52006IP0568

20061223

P6_TA(2006)0568

Laienemisstrateegia ja peamised väljakutsed 2006–2007

Euroopa Parlamendi resolutsioon komisjoni teatise kohta laienemisstrateegia ja peamiste väljakutsete osas aastatel 2006–2007 (2006/2252(INI))

Euroopa Parlament,

- võttes arvesse komisjoni teatist laienemisstrateegia ja peamiste väljakutsete kohta aastatel 2006–2007 (KOM(2006)0649);

- võttes arvesse oma 27. septembri 2006. aasta resolutsiooni Türgi edusammude kohta ühinemise suunas [1];

- võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 21. ja 22. juuni 1993. aasta Kopenhaageni tippkohtumise, 15. ja 16. detsembri 1995. aasta Madriidi tippkohtumise, 12. ja 13. detsembri 1997. aasta Luxembourgi tippkohtumise, 19. ja 20. juuni 2003. aasta Thessaloniki tippkohtumise ning 16. ja 17. detsembri 2004. aasta, 16. ja 17. juuni 2005. aasta ja 15. ja 16. juuni 2006. aasta Brüsseli tippkohtumise eesistujariigi järeldusi;

- võttes arvesse oma 16. märtsi 2006. aasta resolutsiooni laienemist käsitleva 2005. aasta strateegidokumendi kohta [2];

- võttes arvesse oma 19. jaanuari 2006. aasta resolutsiooni järelemõtlemisaja kohta: Euroopa Liitu käsitleva arutelu hindamise struktuur, teemad ja kontekst [3];

- võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

- võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A6-0436/2006),

A. arvestades, et Euroopa Liit on jagatud väärtustel ja ühistel eesmärkidel põhinev poliitiline projekt;

B. arvestades, et EList on saanud demokraatiate poliitiline liit, mis on võtnud endale kohustuse järgida demokraatlikke norme ja arendada elujõulist demokraatlikku kultuuri;

C. arvestades, et väljavaade saada ELi liikmeks on olnud vaieldamatult stiimul, mis on aidanud kaasa reformide edendamisele, demokraatia tugevdamisele, inimõiguste austamise edendamisele ja stabiilsuse suurendamisele naaberriikides;

D. Euroopa Ülemkogu 19. ja 20. juuni 2003. aasta Thessaloniki istungil kinnitati veel kord Thessaloniki agenda täieliku rakendamise kohustust ning Euroopa Ülemkogu 15. ja 16. juuni 2006. aasta Brüsseli istungil kinnitati veel kord kavatsust täita Kagu-Euroopa riikidele (Türgile ja Horvaatiale — riikidele, kellega ühinemisläbirääkimised on käimas, endisele Jugoslaavia Makedoonia Vabariigile kandidaatriigina ja Lääne-Balkani riikidele potentsiaalsete kandidaatidena) antud laienemist puudutavaid lubadusi, rõhutades samas vajadust tagada, et liit on laienedes suuteline toimima poliitiliselt, majanduslikult ja institutsiooniliselt;

E. arvestades, et EL peab johtuma endale võetud pöördumatust kohustusest järgida demokraatia põhimõtteid ja oma arusaamast, et demokraatia saab toimida vaid siis, kui rahvas — Euroopa kodanikkond — tunnustab ja toetab enda laienemist uute liikmesriikide ja nende kodanike kaudu;

F. arvestades, et Euroopa Parlament koos liikmesriikide parlamentide ning piirkondlike ja kohalike ametiasutuste ja kodanikuühiskonna organisatsioonide toetusega saab kaasa aidata laienemisprotsessi läbipaistvuse ja aruandekohustuslikkuse tugevdamisele ning seeläbi suurendada üldsuse konsensuse saavutamise võimalust kõnealuses küsimuses;

G. arvestades, et laienemine peaks — nagu asutamislepingus on sätestatud — aitama kaasa Euroopa integratsiooniprotsessile ja veelgi tihedama Euroopa rahvaste vahelise liidu tekkimisele, kuid mitte kahjustama selle projekti poliitilist olemust; see peaks aitama edendada rahu, julgeolekut, stabiilsust, demokraatiat ja heaolu Euroopas;

H. arvestades, et eespool nimetatud põhjusel peaks Euroopa Liidu tulevikku puudutavatel kaalutlustel võtma arvesse liidu integreerimisvõimet;

I. arvestades, et 21.– 22. juunil 1993. aastal Euroopa Ülemkogu Kopenhaageni tippkohtumisel avaldatud deklaratsioonis nenditakse olulise kaalutlusena liidu võimet võtta vastu uusi liikmeid, säilitades samal ajal Euroopa integratsiooni tempo;

J. arvestades, et liikmesriigid ja ELi institutsioonid peavad julgelt tegelema uute liikmesriikide Euroopa Liitu integreerimise suutlikkuse aluseks olevate institutsionaalsete, finantsiliste ja poliitiliste teguritega;

K. arvestades, et see eeldab põhjalikku analüüsi mõjude kohta, mida suurema liikmete arvuga liit ühtekuuluvuspoliitikale ja selle rahastamisele avaldab;

L. arvestades, et integreerimisvõime on arenev mõiste, mida tuleb uute asjaolude valguses regulaarselt ümber hinnata;

M. arvestades, et integreerimisvõime põhineb objektiivsetel kriteeriumidel ja puudutab tegelikke probleeme ning seetõttu ei tohiks seda segi ajada üldsuse suhtumisega tulevaste laienemiste mõjusse;

N. arvestades, et integreerimisvõime ei ole kandidaatriikide suhtes kohaldatav uus kriteerium, vaid eeltingimus, mis tagab laienemise edu ja Euroopa integratsiooniprotsessi sügavuse; vastutus parandada oma integreerimisvõimet lasub liidul, mitte kandidaatriikidel;

O. arvestades, et ühineja- ja kandidaatriigid peavad täitma Euroopa Ülemkogu Kopenhaageni tippkohtumisel kehtestatud ühinemiskriteeriume (Kopenhaageni kriteeriumid) ja kõiki teisi aluslepingutest ja kahepoolsetest kokkulepetest tulenevaid kohustusi,

1. nõustub komisjoniga, et senised laienemised on olnud edukad, tugevdanud Euroopa Liitu, ergutades viimase majanduskasvu, kindlustades liidu rolli maailmas ja ergutades ELi uute poliitikate arengut, ning on ühtlasi aidanud edendada demokraatiat, rahu ja heaolu Euroopas; rõhutab, et laienemine üldiselt on ELi välispoliitika ja konfliktide ärahoidmise poliitika üks tõhusamaid vahendeid; tuletab meelde, et selle edu aluseks oli laialdane toetus viimasele laienemisele kui Euroopa integratsiooniprotsessile tõuke andnud missiooni — ühendada uuesti Euroopa kontinent pärast 20. sajandil toimunud poliitilist eraldamist — täitmisele;

2. märgib siiski, et varasematest kogemustest on võimalik õppida, rõhutades eelkõige vajadust anda igale kandidaatriigile hinnang tema enda edusammude põhjal ja pidada liitumisläbirääkimisi ajakava alusel, mis põhineb tegelikul vastavusel Kopenhaageni kriteeriumidele, samuti ka vajadust vältida liiga varast lõpliku ühinemise tähtaja määramist;

3. on arvamusel, et neid õppetunde tuleks kasutada laienemisprotsessi kvaliteedi ja läbipaistvuse edendamiseks;

4. on arvamusel, et liit peab kinni pidama oma kohustustest juba liikmekssaamise väljavaateid omavate riikide suhtes, tingimusel et kõnealused riigid vastavad ELi liikmelisuse aluseks olevatele Kopenhaageni kriteeriumidele ja täidavad sellest tulenevaid kohustusi; rõhutab, et nimetatud kohustuste järgimine on kõnealuste riikide jaoks oluline stiimul reformide jätkamiseks;

5. nõustub, et konsolideerumine, asjakohased tingimused ja teabevahetus on ELi laienemisstrateegia peamised põhimõtted; on arvamusel, et tulevaste laienemiskohustuste puhul on vajalik oluliselt põhjalikum liidu integratsioonivõime küsimuse läbivaatamine kui kunagi varem, olgu siis kas institutsioonilisest, finantsilisest või poliitilisest vaatepunktist lähtuvalt;

6. avaldab seetõttu kahetsust, et komisjon ei ole suutnud esitada piisavalt põhjalikku analüüsi küsimuste kohta, mis tuleb lahendada, enne kui Euroopa Liit võib edasi laieneda;

7. on seisukohal, et eriaruanne ELi suutlikkuse kohta integreerida uusi liikmeid, mis on toodud komisjoni teatise I lisas, on ebarahuldavaks vastuseks Euroopa Parlamendi eespool nimetatud 16. märtsi 2006. aasta resolutsiooni lõikes 5 sätestatud nõudele esitada 'aruanne, milles kehtestatakse selle kontseptsiooni määratlemise aluseks olevad põhimõtted';

8. on arvamusel, et liidu integreerimisvõime aluseks on kolm sammast, täpsemalt Euroopa Liidu institutsioonid, nende õiguspärasus ning võime uutes tingimustes tegutseda ja demokraatlikult ning tõhusalt otsuseid vastu võtta, liidu rahalised vahendid ja nende üldine panus majanduslikku ja sotsiaalsesse ühtekuuluvusse ning laienenud liidu suutlikkus järgida oma poliitilisi eesmärke;

9. tuletab meelde, et vastutus parandada oma integreerimisvõimet lasub seega liidul, mitte kandidaatriikidel;

10. on arvamusel, et EL saab eeldada oma kodanikelt positiivset hoiakut laienemise suhtes vaid siis, kui selle tulemusena tekib Euroopa, millest neil on kasu; rõhutab seetõttu, et integratsioonivõimet ei saa vaadelda eraldi ELi võimest tegutseda; nendib, et laienemine peaks olema liidu kodanikekeskse tegevuskava osa ja sellest tuleks vastavalt ka teavitada;

11. nendib, et liidu nõuetekohase toimimise aluseks on kõigi liidu liikmete tingimusteta juhindumine üldistest väärtustest, millel põhineb EL kui poliitiline projekt: inimeste võõrandamatud ja puutumatud õigused, vabadus, demokraatia, võrdõiguslikkus ja õigusriik, mis loovad Euroopa identiteedi;

12. usub, et suutmatus tagada ELi integratsioonivõime vastavust laienemise ajakavale nõrgendaks ELi sisemiselt ja väliselt ja vähendaks kasvava liikmete arvuga kaasnevat kasu kõikide liikmete jaoks, mida ei saa kompenseerida liidu suurenenud välismõõtmetega;

13. kritiseerib komisjoni pealiskaudse suhtumise eest institutsioonilistesse aspektidesse ja osutab sellega seoses oma 13. detsembri 2006. aasta resolutsioonile institutsiooniliste aspektide kohta, mis käsitlevad Euroopa Liidu võimet integreerida uued liikmesriigid [4];

14. tuletab meelde tingimusi, mis sisalduvad oma eespool nimetatud 19. jaanuari 2006. aasta resolutsioonis ja kinnitab uuesti, et pärast Bulgaaria ja Rumeenia ühinemist ei taga Nice'i leping piisavat alust edasisteks laienemisteks;

15. soovitab riigipeadel ja valitsusjuhtidel tungivalt lõpetada põhiseaduslik protsess 2008. aasta lõpuks, nagu seda nentis ka Euroopa Ülemkogu Brüsseli tippkohtumisel 2006. aasta juunis, et võimaldada liidul toimida tõhusamalt, läbipaistvamalt ja demokraatlikumalt, mis on vajalik eeldus tulevasteks laienemisteks;

16. tuletab riigipeadele ja valitsusjuhtidele meelde nende kohustust lõpetada see protsess enne järgmisi Euroopa Parlamendi valimisi, et vältida viivitusi käimasolevatel ühinemisläbirääkimistel;

17. rõhutab, et Euroopa Liidu institutsiooniline reform on vajalik tulevastest laienemistest hoolimata ning seda protsessi tuleks täpselt ja viivitamatult jätkata;

18. kinnitab, et ühinemisläbirääkimised arenevad vastavalt iga läbirääkimiste partneri edusammudele ja saavutustele;

19. tervitab ja toetab komisjoni võetud kohustust parandada ühinemisprotsessi kvaliteeti, muutes selle rohkem võrdlusuuringute põhiseks ja läbipaistvamaks ning koostades süstemaatiliselt peamiste poliitikavaldkondade kohta protsessi olulisemates etappides mõjuhinnanguid;

20. on seisukohal, et ajavahemikku 2008–2009 kavandatud Euroopa Liidu eelarve läbivaatamisel tuleb arvesse võtta praeguste kandidaatriikide ja läbirääkijariikide integreerimist tulevikus;

21. nendib, et komisjoni teatis ei käsitle põhjalikult tulevaste laienemiste finantsmõjusid ja kutsub seetõttu komisjoni üles esitama selge ja usutava eelarvemõju eelarvestuse enne iga järgnevat ühinemist;

22. kordab, et kõnealune arutelu hõlmab raskeid teemasid, mis võivad mõjutada Euroopa Liidu ühiseid poliitikavaldkondi, sealhulgas liidu ühtekuuluvuspoliitikat;

23. on seisukohal, et kiiresti on vaja tegelda finantsmõjuga, mida tulevased laienemised avaldavad ning mille keerukust riigipead ja valitsusjuhid kaudselt tunnistasid, kui nad keeldusid seda finantsraamistikus aastateks 2007–2013 arvesse võtmast; kutsub üldasjade nõukogu ning majandus- ja rahandusministrite nõukogu üles kõnealust küsimust ühiselt arutama;

24. rõhutab, et Euroopa Ülemkogu Kopenhaageni tippkohtumisel kindlaks määratud poliitiliste kriteeriumide järgimine, sealhulgas õigusriigi põhimõtete valdkonnas, tuleb ühinemisläbirääkimistel seada senisest tähtsamaks prioriteediks ning kõnealuste kriteeriumide ja läbirääkimiste alustamise ja kulgemise kiiruse vahel tuleb kehtestada otsene seos;

25. tervitab sellega seoses käimasolevate läbirääkimiste raamistikku poliitilisi küsimusi hõlmava, kohtusüsteemi ja põhiõigusi käsitleva peatüki lisamist, mis annab ELi institutsioonidele võimaluse selle olulise valdkonna arengut täpselt ja hoolikalt jälgida;

26. on seisukohal, et varasemate laienemiste ajal ei pööratud justiitsküsimuste, korruptsioonivastase võitluse ja põhiõiguste valdkonna edendamisele läbirääkimiste varases staadiumis piisavalt tähelepanu; lubab võtta oluliselt aktiivsema rolli ühinemisprotsessi jälgimisel, pöörata erilist tähelepanu selle poliitilistele aspektidele ning palub nõukogul teha sama ning anda kandidaatriikidele selgeid ja nõuetekohaselt põhjendatud soovitusi, selle asemel et läbirääkimistel üksnes tehniliste edusammude kohta tähelepanekuid teha;

27. tuletab meelde, et ELi Thessaloniki 19. ja 20. juuni 2003. aasta tippkohtumisel anti Lääne-Balkani riikidele selged väljavaated saada ELi liikmeks; on endiselt täielikult pühendunud neile väljavaadetele, mida ei tohi nõrgendada, et tagada selles piirkonnas stabiilsus ja rahu; tuletab kõnealustele riikidele meelde, et neile antakse hinnang nende enda edusammude alusel ja et see määrab nende ELi integreerumise kiiruse;

28. tervitab nõukogu 13. novembri 2006. aasta otsust anda heakskiit volitustele alustada läbirääkimisi Lääne-Balkani riikidega viisa saamise kergendamiseks ja isikute tagasivõtmise kokkulepete osas esimese sammuna nende riikide ja ELi kodanike vaheliste kontaktide edendamisel; rõhutab siiski, et eesmärk on viisavaba reisimine;

29. tervitab jätkuvaid edusamme, mida on teinud kandidaatriik Horvaatia ELi integratsiooni suunas liikudes ja kutsub mõlema poole läbirääkijaid üles hoidma läbirääkimiste käigus saavutatud tempot, eesmärgiga läbirääkimised peatselt lõpetada;

30. tõstab esile komisjoni 2006. aasta eduaruannet Türgi kohta, kuigi selles väidetakse, et poliitilised reformid Türgis on jätkunud, rõhutatakse samas, et nende tempo on aeglustunud ning kinnitatakse reformiprotsessi puudujääke nii, nagu need toodi välja ka Euroopa Parlamendi 27. septembri 2006. aasta resolutsioonis Türgi edusammude kohta ühinemise suunas; nõuab, et see hõlmaks ka Türgi poolt 2005. aasta juulis alla kirjutatud ELi ja Türgi vahelist assotsiatsioonilepingut kümnele uuele liikmesriigile laiendava lisaprotokolli ratifitseerimist ja täielikku rakendamist vastavalt ELi 21. septembri 2005. aasta deklaratsioonile;

31. rõhutab, et Türgi keeldumine lisaprotokolli tingimuste täielikust täitmisest ohustab tõsiselt ühinemisläbirääkimiste head edenemist; juhib tähelepanu sellele, et nõukogu otsus mitte alustada läbirääkimisi kaheksa olulise peatüki üle poliitikavaldkondade kohta, mis on seotud Türgi piirangutega Küprose Vabariigi osas, ja esialgu ühtegi peatükki mitte sulgeda on vältimatu tagajärg Türgi seisukohale nimetatud küsimuses; nõuab tungivalt, et Türgi teeks konstruktiivset koostööd, et tagada lisaprotokolli täielik rakendamine võimalikult kiiresti; tervitab sellega seoses üleskutset komisjonile esitada aastased eduaruanded ELi 21. septembri 2005. aasta deklaratsiooniga kaetud teemade osas;

32. taunib siiralt asjaolu, et eesistujariigi Soome jõupingutused leida lahendus praegusele seisakule ühelt poolt lisaprotokolli täieliku rakendamise ja teiselt poolt Türgi päritolu küproslaste kogukonna isolatsiooni edasise leevendamise osas ei olnud edukad; palub Saksamaa eesistumise ajal neid jõupingutusi tihedas koostöös ÜROga meelekindlalt jätkata;

33. on seisukohal, et Euroopa Liit peab olema valmis kehtestama ajakava, et tagada eespool nimetatud eesmärkide saavutamine mõistliku ajavahemiku jooksul;

34. nõuab tungivalt, et nõukogu võtaks uusi kohustusi üksnes nende institutsionaalse, finantsilise, poliitilise ja sotsiaal-majandusliku mõju põhjaliku hinnangu alusel; kutsub seetõttu komisjoni üles iga kord enne uute liikmeks astumise taotluste kaalumist ja siis, kui ta soovitab läbirääkimisi alustada või need lõpetada, esitama põhjalikke mõju hindamisi;

35. tuletab meelde, et ühinemisläbirääkimistel, kui nõukogu komisjoni ettepanekul ühehäälselt otsustades kehtestab kriteeriume iga peatüki avamiseks ja ajutiseks sulgemiseks, peaksid liikmesriigid suhtuma erapooletult kõigisse läbirääkijariikidesse;

36. on seisukohal, et Euroopa Parlamendil peaks olema võimalik anda nõusolek mitte üksnes pärast läbirääkimisprotsessi lõpetamist, vaid juba enne ühinemisläbirääkimiste alustamist;

37. märgib, et kuna EL jätkab – ja ka alustab – laienemisläbirääkimiste läbiviimist Balkani riikidega, siis muutuvad teel ühinemise suunas antud piirkonnas korruptsiooni ja organiseeritud kuritegelike võrkudega seotud probleemide lahendamise küsimused üha enam olulisteks; soovitab tungivalt, et seetõttu tuleb suurendada praegu laienemise jaoks ette nähtud rahalisi vahendeid ja suunata need uuesti peamiseks prioriteediks seatud korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse vastasesse võitlusse, pöörates seejuures erilist tähelepanu kohtusüsteemide reformimisele, avaliku sektori haldussuutlikkuse tugevdamisele ja piiriülese koostöö toetamisele;

38. tuletab liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele meelde, et nende kohustuseks on üldsust piisavalt teavitada sellest, milline on olnud eelmiste laienemistega kaasnenud kasu ja mis on kaalul tulevaste laienemistega seoses, ja et nad peaksid esitama üldsusele ühehäälselt ühinemisprotsessi jooksul langetatud otsuste põhjused;

39. kutsub komisjoni üles tegema koostööd liikmesriikide, Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentidega, et parandada avalikkuse teavitamist laienemise ajakava osas, suurendades seeläbi protsessi läbipaistvust;

40. tervitab komisjoni ettepanekut, et sõelumisaruanded, võrdlusuuringud läbirääkimispeatükkide avamiseks ja ELi lõplik ühine seisukoht tuleks avalikustada;

41. kutsub komisjoni üles esitama tema 'tugevdatud naabruspoliitika' täpsemat määratlust ja üksikasjalikult täpsustama, mida kõnealust tüüpi suhe tähendab;

42. kordab oma varasemat üleskutset komisjonile ja nõukogule esitada kõigile praegu ühinemisväljavaateta riikidele ettepanekud ELiga tihedate kahe- või mitmepoolsete suhete loomiseks, mis vastaksid nende riikide spetsiifilistele vajadustele ja huvidele; rõhutab, et kõik tunnustatud ühinemisväljavaatega riigid võivad otsustada, kas nad soovivad ühineda kõnealuse mitmepoolse raamistikuga, mis oleks vaheastmeks täieõiguslikuks liikmeks saamisele;

43. kutsub komisjoni ja nõukogu kaaluma tugevdatud naabrusstrateegia osana ning lisaks teiste riikidega suhteid käsitlevatele strateegiatele üldist ELi regionaalpoliitikat Musta mere piirkonnas laiemalt, et tugevdada kahe- ja mitmepoolseid majanduslikke ja poliitilisi suhteid ELi ja kõigi selle piirkonna riikide vahel, eelkõige mis puudutab vabakaubandust, sh Kesk-Euroopa vabakaubanduslepingut, investeeringuid, energiavarustuse kindlust ja migratsioonipoliitikat;

44. on arvamusel, et eelpool mainitud valikud, mis pakuvad laialdasi tegutsemisvõimalusi, võivad luua tõelise ja atraktiivse võimaluse, mis – välistamata täisliikmelisust - annaks partnerriikidele stabiilse pikaajalise perspektiivi institutsionaliseeritud suheteks ELiga ja oleks ühtlasi stiimuliks, mis on vajalik kõnealustes riikides mitmete nõutavate sisereformide edendamiseks;

45. kutsub komisjoni ja nõukogu kõnealuses kontekstis üles kaaluma ühenduse abi kohandamist vastavalt abisaajate maade tehtud edusammudele nende Euroopa integratsiooniks nõutavate reformide valdkonnas;

46. rõhutab, et kuigi Venemaa ei ole ei ELi liikmelisust taotlev kandidaatriik ega kuulu ka Euroopa naabruspoliitikas osalevate riikide hulka, jäävad siiski suhted ELi suurima naabriga seoses tulevaste laienemisstrateegiatega siiski väga olulisteks; nõuab, et sellega seoses peab EL jätkama kõiki püüdlusi, et töötada välja ainulaadsed ja laiaulatuslikud partnerlussuhted Venemaaga, mis hõlmaksid ka kaubanduse ja energeetika valdkondi, kuid eelkõige siiski inimõiguste kaitse ja demokratiseerimisega seotud küsimusi;

47. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning läbirääkija- ja kandidaatriikidele.

[1] Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2006)0381.

[2] Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2006)0096.

[3] ELT C 287 E, 24.11.2006, lk 306.

[4] Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2006)0569.

--------------------------------------------------