9.6.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 150/78

(1)

26. mai 2009. aasta kirjaga, mis registreeriti 16. juunil 2009, sai komisjon kaebuse, milles käsitletakse väidetava riigiabi andmist ettevõtjale Hammar Nordic Plugg AB, kellele Vänersborgi linnavalitsus müüs avaliku sektori vara turuhinnast madalama hinnaga.

(2)

27. oktoobril 2009 edastas komisjon kaebuse mittekonfidentsiaalse versiooni riigi ametiasutustele. Rootsi vastas 30. novembri 2009. aasta kirjaga, mis registreeriti samal päeval.

(3)

9. märtsil 2010 palus komisjon täiendavat teavet ja Rootsi vastas 20. aprilli 2010. aasta kirjaga.

(4)

11. mail 2010 sai komisjon ettevõtja Chips AB esitatud teabe.

(5)

27. oktoobri 2010. aasta kirjaga teatas komisjon Rootsile, et ta on otsustanud algatada abi andmise kohta Euroopa Liidu toimimise lepingu (2) artikli 108 lõikes 2 sätestatud menetluse. Komisjoni otsus menetluse algatamise kohta avaldati Euroopa Liidu Teatajas  (3). Komisjon kutsus huvitatud isikuid üles esitama abi kohta märkusi.

(6)

23. novembri 2010. aasta kirjaga palusid Rootsi ametiasutused pikendada menetluse algatamise otsuse kohta märkuste esitamise tähtaega.

(7)

Rootsi ametiasutused esitasid komisjonile oma märkused 15. ja 17. detsembri 2010. aasta kirjaga. Ettevõtja Hammar Nordic Plugg AB esitas oma märkused komisjonile 22. jaanuari 2011. aasta kirjaga.

(8)

1. veebruaril 2011 saatis komisjon ettevõtja Hammar Nordic Plugg AB esitatud tähelepanekud Rootsi ametiasutustele märkuste esitamiseks.

(9)

1. juunil 2011 saatis komisjon veel ühe teabetaotluse. Rootsi ametiasutused vastasid sellele 29. juuni 2011. aasta kirjaga ning esitasid täiendavaid selgitusi 12. ja 30. septembri 2011. aasta e-kirjaga.

(10)

6. juunil 2011 saatis komisjon küsimustikud ettevõtjale Chips AB. Ettevõtja ei vastanud neile küsimustele vahetult, kuid esitas teavet Rootsi ametiasutustele, kes kasutasid seda 12. septembri 2011. aasta selgituste koostamisel.

(11)

19. oktoobril 2011 toimus komisjoni talituste ja ettevõtja Hammar Nordic Plugg AB esindajate kohtumine.

(12)

Ettevõtja Hammar Nordic Plugg AB esitas komisjonile lisateavet 3. novembri 2011. aasta e-kirjaga. Komisjon edastas selle teabe Rootsi ametiasutustele 4. novembril 2011. Rootsi ametiasutused teatasid 28. novembril 2011, et neil ei ole märkusi.

(13)

Abisaaja on aktsiaselts Hammar Nordic Plugg AB (edaspidi „Hammar”), kelle äritegevus seisneb ruumide rendile andmises ja kinnisvara haldamises. Hammar asub Rootsi Västra Götalandi läänis Trollhättanis ja kuulub täielikult emaettevõtjale Hammar Nordic Fastigheter AB, mille ainuomanik on üksikisik Anders Hammar (4).

(14)

Vänersborgi vald (edaspidi „vald”) asub Västra Götalandi maakonnas Norra piiri lähedal. Vastavalt Rootsi 2007.–2013. aasta regionaalabi kaardile ei asu Vänersborg toetatavas piirkonnas.

(15)

Fastighets AB Vänersborg (edaspidi „FABV”) on vallale kuuluv kinnisvaraettevõtja.

(16)

Ettevõtja Topp Livsmedel (edaspidi „Topp”) omanik oli ettevõtja Chips AB, (5) kes omakorda kuulus rahvusvahelisse kontserni Orkla ASA (edaspidi „Orkla”).

(17)

Abi anti varale (edaspidi „rajatis”), mis koosneb kahest krundist, tootmisrajatisest, vallasvarast ja intellektuaalomandi õigustest (nt kaubamärgid). Rajatis asub Vänersborgi vallas väikeses Brålanda asulas. Topp tootis rajatises kuni 2007. aastani külmutatud köögivilju, andes tööd ligikaudu 30 töötajale.

(18)

26. mail 2009 sai komisjon kaebuse väidetava riigiabi andmise kohta, mis olevat seisnenud riigivara (rajatise) müügis turuhinnast odavamalt.

(19)

Faktid on järgmised. 2007. aasta lõpus teatas Chips AB, et ta kavatseb Toppis tootmise lõpetada ja teeb ettevalmistusi rajatise müügiks.

(20)

13. veebruaril 2008 ostis vald FABV kaudu ettevõtjalt Chips AB rajatise 17 miljoni Rootsi krooni (1,7 miljoni euro) eest (6).

(21)

Samal päeval, 13. veebruaril 2008, sõlmisid FABV ja Hammar kaks lepingut. Esimene leping on rendileping, millega FABV andis kogu rajatise Hammarile rendile (7). Teise lepinguga sai Hammar õiguse osta ajavahemikul 1. märts 2008 – 28. veebruar 2010 FABV-lt rajatis 8 miljoni Rootsi krooni (0,8 miljoni euro) eest. Hammar kasutas oma ostuõigust ja ostis FABV-lt rajatise kindlaksmääratud hinnaga 11. augustil 2008.

(22)

1. märtsi 2008. aasta lepinguga rentis Hammar suurema osa rajatisest kohalikele ettevõtjatele edasi hinnaga, (8) mis oli kõrgem kui FABV ja Hammari vahel kokkulepitud rendihind. Kohalikud ettevõtjad esitasid lepingu allakirjutamiseks tingimuse, et neile antaks võimalus osta rajatis ära, juhul kui Hammar saab selle omanikuks. Samal kuupäeval kirjutati alla optsioonilepingule, millega anti kohalikele ettevõtjatele õigus omandada rajatis 40 miljoni Rootsi krooni (4 miljoni euro) eest.

(23)

2. septembril 2008 sõlmisid Hammar ja kohalikud ettevõtjad lepingu, millega rajatis müüdi viimastele kokkulepitud hinna, 40 miljoni Rootsi krooniga.

(24)

Komisjonil on põhjust arvata, et rajatise müük FABV-lt Hammarile sisaldas riigiabi. Seetõttu algatas komisjon 27. oktoobril 2010 tehingu kohta ametliku uurimismenetluse (9).

(25)

Rootsi ametiasutused ja Hammar esitasid ametliku uurimismenetluse algatamise kohta oma märkused.

(26)

Rootsi ametiasutused on seisukohal, et rajatise müük FABV-le ei ole riigiabi ning et ainus põhjus, miks vald rajatise FABV kaudu ostis, oli tootmise ja töökohtade säilitamine. Kuna vald ei kavatsenud rajatist ise käitada, valis ta Hammari esitatud lahenduse – ostuoptsiooniga rendilepingu. Rootsi ametiasutused märgivad, et Hammarile antud optsiooni tõttu tulnuks valla eelarvest teha FABV-le 9 miljoni Rootsi krooni (0,9 miljoni euro) suurune kapitalisüst, et katta kahju, mis tekkinuks, kui Hammar oleks talle antud optsiooni kasutanud.

(27)

Hammar väidab, et FABV ostis rajatise ettevõtjalt Chips AB ülemäära kallilt ning et seetõttu võidi Orklale anda riigiabi. Lisaks väidab Hammar, et ostis rajatise FABV-lt turutingimustel ning et müük ei mõjutanud liikmesriikidevahelist kaubandust ega moonutanud konkurentsi.

(28)

Oma väidete tõendamiseks esitas Hammar ettevõtja PricewaterhouseCoopers poolt rajatise väärtuse kohta tagantjärele koostatud hinnangu (edaspidi „PwC aruanne”), mis kandis 20. jaanuari 2011. aasta kuupäeva. Aruanne kinnitab, et seda tüüpi vara turuhinna määramine on liiga ligikaudne selleks et väita, et hind vastas enam-vähem turutingimustele iga kord, kui rajatis edasi müüdi (st müük Chips AB-lt FABV-le, seejärel Hammarile ja lõpuks kohalikele ettevõtjatele). PwC aruandes leiti, et kui rajatis müüdi FABV-lt Hammarile ning kui Hammar selle edasi müüs, vastas hind turuhinnale, kui võtta arvesse mõlema (FABV ja Hammari ning Hammari ja kohalike ettevõtjate vahelise) rendilepingu rahalisi tingimusi.

(29)

19. oktoobri 2011. aasta kohtumisel komisjoni talitustega ja 3. novembril 2011 komisjonile esitatud täiendavas teabes väitis Hammar, et ajal, mil vald leppis Hammariga kokku anda talle optsioon osta rajatis 8 miljoni Rootsi krooniga, ei olnud rajatise suhtes tehtud muid pakkumisi ja seega tuleks hinda käsitada turuhinnana sõltumata mis tahes hinnangutest, mida nagunii tuleb pidada hüpoteetiliseks.

(30)

3. novembril 2011 saatis Hammar komisjonile konsultatsioonifirma Copenhagen Economics A/S (10) (edaspidi „Copenhagen Economics”) koostatud aruande selle kohta, millist mõju võis liikmesriikidevahelisele kaubandusele avaldada rajatise müük Chips AB-lt FABV-le ning edasimüük Hammarile. Aruandes esitatakse järeldus, et esimene tehing võis mõjutada liidusisest kaubandust, kuna müüja Chips AB on Norra kontserni Orkla Soome tütarettevõtjana rahvusvaheline äriühing, kes osaleb konkurentsis rahvusvahelises ulatuses. Seevastu väideti aruandes, et rajatise müük FABV-lt Hammarile ei avaldanud üldse või olulist mõju liidusisesele kaubandusele, kuna Hammar on kohalik ettevõtja, kes ei konkureeri teiste riikide ettevõtjatega asjaomastel turgudel.

(31)

Selleks et hinnata, kas rajatise müügil FABV-lt Hammarile anti riigiabi, tuleb lähtuda ELi toimimise lepingu artikli 107 lõikest 1, mille kohaselt on „igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatavaid ettevõtjaid või teatavate kaupade tootmist, siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust.”

(32)

Komisjon märgib, et meetme raames abisaajat Hammarit tuleb käsitada ettevõtjana, kuna ta tegeleb majandustegevusega, pakkudes turul kinnisvara- ja kinnisvaraga seotud teenuseid.

(33)

Tehingu sõlmis vald FABV kaudu. FABV kuulub täielikult vallale, kes katab FABV võimaliku kahjumi oma eelarvest. FABV juhatus koosneb Vänersborgi vallavalitsuse liikmetest. Seega tuleb FABV otsuseid seostada riigiga ja nende puhul kasutatakse riigi vahendeid niivõrd, kuivõrd neil on finantsmõju. Lisaks on vald selgelt tehingu osaline, kuna Hammarile antud optsiooni tingimuste kohaselt tuli tal FABV-le teha 9 miljoni Rootsi krooni suurune kapitalisüst, et katta kahjum, mis tekib, kui Hammar kasutab oma optsiooni. Sellega seoses leiab komisjon, et rajatise müügil Hammarile kaasati riigi vahendeid.

(34)

Kuna tehingust sai kasu konkreetne ettevõtja (Hammar), tuleb seda käsitada valikulise meetmena.

(35)

Meede moonutab või võib moonutada konkurentsi ja mõjutada kaubandust liidus ja Euroopa Majanduspiirkonnas (edaspidi „EMP kaubandus”) vastavalt Euroopa Kohtu praktikale riigiabi küsimustes. Konsultatsioonifirma Copenhagen Economics koostatud aruandes (vt põhjendus 30) on väidetud, et Hammar tegutseb ainult kohalikul kinnisvaraturul ning seetõttu rajatise müügiga talle antud valikuline eelis ei avaldanud kaubandusele mingit mõju või oli selle mõju väike. Kuid võimalik mõju kaubandusele ei sõltu sellest, kas abisaaja tegutseb rahvusvahelises ulatuses või ainult riigisiseselt, vaid sellest, kas tema pakutavate kaupade või teenustega kaubeldakse või võidakse kaubelda liidusiseselt (11). Käesolev juhtum vastab sellele kriteeriumile, kuna kaubandus kinnisvarateenuste ja kinnisvaraga ning neisse investeerimine on üleliiduline, millest annab käesoleval juhul tunnistust ka see, et rajatise eelmine omanik Chips AB oli rahvusvaheliselt tegutseva kontserni Orkla tütarettevõtja Soomes. See tõestab, et käesoleva juhtumi raames käsitletav vara, st rajatis, mis ei ole tühi krunt, vaid tegutsev rajatis, kus toodetakse külmutatud toiduaineid, pakub piiriülest huvi.

(36)

Seetõttu on komisjon arvamusel, et kuigi Hammar tegutseb ainult kohalikul tasandil, osaleb ta siiski sellisel turul, kus ta võib mõjutada liidusisest ja EMP kaubandust. Seetõttu ei saa komisjon Hammari esitatud argumentide põhjal loobuda kõnealuse kriteeriumi alusel tehtud esialgsetest järeldustest, mis on esitatud menetluse algatamise otsuses.

(37)

Seega on ainuke kriteerium riigiabi olemasolu kindlakstegemiseks see, kas rajatise müügiga FABV-lt Hammarile loodi viimasele eeliseid. Olemasoleva teabe põhjal on komisjon seisukohal, et FABV müüs rajatise Hammarile turuhinnast odavamalt, mida turutingimustes tegutsev erainvestor arvatavasti ei teeks. Sellega loodi Hammarile eelis.

(38)

Käesoleva juhtumi raames käsitletakse avaliku sektori teatava vara müüki eraettevõtjale. Osa varast on kinnisvara (maa ja ehitised). Riigiabi olemasolu kindlakstegemiseks kohaldab komisjon oma teatist ametiasutuste korraldatavas maa ja hoonete müügis sisalduvate riigiabi elementide kohta (12) (edaspidi „teatis”). Müügiga hõlmatud muud liiki vara kohta teeb komisjon turumajanduse tingimustes tegutseva erainvestori testi, st hindab, kas avalikku sektorisse kuuluv müüja toimis nii, nagu toimiks erainvestor turumajanduse tingimustes. Kuna ka teatises lähtutakse samast testist, viitab komisjon tehingu hindamisel lihtsuse huvides kõnealusele teatisele (13).

(39)

Teatise punkti II.1 kohaselt ei saa ostja automaatselt riigiabi, kui müük toimub pärast piisavalt hästi avaldatud, avalikku ja tingimusteta pakkumismenetlust, mis on võrreldav enampakkumisega ning kus võetakse vastu parim või ainus pakkumine. Vastavalt komisjoni kogutud teabele ei korraldanud FABV rajatise müügiks pakkumismenetlust. Seetõttu ei saa riigiabi olemasolu sel põhjusel automaatselt välistada.

(40)

Hammar väidab, et hind (8 miljonit Rootsi krooni) vastab rajatise turuväärtusele, kuna optsiooni kokkuleppimise ajal puudusid muud pakkumused. Komisjon märgib, et vald ei müünud rajatist teiste pakkujate jaoks läbipaistva ja avatud menetlusega. Seega ei saa komisjon müügihinna alusel teha järeldusi tegeliku turuväärtuse kohta (14). Lisaks märgib komisjon, et FABV ostis rajatise 17 miljoni Rootsi krooniga 13. veebruaril 2008 ning leppis Hammariga veel samal päeval kokku märksa odavama hinnaga (8 miljonit Rootsi krooni) väljaostu võimaluse.

(41)

Teatise punktis II.2.a on sätestatud, et tingimusteta pakkumismenetluseta müügi puhul peaks enne müügiläbirääkimisi üks või mitu sõltumatut varade hindajat andma sõltumatu hinnangu, et leida turuhind üldtunnustatud turunäitajate ja hindamisstandardite alusel. Komisjon märgib, et FABV ei taotlenud rajatise sõltumatut hindamist enne müügiläbirääkimiste algust.

(42)

Kuid hoolimata sellest, et müük ei toimunud avatud ja tingimusteta pakkumismenetlusega ning enne müügiläbirääkimisi ei tehtud sõltumatut hindamist, saab rajatise FABV-lt Hammarile müümise aegse turuväärtuse üle otsustada muu teabe alusel.

(43)

2007. aasta lõpul, rajatise müükipaneku ajal, tellis Chips AB ettevõtjalt Colliers International (15) memo rajatise müügi kohta. Colliers Internationali hinnangul ulatus üksnes kinnisvara (ilma vallasvara ja intellektuaalomandi õigusteta) müügihind 27 miljoni Rootsi kroonini (2,7 miljonit eurot). Nagu menetluse algatamise otsuses märgitud, on komisjon seisukohal, et seda tuleks käsitada turuhinnana, kuna i) hinnang anti enne müügiläbirääkimiste algust, ii) selle tellis Chips AB rajatise müümiseks, st olukorras, kus tal ei saanud olla muud huvi kui saada täpne hinnang selle turuväärtuse kohta, iii) uuringu tegi nii müüjast kui ka ostjast sõltumatu kolmas osapool ning iv) ettevõtjal Colliers International on kinnisvarasektoris laialdased kogemused. Hammar vaidlustas komisjoni esialgse seisukoha, et kõnealune hinnang on sõltumatu, kuna selle tellis müüja. Hammar leiab ka, et Colliers Internationali kasutatud eeldused (muu hulgas eeldus, et välja üürimata jääb ainult 10 % rajatisest) ei olnud realistlikud, pidades silmas rajatise tegelikku olukorda selle müümise ajal.

(44)

Rajatise turuhinna kohta on võimalik järeldusi teha ka ettevõtja Swedbank Kommersiella Fastigheter (16) (edaspidi „Swedbank”) 2008. aasta juunis antud hinnangu alusel. Hinnangu tellisid kohalikud ettevõtjad, kes rajatise hiljem ära ostsid, eesmärgiga taotleda laenu rajatise ostuks. Swedbanki hinnangul oli rajatise turuväärtus 30 miljonit Rootsi krooni (3 miljonit eurot), kuigi hinnangus ei käsitletud kogu rajatist (17). Swedbanki hinnangus lähtuti eeldusest, et välja üürimata jääb 35 % rajatisest. Muud eeldused olid samad kui Colliers Internationali hinnangus.

(45)

PwC aruandes esitati rajatise turuväärtuse kohta mitu hinnangut sõltuvalt müügihetkest. Näiteks tõdeti aruandes, et rajatise väärtus Chips AB-lt FABV-le müügi ajal oli umbes 9 miljonit Rootsi krooni, kuid ajal, kui Hammar rajatise FABV-lt rendile võttis (st samal kuupäeval, 13. veebruaril 2008) oli selle väärtus 5,5 miljonit Rootsi krooni (umbes 0,55 miljonit eurot). PwC aruanne sisaldab ka kolmandat hinnangut rajatise turuväärtuse kohta: ajal, kui Hammar rentis rajatise kohalikele ettevõtjatele (1. märts 2008), oli selle väärtus ligikaudu 21 miljonit Rootsi krooni (2,1 miljonit eurot).

(46)

Komisjon märgib esiteks, et PwC aruandes on rajatise väärtuse kohta esitatud erinevaid näitajaid, mis hõlmavad lühikest ajavahemikku. Arvestades, et kinnisvara turuväärtus võib lühema ajavahemiku jooksul oluliselt muutuda ainult erakorraliste asjaolude tõttu, on komisjonil suuri kahtlusi mõnede PwC aruandes esitatud hinnangute kohta, pidades eriti silmas asjaolu, et tehingud toimusid väga lühikese aja jooksul.

(47)

Mis puudutab esimest kahte PwC aruandes esitatud hinnangut rajatise väärtuse kohta (9 miljonit ja 5,5 miljonit Rootsi krooni), siis on komisjon seisukohal, et need hinnangud tunduvad ebarealistlikena võrreldes samal ajal koostatud Colliers Internationali ja Swedbanki hinnanguga. PricewaterhouseCoopersi (edaspidi „PwC”) pakutud 5,5 miljoni Rootsi kroonise väärtuse kohta märgib komisjon, et hinnang põhineb Hammari poolt FABVle makstud rendist tulenevatel rahavoogudel, kuigi PwC ise tunnistab, et selline renditulu on teiste sarnaste tööstusrajatistega võrreldes väga väike. See torkab eriti teravalt silma, võrreldes umbes seitse korda kõrgema rendiga, mida Hammar nõudis kohalikelt ettevõtjatelt vaid mõni päev hiljem (vt joonealused märkused 7 ja 8). Seda silmas pidades järeldab komisjon, et Hammari makstud rent oli turupõhisest rendist väiksem. Seega on komisjon seisukohal, et hinnanguline väärtus 5,5 miljonit Rootsi krooni, mis põhineb turutingimustest odavamast rendist saadaval renditulul, ei kajasta rajatise tegelikku turuväärtust. Seevastu 9 miljoni Rootsi kroonine hinnanguline väärtus põhineb eeldusel, et kahe esimese aasta jooksul pärast rajatise ostmist on sellest välja rentimata 100 %, kolmandal aastal 75 %, neljandal aastal 50 % ja ülejäänud hinnanguga hõlmatud aja jooksul stabiilselt 60 %. Välja rentimata pinna määra arvutamisel ei ole aga arvesse võetud seda, et müügi ajal oli teada, et kohalikud ettevõtjad olid valmis rajatise rendile võtma. Järelikult oleks pidanud hindama rentnikuga rajatise väärtust.

(48)

PwC aruandes esitatud kolmanda hinnangu kohaselt oli ajal, mil Hammar müüs rajatise kohalikele ettevõtjatele, selle turuväärtus umbes 21 miljonit Rootsi krooni, kuigi hinnang ei käsitlenud kogu rajatist, vaid tervikust pisut väiksemat osa (vt joonealune märkus 17). Hindamismetoodika sarnaneb Colliers Internationali ja Swedbanki hinnangu aluseks olnud meetodile, kusjuures peamiselt lähtuti Hammari ja kohalike ettevõtjate vahelisest rendilepingust, st müügi ajal kehtinud rendilepingu tingimustest. Tuleb ka märkida, et lepingu tingimused eeldatavasti vastasid turutingimustele, kuna nendes olid kokku leppinud kaks turutingimustes tegutsevat eraettevõtjat, kes väidetavalt lähtuvad ainult majanduslikust mõttekusest. Seega leiab komisjon, et PwC aruandes esitatud kolmas hinnang rajatise turuväärtuse kohta on usutav.

(49)

Kokkuvõttes võib järeldada, et olenemata sellest, kas rajatise turuväärtusena käsitatakse Colliers Internationali või Swedbanki hinnangut või PwC kolmandat hinnangut, on selge, et 8 miljonit Rootsi krooni, mille eest FABV müüs rajatise Hammarile, oli tublisti alla turuhinna ning seetõttu on tegemist Hammarile eelise andmisega.

(50)

Seetõttu leiab komisjon, et kuna kõik asjakohased Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõikes 1 sätestatud kriteeriumid on täidetud, kujutab kõnealune meede endast riigiabi, ning et kuna kõnealust riigiabi anti abisaajale ilma komisjoni eelneva loata, on tegemist ebaseadusliku abiga.

(51)

Abisaaja kasu suurus võrdub rajatise turuhinna ja Hammari makstud hinna (8 miljonit Rootsi krooni) vahega.

(52)

Komisjon uurib mitut rajatise turuhinna hinnangut ja selle määratlemise võimalust, nimelt: i) 17 miljonit Rootsi krooni ehk hind, mille FABV maksis Chips AB-le 18. veebruaril 2008; ii) 40 miljonit Rootsi krooni ehk hind, mille kohalikud ettevõtjad maksid Hammarile; iii) 27 miljoni Rootsi krooni vastavalt Colliers Internationali müügieelsele hinnangule; iv) 30 miljoni Rootsi krooni vastavalt Swedbanki 2008. aasta juuni hinnangule ja v) 21 miljonit Rootsi krooni vastavalt PwC aruandele.

(53)

Komisjoni arvates ei kajasta 17 miljonit Rootsi krooni, mille eest FABV ostis rajatise Chips AB-lt, rajatise turuväärtust veenvalt Komisjon selgitas juba menetluse algatamise otsuses, et Chips AB nõustus turuhinnast madalama hinnaga, kuna soovis vältida ettevõtte maine kahjustamist rajatise sulgemise ja töökohtade kaotamise tagajärjel. Chips AB soovis ka kasutada võimalust rajatis kiiresti maha müüa ning Toppi tegevus lõpetada. Turutingimustes tegutsev eraettevõtja, kellel puudunuksid Chips AB piirangud, oleks nõudnud kõrgemat hinda. Nimetatud põhjustel ei pea komisjon vajalikuks vastata käesoleva otsuse põhjenduses 27 osutatud Hammari väitele, mis pealegi käsitleb asjaolusid, mida käesolev ametlik uurimine ei hõlma.

(54)

Komisjon jõudis ametliku uurimise käigus saadud teabe põhjal järeldusele, et rajatise turuhinda ei kajasta õigesti ka kohalike ettevõtjatega kokku lepitud 40 miljonit Rootsi krooni, kuna ettevõtjad rahastasid seda osaliselt pangalaenu ja osaliselt Hammarilt endalt võetud laenuga. Kuna suure osa rahalistest vahenditest andis müüja, kes on tehingus ühtlasi ka võlausaldaja ja kelle jaoks sellest tulenes krediidirisk, ei saa otseselt väita, et nominaalhind 40 miljonit Rootsi krooni vastab rajatise tegelikule majanduslikule väärtusele Kuigi tehingu raames makstud nominaalhinna alusel ei saa teha kindlaid järeldusi selle kohta, milline oleks olnud rajatise hind, kui müük oleks toimunud turutingimustel, on see veel üks tõend selle kohta, et 8 miljonit Rootsi krooni ei vasta rajatise turuväärtusele. Vähema kui kolme nädala kohta pakuti välja kaks hinda ja suur kõikumine nii lühikese aja jooksul kinnitab, et nimetatud summa ei olnud turuhind.

(55)

Komisjon ei näe põhimõtteliselt mingit põhjust kahelda selles, et Colliers Internationali ja Swedbanki hinnangud olid sõltumatud ja koostatud üldtunnustatud standardite kohaselt. Komisjon tõdeb siiski, et need hinnangud ei ole vahetult võrreldavad, kuna hindamise aluseks võeti osaliselt erinevad eeldused. Kättesaadava teabe põhjal ei saa komisjon olla täiesti kindel selles, kas need hinnangud kajastavad rajatise tegelikku turuväärtust usaldusväärselt, kuna nende puhul on lähtutud eeldustest ja võrdlustest teiste turul toimunud tehingutega, mitte aga sama rajatisega toimunud müügitehingute puhul kasutatud eeldustest ja võrdlustest.

(56)

Kokkuvõttes tuleks komisjoni arvates lähtuda PwC aruandes esitatud kolmandast hinnangust. Nagu märgitud põhjenduses 48, leiab komisjon, et kuigi hinnang on koostatud pärast tehingu toimumist, põhineb see Hammari ja kohalike ettevõtjate vahel tegelikult sõlmitud rendilepingust tulenevatel rahavoogudel ja seega tegelikel turuandmetel. Seda silmas pidades on 21 miljonit Rootsi krooni Colliers Internationali ja Swedbanki hinnanguga võrreldes usutav, kuigi konservatiivselt hinnatud turuväärtus. Lisaks märgib komisjon, et Hammar sõlmis 13. veebruaril 2008 optsioonilepingu, mis andis talle õiguse osta rajatis 8 miljoni Rootsi krooniga ning et ta kasutas seda võimalust 11. augustil 2008. 1. märtsil 2008 sõlmis Hammar kohalike ettevõtjatega optsioonilepingu, millega anti neile õigus osta rajatis 40 miljoni Rootsi krooniga. Kohalikud ettevõtjad kasutasid seda õigust ja müügileping sõlmiti 2. septembril 2008. PwC aruandes on rajatise hinnanguline väärtus (21 miljonit Rootsi krooni) esitatud 1. märtsi 2008. aasta seisuga. Kuna kõnealused tehingud toimusid lühikese ajavahemiku jooksul, ei ole põhjust arvata, et rajatise turuhind oleks ajal, kui Hammar sõlmis selle kohta optsioonilepingu ja ajal, kui ta selle ostis, olnud oluliselt erinev 21 miljonist Rootsi kroonist.

(57)

Seega oli Hammari saadud eelise suurus 13 miljonit Rootsi krooni (1,3 miljonit eurot). Eelise suurus on rajatise 21 miljoni Rootsi krooni suuruse turuhinna ja Hammari makstud 8 miljoni Rootsi krooni suuruse tegeliku hinna vahe.

(58)

Rootsi ametiasutused ega Hammar ei ole esitanud oma seisukohti abi siseturuga kokkusobivuse kohta. Ainuke vastuväide, mida Rootsi ametiasutused seoses kõnealuse meetmega on esitanud, käsitles valla poliitilist eesmärki hoida ettevõte töös ning tagada tööhõive Vänersborgi piirkonnas.

(59)

Kuna vald ei asu toetatavas piirkonnas (vt põhjendus 14), ei ole see ka regionaalabikõlblik. Rootsi osutatud eesmägi puhul tuleks lähtuda komisjoni teatisest „Ühenduse suunised raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta” (18). Selle kohta, et käesoleva juhtumi puhul on täidetud suunistes sätestatud tingimused, puuduvad tõendid. Eelkõige puuduvad tõendid selle kohta, et Hammar oli rajatise ostmise ajal raskustes olev äriühing.

(60)

Igal juhul on piisavalt tõendamata, et tegemist oli vajaliku ja proportsionaalse meetmega ühist huvi pakkuvate eesmärkide täitmiseks. Seetõttu ei ole komisjon leidnud ühtegi põhjust tunnistada abi siseturuga kokkusobivaks vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 107 lõikele 3.

(61)

Tundub, et muid siseturuga kokkusobivuse aluseid oleks võimalik kohaldada. Seetõttu järeldab komisjon, et rajatise müük vallalt Hammarile kujutab endast riigiabi, mis on vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 107 lõikele 1 ebaseaduslik ja siseturuga kokkusobimatu.

(62)

Menetluse algatamise otsuses väljendas komisjon kahtlust, kas FABV ja Hammari vaheline 13. veebruari 2008. aasta üürileping ja Hammarile rajatise ostuks võimaldatud optsiooni hind (vt menetluse algatamise otsuse punkt 38) vastasid turutingimustele.

(63)

Komisjon leiab, et üürilepinguga kaasnes riigiabi andmine, kuna selle puhul on täidetud samad ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 kriteeriumid, millele on osutatud ka punktis 4.1, nimelt: i) abisaajat, st Hammarit, tuleb käsitada ettevõtjana; ii) FABV otsuseid saab seostada riigiga ja niivõrd, kuivõrd neil on majanduslikku mõju, kasutatakse riigi vahendeid; iii) meede on valikuline, kuna sellest sai kasu konkreetne ettevõtja; iv) kooskõlas põhjenduses 47 esitatud selgitusega ja Hammari enda esitatud PwC aruandega on komisjon seisukohal, et FABV nõudis Hammarilt turuhinnast madalamat renti ning seetõttu on tegemist Hammarile antud eelisega ning v) kuigi Hammar tegutseb ainult kohalikul tasandil, osaleb ta siiski sellisel turul, kus ta võib mõjutada ühendusesisest ja EMP kaubandust.

(64)

Selleks et teha kindlaks Hammarile antud eelise suurus, tuleks omavahel võrrelda FABV ja Hammari vahel 13. veebruaril 2008 kokku lepitud rendi suurust (esimesel aastal 0,5 miljonit Rootsi krooni) ning 1. märtsil 2008 Hammari ja kohalike ettevõtjate vahel kokku lepitud rendi suurust (esimesel aastal 3,5 miljonit Rootsi krooni). Komisjon on seisukohal, et viimati nimetatud lepinguga ettenähtud rajatise rent vastab turutingimustele, kuna selle olid kokku leppinud kaks eraettevõtjat lähtuvalt majanduslikust mõttekusest. Tuleb märkida, et PwC aruandes on rajatise väärtuse arvutamisel kasutatud viimati nimetatud summat. Võttes arvesse, et Hammar tasus vallale renti ainult umbes kuue kuu jooksul ehk ajavahemikul 1. märtsist 2008 kuni optsiooni kasutamiseni 11. augustil 2008, kujuneb eelise (3 miljonit Rootsi krooni, st FABV ja Hammari vahel kokku lepitud rendisumma ning Hammari ja kohalike ettevõtjate vahel kokku lepitud rendisumma vahe) pro rata summaks 1,5 miljonit Rootsi krooni (0,15 miljonit eurot).

(65)

Kuna siseturuga kokkusobivuse väljaselgitamise aluseid (vt punkt 4.2) ei saa kohaldada, leiab komisjon, et FABV ja Hammari vaheline 13. veebruari 2008. aasta rendileping sisaldab riigiabi, mis ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 alusel on ebaseaduslik ja siseturuga kokkusobimatu.

(66)

Seoses Hammarile antud optsiooniga rajatis osta märgib komisjon, et kõnealust õigust ilmselt ei kasutata, kuna kohustus kinnisvara tulevikus osta või müüa ei ole Rootsi õigusaktide kohaselt põhimõtteliselt siduv (19). Võimalus, et Hammar oleks kõneluse optsiooniga saanud mingi eelise, on väga ebakindel või lausa olematu, ning selle oleks tõenäoliselt kompenseerinud müügihind või makstud rent. Seega ei saa kindlalt väita, et Hammar sai optsiooniga mingi eelise lisaks sellele, mille ta sai üürilepingu ja seejärel rajatise müügiga.

(67)

Nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999 (millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks) (20) artikli 14 lõikes 1 on sätestatud: „Kui ebaseadusliku abi korral tehakse negatiivne otsus, nõuab komisjon, et kõnealune liikmesriik peab võtma kõik vajalikud meetmed, et abisaajalt abi tagasi saada.”

(68)

Kuna kõnealune meede kujutab endast ebaseaduslikku ja kokkusobimatut abi, tuleb abi tagasi nõuda, et taastada enne abi andmist turul valitsenud olukord. Seetõttu nõutakse abi tagasi alates kuupäevast, mil abisaaja sai eelise, st alates ajast, mil abi anti abisaaja käsutusse. Tagasinõutava abi eest tuleb abisaajal maksta intressi seni, kuni kogu abi on tagasi makstud.

(69)

Võetud meetmete raames siseturuga kokkusobimatu abi osa suuruseks määratakse 14,5 miljonit Rootsi krooni, mis sisaldab rajatise turuhinna (21 miljonit Rootsi krooni) ja Hammari makstud hinna (8 miljonit Rootsi krooni) vahet (13 miljonit Rootsi krooni) ning rendilepingu alusel tagasinõutavat summat (1,5 miljonit Rootsi krooni).

(70)

Tagasinõutavalt summalt makstakse tagasinõudmisintressi. Abi siseturuga kokkusobimatu osa (13 miljonit Rootsi krooni) intress arvutatakse alates 11. augustist 2008, st kuupäevast, mil Hammar kasutas optsiooni ja omandas FABV-lt rajatise. Abi 1,5 miljoni Rootsi krooni suuruselt siseturuga kokkusobimatult osalt arvutatakse intress alates kuupäevast, kui oleks tulnud hakata maksma renti, st 1. märtsist 2008.

a)

kasusaajalt tagasinõutava summa (põhisumma ja intressid) suurus;

b)

käesoleva otsuse täitmiseks juba võetud ja kavandatud meetmete üksikasjalik kirjeldus;

c)

dokumendid selle kohta, et abi tagasimaksmise nõue on abisaajale esitatud.