14.12.2010

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 339/49

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse gaasivarustuse kindluse tagamise meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2004/67/EÜ”

KOM(2009) 363 lõplik – 2009/0108 (COD)

(2010/C 339/11)

Raportöör: Sergio Ernesto SANTILLÁN CABEZA

4. septembril 2009 otsustas Euroopa Liidu Nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 95 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse gaasivarustuse kindluse tagamise meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2004/67/EÜ

KOM(2009) 363 lõplik.

Komitee juhatus tegi 29. septembril 2009 käesoleva arvamuse koostamise ülesandeks transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioonile.

Arvestades töö kiireloomulisust, määras komitee täiskogu 459. istungjärgul 20.–21. jaanuaril 2010 (20. jaanuari istungil) pearaportööriks Sergio Ernesto Santillán Cabeza ja võttis vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 173, erapooletuks jäi 4 liiget.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1   Kehtivate eeskirjade asendamine uutega, et tagada maagaasitarned, moodustab osa erakorraliste meetmete paketist, mis võetakse vastu gaasitarnehäirete tõsiste tagajärgede vältimiseks.

1.2   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee avaldab poolehoidu määruse ettepanekule, millega tagatakse maagaasitarned Euroopa Liidus.

1.3   Maagaasitarnete kindluse tagamise meetmeid käsitleva direktiivi 2004/67/EÜ (1) asendamiseks valitud õigusakt on sobiv, sest see võimaldab eeskirju rakendada kiiremini ja ühtlasemalt. Kõnealuse probleemi kiireloomulisus ja tõsidus nõuab, et vastutavad ametiisikud rakendaksid võimalikult kiiresti meetmeid, et vältida tarnehäireid.

1.4   Komitee toob ettepanekust positiivsena esile vastutavate ametiisikute poolt võetavate meetmete kindlaksmääramise (infrastruktuurid, ennetavad meetmed ja hädaolukorra lahendamise kavad kriisiolukordadeks), millega piiratakse 2004. aasta direktiivis sätestatud otsustusõigust.

1.5   Kuna pädevuste jagamine ei ole komisjoni ettepanekus piisavalt selgelt määratletud, soovitab komitee piiritleda täpselt pädevused, mis antakse ametiasutustele (komisjon ja riikide pädevad asutused), ettevõtetele ja eraorganisatsioonidele.

1.6   Komitee juhib tähelepanu tarbija õigustele, mida ettepanekus ei ole piisavalt käsitletud, seoses järgmiste aspektidega: meetmete mõju hindadele, mõistete „kodutarbija” ja „kaitstud tarbija” täpsustamine, tarbija õigus teabele hädaolukorras jne.

1.7   Nagu punktis 5.3 märgitud, on vaja kehtestada sanktsioonid liikmesriikidele, kes ei täida gaasivarustuse kindlusega seotud kohustusi.

1.8   Komitee nõuab, et gaasi kodutarbijatele ja väiketarbijatele nähtaks hädaolukorras ette erikaitse.

1.9   Komitee arvates peaksid eranditult kõik teenuseosutajad kandma sama suurt vastutust tarne tagamise ees vastavalt oma tarnemahtudele.

1.10   Alternatiivsete gaasitorustike projektid (nagu Nord Stream või Nabucco) pakuvad keskpikas ja pikas perspektiivis püsivaid lahendusi, kuid enne kui määruse ettepanekus sätestatud meetmed täielikult kehtima hakkavad, on vaja võtta ennetavaid meetmeid, et vältida 2009. aasta jaanuaris tekkinud kriisi kordumist.

1.11   Komitee rõhutab, kui oluline on viia võimalikult kiiresti ellu kolmandas energiapaketis sätestatud meetmed, sealhulgas riiklike energia tegevuskavade kehtestamine energiavaesusega võitlemiseks, reguleerivate asutuste sõltumatuse tagamine ja haavatavate tarbijate kaitse.

1.12   Komitee soovitab algatada arutelu energiaturu liberaliseerimise üle, mis on seni olnud ELi keskne poliitika, sest see ei ole suutnud saavutada soovitud eesmärki mitmekesistada tarneallikaid ja kindlustada energiavarustus. Lisaks on liberaliseerimine põhjustanud paljude kvalifitseeritud töökohtade kadumist.

1.13   Tuleb rõhutada, et määruse ettepaneku, nagu ka muude heakskiidetud meetmete tõhusus sõltub peamiselt ELi liikmesriikide vahelisest solidaarsusest ja koostöötahtest.

1.14   Samuti on oluline tugevdada komisjoni volitusi kooskõlastada meetmeid hädaolukorras, vältides ühepoolseid otsuseid, mis nõrgendavad ELi suutlikkust kolmandate riikide ees.

2.   Määruse ettepaneku taust

2.1   Kogu ELis tarbitavast energiast moodustab gaas veerandi, millest 58 % imporditakse. Sellest omakorda 42 % pärineb Venemaalt. Ligi 80 % Venemaalt Euroopasse imporditud gaasist tuleb läbi Ukraina (300–350 miljonit kuupmeetrit päevas). Kaheksa uue Ida-Euroopa liikmesriigi seas on sõltuvus Venemaa gaasist keskmiselt 77 % (Komisjoni talituste töödokument SEK(2009) 977 lõplik). Arvestades suurt sõltuvust välistest tarneallikatest, on gaasivarustuse kindlus juba aastaid olnud ELis mureküsimuseks ning seepärast kehtestati ka 2004. aasta direktiiv (1). 2006. aastal viis Venemaa Gazpromi ja Ukraina Naftogazi tüli lühiajaliste tarnehäireteni.

2.2   Komisjon avaldas 13. novembril 2008 teatise (KOM(2008) 769) 2004. aasta direktiivi rakendamise kohta, märkides ära vajaduse muudatuste järele.

2.3   1. jaanuaril 2009 keset südatalve katkestas Gazprom taas Ukrainat läbivad gaasitarned, põhjustades nii tõsiseid probleeme 18-s Euroopa riigis. Kuigi algselt oli tegemist kaubandustüliga gaasi hinna osas, muutus selle tõsiste tagajärgede tõttu ja seetõttu, et olukord puudutas paljusid ELi liikmesriike, vajalikuks Euroopa Komisjoni aktiivne sekkumine. Tüli lahenes kokkuleppe sõlmimisega 19. jaanuaril 2009 asjaomase kahe ettevõtte vahel, kuid selle kestus, põhjustatud suur kahju ja Euroopa suur sõltuvus Venemaa gaasist panid häirekellad lööma.

2.4   Pärast energiaalast tippkohtumist („Maagaas Euroopa jaoks: julgeolek ja partnerlus”, Sofia, aprill 2009), kus kohtusid Kaspia mere, Kesk-Aasia, Musta mere, Balkani ja ELi riigid ning USA ja Venemaa, püüab käesoleva arvamuse teemaks olev määruse ettepanek pakkuda lahendusi leitud probleemidele, nagu puudulik kooskõlastamine liikmesriikide vahel ning eri vastutajate kohustuste ebapiisav kindlaksmääramine. Seepärast on osaliste muudatuste sisseviimise asemel õigustatult otsustatud asendada 2004. aasta direktiiv täielikult uue õigusaktiga.

3.   Määruse ettepaneku sisu

3.1   Vastutus gaasivarustuse kindluse eest

3.1.1   Gaasivarustuse kindluse tagavad vastavates vastutusalades maagaasiettevõtjad, liikmesriikide pädevad asutused, gaasi tööstustarbijad ja komisjon (artikli 3 lõige 1). Nad kõik peavad tegema tihedat koostööd.

3.1.2   Kaheteistkümne kuu jooksul pärast määruse jõustumist peab iga liikmesriigi pädev asutus pärast konsultatsioone sidusrühmadega ja teabevahetust teiste riiklike asutuste ja komisjoniga kehtestama ennetava tegevuskava ja hädaolukorra lahendamise kava. Komisjon, olles pidanud nõu maagaasi ülekandesüsteemi haldurite Euroopa võrgustiku (ENTSO-G) ja Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööametiga (ACER), võib soovitada piirkondliku ühiskava kehtestamist.

3.1.3   Gaasivarustuse kindluse tagamise meetmed peavad olema selgelt määratletud, läbipaistvad, proportsionaalsed, mittediskrimineerivad ja kontrollitavad ega tohi moonutada põhjendamatult konkurentsi ega siseturu toimimist (artikli 3 lõige 5).

3.2   Ennetav tegevuskava

3.2.1   Ennetav tegevuskava peab sisaldama infrastruktuuri meetmeid, riskihindamist, meetmeid väljaselgitatud riskide kõrvaldamiseks ja teavet avalike teenuste osutamise asjakohaste kohustuste kohta. Ennetavat tegevuskava ajakohastatakse iga kahe aasta tagant (artikkel 5).

3.2.2   Gaasitarnete infrastruktuur. Suurima gaasitarnete infrastruktuuri häire korral tuleb tagada, et allesjäänud infrastruktuuri võimsus oleks selline, et on võimalik tarnida vajalikul hulgal gaasi, et rahuldada gaasi kogunõudlus arvestuspiirkonnas 60-päevasel, erandlikult kõrge gaasinõudlusega ajavahemikul statistiliste andmete kohaselt viimaste aastate kõige külmemal ajal (artikli 6 lõige 1). N-1 näitajaga kirjeldatakse gaasiinfrastruktuuri suutlikkust tarnida suurima infrastruktuuri häire korral piisavalt gaasi, et rahuldada arvestuspiirkonnas suurim gaasinõudlus (ettepaneku I lisa).

3.2.3   Meetmed gaasivarustuse tagamiseks. Pädev asutus peab tagama gaasitarned riigi poolt kaitstud tarbijatele (kodutarbijad, koolid, haiglad jne), vältides diskrimineerimist ja põhjendamatu koorma panemist uutele või väikestele ettevõtetele (artikkel 7).

3.2.4   Riskihindamine. Riskihindamine on asutustele kohustuslik vastavalt teatud kriteeriumidele (artikkel 8).

3.3   Hädaolukorra lahendamise kava ja kriisitasemed

3.3.1   Ettepanekus määratakse üksikasjalikult kava sisu (muu hulgas kõigi vastutajate ülesanded, kriisi korral järgitav kord, liikmesriikide koostöö mehhanismid jne). Kava põhineb kolmel kriisitasemel, mis on määratletud vastavalt ohu tõsidusele: varajane hoiatamine, häireolukord ja hädaolukord (artikli 9 lõiked 1 ja 2).

3.3.2   Komisjoni volitused on suured, sest komisjon kontrollib, „kas hädaolukorra väljakuulutamine on õigustatud ning kas sellega ei koormata põhjendamatult maagaasiettevõtjaid ega siseturu toimimist”. Komisjon võib lisaks paluda pädeval asutusel meetmeid muuta ja isegi tühistada, juhul kui kõnealune meede oleks põhjendamatult koormav või õigustamatu (artikli 9 lõige 6).

3.3.3   Komisjon võib välja kuulutada Euroopa Ühenduse hädaolukorra (muu hulgas) ühe pädeva asutuse taotlusel, määrates meetme geograafilise kohaldamisala. Komisjoni põhiülesanne on kooskõlastada pädevate asutuste meetmeid. Teda abistab seejuures gaasi koordineerimisrühm (artikli 10 lõige 1).

3.4   Gaasi koordineerimisrühm

3.4.1   Gaasi koordineerimisrühm loodi 2004. aasta direktiiviga ning sellesse kuuluvad pädevate asutuste, Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööameti ja maagaasi ülekandesüsteemi haldurite Euroopa võrgustiku esindajad ning „asjaomase tööstusharu ja asjakohaste tarbijate esinduskogud”. Komisjon otsustab rühma koosseisu ja juhatab seda (artikkel 11).

3.4.2   Koordineerimisrühma ülesanne on aidata komisjonil ellu viia määruses sätestatud meetmeid.

3.5   Teabevahetus

3.5.1   Riigi hädaolukorras peab pädevale asutusele olema iga päev kättesaadav teave igatunniste gaasikoguste kohta kõigis piiriülestes sisse- ja väljavoolukohtades ning Euroopa Ühenduse hädaolukorras võib komisjon küsida pädevalt asutuselt teavet mitmete aspektide kohta, sealhulgas pädeva asutuse käsutuses olevat mis tahes teavet (artikli 12 lõiked 1 ja 5).

3.5.2   Komisjoni tuleb teavitada ka kolmandate riikidega sõlmitud valitsustevahelistest lepingutest ja tarnelepingutest (artikli 12 lõige 6). Sätestatakse ka aastaaruannete avaldamine (artikkel 13).

4.   Üldised märkused

4.1   2004. aasta direktiivi asendamine uue õigusaktiga on osa meetmete paketist, mis võetakse vastu, et tagada gaasivarustuse kindlus, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/73/EÜ, mis käsitleb maagaasi siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/55/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 713/2009, millega luuakse Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööamet, ning energia siseturu kolmas pakett (2). Kõigi nende meetmete range ja täpne järgimine on ülioluline.

4.2   Komitee tervitab määruse ettepanekut, mille vastuvõtmine on kirjeldatud sündmusi arvestades vältimatu. Mis puudutab aga õigusakti liiki, siis peab komitee õigeks määruse kasutamist, sest seeläbi saab meetmeid kiiresti ellu viia ja kohaldamine on ühtlane.

4.3   Komitee kiidab heaks, et ettepanekuga suurendatakse märkimisväärselt kooskõlastamist hädaolukorras ja piiratakse praegu kehtivat otsustusõigust. Positiivne on, et ettepanekuga suurendatakse komisjoni volitusi.

4.4   Samuti hindab komitee positiivseks kavade ja meetmete üksikasjalikku määramist eri kriitiliste olukordade tarbeks, märkides, et nende järgimiseks vajavad vastutavad asutused palju inim- ja materiaalseid ressursse.

4.5   Veel üks kiiduväärt aspekt on eri vastutavate asutuste kohustuste täpsustamine infrastruktuuride osas, võttes aluseks konkreetse ohu (n-1 põhimõte). Samal ajal tuleb esile tuua suured kulud, mida tekitavad mõnele asjaomasele liikmesriigile infrastruktuurid, mis määrust täites tuleb ehitada.

5.   Konkreetsed märkused

5.1   Komitee leiab, et artikli 3 lõikes 1 nimetatud ametiasutuste kohustused ja pädevus tuleb eristada ettevõtete ja eraõiguslike asutuste omadest. Seepärast soovitab komitee kasutada uut sõnastust, mis täpsustaks järgmist.

—	Gaasivarustuse kindluse tagavad vastavates vastutusalades liikmesriikide pädevad asutused ja komisjon.

—	Maagaasiettevõtjad ja gaasi tööstustarbijad peavad tegema koostööd ja kohaldama vastutavate ametiasutuste vastu võetud meetmeid.

5.2   Komitee leiab, et määruse ettepanekus (ja selle rakendamisel liikmesriikides) tuleb põhjalikumalt arvestada tarbija õigustega vähemalt mõnes järgmises valdkonnas.

a)	Hind. Kuna kõnealuste meetmete kulud võivad jääda hindade tõusu näol täielikult või osaliselt tarbijate kanda, tuleks meenutada, et demokraatlikus ühiskonnas peavad ametiasutused kõnealuses valdkonnas otsuste vastuvõtmisel meeles pidama kasutajate majanduslikke ja sotsiaalseid tingimusi.

b)	Mõistete „kodutarbija” ja „kaitstud tarbija” täpsustamine, sest praegu on neid ettepanekus kirjeldatud pealiskaudselt (18. põhjendus, kus mainitakse koole ja haiglaid). Tuleb lisada üksikasjalikum nimekiri, mis ei pea olema siiski täielik.

c)	Õigus teabele. Tarbijad peavad saama täpset teavet ametiasutuste võetavate meetmete kohta, olukorra prognoositava arengu kohta, asutuste kohta, kuhu neil tuleb pöörduda, jne. Neid aspekte ettepanekus ei mainita.

5.3   Komitee peab vajalikuks tagada see, et vastavalt määruse ettepanekus sätestatule oleksid kõik liikmesriigid 2014. aastaks valmis tagama oma lõpptarbijatele gaasitarned. Selleks tuleb ette näha või luua n-1 võrk või kavandada vajaliku mahuga hoidlad. Liikmesriigid koostavad 2011. ja 2014. aastal aruanded sellele tasemele jõudmiseks võetud meetmete kohta. Juhul kui üks liikmesriik nimetatud tasemele ei jõua, on ülejäänud liikmesriigid vabastatud kohustusest tarneraskuste korral gaasi tarnida.

5.4   Komitee arvates tuleks kodutarbijatele ja väiketarbijatele anda tarnehäirete korral erikaitse. Selleks peavad kõik liikmesriigid võtma endale kohustuse tagada gaasivarustus ja küte vastavalt kehtivatele normidele.

5.5   Komitee leiab, et tarneraskuste korral peavad kõik gaasiga varustajad olema võrdselt kohustatud võtma vajalikke erakorralisi meetmeid. Vaid nii saab pikas perspektiivis tagada ELi gaasiturul õiglase ja mittediskrimineeriva konkurentsi. Euroopa Komisjoni ettepanekus sätestatud erandid uutele või väikestele ettevõtetele (artikli 7 lõige 3) tuleks välja jätta.

5.6   Käimas on alternatiivsete gaasitorustike projektid, mis pakuvad keskpikas ja pikas perspektiivis püsivaid lahendusi. 5. novembril 2009 andsid Rootsi ja Soome valitsus loa (enne oli loa andnud juba Taani valitsus) ehitada gaasitorustik Nord Stream, st kaks paralleelset gaasitoru, mis juhivad gaasi Venemaalt Läänemere kaudu Saksamaale. Torustik on kavas tööle saada 2011.–2012. aastal. Nabucco projekt, mida juhib Austria konsortsium OMV ning mida toetavad EL ja USA, plaanib juhtida gaasi Euroopasse Kaspia mere, Kesk-Aasia ja Lähis-Ida piirkonnast Venemaad läbimata. Ta konkureerib gaasitorustikuga South Stream (Gazprom, ENI), mille kaudu tarnitakse Venemaa gaasi Bulgaariasse ja teistesse Euroopa piirkondadesse. Arvestades, et määruse ettepanekus sätestatud meetmed jõustuvad alles 2011. aastal, väljendab komitee siiski muret gaasivarustuse kindluse üle lähitulevikus, eelkõige talvel. Komitee loodab, et ELi ja liikmesriikide ametiasutused võtavad ennetavaid meetmeid, et vältida 2009. aasta jaanuaris toimunud kriisi sarnaseid olukordi. Üks võimalus, mida võiks kaaluda, on luua kriisiüksus, mis suudaks kiiresti meetmeid võtta.

5.7   Kõnealuse ettepaneku eesmärgiga seoses juhib komitee tähelepanu sellele, kui oluline on 16. novembril 2009 Moskvas allkirjastatud ELi ja Venemaa kokkulepe varajase hoiatamise kohta tarneprobleemide korral ning 18. novembril 2009 Stockholmis toimunud tippkohtumisel kummagi poole väljendatud koostöötahe energiavaldkonnas.

5.8   Energia siseturu kolmandas paketis heaks kiidetud meetmed täiendavad kõnealuses määruse ettepanekus sätestatud meetmeid, seepärast on nende elluviimine oluline. Meetmete hulgas paistavad silma riiklike energia tegevuskavade kehtestamine energiavaesusega võitlemiseks, reguleerivate organite sõltumatus ja haavatavate tarbijate kaitse, keelates tarnekatkestused kriitilistel perioodidel.

5.9   Komitee leiab, et ELi pädevad poliitilised organid peavad gaasituru liberaliseerimise poliitika uuesti läbi vaatama, sest see on vastuolus varustuskindlusega. Evert Faber van der Meulen (ELi uuringute koordinaator, Leideni ülikool), kritiseerib sellega seoses komisjoni nn liberaalset kallutatust ja ütleb, et liberalismi tuleks kaaluda vaid pikaajalise eesmärgina. (Vt „Gas Supply and EU-Russia Relations”). Nagu osa kogemusi on näidanud, ei ole turgude reguleerimise vähendamine toonud kaasa suuremaid investeeringuid puhtasse energiasse ega tarneallikate suuremat mitmekesistamist. Vaadakem Ühendkuningriigi näidet: „Üleskutse teha kannapööre pärast valitsuse kaks aastakümmet kestnud poliitikat, mille tulemusena on loodud üks kõige liberaalsemaid turge, esitati siis, kui Lord Adair Turneri juhitud kliimamuutuste komisjon jõudis järeldusele, et dereguleeritud turud ei too kaasa vajalikke investeeringuid vähe süsihappegaasi tekitavasse energiasse ega mitmekesista tarneallikaid” („U-turn urged on UK energy policy”, Financial Times, 12. oktoober 2009). Samuti on energiasektori liberaliseerimise ja erastamise protsess põhjustanud paljude kvalifitseeritud töökohtade kadumist. Hinnanguliselt on elektrituru liberaliseerimine põhjustanud 15-s vanas ELi liikmesriigis 34 % töökohtade kadumise (näiteks Saksamaal 34 %, Itaalias 40 %, Madalmaades 39 %, Hispaanias 34 %, Rootsis 33 %), samal ajal kui gaasiturul on 12-s liikmesriigis (CZ, DK, DE, ES, IT, LV, LT, HU, AT, PT, SI, FI) vaid nelja aastaga täheldatud töökohtade 12 % kadu (Hermann, C. ja Atzmüller, R. (2008) „Liberalisation and Privatisation of Public Services and the Impact on Employment, Working Conditions and Labour Relations”, Transfer, suvi 2008, kd 14, nr 2, lk 303).

5.10   Komitee märgib, et kõnealuse teema keeruline ja strateegiline olemus asetab liikmesriikide pädevusse kõnealust ettepanekut täiendavate peamiste otsuste tegemise varustuskindluse vallas, nagu otsused seoses transpordivõrkude, taastuvate energiaallikate ja energiasäästuga. 2009. aasta kriis juhtis tähelepanu vajadusele suurendada solidaarsust ja koostööd ELis hädaolukorras. Kõnealune määrus on oluline samm selles suunas, kuid määruse tõhusus oleneb tema rangest elluviimisest ettenähtud tähtaja jooksul.

---

(1)  ELT L 127, 29.4.2004, lk 92.

(2)  ELT L 211, 14.8.2009, lk 94, ELT L 211, 14.8.2009, lk 1.

---