva arengu strateegiale” (KOM(2009)0162);

võttes arvesse komisjoni rohelist raamatut „Ühise kalanduspoliitika reform” (KOM(2009)0163);

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

võttes arvesse kalanduskomisjoni raportit (A7-0014/2010),

A.

arvestades, et kalavarusid on möödapääsmatult vaja kaitsta selleks, et kalandussektor oleks suuteline inimesi kalatoodetega varustama ning tasakaalustatud toitumise seisukohast nii üksikutes liikmesriikides kui ka ELis tervikuna, samuti arvestades sektori olulist panust rannikukogukondade sotsiaalmajanduslikku heaolusse, kohalikku arengusse, tööhõivesse, kalandusega seotud majandustegevuse säilitamisse ja loomisse igal tasandil, värske kalaga varustamisse ning kohalike kultuuritraditsioonide säilitamisse;

B.

arvestades, et ühise kalanduspoliitika elluviimise alusena tuleks järjekindlalt kasutada Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 1982. aasta mereõiguse konventsiooni, viidates eriti selle sätetele kalandussektori rahvusvahelise juhtimise kohta;

C.

arvestades, et ühise kalanduspoliitika reformimisel tuleb võtta arvesse aluslepingutes sätestatud ELi keskkonnapoliitikat ning 2007. aasta detsembrikuu Bali deklaratsiooni;

D.

arvestades, et Euroopa Liit on rahvusvahelise õigusega reguleeritud subjekt, mille konkreetne eesmärk on oma aluslepingute sätteid ja töökorda järgides tagada oma poliitikavaldkondade – sealhulgas ühise kalanduspoliitika – majanduslik, sotsiaalne ja poliitiline integratsioon;

E.

arvestades, et määruse (EÜ) nr 2371/2002 kohaselt on ühise kalanduspoliitika peamine eesmärk kalandussektori säästva arengu ning majandusliku ja sotsiaalse elujõulisuse tagamine ja mereressursside kaitse, mis on praeguse ja tulevase kalandustegevuse keskne eeldus;

F.

arvestades, et ühine kalanduspoliitika on oma põhieesmärgi osas nurjunud ja näidanud, et ülalt pealesunnitud ja ületsentraliseeritud poliitika ei toimi;

G.

arvestades Euroopa merede ning neil meredel tegutsevate laevastike ja kasutatavate püügiviiside erisusi;

H.

arvestades, et nõukogu 3. novembri 1976. aasta määruses ja eriti selle VII lisas nähakse ette meetmed selliste piirkondade erivajaduste kaitseks, mille elanikkond on kalandusest ja sellega seotud tegevustest eriti sõltuv;

I.

arvestades, et määruse (EÜ) nr 2371/2002 artikli 1 lõige 1 sätestab, et ühine kalanduspoliitika hõlmab vee-elusressursside ja akvakultuuri kaitse, majandamise ja kasutamise ning kalandus- ja akvakultuuritoodete töötlemise ja turustamise, kui see toimub liikmesriikide territooriumil või ühenduse vetes või ühenduse kalalaevade või, lipuriigi esmavastutust piiramata, liikmesriikide kodanike poolt;

J.

arvestades, et 88 % ühenduse kalavarude puhul ületab väljapüük maksimaalse jätkusuutliku saagikuse ja et 30 % neist kalavarudest on langenud allapoole bioloogiliselt ohutut piiri, mis ohustab tõsiselt sektori elujõulisust;

K.

arvestades, et ühise kalanduspoliitika rakendamine on otseselt seotud selliste laiade valdkondadega nagu keskkonnakaitse, kliimamuutus, ohutus, rahvatervis, tarbijakaitse ja regionaalareng, sise- ja väliskaubandus, suhted kolmandate riikidega ja arengukoostöö, ning arvestades, et on oluline tagada õiglaselt ja hoolikalt kooskõla kõigi nende valdkondade vahel, järgides seejuures täiel määral subsidiaarsuse põhimõtet;

L.

arvestades, et vastavalt direktiivile 2008/56/EÜ peaksid liikmesriigid võtma vajalikud meetmed, et saavutada või säilitada Euroopa Liidu mereakvatooriumis hea keskkonna-seisund hiljemalt aastaks 2020, mis eeldab kalapüügitegevuse reguleerimist ühise kalanduspoliitika raames;

M.

arvestades, et kalandusest elatuvate inimeste tulude tase on väga erinev muude elanikerühmade tulude tasemest; arvestades, et neile tuleb tagada õiglane elatustase, suurendades eelkõige üksikisikute tulusid;

N.

arvestades, et praegune geopoliitiline, majanduslik ja sotsiaalne olukord ning strateegia ja tegevuskava koostamine Euroopa ja maailma ookeanide ja merede säilitamiseks ja säästvaks arenguks (integreeritud merenduspoliitika) õigustavad meie pühendumist ökoloogiliselt ja sotsiaalmajanduslikult jätkusuutliku ühise kalanduspoliitika kehtestamisele, mille suhtes parlamendi otsustamisõigust suurendatakse vastavalt Lissaboni lepingu sätetele;

O.

arvestades, et kalastus on üks peamisi merd ja mereressursse kasutavaid tegevusvaldkondi, mida tuleks seetõttu lugeda integreeritud merenduspoliitika (IMP) juhtimise keskseks komponendiks;

P.

arvestades, et valitsustevaheline kliimamuutuste ekspertrühm, mis ühendab eksperte kogu maailmast, hindas kliimamuutuse mõjusid ning jõudis järeldusele, et paljusid ökosüsteeme ohustavad kliimamuutusega seotud tegurite ja häirete ennenägematud kombinatsioonid;

Q.

arvestades, et ELi esmastes õigusaktides ja hiljuti ka ELTLs on tunnistatud äärepoolseimaid piirkondi mõjutavate piirangute olemust, mis piirangute alalise ja läbiva laadi ning koosesinemise tõttu eristab neid piirkondi liidu teistest geograafiliselt ebasoodsatest ja/või elanikkonna probleemidega piirkondadest;

R.

arvestades, et kaasavamaks ja tulemuslikumaks muutmiseks tuleks ühine kalanduspoliitika korraldada lähtuvalt valdkondadevahelisest lähenemisest kõigi sektoriga otseselt või kaudselt seotud rühmade, nagu tööstuslike ja harrastuskalapüüdjate, vesiviljelustootjate, kalatöötlejate, jaemüüjate, laevaomanike, nende rühmade esindajate, kodanikuühiskonna (sealhulgas valitsusväliste keskkonna- ja arenguorganisatsioonide), teadlaskonna ja institutsiooniliste sidusrühmade kaasamisele;

S.

arvestades, et ühise kalanduspoliitika uus reform peakski juba viima kalanduspoliitika suuremasse kooskõlla ühtse turu eeskirjadega;

T.

arvestades, et ühise kalanduspoliitika 2002. aastal toimunud läbivaatamise järel saavutatud mõningasest edust hoolimata on laevastiku liigse püügivõimsuse ja mõnede kalavarude nappusega seotud tõsised probleemid – mille tõsidus on piirkonniti erinev – alles jäänud ning viimastel aastatel süvenenud, avaldades tõsist negatiivset mõju mittesihtliikidele ja merekeskkonnale tervikuna ning halvendades ökosüsteemide olukorda;

U.

arvestades, et eri laevastike ja kalapüügipiirkondade väga suure varieeruvuse tõttu ei tohiks selliseid probleeme nagu liigsed võimsused ja kalavarude nappus pidada püsivateks või üleüldisteks, ning arvestades, et neile probleemidele lahenduste väljatöötamine ja elluviimine peaks toimuma ELi suuri piirkondlikke erinevusi arvestades;

V.

arvestades, et meie mered suudavad toita praegusest suuremaid kalaparvi, ning arvestades, et kui kalavarudel lastaks taastuda, võiks kehtestada praegusest oluliselt suuremad jätkusuutlikud püügilimiidid;

W.

arvestades, et saagi vette tagasi laskmise määr on lubamatult kõrge ja ulatub kalurite sõnade kohaselt äärmuslikel juhtudel kuni 80 %-ni nende püügist;

X.

arvestades, et kaitse- ja majandamispoliitika on olnud ühise kalanduspoliitika suurim läbikukkumine ning neid ei ole selle väljatöötamisest saadik muudetud ega ajakohastatud, ning arvestades, et seetõttu tuleb keskenduda uue kalavarude kaitse- ja majandamismudeli kavandamisele;

Y.

arvestades, et seoses rahvusvahelistel foorumitel endale võetud kohustustega on Euroopa Liit nimetanud oma kalanduspoliitika eesmärgiks majandamist maksimaalse jätkusuutliku saagikuse põhjal, ettevaatusprintsiipi ning ökosüsteemipõhist lähenemist;

Z.

arvestades, et tänapäevase, konkurentsivõimelise, keskkonnasõbraliku ja turvalise kalalaevastiku säilitamine ei ole kokkusobimatu püügivõimsuse vähendamisega, mida on mitmetes liikmesriikides usaldusväärsete teadusuuringute põhjal tegelikult ka erineval määral tehtud, selleks et viia see võimsus ressursside kättesaadavusega rohkem kooskõlla, ning arvestades, et sidusrühmad on soovitanud meetmeid, mis sektori surve alla seadmise asemel avaldavad ajapikku positiivset mõju, nagu näiteks püüded suurendada kalavarude biomassi, püügipäevade piiramine, bioloogiliste kaitsevööndite kehtestamine ja väikekalapüügi ajakohastamine;

AA.

arvestades, et kalastus on üks neid majandustegevusi, mida mereökosüsteemide halvast seisundist tingitud kalavarude vähenemine kõige enam mõjutab, ja arvestades, et selle edasine jätkusuutlikkus sõltub võimest sellist arengut väärata tänu mereökosüsteemi kui terviku hea seisundi ja tasakaalu taastamisele; arvestades, et seetõttu peab kalandussektor ise toetama pingutusi tasakaalu taastamiseks, mis võimaldab edaspidi jätkusuutlikkust ning tagab pikas ja keskpikas perspektiivis tema suurema elujõulisuse;

AB.

arvestades, et kalapüük on ülioluline elatusallikas paljudele rannikukogukondadele, kes on tegelenud sellega juba mitmeid põlvkondi ja on seega andnud ka panuse asjaomaste piirkondade majandusse ja sotsiaalsesse elujõulisusse ning ELi kultuuripärandisse, ning arvestades vajadust töötada välja selline kalanduspoliitika, mis ajaloolisi õigusi säilitades kaitseb kõigi Euroopa traditsiooniliste kalanduspiirkondade elatusallikaid;

AC.

arvestades, et ajaloolisi õigusi on varem kaitsnud suhtelise stabiilsuse põhimõte ja et tulevasest majandamiskorrast sõltumata peavad rannikukogukondadel säilima suhtelisest stabiilsusest tulenevad eelised;

AD.

arvestades, et väikesed kalalaevastikud ja kalandusest väga sõltuvad piirkonnad vajavad uue ühise kalanduspoliitika põhjal erilist lähenemist ja suuremat sotsiaalmajanduslikku tuge;

AE.

arvestades, et ehkki naisi on kalurite hulgas vähe, on nad olulised oma keskse tähtsuse tõttu ühise kalanduspoliitikaga vahetult seotud valdkondades (näiteks vesiviljelus, töötlemine, turustamine, teadusuuringud, ärijuhtimine, koolitus ja mereohutus);

AF.

arvestades, et sarnaselt põllumajandussektoris täheldatuga on naised ka kalandussektoris ebavõrdses olukorras, mis avaldub madalamates palkades või hoopis tasuta töötamises, sotsiaaltoetuste vähesuses ja mõnel puhul takistustes nende täiel määral osalemisele teatavate kogukondade või ühenduste juhtorganites;

AG.

arvestades, et kalandus- ja vesiviljelustooted annavad olulise ja üha kasvava osa kõrgekvaliteedilistest valkudest ja tervislikest rasvadest, mis on ELi toiduvajadustes olulisel kohal;

AH.

arvestades, et ühenduse kalalaevastik ja kalandussektor on kvaliteetse toidu allikas ning etendab olulist rolli ELi ranniku-, ääre- ja äärepoolseimate piirkondade ning saarte tööhõive, sotsiaalse ühtekuuluvuse ja elujõulisuse seisukohalt;

AI.

arvestades, et selliste kalatoodete turule toomine, millel on akrediteeritud toidusertifikaat püügihetkest kuni nuumamise või töötlemiseni (sõltuvalt asjaomasest tööstusest), peab põhinema ökoloogilise jätkusuutlikkuse kriteeriumidel ning aitama suurendada nii tootjate kui ka tarbijate teadmisi jätkusuutlikust kalandusest;

AJ.

arvestades, et ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon FAO on teinud märkimisväärset tööd kalandus- ja vesiviljelustoodete ökomärgistamise valdkonnas, ning arvestades et 2005. aasta märtsis koostas ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni kalanduskomisjon (COFI) vastavad suunised, millega Euroopa Komisjonil tuleks arvestada;

AK.

arvestades, et meetmed mingi kindla rannikuala jätkusuutliku arengu edendamiseks peaksid tugevdama selle ala looduse, keskkonna ja inimeste koostoimimist ning edendama rannikukogukondade elukvaliteeti; arvestades, et kalanduspoliitika peab lähtuma ökosüsteemide jätkusuutlikkuse ja kalanduses hõivatud elanikkonna kui nende ökosüsteemide lahutamatu osa heaolu vastastikuse sõltuvuse põhimõttest;

AL.

arvestades, et suurte tööstuslike ja väikeste kalalaevastike olemus ja probleemid on väga erinevad, mida ei saa suruda ühte mudelisse ja mida tuleb seega kohelda erinevalt;

AM.

arvestades, et praeguseks on üldtunnustatud, et olemas on mitmeid vahendeid, mis võimaldavad teistsugust lähenemist kalanduse haldamisele, võivad olemasolevaid süsteeme edukalt täiendada ja etendada olulist rolli sektori ühendusepoolsel haldamisel;

AN.

arvestades, et mõned liikmesriigid on sektoris positiivse uuendustegevuse toetamiseks juba kehtestanud omaenda korra, näiteks varude kaitse krediteerimiseks, ning arvestades, et selliseid liikmesriigi tasandil võetud meetmeid on võimalik kohandada, et koostöös sidusrühmadega võtta arvesse kohalikke tingimusi;

AO.

arvestades, et kalanduse haldamismudeleid käsitleva uuringu küsimust tuleks hoolega kaaluda, võttes arvesse eri liikmesriikide majanduse, sotsiaalsfääri ja kalanduse erisusi ning pöörates tähelepanu subsidiaarsuse rollile, et tagada üldine tasakaalustatud ressursihaldus ja soodustada eri laevastike proportsionaalset juurdepääsu püügipiirkondadele;

AP.

arvestades, et kalandussektori tegevus on koondunud eeskätt nõrga majandusega piirkondadesse, millest enamik on eesmärgi 1 piirkonnad, ning arvestades, et sektoris valitsev kriis mõjutab oluliselt nende piirkondade majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust;

AQ.

arvestades, et püügikeelualad on leidnud laialdast tunnustust kui tõhus vahend mereökosüsteemide kaitseks ja kalanduse juhtimise parandamiseks, tingimusel et nende rajamisel ja kaitsmisel täidetakse teatavaid miinimumnõudeid;

AR.

arvestades, et vesiviljeluse strateegilisele tähtsusele ja vesiviljeluse arendamisele ühenduse tasandil tuleks pöörata võimalikult suurt tähelepanu nii sotsiaal-majanduslikust aspektist ja keskkonna seisukohalt kui ka toiduainetega kindlustatuse mõttes; arvestades siiski, et tööstus peab vältima kohaliku merekeskkonna kahjustamist ja looduslike varude kahandamist, eelkõige pelaagiliste väikeliikide puhul, mida püütakse paljudele vesiviljeluse liikidele toiduks;

AS.

arvestades, et karpide püük on sektori lahutamatu osa, mõningatel rannikualadel äärmiselt tähtis ja karpide käsitsi püügiga tegelevad tavaliselt naised; arvestades, et nimetatud tegevus tuleks võtta täielikult uue ühise kalanduspoliitika kohaldamisalasse;

AT.

arvestades, et ELil tuleb oma arengupoliitikat ja ühist kalanduspoliitikat kooskõlastada ning pühendada kolmandate riikidega tehtava arengukoostöö alase poliitika raames kalandussektorile rohkem inimressursse ning tehnilisi ja eelarvevahendeid;

AU.

arvestades, et piirkondlikud kalandusorganisatsioonid (RFMO) ja kalandusalased partnerluslepingud peavad etendama elulist ja järjest olulisemat rolli kalavarude kasutamisel ja säästval ekspluateerimisel ühenduse ja rahvusvahelistes vetes, kuigi mitmes hiljutises piirkondlike kalandusorganisatsioonide tulemuslikkuskontrollis toodi välja olulised puudused nimetatud organisatsioonide toimimises, mille tulemusena nõudis ÜRO Peaassamblee kiireloomuliste meetmete võtmist nende tulemuslikkuse suurendamiseks;

AV.

arvestades, et piirkondlikud juhtimisorganid peaksid etendama elulist ja olulist rolli kalavarude kasutamisel ja säästval ekspluateerimisel ühenduse vetes, mis võimaldab langetada juhtimisotsuseid sobivamal tasandil ja asjaomaste sidusrühmade osalusel;

AW.

arvestades, et ühise kalanduspoliitika välispoliitiline mõõde on oluline selleks, et tagada tööstuse ja tarbijate varustamine, sest rohkem kui üks kolmandik ühenduse toodangust tuleb rahvusvahelistest püügipiirkondadest ja vetest, mis kuuluvad kolmandate riikide majandusvöönditesse;

AX.

arvestades, et ebaseaduslik, teatamata ja reguleerimata kalapüük on üks tõsisemaid ohte vee-elusressursside säästvale kasutamisele ning seab ohtu ühise kalanduspoliitika ja rahvusvaheliste jõupingutuste põhialused ookeanide parema majandamise edendamisel, ning arvestades, et peatselt rakendatav nõukogu 20. novembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1224/2009, millega luuakse ühenduse kontrollisüsteem, peaks kontrolli haldamist ja kooskõlastamist veelgi edendama;

AY.

arvestades, et 60 % Euroopa Liidus tarbitavast kalast püütakse ELi vetest väljaspool ja nimetatud osakaal on nii suur osaliselt seetõttu, et ühine kalanduspoliitika ei ole suutnud säilitada ELi kodanike nõudluse rahuldamiseks vajalike kalavarude suurust;

AZ.

arvestades, et komisjon on juba tunnistanud, et ühenduse turule on toodud tooteid, mis ei järgi ELis sätestatud alammõõte, eelkõige külmutatud tooteid käsitlevate turustuseeskirjade rakendamise ebaõnnestumise tõttu;

BA.

arvestades, et praegu töötavad kalandussektoris paljudel töökohtadel kolmandate riikide kodanikud, sest ühenduse noortele muutub see töö järjest vähem huvipakkuvaks;

BB.

arvestades, et enamiku kalaliikide hinna järsk langus viimastel aastatel on vähendanud tugevalt tootjate sissetulekuid, kuid samaaegselt on tootjate tootmiskulud kasvanud ja nad ei saa nimetatud kulusid algses müügihinnas kajastada;

BC.

arvestades, et toimunud muutused kalatoodete turustamisstruktuurides ja loobumine vastuvõetavast tasakaalust tootjate ja ostjate vahel on viinud olukorrani, mida võib turustamis- ja ostuahelate koondumise tulemusena üha rohkem kirjeldada kui ostjate oligopoli;

BD.

arvestades, et suur osa kolmandate riikide ekspordist tekitab ühenduse kalandussektori konkurentsivõime jaoks tõsise probleemi, sest nimetatud eksport ei vasta ühenduse tootjate ja tarbijate jaoks kehtestatud standarditele ja kontrollsüsteemidele ning see suurendab ühenduse tootjate tootmiskulusid;

BE.

arvestades, et pikemas perspektiivis ei ole hinna langemine kasulik ka tarbijale,

Üldaspektid

1.

tervitab komisjoni algatust esitada roheline raamat, mis on aluseks nõuandemenetlusele ja laiemale arutelule praeguse ühise kalanduspoliitika ees seisvate piirangute ja väljakutsete üle, eesmärgiga seda kiiresti ja ulatuslikult reformida, ning nõuab, et ka sidusrühmade arvamusega arvestataks;

2.

on seisukohal, et praegune reform on Euroopa kalatööstuse tuleviku jaoks väga oluline ja suutmatus radikaalset reformi vastu võtta ning teostada võib tuua kaasa selle, et järgmise reformi ajaks ei eksisteeri enam kalavarusid ega -tööstust;

3.

nõustub rohelises raamatus esitatud väitega, et majandusliku ja sotsiaalse jätkusuutlikkuse saavutamiseks on vaja produktiivseid kalavarusid ning toimivaid mere ökosüsteeme, mis muudab ökoloogilise jätkusuutlikkuse Euroopa kalanduse majandusliku ja sotsiaalse tuleviku põhieelduseks;

4.

tervitab samuti komisjoni esitatud kaht üldpõhimõtet ühise kalanduspoliitika tulemuslikuks ja edukaks reformimiseks, eelkõige vajadust anda sektorile suurem vastutus, mille aluseks on häid kalapüügitavasid soodustavate tingimuste loomine, kohandada ning pakkuda pikaajalisi kalanduse haldusmudeleid, et luua vahendeid, mis täiendavad ja parandavad kehtivat traditsioonilisest lubatud kogupüügist ja kvootidest koosnevat ühtset süsteemi, ning tegeleda laevastiku liigse püügivõimsuse probleemiga;

5.

tervitab komisjoni analüüsi, mis käsitleb kehtiva ühise kalanduspoliitika viit struktuuriprobleemi, ning nõustub analüüsis esitatud seisukohaga, et reformi keskmes peavad olema viis aspekti: laevastiku liigne püügivõimsus, mis on sügavalt juurdunud probleem; ebaselged poliitilised eesmärgid, mille tulemuseks on ebapiisav nõustamine otsuste tegemisel ja nende rakendamisel; otsuste tegemise süsteem, mis soodustab lühiajalisele eesmärgile keskendumist; raamistik, mis ei võimalda tööstusharul piisavalt vastutada; ning poliitilise tahte puudumine tagada ühenduse eeskirjade järgimine, koos nõuete eiramisega tööstusharu enda poolt;

6.

tunneb heameelt selle üle, et on tunnistatud vajadust rakendada lihtsustatud raamistikku, et tagada vastuvõetavate meetmete abil parimad tulemused, ning rõhutab seetõttu, kui tähtis on suurendada selleks tehtavaid jõupingutusi;

7.

kordab, et ühise kalanduspoliitika peamine eesmärk peaks olema tagada kalavarude ja kalandussektori majandusliku elujõulisuse taastamise abil nii kalavarude kui ka kalurite tulevik;

8.

kordab, et ühine kalanduspoliitika peab tagama kalanduse pikaajalise jätkusuutlikkuse, et asjaomane tööstusharu saaks aidata kaasa rannikukogukondade sotsiaalmajandusliku elujõulisuse kaitsmisele, tagades elanikkonna varustamise kalaga, sõltumatuse toiduainetega varustamisel ja toiduainetega kindlustatuse ning kalurite elutingimuste parandamise, kindlustades seega kalandusest kõige rohkem sõltuvate rannikualade jätkusuutliku arengu;

9.

on veendunud, et kalanduse juhtimist tuleb kavandada nii, et vähendada püügitegevuse mõju seotud ja sõltuvatele liikidele, ning et enne tähtsaid otsuseid tuleb teostada keskkonnamõju hindamine, nagu teistes tööstusvaldkondades;

10.

rõhutab, et praegune ühine kalanduspoliitika on ühenduse üks integreeritumaid poliitikavaldkondi, mis annab ühendusele laiad volitused ja seega ka vastutuse mere elusressursside haldamisel ja säilitamisel, ning nõuab sidusrühmade tihedamat kaasamist;

11.

rõhutab, et 2002. aastal toimunud ulatuslikust reformimisest hoolimata seisab ühine kalanduspoliitika 27 aastat pärast oma loomist sektori teatud valdkondades silmitsi tõsiste probleemidega, mille põhitunnusteks on ülepüük, liigne püügivõimsus laevastiku mõnedes osades, mis tuleb selgelt määratleda, energia ebatõhus kasutamine ja raiskamine, puudulik usaldusväärne uurimistöö kalavarude kohta, samuti muud tegurid, nagu sektorit praegu mõjutav majanduslik ja sotsiaalne langus, kalandus- ja vesiviljelusturu globaliseerumine, kliimamuutuse tagajärjed ning mere ökosüsteemide kehvast seisundist põhjustatud ressursside pidev vähenemine;

12.

usub, et igasugune kalanduspoliitika peab arvestama mitme mõõtmega (sotsiaalne, keskkonnaalane ja majanduslik mõõde), mis nõuavad terviklikku ja tasakaalustatud lähenemisviisi, mis ei sobi nägemusega, mis paneb nimetatud mõõtmed vastavalt prioriteetide eelnevale määratlusele olulisuse järjekorda;

13.

rõhutab, et kalanduse (mis on strateegilise tähtsusega tööstusharu) ja kalanduses hõivatud elanikkonna elujõulisuse tagamine ning mere ökosüsteemide jätkusuutlikkuse säilitamine on omavahel ühitatavad eesmärgid;

14.

on seisukohal, et probleeme, nagu ülepüük, üleinvesteerimine ja raiskamine, ei tohiks pidada üldisteks või ülemaailmseteks probleemideks, vaid pigem konkreetsete kalalaevastike ja püügipiirkondadega seotud probleemideks, ning need tuleks lahendada viisil, mis arvestab nimetatud eripäradega;

15.

rõhutab, et parlament on eelmistel ametiaegadel juhtinud tähelepanu tõsiasjale, et kõik ettevõtjad ei järgi piisaval määral ühise kalanduspoliitika eeskirju, ning kutsunud ELi pädevaid asutusi ja kõiki liikmesriike korduvalt üles parandama kontrollimisi, ühtlustama inspektsiooni- ja sanktsioonikriteeriume ning püügi aruandlussüsteeme, tagama inspektsioonitulemuste läbipaistvust ning tugevdama ühenduse inspektsioonisüsteeme, et luua eeskirju järgiv kultuur, kaasates peamisi sidusrühmi ning andes neile suurem vastutus;

16.

märgib, et uus kontrollimäärus sisaldab mitmeid meetmeid, mille edu ja kulutasuvust saab ühise kalanduspoliitika reformi raames kriitiliselt hinnata;

17.

rõhutab, et paljud ühise kalanduspoliitika ees seisvatest probleemidest tulenevad suutmatusest rakendada hea valitsemistava põhimõtteid;

18.

rõhutab, et jõustunud Lissaboni lepingu alusel ei ole parlament enam üksnes nõuandeorgan, vaid temast saab kalandussektoris kaas-seadusandja, jagades otsustusõigust nõukoguga, välja arvatud lubatud kogupüügi ja kvootide kehtestamisel;

19.

rõhutab, et piirkondlikud kalandusorganisatsioonid (RFMO) ja kalandusalased partnerluslepingud peaksid etendama olulist rolli heade kalapüügitavade juhtimisel ja kohaldamisel oma pädevus- ja rakendusvaldkondade piires, ja et ELi ülesanne peaks olema edendada kalanduse võimalikult kõrgetasemelisi kaitse- ja majandamisstandardeid;

20.

on seisukohal, et ELi vetes tuleks luua piirkondlikud juhtimisorganid, mis hõlmavad liikmesriike ja vastavaid sidusrühmi, et nad täidaksid võtmerolli heade kalapüügitavade juhtimisel ja kohaldamisel ELi pädevusalade piires;

21.

rõhutab, et ühise kalanduspoliitika reform tuleks lõpule viia 2011. aasta algul, et tagada selle nõuetekohane arvessevõtt aruteludes ELi eelseisva finantsraamistiku üle ning garanteerida reformitud ühise kalanduspoliitika täielik elluviimine;

22.

rõhutab, et negatiivse mõju vähendamiseks mere ökosüsteemidele tuleks arvesse võtta teaduslikult põhjendatud teadmisi ning sektori vajaduste rakendusuuringuid ning et on vaja luua kalavarude kaitse ja säästva haldamise poliitika (seda pidevalt täiustades), millesse on kaasatud ja milles osalevad vaatlejatena ühistute valdkonna teadustöötajad ning liikmetena piirkondlike nõuandekomisjonide täievolilised esindajad; rõhutab samas, et täpsete teadusandmete puudumine kalanduse ja mere ökosüsteemide kohta ei tohi takistada ettevaatusprintsiibi kohaldamist uues ühises kalanduspoliitikas;

23.

rõhutab, et olenemata mõnede kalanduse haldamise mudelite muutmise menetluste keerukusastmest ja raskustest, eelkõige õiguslikest probleemidest, mis võivad selles protsessis ilmneda, ei ole need ületamatud, nagu on näidanud muude haldusmudelite edukas kohaldamine mujal maailmas; kutsub komisjoni üles hoolikalt uurima, kas oleks võimalik võtta kasutusele uued haldusmudelid, täiendamaks olemasolevaid kalanduse haldamise mudeleid;

24.

juhib tähelepanu asjaolule, et võetud utiliseerimismeetmetest hoolimata on liigne püügivõimsus jätkuvalt tõsine probleem ning Euroopa laevastiku mõnesid segmente, eelkõige väikesemahuliste laevastike osas, ei ole veel piisavalt uuendatud ja endiselt kasutatakse laevu, mis on vananenud või väga vanad ja mis tuleb moderniseerida või välja vahetada, et tagada suurem pardaohutus ja väiksem keskkonnamõju ilma püügivõimsust suurendamata;

25.

rõhutab kalurite ühingute, tootjaorganisatsioonide ja muude sektori ühenduste tähtsust sektori sujuvale toimimisele ja arengule;

26.

toonitab, et jätkusuutliku vesiviljeluse edu sõltub ettevõttesõbralikust keskkonnast riiklikul ja/või kohalikul tasandil ning et liikmesriikidel ja piirkondlikel ametiasutustel peaks olema võimalik arvestada sobiva ühenduse raamistikuga sektori harmoonilise arengu ning jõukust ja töökohti loova potentsiaali täieliku realiseerimise nimel, mis eelistab kalureid, kelle tegevus on hääbumas;

27.

rõhutab, et Euroopa Liidu rahvastiku kasvul ja ELi tulevastel laienemistel ning kliimamuutuse teguritel võib olla märkimisväärne mõju praegusele kalanduse ja kalakasvatuse haldamise struktuurile;

28.

märgib hämmastusega, et rohelises raamatus ei märgita kalasadamate olulist rolli kalandussektoris, arvestades et sadamad on ühed peamised osalejad kalade lossimise, ladustamise ja turustamise süsteemis; kutsub seetõttu komisjoni üles rõhutama sadamate osa kalandussektoris, pidades silmas arenguid, mis on tekitanud vajaduse infrastruktuuri ajakohastamiseks; on lisaks seisukohal, et Euroopa kalasadamad on suutelised tulevikus andma panuse sertifitseerimissüsteemide arendamisse ja pakkumisse ning püügi jälgitavuse parandamisse;

29.

rõhutab, et naiste täielik osalemine sektori tegevuses võrdsetele alustel meestega on üks põhieesmärke, mis peab kajastuma kõikides sektori jaoks kavandatud poliitikates ja vastuvõetud meetmetes;

30.

kordab, et kalandus on oluline majandustegevus mitte üksnes toidu mõttes, vaid ka sotsiaalses, harrastuslikus ja kultuurilises mõttes, ning et paljudel Euroopa rannikualadel on kalandus peamine – ja mõnel juhul ka ainus – elatusallikas paljudele peredele, kes sõltuvad sellest otseselt või kaudselt, aidates samas koos muude merendustegevustega rannikualasid elavdada ning kindlustada nende sotsiaal-majanduslikku struktuuri;

31.

peab vajalikuks väärtustada ja austada naiste rolli kalanduses ning püügipiirkondade jätkusuutlikus arengus; kutsub liikmesriike üles võtma vajalikke meetmeid tagamaks, et abistavad abikaasad oleksid kaitstud vähemalt võrdsel tasemel füüsilisest isikust ettevõtjatega ning samadel tingimustel, mida kohaldatakse viimati nimetatute suhtes, sealhulgas pidades silmas ligipääsu asjaomasele elukutsele ja õigust kalastada; kutsub komisjoni ja liikmesriike tegema koostööd, et toetada võrdsete võimaluste põhimõtet ja inkorporeerida see Euroopa Kalandusfondi rakendamise erinevatel etappidel (kaasa arvatud väljatöötamise, rakendamise, seire ja hindamise etapil), nagu on sätestatud määruse (EÜ) nr 1198/2006 artiklis 11;

32.

nõuab tungivalt, et komisjon tagaks, et kõige haavatavamad rühmad kalandussektoris, eriti naistöötajad, naiskalurid ja karploomade naissoost korjajad, ei oleks ressurssidele juurdepääsuõiguste jagamisel ebasoodsamas olukorras, julgustades nende osalemist piirkondlikes nõuandekomisjonides;

33.

on endiselt seisukohal, et edaspidised kaasnevad finantsmeetmed peaksid arvestama uue ühise kalanduspoliitika eesmärkidega; on sellega seoses seisukohal, et mitmeaastase finantsraamistiku 2014–2020 raames läbiräägitavates rahalistes vahendites tuleks ette näha suurem ühise kalanduspoliitika eelarve, mis loob vajalikud finantstingimused vastuvõetud reformisuuniste täielikuks rakendamiseks ja praktiliseks arenguks; rõhutab, et ühine kalanduspoliitika eeldab ühendusepoolset õiglast rahastamist, et tagada vee-elusressursside kasutamine viisil, mis kaitseb jätkusuutlikkust majanduslikust, keskkonnakaitse ja sotsiaalsest seisukohast; lükkab tagasi katsed anda ühise kalanduspoliitika kulud tagasi riikide pädevusse;

34.

on arvamusel, et sektorile antava kehtivas mitmeaastases finantsraamistikus 2007–2013 ette nähtud ühenduse toetuse järjestikused vähendamised, eelkõige Euroopa Kalandusfondile ja turu ühisele korraldusele eraldatud assigneeringute vähendamine, on tegurid, mis on viinud olukorra halvenemiseni sektoris;

35.

rõhutab, et struktuuri- ja ühtekuuluvusfondide, sealhulgas Euroopa Kalandusfondi vahendite jaotamisel tuleks säilitada lähenemispõhimõte, kooskõlas solidaarsuspõhimõtte ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvusega;

36.

peab vajalikuks kehtestada üleminekuperiood, et kõnealust ühise kalanduspoliitika reformi saaks selle ühise poliitika kehtiva raamistikuga nõuetekohaselt ühtlustada;

Konkreetsed aspektid

Ressursside kaitse ja säilitamine ning teaduslikult põhjendatud teadmised

37.

on seisukohal, et ühise kalanduspoliitika kohustused püügivõimaluste vähendamise, kõrge saastatuse taseme ning suureneva rahvusvahelise konkurentsi majanduslike ja sotsiaalsete tagajärgede elimineerimiseks peavad olema kooskõlas sektori pikaajalise jätkusuutlikkusega;

38.

on seisukohal, et ühises kalanduspoliitikas tuleks võtta vastu ökosüsteemil põhinev lähenemisviis, mida tuleks võrdselt arvestada igasuguses majandustegevuses, mis avaldab mõju merekeskkonnale, asetades rõhu selliste rannikualade integreeritud majandamisele, kus leiduvad keerukad ökosüsteemid ja kus tuleb luua habras ökoloogiline tasakaal keskkondlike, majanduslike, sotsiaalsete, puhkemajanduslike ja kultuuriliste huvide vahel; kutsub seoses sellega komisjoni üles tagama, et ühise kalanduspoliitika reform hõlmaks ka meetmeid, mis on vastu võetud kliimamuutusega võitlemiseks, ja näeks ette nende meetmete rakendamiseks piisava rahastamise;

39.

jääb arvamuse juurde, et ühise kalanduspoliitika reformi puhul tuleb jätkuvalt järgida ettevaatusprintsiipi, mis on ette nähtud vastutustundliku kalapüügi juhendis ja New Yorgi kokkuleppes, et vältida mis tahes ohtu liikide püsimajäämisele ja/või jätkusuutlikkusele tulevikus;

40.

on arvamusel, et kohalikele kalandusega tegelevatele kogukondadele tuleks alati võimaldada esmane juurdepääs kalavarudele, kuigi juurdepääsuõiguste aluseks peaksid olema ajakohastatud kriteeriumid ja mitte enam üksnes ajalooliste väljapüükide kriteerium, ja et selle määramiseks, kellel on õigus kala püüda, tuleks järk-järgult sisse viia keskkondlikud ja sotsiaalsed kriteeriumid, sh püügivahendite selektiivsus, kaaspüük ja saagi vette tagasi laskmine, merelise elukeskkonna häirimine, panus kohalikku majandusse, energiatarbimine ja CO2 heitkogused, lõpptoodangu kvaliteet, pakutav tööhõive ja ühise kalanduspoliitika reeglite järgimine, ning et esikohale tuleks seada kala püük inimtoiduks; on veendunud, et selliste kriteeriumide kasutamine võiks soodustada arengut, mis toob kaasa paremad püügitavad ning keskkondlikult, sotsiaalselt ja majanduslikult jätkusuutlikuma kalamajanduse;

41.

on seisukohal, et ajaloolisi õigusi on varem kaitstud suhtelise stabiilsuse põhimõttega ja et iga uus haldussüsteem peab säilitama rannikualadele suhtelisest stabiilsusest tulenenud eelised;

42.

on veendunud, et saagi vette tagasi laskmine ei ole jätkusuutlik kalastustava ja tuleks järk-järgult kaotada, ning et see tuleks saavutada positiivsete ning vajadusel ka negatiivsete stiimulite loomisega kaluritele püügi selektiivsuse parandamiseks; on seisukohal, et kui stiimulid mõistliku ajavahemiku jooksul ei vähenda saagi vette tagasi laskmist, tuleks rakendada saagi vette tagasi laskmise keeldu;

43.

on seisukohal, et eespool nimetatud pikaajaline sektori jätkusuutlikkus, ökosüsteemil põhinev lähenemisviis, ettevaatusprintsiibi rakendamine ja asjakohaste püügivahendite valik saavad teostuda vaid detsentraliseeritud kalanduspoliitika kontekstis, kus tehakse otsuseid vastavalt konkreetsete kalapüügi- ja merepiirkondade olukorrale;

44.

peab vajalikuks tagada kõrgendatud keskkonnatundlikkusega rannikualade (s.o bioloogiliste ressursside põhiliste kudemis- ja kasvatuspiirkondade) tulemuslik kaitse;

45.

nõuab, et komisjon annaks hinnangu mõjudele, mida kliimamuutusega võitlemiseks võetud meetmed võivad avaldada kalandusele ja merekeskkonnale;

46.

on seisukohal, et kõikehõlmava laevastikuuuringu tulemusi tuleks võrrelda olemasolevate kalavarudega, et määrata kindlaks, millised laevastikud on varudega tasakaalus ning milliseid tuleb vähendada ja kui palju, nii nagu see on ette nähtud määruses (EÜ) nr 2371/2002;

47.

rõhutab, et nagu uues, 20. novembril 2009. aasta vastu võetud kontrollmääruses (nõukogu määruse (EÜ) nr 1224/2009 artikli 55 esimene lõik) on sätestatud, peavad liikmesriigid tagama, et „nende territooriumil ja ühenduse vetes teostatav harrastuskalapüük oleks kooskõlas ühise kalanduspoliitika eesmärkide ja eeskirjadega”;

48.

nõuab, et komisjon arutaks sotsiaalseid mõjusid ja tõsist kahju, mida kalamajandusele põhjustavad mõned röövloomad ja -linnud (näiteks hüljeste ja kormoranide liigsuured populatsioonid);

49.

juhib tähelepanu sellele, et riiklikul ja Euroopa tasandil on rohkem vaja investeerida rakendusuuringutesse ja teadustegevusse kalandusvaldkonnas, ergutada kollektiivseid teadusorganisatsioone, mille pädevus ja kogemused on viimastele aastatel suurenenud, ning vajadusele kalandussektorit paremini siduda teadustegevuse raamprogrammide teemavaldkondadega; rõhutab, et kalandusvaldkonna uuringuid ja teadustegevust tuleb koordineerida Euroopa tasandil; on veendunud, et on oluline vähendada ebamäärasust teaduslikes hinnangutes ning et kogutaks asjakohaseid sotsiaalseid ja majanduslikke andmeid ning lülitataks need hinnangutesse; on seisukohal, et tuleks toetada sidusrühmade poolt esitatava teabe kaasamist hinnangutesse; rõhutab, et uus ökosüsteemil põhinev lähenemisviis hõlmab valdkondadevahelist teadustegevust;

50.

rõhutab, et kalanduse teaduslikud uuringud on kalanduse juhtimises väga oluline ja hädavajalik vahend nende tegurite tuvastamisel, mis mõjutavad kalavarude arenemist, ning mille abil korraldatakse kvantitatiivset hindamist ning töötatakse välja mudeleid, mis teeb võimalikuks kalavarude arengu prognoosimise, kuid aitab paremaks muuta ka püügivahendeid, laevu ning kalurite töö- ja ohutustingimusi koos kalurite teadmiste ja kogemustega;

51.

rõhutab, et teaduslikes uuringutes tuleks arvestada püügitegevuse sotsiaalsete, keskkonnaalaste ja majanduslike tahkudega; peab oluliseks hinnata eri kalandusjuhtimissüsteemide/vahendite mõju tööhõivele ja kalanduses hõivatud elanikkonna sissetulekutele;

52.

rõhutab vajadust võimaldada kalanduse teaduslikes uuringutes osalevatele teadlastele ja tehnilistele ekspertidele asjakohased töötingimused, korralikud õigused ja töötasu;

53.

on veendunud, et tuleb suurendada sektori asjakohase infotehnoloogia ning arvutisüsteemide kasutamist andmete kogumiseks ja edastamiseks nii piirkondlikele kui ka riiklikele haldusasutustele, spetsialistidele ja tootjaorganisatsioonidele, parandades nii teabe kättesaadavust ja läbipaistvust;

54.

on veendunud, et uue tehnoloogia kohustuslik kasutamine kalalaevadel (kalandusinspektsiooni ja -kontrolli tarbeks) tuleks sisse viia järk-järgult ning kasutades üleminekuperioodi, eesmärgiga muuta kohanemine sektorile hõlpsamaks;

55.

tunnistab, et nii siht- kui ka mittesihtliigid, nagu kalad, haid, kilpkonnad, merelinnud ja mereimetajad, on aistimisvõimelised olevused, ning kutsub komisjoni üles toetama selliste püügi- ja surmamismeetodite arendamist, mis vähendaksid mereloomade asjatuid kannatusi;

Kalanduse tasuvus ja eriala väärtustamine

56.

juhib tähelepanu asjaolule, et ühise kalanduspoliitika reformimisel tuleb arvestada EL otsust, et kalavarude kasutamist tuleb juhtida maksimaalse jätkusuutliku saagikuse eesmärki rakendades, mida tuleks mõista pigem kasutamise taseme ülempiirina kui eesmärgina, kuid rõhutab, et see tuleb kokku sobitada mitme liigi põhise lähenemisviisiga, mis võtab arvesse kõiki püügipiirkonna liike ja väldib praegust lähenemisviisi, mille puhul maksimaalset jätkusuutlikku saagikust arvestatakse iga liigi kohta eraldi; on seisukohal, et see eesmärk on soovitatav viia ellu praktilisel teel, võtta aluseks teaduslikud andmed ja mõõta sellega kaasnevaid sotsiaalmajanduslikke tagajärgi;

57.

rõhutab, et oluline on toetada kalurite ja teadlaste koostööd nii majanduslikult kui poliitiliselt, nii et oleks võimalik anda meres valitsevaid tingimusi tõesemalt kajastavat nõu, mida oleks võimalik kiiremalt rakendada;

58.

rõhutab kalandussektori olulisust äärepoolseimate piirkondade sotsiaalmajanduslikus olukorras, tööhõives ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse edendamisel; tuletab meelde, et ühenduse äärepoolseimad piirkonnad on sotsiaalmajanduslikust seisukohast mahajäänud, mille tingivad nende kõrvaline asukoht, saareline asend ja isoleeritus, väike pindala ning halvad maastiku- ja ilmastikuolud, nende majanduslik sõltuvus vähestest toodetest, eriti kalandustoodetest, piiratud turud ja nende kahetine olemus (olles nii ühenduse piirkonnad kui ka territooriumid, mis asuvad arengumaa-keskkonnas), ning et need tunnusjooned õigustavad positiivset diskrimineerimist ühise kalanduspoliitika mõnes valdkonnas, eelkõige seoses laevastiku kaasajastamise ja uuendamise toetamisega;

59.

nõuab, et komisjon tunnistaks äärepoolseimate piirkondade ja majanduslikuks toimetulekuks peaaegu täielikult kalandusest sõltuvate kaugete saarekogukondade eripärasid ja nendevahelisi erinevusi ning edendaks toetusmeetmeid, mis parandavad kalanduse bioloogilist ja sotsiaalset jätkusuutlikkust neis piirkondades;

60.

toetab kalandusprogrammi POSEI (äärepoolseimate piirkondade teatavate kalandussaaduste turustamisest tingitud lisakulude hüvituskava) jätkamist samal viisil nagu põllumajandusprogramm POSEI; on sellega seoses veendunud, et kõnealune kava peaks kehtima tähtajatult, kuna äärepoolseima piirkonna staatus on alaline tegur;

61.

peab vajalikuks kutsealade vaheliste klastrite loomist kalandussektoris, kuhu oleksid kaasatud omanikud, töötajad, töötlejad, vahendajad jne, mis edendaks dialoogi eri sidusrühmade vahel sektori igal tasandil;

62.

nõuab, et komisjon koostaks vastavad ühenduse toetusprogrammid rannapüügi, väikesemahulise kalapüügi ning karpide ja vähiliste püügi jaoks, mida teostavad tavaliselt väikesed või keskmise suurusega püügiüksused, et aidata nendel laevastikel ületada oma tavapäraseid struktuurilisi raskusi, kasutades paremini ära võimalusi, mida neile pakub Euroopa Kalandusfond, mille mitmed meetmed on juba suunatud eranditult väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele, ning aidates neil eelkõige saavutada paremat juurdepääsu turgudele ja tõsta oma toodete väärtust;

63.

nõuab, et komisjon ja liikmesriigid edendaksid kalurite ja väikelaeva juhtide asjakohast kutseõpet, sealhulgas kohustuslikke hariduskavasid kalanduse nn parimate tavade ja mereökoloogia aluste osas, mis on mõeldud neile, kes vajavad kutsekvalifikatsioone, eesmärgiga parandada kutsekvalifikatsioonide taset, tõsta elukutse mainet ja kaasata suuremal määral kohanemisvõimelisi noori, kes oleksid valmis tööalaseks liikuvuseks ning suurendaksid ettevõtlikkuse vaimu sektoris ja ühendaksid kõik tehnilised, teaduslikud ja kultuurilised elemendid, mis on vajalikud selleks, et lükata ümber laialt levinud arusaamine, et kalandus on perifeerne tegevus;

64.

rõhutab, et kutseoskused on nii tootlikkuse kui ka palkade tõstmise seisukohalt oluline tegur; tuletab meelde, et kvalifitseeritud töökohad on omased tehnoloogiliselt arenenud ettevõtetele, mis tähendab paremat töötasu, eeskirjade paremat tundmist (ja seetõttu suuremat tõenäosust neid täita) ning kalanduse ja ökosüsteemide vaheliste seoste paremat tõlgendamist ja järgimist;

65.

on veendunud, et kõigile kalandusettevõtjatele ning karpide ja vähiliste püügiga tegelejatele, olgu tegemist meeste või naistega, tuleb kõigis liikmesriikides tagada lihtne juurdepääs Euroopa Liidu rahastamisvahenditele ja ühesugune staatus, et võimaldada neile täielik sotsiaalkindlustus ning kaitse iga liikmesriigi sotsiaalhoolekandesüsteemis; rõhutab, et tuleb paika panna strateegia, millega toetataks rahaliselt kalandustöötajaid, kelle tegevus võib väheneda või kes võivad kaotada töö, kuna püügimahtu tuleb kohandada olemasolevate kalavarude või kalavarude taastamiskavadega;

66.

kutsub liikmesriike üles sõlmima oma vastavate tööõigust käsitlevate õigusaktide raames kollektiivlepinguid, mis leiaksid heakskiitu Euroopa laevastikelt, et parandada nende töötingimusi ja -ohutust;

67.

peab vajalikuks tagada tootjate suurem osalus värske kala ja muude kalandustoodete turustusahelas ja vähendada vahendajate arvu selles, võimaldada tootjaorganisatsioonide ja muude sidusrühmade suurem kaasatus kalanduse haldamisse ja kalandustoodete turustamisse eesmärgiga muuta püügi alasektor võimalikult tulutoovaks ning soodustada ja toetada igasugust tootjatepoolset otsemüügi- ning turustustegevust, mille abil on võimalik seda ahelat lühendada;

68.

kutsub komisjoni üles parandama kalandustoodete päritolu ja kvaliteeti puudutava teabe edastamist tarbijatele ning koostama ökomärgise programmi, et tõsta kalandustoodete mainet ja edendada tarbijate tervist, lähtudes selle programmi puhul rangest järelevalvest ja täielikust jälgitavusest alates tooraine saamisest ja lõpetades lõpptoote turustamisega, nii kalapüügist või vesiviljelusest pärit värske saagi kui ka töödeldud toodete müügi puhul;

69.

kinnitab, et ette tuleb näha ühenduse turule sisenevate kalandus- ja vesiviljelustoodete, kaasa arvatud importtoodete järelevalve- ja sertifitseerimismeetmete range täitmine, et kindlaks teha nende päritolu säästvast kalandusest ning vajaduse korral see, kas neid on sobivalt töödeldud; juhib samuti tähelepanu vajadusele tagada importtoodete jälgitavus ning vastavus ühenduse toodetele kehtestatud tervishoiu-, keskkonna- ja sotsiaalsetele nõuetele, eesmärgiga luua ühenduse turul võrdsed võimalused;

Haldusmudelid, detsentraliseerimine, suurem vastutus ning järelevalve

70.

juhib tähelepanu asjaolule, et kuna kalapüük on tegevus, milles kasutatakse isetaastuvaid ressursse, on kalanduse juhtimise esimene ja kõige olulisem ülesanne kontrollida (otseselt või kaudselt) kogu püügikoormust sellisel viisil, mille abil saavutada eesmärk tagada avalikkuse varustamine kalaga ressursside säästliku kasutamise raamistikus;

71.

peab vajalikuks kehtestada poliitiline raamistik, mis võimaldaks sektorit puudutavaid otsuseid vastu võtta keskpikas ja pikas perspektiivis ja kasutada erinevaid tegevuskavu, mis oleksid kooskõlas mere ökosüsteemide ja kalanduse eripäraga ning Euroopa üksikute kalalaevastike ja tööstusharude erijoontega;

72.

on seisukohal, et kuigi pikaajalised strateegilised eesmärgid võidakse töötada välja ELi tasandil, tuleks liikmesriikidele ja piirkondlikele organitele anda tegelik vastutus konkreetsete tegevuskavade väljatöötamise ja rakendamise eest, kusjuures Euroopa institutsioonide roll oleks kindlustada kesksete eesmärkide täitmine;

73.

on seisukohal, et kogu ELi kalanduse ja/või geograafiliste kalapüügipiirkondade jaoks tuleb koostada pikaajalised majandamis- ja taastamiskavad; nõuab, et need kavad lähtuksid ettevaatusprintsiibist, tugineksid teaduslikele nõuannetele ja vastaksid järjepidevatele kriteeriumidele, millega tagatakse ökosüsteemil põhinev lähenemisviis; on veendunud, et neid kavasid tuleks korrapäraselt kontrollida, nii et vajadusel oleks võimalik neid kiiresti kohandada mis tahes uute oludega;

74.

on seisukohal, et majandamis- ja taastamiskavasid tuleks teaduslikult hinnata ning simulatsioonide abil rangelt testida, et tagada nende eesmärkide saavutamise suur tõenäosus, vaatamata paljudele ebakindlatele andmetele, mis on omane meie teaduslikele teadmistele merekeskkonna ja kalavarude omaduste kohta;

75.

nõuab, et komisjon uuriks kõiki alternatiivseid meetodeid ülepüügi probleemiga tegelemiseks ning võimalusi laevastiku teatud osade kaasajastamiseks püügivõimsust suurendamata;

76.

on seisukohal, et kalandussektori otsesem kaasatus ühise kalanduspoliitika kujundamisse ja haldamisse võiks oluliselt vähendada vette tagasi lastavat saaki; on seisukohal, et tulemustpõhise haldusega liituvaid eksperimente tuleks võimalikult ulatuslikult toetada; arvab, et selleks on vaja kontrollimäärus (nõukogu määrus (EÜ) nr 1224/2009) läbi vaadata, kuigi see võeti vastu alles 2009. aasta lõpus;

77.

on seisukohal, et kalandussektori juhtimise süsteem peab loobuma traditsioonilisest ülalt alla lähenemisviisist ning selle asemel panema rõhku piirkondlikkuse ja subsidiaarsuse põhimõttele (horisontaalne detsentraliseerimine), ilma et see tooks kaasa piirkondlikku diskrimineerimist või kalanduspoliitika ühise kohaldamise muutmist, suhtelise stabiilsuse põhimõtte hindamisele ja asjaolu hindamisele, kas kõnealuse hindamise järeldused eeldavad selle põhimõtte paindlikumat kohaldamist, ning sektori spetsialistide ja muude sidusrühmade kaasamisele; lükkab kindlalt tagasi mis tahes katsed võtta vastu ühenduse kalanduse universaalne haldusmudel, arvestades ühenduse kalalaevastiku mitmekesiseid erijooni, ning kutsub selle asemel üle võtma asjakohaselt arvesse Euroopa eri merede konkreetseid eripärasid; rõhutab samas, et ohtu ei tohi seada tootjate võrdseid võimalusi Euroopa turul ega konkurentsitingimuste ühtlustamist;

78.

nõuab, et komisjon töötaks välja eraldiseisva, selgelt määratletud, liberaalse, bürokraatiavaba ja lihtsustatud mudeli väikesemahulise rannikupüügi haldamiseks, mille raames Euroopa institutsioonid kehtestavad üldised eesmärgid, mille liikmesriigid peavad saavutama vastavalt oma strateegiatele;

79.

tunnistab iseseisva juhtimise ja piirkondlikkuse potentsiaali eeskirju järgiva kultuuri loomisel;

80.

usub, et sidusrühmade kaasamine kalanduse haldamise poliitika kavandamisse ning juhtimisse võib aidata tõhustada haldusmeetmeid ning usub seetõttu, et positiivset uuenduslikkust individuaalsel, kohalikul või liikmesriigi tasandil tuleks tunnustada, julgustada ja stimuleerida;

81.

peab oluliseks ühise kalanduspoliitika võimalikku detsentraliseerimist käsitlevat suuremat arutelu ja analüüsi, kus osaleksid kõik sidusrühmad institutsioonide ja sektori tasandil;

82.

nõuab, et komisjon uuriks hoolikalt võimalust võtta vastu uued kalanduse haldamise mudelid, mis täiendaksid lubatud kogupüügi ja kvootide süsteemi, välja arvatud juhul, kui see süsteem võib olla jätkuvalt asjakohane, sest sellised meetmed hõlbustaksid vette tagasi laskmise poliitika rakendamist ja võimaldaksid laevastikku palju paindlikumalt kohandada kooskõlas kalavarude praeguse mitmekesisuse ja levikuga; nõuab, et komisjon uuriks, kas suhtelise stabiilsuse põhimõtte osas tuleks teha muudatusi, ning eelkõige seda, kuidas kalandusest väga sõltuvatele rannikukogukondadele saaks kalavarude jagamisel anda eeliseid, ning kui muudatusi peetakse vajalikuks, siis millised need peaksid olema;

83.

on seisukohal, et püügikoormusel põhinev haldusmehhanism võimaldaks välja töötada tõhusa vette tagasi laskmise poliitika ja lihtsustada praeguseid haldus- ja kontrollimenetlusi, mis on ülemäära aeganõudvad ja kallid nii sektori kui ka liikmesriikide ametiasutuste jaoks;

84.

on arvamusel, et püügikoormust ei saa mõõta ainult ühtemoodi, ilma et võetaks arvesse laevade ja püügivahendite erinevusi; on arvamusel, et püügikoormuse kontrollimise meetme puhul tuleks arvesse võtta erinevaid liike, püügivahendite tüüpe ja püügi hinnatud mõju iga liigi varule;

85.

on seisukohal, et haldusmudeli mis tahes muutmine peaks hõlmama kohaldamise üleminekuperioodi üksnes iga liikmesriigi siseselt, et vältida järske muudatusi ning hinnata tulemusi, enne kui laiendada nende kohaldamist ühenduse tasandile;

86.

on samuti seisukohal, et mis tahes uue haldusmudeli aluseks tuleb võtta praegune korraldus, mis põhineb suhtelisel stabiilsusel, kuid peab vältimatuks, et tulevases ühises kalanduspoliitikas tuleb tunnistada püügikvootide kasutamise praegust olukorda, muutes süsteemi piisavalt paindlikuks, et lõpetada investeeringute majandusliku tõhususe ja tasuvuse takistamine;

87.

on seisukohal, et mida suurem on osaluse tase, mida selgemad on eesmärgid ja mida suuremat majanduslikku ja sotsiaalset tuge pakutakse asjaomastele isikutele, seda paremini mõistetakse mitmeid kalavarude juhtimist käsitlevaid meetmeid, kiidetakse neid heaks ja rakendatakse; rõhutab vajadust rakendada mehhanisme, et toetada või maksta kompensatsiooni kaluritele, keda mõjutavad mitmeaastaste taastamis- või majandamiskavade majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed ning ökosüsteemide kaitsemeetmed;

88.

on seisukohal, et piirkondlikud nõuandekomisjonid ning muud sidusrühmad ja Ühenduse Kalanduskontrolli Agentuuri poolne nõustamine peaksid etendama aktiivsemat rolli nii ühise kalanduspoliitika reformis kui ka pärast seda ning neile tuleks logistiliselt ja rahaliselt kindlustada positsioon, kus nad saaksid oma ajakohastatud kohustusi tõhusalt ja täies mahus täita, nagu on sätestatud Euroopa Parlamendi eelnevates resolutsioonides, näiteks eelmainitud 24. aprilli 2009. aasta resolutsioonis;

89.

nõuab tugevamat piirkondlikku mõju otsuste tegemisel ja ökosüsteemide ning looduslike tootmistingimuste piirkondliku eripära ulatuslikumat arvestamist koos piirkondlike nõuandeorganite püsivalt ulatuslikuma rolliga;

90.

rõhutab Euroopa Kalanduskontrolli ja Inspektsiooni Agentuuri tähtsust reformitud ühise kalanduspoliitika kontekstis ning toonitab vajadust tagada kalanduskontrolli ühtlustamine ja objektiivsus ning kohaldada ühtset ja õiglast eeskirjade ja sanktsioonide süsteemi, suurendades sellega laevaomanike ja kalurite usaldust võrdse kohtlemise põhimõtte suhtes;

91.

on seisukohal, et ühise kalanduspoliitika kontrollipoliitikas tuleks arvesse võtta järgmiseid aspekte:

Euroopa Komisjoni poolne otsesem kontroll, kasutades maksimaalselt ära võimalusi, mida pakub kalanduskontrolli agentuuri loomine;

õigusaktide lihtsustamine selliste normide vastuvõtmise kaudu, mis kohanduvad paremini eesmärkide täitmisega;

põhimõtte kohaldamine, et õigusakti rikkuv osapool peab hüvitama teistele ettevõtjatele tekitatud kahju, ning

alt-üles otsususte tegemise protsess, mis hõlbustab kontrollisüsteemi kohaldamist;

92.

nõuab terviklikumat poliitikat, kus võetaks suurem vastutus, et liikmesriigid, kes ei ole täitnud oma kontrolli- ja kaitsekohustusi, ei saaks struktuurifondidest rahastamist ja muud ühenduse toetust uue kontrollimääruse artiklis 95 sätestatud tingimustel; peab väga oluliseks, et ELi ja riikide kalanduse rahastamine oleks paindlikult suunatud ainult ökoloogiliselt, majanduslikult ja sotsiaalselt jätkusuutlikule kalandusele tuginevasse tegevusse ning meetmetesse;

93.

märgib, et ebaseaduslik, teatamata ja reguleerimata kalapüük on kõlvatu konkurentsi vorm, mis kahjustab tõsiselt kõiki Euroopa kalureid, kes järgivad ühenduse, siseriiklikke ja kolmandate riikide õigusakte ning tegutsevad vastutustundlikult;

94.

tuletab meelde, et ebaseaduslik, teatamata ja reguleerimata kalapüük häirib kalandusturu ausat toimimist ja ohustab ökosüsteemide tasakaalu;

95.

kannustab ELi tunnistama oma vastutust maailma suurima kalaimportijana ja kalaturuna ning võtma endale juhtrolli ebaseadusliku kalapüügi ülemaailmse probleemi lahendamisel, kasutades kõiki olemasolevaid võimalusi, et viia võitlus ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastu rahvusvahelise tegevuskava prioriteetide hulka, arvestades sellest tulenevat tõsist keskkonnakahju, sealhulgas mere ökosüsteemide vastupanu nõrgenemine kliimamuutuste mõjudele, ning ohtu toiduainetega kindlustatusele;

Ühenduse kalalaevastike haldamine

96.

rõhutab, et ühise kalanduspoliitika reformi raames tuleb leida lahendusi, mis tagaksid püsiva ja alalise tasakaalu kalavarude ja laevastiku püügivõimsuse vahel;

97.

kordab veel kord, kui oluline on kohandada laevastiku püügivõimsus olemasolevate kalavarudega, kuid toonitab, et komisjon ja liikmesriigid peaksid määratlema tegeliku liigse püügivõimsuse, tehes kindlaks need laevastikud, mis on oma praeguste püügivõimalustega võrreldes liiga suured;

98.

toetab erinevat lähenemist avamerekalandusele jt sektoritele, mille struktuur ja äripotentsiaal on võrreldavamad muu majandustegevusega, ning teiselt poolt väikesemahulisele kalandusele, millel on tihedam seos rannikualade ja konkreetsete turgudega, madalam toodangumaht aluse kohta ning erinev kulu- ja tööhõivestruktuur;

99.

toetab väikesemahulise kalapüügi ja tööstusliku kalapüügi mõistete uut määratlemist ning mõistetele aluseks olevate kategooriate suuremat paindlikkust, et neid saaks paremini kohandada ühenduse kalandussektori mitmekesisele olemusele; nõuab seetõttu, et komisjon viiks läbi üksikasjaliku ja põhjaliku uuringu ühenduse praeguse laevastiku suuruse, omaduste ja paigutuse kohta, ning et kategooriad määratletaks usaldusväärsete kriteeriumide alusel, nii et ei saaks esineda diskrimineerimist sarnaste laevastike või samades vetes tegutsevate eri liikmesriikide laevastike vahel;

100.

kutsub komisjoni üles selgelt määratlema liigset püügivõimsust; peab vajalikuks teha kindlaks liigse püügivõimsuse põhjused ja eelkõige püügivõimsuse majanduslikud hoovad ning uurida võimalikke seoseid turupoliitikaga, arvestades, et mõningatel juhtudel võivad turujõud olla peamiseks arvestatavaks kriteeriumiks; on veendunud, et ühenduse laevastiku määratlemise kriteeriumid ei tohiks piirduda lihtsate numbriliste parameetritega ning peaksid sisaldama iga piirkonna jaoks diferentseeritud kaalutegureid, andes tulemuseks ühtse ja paindliku mudeli, mis oleks võimeline adekvaatselt reageerima kõikidele erinevatele olukordadele ühenduse laevastikus;

101.

on arvamusel, et praegune Euroopa Kalandusfond ja kalandussektorile suunatud tulevased struktuurifondid peavad jätkama laevastiku uuendamise ja ajakohastamise toetamist, eelkõige seoses väikesemahulise ranna- ja kalapüügiga, kuna selle toetuse aluseks on ohutuse (mis vähendab tööõnnetusi), hügieeni ja mugavuse kriteeriumid ning keskkonnakaitse, kütusesäästu ja muud kriteeriumid, mis ei hõlma asjaomaste laevastike püügivõimsuse suurendamist;

102.

on veendunud, et kalalaevastike toetamise poliitikas tuleks arvesse võtta selliseid tulemuspõhiseid kriteeriume nagu heade keskkonnasõbralike püügitavade arendamine, eeskirju järgiva kalanduskultuuri austamine ja korraldusskeemide (tootjate ühendused) rakendamine;

103.

pooldab lammutusfondi loomist, mis lahendaks tõhusalt ja lühiajaliselt liigse püügivõimsuse probleemid, vastavalt eeskirjadele, mis hoiaksid ära, et liikmesriigid saaksid selle kasutamist blokeerida;

104.

on seisukohal, et pikas perspektiivis peaks kalalaevastik olema võimeline end ise rahastama ja säilitama konkurentsivõime liberaliseeritud kalandustoodete turul, kuid rõhutab, et see saab toimuda vaid sellise ühise kalanduspoliitika raames, mille kalanduse haldusmudel võimaldab ettevõtete tasuvust;

Vesiviljelus ja töödeldud tooted

105.

on veendunud, et tugev ja kvaliteetne vesiviljelussektor, mis on keskkondlikult jätkusuutlik, võib hoogustada kasvu sellega seotud sektorites ning edendada arengut ranna-, avamere- ja maapiirkondades, tuues ühtlasi märkimisväärset kasu tarbijatele ökoloogiliselt toodetud ja kvaliteetsete toidu näol;

106.

on seisukohal, et ühenduse vesiviljeluse kaitset ja konkurentsivõimet tuleks parandada, toetades jätkuvalt ja olulisel määral teadustegevust ja tehnoloogilist arengut, koostades rannaalade ja vesikondade planeeringuid nii, et lihtsustada juurdepääsu neile aladele, ning arvestades vesiviljeluse erivajadustega ELi turupoliitikas; tunnistab turusekkumise süsteemi alusel loodud tootjaorganisatsioonide tähtsat rolli ning nõuab, et komisjon tegeleks nende eeskirjade osas konkreetselt vesiviljelussektori erivajaduste ja nõudmistega;

107.

on seisukohal, et vesiviljeluse säästev areng nõuab keskkonnahoidlikke tootmismeetodeid, sealhulgas säästlikke söödaallikaid, et vältida selliseid probleeme nagu vee eutrofeerumine, ning edendada kõrgema kvaliteediga toodete tootmist parandatud tervishoiustandardite ja orgaanilise vesiviljeluse ja loomade heaolu kõrgete standardite kehtestamise ning kõrgetasemelise tarbijakaitse kaudu; rõhutab, kui tähtis on kaasata stiimuleid orgaaniliseks vesiviljeluseks ning jõupingutusi vesiviljelusettevõtete tõhususe tõstmiseks;

108.

peab vesiviljelust ühise kalanduspoliitika lahutamatuks osaks, millel on püügi alasektori suhtes täiendav roll, eriti seoses kalaliikidele vajalike toiduvarude kättesaadavuse, liikide kasutatavuse ja taastamisega, eelkõige nende liikide puhul, mis kannatavad looduses enim ülepüügi all;

109.

nõuab, et toetataks investeeringuid kalakasvatuse uutesse tehnoloogiatesse, sh intensiivsetesse süsteemidesse, mis võimaldavad vee taaskasutust, kalakasvatusse kalda lähedal merevees ja magevees, samuti majanduslikult kasulike uute liikide kasvatust ja madalama keskkonnamõjuga sööda tootmist käsitlevatesse uuringutesse, toetades esmajärjekorras keskkonnasäästlikkuse parandamist; tunnistab mere vesiviljeluse mahupotentsiaali ja nõuab komisjonilt, et ta uuriks erimehhanisme sellise kaldalähedase merevee-kalakasvatuse arendamise toetamiseks;

110.

peab vajalikuks kehtestada eeskirjad, millega kehtestatakse head turutavad (toodete kvaliteedi kontroll, tarbijakaitse, tollimaksud) ning aus konkurents väljastpoolt ELi pärinevate kalandustoodete, välja arvatud kolmandate osapooltega sõlmitud ELi kokkulepetes sisalduvate normidega hõlmatud toodete osas;

111.

peab väga oluliseks, et kui laevastikule määratakse kalavarude taastamise eesmärgil bioloogilised puhkeajad, tuleks asjakohaselt arvesse võtta konservitööstust, juhul kui nende meetmetega hõlmatud liikidele ei ole muid tarneallikaid;

112.

kutsub komisjoni üles esitama nõukogule ja Euroopa Parlamendile ettepanekuid, millega edendataks uuringuid leidmaks vesiviljeluse uusi liike, eelkõige taimtoidulisi liike, millel on kõrge kvaliteet ja lisandväärtus, ning edendama teadustegevust ja üleeuroopalist heade tavade vahetust seoses selliste liikide ja vastavate tootmis- ja turustusmeetoditega, et lahendada keskkonnaprobleeme ja kindlustada parem konkurentsivõime muude uuendtoitude puhul;

113.

rõhutab vesiviljelusettevõtete rahastamise olulisust, sõltumata nende suurusest, võttes peamise kriteeriumina arvesse nende panust rannikuelu sotsiaalsesse ja majandusarengusse;

Turud ja kala turustamine

114.

jagab sektori poolt väljendatud kaebusi kalandus- ja vesiviljelustoodete ühise turukorralduse reformi seostamise pärast ühise kalanduspoliitika reformi protsessiga, vastupidiselt sellele, mis toimus kalanduse kontrollipoliitika puhul, mis tähendab tõenäoliselt seda, et tuleb oodata aastani 2013, et ühenduse ettevõtjatel oleks uus raamistik, mis aitaks neil oma tegevuse tasuvust võimalikult suurendada; loodab, et komisjon esitab viivitamata teatise kehtiva ühise turukorralduse tuleviku kohta;

115.

peab vajalikuks kalandustoodete turu ühise korralduse kiiret kaugeleulatuvat läbivaatamist, et edendada selle panust sissetulekute kindlustamisse kõnealuses sektoris, tagades turu stabiilsuse, parandades kalandustoodete turustamist ja suurendades loodud lisandväärtust;

116.

rõhutab vajadust luua mehhanismid, millega edendatakse pakkumiste kontsentreerumist, eelkõige luues ja taaselustades tootjaorganisatsioone;

117.

nõuab lisaks uuringu teostamist, milles analüüsitaks põhjalikult nõudluse koondumise üldist olukorda kalandustoodete turul, et teha kindlaks, kas on turustrateegiaid, mis rikuvad konkurentsieeskirju ja mille tulemusel langeb enamiku liikide hind;

118.

peab vajalikuks luua turusekkumise mehhanismid, eelkõige kalapüügis, kus kasutatakse ülekantavatel kalapüügiõigustel põhinevat haldusmudelit, et vältida püügiõiguste liigset koondumist piiratud arvu ettevõtjate kätte (kaitseklauslid), kuna kui selline olukord esineks liikmesriigis, võiks see ohustada väikesemahulise laevastiku elujõulisust, ning kui sellega oleksid seotud mitmed liikmesriigid, võiks see ohustada sektori jätkusuutlikust mõnes nendest liikmesriikidest;

119.

palub samuti, et komisjon analüüsiks tulevastes kalavarude taastamis- ja majandamiskavades mõju ja tagajärgi, mida võib kaasa tuua püügi vähendamine Euroopa turul ja sellest tulenev asendustoodete sissetoomine kolmandatest riikidest, et leevendada toodete puudumist turul;

120.

toonitab, et on vaja tagada ühise kaubanduspoliitika kooskõla ühise kalanduspoliitika eesmärkidega, tagamaks seda, et uued ELi järeleandmised (mitmepoolsed, piirkondlikud või kahepoolsed) kalandus- ja vesiviljelustoodete tariifsete ning mittetariifsete kaitsemehhanismide osas ei tühistaks ega ohustaks jõupingutusi, mida tehakse selle nimel, et tagada ühenduse toodetele piisavalt tasuvad turustusvõimalused;

121.

on seisukohal, et tuleks teha kõik võimalik selleks, et mitte suurendada ELi juba niigi väga suurt sõltuvust kolmandate riikide impordist kalandus- ja vesiviljelustoodete osas;

122.

peab vajalikuks, et EL tagaks ühenduse kalandustoodete, näiteks kalakonservide ja vesiviljelustoodete propageerimist väljaspool liitu, soodustades eelkõige nende sertifitseerimist ja rahastades nende tutvustamist rahvusvahelistel võistlustel ja messidel;

Välissuhted

123.

on seisukohal, et eesmärk, millest peaks juhinduma ühise kalanduspoliitika välistegevus, on kaitsta ühenduse kalandushuve vastavalt ELi välispoliitikale;

124.

on seisukohal, et ühendus peaks olema tugevamalt esindatud piirkondlikes kalandusorganisatsioones, FAOs, ÜROs ja muudes rahvusvahelistes organisatsioonides, et edendada rahvusvahelise kalanduse jätkusuutlikku juhtimist, võidelda ebaseadusliku kalapüügi vastu, tagada mere ökosüsteemide parem kaitse ning kindlustada kalandustegevuse tulevik;

125.

on seisukohal, et tuleb välja töötada skeemid keskkonnasäästlikest ja sotsiaalselt õiglastest allikatest pärinevate kalandustoodete propageerimiseks nii Euroopa Liidus kui väljaspool;

126.

nõuab, et ÜRO mereõiguse konventsiooni kohaselt peaks EL kiitma heaks kalavarudele juurdepääsu kolmanda riigi vetes vaid siis, kui on teaduslikult näidatud, et seal on varude ülejääk, mida selle kolmanda riigi kalurid ei suuda välja püüda, ning et seda ülejääki on võimalik püüda säästlikult, täites vähemalt samu standardeid, mis kehtivad ELis (püügivahendite selektiivsus jne);

127.

on seisukohal, et uutele kalanduskokkulepetele kolmandate riikidega tuleks anda üldine hinnang Euroopa parlamendi kehtestatud kriteeriumide põhjal; on seisukohal, et nende kriteeriumide otstarve on saavutada tasakaal majanduslike huvide ja jätkusuutliku kalanduse vahel, tugevdades meie partnerite suutlikkust tagada oma vetes säästev kalapüük ja aidates sellega kaasa kalandussektori haldamise parandamisele väljaspool ELi, edendades kohalikku tööhõivet sektoris ning hoides ülal Euroopa Liidu kui ülemaailmse inimõiguste ja demokraatia kaitsja usaldusväärsust kooskõlas ELi välispoliitikaga;

128.

nõuab ka, et kalandusalastes partnerluslepingutes ette nähtud rahalise hüvitamiskorra puhul oleks eelarve suurema läbipaistvuse huvides selgelt eristatud kaubandusliku aspektiga seotud osa ja kolmandate riikidega tehtava kalandusalase arengukoostöö osa;

129.

on arvamusel, et partnerluslepingud peaksid soodustama töökohtade loomist kolmandates riikides, vähendama vaesusetaset, arendama sektori jaoks tugistruktuure (kalasadamad, kala ladustamis- ja töötlemisrajatised jne) ja seeläbi vähendama Euroopa Liitu sisserändajate arvu;

130.

usub, et kolmandate riikidega sõlmitud kokkulepete alusel antavat rahalist toetust tuleks kasutada nendes riikides kalandussektori edendamiseks ja arendamiseks, kas rahastamise kohustusliku suunamise kaudu infrastruktuuri (kalasadamad, ladustamis-, kalatöötlemisrajatised jne) ehitamisesse või tegevusvahendite (laevad, püügivahendid jne) andmise kaudu, et kalandustegevust saaks vastutustundlikult ja säästlikult teostada;

131.

on veendunud, et kalandusalaste partnerluslepingute üle tuleb läbi rääkida kindlatel teaduslikel alustel, ning on seisukohal, et muude vajalike arengute puhul tuleb läbirääkimiste protsessi kaasata kõik tehnilised meetmed ja parandada märkimisväärselt lepingus sisalduvate sätete täitmismehhanisme;

132.

nõuab, et asjaomase sektoriga konsulteeritaks läbirääkimiste protsessi käigus ning et kaugsõidu piirkondlikud nõuandekomisjonid osaleksid vaatlejatena lepingutes sätestatud ühiskomisjonides;

133.

on arvamusel, et olukorra kasvav keerukus, vajadus lepinguid tõhusamalt jälgida ja asjakohasest osalemisest piirkondlikes kalastusorganisatsioonides tulenevate ülesannete suurenemine nõuab merendus- ja kalandusasjade peadirektoraadi inimressursside ja tehniliste vahendite suurendamist ning seda, et tuleks uurida tegevjuhtimise võimalikku detsentraliseerimist liikmesriikidesse;

Integreeritud merenduspoliitika

134.

on seisukohal, et ühine kalanduspoliitika nõuab globaalset lähenemist kalavarude majandamisele ning seda tuleks kooskõlastada keskkonna- ja arengupoliitika ning integreeritud merenduspoliitikaga;

135.

peab õnnestumiseks, et Euroopa Komisjon on seadnud üheks oma prioriteediks integreeritud merenduspoliitika ning rõhutab, et ökosüsteemil põhinev uus lähenemisviis loob integreeritud merenduspoliitika ja ühise kalanduspoliitika vahele otsese ja esmatähtsa seose;

136.

on veendunud, et püügitegevus tuleks sobivalt integreerida ja struktureerida laiemasse konteksti, mis hõlmab selliseid merendustegevusi nagu meretransport, mereturism, avamere tuulepargid ja vesiviljelus, ning see tuleks kaasata merendustegevuse klastritesse;

137.

juhib tähelepanu asjaolule, et kalandus on üks ökosüsteeme enim mõjutav majandustegevus, kuna ta saab nendest märkimisväärseid ressursse ning seda mõjutab enim kõnealustes ökosüsteemides toimuv muu tegevus, näiteks turism, meretransport ja rannikualade linnaarendus;

138.

on veendunud, et ühise kalanduspoliitika tegelik lõimimine integreeritud merenduspoliitikasse nõuab poliitilist tahet ning riiklike, piirkondlike ja kohalike kalandusorganite valmidust võtta vajalikke kohustusi; rõhutab, et pidades silmas ühise kalanduspoliitika eesmärke, kuid tunnistades samas vajadust merekeskkonda mõjutavate eri poliitikameetmete vahelise kooskõlastatuse järele, ei tohiks ühist kalanduspoliitikat allutada muudele, vahepeal kavandatud ühenduse poliitikameetmetele; on vastupidi seisukohal, et need hilisemad poliitikameetmed peavad kindlustama ja hõlmama kalanduspoliitika eesmärke;

139.

rõhutab vajadust eraldada integreeritud merenduspoliitika jaoks piisavad rahalised vahendid ning kinnitab põhimõtet, et uued prioriteedid peavad vastama uuele rahastamisele; ei nõustu sellega, et integreeritud merenduspoliitikat tuleks rahastada Euroopa Kalandusfondist;

140.

on seisukohal, et süstemaatiliselt tuleb rakendada nõuetekohast Euroopa mereala ruumilist planeerimist ning luua tuleks biogeograafilised alad, et kaitsta kõige ohustatumaid mere ökosüsteeme; tuletab sellega seoses meelde, et väikesemahuline kalapüük, merevesiviljelus ning karpide ja vähiliste püük toimub peamiselt kõige haavatavamates ökosüsteemides, kuna need on rannikule kõige lähemal, mistõttu vastasmõju on veelgi otsesem ja kohesem;

141.

märgib, et komisjon tunnistab rohelises raamatus, et kaheteistkümne-meremiili-säte on üldiselt hästi toiminud ning et järelikult üks vähestest valdkondadest, kus ühine kalanduspoliitika on olnud suhteliselt edukas, on selline, kus kontroll on olnud liikmesriikide käes; nõuab seetõttu, et nimetatud põhimõte oleks alaline;

*

* *

142.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Regioonide Komiteele ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele, kalanduse ja vesiviljeluse nõuandekomiteele, piirkondlikele nõuandekomisjonidele, kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomiteele, merekalapüügi alase valdkondliku sotsiaaldialoogi komiteele ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.


(1)  EÜT L 358, 31.12.2002, lk 59.

(2)  EÜT C 271 E, 7.11.2002, lk 67.

(3)  ELT L 164, 25.6.2008, lk 19.

(4)  Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0009.

(5)  ELT C 247 E, 15.10.2009, lk 1.

(6)  ELT C 187 E, 24.7.2008, lk 228.

(7)  ELT C 68 E, 21.3.2009, lk 26.

(8)  Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0317.

(9)  ELT C 305 E, 14.12.2006, lk 155.

(10)  Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0065.

(11)  ELT C 157 E, 6.7.2006, lk 324.

(12)  ELT C 300 E, 9.12.2006, lk 504.

(13)  ELT C 286 E, 23.11.2006, lk 519.

(14)  ELT C 306 E, 15.12.2006, lk 417.

(15)  ELT L 286, 29.10.2008, lk 1.

(16)  ELT L 286, 29.10.2008, lk 33.

(17)  ELT L 343, 22.12.2009, lk 1.

(18)  ELT C 304 E, 1.12.2005, lk 258.

(19)  ELT C 287 E, 29.11.2007, lk 502.

(20)  Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0245.

(21)  ELT C 247 E, 15.10.2009, lk 87.

(22)  Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0255.

(23)  ELT C 305 E, 18.12.2008, lk 271.

(24)  ELT C 305 E, 14.12.2006, lk 233.

(25)  Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0373.

(26)  ELT C 175 E, 10.7.2008, lk 531.

(27)  Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0382.

(28)  Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0042.

(29)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2009)0089.

(30)  Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0583.


Top