29.5.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 141/37

—

on nõus, et ühise kalanduspoliitika otsustusprotsessi on vaja struktureerida, sealhulgas delegeerida ühenduse õiguse raames teatud tüüpi kalapüügi reguleerimine ja/või haldamine liikmesriikidele, piirkondadele ja valdkonna ettevõtetele;

—

soovitab põhjalikumalt uurida ülekantavate kalapüügiõiguste kehtestamist ning asjakohaste piirangute seadmist. Komitee on aga seisukohal, et individuaalsete kvoodimäärade kehtestamine võib olla üks lahendus, samas kui individuaalsed ülekantavad kvoodid on sektori tasakaalu jaoks ohtlikud;

—

toetab erineva püügikorra kehtestamist väikesemahulisele kalapüügile ning karp- ja koorikloomade püügile, kõnealuste sektorite juurdepääsu säilitamist riiklikule rahastamisele ning kõnealuse laevastiku juhtimise vallas tehtavate konkreetsete otsuste vastuvõtmise lihtsustamist piirkondlikul tasandil. Väikesemahulist rannapüüki ei tohiks seostada mitte laeva pikkusega, vaid arvesse tuleks võtta ka teisi kriteeriume;

—

soovitab hinnata igas kalanduspiirkonnas seda, milline kalanduse juhtimise süsteem sobib kõige paremini asjaomase piirkonna, püütavate liikide ja kalalaevade tüübiga ning kutsub üles täiendavalt uurima püügikvootide juhtimissüsteemi;

—

soovitab reguleerida juurdepääsu avaliku sektori toetustele samal viisil, nagu seda tehakse ühise põllumajanduspoliitika puhul, tuues sisse tingimuslikkuse mõiste;

—

leiab, et EL peab lihtsustama vesiviljelussektori konkurentsivõimelist arengut, sh koostama 2010. aastaks suunised, mis sisaldaksid teavet vesiviljeluse kasvu piirangute kohta piirkondade kaupa, edendama keskkonnahoidlikku kalakasvatust ja toetama Euroopa vesiviljeluse tehnoloogia- ja innovatsiooniplatvormi (EATIP). Samuti rõhutab komitee mereala ruumilise planeerimise, loomatervishoiu programmide, märgistamisstandardite ja sektori haldusmenetluste lihtsustamise olulisust.

Raportöör

:

Ramón Luis Valcárcel Siso (ES/EPP), Murcia autonoomse piirkonna president

1.

leiab, et komisjoni visioon Euroopa kalandusest 2020. aastaks on saavutatav, ning soovib anda täieliku panuse arutellu vajalike reformide üle, et saavutada kõnealune eesmärk võimalikult väheste häiretega töökohas ja võimalikult väheste turumoonutustega. Ühise kalanduspoliitika läbivaatamine ja reform pakuvad ainulaadseid võimalusi käsitleda nii mineviku vajakajäämisi kui ka pakkuda kindlustunnet ja tagatisi tulevikuks. Kalapüügiga tegelevaid kogukondi täielikult kaasates hallatakse paremini kalavarusid, kalalaevastik vastab paremini ressurssidele, kalapüüki reguleeritakse paremini ning majanduslik kasu pakub pikaajaliseks kindluseks vajalikku kaitset;

2.

leiab, et kalandus on elatusvahend paljude Euroopa piirkondade jaoks ning tooraine allikas ühe väga sõltuva töötleva tööstuse haru jaoks. Ühise kalanduspoliitika pikaajalisusest ja reformidest hoolimata ei ole see suutnud lahendada kasvavaid probleeme kalandussektoris, mis peab toime tulema oluliste väljakutsetega: ülepüük, püügimahud, mida ei ole kohandatud olemasolevate varude ega sotsiaalse, keskkonnaalase ja majandusliku säästvuse eesmärgiga, vajadus vähendada laevade energiatarbimist, paljude kalavarude täbar olukord ning suur toetuste hulk, mis on viinud erakordselt haavatava majandusliku olukorrani. Lisaks ohustavad arengumaadega sõlmitavad kalandusalased partnerluslepingud paljudel juhtudel arengumaade toiduga kindlustatust, suurendades ülepüüki ning takistades kohaliku kalatööstuse arengut;

3.

leiab, et uue ühise kalanduspoliitikaga tuleb saavutada üldisem lähenemisviis, integreerides selle merendus- ja keskkonnapoliitikaga ning võttes kasutusele uued vahendid, mille abil tegeleda kulutõhusate valemite toel laevastiku liigse püügivõimsuse visalt püsiva probleemiga. Seepärast on vaja kujundada täpsete eesmärkidega poliitiline raamistik, mis on varustatud keskpikkade ja pikaajaliste otsuste tegemise süsteemiga ning millega detsentraliseeritakse teatud aspektid. Lisaks on vaja parandada kõnealuse majandusharu juhtimist, määratleda jõustamismehhanismid, mis tagavad kõige paremini õigusaktide järgimise, ning edendada sellist tööstusharu, mis on ühise kalanduspoliitika meetmete juhtimisel ja arendamisel pühendunum ja vastutustundlikum;

4.

leiab, et vesiviljelusel on potentsiaal toota tervislikke, ohutuid, säästvaid ja kvaliteetseid tooteid kooskõlas rangete keskkonnanõuetega ning toimib tööhõivet stabiliseeriva tegurina paljudes Euroopa piirkondades, mis sõltuvad suuremal või vähemal määral kalandusest. Euroopa Liit on töötanud kalanduse edendamiseks välja algatusi struktuursete rahastamisvahendite kujul (Kalanduse Arendusrahastu, Euroopa Kalandusfond) ning soodustanud ja rakendanud strateegiaid selle säästvaks arenguks. Kuigi palju on juba saavutatud, on tootmine kasvanud märkimisväärselt vähem kui maailmas keskmiselt ning nüüd seisame me silmitsi selliste väljakutsetega nagu vesiviljeluse integreerimine merendus- ja keskkonnapoliitikasse, selle suunamine keskkonnahoidlike meetodite kasutamise poole säästva kalanduspoliitika raames, konkurentsivõime toetamine, rannikualade integreeritud haldamine, juhtimise parandamine ning loomade tervise ja heaolu tagatiste tugevdamine sarnaselt teiste loomakasvatussektoritega ja kooskõlas rangete tarbijakaitsenõuetega;

5.

leiab, et teemad, millega ühine kalanduspoliitika peab keskpikas perspektiivis tegelema, on maailma rahvaarvu kasv, ELi tulevased laienemised, mere- ja sisevete reostus ja selle mõju ranniku ökosüsteemidele ning kliimamuutused, sest need toovad endaga kaasa kalanduse ja vesiviljeluse juhtimistavade muutumise;

6.

tervitab komisjoni õigeaegset algatust esitada roheline raamat ühise kalanduspoliitika kohta (KOM(2009) 163 lõplik), käivitades nii konsultatsiooniprotsessi, ning samuti komisjoni enesekriitikat seoses ühise kalanduspoliitika teatud aspektide läbikukkumisega, komisjoni ettepanekuid 2012. aastani kehtiva ühise kalanduspoliitika parandamiseks ning arutelu 2013. aastast jõustuva uue ühise kalanduspoliitika üle;

7.

nõustub sellega, et kõnealuses valdkonnas esineb laevastiku ebasobivat püügivõimsust, mida võib eriti täheldada teatud segmentides, ning toetab selliste mehhanismide rakendamist, mis aitavad viia Euroopa kalalaevastiku suuruse vastavusse olemasolevate kalavarude suuruse ja säästvama sotsiaal-majandusliku lähenemisviisiga. Selliste kohandamismehhanismide puhul tuleb optimeerida avalike rahaliste vahendite kasutust. Komitee peab seda peamiseks teguriks, mis võimaldab ühisel kalanduspoliitikal saavutada täielikku arengut ka teistes aspektides;

8.

rõhutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste väga olulist rolli eduka ühise kalanduspoliitika eeltingimusena. Täpsemalt soovitab komitee tugevdada piirkondlike nõuandekomisjonide rolli;

9.

märgib, et ühise kalanduspoliitika tõhusaks ühendamiseks ELi integreeritud merenduspoliitikaga on vaja, et kohalikud ja piirkondlikud kalandusasutused oleksid valmis võtma selles valdkonnas kohustusi ja andma tõhusa panuse;

10.

toetab tihedama koostöö edendamist liikmesriikide rannavalve vahel ning otsust töötada välja meetmed, mis võimaldavad luua paremini integreeritud kontrollisüsteemi;

11.

soovitab põhjalikumalt uurida ülekantavate kalapüügiõiguste kehtestamise eeliseid ja puudusi ning asjakohaste piirangute seadmist kas kollektiivsete või individuaalsete püügiõiguste tasandil;

12.

nõustub sellega, et kõik ühise kalanduspoliitika raames tulevikus võetavad kohustused ja meetmed, mille eesmärk on vältida või pehmendada püügivõimaluste vähendamisest tulenevat majanduslikku ja sotsiaalset mõju, peavad olema kooskõlas pikaajalise ökoloogilise jätkusuutlikkusega;

13.

kutsub üles säilitama ja laiendama olemasolevaid kalanduskaitsealasid;

14.

on nõus, et ühise kalanduspoliitika otsustusprotsessi on vaja struktureerida, võttes teatud juhtudel kasutusele komiteemenetluse ning delegeerides ühenduse õiguse raames teatud tüüpi kalapüügi reguleerimise ja/või haldamise liikmesriikidele, piirkondadele ja valdkonna ettevõtetele. Seepärast pooldab komitee rannajoone, jõesuudmete ja kalavarude põhist juhtimist (ökosüsteemil põhinev lähenemine);

15.

toetab komisjoni ettepanekut, et kõnealune tööstus peaks võtma suurema vastutuse ühise kalanduspoliitika rakendamise eest. Kalavarudele peab olema juurdepääs ainult neil kaluritel, kes oma kohustusi nõuetekohaselt täidavad, unustamata seejuures asjaolu, et kalavarud on avalik ressurss ning nende majandamiskulud kannavad suures osas maksumaksjad;

16.

toetab eeskirju järgiva kalanduskultuuri arendamist. Liikmesriikide juurdepääsu ühenduse toetusele tuleb piirata juhul, kui nad ei täida kontrolli- ja looduskaitsenõudeid;

17.

toetab reaalajas toimivate andmekogumissüsteemide loomist, et saada saagi kohta ajakohast tehnilist teavet;

18.

palub komisjonil jälgida, et ühise kalanduspoliitika reformimisel arvestataks äärepoolseimate piirkondade eriliste vajadustega seoses nende struktuuriliste ja sotsiaal-majanduslike tingimustega ning toimitaks kooskõlas äärepoolseimate piirkondade Euroopa strateegiaga;

19.

kutsub komisjoni üles võtma maailmas juhirolli selliste süsteemide väljatöötamisel, mis aitavad kohandada kalandust ja rannikualade poliitikat kliimamuutustega;

20.

toetab algatust kehtestada erinev püügikord väikesemahulisele kalapüügile ning karp- ja koorikloomade püügile, sest nad on tihedalt seotud paljude Euroopa piirkondade kultuurilise identiteediga ning annavad tööd paljudele mikroettevõtete töötajatele. Komitee tervitab ettepanekut säilitada kõnealuste sektorite juurdepääs riiklikule rahastamisele;

21.

toetab täielikult komisjoni kavatsust lähtuda ökosüsteemil põhinevast lähenemisest ja lihtsustada kõnealuse laevastiku juhtimise vallas tehtavate konkreetsete otsuste vastuvõtmist piirkondlikul tasandil, mille juures järgitakse alati ELi üldpõhimõtteid ja standardeid;

22.

leiab, et kogukonna kaasamine kohalikesse partnerlusstruktuuridesse on oluline kohaliku panuse maksimeerimiseks vastava piirkonna konkreetsete võimaluste ja vajakajäämiste määratlemisel ning samuti tagamaks, et tulemused vastavad kohalikele tingimustele;

23.

soovitab põhjalikumalt määratleda väikesemahulise rannapüügi mõiste, nii et seda ei seostataks mitte laeva pikkusega, vaid et arvestataks ka teisi kriteeriume, nagu kalapüügi majanduslikud ja sotsiaalsed seosed omavalitsustega, kalapüügi kestus, saagi liik, kindla püügikava alla kuulumine või mittekuulumine jne;

24.

leiab, et satelliitseiresüsteemide (nn blue box) hoolduskulud on liiga suured väikeste laevade jaoks, mis tegelevad rannalähedase väikesemahulise kalapüügiga. Seepärast peaks komisjon võimaldama neil kasutada vähem koormavaid alternatiivseid süsteeme;

25.

rõhutab, et selliseid mittetööstuslikke laevastikke mõjutavad otseselt maailmaturu moonutused. Seepärast peaks uuesti kaaluma võimalust pakkuda kohandamisprogrammide raames toetust uute laevade ehitamiseks, arvestades tõhustatud jõupingutusi laevastiku tehnoloogiliseks parandamiseks, nii et ELil oleks konkurentsivõimeline laevastik, mille iga laeva püügivõimsus oleks kooskõlas tema püügivõimalustega ning mis tagaks kalurite turvalisuse, arvestades püügipiirkondadele juurdepääsemise raskusi. Samuti oleks väga kasulik muuta kohustuslikuks kõnealuse laevastiku toodete tähistamine toote märgistusel, näidates toote päritolu tarbijale lihtsalt mõistetaval viisil;

26.

kutsub komisjoni üles edendama merendustöötajate asjakohast koolitamist ning arendama nende teadmisi majanduse, merenduse ja keskkonna ning heade tervishoiutavade alal. See aitab säilitada inimressurssi kalandusest sõltuvates piirkondades ja laiendada aja jooksul tegevust teistesse kodanikuühiskonna jaoks olulistesse valdkondadesse, nagu merede saastatuse vastu võitlemine ja merepäästeteenused;

27.

kutsub komisjoni üles edendama integreeritud algatust nende saarte ja äärepoolsete alade infrastruktuuri arendamiseks ja parandamiseks, mille majandus on sõltuv väiksemahulisest rannapüügist;

28.

toetab eesmärki, mis seati ülemaailmsel säästva arengu tippkohtumisel, kus liikmesriigid leppisid kokku selles, et maksimaalse jätkusuutliku saagikuse (MSY) kontseptsioon on eesmärk, mis tuleb saavutada 2015. aastaks. Selle eesmärgi saavutamine peab olema ühise kalanduspoliitika kõige olulisem juhtpõhimõte. Samuti pooldab komitee saagi vette tagasi laskmise lõpetamise poliitikat ning teeb ettepaneku hinnata mõju, mida avaldab ökosüsteemile tööstuslik kalapüük, mida kasutatakse sööda valmistamiseks kalakasvatustele;

29.

soovitab anda liikmesriikidele volitused paremini reguleerida laevastike juurdepääsu erilise kaitsehuviga aladele, et taastada ja säilitada kaitsealade soodsat olukorda;

30.

kutsub üles täiendavalt uurima püügikvootide juhtimissüsteemi, mis põhineb kalurite endi koostatud kontrollitavatel dokumentidel;

31.

tervitab komisjoni ettepanekut muuta kalanduse juhtimise süsteemi, piirates laeva merepäevade arvu või kasutades ühe liigi põhiste püügipiirkondade puhul praegust süsteemi;

32.

soovitab hinnata igas kalanduspiirkonnas seda, milline kalanduse juhtimise süsteem sobib kõige paremini asjaomase piirkonna, püütavate liikide ja kalalaevade tüübiga. Juhtimisüksuseks tuleb pidada kalanduspiirkonda ja kõiki selles piirkonnas püütavaid liike, välja arvatud rändavad liigid;

33.

meenutab, et teatud probleemide lahendus peitub tingimata stiimulite loomises üksikutele kaluritele ja nende ühendustele (ühine juhtimine), et ärgitada kalureid harrastama vastutustundlikku kalapüüki;

34.

soovitab luua kalandusalase kvalifikatsiooni tunnistuse, mida kontrollib sõltumatu ettevõte. See tagaks sarnaselt merenduspoliitikas toimuvaga, et kalanduse arengumeetmeid viiakse ellu rangelt kooskõlas õigusaktidega;

35.

peab vajalikuks luua ühtne kalanduse seire- ja kontrollisüsteem, võttes kasutusele ISO standarditel põhinevad mudelid, nagu ISO 17020;

36.

soovitab käsitleda harrastus- ja sportkalapüüki üha olulisemate aspektidena, millega tuleb kalapüügi juhtimisel arvestada. Kalapüügi mitmekesistamine kalastusturismi suunas peab olema üks võimalik väljapääs kalurite jaoks, kellel on kõnealuseks tegevuseks vajalik kvalifikatsioon. Samuti on see oluline vahend tööhõive suurendamiseks ja püügikoormuse leevendamiseks;

37.

märgib, et suhtelise stabiilsuse põhimõtte kohaldamine võib paljudel juhtudel olla teaduslikest soovitustest hoolimata põhjustanud lubatud kogupüügi (TAC) suurendamist, vette tagasi laskmise kasvu ning kalavarude mõistliku kasutuse võimaluse vähenemist;

38.

nõustub komisjoniga, et suhteline stabiilsus ei kindlusta kalapüügiõiguste kasutamist võimalikult tõhusalt ja pädevalt. On näha erinevust liikmesriikidele eraldatud kvootide ning nende laevastike tegelike vajaduste ja kvootide tegeliku täitmise vahel. Seepärast soovitab komitee suhtelise stabiilsuse põhimõte läbi vaadata ning tagada, et riikide laevastikele eraldatavate kvootide vajadust kohandatakse vastavalt olemasolevatele püügiõigustele;

39.

leiab, et ülekantavate kalapüügiõiguste valdkonnas võivad individuaalsed kvoodimäärad olla üks lahendus, samas kui individuaalsed ülekantavad kvoodid on sektori tasakaalu jaoks ohtlikud. Kvootide peamine mõju on kalapüügivõime koondamine mõnede suurte ettevõtete kätte ja väikesemahulise kalapüügi kiirem kadumine. Lisaks sellele oleks paradoksaalne kehtestada väikesemahulise kalalaevastiku juhtimisele erikord ja samal ajal anda püügiõigusi vaid turureeglite järgi;

40.

toetab algatust säilitada püügivõimaluste piirangud 12 meremiili ulatuses;

41.

pooldab selle tagamist, et kõik ühenduse turule jõudvad kalandustooted, sh imporditud tooted, pärineksid säästlikult majandatud püügipiirkondadest, et tagada võrdsed võimalused ELi turul. Komitee soovitab enne kalapüügiloa väljastamist läbi viia keskkonnamõju esialgse hindamise;

42.

soovitab edendada algatusi, mis aitavad tagada kalandustoodete päritolu, toetades värskete toodete puhul sellist märgistamist, mis tagab toodete jälgitavuse ja annab tunnistust nende päritolust;

43.

leiab, et tuleb innustada kalandusalase kvalifikatsiooni tunnistuste andmist nii püügi kui ka turunduse tasandil tagatisena tarbijale selle kohta, et kalastamisel järgitakse rangelt kalavarude austamise põhimõtteid;

44.

pooldab seda, et tootjaorganisatsioonide puhul võiksid tugevneda kalavarude majandamise volitused;

45.

palub edendada pidevat õpet ja koolitusvajaduste määratlemist tootjaorganisatsioonides, sest see on kalaturgude kvaliteedi parandamise võtmetegur;

46.

nõustub komisjoni seisukohaga, et on vaja ellu viia integreeritud merenduspoliitika kui oluline vahend edusammude tegemiseks merenduses, mis mõjutab tugevalt ka teisi poliitikavaldkondi, eelkõige ühist kalanduspoliitikat. Seejuures tuleb alati silmas pidada rannikualade säästvat arengut ning pöörata erilist tähelepanu säästvale kalapüügile tulevikus ja kohanemisele kliimamuutustega;

47.

leiab, et kooskõlas territoriaalse ühtekuuluvuse põhimõttega sõltub rannikualade kogukondade toimetulek tulevikus mitmekesisusest ja säästva majandusaluse loomisest, mis pakub tulevaste põlvkondade talentidele hulgaliselt võimalusi kohapeale jääda, sundimata neid parema elukvaliteedi otsinguil suurematesse linnadesse rändama;

48.

soovitab anda kalandussektorile võimalus osaleda integreeritud merenduspoliitika raames ka muu sellise tegevuse algatamisel ja väljatöötamisel, mis võiks kalapüüki täiendada, näiteks kalastusturism (nagu sportkalapüük või vaalaliste vaatlus), võitlus saastatuse vastu, päästetööd või merepõhja puhastamine;

49.

palub komisjonil luua koostöös liikmesriikide ja piirkondadega geograafilise informatsiooni süsteemid (GIS), mille abil on võimalik planeerida rannikualade kasutamist;

50.

leiab eelkõige, et kohalike omavalitsuste ja asjaomaste sidusrühmade vahelised kohalikud rannikupartnerlused võivad olla olulise tähtsusega tagamaks, et rannikualade integreeritud haldamine on tõhus ning et seda viiakse ellu alt-üles meetodil;

51.

kutsub komisjoni üles soodustama kalanduse valdkonnas selliste mitmeotstarbeliste, kogu ELis kehtivate kvalifikatsioonide väljatöötamist, mis võimaldaksid kalandustegevust mitmekesistada ja oleksid kooskõlas muu kutsealase tegevusega;

52.

tervitab algatusi, mille eesmärk on parandada teadlaste, poliitikakujundajate ning sidusrühmade, eelkõige kalanduse ja vesiviljeluse nõuandekomitee (ACFA) ja piirkondlike nõuandekomisjonide vahelist suhtlust;

53.

rõhutab, et otsustusprotsessi menetlused peavad tuginema kindlatele ja usaldusväärsetele andmetele ja teadmistele. Komitee väljendab poolehoidu algatustele, mida komisjon kavatseb selles küsimuses käivitada;

54.

soovitab luua kalandust käsitlev teadmistepõhine klaster, mis võimaldab luua dünaamilise, läbipaistva ja avaliku struktuuri ning millest saaks ajapikku vahend ELi kalanduse kohta teadmiste levitamiseks;

55.

nõustub, et struktuuripoliitika on tekitanud kalanduses ebasoovitavaid tagajärgi ning on mõnikord struktuurilisi probleeme raskendanud selle asemel, et neid lahendada. Samuti on komitee nõus, et reformiga tuleb lahendada tööstusharu struktuurilised vajakajäämised, kuid tuleb ka näha ette tagatised selleks, et reformiga ei kaasneks soovimatuid või ühise kalanduspoliitikaga vastuolus olevaid kõrvaltoimeid;

56.

soovitab reguleerida juurdepääsu avaliku sektori toetustele samal viisil, nagu seda tehakse ühise põllumajanduspoliitika puhul, tuues sisse tingimuslikkuse mõiste. Finantstoetuste saamiseks oleks vaja täita tingimuseks seatud eesmärgid, määratledes samas ka sanktsioonid ja tagasimaksed;

57.

soovitab võtta kasutusele selektiivsemad ja keskkonnahoidlikumad kalastamisviisid. Nende probleemidega võitlemiseks tehtavates jõupingutustes tuleb siiski arvesse võtta konkreetseid piirkondlikke tegureid;

58.

leiab, et ühise kalanduspoliitika välismõõtme peamine eesmärk peaks olema kolmandate riikidega majanduslike ja koostöösuhete loomine mittediskrimineerimise ja vastastikuse kasu põhimõttel ning säästva ja vastutustundliku kalanduse seisukohast lähtudes;

59.

nõustub komisjoni hinnanguga, et ELi laevastiku kohaloleku säilitamine rahvusvahelisel tasandil on oma tähtsust kaotanud;

60.

tervitab komisjoni otsust asendada põhimõte „maksa, püüa, lahku” kalandusalaste partnerluslepingute põhimõttega, mille aluseks on üldisem lähenemisviis, mis parandab koostööd, juhtimist ja ühenduse investeeringute õiguskindlust väljaspool ELi. Tuleb säilitada kalanduslepingud kolmandate riikidega, et kalandustööstust sujuvamalt kohandada, ning need peavad sisaldama vesiviljelust, investeeringuid ja koostööd kui arengut toetavaid vahendeid;

61.

toetab ettepanekut uurida piirkondliku koostöö vormide kehtestamist, iseäranis ajal, mil piirkondlikku integratsiooni propageeritakse arenguvahendina;

62.

rõhutab piirkondlike kalandusorganisatsioonide pädevust kalanduse juhtimisel ning nõuab ELile suuremat esindatust ja kaalu otsuste tegemisel neis organisatsioonides, nii et esindatus vastaks konkreetsetele kriteeriumidele, nt ELi rahvaarv või riikide arv;

63.

peab vajalikuks sõlmida rahvusvahelised kokkulepped kalanduse haldamiseks ja kontrollimiseks Vahemeres, Läänemeres ja teistes merepiirkondades, mis piirnevad ka ELi mittekuuluvate riikidega, nii et kõnealuses ökosüsteemis, mis on bioloogiliselt väga mitmekesine ning samas ilmselgelt haavatav, oleks võimalik tagada kalavarude tasakaalustatud kasutamine;

64.

toetab meetmete väljatöötamist, et kehtestada paremini integreeritud kontrollisüsteem, mis ühendaks olemasolevad kontrolli- ja seiresüsteemid, eelkõige Vahemere piirkonnas. Seepärast kutsub komitee komisjoni üles käivitama esimest sellealast katseprojekti Vahemere piirkonnas ning laiendama seda edaspidi kogu Euroopale;

65.

kutsub üles tihedamale koostööle liikmesriikide ja rannikuäärsete kolmandate riikide rannavalve vahel;

66.

väljendab heameelt teatise „Vesiviljeluse säästva tuleviku rajamine” (KOM(2009) 162 lõplik) üle, mis annab uue hoo Euroopa vesiviljeluse säästva arengu strateegiale (KOM(2002) 511 lõplik), mis võimaldab vastata väljakutsetele, eelkõige seoses tootmise keskkonnasäästvuse ning toodete kvaliteedi ja ohutusega, ning realiseerida seeläbi vesiviljeluse olulist arengupotentsiaali;

67.

leiab, et ELi vesiviljelus aitab varustada ELi turgu kalatoodetega ajal, mil nende puudujääk üha kasvab kalapüügi kahaneva panuse tõttu ning nõudmine nende toodete järele suureneb;

68.

on teadlik vesiviljeluse sotsiaal-majanduslikust tähtsusest mõnes piirkonnas, sest see on loonud ligikaudu 65 000 töökohta ja toodab üle 3 miljardi euro suurust käivet;

69.

on nõus, et vesiviljelust on vaja ka edaspidi edendada, ning toetab komisjoni, nõukogu ja parlamendi tehtud algatusi, millega soodustatakse vesiviljelussektori kasvu ühise kalanduspoliitika raames;

70.

jagab komisjoni seisukohta, et ELi vesiviljelussektoril on hulk probleeme, mis takistavad selle kasvu: nt piiratud juurdepääs arenguks vajalikule asukohale, raskused litsentside saamisel, tänapäeval veel vähe organiseerunud tööstusharu killustatus ning piiratud juurdepääs kapitalile. Samuti avaldab mõju ELi õigusnormide rangus, mis põhjustab konkurentsivõime vähenemist Aasiast ja Lõuna-Ameerikast pärit tootjatega konkureerimisel;

71.

tervitab rahalisi jõupingutusi, mida EL on teinud struktuuripoliitika raames, et soodustada vesiviljeluse säästvat arengut, ning teeb ettepaneku viia kalandussektoris sisse nõuetele vastavuse põhimõte, kehtestades konkreetsed keskkonna, toiduohutuse, loomade heaolu jne kriteeriumid. Nende kriteeriumide mittetäitmisel piiratakse juurdepääsu avaliku sektori toetustele ja/või keelatakse see hoopis;

72.

on nõus, et EL peab kehtestama meetmete paketi, millega soodustada kõnealuse tööstusharu konkurentsivõimelist arengut ning rahuldada seeläbi kasvavat nõudlust kalatoodete järele. Seda nõudlust ei ole võimalik rahuldada looduses elavate kalavarudega;

73.

nõustub sellega, et just EL peaks juhtima seda nn sinist revolutsiooni nii kalakasvatuses kui ka tehnoloogias ja uuendustegevuses. Samuti tuleks ELi tasandil luua sertifitseerimisasutused, mis tagavad ELi vesiviljelustoodete tipptaseme. On seisukohal, et EL peaks võtma endale juhirolli keskkonnahoidlike kalakasvatusmeetodite arendamisel ning edendama vesiviljelust üksnes neis piirkondades, kus see on võimalik ökoloogiliselt jätkusuutlikul viisil ning kus on võimalik tagada merekeskkonna säilimine ka tulevikus.;

74.

tervitab komisjoni algatust luua vesiviljeluse edendamiseks sobiv poliitika- ja tegevusraamistik, mis aitaks eemaldada takistused riiklike õigusaktide tasandil, eriti seoses vesiviljeluse harrastamisega rannikualadel võrdsetel alustel muude tegevustega ja seoses lubade andmisega, ning rajaks teed kõnealuse strateegilise tööstusharu arengule;

75.

palub komisjonil koos liikmesriikidega koostada 2010. aastaks suunised, mis sisaldaksid teavet vesiviljeluse kasvu piirangute kohta, määratledes need piirkondade kaupa ja toetades aruannete koostamist integreeritud merenduspoliitika raames, vesiviljeluse arenduspiirkondade loomist ning vajalike sadamainfrastruktuuride rajamist;

76.

palub lihtsustada juurdepääsu kindlustuslepingutele, et toetada ja mitte õõnestada kõnealuse tööstusharu tootjate tihti haavatavat majanduslikku seisu;

77.

pooldab Euroopa vesiviljeluse tehnoloogia- ja innovatsiooniplatvormi (EATIP) loomist, sest see võimaldab Euroopa vesiviljelusel säilitada juhirolli maailmas ning annab tööstusharule strateegilisi teadus- ja arendustegevuse suuniseid, edendades säästva kalanduse ja vesiviljeluse meetodite väljatöötamist;

78.

teeb ettepaneku toetada EATIPi, mis edendaks teadus- ja arendustegevust eesmärgiga töötada välja säästva kalanduse ja vesiviljeluse meetodid, ning soodustada riiklike platvormide võrgustiku moodustamist vesiviljeluse, kalanduse ja okeanograafia jaoks, et edastada teadus- ja arendustegevuse muresid rohujuure tasandilt ülespoole ning levitada uuendusi ja uusi tehnoloogiaid ülevalt alla rohujuure tasandile;

79.

rõhutab mereala ruumilise planeerimise olulisust, et leida selle majandustegevuse jaoks asukoht ja anda sellekohaseid suuniseid. Ruumi asjakohane planeerimine võimaldab kavandada vesiviljeluse kasvu, hinnata selle tootmispotentsiaali, vältida konflikte teiste ranniku- või sisemaapiirkondade kasutajatega ning edendada tegevuse ja seda ümbritseva keskkonna vastasmõju kõnealusest tegevusest kõige enam sõltuvates piirkondades. Sealjuures tuleb silmas pidada keskkonnasäästlikkust ning sotsiaalset, majanduslikku ja turu jätkusuutlikkust;

80.

toetab kvaliteedi- ja informatiivse märgistamise standardite kehtestamist ja rakendamist Euroopa Liidus ning rahvusvahelist koostööd märgistamise ja sertifitseerimise vallas;

81.

nõustub sellega, et on vaja laiendada vesiviljeluse rahvusvahelist mõõdet ja panna alus haiguste kontrollimise kavadele, mis tagavad loomakasvatuse seisukohalt ohutud tooted;

82.

kutsub üles tegema rahalisi jõupingutusi, mis oleksid vastavuses ELi vesiviljeluse väljakutsetega ja sektori suhtes tekkivate ootustega;

83.

palub analüüsida merenduse-kalanduse ja vesiviljeluse alase koolituse olukorda ning hinnata sellekohaseid vajadusi keskpikas perspektiivis. Kutsub seepärast üles kehtestama Euroopa töötajate vaba liikumise raamistikus liikmesriikidele suunised, mis aitavad kaasa kõnealuses sektoris pakutava koolituse edendamisele ja vesiviljeluse propageerimisele Euroopas;

84.

jagab ELi kohustust tagada vesiviljeluse kooskõla keskkonnaga. Selleks tuleb võimaldada kvaliteetsete, tervislike ja ohutute toodete tootmine, kehtestada tootmispiirkondades kaitsemeetmed vastavalt vee raamdirektiivile nr 2000/60/EÜ, milles kutsuti liikmesriike üles kehtestatud tähtajaks oma veekeskkonda parandama, ja integreeritud merenduspoliitikale ning võtta meetmeid, mis võimaldaksid kontrollida põgenema pääsenud kalade küsimuses toimuvat arengut;

85.

leiab, et vesiviljelusloomade kasvatamise jätkusuutlikuks arenguks tuleb võtta meetmeid loomade tervishoiu ja heaolu valdkonnas, muuta vesiviljeluse jaoks kättesaadavaks uued veterinaarravimid ning tagada kvaliteetne ja keskkonnahoidlik sööt;

86.

kutsub üles vaatama läbi vesiviljelusloomade loomatervishoiunõudeid käsitleva direktiivi 2006/88 liikmesriikides rakendamise seisu ning looma geograafilise informatsiooni süsteemi vesiviljelustoodete haiguste kohta kogu maailmas;

87.

kutsub üles võtma vastu õigusakti vesiviljelustoodete registri loomise kohta, mis tagaks ametiasutustele ajakohase ülevaate vesiviljelustoodangust, lubatud külvist ja selle päritolust, külvi tihedusest ja kavandatavatest terviseprogrammidest;

88.

peab vajalikuks koostada mudeleid ja protokolle noorkalade vettelaskmise taotluste ja lubade kohta, haigusavalduste, põgenema pääsemise teadete, toodangust teavitamise, keskkonna järelevalve kavade hindamise ning kalade maanteid ja veeteid pidi transportimise jälgimise ja nende sanitaarseisundi dokumenteerimise kohta, nagu toimub teiste toiduks tarvitatavate liikide puhul;

89.

kutsub üles andma suurema rahalise panuse keskkonnakontrollide läbiviimiseks kalafarmides, loomatervishoiu parandamiseks mõeldud programmide arendamiseks, vesiviljelusmeetodite kohandamiseks vastavalt loomade heaolule, veterinaarravimeid käsitlevaks uurimistööks ning kalasööda tootmisel kasutatavate alternatiivsete toormaterjalide uurimiseks;

90.

toetab tarbijate tervisekaitse tagamist ja veekeskkonnast saadud toidu tervislikkuse tunnustamist;

91.

toetab algatust edendada vesiviljelussektori juhtimist, et parandada vesiviljeluse mainet ning luua ELis ühesugused tingimused, mis soodustaksid vesiviljeluse säästvat arengut. Seepärast soovitab komitee komisjonil koostada suunised vesiviljelus- ja kalandussektori juhtimise parandamiseks;

92.

peab õigeks ettepanekut rakendada ELi õigusnorme tasakaalustatult, levitades teadmisi ELi vahendite kohta ja laiendades nende rakendamist, lihtsustades veelgi haldusmenetlusi ja vähendades halduskoormust;

93.

nõustub komisjoniga selles, et vesiviljelussektoris on vaja tagada asjakohane tegevuse järelevalve koos usaldusväärse statistika, üldiste ja ühtlustatud näitajate ning turuhindade avaliku võrgustikuga;

94.

teeb ettepaneku, et komisjon peaks looma Euroopa Kalanduskontrolli Agentuuri juurde vesiviljeluse hindamise ja järelevalve üksuse;

95.

rõhutab taas oskuste täiendamise ja koolituse olulisust, et oleks võimalik saavutada juhtimise kõrge tase;

96.

pakub ennast välja teabe levitamise foorumina ning vesiviljelusega seotud aspektide tutvustamise ja üldsuse kaasamise eest vastutajana, et anda koos komisjoniga panus vesiviljelussektori juhtimise parandamisse.