5.12.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 325/66

(1)

Euroopa Komisjon (edaspidi „komisjon”) avaldas 8. novembril 2012Euroopa Liidu Teatajas teate (2) teatavate Hiina Rahvavabariigist (edaspidi „Hiina RV” või „asjaomane riik”) pärit kristalsest ränist fotoelektriliste moodulite ja nende põhikomponentide (elementide ja plaatide) ELi toimuva impordi suhtes subsiidiumivastase menetluse algatamise kohta (edaspidi „algatamisteade”).

(2)

Subsiidiumivastane menetlus algatati kaebuse põhjal, mille esitas 26. septembril 2012 EU ProSun (edaspidi „kaebuse esitaja”) tootjate nimel, kelle toodang moodustab üle 25 % kõigist liidus toodetavatest kristalsest ränist fotoelektrilistest moodulitest ja nende põhikomponentidest. Kaebus sisaldas esmapilgul usutavaid tõendeid kõnealuse toote subsideerimise ja sellest tuleneva olulise kahju kohta, mida peeti menetluse algatamiseks piisavaks.

(3)

Komisjon teavitas enne menetluse algatamist kooskõlas nõukogu määruse (EÜ) nr 597/2009 (edaspidi „algmäärus”) artikli 10 lõikega 7 Hiina RV valitsust sellest, et ta on saanud nõuetekohaselt dokumenteeritud kaebuse, milles väidetakse, et Hiina RVst pärit kristalsest ränist fotoelektriliste moodulite ja nende põhikomponentide subsideeritud import põhjustab liidu tootmisharule olulist kahju. Hiina RV valitsusel paluti osaleda konsultatsioonidel, et selgitada kaebuses kirjeldatud olukorda ja jõuda vastastikku kokkulepitud lahenduseni. Hiina RV valitsus nõustus osalema konsultatsioonidel, mis seejärel ka toimusid. Konsultatsioonide käigus vastastikuse kokkuleppeni ei jõutud. Siiski võeti nõuetekohaselt arvesse Hiina RV valitsuse seisukohti kaebuses nimetatud kavade tasakaalustamatuse kohta. Pärast konsultatsioone esitas Hiina RV valitsus oma seisukohad.

(4)

Euroopa Komisjon avaldas 6. septembril 2012Euroopa Liidu Teatajas teate (3) teatavate Hiina RVst pärit kristalsest ränist fotoelektriliste moodulite ja nende põhikomponentide (elementide ja plaatide) Euroopa Liitu toimuva impordi suhtes dumpinguvastase menetluse algatamise kohta.

(5)

Komisjon määrusega (EL) nr 513/2013 (4) kehtestas komisjon 6. juunil 2013 Hiina RVst pärit või sealt saadetud kristalsest ränist fotoelektriliste moodulite ja nende põhikomponentide (elementide ja plaatide) impordi suhtes ajutise dumpinguvastase tollimaksu (edaspidi „ajutine dumpinguvastane määrus”).

(6)

Käesoleva subsiidiumivastase ja paralleelse dumpinguvastase uurimise käigus analüüsiti kahju sama liidu tootmisharu, esinduslike liidu tootjate ja uurimisperioodi määratluse alusel ning selle tulemusel tehti identsed järeldused, kui ei ole märgitud teisiti. Seda peeti asjakohaseks, et ühtlustada kahju analüüsimist ja tagada mõlemas menetluses tehtud järelduste kooskõla. Sel põhjusel võeti nende menetluste käigus kahju üksikasjade kohta esitatud märkusi arvesse mõlemas menetluses.

(7)

Lähtudes kaebuse esitaja taotlusest, mis põhines nõutaval tõendusmaterjalil, võttis komisjon 1. märtsil 2013 vastu komisjoni määruse (EL) nr 182/2013 (5), millega kehtestati alates 6. märtsist 2013 registreerimisnõue Hiina RVst pärit või sealt saadetud kristalsest ränist fotoelektriliste moodulite ja nende põhikomponentide (elementide ja plaatide) impordi suhtes.

(8)

Osa huvitatud isikuid väitsid, et impordi registreerimise otsus oli põhjendamatu, sest algmääruse artikli 24 lõike 5 tingimused ei olnud täidetud. Need väited ei olnud siiski põhjendatud ega põhinenud faktilisel tõendusmaterjalil. Komisjonil oli impordi registreerimist käsitleva otsuse tegemise ajal piisavalt esmapilgul usutavaid tõendeid, mis õigustasid impordi registreerimist, eelkõige impordi absoluutarvude ja turuosa järsk kasv. Seepärast tuli need väited tagasi lükata.

(9)

Komisjon teavitas kaebuse esitajat, teisi teadaolevaid liidu tootjaid, teadaolevaid Hiina RV eksportivaid tootjaid, Hiina RV ametiasutusi ja teadaolevaid importijaid ametlikult menetluse algatamisest. Huvitatud isikutele anti võimalus esitada oma seisukohad kirjalikult ja taotleda ärakuulamist algatamisteates ettenähtud tähtaja jooksul.

(10)

Eksportivate tootjate, liidu tootjate ja sõltumatute importijate ilmse arvukuse tõttu paluti kõigil teadaolevatel eksportivatel tootjatel ja sõltumatutel importijatel anda endast komisjonile teada ning esitada algatamisteates märgitud põhiandmed oma vaatlusaluse tootega seotud tegevuse kohta põhjenduses 38 täpsustatud uurimisperioodil. Seda teavet nõuti algmääruse artikli 27 alusel, et komisjon saaks otsustada, kas väljavõtteline uuring on vajalik, ning vajaduse korral valimi moodustada. Konsulteeriti ka Hiina RV asutustega.

(11)

Esialgu esitasid nõutud teabe ja nõustusid valimis osalema 121 Hiina eksportivat tootjat/ tootjate kontserni. Koostööd tegevate äriühingute osakaal Hiina ekspordi kogumahus on üle 80 %. Eksportivatelt tootjatelt saadud teabe põhjal ja kooskõlas algmääruse artikliga 27 tegi komisjon esialgu ettepaneku kaasata valimisse seitse eksportivat tootjat/eksportivate tootjate kontserni.

(12)

Seitsmest äriühingute kontsernist moodustatud valimisse kuulub kolm suurimat koostööd tegevat moodulite eksportijat, kaks suurimat koostööd tegevat elementide eksportijat ja kaks suurimat koostööd tegevat plaatide eksportijat. Neist seitsmest eksportivate tootjate kontsernist moodustatud valimi alusel määrati kindlaks asjaomaste kontsernide subsideerimise tase ning kõigi koostööd tegevate, kuid valimist välja jäänud eksportivate tootjate subsideerimise tase vastavalt algmääruse artikli 15 lõigetes 2 ja 3 sätestatud nõuetele. Nagu põhjenduses 46 selgitatakse, jättis komisjon plaadid toote määratlusest uurimise lõppjärgus välja. Teatavad äriühingud valiti valimisse selle põhjal, et nad olid suurimad plaatide eksportijad. Valimit ei peetud siiski vajalikuks muuta, sest komisjon oli neid äriühinguid juba uurinud ja nende esitatud andmeid kontrollinud ning kõik need äriühingud olid ühtlasi moodulite ja/või elementide suured eksportijad.

(13)

Lõpuks koosnes eksportivate tootjate valim kaheksast äriühingust/kontsernist. Seda seetõttu, et kuigi esialgu teatati, et Jinko Solar Co. Ltd ja Renesola Jiangsu Ltd on seotud äriühingud, tehti hiljem kindlaks, et nad ei ole seda.

(14)

Komisjon teatas algatamisteates, et on moodustanud liidu tootjatest esialgse valimi. Liidu tootjate esialgse valimi moodustamisest anti teada kõigile teadaolevatele liidu tootjatele ja tootjate ühendustele. Esialgsesse valimisse kuulus üheksa liidu tootjat ligikaudu 215 tootjast, kelle kohta oli enne uurimise algatamist teada, et nad toodavad samasugust toodet; tootjad valiti välja suurima esindusliku tootmismahu põhjal, võttes arvesse müügimahtu ja geograafilist asukohta, mida oli võimalik ettenähtud aja jooksul uurida. Sealjuures tagati, et valimisse kuulub nii vertikaalselt integreeritud kui ka integreerimata liidu tootjaid. Samuti paluti huvitatud isikutel teha teatavaks oma seisukohad esialgse valimi kohta.

(15)

Mitu huvitatud isikut esitas liidu tootjate esialgse valimi kohta järgmised vastuväited:

(16)

Huvitatud isikute väidetele vastati järgmiselt. Liidu tootjad taotlesid oma nime salastamist kättemaksu kartuses. Liidu tootjate äri nii liidus kui ka väljaspool oli tõepoolest reaalselt ähvardatud kahjustada. Komisjon leidis, et taotlused olid nende rahuldamiseks piisavalt põhjendatud. Kuna valimisse kaasatud liidu tootjate asukoha või toodangu- ja müügiprotsendi avaldamine võib kergesti nende isiku paljastada, tuli sellekohased taotlused tagasi lükata.

(17)

Komisjon ei „ajanud segamini” uurimise algatamise toetuse kindlakstegemist, liidu tootmisharu määratlemist ja esialgse valimi moodustamist, sest need etapid viidi läbi üksteisest sõltumatult ning nende üle otsustati eraldi. Vastuväidetes ei näidatud, mil määral see valimi esinduslikkust mõjutas, et kasutati tootmis- ja müügiandmeid, mille liidu tootjad olid esitanud uurimise algatamise toetuse uurimise käigus. Liidu tootmisharu oli uurimise algatamise ajal esialgselt määratletud. Et teha esialgselt kindlaks liidu kogutoodang põhjenduses 38 täpsustatud uurimisperioodil, kasutati kogu kättesaadavat teavet liidu tootjate kohta, sealhulgas kaebuses esitatud teavet ja enne uurimise algatamist liidu tootjatelt ja teistelt isikutelt kogutud andmeid.

(18)

Valimi moodustamisel võeti arvesse kõiki liidu tootjaid, kes vastasid küsimustele uurimise algatamise toetamise kohta, olenemata sellest, kas nad toetasid uurimist, olid selle vastu või ei avaldanud mingit arvamust. See väide lükati seega tagasi.

(19)

Kahe- või kolmekordse arvestamise probleemi kaaluti esialgse valimi moodustamise ajal. Ilmnes, et kui vertikaalselt integreeritud liidu tootjate elementide toodang ja müük välja jätta, jääb arvestusest välja see osa elementide toodangust, mis müüakse vabal turul. Seepärast leiti, et elementide müügimahu väljajätmine tootmise kogumahust ei pruugi valimit esinduslikumaks muuta. Peale selle põhines valimi esinduslikkus mitte ainult tootmismahul, vaid ka geograafilisel ulatusel ning vertikaalselt integreeritud ja integreerimata tootjate tasakaalustatud esindatusel. Tootmismahu suhteline esinduslikkus arvutati välja iga samasuguse toote liigi kohta eraldi. Seepärast leiti, et esialgse valimi moodustamise meetod oli mõistlik ja valim esindab seega uurimisalust toodet tootvat liidu tootmisharu tervikuna. See väide lükati seetõttu tagasi. Andmete usaldusväärsuse kohta võib märkida, et valim moodustati valiku tegemise ajal kättesaadava teabe põhjal, nagu on ette nähtud algmääruse artikliga 27. Seoses uurimise algatamise toetuseks kasutatud andmete usaldusväärsusega ei leitud uurimise käigus tõendeid selle kohta, et enne algatamist kogutud andmed oleksid oluliselt puudulikud. Seetõttu võib põhjendatult eeldada, et esialgne valim moodustati piisavalt usaldusväärsete andmete alusel. See väide lükati seega tagasi.

(20)

Ligikaudu 150 täiendavat liidu tootjat sisaldava nimekirja kohta tuleb märkida, et see teave edastati tunduvalt hiljem tähtajast, mis oli antud huvitatud isikutele esialgse valimi kohta märkuste tegemiseks ning liidu tootjatele endast teada andmiseks ja valimisse kaasamise taotlemiseks. Ka olid ligikaudu 30 nimekirjas esitatud liidu tootjat komisjonile valimi moodustamise ajal teada. Peale selle võeti valimi moodustamisel arvesse kõik liidu tootjad, kes endast pärast algatamisteate avaldamist teada andsid. Seetõttu ei ole valimi esinduslikkus kannatanud. See väide lükati seega tagasi.

(21)

Märkuste kättesaamise järel muudeti valimi koosseisu, sest oli viiteid sellele, et üks väljavalitud äriühing ei oleks saanud täielikult koostööd teha. Valimi esinduslikkuse taseme säilitamiseks valiti välja veel üks liidu tootja. Muudetud valimisse kuulus seega kümme äriühingut, mis olid välja valitud iga tootmisastme suurima esindusliku tootmismahu põhjal, võttes arvesse müügimahtu liidu turul ja geograafilist asukohta, mida oli võimalik ettenähtud aja jooksul uurida. Pärast plaatide väljajätmist vaatlusaluse toote määratlusest ja seega käesoleva uurimise alt (vt põhjendused 42–46 ja 349) kuulus valimisse kaheksa äriühingut. Liidu tootjate muudetud valim hõlmas selle tulemusel 18–21 % moodulite kogutoodangust ja 17–24 % elementide kogutoodangust liidus ning esindas nii vertikaalselt integreeritud kui ka integreerimata tootjaid. Kuna täpsed protsendid võimaldaksid välja arvutada eespool nimetatud täiendava liidu tootja tootmismahu ja teha seega kindlaks selle tootja isiku, ei saanud neid protsente avalikustada.

(22)

Liidu tootjad, kes esitasid komisjonile käesolevas subsiidiumivastases menetluses valimi moodustamiseks vajaliku teabe, on samad, kes esitasid asjaomase teabe paralleelselt toimuvas dumpinguvastases uurimismenetluses. Lisaks esitasid kõik dumpinguvastases uurimismenetluses lõplikku valimisse valitud liidu tootjad asjaomase teabe käesolevas subsiidiumivastases uurimises, mis võimaldas komisjonil valimi moodustada. Seepärast peeti asjakohaseks, et liidu tootjate lõplik valim on mõlemas menetluses sama.

(23)

Hiina RV valitsus kordas oma väidet, et kaebuse esitajate ja valimisse kaasatud liidu tootjate nimede konfidentsiaalsuse tagamine ei ole õigustatud. Nagu ajutise dumpinguvastase määruse põhjenduses 9 juba märgitud, taotlesid liidu tootjad oma nime salastamist kättemaksu kartuses. Komisjon leidis, et taotlused olid nende rahuldamiseks piisavalt tõendatud. Komisjonile kättemaksuohu tõendamiseks esitatud teavet ei saa kolmandatele isikutele avalikustada, sest see kahjustaks konfidentsiaalsuse taotlemise eesmärki. Pealegi, juhul kui liidu tootja kaalus oma seisukohta uuesti, nagu Hiina RV valitsus teatas, ja avaldas oma isiku, esitades Euroopa Kohtule ajutise dumpinguvastase määruse vastu hagiavalduse, ei ole enam põhjust anonüümsuse tagamise aluseks olnud teavet avalikustada, sest tootja isik on juba teada.

(24)

Pärast lõplikku avalikustamist kordas Hiina masinate ja elektroonikatoodete impordi ja ekspordi kaubanduskoda („kaubanduskoda”) väiteid liidu tootjate esialgse valimi moodustamiseks kasutatud meetodi kohta. Ta väidab eelkõige, et institutsioonid ei võtnud arvesse 120 tootjat. Komisjon käsitles seda teemat juba ajutise dumpinguvastase määruse põhjenduses 9. Pealegi on institutsioonid selles nimekirjas sisalduvate äriühingute tegevust kontrollinud. Selgus, et nimekiri sisaldab peamiselt Hiina, Taiwani ja India paigaldajaid, turustajaid, seotud importijaid ja eksportivaid tootjaid. Seetõttu oli asjakohatu tõendada, et institutsioonid jätsid arvesse võtmata suure hulga liidu tootjaid. Pealegi ei ole kaubanduskoda vaidlustanud liidu kogutoodangut ja esitanud selle kohta alternatiivseid näitajaid; samuti ei ole ta esitanud valimi esinduslikkuse võimaliku kahjustatuse kohta tõendeid, sest ühtegi väidetavat täiendavat liidu tootjat ei oleks valimisse kaasatud isegi juhul, kui nad oleksid olnud komisjonile teada.

(25)

Kaebuses nimetatud ligikaudu 250 sõltumatust importijast, kellega komisjon ühendust võttis, vastas algatamisteatele lisatud väljavõttelise uuringu vormile 20, kellest 12 importis mooduleid ja üks elemente. Lisaks andis endast teada veel seitse isikut, kes siiski ei teatanud, et nad tegelevad vaatlusaluse toote impordi või edasimüügiga. Valim moodustati vastavalt algmääruse artiklile 27 nii, et see hõlmaks võimalikult suurt esinduslikku impordimahtu, mida on mõistlikult võimalik ettenähtud aja jooksul uurida. Sellest lähtudes moodustati sõltumatute importijate valim, millesse kuulus kaks moodulite importijat ja üks elementide importija, kes kokku esindasid 2–5 % asjaomasest riigist toimuva impordi kogumahust. Pärast küsimustiku vastuste kättesaamist selgus siiski, et kolmest importijast ühe põhitegevusala moodustasid tegelikult päikeseenergiaseadmed, mitte vaatlusaluse tootega kauplemine. Teise importija tegevus hõlmas moodulite, mitte elementide importi. Küsimustikule antud vastuses esitatud teabe kvaliteet ei olnud paraku piisav selle importija kaasamiseks sõltumatute importijate analüüsi. Lisaks selgus uurimise käigus, et enamik vaatlusaluse toote impordist sisenes liidu turule Hiina RVs eksportivate tootjatega seotud äriühingute või seadmete paigaldajate või projektide väljatöötajate kaudu.

(26)

Komisjon võttis pärast ajutiste dumpinguvastaste meetmete kehtestamist paralleelses dumpinguvastases uurimismenetluses ühendust täiendavate importijatega, kes olid uurimise algusjärgus juba koostööd teinud ja esitanud uurimisaluse tootega seoses uurimisperioodil toimunud tegevuse kohta algatamisteates nõutud põhiandmeid. Eesmärk oli teha kindlaks, kas sõltumatute importijate valimit saaks suurendada. Kuus äriühingut, keda võis pidada vaatlusaluse tootega kauplevaks (st seda ostvaks ja edasimüüvaks) sõltumatuks importijaks, andsid endast teada ja olid valmis tegema uurimise käigus koostööd. Kuuest äriühingust viis vastasid ettenähtud tähtaja jooksul. Viiest saadud vastusest olid üksnes kolm sisuliseks hindamiseks piisavalt täielikud. Sellest lähtudes suurendati sõltumatute importijate valimit, nii et sellesse kuulus neli moodulite importijat, kes kokku esindasid 2–5 % asjaomasest riigist toimuva impordi kogumahust. Institutsioonide käsutuses olevate vahendite piiratuse tõttu ei olnud suuremat osa esindavat valimit võimalik moodustada, sest enamik sõltumatuid importijaid olid väikesed ja keskmise suurusega äriühingud.

(27)

Komisjon saatis küsimustiku Hiina RV esindajatele (sh eriküsimustiku Hiina arengupangale, Hiina ekspordi-impordipangale, Hiina pangale ja Shanghai pangale, Sinosurele, muudele asjaomastele finantseerimisasutustele ja riigiosalusega polükristalse räni, klaasi ja alumiiniumi tootjatele, kes tarnisid neid tooraineid uurimisperioodil asjaomasele tootmisharule), kaheksale valimisse kaasatud eksportivale tootjatel Hiina RVs, teistele seda taotlenud eksportivatele tootjatele Hiina RVs, valimisse kaasatud liidu tootjatele, valimisse kaasatud sõltumatutele importijatele ning tootmisahela eelmise ja järgmise etapi ettevõtjatele ja nende ühendustele, kes olid endast algatamisteates ettenähtud tähtaja jooksul teada andnud. Komisjon võttis ühendust ka tarbijaid esindava ühendusega.

(28)

Vastasid Hiina RV valitsus, kõik valimisse kaasatud eksportivad tootjad ja nende seotud äriühingud Hiina RVs, viis eksportivat tootjat, kes nõudsid individuaalset hindamist, kõik valimisse kaasatud liidu tootjad, kõik valimisse kaasatud sõltumatud liidu importijad ning 21 tootmisahela eelmise ja järgmise etapi ettevõtjat ja kolm nende ühendust.

(29)

Komisjon kogus ja kontrollis teavet, mida ta pidas vajalikuks subsideerimise, sellest tuleneva kahju ja liidu huvi kindlakstegemiseks. Kontrollkäigud tehti järgmiste riigiasutuste ja finantseerimisasutuste, valimisse kaasatud äriühingute, ühe sõltumatu importija, kahe tootmisahela eelmise etapi ettevõtja ja nelja tootmisahela järgmise etapi ettevõtja, nende ühenduste ja ühe sõltumatu konsultandi valdustesse:

(30)

Huvitatud isikute esitatud märkusi kaaluti ja võeti vajaduse korral arvesse.

(31)

Importijaid ning tootmisahela eelmise ja järgmise etapi ettevõtjaid esindav ühendus Association for Affordable Solar Energy (edaspidi „AFASE”) seadis kahtluse alla Europressediensti valdustesse tehtud kontrollkäigu õigusliku aluse ning väitis, et sõltumatu konsultant ei ole algmääruse artikli 26 reguleerimisalasse kuuluv huvitatud isik. Järeldused peaksid siiski põhinema võimaluse korral usaldusväärsetel andmetel, mida saab kontrollida. Europressedienst esitas lepingu alusel teavet makromajanduslike näitajate kohta. Komisjon tegi tema valdustesse kohapealse kontrollkäigu hea juhtimistava põhimõtte huvides, et kontrollida komisjoni järelduste aluseks olevate andmete usaldusväärsust ja täpsust.

(32)

Hiina RV valitsus väitis, et tema kaitseõigusi seoses juurdepääsuga huvitatud isikutele tutvumiseks avatud toimikutele oli rikutud, sest i) teatavad andmed puudusid mittekonfidentsiaalsetes toimikutes ja selle põhjust ei olnud märgitud ega esitatud piisavalt põhjalikke kokkuvõtteid või, erandkorras, mittekonfidentsiaalse kokkuvõtte esitamata jätmise põhjuseid, ii) ühe liidu tootja poolt küsimustikule antud vastuste täielik mittekonfidentsiaalne versioon puudus ja iii) liidu tootjate poolt küsimustikule antud vastuste mittekonfidentsiaalne versioon tehti huvitatud isikutele kättesaadavaks ülisuure viivitusega.

(33)

i) Mis puudutab väidet, et avatud toimikust puudus teave, siis huvitatud isik ei täpsustanud, millisele teabele ta viitab. ii) Tema väide, et küsimustikule antud vastuste täielikku mittekonfidentsiaalset versiooni ei tehtud kättesaadavaks, oli vale. iii) Valimisse kaasatud liidu tootjate poolt küsimustikule antud mittekonfidentsiaalsete vastuste viivitusega kättesaadavaks tegemise kohta on asjaomasele isikule selgitatud, et küsimustikud lisati mittekonfidentsiaalsesse toimikusse alles pärast nende terviklikkuse ja kokkuvõtete mõistlikkuse kontrollimist. Et tagada liidu tootjate õigus anonüümsusele, tehti ka kindlaks, et küsimustike mittekonfidentsiaalsed versioonid tõepoolest ei paljasta asjaomase liidu tootja isikut. Mõnel juhul pidi küsimustiku esitanud isik mittekonfidentsiaalset versiooni asjakohaselt parandama, enne kui selle sai teistele huvitatud isikutele kättesaadavaks teha.

(34)

Igal juhul leitakse, et see ei kahjustanud kuidagi huvitatud isikute kaitseõigusi. Komisjon on andnud kõigile huvitatud isikutele võimaluse esitada tutvumiseks avatud toimikus sisalduva teabe kohta õigel ajal märkusi, nii et neid saaks enne uurimismenetluses järelduste tegemist tõendatud ja põhjendatud juhtudel arvesse võtta. Huvitatud isikul oli võimalus esitada valimisse kaasatud liidu tootjate poolt küsimustikule antud vastuste kohta märkusi ka pärast esialgset ja lõplikku avalikustamist. Seega, isegi kui avalikustamine ja huvitatud isikutele tutvumiseks avatud toimikule juurdepääs põhinesid eri õigusnormidel, tuleks märkida, et huvitatud isikutel oli piisavalt võimalusi esitada uurimises osalenud isikute poolt kättesaadavaks tehtud teabe kohta märkusi. Seepärast tuli kõnealune väide tagasi lükata.

(35)

Kõiki huvitatud isikuid teavitati olulistest faktidest ja kaalutlustest, mille alusel kavatseti teha ettepanek kehtestada Hiina Rahvavabariigist pärit või sealt saadetud kristalsest ränist fotoelektriliste moodulite ja nende põhikomponentide (elementide) impordi suhtes tasakaalustav tollimaks (edaspidi „lõplik avalikustamine”). Kõigile isikutele anti võimalus esitada lõpliku avalikustamise kohta kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul märkusi.

(36)

Huvitatud isikute esitatud märkusi kaaluti ja võeti vajaduse korral arvesse.

(37)

Komisjon sai lõpliku avalikustamise järel eksportivatelt tootjatelt ning Hiina masinate ja elektroonikatoodete impordi ja ekspordi kaubanduskojalt ka paralleelset dumpinguvastast uurimist hõlmava muudetud pakkumise kohustuse kohta. Komisjon kinnitas Komisjoni rakendusotsusega 2013/707/EL, 4. detsember 2013, millega kinnitatakse pakutud hinnakohustus, mis on seotud Hiina Rahvavabariigist pärit või sealt saadetud kristalsest ränist fotoelektriliste moodulite ja nende põhikomponentide (elementide) importi käsitlevate dumpingu- ja subsiidiumivastaste menetlustega, lõplike meetmete kohaldamise ajaks (6) selle kohustuse vastuvõtmist.

(38)

Subsideerimise ja kahju uurimine hõlmas ajavahemikku 1. juulist 2011 kuni 30. juunini 2012 (edaspidi „uurimisperiood”). Kahju hindamise seisukohalt asjakohaste suundumuste uurimine hõlmas ajavahemikku 1. jaanuarist 2009 kuni uurimisperioodi lõpuni (edaspidi „vaatlusalune periood”).

(39)

Vaatlusalune toode määratleti menetluse algatamise ajal kui Hiina RVst pärit või sealt saadetud kristalsest ränist fotoelektrilised moodulid või paneelid ning sellist tüüpi elemendid või plaadid, mida kasutatakse kristalsest ränist fotoelektrilistes moodulites või paneelides. Elementide ja plaatide paksus ei ületa 400 mikromeetrit. See toode kuulub praegu CN-koodide ex 3818 00 10, ex 8501 31 00, ex 8501 32 00, ex 8501 33 00, ex 8501 34 00, ex 8501 61 20, ex 8501 61 80, ex 8501 62 00, ex 8501 63 00, ex 8501 64 00 ja ex 8541 40 90 alla.

(40)

Vaatlusaluse toote määratlus ei hõlma järgmisi tooteliike:

(41)

Uurimine näitas, et vaatlusalusel tootel ning tootel, mida valmistab ja müüb liidu turul liidu tootmisharu, on samad põhilised füüsikalised, keemilised ja tehnilised omadused ning samad põhilised lõppkasutusalad. Seepärast käsitatakse neid sarnastena algmääruse artikli 2 punkti c tähenduses.

(42)

Huvitatud isikud väitsid, et plaadid tuleks toote määratlusest välja jätta, sest plaatidel ei ole elementide ja moodulitega sarnaseid füüsikalisi, keemilisi ja tehnilisi omadusi. Lisaks enne ajutise dumpinguvastase määruse avaldamist esitatud väidetele esitati selle kohta hiljem kaks täiendavat väidet.

(43)

Huvitatud isikud väitsid esiteks, et plaate saab kasutada muudel eesmärkidel kui elementide tootmiseks, nimelt integraallülituste ja muude mikroseadmete tootmiseks. Sellega seoses tuleb märkida, et uurimisaluse toote määratlus ei hõlma kõiki plaate, vaid üksnes „plaate, mida kasutatakse kristalsest ränist fotoelektrilistes moodulites või paneelides” ja mille „paksus ei ületa 400 mikromeetrit”. Kuigi plaate kasutatakse kindlasti ka muudes rakendustes, ei ole uurimine kunagi hõlmanud muude toodete (nt integraallülitused) tootmiseks kasutatavaid plaate. Lisaks ei andnud ükski selliste eri liiki plaatide turul tegutsev tootja, importija või kasutaja endast teada ega väitnud, et nende plaadid tuleb registreerida või nende suhtes kohaldatakse ajutist dumpinguvastast tollimaksu. Seepärast leitakse, et sellised muud liiki plaadid ei kuulu uurimisaluse toote määratluse alla. Samal ajal näitab see, et plaatidel ei pea tingimata olema elementide ja moodulitega sama lõppkasutusala.

(44)

Teiseks väideti, et töötlemata plaadil puuduvad kõik olulised elektrilised omadused, mis eristavad fotoelektrilisi elemente ja mooduleid muudest toodetest. Eelkõige puudub plaatidel võime toota päikesevalgusest elektrit, mis on kristalsete fotoelektriliste elementide ja moodulite põhiülesanne.

(45)

Uurimine näitas tõepoolest, et võime toota päikesevalgusest elektrit tekib alles plaadi muutmisel elemendiks. Muundamine toimub elementides, mis neelavad valgust ja muundavad selle elektriks kristalse räni kaudu. Elementides on pn-siire, et koguda ja edastada elemendis genereeritavat elektrit. Moodulite saamiseks joodetakse elemendid kokku lapiktraatide või metallribadega, nii et need moodustavad jada. Need lamineeritakse kihtide vahele. Pealmine kiht on enamasti klaasist ja alumine polümeerist. Moodulid ümbritsetakse tavaliselt raamiga, et neid saaks objektile (nt katusele) paigaldada. Moodulil võib, kuid ei pruugi olla vaheldi.

(46)

Erinevate füüsikaliste ja tehniliste põhiomaduste tõttu, mis määratleti uurimise ajal muu hulgas päikesevalgusest elektri tootmise võimena, järeldati kõike arvesse võttes, et plaadid tuleks vaatlusaluse toote määratlusest ja seega käesoleva uurimise alt välja jätta.

(47)

Mitu huvitatud isikut väitis, et uurimine ei saa hõlmata kahte erinevate füüsikaliste, keemiliste ja tehniliste omadustega toodet ning seega tuleks mooduleid ja elemente uurida eraldi. Nad väitsid ka, et ei ole selge, kas uurimine hõlmab ühte toodet või kahte erinevat toodet, mistõttu neil ei ole võimalik oma huve täielikult kaitsta.

(48)

Elementide ja moodulite tootmine on ühe ja sama tootmisprotsessi eri etapid. Elemendid määravad lõpptoote (st moodulite) omadused. Uurimine näitas, et elemente toodetakse otseselt ja eranditult moodulite tootmiseks; moodulitel ja elementidel on samad füüsikalised, keemilised ja tehnilised omadused, mis tulenevad neis kasutatud toorainest, ning samad põhilised lõppkasutusalad, st neid müüakse fotoelektrilistesse päikeseenergiasüsteemidesse integreerimiseks. Moodulite toimimine on otseselt seotud elementide toimimisega.

(49)

Algatamisteates märgiti selgelt, et uurimisalune toode on moodulid ja elemendid. Huvitatud isikutel olid seega kõik võimalused kaitsta oma huve vaatlusaluse toote sellise määratluse alusel. Seetõttu lükati need väited tagasi.

(50)

Väideti ka, et mooduleid ja elemente ei saa pidada üheks tooteks seetõttu, et neil on mitu erinevat kaheksakohalist CN-koodi, kuuekohalist alamrubriigikoodi ning neljakohalist HS nomenklatuuri rubriigikoodi. Selle kohta tuleb märkida, et nii elemente kui ka mooduleid saab deklareerida tollirubriigi 8541 40 90 all, samal ajal kui rubriigi 8501 alla kuuluvad üldiselt elektrigeneraatorid, mitte konkreetselt fotoelektrilised tooted. Seetõttu lükati see väide tagasi.

(51)

Mitu huvitatud isikut väitis, et elementides toimuvast muundamisprotsessist tulenev lisaväärtus moodustab kõige suurema osa mooduli väärtusest ja seepärast tuleks elemente käsitada eraldi tootena.

(52)

Uurimine näitas, et elementide tootmine on tootmisprotsessi tehnoloogiliselt kõige keerulisem osa. Ent uurimine näitas ka seda, et kaks tootmisetappi on omavahel seotud ning lisaväärtus ei ole koondunud ühte etappi, vaid jaguneb üle kogu tootmisprotsessi. Seetõttu lükati see väide tagasi.

(53)

Mõni huvitatud isik väitis, et moodulitel ja elementidel on erinevad kaubaturud ning neid tuleks seepärast pidada erinevateks toodeteks, mida näitavat ka asjaolu, et paljud tootjad ei ole vertikaalselt integreeritud.

(54)

Mooduleid ja elemente ei saa pidada eraldiseisvateks toodeteks, mille hinnad muutuvad ainult turuteguritest sõltuvalt. Nende hinnad on tegelikult omavahel otseselt seotud ja sõltuvad polükristalse räni hinnast. Peale selle moodustab vaatlusaluse toote tootmine ühe mitmeetapilise tootmisprotsessi, nagu on selgitatud põhjenduses 49. See, et mõni tootja ei ole vertikaalselt integreeritud, tuleneb üksnes majandusotsusest ja mastaabisäästust ega muuda seda järeldust. Neil põhjustel tuli see väide tagasi lükata.

(55)

Mitu huvitatud isikut väitis, et mooduleid ja elemente tuleb käsitada eraldi toodetena seepärast, et neil on erinev lõppkasutusala ja need ei ole üksteisega asendatavad.

(56)

Nagu juba märgitud, näitas uurimine, et elementide ja moodulite tootmine moodustab ühe tootmisprotsessi ning ühe tootmisprotsessi eri etappide puhul ei ole vastastikuse asendatavuse kriteerium asjakohane. Peale selle on moodulitel ja elementidel sama lõppkasutusala — päikesevalguse muundamine elektriks –, mistõttu neid ei saa kasutada muuks otstarbeks.

(57)

Üks huvitatud isik väitis, et moodulitel ja elementidel on erinevad turustuskanalid ning neid ei saa seega pidada üheks tooteks. Uurimine näitas, et mooduleid ja elemente saab turustada nii erinevate kui ka sarnaste kanalite kaudu. Peamised kriteeriumid toote määratlemiseks ühe tootena on siiski samad füüsikalised, keemilised ja tehnilised omadused ning samad lõppkasutusalad. Põhjendusi 47–49 arvesse võttes jõuti järeldusele, et eri turustuskanaleid ei käsitata seepärast määrava tegurina. See väide tuleb seetõttu tagasi lükata.

(58)

Väideti, et tarbijad tajuvad mooduleid ja elemente erinevate toodetena ning neid ei tuleks seega käsitada ühe tootena.

(59)

Nagu juba öeldud, on peamised kriteeriumid toote ühe tootena määratlemiseks samad füüsikalised, keemilised ja tehnilised omadused ning samad lõppkasutusalad. Põhjendusi 47–49 arvesse võttes jõuti järeldusele, et tarbijate poolt erinevatena tajumist ei käsitata seepärast määrava tegurina. See väide tuleb seetõttu tagasi lükata.

(60)

Huvitatud isikud väitsid taas, et elemendid ja moodulid ei ole üks toode ja seepärast tuleks neid eraldi hinnata. Erinevalt plaatidest on elementidel ja moodulitel siiski sama põhiomadus, s.o võime toota päikesevalgusest elektrit. Need väited lükati seetõttu tagasi.

(61)

Lõpliku avalikustamise järel väitis üks eksportija, et elemendid ei saa ise elektrit toota. Väidetavalt peavad nad selleks olema integreeritud moodulitesse. Igal elemendil on siiski võime toota päikesevalgusest elektrit, mille võimsus on üldiselt ligikaudu 4W. See ei pruugi küll olla piisav enamike rakenduste jaoks, mille puhul tuleb mitu elementi liita üheks mooduliks, kuid see ei tähenda, et elemendil endal ei ole võimet toota elektrit.

(62)

Pärast lõplikku avalikustamist väitis üks eksportija veel, et elemendid on täiesti erinev toode, mitte lihtsalt teatavat liiki moodul. Tegelikult on element mooduli põhikomponent. Põhikomponendina ei ole element kindlasti „täiesti erinev toode”, sest moodulitel ja elementidel on sama põhiomadus toota päikesevalgusest elektrit, nagu põhjenduses 60 osutatud.

(63)

Sama isik väitis lisaks, et liidu tootjate ja Hiina eksportijate valimit moodustades võeti arvesse elementide ja moodulite erinevust. Seepärast tuleks moodulitele ja elementidele kehtestada erinevad tollimäärad. Sellega seoses tuleb kinnitada, et moodulite ja elementide erinevust võeti liidu tootjate ja Hiina eksportijate valimit moodustades tõepoolest arvesse, nagu ajutise dumpinguvastase määruse põhjendustes 10 ja 14 osutatud. Selle eesmärk oli siiski üksnes tagada valimi esinduslikkus ja see ei tähenda, et elemente ja mooduleid ei tuleks käsitada ühe vaatlusaluse tootena või et elementidele ja moodulitele tuleks kehtestada erinevad tollimäärad. Valimit moodustades oli oluline eristada elemente ja mooduleid, et tagada valimi esinduslikkus kõiki tooteliike arvesse võttes. Pealegi, kuna valitses teatav ebakindlus, kas elemente ja mooduleid tuleks pidada üheks tooteks või kaheks eraldi tooteks, oli vaja tagada esinduslikkus mõlema võimaliku variandi puhul.

(64)

Eksportivate tootjate väite kohaselt kinnitab asjaolu, et ettevõtja kehtestab elementidele ja moodulitele erinevad minimaalsed impordihinnad ja -mahud, väidetavalt seda, et moodulid ja elemendid on erinevad tooted, mida tuleks käsitleda kahes eraldiseisvas uurimismenetluses. Erinevad minimaalsed impordihinnad viitavad siiski üksnes sellele, et elemendid ja moodulid on erinevad tootetüübid, mida müüakse erineva hinnaga. Minimaalsetele impordihindadele sisulise tähenduse andmiseks on seepärast vaja erinevad hinnad määrata.

(65)

Samuti ei ole vaatlusaluse toote määratluse seisukohast oluline see, et elemendid ja moodulid on erinevad tootetüübid. Vaatlusaluse toote määratlemiseks piisab sellest, et toodetel on samad põhiomadused ja lõppkasutusalad, mis moodulitel ja elementidel ka on, nagu põhjendustes 46 ja 71 kirjeldatud.

(66)

Hiina RV valitsus väitis, et hinnangus selle kohta, kas elemendid ja moodulid on üks vaatlusalune toode, ei käsitleta mitut kriteeriumi, mille apellatsioonikogu määras kindlaks juhtumis EÜ — asbest  (7). Neid kriteeriume kasutatakse „samasuguse toote”, mitte vaatlusaluse toote määratlemiseks. Teisisõnu tuleb neid kriteeriume kasutada samasuguse toote, näiteks liidu tootmisharu toodetava samasuguse toote määratlemiseks, mida seejärel võrreldakse Hiina eksportivate tootjate eksporditava vaatlusaluse tootega. Vaatlusaluse toote määratlemisel ei ole need kriteeriumid seega asjakohased. Igal juhul märgivad institutsioonid, et juhtumis EÜ — asbest kasutatud kriteeriumide kohaldamine käesolevas asjas vaatlusaluse toote määratlemiseks annaks samasuguse tulemuse. Esimene ja teine kriteerium (omadused, iseloom ja kvaliteet vastavalt lõppkasutusaladele) on identsed eelmistes põhjendustes kasutatud kriteeriumidele, mis põhinevad füüsikalistel, keemilistel ja tehnilistel omadustel ning lõppkasutusaladel. Kolmas kriteerium (tarbijate maitsed ja harjumused) on käesolevas juhtumis vaevalt kasulik, sest elemendid on moodulite põhikomponent; neljanda kriteeriumi, tariifse klassifikatsiooni kohta tuleb märkida, et nii elemente kui ka mooduleid saab deklareerida tollirubriigi 8541 40 90 all, samal ajal kui rubriigi 8501 alla kuuluvad üldiselt elektrigeneraatorid, mitte konkreetselt fotoelektrilised tooted.

(67)

Teised huvitatud isikud väitsid, et Euroopa Kohtu poolt varasemates juhtumites (8) väljatöötatud kriteeriumide objektiivse kohaldamise tulemusel jõutakse väidetavalt järeldusele, et moodulid ja elemendid on erinevad tooted. Selle kohta tuleb märkida, et Euroopa Kohus on viidanud üksnes teatavatele kriteeriumidele, mida võib arvesse võtta; kõikides juhtumites kõigi kriteeriumide kasutamine ei ole kohustuslik, sest kõik need ei pruugi olla asjakohased. Neid kriteeriume hinnati ajutise dumpinguvastase määruse põhjendustes 27–39, milles leiti, et teatavad kriteeriumid ei ole käesoleval juhul asjakohased. Juhtumis Brosmann hinnati seda, kas eri liiki jalanõu kuuluvad „vaatlusaluse toote” alla, üksnes kolme asjakohaseks peetud kriteeriumi alusel. Kuna huvitatud isikud ei põhjendanud, miks kriteeriumide objektiivsel kohaldamisel jõutakse järeldusele, et moodulid ja elemendid on erinevad tooted, ei saa selle väitega nõustuda.

(68)

Lisaks tuleb meelde tuletada, et elementidel on moodulitel on samad põhilised lõppkasutusalad, st neid müüakse fotoelektrilistesse päikeseenergiasüsteemidesse integreerimiseks. Moodulite toimimine on otseselt seotud elementide toimimisega, nagu ajutise dumpinguvastase määruse põhjenduses 28 osutatud.

(69)

Üks huvitatud isik väitis, et kuna plaadid jäeti toote määratlusest välja ja elementidest moodulite valmistamine nõuab märkimisväärsel hulgal töötlemist, on ümber lükatud ka väide, et elementidel ja moodulitel on samad lõppkasutusalad. Veel väideti, et hinnang, mille kohaselt moodulitel ja elementidel on samad lõppkasutusalad, põhineb eeldusel, et plaatide, moodulite ja elementide tootmisprotsess on sama.

(70)

Esiteks on järeldus, et moodulite ja elementide samade lõppkasutusalade kohta tehtud hinnang põhineb tootmisprotsessil, vale. Kuigi mõlemad avaldused on tõepoolest esitatud ajutise dumpinguvastase määruse põhjenduses 36, et tähenda see, et tehtud järeldus põhineb nimetatud eeldusel. Kahte avaldust eraldava väljendi „peale selle” kasutamine näitab selgelt, et teine avaldus ei põhine esimesel. Lisaks tehti need kaks avaldust, et käsitleda eraldi küsimusi pealkirja „Lõppkasutusala ja vastastikune asendatavus” all. Esimene avaldus tootmisprotsessi kohta puudutas vastastikust asendatavust, teine aga lõppkasutusala. Seega on vale aluseks võetud eeldus, et hinnang, mille kohaselt moodulitel ja elementidel on samad lõppkasutusalad, põhineb eeldusel, et plaatide, moodulite ja elementide tootmisprotsess on sama.

(71)

Mis puutub elementide ja moodulite tegelikku lõppkasutusalasse, siis huvitatud isikud ei ole vaidlustanud, et mooduleid ja elemente müüakse fotoelektrilistesse päikeseenergiasüsteemidesse integreerimiseks. See kinnitab seega järeldust, et moodulitel ja elementidel on sama lõppkasutusala.

(72)

Üks huvitatud isik väitis, et vaatlusaluse toote määratlust tuleks laiendada kilest fotoelektrilistele toodetele, sest neil on samad põhilised füüsikalised, keemilised ja tehnilised omadused ning samad põhilised lõppkasutusalad.

(73)

Kilest fotoelektrilised tooted on vaatlusaluse toote määratlusest sõnaselgelt välja jäetud (vt põhjendus 40). Nimelt on kilest fotoelektrilistel toodetel vaatlusalusest tootest erinevad füüsikalised, keemilised ja tehnilised omadused. Nende tootmisprotsess on teistsugune ning neid ei toodeta kristalsest ränist, mis on moodulite ja elementide põhiline tooraine. Neil on madalam valgusenergia muundamise kasutegur ja väiksem võimsus ning seepärast ei saa neid kasutada samadel eesmärkidel nagu vaatlusalust toodet. Neil põhjustel tuli see väide tagasi lükata.

(74)

Väideti ka, et elemente tuleks pidada tootmisprotsessi sisendiks olevaks pooltooteks, samal ajal kui moodulid on lõpptooted, ja seepärast ei tuleks neid käsitada ühe tootena.

(75)

Nagu juba öeldud, on peamised kriteeriumid toote ühe tootena määratlemiseks samad füüsikalised, keemilised ja tehnilised omadused ning samad lõppkasutusalad. Põhjendusi 47–49 arvesse võttes jõuti järeldusele, et pooltoodete ja lõpptoodete erinevust ei käsitata seepärast määrava tegurina. See väide tuleb seetõttu tagasi lükata.

(76)

Üks huvitatud isik taotles, et jäetaks välja päikesepaneelid, mis on ette nähtud üksnes 12-voldise pingega akude laadimiseks; ta tõi põhjenduseks, et neil on teistsugune lõppkasutusala kui elektrivõrguga ühendamiseks ehitatud moodulitel, sest need genereerivad palju madalamat pinget ega sobi seetõttu elektrivõrguga ühendamiseks.

(77)

Päikeselaadijad, mis koosnevad vähem kui kuuest elemendist, on kaasaskantavad ja varustavad seadmeid elektriga või laevad akusid, ei kuulu algatamisteate kohaselt uurimisaluse toote alla. Rohkem kui kuuest elemendist koosnevatel moodulitel, mis on ette nähtud üksnes akude laadimiseks, on samad põhiomadused ja funktsioon nagu elektrivõrguga ühendamiseks ehitatud moodulitel. Need on madalama pingega kui elektrivõrguga ühendamiseks kavandatud moodulid. Uurimine näitas, et sellest erinevusest hoolimata saab ka seda tüüpi mooduleid elektrivõrguga ühendada. Pinget saab kergesti tõsta, suurendades elementide mõõtmeid ja/või arvu. Akude laadimiseks ette nähtud moodulid, mis koosnevad rohkem kui kuuest elemendist, kuuluvad seetõttu vaatlusaluse toote määratluse alla.

(78)

Huvitatud isikud väitsid ka, et määratlus „päikeselaadijad, mis koosnevad vähem kui kuuest elemendist” on liiga kitsas ja seda tuleks laiendada sama funktsiooni omavatele toodetele, mis ei kuulu selle määratluse alla (nt sama suurtele toodetele, mis kasutavad rohkem, kuid väiksemaid elemente).

(79)

Lisaks väitsid huvitatud isikud, et määratlus „ränist fotoelektrilised tooted, mis on elektriseadmetesse püsivalt integreeritud” on liiga kitsas, sest välistatud on üksnes terviklikud elektriseadmed, samal ajal kui välistatud ei ole tingimata elektriseadmetesse integreerimiseks ettenähtud päikeseenergia tootmise komponendid.

(80)

Erinevate huvitatud isikute esitatud väidete analüüsist ilmnes tõepoolest, et selliste toode välistamist on parem määratleda tehniliste standardite, mitte elementide arvu alusel. Eelkõige tehti kindlaks, et standardis IEC 61730-1 kasutusklassi C all esitatud määratluste abil saab paremini määratleda tooteid, mis tuleks meetmete kohaldamisalast välja jätta.

(81)

Lõpliku avalikustamise järel saadi märkusi eespool nimetatud rahvusvahelisel standardil põhineva välistamise kohta. Väideti, et standardile viitamise asemel oleks asjakohasem määratleda välistamine väljundpinge ja väljundvõimsuse põhjal järgmiselt: „moodulid või paneelid, mille alalispinge väljundis on kuni 50 V ja väljundvõimsus on kuni 50 W ning mida kasutatakse üksnes otseselt akulaadijatena sama pinge ja võimsusega süsteemides”. Selle väitega võib nõustuda ja välistuse lõplikul kindlaksmääramisel kasutatakse seda määratlust.

(82)

Üks huvitatud isik väitis, et uurimisaluse toote määratlusest tuleks välja jätta katusesse integreeritud fotoelektrilised moodulid, sest need on samal ajal nii fotoelektrilised moodulid kui ka katusekivid või -plaadid. Seepärast ei saa neid tavapäraste fotoelektriliste moodulitega otseselt asendada.

(83)

Uurimine näitas siiski, et nii tavapärased moodulid kui ka katusesse integreeritud fotoelektrilised moodulid peavad järgima samu elektrienergia standardeid. Kuigi katusesse integreeritud fotoelektrilist moodulit ei saa lihtsalt asendada tavapärase mooduliga, saab seda asendada tavapärase mooduli ja katusekivide või -plaatide kombinatsiooniga. Neil toodetel on seega sama tehniline põhiomadus: need toodavad päikesevalgusest elektrit. Lisafunktsiooni (mida muidu täidab katusematerjal) ei käsitata olulisena ja katusesse integreeritud fotoelektrilisi mooduleid ei tule selle tõttu toote määratlusest välja jätta.

(84)

Sama huvitatud isik väitis lõpliku avalikustamise järel, et katusesse integreeritud fotoelektriliste moodulite ja tavapäraste fotoelektriliste moodulite vastastikuse asendatavuse puudumine viitab sellele, et katusesse integreeritud fotoelektrilised moodulid tuleks meetmete kohaldamisalast välja jätta, ning viitas sellega seoses üldiselt nn jalanõude juhtumile (9) ja konkreetselt eritehnoloogiaga spordijalanõudele. Eritehnoloogiaga spordijalanõude välistamiseks oli siiski palju põhjuseid ja kohtuasjas Brosmann  (10) ei pidanud Üldkohus vastastikuse asendatavuse puudumist piisavaks aluseks, mis kinnitas, et väga erinevaid tooteid (nt linnajalatsid ja matkajalanõud) saab nende erinevustest hoolimata tõepoolest käsitada vaatlusaluse tootena ühes dumpinguvastases uurimises.

(85)

Lisaks väitis huvitatud isik, et tootmise puudumine ELis ja see, et huvitatud isikul on intellektuaalomandi õigused, kinnitavad väidetavalt katusesse integreeritud fotoelektriliste moodulite innovaatilisust ja erinevust muudest toodetest. Viidates siiski taas huvitatud isik osutatud jalanõude juhtumile, leidis Üldkohus Brosmanni kohtuasjas, et „mis puudutab […] seda liiki jalatsite ühenduse toodangu puudumise ja patendi olemasolu käsitlevaid argumente, siis tuleb sedastada, et need ei ole määravad” (11). Seepärast käsitati patenditud tehnoloogiaga jalanõusid selles kohtuasjas vaatlusaluse tootena.

(86)

Huvitatud isik väitis veel, et katusesse integreeritud fotoelektrilised moodulid tuleks vaatlusaluse toote määratlusest välja jätta, sest neid müüakse tavapärastest moodulitest oluliselt kõrgema hinna eest. Ka eespool osutatudjalanõude juhtumis jäeti teatavast hinnast kallimad eritehnoloogiaga spordijalanõud vaatlusaluse toote määratlusest välja. Selle kohta tuleb märkida, et katusesse integreeritud fotoelektriline moodul täidab nii fotoelektrilise mooduli kui ka katusekivi või -plaadi ülesandeid, nagu põhjenduses 83 osutatud. Seepärast ei saa hindu sisuliselt võrrelda, sest täiendav funktsionaalsus tähendab ühtlasi kõrgemat hinda.

(87)

Huvitatud isik väitis sellele vastuseks, et seda loogikat järgides ei saa hindade erinevust kunagi kasutada täiendava näitajana, mis õigustab toote määratlusest välja jätmist. Selline tõlgendus on siiski liiga kaugeleulatuv. Eelmises põhjenduses öeldi lihtsalt seda, et selle konkreetse juhtumi puhul, kus katusesse integreeritud moodulid täidavad nii vaatlusaluse toote kui ka mõne muu toote (käesoleval juhul katusekivi või -plaadi) ülesandeid, ei ole hinnal loomulikult mingit sisulist tähtsust. See ei tähenda mingil juhul seda, et muudel juhtudel ei või hinnaerinevus olla kasulik näitaja, mille abil saab kindlaks teha, kas teatav toode tuleks vaatlusaluse toote määratlusest välja jätta.

(88)

Viimaks väitis huvitatud isik, et katusesse integreeritud fotoelektriliste moodulite tarnijale tuleks anda juurdepääs miinimumhinna kohustusele. Paraku selgub, et asjaomane Hiina eksportija ei teinud uurimise ajal koostööd, ja koostööd mittetegeva isikuna ei ole tal õigust kohustuses osaleda. Neid nõudmisi ei saa seega rahuldada.

(89)

Üks huvitatud isik väitis, et liidus ei toodeta monokristalseid elemente ja tema monokristalsete elementide eksport ei konkureeri ELi tootmisharuga. Uurimine näitas siiski, et liidus toodetakse monokristalseid elemente. See väide lükati seega tagasi. Igal juhul leidis Üldkohus Brosmanni kohtuasjas, et konkreetse tootetüübi ühenduse toodangu puudumine ei ole määrav.

(90)

Osa huvitatud isikuid väitsid, et uurimise laiendamine Hiina RVst „saadetud” toodetele on põhjendamatu, sest menetlus algatati üksnes Hiina RVst pärit toodete suhtes.

(91)

Hiina RVst saadetud tooted kaasati siiski juba menetluse algatamise ajal. Algatamisteate punktis 5 on märgitud, et „äriühingutel, kes tarnivad uurimisalust toodet Hiina Rahvavabariigist, kuid leiavad, et teatava osa või kogu kõnealuse ekspordi tollipäritolu ei ole Hiina Rahvavabariik, [palutakse] endast uurimise jaoks teada anda ning esitada kogu vajalik teave”. Seepärast on selge, et kõigil Hiina RVst kaupu saatvatel äriühingutel oli võimalus teha käesoleva uurimise raames koostööd. Pealegi, kuna uurimisalune toode sisaldab sageli eri riikidest pärit komponente ja osasid, märgiti algatamisteate punktis 5, et selle küsimuse käsitlemiseks „võetakse vastu erisätted”.

(92)

Seepärast leitakse, et kõiki mõjutatud ettevõtjaid teavitati nõuetekohaselt võimalusest, et Hiina RVst saadetud kaupade suhtes võidakse vajaduse korral vastu võtta erisätted, ning kutsuti üles tegema uurimise raames koostööd. Uurimist ei laiendatud seetõttu „Hiina RVst saadetud” toodetele, sest need olid juba algusest peale uurimisega hõlmatud.

(93)

Huvitatud isikud väitsid avalikustamise järel, et põhjenduses 91 osutatud algatamisteate sätetest hoolimata hõlmas uurimine üksnes Hiina RVst pärit kaupu ja selle käigus ei hinnatud Hiina RVst saadetud kaupade mõju.

(94)

Selle kohta tuleb märkida, et eesmärgiga tagada uurimise ajal nii Hiina RVst pärit kaupade kui ka kõigi Hiina RVst saadetud kaupade hindamine, rakendati alljärgnevaid meetmeid.

(95)

Nimetatud põhjustel leitakse, et uurimine hõlmas kõiki Hiina RVst pärit ja sealt saadetud kaupu ning uurimise tulemusel tehtud järeldused (sh subsideerimise ja kahju kohta) puudutavad kõiki Hiina RVst pärit ja sealt saadetud kaupu.

(96)

Huvitatud isikud väitsid lõpliku avalikustamise järel, et kaebus sisaldas esmapilgul usutavaid tõendeid ainult Hiina RVst pärit päikesepaneelide impordi kohta, mitte Hiina RVst saadetud kaupade kohta. Selle kohta tuleb selgitada, et kaebus käsitles tõepoolest kaupu „Hiina RVst” — nii on märgitud kaebuse esitaja esitatud esilehele, mis on kinnitatud pitseriga. Sellele lehele eelneb toimikus teine leht, millel on tõesti kasutatud väljendit „Hiina Rahvavabariigist pärit”. Kuid see ei olnud kaebuse esitaja esitatud dokumendi osa, vaid selle lisasid esilehena komisjoni talitused, kes kasutasid kaebuse pealkirja asemel uurimise nimetust. Seepärast leitakse, et kaebus hõlmas kõigi kaupu Hiina RVst, olenemata sellest, kas need olid Hiina RVst pärit või mitte.

(97)

Veel väitsid Hiina eksportivad tootjad, et kolmandate riikide eksportivatelt tootjatelt ei saa mõistlikult eeldada teadmist, et uurimine võib hõlmata ka nende tooteid. Selle kohta tuleb märkida, et meetmeid ei kohaldata kaupade suhtes, mis on transiittooted üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe V artikli tähenduses. Need meetmed ei mõjuta seega eksportivaid tootjaid, kes Hiina RVs ei tegutse. Pealegi ei andnud ükski kolmanda riigi eksportiv tootja endast teada väites, et meetmeid kohaldatakse tema eksporditavate toodete suhtes.

(98)

Samad eksportivad tootjad väitsid, et kolmandate riikide eksportivatel tootjatel ei palutud endast teada anda ja neile ei antud võimalust tõendada, et nende tooteid ei subsideerita. Institutsioonid leiavad, et asjaomased meetmeid ei mõjuta neid eksportivaid tootjaid, kes Hiina RVs ei tegutse, sest nende kaubad on Hiina RVst saates transiitkaubad. Kõiki teisi eksportivaid tootjaid teavitati algatamisteatega, et uurimine hõlmab nende tegevust.

(99)

Eespool märgitut arvesse võttes määratleti toode lõplikult kui kristalsest ränist fotoelektrilised moodulid või paneelid ning sellist tüüpi elemendid, mida kasutatakse kristalsest ränist fotoelektrilistes moodulites või paneelides, mis on pärit või saadetud Hiina Rahvavabariigist, välja arvatud juhul, kui tegemist on transiittootega üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe V artikli tähenduses. Elementide paksus ei ületa 400 mikromeetrit. See toode kuulub praegu CN-koodide ex 8501 31 00, ex 8501 32 00, ex 8501 33 00, ex 8501 34 00, ex 8501 61 20, ex 8501 61 80, ex 8501 62 00, ex 8501 63 00, ex 8501 64 00 ja ex 8541 40 90 alla.

(100)

Vaatlusaluse toote määratlus ei hõlma järgmisi tooteliike:

(101)

Kaebuse esitaja väitis, et Hiina RV subsideerib laialdaselt oma fotoelektrisektorit, ja viitas mitmele poliitika- ja planeerimisdokumendile ning õigusaktile, mille alusel riik seda sektorit toetab. Komisjon vaatas kaebuses nimetatud dokumendid ning Hiina RV valitsuse ja valimisse kaasatud eksportivate tootjate poolt uurimise ajal esitatud täiendavad dokumendid läbi ja analüüsis neid ning leidis, et paljud neist tõepoolest tõendavad, et fotoelektrisektorile saab Hiina RVs paljudes valdkondades osaks sooduskohtlemine.

(102)

Hiina RV valitsus lisas fotoelektrisektori oma 12. viisaastakukavas (12) nn strateegiliste tootmisharude nimekirja. Hiina RV valitsus on avaldanud ka konkreetse kava fotoelektrisektori jaoks (12. viisaastakukava raames) — fotoelektrisektori 12. viisaastakukava. Hiina RV valitsus väljendas selles kavas oma toetust „parimatele ettevõtetele” (13) ja „võtmetähtsusega ettevõtetele” (14) ning lubas „edendada mitmesuguste fotoelektrisektorit toetavate meetmete rakendamist” (15) ja „tagada üldiselt tööstust, rahandust, maksundust […] toetavate meetmete ettevalmistamine” (16).

Hiina RV riiginõukogu otsuses nr 40 viidatakse sellele, et Hiina RV valitsus toetab aktiivselt uue energiatööstuse arengut ja kiirendab päikeseenergia arengut, (17) ning antakse kõigile finantseerimisasutustele korraldus toetada ainult soodustatud projekte (see kategooria hõlmab fotoelektrisektori projekte) ja lubatakse rakendada „soodustatud projektide suhtes muud sooduskohtlemist” (18). Riiginõukogu 10. oktoobri 2010. aasta otsuses käsitletakse „poliitikat toetavate maksu- ja finantsmeetmete jõulisuse” suurendamist, julgustatakse finantseerimisasutusi „suurendama krediiditoetust” ja lubatakse uutes strateegilistes tootmisharudes (sinna alla kuulub fotoelektrisektor) „rakendada sellist maksualast sooduskohtlemist nagu riski kompenseerimine” (19). Keskmise tähtajaga ja pikaajalises teaduse ja tehnoloogia riiklikus arengukavas (2006–2020) lubatakse „eelistada poliitikat järgivat rahastamist”, „julgustada finantseerimisasutusi andma soodustingimustel krediiditoetust suurematele riiklikele teadusprojektidele ja tehnoloogilise industrialiseerimise projektidele”, „julgustada finantseerimisasutusi täiustama ja tugevdama kõrgtehnoloogilistele ettevõtetele osutatavaid finantsteenuseid” ning „rakendada soodsaid maksumeetmeid kõrgtehnoloogiliste ettevõtete arengu toetamiseks” (20).

Hiina RV teaduse ja tehnoloogia arengu seaduses on samuti loetletud hulk meetmeid, millega toetatakse strateegilisi tootmisharusid, sealhulgas fotoelektrisektorit. See näitab muu hulgas, et riik julgustab ja juhendab finantseerimisasutusi kõrgtehnoloogiliste ja uuel tehnoloogial põhinevate tootmisharude arengu toetamisel laenude kaudu, (21) käsib poliitikale orienteeritud finantseerimisasutustel eelistada kõrgtehnoloogiliste ja uuel tehnoloogial põhinevate tootmisharude arengut ja pakkuda neile finantsteenuseid, (22) näeb ette teatavate ettevõtete „intresside alandamist ja laenude tagamist” ning seda, et poliitikale orienteeritud finantseerimisasutused annavad riigi poolt soodustatud projektidele „eritoetust” (23). Nende meetmete praktilist rakendamist kirjeldatakse üksikasjalikult allpool.

(103)

Nii Hiina RV valitsus kui ka valimisse kaasatud Hiina eksportivad tootjad esitasid küsimustikule vastuseid ja nõustusid kohapealsete külastustega, (24) mille eesmärk oli kontrollida vastustes esitatud andmeid.

(104)

Komisjon saatis pärast küsimustiku vastuste analüüsimist Hiina RV valitsusele puudustele viitava kirja ja kontrollimiseelse teate ning pidas seejärel kirjavahetust kontrollkäigu päevakorra üle. Komisjon jättis Hiina RV valitsusele piisavalt aega esildiste ettevalmistamiseks ja esitamiseks olukorras, kui see oli vajalik ja põhjendatud. Hiina RV valitsusele määratud tähtaegu pikendati oluliselt, täpsemalt lisati 30 päeva küsimustikule vastamiseks, mistõttu küsimustikule vastamise lõplik tähtaeg oli kokku 69 päeva, ja komisjon andis Hiina RV valitsusele puudustele viitavale kirjale vastamiseks aega 25 päeva. Hiina RV valitsusel oli seega komisjonile nõutud teabe esitamiseks aega kokku üle kolme kuu.

(105)

Pekingis, Hiina kaubandusministeeriumis ja neljas finantseerimisasutuses (Hiina arengupank, Hiina ekspordi-impordipank, Huaxia pank ja Sinosure) toimunud kohapealse kontrollkäigu ajal püüdis komisjon kooskõlas algmääruse artiklitega 11 ja 26 kontrollida teavet selle põhjal, mis oli esitatud alusdokumentides, mida oli kasutatud Hiina RV valitsuse vastuste ettevalmistamisel. Kontrollimisel jõudis komisjon esialgsele järeldusele, et teabe puudumine ja Hiina RV valitsuse poolt kättesaadavaks tehtud alusdokumendid ei võimalda küsimustiku vastuseid nõuetekohaselt kontrollida. Lisaks jäeti osa teavet esitamata, kuigi seda oli nõutud, ning teatavatele küsimustele lihtsalt ei vastatud. Seetõttu teavitati Hiina RV valitsust koostööst keeldumise tagajärgedest vastavalt algmääruse artikli 28 lõigetele 1 ja 6.

(106)

Hiina RV valitsus väitis veel, et komisjon on tekitanud valitsusele ebamõistliku koormuse ning nõudnud küsimustikus ja puudustele viitavas kirjas ebaolulist ja tarbetut teavet.

(107)

Nõutud teabe kohta tuleb märkida, et komisjon küsis üksnes kaebuses esitatud väidetega seotud teavet, mida peeti vajalikuks esindusliku järelduse tegemiseks; komisjon taotles seda teavet järjepidevalt, küsis samu andmeid ja teavet kogu uurimisprotsessi vältel ning palus Hiina RV valitsusel selgitada esitatud teavet ja selle tähendust seoses uurimisaluste kavadega. Teisisõnu küsis komisjon ainult teavet, mis oli vajalik vaatlusalusele tootele kaebuses viidatud subsiidiumikavade raames võimaldatud subsideerimise olemasolu ja ulatuse hindamiseks.

(108)

Nagu põhjenduses 105 juba märgitud, teatas komisjon 23. mail 2013 kohapealsete kontrollkäikude järel Hiina RV valitsusele, et ta kaalub kättesaadavate faktide kasutamist kooskõlas algmääruse artikliga 28. Komisjon saatis selle kirja, sest ta oli jõudnud esialgsele järeldusele, et teabe puudumine ja Hiina RV valitsuse poolt kättesaadavaks tehtud alusdokumendid ei võimalda subsiidiumivastasele küsimustikule ja puudustele viitavale kirjale antud vastuseid ning teisi Hiina RV valitsuse poolt käesoleva menetluse ajal tehtud avaldusi nõuetekohaselt kontrollida. Pealegi avastas ta kohapeal, et Hiina RV ei olnud küsimustikule antud vastustes ja hilisemates avaldustes teatavat teavet avaldanud, kuigi komisjon oli seda konkreetselt nõudnud. Lisaks teatavatele küsimustele lihtsalt ei vastatud. Kättesaadavate faktide võimalik kasutamine puudutas valitsuse kavasid, projekte, erinevaid õigusakte ja muid dokumente, poliitikat järgivaid sooduslaene, muud rahastamist, garantiisid ja kindlustust, Hiina rahvapanga ringkirju, pangakinnitusi, ekspordikrediidi kindlustust ja Sinosure kinnitusi, näidiskava „Golden Sun”, otseseid maksuvabastus- ja maksuvähenduskavu, kaudseid maksu- ja imporditollikavu, tootmissisendi (polükristalne räni, pressitud alumiinium, klaas) pakkumist tegelikust maksumusest väiksema tasu eest ja maakasutusõiguse andmist.

(109)

Hiina RV vaidlustas 3. juuni 2013. aasta kirjas komisjon esialgse kavatsuse kohaldada algmääruse artikli 28 sätteid, märkides, et tingimused esitatud teabe arvesse võtmata jätmiseks või isegi teabes olevate lünkade täitmiseks ei olnud käesoleval juhul täidetud.

(110)

Hiina RV valitsus väitis, et „kahtlused” teabe täpsuse suhtes, mis tulenesid üksnes sellest, et komisjon ei saanud esitatud teavet „ülima” rahulolu saavutamiseks piisavalt kontrollida, ei peaks põhjustama selle teabe arvesse võtmata jätmist. Komisjon ei nõustu selle väitega, sest see ei vasta tõele. Komisjon ei jätnud teavet „arvesse võtmata” lihtsalt seetõttu, et ta ei saanud kohapealse kontrollkäigu ajal seda kontrollida. Paraku ei saanud komisjon esitatud teavet arvesse võtta, kui ta leidis, et Hiina RV valitsuse esitatud teave ja selgitused on kas vasturääkivad ja/või mittetäielikud võrreldes muu komisjonile kättesaadava teabega ja kui samal ajal ei olnud võimalik seda kohapealse kontrollkäigu ajal kontrollida. Igale teabeelemendile anti erinev kaal olenevalt Hiina RV valitsuse koostöösoovimatuse tasemest. Samuti tuleb märkida, et komisjon oli rahulolematu mitte teabe esitamise formaadi tõttu, nagu Hiina RV valitsus väitis, vaid selle ebatäpsuse ja/või mittetäielikkuse tõttu.

(111)

Hiina RV valitsus väitis ka, et osa komisjoni nõutud teabest põhjustas sellise koormuse, et Hiina RV valitsus ei olnud praktiliselt suuteline seda esitama. Selle kohta tuleb märkida, et komisjon nõudis ainult kaebuses esitatud väidete (mida toetasid esmapilgul usutavad tõendid) kontrollimiseks vajalikku teavet ning andis Hiina RV valitsusele piisavalt aega ja võimaluse selle teabe esitamiseks. Pealegi on komisjon täiesti teadlik, et kaebuses käesoleva juhtumi kohta esitatud üksikasjalike väidete arvukuse tõttu oli ta sunnitud nõudma Hiina RV valitsuselt märkimisväärselt palju teavet. Nagu eespool (põhjendustes 104–107) siiski selgitatud, ei küsinud komisjon liiga palju teavet ja teabe esitamiseks anti nõuetekohaselt aega.

(112)

Lisaks juhtis Hiina RV valitsus tähelepanu sellele, et esitatud teabe arvesse võtmata jätmine ja saadud teabe täiendamine dokumentides tegelikult kajastatud faktidega on kaks eri asja. Kuigi komisjon on sellest erinevusest täielikult teadlik ja tegutseb kooskõlas algmääruse artikli 28 asjaomaste sätetega, tuleb märkida, et esitatud teavet ei ole võimalik täiendada, kui see on muu sama asja kohta komisjonile kättesaadava teabega vastuolus. Sellises olukorras (nt pankade omanike kohta esitatud teabe korral) pidi komisjon otsustama, milline teave on usaldusväärsem. Komisjon tagas otsust tehes, et kättesaadavate faktide kasutamine ei kujuta endast karistamist ja kasutatakse üksnes tegelikult kättesaadavaid fakte.

(113)

Hiina RV valitsuse väite kohaselt ei olnud komisjonil mingit alust leida, et Hiina RV valitsus ei tee selle juhtumi puhul koostööd, sest komisjon kas eiras või mõistis valesti oma kohustust kaaluda, kas Hiina RV valitsus on „praktilist suuteline” esitatud nõudmisi täitma. Hiina RV valitsuse sõnul oli kogu uurimine põhjendamatult koormav, nii et koostöö tegemine osutus üldiselt võimatuks, ja komisjon kui uurimisasutus keeldus pidevalt tegemast Hiina RV valitsusega selle koormuse vähendamiseks koostööd. See väide kujutab endast faktide selgelt ekslikku tõlgendamist. Selleks et täita oma õiguslikke kohustusi pärast nõuetekohaselt dokumenteeritud kaebuse saamist ja järgida samal ajal WTO asjaomast kohtupraktikat, nõudis komisjon Hiina RV valitsuselt ainult sellist teavet, mis on piisavale tõendusmaterjalile tuginevas kaebuses esitatud väidete kontrollimiseks ja hindamiseks vajalik. Komisjon pakkus Hiina RV valitsusele abi nii küsimustikule lisatud saatekirjas kui ka küsimustikus endas. Ka puudustele viitavas kirjas paluti Hiina RV valitsusel pöörduda komisjoni poole, kui tal on nõutud teabega seoses küsimusi. Ühtlasi andis komisjon teabe esitamiseks erakordselt pika tähtajapikenduse (vt põhjendus 104). Lisaks nõudis komisjon käesoleva uurimise ajal Hiina RV valitsuselt tehinguteavet üksnes valimisse kaasatud eksportijate, mitte kõigi Hiina päikesepaneelide tootjate kohta — see vähendas suurel määral nõutud teabe võimalikku mahtu. Komisjon märgib, et Hiina RV valitsus seob oma andmete esitamise praktilise suutlikkuse kohta esitatud väited muude küsimustega.

Käsitledes näiteks komisjoni väidetavalt ülemäärast teabenõuet pankade ja finantseerimisasutuste kohta, põhineb tema väide peamiselt kaebuse väidetaval ebapiisavusel, sest ta väidab, et kaebus põhineb kaetud kvaliteetpaberi juhtumis tehtud „ebaseaduslikel otsustel”. Seepärast tundub, et Hiina RV valitsuse kaebus on seotud menetluse algatamisel esitatud tõendite kvaliteedi, mitte oma teabe esitamise praktilise suutlikkusega. Hiina RV valitsus kordas 3. juuni 2013. aasta kirjas oma varasemates avaldustes esitatud väidet, et paljude kavade suhtes menetluse algatamisel ei järgitud WTO subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu artikli 11 lõikes 2 tõendusmaterjali kohta sätestatud nõudeid ja komisjon rikkus nende kavade suhtes menetluse algatamisega WTO subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu artikli 11 lõiget 3. Komisjon vastas juba nendele väidetele oma kirjas ja Hiina RV valitsusele saadetud märgukirjas ning kuna 3. juuni 2013. aasta kirjas ei esitatud uusi väiteid, puudub vajadus käsitleda käesolevas määruses samu väiteid teist korda.

(114)

Veel väitis Hiina RV valitsus, et komisjon ei andnud Hiina RV valitsusele küsimustiku täitmiseks piisavalt aega. See väide on lihtsalt vale. Nagu põhjenduses 104 selgitatud, pikendas komisjon Hiina RV valitsusele määratud tähtaegu oluliselt: ta andis Hiina RV valitsusele nii palju aega, kui see oli juhtumi õigeaegset lõpuleviimist oluliselt kahjustamata võimalik. Küsimustiku täitmiseks ja puudustele viitavale kirjale vastamiseks anti algmääruse artikli 11 lõikes 2 sätestatust oluliselt rohkem aega.

(115)

Hiina RV valitsus väitis, et komisjon eiras tema taotlust saada abi küsimustikule antavate vastuste suhtelise tähtsuse kindlaksmääramisel eesmärgiga vältida otsuste tegemist kättesaadavate faktide põhjal. Ta viitas komisjonile esitatud palvele selgitada konkreetse nõutud teabe eesmärki ja seda, milliseid faktilisi otsuseid selle põhjal tehakse, eesmärgiga „tagada, et ta teeb koostööd ulatuses, milleks ta on praktiliselt suuteline, ja esitab samal ajal kõige olulisema teabe”. Loomulikult ei saanud komisjon enne tegeliku teabe saamist teada, milliseid järeldusi ta selle põhjal teeb. Samuti väitis Hiina RV valitsus, et komisjon liigendas küsimustiku selliselt, et seda oli „funktsionaalselt võimatu” täita, ja komisjon tegeles „teabe õngitsemisega”. Komisjon lükkab need väited kategooriliselt tagasi. Nagu eespool selgitatud, nõuti küsimustikus üksnes otsuste tegemiseks vajalikku teavet.

(116)

Veel väitis Hiina RV valitsus, et komisjon nõudis selliste dokumentide esitamist, mida Hiina RV valitsus ei saanud seaduse kohaselt esitada või kohustada esitama (ta viitas sellega seoses asjaomasele ELi ja WTO õigusele, milles selgitatakse, et arvesse ei tuleks võtta üksnes valet või eksitavat teavet), ning märkis, et ta ei olnud „praktiliselt suuteline” esitama teatavat teavet, mille levitamine on riigi õigusaktide kohaselt kas riigisaladuse tõttu või muul põhjusel rangelt keelatud. Lisaks väitis ta, et WTO dumpinguvastase lepingu ja subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu asjaomaseid sätteid, millega nähakse ette uurimisasutustele konfidentsiaalse teabe esitamise ja „konfidentsiaalse kohtlemise” viisid, ei kohaldata alati juhul, kui teabe peab esitama kolmanda riigi ametiasutus ehk käesoleval juhul Hiina RV valitsus. Hiina RV valitsus väitis ka, et komisjon rikub subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingut, kui ta keeldub tunnistamast õiguslikku erinevust valitsuse praktilise suutlikkuse vahel esitada ühest küljest teavet, mida tal on seaduse kohaselt keelatud levitada, ja teisest küljest muud konfidentsiaalset teavet, mille puhul ta võib nõuda konfidentsiaalset kohtlemist tavapärase uurimise käigus.

(117)

Komisjon ei jätnud arvesse võtmata teavet, mida Hiina RV valitsus mingil põhjusel ei esitanud, kuna ei ole lihtsalt võimalik jätta arvesse võtmata midagi, mida ei ole esitatud. Teisalt sai komisjon olukorras, kui Hiina RV valitsus ei esitanud või ei teinud uurimiseks kättesaadavaks teatavat teavet, samalaadset teavet muudest allikatest (enamasti oli see avalikult kättesaadav, kuid teavet saadi ka koostööd tegevatelt eksportivatelt tootjatelt või kohapealse uurimise ajal teatavatelt pankadelt); komisjon lisas selle teabe toimikusse ja kasutas seda otsuse tegemisel. Komisjon ei nõustu väitega, et WTO dumpinguvastase lepingu ja subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu sätteid, millega nähakse ette uurimisasutustele konfidentsiaalse teabe esitamise ja „konfidentsiaalse kohtlemise” viisid, ei kohaldata Hiina RV valitsuse suhtes. Sellega seoses väidab Hiina RV valitsus, et valitsusega toimuva koostöö suhtes tuleks kohaldada teisi nõudeid kui eksportijatega toimuva koostöö suhtes ja valitsusega suhtlemine eeldab eksportijatest erinevalt „teatavat viisakust”. Tasakaalustava tollimaksu uurimise teostamise seisukohast ei ole komisjon sellega nõus. Hiina RV valitsus on menetluses huvitatud isik algmääruse tähenduses ning samal ajal on WTO normid ja kohtupraktika Hiina RV kui „huvitatud liikme” suhtes siduvad.

Algmääruse artikli 28 lõikes 1 on sätestatud: „Kui mõni huvitatud pool ei võimalda juurdepääsu vajalikule informatsioonile või ei esita vajalikku informatsiooni käesolevas määruses ettenähtud tähtaegade jooksul või märkimisväärselt takistab uurimist, siis võib nii negatiivsed kui positiivsed eel- või lõppotsused teha kasutada olevate faktide põhjal.” WTO subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu artikli 12 lõikes 7 viidatakse sõnaselgelt valitsuse („huvitatud liige”) koostööst keeldumise tagajärgedele: „Juhul kui mis tahes huvitatud liige või huvitatud pool keeldub võimaldamast mõistliku aja jooksul juurdepääsu vajalikule teabele või muul viisil seda teavet andmast või takistab märkimisväärselt juurdlust, võidakse esialgsed ja lõplikud kinnitavad või eitavad otsused teha kättesaadavate faktide põhjal.” Kui uurimist teostav riik (käesoleval juhul Euroopa Liit) kasutab oma WTO lepingust tulenevaid õigusi tasakaalustavat tollimaksu käsitlevas uurimismenetluses ja nõuab teavet, mida peetakse uurimise eesmärgil vajalikuks, on seega valitsustel ja eksportijatel ühesugune kohustus teha koostööd. Hiina RV valitsus viitas uurimise ajal nõutud teabe esitamisest keeldumise põhjusena sageli konfidentsiaalsusele (nt kontrolli eesmärgil nõutud Hiina rahvapanga ringkirjade puhul). Tuleb märkida, et isegi kui Hiina RV valitsusel oli tõepoolest, nagu ta väidab, „õiguslikult keelatud sellist teavet levitada”, on ta siiski seotud WTO lepingust tuleneva kohustusega esitada teavet, mida peetakse uurimise eesmärgil vajalikuks. WTO liikme munitsipaalõiguse sätted või sise-eeskirjad ei saa teda vabastada WTO lepingust tulenevast kohustusest teha uurimise ajal koostööd; sellise konflikti esinemisel on Hiina RV valitsus kohustatud välja pakkuma viise, kuidas saaks teabele selle nõuetekohaseks kontrollimiseks juurdepääsu anda. Olenemata eespool märgitust ei ole Hiina RV valitsus kunagi tegelikult seda väidet selgitanud ega esitanud selle kohta tõendeid (nt õigusnormid, mille kohaselt on sellise teabe levitamine „õiguslikult keelatud”).

(118)

Lisaks väitis Hiina RV valitsus, et 25. märtsi 2013. aasta kontrollimiseelne teade ei olnud piisavalt üksikasjalik ega sisaldanud konkreetseid küsimusi, mida kohapealse kontrollkäigu ajal käsitletakse. Selle kohta tuleb märkida, et kuigi komisjon ei ole kohustatud saatma kõigi küsimuste loetelu, mida kohapealse kontrollkäigu ajal esitatakse (komisjon ei pea seda ka asjakohaseks), sisaldas 25. märtsi 2013. aasta kontrollimiseelne teade väga konkreetset ja üksikasjalikku loetelu kontrollimise ajal käsitletavatest teemadest ja dokumentidest kooskõlas algmääruse artikli 26 lõikega 3 ja WTO nõuetega. Teates selgitati siiski, et loetelu ei ole ammendav ja vajaduse korral võidakse käsitleda muid teemasid ja tõendeid. Sellega seoses tuleks ka märkida, et Hiina RV valitsus ei vaidlustanud enne kontrollkäiku selle teate sisu; teisalt keeldus ta käsitlemast teatavaid teates sõnaselgelt esitatud teemasid, näiteks teavet Hiina RV suurimate pankade kohta, Hiina Kommunistliku Partei (edaspidi „Hiina KP”) osalemist teatavate pankade juhtimisel või teatavate pankade juurdepääsu riikliku välisvaluuta reservide ameti välisvaluuta reservidele, väites, et ta ei ole valmis neil teemadel küsimustele vastama.

(119)

Veel väitis Hiina RV valitsus, et komisjon ei olnud kohapealse kontrollkäigu ajal paindlik ja tegelikult „määras Hiina RV valitsuse muudatustaotluste esitamiseks kindlaks kohustusliku tähtaja”. Samuti väitis ta, et komisjon ei nõustunud ühegi „toimiva” lahendusega, mille Hiina RV valitsus seoses riikliku statistikaameti kontrollimisega välja pakkus, ja keeldus pikendamast kontrollkäiku riikliku statistikaameti kontrollimiseks 22. aprillini 2013. Lisaks alustasid komisjoni ametnikud praktiliselt igal tööpäeval kontrolli viivitusega, sest saabusid Hiina RV valitsuse andmetel hilinemisega.

(120)

Komisjon rõhutab seoses eespool esitatud väidetega, et tema ametnikud olid kohapeal täielikult ja tingimusteta paindlikud. Komisjoni ametnikud väljendasid oma valmisolekut erandkorras kontrollida dokumente ja tõendeid, mille Hiina RV valitsus püüdis esitada hulk aega pärast konkreetse teema sulgemist ja mitmel juhul tükk aega pärast tavapärast tööaega. Ametnikud väljendasid oma valmisolekut mitu korda, isegi kui see tähendas väga hilisel tunnil teise kontrollikohta minekut ja/või selle koha uuesti külastamist, kus nad olid juba olnud ja kus neil oli juba olnud võimalus dokumente kontrollida. Hiina RV valitsus ei kasutanud kahjuks neil juhtudel seda valmisolekut ära, mis viitab ilmselgelt sellele, et komisjoni nõutud dokumente ei jäetud tavapärasel tööajal esitamata mitte ajapuuduse tõttu või seetõttu, et komisjon ei soovinud neid kontrollida. Kontrollkäigu alguse hilinemise kohta märgib komisjon, et ametnikud olid iga päev kohal, kuid kahjuks põhjustas teatavaid viivitusi Hiina RV valitsuse nõutud igapäevane registreerimine, mis oli vajalik juurdepääsu saamiseks erinevatele kontrollikohtadele; vahel puudusid lihtsalt Hiina RV valitsuse esindajad, kes pidid ametnikke kontrollikohta saabudes saatma, ja seetõttu pidid ametnikud kaua ootama, enne kui nad said kontrolli alustada. Komisjon märgib veel, et kontrollkäigud kestsid iga päev tavapärasest tööajast kauem ja esimesel päeval tühistas just Hiina RV valitsus kontrollkäigu pärastlõunase osa, sest tehnoloogiaministeeriumi esindajad otsustasid kontrollkäigus mitte osaleda (vt põhjendus 122). Kui Hiina RV valitsus oleks kasutanud ära komisjoni ametnike poolt korduvalt väljendatud valmisoleku kontrollida dokumente pärast tööaega, oleksid kontrollkäigud tegelikult kauem kestnud; Hiina RV valitsuse soovimatus täielikult koostööd teha oli põhjuseks, miks see nii ei toimunud.

(121)

Hiina RV valitsus vaidlustas ka komisjoni tava mitte aktsepteerida uusi dokumente ja tõendeid, mida tuleb kontrollida pärast asjaomast kontrollkohtumist. Sellega seoses tuleb selgitada, et komisjon ei kavatse ega ole kunagi kavatsenud selliselt esitatud teavet automaatselt arvesse võtmata jätta. Komisjon võttis arvesse kogu esitatud teabe, analüüsis selle kvaliteeti (nt auditeeritud finantsaruannete väljavõtet käsitletakse erinevalt lihtsast Exceli tabelist või Wordi dokumendist, milles esitatud arvandmeid ei toeta ametlikud allikad) ja omistas sellele asjakohase kaalu, võttes arvesse fakti, et ta ei saanud seda teavet kohapealse kontrollkäigu ajal kontrollida.

(122)

Seoses kuue dokumendiga, (25) mille Hiina RV valitsus uurimise käigus esitas ja mille sisu ta keeldus kohapealse kontrollkäigu ajal arutamast, väitis Hiina RV valitsus, et komisjonil puudub alus kohaldada kättesaadavaid fakte kooskõlas algmääruse artikliga 28. Veel väitis ta, et komisjon ei aidanud Hiina RV valitsusel aru saada nende dokumentide esitamise nõudest ega tõendanud, et kõik asjaomased dokumendid on olulised, kuigi Hiina RV valitsus „oli spetsiaalselt palunud komisjoni enne kontrollimise algust aidata Hiina RV valitsusel saada aru nende dokumentide esitamise nõudest ja tõendada, et kõik asjaomased dokumendid on olulised”. Selle kohta tuleb esiteks märkida, et kõik need dokumendid on otseselt seotud asjaomase tootmisharuga (26) ja seepärast oli nende kaasamine kontrolli äärmiselt oluline.

Teiseks erines sõnastus, mida Hiina RV valitsus kasutas komisjonile 11. aprillil 2013 saadetud kirjas, tema 3. juuni 2013. aasta kirjas kasutatud sõnastusest. Tegelikult märkis Hiina RV valitsus oma 11. aprilli 2013. aasta kirjas, et kõnealuste dokumentide kontroll „on peatatud, välja arvatud juhul, kui komisjon tõendab veenvalt nende dokumentide olulisust käesoleva uurimise ja eelkõige väidetava subsideerimise jaoks”. Kuna kõik need dokumendid puudutavad otseselt asjaomast tootmisharu ja isegi konkreetseid subsideerimiskavasid (nt sooduslaenude andmise või maksusoodustuste kavad), nagu ilmneb nende sõnastusest, ei saanud komisjon aru, mida saaks nende olulisuse tõendamiseks veel lisada. Komisjoni jaoks oli üllatav, et Hiina RV valitsusel ei tundunud olevat probleemi nende dokumentide olulisusega nende esitamisel, vaid alles siis, kui komisjon nõudis selgitusi.

(123)

Komisjon märkis 23. mai 2013. aasta kirjas, et tal ei lastud kontrollida enamikku esitatud teabest originaaldokumentide alusel ja võrrelda seda algandmetega, mida Hiina RV valitsus oli Hiina RV finantsturgu ja finantseerimisasutusi puudutava teabe kohta antud vastuste koostamisel kasutanud. Hiina RV valitsus väitis vastuseks, et võttes arvesse „väga üldist ja ebakonkreetset sõnastust”, ei andnud komisjon Hiina RV valitsusele võimalust esitada sisulisi märkusi ja seepärast ei saa Hiina RV valitsus kasutada nõuetekohaselt oma kaitseõigust. See väide ei vasta tõele. Komisjon esitas küsimustikus väga konkreetseid küsimusi ja püüdis kooskõlas paljude uurimisasutuste tavapärase tavaga kontrollida kohapealse kontrollkäigu ajal Hiina RV valitsuse antud vastuseid.

(124)

Eelkõige märkis Hiina RV valitsus küsimustikule vastates, et „asjaomasele tootmisharule antud laenud moodustavad väga väikese osa laenude kogusummast. Osa panku on küsimustiku liites näiteks märkinud, et asjaomasele tootmisharule antud laenud moodustavad alla 1 % laenude kogusummast”. Kontrollkäigu ajal ei suutnud Hiina RV valitsus esitada selle avalduse toetuseks ühtegi tõendit ja palus lihtsalt komisjonil pöörduda pankade poole.

(125)

Komisjon küsis ka statistilisi andmeid asjaomasele tootmisharule antud laenude kohta. Hiina RV valitsuse väite kohaselt ei pea ta sellist arvestust. Kui komisjon küsis, kas Hiina RV valitsus püüab sellist statistikat koostada ja nõuab pankadelt seda teavet, vastas kontrollkäigus osalenud Hiina RV panganduskomisjoni (CBRC) ametnik, et ta ei tea seda, sest statistika eest vastutab panganduskomisjoni teine osakond. Hiina RV valitsus ei esitanud mingeid statistilisi andmeid, mida küsiti küsimustikus ja seejärel korduvalt puuduste kõrvaldamise käigus. Komisjon märkis ka oma kontrollimiseelses teates, et seda teemat kavatsetakse käsitleda.

(126)

Komisjon esitas kontrollkäigu ajal küsimusi pankade riski ja krediidikvaliteedi hindamise, üldise tööolukorra, juhtimisolukorra, krediiditaseme, rahastamise kasutamise, tagasimaksete tegemise suutlikkuse, garantiide ning pankade ja laenuvõtjate vahelise ärikoostöö kohta, sest Hiina RV valitsus esitas küsimustikule vastates väiteid nendel teemadel. Jällegi ei suutnud Hiina RV valitsus oma väiteid tõendada ja palus komisjonil pöörduda pankade poole, kuigi kontrollimiseelses teates oli neile teemadele viidatud.

(127)

Puudustele viitavale kirjale antud vastuses esitas Hiina RV valitsus teavet valitsuse osaluse suuruse kohta teatavates pankades. Tuleb öelda, et Hiina RV valitsus märkis esialgu küsimustikule antud vastuses, et tal puudub selline teave, ja ta esitas selle teabe alles pärast seda, kui komisjon viitas kommertspanganduse seaduse artiklile 24, milles tegelikult nõutakse pankadelt sellise teabe esitamist panganduskomisjonile. Kui komisjon päris kontrollkäigu ajal selle teabe allika kohta, märkis kohalviibinud panganduskomisjoni ametnik, et ta ei tea seda, sest selliste andmete kogumise eest vastutab panganduskomisjoni teine osakond. Peamiste riigiosalusega finantseerimisasutuste järelevalvenõukogu reguleerivate ajutiste eeskirjade (EXIM pank esitas selle oma vastuses puudustele viitavale kirjale) artiklis 2 on sätestatud järgmiselt: „riigiosalusega finantseerimisasutuste järelevalvenõukogude haldusorgan soovitab need riigiosalusega finantseerimisasutused, mille järelevalvenõukogu liikmed lähetab riiginõukogu”. Kuna selles õigusnormis viidatakse riigiosalusega finantseerimisasutuste järelevalvenõukogude haldusorganile, siis tundub, et Hiina RV valitsus teadis, milliseid finantseerimisasutusi ta omab. Selles hoolimata ei saanud komisjon Hiina RV valitsuse koostöösoovimatuse tõttu seda teavet kontrollida või isegi selgitada välja selle teabe allikat. Avalikult kättesaadava teabe põhjal võib järeldada, et peale pankade, mida Hiina RV valitsus puudustele viitavale kirjale antud vastuses nimetas, on ka teisi riigiosalusega panku (mis annavad valimisse kaasatud eksportivatele tootjatele laenu) (27).

(128)

Hiina RV valitsus väitis 3. juuni 2013. aasta kirjas, et komisjon „ei küsinud” ei oma küsimustikus ega puudustele viitavas kirjas „tõendusmaterjali või andmeallika kohta” ja „nüüd järsku väidab tõendusmaterjali või andmeallika puudumist”. Selle küsimuse selgitamiseks tuleb märkida, et komisjon — nagu iga teine uurimisasutus — kontrollib menetluse ajal kõigi isikute esitatud andmeid ja Hiina RV valitsus oli sellest teadlik, sest komisjon juhtis juba oma küsimustikus ja selle saatekirjas tähelepanu sellele, et vastuseid kavatsetakse kontrollida. Pealegi lisas komisjon oma kontrollimiseelses teates selle konkreetse teema nende küsimuste alla, mida kontrollkäigu ajal kontrollitakse (28). Seetõttu ei olnud Hiina RV valitsuse jaoks kindlasti mitte üllatus, et komisjon küsib Hiina RV valitsuse esitatud avaldusi toetavat tõendusmaterjali, sest see on tavapärane kord, mida komisjon kõigi juhtumite puhul järgib.

(129)

Kui komisjon palus kontrollkäigu ajal Hiina RV valitsusel esitada Hiina RV kümmet suurimat panka ja nende turuosa sisaldava loetelu, vastas panganduskomisjon, et ta saab selle teabe esitada, kuid ta ei saa küsimusele vastata, enne kui see on esitatud kirjalikult. Komisjon selgitas, et kontrollkäigu ajal suuliselt esitatud küsimus on sama kaalukas nagu kirjalikult esitatud küsimus, ning juhtis tähelepanu sellele, et teiste suuliste küsimuste puhul ei nõudnud Hiina RV valitsus enne neile vastamist nende esitamist kirjalikult. Selgitusest hoolimata ei esitanud Hiina RV valitsus siiski seda teavet.

(130)

Komisjon nõudis küsimustikus panganduskomisjoni asutamise ja volitamise aluseks olnud dokumentide esitamist. Hiina RV valitsus esitas Üleriigilise Rahvakongressi dokumendi, milles on lihtsalt märgitud, et asutatakse panganduskomisjon. Kui komisjon päris teiste dokumentide kohta, milles on sätestatud panganduskomisjoni volitused ja eesmärk, märkis juuresviibinud panganduskomisjoni ametnik, et panganduskomisjoni tegevust reguleerivad paljud muud seadused, kuid komisjon oleks pidanud neid nõudma enne kontrollkäiku, kui ta tahab neid saada. Tuleb märkida, et komisjon palus küsimustikus Hiina RV valitsusel „esitada selle ametiasutuse asutamise ja volitamise aluseks olnud dokumendid” ja seega oli ta neid dokumente nõudnud enne kontrollkäiku.

(131)

Kui komisjon palus esitada valimisse kaasatud eksportijatele laenu andvate pankade statistika ja aruanded uurimisperioodi kohta, viitas ta Hiina RV panganduse reguleerimise ja järelevalve seaduse  (29) artiklile 33, millest võib järeldada, et panganduskomisjon kogub sellist statistikat. Juuresviibinud panganduskomisjoni ametnik märkis, et ta peab küsima kõigepealt õigusosakonna luba, kuid ei esitanud enne kontrollkäigu lõppu selle kohta mingit teavet. Taas kord tuleb märkida, et komisjon nõudis küsimustikus ja puudustele viitavas kirjas selle teabe esitamist ning kinnitas oma kontrollimiseelses teates, et kontrollkäigu ajal käsitletakse statistika küsimust.

(132)

Lisaks väitis Hiina RV valitsus, et kaebuses esitatud süüdistused, mille kohaselt Hiina pangad on avaliku sektori asutused, põhinevad lihtsalt riigi osaluse kohta esitatud väidetel, mis omakorda põhinevad kaetud kvaliteetpaberi juhtumis tehtud „ebaseaduslikel” otsustel. See väide kujutab endast kaebuses esitatud faktide ekslikku tõlgendamist. Kaebuse esitaja viitab kaebuses peale riigi osaluse muu hulgas ka pankade poolt poliitiliste juhiste alusel antavatele laenudele ja valitsusasutustele, kes annavad finantseerimisasutustele korralduse suurendada uue tehnoloogia ja uute toodete (sh fotoelektrisektor) edendamiseks ettevõtetele antavaid krediidiliine ja laene. Kaetud kvaliteetpaberi juhtumis tehtud järeldus, et Hiina pangad on avaliku sektori asutused, põhineb rohkemal kui lihtsalt omandisuhtel (nt valitsuse sekkumine ja pankadele juhiste andmine anda valitsuse kavade kaudu paberitööstusele otseseid sooduslaene) ja see järeldus on täielikult kooskõlas nii ELi kui ka WTO õigusnormidega. Järeldust, et riigiosalusega pangad on avaliku sektori asutused, kinnitati lisaks ka orgaanilise kattega terastoodete juhtumis.

(133)

Veel väitis Hiina RV valitsus, et ta ei ole praktiliselt suuteline esitama teavet Hiina RV 3 800 panga ja finantseerimisasutuse kohta ning CRBC ei säilita igal juhul andmeid valitsuse osaluse suuruse kohta pankades. Komisjon ei mõista, miks Hiina RV valitsus viitab Hiina RV valitsuse osalusega seoses korduvalt kõikidele Hiina RV pankadele, kui teavet nõuti üksnes selliste pankade kohta, „milles Hiina RV valitsusel on otsene või kaudne osalus” (30). Nagu põhjenduses 127 selgitatud, tundub Hiina RV valitsuse väide, et panganduskomisjon (või mõni teine valitsusasutus) ei säilita andmeid riigi osaluse kohta pankades, olevat vastuolus mitme Hiina õigusnormiga.

(134)

Hiina RV valitsus kordas 3. juuni 2013. aasta kirjas väidet, et tal puudub volitus nõuda „sõltumatutelt pankadelt” konfidentsiaalse teabe esitamist, ja viitas kirjale, mille ta oli pankadele selles küsimuses väidetavalt saatnud. Hiina RV valitsus näitas kontrollkäigu ajal tõepoolest pankadele ettenähtud kirja originaali, kuid kui komisjon palus Hiina RV valitsusel esitada tõendeid selle kohta, millistele pankadele ja finantseerimisasutustele see kiri saadeti, siis Hiina RV valitsus ei suutnud neid tõendeid esitada. Hiina RV valitsus väitis ka, et osa puudustele viitava kirja 7. lisas nimetatud asutusi ei ole pangad. Komisjon märgib selle kohta, et valimisse kaasatud eksportivad tootjad teatasid komisjonile, et kõnealused asutused annavad neile laenu.

(135)

Hiina RV valitsus väitis, et komisjon ei käsitlenud oma küsimustikus või puudustele viitavas kirjas kunagi Hiina rahvapanga ringkirju YinFa (2003) ja YinFa (2004). Tuleb märkida, et komisjon lisas oma kontrollimiseelses teates kontrollimisel käsitletavate teemade alla „Hiina rahvapanga määrused/ringkirjad/sisedokumendid, mis puudutavad intressimäärade reguleerimist Hiina RVs”. Mõlemad kõnealused ringkirjad kuuluvad ilmselgelt sellesse kategooriasse. Oma vastuses puudustele viitavale kirjale Hiina RV valitsus isegi osutas Hiina rahvapanga veebisaidil olevale artiklile, milles viidatakse ühele neist ringkirjadest. Hiina RV valitsus ei esitanud siiski ühtegi Hiina rahvapanga ringkirja, vaid esitas ainult Hiina rahvapanga veebsaidil oleva teabe, mis oli laenude ja hoiuste intressimäärade reguleerimise puhul ebatäielik, kui võrrelda seda veebis kättesaadavate ringkirjadega YinFa (2003) ja YinFa (2004). Samuti tuleb märkida, et Hiina RV valitsus keeldus neid dokumente esitamast mitte seetõttu, et ta ei olnud selleks küsimuseks valmis, vaid pigem kõnealuste ringkirjade väidetava konfidentsiaalsuse tõttu. Selle kohta tuleb märkida, et Hiina RV valitsuse väide Hiina rahvapanga ringkirjade konfidentsiaalsuse kohta on tema enda käitumisega selle menetluse ajal vastuolus. Hiina RV valitsus esitas oma märkustes lõpliku avalikustamise kohta Hiina rahvapanga ühe teise ringkirja täieliku versiooni, toetamaks oma väidet, et riigiosalusega kommertspankade antud erilaenud tühistati, ja mujal väidetud konfidentsiaalsus ei tundunud olevat takistuseks. Hiina rahvapanga veebisaidilt pärit väljavõtted võttis komisjon teadmiseks ja arvesse. Selle küsimuse kohta täieliku teabe saamiseks oli siiski vaja ka kõnealuses kahes ringkirjas sisalduvat teavet, mis täiendas Hiina RV valitsuse esitatud teavet.

(136)

Kuus koostööd tegevat eksportivat tootjat (st äriühingud CNPV Dongying Solar Power Co. Ltd., Jiangsu Runda PV Co. Ltd., Kinve Solar Power Co. Ltd. (Maanshan), Phono Solar Technology Co. Ltd., Shandong Linuo Photovoltaic Hi-Tech Co. Ltd. ja Shandong Linuo Solar Power Holdings Co. Ltd.) esitasid algmääruse artikli 27 lõike 3 kohaselt individuaalse hindamise taotluse. Neid äriühinguid ei olnud võimalik individuaalselt hinnata, sest väidetavate subsideerimiskavade arvukuse ja uurimise aeganõudva iseloomu tõttu oleks individuaalne hindamine osutunud põhjendamatult koormavaks ja võinuks takistada uurimise õigeaegset lõpetamist.

(137)

Komisjon püüdis kaebuses esitatud asjaoludest lähtudes saada teavet järgmiste kavade kohta, mille raames valitsusasutused väidetavalt eraldasid subsiidiume:

(138)

Komisjon palus Hiina RV valitsuselt teavet selle kohta, milline on nii majandusvaldkonnale tervikuna kui ka käesoleva menetlusega seotud valdkonnale väljastatud laenude osakaal pankades, kus Hiina RV valitsus on suurim või ainuosanik, pankades, kus Hiina RV valitsusel on küll osalus, kuid ta ei ole suurim aktsionär, pankades, milles Hiina RV valitsusel osalust ei ole, ning välismaistele omanikele kuuluvates pankades. Hiina RV valitsus vastas, et ta ei säilita andmeid riigi omanduses olevate pankade poolt väljastatud laenude summade ja osakaalude kohta ning samuti ei säilita Hiina RV valitsus andmeid fotoelektrisektorile väljastatud laenude kohta. Hiina RV valitsus ei pakkunud välja ka muid allikaid, kust sellist teavet saada.

(139)

Komisjon lisas esialgsele subsiidiumivastasele küsimustikule pankadele ja finantseerimisasutustele ettenähtud eriküsimustiku (liide A) ning palus Hiina RV valitsusel edastada see asjaomasele tootmisharule laenu andvatele pankadele ja finantseerimisasutustele. A liite eesmärk oli kontrollida kaebuses esitatud väiteid, mille kohaselt Hiina riigiosalusega pangad on avaliku sektori asutused. Komisjon püüdis muu hulgas saada teavet asjaomaste Hiina pankade valitsusepoolse kontrolli struktuuri kohta ja selle kohta, kuidas fotoelektrisektori puhul järgitakse valitsuse põhimõtteid ja huve (st juhatuse ja nõukogu koosseis, nõukogu/juhatuse koosolekute protokollid, aktsionäride/direktorite kodakondsus, koostööd tegevatele eksportivatele tootjatele antud laenude puhul rakendatud laenupoliitika ja riskihindamise põhimõtted). Hiina RV valitsus esitas oma vastuses küsimustikule ainult viit panka puudutavat teavet sisaldava liite A (Hiina arengupank (CDB), EXIM pank, Shanghai pank, Hiina pank (31) ja Huaxia pank). Komisjon kordas oma esialgset teabenõuet puudustele viitavas kirjas. Hiina RV valitsuse koostöö toetamiseks esitas ta valimisse kaasatud äriühingutele laene andvate pankade ja finantseerimisasutuse loetelu ning palus veel kord Hiina RV valitsusel edastada A liide kõigile neile üksustele. Puudustele viitavale kirjale antud vastuses ei esitatud täiendavaid vastuseid A liitele.

(140)

Komisjon kogus andmeid ka riigi osaluse kohta pankades ja finantseerimisasutustes. Küsimustikule antud vastuses märkis Hiina RV valitsus, et ta ei säilita andmeid osaluste kohta, kuid ei teinud ettepanekuid, kuidas seda teavet saaks hankida. Kui komisjon juhtis puudustele viitavas kirjas tähelepanu sellele, et see teave peab sisalduma pankade põhikirjas ja Hiina RV valitsus kui aktsionär saab põhikirjaga tutvuda, esitas Hiina RV valitsus osalusi käsitleva teabe 16 panga kohta. Paraku ei esitanud ta selle teabe kohta tõendusmaterjali ega avalikustanud teabe algandmeid, välja arvatud viie panga puhul, millega seoses viitas Hiina RV valitsus allikana aastaaruannetele. Muude asjaomasele tootmisharule laene andvate pankade puhul ei esitanud Hiina RV valitsus oma osaluse kohta mingit teavet. Seetõttu ei saanud komisjon pankades ja teistes finantseerimisasutustes riigi osaluse kohta esitatud andmete täpsust ja õigsust kontrollida.

(141)

Hiina RV valitsus väitis, et valimisse kaasatud eksportivatele tootjatele (laenu võrdlusaluse eesmärgil) määratud BB reiting on „äärmiselt ebasoodus” ja komisjon „ei selgitanud juhtumi tegelikke fakte arvesse võttes seda, kuidas ta tegi järelduse, et see on täpne või kõige mõistlikum järeldus”. Veel väitis Hiina RV valitsus, et selle metoodika tulemusel tehakse „lubamatu kahjulik järeldus”. Kuigi see väide esitati seoses ühe varasema juhtumiga (st kaetud kvaliteetpaberi juhtum) ja enne käesolevas menetluses valimisse kaasatud eksportivatele tootjatele määratud reitingu kohta teabe avalikustamist, tuleks märkida, et komisjon ei kohaldanud „kättesaadavaid kahjulikke fakte” ei selle juhtumi korral ega ühegi muu juhtumi korral, millele Hiina RV valitsus oma avalduses viitas. Komisjon tegi üksnes asjakohased järeldused toimikus olevate faktide põhjal, mis tõendasid krediidiriski nõuetekohase hindamise puudumist (vt põhjendused 175–178). Tuleks märkida, et Hiina fotoelektrisektor tegutses uurimisperioodil väga kahjumlikult ja oli selge, et selle finantsolukord on äärmiselt raske. Mitu valimisse kaasatud äriühingute esitatud krediidiriski hinnangut tõendasid, et BB reiting uurimisperioodi kui terviku kohta oli põhjendatud. Osa krediidiriski hinnanguid tõendas tegelikult, et mitu kontserni olid rohkemal või vähemal määral maksejõuetud.

(142)

Komisjon kavandas oma kontrollimiseelses teates kontrollkäigu pankadesse, kes olid vastanud A liitele ja andnud suure osa laenudest valimisse kaasatud eksportivatele tootjatele — Hiina arengupank, Hiina ekspordi-impordipank, Shanghai pank ja Huaxia pank –, ning lisas põhjaliku nimekirja teemadest, mida kontrollimisel käsitletakse. Hiina RV valitsusele ettenähtud esialgses küsimustikus oli komisjon juba selgitanud, et küsimustikule antud vastustes esitatud teavet võidakse kohapeal kontrollida. Komisjon märkis kontrollimiseelses teates ka seda, et Hiina RV valitsuselt „nõutakse kõigi sisulise vastuse koostamiseks kasutatud alusdokumentide kättesaadavaks tegemist, sealhulgas algdokumentide ja taotluste originaalid”. Kaks teist suurt panka, kes andsid valimisse kaasatud eksportivatele tootjatele soodustingimustel laene, ei esitanud üldse nõutud teavet (Hiina põllumajanduspank) või esitati teave panga eest, ilma et seda oleks saanud kontrollida (Hiina pank).

(143)

Komisjon teavitas 25. märtsi 2013. aasta kontrollimiseelse teatega Hiina RV valitsust oma kavatsusest kontrollida Shanghai panka ja tegi Hiina RV valitsuse jaoks kontrollkäigu hõlbustamiseks (kui see on vajalik) ettepaneku pikendada kontrollkäigu kestust 22. aprillini 2013 (32). Hiina RV valitsus ei kinnitanud 5. aprillil kontrollimiseelse teate peale saadetud esialgses vastuses Shanghai panga kontrolli toimumist, vaid küsis, kas komisjon on valmis kontrollima Shanghai panka ülejäänud kontrollkäigust erinevas kohas (st Pekingi asemel Shanghais). Kontrollkäigu hõlbustamiseks komisjon erandkorras nõustus sellega; ta palus siiski Hiina RV valitsusel kinnitada Shanghais toimuvat kontrollimist hiljemalt 9. aprilliks (st kolm tööpäeva enne Pekingi kontrollkäigu algust), et meeskond saaks lahendada sellise muudatusega seotud praktilised küsimused. Hiina RV valitsus teatas alles 11. aprillil (üks tööpäev enne kontrollimise algust), et Shanghai pank on valmis kontrollimiseks kas 23. või 24. aprillil 2013. Komisjon teatas samal päeval Hiina RV valitsusele, et hilise kinnituse tõttu ei ole kontrollikava võimalik muuta. Pealegi olid Hiina RV valitsuse väljapakutud kuupäevad (23. või 24. aprill) väljaspool Hiina RV valitsuse ja komisjoni vahel kontrollimise teostamiseks kokkulepitud ajavahemikku ja isegi väljaspool komisjoni väljapakutud pikemat kontrolliperioodi. Seetõttu ei saanud komisjon kontrollida Shanghai panga vastuseid A liitele ja teavet laenude kohta, mida see pank oli valimisse kaasatud eksportivatele tootjatele andnud. Sellest tulenevalt teatas komisjon 23. mai 2013. aasta kirjas Hiina RV valitsusele, et ta kaalub Shanghai panga esitatud kontrollimata teabe suhtes määruse (EÜ) nr 597/2009 artikli 28 kohaldamist.

(144)

Hiina RV valitsus väitis 3. juuni 2013. aasta kirjas, et Shanghai panga kontrolli ei toimunud komisjonipoolse paindumatuse tõttu ning et komisjon ei pakkunud välja alternatiivseid kontrollikuupäevasid ja lihtsalt „keeldus kaalumast Shanghai panga kontrollimist”. Need väited on lihtsalt valed. Komisjon märkis oma kontrollimiseelses teates selgelt, et talle tehti esialgu ettepanek kontrollida panku 17. ja 18. aprillil 2013 ja vajaduse korral ka 22. aprillil ning Hiina RV valitsus pidi välja pakkuma sobivad ajad pankade külastamiseks kogu kontrolliperioodi vältel (st täielik töönädal pluss üks lisapäev). Ometi pakkus Hiina RV valitsus Shanghai panga kontrollimiseks välja sellest ajavahemikust väljapoole jäävad kuupäevad ja tegi nimetatud pakkumise ainult üks tööpäev enne kontrollkäigu algust. Komisjon leiab, et erinevalt Hiina RV valitsuse väitest oli ta rohkem kui piisaval määral paindlik ja pakkus Shanghai panga kontrollimiseks välja kokku kuus alternatiivset päeva.

(145)

Komisjon selgitas 23. mai 2013. aasta kirjas Hiina RV valitsusele, et ta ei saa kontrollida Huaxia panga (edaspidi „Huaxia”) poolt A liitele antud vastuse teatavaid osasid, nimelt omandistruktuuri, valimisse kaasatud eksportivate tootjate krediidikvaliteedi hindamist ning eri tootmisharudelt ja eriti asjaomaselt tootmisharult küsitud riskipreemiaid.

(146)

Hiina RV valitsus väitis oma 3. juuni 2013. aasta vastuses, et Huaxia selgitas omandistruktuuri ja esitas komisjonile oma aktsionäride kohta täiendavaid üksikasju ja selgitusi ning et klientide krediidikvaliteedi hindamise suhtes kohaldatakse pangasaladuse seadust ja pankade ja tema klientide vahelisi lepinguid.

(147)

Omandistruktuuri kohta tuleb märkida, et Huaxia väitis A liitele antud vastuses, et ta oli asutatud „ilma valitsuse aktsiateta”, kuid ei avalikustanud mingit teavet valitsuse osaluse kohta, kuigi komisjon oli seda A liites konkreetselt nõudnud. Komisjon juhtis tähelepanu sellele, et see on vastuolus muu Hiina RV valitsuse esitatud teabega, ning Huaxia möönis, et osa aktsionäre on riigi osalusega, ja esitas mõne sellise aktsionäri kohta hiinakeelset teavet sisaldava dokumendi. Huaxia esitatud teabest ei selgu siiski, kui suur oli pangas riigi osalus.

(148)

Krediidikvaliteedi hindamise kohta märgib komisjon, et pank esitas sellise dokumendi ühe äriühingu kohta (pärast äriühingu nime kaitsmist teatavate muudatuste tegemisega dokumendis), samal ajal kui teiste nõutud dokumentide kohta ta väitis, et nende suhtes kohaldatakse konfidentsiaalsusnorme ning pankade ja nende klientide vahelisi lepinguid. Seda erinevat kohtlemist on raske mõista.

(149)

Komisjon teatas 23. mai 2013. aasta kirjas Hiina RV valitsusele, et Hiina ekspordi-impordipanga (edaspidi „EXIM”) vastused A liitele ja puudustele viitavale kirjale olid mittetäielikud ning EXIM ei esitanud teatavaid dokumente, mida oli konkreetselt nõutud, st põhikirja, riiginõukogu teadet Hiina ekspordi-impordipanga asutamise kohta ja Hiina ekspordi-impordipanga meetmeid kõrgtehnoloogiliste toodete ekspordimüügi krediidi juhtimiseks. Põhikirja kohta väitis Hiina RV valitsus 3. juuni 2013. aasta kirjas, et EXIM ei saanud oma sisekorra tõttu põhikirja esitada (see on ettevõttesisene juhtimisdokument), kuid viitas selle internetiversioonile, millega sai väidetavalt kontrollkäigu ajal EXIMi antud sülearvutis tutvuda. Komisjon on hämmingus sellest selgitusest, millel puudub mõte. Kui dokument oli Internetis kontrollkäigu ajal kättesaadav, ei ole komisjoni arvates mingit põhjust, miks seda ei oleks saanud esitada (nagu korduvalt nõuti) juba küsimustikule ja puudustele viitavale kirjale vastates ning veel kord kontrollkäigu ajal. Väide, et EXIM andis kontrollkäigu ajal võimaluse selle dokumendiga sülearvuti vahendusel tutvuda, on tegelikult vale. EXIM soovitas komisjonil see dokument Internetis läbi vaadata, kuid komisjoni ametnikud selgitasid, et neil puudub kontrolliruumides Internetile juurdepääs. Pealegi ei andnud EXIM isegi linki põhikirja internetiversioonile.

(150)

Teise kahe dokumendi kohta väitis EXIM, et neid ei saa nende konfidentsiaalse iseloomu ja sise-eeskirjade tõttu esitada. Puudustele viitavale kirjale antud vastuses märkis EXIM ise, et „EXIM pank asutati ja tegutseb vastavalt riiginõukogu teatele Hiina ekspordi-impordipanga asutamise kohta ja Hiina ekspordi-impordipanga põhikirjale”. Seepärast peeti seda dokumenti esmatähtsaks, et kontrollida kaebuses esitatud süüdistusi, mille kohaselt EXIM on avaliku sektori asutus, kuid komisjonil ei võimaldatud selle dokumendiga tutvuda. Sellega seoses tuleb märkida, et üks teine pank (CDB) esitas sarnase dokumendi oma asutamise kohta ja käesoleva uurimise käigus esitati ka mitu muud riiginõukogu teadet. Samuti ei esitanud EXIM konfidentsiaalsust käsitlevate väidete toetuseks mingeid tõendeid. Lisaks, nagu põhjenduses 117 selgitatud, valitsused ei saa subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingust ja algmäärusest tulenevate kohustuste vältimiseks lihtsalt tugineda sise-eeskirjadele. Sama kehtib dokumendi kohta, mis käsitleb Hiina ekspordi-impordipanga meetmeid kõrgtehnoloogiliste toodete ekspordimüügi krediidi juhtimiseks, mille puhul EXIM viitas samuti konfidentsiaalsusele, kuid ei esitanud selle kohta tõendusmaterjali ja isegi keeldus nimetamast selle dokumendi eesmärki.

(151)

EXIM ei esitanud ka korduvalt nõutud teavet juhatuse ja nõukogu koosseisu kohta, vaid ütles, et „juhatuse koosseis muutub” ja et komisjoni küsimused juhtorgani liikmete Hiina KPsse kuulumise kohta „on subsiidiumivastase uurimise kontekstis eraelu puutumatust rikkuvad ja kohatud küsimused”. Juhatuse koosseisu muutumine ei ole käesoleva uurimise seisukohast asjassepuutuv. Oluline on riigi esindatus EXIMi juhtorganites; paraku keeldusid Hiina RV valitsus ja EXIM seda teavet esitamast. Komisjon leiab ka, et EXIMi (ja kõigi pankade) tippjuhtkonna kuulumine Hiina KPsse on oluline küsimus, mis aitab selgitada välja riigi mõju panga juhtimisele. Hiina KP põhikirjas on sätestatud, et „[p]artei peab toetama ja täiustama põhilist majandussüsteemi, milles on peamine osa avalik-õiguslikul omandil ja milles erinevad majandussektorid arenevad kõrvuti […]”; (33) seepärast peeti Hiina KP mõju EXIMis uurimise seisukohast ja eelkõige pankade riigipoolse kontrolli ulatuse hindamiseks oluliseks.

(152)

Mis puudutab eri kategooria toodete ekspordistatistikat, mida küsiti juba küsimustikus ja mille EXIM peab seaduse kohaselt panganduskomisjonile esitama, siis Hiina RV valitsus väitis 3. juuni 2013. aasta kirjas, et ta vajab selle teabe koostamiseks rohkem aega. Selle kohta tuleb märkida, et kuna komisjon küsis seda teavet juba esialgses küsimustikus, oli Hiina RV valitsusel selle koostamiseks aega üle kolme ja poole kuu, kuid ta ei esitanud seda teavet. EXIM väitis, et „selline teave on esitatud aastaaruannetes”; see väide on siiski vale. Hiina RV valitsuse viidatud aastaaruannetes esitatud teave puudutab muid ajavahemikke kui komisjoni poolt küsimustikus ja kontrollkäigu ajal nõutud teave.

(153)

Hiina RV valitsus väitis õigesti, et küsimustikule antud vastuses esitas ta muu hulgas mehaaniliste ja elektriliste toodete ning uute kõrgtehnoloogiliste toodete ekspordi jaoks antud ekspordikrediidi summad. Tuleb märkida, et komisjon ei ole neid summasid kunagi vaidlustanud. Komisjon vaidlustas selle, et kui ta püüdis kontrollkäigu ajal neid summasid kontrollida, ei esitanud EXIM nende toetuseks mingeid tõendeid ega selgitanud isegi nende päritolu. Samuti ei lubatud komisjonil kontrollida fotoelektrisektorile antud ekspordikrediidi summat, mille Hiina RV valitsus küsimustikule antud vastuses esitas. Huvitaval kombel ei pidanud EXIM ühtegi neist summadest konfidentsiaalseks, kuid kui komisjon palus esitada nende kontrollimiseks algandmed, keelas EXIM konfidentsiaalsusele viidates juurdepääsu algandmetele. EXIM käitus sarnaselt ka valimisse kaasatud tootjatele ja koostööd tegevatele tootjatele antud ekspordikrediidi summade puhul. Ta teatas puudustele viitavale kirjale antud vastuses asjaomased summad, kuid ei lubanud komisjonil neid konfidentsiaalsusele viidates kontrollida. Tegelikult ei olnud võimalik kontrollida enamikku EXIMi esitatud statistilistest andmetest.

(154)

EXIM keeldus ka selgitamast valimisse kaasatud eksportivate tootjate krediidireitinguid ja nende reitingute aluseks olnud analüüse ega esitanud neid toetavat tõendusmaterjali.

(155)

Hiina RV valitsus väljendas 3. juuni 2013. aasta kirjas muret, et komisjon küsis „isiklikke küsimusi juhtorganite ja kõrgema juhtkonna parteisse kuulumise kohta”. See on vale. Küsimused, mis puudutasid juhtorganite liikmete ja kõrgema juhtkonna sidemeid Hiina KPga, olid tehnilist laadi ning neid esitati selleks — nagu põhjenduses 151 selgitatud –, et aidata määrata kindlaks Hiina KP rolli Hiina majanduses.

(156)

Komisjon püüdis kontrollkäigu ajal kontrollida valimisse kaasatud eksportivate tootjate krediidikvaliteedi hindamist. CDB esitas teatavat üldist teavet, kuid ei avalikustanud teavet valimisse kaasatud eksportivate tootjate krediidikvaliteedi hindamise kohta ega isegi fotoelektrisektori riskide hindamise aruannet.

(157)

CDB esitas puudustele viitavale kirjale antud vastuses asjaomaselt tootmisharult küsitud riskipreemia summa. Kontrollkäigu ajal CDB korrigeeris oma vastust, kuid ei esitanud komisjoni korduvatest nõudmistest hoolimata selle arvu kohta tõendusmaterjali ega selgitanud selle aluseid.

(158)

Kaebuse esitaja väidab, et riigiosalusega kommertspangad Hiina RVs on riigiorganid algmääruse artikli 2 punkti b tähenduses.

(159)

WTO apellatsioonikogu määratles Ameerika Ühendriikides esitatud aruande „Definitive Anti-Dumping and Countervailing Duties on Certain Products from China” (34) (teatavate Hiina toodete suhtes kehtestatud lõplikud dumpinguvastased ja tasakaalustavad tollimaksud) (edaspidi „apellatsioonikogu aruanne”) alusel avaliku sektori asutuse kui üksuse, „millel on, mis täidab või millele on antud valitsusasutuste ülesanded”. Apellatsiooninõukogu sõnul võivad tõendid selle kohta, et valitsus kontrollib üksust ja selle toimimist sisuliselt, tõendada seda, et asjaomasel üksusel on täidesaatev võim ja ta teostab seda võimu valitsuse ülesandeid täites. Juhul kui tõenditest ilmneb, et kaudseid märke valitsuse kontrolli kohta on palju, ja kui on ka tõendeid, et sellist kontrolli sisuliselt teostatakse, võib nende alusel teha järelduse, et asjaomane üksus on valitsusasutus (35). Apellatsioonikogu aruandes kirjeldatakse avaliku sektori asutusi ka kui üksusi, „mis täidavad valitsuse ülesandeid”, (36) mida „asjaomase liikmesriigi õiguskorra kohaselt peetakse tavapäraselt valitsuse tegevuse osaks” (37).

(160)

Järgmises analüüsis keskendutakse sellele, kas kõnealused riigiosalusega kommertspangad täidavad ülesandeid, mida Hiinas peetakse tavapäraselt valitsuse funktsiooniks, ja kui see on nii, siis kas nad teostavad seda tehes täidesaatvat võimu. Uurimisel tehti kindlaks, et Hiina finantsturule on iseloomulik valitsuse sekkumine, sest enamik suuri panku on riigi osalusega. Hiina ametiasutused esitasid väga vähe teavet Hiina RV pankade aktsionäride/omanike kohta. Nagu allpool kirjeldatakse, kogus komisjon esindusliku järelduse tegemiseks siiski kättesaadavat teavet. Analüüsides seda, kas pangad on üksused, millel on, mis täidavad või millele on antud valitsusasutuste ülesanded (avaliku sektori asutused), kogus komisjon teavet nii pankade kuulumise kohta valitsusele kui ka muude näitajate kohta, nagu valitsuse esindajate olemasolu juhatustes, valitsuse kontroll pankade tegevuse üle, valitsuse poliitika või huvide järgimine ja see, kas need üksused on loodud seadusega.

(161)

Kättesaadava teabe põhjal tehti järeldus, et Hiina RVs on riigiosalusega pankade käes suurim turuosa ning nad on Hiina finantsturul valitsevad turuosalised. Deutsche Banki 2006. aastal tehtud Hiina pangandussektori uuringu põhjal (38) võib riigiosalusega pankade turuosa olla üle 2/3 Hiina turust. WTO koostatud Hiina kaubanduspoliitika ülevaates märgiti samal teemal, et „veel üheks Hiina finantssektori tähelepanuväärseks tunnusjooneks on riikliku omandi suur osakaal” (39) ning „Hiina pangandussektori turustruktuuris, mida valitsevad riigiosalusega pangad, ei ole toimunud kuigi suuri muutusi” (40). Seejuures on asjakohane märkida, et viis suurimat riigiosalusega kommertspanka (põllumajanduspank, Hiina pank, Hiina ehituspank, kommunikatsioonipank ning tööstus- ja kommertspank) esindavad kokku üle poole Hiina pangandussektorist (41). Valitsuse osalust viies suurimas riigiosalusega pangas kinnitas ka Hiina RV valitsus oma vastuses puudustele viitavale kirjale.

(162)

Komisjon palus ühtlasi ka teavet nimetatud Hiina pankade valitsusepoolse kontrolli struktuuri kohta ja selle kohta, kuidas fotoelektrisektori puhul järgitakse valitsuse põhimõtteid ja huve (st juhatuse ja nõukogu koosseis, nõukogu/juhatuse koosolekute protokollid, aktsionäride/direktorite kodakondsus, koostööd tegevatele eksportivatele tootjatele antud laenude puhul rakendatud laenupoliitika ja riskihindamise põhimõtted). Sellest hoolimata, nagu põhjenduses 139 märgitud, esitas Hiina RV valitsus selle kohta ikkagi väga vähe teavet ega lubanud suurt osa esitatud teabest kontrollida. Seega pidi komisjon kasutama kättesaadavaid fakte. Kättesaadavate andmete põhjal tegi komisjon järelduse, et need pangad on omandisuhte või nende „kaubandusliku” käitumise üle halduskontrolli omamise alusel, sealhulgas hoiuste ja laenude intressimääradele piirväärtuste kehtestamise alusel (vt põhjendused 164–167), või vahel isegi põhikirja kohaselt (42) valitsuse kontrolli all.

Eespool kirjeldatud järelduste tegemiseks kasutatud andmed saadi Hiina RV valitsuse esitatud teabest, Hiina pankade aastaaruannetest, mille esitas Hiina RV valitsus või mis olid avalikult kättesaadavad, Deutsche Banki 2006. aastal tehtud Hiina pangandussektori uuringu tulemustest, (43) WTO koostatud Hiina poliitika ülevaatest (2012), (44) Maailmapanga aruandest „Hiina 2030”, (45) OECD Hiinat käsitlevast 2010. aasta majandusuuringust (46) või koostööd tegevate eksportivate tootjate esitatud andmetest ning kaebuses esitatud teabest. Sõltumatute allikate hinnangul moodustavad välismaa pangad Hiina pangandussektoris väikese osa, mistõttu on nende roll poliitikat järgivate laenude väljastamisel ebaoluline: asjaomase teabe kohaselt võib nende turuosa olla kõigest 2 % Hiina turust (47). Sellekohane avalikult kättesaadav teave kinnitab samuti, et Hiina pangad, eelkõige suured kommertspangad, toetuvad kapitali juurdesaamisel endiselt riigiosalusega aktsionäridele ja valitsusele, kui kapitali adekvaatsuse määr ei ole ülisuure laenuandmise tagajärjel piisav (48).

(163)

Koostööd tegevatele eksportivatele tootjatele laenu andnud pankadest on enamik riigiosalusega pangad. Kättesaadava teabe põhjal (49) tehti kindlaks, et riigiosalusega pangad ja muud riigiosalusega üksused andsid enamiku koostööd tegevatele eksportivatele tootjatele antud laenudest. Need olid Hiina RV suurimad kommerts- ja arengupangad, nagu Hiina arengupank, EXIM pank, Hiina põllumajanduspank, Hiina pank, kommunikatsioonipank ning tööstus- ja kommertspank. Ka ülejäänud asjaomaste riigiosalusega pankade kohta palus komisjon esitada sama, eespool mainitud teabe valitsusepoolse kontrolli kohta ning selle kohta, kuidas fotoelektrisektori puhul järgitakse valitsuse poliitikat või huve. Neid üksikasjalikke andmeid ei esitatud. Sellest järeldatakse, et need pangad on valitsuse kontrolli all. Sellise sisulise kontrolli olemasolu tõendab muu hulgas ka valitsuse poliitika toetada kõnealust tootmisharu, andes pankadele juhiseid tegutseda seda tootmisharu toetavalt (vt põhjendus 102). Seepärast tuleks riigiosalusega Hiina RV kommerts- ja arengupanku käsitada avaliku sektori asutustena.

(164)

Veel üks märk, mis osutab Hiina RV valitsuse sekkumisele Hiina finantsturul, on Hiina rahvapanga roll konkreetsete piirmäärade kehtestamisel intressimäärade kindlaksmääramisele ja kõikumisele. Ka uurimine kinnitas, et Hiina rahvapangal on olemas kindlad reeglid, millega reguleeritakse intressimäärade muutumist Hiina RVs. Kättesaadava teabe kohaselt on need reeglid sätestatud Hiina rahvapanga ringkirjas hoiuste ja laenude intressimäärade muutmisega seotud küsimuste kohta (Yinfa (2004) nr 251 (edaspidi „ringkiri 251”)). Finantseerimisasutustel palutakse kehtestada laenude intressimäärad selliselt, et need jääksid teatavasse Hiina rahvapanga kehtestatud intressimäärade vahemikku. Kommertspankade laenude ja kommertslikult hallatavate poliitiliste pangalaenude jaoks ei ole kehtestatud ülemmäära, vaid ainult alammäär. Linnade krediidiühistute ja maapiirkondade krediidiühistute jaoks on olemas nii ülem- kui ka alammäär. Sooduslaenude ja nende laenude puhul, mille jaoks riiginõukogu on kehtestanud erieeskirjad, intressimäärad tõusta ei saa. Komisjon palus Hiina RV valitsuselt selgitusi ringkirja 251 mõistete ja sõnastuse kohta, samuti sellele eelnenud õigusakti kohta (Hiina rahvapanga ringkiri finantseerimisasutuste laenude intressimäärade muutumise vahemiku suurendamise kohta — YinFa (2003) nr 250). Nagu märgitud põhjenduses 135, Hiina RV valitsus paraku keeldus neid ringkirju esitamast, mistõttu ei olnud komisjonil võimalik nende sisu kontrollida ja selgitusi saada. Kuna Hiina RV valitsus selle kohta mingit olulist teavet ei esitanud, mis osutab justkui sellele, et olukord on pärast 2013. aasta märtsi, mil komisjon viis lõpule oma subsiidiumidevastase uurimise orgaanilise kattega terastoodete kohta, (50) muutunud, on jõutud kindlale seisukohale, et Hiina rahvapank sekkub intressimäärade kehtestamisse riigiosalusega kommertspankade poolt ning mõjutab seda. Hiina RV valitsus ei esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et kaetud kvaliteetpaberi ja orgaanilise kattega terastoodete uurimise käigus kindlaks tehtud olukord on muutunud. Seetõttu järeldati olemasolevate asjaolude ja muude eespool osutatud tõendite põhjal, et intressimäärade kindlakstegemiseks tuleb kogu uurimisperioodi jooksul kasutada sama metoodikat.

(165)

Laenude intressimäärade suhtes kehtestatud piirmäärad ja hoiuste puhul kehtestatud maksimaalsed intressimäärad loovad olukorra, kus pankadel on tagatud juurdepääs odavale kapitalile (hoiuste intressimäärade reguleerimise tõttu) ning nad saavad valitud tootmisharudele soodsalt laenu anda.

(166)

Pankade suhtes kohaldatakse ka õigusnorme, mille kohaselt nad on kohustatud muu hulgas teostama oma laenutegevust kooskõlas rahvamajanduse vajadustega, (51) toetama krediidiga soodustatud projekte (52) või eelistama kõrgtehnoloogiliste ja uuel tehnoloogial põhinevate tootmisharude arendamist (53). Pangad on kohustatud neid nõudeid järgima. Valimisse kaasatud eksportivad tootjad kuuluvad nii soodustatud projektide kategooriasse kui ka kõrgtehnoloogiliste ja uuel tehnoloogial põhinevate tootmisharude kategooriasse.

(167)

Erinevatest sõltumatutest teabeallikatest ilmneb, et riigi osalus Hiina finantssektoris on märkimisväärne ja jätkuv. Näiteks võib tähelepanekute põhjal, mis tehti i) IMFi 2006. aasta töödokumendis, järeldada, et Hiina RVs ei ole pankasid täielikult liberaliseeritud ja krediidiriske ei võeta nõuetekohaselt arvesse, (54) ii) IMFi 2009. aasta aruandes tõsteti esile, et intressimäärad ei ole Hiinas vabaks lastud, (55) iii) IMFi 2010. aasta riigiaruandes väidetakse, et kapitalikulud on Hiinas suhteliselt madalad, laenuotsustes on tihtipeale määravaks hinnast sõltumatud tegurid ning äriühingute suured säästud on osaliselt seotud mitmesuguste vahendite (sh kapital ja maa) madala hinnaga, (56) ning iv) OECD 2010. aasta majandusülevaates Hiina kohta (57) ja OECD majandusüksuse töödokumendis nr 747 Hiina finantssektori reformide kohta (58) tõdeti, et finantseerimisasutused on endiselt peamiselt riigi omandis, mis tõstatab küsimuse, mil määral tehakse pankade laenuotsused üksnes ärilistest kaalutlustest lähtuvalt, kui pangad täidavad traditsiooniliselt riigiasutuste ülesandeid, omades tihedaid sidemeid valitsusega.

(168)

Eespool esitatud tõendite alusel järeldatakse, et riigiosalusega kommerts- ja arengupangad täidavad Hiina RV nimel valitsuse ülesandeid, nimelt edendavad kohustuslikus korras teatavaid majandussektoreid kooskõlas riigi planeerimis- ja poliitikadokumentidega. Suur valitsuse osalus riigiosalusega pankades ja muu teave riigiosalusega pankade ja valitsuse vaheliste seoste kohta (sh Hiina RV valitsuse koostöösoovimatus selles küsimuses) kinnitavad, et valitsus kontrollib panku nende avalike ülesannete täitmisel. Hiina RV valitsus kontrollib riigiosalusega kommerts- ja arengupanku sisuliselt sellega, et valitsuse sekkumine finantssektoris on läbiv ja riigiosalusega pangad on kohustatud järgima valitsuse poliitikat. Seepärast käsitatakse riigiosalusega kommerts- ja arengupanku avaliku sektori asutustena, sest neil on, nad täidavad või neile on antud valitsusasutuste ülesanded.

(169)

Komisjon analüüsis ka seda, kas Hiina RV valitsus annab Hiina eraomanduses olevatele kommertspankadele ülesande või juhised väljastada fotoelektri tootjatele soodus- (subsideeritud) laene algmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkti iv tähenduses.

(170)

Eelmise punkti põhjal, milles käsitleti riigi sekkumist fotoelektrisektoris (põhjendus 101), ja allpool kirjeldatud tähelepanekute põhjal on selge, et Hiina RV valitsus rakendab fotoelektrisektorile sooduslaenude andmise poliitikat, sest selliste laenude väljastamises osalevad avaliku sektori asutused (riigiosalusega kommertspangad), (59) millel on turul valitsev seisund, mis võimaldab neil pakkuda turu intressimäärast madalamaid intressimäärasid.

(171)

Kommertspanganduse seadus (2003) kehtib ühtviisi nii riigiosalusega kui ka eraomanduses olevate kommertspankade suhtes. Näiteks kohustab nimetatud seaduse artikkel 38 kõiki kommertspanku (st ka erapanku) „määrama laenude intressimäärad, järgides Hiina rahvapanga kehtestatud intressimäära alumist ja ülemist piirmäära”, ning kommertspanganduse seaduse artikkel 34 kohustab kommertspanku „väljastama laenusid vastavalt rahvamajanduse ja sotsiaalarengu vajadustele ning riigi tööstuspoliitika vaimus”.

(172)

Fotoelektrisektorile sooduslaenude andmisele viidatakse mitmes valitsuse planeerimis- ja poliitikadokumendis. Riiginõukogu 10. oktoobri 2010. aasta otsuses seitsme uue strateegilise tootmisharu arengu edendamise kohta lubatakse näiteks suurendada maksu- ja finantspoliitika toetust strateegilistele tootmisharudele (60) (sh fotoelektrisektorile) ning julgustatakse finantseerimisasutusi „andma rohkem krediiti” nendele tootmisharudele ja „kasutama ära selliseid finantsalaseid sooduskohtlemise meetodeid nagu riski kompenseerimine”. Samuti lubatakse keskmise tähtajaga ja pikaajalises teaduse ja tehnoloogia riiklikus arengukavas (2006–2020), milles päikeseenergiat ja fotoelektrilisi elemente nimetatakse eelisvaldkondade ja -teemade all, (61)„julgustada finantseerimisasutusi andma suurematele riiklikele teadusprojektidele ja tehnoloogilise industrialiseerimise projektidele sooduskrediiti” ning antakse valitsusele juhis „suunata erinevaid finantseerimisasutusi ja erakapitalil põhinevaid üksusi osalema teaduse ja tehnoloogia arengus”. Hiina RV teaduse ja tehnoloogia arengu seaduses (Hiina RV presidendi korraldus nr 82) on sätestatud, et riik julgustab ja suunab finantseerimisasutusi toetama laenude andmisega kõrgtehnoloogiliste ja uuel tehnoloogial põhinevate tootmisharude arengut ning poliitikale orienteeritud finantseerimisasutused eelistavad kõrgtehnoloogiliste ja uuel tehnoloogial põhinevate tootmisharude arengut (62). Sama seaduse kohaselt peavad poliitikale orienteeritud finantseerimisasutused pakkuma oma äritegevuse raames spetsiaalset abi ettevõtete sõltumatu innovatsiooni projektidele, mida riik soodustab (63).

(173)

Lisaks on eespool nimetatud Hiina rahvapanga piirang intressimäärade kindlaksmääramisele (põhjendused 164 ja 165) kohustuslik ka eraomanduses olevate kommertspankade suhtes.

(174)

Eespool esitatud tsitaadid pangandussektorit käsitlevatest seadustest ja määrustest näitavad, et Hiina RV valitsuse poliitika anda fotoelektrisektorile sooduslaene laieneb ka eraomanduses olevatele kommertspankadele ning tegelikkuses on Hiina RV valitsus andnud neile pankadele korralduse „väljastada laenusid vastavalt rahvamajanduse ja sotsiaalarengu vajadustele ning riigi tööstuspoliitika vaimus” (64).

(175)

Komisjon palus Hiina RV valitsuselt asjakohast teavet, et hinnata, kuidas Hiina pangad hindavad fotoelektrisektori äriühingute krediidiriski, enne kui nad otsustavad, kas anda neile laenu või mitte, ning määravad väljastatavate laenude tingimused. Küsimustiku liites A palus komisjon teavet selle kohta, kuidas pangad laenude väljastamisel riske arvesse võtavad, kuidas laenuvõtja krediidikvaliteeti hinnatakse, milliseid riskipreemiaid pangad erinevatelt Hiina RV äriühingutelt/majandussektoritelt nõuavad, milliseid tegureid pangad laenu rakendamise eelsel hindamisel arvesse võtavad, milline on laenu rakendamise ja heakskiitmise protsess jne. Paraku ei esitanud ei Hiina RV valitsus ega ükski küsimustikus märgitud pank selle kohta mingeid tõendeid (v.a üks erand, mida mainitakse põhjenduses 176). Hiina RV valitsus esitas ainult üldisi vastuseid, mida ei toetanud mingid tõendid selle kohta, et krediidiriski üldse hinnatakse.

(176)

Ühe panga kontrollimise ajal sai komisjon ühe riskihinnangu läbi vaadata. Selles krediidiriski hinnangus viidati valitsuse toetusele fotoelektrisektori äriühingutele ja riigi kavale edendada fotoelektrisektorit üldiselt ning see fakt avaldas asjaomase äriühingu krediidireitingule soodsat mõju. See näitab, kuidas valitsuse poliitika (ja teatavale sektorile antavad subsiidiumid) mõjutab pankade otsuseid fotoelektrisektori äriühingute rahastamise tingimuste kindlaksmääramisel.

(177)

Komisjon palus samasugust teavet ka koostööd tegevatelt eksportivatelt tootjatelt ning üritas seda teavet kontrollida valimisse kaasatud eksportivate tootjate juurde sooritatud kohapealsete kontrollkäikude ajal. Enamik eksportivaid tootjaid vastasid, et pangad nõuavad enne laenu väljastamist teatavaid dokumente ja hindavad teataval määral krediidiriski. Paraku ei suutnud nad oma väiteid tõenditega kinnitada. Komisjon küsis kohapealsete kontrollkäikude ajal tõendeid selle kohta, et pangad nimetatud dokumente küsivad või et äriühingud on selliseid dokumente pankadele esitanud, või pankade poolt väljastatud aruandeid, millest oleks näha, et krediidiriski on analüüsitud. Paraku ei olnud valimisse kaasatud eksportivate tootjate kontsernid suutelised selliseid tõendeid esitama ning samuti ei olnud nad suutelised esitama oma väidete kinnituseks muid tõendeid.

(178)

Teavet krediidiriskide hindamise kohta küsiti huvitatud isikutelt korduvalt, kuivõrd seda peetakse väga oluliseks, võttes muu hulgas arvesse põhjenduses 167 nimetatud teavet.

(179)

Neil põhjustel kehtivad Hiina RV krediidiriski hindamise kohta tehtud tähelepanekud nii riigiosalusega kommertspankade, eraomanduses olevate kommertspankade kui ka arengupankade suhtes. Eespool esitatud tõendite põhjal võib tõesti teha järelduse, et Hiina RVs on erapangad kohustatud järgima valitsuse poliitikat laenude andmisel (eelkõige fotoelektrisektorile laenude andmisel) ja tegutsema sarnaselt riigiosalusega pankadele, mille kohta põhjenduses 168 järeldati, et need on avaliku sektori asutused. Seepärast leitakse, et Hiina RV valitsus annab erapankadele ülesande ja juhise täita tavapäraselt valitsuse täidetavaid ülesandeid algmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkti iv tähenduses.

(180)

Lisaks näitavad eespool esitatud tõendid, et isegi kui riigiosalusega panku ei käsitata avaliku sektori asutustena, käsitatakse neid samuti pankadena, kellele Hiina RV valitsus annab ülesande ja juhise täita tavapäraselt valitsuse täidetavaid ülesandeid algmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkti iv tähenduses.

(181)

Käesoleva uurimise käigus kogutud teabest võib järeldada, et riigiosalusega pankade turuosa on üle 2/3 Hiina turust. Viis suurimat riigiosalusega kommertspanka (põllumajanduspank, Hiina pank, Hiina ehituspank, kommunikatsioonipank ning tööstus- ja kommertspank) esindavad kokku üle poole Hiina pangandussektorist (65). Lisaks on täielikult riigi omanduses Hiina arengupank ja Hiina ekspordi-impordipank. Need seitse panka andsid enamiku laenudest kaheksale päikesepaneelide juhtumi valimisse kaasatud eksportivale tootjale. Selline läbiv riigiosalus ning Hiina finantsturu moonutused ja Hiina valitsuse poliitika suunata odav raha valitud tootmisharudesse kahjustavad võrdseid võimalusi rahvusvahelises kaubanduses ja annavad Hiina tootjatele põhjendamatu eelise.

(182)

Hiina RV pankadel puudub laenutingimuste kindlaksmääramisel täielik otsustusõigus. Intressimäärade puhul peavad nad järgima Hiina rahvapanga (PBOC) sätestatud piirmäärasid. Need piirmäärad ja hoiuste intressimääradele kehtestatud ülempiir tekitavad olukorra, kus pankadele on tagatud juurdepääs odavale kapitalile (hoiuste intressimäärade reguleerimise tulemusel) ja nad saavad anda soodsa intressimääraga laenu valitud tootmisharudele.

(183)

Samuti kohaldatakse pankade suhtes õigusnorme, mille kohaselt peavad nad muu hulgas lähtuma oma laenutegevuses rahvamajanduse vajadustest, (66) andma soodustatud projektidele krediiditoetust (67) või eelistama kõrgtehnoloogiliste või uuel tehnoloogial põhinevate tootmisharude arengut (68). Pangad on kohustatud neid nõudeid järgima.

(184)

Viimastel andmetel saavad teatavad Hiina RV suured kommertspangad kasutada riigi välisvaluutareserve (69). See vähendab oluliselt nende kapitalikulu ning seda „odavat raha” kasutatakse valitud äriühingutele ja projektidele USA dollarites ja eurodes laenude andmiseks kooskõlas välisturule suundumise poliitikaga. Seega saavad nad pakkuda tingimusi, mis ei ole tavalistele kommertspankadele jõukohased.

(185)

Teine suur moonutus fotoelektrisektori rahastamisel on Hiina arengupanga (CDB) eelisseisund; tegemist on kõnealuse tootmisharu suurima laenuandjaga, kes on andnud valimisse kaasatud eksportivatele tootjatele suurema osa laenudest ja krediidiliinidest. CDBd rahastatakse peaaegu täielikult võlakirjade müügist, mitte hoiustest, ja rahandusministeeriumi andmetel on see pank riigi suuruselt teine võlakirjade emiteerija. Kõnealuse erimehhanismi tõttu saab CDB ennast odavalt rahastada ja anda sellest tulenevalt soodustingimustel laenu valitud tootmisharudele (70).

(186)

Kaebuse esitaja väitis, et Hiina RV valitsus subsideerib fotoelektrisektorit sooduslaenude ja suunatud krediidi abil.

(187)

Sooduslaenud on Hiinas ette nähtud järgmiste õigusnormidega: Hiina RV kommertspanganduse seadus, laenude andmise üldeeskirjad (mida rakendab Hiina rahvapank), riiginõukogu otsus nr 40 tööstuse ümberstruktureerimise edendamise ajutiste eeskirjade kehtestamise ja rakendamise kohta.

(188)

Tõendite täielikkust arvesse võttes leitakse, et valimisse kaasatud eksportivatele tootjatele antud laenudest valdava enamiku annavad riigiosalusega pangad, mis on vastavalt põhjendusele 168 avaliku sektori asutused, sest neile on antud ja nad täidavad valitsusasutuste ülesandeid. Lisaks on tõendeid selle kohta, et need pangad teostavad tegelikult valitsusasutuse volitusi, sest — nagu põhjenduses 164 selgitatud — viisist, kuidas kommertspangad teevad otsuseid Hiina äriühingutele antavate laenude intressimäärade kohta, nähtub selgelt, et tegemist on riigi (st Hiina rahvapanga) sekkumisega. Neid asjaolusid arvesse võttes alluvad kõnealused üksused oma laenutegevuses otseselt valitsuse korraldustele. Asjaolu, et pangad teostavad valitsusasutuse volitusi, kinnitab ka see, kuidas laenude andmise üldeeskirjade (rakendab Hiina rahvapank) artiklite 7 ja 15, otsusega nr 40 ja kommertspanganduse seaduse artikliga 34 rakendatakse valitsuse tööstuspoliitikat. Suur hulk kaudseid tõendeid, mida kinnitavad objektiivsed uuringud ja aruanded, tõendavad, et Hiina finantssüsteemi iseloomustab siiani suuremahuline valitsuse sekkumine, nagu põhjendustes 172 ja 178 juba selgitatud. Lisaks ei esitanud Hiina RV valitsus teavet, mis võimaldanuks paremini mõista riigiosalusega pankade suhteid valitsusega, nagu on selgitatud põhjendustes 139 ja 140. Seega on Hiina RVs riigiosalusega kommertspankade väljastatud laenude puhul komisjoni arvates tegemist fotoelektriliste seadmete tootjatele antud rahalise toetusega valituse rahaliste vahendite otsese ülekandmisena algmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkti i tähenduses. Lisaks kinnitavad samad tõendid, et valitsus annab riigiosalusega kommertspankadele (ja eraomandis olevatele pankadele) ülesandeid ja juhiseid ning see omakorda tähendab rahalise toetuse andmist algmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkti iv tähenduses.

(189)

Samuti on põhjendustes 169–178 esitatud analüüsi arvesse võttes kindlaks tehtud, et Hiina RV valitsus on andnud eraomaduses olevatele pankadele volitused ja juhised anda fotoelektriliste seadmete tootjatele laenu ning antakse rahalist toetust algmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a alapunktide i ja iv tähenduses.

(190)

Ulatuses, milles valitsus või valitsuse volituste ja juhiste kohaselt tegutsevad erapangad annavad laenu soodsamatel tingimustel, kui laenusaaja võiks turul tegelikult saada, on tegemist kasuga algmääruse artikli 3 lõike 2 ja artikli 6 punkti b tähenduses. Hiina RVs valitsusele mittekuuluvate finantseerimisasutuste antud laenud ei sobi võrdlusaluseks, sest on kindlaks tehtud, et erapangad on saanud volitused ja juhised Hiina RV valitsuselt ning järgivad seetõttu eeldatavasti riigiosalusega pankade laenutavasid. Seetõttu on võrdlusalus tuletatud põhjendustes 198–200 kirjeldatud meetodil. Selle võrdlusaluse kasutamine näitab, et fotoelektrisektorile antakse laenu turutingimustest soodsamatel tingimustel.

(191)

Vastavalt otsusele nr 40 kuulub fotoelektrisektor soodustatud tootmisharude kategooriasse. Otsus nr 40 on riiginõukogu (Hiina RV kõrgeim haldusorgan) korraldus ja seega õiguslikult siduv teiste avaliku sektori asutuste ja ettevõtjate suhtes. Selles liigitatakse tootmissektorid „soodustatud, kitsendatud ja välistatud projektideks”. Otsuses on esitatud tööstuspoliitika suunised, mis koos ümberstruktureerimise andmebaasiga näitavad, kuidas Hiina RV valitsus järgib poliitikat, mille kohaselt soodustatakse ja toetatakse teatavaid kontserne või sektoreid, nagu fotoelektri-/ uue energia sektor, mis on ümberstruktureerimise andmebaasis liigitatud „soodustatud tootmisharuks”. Soodustatud tootmisharude arvu kohta tuleb öelda, et need esindavad ainult osa Hiina majandusest. Lisaks on nende soodustatud tootmisharude raames omistatud staatus „soodustatud” ainult teatavatele tegevusvaldkondadele. Ühtlasi on otsuse nr 40 artiklis 17 sätestatud, et „soodustatud investeerimisprojektide” suhtes kohaldatakse konkreetseid eelistusi ja soodustusi, muu hulgas rahalist toetust. Teisalt antakse otsusega nr 40 riigiasutustele õigus sekkuda turu reguleerimiseks otseselt „kitsendatud ja välistatud projektidesse”. Artiklites 18 ja 19 on tegelikult sätestatud, et asjaomane asutus takistab finantseerimisasutusi sellistele „kitsendatud ja välistatud projektidele” laenu andmast. Eeltoodu põhjal on selge, et otsuses nr 40 on sätestatud kõigi majandusinstitutsioonide suhtes siduvad eeskirjad, mis on esitatud juhistena, kuidas edendada ja toetada soodustatud tootmisharusid (sh fotoelektrisektorit).

(192)

Nagu põhjenduses 172 selgitatud, suunab Hiina valitsus sooduslaenud piiratud arvule tootmisharudele, millest üks on fotoelektrisektor. Neid asjaolusid arvesse võttes on selge, et ametiasutused lubavad finantseerimisasutustel anda sooduslaenu vaid piiratud arvule tootmisharudele/äriühingutele, mis järgivad Hiina RV valitsuse poliitikat. Tuginedes toimikus olevatele tõenditele ja võttes arvesse asjaolu, et Hiina RV valitsus ei teinud selles küsimuses koostööd, leitakse, et subsiidiumid sooduslaenude kujul ei ole üldiselt kõigile kättesaadavad ning on seega algmääruse artikli 4 lõike 2 punkti a tähenduses konkreetsed. Samuti ei esitanud ükski huvitatud isik tõendeid, mis kinnitaksid, et subsideerimisel lähtutakse objektiivsetest kriteeriumidest või tingimustest vastavalt artikli 4 lõike 2 punktile b.

(193)

Uurimine näitas, et kõik valimisse kaasatud eksportivad tootjad said uurimisperioodil sooduslaene.

(194)

Seega tuleks fotoelektrisektori rahastamist käsitada subsideerimisena.

(195)

Seda subsiidiumi tuleks käsitada tasakaalustatavana, sest esinevad nii rahaline toetus, eksportivate tootjate kasu kui ka konkreetsus.

(196)

Tasakaalustatava subsiidiumi summa arvutamisel lähtuti kasust, mida subsiidiumi saaja uurimisperioodil sai. Algmääruse artikli 6 punkti b kohaselt on saaja saadud kasu järgmise kahe summa vahe: summa, mille laenu saav äriühing maksab valitsuslaenu eest, ning summa, mis tal tuleks maksta võrreldava kommertslaenu eest, mida ta võiks turul reaalselt saada.

(197)

Nagu põhjenduses 190 selgitatud, tuletati sobiv turupõhine võrdlusalus allpool kirjeldatud meetodil, sest Hiina pankade antavad laenud kajastavad valitsuse olulist sekkumist pangandussektorisse ning ei kajasta intressimäärasid, mis kehtiksid toimival turul. Hiina RV valitsuse koostöösoovimatuse tõttu toetus komisjon intressimäära sobiva võrdlusaluse kindlakstegemisel ka kättesaadavatele faktidele.

(198)

Renminbides (RMB) vääringustatud laenudele sobiva võrdlusaluse tuletamisel peeti asjakohaseks kasutada Hiina intressimäärasid, mida on tavapärase tururiski arvessevõtmiseks kohandatud. Olukorras, kus eksportijate finantsolukord on kindlaks määratud moonutatud turutingimustes ning Hiina pangad ei ole esitanud usaldusväärset teavet ei riskide mõõtmise ega krediidireitingute määramise kohta, otsustati, et Hiina eksportijate krediidikvaliteedi hindamisel ei saa võtta aluseks nimiväärtust, vaid tuleb kohaldada kasumimarginaali, et võtta arvesse Hiina moonutatud turutingimuste võimalikku mõju finantsolukorrale.

(199)

Sama kehtib välisvaluutades vääringustatud laenude puhul. Võrdlusalusena kasutati uurimisperioodil emiteeritud selliselt vääringustatud BB reitinguga ettevõtete võlakirju.

(200)

Sellega seoses, nagu põhjendustes 138–140 selgitatud, paluti nii Hiina RV valitsusel kui ka koostööd tegevatel eksportivatel tootjatel esitada teave Hiina pankade laenupoliitika ja eksportivatele tootjatele laenu andmise põhimõtete kohta. Korduvatest nõudmistest hoolimata sellist teavet ei saadud. Võttes arvesse koostöö puudumist, tuginedes kõikidele kättesaadavatele faktidele ja kooskõlas algmääruse artikli 28 lõikega 6, peeti asjakohaseks otsustada järgmiselt: kõigi Hiina ettevõtjate jaoks määratakse kõrgeim mitteinvesteeringu tüüpi investeeringuklass ainult võlakirjade puhul (BB Bloombergi järgi) ja ettevõtjate väljastatud võlakirjadelt eeldatavaid asjakohaseid riskipreemiaid kohaldatakse selle reitingu alusel Hiina rahvapanga tavapärase laenuintressimäära suhtes. Eksportivate tootjate kasu arvutati järgmiselt: intressimäärade erinevus (väljendatud protsendina) korrutati laenusumma tagastamata osaga, st intressidega, mis ei olnud uurimisperioodil veel tasutud. Seejärel jaotati see summa koostööd tegevate eksportivate tootjate kogukäibe peale.

(201)

Valimisse kaasatud eksportivate tootjate puhul oli selle meetodiga määratud subsiidiumimäär uurimisperioodil järgmine:

(202)

Kaebuse esitaja väitis, et Hiina pangad võimaldasid vaatlusaluse toote Hiina eksportijatele ebaproportsionaalseid krediidiliine. Uurimine kinnitas, et Hiina pangad võimaldasid kõigile uurimisalustele äriühingutele tõepoolest suuri krediidiliine, üldjuhul tasuta või väga väikese tasu eest. Tavapärastel turutingimustel on sellised krediidiliinid seotud suurte kohustuste ja haldustasudega, mis võimaldavad pankadel katta kulud ja riskid.

(203)

Juhtumi EÜ — õhusõidukid vaekogu aruanne kinnitas, et selliste krediidiliinide näol, mille mõju on üksiklaenude mõjust suurem, võib tegemist olla vahendite ülekandmisega algmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkti i tähenduses ja seega rahalise toetusega. Vaekogu leidis, et võimalikust vahendite ülekandmisest saadakse kasu lihtsalt seetõttu, et eksisteerib kohustus raha otse üle kanda. Samuti leidis vaekogu, et krediidiliin kui selline võib tuua seda saavale äriühingule kasu ja seetõttu on tegemist võimaliku vahendite ülekandmisega, mis eristub vahendite otsesest ülekandmisest üksiklaenudena (71).

(204)

Valimisse kaasatud eksportivatele tootjatele võimaldasid krediidiliine samad pangad, mis andsid ka eespool kirjeldatud sooduslaene. Nagu eespool leiti, on need pangad avaliku sektori asutused (põhjendused 158–166) või nad on saanud Hiina RV valitsuselt ülesande ja juhised rahastada fotoelektrisektorit soodustingimustel (põhjendused 169–178).

(205)

Nagu eespool selgitatud (põhjendused 158–185), moonutavad Hiina turgu seadused ja riigiosalusega pankade tegevus ning enamasti võimaldatakse krediidiliinid tasuta või väga väikese tasu eest. Tavapärastel turutingimustel on sellised krediidiliinid seotud suurte kohustuste ja haldustasudega, mis võimaldavad pankadel katta kulud ja riskid.

(206)

Kasu suurus väljendub tasudes, mida tavaliselt võetakse äriühingutele kommertskrediidiliinide võimaldamise eest ja millest valimisse kaasatud eksportivad tootjad olid enamasti vabastatud. Komisjon tugines tasudele, mida ühelt valimisse kaasatud eksportivalt tootjalt võttis krediidiliini eest välismaine kommertspank.

(207)

Vastavalt otsusele nr 40 kuulub fotoelektrisektor soodustatud tootmisharude kategooriasse. 40. Otsus nr 40 on riiginõukogu (Hiina RV kõrgeim haldusorgan) korraldus ja seega õiguslikult siduv teiste avaliku sektori asutuste ja ettevõtjate suhtes. Selles liigitatakse tootmissektorid „soodustatud, kitsendatud ja välistatud projektideks”. Otsuses on esitatud tööstuspoliitika suunised, mis koos ümberstruktureerimise andmebaasiga näitavad, kuidas Hiina RV valitsus järgib poliitikat, mille kohaselt soodustatakse ja toetatakse teatavaid kontserne või sektoreid, nagu fotoelektri-/ uue energia sektor, mis on ümberstruktureerimise andmebaasis liigitatud „soodustatud tootmisharuks”. Soodustatud tootmisharude arvu kohta tuleb öelda, et need esindavad ainult osa Hiina majandusest. Lisaks on nende soodustatud tootmisharude raames omistatud staatus „soodustatud” ainult teatavatele tegevusvaldkondadele. Ühtlasi on otsuse nr 40 artiklis 17 sätestatud, et „soodustatud investeerimisprojektide” suhtes kohaldatakse konkreetseid eelistusi ja soodustusi, muu hulgas rahalist toetust. Teisalt antakse otsusega nr 40 riigiasutustele õigus sekkuda turu reguleerimiseks otseselt „piiratud ja välistatud projektidesse”. Artiklites 18 ja 19 on tegelikult sätestatud, et asjaomane asutus takistab finantseerimisasutusi sellistele „piiratud ja välistatud projektidele” laenu andmast. Eeltoodu põhjal on selge, et otsuses nr 40 on sätestatud kõigi majandusinstitutsioonide suhtes siduvad eeskirjad, mis on esitatud juhistena, kuidas edendada ja toetada soodustatud tootmisharusid (sh fotoelektrisektorit).

(208)

Nagu põhjendustes 172 ja 192 selgitatud, suunab Hiina RV valitsus sooduslaenud, millest olulise osa moodustavad krediidiliinid, piiratud arvule tootmisharudele. Fotoelektrisektor on üks neist tootmisharudest ja saab diskrimineerivatest sooduslaenudest kasu.

(209)

Neid asjaolusid arvesse võttes on selge, et riigiasutused lubavad finantseerimisasutustel anda soodustingimustel krediidiliine vaid piiratud arvule sektoritele/äriühingutele, mis järgivad Hiina RV valitsuse poliitikat. Tuginedes toimikus olevatele tõenditele ja võttes arvesse asjaolu, et Hiina RV valitsus ei teinud selles küsimuses koostööd, leitakse, et subsiidiumid ebaproportsionaalsete krediidiliinide näol ei ole üldiselt kõigile kättesaadavad ning on seega algmääruse artikli 4 lõike 2 punkti a tähenduses konkreetsed. Samuti ei esitanud ükski huvitatud isik tõendeid, mis kinnitaksid, et subsideerimisel lähtutakse objektiivsetest kriteeriumidest või tingimustest vastavalt algmääruse artikli 4 lõike 2 punktile b.

(210)

Uurimine näitas, et kõigile valimisse kaasatud eksportivate tootjate kontsernidele võimaldati uurimisperioodil krediidiliine tasuta või turuhinnast madalama hinnaga.

(211)

Seega tuleks fotoelektrisektorile selliste krediidiliinide võimaldamist käsitada subsideerimisena.

(212)

Seda subsiidiumi tuleks käsitada tasakaalustatavana, sest esinevad nii rahaline toetus, eksportivate tootjate kasu kui ka konkreetsus.

(213)

Tasuta või turuhinnast madalama tasu eest krediidiliini võimaldamist käsitatakse finantsteenuste osutamisena (algmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkt iii) tegelikust maksumusest madalama tasu eest. Tasakaalustatava subsiidiumi summa arvutamisel lähtuti kasust, mida subsiidiumi saaja uurimisperioodil sai. Põhjendustes 158–185 kirjeldatud turumoonutuste tõttu ei olnud finantsteenuste (käesoleval juhul krediidiliini võimaldamise) tegelikku maksumust Hiina RVs valitsevatel turutingimustel võimalik kindlaks määrata. Seepärast käsitatakse kooskõlas algmääruse artikli 6 punktiga b saaja saadud kasuna järgmise kahe summa vahet: summa, mille äriühing maksab Hiina pankade võimaldatud krediidiliini eest, ning summa, mis tal tuleks maksta võrreldava kommertskrediidiliini eest, mida ta võiks turul reaalselt saada. Samuti võib krediidiliine käsitada võimaliku vahendite ülekandmisena algmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkti i tähenduses.

(214)

Ühele valimisse kaasatud eksportivale tootjale võimaldas krediidiliini pank, mille peakontor on asutatud Hiina RVst erinevas finantsjurisdiktsioonis, ning seda krediidiliini võimaldades kohaldati maailma finantsturgudel tavapäraseid kohustusi ja menetlustasusid. Kuigi krediidiliini võimaldas kõnealuse panga Hiina tütarettevõtja, sobib see võrdlusaluse kindlaksmääramiseks. Selle krediidiliini eest võetud tasusid peeti asjakohaseks kasutada võrdlusalusena kooskõlas algmääruse artikli 6 punkti d alapunktiga ii.

(215)

Subsiidiumi summa (millest on lahutatud tegelikult makstud tasud) arvutamiseks kohaldati võrdlusalusena kasutatud tasusid proportsionaalselt iga asjaomase krediidiliini suhtes. Kui krediidiliini kestus oli üle ühe aasta, jagati subsiidiumi kogusumma krediidiliini perioodile ja uurimisperioodile jäi vastav summa.

(216)

Valimisse kaasatud eksportivate tootjate puhul oli selle meetodiga määratud subsiidiumimäär uurimisperioodil järgmine:

(217)

Uurimine kinnitas, et valimisse kaasatud äriühingud kõnealuse kava raames uurimisperioodi jooksul kasu ei saanud.

(218)

Kaebuse esitaja väitis, et Hiina ekspordi- ja krediidikindlustuse korporatsioon (Sinosure) pakub vaatlusaluse toote tootjatele soodustingimustel ekspordikrediidi kindlustust, muu hulgas nn rohelise ekspressi kava raames. Kaebuse esitaja sõnul ei ole Sinosure ekspordikrediidi kindlustus piisav isegi kõnealuse kava pikaajaliste tegevuskulude ja kahjumi katmiseks.

(219)

Nagu põhjendustes 104 ja 105 märgitud, nõudis komisjon küsimustikus, puudustele viitavas kirjas ning Hiina RV valitsuse juures ja Sinosures tehtud kohapealse kontrollkäigu ajal teavet, mida Hiina RV valitsus ja/või Sinosure ei esitanud.

(220)

Komisjon palus esitada institutsioonilise raamistiku ja asjakohased dokumendid, mis reguleerivad Sinosure tegevust riigi ametliku ekspordikrediidi kindlustuse andjana. Hiina RV valitsus esitas ainult kaubandusministeeriumi ja Sinosure 2004. aasta ühisteatise, kuid jättis esitamata mitu muud asjaomast dokumenti, sealhulgas näiteks riiginõukogu 27. mai 2009. aasta teatises esitatud nn kava 840 (72).

(221)

Mis puudutab küsimustikule antud vastuste ja Sinosuret käsitleva 1. liite kontrollimist, siis jäeti komisjonile esitamata mitu dokumenti ja ta ei saanud kontrollida mitut asjaolu, mida komisjon kohapeal nõudis. Konkreetselt jättis Sinosure esitamata järgmised komisjoni nõutud andmed ja tõendid: a) 2012. aasta finantsaruanded, mis väidetavalt ei ole Sinosure veebisaidil veel kättesaadavad, b) kahe valimisse kaasatud koostööd tegeva eksportija ekspordikrediidi kindlustust käsitlevad dokumendid, sealhulgas lepingud, riskihinnang, kirjavahetus ja kindlustusmaksete tasumist tõendavad dokumendid, c) konkreetne teave riiginõukogu poolt ametisse nimetatud kõrgema juhtkonna kohta, d) tõendid kaubandusministeeriumi ja Sinosure 2004. aasta ühisteatises loetletud asjaolude ja eeliste kohta, sealhulgas piirangute heakskiitmise, tariifide paindlikkuse ja hinnaalanduse kohta kindlustusmaksete kõikumise piires, e) tõendid ekspordikrediidi kindlustuse pikaajaliste tegevuskulude ja kasumi kohta, f) tõendid turuolukorra hindamise kohta fotoelektrisektoris.

(222)

Samuti ei saanud komisjon kontrollida mitut Sinosure tegevuse kohta küsimustikule antud vastust, sealhulgas eelkõige vastuseid, mis käsitlesid riskihindamist, kindlustusmaksete tegelikku kindlaksmääramist ning taotlemise ja heakskiitmise menetlust, sest Sinosure keeldus arutamast valimisse kaasatud koostööd tegevate eksportijatega sõlmitud konkreetseid lepinguid. Samuti ei suutnud Sinosure selgitada teatavaid vastuolusid, mille komisjon oli küsimustikule ja puudustele viitavale kirjale antud vastustes esitatud numbrites ja muudes asjaoludes leidnud, ega esitanud ka nende kohta alusdokumente.

(223)

Hiina RV valitsus ja Sinosure põhjendasid kontrollkäigu ajal ja Hiina RV valitsuse 3. juuni 2013. aasta kirjas koostööst keeldumist konfidentsiaalsusriskiga. Sellega seoses on kontrollieelses teates ja järgnenud e-kirjades selgelt öeldud, et komisjon soovib tagada sisulise kontrolli ja rakendab loomulikult kõiki vajalikke ettevaatusabinõusid, et kaitsta esitatud või lihtsalt kontrollimiseks antud konfidentsiaalset teavet kooskõlas asjaomaste rangete ELi eeskirjadega tagatud õigusliku kohustusega seda teavet kaitsta. Mis puutub dokumentidesse, mida Sinosure püüdis esitada tükk aega pärast kontrollkäigu lõppemist ja mida komisjon nõuetekohaselt kontrollida ei saanud, siis neid ei saa arvesse võtta, sest need koostati spetsiaalselt uurimise jaoks ja komisjon ei saanud algdokumente kontrollida.

(224)

Hiina RV valitsuse ja Sinosure koostöösoovimatuse tõttu ei saanud komisjon kontrollida paljusid asjaolusid seoses ekspordikrediidi kindlustusega, mida Sinosure pakkus valimisse kaasatud koostööd tegevatele vaatlusaluse toote tootjatele. Seepärast põhineb osa komisjoni järeldusi dokumentides sisalduval kättesaadaval teabel kooskõlas algmääruse artikliga 28.

(225)

Uurimise käigus tehti kindlaks, et Sinosure on avaliku sektori asutus algmääruse artikli 2 punkti b ja WTO asjaomase kohtupraktika (73) tähenduses, sest ta teostab või talle on antud valitsusasutuse ülesanded. Eelkõige kontrollib Sinosuret sisuliselt Hiina RV valitsus (74) ja Sinosure teostab valitsusasutuse ülesannete täitmisel valitsusasutuse volitusi.

(226)

Komisjon märgib, et Sinosure ekspordikrediidi kindlustus moodustab lahutamatu osa laiemast finantssektorist, mille puhul on kindlaks tehtud, et valitsuse sekkumine mõjutab otseselt ja moonutab Hiina RV finantsturu toimimist (vt põhjendus 185 ja sellele järgnevad põhjendused).

(227)

Sinosure täidab valitsusasutuse ülesandeid Hiina RV ainsa ametliku ekspordikrediidi kindlustuse andjana. Ta on ekspordikrediidi kindlustuse turul seega monopoolses seisundis. Äriühing kinnitas, et see turg ei ole avatud, kuigi teatavad rahvusvahelised konkurendid tegutsevad Hiina RVs kaudselt.

(228)

Sinosure on täielikult riigi omanduses ja riigi finantskontrolli all. Sinosure ainuomanik on riik ja ta kuulub 100 % riiginõukogule. Sinosure 4 miljardi renminbi suurune aktsiakapital pärineb ekspordikrediidi kindlustuse riskikapitalifondist kooskõlas riigieelarvega. Lisaks tegi riik 2011. aastal Hiina investeerimiskorporatsiooni kaudu äriühingule 20 miljardi renminbi suuruse rahasüsti. (75) Sinosure põhikirjas on sätestatud, et pädev asutus, kellele äriühing allub, on rahandusministeerium ja äriühing peab esitama finants- ja raamatupidamisaruanded ning eelarve rahandusministeeriumile läbivaatamiseks ja kinnitamiseks.

(229)

Valitsuse kontrolli kohta tuleb märkida, et kuna Sinosure on täielikult riigi omanduses, puudub tal juhatus. Järelevalvenõukogu liikmed nimetab ametisse riiginõukogu ja nad täidavad oma ülesandeid vastavalt dokumendile „Tähtsate riigiosalusega finantseerimisasutuste järelevalvenõukogude toimimise ajutine eeskiri”. Ka Sinosure kõrgema juhtkonna nimetab ametisse valitsus. Äriühingu 2011. aasta raamatupidamise aastaaruande (edaspidi „2011. aasta aruanne”) kohaselt on Sinosure esimees parteikomitee sekretär ja ka enamik kõrgemast juhtkonnast on parteikomitee liikmed. Võttes arvesse, et Sinosure keeldus kõrgema juhtkonna kohta täiendavat teavet esitamast, võib järeldada, et juhtkond esindab otse valitsust, kes nimetab otse ametisse nii järelevalvenõukogu kui ka kõrgema juhtkonna liikmed. Seega kontrollib Sinosuret sisuliselt Hiina RV valitsus.

(230)

Asjaolu, et Sinosure täidab valitsusasutuse ülesandeid ja viib ellu valitsuse poliitikat, on nii ilmselge, et võib järeldada, et äriühing esindab otse valitsust. Sinosure 2011. aasta aruanne sisaldab mitut sellekohast avaldust, nimelt: Sinosure „viis ennetavalt ellu ekspordikrediidi agentuuri poliitikat […] ja saavutas 12. viisaastaku esimesel aastal häid tulemusi” (2011. aasta aruanne, lk 4); „ettevõtlusreformi edenemine tugevdas Sinosure poliitilist tegevust ekspordikrediidi agentuurina. Hiina Kommunistliku Partei Keskkomitee majanduskonverentsil rõhutati sellist tegevust ja kehtestati selged nõuded krediidikindlustusele, määrates seega kindlaks meie majanduskasvu eesmärgid” (2011. aasta aruanne, lk 5); „2011. aastal rakendas Sinosure Hiina Kommunistliku Partei Keskkomitee ja riiginõukogu strateegiaid, otsuseid ja korraldusi ning riiklikku poliitikat diplomaatia, väliskaubanduse, tööstuse ja rahanduse valdkonnas, täitis täielikult oma poliitilised ülesanded ja saavutas kiire kasvu” (2011. aasta aruanne, lk 11); „Sinosure viis täielikult ellu riigi poliitika, mis on väljendatud dokumendis” Täielikult komplekteeritud suurseadmete ekspordi rahastamise kindlustuse erikord„, ning täitis talle riigi poolt pandud kohustused” (2011. aasta aruanne, lk 11).

(231)

Institutsiooniline raamistik ja muud Hiina RV valitsuse dokumendid, mille alusel Sinosure tegutseb, kinnitavad veelgi tema rolli avaliku sektori asutusena ja seda, et Sinosurele on antud volitused viia ellu valitsuse poliitikat. Kaubandusministeerium ja Sinosure andsid 2004. aastal ühiselt välja teatise, mis käsitleb teaduse ja tehnoloogia abil ekspordikrediidi kindlustuse kaudu kaubanduse edendamise strateegia rakendamist (Shang Ji Fa (2004) nr 368,26. juuli 2004), ja see teatis reguleerib siiani Sinosure tegevust. Üks teatises nimetatud eesmärke on kõrgtehnoloogiliste ja uuel tehnoloogial põhinevate toodete ning kõrge lisandväärtusega toodete ekspordi toetamine ekspordikrediidi kindlustuse täiendava kasutamise kaudu. Teatises antakse Sinosurele sõnaselgelt volitus toetada tähtsamaid eksportivaid tootmisharusid, mis on nimetatud Hiina 2006. aasta kõrgtehnoloogiliste ja uuel tehnoloogial põhinevate toodete kataloogis. „Päikeseenergia elemendid ja moodulid” on kataloogis nimetatud abikõlblike toodetena ning seetõttu võib järeldada, et Sinosure toetab nende tootjaid otseselt. Teatises on sätestatud järgmised soodustused: „roheline koridor”, st konkreetne toetus kataloogis nimetatud toodetele, mis tuleb kindlustustingimuste täitmisel viie päeva jooksul heaks kiita, ja prioriteetsete kindlustuslepingute piirangute heakskiitmine, kiire kahjunõuete lahendamine (kahjunõue tuleb lahendada kolme kuu jooksul asjaomaste dokumentide saamisest), tariifide paindlikkus, sealhulgas suurim allahindlus kindlustusmaksetele Sinosure kindlustusmaksete kõikumise piires. Samuti on teatises ette nähtud, et piirkondlikud ja kohalikud kaubandusasutused peavad võtma kataloogis nimetatud toodete toetamiseks täiendavaid meetmeid. Teatise kohaselt peab Sinosure koostama kindlustuse tüüptingimused, võttes arvesse riiklikku tööstuspoliitikat ja kõrgtehnoloogiliste ja uuel tehnoloogial põhinevate toodete ekspordi eripära, ning toetama innovatsiooni ja teadus- ja arendustegevusega tegelevaid tootmisharusid, mida riik eelkõige soodustab.

(232)

Komisjon on teadlik muudest dokumentidest, mis tõendavad, et Sinosure teostab otseselt valitsuse poliitikat, millega muu hulgas toetatakse eksportivaid tootjaid. Nn kava 840 üksikasjad on sätestatud riiginõukogu 27. mai 2009. aasta teatises (76). Nimi „kava 840” viitab ekspordikindlustusele eraldatud 84 miljardile USA dollarile ja see on üks kuuest meetmest, mille riiginõukogu algatas 2009. aastal ülemaailmsele majanduskriisile järgnenud ekspordinõudluse ning sellest tulenenud suurenenud ekspordikrediidi kindlustuse nõudluse stabiliseerimiseks. Nimetatud kuus meedet hõlmavad ekspordikrediidi kindlustuse ulatuse suurendamist, lühiajalise ekspordikrediidi kindlustuse pakkumist 2009. aastal eraldatud 84 miljardi USA dollari ulatuses ja kindlustustariifide alandamist. Ainsa ekspordikrediidi kindlustust pakkuva poliitilise asutusena on Sinosure määratud kava täide viima. Kindlustusmaksete alandamisega seoses pidi Sinosure tagama, et lühiajalise ekspordikrediidi kindlustuse keskmine tariif väheneb 30 % võrreldes 2008. aasta üldise keskmise tariifiga.

(233)

Kaubandusministeeriumi ja rahandusministeeriumi 22. juuni 2009. aasta ühises teatises, mis käsitleb täielikult komplekteeritud suurseadmete ekspordikindlustuse erikorra rakendamisküsimusi, sätestati nn kava 421. Ka see on tähtis meede, mis toetab Hiina välisturule mineku poliitikat vastuseks 2009. aasta ülemaailmsele finantskriisile; sellega eraldati 42,1 miljardit USA dollarit kindlustusele, et toetada täielikult komplekteeritud suurseadmete eksporti. Vahendeid pidid haldama ja raha välja maksma Sinosure ja teatavad teised finantseerimisasutused. Kõnealuses dokumendis nimetatud ettevõtete suhtes rakendati soodustingimustel finantsmeetmeid, sealhulgas ekspordikrediidi kindlustust. Hiina RV valitsuse koostöösoovimatuse tõttu ei saanud komisjon küsida selle teatise kohaldamise kohta täiendavaid andmeid. Vastupidiste tõendite puudumisel on komisjonil põhjust uskuda, et nimetatud dokument hõlmab ka fotoelektrilisi seadmeid ja fotoelektrisektorit.

(234)

Valitsuse toetust lühiajalise ekspordikrediidi kindlustuse pakkumisele tõendavad veel kaks dokumenti, mille kohaselt suurendati rahalist toetust strateegilistele kujunemisjärgus tootmisharudele. Riiginõukogu teatises strateegiliste kujunemisjärgus tootmisharude arengu kiirendamise kohta (Guo Fa (2010) nr 32, 18.10.2010, artikli 7 punkt C) ergutatakse finantseerimisasutusi suurendama rahalist toetust. Kõigi vastutavate ministeeriumite (st riikliku arengu- ja reformikomisjoni, kaubandusministeeriumi, teadusministeeriumi, tööstus- ja infotehnoloogiaministeeriumi, keskkonnakaitseministeeriumi, rahandusministeeriumi, riikliku maksuameti, tolliameti, kvaliteedikontrolliameti ja intellektuaalomandi inspektsiooni) väljaantud strateegiliste kujunemisjärgus tootmisharude arengu rakendussuuniste (Guo Fa (2011) nr 310, 21. oktoober 2011) punktis Xxvii viidatakse samuti konkreetselt strateegiliste kujunemisjärgus tootmisharude aktiivsele toetamisele, muu hulgas ekspordikrediidi kindlustuse pakkumisega. Need strateegilised kujunemisjärgus tootmisharud keskenduvad toodetele, tehnoloogiale ja teenustele, mis on suunatud rahvusvahelisele turule, seotud lennuseadmete ja kõrgetasemeliste seadmete või suurte koguste tootmisega või toetavad omamaist patenditud tehnoloogiat ja strateegiliste kujunemisjärgus tööstustoodete tavapärast eksporti. Seetõttu ja vastupidiste tõendite puudumisel on põhjust uskuda, et ka vaatlusalune toode ja valimisse kaasatud eksportijad kuuluvad „strateegiliste kujunemisjärgus tootmisharude” alla ning neil on õigus asjaomastele soodustustele.

(235)

Neid asjaolusid arvesse võttes leiab komisjon, et Sinosure on avaliku sektori asutus, sest talle on antud valitsusasutuse volitus rakendada valitsuse poliitikat, teda kontrollib tegelikult valitsus ja ta täidab valitsusasutuse ülesandeid.

(236)

Kõnealuse kava õiguslik alus on järgmine: kaubandusministeeriumi ja Sinosure 2004. aasta ühine teatis, mis käsitleb teaduse ja tehnoloogia abil ekspordikrediidi kindlustus kaudu kaubanduse edendamise strateegia rakendamist (Shang Ji Fa (2004) nr 368), Hiina 2006. aasta kõrgtehnoloogiliste ja uut tehnoloogiat kasutavate toodete ekspordikataloog, riiginõukogu 27. mai 2009. aasta teatises esitatud nn kava 840, kaubandusministeeriumi ja rahandusministeeriumi 22. juuni 2009. aasta ühises teatises, mis käsitleb täielikult komplekteeritud suurseadmete ekspordikindlustuse erikorra rakendusküsimusi, esitatud nn kava 421, riiginõukogu teatis strateegiliste kujunemisjärgus tootmisharude arengu kiirendamise kohta (Guo Fa (2010) nr 32, 18. oktoober 2010) ja selle rakendussuunised (Guo Fa (2011) nr 310, 21. oktoober 2011).

(237)

Kuna Sinosure on avaliku sektori asutus, kellele on antud valitsusasutuse volitused ja kes rakendab valitsuse seadusi ja kavasid, kujutab vaatlusaluse toote tootjatele ekspordikrediidi kindlustuse pakkumine endast rahalist toetust valitsuse rahaliste vahendite otsese ülekandmisena algmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkti i tähenduses.

(238)

Mis puudutab eksportivate tootjate poolt kohalikule asutusele makstud kindlustusmaksete osalist tagastamist, siis ka selle puhul on tegemist rahaliste vahendite otsese ülekandmisega toetuse vormis algmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkti i tähenduses.

(239)

Ulatuses, milles Sinosure pakub ekspordikrediidi kindlustust soodsamatel tingimustel, kui kindlustatud isik turul tegelikult võiks saada, või pakub kindlustust, mida muidu turul üldse ei pakuta, on tegemist kasuga algmääruse artikli 3 lõike 2 ja artikli 6 punkti c tähenduses. Eksportivad tootjad saavad täiendavat kasu artikli 3 lõike 2 tähenduses, sest kindlustusmaksed, mida teatavad eksportivate tootjate asukoha kohalikud asutused on maksnud Sinosurele, makstakse osaliselt tagasi.

(240)

2004. aasta teatises on loetletud kõik soodustused, mida Sinosure ja/või kohalikud asutused pakuvad 2006. aasta kataloogis nimetatud ettevõtetele, mis järgivad riiklikku poliitikat. Uurimine näitas, et Sinosure ja valimisse kaasatud eksportivate tootjate vahel sõlmitud kindlustuslepingud ning kohalike asutuste poolne kindlustusmaksete osaline tagastamine kuuluvad täielikult nende soodustuste alla. Nn rohelise ekspressi poliitika tähendab kindlustuskaitse andmise ja nõuete lahendamise lihtsustamist ja kiirendamist kahjude kiire hindamise ja kahjunõuete kliendile kiirendatud korras väljamaksmise tulemusel.

(241)

Samuti näitas uurimine, et pärast 2009. aasta finantskriisi võetud meetmed, mida on täpsemalt kirjeldatud kavas 840 ja kavas 421, ning hiljem, 2011. aastal, strateegiliste kujunemisjärgus tootmisharude toetamiseks võetud meetmed tõid eksportivatele tootjatele märgatavat kasu. Nende meetmetega suurendati kindlustuskaitse kättesaadavust ja vähendati veelgi Sinosurele makstavaid kindlustusmakseid, hoolimata raskest majandusolukorrast ja Sinosure märkimisväärselt suurenenud riskidest kindlustuskaitse andmisel, ja need kajastuvad täielikult kindlustuskaitses, mis Sinosure eksportivatele tootjatele andis. Eelkõige näitas uurimine, et kindlustustingimused ja -maksed jäid uurimisperioodiga hõlmatud asjaomastel aastatel sisuliselt samaks või muutusid soodsamaks, hoolimata Sinosure poolt välja makstud kahjunõuete arvu suurenemisest ja oluliselt halvenenud olukorrast fotoelektrisektoris.

(242)

Kasu olemasolu kohta uuris komisjon esmalt, kui suures ulatuses katsid Sinosure kindlustusmaksed lühiajalise ekspordikrediidi kindlustuse maksumuse. Sinosure vastuväide põhines WTO subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu I lisa punktil j, mille kohaselt on ekspordikrediidi kindlustuskavade pakkumine selliste kindlustusmakse tariifidega, millest ei piisa kavade pikaajaliste tegevuskulude ja kahjude katmiseks, „keelatud” subsiidium kõnealuse lepingu artikli 3 lõike 1 punkti a tähenduses. Küsimustikule antud vastuses viitas Sinosure lihtsalt viimase viie aasta kasumile ja kahjumile ning leidis, et kuna üldiselt jäi ta sel perioodil kasumisse, ei kujutanud lühiajalise ekspordikrediidi kindlustuse pakkumine eksportivatele tootjatele endast subsiidiumi WTO subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu tähenduses. Nagu eespool selgitatud (vt põhjendused 221 ja 222), palus komisjon Sinosurel esitada konkreetse teabe ja tõendid ekspordikrediidi kindlustuse pikaajalise kasumlikkuse kohta, sealhulgas kindlustusmaksetest saadud tulu ja kava tegevuskulud ning kahjumi vastavalt WTO subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingule. Sinosure jättis paraku nõutud dokumendid ja tõendid kontrollkäigu ajal esitamata ja viitas üldist kasumlikkust näitavatele andmetele oma auditeeritud majandusaasta aruannetes.

(243)

Komisjon märgib, et isegi kui ta tugineks ainult Sinosure majandusaasta aruannetele, saamata neis sisalduvaid numbreid ja fakte kontrollida, ei saaks ta järeldada, et Sinosure I lisa punktis j nimetatud „kavale” vastav ekspordikrediidi kindlustuse üksus on saavutanud pikaajalise kasumlikkuse. Peale ekspordikrediidi kindlustuse pakkumise tegutseb Sinosure mitmel muul tegevusalal ning majandusaasta aruandes esitatud numbrid ja andmed on kõigi tegevusalade koondandmed, mis ei ole esitatud täpselt tegevusalade lõikes. Mõnest (kuid mitte viimasest) majandusaasta aruandest nähtub, et lühiajaline ekspordikrediidi kindlustus on Sinosure tähtsaim tegevus, kuid selle täpne osakaal ei ole teada. Kuna Sinosure keeldus küsitud teavet ja tõendusmaterjali ainult viimatimainitud tegevuse kohta esitamast ning see teave ja tõendusmaterjal on vajalikud, et analüüsida „kava” WTO subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu I lisa punkti j seisukohast, peab komisjon järelduste tegemisel tuginema dokumenteeritud kättesaadavale teabele.

(244)

Komisjon märgib sissejuhatuseks, et vastavalt Sinosure põhikirja artiklile 11 tegutseb äriühing nullkasumiga. Teisisõnu ei püüa Sinosure põhikirja kohaselt kasumit suurendada, vaid tema eesmärk on saavutada nullkasum kooskõlas oma ülesandega olla ainus ametlik ekspordikrediidi kindlustuse andja Hiina RVs. Nagu eespool selgitatud, nähtub toimikus olevatest dokumentidest, et õigusliku ja poliitilise keskkonna tõttu, milles Sinosure tegutseb, peab äriühing oma avaliku poliitika mandaadi täitmiseks rakendama valitsuse poliitikat ja kavasid. Kuuludes valitud tootmisharude ja ettevõtete hulka, mida riik konkreetselt toetab, on eksportivatel tootjatel olnud täielik juurdepääs ekspordikrediidi kindlustusele, mida Sinosure pakub soodustariifiga isegi pärast 2009. aasta ülemaailmset kriisi ja olukorras, kus fotoelektrisektor on kogenud enneolematut madalseisu, sealhulgas uurimisperioodi ajal. Seetõttu pakub Sinosure fotoelektrisektorile piiramatut kindlustuskaitset ja tema pakutavad erakordselt madalad kindlustusmaksed ei kajasta selles sektoris ekspordi kindlustamisega kaasnevat tegelikku riski. Juba ainuüksi nende dokumentaalsete tõendite põhjal võib järeldada, et ei saa välistada, et Sinosure kindlustustariifid on tema pikaajaliste tegevuskulude katmiseks tõenäoliselt ebapiisavad, ja tegelikult on tõenäoline, et need ei kata tegevuskulusid.

(245)

Sinosure koostöösoovimatuse tõttu võttis komisjon arvesse isegi täiendavaid asjaolusid, mis toetavad seda järeldust. Isegi avalikult kättesaadavad tõendid näitavad selgelt, et tegelikult tegutseb Sinosure pikaajalise kahjumiga (77). Komisjon analüüsis ka asjaomaseid kasumiaruande andmeid Sinosure 2006.–2011. majandusaasta aruannetes, mille Sinosure esitas küsimustikule antud vastuses esitatud kasumi põhjendamiseks. Need andmed näitavad Sinosure kombineeritud kindlustustegevuse märkimisväärset pikaajalist tegevuskahjumit, millest on maha arvatud investeeringutulu ja muud tulud. Täpsemalt maksti ajavahemikus 2006–2011 (ainus erand oli 2010. aasta) igal aastal nõudeid välja summas, mis juba (peaaegu) võrdus Sinosure kogutud kindlustusmaksete netosummaga või ületas seda (tublisti). Kui netokindlustusmaksetest maha arvata ka tegevuskulud ja komisjonitasud, on tulemuseks veelgi suurem kahjum. Andmed näitavad, et hoolimata 2010. aastal teenitud tagasihoidlikust kasumist oli kogu perioodi kahjum märkimisväärne. Majandusaasta aruannetest nähtub, et Sinosure üldise tulu moodustavad suures osas investeeringutulu ja muud tulud, mis ei ole ekspordikrediidi kindlustuskava elujõulisuse hindamisel asjakohased. Kuna lühiajaline ekspordikrediidi kindlustus moodustab suure osa Sinosure äritegevusest, järeldatakse vastupidiste tõendite puudumisel, et Sinosure kandis ekspordikrediidi kindlustuskavaga seoses suurt pikaajalist kahjumit.

Võttes arvesse, et Sinosure ekspordikrediidi kindlustuskava on kahjumis, võrreldakse kasu olemasolu kindlaksmääramiseks eksportivate tootjate makstud kindlustusmakseid turul pakutavate kindlustusmaksetega. Sinosure on ainus ametlik ekspordikrediidi kindlustuse andja ja kontrollib seega täielikult siseturgu. Kuna selliste instrumentide kommertsvõrdlusalused Hiina RVs puuduvad ja võttes arvesse, et valitsuse sekkumine moonutab Hiina RV finantsturgu, on asjakohane kasutada väljastpoolt Hiina RVd pärit võrdlusalust, st tavapärases turuolukorras makstavaid kindlustusmakseid. Sel põhjusel, nagu allpool subsiidiumi summa arvutamist käsitlevas punktis kirjeldatakse, on kindlustusmaksed turutariifidest madalamad ja seega saadakse kasu.

(246)

Eelnimetatud subsiidiumid sõltuvad eksporditegevusest algmääruse artikli 4 lõike 4 punkti a tähenduses, sest ekspordi puudumisel neid ei saa. Lisaks on need ka konkreetsed algmääruse artikli 4 lõike 2 punkti a tähenduses, sest neid antakse vaid teatavatele ettevõtetele. Fotoelektrilised elemendid ja moodulid on 2006. aasta kõrgtehnoloogiliste ja uuel tehnoloogial põhinevate toodete kataloogis sõnaselgelt loetletud — see on 2004. aasta teatises sätestatud sooduskohtlemise tingimus. Lisaks on üks Sinosure peamisi eesmärke rakendada riiklikku poliitikat ja kavasid, sealhulgas fotoelektrisektori 12. viisaastakukava. Kavast 840 ja kavast 421 sai väheste teiste neis kavades väljavalitud sektorite hulgas kasu ka fotoelektrisektor (vt põhjendused 232 ja 233). Fotoelektrisektorit käsitatakse ka soodustatud sektorina vastavalt otsusele nr 40 ja teistele planeerimisdokumentidele ja seadustele (vt põhjendused 207 ja 208). Samuti kuulub see tootmisharu „strateegiliste ja kujunemisjärgus tootmisharude” kategooriasse, mille suhtes kohaldatakse paljusid soodustusi vastavalt valitsuse poliitikale (vt põhjendus 102). Enamikul eksportivatest tootjatest on ka kõrgtehnoloogilise või uut tehnoloogiat kasutava ettevõtte ametlik staatus, mis annab neile valitsuse sooduskohtlemise poliitika tõttu hulga eeliseid.

(247)

Seetõttu on ilmne, et Sinosure või kindlustusmakseid osaliselt tagastavate kohalike asutuste pakutavad soodustused ei ole kättesaadavad kõigile tootmissektoritele ja ettevõtetele, vaid ainult sellistele, mis on valitsuse asjaomase poliitika ja selle aluseks olevate dokumentidega täielikult kooskõlas. Komisjon leiab, et soodustused, mida Sinosure ja/või kohalikud asutused vaatlusaluse toote tootjatele võimaldavad, on konkreetsed algmääruse artikli 4 lõike 2 punkti a tähenduses. Kasu on konkreetne ka seetõttu, et puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et subsideerimisel lähtutakse objektiivsetest kriteeriumidest või tingimustest vastavalt algmääruse artikli 4 lõike 2 punktile b.

(248)

Uurimine näitas, et kuus valimisse kaasatud eksportivate tootjate kontserni said uurimisperioodil Sinosure pakutavast ekspordikrediidi kindlustusest kasu.

(249)

Sinosure poolt fotoelektrisektorile ekspordikrediidi kindlustuse pakkumist tuleb käsitada subsiidiumina ulatuses, milles kindlustusmaksed on turutariifidest madalamad.

(250)

Seda subsiidiumi tuleks käsitada tasakaalustatavana, sest esinevad nii rahaline toetus, eksportivate tootjate kasu kui ka konkreetsus.

(251)

Tasakaalustatava subsiidiumi summa arvutamisel lähtuti kasust, mida subsiidiumi saaja uurimisperioodil sai. Kasu suurus arvutatakse sarnaselt laenutagatistest saadava kasuga. Algmääruse artikli 6 punkti c kohaselt on saaja saadud kasu järgmise kahe summa vahe: kindlustusmakse, mida äriühing maksab Sinosurele lühiajalise kindlustuse eest, ning kindlustusmakse, mis tal tuleks maksta võrreldava ekspordikrediidi kindlustuse eest, mida ta võiks turul reaalselt saada.

(252)

Kuna Sinosure pakutav lühiajaline ekspordikrediidi kindlustus tuleneb valitsuse poliitilistest eesmärkidest ja Sinosure on ainsa ametliku ekspordikrediidi agentuurina siseturul monopoolses seisundis, tuletati sobiv turupõhine võrdlusalus allpool kirjeldatud meetodil. Hiina RV valitsuse ja Sinosure koostöösoovimatuse tõttu tugines komisjon fotoelektriliste seadmete tootjatele pakutava kindlustuse asjakohase turupõhise kindlustusmakse kindlakstegemisel kättesaadavatele faktidele.

(253)

Komisjon leiab, et sobivaim võrdlusalus, mille kohta on teave vabalt olemas, on kindlustustariifid, mida kohaldab Export-Import Bank of the United States (edaspidi „Ex-Im pank”). Avalikult kättesaadava teabe (78) kohaselt on Ex-Im pank Ameerika Ühendriikide föderaalvalitsuse ametlik ekspordikrediidi agentuur ja ta on isemajandav. Ex-Im pank tegeleb ekspordikrediidi kindlustuse pakkumisega ja muu tegevusega, näiteks käibekapitali tagatiste ja laenutagatiste pakkumisega (ostjate rahastamine). Tema eesmärk on rahvusvahelistele ostjatele suunatud Ameerika Ühendriikide ekspordi toetamise kaudu luua Ameerika Ühendriikides töökohti ja toetada nende loomist. Ex-Im pank tegutseb valitsusasutusena, mida juhib Ameerika Ühendriikide Kongress. Seega on sel pangal Sinosurega palju sarnaseid jooni ja teda saab pidada sobivaks võrdlusasutuseks.

(254)

Võrdlusalusena kasutatav kindlustusmakse arvutati tegelike tasude alusel, mida võetakse OECD riikidesse eksportimisel kogukäibe kindlustuslepingu eest, mis tagab 90 % kindlustuskaitse ja mille kestus on 120 päeva. Tegelik kindlustusmakse on välismaiste ostjate jaoks arvutatud kindlustusmakse mediaanväärtus, kusjuures need ostjad on liigitatud viide eri kategooriasse olenevalt nende maksejõust ja kohustuste täitmata jätmise riskist. See on kõige täpsem olemasolev võrdlusalus, mille alusel saab arvutada kindlustusmakse, mida vaatlusaluse toote tootjad peaksid turul maksma.

(255)

Kasu suurus arvutati Hiina RV valitsuse esitatud teabe alusel ja see on seotud summadega, mida katab Sinosure ekspordikrediidi kindlustus, ning tasudega, mida uurimisperioodil sellise kindlustuse eest maksti. Teavet, mille koostööd tegevad äriühingud Sinosure kohta andsid, ei kasutatud, sest Hiina RV valitsuse esitatud teave oli selgelt täielikum (näiteks ei esitanud kõik äriühingud teavet Sinosure kindlustuslepingute kohta ei küsimustikule vastates ega ka kohapealse kontrolli käigus).

(256)

Kindlustusmaksete kohalike asutuste poolt osalisest tagastamisest saadava kasu arvutamisel loeti see võrdseks valimisse kaasatud äriühingutele uurimisperioodil tagastatud summade ja makstud toetustega.

(257)

Valimisse kaasatud eksportivate tootjate puhul oli selle meetodiga määratud subsiidiumimäär uurimisperioodil järgmine:

(258)

Uurimine kinnitas, et valimisse kaasatud äriühingud kõnealuse kava raames uurimisperioodi jooksul kasu ei saanud.

(259)

Uurimine kinnitas, et valimisse kaasatud äriühingud kõnealuse kava raames uurimisperioodi jooksul kasu ei saanud.

(260)

Komisjon leidis, et osa valimisse kaasatud eksportivaid tootjaid said uurimisperioodil nende kavade raames toetusi. Kuna aga summad olid väikesed ja nende mõju subsiidiumimarginaalile tähtsusetu, ei pidanud komisjon vajalikuks nende kavade tasakaalustatavust analüüsida.

(261)

Uurimine kinnitas, et valimisse kaasatud äriühingud kõnealuse kava raames uurimisperioodi jooksul kasu ei saanud.

(262)

Kaebuse esitaja väitis, et vaatlusaluse toote tootjad said subsiidiume Hiina RV valitsuse poolt 2009. aasta juulis algatatud näidiskava „Golden Sun” raames. Kaebus sisaldas esmapilgul usutavaid tõendeid selle kohta, et valimisse kaasatud eksportijatest neli olid saanud selle kava alusel vaatlusaluse toote jaoks otsest subsiidiumi. Lisaks ilmnes tõenditest, et üks valimisse kaasatud eksportija oli valitud vaatlusaluse toote tarnijaks ja ta andis 2011. aastal projekti teostajate (s.o äriühingud, mis toodavad fotoelektrisüsteemide abil toodetud elektrit ja müüvad seda) kogu tootmisvõimsusest 70 %. Kaebus sisaldas ka teavet, mis näitas, et kava „Golden Sun” raames eraldatud vahendeid ei jaotatud projekti teostajatele läbipaistvalt ja konkurentsipõhiselt.

(263)

Nagu põhjendustes 104 ja 105 täpsemalt märgitud, nõudis komisjon küsimustikus, puudustele viitavas kirjas ning Hiina RV valitsuse juures läbiviidud kohapealse kontrollkäigu ajal näidiskava „Golden Sun” kohta teavet, mida Hiina RV valitsus ei esitanud.

(264)

Küsimustikus ja puudustele viitavas kirjas küsitud teabe kohta kinnitas Hiina RV valitsus järjekindlalt, et see toetuskava ei ole ette nähtud vaatlusaluse toote tootjatele. Seepärast jättis Hiina RV valitsus vastamata mitmele küsimusele kava ja eeliste kohta, mida see andis vaatlusaluse toote tootjatele, märkides vastuseks „ei kohaldata”. Samuti ei esitanud Hiina RV valitsus kõiki küsimustikus nõutud asjaomaseid seadusi, määrusi, haldussuuniseid ja muid õigusakte ning esitas vaid peamise õigusliku aluse.

(265)

Näidiskava „Golden Sun” käsitleva kontrollkohtumise alguses palus komisjon Hiina RV valitsusel esitada kõik juba esitatud peamise õigusliku aluse lisad ja küsis, kas Hiina RV valitsus kavatseb esitada täiendavaid ametlikke dokumente kava kohta. Hiina RV valitsus esitas nõutud lisad, kuid vastas, et ta ei kavatse täiendavaid dokumente esitada. Seejärel näitas komisjon Hiina RV valitsusele rahandusministeeriumi koostatud ja koostööd tegevate eksportijate esitatud eelarvedokumenti, mis käsitles tegelikult rahastatud projekte ja kava raames makstud vastavaid summasid (rahandusministeeriumi dokument nr 965 (2010), 2. detsember 2010). Selle dokumendi lisadest ilmneb, et üks valimisse kaasatud eksportija sai kava „Golden Sun” raames oma projektide jaoks märkimisväärselt palju vahendeid ja tarnis ka mitme kava „Golden Sun” alusel rahastatud projekti jaoks abikõlblikke seadmeid. Kontrollimisel osalevad rahandusministeeriumi esindajad olid näidatud dokumendist teadlikud ja komisjon palus neil esitada sarnased eelarvedokumendid, mille rahandusministeerium oli koostanud kava „Golden Sun” rakendamise aastateks. Kuigi rahandusministeeriumi esindajad põhimõtteliselt nõustusid komisjonile neid dokumente esitama, nad seda siiski ei teinud.

(266)

Samuti näitas komisjon kaubandusministeeriumile ühe provintsi kohaliku rahandusosakonna koostatud ja ühe koostööd tegeva eksportija esitatud eelarvedokumente, mis käsitlesid kava „Golden Sun”, ning palus Hiina RV valitsusel esitada kava kohta sarnased asjaomased dokumendid (st provintsi või omavalitsusüksuse väljaantud dokumendid). Hiina RV valitsus vastas, et tal selliseid dokumente ei ole, sest need puudutavad provintse ja/või omavalitsusüksusi, ja seega ei saa ta neid esitada.

(267)

Hiina RV valitsus kinnitas 3. juuni 2013. aasta kirjas oma seisukohta, et kava „Golden Sun” ei ole ette nähtud vaatlusaluse toote tootjatele, ja selgitas, et kuigi kõnealused tootjad võisid kava raames toetust saada, said nad seda projekte teostavate elektrijaamade käitajatena, mitte päikesepaneelide tootjatena, sest kava raames subsideeriti ainult projekti teostajaid. Kirjas väidetakse ka, et komisjon küsis ainult kolme konkreetselt nimetatud dokumenti, mille Hiina RV valitsus ka esitas. See on vale, sest tegelikult küsis komisjon kontrolli käigus konkreetseid eelarvedokumente, mille olid koostanud rahandusministeerium (ja mis on sõnaselgelt nimetatud komisjoni 23. mai 2013. aasta kirjas) ja eksportivate tootjate asukoha kohalikud osakonnad (viidates eksportivate tootjate esitatud konkreetsetele dokumentidele), kuid Hiina RV valitsus otsustas neid mitte esitada.

(268)

Samuti küsis komisjon konkreetset teavet väljamaksete kohta, mis tehti kava „Golden Sun” alusel ühele valimisse kaasatud koostööd tegevale eksportijale, kes oli vaatlusalust toodet eksportinud ja saanud valitsuselt otse vahendeid. Hiina RV valitsus ei suutnud taas olukorda selgitada ega esitanud kontrollkäigu jooksul mingeid andmeid, vaid lihtsalt võttis ühendust äriühingu õigusnõustajaga, kes väidetavalt selgitas, et olukord oli komisjoni ametnikega kontrollkäigu ajal selgeks räägitud, mis ei vastanud päriselt tõele. Olukorda selgitatakse täpsemalt põhjendustes 276–278. Nagu põhjendustes 275–278 täpsemalt kirjeldatakse, leiti uurimisel, et valimisse kaasatud eksportivad tootjad said tõepoolest kava „Golden Sun” raames toetusi, sealhulgas konkreetselt vaatlusaluse toote tarnimise eest. Hiina RV valitsuse seisukoht, et kava raames vaatlusaluse toote tootmist ei toetata, on kontrolli käigus kontrollitud kaalukate tõendite ja faktidega vaieldamatult vastuolus.

(269)

Hiina RV valitsuse koostöösoovimatuse tõttu ei saanud komisjon kontrollida mitut kavaga „Golden Sun” ja selle raames vaatlusaluse toote tootjatele antud tegelike eelistega seotud tähtsat asjaolu. Lisaks jättis Hiina RV valitsus esitamata kõik nõutud asjaomased dokumendid, nimelt rahandusministeeriumi poolt kava „Golden Sun” rakendamise aastateks koostatud eelarvedokumendid, mis käsitlevad kava alusel tehtud eraldisi. Seepärast põhineb osa uurimise tulemusel tehtud järeldusi dokumenteeritud kättesaadaval teabel kooskõlas algmääruse artikliga 28.

(270)

Peamine õiguslik alus on rahandusministeeriumi, teadusministeeriumi ja riikliku energianõukogu 16. juuli 2009. aasta teatis näidiskava „Golden Sun” rakendamise kohta ja sellele lisatud dokument „Näidiskava” Golden Sun „ajutised meetmed rahalise abi vahendite haldamiseks” (toimik CaiJian nr 397 (2009)), näidiskava „Golden Sun” ülesannete edukat rakendamist käsitlev ringkiri (toimik nr 718 (2009)), 2010. aasta näidiskava „Golden Sun” edukat täitmist käsitlev ringkiri (toimik nr 622 (2010)), rahandusministeeriumi 2. detsembri 2010. aasta ringkiri, mis käsitleb 2010. aasta näidiskava „Golden Sun” ehituskulude subsiidiumieelarve indekseid käsitlevaid suuniseid (toimik nr 965 (2010)), Hebei rahandusosakonna 1. septembri 2011. aasta ringkiri, mis käsitleb 2011. aasta kavale „Golden Sun” eraldatud rahalise subsiidiumi eelarve-eesmärgi jaotamist (JCJ toimik nr 336), Hengshui kohaliku omavalitsuse rahandusosakonna 8. novembri 2011. aasta ringkiri, mis käsitleb 2011. aasta kavale „Golden Sun” eraldatud rahalise subsiidiumi eelarve-eesmärgi jaotamist (HCJ toimik nr 135).

(271)

Kava „Golden Sun” algatati 2009. aastal, et toetada tehnika edusamme ja killustunud fotoelektrisektori järkjärgulist arengut. Kesktasandil vastutavad kava eest rahandusministeerium, teadusministeerium ja riiklik energianõukogu. Kava „Golden Sun” rakendamist käsitlevas teatises on loetletud mitu kriteeriumit, mis peavad olema kava raames toetuse saamiseks täidetud, sealhulgas: a) ettevõte peab olema nimetatud näidisprojekti „Golden Sun” kohalikus rakenduskavas, b) ettevõtte installeeritud võimsus peab olema vähemalt 300 kWh, c) ettevõtte ehitusaeg ei tohi olla üle ühe aasta ja tegevusaeg ei tohi olla alla 20 aasta, d) fotoelektrisektori projektide omanikel peab olema vara kokku vähemalt 100 miljonit renminbi ja kapitali vähemalt 30 % investeerimiskuludest, e) fotoelektriliste seadmete abil elektri tootmise integreeritud süsteemi ja põhiseadmete tootjad tuleb valida hankemenetlusega. Kuni 50 % abikõlblike projektide investeeringute kogukuludest kaetakse riigieelarvest ja seda piirmäära võidakse suurendada 70 %-ni projektide puhul, mille asukoht on ääremaal, kus puudub väljakujunenud elektrivõrk.

(272)

Menetluse kohta tuleb märkida, et kava raames vahendeid saada soovivad ettevõtted peavad esitama asjaomasele valitsusasutusele taotluse ja täiendavad dokumendid. Kava eest vastutavad provintside rahandus-, tehnoloogia- ja energiaosakonnad esitavad kokkuvõtliku aruande rahandusministeeriumile, teadusministeeriumile ja riiklikule energianõukogule, kes vastutavad provintside projektide tehniliste kavade, ehitustingimuste, rahastamise ja muude aspektide läbivaatamise eest. Pärast valitsuse lõplikku heakskiitu eraldab rahandusministeerium vahendid otse projekti omanikule ning säilitab asjaomased kinnitavad ja väljamakseid tõendavad dokumendid.

(273)

Tegelikult esitavad projekti teostajad valitsusele rahastamistaotluse pärast abikõlblike fotoelektriseadmete (st vaatlusaluse toote) tarnija(te)ga lepingu sõlmimist. Asjaomaste õigusaktide kohaselt valitakse need abikõlblike fotoelektriseadmete tarnijad pakkumismenetluse kaudu. Hiina RV valitsus ei ole siiski selgitanud, kuidas ta kasutab oma kaalutlusõigust projekti teostajate valimisel näidiskava „Golden Sun” kohalike rakenduskavade jaoks ja kuidas need projekti teostajad omakorda valivad abikõlblike fotoelektriseadmete tarnija. Hiina RV valitsus ja huvitatud isikuid ei ole tõendanud, et valikuprotsess on avatud, läbipaistev ja mittediskrimineeriv, sest nad ei esitanud asjaomaseid dokumente. Välismaiste fotoelektriseadmete ostmise kohta puudub igasugune viide. Märkimisväärse osa abikõlblikest fotoelektriseadmetest on tootnud üks valimisse kaasatud koostööd tegev tootja. Seepärast järeldavad institutsioonid kättesaadavate faktide põhjal, et kava „Golden Sun” on kasutatud selleks, et luua kunstlik nõudlus vaatlusalust toodet tootvate väljavalitud Hiina tootjate toodete järele. Kui valitsus peab projekti abikõlblikuks, peaks ta eraldama rahalised vahendid.

(274)

Kava „Golden Sun” raames makstakse subsiidiumi algmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkti i ja artikli 3 lõike 2 tähenduses Hiina RV valitsuse vahendite otsese ülekandmise vormis vaatlusaluse toote tootjatele antavate toetustena.

(275)

Uurimisel leiti eelkõige, et mitu valimisse kaasatud koostööd tegevad tootjat said kava „Golden Sun” alusel otsetoetust päikeseenergiaseadmete paigaldamiseks oma territooriumile. Valimisse kaasatud koostööd tegevatele tootjatele makstavad toetused, mis katavad osaliselt neil muidu tekivad kulud, on seega otseselt seotud vaatlusaluse tootega.

(276)

Lisaks leiti uurimisel see, et valimisse kaasatud koostööd tegevad tootjad on saanud kava alusel toetust ka vaatlusaluse toote tarnimiseks sõltumatutele projekti teostajatele. Eelkõige tehti kohapealse uurimise ajal kindlaks, et Hiina RV valitsus on teinud ühele valimisse kaasatud koostööd tegevale eksportijale otse märkimisväärse ühekordse summeeritud väljamakse kõigi 40 projekti eest, mida rahastatakse kava „Golden Sun” raames ja mille jaoks ta tarnis vaatlusalust toodet. Valimisse kaasatud koostööd tegev eksportiv tootja ei olnud küsimustikule antud vastuses sellist summat märkinud. Rahandusministeeriumi 2010. aasta ringkirjast nähtus, et see koostööd tegev eksportija valiti tarnima vaatlusalust toodet mitmele sõltumatule projekti teostajale, kelle hulgas oli nii eraõiguslikke kui ka avaliku sektori üksusi. Komisjon püüdis saada selle valimisse kaasatud koostööd tegevale eksportivale tootjale tehtud otsemakse kohta Hiina RV valitsuselt teavet, sest 2009. aasta teatises nimetatud kava „Golden Sun” ajutise meetme artiklis 13 on konkreetselt sätestatud, et toetust makstakse otse projekti teostajale (st mitte fotoelektriseadmete tarnijale), ja kontrollimise käigus kinnitas Hiina RV valitsus seda sõnaselgelt. Nagu eespool märgitud, ei suutnud Hiina RV valitsus kontrollkäigu ajal selgitada, miks valimisse kaasatud koostööd tegev eksportija oli saanud otsetoetust. Oma 3. juuni 2013. aasta kirjas Hiina RV valitsus lihtsalt eirab seda asjaolu ja esitab märkusi vaid ühe projekti kohta 40st, öeldes lihtsalt, et projekti teostaja ja valimisse kaasatud koostööd tegeva eksportiva tootja vahel oli sõlmitud finantskokkulepe, sest projekti teostajal ei olnud piisavalt raha valimisse kaasatud koostööd tegevale eksportivale tootjale maksmiseks ja seepärast leppisid nad kokku, et subsiidium makstakse otse valimisse kaasatud koostööd tegevale eksportivale tootjale. Kuna see põhjendusteta ja väga napisõnaline selgitus puudutas ainult ühte rahandusministeeriumi dokumendis nimetatud 40 projektist, millega valimisse kaasatud koostööd tegev eksportija oli seotud, ei piisa sellest komisjonile olukorra selgitamiseks.

(277)

Valimisse kaasatud koostööd tegev eksportija püüdis 24. juuni 2013. aasta kirjas õigustada, et asjaomase 40 projekti eest tehtud otsemaksest ei teatatud, sest see kujutab endast „kasutaja” subsiidiumi, mida makstakse projekti teostajale, mitte tarnijale. Eksportija kinnitas, et talle tehti summeeritud otsemakse seoses tarnetega rahandusministeeriumi ringkirjas nimetatud 40 projekti raames, ning lisas, et valitsus võib kanda vahendid üle otse tarnijale ja seda tehakse selle tagamiseks, et toetust kasutatakse ainult heakskiidetud fotoelektrisüsteemide jaoks, ning kontrolli hõlbustamiseks. Eksportija keskendus oma vastuses paraku ühele projektile, mille kohta on kohapeal dokumente kogutud, ja ignoreeris ülejäänud 39 projekti, mille jaoks ta sai kava „Golden Sun” alusel otsetoetust. Kuigi eksportija tõendas, et selle konkreetse projekti jaoks ettenähtud vahendid on raamatupidamisarvestuses kajastatud nõudena, mitte valitsuse toetuse ettemaksena, ei ole selle projekti või teiste projektide tegeliku lõpuleviimise kohta, sealhulgas vaatlusaluse toote tegeliku tarnimise kohta, milleks vahendid saadi, ühtegi muud tõendit esitatud. Ta ei suutnud ka selgitada lahknevust valitsuse otsemaksete ja eespool osutatud asjaomaste rakenduseeskirjade vahel; viimastes on sätestatud, et Hiina RV valitsus kannab vahendid üldiselt üle projekti teostajale, mitte seadmete tarnijale.

(278)

Komisjon leiab, et Hiina RV valitsuse selgitus valimisse kaasatud koostööd tegeva eksportija ja projekti teostaja vahelise finantskokkuleppe kohta ei ole veenev, sest tundub imelik, et kaks eraõiguslikku lepinguosalist lepivad iseseisvalt kokku valitsuse meetmega seotud lepingu sõlmimises (st valitsusepoolses otsemakses tarnijale erandina 2009. aasta teatise artiklist 13), ilma et valitsus oleks sellesse kaasatud või isegi sellest teadlik. Hiina RV valitsus ei esitanud tarnijatele tehtud otsemaksete selle aspekti kohta veenvamaid tõendeid ja märkusi ning piirdus oma vastuses ainult ühe nimetu projektiga 40 projektist, millega valimisse kaasatud koostööd tegevad eksportijad olid seotud. Eksportija selgitustes ei öelda sõnagi Hiina RV valitsuse märkuse kohta, mis käsitles asjaomase projekti teostaja rasket finantsolukorda seoses projektiga, mille nime jättis Hiina RV valitsus täpsustamata.

(279)

Lisaks ei kinnita muud allikad ja Hiina RV valitsus eksportija väiteid otsemakse võimaluse ja selle põhjuste kohta. Võttes arvesse neid Hiina RV valitsuse ja valimisse kaasatud koostööd tegeva eksportija piiratud ja vastuolulisi märkusi, tuleb märkida, et neis kattub vaid üks punkt ja selle põhjal võib teha järelduse, et Hiina RV valitsuse poolt valimisse kaasatud koostööd tegevale eksportijale summaarse otsemakse tegemine oli vajalik selle eksportija tulu tagamiseks, sest projekti teostaja finantsraskuste tõttu oli oht, et makseid ei tehta. Igal juhul on kindel, et valimisse kaasatud koostööd tegev eksportija ei suutnud selgitada, kuidas ta oli valitsuselt saadud summaarset makset kasutanud, kas projekti teostajatele olid fotoelektriseadmed lõpuks tarnitud ja millist hinda olid projekti teostajad maksnud (kui olid). Kuna muud toimikus sisalduvad või muul viisil komisjonile mõistlikult kättesaadavad tõendid puudusid, jõuti seetõttu algmääruse artikli 28 alusel järeldusele, et koostööd tegevale eksportijale tehtud ühekordne summeeritud väljamakse kujutab endast otsetoetust algmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkti i tähenduses.

(280)

Lisaks leiab komisjon, et vaatlusaluse toote tarnijad said toetustest, mis neile anti kui projekti teostajatele või kui nad väidetavalt tarnisid fotoelektriseadmeid sõltumatutele projekti teostajatele, kasu kooskõlas algmääruse artikli 3 lõikega 2. Kava „Golden Sun” alusel saadud vahendid võimaldavad vaatlusaluse toote tootjatel projekti teostajatena hoida kokku oma valdustesse päikeseenergiaseadmete paigaldamise kulusid. Ettevõtjatena, kes tarnisid sõltumatutele projekti teostajatele fotoelektriseadmeid, said vaatlusaluse toote tootjad kava „Golden Sun” raames saadud vahendeid endale jätta, vajaduseta seadmeid tegelikult tarnida, ja/või saadud vahendid kaitsesid neid ohu eest, et sõltumatud projekti teostajad jätavad maksed tegemata. Viimasel juhul saavad vaatlusaluse toote tootjad makse, mida nad muidu ei oleks sõltumatult projekti teostajalt saanud.

(281)

Samuti on kõnealune subsiidiumikava konkreetne algmääruse artikli 4 lõike 2 punkti a tähenduses, sest õigusakt, mille alusel toetust maksnud asutus tegutseb, annab juurdepääsu kõnealusele kavale ainult konkreetsetele projekti teostajatele, kes vastavad mitmele õigusaktis nimetatud kriteeriumile, ning üldisemalt ainult päikeseenergiasektoris tegutsevatele projekti teostajatele. Lisaks, kuna ei fotoelektriseadmete tarnija valimine ega projekti teostajate valimine ole avatud, läbipaistev ja mittediskrimineeriv protsess ning kuna Hiina RV valitsus teeb otsemakseid fotoelektriseadmete tarnijatele, on see kava ka konkreetne, sest sellest saavad tegelikku kasu ainult teatavad fotoelektriseadmete tarnijad. Kõnealune kava ei vasta algmääruse artikli 4 lõike 2 punktis b sätestatud mittekonkreetsuse tingimustele, sest abikõlblikkuse tingimused ja ettevõtete kohalikesse projekti rakendamiskavadesse valimise tegelikud kriteeriumid ning lõpp-projektide erinevate tehniliste ja finantsasjaolude alusel valimise tingimused ei ole objektiivsed ega kehti automaatselt.

(282)

Kava „Golden Sun” on konkreetne toetuse vormis subsiidium. Uurimisel leiti, et mõned valimisse kaasatud koostööd tegevad eksportijad said seda subsiidiumi.

(283)

Valimisse kaasatud eksportivate tootjate puhul oli selle meetodiga määratud subsiidiumimäär uurimisperioodil järgmine:

(284)

Kaebuse esitaja väitel võeti 1991. aastal vastu välisinvesteeringutel põhinevate ettevõtete ja välisettevõtete tulumaksu seadus (edaspidi „välisinvesteeringutel põhinevate ettevõtete maksuseadus”), mille eesmärk on ergutada välisinvesteeringuid Hiinas. Nn välisinvesteeringutel põhinevatele ettevõtetele ettenähtud soodustuste hulka kuulub subsiidiumikava, mida kutsutakse „kaks aastat ilma maksudeta, kolm aastat pool maksudest” ning mille raames vabastatakse välisinvesteeringutel põhinevad ettevõtted esimeseks kaheks kasumiaastaks täielikult otsestest maksudest ja järgneva kolme aasta jooksul kohaldatakse nende suhtes poolt kehtivast tulumaksumäärast.

(285)

Kava „kaks aastat ilma maksudeta, kolm aastat pool maksudest” ühte varianti kohaldatakse ka teatavates kindlaksmääratud piirkondades asuvate, uut tehnoloogiat kasutava või kõrgtehnoloogilise ettevõttena tunnustatud äriühingute suhtes. Kava selle variandi alusel saab toetusi maksta ka pärast 2013. aastat. Uurimisel leiti, et üks koostööd tegev eksportija (Yingli Hainan) on saanud selle kava raames toetusi alates 2011. aastast: 2011. ja 2012. aastal oli äriühing maksust täielikult vabastatud ja järgmise kolme aasta jooksul kohaldatakse tema suhtes 50 % võrra vähendatud maksumäära.

(286)

Komisjon soovis kontrollkäigu ajal Hiinasse kõnealust kava kontrollida. Hiina RV valitsus ei esitanud siiski teavet kava „kaks aastat ilma maksudeta, kolm aastat pool maksudest” selle variandi kohta. Hiina RV valitsus väitis 3. juuni 2013. aasta kirjas, et seda kava kaebuses ei nimetatud ja see ei asenda kava „kaks aastat ilma maksudeta, kolm aastat pool maksudest” varianti, mis on ettenähtud välisinvesteeringutel põhinevatele ettevõtetele ja mida rakendatakse geograafiliste piiranguteta. Komisjon võtab Hiina RV valitsuse selgitust arvesse ja mõistab, et see maksusoodustuskava on välisinvesteeringutel põhinevatele ettevõtetele ettenähtud kavast „kaks aastat ilma maksudeta, kolm aastat pool maksudest” ametlikult eraldiseisev kava. Kuna aga toetuste maksmine jätkus väidetavalt pärast välisinvesteeringutel põhinevatele ettevõtetele ettenähtud kava lõppemist, selle kava iseloom ja mõju on samad nagu välisinvesteeringutel põhinevatele ettevõtetele ettenähtud kaval ning sellest teatas üks valimisse kuuluv koostööd tegev eksportija, leiab komisjon, et kõnealune kava on välisinvesteeringutel põhinevatele ettevõtetele ettenähtud kava „kaks aastat ilma maksudeta, kolm aastat pool maksudest” jätkukavana viimasega tihedalt seotud ja seda tuleb tasakaalustada. Sellega seoses märgib komisjon, et algmääruse artikli 10 lõikega 1 lubatakse uurida iga kaebuse esitaja nimetatud „väidetavat subsiidiumi” ja selles ei viidata ühelegi „väidetavale subsiidiumikavale”. Kuna käesolevas juhtumis on mõlemad kavad seotud sama subsiidiumiga, st ettevõtte tulumaksusoodustusega, on komisjonil õigus uurida neid ühe subsiidiumina.

(287)

Kava õiguslik alus on välisinvesteeringutel põhinevate ettevõtete maksuseaduse artikkel 8 ja Hiina Rahvavabariigi välisinvesteeringutel põhinevate ettevõtete ja välisettevõtete tulumaksu seaduse rakenduseeskirjade artikkel 72. Hiina RV valitsuse sõnul lõpetati kava 16. märtsil 2007 Hiina Rahvavabariigi Üleriigilise Rahvakongressi 10. koosseisu 5. istungjärgul vastuvõetud 2008. aasta ettevõtte tulumaksu seadusega, täpsemalt selle seaduse artikliga 57, mille kohaselt lõpetatakse toetuste maksmine järk-järgult 2012. aasta lõpuks.

(288)

Erikava „kaks aastat ilma maksudeta, kolm aastat pool maksudest” õiguslik alus on 2007. aasta korraldus nr 40, st riiginõukogu teatis üleminekuperioodi sooduspoliitika rakendamise kohta seoses erimajandusvööndis ja Shanghai Pudongi uues piirkonnas asuvate kõrgtehnoloogiliste ettevõtte tulumaksuga, mis põhineb Hiina RV ettevõtte tulumaksu seaduse artikli 57 lõikel 3, ning kõrgtehnoloogiliste ja uut tehnoloogiat kasutavate ettevõtete kindlaksmääramist käsitlevad haldusaktid.

(289)

Tulumaksust vabastatakse ainult sellised välisosalusega tootmisettevõtted, mille kavandatud tegutsemisaeg on vähemalt kümme aastat. Kaheaastane maksuvabastus algab aastast, mil ettevõte jõuab kasumisse, ja järgneval kolmel aastal vähendatakse kohaldatavaid maksumäärasid 50 % võrra.

(290)

Kava erivariandi kohaselt peab abikõlblikel ettevõtetel olema ka uut tehnoloogiat kasutava või kõrgtehnoloogilise ettevõtte tunnustatud staatus, mida kinnitab spetsiaalne haldussertifikaat, nad peavad kasutama peamist intellektuaalomandit ja vastama Hiina RV välisinvesteeringutel põhinevate ettevõtete ja välisettevõtete tulumaksu seaduse rakenduseeskirjade artiklis 93 sätestatud tingimustele.

(291)

Kavas osaleda sooviv äriühing peab esitama riiklikule maksuametile ettevõtte tulumaksu deklaratsiooni ja selle lisad ning finantsaruanded. See kehtib ka kava erivariandi puhul.

(292)

Hiina RV valitsus väitis, et alates ettevõtte tulumaksu seaduse vastuvõtmisest 2008. aastal on seda kava järk-järgult koomale tõmmatud ja selle raames makstakse toetusi 2012. aasta lõpuni. Samuti märkis Hiina RV valitsus, et välisinvesteeringutel põhinevatele ettevõtetele pole uut kava ette nähtud ja neid maksustatakse võrdselt teiste ettevõtjatest maksumaksjatega. Komisjon märgib, et kõnealune maksukava andis uurimisperioodil eelise, sest mitu fotoelektriliste seadmete tootjat said uurimisperioodil sellest kasu. Lisaks ei saa välistada, et kava raames tehakse siiani soodustusi või et kasutatakse või hakatakse tulevikus kasutama sarnast asenduskava. Nagu eespool selgitatud, näitas uurimine, et tegelikult on olemas kava „kaks aastat ilma maksudeta, kolm aastat pool maksudest” erivariandid, mille alusel päikesepaneelide tootjad saavad jätkuvalt kasu. Seepärast leiti, et kava on ikkagi tasakaalustatav.

(293)

Kava erivarianti kasutas üks koostööd tegev eksportija, st Yingli Green Energy.

(294)

Kava kujutab endast subsiidiumi algmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkti ii ja artikli 3 lõike 2 tähenduses valitsuse saamatajäänud tulu vormis, millest saavad kasu toetust saavad äriühingud.

(295)

Kõnealune subsiidiumikava on konkreetne algmääruse artikli 4 lõike 2 punkti a tähenduses, sest õigusakt, mille alusel toetust maksnud asutus tegutseb, annab juurdepääsu kõnealusele kavale ainult konkreetsetele ettevõtetele, mis on välisinvesteeringutel põhinevad ettevõtted ja vastavad asjaomases õigusaktis sätestatud konkreetsetele kriteeriumitele.

(296)

Järelikult tuleb seda subsiidiumit käsitada tasakaalustatavana.

(297)

Kava varianti tuleks käsitada subsiidiumina algmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkti ii ja artikli 3 lõike 2 tähenduses valitsuse saamatajäänud tulu vormis, millest saavad kasu toetust saavad äriühingud.

(298)

Kõnealune subsiidiumikava on konkreetne algmääruse artikli 4 lõike 2 punkti a tähenduses, sest õigusakt, mille alusel toetust maksnud asutus tegutseb, annab juurdepääsu kõnealusele kavale ainult teatavatele ettevõtetele ja tootmisharudele, mis on liigitatud soodustatuteks, näiteks fotoelektrisektorile. Kava on ka konkreetne artikli 4 lõike 3 tähenduses, sest hõlmab ainult teatavaid piirkondi.

(299)

Järelikult tuleb seda varianti käsitada tasakaalustatavana.

(300)

Tasakaalustatava subsiidiumi summa arvutamisel lähtuti kasust, mida subsiidiumi saaja uurimisperioodil sai. Subsiidiumi saaja kasuks loetakse tavapärase maksumäära korral makstav maksu kogusumma, millest on maha arvatud vähendatud soodusmäära kohaselt makstud summa. Tasakaalustatud summad põhinevad äriühingute 2011. aasta maksudeklaratsioonide andmetel. Kuna ühegi valimisse kaasatud koostööd tegeva eksportija auditeeritud 2012. aasta maksudeklaratsioonid ei olnud kättesaadavad, võeti arvesse kogu 2011. maksustamisaasta andmed.

(301)

Kooskõlas algmääruse artikli 7 lõikega 2 jagati subsiidiumi summa (lugeja) koostööd tegevate eksportivate tootjate aasta kogukäibele uurimisperioodil, sest subsiidiumi suurus ei sõltu eksporditegevuse tulemustest ja seda ei antud valmistatud, toodetud, eksporditud või transporditud koguste alusel.

(302)

Valimisse kaasatud eksportivate tootjate puhul oli selle meetodiga määratud subsiidiumimäär uurimisperioodil järgmine:

(303)

Uurimine kinnitas, et valimisse kaasatud äriühingud kõnealuse kava raames uurimisperioodi jooksul kasu ei saanud.

(304)

Uurimine kinnitas, et valimisse kaasatud äriühingud kõnealuse kava raames uurimisperioodi jooksul kasu ei saanud.

(305)

Uurimine kinnitas, et valimisse kaasatud äriühingud kõnealuse kava raames uurimisperioodi jooksul kasu ei saanud.

(306)

Kaebuse esitaja väitis, et välisinvesteeringutel põhinevatel ettevõtetel on õigus saada teadus- ja arendustegevuse eest maksusoodustust, st nende kuludelt tehakse 150 % maksude tasaarvestus, kui kulud on võrreldes eelmise aastaga suurenenud 10 % või rohkem.

(307)

Hiina RV valitsus väitis, et see kava lõpetati ettevõtte tulumaksu seaduse jõustumisel 2008. aastal ja järkjärgulist lõpetamisperioodi ette ei nähtud. Mitu valimisse kaasatud koostööd tegevat eksportijat teatasid siiski, et nad osalesid sarnases kavas vastavalt 2008. aasta ettevõtte tulumaksu seadusele, mis tõendab, et kava, mille raames tasaarvestati välisinvesteeringutel põhinevate ettevõtete teadus- ja arendustegevuse kulud maksudega, asendati 2008. aastal erikavaga. Hiina RV valitsus ei esitanud küsimustikule ja puudustele viitavale kirjale vastates täiendavat teavet 150 % maksude tasaarvestamise kohta.

(308)

Kõnealune kava on ette nähtud ettevõtte tulumaksu seaduse artikli 30 lõikega 1, Hiina RV ettevõtte tulumaksu seaduse rakenduseeskirjade (edaspidi „ettevõtte tulumaksu seaduse rakenduseeskirjad”) artikliga 95, haldusmeetmetega kõrgtehnoloogiliste ja uut tehnoloogiat kasutavate ettevõtete kindlaksmääramiseks (Guo Ke Fa Huo (2008) nr 172) ja ettevõtte tulumaksu seaduse rakendusmääruse artikliga 93 ning riikliku maksuameti teatisega kõrgtehnoloogiliste ja uut tehnoloogiat kasutavate ettevõtete tulumaksu tasumisega seotud probleemide kohta (Guo Shui Han (2008) nr 985).

(309)

Artiklis 95 on sätestatud, et artikli 30 lõikes 1 nimetatud täiendavat 50 % teadus- ja arendustegevuse kulude mahaarvamist kohaldatakse kõrgtehnoloogiliste ja uuel tehnoloogial põhinevate toodetega seotud kulude suhtes, nii et need amortiseeritakse määraga 150 % immateriaalse vara maksumusest.

(310)

Nagu eespool märgitud, ei esitanud Hiina RV valitsus küsimustikule ja puudustele viitavale kirjale vastates selle kava kohta täiendavat teavet. See kava juba tasakaalustati kaetud kvaliteetpaberi  (79) ja orgaanilise kattega terastoodete  (80) uurimise käigus. Asjaomased õigusaktid tõendavad, et see kava annab tõepoolest eelise teatavatele äriühingutele, mis on ametlikult tunnustatud kõrgtehnoloogilise või uut tehnoloogiat kasutava ettevõttena. Need äriühingud peavad uue tehnoloogia, uute toodete ja uute oskuste arendamiseks tegema kulutusi teadus- ja arendustegevusele. Abikõlblikud ettevõtted võivad arvestada tulumaksukohustusest maha täiendavad 50 % teadus- ja arendustegevuse kuludest. Samuti annavad teadus- ja arendustegevuse immateriaalse varaga seotud kulud abikõlblikele äriühingutele õiguse arvestada äriühingu tegelikest kuludest maha 150 %.

(311)

Uurimisel leiti, et selles kavas osalevad äriühingud peavad esitama tuludeklaratsiooni ja selle asjaomased lisad. Kasu tegelik summa kajastub nii maksudeklaratsioonis kui ka V lisas. Kavas saavad osaleda ainult äriühingud, millel on sertifikaat, mis tõendab, et nad on ametlikult tunnustatud kõrgtehnoloogilise või uut tehnoloogiat kasutava ettevõttena.

(312)

Kõnealune kava kujutab endast subsiidiumi algmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkti ii ja artikli 3 lõike 2 tähenduses valitsuse saamatajäänud tulu vormis, millest saavad kasu toetust saavad äriühingud.

(313)

See subsiidiumikava on konkreetne algmääruse artikli 4 lõike 2 punkti a tähenduses, sest õigusakt, mille alusel toetust maksnud asutus tegutseb, annab juurdepääsu sellele kavale ainult teatavatele ettevõtetele, mis on ametlikult tunnustatud kõrgtehnoloogilise või uut tehnoloogiat kasutava ettevõttena ja teevad uue tehnoloogia, uute toodete ja uute oskuste arendamiseks kulutusi teadus- ja arendustegevusele.

(314)

Järelikult tuleb seda subsiidiumit käsitada tasakaalustatavana.

(315)

Tasakaalustatava subsiidiumi summa arvutamisel lähtuti kasust, mida subsiidiumi saaja uurimisperioodil sai. Subsiidiumi saaja kasuks loetakse tavapärase maksumäära korral makstav maksu kogusumma, millest on maha arvatud makstud summa ja täiendavad 50 % heakskiidetud teadus- ja arendustegevuse projektidega seotud tegelikest kulutustest. Tasakaalustatud summad põhinevad äriühingute 2011. aasta maksudeklaratsioonide andmetel. Kuna ühegi valimisse kaasatud koostööd tegeva eksportija auditeeritud 2012. aasta maksudeklaratsioonid ei olnud kättesaadavad, võeti arvesse kogu 2011. maksustamisaasta andmed.

(316)

Kooskõlas algmääruse artikli 7 lõikega 2 jagati subsiidiumi summa (lugeja) koostööd tegevate eksportivate tootjate aasta kogukäibele uurimisperioodil, sest subsiidiumi suurus ei sõltu eksporditegevuse tulemustest ja seda ei antud valmistatud, toodetud, eksporditud või transporditud koguste alusel.

(317)

Valimisse kaasatud eksportivate tootjate puhul oli selle meetodiga määratud subsiidiumimäär uurimisperioodil järgmine:

(318)

Uurimine kinnitas, et valimisse kaasatud äriühingud kõnealuse kava raames uurimisperioodi jooksul kasu ei saanud.

(319)

Uurimine kinnitas, et valimisse kuuluvad äriühingud selle kava raames uurimisperioodi jooksul kasu ei saanud, sest äriühingud osalesid uues kavas, millega asendati kõnealune maksusoodustus. Kava on üksikasjalikult käsitletud allpool punktis 3.4.4.8.

(320)

Selle kava raames kohaldatakse kõrgtehnoloogilise või uut tehnoloogiat kasutava ettevõttena tunnustatud ettevõtete suhtes tavapärase 25 % tulumaksumäära asemel 15 % vähendatud tulumaksumäära. EL tunnistas selle kava kaetud kvaliteetpaberi uurimise ja orgaanilise kattega terastoodete uurimise käigus tasakaalustatavaks; samuti tegid seda Ameerika Ühendriikide asutused.

(321)

Selle kava õiguslik alus on ettevõtte tulumaksu seaduse artikli 28 lõige 2, haldusmeetmed kõrgtehnoloogiliste ja uut tehnoloogiat kasutavate ettevõtete kindlaksmääramiseks (Guo Shui Han (2008) nr 172) ja ettevõtte tulumaksu seaduse rakendusmääruse artikkel 93 koos riikliku maksuameti teatisega kõrgtehnoloogiliste ja uut tehnoloogiat kasutavate ettevõtete tulumaksu tasumisega seotud probleemide kohta (Guo Shui Han (2008) nr 985).

(322)

Kava kohaldatakse kõrgtehnoloogilise või uut tehnoloogiat kasutava ettevõttena tunnustatud ettevõtete suhtes, mis vajavad riigi abi. Neil ettevõtetel peavad olema peamised sõltumatud intellektuaalomandi õigused ja nad peavad vastama mitmele tingimusele: i) nende toodang peab kuuluma kõrgtehnoloogiliste toodete kategooriasse, mida riik esmajoones toetab, ii) teadus- ja arendustegevuse kogukulud peavad moodustama kindla osa müügi kogutulust, iii) tulu kõrgtehnoloogilistest ja uuel tehnoloogial põhinevatest toodetest peab moodustama kindla osa müügi kogutulust, iv) teadus- ja arendustegevusala töötajad peavad moodustama kindla osa töötajate koguarvust, v) muud 2008. aasta dokumendis „Haldusmeetmed kõrgtehnoloogiliste ja uut tehnoloogiat kasutavate ettevõtete kindlaksmääramiseks” sätestatud tingimused peavad olema täidetud.

(323)

Selles kavas osalevad äriühingud peavad esitama tuludeklaratsiooni ja selle asjaomased lisad. Kasu tegelik summa kajastub nii maksudeklaratsioonis kui ka V lisas.

(324)

Järelikult tuleks kava käsitada subsiidiumina algmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkti ii ja artikli 3 lõike 2 tähenduses, sest tegemist on rahalise toetusega valitsuse saamatajäänud tulu vormis, millest saavad kasu toetust saavad äriühingud. Kooskõlas algmääruse artikli 3 lõikega 2 saadud kasu võrdub kavas osalemise tulemusel saavutatud maksusäästu summaga.

(325)

Subsiidium on konkreetne algmääruse artikli 4 lõike 2 punkti a tähenduses, sest seda võivad saada ainult kõrgtehnoloogilise või uut tehnoloogiat kasutava ettevõtte sertifikaati omavad ettevõtted, mis vastavad kõigile 2008. aasta haldusmeetmetes sätestatud tingimustele. Lisaks puuduvad õigusaktides sätestatud või subsiidiumit võimaldava asutuse kehtestatud objektiivsed kriteeriumid selle kava raames toetuse saamise õiguse kindlaksmääramiseks ning subsiidiumi saamine ei ole automaatne vastavalt algmääruse artikli 4 lõike 2 punktile b.

(326)

Järelikult tuleb seda subsiidiumit käsitada tasakaalustatavana.

(327)

Tasakaalustatava subsiidiumi summa arvutamisel lähtuti kasust, mida subsiidiumi saaja uurimisperioodil sai. Subsiidiumi saaja kasuks loetakse tavapärase maksumäära korral makstav maksu kogusumma, millest on maha arvatud vähendatud soodusmäära kohaselt makstud summa. Tasakaalustatud summad põhinevad äriühingute 2011. aasta maksudeklaratsioonide andmetel. Kuna ühegi valimisse kaasatud koostööd tegeva eksportija auditeeritud 2012. aasta maksudeklaratsioonid ei olnud kättesaadavad, võeti arvesse kogu 2011. maksustamisaasta andmed.

(328)

Valimisse kaasatud eksportivate tootjate puhul oli selle meetodiga määratud subsiidiumimäär uurimisperioodil järgmine:

(329)

Uurimine kinnitas, et valimisse kaasatud äriühingud kõnealuse kava raames uurimisperioodi jooksul kasu ei saanud.

(330)

Uurimine kinnitas, et valimisse kaasatud äriühingud kõnealuse kava raames uurimisperioodi jooksul kasu ei saanud.

(331)

Kõnealuse kava kohaselt vabastatakse käibemaksust ja imporditollidest välisinvesteeringutel põhinevad ja omamaised ettevõtted, mis kasutavad tootmises imporditud seadmeid. Vabastuse saamiseks ei tohi seadmed olla mitterahastamiskõlblike seadmete loetelus ning vabastust taotlev ettevõte peab hankima riiklikult soodustatud projekti sertifikaadi, mille Hiina asutused või riiklik arengu- ja reformikomisjon väljastab kooskõlas asjakohaste investeeringuid, makse ja tollimakse käsitlevate õigusaktidega. See kava tasakaalustati kaetud kvaliteetpaberit ja orgaanilise kattega terasetooteid käsitlevate subsiidiumivastaste menetluste käigus.

(332)

Kava õiguslik alus on riiginõukogu ringkiri imporditud seadmete maksustamise põhimõtete kohandamise kohta (Guo Fa nr 37/1997), rahandusministeeriumi, kesktolliameti ja riikliku maksuameti teatis teatavate soodusimporditolle käsitlevate põhimõtete kohandamise kohta, rahandusministeeriumi, kesktolliameti ja riikliku maksuameti teadaanne nr 43 (2008), riikliku arengu- ja reformikomisjoni 22. veebruari 2006. aasta märgukiri nr 316 (2006) riigi või välisinvestorite rahastatavate ja riigi soodustatavate projektide kinnituskirjade menetlemisega seotud oluliste küsimuste kohta ning välisinvesteeringutel põhinevate ettevõtete või omamaiste ettevõtete imporditavate tollimaksuvabastuseta kaupade kataloog (2008).

(333)

Seda kava käsitatakse subsiidiumina Hiina RV valitsuse saamatajäänud tulu kujul algmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkti ii tähenduses, sest välisinvesteeringutel põhinevad ettevõtted ja teised abikõlblikud omamaised ettevõtted vabastatakse muidu tasumisele kuuluva käibemaksu ja/või imporditolli tasumise kohustusest. Seetõttu saavad toetust saavad äriühingud kava raames kasu algmääruse artikli 3 lõike 2 tähenduses. Kava on algmääruse artikli 4 lõike 2 punkti a tähenduses konkreetne, sest õigusaktiga, mille alusel toetust andev asutus tegutseb, võimaldatakse juurdepääs sellele kavale üksnes ettevõtetele, kes investeerivad seaduses lõplikult kindlaksmääratud konkreetsetesse ärivaldkondadesse ning kuuluvad välisinvesteeringutel põhinevate ja tehnosiirde tootmisharude kataloogi kohaselt kas soodustatud kategooriasse või piiratud kategooriasse B või tegutsevad kooskõlas riigi soodustatavate peamiste tootmisharude, toodete ja tehnoloogiavaldkondade kataloogi tingimustega. Lisaks puuduvad objektiivsed kriteeriumid toetuse saamise õiguse piiramiseks ja veenvad tõendid, mille põhjal võiks järeldada, et toetuse saamise õigus on automaatne vastavalt algmääruse artikli 4 lõike 2 punktile b.

(334)

Tasakaalustatava subsiidiumi summa arvutamisel lähtuti kasust, mida subsiidiumi saaja uurimisperioodil sai. Subsiidiumi saaja kasuks loetakse imporditud seadmete käibe- ja tollimaksu summa, mille tasumisest subsiidiumi saaja vabastati. Tagamaks, et tasakaalustatav summa hõlmab ainult uurimisperioodi, amortiseeriti saadud kasu tavapärast raamatupidamisarvestust kasutades vastavalt seadmete elueale.

(335)

Valimisse kaasatud eksportivate tootjate puhul oli selle meetodiga määratud subsiidiumimäär uurimisperioodil järgmine:

(336)

Selle kava raames vabastatakse käibemaksust välisinvesteeringutel põhinevad ettevõtted, kes soetavad kodumaal toodetud seadmeid. Vabastuse saamiseks ei tohi seadmed olla mitterahastamiskõlblike seadmete loetelus ning nende väärtus ei tohi ületada teatavat piirmäära. Seda kava käsitleti kaetud kvaliteetpaberit ja orgaanilise kattega terasetooteid puudutavate subsiidiumivastaste menetluste käigus.

(337)

Õiguslik alus on kodumaal toodetud seadmeid soetavatele välisinvesteeringutel põhinevatele ettevõtetele maksude tagastamise haldamise ajutised meetmed, Hiinas valmistatud seadmeid soetavatele välisinvestoritest ettevõtjatele maksude tagastamise haldamise katsemeetmed ja rahandusministeeriumi ja riikliku maksuameti teatis kodumaal toodetud seadmeid soetavatele välisinvestoritest ettevõtjatele maksude tagastamise korra tühistamise kohta.

(338)

Hiina RV valitsus väitis subsiidiumivastasele küsimustikule antud vastuses, et kõnealune kava lõpetati 1. jaanuarist 2009, ning viitas rahandusministeeriumi ja riikliku maksuameti ringkirjale kodumaal toodetud seadmeid soetavatele välisinvestoritest ettevõtjatele maksude tagastamise kava lõpetamise kohta (CAISHUI (2008) nr 176). Uurimine näitas siiski, et mitu valimisse kaasatud eksportivat tootjat said selle kava raames uurimisperioodil kasu. Asjaomased valimisse kaasatud eksportijad esitasid kava, sealhulgas saadud kasu kohta üksikasjalikku teavet. Seda arvesse võttes leiti, et Hiina RV valitsus ei esitanud kava kohta õiget teavet ja kava jätkub siiani, nagu tõendab teatavate eksportivate tootjate olukord.

(339)

Kuna Hiina RV valitsus küsitud teavet ei esitanud, tugines komisjon valimisse kaasatud eksportivate tootjate esitatud teabele.

(340)

Seda kava käsitatakse subsiidiumina Hiina RV valitsuse saamatajäänud tulu kujul algmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkti ii tähenduses, sest välisinvesteeringutel põhinevad ettevõtted vabastatakse muidu tasumisele kuuluva käibemaksu tasumise kohustusest. Seetõttu saavad toetust saavad äriühingud kava raames kasu algmääruse artikli 3 lõike 2 tähenduses. Kava on algmääruse artikli 4 lõike 2 punkti a tähenduses konkreetne, sest õigusaktiga, mille alusel toetust andev asutus tegutseb, võimaldatakse juurdepääs sellele kavale üksnes ettevõtetele, kes ostavad kodumaal toodetud seadmeid ning kuuluvad välisinvesteeringutel põhinevate tootmisharude kataloogi kohaselt kas soodustatud kategooriasse või piiratud kategooriasse B ja kelle siseturul ostetud seadmed on nimetatud riigi soodustatavate peamiste tootmisharude, toodete ja tehnoloogiate kataloogis. Sellele lisaks piiravad Hiinas valmistatud seadmeid soetavatele välisinvestoritest ettevõtjatele maksude tagastamise haldamise katsemeetmed ja rahandusministeeriumi teatis kavas osalemise välisinvesteeringutel põhinevate ettevõtetega, kes kuuluvad välisinvesteeringutel põhinevate ettevõtete suuniskataloogi või Hiina kesk- ja läänepiirkonna välisinvesteeringutel põhinevate soodustatud tootmisharude kataloogi kohaselt soodustatud kategooriasse. Lisaks puuduvad objektiivsed kriteeriumid toetuse saamise õiguse piiramiseks ja veenvad tõendid, mille põhjal võiks järeldada, et toetuse saamise õigus on automaatne vastavalt algmääruse artikli 4 lõike 2 punktile b. See kava on ka konkreetne algmääruse artikli 4 lõike 4 punkti b tähenduses, sest subsiidium sõltub sellest, kas omamaist kaupa eelistatakse imporditud kaubale.

(341)

Tasakaalustatava subsiidiumi summa arvutamisel lähtuti kasust, mida subsiidiumi saaja uurimisperioodil sai. Subsiidiumi saaja kasuks loetakse kodumaal toodetud seadmete käibemaksu summa, mille tasumisest subsiidiumi saaja vabastati. Tagamaks, et tasakaalustatav summa hõlmab ainult uurimisperioodi, amortiseeriti saadud kasu vastavalt seadmete elueale kooskõlas tootmisharu tavapraktikaga.

(342)

Valimisse kaasatud eksportivate tootjate puhul oli selle meetodiga määratud subsiidiumimäär uurimisperioodil järgmine:

(343)

Uurimine kinnitas, et valimisse kaasatud äriühingud kõnealuse kava raames uurimisperioodi jooksul kasu ei saanud.

(344)

Uurimine kinnitas, et valimisse kaasatud äriühingud kõnealuse kava raames uurimisperioodi jooksul kasu ei saanud.

(345)

Uurimine kinnitas, et valimisse kaasatud äriühingud kõnealuse kava raames uurimisperioodi jooksul kasu ei saanud.

(346)

Uurimine kinnitas, et valimisse kaasatud äriühingud kõnealuse kava raames uurimisperioodi jooksul kasu ei saanud.

(347)

Kaebuse esitaja väitis, et teatavad Hiina polükristalse räni tootjad on saanud kasutada odavat elektrit, millega neid varustati tegelikust maksumusest väiksema tasu eest.

(348)

Uurimisel leiti, et paljude valimisse kaasatud eksportivate tootjate kontserni kuulus ka nendega seotud polükristalse räni tootja. Leiti, et üks valimisse kaasatud eksportivate tootjate kontsern, st LDK Solar, sai Xin Yu majandusvööndi rahandusosakonnalt korrapäraselt märkimisväärseid subsiidiume elektrienergia tasude katteks. Kuigi kõnealusel juhul ei kohaldatud äriühingule otseselt turuhinnast madalamat elektrihinda, tekkis Xin Yu majandusvööndi rahandusosakonna tehtud märkimisväärsete tagasimaksete tõttu olukord, kus nimetatud äriühing sai kasutada odavat energiat, mis seega võrdus riikliku tarnega turuhindadest madalamate hindadega. Isegi kui tagasimakset käsitada toetusena, on meede igal juhul tihedalt seotud kaebuse esitaja väitega ja seda tuleb uurida. Tegelikult hüvitati LDK kontserni kuuluvale asjaomasele äriühingule uurimisperioodi jooksul makstud elektrienergia tasud peaaegu täielikult.

(349)

Kontsern LDK Solar sai polükristalset räni tootva seotud äriühingu kaudu rahalist toetust algmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkti iii tähenduses, sest kohalik omavalitsus subsideeris tema elektrienergia tasusid, või artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkti i tähenduses. See kujutas endast valitsusepoolset rahalist toetust valitsuse pakutavate kaupade näol, mis ei kuulu üldisesse taristusse algmääruse tähenduses. Teise võimalusena on tegemist vahendite otsese ülekandmisega.

(350)

LDK Solar sai kasu algmääruse artikli 3 lõike 2 tähenduses ulatuses, milles valitsus tarnis elektrit tegelikust maksumusest väiksema tasu eest. Tehti kindlaks, et elektrienergia tasude subsideerimisega kohaldati kõnealuse eksportija suhtes tegelikult üldiselt kohaldatavast elektrihinnast madalamat hinda. Vahendite otsene ülekandmine toob kasu, sest tegemist on tagastamatu toetusega, mis ei ole turul kättesaadav.

(351)

Subsiidium odava elektri tarnimisena ühele valimisse kaasatud tootjale tehtud tagasimaksete kaudu on konkreetne algmääruse artikli 4 lõike 2 punkti a tähenduses, sest elektrienergia tasude eest sai subsiidiumi ainult LDK. Subsiidium on konkreetne ka geograafilisel alusel, sest seda võimaldati üksnes kindlatele ettevõtetele Xin Yu majandusvööndis. Kuna LDK ja Hiina RV valitsus kõnealuse subsiidiumiga seoses koostööd ei teinud, põhineb see järeldus kättesaadavatel faktidel.

(352)

Subsiidiumi summa võrdus uurimisperioodil tehtud tagasimaksete summaga.

(353)

Valimisse kaasatud eksportivate tootjate puhul oli selle meetodiga määratud subsiidiumimäär uurimisperioodil järgmine:

(354)

Kaebuse esitaja väitis, et vaatlusaluse toote Hiina tootjad saavad Hiina RV valitsuselt maakasutusõiguse tegelikust maksumusest väiksema tasu eest, sest valitsus ja kohalikud omavalitsused ei järgi neid õigusi andes turupõhimõtteid.

(355)

Hiina RV valitsuse väite kohaselt on olemas standarditele vastav ja nõuetekohaselt konkurentsil põhinev maamüügiturg, kus maakasutusõigustega tuleb kaubelda avalikult kooskõlas maamüügituru seadusega. Samuti kinnitas Hiina RV valitsus, et tööstus- ja kaubandusmaad on võimalik saada kasutustasu eest avatud turul avalike hangete, enampakkumise ja võistupakkumise kaudu ja „sõltumata pakkumiste arvust või alghinnast on makstud lõplik hind turuhind, mille määravad pakkumine ja nõudlus vabal turul”. Hiina RV valitsus väitis ka, et maakasutusõiguse üleandmisel ei piirata pakkumismenetluste, enampakkumiste ja noteeringute kaudu üleandmisest teatamist, mis mõjutaks õiglast konkurentsi.

(356)

Hiina RV valitsus ei esitanud andmeid maakasutusõiguste tegelike hindade ja valitsuse määratud alghindade kohta. Teave, mille Hiina RV valitsus esitas maakasutusõigustega seotud tehingute kohta vastavalt küsimustikus nõutule, oli mittetäielik. Samuti kinnitas Hiina RV valitsus küsimustikule antud esialgset vastust kontrollkäigu ajal parandades, et mõne teatatud tehingu puhul korraldati pakkumismenetlus. Küsimustikus nõutud andmeid pakkumiste arvu ning alg- ja lõpliku hinna erinevuse kohta paraku ei esitatud.

(357)

Kontrollkäigu ajal palus komisjon Hiina RV valitsusel esitada tõendid, mis kinnitaksid, et maakasutusõiguste üleandmine toimub Hiinas pakkumismenetluste, noteeringute ja enampakkumiste kaudu. Tuleb märkida, et vastavalt pakkumiskutsete, enampakkumiste ja noteeringute tulemusena riigi omandis oleva ehitusmaa kasutusõiguse andmist käsitlevate sätete artiklile 11 avaldab vastutav riigiasutus hankemenetluse/enampakkumise/noteeringu toimumise korral alati hanketeate. Sellele tuginedes palus komisjon esitada kõik hanketeated tehingute kohta, mille puhul neid menetlusi kohaldati, et koguda ja kontrollida küsimustikus nõutud teavet. Hiina RV valitsus ei esitanud ühtegi hanketeadet, väites, et „neid ei ole enam olemas”. Seetõttu ei saanud komisjon valimisse kaasatud eksportivate tootjate maakasutusõiguse üleandmise tehinguid käsitlevat teavet kontrollida.

(358)

Komisjon teatas Hiina RV valitsusele oma kavatsusest kohaldada selle subsiidiumikava suhtes määruse (EÜ) nr 597/2009 artiklit 28 ja kuna Hiina RV valitsus komisjoni 23. mai 2013. aasta kirjale vastates rahuldavat selgitust või uusi tõendeid selle küsimuse kohta ei esitanud, oli komisjon sunnitud tegema otsuse parimatele kättesaadavatele faktidele tuginedes, st käesoleval juhul valimisse kaasatud eksportivate tootjate esitatud teabe ja muu avalikult kättesaadava teabe põhjal.

(359)

Samuti palus komisjon Hiina RV valitsusel esitada oma seisukoht võrdlusaluste kohta, eeldades, et Hiina RVs maal turuhind puudub. Kuigi küsimustiku Hiina RV valitsusele saatmise ajal oli tegemist vaid eeldusega, mitte tähelepaneku või järeldusega, leidis Hiina RV valitsus, et selline eeldus on vale, ega esitanud konkreetset teavet võimalike võrdlusaluste kohta. Hiina RV valitsus väitis vaid, et „kui tuleks kasutada võrdlusalust, siis peaks selleks olema hinnad, mida sarnase maa eest maksaksid Hiina tootmisharud, mis soodustusi ei saa”. Kuna Hiina RV valitsus ei avalikustanud tootmisharusid, mis „soodustusi” ei saa, ega esitanud teavet hindade kohta, mida sellised tootmisharud Hiinas tööstusmaa eest maksavad, ei saanud komisjon hinnata nende hindade sobivust võrdlusalusena. Sellega seoses tuleb märkida, et kaetud kvaliteetpaberit ja orgaanilise kattega terastooteid käsitlevates uurimismenetlustes leidis komisjon, et neile tootmisharudele maakasutusõiguste andmisel ei järgita turupõhimõtteid.

(360)

Hiinas reguleerib maakasutusõigusi Hiina Rahvavabariigi maahaldusseadus.

(361)

Maahaldusseaduse artikli 2 kohaselt kuulub kogu maa riigile, sest kooskõlas Hiina põhiseaduse ja asjaomaste õigusnormidega on maa kollektiivne omanik Hiina rahvas. Maad ei saa müüa, kuid vastavalt seadusele saab anda maakasutusõiguse. Riigiasutused võivad õiguse anda pakkumiskutsete, noteeringute või enampakkumiste tulemusena.

(362)

Koostööd tegevad eksportivad tootjad on esitanud andmeid nende kasutuses oleva maa kohta ja enamiku asjaomastest maakasutusõiguse lepingutest/tunnistustest, kuid Hiina RV valitsus esitas üksnes väga piiratud teabe maakasutusõiguse hindade kohta.

(363)

Nagu eespool märgitud, kinnitas Hiina RV valitsus, et maakasutusõigused antakse Hiinas avalike hangete, noteeringute ja enampakkumiste kaudu. See on sätestatud ka Hiina Rahvavabariigi kinnisvaraõiguse seaduse artiklis 137.

(364)

Siiski leiti, et see Hiina RV valitsuse kirjeldatud süsteem ei tööta tegelikkuses alati nõnda. Valimisse kaasatud eksportivate tootjate kontrollimise käigus sai komisjon mõned asjaomaste asutuste teated üleandmiseks ettenähtud maakasutusõiguste kohta. Kui ühes teates piiratakse maakasutusõiguste võimalikud ostjad konkreetselt fotoelektrisektoriga, (81) siis teises kehtestatakse piirmäär ametiasutuste poolt algselt kehtestatud hinnale ega lubata turul hinda määrata. (82) Enampakkumisel tegelikku konkureerimist ei toimunud, sest eksportivate tootjate kohapealse kontrolli käigus kontrollitud näidetest paljude puhul esitas pakkumise ainult üks äriühing (ainult valimisse kaasatud fotoelektriliste seadmete tootja) ja seetõttu jäi tema pakutud alghind (kohaliku maa-ameti määratud väärtus) ka lõplikuks ruutmeetri hinnaks.

(365)

Eelnimetatud tõendid on vastuolus Hiina RV valitsuse väidetega, et Hiina RVs maakasutusõiguse eest makstavad hinnad vastavad turuhinnale, mille määravad pakkumine ja nõudlus vabal turul, ning maakasutusõiguse üleandmisel ei piirata pakkumismenetluste, enampakkumiste ja noteeringute kaudu üleandmisest teatamist, mis mõjutaks õiglast konkurentsi. Samuti leiti, et kohalikud asutused maksid mõnele valimisse kaasatud eksportivale tootjale raha tagasi, et hüvitada maakasutusõiguse eest makstud (niigi madal) hind.

(366)

Peale madalate hindade sai osa valimisse kaasatud eksportivaid tootjaid maakasutusõiguste ostmisega seoses ka muid vahendeid, mis tegelikult vähendasid maakasutusõiguste tegelikku hinda veelgi.

(367)

Menetluse tulemused kinnitavad, et maa pakkumine ja omandamine Hiina RVs on ebaselge ja läbipaistmatu ning hinnad määratakse sageli ametiasutuste äranägemisel. Asutused määravad hinnad kooskõlas linnamaa hindamissüsteemiga, mis lisaks muudele kriteeriumidele nõuab tööstusmaa hinna määramisel tööstuspoliitika eesmärkide arvessevõtmist (83).

(368)

Samuti viitab avalikult kättesaadav sõltumatu teave sellele, et maa eraldamine Hiina RVs toimub turuhindadest madalama hinnaga. (84)

(369)

Järelikult tuleks Hiina RV valitsuse poolt maakasutusõiguste andmist käsitada subsiidiumina algmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkti iii ja artikli 3 lõike 2 tähenduses kaupade tarnimise kujul, millest saavad kasu toetust saavad äriühingud. Nagu põhjendustes 364–367 selgitatud, puudub Hiina RVs toimiv maamüügiturg ja välise võrdlusaluse kasutamine (vt põhjendus 372) näitab, et hind, mida valimisse kaasatud eksportijad maakasutusõiguse eest maksid, oli turuhinnast tunduvalt madalam. Lisaks kujutavad kohalike omavalitsuste tehtud tagasimaksed endast vahendite otsest ülekandmist, mis toob kasu, sest tegemist on tagastamatu toetusega, mis ei ole turul kättesaadav. Subsiidium on konkreetne algmääruse artikli 4 lõike 2 punktide a ja c tähenduses, sest eelisjuurdepääs tööstusmaale anti ainult teatavate tootmisharude, käesoleval juhul fotoelektrisektori äriühingutele, hankemenetlus korraldati ainult teatavate tehingute puhul, sageli määrasid hinnad ametiasutused ja valitsuse tegevus kõnealuses valdkonnas ei ole selge ja läbipaistev. Maaga seotud olukorda Hiina RVs käsitletakse ka IMFi töödokumendis, milles kinnitatakse, et maakasutusõiguste andmisel Hiina tootmisharudele ei järgita turutingimusi (85).

(370)

Järelikult tuleb seda subsiidiumi käsitada tasakaalustatavana.

(371)

Võttes arvesse järeldust, et maakasutusõigusega seotud tehingud Hiina RVs ei põhine turutingimustel, ei ole ilmselt kogu Hiina RVst võimalik leida erasektori võrdlusaluseid. Seepärast ei saa kulusid või hindasid Hiina RVs kohandada. Sellises olukorras leitakse, et Hiina RVs puudub asjaomane turg ning kooskõlas algmääruse artikli 6 punkti d alapunktiga ii on põhjendatud välise võrdlusaluse kasutamine saadud hüvede suuruse mõõtmiseks. Kuna Hiina RV valitsus ei teinud koostööd ega esitanud ühtegi ettepanekut välise võrdlusaluse kohta, pidi komisjon asjakohase välise võrdlusaluse kindlaksmääramiseks kasutama kättesaadavaid fakte. Sellega seoses peetakse asjakohaseks kasutada sobiva võrdlusalusena Taiwani omaette tolliterritooriumilt saadud teavet. Seda teavet kasutati ka kaetud kvaliteetpaberi ja orgaanilise kattega terasetoodetega seotud varasemates uurimismenetlustes.

(372)

Komisjoni arvates sobivad maa hinnad Taiwanis kõige paremini Hiina RV nende piirkondade iseloomustamiseks, kus koostööd tegevad eksportivad tootjad tegutsevad. Enamik eksportivaid tootjaid asub suure elanikkonna tihedusega ja kõrge SKPga provintsides.

(373)

Tasakaalustatava subsiidiumi summa arvutamisel lähtuti kasust, mida subsiidiumi saaja uurimisperioodil sai. Toetuse saajate saadud kasu arvutamisel lähtutakse iga äriühingu poolt maakasutusõiguse eest makstud summa (millest on maha arvatud kohaliku omavalitsuse tehtud tagasimakse summa) ja selle summa vahest, mis oleks tavapäraselt makstud Taiwani võrdlushinna alusel.

(374)

Arvutuste tegemisel kasutas komisjon Taiwani puhul kindlaks tehtud keskmist maa ruutmeetri hinda, mida korrigeeriti vastavalt vääringu odavnemisele ja SKP kasvule alates asjaomaste maakasutusõiguse lepingute alguskuupäevadest. Tööstusmaa hinda käsitlev teave saadi Taiwani majandusministeeriumi tööstusosakonna veebisaidilt. Taiwani vääringu odavnemise ja SKP kasvu arvutustes võeti aluseks inflatsioonimäär ja SKP kasv elaniku kohta jooksevhindades (USA dollarites) Taiwanil (IMFi 2011. aasta aruande „World Economic Outlook” (Maailma majanduse väljavaade) andmed). Kooskõlas algmääruse artikli 7 lõikega 3 on subsiidiumisumma (lugeja) jaotatud uurimisperioodile, kasutades maakasutusõiguse tavapärast kasutusaega tööstusmaa puhul, st 50 aastat. See summa on seejärel jagatud koostööd tegevate eksportivate tootjate kogu müügikäibele uurimisperioodi vältel, sest subsiidium ei sõltu eksporditegevuse tulemustest ja selle andmisel ei võetud arvesse valmistatud, toodetud, eksporditud või transporditud koguseid.

(375)

Valimisse kaasatud eksportivate tootjate puhul oli selle meetodiga määratud subsiidiumimäär uurimisperioodil järgmine:

(376)

Hiina RV valitsus oli selle vastu, et osa meediaväljaandeid ja huvitatud isikuid tsiteerisid pärast avalikustamist teatavat teavet, mis oli esitatud lõplikus teavet avalikustavas dokumendis. Selle kohta tuleb märkida, et komisjon seda dokumenti ei avaldanud. Komisjonil ei ole siiski võimalik kontrollida sadade teavet avalikustava dokumendi saanud huvitatud isikute tegevust. Komisjon ei saanud seda takistada, kui osa isikuid otsustasid teavet avalikustava dokumendi avaldada või väljendada oma arvamust selle dokumendi kohta.

(377)

Hiina RV valitsus väitis, et komisjon rikkus subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu artikli 12 lõikes 1 sätestatud nõuet anda „piisavalt võimalust”. Hiina RV valitsuse sõnul oli küsimustikule vastamise tähtaegade oluline pikendamine komisjoni poolt (nagu põhjenduses 104 kirjeldatud) vastamiseks ebapiisav. Veel väitis Hiina RV valitsus, et subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu artikli 12 lõikes 7 sätestatud „mõistlik aeg” kujutab kõigi muude küsimustikulaadsete dokumentide puhul endast selle lepingu artikli 12 lõikes 1 sätestatud „piisavat võimalust”. Hiina RV valitsus väitis ka, et ta sai valimisse kaasatud eksportivate tootjate poole pöörduda alles pärast valimi lõplikku moodustamist ja seepärast oli vastamiseks antud aeg, mis jäi küsimustiku kättesaamise ja valimi moodustamise otsuse vahele, mõttetu. Hiina RV valitsuse väite kohaselt tundub, et komisjoni „soov” uurimine kiiresti lõpule viia kaalub üles artikli 12 lõikes 1 sätestatud „läbirääkimisele mittekuuluva nõude” anda vastamiseks piisav võimalus. Komisjon nende väidetega ei nõustu, sest ta tegi kõik endast oleneva, et anda Hiina RV valitsusele küsimustikule ja puudustele viitavale kirjale vastamiseks võimalikult palju aega. Hiina RV valitsust teavitati ka sellest, et nõutud dokumente saab esitada kontrollkäigu kuupäevani.

Komisjon ei takistanud Hiina RV valitsust esitamast menetluse jooksul teavet ja tuletas viimasele korduvalt meelde, et Hiina RV valitsus võib oma teabe ja seisukohtade esitamiseks taotleda enda ärakuulamist. Tuleb märkida, et Hiina RV valitsuse poolt menetluse ajal esitatud teavet ei jäetud kordagi tähtaegadele viidates läbi vaatamata. Hiina RV valitsuse väide, mille kohaselt oli vastamiseks antud aeg, mis jäi küsimustiku kättesaamise ja valimi moodustamise otsuse vahele, kasutu, ei ole õige. Enamik küsimustikust puudutas vaatlusaluse tootmisharu/toote subsideerimise üldist taset ja valimi moodustamise otsus ei takistanud Hiina RV valitsust kuidagi sellist üldist teavet kogumast. Veelgi olulisem on see, et Hiina RV valitsusel oli valimi moodustamise järel valimisse kaasatud eksportivatele tootjatele eriomase teabe kogumiseks aega veel 43 päeva. Komisjoni tegutses kooskõlas subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu artikli 12 lõikega 1 ning andis Hiina RV valitsusele piisava võimaluse kõigi selliste tõendite esitamiseks, mida ta pidas oluliseks, võttes ühtlasi arvesse, et selline kohustus ei saa olla uurimise õigeaegset lõpuleviimist silmas pidades tähtajatu.

(378)

Hiina RV valitsus väitis veel, et komisjon nõudis esialgu valimisse mittekaasatud eksportivate tootjate kohta põhjalikku teavet, mis ei olnud valimil põhineva uurimise seisukohast „vajalik teave”. Selle kohta tuleb märkida, et Hiina RV valitsusele ettenähtud küsimustiku saatmise ajal puudus veel lõplik otsus selle kohta, kas asjaomases menetluses kasutatakse valimit või mitte. Pärast seda, kui komisjon sai Hiina eksportivatelt tootjatelt valimi moodustamist puudutavad vastused ja ilmnes, et eksportijad teevad laialdaselt koostööd, ning kui selgus, et valimisse kaasatud eksportijad teevad koostööd ja vastavad nõuetekohaselt oma küsimustikule, ei nõudnud komisjon enam valimisse mittekaasatud eksportivatelt tootjatelt ettevõttespetsiifilist teavet subsideerimise kohta. Seepärast ei nõustu komisjon selle väitega.

(379)

Hiina RV valitsuse väite kohaselt märkis komisjon lõplikus teabe avalikustamise dokumendis ekslikult, et Hiina RV valitsus jättis küsimustikule antud vastuses ja hilisemates avaldustes teatava teabe esitamata. See ei ole tõsi. Nagu komisjon 23. mai 2013. aasta kirjas Hiina RV valitsusele juba märkis, ei esitanud Hiina RV valitsus riigiosalusega finantseerimisasutuste kohta nõutud teavet, Sinosurega ja ekspordikrediidi kindlustuse andmisega seotud dokumente, näidiskavaga „Golden Sun” seotud dokumente ja teavet maakasutusõiguste andmise kohta.

(380)

Hiina RV valitsuse sõnul ei kasutanud komisjon kättesaadavaid fakte, mida sai puuduva teabe täiendamiseks kasutada, nagu näevad ette vaekogud ja WTO vaidluste lahendamise mehhanismid, (86) ning kohaldas selle asemel „karistuseks negatiivseid järeldusi ja rikkus sellega taas subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu sätteid”. Veel väitis Hiina RV valitsus, et komisjon ei kasutanud kättesaadavaid fakte „ainult puuduoleva teabe asendamiseks, vaid konkreetse alusena kõigile subsideerimise kohta tehtud järeldustele, ja jättis seejuures täielikult arvesse võtmata märkimisväärse hulga Hiina RV valitsuse ja asjaomaste finantseerimisasutuste esitatud teabest, põhjendades seda enamasti sellega, et täielikku vastust ei ole antud või iga arvu ei ole tõendatud”. Komisjon ei teinud seda. Kõik Hiina RV valitsuse esitatud andmed, sealhulgas kavad ja õigusaktid, võeti arvesse ja neid analüüsiti ning järeldused põhinevad neil dokumentidel sellisena, nagu Hiina RV valitsus need esitas, kui need dokumendid tehti kättesaadavaks ja kui kontrollimine kinnitas nende õigsust. Seda, kuidas komisjon käsitles Hiina RV valitsuse esitatud teavet, näitavad järelduste toetuseks sageli esitatud tsitaadid neist dokumentidest. Komisjon selgitas põhjenduses 110 neid olukordi, kui esitatud teavet ei võetud sellisena arvesse.

(381)

Veel väitis Hiina RV valitsus, et komisjon rääkis endale vastu, kui väitis lõplikus teavet avalikustavas dokumendis, et ta nõudis selles uurimises tehingupõhist teavet ainult valimisse kaasatud eksportijate kohta, sest mujal samas dokumendis ta märkis, et „valitsuse küsimustik ei ole piiratud valimisse kaasatud eksportijatega”. See ei ole tõsi. Komisjon ei teinud vasturääkivaid avaldusi. Nagu põhjenduses 378 juba selgitatud, piiras komisjon oma esialgset nõudmist ja soovis pärast valimi moodustamise otsuse tegemist saada ettevõttespetsiifilist teavet üksnes valimisse kaasatud eksportivatelt tootjatelt. Väidetavate subsideerimiskavade tasakaalustatavuse hindamiseks nõudis komisjon siiski ka muud teavet peale valimisse kaasatud eksportivate tootjatega seotud teabe, näiteks teavet Hiina finantsturgude või maakasutusõiguste turu kohta. Seepärast märgiti, et „valitsuse küsimustik ei ole piiratud valimisse kaasatud eksportijatega”.

(382)

Hiina RV valitsus väitis ka, et komisjon tundub unustavat, et teavet ei saa lihtsalt arvesse võtmata jätta, kui seda ei tehta kontrollimiseks kättesaadavaks. Komisjon selles menetluses teavet siiski nii ei käsitlenud. Kindlasti ei olnud „kontrollimiseks mittekättesaadav olemine” ainus põhjus, miks teavet täielikult arvesse ei võetud. Seda teavet ei saanud paraku kontrollimata arvesse võtta, sest muu toimikus olev teave oli sellega vastuolus ja Hiina RV valitsus ei esitanud samal ajal selle toetuseks ühtegi tõendit.

(383)

Hiina RV valitsuse väitel „kinnitas” komisjon lõplikus teavet avalikustava dokumendi põhjenduses 85 (esitatud põhjenduses 117), et Hiina RV valitsus ei kontrolli pangandus- ja finantseerimisasutusi ega saa neid sundida teavet esitama. Tuleb märkida, et komisjon ei ole sellisest avaldusest teadlik ja pärast põhjenduse teksti ülevaatamist tundub, et see väide ei vasta tõele.

(384)

Hiina RV valitsus väitel tundus komisjon nõustuvat Hiina RV valitsusega, et ELi algmääruse või subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu nõuded ei saa uurimise korral riigi õigusakte kõrvale tõrjuda. Hiina RV valitsuse poolt selle küsimuse sidumine väidetavalt konfidentsiaalse teabe esitamata jätmisega on asjakohatu. Komisjon väitis siiski (põhjendus 117), et WTO liikme munitsipaalõiguse sätted või sise-eeskirjad ei saa teda vabastada WTO lepingust tulenevast kohustusest teha uurimise ajal koostööd ning Hiina RV valitsus on sellise konflikti esinemisel kohustatud välja pakkuma viise, kuidas saaks teabele selle nõuetekohaseks kontrollimiseks juurdepääsu anda. Hiina RV valitsus viitas väidetavalt piiratud teabe kontrollimiseks ühe viisi väljapakkumise näitena olukorrale, kui üks pangaametnik esitas ühe valimisse kaasatud äriühingu kohta krediidiriski hinnangu, ja märkis, et „komisjon oli ikkagi rahulolematu”. Otse vastupidi, nagu põhjenduse 148 sõnastusest selgub, ei tekitanud komisjon selle konkreetse dokumendi kontrollimisest probleemi ja võttis selle teabe oma järeldustes täielikult arvesse. See oli paraku erandjuhus ega kordunud enamiku kõnealuse menetluse käigus nõutud samalaadse teabe korral.

(385)

Hiina RV valitsus väitis selle kohta veel, et panga „tundlikke sisedokumente” käsitati subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingus nimetatud asjaomase teabena ja nende esitamata jätmise tulemuseks ei saa olla kättesaadavate faktide kohaldamine. Komisjon peab seda avaldust liiga radikaalseks ega mõista, kuidas nõuetekohast kontrolli (milles järgitakse nõuetekohast konfidentsiaalsuskorda) saab üldse teha, kui selliseid dokumente (kaasa arvatud klientidega tehtud tehingutega seotud dokumente) lihtsalt ei esitata. Kontrolli puudumisel võib faktide kogumisel jäänud lünkade täitmiseks kasutada kättesaadavaid fakte.

(386)

Hiina RV valitsus väitis korduvalt, et kontrollimiseelne teade ei sisaldanud konkreetseid kontrolliga seotud küsimusi, ja viitas komisjoni 23. mai 2013. aasta kirjale, milles kasutati sellist sõnastust. Komisjon märkis siiski lõpliku teavet avalikustava dokumendi punktis 86 (esitatud põhjenduses 118), et 25. märtsi 2013. aasta kontrollimiseelne teade sisaldas väga konkreetset ja üksikasjalikku nimekirja kontrollimisel käsitletavatest teemadest ja dokumentidest ning oli täielikult kooskõlas algmääruse artikli 26 lõikega 3 ja WTO nõuetega. Hiina RV valitsus ei saa kontrollimisel täielikust koostööst keeldumist välja vabandada konkreetseid küsimusi sisaldava nimekirja puudumisega, sest selle esitamist ei ole algmääruse ja WTO nõuetega ette nähtud.

(387)

Hiina RV valitsus väitis, et komisjoni iseloomustas kontrolli ajal paindlikkuse täielik puudumine. See kujutab endast kontrollkäigule eelnenud ja selle ajal esinenud faktide ja olukorra väärtõlgendust. Nagu lõpliku teavet avalikustava dokumendi punktides 88–90 juba selgitatud (esitatud põhjendustes 120–122), oli komisjon täielikult ja tingimusteta paindlik. Hiina RV valitsus püüdis esitada teavet, mida ei saanud kohapealse kontrollkäigu päevakava raames kontrollida, ja kahjuks tähendas see, et sellise teabe suhtes ei saanud kohaldada ristkontrolli ega anda sellele kontrollitud dokumendi kaalu. Hiina RV valitsus juhtis ka komisjoni tähelepanu EÜ — lõhe vaekogu arendatud WTO kohtupraktikale, mille kohaselt seda, kas dokumendid on „kontrollitavad”, ei määra alati üksnes võimalus neid kohapeal uurida; ta väitis, et komisjon ei saa teavet jätta arvesse võtmata lihtsalt sel põhjusel, et see ei ole kontrollkäigu ajal kättesaadav. Komisjon märgib, et teabele, mille usaldusväärsust ja õigsust ei saa kohapealse kontrollkäigu ajal kontrollida, võib anda väiksema kaalu kui siis, kui seda oleks nõuetekohaselt kontrollitud, ja käesolevas juhtumis seda mõnikord juhtus.

(388)

Hiina RV valitsus vaidlustab komisjoni väidetava tava mitte aktsepteerida uusi dokumente ja tõendeid, mida tuleb kontrollida pärast asjaomast kontrollkohtumist. Nagu lõpliku teavet avalikustava dokumendi punktis 89 juba selgitatud (esitatud põhjenduses 121), komisjonil ei ole ega ole ka kunagi olnud sellist tava. Komisjon ei saa üldiselt tõepoolest aktsepteerida dokumente kontrollimiseks pärast kontrollkohtumise lõppu ja selliste dokumentide kontrollimine on praktiliselt võimatu, kuid Hiina RV valitsust ei takista miski esitamast selliseid dokumente kirjalikult ja seda tegelikult käesoleva juhtumi puhul ka tehti.

(389)

Hiina RV valitsus väitis, et komisjon ei põhjendanud põhjenduses 122 osutatud kuue dokumendi nõudmist ja seepärast ei lubatud neid kontrollida. Hiina RV valitsus esitas selle väite juba oma 3. juuni 2013. aasta kirjas ning komisjon vastas sellele täielikult põhjenduses 122. Tuleb veel kord märkida, et need dokumendid puudutavad asjaomast tootmisharu ja on isegi seotud selliste konkreetsete subsiidiumikavadega nagu sooduslaenude või maksusoodustuste kavad. Seepärast on juba nende nimest ja sisust selge, et need olid uurimise jaoks olulised. Paraku Hiina RV valitsus lihtsalt keeldus uurimise ajal sellekohastele küsimustele vastamast ja nimetas ainsa põhjusena dokumendi väidetavat ebaolulisust menetluse seisukohast.

(390)

Hiina RV valitsus väitis, et ta ei saa esitada küsimustiku vastuses asjaomasele tootmisharule antud laenude osakaalu kohta esitatud teavet toetavat tõendusmaterjali, sest see teave on pankade valduses, mis on sõltumatud üksused, mitte Hiina RV valituse osakonnad, ja komisjon peaks neid arve kontrollima pankades. Hiina RV valitsus viitas kommertspanganduse seaduse sätetele, millega on ette nähtud, et pangad tegutsevad kooskõlas seadusega (artikkel 4) ning kohaliku omavalitsuse või keskvalitsuse eri tasandi üksused, avalikud organisatsioonid ja üksikisikud ei tohi sekkuda pankade äritegevusse (artikkel 5). Fakt on see, et Hiina RV valitsus tegi selle avalduse küsimustikule antud vastuses, kuid ei olnud suuteline seda tõendama. Samuti ei suutnud seda teavet mingil moel tõendada pangad, mida komisjon püüdis kontrollida. Kui seda pidada vastuvõetavaks tavaks, siis võiks uurimisalune isik teha lihtsalt oma seisukohta toetava avalduse ja uurimisasutus peaks seda aktsepteerima, ilma et tal oleks võimalus avalduse tõesust kontrollida. See on veelgi olulisem, kui võtta arvesse, et kõnealune konkreetne teave on muu toimikus oleva teabega vastuolus. Kommertspanganduse seadus sisaldab ka sätteid, mis kohustavad pankadel teostada oma laenutegevust vastavalt rahvamajanduse ja sotsiaalarengu vajadustele ning riigi tööstuspoliitika vaimus (artikkel 34). Nagu Hiina RV valitsus oma märkustes õigesti nentis, peavad pangad oma äritegevust teostama kooskõlas seadusega, st ka kooskõlas kommertspanganduse seaduse artikliga 34. Faktid seega seda oletatavat selget vahet valitsuse ja pankade vahel ei kinnitanud.

(391)

Hiina RV valitsus väitis, et ta esitas enda omanduses olevate pankade omanike struktuuri kohta kogu teabe. Ta väitis ka, et pankade omanike kohta esitatud näitajad on panganduskomisjoni ametlikud näitajad ning puudub alus arvata, et Hiina RV valitsuse esitatud teave on vale või eksitav, ja kohaldada algmääruse artiklit 28. Veel märkis Hiina RV valitsus, et ta ei tea, millise allika põhjal tegi komisjon lõpliku teavet avalikustava dokumendi punktis 95 esitatud avalduse (esitatud põhjenduses 127) („Avalikult kättesaadava teabe põhjal võib järeldada, et on ka teisi riigiosalusega panku, mis annavad valimisse kaasatud eksportivatele tootjatele laenu”), st lisaks neile pankadele, mida Hiina RV valitsus puudustele viitavale kirjale antud vastuses riigiosalusega pankadena nimetas. Nende väidetega ei saanud nõustuda. Tuleb märkida, et Hiina RV valitsus väitis esialgu küsimustikule antud vastuses, et tal puudub igasugune teave pankade omanike kohta. Alles pärast seda, kui komisjon märkis puudustele viitavas kirjas, et Hiina RV valitsus on Hiina õigusaktide kohaselt kohustatud sellist teavet koguma, esitas Hiina RV valitsus selle kohta teatavat teavet. Kontrollkäigu ajal keeldus panganduskomisjoni ametnik esitamast pankade omanike kohta esitatud arvude toetuseks tõendeid ja selle teabe allikat ega selgitanud, kust see teave on saadud. Veel tuleb märkida, et Hiina RV valitsus ei vaidlustanud fakti, et vähemalt viis muud panka, mida komisjon lõplikus teavet avalikustavas dokumendis nimetas (vt põhjenduse 127 joonealune märkus), on riigi osalusega.

(392)

Hiina RV valitsus ei nõustunud lõpliku teavet avalikustava dokumendi punktis 97 tehtud avaldusega (esitatud põhjenduses 129), mille kohaselt panganduskomisjon keeldus vastamast küsimusele Hiina kümne suurima panga kohta, sest seda ei esitatud kirjalikult; ta väitis, et komisjon tõlgendas fakte valesti, sest mittevastamise peamine põhjus oli selles, et kuna kontrollimiseelne teade seda küsimust ei sisaldanud, siis oli vastuse koostamiseks vaja aega. Tegelikult tõlgendab seda teemat puudutavaid fakte valesti just Hiina RV valitsus. Komisjon ei nõudnud kohest vastust, kuid panganduskomisjon keeldus küsimusega isegi tutvumast ettekäändel, et seda ei olnud eelnevalt kirjalikult esitatud. Kui põhjus oli selles, et vastuse koostamiseks ei olnud piisavalt aega, oleks Hiina RV valitsus võinud esitada vastuse hiljem kontrollkäigu ajal või e-posti teel (kuigi komisjonil ei oleks olnud võimalik seda kontrollida), nagu seda mitme muu dokumendi puhul tehti. Hiina RV valitsus seda siiski ei teinud.

(393)

Hiina RV valitsus väitis, et ta esitas kõik dokumendid panganduskomisjoni asutamise ja volitamise kohta, mida komisjon küsimustikus nõudis, ja kuna komisjon ei tõstatanud sellega seoses puudustele viitavas kirjas mingeid küsimusi ega nõudnud neid dokumente kontrollimiseelse teate 2. lisas sisalduvas „enne kontrollkäigu algust esitatavate dokumentide nimekirjas”, leidis Hiina RV valitsus, et ta ei ole kohustatud muid dokumente esitama. See ei ole tõsi. Komisjon nõudis kõiki panganduskomisjoni asutamise ja volitamise aluseks olnud dokumente, kuid Hiina RV valitsus esitas neist ainult mõne. Komisjon sai alles panganduskomisjoni ametniku tehtud avaldusest teada, et selle kohta on olemas ka muid dokumente. Tegelikult oli Hiina RV valitsuse poolt küsimustikule antud vastus ebatäielik ja eksitav, sest Hiina RV valitsus (panganduskomisjon) oli ilmselgelt teadlik selliste täiendavate dokumentide olemasolust, nagu panganduskomisjon ka kohapealse kontrollkäigu ajal tunnistas.

(394)

Hiina RV valitsus väitis kontrollikäigu ajal, et komisjon ei nõudnud tegelikult valimisse kaasatud eksportijatele laenu andnud pankadelt uurimisperioodi kohta statistilisi andmeid ja aruandeid. Väidetavalt nõudis komisjon ainult 2012. aasta statistilist aruannet, mille Hiina pank panganduskomisjonile esitas, ja panganduskomisjon pidi oma konfidentsiaalsuskohustuste tõttu konsulteerima selle aruande üle õigustalitusega. See ei ole tõsi. Komisjon kordas kontrollkäigu ajal juba küsimustikus ja puudustele viitavale kirjas esitatud nõuet esitada statistilised andmed kõigi pankade kohta, kes annavad valimisse kaasatud eksportijatele laenu (87).

(395)

Lisaks väitis Hiina RV valitsus, et kaebuse esitaja viide kaetud kvaliteetpaberi juhtumile, milles komisjon leidis „negatiivsete järelduste alusel”, et riigiosalusega kommertspangad tegutsesid avaliku sektori asutustena, on „põhjendamata väide, milles ei ole arvesse võetud vaatlusalust toodet eksportivatele tootjatele antud subsiidiumi iseloomu ja olemasolu ning mida ei saa seega käsitada piisava tõendina” valitsuse või avaliku sektori asutuse rahalise toetuse olemasolu kohta subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu artikli 11 lõike 2 tähenduses. Esiteks tuleb märkida, et kaetud kvaliteetpaberi juhtumis tehtud otsused põhinesid mitte negatiivsetel järeldustel, vaid kättesaadavatel faktidel kooskõlas algmääruse artikliga 28, ja selle järel ei ole tehtud ühtegi otsust, mis kinnitaks Hiina RV valitsuse väidet, et komisjoni järeldus selle kohta põhineb „kättesaadavate faktide vääral kasutamisel”. Otse vastupidi, komisjon tegi sarnased järeldused riigiosalusega kommertspankade kohta ka ühes teises Hiinast pärit importi puudutavas subsiidiumivastases juhtumis — orgaanilise kattega terastooted — ja samuti on teised uurimisasutused jõudnud järeldusele, et Hiina riigiosalusega kommertspangad on avaliku sektori asutused (nimelt Ameerika Ühendriikides, kus tehtud järeldust toetas ka WTO apellatsioonikogu) (88).

(396)

Veel väitis Hiina RV valitsus, et komisjon nõudis teatavat teavet kõigilt Hiinas asutatud pankadelt ja Hiina RV valitsus ei ole praktiliselt suuteline sellist teavet „üle 3 800” panga kohta esitama. Komisjon ei nõustu selle väitega ja osutab taas puudustele viitavale kirjale, milles ta piiras pärast Hiina RV valitsuselt küsimustikule saadud vastust nõutava teabe pankadega, kus Hiina RV valitsusel on otsene või kaudne osalus (89).

(397)

Hiina RV valitsus väitis ka, et komisjon avaldus, mille kohaselt ta võttis arvesse kõnealuste Hiina rahvapanga ringkirjade kokkuvõtet veebisaidil, mis uurimise ajal esitati, on vale ja seda tõendab lõpliku teavet avalikustava dokumendi punkt 133 (esitatud põhjenduses 164). See ei ole tõsi. Põhjendus 164 ei ole veebisaidi väljavõtete sisuga vastuolus. Selles võetakse väljavõtete sisu arvesse, kuid tuginetakse ühtlasi ringkirjade tegelikule sisule, mille õigsust ei ole Hiina RV valitsus siiani vaidlustanud.

(398)

Hiina RV valitsus väitis, et komisjon „rebis teatavad terminid ja väljendid erinevate dokumentide kontekstist välja”, tõlgendas teisi vääralt ja proovis need ühte siduda eesmärgiga teha kindlaks, et Hiina RV valitsus toetab vaatlusalust toodet tootvat tootmisharu või et riigiosalusega kommertspangad on avaliku sektori asutused. Ta väidab, et nende dokumentidega „terviklik tutvumine” (kavad, kokkuvõtted ja otsused) tõendaks, et komisjoni järeldustel puudub õiguslik alus ja need ei põhine tõenditel. See ei ole tõsi. Komisjon analüüsis ja kaalus kõiki dokumente, sealhulgas põhjenduses 102 viidatuid, terviklikult just selliselt, nagu Hiina RV valitsuse arvates peab.

(399)

Otsuse nr 40 kohta väitis Hiina RV valitsus, et komisjon tsiteeris seda lõplikus teavet avalikustavas dokumendis kontekstist välja rebituna, „et moonutada selle õiget tähendust”. Hiina RV valitsuse sõnul on otsuse nr 40 muudest punktidest selge, et selle eesmärk on suurendada taastuvate energiaallikate kasutamist, mitte liigitada fotoelektrilised moodulid ja elemendid mõne oodatava arengupoliitika sihtmärgina, nagu komisjon välja pakkus. Väide, et komisjoni viide otsuse nr 40 V artikli tekstile oli kontekstist välja rebitud, ei vasta tõele. Komisjon ei arutle selle üle, kas üks eesmärke oli või ei olnud taastuvate energiaallikate kasutamise edendamine. Fakt on see, et riiginõukogu otsuses nr 40 tehti kindlaks uus energiatööstus ja päikeseenergia prioriteetsete tootmisharudena ning seetõttu kuulusid need tööstuse ümberstruktureerimise suuniskataloogis soodustatud projektide alla. Võttes arvesse otsuse nr 40 artikleid 17, 18 ja 19, võivad finantseerimisasutused anda laenu üksnes sellesse kategooriasse kuuluvatele tootmisharudele/äriühingutele. See näitab selgelt, et fotoelektrisektor, mis toodab muu hulgas fotoelektrilisi mooduleid ja elemente, on seatud esikohale.

(400)

Hiina RV valitsus väitis, et riiginõukogu 10. oktoobri otsuse tekstis ei viidata fotoelektrilistele moodulitele ja elementidele või fotoelektrisektorile ja kui sellega üldse soodustatakse rahalise toetuse andmist, siis on see suunatud alternatiivsete energiaallikate kasutamise eesmärkide saavutamisele, mis ei ole kuidagi seotud üldiselt moodulite ja elementide tootmise arendamisega. Komisjon ei nõustu sellega. Tuleb märkida, et riiginõukogu otsuse eesmärk ei ole ilmselt üksnes edendada alternatiivsete energiaallikate kasutamist. Nii selle pealkirjast (riiginõukogu otsus strateegiliste kujunemisjärgus tootmisharude väljatöötamise ja arengu kiirendamise kohta) kui ka sisust (muu hulgas artikli 1 lõiked 1 ja 2 ning artikli 2 lõige 2) on selge, et selle eesmärk on toetada valitud tootmisharude (käesoleval juhul strateegiliste kujunemisjärgus tootmisharude) arengut. Seda kinnitab ka fakt, et kõnealuses otsuses seatud eesmärgid on otseselt seotud strateegiliste kujunemisjärgus tootmisharude toodangu ja tulemustega (artikli 2 lõige 3). Samuti on otsuses selge seos strateegiliste kujunemisjärgus tootmisharude ja muu hulgas fotoelektrilisi mooduleid ja elemente tootva fotoelektrisektori vahel. Esiteks on fotoelektritööstus kahtlemata alternatiivne energiatööstus, millele otsuse artiklis 2 osutatakse kui tootmisharule, mida riik peaks arendama. Teiseks kuuluvad valimisse kaasatud eksportivad tootjad kõrgtehnoloogiliste tootmisharude kategooriasse, mida mainitakse otsuse artikli 2 lõikes 2. Samamoodi on 12. viisaastakukavas päikeseenergia tootmine liigitatud strateegiliste tootmisharude alla ja ka fotoelektrisektori 12. viisaastakukavas kinnitatakse, et riiginõukogu otsuses „on fotoelektrisektor nimetatud oluliste strateegiliste kujunemisjärgus tootmisharude all, mida meie riik tulevikus arendab” (90).

(401)

Hiina RV valitsuse väitel tsiteeris komisjon keskmise tähtajaga ja pikaajalist teaduse ja tehnoloogia arengukava, kuid ei viidanud ühelegi selle dokumendi punktile, milles on märgitud, et kõrgtehnoloogiliste ettevõtete alla kuuluvad mooduleid või elemente tootvad ettevõtted või üldiselt fotoelektrisektor. Hiina RV valitsuse sõnul on arengukava eesmärgid suunatud üksnes alternatiivsete energiaallikate arendamisele, et vähendada sõltuvust fossiilkütustest. Komisjon ei nõustu sellega. Enamikule uurimisalustele valimisse kaasatud eksportivatele tootjatele on antud kõrgtehnoloogilise või uut tehnoloogiat kasutava ettevõtte sertifikaat ja nad said seetõttu subsiidiume, mida anti üksnes kõrgtehnoloogilistele ja uut tehnoloogiat kasutavatele ettevõtetele (nt maksuvabastused). Valimisse kaasatud eksportijad kasutasid samalaadseid individuaalseid toetuskavu, mida nimetatakse selles arengukavas.

(402)

Hiina RV valitsus väitis, et komisjoni avaldus, mille kohaselt Hiina RV teaduse ja tehnika arengu seaduses on nimetatud hulk meetmeid, millega toetatakse strateegilisi tootmisharusid, sealhulgas fotoelektrisektorit, ei põhine faktidel ja selles seaduses ei mainita fotoelektrisektorit või strateegilist tootmisharusid ning puudub alus väita, et vaatlusalune toode kuulub selle seaduse reguleerimisalasse. See ei ole tõsi. Kõnealune avaldus põhineb nimetatud seaduse artiklitel 18 ja 34. Vastavalt artiklile 18 julgustab ja juhendab riik finantseerimisasutusi kõrgtehnoloogiliste ja uuel tehnoloogial põhinevate tootmisharude arengu toetamisel. Vastavalt artiklile 34 peavad poliitikale orienteeritud finantseerimisasutused andma eritoetust ettevõtete projektidele, mida riik soodustab. Fotoelektrisektor kuulub kõrgtehnoloogiliste ja uuel tehnoloogial põhinevate tootmisharude alla ning ka nende ettevõtete kategooriasse, kelle projekte riik soodustab. Lisaks lubatakse sama seaduse artikliga 17 rakendada soodsaid maksumeetmeid muu hulgas üksuste suhtes, kes tegelevad teaduse ja tehnoloogia riiklike arengukavade all kuuluvate projektidega. Põhjendusest 401 on selge, et fotoelektrisektori äriühingute projektid kuuluvad nende kavade alla. Kokkuvõttes tuleb öelda, et fotoelektrisektori ja vaatlusalust toodet tootvate ja eksportivate äriühingute kuulumisele kõnealuse seaduse reguleerimisalasse on vähemalt kolm selget viidet.

(403)

Hiina RV valitsus väitel leidis komisjon, et Hiina RV kavadel, otsustel ja seadustel on ühesugune õiguslik toime ja väärtus, kuid see on vastuolus õigusliku tõlgendamise põhimõtete, Hiina õigusaktide seaduse ja Hiina RV valitsuse korduvalt esitatud väidetega. Hiina RV valitsuse sõnul ei ole viide üldisele viisaastakukavale ja fotoelektrisektori viisaastakukavale õiguslik viide, sest tõendeid nende kavade õigusliku siduvuse kohta ei esitatud. See ei ole õige, sest Hiina RV väidet, et need kavad ei ole siduvad, ei toeta muud toimikus sisalduvad tõendid. Vastupidi, Hiina RV valitsuse poolt küsimustikule vastuseks esitatud kava tekstis on selgelt märgitud: „Üleriigiline Rahvakongress arutas seda kava ja kiitis selle heaks ning sellel on seaduse jõud” (91). Hiina RV valitsus märkis lõpliku avalikustamise kohta esitatud märkustes: „Vastavalt Hiina õigusaktide seadusele on Hiina õigusaktid konstitutsioon, seadused, haldusaktid, kohalikud määrused ja eeskirjad.” Kuna kaval on seaduse jõud ja Hiina RV valitsus kinnitas, et seadused on Hiinas õigusaktid, jõudis komisjon järeldusele, et kava on tõepoolest õiguslikult siduv. Hiina RV valitsuse poolt kontrollkäigu ajal esitatud selgituse kohaselt tulenevad valdkondlikud ja piirkondlikud viisaastakukavad üldisest viisaastakukavast ja seepärast puudub komisjonil alus kohelda valdkondlikku fotoelektrisektori viisaastakukava (2011–2015) erinevalt üldiselt viisaastakukavast.

(404)

Hiina RV valitsus viitab „komisjoni väljaantud suunistele tagasimaksete kohta” kui samasuguse mittesiduva dokumendi näitele Euroopa Liidus. Komisjon oletab, et Hiina RV valitsus viitab komisjoni teatisele dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmise kohta (EÜT C 127, 29.5.2002, lk 10). Tegelikult ei ole õige pidada neid suuniseid mittesiduvaks, sest need on komisjoni jaoks siduvad ulatuses, milles need ei lähe vastuollu hierarhiliselt kõrgemal asetsevate normidega. Komisjon on otsustanud, et Hiina kavad on õiguslikult siduvad. Isegi kui hüpoteetiliselt oletada vastupidist, on siiski selge, et riiklikud, valdkondlikud ja piirkondlikud kavad, mis koostatakse valitsuse kõige kõrgemal tasandil ja millega nähakse ette valitsuse poliitika majanduse ja tööstuse arengu vallas, tõendavad nendes seatud eesmärkide tegelikult kohustuslikku iseloomu. Samamoodi on selge, et valitsus saab neile kavadele tuginedes karistada üksusi, kes neid nõuetekohaselt et rakenda. Seepärast on need äärmiselt olulised, kui määratakse kindlaks valitsuse sekkumine majandusse ning teatavate tootmisharude valitsusepoolne suunamine ja kontroll.

(405)

Hiina RV valitsuse väite kohaselt ei peaks see, et ta ei esitanud A liite vastuseid, tooma kaasa kättesaadavate faktide kohaldamise kooskõlas algmääruse artikliga 28. Hiina RV valitsus väitis, et kui komisjon kavatses tõesti kontrollida kaebuses esitatud väiteid, mille kohaselt Hiina riigiosalusega pangad on avaliku sektori asutused, ei oleks olnud vaja nõuda küsimustikus hulgaliselt ettevõttesiseseid, tundlikke ja tehingupõhiseid andmeid pankade kohta, millest paljud ei ole mingil moel riigi omanduses. Hiina RV valitsus viitas sellega seoses teabele üksiklaenude kohta, mida pangad andsid valimisse kaasatud eksportivatele tootjatele. Komisjon ei nõustu selle väitega. A liites nõutud teabe eesmärk oli kontrollida, kas Hiina pangad on avaliku sektori asutused ja kas neile annab ülesandeid ja juhiseid valitsus. Hiina RV valitsus ei täpsustanud, millist muud nõutud teavet peale üksiklaene puudutava teabe ta pidas sel eesmärgil ebaoluliseks.

(406)

Tuleb meenutada, et A liite küsimustega püüti saada teavet pankade omanike, juhatuse ja nõukogu koosseisu, aktsionäride ja juhatuse koosolekute protokollide, kõrgema juhtkonna ja riigiasutuste vaheliste sidemete, laenude valdkondliku liigituse, laenupoliitika ja koostööd tegevatele eksportivatele tootjatele antud laenude riskide hindamise kohta. Hiina RV valitsus väitis, et sellise teabe nõudmine oli avaliku sektori asutuste kohta järelduste tegemiseks „ilmselt ebamõistlik” ja nõutud teave oli liiga ulatuslik. Veel väitis Hiina RV valitsus, et esialgne otsus selle kohta, kas üksus on avaliku sektori asutus, tuleb teha veel enne sellise teabe nõudmist. Komisjon ei nõustu sellega. Võttes arvesse WTO apellatsioonikogu poolt dokumendis 379 (92) sätestatud kõrgeid standardeid, on kogu nõutud teave vajalik, sealhulgas järeldused valitsusepoolse finantssüsteemi sekkumise ulatuse kohta. Näiteks võivad üksuste mittekaubanduslikule käitumisele viitavad tõendid tõendada ülesannete ja juhiste andmist, kui neile lisada viited valitsuse sekkumise kohta. Igal juhul tuleb märkida, et pärast valimisse kaasatud eksportivate tootjate koostöövalmiduse selgumist otsustas komisjon piirata laenude kohta nõutud teabe nende ettevõtetega ega teinud mingeid järeldusi sellest, et Hiina RV valitsus jättis esialgselt nõutud teabe üksiklaenude kohta esitamata. Kõik muud teabenõuded olid uurimise jaoks siiski ka edaspidi olulised. Seoses Hiina RV valitsuse väitega, et ta ei oleks saanud teatavat A liites nõutud teavet esitada, tuleb märkida, et Hiina RV valitsus ei esitanud üldse A liites nõutud teavet, välja arvatud mõne panga kohta. Neid asjaolusid arvesse võttes leiti, et Hiina RV valitsus ei esitanud ülejäänud nõutud teavet mõistliku aja jooksul.

(407)

Hiina RV valitsus viitab WTO juhtumi Ühendriigid — kuumvaltsitud teras apellatsioonikogu aruandele (punkt 99) (93) ja väidab, et ta ei olnud praktiliselt suuteline täitma komisjoni „ebamõistlikke” teabenõudeid ning komisjoni soovimatus seda probleemi lahendada ja seostada erinevad nõuded nendega seotud faktiliste kindlaksmääramistega osutas sellele, et komisjon ei tegutsenud heas usus. Kuigi osutatud juhtum käsitleb eksportijate koostööd dumpinguvastases juhtumis, möönab komisjon, et tasakaalustavate meetmetega seotud juhtumeid käsitlevate valitsuse küsimustike puhul tuleb leida tasakaal nõutud teabe ja vastaja praktilise suutlikkuse vahel. See tasakaal tuleb siiski leida kõiki fakte arvesse võttes. Hiina riigiosalusega pankade puhul määrati juba kaetud kvaliteetpaberi ja orgaanilise kattega terastoodete juhtumis kindlaks, et nad on avaliku sektori asutused, ja käesolevas juhtumis esitati kaebuses esmapilgul usutavad tõendid selle kohta, et riigiosalusega pangad on endiselt avaliku sektori asutused. Seepärast oleks Hiina RV valitsus pidanud eeldama, et kui ta tahab seda väidet ümber lükata, peab ta esitama palju fakte. Kahjuks väitis Hiina RV valitsus endiselt, et tal ei ole üldse või on väga vähe teavet valitsuse osaluse kohta pankades (avaliku sektori asutuste kindlaksmääramisel väga oluline tegur), mis näitas, et ta ei tegutsenud vastavalt oma võimetele ja keelas juurdepääsu vajalikule teabele. See on üks neist „piiratud juhtudest”, mille korral võib kohaldada subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu artikli 12 lõiget 7 (vastavalt WTO vaekogu aruandele (94)). Komisjoni küll teadis, et tema teabenõuded olid — vajadusest tingituna — üsna ulatuslikud, kuid koostöö on kahesuunaline protsess ja Hiina RV valitsus vastas teabenõuetele esialgu lihtsalt sellega, et nõudis selgitusi, milliste faktiliste kindlaksmääramistega on need nõuded seotud (mõnikord ei saa seda eelnevalt kindlaks teha), selle asemel et välja pakkuda võimalused, kuidas teabenõuetele saaks mõistlikul viisil vastata.

(408)

Shanghai panga kontrollimise kohta väitis Hiina RV valitsus, et kontrollkäigu ärajäämine ei ole piisav põhjus kättesaadavate faktide kohaldamiseks ja igal juhul jäi kontroll toimumata komisjoni enda süül. Vastuseks märgib komisjon, et Shanghai panka kontrollkäigu korraldamise faktilist olukorda kirjeldati lõpliku teavet avalikustava dokumendi punktides 111 ja 112 (esitatud põhjendustes 143 ja 144). Selle kontrollkäigu faktiline olukord ei ole muutunud ja komisjon ei nõustu Hiina RV valitsuse tõlgendusega nende faktide kohta ning väidab, et ta tegi kõik endast oleneva kontrollkäigu toimumiseks, kuid see ei olnud Hiina RV valitsuse tehtud takistuste tõttu võimalik. Hiina RV valitsus osutab WTO vaekogu aruandele, (95) milles järeldatakse, et kohapealse külastuse puudumisel ei ole kõik dokumentide kontrollimise võimalused ammendatud. Käesoleva uurimise puhul teatas Hiina RV valitsus komisjonile panga kontrollkäigu toimumisest siiski üks tööpäev enne Hiina RV valitsust puudutava kontrollkäigu algust (pärast sellise kinnituse andmiseks määratud, juba pikendatud tähtaja möödumist), muutes sellega kohapealse külastuse toimumise võimatuks, sest ettevalmistused olid juba tehtud ja neid ei saanud muuta. Neid asjaolusid arvesse võttes leitakse, et Hiina RV valitsus ei tegutsenud oma võimete kohaselt ja komisjon ei saa aru, kuidas kohapealse külastuse ajal teostatavat kontrolli oleks saanud muude vahenditega teha.

(409)

Hiina RV valitsus väitis, et komisjon ei saa HuaXia panga poolt oma omanike struktuuri kohta esitatud teabe jätta arvesse võtmata lihtsalt põhjusel, et see ei ole „kõigis aspektides ideaalne”. Komisjon sõnul ei olnud kõnealuse teabe mitteaktsepteerimise põhjuseks see, et teave ei olnud kõigis aspektides ideaalne. Nagu põhjenduses 147 juba selgitatud, HuaXia pank avalikustas teabe valitsuse osaluse kohta alles kontrollkäigu ajal, kuigi komisjon küsis seda juba esialgses küsimustikus. Pärast seda, kui komisjon märkis, et osa HuaXia panga aktsionäre on riigi osalusega, esitas pank paberilehe tundmatust allikast pärit teabega, mis lisaks erines muust toimikus sisalduvast teabest. Sellist teavet ei saanud aktsepteerida.

(410)

Seoses HuaXia panga otsusega esitada ainult mõni krediidikvaliteedi hinnang, nagu põhjenduses 148 kirjeldatud, väitis Hiina RV valitsus, et komisjonile esitati mõistlik selgitus, miks teisi hinnanguid ei saanud esitada. Komisjon ei nõustu sellega. Kuna kontrollimiseelses teates oli selgelt osutatud selliste dokumentide kontrollimisele kontrollkäigu ajal, ei olnud selgitus, et „kahe riskihindamisaruandega tegelevad teised panga filiaalid ja vastutavad töötajad ei ole hetkel kättesaadavad”, rahuldav. Lisaks väitis Hiina RV valitsus, et teavet ei saanud esitada kliendi konfidentsiaalsuse tõttu (seda väidet korrati ka mujal tema märkustes). Komisjon märgib, et konfidentsiaalse teabe käsitlemist tasakaalustava tollimaksu uurimismenetluse ajal reguleerivad teatavad sätted (96) ja igal juhul oli enamiku komisjoni poolt nii selles kui ka teistes küsimustes esitatud teabenõuete eesmärk seda teavet kontrollida, mitte kopeerida. Igal juhul märgib komisjon, et „kliendi konfidentsiaalsuse” põhimõtte range kohaldamine võib muuta tasakaalustava meetme uurimismenetluses väga olulise teabe kontrollimise võimatuks. Sellises olukorras, kui eksportijad ei tee koostööd või kui uurimine toimub koondandmete alusel, oleks võimatu kontrollida eksportija vastuseid paljudes valdkondades ja kontrollida pisteliselt teatavate kavade alusel toetust saanud isikuid.

(411)

Hiina RV valitsus väitis, et EXIM pank tegi uurimise ajal täielikult koostööd ja teatavaid komisjoni nõutud dokumente ei saanud esitada ettevõtte sise-eeskirjade, riigisaladuse, konfidentsiaalsuse või muude seaduste tõttu. Seepärast ei saa nende dokumentide esitamise jätmisega kaasneda kättesaadavate faktide kohaldamine. Vastavalt kommertspanganduse seadusele ei saanud EXIM panga ametnikud neid dokumente kontrollkäigu ajal esitada. Sellega seoses ja erinevalt komisjoni eeldusest ei saa algmäärus ja subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete leping tõrjuda kõrvale Hiina RV suveräänseid seadusi. Veel väitis Hiina RV valitsus, et küsimused kõrgemate ametnike parteisse kuulumise kohta on asjakohatud ja Hiina RV valitsuse jaoks häirivad. Komisjon ei nõustu sellega. WTO eeskirjad (millel algmäärus suuremas osas põhineb) ei pruugi küll riigi seadusi „kõrvale tõrjuda”, kuid see ei takista komisjoni tegemast asjakohaseid järeldusi, kui tundub, et sellised riigi seadused takistavad mõistlike teabenõuete täitmist. Lisaks on see fakt, et kuigi EXIM pank esitas A liitele teatavad vastused, ei esitanud ta selle teabe toetuseks algandmeid ega mingeid tõendeid. Seetõttu on sellel teabel ainult suulise avalduse väärtus, mida ei toeta kontrollitud kirjalikud dokumendid. Kui sellise käitumisega nõustuda, siis oleks EXIM pank võinud esitada praktiliselt kogu teabe ja uurimisasutus oleks pidanud selle aktsepteerima, ilma et ta oleks saanud selle õigsust hinnata.

Küsimused parteisse kuulumise ja EXIM pangas (tegelikult kõigis pankades) tegutsevate Hiina KP allüksuste kohta on äärmiselt tähtsad, et teha kindlaks riigi mõju pankade juhtimisele, võttes arvesse Hiina KP erilist rolli vastavalt Hiina RV konstitutsioonile. Lisaks põhjenduses 151 esitatud komisjoni põhjendustele selliste küsimuste esitamise kohta tuleb märkida, et Hiina KP põhikirja kohaselt on kõik organisatsioonid, sealhulgas eraõiguslikud kaubandusettevõtted, milles töötab vähemalt kolm parteiliiget, kohustatud asutama „partei algorganisatsiooni”. Need organisatsioonid tagavad partei ja riigi põhimõtete ja poliitika rakendamise ja kontrollivad seda ning aitavad aktsionäride koosolekul, juhatusel, nõukogul ja juhtidel nende ülesandeid ja volitusi täita vastavalt seadusele (97). Hiina RV äriühinguseadus kohustab samuti kõiki Hiinas asuvaid äriühinguid moodustama oma organisatsioonilises struktuuris Hiina KP organisatsiooni, mis teostab Hiina KP ülesandeid (98). Hiina KP on seega silmnähtavalt seotud Hiina RV valitsuse ja kõigi Hiinas asuvate ettevõtete ja asutuste tegevusega; seepärast on küsimuste esitamine parteilise kuuluvuse kohta õigustatud.

(412)

CDB kontrolli puhul esitas Hiina RV valitsus sama väite seoses küsimustega, mis esitati juhtkonna poliitilise kuuluvuse ja Hiina KP rolli kohta pangas. Sellega seoses viitab komisjon põhjendustes 151 ja 411 esitatud põhjendustele. Veel väitis Hiina RV valitsus, et CDB ei saanud nõutud krediidiriski hindamisaruandeid konfidentsiaalsuse tõttu esitada, kuid ta esitas krediidireitingu määramise näidise ja ka konkreetse krediidiriski hinnangu, milles äriühingu nimi oli kustutatud. Tuleb märkida, et krediidireitingu määramise näidis ja tundmatu tootmisharu tundmatu äriühingu krediidireiting ei ole tõend ühe valimisse kaasatud eksportija krediidiriski hindamise kohta, mida komisjon nõudis. Konfidentsiaalsusega seoses viitab komisjon põhjenduses 410 esitatud selgitustele.

(413)

Hiina RV valitsuse väite kohaselt on komisjoni järeldus, et riigiosalusega kommertspangad on avaliku sektori asutused, vastuolus subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu artikli 1 lõikega 1, sest komisjon ei tuginenud selle kindlaksmääramisel mingitele tõenditele ega esitanud põhjendatud ja asjakohast analüüsi oma otsuse kohta, mille kohaselt on valitsuse sekkumine Hiina finantssektoris nii märkimisväärne, et pangad peavad järgima soodustuste poliitikat. Komisjon põhimõtteliselt ei nõustu selle väitega. Põhjendustes 162–168 osutatud sõltumatu teave tõendas, et pangad rakendavad soodustuste poliitikat, ja see on selge ka mitmest Hiina kavast, seadusest ja poliitikadokumendist, millele osutati põhjenduses 102. Komisjon vaatas läbi mitu rahvusvaheliste organisatsioonide, sealhulgas WTO, Maailmapanga, IMFi ja OECD avaldatud dokumenti, analüüsis neid ja viitas neile ning neis kõigis on järeldatud, et Hiina pangandussektorit iseloomustab märkimisväärne riigi sekkumine, mis väljendub eelkõige eesõigustatud laenusaajate olemasolus ja intressimäärade kehtestamises.

(414)

Hiina RV valitsus vaidlustab mitme dokumendi olulisuse, mis olid parimate kättesaadavate faktide allikaks ja millele komisjon viitas seoses selle kindlaksmääramisega, et riigiosalusega kommertspangad on avaliku sektori asutused. Sissejuhatuseks tuleb märkida, et komisjon pidi tuginema parimatele kättesaadavatele faktidele ainult seetõttu, et Hiina RV valitsus ei teinud koostööd ja keeldus esitamast nõutud teavet.

(415)

Hiina RV valitsus väitis, et Deutsche Banki uuringuaruandes (edaspidi „DB aruanne”), millele komisjon viitas põhjenduses 161, kirjeldatakse Hiina varasemat olukorda ja see ei saa olla positiivseks aluseks Hiina pangandussektori hindamisele seitse aastat hiljem. Esiteks Hiina RV valitsus eksib väites, et kõnealune aruanne on alus olukorra hindamisele „seitse aastat hiljem”. Aruanne koostati 2007. aastal ja uurimisperiood, mis on käesoleva menetluse eesmärgil asjaomane periood Hiina pangandussektori hindamiseks, algab 2011. aastal. Aruanne kajastab seega olukorda neli aastat enne asjaomast perioodi. Teiseks ei ole DB aruanne ainus dokument, millele komisjon oma järeldustes tugineb, vaid ainult Hiina pangandussektori ja eelkõige selle omanike struktuuri komisjonipoolse analüüsi lähtepunkt. Kolmandaks on muu teave, millele komisjon viitas seoses Hiina pangandussektori omanike struktuuri kindlaksmääramisega (WTO, IMFi ja OECD aruanded ja töödokumendid), kooskõlas DB aruande järeldustega. Sellega seoses tuleb märkida, et Hiina RV valitsus ise esitas ainult minimaalse osa sellekohasest korduvalt nõutud teabest ega vaidlustanud tegelikult kunagi faktidele tuginedes komisjoni järeldusi, mis käsitlevad riigi osaluse suurust pangandussektoris ja riigi sekkumist pangandussüsteemi.

(416)

Hiina RV valitsus vaidlustas ka komisjoni viite WTO 2012. aasta kaubanduspoliitika ülevaatele ja väitis, et avaldus „Hiina pangandussektori turustruktuur on üldiselt vähe muutunud” tehti võrreldes varasema ülevaatusperioodiga 2010. aastal. Komisjon ei vaidle sellele väitele vastu. Tegelikult viitas komisjon oma lõplikus teavet avalikustavas dokumendis WTO 2010. ja 2012. aasta kaubanduspoliitika ülevaadetele samas põhjenduses 161, tõendamaks, et kahe aasta jooksul oli väga vähe muutunud. Kui 2010. aasta aruandes märgiti, et „veel üheks Hiina finantssektori tähelepanuväärseks tunnusjooneks on riikliku omandi suur osakaal”, siis 2012. aasta aruanne kinnitas, et selles vallas ei olnud kuigi suuri muutusi toimunud. Hiina RV valitsus tsiteeris samuti 2012. aasta aruannet ja väitis nende tsitaatide põhjal, et see aruanne on vastuolus põhjenduses 161 esitatud komisjoni hinnanguga. Selle väitega ei saanud nõustuda. Ükski selle aruande tsitaat, mille Hiina RV valitsus märkustes lõpliku avalikustamise kohta esitas, ei ole põhjenduses 161 esitatud komisjoni hinnanguga vastuolus ega sea seda isegi kahtluse alla.

(417)

Veel väitis Hiina RV valitsus, et komisjoni järeldused põhjenduses 162 ei põhine positiivsetel tõenditel, sest komisjon (lisaks DB aruandele ja WTO kaubanduspoliitika ülevaadetele, mida arutati eelnevates põhjendustes) „lihtsalt viitab Maailmapanga aruandele ja majandusülevaatele jmt, kuid ei esita oma järelduste toetuseks põhjendatud ja asjakohast selgitust”. Selle väitega ei saanud nõustuda. Sellega seoses tuleb märkida, et Maailmapanga aruandes on muu hulgas märgitud järgmiselt: „[h]oolimata viimasel kolmel aastakümnel tehtud muljetavaldavatest edusammudest finantssektori ümberkorraldamisel ja süvendamisel, on Hiina finantssüsteem endiselt alla surutud ja seda iseloomustab struktuurne tasakaalustamatus. Pragune süsteem, mida iseloomustab riigiosalusega pankade domineerimine, suur riigi sekkumine ja intressimäärade kontroll, on olnud tähelepanuväärselt edukas hoiuste mobiliseerimisel ja kapitali suunamisel strateegilistesse sektoritesse Hiina majandusliku tõusu ajal” või „[s]amal ajal peab finantseerimisasutuste otsene ja kaudne kontrollimine asenduma turul põhineva korraldusega. See tähendab autonoomset keskpanka, kes teostab toiminguid avatud turul ja kasutab likviidsuse juhtimiseks intressimäärasid, mitte laenude intressimäärale kehtestatud ülempiiri. Kommertspangad rakendaksid kommertspõhimõtteid ja analüüsiksid krediidikvaliteeti, mitte ei järgiks laenutegevuse juhtimisel valitsus juhtnööre” ja „[v]alitsuse kõik tasandid on kas siis aktsiaomanduse või kaudse mõju kaudu olnud tihedalt seotud finantseerimisasutuste kommertstoimingutega, peamiselt seetõttu, et valitsus sõltub poliitiliste eesmärkide saavutamisel suuresti kommertspankade krediidi kasutamisest”. OECD Hiinat käsitlevas 2010. aasta majandusülevaates kirjeldatakse Hiina rahvapanga poliitikat kehtestada laenuintresside alammäär ja hoiuseintresside ülemmäär poliitikana, mis ei õhuta panku hindama riski asjakohaselt ja takistab pangandussektoris konkurentsi, ning märgitakse, et selle poliitika eesmärk on tagada valdavalt riigi omanduses oleva pangandussektori kasumlikkus.

(418)

Hiina RV valitsus väidab veel, et komisjoni järeldust, mille kohaselt Hiina rahvapank on seotud intressimäärade kehtestamisega riigiosalusega kommertspankades ja mõjutab seda, ei ole nõuetekohaselt põhjendatud ja tõendatud. Hiina RV valitsus märkis sellega seoses, et komisjon oleks pidanud teadma, et laenuintresside alammäär kaotati 2013. aasta juulis. Esiteks tuleb märkida, et komisjon ei analüüsinud Hiina pangandusturu olukorda 2013. aasta juulis, sest see ei olnud käesoleva uurimise jaoks oluline. Teiseks on väide, et komisjoni otsus ei olnud nõuetekohaselt põhjendatud ja tõendatud, vale. Asjaomastes ringkirjades on selgelt märgitud, et Hiina rahvapank kehtestab nii laenude kui ka hoiuste intresside piirmäärad. Kolmandaks kinnitab selliste piirmäärade olemasolu ka põhjenduses 162 viidatud OECD 2010. aasta Hiina majanduse ülevaade.

(419)

Hiina RV valitsus väitis, et „komisjon teadis, et Hiina rahvapanga intressimäärade kehtestamise tava oli ringkirjadega, sealhulgas pärast kaetud kvaliteetpaberi juhtumis tehtud järeldusi väljaantud 8. juuni ja 8. juuli 2012. aasta ringkirjadega, oluliselt muudetud”. See on vale. Komisjon ei saanud teada, kas või kuidas täpselt on tava muudetud, sest Hiina RV valitsus keeldus neid ringkirju esitamast. Seda, et sellised piirmäärad on endiselt olemas, kinnitavad isegi kontrollkäigu ajal esitatud kokkuvõtted Hiina rahvapanga veebisaidilt, mille kohta Hiina RV valitsus vääralt väitis, et komisjon jättis need täielikult arvesse võtmata.

(420)

Veel väitis Hiina RV valitsus, et „komisjon ei tundunud oma järeldustes tuginevat tegelikele” kättesaadavatele faktidele„, mis on vastuolus komisjoni valduses oleva varasema teabega, vaid pani pigem Hiina RV valitsusele kohustuse tõendada, et orgaanilise kattega terastoodete juhtumi ajal uuritud olukord oli muutunud”. Põhjendustes 415–419 esitatud selgitust arvesse võttes on selge, et see väide ei vasta tõele. Toimikus ei ole selliseid kättesaadavaid fakte, mis on komisjoni järeldustega vastuolus, ja järeldused ei tugine üksnes varasemale teabele, vaid positiivsetele tõenditele, mille aluseks on kogu teave, mis on uurimisperioodi seisukohast oluline.

(421)

Hiina RV valitsus väitis, et põhjenduses 166 esitatud neli komisjoni väidet on valed ja neid ei ole nõuetekohaselt õiguslikult hinnatud. Hiina RV valitsus märgib, et viide kommertspanganduse seaduse artiklile 34, mille kohaselt peavad pangad „teostama oma laenutegevust kooskõlas rahvamajanduse vajadustega”, on täiesti neutraalne. Ei ole selge, mida Hiina RV valitsus mõtles termini „neutraalne” all, kuid põhjenduses 102 viidatud kavade, poliitikadokumentide ja seaduste kohaselt tunduvad fotoelektrisektori areng ja selle rahaline ja muu toetamine olevat üks Hiina rahvamajanduse vajadusi. Nendes dokumentides väljendatud ja rõhutatud rahalise toetuse kontekstis on selge, et pangad peavad toetama fotoelektrisektorisse kuuluvaid äriühinguid. Mis puutub järeldusse, et pankade suhtes kohaldatakse õigusnorme, millega nõutakse, et nad annaksid krediiditoetust soodustatud projektidele, mille puhul komisjon tugines riiginõukogu otsuse nr 40 sõnastusele, siis Hiina RV valitsus väitis, et „see on absoluutselt vale järeldus”, sest otsuses ei ole märgitud või viidatud, et fotoelektritööstus on soodustatud projekt. See väide on samuti vale. Põhjendusest 399 on selge, et fotoelektritööstus kuulub soodustatud tootmisharude/projektide alla. Hiina RV valitsus esitas sarnase väite seoses Hiina RV teaduse ja tehnika arengu seadusega ja komisjoni järeldusega, et selle seaduse kohaselt peavad pangad eelistama kõrgtehnoloogiliste ja uuel tehnoloogial põhinevate tootmisharude arengut ja valimisse kaasatud tootjat kuuluvad kõrgtehnoloogiliste ettevõtete kategooriasse. Hiina RV valitsuse sõnul ei teinud komisjon õiguslikku analüüsi selle kohta, kas kõrgtehnoloogilise tootmisharuna kirjeldatud fotoelektritööstus, mis toodab mooduleid ja elemente, kuulub selle seaduse reguleerimisalasse. See ei ole tõsi. Komisjon leidis selge seose kõrgtehnoloogiliste tootmisharude kategooria ning mooduleid ja elemente tootva fotoelektritööstuse vahel. Seda on üksikasjalikust selgitatud põhjenduses 402.

(422)

Hiina RV valitsus väitis, et komisjoni avaldust, mille kohaselt riigi osalus Hiina finantssektoris on märkimisväärne ja jätkuv, ei toeta positiivsed tõendid. Hiina RV valitsus vaidlustas komisjoni viidatud tõendid ja väitis, et IMFi 2009. aasta aruanne, milles märgitakse intressimäärade liberaliseerimise puudumist, on ebaoluline, sest intressimäärad on Hiinas täielikult liberaliseeritud. See ei ole tõsi. Toimikus olevad tõendid kinnitavad, et intressimäärad on Hiinas lõplikult liberaliseerimata, ja seda kinnitas ka kontrollkäigu juures viibinud Hiina rahvapanga ametnik. Seoses IMFi 2010. aasta riigiaruandega, millele komisjon viitas, väitis Hiina RV valitsus, et komisjon jättis IMFi järeldused finantssektori liberaliseerimise kohta täielikult arvesse võtmata. See ei ole tõsi. Komisjon ei jätnud arvesse võtmata ühtegi olulist IMFi järeldust selles aruandes. IMFi järeldused, millele Hiina RV valitsus oma märkustes viitas, ei ole vastuolus komisjoni järeldustega riigi sekkumise kohta Hiina finantssektoris ja kindlasti mitte järeldustega riigi osaluse või laenu- ja hoiuseintresside poliitika kohta. Kui aruandes märgiti, et viimastel aastatel on tehtud edusamme rohkem turul põhineva finantssüsteemi arendamisel Hiinas, siis see ei tähenda, et selles on öeldud, et Hiinas on tegelikult turupõhine finantssüsteem. Komisjoni viidatud OECD ülevaadete kohta väitis Hiina RV valitsus, et järeldust, et pangad ei tegutse Hiinas sõltumatult, ei saa teha „ühe väljendi alusel, jättes kõrvale märkimisväärsed edusammud pangandussektori liberaliseerimisel”. Selle väite kohta tuleb märkida, et komisjon ei ole kunagi teinud ühtegi järeldust „ühe väljendi” alusel, vaid ta tegi selle järelduse — nagu eespool esitatud tekst tõendab — sõltumatute rahvusvaheliste organisatsioonide koostatud mitme dokumendi põhjal.

(423)

Hiina RV valitsus väitis, et komisjoni analüüs avaliku sektori asutuste kindlaksmääramiseks on „täiesti ekslik” ja tema järeldus põhjenduses 168 on vastuolus WTO apellatsioonikogu poolt aruandes „Teatavate Hiina toodete suhtes kehtestatud lõplikud dumpinguvastased ja tasakaalustavad tollimaksud” (Definitive Anti-Dumping and Countervailing Duties on Certain Products from China) esitatud termini „avaliku sektori asutus” tõlgendusega. Ka üks eksportiv tootja väitis, et komisjoni põhjendused avaliku sektori asutuste kindlaksmääramise kohta on „õiguslikult väärad”. Hiina RV valitsuse väite kohaselt ei suutnud komisjon kindlaks teha, et riigiosalusega kommertspankadel on, nad täidavad või neile on antud valitsusasutuse ülesanded, ja ta ei teinud kindlaks i) seda, et kõnealused ülesanded, mida riigiosalusega kommertspangad peavad väidetavalt täitma, on üldiselt valitsusasutuse täidetavad ülesanded, st esmajoones valitsuse ülesanded, ii) riigiosalusega kommertspankade ja valitsuse ühised omadused peale osaluse, mida samuti kõigi riigiosalusega kommertspankade puhul kindlaks ei tehtud, ja iii) seda, et kõigil riigiosalusega kommertspankadel on valitsusasutuse ülesannete täitmiseks nõutavad valitsusasutuse volitused või neile anti volitus täita asjaomaseid valitsuse funktsioone. Need väited tuli tagasi lükata. Komisjon viitab selle küsimuse analüüsile põhjendustes 158–167. Laenude andmist on nimetatud algmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a alapunktis i subsiidiumi määratluse all kui valitsuse ülesannet. Käesoleval juhul antakse riigiosalusega kommertspankadele kavade ja muude poliitikadokumentide kaudu korraldus edendada teatavaid sektoreid, sealhulgas fotoelektrisektorit. Kättesaadavate faktide põhjal tehti ka järeldus, et Hiina pankades on märkimisväärselt suur riigi osalus ja riigiosalusega kommertspangad on sisuliselt valitsuse kontrolli all. Komisjon tegi oma järeldused kättesaadavate faktide põhjal, sest Hiina RV valitsus ei esitanud nõutud teavet riigi osaluse kohta kõigis Hiina riigiosalusega kommertspankades. Komisjon järeldab seega, et riigiosalusega kommertspangad tegutsevad valitsuse käepikendusena ja täidavad avalikku ülesannet Hiina RV valitsuse sooduslaenude poliitika rakendamisel teatavates sektorites.

(424)

Veel väitis Hiina RV valitsus, et komisjon ei suutnud kindlaks teha erapankadele juhiste või ülesannete andmist Hiinas ja eelkõige seda, et Hiina RV valitsus andis erapankadele ja riigiosalusega kommertspankadele sõnaselgelt kindla volituse või korralduse või ülesande või võimu anda sooduslaenu. Komisjon ei nõustu selle väitega. Nagu põhjendustes 170–173 selgitatud, on Hiinas valitsuse poliitika anda fotoelektrisektori toetuseks sooduslaenu. Erapangad on kohustatud seda valitsuse poliitikat rakendama. Hiina RV valitsus andis kommertspanganduse seaduse kaudu kõigile Hiina pankadele korralduse „teostada oma laenutegevust vastavalt rahvamajanduse ja sotsiaalarengu vajadustele ning riigi tööstuspoliitika vaimus”. Need vajadused ja riigi tööstuspoliitika on muu hulgas sätestatud mitmesugustes kavades ja poliitikadokumentides ning valitud tootmisharudele (sh fotoelektrisektor) sooduslaenude andmine on neist üks. Hiina RV valitsus väitis ka, et asjaomane kommertspanganduse seaduse artikkel on kontekstist välja rebitud ja see ei tõenda sõnaselgelt, et Hiina RV valitsus on mõnele kommertspangale mingi volituse või korralduse või ülesande või võimu andnud. Komisjon ei nõustu sellega, et artikkel 34 on kontekstist välja rebitud, nagu põhjenduses 390 juba selgitatud, ja leiab, et see on sõnastuse põhjal selge ja õiguslikult siduv korraldus kõikidele pankadele Hiinas. Samuti ei nõustu komisjon Hiina RV valitsuse väitega, et põhjenduses 102 viidatud dokumendid, milles on sätestatud sooduslaenude andmine fotoelektrisektorile, on „ebapiisav õiguslik alus”. Seda on üksikasjalikust selgitatud põhjendustes 399–403.

(425)

Ühe eksportiva tootja väite kohaselt ei ole komisjon tõendanud, et Hiina RV valitsus annab välisosalusega pankadele Hiinas ülesandeid ja juhiseid. See väide tuli tagasi lükata. Komisjon tõendas ülesannete ja juhiste andmist kõigi Hiinas asuvate erapankade puhul (muu hulgas põhjendustes 169–172 ja 424) ning välisosalusega pangad kuuluvad nende alla.

(426)

Ülesannete ja juhiste andmise kindlaksmääramise kohta väitis Hiina RV valitsus ka, et komisjon tegi järeldused ühe panga poolt ühe valimisse kaasatud eksportija kohta tehtud krediidiriski hinnangu alusel ja kohaldas neid kõikidele Hiina pankadele, kasutades seega negatiivseid järeldusi. Tuleb märkida, et nii Hiina RV valitsus kui ka pangad keeldusid andmast teiste valimisse kaasatud eksportivate tootjate muid krediidiriski hinnanguid. Kuna komisjon oli sunnitud sellega seoses kasutama kättesaadavaid fakte ja eespool nimetatud krediidiriski hinnang kujutab endast parimaid kättesaadavaid fakte, siis komisjon tugines oma järeldustes osaliselt sellele dokumendile. Ometi tuleb veel kord märkida, et järeldused tehti kättesaadavate faktide, mitte negatiivsete järelduste põhjal.

(427)

Hiina RV valitsus vaidlustas komisjoni hinnangu Hiina finantsturu moonutuse kohta põhjusel, „et see ei ole õiguslikult pädev”. Hiina RV valitsuse väite kohaselt puuduvad uurimisperioodi kohta tõendid, mis näitaksid, et riigiosalusega kommertspankade turuosa on 2/3 Hiina finantsturust. Komisjon ei nõustu selle väitega. Kuna teave pangandussektori omanike kohta selle korduvast nõudmisest hoolimata puudus, sest Hiina RV valitsus ei esitanud seda, kohaldas komisjon kättesaadavaid fakte. Komisjon viitas sellega seoses DB aruandele, milles on märgitud, et riigiosalusega kommertspankade turuosa on üle 2/3 Hiina finantsturust. Seda kinnitasid veelgi WTO, IMFi, OECD ja Maailmapanga dokumentidest saadud tõendid, mis näitavad, et riigi osalus Hiina pangandussektoris ei ole uurimisperioodil märkimisväärselt muutunud. Hiina RV valitsus väitis veel, et komisjoni avaldus intressimäärade kohta (nimelt see, et pangad peavad püsima Hiina rahvapanga kehtestatud piirmäärade piires) on vale, sest laenuintresside alammäär oli täielikult kaotatud. See ei ole tõsi. Hiina RV valitsus väitis tõepoolest oma märkustes, et laenuintresside alammäär kaotati 2013. aasta juulis, kuid see on rohkem kui aasta pärast uurimisperioodi lõppu. Tõele vastab ka see, et hoiuseintresside ülemmäär on endiselt alles. Komisjoni järeldus, et pangad ei saa laenutingimuste üle täiesti vabalt otsustada (vähemalt oli see nii uurimisperioodil), on seega õige ja seda toetavad toimikus sisalduvad tõendid. Hiina RV valitsus vaidlustas ka komisjoni järeldused põhjendustes 183–188, väites, et mitu komisjoni viidatud kava, poliitikadokumenti ja seadust ei ole olulised. Komisjon selle väitega ei nõustu ja viitab põhjendustele 399–403, milles ta selgitas, miks need dokumendid on selliste järelduste tegemiseks olulised.

Veel märkis Hiina RV valitsus, et komisjoni järeldus, mille kohaselt teatavatele pankadele anti juurdepääs välisvaluuta reservide ameti välisvaluutareservidele, on ekslik, sest komisjoni viidatud tõendites on nimetatud üksnes EXIM panka ja CDBd; Hiina RV valitsus selgitas, et nendest reservidest antakse laenu ainult riigiosalusega ettevõtetele. Komisjon ei nõustu sellega. Tõendusmaterjalis on üksnes märgitud, et selle kava algatamisel said seda esialgu kasutada ainult poliitikat järgivad pangad CDB ja EXIM, kuid selles viidatakse ka Hiina pangale antud suurele laenule — see näitab, et esialgne piirang on kõrvaldatud. Täpne ei ole ka väide, mille kohaselt tõendid „näitavad selgelt, et laenu anti ainult sellisele riigiosalusega ettevõttele nagu Sinopec”. Tõendusmaterjalis on tegelikult öeldud, et eelistatakse riigiosalusega ettevõtteid, kuid seda, et selliseid laene antakse ainult neile ettevõtetele, ei ole märgitud. Võttes arvesse EXIM panga ja CDB suurust ning nende mõju Hiina finantsturule, moonutas see kava igal juhul oluliselt finantsturgu tervikuna, isegi kui see oli piiratud üksnes nende pankadega.

(428)

Veel väitis Hiina RV valitsus, et komisjon ei ole kindlaks teinud sooduslaenude konkreetsust ja tema konkreetsuse analüüs ei ole õiguslikult ühtne, sest selles ei tehtud kindlaks, kas otsuses nr 40 viidatakse projektidele või tootmisharudele. Hiina RV valitsus väitis, et kuna „otsuse nr 40 all kuulub äärmiselt suur hulk majandussektoreid ja tootmisharusid, ei piirata selle dokumendiga sõnaselgelt väidetavale subsiidiumile juurdepääsu teatavate ettevõtetega, nagu tuleb WTO kohtupraktika kohaselt kindlaks teha”. Komisjon ei nõustu selle väitega. Seoses soodustatud projektidega tuleb meelde tuletada, et nende alla kuuluvad üksnes teatavad tegevusalad piiratud arvul tootmissektorites ja seega ei saa sellist liigitamist, mis hõlmab ainult murdosa Hiina ettevõtetest, pidada üldiseks ja mittekonkreetseks. Komisjon leidis, et see on kõige loomulikum tõlgendus, sest puudub selgitus (ja seda kinnitavad dokumendid) selle kohta, kuidas Hiina RV valitsus fotoelektrisektori mõistet näiteks otsuse nr 40 ja tööstuse ümberstruktureerimise suuniskataloogi eesmärgil täpselt kohaldas. Lisaks, nagu põhjenduses 102 selgitatud, kuulub fotoelektritööstus ka 12. viisaastakukavas kindlaksmääratud strateegiliste tootmisharude alla ja saab seetõttu sooduslaenu — see selgub samas põhjenduses esitatud mitme planeerimis- ja poliitikadokumendi ja seaduse tsitaatidest.

(429)

Hiina RV valitsus väitis ka, et komisjon ei ole kindlaks teinud sooduslaenudega antud kasu olemasolu, sest komisjoni järeldused ei toetanud välise võrdlusaluse kasutamist kasu kindlaksmääramiseks. Hiina RV valitsuse väitel ei olnud komisjonil alust kohaldada BB-reitingut, sest ta ei esitanud tõendeid selle kohta, et BB-reiting on suurema tõenäosusega kui mõni teine moonutamata krediidireiting, ja selle kasutamine „kajastab lubamatute negatiivsete järelduste kohaldamist vastuolus subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu artikli 12 lõikega 7”. See väide tuli tagasi lükata. Võttes arvesse moonutusi ja seda, et valimisse kaasatud eksportivatele tootjatele laenu andnud pangad ei hinnanud nõuetekohaselt krediidikvaliteeti ja riski, ei saanud komisjon üksikute eksportivate tootjate krediidireitingut (kui neil oli see) seda kontrollimata kasutada. BB-reiting ei ole käesoleval juhul negatiivne järeldus ja see ei aseta eksportivaid tootjaid ebasoodsasse olukorda, sest see on kõrgeim mitte-investeerimisjärk turul.

(430)

Kaebuse esitaja väitis, et komisjon oleks pidanud kasutama BB-reitingust vähem soodsat krediidireitingut võrdlusaluse koostamiseks teatavate eksportivate tootjate puhul, kelle majanduslik olukord oli eriti halb. Põhjenduses 429 selgitatud põhjustel leidis komisjon, et BB-reiting (mitte-investeerimisjärk) kajastas valimisse kaasatud eksportivate tootjate majanduslikku olukorda uurimisperioodil nõuetekohaselt.

(431)

Kaebaja nõudis ka, et komisjon avalikustaks Hiina vääringus antud laenude kasumimarginaali arvutuse. Komisjon selgitas seda metoodikat lõpliku teavet avalikustava dokumendi punktis 169 (esitatud põhjenduses 198). Komisjon korrigeeris Hiina intressimäärasid kooskõlas kaetud kvaliteetpaberi ja orgaanilise kattega terastoodete menetluses kasutatud metoodikaga selliselt, et lisas neile uurimisperioodil turgudel kaubeldud parima reitinguga võlakirjade ja BB-reitinguga võlakirjade intressimäärade erinevuse.

(432)

Üks eksportiv tootja väitis, et komisjon peaks sooduslaenudest saadud kasu kindlakstegemiseks võrdlema „soodustatud” tootmisharude laenuintresse „mittesoodustatud” tootmisharude laenuintressidega. Võttes arvesse komisjoni analüüsi finantsturgude kohta (põhjendused 181–185), tuli see väide tagasi lükata. Hiina finantsturul kasutatavaid intressimäärasid peetakse kindlakstehtud moonutusi arvesse võttes ebausaldusväärseks.

(433)

Hiina RV valitsus väitis ka, et komisjon ei peaks eurodes ja USA dollarites antud laenude puhul tuginema välisele võrdlusalusele, sest üks komisjoni moonutuste analüüsi aluseks olnud põhielemente — st intressimääradele Hiina rahvapanga kehtestatud piirangud — puudub selliste laenude puhul. See väide tuli tagasi lükata. Hiina rahvapanga poolt intressimääradele kehtestatud piirangud on vaid üks põhielement, mida komisjon Hiina finantsturu analüüsis kasutas. Nagu põhjendustes 180–185 selgitatud, esineb palju muid moonutusi, mis õigustasid ka eurodes ja USA dollarites vääringustatud laenude puhul välise võrdlusaluse kasutamist.

(434)

Mitu eksportijat ja Hiina RV valitsus väidavad, et eksportijate ja teatavate riigiosalusega pankade vahelised kokkulepped (edaspidi selles jaos „kokkulepped”) ei ole võrreldavad krediidiliinidega ega kujuta endast rahalist toetust, sest nendega ei panda pangale kohustust anda tulevikus konkreetsetel tingimustel laenu. Nad viitavad ka juhtumi EÜ — õhusõidukid vaekogu järeldustele, milles märgiti, et „pelgalt võimalusest”, et valitsus võib eelnevalt kindlaksmääratud tingimuse täitmisel kanda vahendid üle, ei piisa rahalise toetuse olemasolu tõendamiseks. Nad viitasid vaekogu avaldusele, mille kohaselt peaks lepinguline korraldus „olema ise suuteline tooma toetuse saajale kasu, mis on eraldiseisev ja sõltumatu kasust, mida võib tuua vahendite ülekandmine tulevikus”.

(435)

Komisjon märgib juhtumi EÜ — õhusõidukid vaekogu järelduste kohta, et need ei hõlma krediidiliine ja muid sarnaseid kokkuleppeid ega ole käesolevas juhtumis algmääruse tõlgendamisel komisjoni jaoks siduvad. Komisjon on sellest hoolimata vaekogu järeldustega nõus, kuid mitte sellega, et Hiina RV valitsus kohaldab neid käesolevas uurimismenetluses. Kokkulepetega nähakse tavaliselt ette, et riigiosalusega pank annab laenu nõutava summa ulatuses ja mõnikord nähakse ette ka asjaomase ettevõtte tegevusnäitajate võimalik parandamine. Nii et ühest küljest võivad kokkulepped sisaldada tulevase laenu tingimustega seotud kohustusi, mis on vähem sõnaselged või automaatsed kui teatavat liiki krediidiliinilepingutele iseloomulikud kohustused. Nendele lisaks sõlmitakse mõnikord eraldi laenu- või krediidilepingud. On siiski täheldatud, et nende kokkulepete alusel antakse laenu tavaliselt väga sarnastel, kui mitte identsetel tingimustel. Teisalt sisaldavad need kokkulepped hulga sätteid, mis lähevad krediidiliini lepingute tavapärasest sõnastusest kaugemale ja kujutavad endast kõnealuse panga poolt garanteeritud toetusmehhanismi loomist. Komisjon leiab, et sel juhul ei ole kokkulepete kirjalikud sätted tingimata otsustavad, sest „kohustust” kanda üle vahendid võib väljendada nii kirjalikus kui ka mittekirjalikus vormis ja sellise kohustuse olemasolu tuleks kindlaks määrata kõigi toimikus olemasolevate faktide põhjal.

(436)

Neid asjaolusid arvesse võttes sõltub riigiosalusega pankade kokkuleppe kohane kohustus järgmisest:

(437)

Kõigi tõendite põhjal järeldatakse, et pangad pakuvad neid kokkuleppeid osana valitsuse strateegiast edendada fotoelektritööstust ja asjaomased eksportijad peavad neid väga väärtuslikuks olenemata sellest, kas vahendeid ka tegelikult üle kantakse. See on vastuolus menetlusosaliste väitega, et kokkulepetel puudus tegelikult igasugune väärtus. Kuigi kokkulepetel on tavapäraste krediidiliinidega sarnased omadused, on nende tingimused kaugemale ulatuvad ja tegelikult on tegemist avaliku sektori asutuste ja ettevõtete vahelise strateegilise partnerlusega, mille eesmärk on teostada valitsuse poliitikat. Sellega seoses toimivad need riigipoolse toetuse/garantii mehhanismina, mis tugevdab asjaomaste eksportijate turupositsiooni ja võimaldab neil oma võimsust ja toodangut suurendada, olles kindlad vajaliku rahastamise saamises. Sellise toetuse/garantii puudumisel peetaks eksportijate turupositsiooni nõrgemaks. Sellest tulenevalt kujutab see endast vahendite potentsiaalset ülekandmist või finantsteenuste osutamist. Sellisel väärtuslikul „garantiil” oleks turul teatav väärtus ja selle eest tuleks vähemalt maksta suurt tasu. Seda arvesse võttes toovad need kokkulepped ka kasu, mis juhtumi EÜ — õhusõidukid vaekogu sõnul on „eraldiseisev ja sõltumatu kasust, mida võib tuua vahendite ülekandmine tulevikus”, ja mis tuleneb muu hulgas valitsuse potentsiaalsest kohustusest makseid teha. Need kokkulepped on olulisemad kui lihtsalt ähmane „lubadus anda” odavalt „laenu” (99) ja toovad ilmselgelt laenusaajatele „suuremat tulu”, kui nad nende puudumisel saaksid.

(438)

Kasu suurus tehti kindlaks ühe valimisse kaasatud eksportiva tootja saadud krediidiliini eest küsitud tasu põhjal. Selle krediidiliini võimaldas pank, mille peakontor on asutatud muus finantsjurisdiktsioonis kui Hiina RV, ja sellel on kõik maailma finantsturgudel kättesaadavate kommertskrediidiliinide ja muude kommertssektoris sõlmitavate kokkulepete omadused. Tuleb ka märkida, et selle krediidiliini tingimused ei erine oluliselt muude valimisse kaasatud eksportivate tootjate saadud krediidiliinide omadest, mille eest on tasu küsitud ja mida on võimaldanud muu hulgas välispangad. Seda analüüsi arvesse võttes on tegemist konservatiivse võrdlusalusega, sest tõenditest ilmneb, et kõnealused kokkulepped on ettevõtetele iseseisva meetmena tegelikult tavapärasest krediidiliinist väärtuslikumad. Komisjon leidis siiski, et nõutud tasud on kõnealuste kokkulepete alusel makstavate tasude puhul kõige mõistlikum võrdlusalus.

(439)

Veel väitis Hiina RV valitsus, et valimisse kaasatud eksportijatega kokkulepped sõlminud pangad ei ole avaliku sektori asutused või valitsus ei ole neile sellist ülesannet andnud. See väide tuli tagasi lükata. Asjaomased pangad olid samad, kes andsid sooduslaenu, ning põhjendustes 159–168 ja 169–180 selgitas komisjon põhjalikult, miks nad on avaliku sektori asutused ja/või miks Hiina RV valitsus neile ülesandeid ja juhiseid annab.

(440)

Hiina RV valitsuse väite kohaselt on komisjoni väide, et tavapärastes turutingimustes kohaldatakse krediidiliinide andmisel suuri kohustusi ja haldustasusid, alusetu, sest selliseid tasusid küsitakse ainult „varem võimaldatud krediidiliinide” eest. See väide tuli tagasi lükata. Nagu eespool esitatud põhjenduses märgitud, ei erine võrdlusalusena kasutatud krediidiliin oma tingimuste poolest oluliselt muudest kommertskrediidiliinidest, mille valimisse kaasatud eksportivad tootjad said muu hulgas väljaspool Hiinat asuvatelt pankadelt. Pealegi tundub, et üks pankadest, kes sõlmis valimisse kaasatud eksportivate tootjatega mitu sellist kokkulepet, küsib oma välisriigis asuvatelt klientidelt sarnaseid tasusid (100).

(441)

Hiina RV valitsus väitis ka, et komisjon ei esitanud tõendeid, mis toetaks tema avaldust, mille kohaselt valitsuse võimaldatud krediidiliinid (st kõnealused kokkulepped) kujutavad endast sooduslaenu andmist. See ei ole tõsi. Krediidiliinide võimaldamine on pankadelt äriühingutele pakutava rahastamise tavapärane osa, kuid kõnealused kokkulepped on sooduslaenu alla kuuluv eraldiseisev meede. Nagu põhjenduses 102 märgitud, annab Hiina RV valitsus paljude planeerimis- ja poliitikadokumentide ja seaduste kaudu fotoelektrisektorile sooduslaenu. Lisaks anti arvukalt laenusid kõnealuste kokkulepete alusel, mis näitab selgelt, et need on fotoelektrisektorile võimaldatavate sooduslaenude lahutamatu osa.

(442)

Üks eksportiv tootja väitis, et krediidiliinide võimaldamine ei ole konkreetne subsiidium. See väide tuli tagasi lükata. Nagu põhjenduses 441 selgitatud, on krediidiliinide võimaldamine sooduslaenude lahutamatu osa ja seepärast kehtib põhjendustes 191, 192, 209 ja 428 esitatud konkreetsuse analüüs ühtlasi ka krediidiliinide võimaldamise kohta.

(443)

Kaebuse esitaja sõnul oleks komisjon pidanud tegema subsiidiumimarginaali kindlaks eksporttoodete ostjatele võimaldatava krediidi kasutamise alusel, sest EXIM pank keeldus koostööst. Komisjon oleks pidanud kasutama kaebuses esitatud teavet ning sarnases fotoelektrisektorit käsitlevas juhtumis Ameerika Ühendriikide tehtud järeldusi. Selle väitega ei saanud nõustuda. Komisjon uuris kaebuses esitatud väiteid, kuid ei leidnud tõendeid selle kohta, et valimisse kaasatud eksportivad tootjad said sellistest meetmetest uurimisperioodil kasu. Tuleb märkida, et Ameerika Ühendriikide juhtumi ja käesoleva juhtumi uurimisperioodid olid erinevad.

(444)

Seoses dokumentidega, mida komisjon kontrollkäigu ajal nõudis ja millele on viidatud põhjendustes 220 ja 221, väitis Hiina RV valitsus, et kava 840 nõudmise aega ei ole kindlaks tehtud, Sinosure 2012. aasta finantsaruanded ei olnud kontrollkäigu ajal kättesaadavad ja valimisse kaasatud äriühinguid puudutav teave oli konfidentsiaalne ning igal juhul ei hoitud asjaomaseid lepinguid Sinosure peakontoris. Komisjon viitab oma selgitustele põhjendustes 219, 220 ja 223, milles on kõiki neid väiteid käsitletud. Kava 840 kohta lisab komisjon, et ta küsis kõiki asjaomaseid dokumente, mis on seotud Sinosure tegevusega ja valimisse kaasatud eksportijatele kasu toova väidetava subsiidiumikavaga, ning kõnealune kava 840 ja kõik muud põhjenduses 236 nimetatud dokumendid on järelduste tegemiseks kindlasti olulised; seda seisukohta toetavad ka põhjenduses 232 esitatud selgitused. Mis puutub Sinosure 2012. aasta finantsaruannetesse, siis komisjon soovis 2012. aasta finantsaruannete lõpliku variandi puudumisel esialgset varianti, kuid Sinosure keeldus ka seda esitamast.

(445)

Veel väitis Hiina RV valitsus, et järeldust, et fotoelektritööstus on „strateegiline tootmisharu”, toetavad õiguslikud ja faktilised tõendid puuduvad ning selline järeldus põhineb oletusel. Komisjon viitab selgitustele põhjenduses 231 ja tuletab meelde, et Hiina RV valitsus kinnitas seda fakti konkreetselt kontrollkäigu ajal. Seoses sarnase väitega kava 840, kava 421 ja „strateegilisi kujunemisjärgus tootmisharusid” toetavate meetmete kohta ja väitega, et kavad ei ole õiguslikult siduvad, viitab komisjon vastavalt põhjendustes 232–234 esitatud selgitustele. Veel märgib ta, et Hiina RV valitsus ei esitanud neid dokumente ega arutanud neid komisjoniga ja toimikus puuduvad tõendid, mis kinnitaks, et komisjoni järeldused on väärad.

(446)

Hiina RV valitsus ja üks valimisse kaasatud eksportija väidavad, et tagasimakseid ja toetusi, mida kohalikud asutused ekspordikrediidi kindlustusmaksete puhul võimaldasid, on ebaseaduslikult tasakaalustatud, sest ei ole kindlaks tehtud, et need kujutavad endast subsiidiumi WTO subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu tähenduses. Komisjon viitab oma uurimise tulemusel tehtud järelduste analüüsile ja eelkõige põhjendustele 239 ja 247. Lisaks märgib komisjon, et tagasimaksed ja toetused on ekspordikrediidi kindlustuskavaga lahutamatult seotud, sest neid võimaldati ekspordikrediidi kindlustuse põhipoliisi alusel Sinosurele kindlustusmaksete tegemise tagajärjel. Pealegi kuuluvad need tagasimaksed ka kaubandusministeeriumi ja Sinosure 2004. aasta ühise teatise nr 368 alla, milles on märgitud, et „piirkondlikud ja kohalikud valitsusasutused peavad tegema ühiseid jõupingutusi, et rakendada täiendavaid ekspordikrediidi kindlustuse toetusmeetmeid kataloogis nimetatud toodetele ning kõrgtehnoloogilistele ja uut tehnoloogiat kasutavatele ettevõtetele”.

(447)

Hiina RV valitsus vaidlustab ka WTO subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu 1. lisa punktiga j seoses tehtud järelduse, mille kohaselt põhinesid Sinosure lühiajalise ekspordikrediidi kindlustuskava kindlustusmaksed selle kava pikaajaliste tegevuskulude ja kahjumi katmiseks ebapiisavatel tariifidel. Hiina RV valitsus viitab selle toetuseks WTO vaekogu kohtupraktikale juhtumis Ühendriigid — geneetiliselt muundatud puuvill ning esitab Sinosure majandusaasta aruannetes sisalduvatel eri näitajatel ja väidetel põhinevad selgitused. Hiina RV valitsus seab ka kahtluse alla komisjoni viite Sinosure põhikirja artiklile 11 ja advokaadibüroo Stewart Law avaldatud artiklile. Komisjon kinnitab kõiki põhjendustes 242–245 esitatud väiteid ja tuletab meelde, et tema järeldused põhinesid toimikus olevatel parimatel kättesaadavatel tõenditel, sest Hiina RV valitsus ei teinud koostööd ja see takistas komisjoni hankimast asjaomast küsitud teavet. Komisjon kaalus järelduste tegemiseks paljusid toimikus olevaid andmeid ja tõendeid, sealhulgas Sinosure põhikirja ja advokaadibüroo Stewart Law avaldatud artiklit. Komisjon leiab, et kuigi need andmed ei ole eraldi võetuna otsustavad, on need ja kõik muud andmed järelduse tegemiseks olulised. Komisjon võttis oma järeldustes Ühendriikide — geneetiliselt muundatud puuvilla kohtupraktikat täielikult arvesse ja Hiina RV valitsuse viited sellele on loomulikult väga asjakohased.

(448)

Vaidlustades põhjenduses 245 esitatud komisjoni analüüsi, esitab Hiina RV valitsus tabeli, mis sisaldab ajavahemiku 2006–2011 kohta avaldatud Sinosure majandusaasta aruannete kasumiaruande näitajaid, ja leiab olevat ilmne, et saadud kindlustusmaksed olid kava tegevuskuludest suuremad. Komisjon märgib esiteks, et Hiina RV valitsuse esitatud tabeli asjaomases reas on esitatud üksnes Sinosure tegevuskulud, mitte tema makstud komisjonitasud. Teiseks näitavad need arvud vastuvaidlematult, et ühelgi aastal ajavahemikus 2006–2011, välja arvatud 2010. aastal, ei olnud netokindlustusmaksete summa kunagi suurem kui netonõuete ja tegevuskulude summa, võtmata isegi arvesse komisjonitasusid, mille Hiina RV valitsus välja jättis. See hõlmab 2011. aastat, mis osaliselt kattub uurimisperioodiga, ja kahjusumma on teatavatel aastatel (nt 2008. aastal) üsna märkimisväärne. Kolmandaks märgib komisjon, et Hiina RV valitsus on 2010. aasta kohta esitanud ebaproportsionaalselt väikese makstud netokahjunõuete summa (kindlustusmaksed olid makstud kahjunõuetest väidetavalt 20 korda suuremad), mis ei kajastu 2010. majandusaasta aruandes. See Hiina RV valitsuse poolt 2010. aasta kohta teatatud summa põhineb suuremahulisel tagantjärele korrigeerimisel seoses nõuete sissenõudmisega ja rahuldamata nõuete eraldise muutusega, mida on viitega 2010. aastale kajastatud alles 2011. majandusaasta aruandes. Korrigeerimine tundub olevat erakorraline ja normist kõrvalekalduv ning seda kajastatakse alles järgmise aasta aruandes. Veel märgib komisjon, et Hiina RV valitsus teatas 2011. aasta kohta 2011. majandusaasta aruandes kajastatud summad. Komisjoni arvates on hilisemaid korrigeerimisi keeruline tegeliku olukorraga kooskõlla viia, eriti kui võtta arvesse Hiina RV valitsuse ja Sinosure koostöösoovimatust ja edasiste selgituste andmisest keeldumist uurimise ajal.

Vastavalt Ühendriikide — geneetiliselt muundatud puuvilla kohtupraktikale, millele Hiina RV valitsus ise viitas, „kasutatakse punktis j terminit” pikaajaline „piisavalt pikale perioodile viitamiseks, et tagada objektiivne uurimine, mis võimaldab kava põhjalikult hinnata ja millega välditakse liigse tähtsuse omistamine teatavale ainukordsele või ebatüüpilisele sündmusele konkreetsel päeval või konkreetses kuus või trimestris või konkreetsel poolaastal või aastal või muul konkreetsel ajaperioodil”. Komisjon peab ajavahemikku 2006–2011 piisavalt pikaks vaatlusperioodiks ja Sinosure kandis kahju kõigil sellesse ajavahemikku jäänud aastatel. 2010. aasta olukorda tuleb pidada 2011. majandusaasta aruandes esitatud korrigeeritud näitajaid arvesse võttes ainukordseks või ebatüüpiliseks ja käsitada seda seega väheolulisena või siis tuleb olulisena arvesse võtta 2010. majandusaasta aruandes esitatud tavapäraseid korrigeerimata näitajaid, millest ilmneb, et ettevõtte kasum oli minimaalne. Võttes arvesse muudel aastatel saadud märkimisväärset kahjumit, kinnitab see komisjoni järeldust, et Sinosure kandis ajavahemikul 2006–2011 kokkuvõttes pikaajalist kahju. Lisaks, isegi kui 2010. aasta andmed oleksid esinduslikud, ei muuda see fakti, et Sinosure tegutses ajavahemikku 2006–2011 jäänud kuuest aastast viiel kahjumiga Muid tabeleid ja näitajaid, mille Hiina RV valitsus esitas WTO subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu punkti j kohta komisjoni tehtud järelduste vaidlustamiseks, ei ole võimalik kooskõlla viia muu toimikus sisalduva teabega ja/või neid ei saa kontrollida; igal juhul ei tõenda need iseseisvalt, et Sinosure jõudis ajavahemikul 2006–2011 oma lühiajalise ekspordikrediidi kindlustuskava puhul kasumisse.

(449)

Mis puutub kasu arvutamisel kasutatud võrdlusalusesse, siis Hiina RV valitsus leiab, et riigivälise võrdlusaluse kasutamine on subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepinguga vastuolus, kuid ei lisa selle väite põhjendamiseks muid argumente. Komisjon viitab oma selgitusele põhjenduses 245.

(450)

Hiina RV valitsus ja üks valimisse kaasatud koostööd tegev eksportija vaidlustavad kasutatud võrdlusaluse põhjusel, et komisjon ei ole põhjendanud järgmist: i) miks lähtutakse kindlustusmaksete arvutamisel Ex-Im panga andmetest, ii) miks ta kasutas importiva riigina Itaaliat, mitte Saksamaad, mis on vaatlusaluse toote peamine eksporditurg, iii) miks ta kasutas 120-päevast, mitte 60-päevast või lühemat ajavahemikku ja iv) miks ta kasutas finantseerimisasutuse eksporttoodete ostjate krediidikindlustuse, mitte otsese ekspordi kindlustusmaksete arvutust. Seoses punktiga i viitab komisjon põhjendusele 253. Punkti ii puhul leiab komisjon, et Itaalia esindab õiget tasakaalu madalaima riskiga ELi riikide ning märkimisväärselt kõrge riskiga ja seetõttu kindlustusmakseid tasuvate ELi riikide vahel, mis on ka vaatlusaluse toote turud. Punkti iii kohta tuleb märkida, et EXIM panga veebisaidil kättesaadavat 90-päevast perioodi hõlmava konkreetse simulatsiooni puudumisel on komisjoni arvates 120-päevane periood uurimisperioodil toimunud müügi kajastamiseks kõige asjakohasem. Mis puutub punkti iv, siis komisjonil ei õnnestunud koostada otsese ekspordi kindlustusmaksete arvutamiseks simulatsiooni ja leiab, et see võrdlusalus kajastab üldist riskiolukorda osturiigis.

(451)

Üks valimisse kaasatud koostööd tegev eksportija väidab, et ta ostis osa oma ekspordi jaoks ekspordikrediidi kindlustuse, kuid maksis korrapäraselt kindlustusmakseid ega saanud kasu nn rohelise ekspressi kava või muu kaebuses väidetud sooduskohtlemise alusel. Seda väidet kinnitavate tõendite puudumisel viitab komisjon järeldustele selle kava kohta käesoleva määruse punktis 3.4.1.4. Nn rohelise ekspressi kavaga seoses viitab komisjon oma järeldustele põhjenduses 240 ja märgib, et see kava kujutab endast Sinosure lühiajalise krediidikindlustuskava konkreetset aspekti ja komisjoni järeldused puudutavad kava tervikuna, mitte üksnes seda aspekti.

(452)

Hiina RV valitsus väidab, et selle kava alusel antakse toetust „tarnitud fotoelektrisüsteemide” jaoks, mitte vaatlusaluse toote tootjatele/eksportijatele, ja asjaomased kriteeriumid õigusaktides ei ole suunatud moodulite ja elementide tootjatele. Hiina RV valitsus väidab, et ta on esitanud asjakohased dokumendid kõnealuse kava kohta ja isegi kooskõlastanud oma seisukoha selle tõendamiseks valimisse kaasatud äriühingutega. Kolm valimisse kaasatud koostööd tegevat eksportijat väidavad, et tegemist on nn kasutaja subsiidiumiga, mis ei too kasu vaatlusalusele tootele, ja seepärast ei ole see tasakaalustatav algmääruse artikli 1 lõike 1 ja artikli 3 lõike 2, 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe artikli VI lõike 3 ning WTO subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu artikli 19 lõike 1 tähenduses. Need eksportijad viitavad ELi otsusele Ameerika Ühendriikidest pärit biodiisli juhtumis (komisjoni määrus (EÜ) nr 194/2009, põhjendus 97, ELT L 67, 12.3.2009, lk 50) ja WTO kohtupraktikale Ühendriigid — pliist latid juhtumis (vaekogu aruande punktid 6.50, 6.53, 6.56 ja 6.57), Kanada — tsiviilõhusõidukite eksporti mõjutavad meetmed juhtumis (vaekogu aruande punkt 9.112), Brasiilia — õhusõidukite ekspordi rahastamiskava juhtumis (vaekogu aruande punkt 7.24) ja Kanada — tsiviilõhusõidukite eksporti mõjutavad meetmed juhtumis (apellatsioonikogu aruande punktid 157 ja 159).

(453)

Komisjon viitab oma järeldustele uurimismenetluses ja eelkõige käesoleva määruse põhjendustele 243–246, milles on eespool nimetatud väiteid põhjalikult selgitatud ja kinnitatakse, et järeldus on kooskõlas asjaomaste õigusnormidega ning Hiina RV valitsuse ja valimisse kaasatud koostööd tegevate eksportijate viidatud kohtupraktikaga. Komisjon märgib veel kord, et kava alusel antud toetused on otseselt seotud vaatlusaluse tootega, sest abikõlblike „tarnitud fotoelektrisüsteemide” alla kuulub konkreetselt moodulite ja elementide tarnimine kui projektide oluline osa ning seepärast on seos valitsuse antud kasu ja vaatlusaluse toote vahel otsene ja lahutamatu. Nagu eelkõige põhjendustes 244 ja 245 märgitud, kinnitas uurimine, et Hiina RV valitsus on teinud otsemakseid mitmele valimisse kaasatud eksportijale, kes kasutavad muu hulgas enda toodetud fotoelektrilisi mooduleid ja elemente (st eesmärgiga paigaldada päikesepaneelid, et toota enda tarbeks elektrit, sealhulgas vaatlusaluse toote tootmiseks). Samuti tehti kindlaks, et otsemaksed, mis tehti eksportijatele, kes tarnisid vaatlusalust toodet kolmandast isikust projekti teostajatele, on tegelikult asjaomaste õigusaktidega vastuolus ja Hiina RV valitsus ei esitanud selle olukorra lahendamiseks tõendeid (vt põhjendused 245 ja 246).

Hiina RV valitsuse ja valimisse kaasatud koostööd tegeva eksportija piiratud selgitus, et vahendite otsene ülekandmine vastuolus Hiina õigusaktidega oli vajalik, sest projekti teostaja oli majanduslikes raskustes ning selle tagamine, et toetusi kasutatakse ainult heakskiidetud fotoelektrisüsteemide jaoks, näitab veenvalt, et sellise valitsuse vahendite otsese ülekandmiseta ei oleks tarnijana tegutsenud valimisse kaasatud koostööd tegev eksportija suutnud saada vaatlusaluse toote tarnimiseks raha ja valitsus ei oleks saanud tagada, et subsiidiumi kasutatakse ettenähtud otstarbeks. Neid asjaolusid arvesse võttes ja muude tõendite puudumisel tuleb neid makseid käsitada otsetoetusena, mida Hiina RV valitsus andis vaatlusaluse toote tootjale, kes muidu ei oleks vaatlusaluse toote tarnimiseks raha saanud (eeldades, et see tarne üldse tehti — selle kohta puuduvad toimikus taas tõendid). Komisjon leiab selle kõige põhjal, et Hiina RV valitsuse ja valimisse kaasatud koostööd tegeva eksportija esitatud väited on õiguslikult põhjendamata.

(454)

Veel väidab Hiina RV valitsus, et selliste olukordade puhul, kus kavast saadav kasu kujutas endast vaatlusaluse toote tarnimist sõltumatutele projekti teostajatele, oli komisjon kohustatud tegema läbiva analüüsi asjaolude kindlakstegemiseks; Hiina RV valitsus viitas sellega seoses WTO otsusele Ühendriigid — Softwood Lumber IV (apellatsioonikogu aruande punktid 141 ja 142). Komisjon viitab selle väite tagasilükkamiseks selgitustele põhjendustes 244–246 ja 352. Pealegi ei saanud komisjon Hiina RV valitsuse ja huvitatud isikute koostöösoovimatuse tõttu läbivat analüüsi teha. Seepärast ei tule läbiv analüüs kõne alla ja viidatud WTO kohtupraktika ei ole selles olukorras asjakohane, sest tulud maksti otse vaatlusaluse toote tootjatele ja need olid otseselt seotud muu hulgas vaatlusaluse toote tarnimisega. Kuna need maksed olid tagastamatu abi, on tegemist rahalise toetusega (vahendite otsene ülekandmine) ja komisjonil on asjaomaste summade muud kasutust kinnitavate tõendite puudumisel õigus eeldada, et toetusesaaja (tootja) sai nendest kasu. Kui valitsus oleks selle kava alusel teinud makseid kolmandast isikust projekti teostajatele ja seadmed oleks soetatud õiglase turuhinna eest, ei oleks asjaomased eksportijad kasu saanud. Kui aga maksed tehakse eksportivatele tootjatele, saavad kõnealused äriühingud, kes kasutavad neid summasid päikesepaneelide paigaldamiseks, neist kasu, sest need vabastavad nad kuludest, mis neil muidu selle protsessi käigus oleksid tekkinud. Kui eksportiv tootja ei suuda tõendada, et osa toetust on üle kantud kolmandast isikust kasutajatele, tuleb kättesaadavate faktide põhjal eeldada, et eksportija saab sellest toetuse osast kasu kui üldisest subsiidiumist, mis toob kasu äriühingu tegevusele tervikuna. Käesoleval juhul see nii toimuski.

(455)

Kaks valimisse kaasatud koostööd tegevat eksportijat väidavad, et kava „Golden Sun” ei ole konkreetne, sest Hiina õigusaktide asjaomased nõuded on objektiivsed ja kõik nendele vastavad ettevõtted saavad kavas osaleda ning abikõlblikud võivad olla kõik äriühingud olenemata sellest, kas nad toodavad vaatlusalust toodet või mitte. Komisjon viitab konkreetsuse kohta tehtud järeldustele põhjenduses 247, milles märgitakse, et tingimused ja valikukriteeriumid ei ole objektiivsed ega kohaldu automaatselt. Asjaomased nõutavad kriteeriumid kinnitavad, et kavas saavad osaleda ainult neid kriteeriume täitvad valitud ettevõtted: nimelt ettevõtted, mille installeeritud võimsus on vähemalt 300 kWh ja millel on vara kokku vähemalt 100 miljoni renminbi väärtuses. Valikukriteeriumid viitavad ka sellele, et abisaajad ettevõtted peavad olema nimetatud näidiskava „Golden Sun” kohalikus rakenduskavas, ning uurimisel on leitud, et ettevõtte lisamine sellisesse kohalikku kavasse sõltub pädeva asutuse kaalutlusõigusest, see ei ole läbipaistev ega põhine objektiivsetel kriteeriumidel. Komisjon märgib veel, et abikõlblikud „tarnitud fotoelektrisüsteemid” sõltuvad päikeseenergiat tootvate seadmete tootmisest ja tarnimisest, kusjuures sellised seadmed koosnevad suuremas osas fotoelektrilistest moodulitest ja elementidest. Erinevalt valimisse kaasatud eksportijate väidetest on see kava seega samuti konkreetne, sest tegelikult on ainult fotoelektrisüsteemide tootjad — või teisisõnu vaatlusaluse toote tootjad — kõlblikud saama selle kava alusel kasu kas otseselt projekti omanikena või kaudselt kui projekti omanikele vaatlusalust toodet väidetavalt tarnivad äriühingud.

Võttes arvesse ka Hiina RV valitsuse koostöösoovimatust ja seda, et Hiina RV valitsus ei esitanud kõiki komisjoni nõutud eelarvedokumente (vt põhjendused 234–239), leitakse, et see kava on samuti tegelikult algmääruse artikli 4 lõike 2 punkti c tähenduses konkreetne, sest sellest saavad otseselt või kaudselt kasu peamiselt vaatlusaluse toote tootjad. Samuti kasutab seda subsiidiumi täielikult või valdavalt või ebaproportsionaalselt suures ulatuses ainult teatav hulk ettevõtteid (vaatlusaluse toote tootjad), sest nad moodustavaid vaid murdosa väidetavatest potentsiaalsetest abisaajatest, kuid paistavad saavat kõik vahendid.

(456)

Hiina RV valitsus kordab oma väidet, et kaebuses nimetatud kava, mis oli ettenähtud välisinvesteeringutel põhinevatele ettevõtetele, lõpetati 2013. aastal. Komisjon märgib, et uurimisperiood lõpeb tükk aega enne 2013. aastat ja seega on selle kava alusel uurimisperioodil antud soodustused tasakaalustatavad. Seda kinnitab uurimise tulemusel tehtud järeldus, et uurimisperioodi jooksul said selle kava raames kasu mitu valimisse kaasatud koostööd tegevat eksportijat. Kuigi kõnealune kava lõpetati 2013. aastal, kestab selle raames saadud kasu edasi.

(457)

Hiina RV valitsus ja üks valimisse kaasatud koostööd tegev eksportija väidavad veel, et kõrgtehnoloogilistele ja uut tehnoloogiat kasutavatele ettevõtetele ettenähtud erikava ei saa algmääruse artikli 10 lõike 1 alusel tasakaalustada, sest seda ei ole kaebuses nimetatud. Komisjon viitab selle väite peale esitatud põhjalikele vastuväidetele põhjenduses 286. Samuti tuletab komisjon meelde, et Hiina RV valitsus otsustas selle kava variandi puhul uurimise ajal koostööst loobuda. Sellele lisaks märgib komisjon, et kaebuses on peale välisinvesteeringutel põhinevatele ettevõtetele ettenähtud kava „kaks aastat ilma maksudeta, kolm aastat pool maksudest” (kaebuse punkt 4.2.5.1) nimetatud ka muud kõrgtehnoloogilistele ja uut tehnoloogiat kasutavatele ettevõtetele ettenähtud otsesed maksusoodustuste kavad, st kas kõrgtehnoloogiliste ja uut tehnoloogiat kasutavate ettevõtete maksuvabastuse kavad (kaebuse punkt 4.2.5.9) või kõrgtehnoloogilise või uut tehnoloogiat kasutava ettevõttena tunnustatud välisinvesteeringutel põhinevate ettevõtete maksusoodustuste kavad (kaebuse punkt 4.2.5.8). Seega võib järeldada, et sellel kaval on väga tihe seos kas ühe või mõlema nimetatud väidetava maksukavaga, sest selle raames vähendatakse otsest maksumäära ja see on konkreetselt suunatud samadele abisaavatele kõrgtehnoloogilistele ja uut tehnoloogiat kasutavatele ettevõtetele. Taas kord tuleb märkida, et Hiina RV valitsuse koostöö korral oleks komisjon saanud nõuetekohaselt ja põhjalikult hinnata kõiki kaebuses nimetatud kavadega olemasoleva seose aspekte ning täita kõik lüngad, mis esinevad kaebuses esitatud teabes, sest see kaebus põhineb kaebuse esitajale mõistlikult kättesaadavatel esmapilgul usutavatel tõenditel. Neid väiteid arvesse võttes kordab komisjon oma seisukohta, et selle kava tasakaalustamine on algmääruse artikli 10 lõikega 1 täielikult kooskõlas, sest see säte võimaldab uurida kõiki kaebuses nimetatud „väidetavaid subsiidiume”, mitte ainult konkreetset kava. Käesoleval juhul on väidetav subsiidium, st valitsuse maksutulust loobumine, mis on suunatud samadele abisaajatele, iseloomulik kõigile kõnealustele kavadele.

(458)

Subsiidiumi summa arvutamise kohta väidavad kaks valimisse kaasatud koostööd tegevat eksportijat, et komisjon kasutas ekslikult 2011. aasta tulumaksudeklaratsioonides kogu aasta kohta esitatud arvandmeid, kuigi uurimisperiood hõlmab poolt 2011. aastast ja poolt 2012. aastast, ning rikkus sellega komisjoni suuniste (subsiidiumi summa arvestamiseks tasakaalustavate tollimaksudega seotud uurimistes) (Commission Guidelines for the calculation of the amount of subsidy in countervailing duty investigations, EÜT C 394, 17.12.1998, lk 6) E jao punkti a alapunktis ii kirjeldatud arvutusmeetodit. Üks neist eksportijatest väitis veel, et kuna kontrollkäigu ajal ei olnud täielik 2012. aasta maksudeklaratsioon veel kättesaadav, oleks komisjon 2012. aasta puhul pidanud oma arvutuses tuginema kohapeal saadud ja 2012. aasta esimese poolega seotud kvartaalsetele tulumaksudeklaratsioonidele ja/või 2012. aasta kasumiaruandele, mis näitab, et äriühing oli kahjumis.

(459)

Komisjon viitab põhjendusele 300 ja kordab oma seisukohta, et saadud kasu arvutamine peab põhinema kindla maksuaasta lõplikel auditeeritud maksudeklaratsioonidel. Lisaks märgib komisjon, et 2011. aasta maksudeklaratsiooni lõplik kinnitamine uurimisperioodil muudab deklaratsioonis väidetud kasu lõplikuks, ja see kinnitab veelgi tema lähenemisviisi õigsust. Komisjon ei saa oma arvutuses tugineda kvartaalsetele maksudeklaratsioonidele, sest need kajastavad deklaratsiooni esitamise ajal valitsenud ajutist jooksvat olukorda ja nendes ei võeta arvesse maksuaasta lõplikku konsolideeritud olukorda. Nende deklaratsioonide eesmärk on tagada valitsuse jaoks likviidsus, juhul kui maksud tuleb ajutiselt tasuda, kuid need kajastavad üksnes osalist olukorda deklaratsiooni esitamise ajal. Võib juhtuda, et äriühing saab aasta kahes viimases kvartalis suure kasumi, mis rohkem kui katab esimese kahe kvartali kahjud, ja deklareerib seega lõplikus maksudeklaratsioonis maksustamisele kuuluva kasumi. Kuigi 2012. aasta ajutised maksudeklaratsioonid kajastavad osaliselt eksportija olukorda nende esitamise ajal ja see seletab, miks komisjon neid kogus, ei ole nende tähtsus siiski absoluutne, sest ei saa välistada, et lõplikus deklaratsioonis kajastatud olukord maksuaasta lõpus on täiesti erinev. Mis puutub 2012. aasta kasumiaruandesse, siis komisjon märgib, et finantsarvestus ei ole alati maksuarvestusega kooskõlas ning kohustus kajastada kasumi- ja kahjumikirjeid otsese maksustamise eesmärgil võib oluliselt erineda aruandluskohustusest raamatupidamise eesmärgil. Maksustamise eesmärgil võib toimuda ka korrigeerimine, mida finantsarvestuses täielikult ei kajastata. Kokkuvõttes tuleb märkida, et äriühingu kahjum finantsaruannetes ei tähenda tingimata, et tema lõplikus maksudeklaratsioonis kajastub samasugune kahjum. Neid asjaolusid arvesse võttes kinnitab komisjon, et otseste maksukavade korral peab subsiidiumi summa arvutamisel tingimata tuginema lõplikus auditeeritud tulumaksudeklaratsioonis esitatud lõplikele arvandmetele, mitte perioodilistes maksudeklaratsioonides või lõplikes või esialgsetes raamatupidamisaruannetes esitatud arvandmetele.

(460)

Hiina RV valitsuse väite kohaselt teavitati teda esimest korda, et komisjon tasakaalustab teadus- ja arendustegevuse kava, mis ei asenda kaebuses nimetatud välisinvesteeringutel põhinevate ettevõtete teadus- ja arendustegevuse kava. Hiina RV valitsus kasutab samu argumente nagu eelmise kava puhul, mida selgitati põhjenduses 457, ja väidab, et selle kava tasakaalustamine on vastuolus WTO subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu artiklitega 11 ja 13. Veel väidab Hiina RV valitsus, et välisinvesteeringutel põhinevatele ettevõtetele ettenähtud teadus- ja arendustegevuse kava lõpetati 2008. aastal ning uues Hiina ettevõtte tulumaksu seaduses sätestatud uus teadus- ja arendustegevuse kava ei asenda eelmist kava, sest selles ei viidata välisinvesteeringutel põhinevatele ettevõtetele ega nõuta, et teadus- ja arendustegevuse kulud peavad olema eelmise aasta omadest 10 % suuremad.

(461)

Komisjon märgib, et Hiina RV valitsus ei esitanud selle kava kohta teavet ei küsimustiku vastuses ega puudustele viitava kirja vastuses, kuid see kava oli juba varasemate uurimismenetluse ajal tasakaalustatud (vt põhjendus 310). Komisjon märgib siiski ka seda, et seda kava arutati Hiina RV valitsusega kontrollkäigu ajal ja asjaomaseid rakendussätteid koguti näidisena (need esitas ka üks valimisse kaasatud eksportija). Seepärast on Hiina RV valitsuse väide, et teda esimest korda teavitati selle kava võimalikust tasakaalustatavusest, põhjendamatu, eriti kui võtta arvesse ka seda, et mitu valimisse kaasatud koostööd tegevat eksportijat, kellega Hiina RV valitsus oma vastuse kooskõlastas, on küsimustikule antud vastuses sellest kavast teatanud. Hiina RV valitsus oli sellest faktist täiesti teadlik, sest ta tutvus mittekonfidentsiaalse toimikuga mitu korda. Uurimise tulemusel tehtud järeldused näitavad, et see kava on tasakaalustatav (põhjendused 310–314). Komisjon märgib lisaks, et see kava on selgelt eelmise välisinvesteeringutel põhinevatele ettevõtetele ettenähtud kava asendaja, sest seda iseloomustavad väikeste variatsioonidega samalaadne ja samasuurune maksusoodustus (täiendav maksude tasaarvestus, mille saab maksubaasist maha arvata), sama protsent ja sama lähteolukord (teadus- ja arendustegevuse abikõlblikud kulud). Need väikesed variatsioonid viidi 2008. aastal uue ettevõtte tulumaksu seaduse reformiga kooskõlla, kuid kava iseloom ja sisu jäid põhimõtteliselt samaks. Komisjon viitab ka algatamisnõude kohta esitatud väidetele põhjenduses 457.

(462)

Hiina RV valitsus ja üks valimisse kaasatud koostööd tegev eksportija väidavad ka, et see kava ei ole konkreetne, sest komisjon ei tõendanud, et kõrgtehnoloogilise või uut tehnoloogiat kasutava ettevõtte sertifikaadi saavad ainult kindlad ettevõtted. Komisjon viitab oma selgitusele põhjenduses 313 ja põhjendustes 321 ja 325, mis on seotud ühe teise kõrgtehnoloogilistele ja uut tehnoloogiat kasutavatele ettevõtetele ettenähtud maksukavaga. Komisjon lisab, et selle kava kohaldamise rakenduseeskirjad (vt põhjendus 321) kinnitavad veelgi kõrgtehnoloogiliste ja uut tehnoloogiat kasutavate ettevõtete puhul tehtud konkreetsuse järeldust, sest selle sertifikaadi saavad ainult need äriühingud, mis kuuluvad sektoritesse, mida toetab valitsuse poliitika ja mis on asjaomaste valitsuse kataloogide ja suuniste kohaselt abikõlblikud. Selle sertifikaadi saavad näiteks üksnes ettevõtted, kes tegelevad teadus- ja arendusprojektidega, mis kuuluvad kõrg- ja uue tehnoloogia valdkonda ja saavad riigi olulist toetust ning on ette nähtud riikliku arengu reformikomisjoni (NDRC) poolt 2007. aastal välja antud kõrgtehnoloogilise tööstuse põhisektorite arengu prioriteete käsitlevate suunistega, või teadus- ja arendustegevuse alla, mida on nimetatud riiginõukogu teatises keskmise tähtajaga ja pikaajalise teaduse ja tehnoloogia riikliku arengukava (2006–2020) toetavate meetmete rakendamise kohta (riiginõukogu teatis nr 6 (2006)). Seepärast on selge, et selles maksukavas saavad osaleda ainult need konkreetsed äriühingud, mis kuuluvad asjaomastesse sektoritesse ja tegelevad Hiina RV valitsuse toetatud teadus- ja arendustegevusega, sealhulgas soodustatud fotoelektrisektori äriühingud.

(463)

Subsiidiumi summa arvutamise kohta väidavad kaks valimisse kaasatud koostööd tegevat eksportijat, et komisjon kasutas ekslikult 2011. aasta tulumaksudeklaratsioonides esitatud arvandmeid, kuigi uurimisperiood hõlmab poolt 2011. aastast ja poolt 2012. aastast, ning rikkus sellega komisjoni 1998. aasta suuniste (subsiidiumi summa arvestamiseks tasakaalustavate tollimaksudega seotud uurimistes) E jao punkti a alapunktis iii kirjeldatud arvutusmeetodit. Komisjon viitab kõigile põhjenduses 459 esitatud argumentidele, mis on samavõrra asjakohased ka selle kava kohta esitatud väite tagasi lükkamiseks. Lisaks märgib komisjon, et 2012. maksuaasta väidetavat maksukahjumit puudutav väide on tähtsusetu või piiratud tähtsusega, sest maksusoodustust saab viie maksuaasta jooksul edasi kanda ja tasaarvestada järgmisel viiel aastal deklareeritud tulumaksuga maksustatava tuluga. Isegi kui komisjon nõustuks, et need äriühingud said 2012. aastal maksukahjumi, või kui 2012. aasta lõplikud auditeeritud maksudeklaratsioonid oleksid kättesaadavad ja näitaksid maksukahjumit (mida käesoleval juhul ei ole), võtaks ta seega selle kava raames saadavat kasu ikkagi arvesse, sest ei saa välistada, et 2012. aastaks kogunenud maksusoodustusi kasutatakse niipea, kui äriühing deklareerib ühel järgmisest viiest maksuaastast tulumaksuga maksustatava tulu.

(464)

Hiina RV valitsus ja üks koostööd tegev eksportija väidavad, et see kava ei ole konkreetne, konkreetsuse analüüs ei põhine faktidel, kõrgtehnoloogilise või uut tehnoloogiat kasutava ettevõtte staatuse saamise tingimusi tuleks pidada objektiivseteks kriteeriumideks või tingimusteks, mis reguleerivad subsiidiumi saamise õigust, ja õigus saada selle kava raames soodustusi on automaatne. Mis puutub konkreetsuse kindlakstegemisse seoses selle kava ja ka teadus- ja arendustegevuse alusel ettenähtud maksude tasaarvestuse piiramisega kõrgtehnoloogiliste või uut tehnoloogiat kasutavate ettevõtetega, siis komisjon viitab oma selgitusele põhjendustes 321 ja 325 ning põhjendusele 462, mis on samavõrra kohaldatavad ka sellele kavale. Komisjon kordab oma seisukohta, et eelkõige eespool nimetatud rakendusmeetmed ja dokumendid näitavad, et selle kava kohaldamine ning kõrgtehnoloogilise või uut tehnoloogiat kasutava ettevõtte staatuse tunnustamine ei ole kättesaadavad kõigile ettevõtetele ega põhine objektiivsetel kriteeriumidel, vaid on piiratud üksnes teatavate Hiina RV valitsuse toetatud sektorite ja ettevõtetega kriteeriumide alusel, mis ei ole ei objektiivsed ja neutraalsed. Õigus saada selle kava alusel soodustusi ei ole automaatne, vaid sõltub kõrgtehnoloogilise või uut tehnoloogiat kasutava ettevõtte sertifikaadist, mille väljastavad pädevad asutused pärast nende kaalutlusõigusel põhineva menetluse läbimist ja mis ei ole seega automaatne.

(465)

Üks koostööd tegev eksportija väidab, et komisjon eksis selle kava alusel makstava subsiidiumi summa arvutamisel, sest kasutas 2011. aasta auditeeritud maksudeklaratsiooni, kuigi 2012. aasta esimese ja teise kvartali maksudeklaratsioonid olid kättesaadavad ja need esitati kontrollkäigu ajal, ja igal juhul oleks komisjon võinud küsida 2012. aasta lõplikku tulumaksudeklaratsiooni, niipea kui see oli kättesaadav. See eksportija väidab veel, et kui subsiidiumist saadud kasu arvutamiseks kasutatakse 2011. aasta maksudeklaratsiooni, siis tuleks kasutada äriühingu 2011. aasta käivet, mitte uurimisperioodi käivet. Komisjon viitab oma selgitusele põhjenduses 459. Lisaks märgib komisjon, et ta nõudis valimisse kaasatud eksportijatele, sealhulgas kõnealusele eksportijale saadetud kontrollimiseelses teates konkreetselt uurimisperioodi ja kolme eelneva maksuaasta täielike maksudeklaratsioonide originaale. Seepärast võis kõnealune koostööd tegev eksportija esitada ja oleks pidanud esitama 2012. aasta deklaratsiooni kohe, kui see oli kättesaadav, ning komisjon märgib, et ta ei ole seda teinud, kuigi ta saatis hiljuti teavet avalikustavat dokumenti käsitlevad märkused. Väite kohta, et komisjon peaks kasutama kasu arvutamiseks 2011. aasta käivet, tuleb märkida, et 2011. aasta maksudeklaratsioonis esitatud kasu summa kajastab mõistlikult uurimisperioodil valitsenud olukorda, eriti kuna 2011. aasta eest tuli maks tasuda uurimisperioodil ja 2012. aasta lõplikud andmed ei olnud kontrolli hetkel veel kättesaadavad. Igal juhul ei saa komisjon kasutada erinevate subsiidiumide arvutamiseks erinevaid nimetajaid, sest sel juhul ei oleks protsentuaalsed näitajad võrreldavad ja arvutuse järjekindlus ei oleks tagatud. Lõpuks lisab komisjon, et ta ei ole 2011. aasta käibe andmeid kontrollinud, vaid kontrollis üksnes uurimisperioodi käivet.

(466)

Hiina RV valitsus väitis, et komisjon ei määranud kindlaks konkreetsust kooskõlas subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu artikli 2 lõigetega 1 ja 2 ega tõendanud selgelt konkreetsuse kindlaksmääramist positiivse tõendusmaterjali põhjal, nagu nõutud subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu artikli 2 lõikes 4. Hiina RV valitsuse sõnul ei esitanud komisjon faktilisi tõendeid selle kohta, millistele tootmisharudele antakse maakasutusõigusi soodushinnaga ja millisel õiguslikul alusel põhineb tema hinnang, et fotoelektrilisi elemente ja mooduleid tootev tootmisharu kuulub nende tootmisharude hulka. Samasuguse väite esitas üks eksportiv tootja. Need väited tuli tagasi lükata. Komisjon viitas põhjenduses 364 maakasutusõiguste üleandmise teadetele, milles asjaomased asutused piiravad kindlaksmääratud hinnaga võimalikud ostjad fotoelektrisektoriga ja kehtestatavad piirmäära valimisse kaasatud eksportivate tootjate ostetavate maakasutusõiguste hinnale. Hiina RV valitsuselt nõutud teabe puudumisel ja võttes arvesse valitsuse toetust fotoelektrisektorile ning maakasutusõiguste andmisel kasutatavat kaalutlusõigust ja selle läbipaistmatust, leidis komisjon, et see teave tõendab konkreetsuse olemasolu.

(467)

Hiina RV valitsus ja mitu eksportivat tootjat väitsid, et komisjoni valitud võrdlusalus maakasutusõiguste jaoks ei ole asjakohane. Veel väitis Hiina RV valitsus, et komisjon ei teinud kõik endast olenevat sellise võrdlusaluse leidmiseks, mis ühtlustaks turutingimused, mis kehtiksid moonutuse puudumise korral, nagu on nõutud WTO vaekogu otsuses Ühendriigid — teatavate Hiina toodete suhtes kehtestatud lõplikud dumpinguvastased ja tasakaalustavad tollimaksud juhtumis (101). See väide tuli tagasi lükata. Komisjon tutvus üksikasjalikult erinevate näitajatega ning võrdles Taiwanit ja nii tervet Hiina RVd kui ka üksikuid asjaomaseid Hiina provintse. Komisjon leidis sellise analüüsi järel, et Taiwan on sobiv võrdlusalus, võttes arvesse kogu toimikus olevat teavet, nimelt seda, et i) majanduse areng ja struktuur Taiwanis ja valdavas enamikus Hiina provintsides ja linnades, kus koostööd tegevad eksportivad tootjad asuvad, on võrreldaval tasemel, ii) Hiina ja Taiwan asuvad füüsiliselt teineteise lähedal, iii) nii Taiwanis kui ka nendes Hiina provintsides on tööstustaristu kõrgel tasemel, iv) Taiwani ja Hiina RV vahel on tugevad majandussidemed ja piiriülene kaubandus, v) asjaomastes Hiina provintsides ja Taiwanis on kõrge asustustihedus, vi) võrdlusaluse väljatöötamiseks kasutatud Taiwani ja Hiina RV maatüübid ja tehingud on sarnased ning vii) nii Taiwanis kui ka Hiina RVs on ühesugused demograafilised, keelelised ja kultuurilised tingimused. Lisaks peetakse enamikku asjaomastest provintsidest Hiina RV kõige edukamateks tootmispiirkondadeks.

Ehkki SKP inimese kohta ei ole Taiwanis ning nendes Hiina provintsides ja linnades ühesugune, on SKP nendes provintsides ja linnades viimastel aastatel kiiresti kasvanud, st Taiwanile järele jõudmas. Lisaks näitavad hiljuti saadud andmed, et nii Hiina RV-l tervikuna kui ka asjaomastel provintsidel ja linnadel on palju kiirem SKP kasv kui Taiwanil, mis tähendab, et nad jõuavad väga kiiresti järele. Ometi on oluline märkida, et täpne SKP võrdlus mitteturumajandusega (Hiina RV) ja hästi toimiva turumajandusega (Taiwan) riigi vahel ei ole määrava tähtsusega, sest mitteturumajanduse mahajäämus SKP vallas toimiva turumajandusega võrreldes on normaalne nähtus. Sellele lisaks võivad tööstusmaa pakkumist ja nõudlust mõjutada paljud muud tegurid, näiteks planeerimiseeskirjad ja keskkonnapoliitika. Sisuliselt tuleb küsida, millised oleksid maakasutusõigusega seotud „kehtivad turutingimused” asjaomastes Hiina provintsides, kui seal oleks toimiv turumajandus, ja kõik tõendid osutavad, et need oleksid väga sarnased Taiwani tingimustega.

(468)

Kaebuses väideti, et komisjon peaks avalikustama uurimise ajal avastatud täiendavad subsiidiumikavad ning tegema kindlaks selliste kaebuses nimetamata kavade subsiidiumimarginaalid. Selle kohta tuleb märkida, et komisjon uuris kõiki subsiidiume, mis vastasid uurimise algatamist käsitlevatele õigusnormidele.

(469)

Kaebuses väideti, et komisjon oleks pidanud tegema kindlaks subsiidiumimarginaali seoses polükristalse räni tarnimisega tegelikust maksumusest väiksema tasu eest, tuginedes kaebuses esitatud teabele ja Ameerika Ühendriikides sarnases fotoelektrisektoriga seotud juhtumis tehtud järeldustele. Komisjon uuris seda kava ning leidis valimisse kaasatud eksportivatelt tootjatelt ja Hiina RV valitsuselt saadud teabe põhjal, et selle kava raames ei saadud uurimisperioodil kasu peamiselt seetõttu, et polükristalse räni impordihinnad olid Hiina tarnijate küsitud hindadest madalamad. Tuleb märkida, et Ameerika Ühendriikide juhtumi ja käesoleva juhtumi uurimisperioodid olid erinevad.

(470)

Veel väideti kaebuses, et komisjon oleks pidanud tegema kindlaks subsiidiumimarginaali seoses elektrienergia tarnimisega tegelikust maksumusest väiksema tasu eest. See väide tuli tagasi lükata. Komisjon ei leidnud piisavalt tõendeid selle kohta, et valimisse kaasatud eksportivad tootjad (välja arvatud LDK) said uurimisperioodil elektrienergia soodustingimustel tarnimisest kasu.

(471)

Hiina RV valitsus väitis, et komisjoni arvutusmetoodika tulemusel „toimus dumpingu- ja subsiidiumidevastaste marginaalide topeltarvestamine”. Hiina RV väitel oleks komisjon pidanud ekspordikrediidi kindlustuskava jaoks arvutatud subsiidiumimarginaali kui ekspordisubsiidiumi dumpingumarginaalist arvama maha. Hiina RV väitis ka, et komisjon oleks pidanud dumpingumarginaalist maha arvama ka riigiväliste võrdlusaluste põhjal arvutatud subsiidiumimarginaalid. Valitsus põhjendas, et „analoogse riigi normaalväärtuse alusel arvutatud osa dumpingust on tegelikult seesama subsiidium, mida on tasakaalustatud samaaegse subsiidiumivastase uurimisega”. Kumbki neist väidetest ei mõjuta võetavate meetmete ulatust, kuna käesolevas juhtumis on kombineeritud tollimaksud piiratud kahjumarginaaliga. Hiina RV valitsus kinnitas seda märkustes lõpliku teavet avaldava dokumendi kohta. Seepärast ei peetud vajalikuks käsitleda neid väiteid sisuliselt.

(472)

Tasakaalustatavate subsiidiumide summad uurimisaluste äriühingute lõikes vastavalt algmääruse sätetele ja väljendatuna väärtuselises suuruses on esitatud järgnevas tabelis:

(473)

Kooskõlas algmääruse artikli 15 lõikega 3 arvutatakse valimisse mittekaasatud koostööd tegevate äriühingute subsiidiumimarginaal valimisse kaasatud koostööd tegevate äriühingute kaalutud keskmise subsiidiumimarginaali (s.o 6,4 %) alusel.

(474)

Hiina eksportivate tootjate koostöö kõrget taset arvesse võttes määrati „kõigi teiste äriühingute” tollimaks samale tasemele kui vastavalt kas valimisse kaasatud või uurimises koostööd tegevate äriühingute suhtes kehtestatud tollimaksu kõrgeim määr. „Kõigi teiste äriühingute” puhul kehtivat tollimaksu kohaldatakse ka äriühingute suhtes, kes ei teinud uurimises koostööd.

(475)

Samasugust toodet valmistas liidus ligikaudu 215 tootjat. Nad moodustavad liidu tootmisharu algmääruse artikli 9 lõike 1 tähenduses ja neid nimetatakse edaspidi „liidu tootmisharuks”. Institutsioonid on kontrollinud huvitatud isikute väidet, et tootjate arv oli suurem; kontrolliga leiti, et väidetavad täiendavad tootjad olid tegelikult enamasti eksportivad tootjad, nendega seotud importijad ning tarnijad ja paigaldajad.

(476)

Kuna liidu kogutoodangu kohta uurimisperioodil puudusid täielikud avalikud andmed, kasutati selle kindlakstegemiseks kogu kättesaadavat teavet liidu tootmisharu kohta, sealhulgas kaebuses esitatud teavet, sõltumatult konsultatsioonifirmalt Europressedienst (edaspidi „konsultant”) saadud makromajanduslikke andmeid ning valimisse kaasatud liidu tootjatele saadetud küsimustiku kontrollitud vastuseid. Kuna mooduleid ja elemente imporditakse liitu tollitariifistiku rubriikide all, mis hõlmavad ka muid tooteid, mis ei kuulu käesoleva uurimise alla, ja teatatud impordimahud on esitatud tonnides, ei saanud impordimahtude ja -väärtuste kindlakstegemiseks kasutada Eurostati andmeid, vaid need määrati kindlaks konsultandilt saadud andmete põhjal. Võimaluse korral võrreldi konsultandilt saadud andmeid muude kättesaadavate avalike allikate ja küsimustiku kontrollitud vastustega.

(477)

Nende andmete põhjal oli liidu kogutoodang uurimisperioodil moodulite puhul hinnanguliselt ligikaudu 4 GW ja elementide puhul ligikaudu 2 GW.

(478)

Nagu põhjenduses 21 märgitud, kaasati valimisse üheksa liidu tootjat, kelle moodulite toodang moodustab 18–21 % ja elementide toodang 17–24 % liidu kogutoodangust.

(479)

Mitu huvitatud isikut vaidlustas selle, et konsultandilt saadud andmeid kasutati muu hulgas liidu toodangu, liidu tootmisvõimsuse ning muude liidu tootmisharu ja impordi andmetega seotud makromajanduslike kahjunäitajate kindlaksmääramiseks. Need isikud seadsid kahtluse alla konsultandi sõltumatuse ja väitsid, et ta on kaebuse esitajaga seotud. Samuti palusid nad selgitada, millistel alustel komisjon konsultandi välja valis, ning seadsid kahtluse alla konsultandi teadmised ja kogemused fotoelektrisektoriga seotud majandusandmete kogumisel. Sellega seoses väitsid nad, et komisjon oleks oma järeldustes pidanud tuginema andmetele, mis pärinevad muudest kättesaadavatest allikatest, eelkõige tuntud uurimisinstituutidelt. Lisaks vaidlustas AFASE konsultandi esitatud andmete usaldusväärsuse ning viitas majandusandmete esitamise ja andmekogumise parimatele tavadele, mida rakendatakse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklite 101 ja 102 kohaldamisega seotud juhtudel ja ühinemiste korral.

(480)

Asjaomased huvitatud isikud ei esitanud tõendusmaterjali konsultandi ja kaebuse esitaja väidetavate seoste kohta. Ka uurimise käigus ei ilmnenud ühtegi tõendit muude kui puhtalt kaubanduslike suhete kohta. Lõpliku avalikustamise järel väitis üks huvitatud isik, et on olemas viiteid sellele, et kaebuse esitanud liidu tootmisharu esitatud esmapilgul usutavad tõendid esitas seesama konsultant. Isegi kui tunnistada, et teatavate näitajate kohta tehtud järeldused on kaebuses esitatud tõenditega tõepoolest sarnased, ei tähenda see tingimata, et need tehti üheainsa allika põhjal. Kaebuses on esitatud erinevad kasutatud allikad. Seepärast tuli sellekohased väited tagasi lükata.

(481)

Komisjon pidas kõnealuse konsultandi kasutamist käesolevas uurimises asjakohaseks, sest kogu liidu turgu hõlmavad vajalikud makromajanduslikud andmed ja impordiandmed ei olnud muudest avalikest allikatest kättesaadavad. Enne Europressediensti väljavalimist hindas komisjon metoodikat, mida konsultant asjaomaste andmete kogumisel kasutab, ning konsultandi suutlikkust esitada vajalikke andmeid eraldi kõigi tootetüüpide kohta ja kogu vaatlusaluse perioodi kohta.

(482)

Konsultandi esitatud andmeid võrreldi uurimise käigus võimaluse korral teiste olemasolevate allikatega ja need leidsid kinnitust. Sellega seoses tuleb märkida, et turul tegutseb mitu fotoelektrisektori statistika kogumisele spetsialiseerunud uurimisettevõtet ja teatatud andmed ei lange peaaegu kunagi täielikult kokku. See on tingitud asjaolust, et uurimisinstituutidel on raske täpseid andmeid hankida ja seetõttu põhinevad fotoelektriliste toodete turu kohta teatatud näitajad nende esitajast olenemata alati hinnangutel. Komisjon võrdles ristkontrolli käigus konsultandilt saadud andmetes ning teiste uurimisettevõtete, komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskuse (JRC) ja EPIA poolt sama teema kohta avaldatud andmetes (kui need olid kättesaadavad) esinevaid suundumusi. Ristkontrolliga ei leitud olulisi lahknevusi ja võrreldud näitajate suundumused olid sarnased. Seega ei põhinenud dumpinguvastases menetluses esialgu tehtud järeldused üksnes konsultandilt saadud andmetel, vaid ka nende andmete komisjonipoolsel analüüsil ja hindamisel. Lisaks, nagu põhjenduses 8 mainitud, tehti pärast ajutiste dumpinguvastaste meetmete kehtestamist konsultandi ruumidesse kontrollkäik. Komisjon viis konsultandi ruumides läbi kohapealse kontrolli, et veenduda metoodika ja esitatud andmete usaldusväärsuses. Kohapealne kontroll tehti komisjonipoolse andmete ristkontrolli järelmeetmena, et olla veelgi kindlam andmete ja kasutatud metoodika usaldusväärsuses ja kvaliteedis. Kohapealset kontrolli peeti hea halduse põhimõtte kohaldamiseks vajalikuks hoolimata sellest, et andmed esitas konsultant, mitte huvitatud isik. Selle tulemusel võis komisjon kindlamalt veenduda konsultandi esitatud andmete usaldusväärsuses.

(483)

Üks isik väitis, et komisjoni kasutatud ristkontrollimetoodikat ei selgitatud piisavalt üksikasjalikult, ja nõudis ka muude ristkontrolliks kasutatud allikate avalikustamist. Veel väitis see isik, et kasutatud metoodika oli igal juhul vale, sest võrreldi ainult eri allikatest pärit suundumusi, mitte absoluutseid väärtusi.