52007PC0037

[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 14.2.2007

KOM(2007) 37 lõplik

2007/0029 (COD)

Ettepanek

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS

MILLEGA SÄTESTATAKSE AKREDITEERIMISE JA TURUJÄRELEVALVE NÕUDED SEOSES TOODETE TURUSTAMISEGA {SEK(2007) 173} {SEK(2007) 174}

(komisjoni esitatud)

SELETUSKIRI

1. ETTEPANEKU TAUST

- Ettepaneku põhjused ja eesmärgid

Ühtse turu tugisammas – kaupade vaba liikumine – on ELi konkurentsivõime ja majanduskasvu peamine soodustaja. Peale selle on toodete vaba liikumist tagavad ühenduse tehnilised õigusaktid oluliselt kaasa aidanud siseturu väljakujundamisele ja toimimisele. Nendes on sätestatud kaitse kõrge tase, mida tuleb järgida, ning tavaliselt ka vahendid, millega ettevõtjatel on võimalik vastavust tõendada. See tagab kaupade vaba liikumise, luues nende vastu usalduse.

Kõigi nende õigusaktide rakendamisel saadud kogemused on aga näidanud

- teatavat konkurentsi moonutamise ohtu erinevate tavade tõttu vastavushindamisasutuste määramisel riigi ametiasutuste poolt ning ebavõrdset kohtlemist turule jõudnud nõuetele mittevastavate või ohtlike toodete puhul, sest turujärelevalve infrastruktuurid, eeskirjad ja meetmed on väga erinevad;

- teatavat usaldusepuudust vastavusmärgise suhtes;

- teatavat ühtsuse puudumist õigusaktide rakendamisel ja täitmisel.

Nõukogu 10. novembri 2003. aasta resolutsioonist lähtuvate ettepanekute eesmärk on luua ühine raamistik vastavushindamisasutuste kontrollimiseks mõeldud akrediteerimise infrastruktuuride ning toodete ja ettevõtjate kontrollimisel rakendatava turujärelevalve jaoks, tugevdades ja laiendades olemasolevat ning mitte nõrgendades kehtivaid akte nagu üldise tooteohutuse direktiiv, mis toimib väga edukalt ja tõhusalt. Teine eesmärk on anda kooskõlastatud juhised toodetega seotud ühenduse ühtlustamisaktide läbivaatamise korraldamiseks, kui see on vajalik, ning selliste uute õigusaktide väljatöötamiseks tulevikus.

- Üldine taust

Käesolevad ettepanekud on väga hästi kooskõlas komisjoni üldise poliitikaga, mis on suunatud lihtsustamise ja parema õigusliku reguleerimise edendamisele. Algselt tegi nõukogu oma 10. novembri 2003. aasta resolutsioonis komisjonile ettepaneku vaadata läbi üksnes uue lähenemisviisi direktiivid. Nähes aga võimalust viia omavahel kooskõlla ühtlustatud õigusaktid, mida saaks kohaldada olenemata nende koostamisel kasutatud reguleerimistehnikast (vana/uue lähenemisviisi õigusaktid), esitati ettepanekud, mida standardiseeritud õigusaktide abil saaks kohaldada ühtselt, läbipaistvalt ja ühtlustatult võimalikult paljudes valdkondades. Eelkõige hõlmab see selliseid küsimusi nagu määratlused, nt turuleviimine jne, ettevõtjate kohustused, vastavushindamisasutuste pädevuse hindamine, vastavushindamismenetlused, kolmandatest riikidest pärit toodete kontrollimine ja vastavusmärgistamine.

See hõlmab ka turujärelevalve üldküsimusi. On võimalik kehtestada kogu ühenduses üldised tegevuspõhimõtted ja infrastruktuurid, ilma et seda oleks vaja teha valdkondade kaupa. Eelkõige on võimalik tugineda kogemustele, mis saadi tarbekaupu käsitleva üldise tooteohutuse direktiivi rakendamisel, mille põhimõtteid ja mehhanisme saab laiendada kõigi toodete järelevalvele olenemata sellest, kas on tegemist tarbekaupade või kutsealaseks kasutamiseks ettenähtud toodetega.

- Ettepaneku valdkonnas kehtivad õigusnormid

Kõnealuse valdkonna alusdokument on nõukogu 7. mai 1985. aasta resolutsioon, mis käsitleb uut lähenemisviisi tehnilisele ühtlustamisele ja standardimisele; nõukogu 22. juuli 1993. aasta otsuses 93/465 on aga sätestatud CE-vastavusmärgistamise ja ühtlustatud vastavushindamismenetluste kohaldamise põhieeskirjad. Neid dokumente on täiendatud mitmete resolutsioonidega standardimise kohta ja direktiiviga 98/34, milles tunnustati Euroopa standardiorganisatsioonide rolli ja Euroopa standardite prioriteetsust, ning 25 uue lähenemisviisi direktiiviga eri tooteperekondade kohta.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2001/95/EÜ üldise tooteohutuse kohta kehtestati turujärelevalve ja teabevahetuse süsteem ühtlustamata valdkondades ning sätestati ettevõtjate ja riiklike ametiasutuste kohustused seoses tarbekaupadega.

- Kooskõla Euroopa Liidu muude põhimõtete ja eesmärkidega

Käesolevad ettepanekud on toodete siseturu väljakujundamisel kesksel kohal ja aitavad kaasa muude põhimõtete elluviimisele, milleks on eelkõige tarbijate, töötajate ja keskkonna kaitsmine. Need on komisjoni üldiste tegevuspõhimõtete lahutamatuks osaks paremat õiguslikku reguleerimist, lihtsustamist ja turujärelevalvet käsitlevate Lissaboni tegevuskava peatükkide raames.

2. KONSULTEERIMINE HUVITATUD ISIKUTEGA JA MÕJU HINDAMINE

- Konsulteerimine huvitatud isikutega

Konsultatsioonimeetodid, peamised sihtvaldkonnad ja vastajate üldiseloomustus

Ettepanekute sisu koostati 20 töödokumendi põhjal, mida levitati laialdaselt kõigi peamiste huvirühmade seas. Saadi umbes 250 vastust.

2006. aastal andis Interneti teel portaali „Teie hääl Euroopas” kaudu peetud konsultatsioon (interaktiivne poliitikakujundus) 280 vastust, mis peamiselt kinnitasid esimeste konsultatsioonide tulemusi.

Komisjon koostas neli erinevatele huvirühmadele suunatud küsimustikku. Ettevõtete küsimustikku kasutas euroinfokeskuste võrgustik ettevõtete testrühma küsitlemiseks (silmast-silma intervjuud 800 VKEga).

Vastuste kokkuvõte ja nende arvessevõtmine Saadud vastused näitavad, et ettepanekutes tuleks pigem tugineda olemasolevale süsteemile kui hakata looma uut. Järelikult vajab olemasolev akrediteerimissüsteem õiguslikku alust, mitte aga asendamist teistsuguse süsteemiga. Vastused kinnitasid taas, et kõnealune tegevus peaks olema avaliku võimu ülesanne ja seega vaba ärikonkurentsist. Vastavushindamisasutuste süsteem vajab rangemaid valikukriteeriume ja ühtlustatud valikumenetlusi. Toetati mõistete ühtlustamist ja ettevõtjate kohustuste kindlaksmääramist. Leidis kinnitust asjaolu, et järjepidev nõue volitatud esindajate kohta ei lahendanud jälgitavuse probleemi. Peaaegu kõigis vastustes avaldati toetust ühenduse turujärelevalve süsteemi loomisele koos riikide ametiasutuste vahelise teabevahetus- ja koostöösüsteemiga, mis laiendaks üldise tooteohutuse direktiivi mehhanisme ilma uusi vahendeid loomata. Oldi vastu CE-vastavusmärgisest loobumisele, selle asemel toetati märgise tähenduse selgitamist ja märgise õiguslikku kaitset. |

Avalik arutelu viidi läbi Internetis ajavahemikul 01.06.2006–26.07.2006. Komisjon sai 280 vastust. Tulemused on kättesaadavad aadressil http://ec.europa.eu/enterprise/newapproach/review_en.htm. Ekspertarvamuste kogumine ja kasutamine |

Asjassepuutuvad teadus-/pädevusvaldkonnad

Kaasati vastavushindamise, akrediteerimise, turujärelevalve, standardimise ja tehnilise ühtlustamise valdkondade spetsialistid ning eksperdid kaubandus-, tarbijakaitse- ja muudest ühendustest.

Kasutatud metoodika

Ekspertidega konsulteeriti töödokumentide suhtes; nad osalesid koosolekutel ja vastasid küsimustikele.

Peamised organisatsioonid/eksperdid, kellega konsulteeriti

Konsulteeriti nii liikmesriikides standardimise ja horisontaalküsimuste eest vastutavate ekspertide kui ühenduse õigusaktide rakendamise eest vastutavate ekspertidega. Samuti peeti nõu akrediteerimise ja vastavushindamise ekspertide ning kaubanduse kutseliitude ja tarbijaühendustega.

Saadud ja kasutatud nõuannete kokkuvõte

Valdav enamus eksperte väljendas oma nõusolekut nende kaastööde põhjal koostatud ettepanekute sisuga.

Vahendid, mida kasutati ekspertnõuannete avalikkusele kättesaadavaks tegemiseks

Praegu uuritakse võimalust panna kaastööd koos arutelude tulemustega üles uue lähenemisviisi veebilehele.

- Mõju hindamine

Sisuliselt on kolm peamist võimalust:

1. Esimene võimalus seisneb praeguse olukorra säilitamises muutmata kujul. Ühenduse ühtlustamisaktidega hõlmatud tooteid turustataks tingimustel, mis on ette nähtud praeguses õiguslikus raamistikus ja õigusloomega mitteseotud meetmetes.

2. Teine võimalus hõlmab mitteregulatiivseid meetmeid, mille jaoks ei oleks vaja muuta olemasolevaid õigusakte ega võtta vastu uusi. Selle võimaluse potentsiaalsel kohaldamisel on siiski kaks piiravat tingimust:

3. olemasolevatest õigusnormidest tulenevaid probleeme saab kõrvaldada ainult õigusaktide muutmisega.

4. komisjon on mitteregulatiivseid meetmeid laialdaselt kasutanud. Turujärelevalve ja teavitatud asutuste hindamise/järelevalve valdkonnas on need seni olnud ebapiisavad, et tõhusalt lahendada probleeme, mis on seotud meetmete ebaühtlase jõustamisega riiklike ametiasutuste poolt.

5. Kolmas võimalus hõlmab meetmeid, mis nõuavad ühenduse seadusandja sekkumist koos mitteregulatiivsete meetmete tugevdamisega.

Ainuke võimalus, mis vastab kõigilt huvirühmadelt saadud tagasisidele ja mis pakub lahendusi kirjeldatud probleemidele, on 3. võimalus.

Komisjon viis läbi mõju hindamise, nagu oli ette nähtud tööprogrammis, ning selle aruanne on kättesaadav aadressil http://ec.europa.eu/enterprise/newapproach/review_en.htm.

3. ETTEPANEKU ÕIGUSLIK KÜLG

- Kavandatud meetmete kokkuvõte

Ettepanekud täiendavad erinevaid olemasolevaid õigusakte, esitades ühenduse tugevdatud poliitika turujärelevalve ja akrediteerimise valdkonnas, et viia olemasolevad valdkondlikud õigusaktid omavahel paremasse kooskõlla ja selgitada välja, kuidas kohaldada neid horisontaaldokumente kõigis valdkondades olenemata sellest, kas tegemist on vana või uue lähenemisviisiga.

Ettepanek sisaldab: määrust, millega kehtestatakse akrediteerimine ja tugevdatakse turujärelevalvet, ning sui generis otsust, milles esitatakse tulevaste õigusaktide raamistik.

Määrusega tuleks

- viia nii riiklikul kui Euroopa tasandil sisse akrediteerimise kord, mis on ühesugune olenemata valdkonnast, kus seda kasutatakse. Ettepanekus rõhutatakse, et akrediteerimine kuulub oma olemuselt avaliku võimu pädevusse ja see võiks olla avaliku võimu poolse kontrolli viimane tase, ning esitatakse raamistik olemasoleva Euroopa akrediteerimiskoostöö organisatsiooni (EA) tunnustamiseks, et tagada range vastastikuse hindamise nõuetekohane toimimine.

- tagada, kui see ei ole muudes kohaldatavates ühenduse õigusaktides ette nähtud, et riikide ametiasutustel oleksid võrdsed sekkumisvahendid ja vajalikud volitused turu toimimisse sekkuda, et neil oleks võimalik nõuetele mittevastavate või ohtlike toodete turustamist piirata või need turult kõrvaldada. Sellega kindlustatakse koostöö riikide ametiasutuste ja tolliasutuste vahel, kes kontrollivad kolmandatest riikidest turule sisenevaid tooteid, ja kehtestatakse riikide ametiasutuste vahelise teabevahetuse ja koostöö raamistik juhuks, kui on tegemist mitmes liikmesriigis turustatavate toodetega.

Otsusega tuleks

- sätestada tulevaste valdkondlike õigusaktide üldine raamistik ja anda juhiseid, kuidas nende ühiseid elemente kasutada nii suure sidususe saavutamiseks kui poliitiliselt ja tehniliselt vähegi võimalik.

- sätestada ühtlustatud määratlused, ühtsed kohustused ettevõtjatele, vastavushindamisasutuste valikukriteeriumid, kriteeriumid riiklikele teavitatud asutustele ja teavitamise eeskirjad. Neid elemente toetavad akrediteerimist käsitlevad sätted. Sätestatakse ka vastavushindamismenetluste valimise eeskirjad ja menetluste ühtlustatud loend.

- kehtestada CE-vastavusmärgise ühtne määratlus ja eeskirjad märgise paigaldaja vastutuse kohta ning sätestada märgise kui ühenduse kollektiivkaubamärgi kaitse nende direktiivide osas, kus käsitletakse kõnealuseid küsimusi.

- kehtestada asjakohane teavitamise ja turujärelevalve kord kui üldise tooteohutuse direktiivi süsteemi „pikendus”, et tagada ühenduse ühtlustamisaktide tulemuslik täitmine ja luua seos kõnealuste õigusaktide kaitseklauslitega.

- sätestada tulevaste kaitsemehhanismide ühtlustatud eeskirjad, mis täiendaksid turujärelevalve eeskirju.

- Õiguslik alus

Ettepanekud põhinevad asutamislepingu artiklil 95. Määrus põhineb kolmandatest riikidest pärit toodete kontrolli osas ka artiklil 133.

- Subsidiaarsuse põhimõte

Juba üle 20 aasta on liikmesriikide meetmed hoolimata poliitilistest algatustest, mis on suunatud ühenduse koostööle ja ühiste vahendite väljatöötamisele, jätkuvalt erinevad ja põhjustavad probleeme tarbijate tervise ja ohutuse kaitse võrdväärse taseme tagamisel kogu ühenduses. Ühenduse õigusaktide rakendamise kogemused näitavad, et riikide ühtlustamata algatused tekitavad lahknevusi, mis töötavad vastu ühtlustamise ja siseturu eelistele.

Suurem osa ettepaneku sisust on mõeldud täiendama ja viima suuremasse kooskõlla õigusakte, mida ühenduse institutsioonid kasutavad selleks, et ühtlustada liikmesriikide õigusakte, mis on varem tekitanud kaubandustõkkeid või võivad neid tekitada tulevikus. Need ei ole mõeldud uue kõikehõlmava üleeuroopalise struktuuri loomiseks, vaid selleks, et seada sisse riiklike infrastruktuuride tegevuse ja selle kooskõlastamise täiustamise raamistik.

Ühenduse õigusaktide eesmärk on luua piisav usalduse tase nii riikide ametiasutuste kui ka ettevõtjate vahel kogu liidus. See on võimalik ainult juhul, kui õigusnormide toimimise kriteeriumid on ühtselt fikseeritud ja nende rakendamiseks kehtestatud riiklike süsteemide puhul on võimalik tõendada, et need järgivad samu eeskirju ja menetlusi ning annavad samaväärse tulemuse.

Kui need meetmed on ühtlustamata, jääb täitmata õigusaktide peaeesmärk, milleks on kodanike kaitsele ja siseturu toimimisele kaasaaitamine.

- Proportsionaalsuse põhimõte

Käesolevad ettepanekud tuginevad suuremalt osalt kehtivatele tavadele, menetlustele ja infrastruktuurile ning seisnevad pigem nende konsolideerimises ja nende kohaldamisala laiendamises kui uute meetmete ja infrastruktuuri loomises. Akrediteerimise valdkonnas tugevdavad ettepanekud olemasolevat süsteemi, andes sellele õigusliku aluse ja raamistiku. Turujärelevalve valdkonnas on ettepanekute eesmärk koordineerida subsidiaarsuspõhimõttest lähtuvate meetmete tõhusat toimimist ja liikmesriikide ametiasutuste ülesandeid. Teabevahetusvahendid on suunatud olemasolevate vahendite (nt RAPEX) laiendamisele, mitte uute loomisele. Määratluse kohaselt ei looda sui generis otsusega meetmeid, mis lisavad liikmesriikidele kohustusi ja vastutust. Nende meetmete rakendamine tulevastes ELi valdkondlikes õigusaktides hakkab samuti põhinema meetoditel, mida käesoleval ajal kasutatakse tehniliste kaubandustõkete kõrvaldamisel, st riiklikel rakendus- ja sekkumismeetmetel, mitte komisjoni tegevusel. Ühenduse sekkumine piirdub enamikul juhtudel kooskõlastamise, koostöö ja teabeedastusega. Ühendus sekkub vaid kaitseklauslite puhul, kui otsustuspädevus on ainult ühendusel. Käesolevate ettepanekute eesmärk on tõhustada ühenduse õigusaktide toimimist kõnealuses valdkonnas ja vältida ühenduse täiendava sekkumise vajadust niipalju kui võimalik.

- Õigusakti valik

Komisjon otsustas jagada oma ettepaneku kaheks õiguslikuks dokumendiks, et võtta arvesse ettepanekute juriidilised tagajärjed: määrusega sätestatakse üldine raamistik, mis täiendab olemasolevaid õigusakte seoses akrediteerimise ja turujärelevalvega. Määrusega ei muudeta ELi olemasolevaid õigusakte, vaid täiendatakse neid ning aidatakse vastavushindamisasutustest teavitamist ja kaitseklauslite toimimist operatiivsemaks muuta. Otsusega sätestatakse seadusandjale juhised edaspidiseks. Selleks tehakse ettepanek võtta vastu sui generis otsus, nagu tehti samas valdkonnas ka 1993. aastal, et sätestada aktide ühised elemendid koos nende rakendamise juhistega. Edaspidises valdkondlikus õigusloomes tuleks nii uute õigusaktide vastuvõtmisel kui olemasolevate muutmisel neid elemente ühtsuse ja lihtsustamise tagamiseks ning parema õiguslikku reguleerimise eeskirjade järgimiseks võimalikult palju kasutada.

4. MÕJU EELARVELE

Ühenduse finantsosalus on üldiselt äärmiselt tagasihoidlik. Akrediteerimise valdkonnas on Euroopa vastastikuse hindamise süsteemi nõuetekohase toimimise tagamiseks ette nähtud finantsosalus umbes 15% ulatuses Euroopa akrediteerimiskoostöö organisatsiooni (EA) tegevuskuludest, mis võrdub 75 000 euroga ja on seega väga mõõdukas. Peale selle on ette nähtud eelarveline sekkumine 1 miljoni euro ulatuses võrdlustestide tegemiseks, mis moodustab 10% võimalikest kuludest juhul, kui kõik kaitseklausliga seotud juhtumid viiksid võrdlustestideni. Turujärelevalve valdkonnas on kõiki tööstustooteid ning nii ühenduses valmistatud kui ka kolmandatest riikidest imporditud toodete kontrollimist hõlmav 1,2 miljoni euro suurune finantsosalus kõigi riiklike turujärelevalveasutuste koostöös ja nendevahelistes teabevahetusmenetlustes imeväike, võrreldes praeguste kooskõlastamata riiklike turujärelevalvekuludega.

5. TÄIENDAV TEAVE |

- LIHTSUSTAMINE

Ettepanekus on ette nähtud õigusaktide lihtsustamine ja haldusmenetluste lihtsustamine nii (ELi ja riiklike) ametiasutuste kui ka erasektori jaoks.

Lihtsustatakse nii õigusaktide sisu kui ka koostamise viisi, st et seadusandja käsutuses hakkab olema n-ö parimate tavade kataloog – konsolideeritud ja järeleproovitud valmislahendused, mis on oma tõhusust tõestanud.

Ettepanekutes sätestatakse standardeeskirjad ja menetlused kui parimad tavad, mis peavad toimima kõigis valdkondades. Eeskirjade ja menetluste konsolideerimisega tehakse riiklike ametiasutuste ja ettevõtjate elu kergemaks ning tulemuseks peaks olema arusaadavam õiguslik ja halduslik kuvand ühendusest ning suurem õiguslik stabiilsus.

Kõiki valdkondi hõlmavad standardiseeritud eeskirjad, mis ettevõtjate suhtes kehtivad, loovad suurema selguse, suurema õigusliku stabiilsuse, neile kohaldatavate meetmete suurema sidususe ning võimalik, et vähendavad vastavushindamisega seotud koormust, kui ühtlustatud turujärelevalvepoliitika lihtsustab turustamiseelseid nõudeid.

Ettepanek kuulub komisjoni töö- ja õigusloomekavasse viitenumbri CWLP 2006/ENTR 001 all.

- Olemasoleva õigusakti kehtetuks tunnistamine

Ettepaneku vastuvõtmine toob kaasa nõukogu määruse (EMÜ) nr 93/339 kehtetuks tunnistamise.

- Euroopa Majanduspiirkond

Kavandatav õigusakt mõjutab Euroopa Majanduspiirkonda, mistõttu see peaks laienema kogu asjaomasele majanduspiirkonnale.

2007/0029 (COD)

Ettepanek

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS

MILLEGA SÄTESTATAKSE AKREDITEERIMISE JA TURUJÄRELEVALVE NÕUDED SEOSES TOODETE TURUSTAMISEGA

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artikleid 95 ja 133,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,[1]

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust,[2]

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust,[3]

toimides asutamislepingu artiklis 251 ettenähtud korras[4]

ning arvestades järgmist:

(1) Tugevdamaks üldraamistikku, mis tagab toodete kooskõla avalike huvide, sealhulgas inimeste tervise ja ohutuse kõrgetasemelise kaitsega, on vaja kehtestada teatavad eeskirjad ja põhimõtted seoses akrediteerimise ja turujärelevalvega, mis moodustavad olulise osa kõnealusest raamistikust.

(2) Käesolevat määrust tuleb vaadelda osana üldraamistikust, mis tagab tooteohutuse kõrge taseme, nagu on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu ……. otsuses ……., millega loodi toodete turustamise raamistik.

(3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta määruses (EÜ) nr 178/2002,[5] millega sätestati toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutati Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestati toidu ohutusega seotud menetlused, ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruses (EÜ) nr 882/2004[6] ametlike kontrollide kohta, mida tehakse sööda- ja toidualaste õigusnormide ning loomatervishoidu ja loomade heaolu käsitlevate eeskirjade täitmise kontrollimise tagamiseks, on juba kehtestatud ühine ja ühtne kord käesoleva määrusega reguleeritavates küsimustes. Toitu ja loomasööta käsitlevate õigusaktide kohaldamisalasse kuuluvate juhtumite puhul ei tuleks seega käesolevas määruses sätestatud eeskirju kohaldada. Võttes aga arvesse nõukogu 20. märtsi 2006. aasta määruses (EÜ) nr 509/2006[7] (põllumajandustoodete ja toidu garanteeritud traditsiooniliste eritunnuste kohta), nõukogu 20. märtsi 2006. aasta määruses (EÜ) 510/2006[8] (põllumajandustoodete ja toidu geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta) ja nõukogu [kuupäev] määruses (EÜ) nr …/…. [9] (mahepõllumajandusliku tootmise ning mahepõllumajanduslike toodete märgistamise kohta) sätestatud akrediteerimisülesannete eripära, on käesoleva määruse kohaldamine eespool osutatud akrediteerimisülesannete suhtes kohane.

(4) Tubakatooted, mis kuuluvad tubakatoodete valmistamist, esitlemist ja müüki käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamist käsitleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuni 2001. aasta 2001/37/EÜ direktiivi[10] kohaldamisalasse, tuleks nende spetsiifilise olemuse tõttu käesoleva määruse kohaldamisalast välja arvata.

(5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. jaanuari 2003. aasta direktiiviga 2002/98/EÜ, [11] millega kehtestati inimvere ja verekomponentide kogumise, uurimise, töötlemise, säilitamise ja jaotamise kvaliteedi- ja ohutusnõuded ja millega muudeti direktiivi 2001/83/EÜ , ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiiviga 2004/23/EÜ [12] inimkudede ja -rakkude annetamise, hankimise, uurimise, töötlemise, säilitamise, ladustamise ja jaotamise kvaliteedi- ja ohutusstandardite kehtestamise kohta sätestati ühine kord kõnealuste õigusaktidega hõlmatud toodete jaoks, mistõttu nende suhtes ei tule seega kohaldada käesolevat määrust.

(6) Akrediteerimine on osa vastavushindamist ja turujärelevalvet hõlmavast üldsüsteemist, mille abil hinnatakse toodete vastavust asjakohastele nõuetele ja tagatakse nimetatud vastavus.

(7) Akrediteerimise eriline väärtus seisneb selles, et see annab usaldusväärse hinnangu nende asutuste tehnilisele pädevusele, kelle ülesanne on tagada toodete vastavus nende suhtes kehtivatele nõuetele.

(8) Akrediteerimine, mis on küll seni ühenduse tasandil reguleerimata, toimub kõigis liikmesriikides. Kõnealust tegevust reguleerivate ühiste eeskirjade puudumine on viinud selleni, et ühenduses on erinevaid lähenemisviise ja üksteisest lahknevaid süsteeme, mille tulemusena viiakse eri liikmesriikides akrediteerimist läbi erineva rangusega. Seetõttu on vaja töötada välja akrediteerimise terviklik raamistik ja sätestada ühenduse tasandil selle toimimise ja korralduse põhimõtted.

(9) Siduvate eeskirjade kohaselt toimiv akrediteerimissüsteem aitab kaasa liikmesriikidevahelise vastastikuse usalduse tugevdamisele vastavushindamisasutuste pädevuse ja järelikult ka nende väljastatud sertifikaatide ja katseprotokollide suhtes. Seega soodustab see vastastikuse tunnustamise põhimõtte rakendamist ja käesoleva määruse akrediteerimist käsitlevad sätted peaksid seetõttu kehtima vastavushindamist teostavate asutuste suhtes olenemata sellest, kas nad teevad seda reguleeritud või reguleerimata valdkondades. Seetõttu ei tohiks reguleeritud ja reguleerimata valdkondade vahel vahet teha, sest mõlemal juhul on küsimus sertifikaatide ja katseprotokollide kvaliteedis.

(10) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. märtsi 2001. aasta määrusega (EÜ) nr 761/2001 organisatsioonide vabatahtliku osalemise võimaldamise kohta ühenduse keskkonnajuhtimis- ja -auditeerimissüsteemis (EMAS)[13] loodi sõltumatute tõendajate akrediteerimise ja nende tegevuse järelevalvesüsteem keskkonna valdkonnas. Kuivõrd kõnealuse süsteemi eeskirjad erinevad käesoleva määruse sätetest, tuleks määruse (EÜ) nr 761/2001 kohaldamisalasse kuuluvad juhtumid käesoleva määruse kohaldamisalast välja arvata.

(11) Kuivõrd akrediteerimise eesmärk on anda usaldusväärne hinnang asutuse pädevusele viia läbi vastavushindamist, on vajalik sätestada, et liikmesriigid tohi ülal pidada rohkem kui ühte riigi akrediteerimisasutust ja peavad tagama, et selle korraldus kindlustab tema tegevuse objektiivsuse ja erapooletuse. Sellised riikide akrediteerimisasutused peaksid tegutsema sõltumatult äritegevuse raames osutatavatest vastavushindamisteenustest. Seetõttu on asjakohane kehtestada liikmesriikidele kohustus tagada, et riigi akrediteerimisasutust loetaks tema ülesannete täitmisel avaliku võimu kandjaks olenemata tema juriidilisest staatusest.

(12) Vastavushindamisasutuse pädevuse hindamiseks ja pidevaks järelevalveks on oluline teha kindlaks tema tehnilised teadmised ja kogemused ning suutlikkus hindamist läbi viia. Seetõttu on vajalik, et riigi akrediteerimisasutusel oleksid oma ülesannete nõuetekohaseks täitmiseks asjakohased teadmised, oskused ja vahendid.

(13) Akrediteerimine peaks üldreeglina toimima isetasuvuse põhimõttel. Liikmesriigid peaksid tagama rahalise toetuse eriülesannete täitmiseks.

(14) Juhul, kui liikmesriigil ei ole majanduslikult otstarbekas oma akrediteerimisasutust luua, peaks tal olema võimalik pöörduda teise liikmesriigi akrediteerimisasutuse poole.

(15) Dubleerimise vältimiseks akrediteerimisel, akrediteerimistunnistuste aktsepteerimise ja tunnustamise lihtsustamiseks ning tõhusa järelevalve tagamiseks akrediteeritud vastavushindamisasutuste üle peaksid vastavushindamisasutused üldreeglina taotlema akrediteerimist oma asukohaliikmesriigi akrediteerimisasutuselt. Sellegipoolest tuleb tagada, et vastavushindamisasutusel oleks võimalik taotleda akrediteerimist teises liikmesriigis, juhul kui tema asukohaliikmesriigis ei ole akrediteerimisasutust või kui selline asutus ei ole taotletava akrediteerimisteenuse osutamiseks pädev. Sellisteks juhtudeks peaks riikide akrediteerimisasutuste vahel olema sisse seatud asjakohane koostöö ja teabevahetuse kord.

(16) Selleks et tagada käesolevast määrusest tulenevate nõuete ja kohustuste täitmine riikide akrediteerimisasutuste poolt, on oluline, et liikmesriigid toetaksid akrediteerimissüsteemi nõuetekohast toimimist, teostaksid oma akrediteerimisasutuste üle regulaarset järelevalvet ja võtaksid vajadusel asjakohaseid parandusmeetmeid.

(17) Vastavushindamisasutuste pädevustasemete võrdväärsuse tagamiseks, vastastikuse tunnustamise lihtsustamiseks ning akrediteerimistunnistuste ja akrediteeritud asutuste väljastatud vastavushindamise tulemuste üldise aktsepteerimise soodustamiseks on vaja, et riikide akrediteerimisasutuste vahel toimiks range ja läbipaistev vastastikuse hindamise süsteem ja nad läbiksid sellise hindamise regulaarselt.

(18) Euroopa akrediteerimiskoostöö organisatsiooni (EA) põhiülesanne seisneb kogu Euroopa vastavushindamisasutuste pädevuse hindamisel kasutatava läbipaistva ja kvaliteedile orienteeritud süsteemi edendamises. EA haldab liikmesriikide ja teiste Euroopa riikide akrediteerimisasutuste vastastikuse hindamise süsteemi. Kogemused on näidanud, et see süsteem on tõhus ja tagab vastastikuse usalduse. Seetõttu peaksid liikmesriigid kindlustama, et nende akrediteerimisasutused taotleksid EA liikmeks saamist või säilitaksid oma liikmelisuse.

(19) Riikide akrediteerimisasutuste vaheline tulemuslik koostöö on vastastikuse hindamise nõuetekohaseks rakendamiseks ja seoses piiriülese akrediteerimisega ülimalt oluline. Läbipaistvuse huvides on seetõttu vaja kehtestada riikide akrediteerimisasutustele kohustus vahetada omavahel teavet ning edastada asjakohane teave ka riigi ametiasutustele ja komisjonile. Samuti tuleb avalikustada ajakohastatud ja õige teave riikide akrediteerimisasutuste osutatavate akrediteerimisteenuste kättesaadavuse kohta. Eelkõige tuleks tagada vastavushindamisasutuste juurepääs kõnealusele teabele.

(20) Valdkondlikud akrediteerimissüsteemid peaksid hõlmama tegevusvaldkondi, kus vajaliku tasemega kaitse tagamiseks ei piisa vastavushindamisasutuste üldistest pädevusnõuetest ning kus rakendatakse üksikasjalikke erinõudeid seoses tehnoloogiaga või tervise ja ohutuse kaitsega. Arvestades, et EA-l on olemas ulatuslikud tehnilised teadmised, tuleks talle teha ülesandeks sellised süsteemid välja töötada, eelkõige ühenduse õigusaktidega hõlmatud valdkondades.

(21) Ühenduse ühtlustamisaktide ühtlase ja järjepideva jõustamise tagamiseks kehtestatakse käesoleva määrusega ühenduse turujärelevalve raamistik, millega määratletakse nii liikmesriikide eesmärkide täitmise miinimumnõuded kui ka halduskoostöö raamistik, mis hõlmab ka liikmesriikidevahelist teabevahetust.

(22) Teatavates valdkondades on juba olemas ühenduse nõuded, mis tagavad turujärelevalve teostamise ühtsete eeskirjade kohaselt. Kattumise vältimiseks ei tuleks käesolevat määrust kõnealuste valdkondade suhtes kohaldada. Sellest tulenevalt tuleks järgmised õigusaktid turujärelevalve sätete kohaldamisalast välja arvata, kuid need peaksid siiski jääma kolmandatest riikidest pärit toodete kontrolli käsitlevate sätete kohaldamisalasse: nõukogu 6. veebruari 1970. aasta direktiiv 70/156/EMÜ[14] liikmesriikide mootorsõidukite ja nende haagiste tüübikinnitusega seotud õigusaktide ühtlustamise kohta, nõukogu 27. juuli 1976. aasta direktiiv 76/768/EMÜ[15] liikmesriikides kosmeetikatoodete kohta vastuvõetud õigusaktide ühtlustamise kohta, nõukogu 20. juuni 1990. aasta direktiiv 90/385/EMÜ[16] aktiivseid siirdatavaid meditsiiniseadmeid käsitlevate liikmesriikide õigusnormide ühtlustamise kohta, nõukogu 14. juuni 1993. aasta direktiiv 93/42/EMÜ[17] meditsiiniseadmete kohta, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1997. aasta direktiiv 97/68/EÜ[18] väljaspool teid kasutatavatele liikurmasinatele paigaldatavate sisepõlemismootorite heitgaaside ja tahkete heitmete vähendamise meetmeid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. oktoobri 1998. aasta direktiiv 98/79/EÜ[19] meditsiiniliste in vitro diagnostikavahendite kohta, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. novembri 2001. aasta direktiiv 2001/82/EÜ[20] veterinaarravimeid käsitlevate ühenduse eeskirjade kohta, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. novembri 2001. aasta direktiiv 2001/83/EÜ[21] inimtervishoius kasutatavate ravimite ühenduse eeskirjade kohta, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. detsembri 2002. aasta direktiiv 2002/88/EÜ[22], millega muudeti direktiivi 97/68/EÜ liikurmasinatele paigaldatavate sisepõlemismootorite gaasi- ja kübemeheite vähendamise meetmeid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. märtsi 2002. aasta direktiiv 2002/24/EÜ[23] kahe- või kolmerattaliste mootorsõidukite tüübikinnituse kohta, millega tunnistati kehtetuks nõukogu direktiiv 92/61/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1592/2002[24], mis käsitleb tsiviillennunduse valdkonna ühiseeskirju ning Euroopa Lennundusohutusameti loomist, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. mai 2003. aasta direktiiv 2003/37/EÜ[25] põllu- või metsamajanduslike traktorite, nende haagiste ja pukseeritavate vahetatavate masinate, ja nende masinate jaoks mõeldud süsteemide, nende osade ja eraldi seadmestike EMÜ tüübikinnituse andmise kohta ja direktiivi 74/150/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/26/EÜ[26], millega muudeti direktiivi 97/68/EÜ väljaspool teid kasutatavatele liikurmasinatele paigaldatavate sisepõlemismootorite heitgaaside ja tahkete heitmete vähendamise meetmeid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määrus (EÜ) nr 273/2004[27] narkootikumide lähteainete kohta, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta määrus (EÜ) nr 726/2004[28], milles sätestati ühenduse kord inim- ja veterinaarravimite lubade andmise ja järelevalve kohta ning millega asutati Euroopa ravimiamet.

(23) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2001/95/EÜ [29] üldise tooteohutuse kohta kehtestati turujärelevalve ja halduskoostöö raamistik tarbekaupade osas. Käesoleva turujärelevalvet käsitleva määruse sätteid ei tuleks kohaldada direktiivi 2001/95/EÜ artikli 2 punktis a määratletud toodete suhtes, kui tegemist on tarbijate tervist ohutust käsitlevate küsimustega.

(24) Pädevate asutuste riiklik ja piiriülene koostöö teabevahetusel, rikkumiste uurimisel ja meetmete võtmisel rikkumiste lõpetamiseks on tarbijate tervise ja ohutuse kaitsmiseks ning siseturu sujuva toimimise tagamiseks ülimalt oluline.

(25) Olukorrad, kus mõni toode põhjustab tõsist ohtu, nõuavad kiiret sekkumist, mis võib seisneda toote turult kõrvaldamises või tagasivõtmises või selle turul kättesaadavaks tegemise keelamises. Sellistes olukordades on vajalik juurdepääs liikmesriikide ja komisjoni kiire teabevahetuse süsteemile. See süsteem, mis sätestati direktiivi 2 001/95/EÜ artiklis 12, on tarbekaupade valdkonnas osutunud tulemuslikuks ja tõhusaks. Tarbetu dubleerimise vältimiseks tuleks kõnealust süsteemi kasutada käesoleva määruse kohaldamisel. Peale selle on kogu ühenduses ühtse turujärelevalve tagamiseks vaja laiahaardelist, nimetatud süsteemiga võrreldes ulatuslikumat teabevahetust riiklike meetmete kohta kõnealuses valdkonnas.

(26) Pädevate asutuste vahetatava teabe suhtes peaksid kehtima rangeimad konfidentsiaalsuse ja ametisaladuse hoidmise tagatised kindlustamaks, et ei seata ohtu uurimist ega kahjustata ebaõiglaselt ettevõtjate mainet. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivi 95/46/EÜ[30] üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määrust (EÜ) nr 45/2001[31] üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta kohaldatakse seoses käesoleva määrusega.

(27) Tooteturustuse tingimusi ühtlustavates ühenduse õigusaktides on ette nähtud erimenetlused, millega tehakse kindlaks, kas teatav riiklik meede, mis piirab toote vaba liikumist, on õigustatud või mitte (kaitseklauslimenetlused). Neid menetlusi kohaldatakse pärast kiiret teabevahetust tõsist ohtu kujutavate toodete kohta.

(28) Nõukogu 8. veebruari 1993. aasta määruses (EMÜ) nr 339/93[32] kolmandatest riikidest imporditud toodete tooteohutuse eeskirjadele vastavuse kontrolli kohta on sätestatud eeskirjad toodete vabasse ringlusse lubamise peatamise kohta tolliasutuste poolt ja edasised menetlused, sealhulgas turujärelevalveasutuste kaasamine. Seetõttu on asjakohane integreerida kõnealused sätted, sealhulgas turujärelevalveasutuste kaasamine, käesolevasse määrusesse samasuguse kohaldamisalaga.

(29) Sisenemispunktid välispiiridel on sobiva paigutusega, et avastada ohtlikud tooted juba enne nende turuletoomist. Tolliasutuste kohustus viia läbi piisaval määral kontrollimisi võib seega aidata kaasa ohutuma turu saavutamisele.

(30) Kogemused näitavad, et tooted, mida ringlusse ei lubatud, tihti reeksporditakse ja seejärel tuuakse ühenduse turule teiste sisenemispunktide kaudu, nullides niiviisi tolliasutuste jõupingutused. Turujärelevalveasutustele tuleks seetõttu anda vahendid, mis võimaldavad järgmise sammuna tooted hävitada, kui kõnealused asutused seda vajalikuks peavad.

(31) Liikmesriigid peaksid kehtestama eeskirjad käesoleva määruse rikkumise korral kohaldatavate karistuste kohta ja tagama nende rakendamise. Kõnealused karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

(32) Käesoleva määruse eesmärkide saavutamiseks peab ühendus rahaliselt toetama akrediteerimise ja turujärelevalve valdkonna poliitika rakendamiseks vajalikke meetmeid. Rahastamine peaks toimuma kas EA-le ilma konkursikutseta antavate toetustena või EA-le või muudele asutustele konkursikutse korras antavate toetustena või riigihanke korras, olenevalt rahastatava tegevuse iseloomust ja kooskõlas nõukogu 25. juuni 2002. aasta määrusega (EÜ, Euratom) nr 1605/2002[33], mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust (edaspidi finantsmäärus).

(33) Mõningate eriülesannete puhul nagu valdkondlike akrediteerimissüsteemide väljatöötamine ja läbivaatamine ning muud ülesanded, mis on seotud laborite ja sertifitseerimis- või kontrolliasutuste tehnilise pädevuse ja varustatuse kontrollimisega, peaks EA-l olema õigus saada ühenduse rahalist toetust, sest tal on olemas vajalikud tehnilised teadmised nende ülesannete täitmiseks.

(34) Arvestades EA ülesandeid akrediteerimisasutuste vastastikuse hindamise raames ja tema suutlikkust aidata liikmesriikidel niisugust vastastikust hindamist korraldada, peaks komisjonil olema võimalik toetada rahaliselt EA sekretariaadi tööd, mis peaks pakkuma akrediteerimisele ühenduse tasandil pidevat tuge.

(35) Komisjoni ja EA vahel tuleks vastavalt finantsmäärusele sõlmida partnerlusleping, et sätestada akrediteerimise rahastamise haldus- ja finantseeskirjad.

(36) Lisaks EA-le peaks rahastamine olema kättesaadav ka teistele asutustele muudeks vastavushindamise, metroloogia, akrediteerimise ja turujärelevalve valdkondade toiminguteks nagu juhiste koostamine ja ajakohastamine, kaitseklauslite toimimisega seotud võrdlustestid, eelnevad või abistavad meetmed seoses ühenduse õigusaktide rakendamisega nimetatud valdkondades ning tehnilise abi ja koostööprogrammid kolmandate riikidega, aga ka poliitika edendamine kõnealustes valdkondades ühenduse ja rahvusvahelisel tasandil.

(37) Käesolevas määruses austatakse põhiõigusi ja järgitakse Euroopa Liidu põhiõiguste hartas kajastatud põhimõtteid.

(38) Kuivõrd liikmesriigid ei suuda piisaval tasemel saavutada määruse eesmärke, milleks on ühenduse õigusaktidega hõlmatud turul olevate toodete kooskõla tagamine tervise ja ohutuse kõrgetasemelise kaitse ja muude avalike huvidega, kindlustades samas siseturu toimimise, sätestades selleks akrediteerimise ja turujärelevalve raamistiku, ning neid eesmärke on nende ulatuse ja mõju tõttu võimalik paremini saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Vastavalt kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõttele ei minda käesolevas määruses kaugemale, kui on vajalik selle eesmärgi saavutamiseks,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I PEATÜKK ÜLDSÄTTED

Artikkel 1

Sisu ja kohaldamisala

1. Käesolevas määruses kehtestatakse ühenduse turule viidavaid aineid, valmistisi või muid tooteid, mis võivad, kuid ei pea olema läbinud muutmist, hindavate vastavushindamisasutuste akrediteerimise korraldamise ja läbiviimise eeskirjad.

Selles sätestatakse ka turujärelevalve ja kolmandatest riikidest pärit toodete kontrollimise raamistik tagamaks, et ainete, valmististe ja muutmise läbinud toodete puhul, mille kohta kehtivad tooteturustuse tingimusi ühtlustavad ühenduse õigusaktid (edaspidi ühenduse ühtlustamisaktid), on järgitud avalike huvide kõrgetasemelise kaitse nõudeid. Sellised avalikud huvid on näiteks inimeste tervise ja ohutuse üldine kaitse, töötervishoid ja tööohutus, tarbijakaitse, keskkonnakaitse ja turvalisuse tagamine.

2. Käesolevat määrust ei kohaldata juhtumite suhtes, mis kuuluvad järgmistesse valdkondadesse:

6. toidualased õigusnormid vastavalt määruse (EÜ) nr 178/2002 artikli 3 määratlusele, välja arvatud määruse (EÜ) nr 509/2006, (EÜ) nr 510/2006 ja EÜ nr […./….] [mahepõllumajandusliku tootmise ning mahepõllumajanduslike toodete märgistamise kohta] II peatükk;

7. söödaalased õigusnormid vastavalt määruse (EÜ) nr 882/2004 artikli 2 määratlusele;

8. direktiiv 2001/37EÜ;

9. direktiiv 2002/98/EÜ;

10. direktiiv 2004/23/EÜ.

Artikkel 2

Määratlused

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

11. turul kättesaadavaks tegemine – toote tasu eest või tasuta tarnimine ühenduse turule kaubandustegevuse käigus kas turustamiseks, tarbimiseks või kasutamiseks;

12. turuleviimine – toote esmakordselt ühenduse turul kättesaadavaks tegemine;

13. tootja – füüsiline või juriidiline isik, kes oma nime või kaubamärgi all projekteerib või valmistab toodet või on toote projekteerinud või valmistanud;

14. volitatud esindaja – ühenduses asuv füüsiline või juriidiline isik, kes on saanud tootjalt kirjaliku volituse tegutseda tema nimel kindlaksmääratud ülesannetes, mis on seotud tootja kohustustega asjakohaste ühenduse õigusaktide alusel;

15. turustaja – iga füüsiline või juriidiline isik turustusahelas, kes teeb toote turul kättesaadavaks;

16. importija – iga ühenduses asuv füüsiline või juriidiline isik, kes toob toote kolmandast riigist ühenduse turule;

17. ettevõtja – tootja, importija, turustaja või volitatud esindaja;

18. tehniline kirjeldus – mõistet kasutatakse direktiivi 98/34/EÜ artikli 1 punktis 3 omistatud tähenduses;

19. ühtlustatud standard – direktiivi 98/34/EÜ I lisas loetletud Euroopa standardiorganisatsiooni poolt vastavalt direktiivi 98/34/EÜ artiklile 6 vastu võetud standard;

20. akrediteerimine – kolmanda isiku poolt läbiviidav vastavushindamisasutuse atesteerimine, mis ametlikult tõendab tema pädevust täita kindlaksmääratud vastavushindamisülesandeid;

21. riigi akrediteerimisasutus – ainus akrediteerimist teostav asutus liikmesriigis, kes on selleks valitsuse poolt volitatud;

22. tagasivõtmine – iga meede, mille eesmärk on saavutada toote tagastamine, mille ettevõtja on juba turul lõpptarbijale või kasutajale kättesaadavaks teinud;

23. kõrvaldamine – iga meede, mille eesmärk on turustusahelas oleva toote turul kättesaadavaks tegemise vältimine;

II PEATÜKKAKREDITEERIMINE

Artikkel 3

Kohaldamisala

1. Kui akrediteerimist kasutatakse täiendava või vabatahtliku meetmena hindamaks, kas vastavushindamisasutus on pädev teostama vastavushindamist aine, valmistise või muu toote osas, mis võib, kuid ei pea olema läbinud muutmist, kohaldatakse käesolevat peatükki olenemata akrediteerimisasutuse juriidilisest staatusest.

2. Käesolevat peatükki kohaldatakse määrustes (EÜ) nr 509/2006, (EÜ) nr 510/2006 ja (EÜ) nr […./….] [mahepõllumajandusliku tootmise ning mahepõllumajanduslike toodete märgistamise kohta] osutatud akrediteerimise suhtes.

3. Käesolevat peatükki ei kohaldata määruse (EÜ) nr 761/2001 reguleerimisalasse kuuluvate juhtumite suhtes.

Artikkel 4

Üldpõhimõtted

1. Akrediteerimist viib igas liikmesriigis läbi riigi ainus akrediteerimisasutus.

2. Kui liikmesriik ei pea majanduslikult otstarbekaks oma akrediteerimisasutust luua või teatavaid akrediteerimisteenuseid pakkuda, võib ta pöörduda teise liikmesriigi akrediteerimisasutuse poole.

3. Liikmesriik teatab komisjonile ja teistele liikmesriikidele riigi akrediteerimisasutuse asutamisest ja sellest, milliseid vastavushindamismenetlusi ta akrediteerib, samuti selles küsimuses tehtud muudatustest.

Ta teavitab komisjoni ja teisi liikmesriike lõike 2 kohasest teise liikmesriigi akrediteerimisasutuse poole pöördumisest.

4. Riigi akrediteerimisasutust loetakse avaliku võimu kandjaks.

5. Riigi akrediteerimisasutuse kohustused ja ülesanded eristatakse selgelt riigi muude ametiasutuste kohustustest ja ülesannetest.

6. Riigi akrediteerimisasutus töötab mittetulunduslikul alusel. Ta ei tohi pakkuda ega osutada teenuseid, mida osutavad vastavushindamisasutused, ega ka nõustamisteenuseid.

7. Iga liikmesriik tagab, et tema akrediteerimisasutusel on oma ülesannete nõuetekohaseks täitmiseks piisavad rahalised vahendid ja piisav personal.

8. Riigi akrediteerimisasutus taotleb Euroopa akrediteerimiskoostöö organisatsiooni (EA) liikmeks saamist.

Artikkel 5

Akrediteerimise läbiviimine

1. Riikide akrediteerimisasutused hindavad vastavushindamisasutuse taotlusel, kas kõnealune vastavushindamisasutus on pädev teatavat vastavushindamismenetlust teostama, ja positiivse hinnangu korral väljastavad seda tõendava akrediteerimistunnistuse.

2. Riigi akrediteerimisasutus teostab järelevalvet kõigi vastavushindamisasutuste üle, kellele ta on akrediteerimistunnistuse väljastanud.

3. Kui riigi akrediteerimisasutus teeb kindlaks, et akrediteerimistunnistuse saanud vastavushindamisasutus ei ole enam pädev teatavat vastavushindamist teostama või on toime pannud oma kohustuste tõsise rikkumise, võtab ta kõik asjakohased meetmed kõnealuse vastavushindamisasutuse akrediteerimistunnistuse kehtivuse piiramiseks, peatamiseks või äravõtmiseks.

4. Liikmesriigid kehtestavad akrediteerimisotsuste või nende tegemata jätmise kohta esitatavate protestide ja kaebuste lahendamise menetlused.

Artikkel 6

Piiriülene akrediteerimine

1. Vastavushindamisasutus taotleb akrediteerimist oma asukohaliikmesriigi akrediteerimisasutuselt või selliselt teise riigi akrediteerimisasutuselt, kelle poole asjaomane liikmesriik on pöördunud vastavalt artikli 4 lõikele 2.

Vastavushindamisasutus võib siiski taotleda akrediteerimist muult kui esimeses lõigus osutatud akrediteerimisasutuselt, kui on tegemist ühega järgmistest olukordadest:

24. kui tema asukohaliikmesriik on otsustanud riigi akrediteerimisasutust mitte asutada ega ole artikli 4 lõike 2 kohaselt pöördunud teise liikmesriigi akrediteerimisasutuse poole;

25. kui riikide akrediteerimisasutused, millele osutati esimeses lõigus, ei akrediteeri selliseid vastavushindamisi, mille akrediteerimist taotletakse;

26. kui riikide akrediteerimisasutused, millele osutati esimeses lõigus, ei ole veel läbinud artikli 9 kohast vastastikust hindamist nende vastavushindamiste suhtes, mille akrediteerimist taotletakse, või ei ole läbinud seda edukalt.

2. Kui riigi akrediteerimisasutus saab lõike 1 punktide b või c alusel esitatud taotluse, teatab ta sellest selle liikmesriigi akrediteerimisasutusele, kus taotluse esitanud vastavushindamisasutus asub. Sellistel juhtudel võib taotluse esitanud vastavushindamisasutuse asukohaliikmesriigi akrediteerimisasutus nõuda osalemist vaatlejana.

3. Riigi akrediteerimisasutus võib esitada teise riigi akrediteerimisasutusele taotluse viia läbi osa hindamisest. Sellisel juhul väljastab akrediteerimistunnistuse taotluse esitanud asutus.

Artikkel 7

Nõuded riikide akrediteerimisasutustele

Riigi akrediteerimisasutus peab vastama järgmistele nõuetele:

27. asutuse korraldus on niisugune, et ta on sõltumatu tema poolt hinnatavatest vastavushindamisasutustest ja ettevõtjate survest ning on tagatud, et vastavushindamisasutustega ei teki huvide konflikti;

28. ta dokumenteerib pädevuse hindamise ja tõendamise kvaliteeti mõjutava personali kohustused, vastutuse ja volitused;

29. asutuse korraldus ja töö kindlustavad tema tegevuse objektiivsuse ja erapooletuse;

30. ta tagab, et kõik pädevuse tõendamisega seotud otsused tehakse pädevate isikute poolt, kelleks ei ole hindamise läbi viinud isikud;

31. tal on olemas asjakohane kord saadud teabe konfidentsiaalsuse tagamiseks;

32. ta määrab kindlaks vastavushindamismenetlused, mida ta on pädev akrediteerima, viidates vajadusel asjakohastele ühenduse või riiklikele õigusaktidele ja standarditele;

33. ta kehtestab vajalikud menetlused tõhusa juhtimise ja asjakohase sisekontrolli tagamiseks;

34. tal on oma ülesannete täitmiseks piisavalt asjatundlikku personali;

35. ta kehtestab ja rakendab kaasatud personali töö ja pädevuse järelevalve menetlused ning täidab neid.

Artikkel 8

Nõuete täitmine

1. Liikmesriigid teostavad regulaarselt järelevalvet oma akrediteerimisasutuste üle, et tagada nende vastavus artikli 7 nõuetele.

Liikmesriigid võivad otsustada, et edukalt läbitud artikli 9 kohase vastastikuse hindamise korral on esimeses lõigus sätestatud järelevalvenõue täidetud.

2. Kui riigi akrediteerimisasutus ei vasta nõuetele või ei täida oma käesoleva määruse kohaseid kohustusi, võtab asjaomane liikmesriik asjakohased parandusmeetmed või tagab selliste meetmete võtmise ja teatab sellest komisjonile.

Artikkel 9

Vastastikune hindamine

1. Riikide akrediteerimisasutused hoiavad käigus vastastikuse hindamise süsteemi ja osalevad selles.

2. Liikmesriigid tagavad, et nende akrediteerimisasutused läbivad vastastikuse hindamise regulaarselt.

3. Vastastikune hindamine toimub mõistlike ja läbipaistvate kriteeriumide ja menetluste alusel. Hindamise tulemusena vastuvõetud otsuste vastu kaebuste esitamiseks tuleb kehtestada asjakohased menetlused.

4. Vastastikune hindamine peab kindlaks tegema, kas riikide akrediteerimisasutused vastavad artikli 7 nõuetele.

5. Vastastikuse hindamise tulemused edastatakse kõigile liikmesriikidele ja komisjonile.

6. Komisjon vaatab üle vastastikuse hindamise eeskirjad ja kontrollib, et kõnealune süsteem toimiks nõuetekohaselt.

Artikkel 10

Vastavuse eeldamine

Eeldatakse, et riikide akrediteerimisasutused, mis vastavad kriteeriumidele, mis on sätestatud asjakohases ühtlustatud standardis, mille viitenumber on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas , vastavad artikli 7 nõuetele.

Artikkel 11

Teatamiskohustus

1. Riigi akrediteerimisasutus teatab teiste riikide akrediteerimisasutustele, milliseid vastavushindamsi ta akrediteerib; samuti teatab ta selles küsimuses tehtud muudatustest ja hindamistegevuse ringi laiendamisest.

2. Riigi akrediteerimisasutus teatab riigi pädevatele ametiasutustele ja komisjonile, milliseid vastavushindamisi ta ühenduse õigusaktide alusel akrediteerib; samuti teatab ta selles küsimuses tehtud muudatustest.

3. Riigi akrediteerimisasutus teeb avalikkusele kättesaadavaks teabe selle kohta, millised on tema vastastikuse hindamise läbimise tulemused ja milliseid vastavushindamisi ta akrediteerib; samuti avaldab ta selles osas tehtud muudatused.

Artikkel 12

Taotlused EA-le

Olles konsulteerinud direktiivi 98/34/EÜ artikliga 5 asutatud komiteega, võib komisjon taotleda EA-lt kaasabi akrediteerimise arendamiseks, haldamiseks ja rakendamiseks ühenduses.

Komisjon võib esimeses lõigus sätestatud korra kohaselt taotleda EA-lt ka valdkondlike akrediteerimissüsteemide väljatöötamist.

Sellistes süsteemides määratakse kindlaks ühenduse ühtlustamisaktides nõutava pädevustaseme tagamiseks vajalikud valdkondlikud tehnilised kirjeldused valdkondades, kus rakendatakse erinõudeid seoses tehnoloogiaga või tervise ja ohutuse kaitsega.

III PEATÜKKÜHENDUSE TURUJÄRELEVALVE RAAMISTIK JA ÜHENDUSE TURULE SISENEVATE TOODETE KONTROLLIMINE

1. JAGU

ÜLDSÄTTED

Artikkel 13

Kohaldamisala

36. Käesolevat peatükki kohaldatakse kõigi ainete, valmististe ja muutmise läbinud toodete (edaspidi "tooted") suhtes, mis on hõlmatud ühenduse ühtlustamisaktidega.

37. Artikleid 14–23 ei kohaldata direktiivi 2001/95/EÜ artikli 2 punktis a määratletud toodete suhtes, kui tegemist on tarbijate tervist ohutust käsitlevate küsimustega.

38. Artikleid 14–23 ei kohaldata järgmiste ühenduse ühtlustamisaktidega reguleeritud juhtudel:

39. direktiiv 70/156/EMÜ;

40. direktiiv 76/768/EMÜ;

41. direktiiv 90/385/EMÜ;

42. direktiiv 93/42/EMÜ;

43. direktiiv 97/68/EÜ;

44. direktiiv 98/79/EÜ;

45. direktiiv 2001/82/EÜ;

46. direktiiv 2001/83/EÜ;

47. direktiiv 2002/24/EÜ;

48. direktiiv 2002/88/EÜ;

49. määrus (EÜ) nr 1592/2002;

50. direktiiv 2003/37/EÜ;

51. direktiiv 2004/26/EÜ;

52. määrus (EÜ) nr 273/2004;

53. määrus (EÜ) nr 726/2004;

4. Artikleid 24–26 kohaldatakse ainult juhul, kui ühenduse õigusaktid ei sisalda konkreetseid sätteid konkreetsete toodete piirikontrolli korraldamise kohta.

Artikkel 14

Üldnõuded

Liikmesriigid korraldavad ja teostavad järelevalvet tagamaks, et ühenduse turul olevad või turule sisenevad ühenduse ühtlustamisaktidega hõlmatud tooted vastavad asjakohaste ühenduse ühtlustamisaktide sätetele ning õige paigaldamise, hooldamise ja kasutamise korral ei kahjusta need inimeste tervist ega ohutust ega muid avalikke huve, mis on sätestatud asjakohastes ühenduse ühtlustamisaktides.

2. JAGU

ÜHENDUSE TURUJÄRELEVALVE RAAMISTIK

Artikkel 15

Teatamiskohustused

Iga liikmesriik teavitab komisjoni ja teisi liikmesriike tema territooriumil turujärelevalvet teostavatest pädevatest asutustest, edaspidi „turujärelevalveasutused”.

Artikkel 16

Liikmesriikide kohustused seoses turujärelevalvega

1. Liikmesriigid tagavad teabevahetuse ja kooskõlastamise kõigi turujärelevalveasutuste vahel.

2. Liikmesriigid kehtestavad asjakohased menetlused ühenduse ühtlustamisaktidega hõlmatud toodetest tulenevate ohtudega seotud küsimustes esitatud kaebuste ja aruannete käsitlemiseks, järelevalve teostamiseks õnnetuste ja tervisekahjustuste üle, mille korral on kahtlus, et need võivad olla tekkinud kõnealuste toodetega seoses ning ohutusküsimusi käsitleva teadusliku ja tehnilise teabe jälgimiseks ja ajakohastamiseks.

3. Liikmesriigid tagavad, et nende turujärelevalveasutustel on vajalikud volitused ja vahendid oma ülesannete nõuetekohaseks täitmiseks.

4. Liikmesriigid kehtestavad turujärelevalveprogrammid ning rakendavad ja ajakohastavad neid regulaarselt.

5. Liikmesriigid vaatavad regulaarselt läbi oma turujärelevalvemeetmed ja hindavad nende toimimist.

Artikkel 17

Turujärelevalve meetmed

1. Turujärelevalveasutused viivad piisaval määral läbi asjakohaseid tooteomaduste kontrollimisi kas dokumentide põhjal või vajadusel füüsilise või laboratoorse kontrolli vormis representatiivse valimi alusel.

Kõnealustel asutustel on õigus nõuda ettevõtjatelt selliste dokumentide ja sellise teabe kättesaadavaks tegemist, mida nad artikli 14 kohaldamisel vajalikuks peavad.

Neil on ka õigus siseneda asjaomaste ettevõtjate äriruumidesse, kui nad seda artikli 14 kohaldamisel vajalikuks peavad.

2. Turujärelevalveasutused võtavad vajalikud meetmed, et hoiatada asjaomases riigis elavaid tarbijaid iga turul oleva toote eest, mille kohta nad on kindlaks teinud, et see kujutab endast ohtu.

Nad teevad koostööd ettevõtjatega meetmete osas, mis võivad vältida või vähendada ettevõtjate poolt kättesaadavaks tehtud toodetest tulenevat ohtu.

3. Turujärelevalveasutused täidavad oma kohustusi asjakohase sõltumatusega ning järgivad konfidentsiaalsuse ja ametisaladuse nõudeid.

Artikkel 18

Tõsist ohtu kujutavad tooted

Liikmesriigid tagavad, et tooted, mis kujutavad endast kiiret sekkumist nõudvat tõsist ohtu, kaasa arvatud need, mille mõju ei ole vahetu, võetakse tagasi või kõrvaldatakse turult või keelatakse nende turul kättesaadavaks tegemine, ja et vastavalt artiklile 20 teavitatakse viivitamatult komisjoni.

Artikkel 19

Piiravad meetmed

1. Liikmesriigid tagavad, et iga vastavalt asjakohastele ühenduse ühtlustamisaktidele võetud meetme korral, mis on mõeldud toote turul kättesaadavaks tegemise keelamiseks või piiramiseks, toote turult kõrvaldamiseks või tagasivõtmiseks, on lisatud täpsed põhjused, millel meede tugineb.

2. Nendest meetmetest teatatakse viivitamatult asjaomasele ettevõtjale, keda samal ajal teavitatakse ka liikmesriigis kehtivate riiklike õigusaktide alusel kättesaadavatest õiguskaitsevahenditest ja nende kasutamise ajalistest piirangutest.

3. Enne meetme võtmist vastavalt lõikele 1 antakse asjaomasele ettevõtjale võimalus esitada oma seisukoht, välja arvatud juhul, kui selline konsulteerimine ei ole võimalik võetava meetme kiireloomulisuse tõttu, mis on õigustatud seoses tervisekaitse- või ohutusnõuete või asjakohaste ühenduse ühtlustamisaktidega hõlmatud muude avalike huvidega.

Artikkel 20

Teabevahetus – ühenduse kiire teabevahetuse süsteem

1. Kui liikmesriik võtab meetmeid artikli 18 alusel ja leiab, et meetmete võtmise põhjused või meetmete mõju ulatuvad tema territooriumist kaugemale, teavitab ta võetud või kavandatavatest meetmetest lõike 4 kohaselt viivitamatult komisjoni. Samuti teatab ta komisjonile viivitamatult kõigist selliste meetmete muutmistest või tühistamistest.

2. Liikmesriigid teatavad komisjonile ka kõigist vabatahtlikest meetmetest, mille ettevõtja on võtnud tema poolt turul kättesaadavaks tehtud tootest tuleneva tõsise ohu korral.

3. Lõigete 1 ja 2 kohased teatised peavad sisaldama kõiki kättesaadavaid andmeid, eelkõige teavet, mida on vaja toote, selle päritolu ja turustusahela identifitseerimiseks, andmeid sellega seotud ohu, riiklikult võetud meetme olemuse ja kestuse ning ettevõtjate võetud vabatahtlike meetmete kohta.

4. Käesoleva artikli lõigete 1, 2 ja 3 kohaldamisel kasutatakse direktiivi 2001/95/EÜ artiklis 12 sätestatud turujärelevalve ja teabevahetuse süsteemi. Direktiivi 2001/95/EÜ artikli 12 lõikeid 2, 3 ja 4 kohaldatakse mutatis mutandis .

Artikkel 21

Abistav infosüsteem

1. Komisjon töötab välja turujärelevalvemeetmetega seotud küsimuste üldise arhiveerimis- ja teabevahetussüsteemi ja haldab seda.

2. Lõike 1 kohaldamisel edastavad liikmesriigid ja komisjon nende käsutuses oleva teabe ohtu kujutavate toodete, eelkõige ohtude tuvastamise, tehtud katsete tulemuste, võetud ajutiste piiravate meetmete ja kontaktide kohta asjaomaste ettevõtjatega ning põhjendused meetmete võtmise või võtmata jätmise kohta.

Tagatakse konfidentsiaalsus ja ametisaladuse hoidmine teabe sisu osas. Ametisaladuse hoidmine ei takista asjakohase teabe avaldamist turujärelevalveasutustele järelevalvetoimingute tõhususe tagamiseks.

Artikkel 22

Liikmesriikide ja komisjoni koostöö põhimõtted

1. Liikmesriigid tagavad tõhusa koostöö ja teabevahetuse oma ja teiste liikmesriikide turujärelevalveasutuste ning oma turujärelevalveasutuste, komisjoni ja asjaomaste ühenduse agentuuride vahel kõigis küsimustes, mis on seotud ohtu kujutavate toodetega.

2. Lõike 1 kohaldamisel abistavad liikmesriigi turujärelevalveasutused teiste liikmesriikide turujärelevalveasutusi viimaste taotluse korral, edastades teavet või dokumente, viies läbi asjakohaseid uurimisi või võttes muid asjakohaseid meetmeid või osaledes teiste liikmesriikide algatatud uurimistes.

Artikkel 23

Ressursside jagamine

1. Komisjon koostab ja kooskõlastab turujärelevalvealgatusi, mille läbiviimiseks on vaja kahe või enama liikmesriigi teadmisi ja kogemusi ning koostööd, et vahendeid ja teadmisi paremini jagada.

2. Lõike 1 kohaldamisel komisjon koostöös liikmesriikidega

54. töötab välja ja korraldab koolitusprogramme ja riigiametnike vahetusi;

55. loob asjakohased programmid kogemuste, teabe ja parimate tavade vahetamiseks, programmid ja meetmed ühisprojektide, teabekampaaniate, ühiskülastuste ja ressursside jagamise korraldamiseks.

3. Liikmesriigid tagavad oma ametiasutuste osalemise lõikes 2 osutatud meetmetes, kui see on asjakohane.

3. JAGU

ÜHENDUSE TURULE SISENEVATE TOODETE KONTROLLIMINE

Artikkel 24

Ühenduse turule sisenevate toodete kontrollimine

1. Liikmesriigid tagavad, et nende tolliasutused viivad või on viinud enne toote vabasse ringlusse lubamist läbi piisaval määral asjakohaseid tooteomaduste kontrollimisi.

2. Toll peatab toote vabasse ringlusse lubamise, kui ta lõikes 1 osutatud kontrollimiste käigus tuvastab ühe järgmistest asjaoludest:

56. tootel ilmnevad omadused, mis annavad alust arvata, et toote õige paigaldamise, hooldamise ja kasutamise korral kujutab see endast tõsist ohtu inimeste tervisele või ohutusele või muule artikli 1 lõikes 2 osutatud avalike huvide kaitse valdkonnale;

57. tootega ei ole kaasas asjakohaste ühenduse ühtlustamisaktidega nõutavaid dokumente või toode ei ole selliste õigusaktide kohaselt märgistatud.

Toll teatab igast sellisest peatamisest viivitamatult turujärelevalveasutustele.

3. Kergriknevate kaupade korral püüavad turujärelevalveasutused ja toll võimaluste piires tagada, et nende poolt kaupade ladustamisele või kaupade veoks kasutatavate sõidukite parkimisele kehtestatavad nõuded ei satuks vastuollu kõnealuste kaupade säilitamistingimustega.

4. Käesoleva jao kohaldamisel kohaldatakse tolliaasutuste suhtes artiklit 22, ilma et see piiraks ühenduse õiguse kohaldamist, millega nähakse ette kõnealuste asutuste vahelise koostöö täpsemad süsteemid.

Artikkel 25

Toodete vabasse ringlusse lubamine

1. Toode, mille vabasse ringlusse lubamise on toll vastavalt artiklile 24 peatanud, lubatakse taas vabasse ringlusse, kui kolme tööpäeva jooksul alates peatamisest ei ole tollile teatatud ühestki turujärelevalveasutuste võetud meetmest, ja tingimusel, et kõik teised vabasse ringlusse laskmise nõuded ja formaalsused on täidetud.

2. Kui turujärelevalveasutused leiavad, et asjaomane toode ei kujuta tõsist ohtu tervisele ja ohutusele või et seda ei saa pidada ühenduse ühtlustamisakte rikkuvaks, lastakse kõnealune toode ringlusse tingimusel, et kõik teised ringlusse laskmise nõuded ja formaalsused on täidetud.

Artikkel 26

Riiklikud meetmed

1. Kui pädevad turujärelevalveasutused leiavad, et asjaomane toode kujutab tõsist ohtu, võtavad nad meetmed toote turuleviimise keelamiseks ja nõuavad tolliasutustelt toote faktuurarvele ja mis tahes muule asjakohasele saatedokumendile järgmise pealdise lisamist:

„Ohtlik toode – vabasse ringlusse laskmine keelatud – määrus (EÜ) nr …/..”.

2. Kui turujärelevalveasutused leiavad, et kõnealune toode ei vasta ühenduse ühtlustamisaktidele, võtavad nad asjakohased meetmed, mis võivad vajadusel hõlmata toote turuleviimise keelamist.

Turuleviimise keelamise korral nõuavad nad tolliasutustelt toote faktuurarvele ja mis tahes muule asjakohasele saatedokumendile järgmise pealdise lisamist:

„Nõuetele mittevastav toode – vabasse ringlusse laskmine keelatud – määrus (EÜ) nr …/..”,

3. Kui kõnealune toode deklareeritakse seejärel mõneks muuks tolliprotseduuriks kui ringlusse laskmine, lisatakse lõigetes 1 ja 2 nimetatud pealdised samadel tingimustel ka selle protseduuriga seotud dokumentidele, tingimusel et turujärelevalveasutustel ei ole vastuväiteid.

4. Turujärelevalveasutused võivad tõsist ohtu kujutavad tooted hävitada, kui nad seda vajalikuks ja proportsionaalseks peavad.

IV PEATÜKKÜHENDUSE RAHALI SED VAHENDID

Artikkel 27

Euroopa Liidu üldistes huvides tegutsev asutus

Euroopa akrediteerimiskoostöö organisatsiooni (EA) loetakse Euroopa Liidu üldistes huvides tegutsevaks asutuseks vastavalt komisjoni 23. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2342/2002 (millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002[34] rakendamiseks) artiklile 162.

Artikkel 28

Meetmed, mille puhul tohib ühenduse rahalist toetust anda

1. Ühendus võib seoses käesoleva määruse kohaldamisega rahastada järgmisi meetmeid:

58. artikli 12 kolmandas lõigus osutatud valdkondlike akrediteerimissüsteemide väljatöötamine ja läbivaatamine;

59. EA kesksekretariaadi tegevus nagu akrediteerimistegevuse koordineerimine, tehniline töö, mis kaasneb vastastikuse hindamise süsteemi käigushoidmisega, teabe edastamine huvitatud isikutele ja EA osalemine akrediteerimise valdkonna rahvusvaheliste organisatsioonide töös;

60. kaastööde koostamine ja ajakohastamine juhiste jaoks, mis käsitlevad selliseid valdkondi nagu akrediteerimine, komisjoni teavitamine vastavushindamisasutustest, vastavushindamine ja turujärelevalve;

61. kaitseklauslite toimimisega seotud võrdlustestid;

62. tehnikavaldkonna ekspertteadmiste võimaldamine komisjoni käsutusse, et aidata komisjonil rakendada turujärelevalvealast halduskoostööd, turujärelevalveotsuseid ja kaitseklauslijuhtumeid;

63. eelnevad või abistavad meetmed seoses ühenduse õigusaktide rakendamisega seotud vastavushindamise, metroloogia, akrediteerimise ja turujärelevalve meetmete elluviimisega, nt uuringud, programmid, hindamised, juhiste väljatöötamine, võrdlevad analüüsid, vastastikused ühiskülastused, teadustöö, andmebaasid (loomine ja haldamine), koolitustegevus, laborite tegevus, tasemekatsed, laboritevahelised katsed ja vastavushindamisega seotud töö;

64. tehnilise abi programmide läbiviimisele suunatud meetmed, koostöö kolmandate riikidega ja Euroopa vastavushindamis-, turujärelevalve- ja akrediteerimispoliitika ja -süsteemide tutvustamine ja edendamine huvitatud isikute seas nii ühenduses kui rahvusvahelisel tasandil.

2. Lõike 1 punktis a osutatud meetmete puhul tohib anda ühenduse rahalist toetust ainult juhul, kui EA-le esitatavate taotluste osas on nõu peetud direktiivi 98/34/EÜ artikliga 5 asutatud komiteega.

Artikkel 29

Asutused, kellele tohib ühenduse rahalist toetust anda

EA võib saada ühenduse rahalist toetust artiklis 28 loetletud meetmete rakendamiseks.

Ühenduse rahalist toetust võidakse siiski anda ka muudele asutustele, kui nad täidavad artiklis 28 loetletud ülesandeid, v.a ülesandeid, mis on sätestatud lõike 1 punktides a ja b.

Artikkel 30

Rahastamine

Käesolevas määruses osutatud meetmetele eraldatavad assigneeringud määrab kehtiva finantsraamistiku piires igal aastal kindlaks eelarvepädev institutsioon.

Artikkel 31

Rahastamiskord

1. Ühenduse rahastamist võimaldatakse:

65. EA-le ilma konkursikutseta artikli 28 lõike 1 punktides a ja b osutatud tegevuste läbiviimiseks, milleks võib vastavalt finantsmäärusele toetust võimaldada;

66. muudele asutustele konkursikutse korras antavate toetustena või riigihanke korras artikli 28 lõike 1 punktides c–g osutatud tegevuste läbiviimiseks.

2. EA kesksekretariaadi artikli 28 lõike 1 punktis b osutatud tegevusi võidakse rahastada tegevustoetuse vormis. Toetuslepingute pikendamise korral tegevustoetusi automaatselt ei vähendata.

3. Toetuslepingutega võidakse lubada toetuse saaja üldkulude kindlasummalist katmist kuni 10% ulatuses tegevuse otsestest abikõlblikest kuludest, välja arvatud juhul, kui toetuse saaja kaudsed kulud kaetakse tegevustoetusest, mida rahastatakse Euroopa Liidu üldeelarvest.

4. Koostöö ühised eesmärgid ja EA-le toetuste eraldamise haldus- ja finantstingimused võidakse kindlaks määrata komisjoni ja EA vahel vastavalt finantsmäärusele ja määrusele (EÜ, Euratom) nr 2342/2002 sõlmitavas partnerluse raamlepingus. Euroopa Parlamenti ja nõukogu teavitatakse sellise lepingu sõlmimisest.

Artikkel 32

Haldamine ja järelevalve

1. Eelarvepädeva institutsiooni poolt vastavushindamis-, akrediteerimis- ja turujärelevalvetegevuse rahastamiseks määratud assigneeringud võivad katta ka neid ettevalmistustööde, järelevalve, kontrollimise, auditeerimise ja hindamisega kaasnevaid halduskulusid, mis on otseselt seotud käesoleva otsuse eesmärkide saavutamisega, täpsemalt uuringud, koosolekud, teavitamis- ja kirjastustegevus, teabevahetuseks vajalikud infovõrgud, samuti muu haldus- või tehniline abi, mida komisjon vastavushindamis- ja akrediteerimistegevuste jaoks võib kasutada.

2. Komisjon hindab ühenduse rahastatavate vastavushindamis-, akrediteerimis- ja turujärelevalvetegevuste vastavust ühenduse poliitikavaldkondade ja õigussüsteemi vajadustele ning teavitab Euroopa Parlamenti ja nõukogu selliste tegevuste tulemustest vähemalt kord iga viie aasta jooksul.

Artikkel 33

Ühenduse finantshuvide kaitse

1. Komisjon tagab, et käesoleva otsuse raames rahastatavate tegevuste elluviimisel oleksid ühenduse finantshuvid kaitstud rikkumiste, korruptsiooni ja muude ebaseaduslike tegevuste vastaste ennetavate meetmete, tõhusate kontrollimiste ja valesti makstud summade tagasinõudmise teel ning rikkumiste tuvastamise korral tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate karistuste määramise abil vastavalt nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määrusele (EÜ, Euratom) nr 2988/95[35] (Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta), nõukogu 11. novembri 1996. aasta määrusele (Euratom, EÜ) nr 2185/96[36] (mis käsitleb komisjoni tehtavat kohapealset kontrolli ja inspekteerimist, et kaitsta Euroopa ühenduste finantshuve pettuste ja igasuguse muu eeskirjade eiramiste eest) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta määrusele (EÜ) nr 1073/1999[37] (Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta).

2. Käesoleva otsuse alusel rahastatava ühenduse tegevuse puhul tähendab määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 artikli 1 lõikes 2 osutatud eeskirjade eiramise mõiste ühenduse õiguse mis tahes sätte rikkumist või lepingutingimuse eiramist ettevõtja tegevuse või tegevusetuse kaudu, mis kahjustab või võib kahjustada Euroopa ühenduste üldeelarvet või ühenduste hallatavaid eelarveid põhjendamatu kuluartikli tõttu.

3. Käesolevast määrusest tulenevates kokkulepetes ja lepingutes nähakse ette järelevalve ja finantskontrolli tegemine komisjoni või viimase volitatud esindaja poolt ning auditite läbiviimine Euroopa Kontrollikoja poolt (vajaduse korral kohapeal).

Lõppsätted

Artikkel 34

Tehnilised juhised

Käesoleva määruse rakendamise lihtsustamiseks koostab komisjon juhised.

Artikkel 35

Üleminekusätted

1. Enne käesoleva määruse jõustumist väljastatud akrediteerimistunnistused kehtivad kuni nende kehtivusaja lõpuni. Nende kehtivuse pikendamise korral kohaldatakse aga käesolevat määrust.

2. Kui liikmesriigis ei teosta akrediteerimist üksainus riigi akrediteerimisasutus ja liikmesriik kavatseb akrediteerimistegevust jätkata, teeb ta vajalikud struktuurilised kohandused, et asutada riigi ainus akrediteerimisasutus hiljemalt 1. jaanuariks 2010.

Artikkel 36

Karistused

Liikmesriigid kehtestavad eeskirjad käesoleva määruse sätete rikkumise korral kohaldatavate karistuste, sealhulgas tõsiste rikkumiste korral kohaldatavate kriminaalkaristuste kohta, ning võtavad kõik vajalikud meetmed nende rakendamise tagamiseks. Ettenähtud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Liikmesriigid teatavad nendest sätetest komisjonile hiljemalt [kuupäev] ning teatavad viivitamatult ka kõikidest hilisematest asjassepuutuvatest muudatustest.

Artikkel 37

Kehtetuks tunnistamine

Määrus (EMÜ) nr 339/93 tunnistatakse kehtetuks kahe aasta möödumisel käesoleva määruse jõustumisest.

Viiteid kehtetuks tunnistatud määrusele käsitletakse viidetena käesolevale määrusele.

Artikkel 38

Käesolev määrus jõustub 20. päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas .

III peatükki kohaldatakse kaks aastat pärast käesoleva määruse jõustumist.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, [kuupäev]

Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel

eesistuja eesistuja

[…] […]

FINANTSSELGITUS

1. ETTEPANEKU NIMETUS:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega sätestatakse akrediteerimise ja turujärelevalve nõuded seoses toodete turustamisega.

2. TEGEVUSPÕHISE JUHTIMISE JA EELARVESTAMISE RAAMISTIK

Asjaomased poliitikavaldkonnad ja nendega seonduvad meetmed: ABB2 – kaupade siseturg ja valdkonnapoliitika põhimõtted.

3. EELARVEREAD

3.1. Eelarveread (tegevusassigneeringute read ja nendega seonduvad tehnilise ja haldusabi read (endised BA read)), sh rubriigid:

02.03.01

3.2. Meetme ja finantsmõju kestus:

pidev

3.3. Eelarve tunnusjooned:

Eelarve-rida | Kulu liik | Uus | EFTA osalus | Taotlejariikide osalused | Finants-perspektiivi rubriik |

02.03.01 | Mittekohust | Liigendatud | EI | JAH | EI | 1a |

4. ÜLEVAADE VAHENDITEST

4.1. Rahalised vahendid

4.1.1. Ülevaade kulukohustuste assigneeringutest (KA) ja maksete assigneeringutest (MA)

miljonites eurodes (kolm kohta pärast koma)

Kulu liik | Jao nr | 2009 | 2010 | 2011 | 2012 | 2013 | 2014 ja hiljem | Kokku |

Tegevuskulud[38] |

Kulukohustuste assigneeringud (KA) | 8.1. | a | 1,175 | 1,175 | 1,175 | 1,175 | 1,175 | 1,175 |

Maksete assigneeringud (MA) | b | 0,352 | 1,175 | 1,175 | 1,175 | 1,175 | 1,175 |

Võrdlussummas sisalduvad halduskulud[39] |

Tehniline ja haldusabi (liigendamata assigneeringud) | 8.2.4. | c | 1,1 | 1,1 | 1,1 | 1,1 | 1,1 | 1,1 |

VÕRDLUSSUMMA KOKKU |

Kulukohustuste assigneeringud | a+c | 2,275 | 2,275 | 2,275 | 2,275 | 2,275 | 2,275 |

Maksete assigneeringud | b+c | 1,452 | 2,275 | 2,275 | 2,275 | 2,275 | 2,275 |

Võrdlussummast välja jäävad halduskulud[40] |

Personalikulud ja nendega seonduvad kulud (liigendamata assigneeringud) | 8.2.5. | d | 0 | 0 | 0 | 0 | 0 | 0 | 0 |

Võrdlussummast välja jäävad halduskulud, v.a personalikulud ja nendega seonduvad kulud (liigendamata assigneeringud) | 8.2.6. | e |

Sekkumise soovituslik finantskulu kokku |

KA (sh personalikulud) KOKKU | a+c+d+e | 2,275 | 2,275 | 2,275 | 2,275 | 2,275 | 2,275 |

MA (sh personalikulud) KOKKU | b+c+d+e | 1,452 | 2,275 | 2,275 | 2,275 | 2,275 | 2,275 |

Kaasrahastamise andmed:

Kaasrahastamine puudub

4.1.2. Kooskõla finantsplaneeringuga

Ettepanek vastab olemasolevale finantsplaneeringule.

4.1.3. Finantsmõju tuludele

Ettepanekul puudub finantsmõju tuludele.

4.2. Täistööajale taandatud personal (sealhulgas ametnikud, ajutine personal ja koosseisuväline personal) – vt täpsemalt punktist 8.2.1.

Aastane vajadus | 2009 | 2010 | 2011 | 2012 | 2013 | 2014 ja hiljem |

Uue personali vajadus kokku | 4* |

* täiendav personal tuleb ette näha kogu perioodiks

5. TUNNUSJOONED JA EESMÄRGID

5.1. Lühi- või pikaajalises perspektiivis täidetav vajadus

Ettepaneku eesmärk on Euroopa akrediteerimiskoostöö organisatsiooni tugevdamine, mis peab tagama, et ELi õigusaktide nõuetekohase toimimise korral on akrediteerimine lõplik kontrollitasand, mida vastavushindamisasutuste suhtes rakendatakse. See omakorda nõuab, et ühenduse õigusaktide kohaldamisel tuleb läbi viia teatavad toimingud; eelkõige on vaja nõuetekohast ja ranget vastastikuse hindamise süsteemi riikide akrediteerimisasutuste kontrolliks Euroopa tasandil, mis vastaks riikide ametiasutuste vajadustele.

Euroopa huvide edendamiseks ja kaitsmiseks kõnealuses valdkonnas on vältimatult vaja Euroopa tõhusat osalemist ja panustamist rahvusvahelistesse meetmetesse.

Selleks et olla suuteline ELi õigusaktide alusel lahendama kaebusi ja vaidlusi ning kaitseklauslitega seotud juhtumeid, on komisjonil vaja tehnilisi vahendeid ja ressursse. Ühenduse eelarvekava kehtestamine võimaldaks komisjonil rahuldada need vajadused, milleks tal oma talitustes ressursse ei ole.

Üldisemalt oleks turujärelevalve valdkonnas Euroopa tasandil vaja ette näha mitmed kooskõlastamistegevused, eelkõige turujärelevalve sihtprojektide koostamiseks ja koordineerimiseks, et jagada ressursse ja ekspertteadmisi: koolitusprogrammide väljatöötamine ja korraldamine ning riigiametnike, sealhulgas tolliametnike vahetus; kogemustevahetuse ja ressursijagamise edendamine riskianalüüsi meetmete valdkonnas; asjakohaste programmide koostamine teabe ja parimate tavade vahetamiseks ühisprojektide, teabekampaaniate, ühiskülastuste jne kaudu.

Ettepaneku üldisi eesmärke on selgitatud seletuskirjas.

5.2. Ühenduse meetme lisaväärtus, ettepaneku kooskõla teiste rahastamisvahenditega ning võimalik koostoime

Kaupade siseturu väljakujundamine on üks Euroopa Ühenduse eesmärke. EÜ asutamislepingu artikli 14 lõike 2 kohaselt on siseturg sisepiirideta ala, kus on tagatud kaupade, isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumine kooskõlas asutamislepingu sätetega. Tooteohutusega seotud õigusnormide ühtlustamine ühenduses on EÜ asutamislepingu eesmärkide saavutamisele märkimisväärselt kaasa aidanud.

Käesoleva ettepaneku eesmärk on näha ette vahendid, mis tagavad ELi õigusaktidele vajaliku usaldusväärsuse ja riigiasutustele kindluse nende rakendamisel, eelkõige seoses CE-vastavusmärgise kasutamise korraga.

Õigusaktides sätestatud kaitse poliitiliste tasandite rakendamiseks ettenähtud tehniliste vahendite ühtsuse ja kooskõlastatuse tagamine on edu saavutamise vältimatu eeltingimus.

Komisjoni suutlikkus sekkuda kiiresti, tuginedes tugevale tehnilisele infrastruktuurile ja mõistlikele otsustele aitaks samuti märkimisväärselt kaasa ELi süsteemi suhtes usalduse loomise üldisele eesmärgile.

Mõju hindamise osas esitatud võimaluste võrdlus osutab selgelt regulatiivsele lähenemisviisile EÜ asutamislepingu artikli 95 lõike 1 alusel, et anda kõnealustele tegevustele õiguslik alus ja tugevdada nende ühendusega seotud olemust. Liikmesriikide õigusaktide erinevuste tõttu on ühenduse õigusakti vastuvõtmine pealegi ainuvõimalik valik.

5.3. Ettepaneku eesmärgid, oodatavad tulemused ja nendega seonduvad näitajad tegevuspõhise juhtimise raames

Laienenud ühtse turu tingimustes on ELi tasandil võetavatel meetmetel ilmselge lisaväärtus – need tagavad Euroopa ettevõtetele suure ühtse turu ja võimaldavad majanduslikku mastaabisäästu. Samas vajab see väga riikideülese iseloomuga turg sujuvaks toimimiseks ELi tasandil sekkumist, mis peab aga piirduma ainult rangelt vajalikuga.

Käesoleva ettepaneku peamine eesmärk on tagada ühtlustatud valdkonna kaupade vaba liikumine. Eesmärgi saavutamisega kaasnev finantskoormus peaks olema minimaalne ning see peaks olema tulemuslikult ja lihtsalt elluviidav. Mõju hindamise osas on esitatud ettepaneku eesmärkide ja oodatavate tulemuste üksikasjalikum ja tehnilisem kirjeldus.

ELi õigusaktide nõuetekohane toimimine, millele aitab kaasa käesoleva ettepaneku elluviimine, peaks vähendama turustatavate toodetega seotud riiklike meetmete lahknevusi ja suurendama usaldust katseprotokollide ja sertifikaatide / kontrollimistunnistuste suhtes ning nende aktsepteeritavust.

See omakorda peaks vähendama ettevõtjate vajadust tarbetute mitmekordsete sertifitseerimiste ja märgistamiste järele ning nõudma komisjonilt vähem sekkumist kaitseklauslijuhtumite alusel.

5.4. Rakendusmeetod (soovituslik)

Otsene tsentraliseeritud haldamine komisjoni poolt

6. JÄRELEVALVE JA HINDAMINE

6.1. Järelevalvekord

Järelevalvet teostab komisjon ise, teda abistavad direktiivi 98/34 (millega nähti ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest teatamise kord) alusel loodud komitee ning standardite ja vastavushindamise valdkonna valitsusametnikest koosnev ekspertide rühm.

6.2. Hindamine

6.2.1. Eelhindamine

Tõelise eelhindamise teostamine ei ole ühenduse uue poliitika juurutamisel lihtne, kuid eelnevad kogemused õigusaktide ühtlustamisel (vastastikuste ühiskülastuste programm) ja olemasolevate akrediteerimise infrastruktuuride kasutamisel ning Euroopa standardimisprogrammi kogemuste üldistamine näitavad, et väikesemahuline rahastamine ühenduse eelarvest võib olla tulemuslik ja tagada üldsuse huvide nõuetekohase ja tõhusa kaitse avaliku võimu poolt (vt eelhindamisega seotud osa lisas).

6.2.2. Vahe- ja järelhindamise järel võetavad meetmed (varasemate samalaadsete kogemuste põhjal)

Ei kohaldata.

6.2.3. Edasise hindamise tingimused ja sagedus

Edasiste hindamiste tingimused ja sagedus määratakse kindlaks kooskõlas kohaldatavate eeskirjadega.

7. pettusevastased meetmed

Sisekontrollistandardite nr 14, 15, 16, 17, 18, 19, 20, 21 täielik kohaldamine.

Komisjon tagab, et käesoleva programmi alusel rahastatavate meetmete rakendamisel kaitstakse ühenduse finantshuve pettuse, korruptsiooni ja muu ebaseadusliku tegevuse eest ennetavate meetme kohaldamisega, tõhusa kontrollimisega ja alusetult väljamakstud summade sissenõudmisega ning juhul, kui tuvastatakse eeskirjade eiramine, tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate karistustega kooskõlas nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määrusega (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta määrusega (EÜ) nr 1073/1999 Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta.

8. ANDMED VAHENDITE KOHTA

8.1. Ettepaneku eesmärgid nende finantskulu järgi

Kulukohustuste assigneeringud miljonites eurodes (kolm kohta pärast koma)

2009 | 2010 | 2011 | 2012 | 2013 | 2014 |

Ametnikud või ajutine personal[41] (XX 01 01) | A*/AD | 2AD* |

B*, C*/AST | 2AST* |

Artiklist XX 01 02 rahastatav personal[42] | 0 | 0 | 0 | 0 | 0 | 0 |

Artiklist XX 01 04/05 rahastatav muu personal[43] | 0 | 0 | 0 | 0 | 0 | 0 |

KOKKU | 4* |

* täiendav personal tuleb ette näha kogu perioodiks

8.2.2. Meetmest tulenevate ülesannete kirjeldus

Lisaks ettepaneku järelmeetmetele ja riiklikul tasandil õigusaktide rakendamise hindamisele:

- poliitilised ja lepingulised suhted Euroopa akrediteerimiskoostöö organisatsiooniga

- finantssuhted EAga

- riikide turujärelevalveasutuste üldine ja konkreetselt kaitseklauslite valdkonnas tehtav koostöö

- võrdlustestide programmide haldamine nii tehnilisest kui rahastamise seisukohast

- vastastikuste ühiskülastuste programmi, koostöö- ja koolitusprogrammide ning teabevahetusvahendite haldamine.

8.2.3. Ametikohtade jaotus (koosseisuline personal)

Ametikohad, mis tuleb olemasolevaid vahendeid kasutades asjaomases haldustalituses ümber paigutada (sisemine ümberpaigutamine)

8.2.4. Võrdlussummas sisalduvad muud halduskulud (XX 01 04/05 – Halduskorralduskulud)

miljonites eurodes (kolm kohta pärast koma)

Eelarverida (number ja nimetus) | 2009 | 2010 | 2011 | 2012 | 2013 | 2014 ja hiljem | KOKKU |

Muu tehniline ja haldusabi: halduskoostöö, uuringud, koolitusprogrammid, eri riikide ekspertide vahetus, vastastikused ühiskülastused jne | 0,500 | 0,500 | 0,500 | 0,500 | 0,500 | 0,500 |

- intra muros Rapexi veebivahendi laiendamine | 0,200 | 0,200 | 0,200 | 0,200 | 0,200 | 0,200 |

- extra muros Turujärelevalve info- ja sidesüsteemi (ICSMS) teabevahetusvahendi väljatöötamine | 0,400 | 0,400 | 0,400 | 0,400 | 0,400 | 0,400 |

Tehniline ja haldusabi kokku | 1.1 | 1.1 | 1.1 | 1.1 | 1.1 | 1.1 |

8.2.5. Võrdlussummast välja jäävad personalikulud ja nendega seonduvad kulud

miljonites eurodes (kolm kohta pärast koma)

Ametikoha liik | 2009 | 2010 | 2011 | 2012 | 2013 | 2 |

Ametnikud ja ajutine personal (XX 01 01) | 0 | 0 | 0 | 0 | 0 | 0 |

Artikli XX 01 02 kohaselt rahastatav personal (abiteenistujad, riikide lähetatud eksperdid, lepinguline personal jne) (täpsustada eelarverida) | 0 | 0 | 0 | 0 | 0 | 0 |

Võrdlussummast VÄLJA jäävad personalikulud ja nendega seonduvad kulud kokku | 0 | 0 | 0 | 0 | 0 | 0 |

8.2.6. Võrdlussummast välja jäävad muud halduskulud miljonites eurodes (kolm kohta pärast koma) |

2009 | 2010 | 2011 | 2012 | 2013 | 2014 ja hiljem | KOKKU |

XX 01 02 11 01 – Lähetused |

XX 01 02 11 02 – Koosolekud ja konverentsid |

XX 01 02 11 03 – Komiteed[44] |

XX 01 02 11 04 – Uuringud ja konsultatsioonid |

XX 01 02 11 05 – Infosüsteemid |

2 Muud halduskulud kokku (XX 01 02 11) |

3 Muud haldusliku iseloomuga kulud (täpsustada eelarverida) |

Võrdlussummast VÄLJA jäävad halduskulud kokku, v.a personalikulud ja nendega seonduvad kulud |

[1] ELT C […], […], lk […].

[2] ELT C […], […], lk […].

[3] ELT C […], […], lk […].

[4] ELT C […], […], lk […].

[5] ELT L 31, 1.2.2002, lk 1. Määrust on viimati muudetud komisjoni määrusega (EÜ) nr 575/2006 (ELT L 100, 8.4.2006, lk 3).

[6] ELT L 165, 30.4.2004; parandatud versioon ELT L 191, 28.5.2004, lk 1.

[7] ELT L 93, 31.3.2006, lk 1.

[8] ELT L 93, 31.3.2006, lk 12. Määrust on muudetud määrusega (EÜ) nr 1791/2006 (ELT L 363, 20.12.2006, lk 1).

[9] Ettepanek KOM (2005) 671(lõplik).

[10] EÜT L 194, 18.7.2001, lk 26.

[11] ELT L 033, 8.2.2003, lk 30.

[12] ELT L 102, 7.4.2004, lk 48.

[13] EÜT L 114, 24.2.2001, lk 1). Määrust on viimati muudetud komisjoni määrusega (EÜ) nr 196/2006 (ELT L 32, 4.2.2006, lk 4).

[14] EÜT L 42, 23.2.1970, lk 1.

[15] EÜT L 262, 27.9.1976, lk 169.

[16] EÜT L 189, 20.7.1990, lk 17.

[17] EÜT L 169, 12.7.1993, lk 1.

[18] EÜT L 59, 27.2.1998, lk 1. Direktiivi on viimati muudetud nõukogu direktiiviga 2006/105/EÜ (ELT L 363, 20.12.2006, lk 368).

[19] EÜT L 331, 7.12.1998, lk 1.

[20] EÜT L 311, 28.11.2001, lk 1.

[21] EÜT L 311, 28.11.2001, lk 67.

[22] ELT L 35, 11.2.2003, lk 28.

[23] EÜT L 124, 9.5.2002, lk 1.

[24] EÜT L 240, 7.9.2002, lk 1.

[25] ELT L 171, 9.7.2003, lk 1.

[26] ELT L 146, 30.4.2004, lk 1.

[27] ELT L 47, 18.2.2004, lk 1.

[28] ELT L 136, 30.4.2004, lk 1.

[29] EÜT L 11, 15.1.2002, lk 4.

[30] EÜT L 281, 23.11.1995, lk 31. Direktiivi on muudetud määrusega (EÜ) nr 1882/2003 (ELT L 284, 31.10.2003, lk 1).

[31] EÜT L 8, 12.1.2001, lk 1.

[32] EÜT L 40, 17.2.1993, lk 1. Määrust on muudetud määrusega (EÜ) nr 806/2003 (ELT L 122, 16.5.2003, lk 1).

[33] EÜT L 248, 16.9.2002, lk 1. Määrust on viimati muudetud nõukogu määrusega (EÜ, Euratom) nr 1995/2006 (ELT L 390, 30.12.2006, lk 1).

[34] EÜT L 357, 31.12.2002, lk 1.

[35] EÜT L 312, 23.12.1995, lk 1.

[36] EÜT L 292, 15.11.1996, lk 2.

[37] EÜT L 136, 31.5.1999, lk 1.

[38] Kulud, mis ei kuulu asjaomase jaotise xx peatüki xx 01 alla.

[39] Kulud, mis kuuluvad jaotise xx artikli xx 01 04 alla.

[40] Kulud, mis kuuluvad peatüki xx 01 alla, välja arvatud artiklid xx 01 04 ja xx 01 05.

[41] Ametikoha kulud EI OLE kaetud võrdlussummast.

[42] Ametikoha kulud EI OLE kaetud võrdlussummast.

[43] Mille kulud SISALDUVAD võrdlussummas.

[44] Täpsustada komitee liik ja rühm, millesse see kuulub.