1.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse kontrollimiste suhtes, mida teevad liikmesriigid ohtlike kaupade autoveo puhul sõidukitega, mis liiguvad nende territooriumil või sisenevad nende territooriumile kolmandast riigist.

Seda ei kohaldata ohtlike kaupade veo suhtes, mida tehakse relvajõududele kuuluvate või relvajõudude vastutusel olevate sõidukitega.

2.   Käesolev direktiiv ei mõjuta liikmesriikide õigust võttes nõuetekohaselt arvesse liidu õigust, kontrollida oma territooriumil ohtlike kaupade riigisiseseid ja rahvusvahelisi vedusid, mida tehakse käesoleva direktiivi reguleerimisalast välja jäävate sõidukitega.

1.   Liikmesriigid tagavad, et maanteel veetava ohtliku kaubasaadetise tüüpilise osa suhtes rakendataks käesolevas direktiivis sätestatud kontrollimist, selleks et kontrollida nende vastavust ohtlike kaupade autovedu käsitlevate õigusaktidega.

2.   Neid kontrollimisi tehakse liikmesriigi territooriumil vastavalt määruse (EÜ) nr 1100/2008 artiklile 3 ja määruse (EMÜ) nr 3912/92 artiklile 1.

1.   Käesolevas direktiivis ettenähtud kontrollimiste tegemisel kasutavad liikmesriigid I lisas sätestatud kontrollkaarti. Kontrollimist teinud ametiasutuse poolt koostatud kontrollkaardi või sertifikaadi koopia, millel kajastatakse kontrollimise tulemused, antakse sõiduki juhile ja esitatakse nõudmise korral, selleks et lihtsustada või võimaluse korral vältida edasisi kontrollimisi.

Esimene lõik ei piira liikmesriikide õigust võtta üksikasjalikuks kontrollimiseks vajalikke erimeetmeid.

2.   Kontrollimised peavad olema pistelised ja hõlmama maanteevõrgustiku ulatusliku osa.

3.   Kontrollimiseks valitavad kohad peavad võimaldama viia nõuetele mittevastava sõiduki nõuetega vastavusse või, kui kontrollimist tegev ametiasutus peab vajalikuks, kinnitada sõidukile kasutustõkise kas kontrollimiskohas või kohas, mille nimetatud ametiasutus on selleks otstarbeks määranud, ilma et see põhjustaks ohtu.

4.   Vajaduse korral ja tingimusel, et see ei ole ohtlik, võib võtta veetavate kaupade proove (näidiseid) nende analüüsimiseks pädeva asutuse poolt tunnustatud laboratooriumides.

5.   Kontrollimine peab toimuma mõistliku aja jooksul.

1.   Kontrollimist võib teha ka ettevõtte territooriumil kas ennetava meetmena või juhul, kui maanteel on registreeritud tõsine rikkumine, mis kahjustab ohtlike kaupade autoveo ohutust.

Sellise kontrollimise eesmärk on tagada, et ohtlike kaupade autoveo ohutustingimused vastaksid asjakohastele õigusaktidele.

2.   Juhul kui seoses ohtlike kaupade autoveoga on tuvastatud üks või mitu eeskirjade, eriti II lisas loetletud eeskirjade rikkumist, tuleb enne nende kaupade ettevõttest väljaviimist see vedu viia vastavusse nõuetega või rakendada selle veo puhul muid vajalikke meetmeid.

1.   Liikmesriigid abistavad üksteist käesoleva direktiivi nõuetekohasel kohaldamisel.

2.   Tõsistest või korduvatest rikkumistest, mis kahjustavad ohtlike kaupade veo ohutust ja mille on põhjustanud mitteresidendi sõiduk või ettevõtja, teatatakse selle liikmesriigi pädevale asutusele, kus sõiduk on registreeritud või ettevõtja asutatud.

Selle liikmesriigi pädev asutus, kus tõsine või korduv rikkumine on registreeritud, võib taotleda selle liikmesriigi pädevalt asutuselt, kus sõiduk on registreeritud või ettevõtja asutatud, vajalike meetmete kohaldamist seaduserikkuja suhtes.

Selle liikmesriigi pädev asutus, kus sõiduk on registreeritud või ettevõtja asutatud, teatab selle liikmesriigi pädevale asutusele, kus rikkumine on registreeritud, asjaomase vedaja või ettevõtja suhtes kohaldatud meetmetest.

1.   Iga liikmesriik saadab komisjonile iga kalendriaasta kohta hiljemalt kaksteist kuud pärast kalendriaasta lõppu direktiivi 95/50/EÜ ja käesoleva direktiivi kohaldamise kohta käesoleva direktiivi III lisas esitatud näidise kohase aruande, milles esitatakse järgmised üksikasjad:

2.   Komisjon saadab Euroopa Parlamendile ja nõukogule esmakordselt 1999. aastal ja edaspidi vähemalt iga kolme aasta järel aruande selle kohta, kuidas liikmesriigid direktiivi 95/50/EÜ ja käesolevat direktiivi kohaldavad, täpsustades esimese lõike kohased üksikasjad.

1.   Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

2.   Artiklis 10 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates 26. juulist 2019. Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne viieaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist pikendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist.

3.   Euroopa Parlament või nõukogu võivad artiklis 10 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

4.   Enne delegeeritud õigusakti vastuvõtmist konsulteerib komisjon kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes sätestatud põhimõtetega iga liikmesriigi määratud ekspertidega.

5.   Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

6.   Artikli 10 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.