52008DC0301

[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 14.5.2008

KOM(2008) 301 lõplik

KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE

programmiperioodiks 2007–2013 kavandatud ühtekuuluvuspoliitika strateegiaid ja programme käsitlevate läbirääkimiste tulemuste kohta

KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE

programmiperioodiks 2007–2013 kavandatud ühtekuuluvuspoliitika strateegiaid ja programme käsitlevate läbirääkimiste tulemuste kohta

SISSEJUHATUS

Euroopa uue põlvkonna valdkondlikud ja piirkondlikud ühtekuuluvuspoliitika programmid ajavahemikuks 2007–2013 sisaldavad 347 miljardi euro suurust ühenduse toetust uutele investeeringutele, mis on ühenduse eelarves suuruselt teine kuluartikkel. Need vahendid peegeldavad ühenduse kestvat püüdlust vähendada liikmesriikide, piirkondade ja inimeste vahelisi erinevusi elatustasemes ja pakutavates võimalustes ning edendada majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust maailmamajanduse kontekstis. Vahendid on keskendatud neile liikmesriikidele ja piirkondadele, mis kuuluvad lähenemise eesmärgi[1] alla (hõlmates 35 % ühenduse elanikkonnast ja 81,5 % saadavalolevatest investeerimisvahenditest[2]), ja endisega võrreldes veelgi otsusekindlamalt konkurentsivõime teguritele, mis on kooskõlas Euroopa Liidu tähtsaima prioriteediga, s.o majanduskasvu ja tööhõivet käsitleva Lissaboni tegevuskavaga. Ühtekuuluvuspoliitika on peamine allikas, mille kaudu majanduskasvu ja tööhõive strateegia saab Euroopa Liidu rahalist toetust, ja vastutus selle strateegia kohapealse elluviimise eest tagatakse piirkondlike ja kohalike osalejate kaasamise abil.

Komisjoni ning riiklike ja piirkondlike asutuste vahelises läbirääkimisprotsessis on juhindutud strateegilisest lähenemisviisist, mis tagab, et riiklikes strateegiates ja rakenduskavades keskendutakse ELi olulistele prioriteetidele, võttes samal ajal arvesse riiklikke ja piirkondlikke olusid. Viimase pooleteise aasta jooksul toimunud aktiivse dialoogi tulemusena on nüüd olemas kõik 27 riiklikku strateegilist võrdlusraamistikku koos 429 tegevusprogrammiga 455-st eeldatust.

Läbirääkimiste protsessist tulenev lisaväärtus ei seisne mitte ainult rahalistes vahendites. Arutelud liikmesriikide, piirkondade, partnerite ja kohalike osalejate vahel näitasid, et see poliitika on andnud impulsi muutusteks. See on andnud võimaluse töötada välja tõhusaid piirkondlikke ja valdkondlikke strateegiaid, et kiirendada majanduskasvu ja luua rohkem ja paremaid töökohti ning parandada finants- ja rakendusmehhanisme, mille eesmärk on saavutada pikaajaline mõju ja tõhustada riiklike vahendite kasutamist. Läbirääkimiste tulemusena on programmide kvaliteet oluliselt paranenud ja nende sisu on paremini kooskõlas ühenduse peamiste prioriteetidega.

Käesolevas teatises esitatakse nende saavutuste kokkuvõte[3].

ÜHTEKUULUVUSEPOLIITIKAS KÄSITLETAKSE PRAEGUSEID PROBLEEME JA TULEVIKUÜLESANDEID

Laienenud Euroopa Liidu ja ülemaailmselt suurenenud konkurentsi tingimustes on jätkuvalt probleemiks piirkondlikud erinevused. Seepärast on oluline, et ühtekuuluvuspoliitika toetaks vähemarenenud liikmesriike ja piirkondi, et need jõuaksid oma arengus teistele järele ning piirkondlikud erinevused väheneksid. Kõikides liikmesriikides on tehtud jõupingutusi, et kindlaks teha piirkondlikud vajadused ja kujundada strateegiad, mille abil vähendada piirkondadevahelist ja piirkonnasisest ebavõrdsust.

Et täita asutamislepingu ja poliitika eesmärke, annavad ajavahemikuks 2007–2013 kavandatud uue põlvkonna ühtekuuluvuspoliitika programmid olulise panuse ELi majanduskasvu ja tööhõive eesmärgi saavutamisse. Seega on programmid täielikult kooskõlas ELi peamiste majanduslike ja poliitika prioriteetidega, toetades jätkusuutlikku arengut majanduskasvu, konkurentsivõime, tööhõive ja sotsiaalse kaasatuse tugevdamise kaudu ning keskkonna kvaliteedi kaitsmise ja parandamise kaudu[4].

Samal ajal aitab ühtekuuluvuspoliitika tervikliku poliitilise lähenemise abil üksikisikutel, ettevõtetel, linnadel, piirkondadel ja liikmesriikidel ning ka kandidaatriikidel lahendada enneolematu sisu ja ulatusega ülemaailmseid probleeme, mis on seotud parema ja turvalisema tuleviku tagamisega. Komisjon on kirjeldanud mitmeid selliseid probleeme oma neljandas aruandes ühtekuuluvuse kohta[5] ja hiljutises 2008./2009. aasta eelarve läbivaatamist käsitlevas teatises[6]. Järgmistes punktides kirjeldatakse seda, mil viisil neid probleeme programmides juba käsitletakse.

Ühtekuuluvuspoliitika Lissaboni tegevuskava tuumana

Uue põlvkonna ühtekuuluvuspoliitika aastateks 2007–2013 on Lissaboni tegevuskava jaoks äärmiselt oluline, kuna uuel programmiperioodil on kavas teha mitmeid olulisi reforme. Üks tähtsamaid läbirääkimiste tulemusi on majanduskasvu ja tööhõive tegevuskava toetavate investeeringute oluline suurenemine võrreldes varasema perioodiga , eriti innovatsiooni, teadustöö, oskuste ja inimkapitaliga seotud valdkondades. EL 27 vähemarenenud piirkondades, mis kuuluvad lähenemise eesmärgi alla, on 65 % vahenditest suunatud Lissaboni strateegiaga seotud kulutustele , samas kui enamarenenud piirkondades, mis kuuluvad piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive eesmärgi alla, on kavas investeerida 82 % vahenditest Lissaboni prioriteetide saavutamist toetavasse tegevusse . EL 15 liikmesriikide lähenemispiirkondades eraldati 74 % ning piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive piirkondades 83 % investeeringutest Lissaboni strateegiaga seotud kulutustele. Need arvud erinevad siiski nii liikmesriigiti kui ka piirkonniti. Juhtkohal on Portugali ja Hispaania lähenemispiirkonnad, kus suunatakse keskmiselt 80 % koguinvesteeringutest Lissaboni prioriteetide saavutamist toetavasse tegevusse ning Austria konkurentsivõime piirkondade puhul on see näitaja 92 % ning Taanis ja Rootsis 91 % koguinvesteeringutest.

EL 12 liikmesriikide tulemused näitavad, et Lissaboni prioriteedid on integreeritud nende programmdokumentidesse hoolimata sellest, et vahendeid on vaja suunata ka paljudesse teistesse majandussektoritesse ja et õiguslikku kohustust sellealaseid kulutusi teha ei ole[7]. Lissaboni strateegiaga seotud kulutustele eraldatakse nendes riikides vahendeid keskmiselt 59 % (näiteks Poolas 64 %, Slovakkias 59 %, Rumeenias 52 %).

Majanduskasvu ja tööhõive strateegia on oluline ka Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgi alla kuuluvates programmides. Ligikaudu pool vahenditest, mis kuuluvad kõnealuse eesmärgi alla, kasutatakse Lissaboni strateegia elluviimisele suunatud meetmete rakendamiseks, pöörates erilist tähelepanu teadustööle ja innovatsioonile (27 % selle prioriteedi jaoks eraldatud kogueelarvest).

Reageerimine üleilmastumisele ja struktuurimuutustele

Suurenenud üleilmastumine ja tugev konkurents maailmaturul pakub liikmesriikidele, piirkondadele ja linnadele uusi võimalusi, kuid nõuab samas ka kohanemist struktuurimuutustega ja nende muutuste sotsiaalsete tagajärgedega toimetulekut, samuti siseturu paremat toimimist.

Erainvesteeringute suurendamise, ühtse turu tõhustamise ja majandusarengu soodustamise eeldus on, et tagatakse Euroopa turu keskme ligipääsetavus ja lihtsustatakse juurdepääsu uutele turgudele. Lähenemise eesmärgi alla kuuluvates piirkondades, eriti EL 12s, on tõsiseid puudujääke transpordi infrastruktuuris ja seepärast jäävad transpordivaldkonna suured investeeringud ressursside eraldamisel peamiseks prioriteediks (kokku 82 miljardit eurot või 24 % koguvahenditest). Võttes arvesse lähteolukorda, on selliste investeeringute kasulikkuse piirmäär kõrge ja eeldatav kogutootlikkuse tõus märkimisväärne. Investeeringud säästavasse transporti, näiteks linna ühistransporti, raudteetransporti (Poolas peaks ajakohastatud raudteevõrgu pikkus kolmekordistuma: 538-lt kilomeetrilt 1 786-e kilomeetrini) ning mitmeliigilistesse ja arukatesse transpordisüsteemidesse moodustavad ligikaudu 35 miljardit eurot,[8] s.o 71 %-ne tõus võrreldes ajavahemikuga 2000–2006. Transpordile eraldatud vahendid investeeringuteks TEN-T prioriteetidesse on ligikaudu 38 miljardit eurot, s.o 13 miljardit rohkem kui ajavahemikus 2000–2006 (Rumeenia kavandab kasutada 72 % transpordile eraldatud vahenditest TEN-T projektides). Investeeringud transpordiühendustesse koos muu valdkondadeülese sekkumisega mõjutavad ühtekuuluvust kõikides piirkondades, kuid eriti tähtsad on need selliste spetsiifiliste puudustega piirkondade jaoks, nagu hõredalt asustatud alad ja äärepoolseimad piirkonnad.

Et Euroopa piirkonnad saaksid kasu muutuvast maailmast, on vaja investeerida konkurentsivõime tugevdamisse arendades teadmisi ja innovatsiooni ning edendades Euroopa teaduslikku ja tehnilist arengut, et tugevdada oma suhtelist eelist. Inim- ja füüsilisse kapitali tehtavate investeeringute kaudu aitab ühtekuuluvuspoliitika tõsta Euroopa tööviljakust ja täistootlust, mis on Euroopa konkurentsivõime säilitamise seisukohast eriti soovitud tulemus.

On julgustav, et liikmesriigid on seadnud esikohale investeeringud teadus- ja arendustegevusse ja innovatsiooni , kehtestades ambitsioonikaid eesmärke, mis võimaldavad neil jõuda lähemale Lissaboni strateegia 2010. aasta eesmärgile, mille kohaselt peaksid investeeringud selles sektoris moodustama 3 % SKT-st. Ühtekuuluvuspoliitika toetab teadus- ja arendustegevust ja innovatsiooni 86 miljardi euroga, mis moodustab 25 % ühtekuuluvuspoliitika vahenditest. Silma paistab Hispaania: kuigi finantstoetus sellele riigile on vähenenud ligikaudu 42 % võrreldes ajavahemikuga 2000–2006, on seatud eesmärgiks suurendada kulutusi teadus- ja arendustegevusele absoluutarvudes rohkem kui kaks korda, s.o 8 miljardi euroni, mis moodustab 23 % kogu finantsraamistikust. Mõnes EL 15 riigis on ühtekuuluvusvahenditest teadus- ja arendustegevusele ning innovatsioonile eraldatud osa märkimisväärselt suur (70 % Taanis ja ligikaudu 50 % Soomes ja Austrias). EL 12 liikmesriikides on ligikaudu 20 % nende kogu ühtekuuluvuseelarvest eraldatud teadus- ja arendustegevusele ja innovatsioonile. Kõik need tulemused kajastavad läbirääkimiste ajal tehtud jõupingutusi seada teadus- ja arendustegevus esikohale kas toetudes olemasolevale teaduspotentsiaalile (Slovakkia), otsides uusi võimalusi (Ühendkuningriik) või toetades uurijaid ja kraadiõpinguid teadusvaldkonnas (Sloveenia, Läti, Eesti, Ungari, Leedu) – ja üldisemalt – edendades tehnosiiret ja teadmiste edasiandmist, innovatsiooniklastreid ning teadusuuringute, arengu- ja ettevõtluspartnerlust.

Innovatsioonikavaga on tihedalt seotud ka jõupingutused arendada programmide alusel teadmistel põhinevat teenusekeskset majandust , investeerides info- ja sidetehnoloogiasse, haridus- ja koolitusvaldkonda, ettevõtetele ja kodanikele suunatud sidusteenustesse ja jätkusuutlikku lairibainfrastruktuuri. Interneti lairibaühenduse kättesaadavust ning info- ja sidetehnoloogia strateegilist kasutamist peetakse üldiselt tähtsaks nii majandusarengu ja -kasvu seisukohast kui ka sotsiaalse, majandusliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendajana. Piirkondades, kus kasutatakse tõhusalt info- ja sidetehnoloogiat, on paremad võimalused rahvaarvu vähenemise peatamiseks ja majandustegevuse mujale viimise suundumuste muutmiseks ning ka üksikisikute kaasamise ja neile pakutavate võimaluste suurendamiseks. Eeldatavalt suurenevad ühtekuuluvuspoliitika koguinvesteeringud teenuste, info- ja sidetehnoloogia teenuste ja infrastruktuuri valdkonnas rohkem kui kaks korda võrreldes eelmise programmiperioodiga ja jõuavad 15,3 miljardi euroni, kusjuures suurimad eelarved (rohkem kui 1 miljard eurot) on Poolal, Itaalial, Kreekal, Slovakkial ja Hispaanial.

Innovatsiooni, teadmistesse ja tehnoloogiasse tehtud investeeringute muutmine uuteks töökohtadeks nõuab jõupingutusi, et edendada ettevõtluse arendamist sellistes valdkondades nagu ettevõtlus ja seda toetavad teenused , mis aitavad ettevõtetel, peamiselt VKEdel, tugevdada oma konkurentsivõimet ja rahvusvahelistele turgudele lähemale liikuda. Nendes valdkondades moodustab toetus ligikaudu 27 miljardit eurot (8 % ühtekuuluvuspoliitika vahenditest). Näiteks toetab Soome uute ettevõtete alustamist 343 miljoni euroga, samas kui Poola toetab ühtekuuluvuspoliitika investeeringute kaudu ettevõtte loomiseks ette nähtud päevade arvu vähendamist 60-lt 7-le. 2,8 miljardit eurot on ette nähtud üksikisikute toetusteks uute ettevõtete alustamisel ja füüsilisest isikust ettevõtjaks hakkamisel, kusjuures erilist tähelepanu pööratakse erivajadustega inimestele. Lisaks sellele on enamik liikmesriike võtnud kohustuse tõhustada ühtekuuluvuspoliitika vahendite mõju JEREMIE-algatust rakendades[9].

Ülemaailmsest suurenevast konkurentsist tulenevad probleemid nõuavad üksikisikutelt ja ettevõtetelt kohanemist uute tingimustega. Kvaliteetse hariduse pakkumine ja üha tõhusamad investeeringud inimkapitali on väga olulised selleks, et Euroopa oleks globaliseeruvas maailmas edukas[10]. Uute programmide alusel on eraldatud ligikaudu 14 miljardit eurot, et aidata tõsta ettevõtete ja töötajate võimet muutusi prognoosida ja nendega toime tulla. Sellest summast on ligikaudu 9,4 miljardit eurot määratud ettevõtetele, et aidata neil kehtestada tõhusaid inimarengu poliitikaraamistikke ja selle kaudu rohkem investeerida oma peamisesse varasse: inimestesse. Selline lähenemine põhineb näiteks erinevate asutuste vahelisel koostööl ja klastersüsteemi arendamisel (nt Taani), sotsiaalpartnerite kaasamisel (nt Madalmaad) ning sellele lisandub inimeste motiveerimine investeerima oma oskuste täiendamisse kogu elu jooksul. Globaliseerumisest ja struktuurimuutustest mõjutatud ettevõtetele ja sektoritele on kohandamiseks eraldatud 2,5 miljardit eurot. Kõige suuremaid jõupingutusi selleks tehakse Rootsis, Soomes, Slovakkias, Iirimaal ja Poolas.

Investeeringute tegemiseks teadmistel põhinevasse teenusekesksesse majandusse, teadus- ja arendustegevusse või info- ja sidetehnoloogiasse on vaja kõrge kvalifikatsiooniga inimpotentsiaali. Inimkapitali tähtsusest arusaamine on viinud ligikaudu 26 miljardi euro eraldamiseni hariduse ja koolituse kvaliteedi ja kättesaadavuse parandamiseks[11], keskendudes elukestva õppe terviklikele süsteemidele, võideldes kooli pooleli jätmisega (Portugal, Kreeka, Itaalia) ja tagades kõigile kvaliteetse hariduse. Suur osa sellest summast (76 %) eraldati lähenemispiirkondades, kus hariduse ja koolituse reformimine on edasise arengu jaoks hädavajalik. See investeering on väga oluline selleks, et aidata inimestel takistusteta töökohta vahetada ning seega otsustava tähtsusega tööturu „kaitstud paindlikkuse” tugevdamisel ja ka Lissaboni strateegia haridustaset käsitlevate eesmärkide saavutamisel. Lisaks sellele on inimeste oskuste arendamisse investeerimine äärmiselt oluline, et tõsta tootlikkust ja aidata seega Euroopal konkurentsivõimet säilitada.

Demograafilised muutused ja osalust soodustavamad tööturud, ühiskonnad ja majandused.

Demograafilise languse tingimustes on tööjõu osaluse tõstmine ja oskuste arendamine äärmiselt oluline, et säilitada jõukust, tootlikkust, konkurentsivõimet ja sidusat ühiskonda. Lissaboni strateegias püstitatud 70 %-se tööhõive saavutamise eesmärgi täitmiseks eraldatakse uutes programmides 19 miljardit eurot, et aidata kõrvaldada tööhõive takistused, eriti naiste, noorte ja eakate ning madala kvalifikatsiooniga töötajate puhul. Mõlema eesmärgi raames on eraldatud olulisi summasid, kuid just konkurentsivõime piirkondades on sellele suunatud kõige suurem osa eelarvest (Euroopa Sotsiaalfondi puhul keskmiselt 30,4 %). Näiteks Rootsi on eraldanud 67 % oma Euroopa Sotsiaalfondi eelarvest, et tõsta tööjõupakkumist. Seega saab ühtekuuluvuspoliitikaga pakkuda väärtuslikku abi isegi suhteliselt kõrge tööhõivega tööturgudel, kasutades selleks kohandatud meetmeid ja suunates need rühmadele, mis esindavad tööjõupakkumises kasutamata ressurssi.

Sellistest meetmetest kasusaajate suur hulk näitab, kuidas programmid sobituvad iga liikmesriigi ja piirkonna vajadustega ja täiendavad riiklikku poliitikat. Võrreldes programmiperioodiga 2000–2006 on suurenenud toetus rändajatele . Kõik EL 15 ja suurem osa EL 12 liikmesriikidest kavandavad rändajate puhul otsest sekkumist kokku 1,2 miljardi euro väärtuses koos järjekindlama sekkumisega, näiteks haridus- ja koolitussüsteemide valdkonnas (nt Belgia). Ühtekuuluvusprogrammid aitavad kiirendada uude ühiskonda saabunute sotsiaalset kaasamist (nt Hispaanias rändajate integreerimine maa-, ranniku- ja linnakogukondadesse, hooajalistele võõrtöötajatele mõeldud teabekeskuste rajamine jne).

Isegi piirkondades, kus majanduse tulemuslikkus on kõrge, kogevad mõned rühmad ja kogukonnad ikka veel vaesust ja sotsiaalset tõrjutust . See probleem on eriti oluline enamiku liikmesriikide paljudes linnastutes. Ligikaudu 10 miljardit eurot on eraldatud nende inimeste aitamiseks, kellel on tööturule kõige raskem tagasi pöörduda, pakkudes neile astmelist toetust, millele lisanduvad jõupingutused diskrimineerimise vastaseks võitluseks töökohtadel. Eriti suured toetused selles valdkonnas kavandatakse eraldada konkurentsivõime programmide raames (18,2 % võrreldes lähenemisprogrammide 10,8 %-ga). Lõpetuseks pakub ühtekuuluvuspoliitika kooskõlastatud toetust rahvusvähemustele, sealhulgas romidele, kes on suurim rahvusvähemus ELis. Enamikus asjassepuutuvates riikides lahendatakse romidega seotud küsimused integreeritud projektide abil.

Tegelemine säästva arengu, kliimamuutuse ja energiaga seotud probleemidega

Säästev areng, sealhulgas vajadus leevendada kliimamuutuse mõju, on Euroopa poliitilises tegevuskavas kesksel kohal[12]. Kvaliteetsem keskkond on kõikide liikmesriikide ühine prioriteet, mille saavutamiseks eraldatakse ligikaudu üks kolmandik ühtekuuluvuspoliitika kogueelarvest (105 miljardit eurot). Paljudes EL 12 liikmesriikides rahastatakse ühtekuuluvuspoliitika kaudu suuri baasinvesteeringuid, et parandada keskkonna infrastruktuuri ja aidata riikidel saavutada kooskõla ELi selle valdkonna õigusaktidega; sellele lisandub koolitust hõlmavate meetmete ja keskkonna juhtimise oskuste parandamine. Näiteks on Rumeenia otsustanud suunata 80 % keskkonnale eraldatud ühtekuuluvusvahenditest keskkonnaalase õigustiku loomiseks. Läti kavandab tõsta heitvee käitlemisteenust kasutava elanikkonna protsenti 9-lt 62-le.

Ühtekuuluvuspoliitika toetab 48 miljardi euroga (14 % kogueelarvest) mitme valdkonna meetmeid, sealhulgas leevendus- ja kohandamismeetmed, et tegeleda probleemidega, mis tulenevad kliimamuutusest . Nendel jõupingutustel on tulemusi tänu otseste investeerimismeetmete toetamisele, sealhulgas energiatõhususe ja taastuvate energiaallikate edendamine (9 miljardit eurot jagatud võrdselt nende kahe kategooria vahel) ja tänu kaudsetele meetmetele, sealhulgas säästvad linnatranspordiprojektid (6,2 miljardit eurot). Suuremat rõhku pannakse ka energeetika infrastruktuurile (1,8 miljardit eurot) ja energiavarude paremale haldamisele, liikudes tõhusa ja integreeritud ELi energiapoliitika ja energiavõrgustike, sealhulgas TEN-E, omavahelise ühendamise suunas. Viimane on selge prioriteet Poolas, Rumeenias ja Kreekas. Itaalias energiatõhususele ja taastuvatele energiaallikatele määratud ressursside maht on rohkem kui neli korda suurem kui eelmisel perioodil. Luksemburgi eesmärk on vähendada ühtekuuluvuspoliitika investeeringute abil süsinikdioksiidi heidet 10 % võrra ning Slovakkia eesmärk on vähendada tootmise energiamahukust rohkem kui 20 %. Paljudesse programmidesse kuuluvad erisüsteemid süsinikheite hindamiseks, et kontrollida Kyoto süsinikdioksiidi heitkogustega seotud eesmärkide suunas liikumise kulgu (nt Itaalias, Prantsusmaal, Tšehhi Vabariigis, Maltal, Inglismaal ja Walesis). Ühtekuuluvuspoliitika saab seega anda olulise panuse selliste ambitsioonikate eesmärkide heaks nagu energiatarbimise ja kasvuhoonegaaside vähendamine 20 % võrra ja taastuvatest energiaallikatest saadava energia osa suurendamine 20 %-ni aastaks 2020[13].

ÜHTEKUULUVUSPOLIITIKA TUGEVDAB HEAD VALITSEMISTAVA, VASTUTUST JA INSTITUTSIOONILIST SUUTLIKKUST

Mitmetasandilise valitsemise ja partnerluse tugevdamine

Uus poliitika on tugevalt mõjutanud riikliku poliitika kujundamist, kuna see tugevdab veelgi mitmetasandilist valitsemissüsteemi. Programmi ettevalmistamise ajal peetud dialoog võimaldas suuremal hulgal sidusrühmadel osaleda tõhusate piirkondlike ja valdkondlike arengustrateegiate kujundamise protsessis, mida toetati ka riigiabipoliitika reformiga pakkudes lisavõimalusi riiklikul ja ühenduse tasandil rahastamise paremaks suunamiseks[14]. Selle strateegilisema lähenemisviisi abil laiendatakse kõnealuse poliitika kaudu Lissaboni tegevuskava ja sellega seotud põhimõtete rakendamist piirkondlikule ja kohalikule tasandile, tagades samal ajal, et meetmed vastavad kohapealsetele tingimustele ja et reformid tõepoolest ellu viiakse.

Mitmetasandilist valitsemisest tuleneva lisaväärtuse parimaks näiteks on kolm vahendite rühma, mille abil kaasati majanduskasvu ja tööhõivet käsitlev Lissaboni tegevuskava uude ühtekuuluvuspoliitikasse. Esiteks sätestati ühenduse tasandil 2006. aasta oktoobris ühenduse strateegilistes suunistes[15] laiahaardelised prioriteedid uuel programmiperioodil. Teiseks integreeriti liikmesriikide ettevalmistatud riiklike strateegiliste võrdlusraamistike üle peetud läbirääkimistel käsitletud teemad peamisesse Lissaboni strateegiasse, eelkõige riiklikesse reformikavadesse. Määrati kindlaks ning piiritleti mahuliselt (s.t „märgistati”) Lissaboni strateegiaga seotud kulutuste kavandatav tase kõikides riiklikes strateegilistes võrdlusraamistikes. Lõpuks tegid tegevusprogrammide üle peetud läbirääkimised võimalikuks riiklike strateegiate sobitamise konkreetsesse piirkondlikku ja kohalikku konteksti.

Selle tulemusena on vastutust Lissaboni tegevuskava eest veelgi laiendatud piirkondlikule ja kohalikule tasandile ja paljudele erinevatele sidusrühmadele, lahendades seega esimese Lissaboni poliitika perioodi 2000–2005[16] peamise nõrga külje. Näiteks Prantsusmaal tegid komisjon, riiklikud ja piirkondlikud asutused ning rahvusvahelised eksperdid piirkondliku innovatsioonistrateegia välja töötamisel koostööd. Saksamaal on enamik uutest tööhõivega seotud sekkumistest kavandatud piirkondlikul tasandil. Selle suurenenud vastutusega on kaasnenud kõrgendatud tähelepanu Lissaboni strateegia meetmetele, mis käsitlevad oskusi ja elukestvat õpet.

Partnerluse põhimõte on ühtekuuluvuspoliitika eduka rakendamise seisukohast otsustava tähtsusega. Juba läbirääkimiste ajal pööras komisjon selle põhimõtte rakendamisele erilist tähelepanu, mille tulemusena kaasati erinevaid partnerite rühmi (sealhulgas valitsusvälised organisatsioonid, ülikoolid või piirkondliku arengu asutused, samuti sotsiaalpartnerid). Vahendite detsentraliseeritud haldamine võimaldab rakendusjärgus rohkem sidusrühmi kaasata, nagu kavandatud Hispaanias, Iirimaal ja Rootsis. Sel viisil aitab partnerluse põhimõte kasutada kohalikke teadmisi ja toetab kasvustrateegiaid suunates kohalikke vahendite tõhusamat kasutamist. See edendab ka koostööd avaliku ja erasektori vahel, mis vormistatakse ametlikult avaliku ja erasektori partnerlusena, võimendades ja tugevdades investeeringute mõju.

Institutsioonilise suutlikkuse tõstmine

Tõhusate riiklike strateegiate jaoks on vaja pädevat ja tõhusat haldamist. Institutsioonilise ja haldusliku suutlikkuse tugevdamine on seega otsustava tähtsusega struktuuriliste kohanduste, majanduskasvu, tööhõive ja majandusliku arengu edendamiseks. Ühtekuuluvuspoliitika saab mitmel positiivsel viisil mõjutada tõhusate riiklike strateegiate väljatöötamist.

Esiteks aitab uus ühtekuuluvuspoliitika institutsioonilise suutlikkuse prioriteet tugevdada riiklikku haldust ja avalikke teenuseid kõikidel tasanditel nendes lähenemispiirkondades ja ühtekuuluvuspoliitikaga hõlmatud riikides, mis kannatavad ikka veel institutsiooniliste puuduste all hoolimata viimastel aastatel tehtud muljetavaldavatest sammudest. Sekkumist kavandatakse nii kõikides EL 12 liikmesriikides (tihti väga suures mahus) kui ka Kreeka, Ühendkuningriigi (Wales), Itaalia ja Prantsusmaa lähenemispiirkondades. Eelarve suurus on rohkem kui 2 miljardit eurot. Need meetmed toetavad Lissaboni reforme valdkondades, nagu parem õigusloome, lihtsam ettevõtete loomine, tõhus riiklike strateegiate haldamine ja kodanikele ning ettevõtetele pakutavate teenuste parandamine, sealhulgas õigussüsteemi tugevdamine (nt Bulgaarias, Sloveenias, Poolas). Ühtekuuluvuspoliitika tugevdab neid meetmeid investeerides üle 1 miljardi euro e-valitsust toetavatesse meetmetesse.

Teiseks toetavad need meetmed fondide ja teiste riiklike strateegiate tõhusamat haldamist. Mitmes liikmesriigis on näha, et ühtekuuluvuspoliitikale vastav lähenemisviis, mis poliitika kavandamisel põhineb mitmeaastasel strateegilisel kavandamisel, on kasutusele võetud ka riiklikes strateegiate puhul. Prantsusmaal on Contrats de Plan Etat-Régions kavandatud samaks perioodiks ja sarnaste poliitika vahenditega. Itaalias võeti komisjoni edendatud „territoriaalpaktid” kasutusse üldise poliitilise vahendina kõikides valdkondades valdkonnapõhiste algatuste jaoks. Saksamaal viidi Gemeinschaftsaufgabe järkjärgult vastavusse struktuurifondide lähenemisega. Teistes riikides võeti kodumaistes piirkondlikes poliitikates vastu mitmesektoriline integreeritud lähenemine, näiteks Soomes ja Rootsis (regionaalsed majanduskasvu kokkulepped) ja Inglismaal (regionaalsed majandusstrateegiad).

Lisaks sellele kasutavad EL 12 liikmesriigid tehnilise abi võimalust JASPERS,[17] mis aitab arendada suutlikkust ette valmistada kvaliteetseid projekte, eelkõige suurprojekte, ja parandada seega ühtekuuluvuspoliitika haldamist.

Poliitika tõhus arendamine ja selle edukas rakendamine reformimise abil nõuab ka laiaulatuslikku toetust ja ühtekuuluvuspoliitika rõhutab seda kindlustades sotsiaalpartnerite positsiooni poliitika rakendamisel. Lähenemispiirkondades on sotsiaalpartnerite rolli parandamiseks eraldatud ligikaudu 1,2 miljardit eurot.. Kõige suurem summa on eraldatud Hispaanias. . Samuti kavandatakse toetada valitsusväliste organisatsioonide suutlikkuse tõhustamist, arvestades nende suurt tähtsust teenuste pakkumisel sellistes erinevates valdkondades nagu sotsiaalne kaasa, tervishoid, tarbijapoliitika, jne. Tööhõivepaktide arendamist ja koostöövõrgustike algatusi tugevdab 1 miljardi euro suurune lisatoetus, et käivitada reformid tööhõive ja sotsiaalse kaasamise valdkonnas.

Ühtekuuluvuspoliitikal on oluline roll kandidaatriikide ettevalmistamisel ELi liikmeks saamiseks nii poliitika tõhusa kavandamise ja rakendamise suutlikkuse ja meetodite arendamise kaudu kui ka investeeringute kaudu. Uus liitumiseelne rahastamisvahend IPA on tihedalt seotud ühtekuuluvuspoliitikaga, millele lisanduvad ka integreeritud strateegia, mitmeaastane kavandamine ja riiklikele asutustele suurema vastutuse andmine. Kohustuste detsentraliseerimine pani vastutuse erinevatele ministeeriumidele ja tugevdas investeeringute strateegilist planeerimist. Kohaldades „töö käigus õppimise” lähenemisviis, peaksid need vahendid tagama kandidaatriikidele ELi liikmeks saamiseks parema ettevalmistuse ja tulevase tõhusa ühtekuuluvuspoliitika vahendite haldamise.

EDUKATE STRATEEGIATE INTEGREERIMINE, TEADMISTE TÄIUSTAMINE JA HEADE TAVADE LEVITAMINE

Uute programmide koostamisel on liikmesriigid ja piirkonnad toetunud eelmiste põlvkondade ühtekuuluvuspoliitika parimatele tavadele, sealhulgas ühenduse algatustele URBAN ja EQUAL ning uuenduslikele meetmetele . Sellise süvalaiendamisega on loodud rohkem võimalusi laia ulatusega meetmete võtmiseks, mille jaoks on märkimisväärselt rohkem vahendeid. Näiteks toetatakse programmi EQUAL raames tehtavat riikidevahelist koostööd ligikaudu 3 miljardi euroga, kusjuures innovatsiooni, sealhulgas sotsiaalset innovatsiooni, arendatakse kogu programmi rakendamise ajal. URBAN-algatuse süvalaiendamine annab võimaluse lahendada linnadega seotud küsimusi ühtsel viisil, eriti riikides, mis ei ole veel sellest katsetamist, koostöövõrgustike loomist ja katseprojekte hõlmavast algatusest kasu saanud (nt Läti, Leedu, Tšehhi Vabariik, Malta, Küpros ja Eesti). Uuenduslikkuse tõttu tuleb täiendavalt kontrollida linnadele suunatud integreeritud lähenemisviisi ja linnadega seotud meetmete haldamist kohalikes asutustes , sealhulgas uue algatuse JESSICA edaspidist kasutamist[18].

Uue ühtekuuluvuspoliitika kolmandale eesmärgile, s.o territoriaalsele koostööle on hakatud omistama rohkem tähtsust võrreldes ühenduse algatusega INTERREG , mille tulemusena on saavutatud parem nähtavus ja saadavalolevate vahendite kasv (5,8 miljardilt eurolt 7,8 miljardi euroni). Komisjon on edukalt veennud liikmesriike ja piirkondi kasutama Euroopa territoriaalse koostöö programme tegevusalusena uute ideede ja ühiste tegevuskavade arendamisel. Riikidevahelist koostööd võib näiteks kasutada strateegiliste arendamisviiside toetamiseks suuremate alade puhul, nagu Läänemere piirkond, Alpid, Vahemere ja Doonau piirkond.

Lõpuks aitab uus raamistik „ Piirkonnad majandusmuutustes ” kaasa heade tavade kindlakstegemisele ja piirkondadevahelisele koostööle. Sellega toetatakse üleeuroopalisi võrgustikke, et need aitaksid täiustada ühtekuuluvuspoliitika kaudu toetatavaid projekte.

JÄRELDUSED – LÄBIRÄÄKIMISTE LISAVÄÄRTUS

- Ühtekuuluvuspoliitika on olulise tähtsusega ühenduse poliitika, mis edendab majanduskasvu ja tööhõive tegevuskava kõikidel Euroopa Liidu aladel. Koostoimes teiste ühenduse poliitikavaldkondadega ja neid täiendades, käsitleb ühtekuuluvuspoliitika otsustava tähtsusega sotsiaalmajanduslikke probleeme, millega Euroopa ülemaailmsete muutuste taustal silmitsi seisab. Liikmesriikide ja piirkondadega hiljuti peetud dialoogi tulemusena on vastu võetud strateegilise suunitlusega programmid, mille eesmärk on investeerida suur osa rahalistest vahenditest selliste tingimuste loomiseks, mis tagaksid eduka konkurentsi globaliseeruvas maailmas.

- Üks läbirääkimiste võtmeelemente oli keskendumine Lissaboni eesmärkidele tõsta kulutused teadus- ja arendustegevusele 3 %-ni SKT-st ja tööhõive 70 %-ni, toetades investeeringuid esmasesse infrastruktuuri, nagu transport, ning haridusse ja koolitusse, oskuste ja tööjõu kohanemisvõime parandamisse, ettevõtlusse, uute teadmiste või oskusteabe loomisse. Energiatõhususe parandamine ja taastuvatest energiaallikatest saadava energia osa suurendamine 20 %-ni on teine tähelepanu all olev põhipunkt. Selle tulemusena suunatakse suurem osa ühtekuuluvuspoliitika vahenditest (65 % lähenemispiirkondades ja 82 % piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive piirkondades) Lissaboni strateegiaga seotud prioriteetide elluviimiseks.

- Komisjoni, liikmesriikide ja piirkondade vahel peetud dialoogi tulemusena paranes märgatavalt ka programmide kvaliteet, sealhulgas asetati suuremat rõhku hindamisele, näitajatele ja kontrollile. Dialoog on muutnud ka liikmesriikide ja piirkondade sisest arutelu innovatiivsemate, hõlmavamate ja tulevikule orienteeritud poliitiliste strateegiate ja tegevuskavade kujundamise ja arendamise üle, sealhulgas uute, innovatiivsete rahastamisinstrumentide, nagu JEREMIE ja JESSICA ulatuslikum kasutamine erinevates liikmesriikides valitsevate erinevate tingimustega sobival viisil. Samuti saavutati liikmesriikidega suhteliselt kiirelt kokkulepped uute programmide suhtes, kuna mitteametlikku dialoogi oli juba kasutatudasjakohaste ühenduse õigusaktide ettevalmistamise lõppfaasis.

- Ühtekuuluvuspoliitika mitmetasandilise valitsemise süsteem, mis põhineb kohustuste detsentraliseerimisel ja valdkondlikele osalejatele suurema rolli andmisel, on laiendanud vastutust Lissaboni tegevuskava eest, nagu kutsuti üles Euroopa Ülemkogu istungil 2007. aasta detsembris[19]. On tähtis, et see lähenemisviis muudab ka majandust tõhusamaks, kuna kohalikul ja piirkondlikul tasandil on enamasti kõige paremad võimalused kohaneda ülemaailmsete muutustega ja nendest kasu saada. See kajastub ka programmide koostamisel asetleidnud nihkes piirkondlikuma lähenemisviisi suunas võrreldes ajavahemikuga 2000–2006, eelkõige uutes liikmesriikides.

- Institutsionaalse suutlikkuse arendamisele eraldatud investeeringud peaksid parandama poliitika rakendamisse kaasatud riiklike asutuste kvaliteeti. See on eriti oluline ühtekuuluvuspoliitika vahendite ühise juhtimise kontekstis, mis nõuab liikmesriikidelt programmide rakendamist vastavalt usaldusväärse finantsjuhtimise ja kontrolli tavadele. Ühtekuuluvuspoliitika mitmetasandilises süsteemis on riiklike ja piirkondlike asutuste suutlikkus selles osas otsustava tähtsusega.

- Uued avalikustamisnõuded, mille kohaselt peaksid liikmesriigid koostama kava, mille alusel teavitada üldsust ühtekuuluvuspoliitika meetmetest, ja nõue avalikustada loetelu kõikidest toetusesaajatest, muudab ühtekuuluvuspoliitika kaudu toetatavad meetmed läbipaistvamaks, õiguspärasemaks ja nähtavamaks.

- Nüüd on kehtestatud ühtekuuluvuspoliitika vahendite tõhusa kasutamise alus ajavahemikuks 2007–2013. Soovitud tulemuste saavutamiseks on oluline õigeaegne ja tõhus rakendamine. Vaadates tulevikku on otsustava tähtsusega, et liikmesriigid ja piirkonnad täidaksid oma kohustusi ja tagaksid jõulise rakendamise, toetudes kõikide kättesaadavate vahendite vahelisele koostoimele. Selleks on vaja kindlat tahet nii riiklikul kui ka piirkondlikul tasandil. Komisjon kontrollib koostöös liikmesriikidega kogu perioodi vältel tehtud edusamme, et tagada programmide keskendamine majanduskasvu ja tööhõivet suurendavatele investeeringutele, nende kooskõla teiste tähtsate ühenduse prioriteetidega ja kohandatavus probleemidele, millega Euroopa ja tema piirkonnad keskpikas perspektiivis silmitsi seisavad.

[1] Piirkonnad, mille SKT on väiksem kui 75 % ostujõu põhjal mõõdetud ühenduse keskmisest.

[2] Üksikasjalikum selgitus on esitatud 1. lisas. Teavet eraldistest iga liikmesriigi kohta saab järgmiselt aadressilt: http://ec.europa.eu/regional_policy/index_en.htm

[3] Komisjoni töödokumendis, mis avaldatakse pärast käesolevat teatist, antakse üksikasjalikum tulemuste ülevaade iga liikmesriigi kohta.

[4] 2a ja 2b lisas antakse üksikasjalik ülevaade sellest, kuidas ühtekuuluvuspoliitika aitab kaasa peamiste ühenduse prioriteetide järgimisele.

[5] Neljas aruanne majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse kohta, KOM(2007) 273, 30.05.2007.

[6] Komisjoni teatis: Eelarvereform, muutuv Euroopa. Avalikku konsulteerimist käsitlev dokument aastatel 2008/2009 tehtava eelarve läbivaatamise kohta; SEK(2007) 1188, 12.9.2007.

[7] Nõukogu määruse (EÜ) nr 1083/2006 IV lisa artiklis 9.3 (ELT L 210, 31.7.2006, lk 25) nõutakse, et 60 % vahenditest, mis on EL 15 liikmesriikides kasutatavad lähenemise eesmärgi jaoks ja 75 % vahenditest, mis on kasutatavad piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive eesmärgi alusel, tuleb eraldada investeeringutele valdkondadesse, mis on Lissaboni strateegia keskmes: teadustöö, innovatsioon, infoühiskond, inimressursid ja ettevõtluse arendamine. Üksikasjalikum ülevaade sellest, kuidas uued ühtekuuluvusstrateegiad ja programmid aitavad kaasa uuendatud majanduskasvu ja tööhõive Lissaboni strateegia elluviimisele, antakse teatises „Majanduskasvu ning tööhõivet käsitleva Lissaboni strateegia rakendamine liikmesriikides ja piirkondades ELi ühtekuuluvuspoliitika kaudu ajavahemikus 2007-2013”, KOM(2007) 798, 11.12.2007.

[8] Kui võtta arvesse investeeringuid, mis on tehtud sadamatesse, lennujaamadesse ja arukatesse transpordisüsteemidesse, millest enamik on ka osa TEN-T võrgustikust, suureneb investeeringute maht 6,5 miljardi euro võrra.

[9] JEREMIE (Euroopa ühisressursid mikro-, väike- ja keskmistele ettevõtetele) on rahastamisinstrument, mis on välja arendatud koostöös Euroopa Investeerimispangaga (EIP), mille eesmärk on hõlbustada VKEdele juurdepääsu rahastamisele, pakkudes laene, omakapitaliinstrumente, riskikapitali ja tagatisi. 20 liikmesriiki näevad ette JEREMIE-algatuse kasutamist.

[10] Vt. eestistujariigi järeldused, Brüsseli Euroopa Ülemkogu, 13/14 märts 2008.

[11] Hariduse ja koolituse tähtis roll enamikes rakenduskavades on kooskõlas töökavas „Haridus ja koolitus 2010“ kehtestatud prioriteetidega.

[12] Euroopa Ülemkogu Brüsseli kohtumise eesistujariigi järeldused (märts 2007), (http://www.consilium.europa.eu/ueDocs/cms_Data/docs/pressData/en/ec/93135.pdf)

[13] Komisjoni teatis: Kaks korda 20 aastaks 2020: Kliimamuutus – Euroopa võimalus; KOM(2008) 30, 23.1.2008.

[14] Riigiabi tegevuskava (7.6.2005): KOM(2005) 107.

[15] http://ec.europa.eu/regional_policy/sources/docoffic/2007/osc/index_en.htm

[16] Wim Koki juhitud kõrgetasemelise töörühma aruanne: Väljakutsega silmitsi: majanduskasvu ja tööhõive Lissaboni strateegia; November 2004. http://europa.eu.int/comm/lisbon_strategy/index_en.html

[17] JASPERS („Ühisabi Euroopa piirkondade projektide toetamiseks”) on tehnilise abi võimalus, mis aitab liikmesriikidel ette valmistada kvaliteetseid projekte ja on loodud koostöös Euroopa Investeerimispanga ning Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupangaga. JASPERS-algatuse bürood asuvad Varssavis, Bukarestis ja Viinis ja selle abil hinnatakse praegu 261 suurprojekti.

[18] JESSICA (Euroopa ühine toetus linnapiirkondade jätkusuutlikele investeeringutele) on laenude andmise vahend, mis on välja töötatud koostöös EIPga, et finantseerida linnapiirkondade uuendamisele ja arengule suunatud projekte. Rohkem kui 80 tegevusprogrammi sisaldavad sätteid JESSICA-tüüpi meetmete kohta.

[19] Euroopa Liidu Nõukogu, eesistujariigi Portugal 14. detsembri 2007. aasta järeldused, Brüssel, 16616/07, järeldus 3.