52006DC0044

[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 8.2.2006

KOM(2006)44 lõplik

KOMISJONI TEATIS NÕUKOGULE, EUROOPA PARLAMENDILE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE

konsultatsioonide kohta ELi tasandil võetavate meetmete suhtes tööturult enim tõrjutud inimeste aktiivse kaasamise edendamiseks

.

Teatise eesmärk

2005. märtsi istungjärgul taaskäivitas Euroopa Ülemkogu Lissaboni strateegia, suunates peatähelepanu majanduskasvule ja tööhõivele, eesmärgiga aidata kaasa sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamisele. Kuna Euroopa tööhõivestrateegial on juhtiv roll Lissaboni strateegia tööhõiveeesmärkide rakendamisel, on ka suurem sotsiaalne ühtekuuluvus Lissaboni strateegia õnnestumisel olulise tähtsusega. Samuti sõltub suurema sotsiaalse ühtekuuluvuse saavutamine suurel määral Euroopa tööhõivestrateegia edust.[1]

Võitlus vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega on Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide keskseks mureks. Lissaboni strateegia käivitamisel märtsis 2000 palus nõukogu liikmesriikidel ja Euroopa Komisjonil võtta meetmed, et saavutada vaesuse kaotamisel otsustavaid tulemusi hiljemalt 2010. aastaks. Liikmesriigid on üles näidanud tugevat poliitilist pühendumust ja võetud on palju meetmeid nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil. Kuid võitlus vaesusega ja tööturult tõrjutud inimeste integreerimine jäävad laienenud Euroopa jaoks tõeliseks katsumuseks. Muudetud Lissaboni strateegia eesmärke ei ole võimalik saavutada, kui me jätkame suure osa oma kõige väärtuslikuma ressursi – inimkapitali –„raiskamist”.

Enamikus liikmesriikides on olemas terviklik sotsiaalabipoliitika ja tõrjutud inimeste tagasitoomiseks tööturule on rakendatud aktiveerimispoliitikat, kuid siiski on olemas märkimisväärne hulk n-ö „kroonilisi” töötuid, kelle väljavaated töö leidmiseks on väikesed ning risk vaesusesse ja sotsiaalsesse tõrjutusse langeda seetõttu suur. Tööturult kõige enam tõrjutute jaoks on miinimumsissetuleku tagamise skeemid ainus kaitse äärmisse vaesusse langemise eest; kuid kõrvuti selle asendamatu ülesande täitmisega peavad need skeemid edendama ka töövõimeliste isikute integreerimist tööturule. Peamiseks väljakutseks on seega tagada, et sotsiaalkaitse poliitika eri vormid aitaksid tõhusalt kaasa töövõimeliste inimeste mobiliseerimisele, püüdes samal ajal saavutada ka laiemat eesmärki, milleks on inimväärse elatustaseme võimaldamine nendele, kes on ja jäävad tööturult välja.

Käesoleval teatisel on niisiis kaks eesmärki:

- esiteks, teha kokkuvõte sellest, millist edu on laienenud liidu raames saavutatud seoses eesmärgiga soodustada tõrjutute juurdepääsu tööturule (1. osa);

- teiseks, käivitada selle kokkuvõtte alusel avalik arutelu võimalike tegevussuuniste kohta ELi tasandil, pidades silmas tööturult enim tõrjutud inimeste aktiivse kaasamise edendamist (2. osa). Nimetatud arutelu põhineb Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklil 138.

Seega on käesolev teatis vastus uuele sotsiaalmeetmete kavale ajavahemikuks 2005–2010, milles kinnitati, et komisjon käivitab pärast nõuetekohast mõju hindamist ühenduse algatuse miinimumsissetuleku tagamise skeemide ja tööturult tõrjutud inimeste integreerimise kohta. Teatis seab eesmärgiks käsitleda ka probleeme, millele Euroopa Parlament on Lissaboni strateegia rakendamise läbivaatamise käigus pidevalt tähelepanu juhtinud.

1. VÕITLUS VAESUSE JA TÖÖTURULT TÕRJUTUSEGA: JÄTKUV VÄLJAKUTSE LIIDULE

1.1. Meetmed liikmesriikide tasandil

ELi liikmesriikides on välja töötatud komplekssed sotsiaalkaitsesüsteemid eesmärgiga kindlustada inimesed sotsiaalsete riskide vastu nagu haigestumine ja töötus ning ennetada vaesust ja sotsiaalset tõrjutust ning nendega võidelda. Kooskõlas 1990. aastatel ELi tasandil toimunud poliitilise suundumuse muutusega aktiivsete skeemide suunas on sissetulekutoetuse kavadele üha enam kohaldatud aktiveerimiskriteeriume, et minimeerida palgatöö negatiivseid ajendeid ja vältida inimeste sattumist vaesuslõksu.[2] Selle tulemusena on sissetulekutoetuse kavad ja aktiveerimispoliitika omavahel paremini kooskõlas. Paljudes liikmesriikides on toetuse saamise eeltingimuseks seatud aktiivne tööotsimine, valmisolek tööle asuda või osalemine koolitusel. Mõnedel juhtudel kasutatakse siinjuures individuaalset lepingut, milles sätestatakse toetusesesaaja kohustused võtta kokkulepitud viisil osa tööturule naasmise tegevustest. Üha rohkemates riikides täiustatakse rahalisi stiimuleid, mille eesmärk on tagada tugev motivatsioon tööle asumiseks. Näiteks väikesepalgalistele on nende sissetuleku suurendamiseks antud maksusoodustusi tingimusel, et nad teevad tasustatavat tööd, ning tulutasemel, kus toetuste maksmine oleks tavaliselt lõpetatud, kaotatakse maksed nüüd järk-järgult, et mitte vähendada inimeste töötamisindu. Samuti on välja töötatud ja rakendatud erimeetmed juurdepääsu hõlbustamiseks põhiteenustele ja -kaupadele nagu arstiabi, lastehooldus, kohane eluase või isegi toit (äärmise puuduse korral), et soodustada tõrjutute lülitumist ühiskonda.

Sellel eesmärgil on ELi liikmesriigid sageli rakendanud mitmesuguseid miinimumsissetuleku tagamise skeeme, et korvata puudujääki üksikisiku ja pere kas tööga teenitud või muudest sotsiaaltoetustest saadud sissetuleku ning tagatud miinimumi vahel. Nendel skeemidel on palju ühiseid omadusi:

- need tagavad põhivajaduste rahuldamise minimaalsel elatustasemel, pakkudes tulusaajatele ja nende ülalpeetavatele abi juhul, kui neil ei ole võimalik saada muud rahalist toetust;

- need on mitteosamakselised ning need rahastatakse maksudest;

- enamasti ei kehti nende suhtes ajalisi piiranguid, kuigi eeldatakse, et need on ajutised;

- nende puhul on nõutav töövõimeliste isikute valmisolek tööle asuda;

- need arvestavad isiku elatusvahendeid ning ametivõimudel on nende suhtes teatav otsustusvabadus;

- nende saamise õigus sõltub vanusest ja elukohast kindlaksmääratud miinimumperioodi jooksul;

- toetused sõltuvad tavaliselt perekonna majanduslikust olukorrast ja neid kombineeritakse sageli muude sotsiaaltoetustega (eluaseme-, kütte-, lastetoetused).

Selles ühises raamistikus on liikmesriikides kasutusel väga mitmesuguseid miinimumsissetuleku tagamise skeeme. Need erinevad toetuse suuruse, jaotussüsteemi detsentraliseerituse ulatuse, õigusnormide tõlgendusvabaduse astme, elukohakriteeriumide ning tasakaalu osas universaalse ja sotsiaalsete gruppide lõikes diferentseeritud lähenemise vahel. Need erinevad suuresti ka selle poolest, mil määral on sissetulekutoetus seotud muude poliitikakomponentidega, nagu tööturupoliitika ja juurdepääs teenustele. Vaatamata sellele, aitavad need kõik, kuigi erineva tulemuslikkusega, kaasa ühiskonna ja ka tööturu toimimisele

Sotsiaalkaitsesüsteemide tulemuslikkust tuleb selgelt tunnistada: ilma nendeta oleks vaesusrisk enamikus liikmesriikides ja liidus tervikuna tõusnud tasemele, mis ei oleks enam jätkusuutlik. Ilma sotsiaalsiireteta[3] (välja arvatud pensionid) oleks EL 25 liikmesriikides 2003. aastal esialgsete andmete[4] kohaselt vaesusriski piiril olevate inimeste määr võinud olla 25%, st 9 protsendipunkti võrra suurem kui tegelik vaesusrisk. Kuid üldine olukord seoses vaesuse ja kõige haavatavamate rühmade juurdepääsuga tööle on jätkuvalt väga suureks probleemiks. 2003. aastal elas 16% EL 25 elanikkonnast (ligikaudu 72 miljonit inimest) majandusliku vaesuse ohus.[5] Need arvud näitavad, kui raske on saavutada edu võitluses vaesuse ja tõrjutusega: alates uuringute algusest 1997. aastal on vaesest elanikkonnast rohkem kui poole suhteline tulu olnud pidevalt (st viimasest neljast aastast kolme jooksul) madal.[6] Kuigi alla tavapärase künnise jääv sissetulek ei ole vaesuse ei vajalikuks ega piisavaks tingimuseks, tähendab suhtelise vaesuse risk inimese jaoks piiratud juurdepääsu kaupadele ja teenustele, mida peetakse asjaomases ühiskonnas täiel määral osalemiseks hädavajalikuks. Risk langeda alla vaesusriski piiri on kõrgem töötutel, mittetöötavatel isikutel, üksikvanematel, puuetega inimestel ja kroonilistel haigetel. Seega võib teadmata arv isikuid kannatada puuduse ja sotsiaalse tõrjutuse raskete vormide all nagu kodutus, narkomaania, alkoholism, juurdepääsu puudumine esmasele arstiabile ning kirjaoskamatus, mida teatud juhtudel raskendavad diskrimineerimine rahvuse alusel ja/või elamine piirkonnas, kus langevad kokku paljud ebasoodsad asjaolud. EL 25 riikides oli 2003. aastal ligikaudu 31,7 miljonit inimest, kes moodustasid 8,5% tööealisest (st 15–64 aastased) elanikkonnast, keda võis lugeda tööturult tõrjututeks. See arv sisaldab nii pikaajalisi töötuid kui ka mittetöötavaid isikuid, kes on kaotanud enesekindluse pärast korduvaid ebaõnnestunud katseid tööd leida või kes soovisid töötada, kuid ei leidnud tööd mitmesugustel põhjustel, nagu puue või krooniline haigus, põhioskuste puudumine, diskrimineerimine ja/või perekondlikud kohustused.

1.2. Meetmed ühenduse tasandil

1992. aastal võttis nõukogu vastu kaks soovitust, millega seadis ühiseesmärgiks minimaalsete elatusvahendite tagamise ning sätestas põhimõtted ja suunised, mille abil see eesmärk saavutada.[7] Komisjoni aruandes aastast 1999[8] jõuti järeldusele, et need soovitused on aidanud struktureerida ja ergutada arutelu liikmesriikide vahel miinimumsissetuleku tagamise skeemide rolli ja arendamise üle, edendanud eri liikmesriikide skeemide lähenemist üksteisele ning andnud aluse süstemaatilisemaks koostööks ELis võitluses sotsiaalse tõrjutuse ja vaesusega.

2000. aasta Nice´i istungjärgul võttis Euroopa Ülemkogu vastu ühiseesmärgid avatud koordineerimismeetodi rakendamiseks sotsiaalse kaasamise valdkonnas, inkorporeerides nendesse soovitustes määratletud eesmärgid. Esimeses, 2002. aasta märtsis vastu võetud ühisaruandes tehti kokkuvõte, et kolmteist liikmesriiki viieteistkümnest olid välja töötanud universaalse sotsiaalabipoliitika, mille eesmärgiks on tagada miinimumsissetulek kõigile riigis seaduslikult elavatele isikutele. Teise ühisaruande (märts 2004) ning aruandega sotsiaalse kaasamise kohta, milles vaadeldi riiklikke tegevuskavu kümnes uues liikmesriigis,[9] toodi esile vajadus minimeerida negatiivseid tööstiimuleid[10] miinimumsissetuleku tagamise skeemides ja viidati reformidele, mis on seotud nii abikõlblikkuse eeskirjade läbivaatamisega kui ka individuaalse lähenemise sisseviimisega tööturule naasmisel. Teisest küljest olid mõned liikmesriigid tõstnud tagatud miinimumsissetuleku taseme reaalväärtust või säilitanud selle, kehtestades sihtmäärad või võttes kasutusele teatud liiki indekseerimise, lähtudes asjaolust, et sageli leiti, et toetused olid küllaltki väikesed või ei hõlmanud olulisi elanikerühmi, kellel puudus alternatiivne sissetulek.

Pärast Lissaboni strateegia läbivaatamist ja selle tähelepanu keskendamist tööhõivele ja majanduskasvule lepiti kokku, et jätkatakse avatud koordineerimismeetodi rakendamist sotsiaalse kaasamise ja sotsiaalkaitse alal ning et eelkõige saab sellest „sisendvoog” Lissaboni aruandlusprotsessile. Osana ühendsuunsite paketist 2005–2008 käsitlevad uued tööhõivesuunised[11] tööturult enim tõrjutute integreerimise probleemi, ergutades liikmesriike kehtestama ennetavate ja aktiivsete tööturumeetmete toetuseks tööstiimuleid, sealhulgas vajaduste varast väljaselgitamist, abi tööotsimisel, nõustamist ja koolitust isiklike tegevuskavade osana; pakkuma sotsiaalteenuseid ebasoodsas olukorras olevate inimeste tööturule kaasamiseks ning aitama kaasa sotsiaalsele ja piirkondlikule ühtekuuluvusele ja vaesuse kaotamisele (ühendsuunis nr 19). Lisaks tehakse eespool nimetatud suunises ettepanek vaadata jooksvalt läbi maksu- ja toetussüsteem, kaasa arvatud toetuste haldamine ja tingimuste asjakohasus, ning vähendada kõrgeid piirmaksumäärasid, et muuta töötamine tasuvaks ja tagada piisav sotsiaalkaitse tase.

Oma poliitika aktiivsemaks muutmisel toetavad ja ergutavad liikmesriike Euroopa Sotsiaalfond ja ühenduse algatus EQUAL, mille eelarve ajavahemikuks 2000–2006 on ligikaudu 60 miljardit eurot, millest 9 miljardit on ette nähtud sotsiaalsele kaasamisele. Järgmisel programmiperioodil jätkab Euroopa Sotsiaalfond ebasoodsas olukorras olevate inimeste tööhõivesse kaasamise viiside edendamist, võttes arvesse EQUALi põhimõtted.

1.3. Saavutused ja uued väljakutsed

Vaatamata oma sotsiaalkindlustussüsteemide mitmekesisusele on kõik Euroopa riigid silmitsi väljakutsega, et majanduse tõhususe suurendamiseks peavad nad kohandama oma poliitilisi strateegiaid. Põhieesmärgiks on inimeste integreerimine tööturule, sest töö on paljudele inimestele peamiseks kaitseks sotsiaalse tõrjutuse vastu ja see on ka ainus meede, mis end pikemas perspektiivis ära tasub. Kuid selleks, et integreerimine tõesti õnnestuks, peab töötamine olema tasuv nii töötajatele kui ka ettevõtetele. Edukas töötamise tasuvaks muutmise poliitika peab leidma õige tasakaalu „väljakutsete kolmnurgas” ehk töötamise motivatsiooni suurendamise, vaesuse leevendamise ja jätkusuutmatute eelarvekulude vältimise vahel.[12]

Kuid samuti tuleb meeles pidada, et sotsiaalkaitsesüsteemid võivad sissetulekutoetuse andmise kõrval, eriti majanduslanguse ajal, aidata parandada tööturu toimimist – ja kui need süsteemid on õigesti välja töötatud ja ellu rakendatud, siis need seda ka teevad, sest tõhus sotsiaalkaitsevõrk võimaldab paindlikumaid töölepinguid ja muudab ka tööotsimise tõhusamaks. Sotsiaalkindlustussüsteemi puudumine või selle kärpimine võib viia ressursside jaotamise efektiivsuse languseni.

Sotsiaalkaitsepoliitikat tuleb hoolikalt planeerida, sest kui sotsiaalkaitse eri aspektid üksteist ei täienda, siis hakkavad nad üksteist asendama ja see võib kaasa tuua soovimatuid tagajärgi. Et mitme ebasoodsa asjaolu kokkulangemine põhjustab tõrjutuse mitmes valdkonnas, siis tekitab ühtse poliitika puudumine praktikas ilmselt veelgi suuremat tõhususkadu, mille all kannatavad kõige tõenäolisemalt just nõrgimad ühiskonnaliikmed. Ei ole olemas sellist valemit, mida saaks muutmata kujul rakendada kõigis riikides: kompromissid on vältimatud. Vajadusi arvestavad toetused võivad negatiivselt mõjutada tööjõu pakkumist ning kuigi töötamist eeldavad toetused võivad seda riski vähendada, sõltuvad need madalalt tasustatava töö saadavusest, mille peale aga ei saa kindel olla. Universaalsed toetused mõjutavad sissetulekut, kuid ei moonuta iseenesest tööle asumise soovi. Kõige lõpuks ei ole teatud inimeste puhul tööleasumine reaalseks lahenduseks.

Kuivõrd riigieelarvega seotud kaalutlused on alati määravad otsustamisel, kas rakendada või tugevdada üht või teist sotsiaalabiskeemi, tuleb tegelikkuses pidada silmas ka seda, et sissetulekutoetuse ja miinimumsissetuleku tagamise skeemide puudumise või ebapiisavuse korral tuleb arvestada nõudluse tõenäolise suurenemisega muude sotsiaalprogrammide (nagu peretoetused) järele, mis peaksid võtma osa vaesuse leevendamisest enda kanda. Arvestada tuleks ka sotsiaalseid ja majanduslikke kulusid, mis tekivad seoses inimeste halveneva tervisliku seisundi ja suureneva kuritegevusega.[13]

Liikmesriikide võrdlemine näitab, et sotsiaalabiteenuste ja eriti miinimumsissetuleku tagamise skeemide konkreetne ülesehitus ja nendes kasutatav jaotamisviis on nende tõhususe määramisel väga olulised. Õigusnormide olemasolu ei ole piisav tagamaks, et kõik tõelises puuduses elavad inimesed saavad hüvitisi, millele neil on õigus. Eriti kehtib see miinimumsissetuleku kaitse ja tööturule integreerumise toetuse puhul. Miinimumsissetuleku tagamise skeemide tõhusus teeb tõsist muret, sest märkimisväärsel osal isikutest, kellele sellised skeemid on mõeldud, ei ole tegelikult võimalik nende kaudu toetusi saada, kas siis selle tõttu, et nad ei nõua oma õigusi või mõnel muul põhjusel (abikõlblikkuse eeskirjadele mittevastamine, summade väärarvutused makseviivitused, sanktsioonid ja maksete peatamised, võlgade otseseks tagasimaksmiseks toetusest tehtavad mahaarvamised).[14] Samuti on olemas oht, et sotsiaalabitoetusi makstakse puudust mittekannatavatele inimestele, sest skeemi sihtrühm on halvasti määratletud. Pettused ja kuritarvitused tekitavad toetuste jaotamise eest vastutavatele ametivõimudele samuti tõsist muret ning seetõttu tuleb kõrgendatud tähelepanu pöörata ennetus-, kontrolli-, pettuste ja kuritarvituste tuvastamis-, seire- ja järelvalvemehhanismidele. See mure on tunduvalt hoogustanud jaotussüsteemi suuremat detsentraliseerimist.

Pidades silmas eesmärki tuua tööturule kõige haavatavamad isikud, on andmed tulemuste kohta vastuolulised, kuid annavad siiski lootust, et edu on võimalik saavutada ja headest tavadest on palju õppida. Miinimumsissetuleku tagamise vahendite rolli osas näitavad uuringud, et nende koostoime asjakohaselt kujundatud aktiveerimispoliitikaga võib avaldada positiivset mõju tööhõivele, et kõige paljulubavamaks lähenemiseks on tööpraktika eraettevõtetes ja tavalise tööga sarnane tegevus, ning et sellest saavad kõige tõenäolisemalt kasu noored ja isikud, kellel on vähem sotsiaalseid probleeme. Sellistest inimeste tööturule tagasitoomise meetmetest saadavat kasu ei tuleks mõõta mitte üksnes vahetu mõjuga, mida need avaldavad tööhõivele. Need võivad innustada inimesi ka võitlema sotsiaalse tõrjutusega ning tugevdama oma eneseväärikust ja positiivsemat suhtumist töösse ja ühiskonda. Teisest küljest on vähem tähelepanu pööratud piisavale juurdepääsule sotsiaalteenustele, mis on isiku töövalmiduse elementaarseks eeltingimuseks.

Kokkuvõttes näitavad tõendid, et õigustatud on kolme elementi ühendav terviklik poliitikakooslus: (i) ühendus tööturuga töövõimaluste või kutseõppe kaudu; (ii) sissetulekutoetus tasemel, mis on piisav, et inimesed saaksid elada inimväärikat elu; ja (iii) parem juurdepääs teenustele, mis võivad aidata kõrvaldada mõned tõkked teatavate isikute ja nende perekondade lülitumiselt ühiskonda, toetades seega nende naasmist tööhõivesse (sellisteks teenusteks on näiteks nõustamine; tervishoid; lastehooldus; elukestev õpe hariduse puudujääkide korvamiseks; info- ja arvutitehnoloogiakoolitus, mis aitab potentsiaalsetel töötajatel, kaasa arvatud puuetega inimestel, ära kasutada uut tehnoloogiat ja paindlikumat töökorraldust; psühholoogiline ja sotsiaalne rehabilitatsioon). Sellist lähenemist võib nimetada aktiivseks kaasamiseks . Poliitika toetamiseks selles valdkonnas ja tingimuste loomiseks, mis võimaldaksid tegelikke edusamme vaesuse ja tõrjutuse ohjeldamisel, on põhiline, et kõik need liinid oleksid omavahel seotud. Ilma tööturule integreerumise aktiivse toetamiseta on olemas oht, et miinimumsissetuleku tagamise skeemid sulgevad inimesed vaesuse ja pikaajalise sotsiaalabist sõltuvuse lõksu. Ilma asjakohase sissetulekutoetuseta on olemas oht, et aktiivse tööturupoliitika või -programmide abil ei õnnestu vältida ulatuslikku vaesust ja takistada inimesi hankimast elatusvahendeid ebaseaduslikul viisil. Ilma sotsiaalabimeetmeteta on oht, et aktiveerimiseeskirju rakendatakse pimesi ja seetõttu ebaefektiivselt, ilma ebasoodsas olukorras olevate isikute (üksikemad, püsiva elukohata isikud ja mustlased, halva tervisega või psüühikahäiretega isikud) konkreetseid vajadusi vajalikul määral arvesse võtmata. Selleks, et niisugune poliitika oleks tõsiseltvõetav ja saavutaks avalikkuse poolehoiu, on hädavajalik, et sellise poliitika eelarve koostamisse suhtutaks suure hoolikusega, et see ei seaks ohtu keskpikka finantsilist jätkusuutlikkust ja et selle tasuvus pikaajalises mõõtmes oleks tõendatud.

2. VÕIMALIKUD SUUNISED EDASISTEKS MEETMETEKS ELI TASANDIL

2.1. Väljakutse

Euroopa Liidu aktiivsel toetusel nõukogu soovituste, sotsiaalse kaasamise avatud koordineerimismeetodi, Euroopa tööhõivestrateegia ja Euroopa Sotsiaalfondi kaudu on liikmesriigid saavutanud edu nii põhiliste toetusmehhanismide laiendamisel kui ka kõige haavatavamate isikute tööturule juurdepääsu edendamisel. Sellele vaatamata on vaesusriskis ja tööturult tõrjutud inimeste arvu väljendavad numbrid endiselt suured ja see on möödapääsmatuks väljakutseks EÜ asutamislepingus talletatud sotsiaalse ühtekuuluvuse eesmärgi saavutamisel. Lisaks sellele on eluliselt tähtis, et tööturult eemale jäänud inimesed, kaasa arvatud pikaajalised töötud, (taas-)siseneksid tööturule ja aitaksid realiseerida liidu 70% tööhõive eesmärki. Vaatamata olukordade ja poliitika mitmekesisusele Elis, võivad meetmed Euroopa tasandil 1992. aasta soovituste tugevdamiseks, näiteks ühiste põhimõtete kindlaksmääramise, põhinõuete või muude vahendite kaudu, niisiis anda lisaväärtust liikmesriikide jõupingutustele, pakkudes nii suuniseid kui ka ühise analüütilise raamistiku, mille abil saab erinevaid edusamme ja poliitikavahendeid võrrelda ja hinnata.

2.2. Konsultatsioonid

Vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 138, milles on sätestatud tingimused ettepanekute tegemiseks sotsiaalpoliitika valdkonnas, on käesoleva teatise eesmärk käivitada ühenduse tasandil sotsiaalpartnerite vahelised konsultatsioonid lõikes 2.3 esitatud suuniste üle. Teemat arvestades kaasatakse konsultatsioonidesse kõigi tasandite ametivõimud, sest tõrjutud inimeste integreerimisele suunatud poliitika kujundamise, rahastamise ja haldamise eest vastutavad peamiselt nemad, ning kodanikuühendusteni, kes kannavad hoolt selliste skeemide sihtrühma moodustavate isikute huvide eest ja/või pakuvad sellistele isikutele täiendavaid teenuseid.Samas on teatis adresseeritud ka Euroopa Parlamendile, nõukogule, Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele.

2.3. Suunised

Et kavandada võimalikud suunad edasiste Euroopa tasandil võetavate meetmete jaoks, mis toetaksid liikmesriikide poliitikat tööturult tõrjutud inimeste tõhusama integreerimise edendamiseks, kutsub komisjon sotsiaalpartnereid, ametivõime ja teisi kodanikuühiskonna osapooli üles esitama oma arvamusi järgmistes küsimustes:

1. Kas, arvestades liikmesriikide ees seisvat ülesannet seoses sotsiaalse kaasamise ja eelkõige tööturult enim tõrjutute integreerimise küsimuste lahendamisega, on ELi tasandil vaja võtta edasisi meetmeid ja kui on, siis millisel viisil saab EL meetmeid liikmesriigi tasandil kõige paremini täiendada ja toetada?

2. Kuidas peaks liit tööd jätkama, lähtudes 1992. aasta soovituses kokkulepitud ühistest põhialustest tõrjutud inimeste integreerimiseks vajalike õiguste ja teenustele juurdepääsu edendamisel, võttes arvesse asjakohaseid uuendusi poliitikas?

3. Kas meetmed ELi tasandil on artikli 137 lõike 1 punkti h alusel õigustatud? Kas sellises kontekstis võiksid aktiveerimist käsitlevad aspektid ja juurdepääs tööturule olla sotsiaalpartnerite vaheliste läbirääkimiste teemaks?

2.4. Järgmised sammud

Käesolev teatis on konsulteerimismenetluse esimeseks sammuks. Sotsiaalpartnerite jaoks ELi tasandil käivitab see asutamislepingu artikli 138 lõike 2 kohase konsulteerimismenetluse. Partnereid kutsutakse üles esitama oma arvamusi lõikes 2.3 määratletud küsimustes. Teiste huvitatud institutsioonide ja organisatsioonide kaasamiseks ELi ja liikmesriikide tasandil avaldatakse teatis tööhõive ja sotsiaalküsimuste peadirektoraadi veebilehel:

(http://europa.eu.int/comm/employment_social/consultation_en.html). Kõik huvitatud isikud võivad saata oma märkusi ja soovitusi e-kirja teel üksnes järgmisel aadressil: empl-active-inclusion@cec.eu.int. Kommentaarid peavad jõudma meieni hiljemalt [vastuvõtmise kuupäev + 10 nädalat]. Komisjon tutvub saadud kaastöödega põhjalikult ja avalikustab oma järeldused, mille alusel ta võib vastavalt artikli 138 lõikele 3 liikuda edasi konsulteerimise teise etappi.

[1] Vt „Liikmesriikide tööhõivepoliitika suunised (2005–2008)”, ELT L 205, 6.8.2005, lk 21.

[2] Euroopa tööhõivestrateegial oli selles poliitikamuutuses oluline roll. Pärast Lissaboni strateegia läbivaatamist ja ühendsuuniste vastuvõtmist on liikmesriikidele nüüd esitatud üleskutse rakendada terviklik meetmete kogum, et „tagada tööotsijatele, sealhulgas ebasoodsas olukorras olevatele inimestele ja mitteaktiivsetele inimestele juurdepääs tööturule, muuta töö neile atraktiivsemaks ja tasuvaks” (suunis 19).

[3] Kaasa arvatud kõik sotsiaalabi vormid, peretoetused ja töötushüvitised, kuid mitte pensionid.

[4] Kuivõrd puuduvad 2003. aasta võrreldavad andmed nii paljude riikide kohta, et need esindaksid 75% EL 25 rahvastikust, ei avalda Eurostat praegu neid statistikaid EL 25 kohta. Esitatud väärtused vaesusriski piiril olijate määra kohta enne ja pärast siirdeid (vastavalt 25% ja 16%) on siiski sarnased viimase sellise aasta näitajatega, mille kohta on andmed praegu töötlemisel ja avaldamisel (2001), s.o vastavalt 24% ja 15%. Vastavalt rahvastikustatistika andmetele oli EL 25 keskmine rahvaarv 452,5 miljonit, mis annab vaesusriskis elevate inimeste arvuks 68 miljonit.

5 Protsent elanikkonnast, kes elab leibkondades, mille sissetulek jääb alla 60% riigi mediaanist. Kuigi see künnis on kokkuleppeline, loetakse seda näitajat tavaliselt vaesusriski mõõdupuuks.

6 Viimane aasta, mille võrreldavad andmed on praegu EL 15 (mitte EL 25) kohta olemas, on aasta 2000, kui määr oli 9%.

[5] 1992. aasta 27. juuli soovitus 92/442/EMÜ ja 1992. aasta 24. juuni soovitus 92/441/EMÜ.

[6] KOM(1998)774, 25. jaanuar 1999.

[7] Euroopa Komisjon (2005): „Sotsiaalse kaasamise aruanne 2005. Kümne uue liikmesriigi esitatud riiklike tegevuskavade (2004–2006) analüüs”. Tööhõive, sotsiaalküsimuste ja võrdsete võimaluste peadirektoraat, Luxembourg, veebruar, 193 lk.

[8] 2004. aasta ühisaruandes rõhutati ka ülesannet „siduda sissetulekutoetuste süsteemid,inimeste tööturule sisenemise võime suurendamise ja pikaajalise ülalpeetavuse lõpetamise strateegiatega.“ Samuti soovitati maksu-, sissetulekutoetuste- ja alampalgapoliitika hoolikalt läbi mõelda, et tagada töötamise piisav tasuvus, mis võimaldab inimestel vaesusest välja tulla (lk 36).

[9] Vt „Liikmesriikide tööhõivepoliitika suunised (2005–2008)”, ELT L 205, 6.8.2005, lk 21.

[10] Vt KOM(2003)842, 30. detsember 2003.

[11] Didier Fouarge . „Costs of non-social policy” („Mittesotsiaalse poliitika hind”), Tööhõive peadirektoraat, 2003.

[12] Hiljutises uuringus, mis hõlmas 13 liikmesriiki ja põhines 1993.–1997. aasta andmetel, leiti, et 2–13% nende riikide elanikkonnast oli teatud aja elanud alla vastava riigi rohkem või vähem tagatud miinimumsissetuleku taset. (Vt Nicaise, I. jt. : (2004) Gaps, traps and springboards in European minimum income systems , HIVA (Katholieke Universiteit Leuven) ja CRSP (Loughborough University), 134 lk).