52006DC0795

[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 12.12.2006

KOM(2007) 795 lõplik

KOMISJONI TEATIS NÕUKOGULE

vastavalt nõukogu direktiivi 2003/96/EÜ artikli 19 lõikele 1 (piirkondlikud erandid)

1. Sissejuhatus

Vastavalt nõukogu direktiivi 2003/96/EÜ (millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse[1] raamistik (edaspidi „energiamaksu direktiiv” või „direktiiv”) artikli 19 lõikele 1 ja lisaks direktiiviga, eriti selle artiklitega 5, 15 ja 17 ettenähtud sätetele võib nõukogu komisjoni ettepaneku põhjal ühehäälselt lubada liikmesriigil kehtestada täiendava maksuvabastuse või -vähenduse teatavatel poliitilistel kaalutlustel.

Komisjon vaatab taotluse läbi. Pärast seda teeb komisjon nõukogule ettepaneku meetme rakendamiseks või teatab nõukogule põhjused, miks ta ei ole teinud ettepanekut anda luba sellise meetme rakendamiseks.

2006. aasta lõpus kehtivust kaotavate energiamaksu direktiivi erandite läbivaatamise laiemas raamistikus esitas Itaalia kolm taotlust, et teha alates 1997. aastast erand energiamaksu direktiivi sätetest ja kohaldada valitud energiatoodetele piirkondlikult erinevat maksumäära teatavates geograafilistes piirkondades. Taotlused registreeriti maksunduse ja tolliliidu peadirektoraadis.[2]

Käesoleva teatise eesmärk on teatada nõukogule põhjused, miks komisjon ei tee ettepanekut taotletud lubade andmiseks.

2. Taotluste kokkuvõte

1. Itaalia sooviks kohaldada aastakvoodi piires täielikku maksuvabastust teatavate Val d'Aosta piirkonnas tarbitavate energiatoodete suhtes.

Maksuvabastuse aastakvoot määratakse kindlaks piirkondlikul tasandil. Meedet kohaldatakse mootorikütuste (bensiin, diislikütus) ja samuti teatavate kütteainete (kodumajapidamiste kütmiseks kasutatav veeldatud naftagaas) suhtes. Iga energiatoodete rühma puhul on võimalikud abisaajad selgelt määratletud ning enamikul juhtudel on nendeks kõnealuses piirkonnas elavad üksikisikud.

Itaalia asutuste kohaselt on kõnealuse meetme eesmärk vältida nn tankimisturismi, mis on seotud kodanikega, kes ületavad piiri selleks, et saada kasu odavamatest kütusehindadest. Itaalia osutab piirkonna asukohale ELi välispiiril. Kõnealuse meetme lisaeesmärk on vältida energiamaksu direktiivi II lisas sätestatud erandi kehtivusaja lõppemisega seotud negatiivseid tagajärgi, mis põhjustaks heaolu vähenemist.

Itaalia leiab, et kõnealune meede on põhjendatud piirkonna asukoha ja infrastruktuuri omapäraga tõttu, s.t tegemist on mägialaga, mis suurel määral sõltub maanteetranspordist. Lisaks sellele osutab Itaalia kõnealuse piirkonna põhiseaduslikule eriseisundile ning ühenduse majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse poliitikale, millega pööratakse erilist tähelepanu mägialadele. Kütteks kasutatava veeldatud naftagaasi puhul osutab Itaalia kõnealuse piirkonna rasketele kliimatingimustele.

2. Itaalia sooviks kohaldada aastakvoodi piires täielikku maksuvabastust teatavate Gorizia provintsis tarbitavate energiatoodete suhtes.

Maksuvabastuse aastakvoot määratakse kindlaks piirkondlikul tasandil. Meedet kohaldatakse mootorikütuste (bensiin, diislikütus) ja samuti teatavate kütteainete (kodumajapidamiste kütmiseks kasutatav maagaas, ettevõtete kütmiseks kasutatavad mineraalõlid) suhtes. Iga energiatoodete rühma puhul on võimalikud abisaajad selgelt määratletud. Abisaajad on provintsis elavad üksikisikud, välja arvatud kütteõli puhul.

Itaalia asutuste kohaselt on kõnealune meede põhjendatud piirkonna nõrga sotsiaalmajandusliku arengu tõttu, mis on eelkõige tingitud piirkonna geograafilise asukoha eripärast. Itaalia leiab, et erandi kehtivusaja lõppedes väheneb nõudlus energiatoodete järele (tankimisturismi lõppemise tõttu) ning heaolu ja majandustegevus.

Itaalia asutused on seisukohal, et seoses aktsiisi ebapiisava ühtlustamisega ELis ei põhjustaks tavapärase maksumäära kohaldamine (pärast energiamaksu direktiivi II lisas sätestatud erandi kehtivusaja lõppemist) maksutulude suurenemist, kuna kogunõudlus liiguks piirkonnast välja. Lisaks osutab Itaalia maagaasi keskkonnasäästlikkusele võrreldes mineraalõlidega ning tõstab esile kõnealuse meetme positiivset osa provintsi maagaasivõrgu väljaarendamisel.

Itaalia leiab, et kõnealune meede on kooskõlas asjakohase ühenduse poliitikaga, kuna piirkonna geograafilise asukoha eripära ja nõrga sotsiaalmajandusliku arengu tõttu vastab see EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punkti c tingimustele ja ELi struktuurifondidest abi saamise tingimustele.

3. Itaalia sooviks kohaldada vähendatud maksumäära Udine ja Trieste provintsis tarbitavate mineraalõlide suhtes, tingimusel et maksumäärad on kooskõlas energiamaksu direktiivis sätestatud kohustustega.

Meedet kohaldatakse bensiini ja diislikütuse maksuvabastuse aastakvoodina ning selle geograafiline reguleerimisala on piiratud Trieste provintsiga ja Udine provintsi idaosa mõne omavalitsusüksusega. Abisaajad on üksikisikud, peamiselt piirkonna elanikud.

Meetme eesmärk on vältida nn tankimisturismi. Itaalia juhib tähelepanu sellele, et energiamaksu direktiivi II lisas sätestatud erandi kehtivusaja lõppemisel oleks negatiivne sotsiaalmajanduslik mõju, sellega ei kaasneks mingit maksutulude suurenemist ja selle tõttu suletaks piirkonnas tanklad.

Kõigi kolme taotlusega nähakse ette kohaldada meedet 31. detsembrini 2012.

3. Taotluse taust

Varem lubati mõnel liikmesriigil, eriti Itaalial nõukogu direktiivi 92/81/EMÜ[3] artikli 8 lõikes 4 osutatud korras teatavatel poliitilistel kaalutlustel kohaldada vähendatud maksumäärasid või maksuvabastust teatavate geograafiliste alade või piirkondade suhtes, arvestades kõnealuste piirkondade majandusarengut või geograafilist eripära (kliima, asukoht). Peale selle rakendati teatavaid piirkondlikke kavasid, et pärssida nn tankimisturismi.

2006. aasta juuni teatises „Ülevaade nõukogu direktiivi 2003/96/EÜ II ja III lisas sätestatud eranditest, mis kaotavad kehtivuse 2006. aasta lõpuks”[4] (edaspidi „2006. aasta teatis”) tõstis komisjon esile kõnealust tüüpi eranditega seotud kaks peamist probleemi – esiteks aktsiisimaksu kui vahendi sobivus sotsiaalmajandusliku olemusega piirkondliku eripära kompenseerimiseks ja teiseks soov luua moonutamata konkurentsiga siseturg. Komisjon rõhutas, et maksu alammäärad teenivad siseturu huvisid ning vajaduse korral võib alammäärasid muuta.

Teatises järeldati siiski, et asjaomane liikmesriik peaks kaaluma, kas teatavatel poliitilistel kaalutlustel on erand direktiivist veel vajalik ning kas see oleks kooskõlas direktiivi eesmärkidega, st artikli 19 lõike 1 kolmandas taandes sätestatud huvide ja poliitikaga.

4. Komisjoni hinnang

Kõigepealt soovib komisjon juhtida tähelepanu EÜ asutamislepingu artikli 93 sõnastusele, mis on ühenduse tegevuse aluseks kaudse maksustamise valdkonnas. Selles nõutakse kaudseid makse käsitlevate õigusaktide ühtlustamist sel määral, mis on vajalik siseturu rajamise ja toimimise tagamiseks .

Selleks on aktsiisi ühtlustamisega seotud valdkondades (sealhulgas energiamaksu direktiivis) kindlaks määratud madalaim maksustamistase. Pidades silmas asjaolu, et liikmesriigid võivad kooskõlas madalaima maksustamistasemega ja riigi eripära arvesse võttes määrata riigisisesed maksumäärad, on ühenduse seadusandja määranud madalaima maksustamistaseme, mis on vajalik võimalike konkurentsimoonutuste hoidmiseks vastuvõetavais piires.

Täielikult ühtlustatud maksumäärade puudumine tähendab seda, et riigisisesed maksumäärad võivad erineda, mis võib põhjustada erinevast maksustamisest tulenevat piiriülest sisseostude tegemist siseturul direktiivi 92/12/EMÜ artiklites 8 ja 9 sätestatud piires. Juhul kui sellega kaasnevad moonutused ei ole enam vastuvõetava ega kooskõlas eespool nimetatud ühtlustamispõhimõttega, tuleb võtta asjakohaseid meetmeid riigisiseste maksumäärade tõhusaks ühtlustamiseks EÜ asutamislepingu artikli 93 alusel kas madalaima maksustamistaseme tõstmise või muude ühenduse seadusandjale sobivate meetmete kaudu.

Seepärast ei nõustu komisjon Itaalia seisukohaga, mille kohaselt aktsiisimaksu ebapiisava ühtlustamisega võib põhjendada taotlust artikli 19 alusel erandi tegemiseks energiamaksu direktiivi sätetest. Selline põhjendus ei vasta „teatavate poliitiliste kaalutluste“ mõistele artikli 19 tähenduses. Direktiiviga ettenähtud madalaima maksustamistaseme puhul on tegelikult tegemist ühenduse seadusandja peamise meetmega. Valitud maksustamistaseme alusel tõdeb ühenduse seadusandja, et muid direktiivis sätestatud mehhanisme kõrvale jättes ei ole liikmesriikidel enam mõjuvaid põhjuseid muuta oma riiklike maksumäärasid vastavalt teistes liikmesriikides kehtestatud maksumääradele. Vastasel korral võivad mootorikütuse maksumäärad liikmesriikide piiridel kahepoolse ja järkjärgulise korrigeerimise käigus langeda allapoole ühtlustatud madalaimat maksustamistaset, mis ei ole kooskõlas direktiiviga.

Energiamaksu direktiivi ükski säte ei võimalda erinevat tõlgendust.

Vastused Itaalia neljas taotluses tõstatatud horisontaalsetele väidetele.

Esiteks soovib komisjon juhtida tähelepanu sellele, et esitatud väide, mille kohaselt asjaomased piirkonnad saavad Itaalia seaduste alusel kasu põhiseaduslikust eriseisundist, ei ole piisav artikli 19 kohaldamiseks. Kuigi ei ole välistatud, et teatavate kaalutluste puhul, mis lähtuvad piirkondlikkust vaatepunktist, võib olla tegemist teatavate artikli 19 kohaste poliitiliste kaalutlustega, ei vasta piirkonna põhiseaduslik eriseisund kõnealusele mõistele.

Teiseks ei nõustu komisjon Itaalia esitatud üldise väitega teatavate piirkondade sotsiaalmajandusliku olukorra kohta, mis on tekkinud välise majandusliku konkurentsi, geograafilise asukoha eripära või piirkonna muu geograafilise omapära tõttu. Nende väidete kohaselt vajavad asjaomased piirkonnad riiklikku toetust. Seni tehtud erandeid ei ole siiski kunagi ametlikult käsitatud kõnealuste probleemide lahendamiseks suunatud vahenditena, mistõttu ei ole võimalik pikendada kehtivusaega artikli 19 alusel. Lisaks on selliste probleemide lahendamiseks kättesaadaval palju sihtotstarbelisemad vahendid ja poliitika,[5] millega ei pärsita aktsiisimaksude ühtlustamise kasulikku mõju energiatoodete valdkonnas.

Kolmandaks osutab komisjon seoses asjaomaste piirkondade geograafilise asukoha eripäraga (Itaalia piiri ääres) eespool esitatud põhjendusele. Asjaolu, et piirkond asub asukohariigist erineva maksustamistasemega liikmesriigi naabruses, ei saa käsitada piisava põhjusena, et teha erandit energiamaksu direktiivi artikli 19 alusel. Eelkõige ei saa artikli 19 alusel pikendada nende erandite kehtivusaega, mida on põhjendatud asjaoluga, et erandi tegemise ajal oli naaberriigi puhul tegemist kolmanda riigiga, võttes arvesse, et pärast kõnealuse riigi ühinemist ühendusega on kõnealusel riigil kohustused energiamaksu direktiivi alusel. Komisjon märgib, et Itaalia ühes taotluses (Val d’Aosta) esitatud väite puhul seoses välispiiridega ei vasta taotletud erandi ulatus väidetava tankimisturismi probleemile. Eranditega võidakse moonutada tarbimisharjumusi Itaalias ja mujal ühenduses, kuna kunstlikult soodustatakse elanike tarbimist kõnealuses piirkonnas, kuigi kõnealune tarbimine võiks toimuda ka väljaspool piirkonda. Seoses sellega tuleb silmas pidada, et Val d'Aostal ei ole ühine piir mitte ainult Šveitsiga, vaid ka Prantsusmaaga.

Lõpuks soovib komisjon meelde tuletada, et erandi kehtivusaja lõppemisega kaasnevad negatiivsed tagajärjed ei vasta teatavatele poliitilistele kaalutlustele artikli 19 tähenduses.

Lisaks on asjakohane eraldi käsitleda taotlustes osutatud konkreetseid olukordi ja väiteid.

Küsimuse puhul, milles käsitletakse Val d'Aosta piirkonna väidetavat sõltuvust maanteetranspordist, ei leia komisjon, et kavandatud meede (üldine aktsiisimaksuvabastus mootorikütusele) oleks probleemi olemusega proportsionaalne ja artikli 19 kohaldamine oleks põhjendatud. Komisjon märgib, et Itaalia ei ole põhjendanud kõnealust erandit kõnealuste poliitiliste kaalutlustega, võttes arvesse, et Itaalia muudes piirkondades, mis on samuti hõredalt asustatud ja/või mägised, kehtib riiklik maksumäär täiel määral. Ei ole tõendeid selle kohta, et piirkonna ja lisakulude vahel on olemas objektiivne seos, kuigi esitatud arvutused seda näitavad. Üldine aktsiisimaksuvabastus mootorikütusele ei oleks kooskõlas direktiivi artikli 19 lõike 1 kolmandas taandes osutatud keskkonna-, energeetika- ja transpordipoliitikaga. Võrdlus direktiivi artikli 5 kolmanda taandega tugevdab kõnealust järeldust. Kajastades kõnealuseid poliitikavaldkondi, nähakse kõnealuse sättega ette, et kohalik ühistransport, mida liikmesriikides soodustatakse rohkem kui eratransporti (mille soodustamine on esitatud taotluse aluseks), maksustatakse madalaima määraga. Ainult direktiivi artikli 15 lõike 1 punktides e või i osutatud väga erilistel asjaoludel on võimalik maksustada allpool kehtestatud madalaimat määra.

Komisjoni hinnang esitatud väitele, milles osutatakse energiatoodete kasutamisele kütteks, on järgmine.

Esiteks ei leia komisjon, et soodsama maksumäära kehtestamine ettevõtete kütteks kasutatavatele mineraalõlidele oleks põhjendatud. Kõnealuse meetme eesmärk on toetada teatavas piirkonnas asuvaid ettevõtteid. 2006. aasta juuni teatises rõhutas komisjon, et direktiivis juba võetakse nõuetekohaselt arvesse ettevõtete tarbimist ja võimalikke konkurentsipiiranguid, mis võivad tekkida seoses energia maksustamisega. Sellega seoses soovib komisjon rõhutada, et nõukogu on EÜ asutamislepingu artiklis 93 sätestatud menetluse kohaselt ühehäälselt toimides juba kehtestanud tasakaalu poliitiliste kaalutluste vahel, mis võivad toetada ettevõtluses kasutatava kütuse soodsamat maksustamist. Direktiivis (eelkõige artiklites 5 ja 17) sätestatud võimalused ettevõtluses kasutatava kütte maksustamiseks kajastavad teatavat paindlikkust, mida ühenduse seadusandja on pidanud kõnealuses kontekstis asjakohaseks ja piisavaks. Seepärast ei vasta kõnealused Itaalia tõstatatud kaalutlused teatavatele poliitilistele kaalutlustele artikli 19 tähenduses. Direktiiviga ettenähtud võimalused kajastavad direktiivi artikli 19 lõike 1 kolmandas taandes sätestatud huvisid ja hõlmavad siseturu nõuetekohast toimimist ning vajadust tagada aus konkurents ning ühenduse tervishoiu-, keskkonna-, energeetika- ja transpordipoliitika toimimine. Need huvid ei võimaldaks rahuldada taotlusi praegusel kujul.

Itaalia taotluse kohta kehtestada maksuvabastus kütteainena tarbitava maagaasi suhtes soovib komisjon märkida, et energiamaksu direktiivis ei võeta tõepoolest nõuetekohaselt arvesse maagaasi võimalikke eeliseid. Seepärast ei ole Itaalia taotluse puhul tegemist teatavate poliitiliste kaalutlustega (sõltumata asjaolust, et Itaalia osutatud maagaasi eelised ei erine piirkonniti). Seoses artikli 19 lõike 1 kolmanda taandega ning ühenduse keskkonna-, energia- ja transpordipoliitikaga eespool sätestatud kaalutlused kehtivad ka siin ega toeta erandite lubamist.

Osutades Val d'Aosta mägipiirkonnas kodumajapidamiste kütmiseks kasutatava veeldatud naftagaasi soodsamale maksustamisele leiab komisjon, et kõnealune meede kattub teise meetmega, mille Itaalia on komisjonile esitanud otsustamiseks energiamaksu direktiivi artikli 19 alusel. Kõnealuses küsimuses kavandab Itaalia kehtestada erinevad maksusoodustused kütmiseks kasutatava veeldatud naftagaasi suhtes, sõltuvalt teatavate piirkondade kliimatingimustest. Val d’Aosta piirkonda käsitleva taotluse ulatus on siiski märksa suurem muudest esitatud kavadest. Komisjon järeldab, et Itaalia enda seisukoha kohaselt ei ole osutatud kliimatingimustega põhjendatud kehtestada Val d’Aosta piirkonnas soodsamat maksumäära. Itaalia esitatud teist taotlust käsitletakse eraldi.

5. Kokkuvõte

Võttes arvesse eespool toodut, ei tuleks Itaalia taotlust rahuldada. Kõigepealt tuleb seoses Itaalia poolt põhjendamiseks esitatud Itaalia peamise väitega rõhutada, et siseturu piisava ühtlustamise väidetavat puudumist ei saa kompenseerida artikli 19 kohaldamisega. Madalaima maksustamistaseme puhul on tegemist osaga peamistest meetmetest, mida ühenduse seadusandja kaalus direktiivi vastu võttes.

Lisaks sellele ei pea komisjon vastuvõetavaks Itaalia esitavaid lisaväiteid taotluste konkreetsetes küsimustes.

Seepärast ei tee komisjon ettepanekut taotletud lubade andmiseks .

[1] Nõukogu 27. oktoobri 2003. aasta direktiiv 2003/96/EÜ, millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik (ELT L 283, 31.10.2003, lk 51; viimati muudetud direktiividega 2004/74/EÜ ja 2004/75/EÜ (ELT L 283, 30.4.2004, lk 87 ja lk 100)).

[2] 17. oktoobril 2006.

[3] Nõukogu 19. oktoobri 1992. aasta direktiiv 92/81/EMÜ mineraalõlidele kehtestatud aktsiisimaksude struktuuri ühtlustamise kohta (EÜT L 316, 31.10.1992). Direktiiv tunnistati koos nõukogu 19. oktoobri 1992. aasta direktiiviga 92/82/EMÜ (mineraalõlide aktsiisimäärade ühtlustamise kohta) alates 31. detsembrist 2003 kehtetuks nõukogu direktiiviga 2003/96/EÜ.

[4] KOM(2006) 342, 30.6.2006 – Ülevaade nõukogu direktiivi 2003/96/EÜ II ja III lisas sätestatud eranditest, mis kaotavad kehtivuse 2006. aasta lõpuks.

[5] Kõnealuste vahendite ja poliitika kohaldamisel peavad liikmesriigid loomulikult arvestama ühenduse õigusaktide sätetega, eriti riigiabi valdkonnas.