22.3.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 82/6

(1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsusega nr 574/2007/EÜ (2) on loodud üldprogrammi „Solidaarsus ja rändevoogude juhtimine” raames Välispiirifond aastateks 2007–2013 ning nähtud ette erinevad liidu kaasrahastamise määrad kõnealusest fondist toetatavatele meetmetele.

(2)

Enneolematu ulatusega ülemaailmne finantskriis ja majanduslangus on mitmes liikmesriigis oluliselt pärssinud majanduskasvu ja kahjustanud finantsstabiilsust ning seega järsult halvendanud nende finants-, majandus- ja sotsiaaltingimusi. Mõned liikmesriigid on sattunud tõsistesse raskustesse või neid ähvardavad tõsised raskused, eriti seoses nende finants- ja majandusliku stabiilsusega, mis suurendavad või võivad suurendada eelarvepuudujääki ja võlakoormust ning seavad ohtu majanduskasvu; sellist olukorda süvendab omakorda rahvusvaheline majandus- ja rahanduskeskkond.

(3)

Kuigi kriisi negatiivse mõju tasakaalustamiseks on juba võetud olulisi meetmeid, on finantskriisi mõju reaalmajandusele, tööturule ja kogu ühiskonnale ikkagi suur. Surve liikmesriikide finantsvahenditele on kasvamas ja tuleks võtta täiendavaid meetmeid selle surve kiireks leevendamiseks liidu vahendite maksimaalse ja optimaalse kasutamise kaudu.

(4)

Nõukogu 18. veebruari 2002. aasta määruses (EÜ) nr 332/2002 (millega liikmesriikide maksebilansi toetamiseks luuakse keskmise tähtajaga rahalise abi süsteem) (3) on sätestatud, et nõukogu võib anda keskmise tähtajaga rahalist abi, kui liikmesriik, kes ei ole eurot kasutusele võtnud, on suurtes maksebilansiraskustes või teda ähvardab tõsine oht sellistesse raskustesse sattuda.

(5)

Nõukogu 6. mai 2009. aasta otsusega 2009/459/EÜ (millega antakse Rumeeniale ühenduse keskmise tähtajaga rahalist abi) (4) anti sellist rahalist abi Rumeeniale.

(6)

Kooskõlas 9.–10. mail 2010 toimunud majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu järeldustega võttis nõukogu vastu ulatusliku meetmete paketi, mis hõlmas nõukogu 11. mai 2010. aasta määrust (EL) nr 407/2010 (millega luuakse Euroopa finantsstabiilsusmehhanism), (5) ning 7. juunil 2010 asutasid euroala liikmesriigid Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi, et anda nii kogu euroala kui ka selle liikmesriikide finantsstabiilsuse säilitamiseks finantsabi nendele euroala liikmesriikidele, kes on raskustes nendest olenematute erandlike asjaolude tõttu.

(7)

Nõukogu rakendusotsustega 2011/77/EL (6) ja 2011/344/EL (7) anti Euroopa finantsstabiilsusmehhanismi kaudu finantsabi vastavalt Iirimaale ja Portugalile. Nimetatud riigid on samuti saanud rahalisi vahendeid Euroopa Finantsstabiilsuse Fondist.

(8)

Esimese Kreekale suunatud finantsabi programmina sõlmiti 8. mail 2010 Kreeka jaoks kreeditoridevaheline leping ja laenukorralduse leping, mis jõustusid 11. mail 2010. 12. märtsil 2012 katkestasid euroala liikmesriikide rahandusministrid nimetatud esimese programmi ja kiitsid heaks teise Kreekale suunatud finantsabi programmi. Teise programmi rahastamisvahendina otsustati kasutada Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi, millest makstakse välja ka ülejäänud osa euroala panusest esimesse programmi.

(9)

2. veebruaril 2012 kirjutasid euroala liikmesriikide rahandusministrid alla Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingule. Kõnealune asutamisleping tuleneb Euroopa Ülemkogu 25. märtsi 2011. aasta otsusest 2011/199/EL (millega muudetakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 136 seoses stabiilsusmehhanismiga liikmesriikide jaoks, mille rahaühik on euro) (8). Asutamislepingu kohaselt on Euroopa stabiilsusmehhanism alates selle jõustumisest 8. oktoobril 2012 peamine vahend finantsabi andmiseks euroala liikmesriikidele. Seepärast tuleks käesolevas otsuses Euroopa stabiilsusmehhanismi arvesse võtta.

(10)

Euroopa Ülemkogu väljendas 23. ja 24. juuni 2011. aasta järeldustes heameelt komisjoni kavatsuse üle tõhustada Kreeka laenuprogrammi ja liidu fondide koostoimet, toetades jõupingutusi, et suurendada Kreeka suutlikkust liidu vahendeid majanduskasvu ja tööhõive edendamise eesmärgil ära kasutada, keskendudes konkurentsivõime parandamisele ja töökohtade loomisele. Peale selle väljendati järeldustes heameelt selle üle, et komisjon koostab koos liikmesriikidega terviklikku programmi Kreekale antava tehnilise abi kohta, ning toetati seda algatust. Käesolevas otsuses ette nähtud otsuse nr 574/2007/EÜ muudatusega toetatakse neid koostoime saavutamiseks tehtavaid jõupingutusi.

(11)

Erandlikke asjaolusid arvestades muudeti nõukogu 11. juuli 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1083/2006 (millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta) (9) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1311/2011, (10) et saaks suurendada struktuurifondide ja Ühtekuuluvusfondi suhtes kohaldatavat kaasrahastamise määra liikmesriikide puhul, kel on tõsiseid raskusi finantsstabiilsuse säilitamisega. Samalaadne lähenemisviis võeti nende liikmesriikide suhtes kasutusele Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi puhul Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. detsembri 2011. aasta määrusega (EL) nr 1312/2011 (millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1698/2005 seoses teatavate sätetega, mis käsitlevad finantsstabiilsuse säilitamisega tõsistes raskustes või sellises ohus olevate teatavate liikmesriikide finantsjuhtimist) (11) ning Euroopa Kalandusfondi puhul Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. aprilli 2012. aasta määrusega (EL) nr 387/2012 (millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1198/2006 Euroopa Kalandusfondi kohta seoses teatavate sätetega, mis käsitlevad finantsstabiilsuse säilitamisega tõsistes raskustes või sellises ohus olevate teatavate liikmesriikide finantsjuhtimist) (12). Kõnealuseid liikmesriike tuleks samuti toetada üldprogrammi „Solidaarsus ja rändevoogude juhtimine” raames aastateks 2007–2013 loodud nelja fondi (nimelt Välispiirifond, Euroopa Tagasipöördumisfond, Euroopa Pagulasfond ja Euroopa Kolmandate Riikide Kodanike Integreerimise Fond (edaspidi „fondid”)) puhul.

(12)

Fondid on peamine vahend, mis aitab liikmesriikidel täita selliseid olulisi ülesandeid rände, varjupaiga ja välispiiride valdkonnas nagu liidu tervikliku sisserändepoliitika väljatöötamine, mis peaks tõhustama liidu konkurentsivõimet ja sotsiaalset ühtekuuluvust, ning Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomine.

(13)

Selleks et lihtsustada liidu rahastamise juhtimist rände, varjupaiga ja välispiiride valdkonnas ning parandada liikmesriikidele nende aastaprogrammide elluviimiseks fondidest ette nähtud rahastamise kättesaadavust, on vaja ajutiselt ja ilma programmiperioodi 2014–2020 mõjutamata suurendada fondide puhul kehtivat liidu kaasrahastamise määra 20 protsendipunkti võrreldes kehtivate kaasrahastamise määradega liikmesriikide puhul, kes on tõsistes finantsstabiilsusega seotud raskustes. Selle tulemusena väheneb samavõrra liikmesriikidelt nõutav kaasrahastamine, kuid neile igaks aastaks fondist eraldatavad vahendid jäävad vastavalt alusaktile samaks. Liidu suurenenud kaasrahastamise määrast tulenevate muutuste kajastamiseks tuleb muuta käimasolevaid aastaprogramme.

(14)

Kui liikmesriik soovib, et tema suhtes kohaldataks suurendatud kaasrahastamise määra, peaks ta komisjonile esitama kirjaliku taotluse koos aastaprogrammi kavandi või muudetud aastaprogrammi kavandiga. Taotluses peaks asjaomane liikmesriik viitama ka asjakohasele nõukogu otsusele või muule asjakohasele otsusele, mille kohaselt on liikmesriigil õigus liidu suurendatud kaasrahastamise määrale.

(15)

Rahvusvahelisi finantsturge mõjutav enneolematu ulatusega kriis ja majanduslangus on tõsiselt kahjustanud mitme liikmesriigi finantsstabiilsust. Kuna majandusele tervikuna avalduva mõju ohjeldamiseks tuleb reageerida kiiresti, peaks käesolev otsus jõustuma võimalikult kiiresti.

(16)

Seetõttu tuleks otsust nr 574/2007/EÜ vastavalt muuta.

(17)

Islandi ja Norra puhul kujutab käesolev otsus endast nende Schengeni acquis’ sätete edasiarendamist Euroopa Liidu Nõukogu ning Islandi Vabariigi ja Norra Kuningriigi vahelise lepingu (viimase kahe riigi osalemiseks Schengeni acquis’ sätete rakendamises, kohaldamises ja edasiarendamises) (13) tähenduses, mis kuuluvad nimetatud lepingu teatavaid rakenduseeskirju käsitleva nõukogu otsuse 1999/437/EÜ (14) artikli 1 punktides A ja B osutatud valdkondadesse.

(18)

Šveitsi puhul kujutab käesolev otsus endast nende Schengeni acquis’ sätete edasiarendamist Euroopa Liidu, Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise lepingu (Šveitsi Konföderatsiooni ühinemise kohta Schengeni acquis’ rakendamise, kohaldamise ja edasiarendamisega) (15) tähenduses, mis kuuluvad otsuse 1999/437/EÜ artikli 1 punktides A ja B osutatud valdkondadesse, kusjuures nimetatud otsuse vastavaid punkte tõlgendatakse koostoimes nõukogu otsuse 2008/146/EÜ (16) artikliga 3.

(19)

Liechtensteini puhul kujutab käesolev otsus endast nende Schengeni acquis’ sätete edasiarendamist Euroopa Liidu, Euroopa Ühenduse, Šveitsi Konföderatsiooni ja Liechtensteini Vürstiriigi vahelise protokolli (mis käsitleb Liechtensteini Vürstiriigi ühinemist Euroopa Liidu, Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise lepinguga Šveitsi Konföderatsiooni ühinemise kohta Schengeni acquis’ rakendamise, kohaldamise ja edasiarendamisega) (17) tähenduses, mis kuuluvad otsuse 1999/437/EÜ artikli 1 punktides A ja B osutatud valdkondadesse, kusjuures nimetatud otsuse vastavaid punkte tõlgendatakse koostoimes nõukogu otsuse 2011/350/EL (18) artikliga 3.

(20)

Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli nr 22 (Taani seisukoha kohta) artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva otsuse vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav. Arvestades, et käesolev otsus põhineb Schengeni acquis’l, otsustab Taani kõnealuse protokolli artikli 4 kohaselt kuue kuu jooksul pärast nõukogu poolt otsuse tegemist käesoleva otsuse üle, kas ta rakendab seda oma siseriiklikus õiguses.

(21)

Käesolev otsus kujutab endast nende Schengeni acquis’ sätete edasiarendamist, milles Ühendkuningriik ei osale vastavalt nõukogu 29. mai 2000. aasta otsusele 2000/365/EÜ (Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi taotluse kohta osaleda teatavates Schengeni acquis’ sätetes); (19) seetõttu ei osale Ühendkuningriik käesoleva otsuse vastuvõtmisel, see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav.

(22)

Käesolev otsus kujutab endast nende Schengeni acquis’ sätete edasiarendamist, milles Iirimaa ei osale vastavalt nõukogu 28. veebruari 2002. aasta otsusele 2002/192/EÜ (Iirimaa taotluse kohta osaleda teatavates Schengeni acquis’ sätetes); (20) seetõttu ei osale Iirimaa käesoleva otsuse vastuvõtmisel, see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav,