(1)

20. märtsil 2020 võttis komisjon vastu teatise stabiilsuse ja kasvu pakti üldise vabastusklausli aktiveerimise kohta. Määruse (EÜ) nr 1466/97 artikli 5 lõikes 1, artikli 6 lõikes 3, artikli 9 lõikes 1 ja artikli 10 lõikes 3 ning nõukogu määruse (EÜ) nr 1467/97 (2) artikli 3 lõikes 5 ja artikli 5 lõikes 2 sätestatud üldine vabastusklausel hõlbustab eelarvepoliitika koordineerimist tõsise majanduslanguse ajal. Komisjon esitas nimetatud teatises oma seisukoha, et üldise vabastusklausli aktiveerimise tingimused on täidetud, sest COVID-19 pandeemia põhjustab eeldavalt tõsise majanduslanguse. Liikmesriikide rahandusministrid nõustusid 23. märtsil 2020 komisjoni hinnanguga. Üldine vabastusklausel on võimaldanud liikmesriikidele eelarve paindlikkust COVID-19 kriisi lahendamiseks. See on hõlbustanud eelarvepoliitika koordineerimist tõsise majanduslanguse ajal. Selle aktiveerimine võimaldab ajutiselt kõrvale kalduda liikmesriigi keskpika perioodi eelarve-eesmärgi saavutamiseks nõutavast kohandamiskavast, tingimusel et see ei ohusta riigi rahanduse kestlikkust keskpikas perspektiivis. 17. septembril 2020 teatas komisjon oma teatises „2021. aasta kestliku majanduskasvu strateegia“, et üldise vabastusklausli kohaldamist jätkatakse ka 2021. aastal.

(2)

20. juulil 2020 võttis nõukogu vastu soovituse (3) („nõukogu 20. juuli 2020. aasta soovitus“). Nõukogu soovitas Ungaril võtta kooskõlas üldise vabastusklausliga kõik vajalikud meetmed, et tulemuslikult reageerida COVID-19 pandeemiale, toetada majandust ja tagada selle taastumine. Samuti soovitas nõukogu Ungaril, kui majandustingimused võimaldavad, järgida eelarvepoliitikat, mille eesmärk on saavutada usaldusväärne eelarvepositsioon keskpikas perspektiivis ja tagada võla jätkusuutlikkus, suurendades samal ajal investeeringuid.

(3)

Taasterahastu „NextGenerationEU“, sealhulgas taaste- ja vastupidavusrahastu abil tagatakse kestlik, kaasav ja õiglane taastumine. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2021/241 (4), millega luuakse taaste- ja vastupidavusrahastu, jõustus 19. veebruaril 2021. Taaste- ja vastupidavusrahastust antakse rahalist toetust reformide ja investeeringute elluviimiseks ning sellega kaasneb liidu rahastatav fiskaalne impulss. See aitab majandusel taastuda ja teha eelkõige rohe- ja digipöörde edendamiseks kestlikke ja majanduskasvu soodustavaid reforme ja investeeringuid, samuti tugevdab see liikmesriikide majanduse vastupidavust ja potentsiaalset majanduskasvu. See aitab saavutada lähiajal riigi rahanduses taas soodsama seisundi ja tugevdada kestlikku riigi rahandust ning keskmises ja pikas perspektiivis majanduskasvu ja töökohtade loomist.

(4)

3. märtsil 2021 võttis komisjon vastu teatise, milles esitatakse täiendavad poliitikasuunised eesmärgiga aidata koordineerida eelarvepoliitikat ning valmistada ette liikmesriikide stabiilsus- ja lähenemisprogramme. Üldine eelarvepoliitika peaks liikmesriikide eelarveid ning taaste- ja vastupidavusrahastut arvesse võttes jääma 2021. ja 2022. aastal toetavaks. Pidades aga silmas majandustegevuse eeldatavat järkjärgulist normaliseerumist 2021. aasta teisel poolel, peaks liikmesriikide eelarvepoliitika muutuma 2022. aastal diferentseeritumaks. Liikmesriikide eelarvepoliitikas tuleks arvesse võtta taastumise seisu, riigi rahanduse kestlikkust ning vajadust vähendada majanduslikke, sotsiaalseid ja territoriaalseid erinevusi. Arvestades vajadust toetada liidus kestlikku taastumist, peaksid väikeste kestlikkusriskidega liikmesriigid koostama eelarve nii, et 2022. aastal säiliks toetav eelarvepoliitika, võttes arvesse taaste- ja vastupidavusrahastu mõju. Kõrge võlatasemega liikmesriigid peaksid järgima konservatiivset eelarvepoliitikat, säilitades samal ajal riiklikult rahastatavad investeeringud ning kasutades taaste- ja vastupidavusrahastust antavaid toetusi täiendavate kvaliteetsete investeerimisprojektide ja struktuurireformide rahastamiseks. 2022. aasta järgsel perioodil tuleks eelarvepoliitikas võtta jätkuvalt arvesse taastumise tugevust, majandusliku ebakindluse taset ja riigi rahanduse kestlikkusega seotud kaalutlusi. Kui eelarvepoliitika suunatakse ümber keskpikas perspektiivis usaldusväärse eelarvepositsiooni saavutamisele, muu hulgas sobival ajal toetusmeetmete järkjärgulise kaotamise kaudu, aitab see tagada keskpikal perioodil riigi rahanduse kestlikkuse.

(5)

Oma 3. märtsi 2021. aasta teatises võttis komisjoni ka seisukoha, et otsuse tegemisel üldise vabastusklausli kohaldamise lõpetamise või jätkamise kohta tuleks lähtuda majandusolukorra üldhinnangust, mille peamiseks kvantitatiivseks kriteeriumiks on liidu või euroala majandusaktiivsuse tase võrreldes kriisieelse tasemega (2019. aasta lõpp). Oma 2021. aasta kevadprognoosile tuginedes leidis komisjon 2. juunil 2021, et tingimused üldise vabastusklausli kohaldamise jätkamiseks 2022. aastal ja kohaldamise lõpetamiseks 2023. aastal on täidetud. Ka pärast üldise vabastusklausli kohaldamise lõpetamist võetakse arvesse iga riigi olukorda.

(6)

Ungari esitas 30. aprillil oma 2021. aasta lähenemisprogrammi kooskõlas määruse (EÜ) nr 1466/97 artikliga 8.

(7)

Eurostati kinnitatud andmete põhjal oli Ungari valitsemissektori eelarvepuudujääk 2020. aastal 8,1 % sisemajanduse koguproduktist (SKP) ning valitsemissektori võlg suurenes 80,4 %ni SKPst. Esmase eelarvepositsiooni aastamuutus oli -5,9 % SKPst, võttes arvesse ka kaalutlusõiguse alusel majanduse toetamiseks võetud eelarvemeetmeid mahus 6,3 % SKPst ja automaatsete stabilisaatorite toimimist. Lisaks andis Ungari ettevõtetele ja kodumajapidamistele likviidsustoetust (nt garantiid ja maksude tasumise edasilükkamine, millel ei ole otsest ja kohest mõju eelarvele), mille hinnanguline maht on ligikaudu 6,8 % SKPst; komisjoni hinnangu kohaselt oli riigigarantiide tegelik kasutuselevõtt 2020. aastal laias laastus võrdne ½ %ga SKPst.

(8)

2. juunil 2021 esitas komisjon aluslepingu artikli 126 lõike 3 kohase aruande. Kõnealuses aruandes käsitletakse Ungari eelarveseisundit, kuna tema valitsemissektori eelarvepuudujääk ületas 2020. aastal aluslepingus sätestatud kontrollväärtust ehk 3 % SKPst ning valitsemissektori võlg ületas aluslepingus sätestatud kontrollväärtust ehk 60 % SKPst ega vähenenud rahuldavas tempos. Aruandes jõuti järeldusele, et puudujäägikriteerium ja võlakriteerium ei olnud täidetud.

(9)

Eelarveprognooside aluseks olev makromajanduslik stsenaarium on 2021. ja 2022. aasta puhul ettevaatlik. 2021. aasta lähenemisprogrammi kohaselt on SKP reaalkasv 2021. aastal 4,3 % ja 2022. aastal 5,2 %, mis on komisjoni 2021. aasta kevadprognoosis kavandatust aeglasem, peamiselt seetõttu, et ekspordi ja eratarbimise taastumine on olnud oodatust aeglasem. 2021. aasta lähenemisprogrammis prognoositud SKP nominaalkasv ja peamised maksubaasid, sealhulgas töötajate hüvitised ja eratarbimine, on komisjoni 2021. aasta kevadprognoosiga võrreldes 2021. aastal veidi väiksemad ja 2022. aastal üldjoontes samad.

(10)

Valitsuse 2021. aasta lähenemisprogrammi kohaselt väheneb valitsemissektori eelarvepuudujääk 2020. aasta 8,1 %-lt SKPst 2021. aastal 7,5 %-le SKPst ning võla suhtarv väheneb 2021. aastal 79,9 %-le SKPst. 2021. aasta lähenemisprogrammi kohaselt on esmase eelarvepositsiooni muutus 2021. aastal võrreldes kriisieelse tasemega (2019) -5,1 % SKPst, mis kajastab kaalutlusõiguse alusel majanduse toetamiseks võetud eelarvemeetmeid mahus 3,0 % SKPst ja automaatsete stabilisaatorite toimimist. Komisjoni 2021. aasta kevadprognoosis on 2021. aastal väiksem eelarvepuudujääk (6,8 % SKPst) ja väiksem võla suhtarv (78,6 % SKPst), kajastades suuremat majanduskasvu ja maksutulu kasvu.

(11)

Vastuseks COVID-19 pandeemiale ja sellega seotud majanduslangusele on Ungari võtnud eelarvemeetmeid, et suurendada oma tervisesüsteemi suutlikkust, ohjeldada COVID-19 pandeemiat ning anda abi kriisist eriti tugevalt mõjutatud isikutele ja sektoritele. Sellised jõulised poliitikameetmed on aidanud leevendada SKP vähenemist ja see on omakorda aidanud piirata valitsemissektori eelarvepuudujäägi ja võla suurenemist. Eelarvemeetmed peaksid aitama maksimaalselt kaasa majanduse taastumisele, mõjutamata tulevasi eelarvesuundumusi. Seepärast tuleks toetusmeetmete puhul vältida riigi rahandusele püsiva koormuse tekitamist. Kui liikmesriigid võtavad alalisi meetmeid, peaksid nad neid nõuetekohaselt rahastama, et tagada keskpikas perspektiivis eelarveneutraalsus. Ungari 2020. ja 2021. aasta meetmed on kooskõlas nõukogu 20. juuli 2020. aasta soovitusega. Mõni meede, mille valitsus aastatel 2020–2021 kaalutlusõiguse alusel vastu võttis, ei näi olevat ajutine või kompenseeritud tasakaalustavate meetmetega. 2023. aastal, mis jääb komisjoni 2021. aasta kevadprognoosiperioodist väljapoole, on kõnealuste mitteajutiste meetmete kumulatiivne järelejäänud mõju hinnanguliselt 2 % SKPst ja need meetmed on peamiselt tervishoiutöötajate palgatõus, 13. pensioni järkjärguline taaskehtestamine ja alla 25aastaste töötajate suhtes kohaldatav üksikisiku tulumaksu vabastus.

(12)

2021. aasta lähenemisprogrammis eeldatakse investeeringuid ja reforme, mida rahastatakse taaste- ja vastupidavusrahastust saadavate toetustega mahus 0,9 % SKPst 2021. aastal, 0,9 % SKPst 2022. aastal, 1,0 % SKPst 2023. aastal, 0,6 % SKPst 2024. aastal ja 0,4 % SKPst 2025. aastal. Komisjoni 2021. aasta kevadprognoosis ei ole neid toetusi eelarveprognoosides täiel määral arvesse võetud, sest selle ajakohastamise ajaks ei olnud riikliku taaste- ja vastupidavuskava kohta piisavalt üksikasjalikku teavet. Selle asemel eeldatakse komisjoni 2021. aasta kevadprognoosis, et alates 2021. aasta teisest poolest kuni 2026. aastani kasutatakse taaste- ja vastupidavusrahastu tegevusaja jooksul kõik toetuste assigneeringud ära lineaarselt. Seega ulatuvad taaste- ja vastupidavusrahastust saadud toetustest rahastatavad investeeringud ja reformid komisjoni 2021. aasta kevadprognoosis 2021. aastal 0,4 %ni ja 2022. aastal 0,8 %ni.

(13)

Määruses (EÜ) nr 1466/97 sätestatud kindlaks määratud eelarvekohanduse näitajaid tuleb vaadelda praeguses kontekstis. Esiteks on SKP lõhe hinnangud märkimisväärselt ebakindlad. Teiseks tuleb olla valmis eelarvepoliitikat kiiresti kohandama vastavalt COVID-19 pandeemia arengule, suunates selle terviseriskide vähenedes erakorraliselt abilt sihipärasematele meetmetele. Kolmandaks iseloomustavad praegust olukorda märkimisväärsed majandustegevust toetavad poliitikameetmed. Võttes arvesse liidu eelarvest (näiteks taaste- ja vastupidavusrahastust) tehtavaid suuri ülekandeid, ei kajasta kindlaks määratud näitajad täielikku impulssi, mille majandus eelarvepoliitikast saab. Sellest lähtuvalt ei näi struktuurne eelarvepositsioon olevat praeguses olukorras sobiv näitaja. Kulude kasvu eesmärki tuleb samuti kohandada (5) ja täiendada lisateabega, et täielikult kajastada eelarvepoliitika suundumust.

(14)

Nii nagu 2021. aasta eelarvekavade hindamisel kasutatud lähenemisviisi puhul, on ajutised erakorralised meetmed kulude koondnäitajast välja jäetud. Kõnealused kriisiga seotud ajutised erakorralised meetmed toetavad tervisesüsteeme ning kompenseerivad töötajatele ja ettevõtetele liikumispiirangute ja tarneahela häirete tõttu saamata jäänud tulu; nende meetmete kaotamine avaliku sektori asutuste poolt sõltub rahvatervise ja majandusolukorra normaliseerumisest. Selleks et praeguses olukorras hinnata üldist eelarvepoliitikat, peaks asjakohane kulude koondnäitaja hõlmama liidu eelarvest (näiteks taaste- ja vastupidavusrahastust) tehtavaid suuri ülekandeid. Sellest tulenevalt mõõdetakse üldist eelarvepoliitikat esmaste kulude – k.a taaste- ja vastupidavusrahastust antavate toetuste ja muude liidu vahenditega rahastatavad kulud – muutusega (v.a kaalutlusõiguse alusel võetavad tulumeetmed ja kriisiga seotud ajutised erakorralised meetmed). Üldisest eelarvepoliitikast kaugemale vaadates on analüüsi eesmärk hinnata seda, kas riiklik eelarvepoliitika on konservatiivne ja eelarve struktuur soodustab kestlikku taastumist, mis on kooskõlas rohe- ja digipöördega. Sel põhjusel pööratakse erilist tähelepanu riiklikult rahastatavate jooksvate esmaste kulude ja investeeringute arengule.

(15)

Ungari 2021. aasta lähenemisprogrammi kohaselt väheneb tema valitsemissektori eelarvepuudujääk 2022. aastal 5,9 %-le SKPst, mis on peamiselt tingitud majanduse taastumisest. Valitsemissektori võla suhtarv langeb kavakohaselt 79,3 %-le SKPst. Komisjoni 2021. aasta kevadprognoosi kohaselt on eelarvepuudujääk (4,5 %) ja võla suhtarv (77,1 %) väiksemad, mis on tingitud suuremast majanduskasvust ja maksutulust ning sellest, et 2021. aasta puhul lähtuti väiksemast puudujäägist. Komisjoni 2021. aasta kevadprognoosi kohaselt ning eespool nimetatud väljakutseid kajastava konkreetse metoodika alusel on üldise eelarvepoliitika mõju (k.a mõju, mida 2022. aastal avaldavad kogunõudlusele nii riiklikust kui ka liidu eelarvest – eelkõige taaste- ja vastupidavusrahastust – rahastatavad investeeringud) hinnanguliselt +0,7 % SKPst (6). Taaste- ja vastupidavusrahastust antavate toetuste ja muude liidu vahenditega rahastatavate kulude positiivne panus peaks suurenema 0,2 protsendipunkti SKPst. Riiklikult rahastatavatel investeeringutel peaks olema ekspansiivne panus 0,1 protsendipunkti SKPst (7). Riiklikult rahastatavatel esmastel jooksvatel kuludel (millest on maha arvatud kaalutlusõigusel põhinevad tulumeetmed) peaks olema pärssiv panus 1,0 protsendipunkti SKPst.

(16)

Liikmesriikide eelarvemeetmete kvaliteet näib olevat eriti oluline. Eelarve struktuurireformid, mille eesmärk on parandada riiklike eelarvete struktuuri, võivad toetada potentsiaalset majanduskasvu, tekitada väga vajalikku eelarvepoliitilist manööverdamisruumi ja aidata tagada pikemas perspektiivis riigi rahanduse kestlikkust, muu hulgas kliimamuutusi ja terviseprobleeme silmas pidades. Tulude poolel on COVID-19 kriis suurendanud selliste reformide tähtsust, mille eesmärk on saavutada tõhusamad ja õiglasemad avaliku sektori tulusüsteemid. Kulude poolel on seetõttu aga veelgi olulisem suurendada kestlike ja majanduskasvu soodustavate investeeringute taset ja kvaliteeti viisil, mis on kooskõlas kasvupotentsiaali, majandusliku ja sotsiaalse vastupidavuse edendamise ning rohe- ja digipöörde eesmärkidega. Riiklikud taaste- ja vastupidavuskavad võimaldavad parandada riiklike eelarvete struktuuri.

(17)

2021. aasta lähenemisprogrammi keskpika perioodi eelarvekavade kohaselt väheneb valitsemissektori eelarvepuudujääk 2023. aasta 3,9 %-lt SKPst 2024. aastal 3,0 %-le SKPst ja 2025. aastal 2,0 %-le SKPst. Valitsemissektori eelarvepuudujääk jääb seega 2024. aastal kavakohaselt alla aluslepingus sätestatud kontrollväärtust 3 % SKPst. 2021. aasta lähenemisprogrammi kohaselt on üldise eelarvepoliitika mõju (k.a mõju, mida avaldavad kogunõudlusele nii riiklikust kui ka liidu eelarvest – eelkõige taaste- ja vastupidavusrahastust – rahastatavad investeeringud) 2023. ja 2024. aastal hinnanguliselt +0,3 % SKPst. Taaste- ja vastupidavusrahastust antavate toetuste ja muude liidu vahenditega rahastatavate kulude positiivne panus peaks vähenema 0,4 protsendipunkti SKPst. Riiklikult rahastatavad investeeringud peaksid andma pärssiva panuse 0,3 protsendipunkti SKPst (8). Riiklikult rahastatavad esmased jooksvad kulud (millest on maha arvatud kaalutlusõigusel põhinevad tulumeetmed) peaksid andma ekspansiivse panuse 0,6 protsendipunkti SKPst. Praeguse hinnangu kohaselt on kümne aasta keskmine nominaalne potentsiaalne majanduskasv 6,75 % (9). See hinnang ei hõlma aga taaste- ja vastupidavuskavaga ette nähtud reformide mõju, mis võivad Ungari potentsiaalset majanduskasvu hoogustada.

(18)

Valitsemissektori võla suhtarv peaks langema 2023. aasta 77,5 %-lt SKPst 2024. aastal 75,7 %-le SKPst ja 2025. aastal 73,1 %-le SKPst. Ungarit ohustavad keskpikas perspektiivis keskmised riigi rahanduse kestlikkusega seotud riskid, nagu nähtub viimasest võla kestlikkuse analüüsist.

(19)

Kuna ebakindlus on endiselt väga suur, peaksid eelarvepoliitika suunised jääma valdavalt kvalitatiivseks. Täpsemaid kvantitatiivseid suuniseid perioodi hilisemateks aastateks tuleks anda 2022. aastal, juhul kui ebakindlus on selleks ajaks piisavalt vähenenud.

(20)

Nõukogu on hinnanud 2021. aasta lähenemisprogrammi ja järelmeetmeid, mida Ungari on võtnud seoses nõukogu 20. juuli 2020. aasta soovitusega,