19.12.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 325/28

—

väljendab muret rahastamisvahendite ebapiisavuse üle maaelu arengu valdkonnas ning leiab, et edasised investeeringud uutesse väljakutsetesse ei tohiks toimuda ainult esimese samba vahendite arvelt, samuti kutsub üles siduma seda küsimust ka teiste ELi poliitikavaldkondadega, eelkõige ühtekuuluvuspoliitikaga;

—

soovitab tungivalt toetada koostoimet maaelu arengu poliitika ja teiste ELi poliitikate, eelkõige ühtekuuluvuspoliitika vahel;

—

toetab pidevalt kasvavat üleskutset investeerida põllumajandusalastesse teadusuuringutesse ja rakendada uurimistulemusi ning tervitab Euroopa Komisjoni ettepanekut püüda saavutada koostoimet teadusuuringute seitsmenda raamprogrammi raames;

—

leiab, et Euroopa ees seisvate uute väljakutsetega toime tulemiseks peab Euroopa üritama saavutada suletud ringlusega majanduse;

—

leiab, et kliimamuutuste vastu võitlemise eesmärgil tuleks julgustada ühtsete toidustrateegiate väljatöötamist;

—

leiab, et seal, kus see tugevdab ökoloogilist tasakaalu, tuleks piirkondi julgustada arendama ja edendama kohalikult toodetud toiduaineid ja toiduainetega seotud tooteid;

—

soovitab, et piimakvoote tõstetaks 2 % aastas, ning leiab, et komisjon peaks kaitsma haavatavates piirkondades tegutsevate põllumajandustootjate olukorda, kui piimakvootide suurendamine peaks seda halvendama;

—

leiab, et ELil on sotsiaalne vastutus selle eest, et kõiki vahendeid rakendades püüda kaasata People, Planet and Profit (sotsiaalsed, keskkonnaalased ja majanduslikud) põhimõtteid WTO käimasolevate ja tulevaste läbirääkimiste tulemustesse;

—

konstateerib, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on enamikus liikmesriikides omandanud palju kogemusi ning teadmisi maaelu arengu valdkonnas, ning nad tervitaksid võimalust võtta endale suurem vastutus ELi põllumajanduse ja maaelu arengu poliitika rakendamisel ja kavandamisel.

Raportöör

:

Lenie DWARSHUIS-VAN DE BEEK (NL/ALDE), Lõuna-Hollandi provintsivalitsuse liige

1.

käsitleb põllumajanduse ning põllumajandus- ja toiduainetetööstuse strateegilist tähtsust Euroopa jaoks ning ettevõtete äärmiselt rahvusvahelise iseloomuga tegevust, toetab kvaliteetset põllumajandustootmist kõigis piirkondades ning nõustub Euroopa Komisjoniga selles, et ühine põllumajanduspoliitika on eriti oluline;

2.

nõustub sellega, et niisuguse süsteemi toimimiseks, mis tagaks Euroopa elanikkonnale toiduainetega omavarustatuse teatud taseme, tuleb vajadusel rakendada kriisiohjamise meetmeid, ning märgib, et toiduainetootmise osas ei ole turul alati võimalik põllumajandustootja sissetulekut avaliku nõudlusega ühitada ning seetõttu ongi vaja ühist põllumajanduspoliitikat;

3.

seoses õigusaktide ettepanekutesse juba inkorporeeritud soovitustega rõhutab komitee, et paljud soovitused, mis esitati perspektiivarvamuses „Ühise põllumajanduspoliitika praeguse olukorra hindamine” (CdR 197/2007), on jätkuvalt asjakohased. Lisaks juba esitatud õigusaktide ettepanekutele on siiski tarvis edasisi lihtsustusi, selleks et saavutada ühise põllumajanduspoliitika elluviimise eest vastutavate piirkondlike ametiasutuste ning ka põllumajandustootjate jaoks halduskoorma tõeline vähenemine. Eriti vajalikud on suuremad lihtsustused nõuetele vastavuse alal. Selles seoses ei tohi ka III lisas esitatud tingimuste laiendamine kaasa tuua halduskoormuse suurenemist. Üksikmeetmete rakendamisel seoses III lisas esitatud üksikute standarditega tuleb arvestada ka osalt väga erinevaid piirkondlikke ja looduslikke tingimusi. Arvesse tuleb võtta ka juba kehtivaid õigusnorme;

4.

vastupidiselt perspektiivarvamuses esitatule kutsub üles kombineerima maa tootmisest kõrvalejätmise kohustuse kaotamist vabatahtlike keskkonnakaitse meetmetega teatud maa-alade suhtes teise samba raames;

5.

soovitab praegu piimaturul valitseva olukorra taustal uuesti järele mõelda ettepanekute üle suurendada kvoote ettevalmistusena kvoodisüsteemi lõppemisele. Tuleks valida sobivad meetmed ja näha nendeks vajadusel ette rahalised vahendid, et takistada kvootide kaotamisega osalt üliraskete tagajärgede tekkimist mõnes ebasoodsate konkurentsi- ja looduslike tingimustega piirkonnas;

6.

leiab, et ühise põllumajanduspoliitika olukorra hindamine ei saa piirduda vaid 2003. aasta reformi jätkuks olemisega, vaid selle raames tuleb tegeleda uue rahvusvahelise olukorraga toiduainete valdkonnas. Komitee manitseb ettevaatlikkusele, et kõnealuse hindamise käigus ei kaotataks pöördumatult juba olemasolevaid turumeetmeid (välja arvatud kohustuslik maa tootmisest kõrvalejätmine). Ettevaatlikkus maailma toiduaineteturgude praeguse kõikuvuse olukorras nõuab, et kuigi kõnealuseid turumeetmeid praegu ei kasutata, võib neid vajaduse korral taaskäivitada;

7.

nõustub, et uued väljakutsed on olulised ning kõigis liikmesriikides on vaja suurt stiimulit uute väljakutsetega edukaks toimetulemiseks;

8.

samas juhib tähelepanu asjaolule, et komisjoni väljapakutud toetuste ümbersuunamise viis tähendab üldiselt põllumajandustootjate sissetulekute märkimisväärset vähenemist sõltuvalt piirkonnast;

9.

leiab, et komisjon ei tohiks alahinnata 2013. aastani kokku lepitud ühise põllumajanduspoliitika finantsraamistiku usaldusväärsuse olulisust;

10.

soovitab osa vabanenud ressurssidest investeerida ka muudesse kui uute väljakutsetega toimetulemiseks loodud meetmesse, nagu uued esimese samba meetmed, millega toetatakse ühenduse lamba- ja kitsekasvatust, mis on sotsiaalsest, majanduslikust ja keskkonna vaatepunktist väga oluline majandusvaldkond ning mida praegu ähvardab Euroopa kariloomade arvu drastilise vähenemise oht; olemasolevad põllumajandusettevõtetega seotud teise samba meetmed; mitmed uued teise samba meetmed, mille eesmärk on aidata põllumajandusettevõtjatel kohaneda esimese samba uue olukorraga; muud uued teise samba meetmed, mille eesmärk on katta multifunktsionaalse põllumajanduse mitmete eri meetmete tõttu üldsusele tekkivad kulud;

11.

leiab, et eesmärkide ja meetmete tasakaal võiks olla erinev piirkondade puhul, mis praeguseks on juba rakendanud mitmeid uute väljakutsetega toimetulemise meetmeid või mis on oma ressursse juba suurel määral kasutanud vastavalt uutele väljakutsetele;

12.

leiab, et selleks, et Euroopa põllumajanduspoliitika vastaks Euroopa poliitika põhialustele, peab toetuste ümbersuunamise rakendamine põhinema eeskätt tootmistingimustel ning alles seejärel tuleks kaaluda globaalse konkurentsi kriteeriume;

13.

leiab, et parim tasand toetuste ümbersuunamist käsitlevate otsuste tegemiseks on asjakohane detsentraliseeritud tasand, et paremini peegeldada kohalike ja piirkondlike vajaduste mitmekesisust. Liikmesriikidel ja piirkondadel peaks olema võimalus suunata rahalisi vahendeid teise samba meetmetesse vastavalt oma tegelikele vajadustele;

14.

väljendab käesolevas õigusaktide ettepanekuid käsitlevas arvamuses muret rahastamisvahendite ebapiisavuse üle maaelu arengu valdkonnas üldiselt ja eelkõige uute väljakutsete jaoks. Seetõttu on komitee kindlal veendumusel, et edasised investeeringud uutesse väljakutsetesse ei tohiks lähitulevikus toimuda ainult esimese samba vahendite arvelt, ning kutsub üles siduma seda küsimust ka teiste ELi poliitikavaldkondadega, eelkõige ühtekuuluvuspoliitikaga;

15.

keskendub arvamuses maaelu arengut käsitleva määruse (EÜ) nr 1698/2005 ettepanekute reguleerimisala küsimusele, et saavutada parimad tulemused uute väljakutsetega toimetulemisel;

16.

võtab käesolevas arvamuses seisukoha tulevase ühise põllumajanduspoliitika kohta üleilmsest perspektiivist vaadatuna, käsitledes sealhulgas selliseid Maailma Kaubandusorganisatsiooniga (WTO) seonduvaid teemasid nagu intellektuaalne omand ning kvaliteeti ja energia tarbimist puudutav ELi märgistus;

17.

kutsub selles arvamuses komisjoni üles kutsuma Regioonide Komiteed osalema edasistes aruteludes ja poliitikaloome protsessis ning teeb teatavaks komitee uued algatused, nagu huvirühmade konverentsi korraldamine ja strateegilise kava koostamine põllumajanduse ja maaelu arengu kohta Euroopas, keskendudes piirkondliku otsustusprotsessi mõjule ning edasisele tööle keskkonnatingimuste parandamiseks põllumajandussektoris;

18.

rõhutab Euroopa omamaise põllumajandus- ja toiduainetetööstuse olulisust ning toiduohutuse ja -turvalisuse suurt tähtsust ajal, mil EL on praegu suurim põllumajandustoodete importija maailmas;

19.

leiab, et sujuva ülemineku tagamiseks 2015. aastal, mil piimakvoodisüsteem kehtivuse kaotab, on vaja tagada pehme maandumine. Sel eesmärgil toetab komitee piimakvootide suurendamist minimaalselt 2 % aastas, vähemalt suure tootmispotentsiaaliga piirkondadele ja riikidele. Mahtude ja hindade praeguse väga suure kõikumise tõttu tuleks turukorraldusmehhanismid alles jätta kuni kvoodisüsteemi kehtivuse kaotamiseni;

20.

leiab, et ühine põllumajanduspoliitika on praegu väga oluline, ning näib, et see võib jääda oluliseks ka lähitulevikus, sest ühise põllumajanduspoliitika tõhususe üle toimuv arutelu jätkub seoses pidevalt kasvava üleilmse nõudlusega toitainete, sööda, fossiilkütuste ja kiudude järele;

21.

leiab, et Euroopa põllumajandus ei saa järjest enam globaliseeruvas maailmas hakkama ilma turu reguleerimise mehhanismideta ja ELi tugeva ühise poliitikata, mis Euroopa piirkondade geograafilist, sotsiaalset ja majanduslikku mitmekesisust arvesse võttes keskendub strateegilistele eesmärkidele ja tarbijate nõudmisele, pakub piirkondadele uusi väljavaateid ja osalemisvõimalusi, eelkõige uute väljakutsete valdkonnas, ning on jätkusuutlik nii majanduslikust, sotsiaalsest kui ka keskkonnaalasest aspektist, aidates kaasa maaelu elavdamisele;

22.

jagab Euroopa Komisjoni seisukohta, et kliimamuutused, bioenergia, veemajandus ja bioloogiline mitmekesisus on tulevikus olulised väljakutsed — ka põllumajanduse jaoks. Sellega seoses tuleb uurida, millise panuse võib anda ühine põllumajanduspoliitika, et aidata vajalikud kohandused positiivselt läbi viia. Komitee nõuab, et liikmesriikide ja piirkondade sellekohaseid eelnevaid panuseid arvestataks piisavalt;

23.

väljendab muret komisjoni ettepanekute üle jätkata ELi sekkumismeetmete kaotamist turgude ebastabiilsuse olukorras; leiab, et tuleb säilitada olemasolevad turule sekkumise vahendid, mida rahastatakse ELi vahenditest;

24.

soovib jätkata oma tööd tagamaks, et ühise põllumajanduspoliitika vajalik läbivaatamine ei tooks endaga kaasa selle poliitika tagasiviimist liikmesriikide tasandile, pidades siinjuures silmas seda, et isegi kui poliitika rakendamine ja kaasrahastamine võib toimuda piirkondade ja liikmesriikide tasandil, siis ühist põllumajanduspoliitikat, sealhulgas strateegiat ja eelarvet, tuleb teostada ELi tasandil. Komitee pooldab seda, et ELi finantsraamistikus 2007–2013 ühisele põllumajanduspoliitikale kehtestatud rahastamise ülemmäärad kehtiksid muutmatult kuni finantsperioodi lõpuni;

25.

soovitab Euroopa Komisjonil, arvestades praegust majanduslikku olukorda ja Euroopa riike mõjutavat tõsist kriisi, mis avaldab eriti halba mõju maapiirkondadele, mitte võtta meetmeid, mis tooksid kaasa töötuse suurenemise ja majandustegevuse vähenemise;

26.

leiab, et otsetoetused tuleb siduda põllumajandustegevuse säilitamisega, kuigi need võib lahti siduda konkreetsest toodangust. Selles mõttes ei tohiks ühise põllumajanduspoliitika olukorra hindamine tuua kaasa uusi samme otsetoetuste lahtisidumisel;

27.

pooldab seda, et nii ajalooline kui ka piirkondlik mudel areneksid järk-järgult ühtse, tööühikul põhineva ELi tasandi toetuse poole, mida muudetakse vastavalt multifunktsionaalse põllumajandusmudeli raames ühiskonnale pakutavatele toodetele ja teenustele;

28.

märgib, et komisjoni ettepanek kehtestada ümbersuunamise künnis, millest väiksema summa puhul toetusi ei vähendata, võib sotsiaalses mõttes muutuda regressiivseks meetmeks ning piirkondlikku mitmekesisust arvestades võib sellel olla suur sotsiaalne mõju paljudele piirkondadele. Seepärast peab komitee vajalikuks määratleda lihtsustamismeetmed iga liikmesriigi puhul eraldi;

29.

arvestades komisjoni ettepanekut esitada enne 30. juunit 2011 aruanne piimakvoodisüsteemi sujuva järkjärgulise kaotamise tingimuste kohta, leiab komitee, et igasugune otsustamine kvoodisüsteemi tuleviku kohta tuleb lükata edasi nimetatud kuupäevani;

30.

märgib, et komisjon ise tunnistab, et kvoodisüsteemi kaotamine või lihtsalt kvootide järkjärguline suurendamine võib lõpuks kaasa tuua madalamad hinnad;

31.

soovitab kõnealuse hindamise raames ja ka pärast piimakvootide süsteemi kaotamist jätta alles sobivad turukorraldusmehhanismid, et suuta turvaabinõude abil reageerida mahtude ja hindade väga suurele kõikumisele;

32.

soovitab alles jätta ka piima ja piimatoodete turumeetmete võimaluse niikaua, kui seda peetakse vajalikuks, sh ka pärast 2015. aastat;

33.

kutsub komisjoni üles looma ELi tasandil eelarve erivahendid, mida vajaduse korral täiendada riiklike vahenditega ja mille eesmärk on parandada nende põllumajandusettevõtete elujõulisust, mis asuvad vähem konkurentsivõimelistes ja/või looduslikult ebasoodsates piirkondades või tingimustes;

34.

soovitab, et liikmesriikidel lubataks toetada kõnealuseid põllumajandusettevõtteid mitmel viisil, näiteks nimetades taas vähem soodsad piirkonnad, pakkudes välja teise samba meetmeid ja/või kohaldades artiklit 68, tagades sel viisil turvaabinõud;

35.

manitseb ettevaatlikkusele, et kõnealuse hindamise käigus ei kaotataks pöördumatult piima ja piimatoodete turumeetmeid, ning leiab, et praegu olemasolevad meetmed tuleb säilitada;

36.

leiab, et põllumajanduse mõju keskkonnale on suur väljakutse ning EL peab seadma prioriteediks põllumajanduse keskkonnasäästlikumaks muutmise. Seepärast soovib komitee rõhutada, kui oluline on edasine arutelu põllumajandussektori keskkonnatingimuste teemal;

37.

tunneb siiski muret, et püüdlused viia üha suuremat hulka küsimusi „maaelu arendamise” nimetuse alla võib osutuda problemaatiliseks, ja sooviks igal juhul analüüsida, kas maaelu arendamise programmid on parim raamistik kõigi kõnealuste väljakutsete käsitlemiseks;

38.

leiab, et lõhe teise samba raames olemasolevate vahendite ja eesmärkide mõju vahel, sealhulgas nii uute kui ka praeguste väljakutsete valdkonnas, mis seonduvad maapiirkondade majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnaarenguga, kasvab pidevalt ning sellega tuleb tegeleda;

39.

on seisukohal, et ühine põllumajanduspoliitika on eelkõige suunatud põllumajandusele ning seda ei tuleks muuta ühtekuuluvuspoliitika üheks osaks. Kui ühises põllumajanduspoliitikas võetakse piisavalt arvesse piirkondlikke eripärasid ja erinevaid tootmissüsteeme, siis annab see ka panuse territoriaalsesse ühtekuuluvusse. Igasugune ettepanek muutuseks ühise põllumajanduspoliitika olukorra hindamise tulemusena peaks piisavalt arvestama Euroopa Liidus eksisteerivaid mitmesuguseid piirkondlikke eripärasid ja tootmissüsteeme;

40.

tervitab ettepanekut muuta määruse (EÜ) nr 1782/2003 artikkel 69 paindlikumaks, kuid samas peab seda ebapiisavaks, et korvata komisjoni kavandatavat turumehhanismide kaotamist ning eelkõige piimakvootide kaotamise tagajärgi;

41.

rõhutab seisukohta, et maapiirkondade arendamine tõhusama uuendustegevuse, jätkusuutlikkuse ja teenuste kvaliteedi eesmärgil kõigi elanike ja majanduslike sidusrühmade jaoks ulatub palju kaugemale kui üksnes põllumajanduse arendamine;

42.

toetab pidevalt kasvavat üleskutset investeerida põllumajandusalastesse teadusuuringutesse ja rakendada uurimistulemusi ning tervitab Euroopa Komisjoni ettepanekut püüda saavutada koostoimet teadusuuringute seitsmenda raamprogrammi raames;

43.

kutsub komisjoni üles tagama seda, et põllumajandus- ja toiduainetetööstusettevõtete innovatsiooni ja moderniseerimise tõhustamist, mis tuleneb vajadusest tegeleda uue konkurentsivõime loomisega seonduvate väljakutsetega, ei takistaks riigiabi poliitika;

44.

soovitab tungivalt toetada koostoimet maaelu arengu poliitika ja teiste ELi poliitikate, eelkõige ühtekuuluvuspoliitika vahel ja tervitab kõiki võimalusi panustada arutelude kohta algavatesse konsultatsioonidesse, mille eesmärk on analüüsida kõnealust koostoimet;

45.

rõhutab, et ühise põllumajanduspoliitika kõigi meetmete rakendamisel on kohalik mõju, ning toonitab, et piirkondlikul tasandil on võimalik kõige paremini saavutada maksimaalseid tulemusi ühise poliitika rakendamisel. Samas ei tohi see põhjustada konkurentsimoonutusi liikmesriikide ega piirkondade vahel;

46.

konstateerib, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on enamikus liikmesriikides omandanud palju kogemusi ning teadmisi maaelu arengu valdkonnas, sealhulgas PRODERi ja LEADERi programmide rakendamisel viimase kümne aasta jooksul, ning nad tervitaksid võimalust võtta endale suurem vastutus ELi põllumajanduse ja maaelu arengu poliitika rakendamisel ja kavandamisel;

47.

märgib, et piirkondlik tasand on sobivaim, et võtta meetmeid ühise põllumajanduspoliitika halduskulude vähendamiseks. Komitee leiab, et nende põllumajandustootjate vabastamine kohustuslikust ümbersuunamisest, kes saavad toetust teatud kindlaksmääratud summast vähem, tähendaks teatud piirkondades nimetatud kulude märkimisväärset vähenemist;

48.

rõhutab, et komisjoni toetatav üleminek ajalooliselt toetussüsteemilt piirkondlikule toetussüsteemile toob esile vajaduse kohaldada kriteeriumeid, mille koostamisel on enam arvestatud geograafiliselt määratletud kriteeriumidega, ning käsitleda kohaliku ja piirkondliku taseme pädevusi, nagu veemajandus, energiavarustus ja ruumiline planeerimine;

49.

leiab, et maaelu arengu poliitika rakendamist tuleb tõhustada suurema tehnilise ja haridusalase toetuse abil;

50.

toonitab vajadust tõhustada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tasandil nii tootjatele kui tarbijatele suunatud igakülgset põllumajandusalast teavitustööd, suurendamaks erinevate ühiskonnagruppide teadlikkust ja vastutustunnet seoses põllumajanduse tähtsusega meie igapäevasele toimetulekule ning selle mõjuga majanduslikule, sotsiaalsele ja looduskeskkonna arengule eile, täna ja homme;

51.

soovitab, et ettevõtete liigitamisel toetuste ümbersuunamise künnise alla tuleb määratleda ja sisse viia täiendav kriteerium, mille abil oleks võimalik eristada suuri, keskselt hallatavaid ettevõtteid kohalikult, koostöö raames hallatavatest ettevõtetest ning võimaldada liikmesriikidel rakendada toetusmeetmeid, et tagada kõnealustele ühistutele pehme maandumine;

52.

märgib, et oluliselt suurenenud nõudmine põllumajandustoodete ja toiduainete järele, mille põhjuseks on maailma rahvastiku äärmiselt kiire kasv ning jõukuse ja ostujõu suurenemine, jätkub ka lähitulevikus ning edaspidigi;

53.

märgib, et rahvastiku ning ostujõu kasv toovad endaga kaasa ka oluliselt suurenenud nõudmise kvaliteetsete toiduainete, töödeldud toiduainete, liha ja piimatoodete järele, mis toob omakorda kaasa põllukultuuride, sealhulgas teravilja, kiudude ning teiste põllumajanduslike söödavarude ja toorainete suureneva nappuse;

54.

väljendab muret, et ettepanek tõsta piimakvoote 1 % aastas (2009–2013) ei ole piisav, ning soovitab, et piimakvoote tõstetaks 2 % aastas. Samuti leiab komitee, et komisjon peaks kaitsma haavatavates piirkondades tegutsevate põllumajandustootjate olukorda, kui piimakvootide suurendamine peaks seda halvendama;

55.

peab vajalikuks, et ELi õigusaktid võimaldaksid tootmisharudevahelisi suhteid ambitsioonikamalt ümber kujundada, võimaldades muu hulgas seda, et piirkondlikul või riiklikul tasandil saaks kehtestada meetmeid, millega reguleerida toiduainete ahelate iga lüli kasumimarginaali, ilma et seda peetaks konkurentsireeglite muutmiseks;

56.

leiab, et ühises põllumajanduspoliitikas tuleb jätkata jõupingutusi eesmärkide saavutamiseks, milleks on ELi kodanikele mõistlike hindadega kvaliteetsete toiduainete pakkumine piisavas koguses ja tervishoiualaste garantiidega, elujõuliste põllumajandusettevõtete loomine, maapiirkondade kultuuripärandi säilitamine ja maakeskkonna kaitsmine. Samuti leiab komitee, et ühine põllumajanduspoliitika on edasi arenenud, et vastata väljakutsetele ja muutuvatele vajadustele, luues samas võrdsed konkurentsitingimused, mis võimaldavad Euroopa põllumajandusel säilitada arvestatav koht maailmakaubanduses;

57.

soovitab tungivalt, et ülemaailmsete võrdsete tingimuste loomise eesmärgil kohaldataks ühtseid fütosanitaar-, veterinaar- ja keskkonnaalaseid norme ELis tarbitavatele toiduainetele, olgu need siis toodetud ELis või kolmandates riikides; nõuab ka, et piirikontrolliasutustele, Veterinaar- ja Toiduametile ning Euroopa Toiduohutusametile oleksid tagatud vajalikud vahendid;

58.

tõdeb, et põllumajanduse keskmeks ja peamiseks ülesandeks jääb toiduainete tootmine, ning märgib, et energiakultuuride kasvatamine annab täiendava panuse ühenduse energia- ja kliimapoliitiliste eesmärkide saavutamisse ning kujutab endast väärtuse loomise potentsiaali põllumajanduse ja maapiirkondade jaoks. Samuti soovitab komitee kõnealust teemat uute väljakutsete raames uuesti käsitleda;

59.

leiab, et ELil on sotsiaalne vastutus selle eest, et kõiki vahendeid rakendades püüda kaasata People, Planet and Profit (sotsiaalsed, keskkonnaalased ja majanduslikud) põhimõtteid WTO käimasolevate ja tulevaste läbirääkimiste tulemustesse;

60.

teeb ettepaneku, et komisjon peaks saavutama geograafilisi tähistusi katva kokkuleppe intellektuaalse omandi küsimuses (tunnustatud piirkondlikud tooted) enne WTO lepingu allkirjastamist põllumajanduse valdkonnas;

61.

teeb ettepaneku, et komisjon peaks määratlema eelnimetatud kriteeriumidel põhineva Euroopa toiduainete tähise;

62.

rõhutab, et ühise põllumajanduspoliitika uusi väljakutseid ei saa käsitleda ainuüksi ühise põllumajanduspoliitika raames, vaid nendega tuleb tegeleda kõigi ELi poliitikavaldkondade ühistööna;

63.

leiab, et kliimamuutuste vastu võitlemise eesmärgil tuleks julgustada ühtsete toidustrateegiate väljatöötamist, vähendades seega toiduainete veokaugust, mis mõjutab omakorda jäätme- ning energiamajandust, ning võttes kasutusele märgistamissüsteemi, mis põhineb päritolu, kvaliteedi ja jätkusuutlikkuse kriteeriumidel ning näitab ära selle aja jooksul tarbitud koguenergia, mil toode jõuab tarbijani;

64.

leiab, et seal, kus see tugevdab ökoloogilist tasakaalu, tuleks piirkondi julgustada arendama ja edendama kohalikult toodetud toiduaineid ja toiduainetega seotud tooteid;

65.

on teadlik sellest, et EÜ asutamislepingu artiklitega 28 ja 29 keelatakse liikmesriikidevahelised koguselised impordi-, ekspordi või transiidipiirangud ning kõik samaväärse toimega meetmed, ent leiab, et lubada võiks käesoleva arvamuse punktides 60 ja 61 nimetatud meetmeid, teades, et Euroopa Kohus lubab meetmeid, mis on üldsuse huvides, nagu kliimamuutuste vastu võitlemise meetmed; seetõttu kutsub komitee üles kõnealuseid võimalusi kaaluma;

66.

soovib lisada, et teatava piirkondliku sõltumatuse saavutamine mõnede toodetega varustamisel ei takista importi teistest riikidest;

67.

selles suhtes kutsub üles eraldama ekspordisubsiidiume vaid juhul, kui see on vajalik kodumaiste turgude koormuse vähendamiseks ning ei kahjusta turgude rajamist arengumaades;

68.

rõhutab Euroopa oma põllumajandus- ja toiduainetetööstuse olulisust, toiduohutuse ja -turvalisuse suurt tähtsust ning teadus- ja arendustegevuse suutlikkust töötada välja säästvuskriteeriumidele vastav tehnoloogia ajal, mil EL on praegu esimene põllumajandustoodete importija maailmas;

69.

leiab, et Euroopa põllumajandus võib väga hästi ühendada Lissaboni eesmärgid (teadmised, teadus- ja uuendustegevus) Göteborgi eesmärkidega (säästvus) ning olla eeskujuks maailma tasandil;

70.

leiab, et ühise põllumajanduspoliitikaga ja selle kohandatud teise sambaga peab jõudma sellise maaelu arenguni, mis on suunatud järgmistele aspektidele: kogu majandustegevus maapiirkonnas; uued põllumajandustootmise tingimused; kõiki ELi maapiirkondi hõlmav ulatuslikum maaelu areng; kõige tundlikumad piirkonnad, nagu ebasoodsate looduslike tingimustega alad (hõredalt asustatud alad, mille asukoht aeglustab nende arengut, mäestikualad, saared, äärepoolseimad piirkonnad); kõige dünaamilisemad alad, nagu linnalähedased piirkonnad, mis toidavad enamiku ELi kodanikest; teadmiste arengu väljakutse; nende alade integreerimine ELi peamistesse geograafilistesse piirkondadesse;

71.

märgib, et uuemad tõendid näitavad, et suurem osa maailma rahvastikust elab linnastatud piirkondades ja linna piires, ning et see elanikkond sõltub oma toiduainetega ja joogiveega varustamisel põllumajandusmaa tõhusast kasutamisest, ning märgib, et linnastatud piirkonnad vajavad olulisel määral looduskaitsealasid ning atraktiivseid ja ligipääsetavaid maastikke. Seepärast on nende alade jätkusuutlikuks säilitamiseks vaja tagada neid harivate põllumajandustootjate sissetulekute piisav toetamine, et vaatamata ELi eeskirjadega kehtestatud suuremate kohustuste täitmisele suudaksid nad olla konkurentsivõimelised ja säilitada oma ettevõtete elujõulisuse;

72.

rõhutab, et ELi multifunktsionaalne põllumajandusmudel peab aitama kliimamuutustega võidelda ja hõlmama selliseid põhimõtteid nagu jätkusuutlikkus, konkurentsivõime, mitmekesisus, omavarustatus toiduainetega, reageerimine ühiskonnale, tarbijatele ja avalikele hüvedele; see mudel ühendab endas head põllumajandusliku tootmise tavad, keskkonnakaitse ja loomade heaolu. Põllumajanduse nimetatud panused on üldsuse huvides ning kujutavad endast rahalist väärtust, mida tasub edendada, kui lisakulusid ei hüvitata õiglaste hindadega vaba turu tingimustes. Antud kontekstis tuleks pöörata erilist tähelepanu ka sellele, et põllumajandusega tegelev rahvastikuosa saaks osa majanduslikest ja sotsiaalsetest edusammudest;

73.

palub jätta välja artikli 13 lõige 2, millega kehtestatakse kohustus, et „liikmesriigid annavad eelisseisundi põllumajandustootjatele, kes saavad rohkem kui 15 000 eurot otsetoetusi aastas” seoses põllumajandusettevõtete nõustamise süsteemis osalemise tingimustega;

74.

märgib, et kliimamuutused nõuavad veemajanduse meetmete tõhustamist, sh sellised meetmed nagu vee varumine, veetaseme kontrollimine, üleujutuste ärahoidmine, veepuuduse vältimine ja mageveevarude majandamine;

75.

leiab, et Euroopa peaks innustama ja toetama tõelise taastuvenergia tootmist ja kasutamist põllumajanduses, keskendudes seejuures mitte üksnes (teise põlvkonna) biokultuuridele ja biokütustele, vaid ka päikeseenergiale, tuuleenergiale, vee-energiale, geotermilisele energiale ja koostootmisele;

76.

leiab, et Euroopa ees seisvate uute väljakutsetega toime tulemiseks peab Euroopa üritama saavutada suletud ringlusega majanduse. Selleks on vaja innustada ja toetada uuenduslikku põllumajandust tervikuna, toetudes sealjuures mitte üksnes teadmisasutustele, vaid edendades ka uuendustegevust süsteemide, võrgustike ja ahelate tasandil ning kõigi nende ettevõtete moderniseerimist, mis kuuluvad toiduainete tootmise, töötlemis-, jäätmekäitlus-, transpordi- ja tarneahelasse;

77.

leiab, et tuleb tagada professionaalne maakasutus viljaka põllumajandusmaa säilitamiseks heades tingimustes, et tagada jätkusuutlik toiduainete tootmine nii siseturu kui välisturu jaoks;

78.

leiab, et teatud põllumajanduspiirkonnad on eriti olulised bioloogilise mitmekesisuse ja loodusrikkuste säilitamisel ja taastamisel ning et neil avalikel huvidel on rahaline väärtus ja nad võivad olla abikõlblikud;

79.

leiab, et teatud põllumajanduspiirkonnad on eriti olulised vaba aja veetmise võimaluste pakkumisel ning et neil avalikel huvidel on rahaline väärtus ja nad võivad olla abikõlblikud;

80.

leiab, et teatud põllumajanduspiirkonnad on eriti olulised veemajanduse seisukohast ning et sel avalikul huvil on rahaline väärtus ja see võib olla abikõlblik.

81.

ehkki ühist põllumajanduspoliitikat on selle loomisest alates edukalt kohandatud erinevatele väljakutsetele, leiab komitee, et komisjon ja selle esindajad peavad edasi töötama selle nimel, et kodanikke paremini teavitada ühise põllumajanduspoliitika eesmärkidest, saavutustest ja prioriteetidest ja neid sellesse kaasata. Komitee arvates peaks see olema komisjoni edasise teabevahetuse prioriteet.