52007PC0529

[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 19.9.2007

KOM(2007) 529 lõplik

2007/0196 (COD)

Ettepanek:

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV,

millega muudetakse direktiivi 2003/55/EÜ maagaasi siseturu ühiseeskirjade kohta

(komisjoni esitatud) {SEK(2007) 1179}{SEK(2007) 1180}

SELETUSKIRI

Elektril ja gaasil on oluline roll Euroopa heaolu tagamisel. Ilma konkurentsivõimelise ja tõhusa Euroopa elektri- ja gaasituruta maksaksid Euroopa kodanikud ülemäärast hinda selle eest, mis on üks nende olulisematest igapäevastest vajadustest. Elektri- ja gaasiturg on oluline Euroopa konkurentsivõimele, kuna energia on oluline Euroopa tööstuse sisend.

Lisaks selle on konkurentsivõimeline ja tõhusalt toimiv elektri- ja gaasiturg kliimamuutustega tegelemise eeltingimus. Ainult toimiva turu korral on võimalik välja töötada tõhus heitkogustega kauplemise mehhanism ja taastuvenergia tootmine, mis vastab Euroopa Ülemkogu ambitsioonikatele eesmärkidele tagada, et 2020. aastaks saadakse 20 % ELi energiast taastuvatest energiaallikatest.

Lõpuks on konkurentsivõimeline üleeuroopaline elektri- ja gaasiturg oluline, et tagada Euroopas energia varustuskindlus, kuna üksnes üleeuroopaline ja konkurentsivõimeline turg annab õigeid signaale investeerimiseks, tagab kõigile võimalikele investoritele õiglase juurdepääsu võrgule ning pakub nii võrguettevõtjatele kui ka tootjatele tegelikke ja mõjusaid stiimuleid, et järgmisel kahel aastakümnel investeerida ELi jaoks vajalikke miljardeid eurosid.

Elektri- ja gaasituru liberaliseerimine algas ligikaudu kümme aastat tagasi. Selle kümne aasta jooksul said paljud Euroopa kodanikud kasu suuremast valikuvõimalusest ning konkurentsist, tänu millele paranesid nii teenused kui ka turvalisus. Komisjoni ja Euroopa energeetikasektorit reguleerivate asutuste läbiviidud hindamise alusel ei ole reaalselt konkurentsivõimelise turu arendamine kaugeltki lõpetatud. Tegelikult puudub liiga paljudel ELi kodanikel ja ettevõtjatel võimalus valida tarnijat. Peapõhjused, miks puudub toimiv siseturg, on turu killustatus vastavalt riigipiiridele, vertikaalse integreerituse kõrge tase ning suur turukontsentratsioon.

Komisjon on pärast praeguste elektri- ja gaasidirektiivide jõustumist 2003. aasta juulis pidevalt jälginud nende rakendamist ja mõju turule ning on olnud korrapäraselt ühenduses asjaomaste sidusrühmadega. Komisjon on igal aastal avaldanud võrdlusuuringuid elektri ja gaasi siseturu rakendamise kohta. Komisjon korraldas elektrisektori reguleerimise Firenze foorumi ja gaasisektori reguleerimise Madridi foorumi, kus said korrapäraselt kokku ministrid, riiklikud reguleerivad asutused, komisjon, põhivõrguettevõtjad, tarnijad, kauplejad, tarbijad, ametiühingud, võrgukasutajad ja elektribörsid.

Euroopa Ülemkogu Hampton Courti kohtumisel 2005. aasta lõpus tõstatati Euroopa tõhusa energiapoliitika küsimus. Vastusena sellele avaldas komisjon 8. märtsil 2006. aastal rohelise raamatu Euroopa ühtse ja kooskõlastatud energiapoliitika kohta. Avaliku arutelu käigus saadi 1 680 vastust. Juba 2005. aastal alustas komisjon gaasi- ja elektriturgude konkurentsiuuringut. Sellega reageeriti tarbijate ja uute turuletulijate murele gaasi- ja elektri hulgituru arendamise ning tarbijate piiratud valikuvõimaluste üle. Komisjon võttis uuringu lõpparuande vastu koos laiaulatusliku meetmepaketiga, et teha 10. jaanuaril 2007 Euroopa uue energiapoliitika ettepanek.

Komisjoni 10. jaanuari 2007. aasta teatises „Euroopa energiapoliitika”[1] rõhutati vajadust viia lõpule elektri ja maagaasi siseturu kujundamine. Seda täiendasid siseturu laiaulatuslik aruanne, sektori konkurentsiuuringu lõpptulemused ning põhjalikud ülevaated liikmesriikide elektri- ja gaasiturgude olukorra kohta. Paralleelselt viis komisjon läbi mõju hindamise, et hinnata poliitikavalikuid, mis on seotud gaasi ja elektri siseturu kujundamise lõpuleviimisega. Mõju hindamine hõlmas konsulteerimist sidusrühmadega. Küsimustiku täitis kokku 339 organisatsiooni 19 riigist. Lisaks täitsid küsimustiku 73 organisatsiooni, kes ei ole seotud ühegi konkreetse riigiga. Lisaks intervjueeriti 56 sidusrühma, peamiselt ettevõtjaid, keda võib mõjutada varade eraldamine või rangemad läbipaistvusnõuded.

2007. aasta kevadel kokku tulnud Euroopa Ülemkogu kutsus komisjoni üles tegema täiendavate meetmete ettepanekuid järgmistes valdkondades:

- tarne- ja tootmistegevuse tõhus eraldamine võrguhaldusest;

- volituste edasine ühtlustamine ja riiklike reguleerivate asutuste sõltumatuse suurendamine;

- liikmesriikide reguleerivate asutuste koostööks sõltumatu mehhanismi loomine;

- põhivõrguettevõtjatele mehhanismi loomine, et parandada võrguhalduse ja võrgukasutuse koordineerimist, piiriülest kauplemist ning võrgu kasutamist; ja

- energiaturu suurem läbipaistvus.

Euroopa Ülemkogu rõhutas samuti vajadust tugevdada liikmesriikidevahelisel solidaarsusel põhinevat varustuskindlust.

Seetõttu väljendas Euroopa Parlament oma 10. juuli 2007. aasta resolutsioonis gaasi ja elektri siseturu väljavaadete kohta tugevat poliitilist toetust ühisele energiapoliitikale, märkides et põhivõrkude omandisuhete eraldamine on „kõige tõhusam vahend infrastruktuuridesse investeerimise edendamiseks mittediskrimineerival viisil, samuti uute turule sisenejate elektrivõrgule õiglase juurdepääsu ning turu läbipaistvuse edendamiseks”. Parlament rõhutas siiski, et vaja on ka muid meetmeid ning et elektri- ja gaasiturgude erinevused võivad tingida eri rakenduskorra. Parlament kutsus samuti üles tugevdama „koostööd riiklike reguleerivate asutuste vahel ELi tasandil ELi organisatsiooni abil, mis võimaldaks toetada euroopalikumat lähenemist piiriüleste küsimuste reguleerimisele”.

Euroopa energeetikasektorit reguleerivate asutuste nõukogu (CEER) tervitas komisjoni 10. jaanuari 2007. aasta teatist ning toetas ELi uute õigusaktide väljatöötamist, et käivitada uuesti ühtse energiaturu projekt. Euroopa reguleerivad asutused avaldasid 6. juunil 2007 kuus dokumenti, milles võeti seisukoht energiavaldkonda käsitlevate õigusaktide peamistes küsimustes. Eelkõige toetati komisjoni ettepanekuid seoses regulatiivse sõltumatuse suurendamisega nii riiklikul kui ka ELi tasandil ning seoses põhivõrkude omandisuhte tõhusa eraldamisega. Reguleerivad asutused soovitavad selgelt, et põhivõrkude omandisuhete eraldamine peaks põhimõtteliselt olema eeskujuks sellele, mida nõutakse ELi uutes õigusaktides ning seda tuleks kohaldada nii elektri- kui ka gaasituru suhtes.

Kõnealuseid asjaolusid võeti täielikult arvesse käesoleva ettepaneku koostamisel ning need on kokkuvõtlikult järgmised.

1. TARNE- JA TOOTMISTEGEVUSE TÕHUS ERALDAMINE VÕRGUHALDUSEST

1.1. Olemasolevad omandisuhte eraldamist käsitlevad sätted ei ole piisavad, et tagada turu nõuetekohane toimimine

Olemasolevate õigusaktidega nõutakse, et võrguhaldus oleks õiguslikult ja funktsionaalselt tarnest ja tootmisest eraldatud. Liikmesriigid on järginud kõnealust nõuet, kasutades eri organisatsioonistruktuure. Mitu liikmesriiki on loonud täiesti eraldiseisva ettevõtte võrguhalduseks, samas kui teised on loonud juriidilise isiku integreeritud ettevõtja sees. Õigusliku ja funktsionaalse eraldamise nõue on mitmes liikmesriigis positiivselt mõjutanud konkurentsivõimelise elektri- ja gaasituru tekkimist.

Kogemused on siiski näidanud, et kui põhivõrguettevõtja on juriidiline isik integreeritud ettevõtjas, tekib kolme tüüpi probleeme.

Esiteks võib põhivõrguettevõtja kohelda sidusettevõtjaid paremini kui konkureerivaid kolmandaid isikuid. Integreeritud ettevõtjad võivad kasutada võrguvara, et muuta konkurentide juurdepääs raskemaks. Algpõhjus on, et õiguslik ja funktsionaalne eraldamine ei lahenda peamist huvide konflikti integreeritud ettevõtjates, kuna tarne ja tootmise põhihuvi on suurendada müüki ja turuosa, samas kui võrguettevõtja on kohustatud pakkuma mittediskrimineerivat juurdepääsu konkurentidele. Seda loomupärast huvide konflikti on peaaegu võimatu kontrollida õiguslike vahenditega, kuna ilma koormavate ja piiravate õigusaktideta ei ole võimalik jälgida põhivõrguettevõtja sõltumatust integreeritud ettevõtjast.

Teiseks ei ole vastavalt praegustele eraldamise eeskirjadele võimalik tagada mittediskrimineerivat juurdepääsu teabele, kuna ei ole tõhusat vahendit, millega ennetada, et põhivõrguettevõtjad edastavad turutundlikku teavet integreeritud ettevõtja tootmise või tarnega tegelevatele osadele.

Kolmandaks moonutatakse integreeritud ettevõtjas investeerimisstiimuleid. Vertikaalselt integreeritud võrguettevõtjatel ei ole stiimulit arendada võrku turu üldistes huvides ning lihtsustada sellega konkurentide turulepääsu tootmise või tarnevaldkonnas; vastupidi, neil on loomulik huvi piirata uusi investeeringuid, mis oleksid kasulikud konkurentidele või tooksid uusi konkurente „koduturule”. Vastupidiselt lähtuvad vertikaalselt integreeritud ettevõtjate investeerimisotsused pigem tarnevaldkonna sidusettevõtjate huvidest. Kõnealused ettevõtjad tunduvad olevat eriti edastusvõimsuse ja gaasiimpordi suurendamise vastu, millega võiks suurendada konkurentsi koduturul, takistades sellega siseturu arengut.

Kokkuvõttes on ettevõtjal, kes jääb vertikaalselt integreerituks, loomulik huvi investeerida uutesse võrkudesse võimalikult vähe (kartes, et selline investeering aitaks konkurentidel tungida “koduturule”) ja eelistada igal võimalusel võrgule juurdepääsul enda müügiettevõtjaid. See kahjustab ELi konkurentsivõimet ja varustuskindlust ning muudab ebakindlaks kliimamuutuste- ja keskkonnaalaste eesmärkide saavutamise.

Andmed lähiaastate investeeringute kohta näitavad, et vertikaalselt integreeritud ettevõtjad on näiteks märkimisväärselt vähem kui täielikult eraldatud ettevõtjad taasinvesteerinud piiriülesest ülekoormustasust uutesse võrkudevahelistesse ühendustesse. Tõhus omandisuhte eraldamine kõrvaldab vertikaalselt integreeritud põhivõrguettevõtjatele omased moonutatud investeerimisstiimulid. Seega suurendab see varustuskindlust. Komisjon on täheldanud, et tõhus põhivõrguettevõtjate omandisuhte eraldamine edendab põhivõrguettevõtja investeerimistegevust. Asjaomased liikmesriigid on täiendavalt meelitanud ligi uusi infrastruktuuriinvestoreid, kes ehitavad nt maagaasi veeldusjaamu.

Lisaks sellele näitab elektri ja gaasi hind eri turgudel, et on kasulik omandisuhe eraldada: viimase kümne aasta jooksul on vertikaalselt integreeritud ettevõtjad tõstnud rohkem hindu või säilitanud kõrgemad hinnad kui ettevõtjad, kus omandisuhe on eraldatud.

1.2. Põhivõrguettevõtjate tõhusam eraldamine on seetõttu selgelt vajalik

Konkreetne sellealane ettepanek näitab selgelt, et komisjoni eelistus on omandisuhte eraldamine. Tegelikkuses tähendab see, et liikmesriigid peavad tagama, et sama isik või samad isikud ei või omada kontrolli tarneettevõtja üle ja samal ajal omada osalust põhivõrguettevõtjas või põhivõrgus või õigust selle üle. Käesolevat sätet kohaldatakse ka vastupidiselt, st kontroll põhivõrguettevõtja üle välistab võimaluse omada mis tahes huve või teostada mis tahes õigusi tarneettevõtja suhtes.

Kõnealune võimalus lubab siiski olukorda, kus sama isik, nt pensionifond, omab kontrolliõiguseta vähemusosalust nii põhivõrguettevõtjas kui ka tarneettevõtjas. Selline vähemusosanik ei saa omada vetoõigust mõlemas ettevõtjas, samuti ei saa ta määrata juhatuse liikmeid ega saa üks isik olla mõlema ettevõtja juhatuse liige. Kõnealune võimalus, miks eristatakse selgelt põhivõrguettevõtjate ja tarneettevõtjate omandisuhet, on kõige tõhusam ja stabiilsem viis saavutada võrguettevõtjate kindel eraldamine ning seega lahendada loomupärane huvide konflikt.

Selleks et kõnealust võimalust rakendada, võivad liikmesriigid valida järgmise korra, mis võib aidata tagada vertikaalselt integreeritud aktsionäride huvid. Vertikaalselt integreeritud ettevõtja aktsiad võib jagada põhivõrku omava ettevõtja aktsiateks ja jaotusvõrgu aktsiateks. Seejärel võib kõnealused aktsiad jagada vastavalt varem vertikaalselt integreeritud ettevõtja aktsionäride vahel.

Kuigi komisjon märgib, et omandisuhte eraldamine jääb eelisvalikuks, pakub ta valikuvõimalust liikmesriikidele, kes ei soovi minna seda teed. See peab siiski andma sarnase garantii seoses kõnealuse võrgu tegevuse sõltumatusega ning pakkuma samal tasemel stiimuleid investeerida uude infrastruktuuri, mis võib olla kasulik konkurentidele. Seda võimalust, mis on erand omandisuhte eraldamise põhilähenemisest, tuntakse nimetuse „sõltumatu süsteemihaldur” all. See võimaldab vertikaalselt integreeritud ettevõtjal säilitada omandiõiguse võrguvarade üle, kuid nõuab, et põhivõrku juhiks sõltumatu süsteemihaldur – vertikaalselt integreeritud ettevõtjast täielikult sõltumatu ettevõtja või isik – kes täidab kõiki võrguettevõtja funktsioone. Selleks et tagada, et võrguettevõtja tegutseb täiesti sõltumatult vertikaalselt integreeritud ettevõtjast ning jääb sõltumatuks, tuleb tagada reguleerimine ja pidev õiguslik järelevalve.

Mõnel juhul sunnitakse vertikaalselt integreeritud energiaettevõtjaid eralduma teatavatest varadest, eelkõige põhivõrgust, või andma kolmandale poolele üle kõnealuste varade haldus, et täita tõhusa eraldamise kavandatud nõudeid. Kavandatud võimalustele ei tundu siiski olevat alternatiivi, kui me tahame tagada põhivõrguettevõtjate täieliku sõltumatuse.

Neid mõlemaid võimalusi kohaldatakse sarnaselt nii elektri- kui ka gaasisektori suhtes. Kuigi komisjon tunnistab, et omandisuhte eraldamisega on üldiselt elektrisektoris palju kaugemale jõutud, ei ole komisjon leidnud veenvaid põhjusi, millega põhjendada nende sektorite erinevat kohtlemist. Huvide peamine konflikt tarne- ja tootmistegevuse vahel ühelt poolt ning võrguhalduse ja arenduse vahel teiselt poolt esineb mõlemas sektoris. Lisaks sellele ei sõltu pikaajaliste tarnelepingute sõlmimine gaasitootjatega võrgu omamisest, vaid tugeva kliendibaasi olemasolust. EL jääb kahtlemata atraktiivseks gaasitarneturuks, sõltumata hankiva ettevõtja omandisuhte struktuurist ning kui omandisuhe eraldatakse, on selline ettevõtja suuteline konkureerima gaasiturul võrdsetel alustel. Komisjon mõistab, et gaasitranspordil vastupidiselt elektrienergia edastamisele toimub gaasimolekulide füüsiline liikumine torudes. Põhivõrguettevõtjal on seega suurem kontroll voosuuna määramise ning võrgu võimsuse kasutamise üle. Seetõttu on gaasivõrkudes omandisuhte tõhus eraldamine vähemalt sama tähtis kui elektrivõrkudes.

Selleks et soodustada tarne- ja tootmisettevõtjate investeeringuid uutesse energiainfrastruktuuridesse, hõlmab praegune ettepanek võimalust teha ajutine erand omandisuhte eraldamise nõudest seoses uute infrastruktuuride ehitamisega. Kõnealust erandit kohaldatakse iga juhtumi puhul eraldi, võttes arvesse uue investeeringu majandusaspekte ning siseturu ja varustuskindluse eesmärke.

Vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 295 kohaldatakse ettepanekut nii avalik-õiguslike ettevõtjate kui ka eraettevõtjate suhtes samal viisil. See tähendab, et hoolimata omandivormist (avalik-õiguslik või eraõiguslik) ei saa ükski isik või isikute rühm mõjutada põhivõrguettevõtjate ega tootmisettevõtjate juhtkonna koosseisu, hääletamist või otsuste langetamist. Sellega tagatakse, et kui tarne- või tootmistegevus on riigi omandis, on tagatud riigi omandis oleva põhivõrguettevõtja sõltumatus, kuid kõnealuste ettepanekutega ei nõuta riigi omandis olevatelt ettevõtjatelt, et nad müüksid võrgu eraettevõtjale. Kõnealuse nõude täitmiseks võiksid näiteks avalik-õiguslikud asutused või riik kanda õigused (st „mõju”) teisele avalik-õiguslikule või eraõiguslikule juriidilisele isikule. Oluline on, et kõigi omandisuhte eraldamiste puhul peavad liikmesriigid tõestama, et tegelikkuses on tulemus toimiv ning et ettevõtjad tegutsevad üksteisest täiesti sõltumatult, millega luuakse kogu ELis sarnased tingimused.

Lisaks ei kohaldata omandisuhte eraldamise sätteid liikmesriikide suhtes, kus puuduvad gaasi või elektri põhivõrguettevõtjad ning on ainult jaotusvõrk.

1.3. Kolmandate riikidega seotud aspektid

Praeguse ettepanekuga ei nõuta põhivõrguettevõtja ning tarne- ja tootmistegevuse eraldamist mitte ainult riiklikul tasandil, vaid ka kogu ELis. See tähendab, et ükski tarne või tootmisega ELis tegelev ettevõtja ei või omada või hallata põhivõrku ELi mis tahes liikmesriigis. See peaks kehtima ühtviisi nii ELi äriühingute kui ka ELi-väliste äriühingute suhtes.

Õigusaktide pakett hõlmab kaitsemeetmeid selle tagamiseks, et kolmandate riikide ettevõtjad, kes soovivad omandada olulist osalust või kontrolli ELi võrgu üle, peavad selgelt ja üheselt täitma ELi ettevõtjatega samu omandisuhte eraldamise nõudeid. Komisjon võib sekkuda, kui ostja ei suuda tõestada nii otsest kui ka kaudset sõltumatust tarne- ja tootmistegevusest.

Lisaks sellele on hästi toimivatel turgudel ja võrkudel oluline roll majanduse konkurentsivõimes ja kodanike heaolus. Käesoleva ettepaneku eesmärk on edendada konkurentsi Euroopa energiaturgudel ning toetada nende turgude tõhusat toimimist. Sellega arvestades tuleb – ilma et see piiraks ühenduse rahvusvaheliste kohustuste täitmist– tagada, et kõik Euroopa energiaturgudel tegutsevad ettevõtjad järgivad turuinvestori põhimõtteid. Seetõttu teeb komisjon ettepaneku sätestada nõue, et kolmandatel riikidel või nende isikutel ei ole õigust omada kontrolli ühenduse põhivõrgu või põhivõrguettevõtja üle, välja arvatud juhul, kui seda lubatakse ELi ja kolmanda riigi vahelise kokkuleppega. Eesmärk on tagada, et kolmandate riikide ettevõtjad järgivad nii sisuliselt kui ka vormiliselt samu nõudeid, mida kohaldatakse ELi ettevõtjate suhtes, samas aga neid diskrimineerimata. Komisjon koostab kiiresti põhjaliku ülevaate ELi energiavaldkonna välispoliitika laiematest aspektidest ning avaldab selle tulemused.

Võttes kokku omandisuhte eraldamise põhiküsimuse, on praegused ettepanekud seoses tõhusa eraldamisega vajalikud ja kujutavad endast otsustavat sammu üleeuroopalise turuintegratsiooni saavutamisel. Kindlasti hõlbustab see piiriülest põhivõrguettevõtjate loomist, kuna neid ei takista enam vastastikune usaldamatus. Samas aga, kui piiriülesed põhivõrguettevõtjad loodaks ilma täielikku sõltumatust tagamata, võiksid võimalikud kokkulepped takistada tarne- ja tootmisvaldkonna sidusettevõtjate vahelist konkurentsi. Omandisuhte tõhusa eraldamise puudumine võiks seega põhjustada probleeme seoses konkurentsiga. Eelkõige hõlmavad praegused ettepanekud mitmeid täiendavaid meetmeid, et toetada ELi turu integratsiooni eriti seoses põhivõrguettevõtjate vahelise parema koostööga.

2. RIIKLIKE REGULEERIVATE ASUTUSTE VOLITUSTE SUURENDAMINE JA SÕLTUMATUS

2.1. Tugevad riiklikud reguleerivad asutused, kes kontrollivad elektri- ja gaasiturgude toimimist

Olemasolevate elektri- ja gaasidirektiividega nõutakse, et liikmesriigid loovad reguleerivad asutused. Mitmes liikmesriigis toimivad reguleerivad asutused hästi, neil on piisavad volitused ja vahendid, mis võimaldavad neil tagada asjakohase turureguleerimise. Teistes liikmesriikides on reguleerivad asutused asutatud hiljuti ning nende volitused on nõrgemad või jagatud mitme asutuse vahel. Komisjoni koostatud põhjalikest riikide ülevaadetest nähtub ühtsuse puudumine ning mitmel juhul reguleerivate asutuste nõrkus.

Kogemuste põhjal, mis on saadud liikmesriikides, kelle turud on avatud juba mitu aastat, ning muudes konkurentsile avatud üldkasulikes sektorites, on tugevad reguleerivad asutused vajalikud turu asjakohaseks toimimiseks, eelkõige seoses võrgu infrastruktuuridega.

Seetõttu on käesoleva ettepaneku eesmärk suurendada reguleerivate asutuste volitusi. Esiteks antaks neile selged volitused teha koostööd Euroopa tasandil tihedas koostöös energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostööameti ja komisjoniga, et tagada ELis konkurentsivõimelised, turvalised ning keskkonnasäästlikud elektri ja gaasi siseturud ning tõhus turu avamine kõigile tarbijatele ja tarnijatele.

Teiseks tehti ettepanek suurendada nende volitusi seoses turu reguleerimisega, eelkõige järgmistes valdkondades:

- põhi- ja jaotusvõrguettevõtjate ja kolmandate isikute juurdepääsueeskirjade, omandisuhte eraldamise nõuete, tasakaalustusmehhanismide, ülekoormuse ja süsteemihalduse kooskõla kontrollimine;

- põhivõrguettevõtjate investeerimiskavade läbivaatamine ning oma aastaaruandes põhivõrguettevõtjate investeerimiskavadele hinnangu andmine, nende vastavuse kohta üleeuroopalisele kümneaastasele arengukavale; võrgu turvalisuse ja usaldusväärsuse jälgimine ning võrgu turvalisuse ja usaldusväärsusega seotud eeskirjade läbivaatamine;

- läbipaistvusega seotud kohustuste kontrollimine;

- turu avatuse ja konkurentsitaseme jälgimine ning tõhusa konkurentsi edendamine koostöös konkurentsiasutustega; ja

- tarbijakaitsemeetmete tõhususe tagamine.

Elektrienergia ja gaas erinevad põhimõtteliselt muudest kaupadest, kuna need on võrgupõhised ning neid ei ole võimalik või on väga kulukas ladustada. See muudab need tundlikuks turu kuritarvitamise suhtes ning tuleb suurendada ülevaatlikkust elektri- ja gaasiturul tegutsevate ettevõtjate üle. Reguleerivatel asutustel peab seetõttu olema juurdepääs ettevõtjate tegevust käsitlevatele otsustele. On tehtud ettepanek kohustada ettevõtjaid tagama riiklikele reguleerivatele asutustele, samuti konkurentsiasutustele ja komisjonile viie aasta jooksul juurdepääs tegevust käsitlevate otsuste andmetele, et kõnealused asutused saaksid tõhusalt kontrollida turu kuritarvitamise süüdistusi. See piiraks turu kuritarvitamise ulatust, suurendaks usaldust turu vastu ning seega soodustaks kauplemist ja konkurentsi.

Mõnedel kauplejatel (nt pangad) on juba sellised kohustused vastavalt finantsinstrumentide turge käsitlevale direktiivile ning neil ei peaks olema topeltkohustusi. Seetõttu peaks andmete säilitamise kohustus olema kooskõlas finantsturge käsitlevate kehtivate ühenduse õigusaktidega ning ei tohiks piirata nende kohaldamist. Energeetikasektorit ja finantsturge reguleerivad asutused peavad tegema koostööd, et neil kõigil oleks asjaomastest turgudest ülevaade. Enne kui võetakse vastu suunised andmete säilitamise kohustuse kohta, peaksid energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostööamet ja Euroopa väärtpaberituru reguleerijate komitee (CESR) tegema koostööd ning andma komisjonile suuniste sisu kohta nõu.

Selleks et neil oleks võimalik oma ülesandeid täita, antakse reguleerivatele asutustele volitused uurida, nõuda vajalikku teavet ning määrata hoiatavaid sanktsioone. Samuti peavad nad reguleerimisülesannete täitmisel võtma täielikult arvesse energiatõhususe eesmärke.

2.2. Reguleeriva asutuse selge sõltumatus tagab turu usaldusväärsuse

Reguleerivate asutuste sõltumatus on heade haldustavade peamine eeldus ning turu usalduse oluline tingimus. Olemasolevate õigusaktide kohaselt on reguleerivad asutused täielikult sõltumatud gaasi- ja elektrienergia tööstuse huvidest. Siiski ei ole nendes määratud, kuidas sellist sõltumatust tõestatavalt tagada, ning tagatud ei ole sõltumatus lühiajalistest poliitilistest huvidest.

Nagu rõhutati 2007. aasta kevade Euroopa Ülemkogu otsustes ning nagu märkis Euroopa Parlament, on riiklike energeetikasektorit reguleerivate asutuste sõltumatus prioriteet.

On tehtud ettepanek, et reguleeriv asutus on õiguslikult eraldatud ja funktsionaalselt sõltumatu muudest avalik-õiguslikest asutustest või eraettevõtjatest ning et nende töötajad ja juhid tegutsevad sõltumatult mis tahes turuhuvidest ning ei küsi ega järgi mis tahes valitsuse või muu avalik-õigusliku asutuse või eraettevõtja juhtnööre. Seetõttu on tehtud ettepanek, et reguleerivatel asutustel on iseseisev õigusvõime, eelarveautonoomia, asjakohased inim- ja rahalised ressursid ning sõltumatu juhtkond.

3. RIIKLIKE REGULEERIVATE ASUTUSTE KOOSTÖÖ JA OTSUSTUSPROTSESSI SÕLTUMATU MEHHANISM: ENERGEETIKASEKTORIT REGULEERIVATE ASUTUSTE KOOSTÖÖAMET

3.1. Elektri- ja gaasisektori Euroopa reguleerivate asutuste töörühma (ERGEG) positiivne kogemus tuleb edasi arendada ametlikuks koostööstruktuuriks

Kuigi energia siseturg on arenenud märkimisväärselt edasi, on piiriülestes küsimustes endiselt regulatiivsed puudujäägid. Selle küsimusega tegelemiseks algatas komisjon isetoimivad foorumid, nagu Firenze foorum (elektrienergia) ja Madridi foorum (gaas). Kõnealused foorumid ühendavad sidusrühmi, et tugevdada koostööd.

Komisjon moodustas 2003. aastal lisaks sellele sõltumatu elektri- ja gaasisektori nõuanderühma nimetusega „elektri- ja gaasisektori Euroopa reguleerivate asutuste töörühm” (ERGEG), et lihtsustada liikmesriikide reguleerivate asutuste nõustamist, koordineerimist ja koostööd ning koostööd nende asutuste ja komisjoni vahel, et ühendada elektri ja maagaasi siseturud. ERGEGi kuuluvad riiklike reguleerivate asutuste esindajad.

ERGEGi viimaste aastate tegevus on aidanud kaasa elektri ja gaasi siseturu väljakujundamisele, andes välja mittesiduvad suunised ning esitades komisjonile soovitused ja arvamused. Siiski ei ole kõnealuste foorumite ja ERGEGi loomise tulemusena edenenud ühiste standardite ja lähenemisviiside väljatöötamine, mis on vajalik piiriülese kauplemise ja piirkondlike turgude arendamiseks ning seega ka Euroopa energiaturu realiseerimiseks.

Aja jooksul on energeetikasektor muutunud üha üksikasjalikumaks ja keerukamaks ning hõlmab üha erinevamaid finantshuve. ERGEGi praegune lähenemisviis, mis tegelikkuses tähendab 27 reguleeriva asutuse ja üle 30 põhivõrguettevõtja nõusolekut, ei taga piisavaid tulemusi. See on viinud mitmete mittesiduvate reeglite tekkimiseni ning jõupingutusteni saavutada ühtlustamise kokkulepe järk-järgult, kuid mitte tegelike otsusteni rasketes küsimustes, mis on vaja nüüd teha.

Praegu esinevad väga suured erinevused elektrienergia ettevõtjate tehnilistes nõuetes ja „võrgureeglites” nii liikmesriigiti kui ka liikmesriikide piires. Neid tuleb ühtlustada, kui me tahame ELi energiaturud integreerida.

Komisjon hindas selle ülesande lahendamise eri võimalusi, sealhulgas seda, kas komisjon suudaks ise neid ülesandeid täita. Kõnealuste küsimuste ühtlustamine, samuti uue infrastruktuuri arendamine, ei kuulu tavaliselt komisjoni tegevusvaldkonda. Tegelikult ei ole komisjon kunagi sellega tegelenud. Selleks on vaja 27 riikliku reguleeriva asutuse koostööd ja eriteadmisi, kuna nemad peavad leppima kokku riiklike võrgureeglite muutmises. Praktikas saab ainult üks riiklikest reguleerivatest asutustest lähtuv asutus ühendada kõiki riiklike reguleerivate asutuste vajalikke vahendeid, mis on kõnealustes küsimustes edu saavutamisel oluline. Amet saab reguleeriva komitee vahendusel, mis koosneb riiklikest reguleerivatest asutustest, pöörduda nende asutuste töötajate poole. Komisjonil seda võimalust ei ole.

Komisjon on jõudnud järeldusele, et nõutavaid ülesandeid võib kõige paremini täita eraldiseisev üksus, mis on sõltumatu ja asub väljaspool komisjoni. Nii 2007. aasta kevade Euroopa Ülemkogu kui ka hiljutised Euroopa Parlamendi otsused toetasid seda järeldust[2].

Seetõttu kavandati riiklike energeetikasektorit reguleerivate asutuste võimsama võrgustiku loomist. Eeskujuks võeti konkurentsiasutuste võrgustik, mis loodi 2004. aastal nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003 alusel. Siiski on vajalik komisjoni jaoks energeetikasektoris autonoomsete volituste loomine (praegu on need volitused ainult konkurentsieeskirjade valdkonnas). Riiklike reguleerivate asutuse volitusi tuleb igal juhul tugevdada ja ühtlustada.

Lisaks võiks olla kohaldatav Euroopa keskpankade süsteem, kuid asutamislepingus puudub sellel õiguslik alus. Selline mudel nõuaks lihtsalt asutamislepingu muutmist.

Seetõttu jõudis komisjon järeldusele, et kui loodaks sõltumatu asutus, kes võib teha komisjonile ettepanekuid seoses olulisi küsimusi käsitlevate otsustega ning võtta vastu kolmandate isikute jaoks siduvaid reguleerivaid üksikotsuseid neile delegeeritud tehnilistes küsimustes, oleks ainus lahendus luua koostööamet.

Peamised kavandatavad ülesanded täiendaksid riiklike reguleerivate asutuste täidetavaid reguleerimisülesandeid Euroopa tasandil. Kõnealune struktuur peaks aitama luua raamistikku riiklike reguleerivate asutuste koostööks, põhivõrguettevõtjate koostöö reguleerivaks läbivaatamiseks ja andma võimaluse võtta vastu mitme liikmesriigi territooriumil asuva infrastruktuuriga seotud üksikotsuseid. Käesolevas analüüsis kajastatakse põhimõtteid, mis komisjon on määratlenud Euroopa reguleerivate asutuste tegevusraamistikku käsitlevas institutsioonidevahelises eelnõus[3], eelkõige seoses õigusega võtta vastu kolmandate isikute jaoks siduvaid üksikotsuseid.

Sellele järgnev ettepanek tugineb samuti komisjoni 10. jaanuari 2007. aasta teatises „Euroopa energiapoliitika”[4] märgitud võimalusele ERGEG+.

3.2. Kavandatava energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostööameti põhiülesanded

Koostööamet täiendab Euroopa tasandil neid reguleerimisülesandeid, mida reguleerivad asutused täidavad riiklikul tasandil järgmiselt.

- Luues raamistiku riiklike reguleerivate asutuste koostööks. See on kavandatud piiriülestes olukordades tegutsemise parandamiseks. Amet kehtestab riiklike reguleerivate asutuste koostööks vajalikud menetlused, eelkõige seoses teabevahetusega ja pädevuse jagamisega, kui hõlmatud on rohkem kui üks liikmesriik. Kõnealune raamistik edendab samuti piirkondlikku koostööd riiklike reguleerivate asutuste vahel.

- Põhivõrguettevõtjate vahelise koostöö regulatiivne järelevalve. Amet vastutab Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustiku ja Euroopa maagaasi põhivõrguettevõtjate võrgustiku tegevuse jälgimise ja kontrollimise eest. Eelkõige osaleb amet võrgustike tööprogrammide vahendusel prioriteetide kindlaksmääramisel, nende kümneaastaste investeerimiskavade läbivaatamisel ning tehniliste ja turureeglite koostamisel. Investeerimiskava läbivaatamine ei piira põhivõrguettevõtja vastutust tehniliste rikete korral siseriiklikus õiguses määratletud tähenduses. Ametile antakse seoses tehniliste ja turureeglitega volitused paluda põhivõrguettevõtjatel muuta oma projekte või käsitleda konkreetseid küsimusi üksikasjalikumalt. Amet võib samuti soovitada, et komisjon muudaks kõnealused reeglid õiguslikult siduvaks, kui on selgunud, et põhivõrguettevõtjate poolne vabatahtlik kohaldamine on ebapiisav või teatavates küsimustes ebasobiv. Amet võib soovitada muuta põhivõrguettevõtjate projekte või soovitada komisjonile lisasätteid. Praktikas kujuneb see mehhanism konstruktiivseks ja pidevaks dialoogiks ameti, põhivõrguettevõtjate ja komisjoni vahel. Ameti osalemine on oluline põhivõrguettevõtjate vahelise tõhusa ja läbipaistva koostöö tagamisel siseturu huvides.

- Volitused teha üksikotsuseid. Piiriüleste küsimuste lahendamiseks on tehtud ettepanek anda ametile volitused võtta vastu üksikotsuseid eranditaotluste[5] suhtes, mis käsitlevad Euroopa tasandil huvi pakkuvaid infrastruktuurivarasid, ning otsustada reguleeriva korra üle, mida kohaldatakse mitme liikmesriigi territooriumil asuva infrastruktuuri suhtes. Lisaks on ametil õigus võtta vastu otsuseid tehnilistes üksikküsimustes, kui need on ametile antud konkreetsete suuniste raames, mis on komiteemenetluse teel vastu võetud vastavalt gaasi- ja elektridirektiivile.

- Üldine nõuandev roll. Ametil on komisjoni suhtes üldiselt nõuandev roll turu reguleerimise küsimustes ning ta võib välja anda mittesiduvaid suuniseid, et edastada liikmesriikide reguleerivatele asutustele teavet heade tavade kohta. Igal üksikjuhul on tal ka õigus, pidades silmas ühenduse õigusaktide kohaldamiseks gaasi- ja elektrisektoris komisjoni poolt vastuvõetud rakendusmeetmeid, vaadata läbi riiklike reguleerivate asutuste otsused, mis otseselt mõjutavad siseturgu, ning esitada komisjonile arvamus.

Kuigi tema volitused ei laiene normotsuste vastuvõtmiseni (näiteks kohustuslike suuniste ametlik vastuvõtmine), etendab uus amet otsustavat osa Euroopa gaasi- ja elektrisektori turueeskirjade väljatöötamisel ja rakendamisel.

3.3. Energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostööameti juhtimine

Energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostööameti institutsiooniline raamistik ja juhtimise põhimõtted tuginevad põhimõtteliselt ühenduse reguleerivate asutuste standardeeskirjadele ja tavadele.

Tuleb siiski arvesse võtta reguleerimisega seotud funktsioonide vajalikku sõltumatust. Sel eesmärgil on tehtud ettepanek luua lisaks juhatusele, kes vastutab kõigi haldus- ja eelarveküsimuste eest, veel reguleerivate asutuste nõukogu, kes vastutab kõigi õiguslike küsimuste ja otsuste eest. Juhatus määrab pärast reguleerivate asutuste nõukoguga nõupidamist esimehe, kelle valib komisjoni poolt heaks kiidetud nimekirjast. Esimees esindab koostööametit ja vastutab igapäevase juhtimise eest. Lisaks nähakse ameti koosseisus ette apellatsiooninõukogu, kelle pädevuses on tegeleda ameti poolt vastu võetud otsuste vastu esitatud kaebustega.

3.4. Finantsaspektid

On tehtud ettepanek, et ameti töötajate arv piirduks tema ülesandeid silmas pidades 40–50 inimesega. See hinnang põhineb riiklike reguleerivate asutuste personalivajaduse laiaulatuslikul analüüsil ja kavandatavate ülesannete jaoks vajalike minimaalsete ressursside hoolikal analüüsil, pidades eelkõige silmas võimalusi sünergia tekkeks, rakendades riiklike reguleerivate asutuste vahendeid ameti tööle kaasa aitamiseks. Kavandatud töötajate arv on kooskõlas kõnealuste asutuste vajadustega[6]. Nagu eespool märgitud, oleks töötajaid vaja palju rohkem, kui komisjon püüaks täita ameti ülesandeid.

Ameti kogukulud on hinnanguliselt umbes 6–7 miljonit eurot aastas, millest 5 miljonit eurot moodustab personalikulu (võttes aluseks Euroopa komisjoni töötajate keskmise personalikulu inimese kohta, so 0,117 miljonit eurot aastas, mille hulka on arvestatud ka hoonetega seotud kulud ja asjaomased halduskulud), 1 miljon eurot on tegevuskulud (koosolekud, uuringud, samuti tõlkimine, kirjastustegevus, suhtekorralduse kulud) ning ülejäänu on kapitalikulud (vallasvara omandamine ja sellega seotud kulud) ja lähetuskulud.

Ameti aastased kogukulud rahastab ühendus toetusena. Amet saab piiratud tulu kolmandate isikute makstavast tasust, mida nad peavad maksma, kui amet võtab vastu teatavad otsused.

3.5. Komisjoni roll

Põhimõtteliselt on olemas kolm erinevat võimalust komisjoni positsiooni ja rolli tagamiseks asutamislepingu täitmise järelevalvajana.

Esiteks, kui amet võtab vastu otsuse, on see otsus siduv ainult teatavates tehnilistes olukordades, mis on otseselt ette nähtud asjaomaste määruste ja direktiividega või sätestatud igal üksikjuhul siduvates eeskirjades. Ametil ei ole poliitilist otsustusõigust väljaspool kõnealust raamistikku.

Teiseks, kui põhivõrguettevõtjate koostöö või riiklike reguleerivate asutuste otsused ohustavad tõhusat konkurentsi ja turu toimimist, teavitab amet viivitamata komisjoni, kes saab seejärel võtta vajalikud meetmed olukorra parandamiseks. Komisjon võib otsustada tegutseda ka omal algatusel.

Kolmandaks, kui on vaja vastu võtta sisuline otsus, võib seda teha ainult komisjon. Neil juhtudel on ametil ainult ettevalmistav ja nõuandev roll. Komisjoni õigusteenistus on teksti sellest vaatepunktist hoolikalt analüüsinud, tagamaks, et ametil ei ole sisulise otsuse langetamise õigust.

Lisaks jääb komisjoni ülesandeks koostööameti rolli edasine piiritlemine ja kindlaksmääramine siduvate suuniste vastuvõtmise kaudu.

4. PÕHIVÕRGUETTEVÕTJATE TÕHUS KOOSTÖÖ

4.1. Elektri- ja gaasituru integreerimiseks on vajalik tihe koostöö põhivõrguettevõtjate vahel

Selleks et oleks võimalik turgusid integreerida, on vaja ka põhivõrguettevõtjate tihedat koostööd ning selget ja stabiilset reguleerivat raamistikku, sealhulgas regulatiivset koordineerimist. Võrkudele juurdepääsu eeskirjad ja tegevuseeskirjad peavad ühilduma, põhivõrguettevõtjate vahel peab olema tõhus teabevahetus ning uute investeeringute hea koordineerimine, et suurendada võrkudevahelisi ühendusvõimsusi. Gaasi ja elektri põhivõrguettevõtjad teevad praegu vabatahtlikult koostööd sellistes olemasolevates struktuurides nagu Euroopa Põhivõrguettevõtjate Liit (ETSO) ja Euroopa Gaasivõrk (GTE). Nad teevad piirkondlikul tasandil koostööd käitamisega seonduvates küsimustes ja osalevad sellistes tehnilistes ühendustes nagu Elektrienergia Edastuse Koordineerimise Liit (UCTE) ja Euroopa Energiakaubanduse Soodustamise Assotsiatsioon (EASEE-Gas). Need mitmekihilised koostööalgatused on andnud tuntava panuse siseturu arengusse ja suurendanud võrkude tõhusust ja ohutust.

Siiski on ilmnenud selle vabatahtliku koostöö piiratus, näiteks elektri- ja gaasivõrkude käitamise halva kooskõlastamise või puuduvate ühenduslülide tõttu aset leidnud vahejuhtumid ja elektrikatkestused ning raskused ühiste tehniliste standardite kohta ettepanekute tegemisel või nende vastuvõtmisel. Seepärast on tehtud ettepanek teha põhivõrguettevõtjatele ülesandeks tugevdada omavahelist koostööd mitmes olulise tähtsusega valdkonnas, keskendudes järgmistele põhiküsimustele.

- Turu- ja tehniliste reeglite arendamine. Elektri- ja gaasiturgude integreerimiseks on vaja tehniliste ja turureeglite ühtset kogumit. Praegu on need reeglid olemas riigiti või ühenduste, nagu UCTE või EASEE- gas, soovitustena. Praeguse olukorra kolm põhiprobleemi on järgmised: esiteks ei hõlma olemasolevad reeglid kõiki valdkondi, mida on vaja ühtlustada integreeritud turu toimimiseks, teiseks ei ühildu riikide reeglid sageli omavahel ja kolmandaks ei ole need õiguslikult siduvad ega täitmisele pööratavad. Selliste reeglite näited on UCTE käsiraamat elektri ülekandevõrkude turvalisuse ja usaldusväärsuse kohta ning EASEE -gas ’i soovitused gaasi kvaliteedi kohta.

- Käesolevas ettepanekus säilitatakse põhivõrguettevõtjate vabatahtlik koostöö kui üksikasjalike tehniliste ja turureeglite arendamise pragmaatiline moodus. Kõnealused reeglid on sageli tehniliselt keerulised ja nende muutmiseks vajaduse korral on vaja tõhusat menetlust. Käesoleva ettepanekuga lisatakse range regulatiivse järelevalve ülesanne kõnealuste reeglite sisu, kooskõla kontrollimise ja täitmisele pööratavuse suhtes kas riiklikele reguleerivatele asutustele, ametile ja/või komisjonile vastavalt ettepaneku laadile. Kui põhivõrguettevõtjad ei jõua omavahel kokkuleppele vajalikes tehnilistes ja turureeglites või ei rakenda neid, võib teha ettepaneku nende reeglite vastuvõtuks ja need komisjoni ettepanekul vastu võtta komiteemenetlusega.

- Kokku määratletakse käesolevas ettepanekus 11 peamist koostöövaldkonda. Euroopa põhivõrguettevõtjate võrgustiku iga-aastased tööprogrammid (vt punkt 1.2), mis valmistatakse ette kõigi sidusrühmadega nõu pidades, ja uus, energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostööamet (vt punkt 3) kehtestavad prioriteedid ja määratlevad üksikasjalikumalt, milliseid tehnilisi ja turureegleid on vaja. Põhivõrguettevõtjate koostöö peaks hõlmama ka tehniliste ja turureeglite rakendamise järelevalvet.

- Ühist huvi pakkuv uurimis- ja arendustegevus. Põhivõrguettevõtjate koostööga tuleks luua raamistik, mille abil määratleda, rahastada ja hallata uurimis- ja arendustegevust, mis on vajalik Euroopa elektri- ja gaasivõrkude tugeva tehnilise arengu ja muutuste edendamiseks, eelkõige et edendada varustuskindlust ja energiatõhusust ja võimaldada väiksema süsinikdioksiidi heitkogustega tehnoloogia arendamist.

- Võrkude juhtimise kooskõlastamine. Põhivõrguettevõtjate koostöö hõlmab igapäevast võrkude käitamist vastavalt kokkulepitud tehnilistele ja turureeglitele. Samuti kuulub sinna võrkude käitamiseks vajaliku teabe vahetus ja võrkudele juurdepääsu käsitleva teabe kooskõlastatud avaldamine, näiteks ühise läbipaistvusplatvormi kaudu.

- Investeeringute kavandamine. Et teha nõudluse rahuldamiseks piisav edastusvõimsus kättesaadavaks ja integreerida siseriiklikud turud, on võrguhalduritel vaja süsteemiarendamise kooskõlastatud pikaajalist planeerimist, pidades silmas võrguinvesteeringute kava ja jälgides põhivõrkude võimsuse arengut. Mõte on selles, et Euroopa põhivõrguettevõtjate võrgustik avaldab võrkude arengukavad, mis hõlmavad integreeritud võrgu modelleerimist, stsenaariumide arendamist ning integreeritud süsteemi paindlikkuse ja väljundvõimsuse hinnangut. Need arengukavad peaksid olema piisavalt tulevikkuvaatavad (nt vähemalt kümme aastat), et oleks võimalik varakult kindlaks teha investeerimislüngad, eelkõige piiriüleseid võimsusi silmas pidades.

Neist viimase kahe ülesande lahendamisel etendavad turu integreerimisel tähtsat osa piirkondlikud algatused. Põhivõrguettevõtjate koostööd Euroopa tasandil peaks täiendama koostöö piirkondlikul tasandil, et tagada reaalne edu, võrgu optimaalne haldamine[7] ja asjakohased investeerimiskavad ning nende täitmine. Õiguslik raamistik peaks edendama, kooskõlastama ja arendama põhivõrguettevõtjate ja reguleerivate asutuste vahelisi piirkondlikke algatusi, nagu see on toimunud ERGEGi juhitavate piirkondlike algatustega ja viiepoolse foorumi algatustega Loode-Euroopas ning nagu on soovitanud peamised sidusrühmad, nagu Eurelectric.

4.2. Täiustatud koostöömehhanism

On tähtis, et põhivõrguettevõtjate koostööstruktuure tunnustatakse Euroopa tasandil kui struktuure, millel on volitused eespool märgitud ülesannete täitmiseks. Sel eesmärgil määrab komisjon Euroopa põhivõrguettevõtjate (gaas ja elekter) võrgustiku ametlikult nende ülesannete eest vastutavaks.

Nagu ettevõtted, peavad ka põhivõrguettevõtjad omavahelist koostööd tegema läbipaistvalt. Nad võivad lähtuda olemasolevatest struktuuridest, nagu GTE ja ETSO. Põhivõrguettevõtjatelt nõutavate ülesannete täitmine ja vastutus eeldavad keskset ja püsivat koostööstruktuuri nii organisatsioonilises kui ka võrkude töö planeerimise ja haldamise praktiliste vahendite mõttes.

Energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostööamet jälgib, kuidas Euroopa põhivõrguettevõtjate võrgustik täidab temale määratud ülesandeid.

Sidusrühmade, nagu tootjad, tarnijad, põhivõrguettevõtjad, tarbijad ja jaotusvõrguettevõtjad, kaasamise ja nendega konsulteerimise arendavad põhivõrguettevõtjad üldiseks tavaks konkreetses valdkonnas töötamise algusest peale. Sel eesmärgil konsulteeritakse sidusrühmadega kõigi tehniliste ja turureeglite kavandite üle, mis põhivõrguettevõtjad on ette valmistanud, andes neile võimaluse esitada oma arvamuse põhivõrguettevõtjate iga-aastase tööprogrammi kohta. Amet jälgib, et konsulteerimine toimuks nõuetekohaselt.

5. TURU TOIMIMISE PARANDAMINE

Käesoleva ettepaneku eesmärk on ka õigusraamistiku parandamine, et hõlbustada kolmandate isikute juurdepääsu võtmeinfrastruktuuridele, suurendada turu läbipaistvust, tugevdada turu integreeritust ja parandada juurdepääsu tarbijate jaoks jaemüügi tasandil.

5.1. Erandite kord

Kehtivate õigusaktide kohaselt võib uued suured infrastruktuuriprojektid kindlaks ajavahemikuks vabastada kolmandate isikute juurdepääsueeskirjade nõuete täitmisest. Seda võimalust on kasutatud mitme lõpetatud või poolelioleva infrastruktuuri puhul, sealhulgas võrkudevaheliste gaasi ühendustorude ja elektrijuhtmete ning maagaasi veeldusjaamade puhul. See on võimaldanud edendada projekte, mis suurendavad varustuskindlust ja konkurentsi. Samal ajal on kogemused näidanud, et projektiarendajatel, reguleerivatel asutustel ja komisjonil oleks lihtsustatud korrast kasu nii erandite taotlemisel ja andmisel kui ka mõnede tingimuste selgitamisel. Seepärast teeb komisjon ettepaneku koostada suunised, et abistada taotlejaid ja reguleerivaid asutusi eranditega seotud tingimuste kohaldamisel. Selleks et tagada, et turg saab nõuete täitmisest vabastatud infrastruktuuri siiski optimaalselt kasutada, tehakse ettepanek muuta uute infrastruktuuride puhul üldiseks võimsuste jaotamise ja ülekoormuse juhtimise sätete miinimumnõuded, mida seni on taotletud iga üksikjuhtumi puhul eraldi.

5.2. Läbipaistvus

Elektrienergia ja gaasi siseturgu iseloomustab likviidsuse ja läbipaistvuse puudumine, mis omakorda takistab vahendite tõhusat jaotamist, piirab riskide hajutamise võimalusi ja takistab uutel turuletulijatel turule sisenemist. Turu usaldusväärsust, likviidsust ja turul osalejate arvu tuleb suurendada, suurendades turuosalistele kättesaadava teabe hulka.

Praegused läbipaistvusnõuded keskenduvad võrgu võimsuse avaldamisele, nii et turuosalistel on võimalik näha, kas võimsus on saadaval ja kas saadaolevat võimsust pakutakse turul. Turuosalistel peab siiski olema võrdne juurdepääs andmetele, millest olenevad hulgimüügihinna muutused.

Turgu valitsevatel operaatoritel, kes vastutavad suurima osa elektrienergia- ja gaasivoogude eest ja kellele kuulub enamik vara asjaomasel turul, on praegu ulatuslikum ja parem juurdepääs teabele kui uutel tulijatel. Elektrienergia valdkonnas on olemas asjaomasele määrusele suunistena lisatud nõuded, milles on sätestatud elektritootmise läbipaistvusnõuded, kuid need ei ole piisavad ja gaasiga seoses praegu selliseid nõudeid ei ole. Seepärast tehakse ettepanek läbipaistvusnõuete laiendamiseks, et need hõlmaksid gaasivarud, nõudluse ja pakkumise prognoosid, võrgu tasakaalustamise kulud ja kauplemise.

Kõnealuste nõuete õiget ja täielikku kohaldamist peavad kontrollima ja jälgima riiklikud reguleerivad asutused, seepärast tuleb vastavalt suurendada nende volitusi.

Tuletisinstrumentide ja muude finantsinstrumentidega seotud läbipaistvuse küsimust ja küsimusi, milles käesolevad ettepanekud ei sätesta lisanõudeid asjaomastele ettevõtjatele, uurib komisjon üksikasjalikult ning teeb lõppjärelduse 2008. aasta keskpaigaks. Energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostööametit ja Euroopa väärtpaberituru reguleerijate komiteed kutsutakse tegema koostööd, et uurida ja anda nõu küsimuses, kas gaasi- ja elektritarnelepingutega seotud ning maagaasi ja elektrienergia tuletisinstrumentidega seotud tehingute suhtes tuleks enne ja/või pärast kauplemist kohaldada läbipaistvusnõudeid.

5.3. Juurdepääs hoidlatele

Kehtivas maagaasi siseturu direktiivis on sätestatud, et seal, kus gaasihoidlatel on oluline osa tarbijate varustamisel, peavad hoidlate haldurid võimaldama võrgule juurdepääsu kolmandatele isikutele. Liikmesriigid võivad valida, kas tagada juurdepääs kõnealustele hoidlatele reguleerivate asutuste määratletud tingimustel või kohustades gaasihoidlate haldureid juurdepääsu tingimuste üle tarbijatega läbi rääkima. Kõnealused nõuded piirduvad põhimõtetega ning jätavad liikmesriikidele suure vabaduse oma reguleeriva raamistiku määratlemiseks. Neile põhimõtetele anti sisu Madridi foorumil, kui kõik sidusrühmad leppisid kokku „vabatahtlikes suunistes gaasihoidlate halduritele kolmandate isikute juurdepääsu hea tava kohta”. ERGEG on siiski leidnud, et neid suuniseid rakendatakse üldiselt halvasti.

Nende tõhusama rakendamise eesmärgil teeb komisjon ettepaneku nelja meetme võtmiseks:

- muuta suuniste põhimõtted õiguslikult siduvaks ja võimaldada suuniste rakendamist komiteemenetluse kaudu;

- õiguslikult ja funktsionaalset eraldada hoidlate haldurid, kes on osa tarneettevõtjatest;

- suurendada riiklike reguleerivate asutuste volitusi hoidlatele juurdepääsu kontrollimisel;

- nõuda hoidlate suhtes kohaldatava reguleeriva korra selgust.

Suuniste õiguslikult siduvaks muutmiseks laiendatakse määrust, et määratleda, kuidas hoidlate haldurid peavad pakkuma kolmandate isikute juurdepääsu teenust ja kuidas nad peaksid jaotama võimsust ja juhtima ülekoormust. Selles määratletakse ka läbipaistvusnõuded ja tehakse ettepanekud meetmete võtmiseks, et saaks tekkida kasutamata võimsuste järelturg. Need eeskirjad peaksid tagama, et kogu võimsust, mis on kolmandatele isikutele kättesaadav, pakutakse turule mittediskrimineerival ja läbipaistval viisil ja et varuvõimsuse soetamist takistatakse. Kõnealused eeskirjad peavad tagama ka nõuete täitmisest vabastatud infrastruktuuri suhtes kavandatud miinimumnõuete järjepidevuse.

Hoidlate haldurite õigusliku ja funktsionaalse eraldamise nõudega tugevdatakse märgatavalt hoidlatele juurdepääsu tõhusust. Praegune olukord, kus hoiustamist vajavad tarnijad peavad võtma ühendust oma konkurentidega, et leppida kokku hoiustamisvajadustes, ei suurenda turu usaldusväärsust ja on uutele turuletulijatele tõsiseks takistuseks. Hoidlate haldurite eraldamise nõue parandab seda olukorda ning võimaldab konkurentidel ja reguleerivatel asutustel kontrollida, et turul pakutaks kogu saadaolevat hoiustamisvõimsust.

Komisjon teeb ettepaneku kõrvaldada ebaselgus turule pakutava hoiustamisvõimsuse suuruses, nõudes, et kõik liikmeriigid määratleksid kriteeriumid, millal ja kuidas kohaldatakse kolmandate isikute juurdepääsu hoidlatele, ning et asjaomane teave avalikustataks. Reguleeriva asutuse ülesanne on seejärel kontrollida, kas kõnealuseid kriteeriume kohaldatakse nõuetekohaselt kõigis hoidlates.

5.4. Juurdepääs veeldatud maagaasi terminalidele

Maagaasi veeldusjaamade roll Euroopa Liidu gaasiga varustamisel muutub üha tähtsamaks ja veeldatud maagaasi terminalidesse kavandatakse või on juba tehtud suuri investeeringuid. Seepärast on vaja läbipaistvaid eeskirju veeldatud maagaasi terminalidele juurdepääsuks. Reguleerivad asutused on kindlaks teinud vajaduse ning ERGEG on ette valmistanud suunised eesmärgiga luua ühine lähenemisviis kolmandate isikute juurdepääsuks veeldatud maagaasi terminalidele.

Ehkki paljudes ehitatud veeldatud maagaasi terminalides on kasutatud võimalust saada kõnealuse direktiivi artikli 22 alusel vabastus kolmandate isikute juurdepääsust ja reguleerivast sekkumisest, on siiski ka veeldatud maagaasi terminale, mille suhtes kehtivad kolmandate isikute juurdepääsueeskirjad. Kuna kehtiva direktiiviga on kehtestatud ainult üldnõue, et juurdepääsu tuleb reguleerida, jätab see liikmesriikidele võimaluse erinevaks tõlgendamiseks. Lisaks on artikli 22 raames antud erand alati ajutine ja kui vabastuse aeg on möödas, kehtib reguleerimisnõue veeldatud maagaasi terminalide suhtes jälle. Seepärast teeb komisjon ettepaneku kehtestada selgemalt määratletud eeskirjad kolmandate isikute juurdepääsuks veeldatud maagaasi terminalidele. Suuniste õiguslikult siduvaks muutmiseks laiendatakse määrust, et määratleda, kuidas maagaasi veeldusjaamade haldurid peaksid pakkuma kolmandate isikute juurdepääsu teenuseid ning kuidas nad peaksid jaotama võimsust ja juhtima ülekoormust. Selles määratletakse ka läbipaistvusnõuded ja tehakse ettepanekud meetmete võtmiseks, et saaks tekkida kasutamata terminalivõimsuste järelturg. Kõnealused eeskirjad peavad tagama ka nõuete täitmisest vabastatud infrastruktuuri suhtes kavandatud miinimumnõuete järjepidevuse.

5.5. Pikaajalised tarnelepingud

Tootmisahela lõpus olevate turgude pikaajalised kahepoolsed tarnelepingud annavad energiamahukatele ettevõtetele võimaluse saada paremini prognoositavaid hindu. Siiski tekitavad sellised lepingud tootmisahela lõpus oleva turu välistamise ohu, takistades tarbijatel võrku vahetamast ja seetõttu vähendades konkurentsi. Et vähendada ebakindlust turul, annab komisjon lähikuudel välja sobivas vormis suunised tootmisahela lõpus olevate turgude pikaajaliste kahepoolsete tarnelepingute kooskõlastamise kohta EÜ konkurentsiõigusega.

5.6. Euroopa hulgimüügituru järkjärgulise loomise raamistik

Ei elektri- ega gaasituru puhul ole veel võimalik rääkida Euroopa hulgimüügiturust (majapidamised ja väikeettevõtjad), kuna tarbijad, kui neil on ka valikuvõimalus, on ikka veel sunnitud valima oma riigis asuva tarnija. Lõppkasutaja jaoks tõelise Euroopa turu loomine on elektri ja gaasi siseturu lõppeesmärk – see on vajalik konkurentsivõimelise turu ja maksimaalse tõhususe saavutamiseks. Hulgimüügituru liberaliseerimine on tähtis, et tagada kõigile ELi kodanikele konkurentsist tulenevad hüved. Kui liberaliseerimist kohaldataks ainult suurtarbijate suhtes, peaksid Euroopa kodumajapidamised hakkama lõpuks subsideerima oma tööstust, ning investeerimissignaalid energiatootmise uutesse viisidesse ja tarnimine oleksid moonutatud. Alates 1. juulist 2007 on kõik ELi jaemüügiturud avatud konkurentsile, kuid tegelikult on paljud tarbijad seotud oma varasemate tarnijatega, kuna puudub asjakohane nõutav õiguslik raamistik. Euroopa jaemüügituru väljaarendamine saab toimuda ainult järk-järgult. Kõnealuse protsessi stimuleerimiseks kavatseb komisjon asutada jaemüügifoorumi analoogselt Firenze ja Madridi foorumiga nende positiivsete kogemuste põhjal. See foorum võimaldaks keskenduda konkreetsetele hulgimüügiküsimustele, samuti võimaldaks see kõigil sidusrühmadel edendada kogu ELi hõlmava jaemüügituru loomist. See foorum juhendaks liikmesriike ja reguleerivaid asutusi kavandatavate kohustuste täitmiseks kehtestama kindlaid konkurentsieeskirju jaemüügiturul, pidades silmas turureeglite järkjärgulist ühtlustamist, et võimaldada piiriüleste jaemüügiturgude teket.

Hästi toimivad jaemüügiturud etendavad samuti tähtsat osa inimeste suurenevas teadlikkuses oma koduse energiatarbimise ning energia maksumuse kohta, kuna kõigi CO2 heidete vähendamise ja energiatõhususe suurendamise meetmete puhul on tähtis kodumajapidamiste osalemine. Konkurents majapidamiste energiaga varustamiseks suurendab inimeste energiateadlikkust. Praegune olukord aga, kui tarbijad saavad lõpliku arve ainult aasta jooksul tarbitud koguse eest, ei võimalda sellise teadlikkuse teket, samuti ei aita see tarnijatel luua konkureerivaid teenuseid, mis võtaksid arvesse majapidamiste erivajadusi. Seepärast peavad tarnijad andma rohkem teavet, tagamaks, et tarbijad saavad sagedamini teavet oma energiatarbimise koguse ja maksumuse kohta.

On selge, et tarbijate valikuvabadusega peab kaasnema tarbijate õiguste kindel tagamine. Kehtivas direktiivis on juba sätestatud kaitsetumate tarbijate õiguste kõrgetasemeline kaitse, et tagada neile juurdepääs normaalseks eluks vajalikule energiale. Mõnes riigis on siiski neid meetmeid valesti kohaldatud ning raamistiku selgitamiseks teeb komisjon ettepaneku sõnastada õiguslikult siduvad suunised. Samuti teeb komisjon ettepaneku suurendada kõigi tarbijate õigusi, muu hulgas sellega, et anda neile õigus vahetada igal ajal tarnijat ja nõuda energiaettevõtetelt, et lõpparve saadetaks kuu jooksul pärast tarnija vahetamist.

Komisjon on jõudnud järeldusele, et jaotusvõrguettevõtjate jaoks on praegused õigusliku ja funktsionaalse eraldamise eeskirjad piisavad. Seepärast ei tee komisjon ettepanekut laiendada eespool punktis 4 kirjeldatud omandisuhte eraldamise eeskirju jaotusvõrguettevõtjatele.

6. KOOSTÖÖ VARUSTUSKINDLUSE TUGEVDAMISEKS

6.1. Varustuskindluse jälgimine põhivõrguettevõtjate poolt

On tähtis tagada, et elektri- ja gaasisüsteemid suudaksid rahuldada nõudlust ka tipptundidel. Elektri puhul on see võimalik üksnes siis, kui on piisavalt tootmisvõimsust (tootmise piisavus) ja ühendusvõrgud on võimelised edastama energiat generaatorist lõpptarbijateni (võrgu piisavus). Gaasi puhul peab olemas olema piisav impordi- ja hoiustamismaht.

Direktiivi 2005/89/EÜ kohaselt peavad riiklikud reguleerivad asutused põhivõrguettevõtjate abi kasutades edastama igal aastal komisjonile aruande elektrivarustuse kindluse kohta. Direktiivi 2004/67/EÜ kohaselt peavad liikmesriigid aru andma gaasiga varustamise olukorra kindlusest ja reguleerivast raamistikust, et suurendada investeerimist infrastruktuuri. Määruste (EÜ) nr 1228/2003 ja (EÜ) nr 1775/2005 kavandatud muudatustega tehakse Euroopa maagaasi põhivõrguettevõtjate võrgustikule ülesandeks koostada süsteemi piisavuse prognoose igaks suveks ja talveks ning samuti pikaajalisi prognoose. Euroopa prognoos on vajalik selleks, et võtta arvesse elektri ja gaasi ekspordi- ja impordivõimalusi nõudluse tipphetke tingimustes. Siseturu elektri- ja gaasivoogude piiriülese ulatuse tõttu tuleb kõnealune prognoos teha Euroopa tasandil.

6.2. Liikmesriikide koostöö

ELi õiguses on kaks gaasiga varustamise kindlust käsitlevat õigusakti. Esiteks, direktiiviga 2003/55/EÜ kehtestati liikmesriikide üldised jälgimiskohustused. Teiseks, direktiivis 2004/67/EÜ käsitletakse konkreetselt gaasiga varustamise kindlustamise meetmeid. Viimase nimetatud direktiiviga on loodud gaasi koordineerimisrühm ning määratletud tarnehäirete korral kasutatav ühenduse mehhanism.

Nendes õigusaktides on sätestatud kooskõlastusplatvorm. Nendes ei määratleta koguselisi eesmärke seoses varustuskindlusega ega kehtestata mingit kohustust seoses gaasivarudega. Samuti ei loo need raamistikku piirkondlikuks koostööks tõsiste varustushäirete korral.

Direktiivi 2004/67/EÜ võtsid liikmesriigid alles hiljuti üle. Selle artiklis 10 on sätestatud, et komisjon peab 19. maiks 2008 esitama aruande selle rakendamise kohta ja eelkõige selle vahendite tõhususe kohta, ning et ta võib teha edasisi ettepanekuid seoses varustuskindlusega. Eelkõige käsitletakse selles aruandes varustuskindluse meetmeid seoses gaasivarudega.

Sel eesmärgil ei muudeta esimese sammuna käesolevate ettepanekutega direktiivi 2004/67/EÜ ning käsitletakse ainult kahte teemat:

- Suurendatud läbipaistvuskohustusted kaubanduslike varude tasandil. Iga gaasihoidla haldur peab iga päev avaldama oma hoidlates oleva turuvalmis gaasi koguse. See kohustus suurendab märkimisväärselt vastastikust usaldust piirkondliku ja kahepoolse abi saamiseks tõsiste varustushäirete korral.

- Solidaarsus. Tehakse ettepanek liikmesriikide koostööks, et edendada piirkondlikku ja kahepoolset solidaarsust. See koostöö peaks kava kohaselt hõlmama olukordi, mis võiksid tõenäoliselt tekkida liikmesriiki mõjutavate tõsiste gaasivarustushäirete tulemusel. Selle koostöö näited on riiklike meetmete ühtlustamine hädaolukordades tegutsemiseks ja vastastikuse abi andmise praktilise korra väljatöötamine. Komisjon võtab vajaduse korral vastu piirkondliku solidaarsuse alase koostöö suunised.

2007/0196 (COD)

Ettepanek:

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV,

millega muudetakse direktiivi 2003/55/EÜ maagaasi siseturu ühiseeskirjade kohta

(EMPs kohaldatav tekst) |

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artikli 47 lõiget 2 ning artikleid 55 ja 95,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut[8],

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust[9],

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust[10],

toimides asutamislepingu artiklis 251 ettenähtud korras[11]

ning arvestades järgmist:

(1) Ühenduses alates 1999. aastast järk-järgult välja kujundatud maagaasi siseturu eesmärk on pakkuda kõikidele ELi tarbijatele – nii kodanikele kui ka ettevõtjatele – tõelist valikuvõimalust, uusi ettevõtlusvõimalusi ja rohkem piiriülest kaubandust, et saavutada tõhususe kasv, konkurentsivõimelised hinnad ja kõrgemad teenindusstandardid ning toetada varustuskindlust ja säästlikkust.

(2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2003. aasta direktiiv 2003/55/EÜ maagaasi siseturu ühiseeskirjade kohta ning direktiivi 98/30/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta[12] on andnud maagaasi siseturu loomisse olulise panuse.

(3) Praegu aga ei ole võimalik tagada ühelegi ühenduse äriühingule õigust müüa kõikides liikmesriikides maagaasi võrdsetel tingimustel ilma diskrimineerimise ja ebasoodsate teguriteta. Seni puudub eelkõige mittediskrimineeriv võrgule juurdepääs ning kõikides liikmesriikides võrdselt tõhusa tasemega ametlik järelevalve, kuna praegune õiguslik raamistik ei ole piisav.

(4) Komisjoni 10. jaanuari 2007. aasta teatises „Euroopa energiapoliitika”[13] rõhutati, et oluline on viia lõpule maagaasi siseturu loomine ning kehtestada võrdsed tingimused kõikidele ühenduse gaasiettevõtjatele. Energia siseturgu käsitlevast teatisest[14] ja sektoriuuringu lõpparuandest[15] nähtus, et olemasolevad eeskirjad ja meetmed ei moodusta hästi toimiva siseturu saavutamiseks piisavat raamistikku.

(5) Kui võrke tootmis- ja tarnetegevustest tõhusalt ei eraldata, on oht, et võrke mitte üksnes ei kasutata diskrimineerival viisil, vaid vertikaalselt integreeritud äriühingutel puudub ka motivatsioon oma võrkudesse piisavalt investeerida.

(6) Olemasolevad õiguslikud ja funktsionaalsed eraldamiseeskirjad ei ole tegelikkuses viinud põhivõrguettevõtjate [termin on muutunud, varem: edastusvõrgu haldur] eraldamiseni. Euroopa Ülemkogu kutsus 8. ja 9. märtsi 2007 . aasta Brüsseli kohtumisel komisjoni üles välja töötama õigusaktide eelnõud, et tõhusalt eraldada tarne- ja tootmistegevus võrguga seotud toimingutest.

(7) Tõhusa eraldamise tagab üksnes see, kui kaotatakse vertikaalselt integreeritud ettevõtete loomulik motivatsioon diskrimineerida konkurente võrgule juurdepääsul ja investeerimisel. Omandisuhete eraldamine, mis tähendab võrgu omaniku määramist võrguettevõtjaks, kes on sõltumatu tarne- ja tootmishuvidest, on selgelt tõhusaim ja stabiilseim viis ilmse huvide konflikti lahendamiseks ja varustuskindluse tagamiseks. Seetõttu märkis Euroopa Parlament oma 10. juuli 2007. aasta resolutsioonis gaasi ja elektri siseturu väljavaadete kohta, et ülekande omandisuhete eraldamine on kõige tõhusam vahend, et edendada investeeringuid infrastruktuuridesse mittediskrimineerival viisil, uute turule sisenejate õiglast juurdepääsu võrgule ning turu läbipaistvust. Seepärast peaksid liikmesriigid tagama, et samal isikul või samadel isikutel ei oleks õigust teostada kontrolli tootmise või tarnimisega tegeleva ettevõtja üle, sealhulgas vetoõigust sellise strateegilise tähtsusega küsimustes nagu investeeringud, ning samal ajal omada mis tahes huve või teostada mis tahes õigusi põhivõrguettevõtja või põhivõrgu suhtes. Sellele vastupidiselt peaks kontroll põhivõrguettevõtja üle välistama võimaluse omada mis tahes huve või teostada mis tahes õigusi tarneettevõtja suhtes.

(8) Kuna omandisuhete eraldamine näeb mõnel juhul ette ettevõtete ümberstruktureerimist, tuleks liikmesriikidele anda asjakohaste sätete ülevõtmiseks lisaaega. Võttes arvesse vertikaalseid seoseid elektri- ja gaasisektorite vahel, tuleks eraldamist käsitlevaid sätteid kohaldada mõlema sektori suhtes.

(9) Selleks et tagada võrguga seotud toimingute täielik sõltumatus tarne- ja tootmishuvidest ning vältida mis tahes konfidentsiaalse teabe vahetamist, ei tohiks sama isik kuuluda nii põhivõrguettevõtja kui ka tootmis- või tarneülesandeid täitva ettevõtte juhatusse. Samal põhjusel ei tohiks samal isikul olla õigust nimetada ametisse põhivõrguettevõtja juhatuse liikmeid ja omada mis tahes huvi tarneettevõtja suhtes.

(10) Tarne- ja tootmishuvidest sõltumatute süsteemihaldurite loomine võimaldab vertikaalselt integreeritud äriühingutel säilitada võrguvarade omandi ja tagada samaaegselt huvide tõhus eraldamine, kui sõltumatu süsteemihaldur täidab kõiki võrguettevõtja ülesandeid ning kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad ja ulatuslik ametlik järelevalve.

(11) Seepärast tuleks juhul, kui põhivõrguettevõtja on vertikaalselt integreeritud ettevõtja osa, võimaldada liikmesriikidel valida, kas eraldada omandisuhted või erandina luua tarne- ja tootmishuvidest sõltumatud süsteemihaldurid. Sõltumatutel süsteemihalduritel põhineva lahenduse täielik tõhusus tuleb tagada konkreetsete lisaeeskirjadega. Liikmesriikidel on vertikaalselt integreeritud äriühingute aktsionäride huvide täielikuks tagamiseks võimalik ka valida, kas teostada omandisuhete eraldamine loovutamise teel või jagada integreeritud äriühingu aktsiad võrguettevõtja aktsiateks ja allesjääva tarne- ja tootmisettevõtja aktsiateks, tingimusel, et täidetakse omandiõiguse eraldamisest tulenevaid nõudeid.

(12) Tõhusa eraldamise käigus tuleb järgida avaliku ja erasektori vahelise mittediskrimineerimise põhimõtet. Seetõttu ei tohi samal isikul olla võimalik üksi või koos teistega mõjutada nii põhivõrguettevõtjate kui ka tarneettevõtjate juhtorganite koosseisu, hääletamist ega otsuseid. Kui kõnealune liikmesriik suudab tõendada, et see nõue on täietud, võivad kaks eraldiseisvat avalik-õiguslikku asutust kontrollida ühelt poolt tootmis- ja tarnetegevust ja teiselt poolt edastustegevust.

(13) Võrgu- ja tarnetegevus tuleb täielikult eraldada kogu ühenduses, et ükski ühenduse võrguettevõtja ega tema sidusettevõtja ei saaks mõnes teises liikmesriigis tegeleda tarnimise või tootmisega. See peaks kehtima ühtviisi nii ELi äriühingute kui ka ELi-väliste äriühingute suhtes. Et tagada võrgu- ja tarnetegevuse eraldamine kogu ühenduses, antakse reguleerivatele asutustele õigus keelduda eraldamiseeskirjadele mittevastavate põhivõrguettevõtjate sertifitseerimisest. Et tagada järjekindel kohaldamine kogu ühenduses ja ühenduse rahvusvaheliste kohustuste järgimine, peaks komisjonil olema õigus vaadata läbi otsused, mis reguleerivad asutused on sertifitseerimise kohta teinud.

(14) Energiaga varustamise tagamine on avaliku julgeoleku seisukohalt oluline ning seepärast lahutamatult seotud ELi gaasituru tõhusa toimimisega. Võrgu kasutamine on oluline, et gaas jõuaks ELi kodanikeni. Toimivad gaasiturud ning eelkõige gaasivarustusega seotud võrgud ja muud varad on olulised avaliku julgeoleku, majanduse konkurentsivõime ja ühenduse kodanike heaolu jaoks. Ilma et see piiraks ühenduse rahvusvaheliste kohustuste täitmist, leiab ühendus seega, et maagaasi põhivõrgusektor on ühenduse jaoks oluline ning seepärast on vaja täiendavaid kaitsemeetmeid seoses kolmandate riikide mõjuga, et hoida ära ohtu ühenduse avalikule korrale ja julgeolekule ning ühenduse kodanike heaolule. Sellised meetmed on vajalikud ka selleks, et tagada vastavus tõhusa eraldamise eeskirjadele.

(15) On vaja tagada hoidlatevõrgu haldurite sõltumatus, et parandada kolmandate isikute juurdepääsu gaasihoidlatele, mis on tehniliselt ja/või majanduslikult vajalik, et tagada tarbijate varustamiseks tõhus võrgule juurdepääs. Seepärast on vajalik, et gaasihoidlaid haldaksid eraldi juriidilised isikud, kellel on gaasihoidlate haldamiseks, kasutamiseks ja arendamiseks vajalike varade suhtes tegelik otsustusõigus. Tuleb tagada ka kolmandatele isikutele pakutavate hoiustamismahtude suurem läbipaistvus, seades liikmesriikidele kohustuse kehtestada ja avalikustada mittediskrimineeriv ja selge raamistik, mis määrab kindlaks gaasihoidlatele kohaldatava asjakohase reguleeriva korra.

(16) Mittediskrimineeriv juurdepääs jaotusvõrgule määrab edaspidi tarbijatele juurdepääsu jaemüügi tasandil. Kolmandate isikute juurdepääsu ja investeeringutega seotud diskrimineerimise ulatus on aga jaotusvõrgu tasandil vähem oluline kui põhivõrgu tasandil, kuna jaotusvõrgu tasandil on ülekoormus ja tootmishuvide mõju üldiselt vähem oluline kui põhivõrgu tasandil. Lisaks sellele muutus jaotusvõrguettevõtjate eraldamine vastavalt direktiivile 2003/55/EÜ kohustuslikuks alles alates 1. juulist 2007 ja selle mõju siseturule tuleb veel hinnata. Seega võivad olemasolevad õiguslikud ja funktsionaalsed eraldamiseeskirjad viia tõhusa eraldamiseni, kui need selgemalt määratleda, neid nõuetekohaselt rakendada ja nende suhtes ranget järelevalvet teostada. Et luua jaemüügi tasandil võrdsed tingimused, tuleks jaotusvõrguettevõtjate tegevust jälgida, et takistada neil ära kasutamast nende vertikaalset integratsiooni seoses nende konkurentsiseisundiga turul, eelkõige väikeste kodu- ja mittekodutarbijate suhtes.

(17) Direktiiviga 2003/55/EÜ kehtestati liikmesriikidele nõue asutada eripädevusega reguleerivad asutused. Kogemus näitab aga, et sageli takistab reguleerimise tõhusust reguleerivate asutuste sõltuvus valitsusest ning ebapiisavad volitused ja otsustusõigus. Seepärast kutsus Euroopa Ülemkogu 8. ja 9. märtsi 2007. aasta Brüsseli kohtumisel komisjoni üles välja töötama õigusaktide eelnõud, milles sätestatakse energeetikasektorit reguleerivate riiklike asutuste volituste edasine ühtlustamine ja nende sõltumatuse tugevdamine.

(18) Energeetikasektorit reguleerivatel asutustel peab olema võimalik teha otsuseid kõikides siseturu nõuetekohase toimimisega seonduvates reguleerimisküsimustes ning nad peavad olema muudest avalikest ja erahuvidest täiesti sõltumatud.

(19) Energeetikasektorit reguleerivatel asutustel peab olema õigus teha gaasiettevõtjate suhtes siduvaid otsuseid ning määrata tõhusaid, asjakohaseid ja hoiatavaid sanktsioone maagaasiettevõtjatele, kes oma kohustusi ei täida. Neile tuleb anda ka konkurentsieeskirjade kohaldamisest sõltumatu õigus otsustada, kas ja milliseid meetmeid on vaja võtta turu nõuetekohaseks toimimiseks vajaliku tõhusa konkurentsi edendamiseks, aga ka turu avamisele vastava kõrgetasemelise avaliku teenuse tagamiseks, kaitsetumate tarbijate kaitsmiseks ning tarbijakaitsemeetmete täieliku toimimise tagamiseks. Need sätted ei tohiks piirata komisjoni õigusi konkurentsieeskirjade kohaldamisel, sealhulgas ühenduse mõõtmega ühinemiste läbivaatamisel, ega siseturgu käsitlevate eeskirjade kohaldamisel, nagu näiteks kapitali vaba liikumine.

(20) Tuleks tugevalt toetada investeeringuid uutesse suurtesse infrastruktuuridesse, tagades samas maagaasi siseturu nõuetekohase toimimise. Et tugevdada nõuete täitmisest vabastatud infrastruktuuriprojektide positiivset mõju konkurentsile ja varustuskindlusele, tuleb kontrollida turu huvi projektide kavandamisetapil ning rakendada ülekoormuse juhtimise eeskirju. Kui infrastruktuur asub mitme liikmesriigi territooriumil, peaks energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostööamet tegelema eranditaotlusega, et võtta paremini arvesse selle piiriülest mõju ja hõlbustada selle ametlikku menetlemist. Nende nõuete täitmisest vabastatud suurte infrastruktuuriprojektide ehitamise erandlikku riskiprofiili silmas pidades peaks olema võimalik tarne- ja tootmisettevõtjatel nende projektide puhul lisaks ajutiselt kõrvale kalduda eraldamiseeskirjadest. Seda tuleb varustuskindlusega seotud põhjustel võimaldada eelkõige ühenduses asuvate uute torujuhtmete puhul, millega transporditakse gaasi kolmandatest riikidest ühendusse.

(21) Maagaasi siseturul puudub likviidsus ja läbipaistvus, mis takistab ressursside tõhusat jaotamist, riski maandamist ja turule tulekut. Usaldus turu vastu, selle likviidsus ja turuosaliste arv peab suurenema ning seepärast tuleb tugevdada regulatiivset järelevalvet gaasivarustusega tegelevate ettevõtjate üle. Sellised nõuded ei tohiks piirata finantsturge käsitlevate kehtivate ühenduse õigusaktide kohaldamist, vaid peaksid olema nendega kooskõlas. Energeetikasektorit reguleerivad asutused ja finantsturge reguleerivad asutused peavad tegema koostööd, et neil kõigil oleks asjaomastest turgudest ülevaade.

(22) Enne seda, kui komisjon võtab vastu suunised andmete säilitamise edasiste nõuete kohta, peaksid energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostööamet ja Euroopa väärtpaberituru reguleerijate komitee (CESR) koos suuniste sisu läbi vaatama ja komisjonile selle kohta nõu andma. Amet ja komitee peaksid tegema koostööd, et uurida ja anda nõu küsimuses, kas gaasitarnelepingute ja maagaasi tuletisinstrumentidega seotud tehingute suhtes tuleks enne ja pärast kauplemist kohaldada läbipaistvusnõudeid, ja kui see on nii, siis millised need nõuded peaksid olema.

(23) Avaliku teenusega seotud nõudeid ja neist tulenevaid ühiseid miinimumstandardeid tuleb veelgi tugevdada, et tagada kõikidele tarbijatele võimalus konkurentsist kasu saada. Tarbijate varustamise üheks võtmeteguriks on juurdepääs tarbimisandmetele ja tarbijatel peab olema juurdepääs oma andmetele, et nad saaksid kutsuda konkurente nende andmete alusel pakkumisi tegema. Tarbijatel peaks olema ka õigus saada nõuetekohast teavet oma energiatarbimise kohta. Korrapäraselt esitatavad andmed energiakulude kohta motiveerivad energiat kokku hoidma, kuna need annavad tarbijatele vahetut tagasisidet energiatõhususse tehtud investeeringute ja käitumismuudatuste mõju kohta.

(24) Et toetada varustuskindlust ja säilitada samal ajal liikmesriikidevahelist solidaarsust, eelkõige energiatarnekriisi korral, on oluline sätestada piirkondliku solidaarsusalase koostöö raamistik.

(25) Maagaasi siseturu loomiseks peaksid liikmesriigid toetama oma siseriiklike turgude integratsiooni ning võrguettevõtjate vahelist Euroopa tasandi ja piirkondliku tasandi koostööd.

(26) Reguleerivad asutused peaksid esitama teavet ka turule, et võimaldada komisjonil jälgida Euroopa gaasiturgu ning selle arengut lühikese, keskmise ja pikema aja jooksul, sealhulgas selliseid aspekte nagu pakkumine ja nõudlus, edastamise ja jaotamise infrastruktuurid, piiriülene kauplemine, investeeringud, hulgi- ja tarbijahinnad, turu likviidsus, keskkonna ja tõhususe parandamine.

(27) Kuna kavandatud meetmete eesmärk, nimelt täielikult toimiva maagaasi siseturu loomine, ei ole liikmesriikidele meetme ulatuse ja mõju tõttu päris jõukohane, on seda lihtsam saavutada ühenduse tasandil: ühendus võib võtta meetmeid vastavalt asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttele. Arvestades proportsionaalsuse põhimõtet, mis on sätestatud kõnealuses artiklis, ei lähe käesolev direktiiv nende eesmärkide saavutamisel kaugemale.

(28) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. septembri 2005. aasta määrusega (EÜ) nr 1775/2005 maagaasiedastusvõrkudele juurdepääsu tingimuste kohta[16] antakse komisjonile võimalus võtta vastu suunised, et saavutada vajalik ühtlustatuse tase. Sellised suunised, mis on seega siduvad rakendusmeetmed, kujutavad endast kasulikku vahendit, kuna neid saab vajaduse korral kiiresti kohandada.

(29) Direktiivis 2003/55/EÜ on sätestatud, et tuleb vastu võtta teatavad meetmed vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused[17].

(30) Otsust 1999/468/EÜ on muudetud otsusega 2006/512/EÜ, millega kehtestati kontrolliga regulatiivmenetlus selliste üldmeetmete võtmiseks, mille eesmärk on muuta asutamislepingu artikliga 251 sätestatud korras vastuvõetud põhiakti väheolulisi sätteid, sealhulgas mõningaid sätteid välja jättes või täiendada akti uute väheoluliste sätete lisamisega.

(31) Vastavalt Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisavaldusele[18] otsuse 2006/512/EÜ kohta tuleks asutamislepingu artiklis 251 sätestatud korras vastuvõetud juba jõustunud õigusaktide suhtes kõnealuse uue menetluse kohaldamiseks neid õigusakte kohandada kooskõlas kehtivate menetlustega.

(32) Direktiivi 2003/55/EÜ puhul tuleks komisjonile anda eelkõige õigus vastu võtta suunised käesoleva direktiivi eesmärgi saavutamiseks vajaliku minimaalse ühtlustamistasemeni jõudmiseks. Kuna need on üldmeetmed, mis on kavandatud direktiivi 2003/55/EÜ täiendamiseks uute väheoluliste sätete lisamisega, tuleb need vastu võtta otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a osutatud kontrolliga regulatiivmenetluse kohaselt.

(33) Direktiivi 2003/55/EÜ tuleks vastavalt muuta,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

Artikkel 1 Direktiivi 2003/55/EÜ muudatused

Direktiivi 2003/55/EÜ muudetakse järgmiselt.

1. Artiklit 2 muudetakse järgmiselt:

2. punkti 20 muudetakse järgmiselt:

„20. vertikaalselt integreeritud ettevõtja – maagaasiettevõtja või ettevõtjate rühm, kui samal isikul või samadel isikutel on õigus otseselt või kaudselt teostada kontrolli nõukogu 20. jaanuari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 139/2004 (kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle)* artikli 3 lõike 2 tähenduses ja kui ettevõtja või ettevõtjate rühma vähemalt üks ülesanne on maagaasi edastamine, jaotamine, veeldamine või hoiustamine ning vähemalt üks muudest ülesannetest on maagaasi tootmine või tarnimine;”

* ELT L 24, 29.1.2004, lk 1.

3. lisatakse punktid 34–36:

„34. gaasitarneleping – maagaasiga varustamist käsitlev leping, kuid mitte maagaasi tuletisinstrument;

35. maagaasi tuletisinstrument – finantsinstrumentide turge käsitleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/39/EÜ[19] I lisa C jao punktides 5, 6 või 7 nimetatud finantsinstrument, mis on seotud maagaasiga;

36. kontroll – mis tahes õigused, lepingud või muud vahendid, mis kas eraldi või ühiselt ning vastavaid asjaolusid või õigusnorme arvestades annavad võimaluse ettevõtjat otsustavalt mõjutada, eelkõige tulenevalt:

(a) omandiõigusest või õigusest osaliselt või täielikult kasutada ettevõtja vara;

(b) õigustest või lepingutest, mis võimaldavad otsustavalt mõjutada ettevõtja organite koosseisu, hääletamist või otsuseid.”

4. Artiklile 3 lisatakse lõige 7:

„7. Komisjon võib käesoleva artikli rakendamiseks võtta vastu suunised. Kõnealune meede, mis on kavandatud käesoleva direktiivi väheoluliste sätete muutmiseks seda täiendades, võetakse vastu artikli 30 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetluse kohaselt.

5. Lisatakse artiklid 5a–5b:

„Artikkel 5a Piirkondlik solidaarsus

1. Maagaasi siseturul varustuskindluse tagamiseks teevad liikmesriigid koostööd, et edendada piirkondlikku ja kahepoolset solidaarsust.

2. Selline koostöö hõlmab olukordi, mis lühiajaliselt tulenevad või võivad tuleneda liikmesriigi tõsisest varustushäirest. See peab sisaldama järgmist:

6. direktiivi 2004/67/EÜ artiklis 8 osutatud riiklike eriolukorra meetmete kooskõlastamine;

7. vastastikuste elektri- ja maagaasiühenduste määratlemine ja vajaduse korral väljaarendamine või ajakohastamine;

8. vastastikuse abi andmise tingimused ja praktiline kord.

3. Komisjoni teavitatakse sellest koostööst.

4. Komisjon võib piirkondliku solidaarsuse alase koostöö kohta vastu võtta suunised. Kõnealune meede, mis on kavandatud käesoleva direktiivi väheoluliste sätete muutmiseks seda täiendades, võetakse vastu artikli 30 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetluse kohaselt.

Artikkel 5b Piirkondliku koostöö edendamine

Liikmesriigid teevad omavahel koostööd, et integreerida oma siseriiklikud turud vähemalt piirkondlikul tasandil. Eelkõige edendavad liikmesriigid süsteemihaldurite piirkondliku tasandi koostööd ning tugevdavad oma õigusliku ja reguleeriva raamistiku järjekindlust. Piirkondliku koostööga hõlmatud geograafiline ala on kooskõlas komisjoni määratlusega geograafiliste alade kohta vastavalt määruse (EÜ) nr 1775/2005 artikli 2h lõikele 3.”

9. Artikkel 7 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 7 Põhivõrkude ja põhivõrguettevõtjate eraldamine

1. Liikmesriigid tagavad, et alates [ülevõtmise kuupäev pluss üks aasta]:

(a) tegutsevad kõik põhivõrke omavad ettevõtjad põhivõrguettevõtjatena;

(b) ei ole samal isikul või samadel isikutel õigust:

(i) otseselt või kaudselt teostada kontrolli tootmis- või tarneülesandeid täitva ettevõtja üle ning otseselt või kaudselt omada kontrolli või mis tahes huve või teostada mis tahes õigusi põhivõrguettevõtja või põhivõrgu suhtes;

või

(ii) otseselt või kaudselt teostada kontrolli põhivõrguettevõtja või põhivõrgu üle ning otseselt või kaudselt omada kontrolli või mis tahes huve või teostada mis tahes õigusi tootmis- või tarneülesandeid täitva ettevõtja suhtes;

(c) ei ole samal isikul või samadel isikutel õigust nimetada ametisse põhivõrguettevõtja või põhivõrgu nõukogu, juhatuse või ettevõtjat seadusejärgselt esindava organi liikmeid ning omada otsest või kaudset kontrolli või mis tahes huve või teostada mis tahes õigusi tootmis- või tarneülesandeid täitva ettevõtja suhtes;

(d) ei ole samal isikul õigust olla nii tootmis- või tarneülesandeid täitva ettevõtja kui ka põhivõrguettevõtja või põhivõrgu nõukogu, juhatuse või ettevõtjat seadusejärgselt esindava organi liige.

2. Lõike 1 punktis b osutatud huvid ja õigused on eelkõige järgmised:

10. teatava osa kapitali või põhivahendite omandiõigus, või

11. hääleõigus, või

12. õigus nimetada ametisse nõukogu, juhatuse või ettevõtjat seadusejärgselt esindava organi liikmeid, või

13. õigus saada dividende või muid hüvesid.

3. Lõike 1 punkti b kohaldamisel on väljendi „tootmise või tarnimisega seotud ülesandeid täitev ettevõtja” tähendus „tootmis- või tarneülesandeid täitev ettevõtja” Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2003. aasta direktiivi 2003/54/EÜ (mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 96/92/EÜ)* tähenduses ning terminite „põhivõrguettevõtja” ja „põhivõrk” tähendus „põhivõrguettevõtja” ja „põhivõrk” direktiivi 2003/54/EÜ tähenduses.

* ELT L 176, 15.7.2003, lk 37.

4. Liikmesriigid võivad lubada teha lõike 1 punktidest b ja c erandeid kuni [ülevõtmise kuupäev pluss kaks aastat], tingimusel, et põhivõrguettevõtjad ei moodusta osa vertikaalselt integreeritud ettevõtjast.

5. Lõike 1 punktis a sätestatud kohustus loetakse täidetuks olukorras, kus mitu põhivõrku omavat ettevõtjat on loonud ühisettevõtte, mis tegutseb asjaomaste põhivõrkude osas põhivõrguettevõtjana mitmes liikmesriigis. Mitte ükski teine ettevõtja ei tohi ühisettevõttesse kuuluda, välja arvatud juhul, kui ettevõtja on heaks kiidetud sõltumatu süsteemihaldurina artikli 9a alusel.

6. Liikmesriigid tagavad, et vertikaalselt integreeritud ettevõtja osaks oleva põhivõrguettevõtja ja tema töötajate käsutuses olevat artikli 10 lõikes 1 osutatud tundlikku äriteavet ei edastata tootmis- ja tarneülesandeid täitvatele ettevõtjatele.”

14. Lisatakse artiklid 7a, 7b ja 7c:

„Artikkel 7a Kontroll põhivõrguomanike ja põhivõrguettevõtjate üle

1. Ilma et see piiraks ühenduse rahvusvaheliste kohustuste täitmist, ei kontrolli põhivõrke ega põhivõrguettevõtjaid kolmanda riigi isik või isikud.

2. Ühe või mitme kolmanda riigiga sõlmitud kokkuleppega, mille osaline on ühendus, võib lubada erandit lõikest 1.

Artikkel 7b Põhivõrguettevõtjate määramine ja sertifitseerimine

1. Liikmesriigid kiidavad heaks ja määravad põhivõrguettevõtjateks need ettevõtjad, kes omavad põhivõrku ja kelle riiklik reguleeriv asutus on sertifitseerinud, kuna nad vastavad artikli 7 lõike 1 ja artikli 7a nõuetele vastavalt allpool esitatud sertifitseerimismenetlusele. Põhivõrguettevõtjate määramine tehakse teatavaks komisjonile ning avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas .

2. Kui kolmanda riigi isiku või isikute poolt artikli 7a kohaselt kontrollitav põhivõrguomanik või põhivõrguettevõtja taotleb sertifitseerimist, keeldutakse sellest juhul, kui põhivõrguomanik või põhivõrguettevõtja ei tõenda, et asjaomast üksust ei ole võimalik artikli 7 lõiget 1 rikkudes otseselt või kaudselt mõjutada ühelgi ettevõtjal, kes on aktiivselt tegev gaasi või elektrienergia tootmises või tarnimises, või kolmandal riigil, ilma et see piiraks ühenduse rahvusvaheliste kohustuste täitmist.

3. Põhivõrguettevõtjad teavitavad reguleerivat asutust kõikidest kavandatud tehingutest, mille puhul võib vaja olla hinnata uuesti nende vastavust artikli 7 lõikele 1 või artiklile 7a.

4. Reguleerivad asutused jälgivad põhivõrguettevõtjate jätkuvat vastavust artikli 7 lõikele 1 ja artiklile 7a. Nad algatavad sellise vastavuse tagamiseks sertifitseerimismenetluse:

(a) põhivõrguettevõtja poolt lõike 3 kohaselt esitatud teatise alusel;

(b) omal algatusel, kui neile on teada, et õigustega seotud kavandatud muudatus või mõju põhivõrguomanikele või põhivõrguettevõtjatele võib kaasa tuua artikli 7 lõike 1 või artikli 7a rikkumise, või kui neil on alust uskuda, et selline rikkumine on toimunud; või

(c) komisjoni põhjendatud taotluse alusel.

5. Reguleerivad asutused võtavad vastu otsuse põhivõrguettevõtja sertifitseerimise kohta nelja kuu jooksul pärast seda, kui põhivõrguettevõtja on neid teavitanud või komisjon taotluse esitanud. Selle ajavahemiku lõppedes loetakse sertifitseerimine tehtuks. Reguleeriva asutuse selgesõnaline või vaikiv otsus võib jõustuda üksnes pärast lõigetes 6–9 sätestatud menetluse lõppemist ja ainult juhul, kui komisjonil ei ole selle kohta vastuväiteid.

6. Reguleeriv asutus edastab selgesõnalise või vaikiva otsuse põhivõrguettevõtja sertifitseerimise kohta koos otsusega seotud asjakohase teabega viivitamata komisjonile.

7. Komisjon vaatab teatise läbi niipea, kui on selle kätte saanud. Kui komisjon leiab, et reguleeriva asutuse otsus tekitab tõsiseid kahtlusi seoses selle vastavusega artikli 7 lõikele 1, artiklile 7a või artikli 7b lõikele 2, otsustab komisjon kahe kuu jooksul pärast teatise kättesaamist menetluse algatamise üle. Sel juhul kutsub ta asjaomast reguleerivat asutust ja põhivõrguettevõtjat üles esitama omapoolseid märkusi. Kui komisjon soovib lisateavet, pikendatakse kahekuulist ajavahemikku kahe kuu võrra alates täieliku teabe saamisest.

8. Kui komisjon on otsustanud algatada menetluse, esitab ta hiljemalt nelja kuu jooksul pärast sellise otsuse tegemist lõpliku otsuse:

(a) mitte esitada vastuväiteid reguleeriva asutuse otsuse suhtes;

või

(b) nõudes asjaomasel reguleerival asutusel muuta otsust või see tühistada, kui ta leiab, et ei ole järgitud artikli 7 lõiget 1, artiklit 7a või artikli 7b lõiget 2.

9. Kui komisjon ei ole teinud otsust menetluse algatamise või lõpliku otsuse kohta vastavalt lõigetes 7 ja 8 sätestatud ajavahemiku jooksul, tähendab see, et ta ei ole esitanud reguleeriva asutuse otsuse suhtes vastuväiteid.

10. Reguleeriv asutus täidab komisjoni otsust sertifitseerimisotsuse muutmise või tühistamise kohta nelja nädala jooksul ja teatab sellest komisjonile.

11. Reguleerivad asutused ja komisjon võivad taotleda põhivõrguettevõtjatelt ja tootmis- või tarneülesandeid täitvatelt ettevõtjatelt mis tahes teavet, mis on vajalik nende käesolevas artiklis sätestatud ülesannete täitmiseks.

12. Reguleerivad asutused ja komisjon säilitavad tundliku äriteabe konfidentsiaalsuse.

13. Komisjon võtab vastu suunised, milles sätestatakse lõigete 6–9 kohaldamisel järgitava menetluse üksikasjad. Kõnealune meede, mis on kavandatud käesoleva direktiivi väheoluliste sätete muutmiseks seda täiendades, võetakse vastu artikli 30 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetluse kohaselt.

Artikkel 7c Hoidlahaldurite ja maagaasi veeldusjaama haldurite määramine

Liikmesriigid määravad või nõuavad, et maagaasiettevõtjad, kellele kuuluvad gaasihoidlad või maagaasi veeldusjaamad, määraksid kas ühe või mitu süsteemihaldurit ajavahemikuks, mille liikmesriigid kehtestavad olenevalt tõhususest ja majandusliku tasakaalu näitajatest.”

15. Artikli 8 lõike 1 punkt a asendatakse järgmisega:

„(a) kasutama, hooldama ja arendama majandustingimustele vastavalt turvalist, töökindlat ja tõhusat põhivõrku, gaasihoidlaid ja/või maagaasi veeldusjaamu, võttes nõuetekohaselt arvesse keskkonnakaitset, ja edendama energiatõhusust ning teadusuuringuid ja uuendustegevust eelkõige selleks, et tagada taastuvenergia ulatuslikum kasutamine ja vähem süsinikdioksiidiheiteid tekitava tehnoloogia levitamine;”.

16. Artikkel 9 jäetakse välja.

17. Lisatakse artiklid 9 ja 9a:

„Artikkel 9 Sõltumatud süsteemihaldurid

1. Kui põhivõrk kuulub käesoleva direktiivi jõustumise ajal vertikaalselt integreeritud ettevõtjale, võivad liikmesriigid lubada artikli 7 lõikest 1 kõrvale kalduda, kui liikmesriik määrab põhivõrguomaniku ettepaneku alusel sõltumatu süsteemihalduri ning komisjon kõnealuse määramise heaks kiidab. Mingil juhul ei tohi takistada põhivõrku omavatel vertikaalselt integreeritud ettevõtjatel võtta meetmeid artikli 7 lõike 1 järgimiseks.

2. Liikmesriigid võivad heaks kiita ja määrata sõltumatu süsteemihalduri üksnes juhul, kui:

(a) haldurikandidaat on tõendanud, et ta vastab artikli 7 lõike 1 punktide b–d nõuetele;

(b) haldurikandidaat on tõendanud, et tema käsutuses on artiklis 8 sätestatud ülesannete täitmiseks piisavad rahalised, tehnilised ja inimressursid;

(c) haldurikandidaat on kohustunud järgima reguleeriva asutuse välja töötatud 10-aastast võrkude arengukava;

(d) põhivõrguomanik on tõendanud, et ta suudab täita lõikes 6 sätestatud kohustused. Selleks esitab ta kõik kandideeriva ettevõtja ning teiste asjaomaste isikutega sõlmitavate kokkulepete kavandid;

(e) haldurikandidaat on tõendanud, et ta suudab täita Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. septembri 2005. aasta määrusest (EÜ) nr 1775/2005 (maagaasiedastusvõrkudele juurdepääsu tingimuste kohta)* tulenevad kohustused, sealhulgas põhivõrguettevõtjatega Euroopa ja piirkondlikul tasandil tehtava koostöö osas.

3. Liikmesriigid kiidavad heaks ja määravad põhivõrguettevõtjateks need ettevõtjad, kelle riiklik reguleeriv asutus on sertifitseerinud, kuna nad vastavad artikli 7a ja artikli 9 lõike 2 nõuetele. Kohaldatakse artiklis 7b sätestatud sertifitseerimismenetlust.

4. Kui komisjon on teinud otsuse vastavalt artiklis 7b sätestatud menetlusele ja leiab, et reguleeriv asutus ei ole tema otsust kahe kuu jooksul järginud, määrab ta kuue kuu jooksul ameti ettepaneku alusel ning pärast põhivõrguomaniku ja põhivõrguettevõtja seisukohtade ärakuulamist viieks aastaks sõltumatu süsteemihalduri. Põhivõrguomanik võib mis tahes ajal teha reguleerivale asutusele ettepaneku määrata uus sõltumatu süsteemihaldur vastavalt artikli 9 lõikele 1.

5. Iga sõltumatu süsteemihaldur vastutab kolmandatele isikutele võrgule juurdepääsu võimaldamise ja haldamise eest, sealhulgas juurdepääsutasude ja ülekoormustasude kogumise eest, põhivõrgu haldamise, hooldamise ja arendamise eest, samuti selle eest, et investeerimiskavade abil tagatakse võrgu pikaajaline võime rahuldada mõistlikku nõudlust. Võrgu arendamisel vastutab sõltumatu süsteemihaldur planeerimise eest (sealhulgas lubade väljastamine) ning uue infrastruktuuri ehitamise ja kasutuselevõtmise eest. Selleks tegutseb ta põhivõrguettevõtjana vastavalt käesolevale peatükile. Põhivõrguomanikud ei tohi vastutada kolmandatele isikutele võrgule juurdepääsu võimaldamise ja haldamise ega investeeringute planeerimise eest.

6. Kui sõltumatu süsteemihaldur on määratud, teeb põhivõrguomanik järgmist:

(a) pakub sõltumatule süsteemihaldurile tema ülesannete täitmiseks vajalikku koostööd ja tuge, sealhulgas eelkõige kogu vajalikku teavet;

(b) rahastab investeeringuid, mille tegemise on otsustanud sõltumatu süsteemihaldur ja heaks kiitnud reguleeriv asutus, või nõustub nende rahastamisega mõne huvitatud isiku poolt, kelleks võib olla ka sõltumatu süsteemihaldur. Asjakohase rahastamiskorra peab heaks kiitma reguleeriv asutus. Enne sellist heakskiitmist konsulteerib reguleeriv asutus varade omanikuga ja teiste huvitatud isikutega;

(c) tagab katte kohustustele, mis on seotud tema omanduses olevate võrgu varadega, mida haldab sõltumatu süsteemihaldur, välja arvatud sellele osale kohustustest, mis on seotud sõltumatu süsteemihalduri ülesannetega;

(d) annab tagatised, et hõlbustada mis tahes võrgulaienduste rahastamist, välja arvatud investeeringud, mille puhul ta on punkti b kohaselt nõustunud nende rahastamisega mõne huvitatud isiku poolt, kelleks võib olla ka sõltumatu süsteemihaldur.

7. Asjaomasele riiklikule konkurentsiasutusele antakse tihedas koostöös reguleeriva asutusega kõik vajalikud volitused, et ta saaks tõhusalt jälgida lõikes 6 sätestatud kohustuste täitmist põhivõrguomaniku poolt.

Artikkel 9a Põhivõrguomaniku ja hoidlatevõrgu halduri eraldamine

1. Kui sõltumatu süsteemihaldur on määratud, peavad põhivõrguomanikud ja hoidlatevõrgu haldurid, kes moodustavad osa vertikaalselt integreeritud ettevõtjatest, olema vähemalt juriidiliselt staatuselt, organisatsiooniliselt ja otsuste tegemises sõltumatud muust põhivõrgu ja hoiustamisega mitteseotud tegevusest.

Käesolevat artiklit kohaldatakse üksnes gaasihoidlatele, mis on tehniliselt ja/või majanduslikult vajalikud, et tagada tarbijate varustamiseks tõhus võrgule juurdepääs vastavalt artiklile 19.

2. Et tagada põhivõrguomaniku ja hoidlatevõrgu halduri lõikes 1 osutatud sõltumatus, peavad täidetud olema järgmised miinimumnõuded:

(a) põhivõrguomaniku ja hoidlatevõrgu halduri juhtimise eest vastutavad isikud ei tohi olla tegevad vertikaalselt integreeritud maagaasiettevõtja äriühingustruktuuris, mis kas otseselt või kaudselt vastutab maagaasi toomise, jaotamise ja tarnimise igapäevase korraldamise eest;

(b) tuleb võtta vajalikud meetmed põhivõrguomaniku ja hoidlatevõrgu halduri juhtimise eest vastutavate inimeste kutsehuvidega arvestamiseks nii, et neil oleks võimalik tegutseda iseseisvalt;

(c) hoidlatevõrgu halduril peavad olema tõhusad otsuste tegemise õigused, mis on sõltumatud integreeritud gaasiettevõtjast nii hallatavate ja hooldatavate varade kui ka võrgu arendamise osas. See ei tohi takistada vajalike kooskõlastusmehhanismide toimimist, mis tagavad emaettevõtja õiguste kaitse seoses majandusliku ja juhtimisalase järelevalvega tütarettevõtja varalise tasuvuse üle, mida teostatakse kaudselt vastavalt artikli 24c lõikele 4. Eelkõige peab see võimaldama emaettevõtjal kiita heaks hoidlatevõrgu halduri iga-aastase rahastamiskava või mis tahes samaväärse dokumendi ning määrata kindlaks oma tütarettevõtja võlgade ülempiiri. See ei tohi lubada emaettevõtjal sekkuda tütarettevõtja igapäevategevusse ega konkreetsetesse gaasihoidlate ehitamise ja ajakohastamisega seotud otsustesse, mis ei ületa heakskiidetud rahastamiskava ega muude samaväärsete dokumentide tingimusi;

(d) põhivõrguomanik ja hoidlatevõrgu haldur kehtestavad nõuetele vastavuse programmi, milles sätestatakse meetmed diskrimineeriva käitumise vältimiseks, ning tagavad, et järelevalve selle täitmise üle oleks piisavalt range. Programmis sätestatakse töötajate konkreetsed kohustused selle eesmärgi saavutamiseks. Nõuetele vastavuse programmi eest vastutav isik või asutus esitab võetud meetmete aastaaruande reguleerivale asutusele ning see avaldatakse.

3. Komisjon võib võtta vastu suunised, et tagada käesoleva artikli lõike 2 täielik ja tõhus järgimine põhivõrguomaniku ja hoidlatevõrgu halduri poolt. Kõnealune meede, mis on kavandatud käesoleva direktiivi väheoluliste sätete muutmiseks seda täiendades, võetakse vastu artikli 30 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetluse kohaselt.”

18. Artiklit 10 muudetakse järgmiselt:

„Artikkel 10 Põhivõrguettevõtjate ja põhivõrguomanike konfidentsiaalsusnõuded

1. Ilma et see piiraks artikli 16 kohaldamist või muude teabe avalikustamist nõudvate seaduslike kohustuste täitmist, peab iga põhivõrguettevõtja, hoidlatevõrgu ja/või maagaasi veeldusjaamade haldur ning põhivõrguomanik säilitama oma äritegevuse käigus saadud tundliku äriteabe konfidentsiaalsuse ja takistama oma tegevuse kohta käiva, äriliselt kasuliku teabe diskrimineerivat avalikustamist ning eelkõige mitte avalikustama mis tahes tundlikku äriteavet äriühingu ülejäänud osalistele, kui see ei ole vajalik äritehingu tegemiseks. Selleks et tagada teabe eristamise eeskirjade täielik järgimine, tuleb samuti tagada, et põhivõrguomanik ja äriühingu ülejäänud osad ei kasuta ühisteenuseid, välja arvatud üksnes haldus- või infotehnoloogiaalased teenused (nt mitte ühist õigusteenistust).

2. Põhivõrguettevõtjad, hoidlatevõrgu ja/või maagaasi veeldusjaamade haldurid ei tohi sidusettevõtjate kaudu maagaasi müümisel ega ostmisel kuritarvitada tundlikku äriteavet, mida nad on saanud kolmandatelt isikutelt võrgule juurdepääsu korraldamisel või pidades läbirääkimisi selle saamiseks.”

19. Artiklit 13 muudetakse järgmiselt:

(a) lõike 2 punktis c lisatakse esimese lause järele järgmine lause: „Nende ülesannete täitmiseks peavad jaotusvõrguettevõtja käsutuses olema vajalikud inim-, tehnilised, rahalised ja füüsilised ressursid.”;

(b) lõike 2 punkti d muudetakse järgmiselt:

(i) viimast lauset muudetakse järgmiselt: „Nõuetele vastavuse programmi eest vastutav isik või organ (edaspidi „järelevalveametnik”) esitab võetud meetmete aastaaruande artikli 24a lõikes 1 osutatud reguleerivale asutusele ning see avaldatakse.”;

(ii) lisatakse järgmine lause: „Järelevalveametnik on täiesti sõltumatu ning tal on juurdepääs kõikidele oma ülesande täitmiseks vajalikele jaotusvõrguettevõtja ja tema sidusettevõtjate andmetele.”;

(c) lisatakse lõiked 3 ja 4:

„3. Kui jaotusvõrguettevõtja moodustab osa vertikaalselt integreeritud ettevõtjast, peavad liikmesriigid tagama, et ta ei kasutaks oma vertikaalset integreeritust konkurentsi moonutamiseks. Eelkõige ei tohi vertikaalselt integreeritud jaotusvõrguettevõtjad suhtlemisel ja kaubamärkidega seotult tekitada segadust seoses vertikaalselt integreeritud ettevõtja tarneharu eraldiseisvusega.

4. Komisjon võib vastu võtta suunised, tagamaks et jaotusvõrguettevõtja järgib täielikult ja tõhusalt käesoleva artikli lõiget 2, mis käsitleb jaotusvõrguettevõtja täielikku sõltumatust, diskrimineerivast käitumisest hoidumist ning seda, et vertikaalselt integreeritud ettevõtja ei tohi tarnetegevuses ebaausalt ära kasutada oma vertikaalset integreeritust. Kõnealune meede, mis on kavandatud käesoleva direktiivi väheoluliste sätete muutmiseks seda täiendades, võetakse vastu artikli 30 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetluse kohaselt.”

20. Artikkel 15 asendatakse järgmisega:

„Käesolev direktiiv ei takista ühendatud põhivõrgu, maagaasi veeldusjaama, gaasihoidla ja jaotusvõrgu halduri toimimist, tingimusel et ta järgib iga oma tegevuse puhul artikli 7, artikli 9a ja artikli 13 lõike 1 kohaldatavaid sätteid.”

21. Artikli 19 lõikele 1 lisatakse järgmine lõik:

„Liikmesriigid määratlevad ja avaldavad kriteeriumid, mille alusel võib teha kindlaks, kas juurdepääs gaasihoidlatele ja torujuhtmete paketile on tehniliselt ja/või majanduslikult vajalik, et võimaldada tarbijate varustamisel tõhus juurdepääs võrgule. Liikmesriigid avalikustavad või kohustavad hoidlate haldureid ja põhivõrguettevõtjaid avalikustama, milliseid gaasihoidlaid või nende osi või torujuhtmete pakette lõigetes 3 ja 4 osutatud erinevate menetluste kohaselt pakutakse.”

22. Artikkel 22 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 22 Uus infrastruktuur

1. Tähtsamate uute maagaasi infrastruktuuride, st liikmesriikide vaheliste ühendustorude, maagaasi veeldusjaamade ja gaasihoidlate suhtes võidakse vastava taotluse korral piiratud aja jooksul mitte kohaldada artikleid 7, 18, 19, 20 ja artikli 24c lõikeid 4, 5 ja 6, kui on täidetud järgmised tingimused:

23. investeering peab suurendama gaasivarustuse konkurentsi ning parandama varustuskindlust;

24. investeeringul on niisugune riskitase, et seda ei tehtaks, kui nimetatud vabastus ei kehtiks;

25. infrastruktuuri omanik peab olema füüsiline või juriidiline isik, kes on vähemalt juriidiliselt staatuselt eraldatud nendest süsteemihalduritest, kelle võrgus seda infrastruktuuri ehitatakse;

26. selle infrastruktuuri kasutajatelt võetakse tasu;

27. vabastus ei kahjusta konkurentsi, gaasi siseturu tõhusat toimimist ega selle reguleeritud võrgu tõhusat toimimist, millega infrastruktuur ühendatakse.

2. Lõiget 1 kohaldatakse ka olemasolevate infrastruktuuride võimsuse olulise suurenemise korral ning nende infrastruktuuride ümberehituse korral, mis võimaldavad uute maagaasi tarneallikate kasutuselevõttu.

3. VIa peatükis osutatud reguleeriv asutus võib teha igal üksikjuhul eraldi otsuse lõigetes 1 ja 2 nimetatud vabastuste kohta. Kui kõnealune infrastruktuur asub rohkem kui ühe liikmesriigi territooriumil, täidab amet käesoleva artikliga reguleerivale asutusele pandud ülesandeid.

Vabastus võib kehtida uue infrastruktuuri või märkimisväärselt suurendatud võimsusega olemasoleva infrastruktuuri kogu võimsuse või selle osa suhtes.

Vabastusotsuse tegemisel kaalutakse iga juhu puhul eraldi, kas on vaja kehtestada vabastuse kestuse ja infrastruktuurile diskrimineerimiseta juurdepääsu tingimused. Otsustades kõnealuste tingimuste üle, tuleb eelkõige võtta arvesse ehitatavat lisavõimsust ja olemasoleva võimsuse muutmist, projekti tähtaega ja siseriiklikke tingimusi.

Enne vabastuse andmist võib reguleeriv asutus teha otsuseid võimsuse juhtimise ja jaotamise eeskirjade ja mehhanismide kohta. Nende eeskirjadega nähakse ette, et kõiki potentsiaalseid infrastruktuuri kasutajaid kutsutakse üles teatama enne uue infrastruktuuri võimsuse jaotamist oma huvist võimsust omandada, sealhulgas oma tarbeks. Reguleeriv asutus nõuab, et ülekoormuse juhtimise eeskirjades sätestataks kohustus pakkuda kasutamata võimsust turul ning et kasutajatel oleks õigus omandatud võimsusega järelturul kaubelda. Käesoleva artikli lõike 1 punktides a, b ja e osutatud kriteeriume hinnates võtab reguleeriv asutus arvesse võimsuse jaotamise menetluse tulemusi.

Vabastusotsust, sealhulgas kõigi teises lõigus nimetatud tingimuste kehtestamist, tuleb nõuetekohaselt põhjendada ning see avaldada.

4. Reguleeriv asutus edastab viivitamata komisjonile kõikide vabastustaotluste koopiad kohe pärast nende saamist. Otsusest teatab pädev asutus viivitamata komisjonile, lisades kogu otsusega seotud asjakohase teabe. Selle teabe võib komisjonile esitada kokkuvõtlikul kujul, et komisjon saaks teha põhjendatud otsuse. Eelkõige peab teave sisaldama järgmist:

(a) üksikasjalikud põhjused, mille alusel reguleeriv asutus andis vabastuse, sealhulgas finantsteave, mis põhjendab vabastuse vajadust;

(b) analüüs, mis on tehtud vabastuse andmise mõju kohta konkurentsile ja maagaasi siseturu tõhusale toimimisele;

(c) vabastuse tähtaja põhjendus ja vabastuse saanud maagaasi infrastruktuuri tervikvõimsuses osalemise ulatus;

(d) ühendustoruga seotud vabastuse puhul asjaomaste reguleerivate asutustega konsulteerimise tulemused;

(e) infrastruktuuri panus gaasivarustuse mitmekesistamisse.

5. Kahe kuu jooksul pärast teatise saamist võib komisjon võtta vastu otsuse, millega nõutakse, et reguleeriv asutus muudaks või tühistaks vabastusotsuse. See ajavahemik algab teatise kättesaamisele järgnevast päevast. Kahekuulist ajavahemikku võib pikendada kahe kuu võrra, kui komisjon soovib lisateavet. See ajavahemik algab lõpliku teabe kättesaamisele järgnevast päevast. Seda kahekuulist ajavahemikku saab pikendada komisjoni ja reguleeriva asutuse ühisel nõusolekul. Kui taotletud teavet ei esitata taotluses ettenähtud aja jooksul, loetakse teatis tagasivõetuks, välja arvatud juhul, kui enne selle ajavahemiku lõppu on seda aega komisjoni ja reguleeriva asutuse ühisel nõusolekul pikendatud või kui reguleeriv asutus on komisjonile teatanud nõuetekohaselt põhjendatud teadaandes, et ta käsitleb teatist lõplikuna.

Reguleeriv asutus täidab komisjoni otsust vabastusotsuse muutmise või tühistamise kohta nelja nädala jooksul ja teatab sellest komisjonile.

Komisjon säilitab tundliku äriteabe konfidentsiaalsuse.

Komisjoni heakskiit vabastusotsusele lõpeb kaks aastat pärast otsuse tegemist, kui selleks ajaks ei ole infrastruktuuri ehitamist alustatud, ja viie aasta pärast, kui selleks ajaks ei ole infrastruktuuri kasutusele võetud.

6. Komisjon võib võtta vastu suunised lõikes 1 osutatud tingimuste kohaldamiseks ja sätestada menetluse, mida tuleb järgida lõigete 4 ja 5 kohaldamisel. Kõnealune meede, mis on kavandatud käesoleva direktiivi väheoluliste sätete muutmiseks seda täiendades, võetakse vastu artikli 30 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetluse kohaselt.”

28. Artikli 24 järele lisatakse VIa peatükk:

„VIa PEATÜKK

RIIKLIKUD REGULEERIVAD ASUTUSED

Artikkel 24a Reguleerivate asutuste määramine ja sõltumatus

1. Iga liikmesriik määrab ühe riikliku reguleeriva asutuse.

2. Liikmesriigid tagavad reguleeriva asutuse sõltumatuse ning kannavad hoolt, et ta teostaks oma volitusi erapooletult ja läbipaistvalt. Selleks peavad liikmesriigid tagama, et reguleeriv asutus on käesoleva direktiiviga talle määratud reguleerimisülesandeid täites õiguslikult eraldiseisev ja funktsionaalselt sõltumatu kõikidest teistest avalik-õiguslikest ja eraõiguslikest isikutest, ning et selle töötajad ja juhtimise eest vastutavad isikud tegutsevad turuhuvidest sõltumatult ja ei küsi ega võta vastu juhiseid üheltki riigiasutuselt ega muult avalik-õiguslikult või eraõiguslikult isikult.

3. Reguleeriva asutuse sõltumatuse kaitsmiseks tagavad liikmesriigid eelkõige, et:

(a) reguleerival asutusel on oma ülesannete täitmiseks vajalik iseseisev õigusvõime, eelarveautonoomia ning inim- ja rahalised ressursid;

(b) asutuse juhtkond nimetatakse ametisse vähemalt viieaastaseks ametiajaks, mida ei pikendata, ning teda ei tohi selle aja jooksul ametist vabastada, välja arvatud juhul, kui ta enam ei vasta käesolevas artiklis sätestatud tingimustele või on süüdi tõsises üleastumises.

Artikkel 24b Reguleeriva asutuse poliitika eesmärgid

Käesolevas direktiivis sätestatud reguleerimisülesandeid täites võtab reguleeriv asutus kõik mõistlikud meetmed, et saavutada järgmised eesmärgid:

(a) edendada tihedas koostöös ameti, teiste liikmesriikide reguleerivate asutuste ning komisjoniga konkurentsivõimelist, turvalist ja keskkonnasäästlikku maagaasi siseturgu ühenduses ning turu tõhusat avamist kõikidele ühenduse tarbijatele ja tarnijatele;

(b) arendada ühenduses konkurentsivõimelisi ja nõuetekohaselt toimivaid piirkondlikke turge, et saavutada punktis a sätestatud eesmärk;

(c) kaotada liikmesriikide vahelised maagaasiga kauplemise piirangud, sealhulgas arendada nõudluse rahuldamiseks vajalikke piiriüleseid ülekandevõimsusi, tugevdada siseriiklike turgude integratsiooni ning võimaldada gaasivoo takistusteta kulgemist kogu ühenduses;

(d) tagada turvaliste, usaldusväärsete ja tõhusate võrkude arendamine, edendades energiatõhusust, võrgu sobivust, teadusuuringuid ja uuendustegevust nõudluse rahuldamiseks ning uuendusliku taastuvtehnoloogia ja vähem süsinikdioksiidiheiteid tekitava tehnoloogia arendamist nii lühikeses kui ka pikas perspektiivis;

(e) tagada, et süsteemihalduritele pakutakse nii lühikeses kui ka pikas perspektiivis piisavaid ergutusi võrgu jõudluse suurendamiseks ja turgude integreerimise soodustamiseks;

(f) tagada oma riigi turu tõhus toimimine ning edendada koostöös konkurentsiasutustega tõhusat konkurentsi.

Artikkel 24c Reguleeriva asutuse ülesanded ja volitused

1. Reguleerival asutusel on järgmised ülesanded:

(a) tagada, et põhivõrgu- ja jaotusvõrguettevõtjad ning vajaduse korral süsteemihaldurid ja samuti maagaasiettevõtjad täidaksid oma käesolevast direktiivist ja muudest ühenduse õigusaktidest tulenevaid kohustusi, sealhulgas seoses piiriüleste küsimustega;

(b) teha reguleeriva asutuse või liikmesriikide asutustega koostööd piiriülestes küsimustes;

(c) järgida ja rakendada ameti ja komisjoni otsuseid;

(d) esitada igal aastal aruanne oma tegevuse ja ülesannete täitmise kohta liikmesriikide asjaomastele asutustele, ametile ja komisjonile. Aruanne peab hõlmama iga käesolevas artiklis loetletud ülesande osas võetud meetmeid ja saavutatud tulemusi;

(e) tagada, et põhivõrgu, jaotusvõrgu, gaasihoidlate ja maagaasi veeldusjaamadega seotud tegevuste puhul ei esine ristsubsideerimist;

(f) vaadata läbi põhivõrguettevõtjate investeerimiskavad ning esitada oma aastaaruandes põhivõrguettevõtjate investeerimiskavade hinnang seoses nende vastavusega üleeuroopalisele 10-aastasele arengukavale, millele osutatakse määruse (EÜ) nr 1775/2005 artiklis 2c;

(g) jälgida võrgu turvalisust ja usaldusväärsust ning vaadata läbi võrgu turvalisuse ja usaldusväärsusega seotud eeskirjad;

(h) jälgida läbipaistvuse taset, tagades, et maagaasiettevõtjad täidaksid läbipaistvuskohustusi;

(i) jälgida turu avamise taset ning konkurentsi hulgi- ja jaemüügitasandil, sealhulgas maagaasibörsidel, ning koostöös konkurentsiasutustega mis tahes konkurentsimoonutusi või -piiranguid, andes muu hulgas kogu vajaliku teabe ja edastades asjaomased juhtumid vastavatele konkurentsiasutustele;

(j) jälgida aega, mida põhivõrgu- ja jaotusettevõtjatelt nõuavad ühenduste rajamine ja parandustööd;

(k) jälgida ja kontrollida artiklis 19 sätestatud juurdepääsutingimusi gaasihoidlatele, torujuhtmete paketile ja muudele abiteenustele;

(l) ilma et see piiraks teiste riiklike asutuste pädevust, tagada maagaasi valdkonnas avaliku teenuse kõrge tase, kaitsetumate tarbijate kaitse ja A lisas sätestatud tarbijakaitsemeetmete tõhusus;

(m) avaldada vähemalt kord aastas soovitusi tarnetariifide vastavuse kohta artiklile 3;

(n) tagada juurdepääs tarbijate tarbimisandmetele, tarbimisandmete ühtlustatud vormi kasutuselevõtt ning juurdepääs andmetele A lisa punkti h kohaselt;

(o) jälgida põhivõrguettevõtjate, jaotusvõrguettevõtjate, tarnijate ja tarbijate ning teiste turuosaliste rollide ja vastutusega seotud eeskirjade rakendamist vastavalt määruse (EÜ) nr 1775/2005 artiklile 8b;

(p) jälgida nende kriteeriumide õiget kohaldamist, millega määratakse kindlaks, kas gaasihoidla kuulub artikli 19 lõigete 3 ja 4 alla.

2. Kui artikli 9 alusel on määratud sõltumatu süsteemihaldur, peab reguleeriv asutus lisaks talle lõikega 1 ette nähtud ülesannetele:

(a) jälgima käesoleva artikli alusel kohustuste täitmist põhivõrguomaniku ja sõltumatu süsteemihalduri poolt ning määrama mittetäitmise eest karistusi vastavalt lõike 3 punktile d;

(b) jälgima sõltumatu süsteemihalduri ja põhivõrguomaniku vahelisi suhteid ja teabevahetust, tagamaks, et sõltumatu süsteemihaldur täidab oma ülesandeid, ning eelkõige heaks kiitma lepinguid ja tegutsema sõltumatu süsteemihalduri ja põhivõrguomaniku vahelisi vaidlusi lahendava asutusena vastavalt lõikele 7 nende poolt esitatud kaebuste korral;

(c) ilma et see piiraks artikli 9 lõike 2 punktis c sätestatud menetluse kohaldamist, kiitma esimese 10-aastase võrkude arengukava osas heaks investeerimiskava ja mitmeaastase võrkude arengukava, mille sõltumatu süsteemihaldur igal aastal esitab;

(d) tagama, et sõltumatute süsteemihaldurite kogutavad võrgule juurdepääsu tariifid sisaldavad põhivõrguomanikule või -omanikele ette nähtud tasu, mille suurus on piisav võrguvarade eest ning neisse tehtud võimalike uute investeeringute eest tasumiseks;

(e) omama õigust teostada kontrolli põhivõrguomaniku juures ja sõltumatu süsteemihalduri tööruumides.

3. Liikmesriigid tagavad, et reguleerivatele asutustele antakse volitused, mis võimaldavad neil lõigetes 1 ja 2 osutatud ülesandeid tõhusalt ja kiiresti täita. Selleks peavad reguleerival asutusel olema vähemalt järgmised volitused:

(a) teha otsuseid, mis on gaasiettevõtjatele siduvad;

(b) kontrollida koostöös riikliku konkurentsiasutusega gaasiturgude toimimist ja kui konkurentsieeskirjade rikkumisi ei esine, otsustama asjakohaste meetmete üle, mis on vajalikud ja proportsionaalsed, et edendada tõhusat konkurentsi ja tagada turu nõuetekohane toimimine, mis hõlmab ka gaasivõimsuse vabastamise programme;

(c) taotleda maagaasiettevõtjatelt mis tahes andmeid, mis on talle oma ülesannete täitmiseks vajalikud;

(d) määrata tõhusaid, asjakohaseid ja hoiatavaid sanktsioone maagaasiettevõtjatele, kes ei täida oma käesolevast direktiivist või reguleeriva asutuse või ameti poolt vastu võetud otsustest tulenevaid kohustusi;

(e) omada asjakohaseid uurimisõigusi ning vajalikke volitusi vaidluste lahendamise korraldamiseks vastavalt lõigetele 7 ja 8;

(f) heaks kiita artiklis 26 osutatud kaitsemeetmed.

4. Reguleerivad asutused vastutavad selle eest, et kehtestatakse järgmised tingimused ja kiidetakse need heaks enne nende jõustumist:

(a) siseriiklike võrkudega ühendamine ja juurdepääs neile, sealhulgas edastamise ja jaotamise tariifid, ning maagaasi veeldusjaamadele juurdepääsu tingimused ja tariifid. Need tariifid peavad võimaldama teha võrkudesse ja maagaasi veeldusjaamadesse vajalikke investeeringuid nii, et need investeeringud tagaksid võrkude ja maagaasi veeldusjaamade rentaabluse;

(b) tasakaalustamisteenuste osutamine.

5. Tariife kehtestades või heaks kiites tagavad reguleerivad asutused, et süsteemihalduritele antakse nii lühikeses kui ka pikas perspektiivis piisavaid ergutusi jõudluse tõhustamiseks, turgude integreerimise soodustamiseks ja seonduvate teadusuuringute toetamiseks.

6. Vajaduse korral on reguleerivatel asutustel õigus taotleda põhivõrguettevõtjatelt, maagaasi veeldusjaamade halduritelt ja jaotusvõrguettevõtjatelt tingimuste muutmist, sealhulgas käesolevas artiklis osutatud tariifid, et tagada nende proportsionaalsus ja mittediskrimineeriv kohaldamine.

7. Kui osaline soovib esitada kaebuse põhivõrguettevõtja, maagaasi veeldusjaama halduri või jaotusvõrguettevõtja vastu, võib ta selle saata reguleerivale asutusele, kes vaidlusi lahendava asutusena teeb otsuse kahe kuu jooksul pärast kaebuse saamist. Seda ajavahemikku võib pikendada kahe kuu võrra, kui reguleeriv asutus soovib lisateavet. Ajavahemikku võib pikendada kaebuse esitaja nõusolekul. Nimetatud otsus on siduv, kui ja kuni see ei kaota kehtivust seoses edasikaebamisega.

8. Osaline, kelle huve on kahjustatud ja kellel on õigus esitada kaebus seoses käesoleva artikli kohaselt metoodika kohta tehtud otsusega, või kui reguleeriv asutus on kohustatud konsulteerima seoses kavandatud metoodikaga, võib hiljemalt kahe kuu jooksul pärast otsuse või otsuse projekti avaldamist või liikmesriikide poolt kehtestatud lühema tähtaja jooksul esitada kaebuse, milles nõutakse otsuse läbivaatamist. Kõnealune kaebus ei peata otsuse täitmist.

9. Liikmesriigid kehtestavad reguleerimiseks, kontrollimiseks ning läbipaistvuse tagamiseks sobivad ja tõhusad mehhanismid, et vältida eriti tarbijaid kahjustavat turgu valitseva seisundi kuritarvitamist ja turuvallutuslikku käitumist. Nende mehhanismide puhul tuleb arvesse võtta asutamislepingu sätteid ja eelkõige selle artiklit 82.

10. Liikmesriigid tagavad asjakohaste meetmete võtmise, sealhulgas siseriiklike õigusaktidega ettenähtud haldus- ja kriminaalmenetluste algatamise füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes, juhul kui ei järgita käesolevas direktiivis kehtestatud konfidentsiaalsusnõudeid.

11. Lõigetes 7 ja 8 osutatud kaebuste esitamine ei tohi piirata edasikaebamise õigust ühenduse ja siseriikliku õiguse alusel.

12. Reguleeriva asutuse otsused peavad olema põhjendatud.

13. Liikmesriigid tagavad, et riiklikul tasandil on sobivad mehhanismid, mille alusel on riikliku reguleeriva asutuse otsusest mõjutatud poolel õigus esitada kaebus organile, kes on asjaomastest pooltest sõltumatu.

14. Komisjon võib vastu võtta reguleerivate asutuste käesolevas artiklis kirjeldatud volituste rakendussuunised. Kõnealused meetmed, mis on kavandatud käesoleva direktiivi väheoluliste sätete muutmiseks seda täiendades, võetakse vastu artikli 30 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetluse kohaselt.

Artikkel 24d Piiriüleseid küsimusi reguleeriv kord

1. Reguleerivad asutused teevad omavahel tihedat koostööd, konsulteerivad üksteisega ning annavad üksteisele ja ametile teavet, mis on vajalik nende käesolevast direktiivist tulenevate ülesannete täitmiseks. Vahetatava teabe puhul peab teavet vastu võttev asutus tagama sama konfidentsiaalsustaseme kui asutus, kust teave pärit on.

2. Reguleerivad asutused teevad koostööd vähemalt piirkondlikul tasandil, et toetada sellise töökorra väljakujundamist, mis tagab võrgu optimaalse haldamise, arendada ühiseid gaasibörse ja piiriüleste võimsuste jaotamist ning kindlustada piirkonnas vastastikuse ühendamise võimsuse minimaalne tase, et võimaldada tõhusa konkurentsi arengut.

3. Amet otsustab reguleeriva korra üle seoses infrastruktuuriga, mis ühendab vähemalt kahte liikmesriiki:

(a) pädevate riiklike reguleerivate asutuste ühise taotluse alusel; või

(b) kui pädevad riiklikud reguleerivad asutused ei ole jõudnud kokkuleppele asjakohases reguleerivas korras kuue kuu jooksul pärast seda, kui fail edastati kõnealustest reguleerivatest asutusest viimasele.

4. Komisjon võib võtta vastu suunised reguleerivate asutuste kohustuste ulatuse kohta seoses nende omavahelise koostöö või nende ja ameti vahelise koostööga ning olukordade kohta, mille puhul amet on pädev otsustama reguleeriva korra üle seoses infrastruktuuriga, mis ühendab vähemalt kahte liikmesriiki. Kõnealused meetmed, mis on kavandatud käesoleva direktiivi väheoluliste sätete muutmiseks seda täiendades, võetakse vastu artikli 30 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetluse kohaselt.

Artikkel 24e Suunistele vastavus

1. Reguleeriv asutus ja komisjon võivad taotleda ameti arvamust selle kohta, kas reguleeriva asutuse tehtud otsus on vastavuses käesolevas direktiivis või määruses (EÜ) nr 1775/2005 osutatud suunistega.

2. Amet esitab nelja kuu jooksul oma arvamuse vastavalt kas seda taotlenud reguleerivale asutusele või komisjonile ning reguleerivale asutusele, kes tegi kõnealuse otsuse.

3. Kui reguleeriv asutus, kes otsuse tegi, ei järgi ameti arvamust nelja kuu jooksul pärast selle saamist, teavitab amet sellest komisjoni.

4. Iga reguleeriv asutus võib kahe kuu jooksul pärast otsuse tegemist teavitada komisjoni juhul, kui ta leiab, et reguleeriva asutuse tehtud otsus ei vasta käesolevas direktiivis või määruses (EÜ) nr 1775/2005 osutatud suunistele.

5. Kui komisjon leiab kahe kuu jooksul pärast seda, kui teda on teavitanud amet lõike 3 kohaselt või reguleeriv asutus lõike 4 kohaselt, või omal algatusel kolme kuu jooksul pärast otsuse tegemist, et reguleeriva asutuse otsuse puhul on tõsiseid kahtlusi seoses selle vastavusega käesolevas direktiivis või määruses (EÜ) nr 1775/2005 osutatud suunistele, võib komisjon algatada menetluse. Sel juhul kutsub ta reguleerivat asutust ja reguleerivale asutusele esitatud menetluse osalisi üles esitama märkusi.

6. Kui komisjon on otsustanud algatada menetluse, esitab ta hiljemalt nelja kuu jooksul pärast sellise otsuse tegemist lõpliku otsuse:

(a) mitte esitada vastuväiteid reguleeriva asutuse otsuse suhtes;

või

(b) nõuda asjaomasel reguleerival asutusel muuta otsust või see tühistada, kui ta leiab, et suuniseid ei ole järgitud.

7. Kui komisjon ei ole teinud otsust menetluse algatamise või lõpliku otsuse kohta vastavalt lõigetes 5 ja 6 sätestatud ajavahemiku jooksul, tähendab see, et ta ei ole esitanud reguleeriva asutuse otsuse suhtes vastuväiteid.

8. Reguleeriv asutus täidab komisjoni otsust kõnealuse otsuse muutmise või tühistamise kohta kahe kuu jooksul ja teatab sellest komisjonile.

9. Komisjon võtab vastu suunised, milles sätestatakse käesoleva artikli kohaldamisel järgitava menetluse üksikasjad. Kõnealune meede, mis on kavandatud käesoleva direktiivi väheoluliste sätete muutmiseks seda täiendades, võetakse vastu artikli 30 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetluse kohaselt.

Artikkel 24f Andmete säilitamine

1. Liikmesriigid näevad ette, et tarneettevõtjad peavad hoidma riikliku reguleeriva asutuse, riikliku konkurentsiasutuse ja komisjoni jaoks viie aasta jooksul kättesaadavana kogu asjakohase teabe, mis on seotud kõikide tehingutega gaasitarnelepingute ja maagaasi tuletisinstrumentide osas hulgimüüjatega ja põhivõrguettevõtjatega ning samuti gaasihoidlate ja maagaasi veeldusjaamade halduritega.

2. See teave hõlmab vastavate tehingute üksikasjalikke andmeid, nagu tähtaeg, tarne- ja maksetingimused, maht, täitmise kuupäevad ja kellaajad, tehinguhinnad ja asjaomase hulgimüüja andmed, ning üksikasjalikke andmeid kõikide lõpule viimata gaasitarnelepingute ja maagaasi tuletisinstrumentide kohta.

3. Reguleeriv asutus võib otsustada need andmed osaliselt turuosalistele kättesaadavaks teha, kui ei avaldata konkreetsete turuosaliste või konkreetsete tehingutega seotud tundlikku äriteavet. Seda lõiget ei kohaldata teabe suhtes, mis käsitleb direktiivi 2004/39/EÜ reguleerimisalasse jäävaid finantsinstrumente.

4. Käesoleva artikli ühtse kohaldamise tagamiseks võib komisjon vastu võtta suunised, milles määratletakse andmete säilitamise meetodid ja kord, samuti säilitatavate andmete vorm ja sisu. Kõnealused meetmed, mis on kavandatud käesoleva direktiivi väheoluliste sätete muutmiseks seda täiendades, võetakse vastu artikli 30 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetluse kohaselt.

5. Tarneettevõtjate ning hulgimüüjate ja põhivõrguettevõtjate ning samuti gaasihoidlate ja maagaasi veeldusjaamade haldurite vaheliste maagaasi tuletisinstrumentide tehingute suhtes kohaldatakse käesolevat artiklit alles siis, kui komisjon on vastu võtnud lõikes 4 osutatud suunised.

6. Käesoleva artikli sätted ei tekita lisakohustusi lõikes 1 osutatud asutuste ees üksuste jaoks, mis jäävad direktiivi 2004/39/EÜ reguleerimisalasse.

7. Kui lõikes 1 osutatud asutused vajavad juurdepääsu andmetele, mida säilitavad direktiivi 2004/39/EÜ reguleerimisalasse jäävad üksused, esitavad kõnealuse direktiivi alusel vastutavad asutused lõikes 1 osutatud asutustele vajalikud andmed.”

29. Artikkel 25 jäetakse välja.

30. Artikkel 30 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 30 Komitee

1. Komisjoni abistab komitee.

2. Kui viidatakse käesolevale lõikele, kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 3 ja 7, võttes arvesse nimetatud otsuse artikli 8 sätteid.

3. Kui viidatakse käesolevale lõikele, kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikli 5a lõikeid 1–4 ja artiklit 7, võttes arvesse nimetatud otsuse artikli 8 sätteid.”

31. A lisale lisatakse järgmised punktid:

„(h) nende tarbimisandmete kättesaadavus ning võimalus anda igale tarnimislitsentsiga ettevõtjale konkreetse kokkuleppe alusel tasuta juurdepääs oma mõõteandmetele. Andmehalduse eest vastutav isik on kohustatud need andmed kõnealusele ettevõtjale andma. Liikmesriigid määravad kindlaks andmete vormingu ning korra, mille alusel tarnijad ja tarbijad andmetele juurde pääsevad. Selle teenuse eest ei tohi tarbijalt lisatasu võtta;

(i) igakuine nõuetekohane teavitamine tegelikust gaasitarbimisest ja kuludest. Selle teenuse eest ei tohi tarbijalt lisatasu võtta;

(j) võimalus vahetada tarnijat kogu aasta jooksul ning lõpetada lepingulised suhted eelmise tarnijaga hiljemalt ühe kuu jooksul alates selle eelmise tarnija viimasest tarnest.”

Artikkel 2 Ülevõtmine

1. Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikud õigusnormid hiljemalt 18 kuud pärast jõustumiskuupäeva. Nad edastavad kõnealuste normide teksti ning kõnealuste normide ja käesoleva direktiivi vahelise vastavustabeli viivitamata komisjonile.

Liikmesriigid kohaldavad neid sätteid 18 kuud pärast jõustumist.

Kui liikmesriigid need normid vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga korraldatavas valdkonnas nende poolt vastuvõetud põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti.

Artikkel 3 Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub […] päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas .

Artikkel 4

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

Brüssel, […]

Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel

president eesistuja

[…]

[1] KOM(2007) 1.

[2] Euroopa Ülemkogu nõustub oma järeldustes riiklike reguleerivate asutuste koostöö ja otsustusprotsessi sõltumatu mehhanismi loomisega, mis võimaldab neil koostööd teha ja võtta vastu otsuseid tähtsates piiriülestes küsimustes, kusjuures Euroopa Parlamendi vastuvõetud Vidal Quadrasi aruandes väidetakse, et Euroopa Parlament „tervitab komisjoni ettepanekut tugevdada riiklike reguleerivate asutuste koostööd ELi üksuse kaudu kui moodust edendada euroopalikku lähenemisviisi piiriülestes küsimustes, rõhutab, et komisjon peaks etendama otsustavat osa, samas mitte vähendama reguleerivate asutuste sõltumatust; usub, et reguleerivad asutused peaksid vastu võtma otsuseid konkreetselt piiritletud tehnilistes ja kaubandusküsimustes ning asjakohase teabe alusel, võttes vajaduse korral arvesse põhivõrguettevõtjate ja teiste asjaomaste sidusrühmade arvamusi”.

[3] KOM(2005) 59.

[4] ELT C […], […], lk […].

[5] Vastavalt direktiivi 2003/55/EÜ artiklile 22 ja määruse (EÜ) nr 1228/2003 artiklile 7.

[6] Seletuskirjale lisatakse organisatsiooni struktuuri skeem.

[7] Näiteks elektrienergia valdkonnas on selge, et mõnes küsimuses tuleb tehnilised reeglid kindlaks määrata iga sünkroonse süsteemi jaoks.

[8] ELT C […], […], lk […].

[9] ELT C […], […], lk […].

[10] ELT C […], […], lk […].

[11] ELT C […], […], lk […].

[12] ELT L 176, 15.7.2003, lk 57.

[13] KOM(2007) 1.

[14] Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule gaasi ja elektri siseturu väljavaadete kohta, KOM(2006) 841.

[15] Komisjoni teatis „Määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 17 kohane Euroopa gaasi- ja elektrisektoreid käsitlev uurimine (lõpparuanne)”, SEK(2006) 1724.

[16] ELT L 289, 3.11.2005, lk 1.

[17] EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23. Otsust on muudetud otsusega 2006/512/EÜ (ELT L 200, 22.7.2006, lk 11).

[18] ELT C 255, 21.10.2006, lk 1.

[19] ELT L 145, 30.4.2004, lk 1.