(1)

Direktiivi 2014/59/EL artikli 55 lõike 2 esimese lõigu kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et juhul, kui krediidiasutus või investeerimisühing või kõnealuse direktiivi artikli 1 lõike 1 punktides b, c ja d osutatud ettevõtja teeb kindlaks, et 2014/59/EL artikli 55 lõikes 1 osutatud lepingulise tingimuse (edaspidi „lepinguline tingimus“) lisamine asjaomast kohustust reguleerivatesse lepingulistesse sätetesse on õiguslikult või muul viisil teostamatu, teavitab see krediidiasutus või investeerimisühing või ettevõtja kriisilahendusasutust sellisele järeldusele jõudmisest.

(2)

Tingimused, mille korral oleks krediidiasutuse või investeerimisühingu või ettevõtja jaoks lepingulise tingimuse teatavatele kohustuste kategooriatele lisamine õiguslikult või muul viisil teostamatu, tuleks kindlaks määrata nii, et see tagab asjakohase lähenemise, võimaldades samal ajal kriisilahendusasutustel võtta arvesse erinevusi asjaomastel turgudel.

(3)

Ei tohiks ette näha, et krediidiasutused ja investeerimisühingud või ettevõtjad peavad lisama asjaomast kohustust reguleerivatesse lepingulistesse sätetesse lepingulise tingimuse, kui sellise tingimuse lisamine oleks asjaomases kolmandas riigis ebaseaduslik. Nii võib see olla näiteks juhul, kui kolmanda riigi õigusaktidega või ametiasutuste juhistega ei ole sellised tingimused lubatud. Samuti tuleks pidada krediidiasutuse või investeerimisühingu või ettevõtja jaoks lepingulise tingimuse lepingusse või instrumenti lisamist teostamatuks, kui kõnealune krediidiasutus või investeerimisühing või ettevõtja ei saa neid lepingulisi sätteid muuta. See on sageli nii, kui lepingud või instrumendid sõlmitakse vastavalt rahvusvahelistele standardtingimustele või -protokollidele, milles on sätestatud ühtsed tingimused sellist liiki lepingute või instrumentide jaoks. Kaubanduse rahastamise tooteid, nagu garantiid, edasigarantiid, akreditiivid või muud kaubandustehingute toetamiseks või rahastamiseks kasutatavad instrumendid, antakse tavaliselt välja vastavalt rahvusvaheliselt tunnustatud standardtingimustele või -eeskirjadele, mille on kehtestanud rahvusvaheliselt tunnustatud sektoripõhine organisatsioon või mis on välja töötatud standardsete kahepoolsete kokkulepete alusel. Lepingulise tingimuse lisamist võib pidada teostamatuks ka juhul, kui krediidiasutus või investeerimisühing või ettevõtja sõlmib finantsteenuste osutamise lepingud liiduväliste asutustega, sealhulgas finantsteenuste osutajate, kauplemiskohtade, finantsturutaristute või depositooriumidega, kes kasutavad standardtingimusi, mille üle krediidiasutus või investeerimisühing või ettevõtja ei saa läbirääkimisi pidada.

(4)

Igal juhul ei tohiks lepingulise tingimuse lisamise teostamatuse tingimuseks pidada ainuüksi vastaspoole soovimatust lisada lepingulisi tingimusi või instrumendi või lepingu hinna kasvu.

(5)

Kooskõlas direktiivi 2014/59/EL artikli 55 lõike 2 kolmanda lõiguga võib kriisilahendusasutus isegi teostamatuse tingimuste puudumisel otsustada mitte nõuda asjaomaselt krediidiasutuselt või investeerimisühingult või ettevõtjalt lepingulise tingimuse lisamist, kui ta leiab, et sellise tingimuse lisamine ei ole krediidiasutuse või investeerimisühingu või ettevõtja kriisilahenduskõlblikkuse tagamiseks vajalik. Direktiivi 2014/59/EL artikli 55 kohaldamisel peaksid kriisilahenduskõlblikkusele avalduva mõju analüüsi järeldused olema kooskõlas kõnealuse direktiivi II jaotise II peatükis sätestatud kriisilahenduskõlblikkuse hindamise järeldustega. Kriisilahenduskõlblikkusele avalduva mõju hindamisel kooskõlas direktiivi 2014/59/EL artikli 55 lõike 2 kolmanda lõiguga tuleks kriisilahenduskõlblikkuse tagamiseks pidada siiski vajalikuks lepinguid või instrumente, millega luuakse pika lõpptähtaja või suure nimiväärtusega kohustused. Seepärast ei tohiks selliste lepinguliste tingimuste lisamisest loobuda, kui selline lisamine ei vasta teostamatuse tingimustele. Mis puudutab muid kohustusi tekitavaid lepinguid või instrumente, siis peaksid kriisilahendusasutused kriisilahenduskõlblikkusele avalduva mõju hindamisel võtma nõuetekohaselt arvesse mitmeid asjakohaseid elemente, kuid neil tuleks olenevalt konkreetsetest asjaoludest lubada hinnata mis tahes lisaelemente, mida nad peavad vajalikuks.

(6)

Pärast teostamatuse kohta täieliku teate saamist peaks kriisilahendusasutusel olema mõistlik ajavahemik selle hindamiseks. Teadete keerukus võib olla erinev. Seepärast on asjakohane lubada kriisilahendusasutusel pikendada keerukate teadete puhul ajavahemikku, mille jooksul nad saavad nõuda lepingulise tingimuse lisamist, eelnevalt kindlaks määratud ajavahemiku võrra. Sellisest pikendamisest tuleks asjaomasele krediidiasutusele või investeerimisühingule või ettevõtjale nõuetekohaselt teatada. Võttes arvesse teate ja selle hindamise uudsust, tuleks kriisilahendusasutustel lubada pikendada keerukate teadete hindamise ajavahemikku kuue kuu võrra esimese aasta jooksul pärast käesoleva määruse jõustumist. Pärast seda ajavahemikku tuleks kriisilahendusasutustel lubada pikendada keerukate teadete hindamise ajavahemikku kolme kuu võrra.

(7)

Käesolev määrus põhineb Euroopa Pangandusjärelevalve poolt komisjonile esitatud regulatiivsete tehniliste standardite eelnõul.

(8)

Euroopa Pangandusjärelevalve on korraldanud avalikud konsultatsioonid käesoleva määruse aluseks olevate regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu kohta, analüüsinud võimalikke seonduvaid kulusid ja tulusid ning küsinud nõu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1093/2010 (2) artikli 37 kohaselt loodud pangandussektori sidusrühmade kogult,