30.3.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 94/38

(1)

Ühise turukorralduse järjestikused reformid piima ja piimatoodete valdkonnas, mis on nüüd esitatud nõukogu 22. oktoobri 2007. aasta määruses (EÜ) nr 1234/2007, millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ning mis käsitleb teatavate põllumajandustoodete erisätteid (ühise turukorralduse ühtne määrus), (4) keskendusid turule suunatusele, st lastes põllumajandustootjatel otsustada hinnasignaalide alusel, mida ja kui palju toota, et tugevdada piimasektori konkurentsiolukorda ja selle jätkusuutlikkust ülemaailmse kaubanduse kontekstis. Seetõttu otsustati kvoote järk-järgult suurendada, võttes vastu nõukogu 19. jaanuari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 72/2009, milles käsitletakse ühise põllumajanduspoliitika muudatusi, muutes määrusi (EÜ) nr 247/2006, (EÜ) nr 320/2006, (EÜ) nr 1405/2006, (EÜ) nr 1234/2007, (EÜ) nr 3/2008 ja (EÜ) nr 479/2008 ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EMÜ) nr 1883/78, (EMÜ) nr 1254/89, (EMÜ) nr 2247/89, (EMÜ) nr 2055/93, (EÜ) nr 1868/94, (EÜ) nr 2596/97, (EÜ) nr 1182/2005 ja (EÜ) nr 315/2007, (5) (ühise põllumajanduspoliitika läbivaatamise reform 2008–2009), et tagada piimakvootide süsteemi sujuv kaotamine 2015. aastaks.

(2)

Ajavahemikul 2007–2009 toimusid piima ja piimatootesektori turgudel erandlikud arengud, mis viisid lõpuks hindade järsu languseni 2008/2009. aastal. Esiteks tingisid äärmuslikud ilmastikuolud Okeaanias tarnete märkimisväärse kahanemise, mis viis hindade kiire ja märkimisväärse tõusuni. Kuigi maailma tarned hakkasid taastuma ja hinnad normaalsete tasemeteni jõudma, mõjus järgnenud finants- ja majanduskriis liidu piimatootjatele negatiivselt, süvendades hinna volatiilsust. Kõrgemad toorainehinnad tõid kaasa sööda ja muude sisendite, sealhulgas energia, märkimisväärse kallinemise. Seejärel tõi nii kogu maailma kui ka liidu nõudluse, sealhulgas nõudluse piima ja piimatoodete järele, vähenemine perioodil, mil liidu tootmine püsis stabiilsena, kaasa liidu hindade langemise madalamale tasemele kui stabiilsuse tagamiseks vajalik. Piima toorainehindade järsk langus ei kajastunud täielikult madalamates piimahindades tarbijate jaoks, vaid suurendas enamikes riikides enamike piimatoodete puhul brutomarginaali tootmisahela järgmistes sektorites ning takistas nõudluse kohandumist madalate toorainehindadega, aeglustades nii hindade taastumist ja süvendades madalate hindade mõju piimatootjatele, kelle tegevuse jätkumine sattus tõsisesse ohtu.

(3)

Vastuseks piima jaoks raskele turuolukorrale loodi 2009. aasta oktoobris piimandusküsimustega tegelev kõrgetasemeline eksperdirühm (edaspidi „kõrgetasemeline eksperdirühm”), eesmärgiga leida piima- ja piimatootesektorile keskpikki ja pikaajalisi lahendusi, mis seoses piimakvootide kaotamisega 2015. aastal aitaks stabiliseerida turgu ja piimatootjate sissetulekuid ning parandaks läbipaistvust sektoris.

(4)

Euroopa piimatoodete tarneahela suuremad sidusrühmad, mis esindavad põllumajandustootjaid, piimatöötlejaid, hulgimüüjaid, jaemüüjaid ja tarbijaid, esitasid kõrgetasemelisele eksperdirühmale suuliselt ja kirjalikult oma seisukohad. Lisaks sellele tegid kõrgetasemelisele eksperdirühmale ettepanekuid kutsutud akadeemilised eksperdid, kolmandate riikide esindajad, riikide konkurentsiametid ja komisjoni talitused. Piimasektori sidusrühmade konverents toimus 26. märtsil 2010 ning seal esitas oma seisukohad tarneahelas tegutsejate laiem ring. Kõrgetasemeline eksperdirühm esitas 15. juunil 2010 aruande. Aruanne sisaldas piimasektori hetkeolukorra analüüsi ja mitmeid soovitusi, milles keskenduti lepingulistele suhetele, tootjate läbirääkimisjõule, kutsealadevahelistele või tootmisharudevahelistele organisatsioonidele, läbipaistvusele (sealhulgas Euroopa hindade jälgimise vahendi edasisele täiendamisele), turumeetmetele ja turufutuuridele, turustusnormidele ja päritolumärgistusele ning innovatsioonile ja teadusuuringutele. Esimese sammuna käsitletakse käesolevas määruses neist teemadest nelja esimest.

(5)

Kõrgetasemeline eksperdirühm märkis, et piima tootmis- ja töötlemissektorid on liikmesriigiti väga erinevad. Selgelt eristatavad erinevused on ka ettevõtjate ja ettevõtjate liikide vahel ühe liikmesriigi piires. Paljudel juhtudel on pakkumise koondumine siiski väike, mille tõttu ei ole põllumajandustootjate ja meiereide vahelised läbirääkimispositsioonid tarneahelas tasakaalus. See võib kaasa tuua ebaõiglased kaubandustavad; sageli ei pruugi just põllumajandustootjad tarnimise hetkel teada, millist hinda nad piima eest saavad, sest meiereid määravad sageli hinna saadud lisandväärtuse alusel palju hiljem ja põllumajandustootjatel ei ole selle üle mingit kontrolli.

(6)

Probleeme on seega hindade ülekandumisega tarneahelas, eelkõige põllumajandustootja hindu silmas pidades, mille tase üldiselt ei kerki kooskõlas kasvavate tootmiskuludega. Vastupidi, 2009. aastal ei kohandunud piima pakkumine kohe väiksema nõudlusega. Mõnes suuremas tootjaliikmesriigis reageerisid põllumajandustootjad madalamatele hindadele, tootes rohkem piima kui aasta varem. Lisandväärtus koondub üha enam piimaahela järgnevatesse sektoritesse, eelkõige meiereide ja jaemüüjate tasandile, mille tõttu lõplik tarbijahind ei kajastu piimatootjatele makstavas hinnas. Piimatoodete tarneahela kõiki osalisi, sealhulgas turustussektorit, tuleks julgustada tegema koostööd selle tasakaalustamatuse lahendamiseks.

(7)

Hooaja jooksul meiereidele tarnitavad piimakogused ei ole nende seisukohalt alati hästi planeeritavad. Isegi piimaühistute puhul (58 % liidu toorpiimast töödeldakse piimaühistutes, mille omanikeks on põllumajandustootjad ja millele kuuluvad töötlusrajatised) on võimalik, et pakkumine ei kohandu nõudlusega, sest põllumajandustootjad on kohustatud tarnima kogu piima ühistutele ja ühistud on kohustatud selle piima vastu võtma.

(8)

Enne tarnimist sõlmitud kirjalike tüüplepingute kasutamine, kus on sätestatud peamised tingimused, ei ole levinud. Sellised lepingud võivad siiski aidata tõsta piimaahelas osalejate vastutust ning tõsta teadlikkust, mis väljendub suuremas arvestamises turusignaalidega, hindade ülekandumise parandamises ja pakkumise kohandamises nõudlusega, ning võivad aidata ära hoida teatavaid ebaõiglasi kaubandustavasid.

(9)

Nimetatud lepinguid käsitlevate liidu õigusaktide puudumisel võivad liikmesriigid otsustada teha oma lepinguõiguse raames selliste lepingute kasutamise kohustuslikuks tingimusel, et ei rikuta liidu õigust ning tagatakse siseturu ja ühise turukorralduse nõuetekohane toimimine. Arvestades lepinguõiguse valdkonnas valitseva olukorra ebaühtlust liidus, peaks selliste otsuste tegemine jääma subsidiaarsuse huvides liikmesriikide pädevusse. Ühe territooriumi piires peaksid kõigi toorpiima tarnete suhtes kehtima võrdsed tingimused. Kui mõni liikmesriik otsustab, et tema territooriumil peab iga toorpiima tarne põllumajandustootjalt töötlejale põhinema pooltevahelisel kirjalikul lepingul, siis tuleks seda nõuet kohaldada ka teistest liikmesriikidest saabuvate toorpiima tarnete suhtes, kuid selle kohaldamine ei ole vajalik tarnete suhtes teistesse liikmesriikidesse. Subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt tuleks jätta liikmesriikide otsustada kas nõuda, et esmaostja teeb põllumajandustootjale kirjaliku pakkumise niisuguse lepingu sõlmimiseks.

(10)

Lepingute asjakohaste miinimumnõuete ning siseturu ja ühise turukorralduse nõuetekohase toimimise tagamiseks tuleb liidu tasandil siiski kehtestada lepingute kasutamise põhitingimused. Kõik need põhitingimused peaksid siiski olema osapoolte vahel vabalt kokkulepitavad. Et kindlustada piimaturu stabiilsust ja piimatootjate turustusvõimalusi teatud liikmesriikides, kus äärmiselt lühiajalised lepingud on väga levinud, peaks liikmesriikidel siiski olema lubatud kehtestada lepingu miinimumtähtaeg, mis tuleb niisugustele lepingutele ja/või pakkumistele lisada. Seda miinimumtähtaega tuleks aga kohaldada ainult esmaostja ja piimatootja vahelistele lepingutele või esmaostja poolt piimatootjale tehtud pakkumistele. Lisaks ei tohiks see kahjustada siseturu nõuetekohast toimimist ja piimatootjatele peab jääma võimalus soovi korral loobuda niisuguse miinimumkestuse kohaldamisest. Mis puudutab põhitingimusi, on oluline, et tarne eest makstav hind võib olla osapoolte valikul lepingus sätestatud kas püsiva hinnana või hinnana, mis sõltub kindlaksmääratud teguritest nagu tarnitava toorpiima kogused, kvaliteet või koostis; välistada ei tuleks ka võimalust kasutada samas lepingus nende kahe variandi kombinatsiooni – püsiv hind teatud koguste eest ja valemi järgi arvutatav hind tarnitava toorpiima täiendavate koguste eest.

(11)

Piimaühistu, mille põhikirjas või sellel põhinevates eeskirjades ja otsustes on käesolevas määruses sätestatud lepingute põhitingimustega samaväärse mõjuga sätted, peaks olema lihtsuse huvides kirjaliku lepingu sõlmimise nõudest vabastatud.

(12)

Nimetatud lepingutepõhise süsteemi tulemuslikkuse tugevdamiseks juhtudel, kus vahendajad koguvad põllumajandustootjatelt piima ja viivad selle töötlejale, peaks liikmesriikidele olema antud võimalus kohaldada seda süsteemi ka nende vahendajate suhtes.

(13)

Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklis 42 on sätestatud, et liidu konkurentsieeskirju kohaldatakse põllumajandussaaduste tootmise ja nendega kauplemise suhtes ainult ulatuses, mille määravad Euroopa Parlament ja nõukogu vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 43 lõikele 2, milles nähakse ette ühise põllumajanduse turukorralduse kehtestamine.

(14)

Tootmise elujõulise arengu ja piimatootjatele rahuldava elatustaseme tagamiseks tuleks parandada nende läbirääkimispositsiooni meiereidega, mille tulemusel jaguneks lisandväärtus tarneahelas ühtlasemalt. Seega tuleks ühise põllumajanduspoliitika eesmärkide saavutamiseks võtta ELi toimimise lepingu artikli 42 ja artikli 43 lõike 2 alusel vastu säte, mis võimaldaks ainult piimatootjatest või nende ühendustest koosnevatel tootjaorganisatsioonidel pidada meiereidega oma liikmete toodangu või selle osa suhtes ühiselt läbirääkimisi lepingutingimuste, sealhulgas hinna üle. Nimetatud sätet tuleks siiski kohaldada vaid tootjaorganisatsioonide suhtes, kes taotlevad tunnustamist või on tunnustatud määruse (EÜ) nr 1234/2007 artikli 122 alusel. Lisaks ei tuleks kõnealust sätet kohaldada tunnustatud tootjaorganisatsioonide, sealhulgas ühistute suhtes, kes töötlevad kogu oma liikmete toorpiima, kuna see ei mõjuta toorpiima tarneid muudele töötlejatele. Lisaks tuleks sätestada võimalus, et käesoleva määrusega tunnustataks de facto tootjaorganisatsioone, mida on tunnustatud liikmesriigi õiguse alusel.

(15)

Et mitte kahjustada ühistute tõhusat toimimist ning selguse huvides tuleks täpsustada, et kui põllumajandustootja kuulumisega ühistusse kaasnevad kohustused selle tootja kas osa või kogu piimatoodangu kohta, kohustades teda tarnima toorpiima ühistu põhikirjas või sellel põhinevates eeskirjades või otsustes kehtestatud tingimustel, siis ei toimu nende tingimuste üle läbirääkimisi tootjaorganisatsiooni kaudu.

(16)

Piimaturul tõhusa konkurentsi säilitamiseks tuleks selle võimaluse suhtes lisaks kohaldada asjakohaseid piirnorme, mida väljendatakse osakaaluna liidu piimatoodangust ja selliste läbirääkimistega hõlmatud liikmesriigi piimatoodangust. Piirnormi, mis on väljendatud osakaaluna liikmesriigi toodangust, tuleks esmalt kohaldada tootjaliikmesriigis või eraldi kõigis tootjaliikmesriikides toodetud toorpiima koguste suhtes. Sama protsentuaalset piirnormi tuleks kohaldada ka toorpiima koguse suhtes, mis tarnitakse teatud konkreetsesse sihtliikmesriiki.

(17)

Arvestades kaitstud päritolunimetuse ja kaitstud geograafilise tähise olulisust eeskätt kehvemate tingimustega maapiirkondades, samuti selleks, et tagada lisandväärtus ja säilitada teatud juustude kvaliteeti, millel on kaitstud päritolunimetus või kaitstud geograafiline tähis, ja arvestades piimakvootide kaotamist, peaks liikmesriikidel olema lubatud kohaldada eeskirju, et reguleerida niisuguste määratletud geograafilises piirkonnas toodetud juustude tarnet. Need eeskirjad peaksid hõlmama kogu asjaomase juustu tootmist ja neid peaks taotlema tootmisharudevaheline organisatsioon, tootjaorganisatsioon või nõukogu 20. märtsi 2006. aasta määruses (EÜ) nr 510/2006 põllumajandustoodete ja toidu geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta (6) määratletud rühm. Taotlust peaks toetama suur enamik piimatootjatest, kes toodavad suurema osa kõnealuse juustu tootmiseks kasutatavast piimast, ning tootmisharudevaheliste organisatsioonide ja rühmade puhul suur enamik kõnealuse juustu tootmist esindavatest juustutootjatest. Lisaks tuleks neile eeskirjadele kohaldada rangeid tingimusi, eeskätt selleks, et mitte kahjustada kauplemist toodetega teistel turgudel ja et kaitsta vähemuste õigusi. Liikmesriigid peaksid vastuvõetud eeskirjad kohe avaldama ja teavitama neist komisjoni, tagama regulaarse kontrolli ning mittevastavuse korral eeskirjad kehtetuks tunnistama.

(18)

Mõnes sektoris on tootmisharudevaheliste organisatsioonide eeskirjad liidu tasandil juba kehtestatud. Nendel organisatsioonidel võib olla oluline tähtsus tarneahelas osalejate vahelise dialoogi algatamisel, parimate tavade edendamisel ja turu läbipaistvuse suurendamisel. Selliseid eeskirju tuleks kohaldada ka piima- ja piimatootesektoris võrdselt sätetega, milles selgitatakse nende organisatsioonide konkurentsiõigusejärgset seisundit, eeldusel et nimetatud organisatsioonide tegevusega ei moonutataks konkurentsi ega siseturgu ega halvendataks ühise põllumajanduse turukorralduse sujuvat toimimist. Liikmesriigid peaksid ergutama kõiki asjaomaseid osalisi osalema tootmisharudevahelistes organisatsioonides.

(19)

Turu arengu jälgimiseks vajab komisjon aegsasti teavet tarnitava toorpiima koguse kohta. Seepärast tuleks tagada, et esmaostja edastaks sellist teavet liikmesriikidele korrapäraselt ja et liikmesriik teavitaks sellest komisjoni.

(20)

Komisjon vajab samuti liikmesriikide teatisi seoses läbirääkimistega lepingute sõlmimiseks, tootjaorganisatsioonide ja nende liitude ning tootmisharudevaheliste organisatsioonide tunnustamise ning piima- ja piimatootesektori lepinguliste suhetega käesoleva määruse kohaldamise järelevalveks ja analüüsimiseks, eeskätt pidades silmas raportite koostamist, mida komisjon peaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule piimaturu arengu kohta esitama.

(21)

Käesolevas määruses sätestatud meetmed on piimaturu praegustes majandustingimustes ja tarneahela praeguse struktuuri puhul õigustatud. Selleks et meetmete mõju oleks täielik, tuleks neid kohaldada piisavalt pika aja jooksul. Kuna meetmed on oma olemuselt siiski ulatuslikud, peaksid need olema ajutised ja kuuluma läbivaatamisele, et hinnata nende toimet ja kohaldamise jätkamise vajalikkust. Seda tuleks käsitleda komisjoni kahes aruandes piimaturu arengu kohta ning nimetatud aruanded peaksid hõlmama võimalikke ettepanekuid põllumajandustootjate julgustamiseks sõlmida ühistootmislepinguid; esimene aruanne esitatakse 30. juuniks 2014 ja teine aruanne 31. detsembriks 2018.

(22)

Liidu teatud ebasoodsates tingimustes olevate piirkondade majandus sõltub suuresti piimatoodangust. Nende piirkondade eripära tõttu tuleb üldist poliitikat kohandada, et see vastaks paremini nende vajadustele. Ühine põllumajanduspoliitika juba hõlmab nendele ebasoodsatele piirkondadele suunatud erimeetmeid. Käesolevas määruses sätestatud täiendavad poliitikameetmed võivad aidata nende piirkondade piimatootjate seisundit tugevdada. Neid meetmeid tuleks nimetatud aruannetes siiski hinnata ning nende põhjal peaks komisjonil vajaduse korral olema võimalik esitada Euroopa Parlamendile ja nõukogule ettepanekuid.

(23)

Et tagada piima- ja piimatootesektori tootjaorganisatsioonide ja nende liitude eesmärkide ja kohustuste selge määratlemine, tuleks komisjonile delegeerida õigus vastu võtta õigusakte vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 290 sellistes küsimustes nagu tingimused riikidevaheliste tootjaorganisatsioonide ja riikidevaheliste tootjaorganisatsioonide liitude tunnustamiseks, riikidevahelise koostöö korral haldusabi andmist ja selle tingimusi käsitlevad eeskirjad ning tootjaorganisatsiooni poolt läbirääkimistega hõlmatud toorpiima koguse arvutamine. Seega on eriti tähtis, et komisjon korraldaks ettevalmistustöö tegemise ajal asjakohase arutelu, sh eksperditasandil. Komisjon peaks delegeeritud õigusaktide ettevalmistamise ja koostamise ajal tagama asjakohaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning asjakohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(24)

Et tagada ühetaolised tingimused käesoleva määruse rakendamiseks, tuleks komisjonile anda rakendusvolitused. Tootjaorganisatsioonide ja nende liitude ning tootmisharudevaheliste organisatsioonide tunnustamise tingimusi käsitlevaid rakendamisvolitusi, nende organisatsioonide teatisi läbiräägitavate toorpiima koguste kohta, liikmesriikide kohustust teavitada komisjoni nendest organisatsioonidest, samuti eeskirjadest kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähisega juustu tarne reguleerimise kohta, üksikasjalikest eeskirjadest kokkulepete, otsuste ja kooskõlastatud tegevuse kohta piima- ja piimatootesektoris, selle sektori kohustuslike deklaratsioonide sisu, vormi ja esitamise aja kohta, toorpiima tarnet põllumajandustootjalt käsitlevate lepingute teatud aspektide kohta ja komisjoni teavitamist liikmesriigi valikutest selles osas tuleks teostada vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrusele (EL) nr 182/2011 (millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes) (7).

(25)

Võttes arvesse komisjoni volitusi liidu konkurentsipoliitika alal ja arvestades nende õigusaktide eripära, peaks komisjon otsustama ilma määrust (EL) nr 182/2011 kohaldamata, kas teatavad lepingud ja kooskõlastatud tegevus piima- ja piimatoodete sektoris on kooskõlas liidu konkurentsieeskirjadega, kas tootjaorganisatsioon võib pidada läbirääkimisi rohkem kui ühe liikmesriigiga ja kas liikmesriikides kehtestatud teatud eeskirjad, millega reguleeritakse kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähisega juustu tarnet, tuleks tunnistada kehtetuks.

(26)

Seetõttu tuleks määrust (EÜ) nr 1234/2007 vastavalt muuta,

1)

Artikli 122 punkti a esimesse lõiku lisatakse järgmine alapunkt:

2)

Artiklisse 123 lisatakse järgmine lõik:

„4.   Liikmesriigid võivad tunnustada tootmisharudevahelisi organisatsioone, mis:

3)

II osa II jaotise II peatükki lisatakse järgmine jagu:

„IIA   jagu

Piima- ja piimatootesektori tootjaorganisatsioone ja tootmisharudevahelisi organisatsioone käsitlevad eeskirjad

Artikkel 126a

Tootjaorganisatsioonide ja nende liitude tunnustamine piima- ja piimatootesektoris

1.   Liikmesriik tunnustab tootjaorganisatsioonidena piima- ja piimatootesektoris kõiki juriidilisi isikuid või juriidilise isiku selgelt määratletud osi, mis taotlevad sellist tunnustamist, tingimusel et:

2.   Vastuseks taotlusele võib liikmesriik piima- ja piimatootesektori tunnustatud tootjaorganisatsioonide liitu tunnustada, kui asjaomane liikmesriik on seisukohal, et nimetatud liit suudab tunnustatud tootjaorganisatsiooni tegevust tõhusalt ellu viia ning et see vastab lõikes 1 sätestatud tingimustele.

3.   Liikmesriik võib otsustada, et enne 2. aprilli 2012 siseriikliku õiguse alusel tunnustatud tootjaorganisatsioone, mis vastavad käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud tingimustele, peetakse artikli 122 esimese lõike punkti a punkti iiia kohaselt tunnustatud tootjaorganisatsioonideks.

Enne 2. aprilli 2012 siseriikliku õiguse alusel tunnustatud tootjaorganisatsioonid, mis ei vasta käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud tingimustele, võivad jätkata oma tegevust siseriikliku õiguse kohaselt kuni 3. oktoobrini 2012.

4.   Liikmesriigid:

Artikkel 126b

Piima- ja piimatootesektori tootmisharudevaheliste organisatsioonide tunnustamine

1.   Liikmesriik võib tunnustada piima- ja piimatootesektori tootmisharudevahelisi organisatsioone, kui nimetatud organisatsioonid:

2.   Liikmesriik võib otsustada, et enne 2. aprilli 2012 siseriikliku õiguse alusel tunnustatud tootmisharudevahelisi organisatsioone, mis vastavad lõikes 1 sätestatud tingimustele, peetakse artikli 123 lõike 4 kohaselt tunnustatud tootmisharudevahelisteks organisatsioonideks.

3.   Kasutades võimalust tunnustada tootmisharudevahelist organisatsiooni vastavalt lõigetele 1 ja 2, liikmesriik:

Artikkel 126c

Läbirääkimised lepingute sõlmimiseks piima- ja piimatootesektoris

1.   Artikli 122 alusel tunnustatud piima- ja piimatootesektori tootjaorganisatsioonid võivad pidada põllumajandustootjatest liikmete nimel kogu ühise toodangu või selle osa suhtes läbirääkimisi lepingute üle, mis käsitlevad toorpiima tarnet põllumajandustootjalt toorpiima töötlejale või kogujale artikli 185f lõike 1 teise lõigu tähenduses.

2.   Tootjaorganisatsioon võib pidada läbirääkimisi:

3.   Piiramata lõike 2 punkti c alapunktides ii ja iii sätestatud tingimusi, võib tootjaorganisatsioon lõike 1 kohaselt läbi rääkida tingimusel, et selle tootjaorganisatsiooni läbiräägitav toorpiima kogus, mida toodetakse või tarnitakse liikmesriigis, mille toorpiima aastane kogutoodang on alla 500 000 tonni, ei ületa 45 % selle liikmesriigi kogutoodangust.

4.   Käesoleva artikli kohaldamisel tõlgendatakse viidet tootjaorganisatsioonidele ka viitena tootjaorganisatsioonide liitudele.

5.   Lõike 2 punkti c ja lõike 3 kohaldamisel avaldab komisjon talle sobival viisil liidus ja liikmesriikides toodetud toorpiima kogused, kasutades kõige ajakohasemat olemasolevat teavet.

6.   Erandina lõike 2 punktist c ja lõikest 3, isegi kui selles sätestatud künniseid ei ületata, võib käesoleva lõike teises lõigus osutatud konkurentsiasutus üksikjuhtudel otsustada, et tootjaorganisatsioon peaks uuesti või üldse mitte konkreetseid läbirääkimisi pidama, kui asjaomane asutus leiab, et see on vajalik konkurentsi välistamise vältimiseks või selleks, et ära hoida VKE toorpiima töötlejate tõsist kahjustamist liikmesriigis.

Rohkem kui ühte liikmesriiki hõlmavate läbirääkimiste korral teeb komisjon esimeses lõigus osutatud otsuse, ilma et ta kohaldaks artikli 195 lõikes 2 või artikli 196b lõikes 2 osutatud menetlust. Muudel juhtudel teeb selle otsuse läbirääkimistega hõlmatud liikmesriigi riiklik konkurentsiasutus.

Käesolevas lõikes osutatud otsuseid ei kohaldata enne asjaomastele ettevõtjatele teatamise tähtpäeva saabumist.

7.   Käesolevas artiklis kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)   „riiklik konkurentsiasutus”– nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 (Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklites 101 ja 102 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta) (8) artiklis 5 osutatud asutus;

b)   „VKE”– mikro-, väikese või keskmise suurusega ettevõte komisjoni 6. mai 2003. aasta soovituse 2003/361/EÜ (mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete määratluse kohta) (9) tähenduses.

8.   Liikmesriik, kus peetakse käesoleva artikli kohaseid läbirääkimisi, teatab komisjonile lõike 2 punkti f ja lõike 6 kohaldamisest.

Artikkel 126d

Kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähisega juustu pakkumise reguleerimine

1.   Artikli 122 esimese lõigu punkti a alusel tunnustatud tootjaorganisatsiooni, artikli 123 lõike 4 alusel tunnustatud tootmisharudevahelise organisatsiooni või määruse (EÜ) 510/2006 artikli 5 lõikes 1 osutatud ettevõtjate rühma taotlusel võivad liikmesriigid kehtestada piiratud ajavahemikuks siduvad eeskirjad määruse (EÜ) nr 510/2006 artikli 2 lõike 1 punkti a ja b kohase kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähisega juustu tarne reguleerimise kohta.

2.   Lõikes 1 osutatud eeskirjad peavad vastama lõikes 4 sätestatud tingimustele ja määruse (EÜ) nr 510/2006 artikli 4 lõike 2 punktis c osutatud geograafilisest piirkonnast pärinevad osalised peavad nende suhtes eelnevalt kokku leppima. Nimetatud kokkulepe sõlmitakse vähemalt kahe kolmandiku piimatootjate või nende esindajatega, kes kasutavad vähemalt kahte kolmandikku toorpiimast, millest toodetakse lõikes 1 osutatud juustu, ja vajaduse korral vähemalt kahe kolmandiku selle juustu tootjatega, kes toodavad vähemalt kaks kolmandikku juustust määruse (EÜ) nr 510/2006 artikli 4 lõike 2 punktis c osutatud geograafilises piirkonnas.

3.   Lõike 1 kohaldamisel seoses kaitstud geograafilise tähisega juustuga on juustu spetsifikaadis märgitud toorpiima geograafiline päritolupiirkond sama kui selle juustu geograafiline piirkond, millele on osutatud määruse (EÜ) nr 510/2006 artikli 4 lõike 2 punktis c.

4.   Lõikes 1 osutatud eeskirjad:

5.   Lõikes 1 osutatud eeskirjad avaldatakse asjaomase liikmesriigi ametlikus väljaandes.

6.   Liikmesriigid viivad läbi kontrolle, et tagada lõikes 4 sätestatud tingimuste järgimine, ja juhul kui pädevad riiklikud asutused avastavad, et neid tingimusi ei ole järgitud, tühistavad lõikes 1 osutatud eeskirjad.

7.   Liikmesriigid teatavad komisjonile viivitamata lõikes 1 osutatud eeskirjade vastuvõtmisest. Komisjon teavitab liikmesriike eelnimetatud eeskirjadest teatamistest.

8.   Komisjon võib igal ajal võtta vastu rakendusakte kus nõutakse, et liikmesriik peab kehtetuks tunnistama lõike 1 kohaselt vastu võetud eeskirjad, kui komisjon jõuab järeldusele, et need eeskirjad ei vasta lõikes 4 sätestatud tingimustele, takistavad või moonutavad konkurentsi olulisel osal siseturust või takistavad vaba kaubandust või seavad ohtu ELi toimimise lepingu artikli 39 eesmärkide saavutamise. Need rakendusaktid võetakse vastu ilma artikli 195 lõikes 2 või artikli 196b lõikes 2 osutatud menetlust kasutamata.

Artikkel 126e

Komisjoni volitused seoses piima- ja piimatootesektori tootjaorganisatsioonide ja tootmisharudevaheliste organisatsioonidega

1.   Selle tagamiseks, et piima- ja piimatootesektori tootjaorganisatsioonide ja tootjaorganisatsioonide liitude eesmärgid ja vastutusvaldkonnad oleksid selgelt kindlaks määratud ning et aidata kaasa selliste organisatsioonide tegevuse tõhususele ilma neid liigselt koormamata, antakse komisjonile õigus võtta kooskõlas artikliga 196a vastu delegeeritud õigusakte, millega sätestatakse:

2.   Komisjon võib vastu võtta rakendusakte, millega nähakse ette üksikasjalikud eeskirjad:

Need rakendusaktid võetakse vastu artikli 196b lõikes 2 osutatud kontrollimenetluse kohaselt.

4)

Artiklis 175 asendatakse tekst „vastavalt käesoleva määruse artiklitele 176–177” tekstiga „vastavalt käesoleva määruse artiklitele 176–177a”.

5)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 177a

Kokkulepped, otsused ja kooskõlastatud tegevus piima- ja piimatootesektoris

1.   ELi toimimise lepingu artikli 101 lõiget 1 ei kohaldata tunnustatud tootmisharudevaheliste organisatsioonide kokkulepete, otsuste ja kooskõlastatud tegevuse suhtes, mille eesmärk on käesoleva määruse artikli 123 lõike 4 punktis c osundatud tegevuse teostamine.

2.   Lõiget 1 kohaldatakse ainult juhul, kui:

3.   Kokkuleppeid, otsuseid ega kooskõlastatud tegevust ei või rakendada enne lõike 2 punktis b osutatud tähtaja lõppu.

4.   Igal juhul tunnistatakse liidu eeskirjadega vastuolus olevaks kokkulepped, otsused ja kooskõlastatud tegevus, mis:

5.   Kui komisjon leiab pärast lõike 2 punktis b osutatud ajavahemiku lõppu, et lõike 1 kohaldamise tingimused ei ole täidetud, teeb ta ilma artikli 195 lõikes 2 või artikli 196b lõikes 2 osutatud menetlust kohaldamata otsuse ELi toimimise pingu artikli 101 lõike 1 kohaldamise kohta kõnealuse kokkuleppe, otsuse või kooskõlastatud tegevuse suhtes.

Kõnealust komisjoni otsust ei kohaldata enne sellest asjaomasele tootmisharudevahelisele organisatsioonile teatamise kuupäeva, välja arvatud juhul, kui tootmisharudevaheline organisatsioon on esitanud ebaõigeid andmeid või kuritarvitanud käesoleva artikli lõikes 1 ette nähtud erandit.

6.   Mitmeaastaste lepingute puhul kehtib esimese aasta kohta teatamise kohustus ka järgnevatel lepingu kehtimise aastatel. Sel juhul võib komisjon siiski igal ajal omal algatusel või mõne muu liikmesriigi taotlusel teha avalduse mittevastavuse tuvastamise kohta.

7.   Komisjon võib võtta vastu rakendusaktid, millega kehtestatakse käesoleva artikli ühtseks kohaldamiseks vajalikud meetmed. Need rakendusaktid võetakse vastu artikli 196b lõikes 2 osutatud kontrollimenetluse kohaselt.”

6)

Artiklit 184 muudetakse järgmiselt:

7)

Lisatakse järgmised artiklid:

„Artikkel 185e

Piima- ja piimatootesektori kohustuslikud deklaratsioonid

Alates 1. aprillist 2015 deklareerivad toorpiima esmaostjad pädevatele riiklikele ametiasutustele igal kuul neile tarnitud toorpiima kogused.

Käesoleva artikli ja artikli 185f kohaldamisel tähendab „esmaostja” ettevõtet või ettevõtete rühma, kes ostavad piimatootjatelt piima, et:

Liikmesriigid teatavad komisjonile esimeses lõigus osutatud toorpiima koguse.

Komisjon võib võtta vastu rakendusakte, millega kehtestatakse eeskirjad selliste deklaratsioonide sisu, vormi ja esitamise aja ning meetmete kohta, mis on seotud liikmesriikidepoolse teavitamisega vastavalt käesolevale artiklile. Need rakendusaktid võetakse vastu artikli 196b lõikes 2 osutatud kontrollimenetluse kohaselt.

Artikkel 185f

Lepingulised suhted piima- ja piimatootesektoris

1.   Kui liikmesriik otsustab, et iga oma territooriumil toimuva toorpiima tarne kohta oma põllumajandustootjalt toorpiima töötlejale tuleb sõlmida poolte vahel kirjalik leping, ja/või, et esmaostja peab tegema kirjaliku pakkumise lepingu sõlmimiseks toorpiima tarnimiseks põllumajandustootjalt, peab selline leping ja/või lepingu pakkumine vastama lõikes 2 sätestatud tingimustele.

Kui liikmesriik otsustab, et toorpiima tarne kohta põllumajandustootjalt toorpiima töötlejale tuleb sõlmida kirjalik leping, määrab ta kindlaks ka selle, millise tarneetapi või -etappide kohta tuleb poolte vahel sõlmida kirjalik leping, kui piima tarnitakse ühe või mitme koguja kaudu. Käesoleva artikli mõistes on koguja ettevõtja, kes transpordib toorpiima põllumajandustootjalt või teiselt kogujalt toorpiima töötlejale või teisele kogujale, kusjuures toorpiima omandiõigus antakse iga kord üle.

2.   Leping ja/või lepingu pakkumine:

3.   Erandina lõikest 1 ei ole leping ja/või lepingu pakkumine nõutav, kui põllumajandustootja tarnib toorpiima ühistule, mille liige põllumajandustootja on ja kui ühistu põhikirjas või põhikirja alusel sätestatud eeskirjades ja otsustes sisalduvad sätted, millel on lõike 2 punktides a, b ja c sätestatutega sarnane mõju.

4.   Põllumajandustootjate, kogujate või toorpiima töötlejate sõlmitud toorpiima tarnimist käsitlevate lepingute kõik punktid, sealhulgas lõike 2 punktis c sätestatu, on poolte vahel vabalt kokkulepitavad.

Piiramata esimest lõiku:

Teine lõik ei piira põllumajandustootja õigust keelduda sellisest miinimumkestusest, juhul kui ta teeb seda kirjalikult. Sel puhul on osalistel õigus pidada läbirääkimisi kõigi lepingu aspektide üle, mis hõlmavad ka lõike 2 punktis c osutatud aspekte.

5.   Liikmesriik, kes kasutab käesolevas artiklis osutatud võimalusi, teatab komisjonile nende kohaldamise viisist.

6.   Komisjon võib vastu võtta rakendusaktid, millega kehtestatakse meetmed, mis on vajalikud käesoleva artikli lõike 2 punktide a ja b ning lõike 3 ühtseks kohaldamiseks, ning meetmed, mis on seotud käesolevas artiklis sätestatud liikmesriikide teavitamiskohustusega. Need rakendusaktid võetakse vastu artikli 196b lõikes 2 osutatud kontrollimenetluse kohaselt.”

8)

VII osa I peatükile lisatakse järgmised artiklid:

„Artikkel 196a

Delegeeritud volituste rakendamine

1.   Komisjonile delegeeritakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

2.   Artikli 126e lõikes 1 osutatud volitused võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates 2. aprillist 2012. Komisjon esitab volituste delegeerimise kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne viieaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist uuendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab uuendamisele vastuväite hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppu.

3.   Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artikli 126e lõikes 1 osutatud volituste delegeerimise tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. Otsus ei mõjuta juba kehtivate delegeeritud õigusaktide kehtivust.

4.   Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teatab ta sellest viivitamata Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

5.   Artikli 126e lõike 1 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist esitanud selle kohta vastuväiteid või kui mõlemad institutsioonid on enne selle tähtaja möödumist teatanud komisjonile, et neil ei ole õigusakti kohta vastuväiteid. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

Artikkel 196b

Komiteemenetlus

1.   Komisjoni abistab komitee, millele osutatakse kui põllumajandusturgude ühise korralduse komiteele. Kõnealune komitee on komitee Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määruse (EL) nr 182/2011 (millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes) (10) tähenduses.

2.   Käesolevale lõikele osutamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

9)

Artiklile 204 lisatakse järgmine lõige:

„7.   Piima- ja piimatootesektori puhul kohaldatakse artikli 122 esimese lõigu punkti a alapunkti iiia, artikli 123 lõiget 4 ning artikleid 126a, 126b, 126e ja 177a alates 2. aprillist 2012 kuni 30. juunini 2020 ja artikleid 126c, 126d, 185e ja 185f alates 3. oktoobrist 2012 kuni 30. juunini 2020.”