28.5.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 138/11

(1)

Nõukogu vaatas 26. aprillil 2010 läbi Soome ajakohastatud stabiilsusprogrammi, mis hõlmab ajavahemikku 2009–2013.

(2)

Kuigi Soome eelarvepositsioon oli 2008. aastal, kui algas ülemaailmne kriis, suhteliselt tugev, kuna jooksevkonto ja valitsemissektori eelarve olid märkimisväärses ülejäägis, on ülemaailmne kriis eriti tugevalt mõjutanud suuresti ekspordile orienteeritud Soome tööstust ja kodumaiseid majandussektoreid, mille suhtes on tarbijate usaldus kahanenud. Soome võimaldas automaatsetel stabilisaatoritel täielikult toimida ja lisaks sellele võttis suvakohaseid stimuleerivaid fiskaalmeetmeid suhteliselt märkimisväärses mahus. Seepärast nõrgenes valitsemissektori eelarvepositsioon 2009. aastal rohkem kui 6,5 % SKPst. Kuigi tarbijate usaldus tõusis 2009. aastal uuesti pikaajalisest keskmisest näitajast kiiresti kõrgemale ning tööstuse usaldusindeksid paranesid samuti mõnevõrra, on majanduse tegelik olukord paranenud järkjärgulisemalt. Tööturg on seni reageerinud kriisile vähem, kui SKP järsu vähenemise põhjal oleks võinud eeldada.

(3)

Kuigi reaalse SKP senine langus kriisi tingimustes on suures osas tsükliline, on mõjutatud negatiivselt ka potentsiaalse SKP tase. Peale selle võib kriis mõjutada ka keskpika perioodi potentsiaalset majanduskasvu, kuna investeeritakse vähem, laenusaamisvõimalused on piiratud ja struktuurne töötuse määr suureneb. Lisaks halvendab majanduskriis veelgi elanikkonna vananemise negatiivset mõju potentsiaalsele SKP-le ja riigi rahanduse jätkusuutlikkusele. Kõige selle taustal on potentsiaalse majanduskasvu toetamiseks oluline kiirendada struktuurireformide elluviimist. Soome jaoks on eelkõige oluline viia ellu reformid, millega suurendatakse tööjõupakkumist pikemas perspektiivis, et toime tulla negatiivse mõjuga, mida elanikkonna vananemine avaldab tööturule.

(4)

Programmi aluseks oleva makromajandusliku stsenaariumiga nähakse ette, et pärast seda, kui SKP vähenes 2009. aastal järsult 7,6 %, suureneb see 2010. aastal reaalselt 0,7 % ning edaspidi 2011. ja 2012. aastal vastavalt juba 2,4 % ja 3,5 % ning 2013. aastal taltub SKP reaalkasv tasemele 3 %. Praegu kättesaadava teabe põhjal (2) hinnates tundub, et kuni aastani 2011 põhineb see stsenaarium usutava majanduskasvu prognoosil, kuid seejärel muutub prognoos liiga optimistlikuks, arvestades asjaolu, et kavandatud kasvumäärad on märgatavalt suuremad kui keskpikaks perioodiks eeldatav potentsiaalne kasv. Programmi inflatsiooniprognoos tundub realistlik kogu programmiperioodi jooksul.

(5)

Programmis prognoositu kohaselt on valitsemissektori puudujääk 2009. aastal 2,2 % SKPst. Selline märkimisväärne olukorra halvenemine võrreldes 2008. aastaga, kui ülejääk oli 4,4 % SKPst, on üldiselt tingitud kriisi mõjust riigi rahandusele ja stimuleerivatest meetmetest, mis moodustasid ligikaudu 2 % SKPst ja mille valitsus võttis vastu kooskõlas Euroopa majanduse elavdamise kavaga. Valitsemissektori eelarve seisundi halvenemine on peamiselt tingitud väiksematest tuludest, eriti tulumaksu, eelkõige ettevõtte tulumaksu laekumise järsust vähenemisest. Vastavalt programmile peaks eelarvepoliitika olema 2010. aastal veel toetava iseloomuga ja seejärel muutuma programmi viimastel aastatel üldjoontes neutraalseks. Kuna stimuleerivad fiskaalmeetmed on üldiselt püsivad, ei kaasne nende elluviimisega automaatselt eelarve konsolideerimist. Kooskõlas nõukogu soovitatud väljumisstrateegiaga ja riigi rahanduse jätkusuutlikkuse taastamist silmas pidades tuleb keskpika perioodi eelarvepoliitilist hoiakut karmistada. Programmis märgitakse, et valitsus teeb otsuse eelarve konsolideerimise meetmete kohta hiljem – täpsem ülevaade kavatsetakse anda eeloleva 2011. aasta eelarves ja järgmises ajakohastatud stabiilsusprogrammis.

(6)

Programmi kohaselt peaks valitsemissektori eelarve puudujääk 2010. aastal suurenema 3,6 %-le SKPst, ületades seega ajutiselt stabiilsuse ja kasvu paktis sätestatud kontrollväärtuse 3 % SKPst. Eelarvepuudujäägi prognoositava suurenemise põhjuseks on täiendavad fiskaalstiimulid, mis moodustavad üle 1 % SKPst ja mille puhul on peamiselt tegemist maksukärbetega, aga ka suuremate sotsiaaltoetusmaksetega, mis on tingitud töötuse eeldatavast kasvust. Ühiselt kokkulepitud metoodika alusel arvutatud struktuurne eelarvepositsioon, s.t tsükliliselt kohandatud eelarveseisund ilma ühekordsete meetmeteta, peaks 2010. aastal nõrgenema üle 1 % võrreldes eelmise aastaga ning see vastab üldjoontes 2010. aastal jõustuvate stimuleerivate meetmete mahule.

(7)

Programmis keskpika perioodi kohta esitatud eelarvestrateegia põhieesmärk on toetada majandustegevust ja tööjõuturgu majanduskriisi ajal ning samal ajal võtta arvesse pikaajalise jätkusuutlikkuse tagamiseks vajalikke eelarvepiiranguid. Programmis rõhutatakse jätkusuutliku eelarvepositsiooni olulisust, samas aga märgitakse ka seda, et praegusel strateegial põhinevad eelarveprognoosid seda eesmärki ei täida. Programmi kohaselt peaksid üldine ja esmane puudujääk hakkama alates 2011. aastast tasapisi vähenema ja 2013. aastaks peaks üldine valitsemissektori puudujääk olema umbes 2 % SKPst. Ka struktuurne eelarveseisund peaks muutuma sarnaselt, mis osutab sellele, et alates 2011. aastast muutub eelarvepoliitika neutraalseks. See on kooskõlas programmi stsenaariumiga, mis põhineb eeldusel, et poliitikat ei muudeta, ning mille puhul arvestatakse asjaolu, et valitsus ei ole veel teatanud ühestki olulisest keskpika perioodi konsolideerimismeetmest. Ajakohastatud programmis on seatud keskpika perioodi eelarve-eesmärgiks saavutada struktuurne ülejääk 0,5 % SKPst. Viimaseid prognoose ja võlataset arvesse võttes tundub, et keskpika perioodi eesmärk kajastab stabiilsuse ja kasvu pakti eesmärke. Praegu ajakohastatud stabiilsusprogrammiga ei nähta siiski ette, et keskpika perioodi eesmärk saavutatakse programmiperioodi jooksul.

(8)

Eelarvetulemused võivad osutuda programmis kavandatust halvemaks. Kui lähituleviku majanduskasvuga seotud riskid on väikesed, kuna kõige hiljutisemad tulevikunäitajad osutavad sellele, et tarbijate usaldus suureneb suhteliselt kindlalt ja pidevalt, samuti ettevõtete usaldus, ehkki veidi vähemal määral, võivad eelarvetulemused programmiperioodi lõpu poole olla prognoositust kehvemad, arvestades eelarveprognoosi aluseks olevat silmatorkavalt soodsat majanduskasvu prognoosi. Eesmärkide saavutamisega seotud riske tasakaalustab asjaolu, et valitsus on võtnud kohustuse määrata 2011. aasta eelarves ja järgmises ajakohastatud stabiilsusprogrammis kindlaks väljumismeetmed.

(9)

Valitsemissektori koguvõlg on 2009. aastal hinnanguliselt 41,8 % SKPst, mis on suurem varasema aastaga võrreldes, kui võlg oli 34,2 % SKPst. Selle peamiseks põhjuseks on puudujäägi kiire suurenemine ja SKP äkiline vähenemine. Võla suhe peaks programmiperioodi jooksul 2013. aastaks suurenema veel 14,6 protsendipunkti võrra, s.o 56,4 %ni SKPst, ja selle peamiseks põhjuseks on püsivalt suur valitsemissektori eelarve puudujääk. Kõnealuseid eelarve-eesmärkidega seotud riske silmas pidades võib võla suhe suureneda programmis prognoositust isegi rohkem. Programmi raames tehtud tundlikkusanalüüsi põhjal prognoositakse, et võla suhe ei ületa stabiilsuse ja kasvu paktiga kehtestatud piirmäära 60 % SKPst. Nagu ka varasematel aastatel, koguvad sotsiaalkindlustusfondid jätkuvalt finantsvarasid, mille maht ulatus 2008. aastal ligikaudu 52,4 %ni SKPst ja mis seega praegu ületavad valitsemissektori koguvõla.

(10)

Keskpika perioodi võlaprognoosid, mille puhul eeldatakse SKP kasvu mõõdukat järkjärgulist taastumist kriisi eel prognoositud tasemele, maksutaseme taastumist kriisieelsele tasemele ning mis sisaldavad elanikkonna vananemisega seotud kulude prognoositavat suurenemist, osutavad, et programmis kavandatud eelarvestrateegia (nominaalväärtuses) ei ole poliitika edasise muutmiseta piisav, et stabiliseerida võla suhe SKPsse 2020. aastaks.

(11)

Kuigi elanikkonna vananemise pikaajaline mõju eelarvele on Soomes ELi keskmisest pisut suurem, aitavad vastuvõetud pensionireformi meetmed piirata järgmistel kümnenditel pensionikulude prognoositud suurenemist. Lisaks kaetakse osa pensionikulude tulevasest kasvust vahenditega, mida riiklikud pensionifondid on kogunud märkimisväärses mahus. Programmiga 2009. aastaks prognoositud eelarvepositsioonis suurendab mahajäämust jätkusuutlikkuses veelgi elanikkonna vananemise eelarvemõju. Suure esmase ülejäägi tagamine keskpika perioodi jooksul ja asjakohaste struktuurireformide rakendamine aitaksid vähendada riigi rahanduse jätkusuutlikkusega seotud riske, mis komisjoni 2009. aasta aruandes jätkusuutlikkuse kohta (3) hinnati väikeseks.

(12)

Keskvalitsuse kulude kontrollimiseks kasutatakse ka edaspidi põhiliselt mitmeaastasi kulude ülemmäärasid, mis ei sisalda tsüklilisi tundlikke kuluartikleid ja mille puhul on automaatsetel stabilisaatoritel olnud võimalik täielikult toimida. Kuigi selline struktuur on kriisiperioodil toetanud majandustegevust ja sotsiaalset ühtekuuluvust, on see ka tinginud riigi rahanduse olukorra suhteliselt kiire halvenemise. Kuna seni on kulukärbetega saavutatud häid tulemusi, võib eeldada, et kulude ülemmäärade kohaldamine on ka edaspidi tõhus vahend keskvalitsuse mittetsükliliste kulutuste piiramiseks. Programmis tõdetakse, et rõhku tuleks panna kriisijärgsele väljumisstrateegiale ja selliste eelarvepoliitika põhimõtete väljatöötamisele, millega tagatakse riigi rahanduse pikaajaline jätkusuutlikkus. Samuti püüab keskvalitsus suurendada kohalike omavalitsuste tasandil osutatavate teenuste tõhusust, mis omakorda aitaks piirata kulude kasvu. Selleks kiitis parlament 2007. aastal heaks raamseaduse.

(13)

Valitsus ei ole teinud märkimisväärseid muudatusi praegu kehtivas reformistrateegias, millega püütakse reorganiseerida teenuste osutamist keskvalitsuse ja kohalike omavalitsuste tasandil ning mõlemal tasandil võetakse meetmeid vastavalt kavandatule. Kohalike omavalitsuste tasandil loodetakse tootlikkust suurendada tõenäoliselt siiski alles keskpikas kuni pikas perspektiivis.

(14)

Kokkuvõtteks võib öelda, et eespool nimetatud eelarve-eesmärkidega seotud riske silmas pidades on ka 2010. aastaks kavandatud strateegia jätkuvalt rakendada toetavat eelarvepoliitikat kooskõlas Euroopa majanduse elavdamise kavaga. Majanduskriisi negatiivsest mõjust tingituna ületab valitsemissektori eelarve puudujääk 2010. aastal ajutiselt kontrollväärtuse 3 % SKPst, aga väheneb pärast seda järk-järgult allapoole kontrollväärtust. Pidades siiski silmas majanduskasvuprognoosidega seotud riske programmi viimastel aastatel, võib juhtuda, et ei saavutata isegi kavandatud mõõdukat puudujäägi vähendamist. Kavandatud eelarvepoliitika, mõõdetuna struktuurse eelarvepositsiooni muutustega, ei anna tunnistust sellest, et eelarve konsolideeritakse keskpika perioodi jooksul ning programmiga ei ole ka ette nähtud, et keskpika perioodi eelarve-eesmärk saavutatakse programmiperioodi jooksul. Kuigi programmis märgitakse, et konsolideerimisstrateegia on väljatöötamisel, ei ole kindlaks määratud selle põhieesmärke ega -elemente. Õigel ajal oleks vaja rakendada kõikehõlmavat strateegiat, et konsolideerida eelarvet struktuurselt ja viia eelarvestrateegia kooskõlla stabiilsuse ja kasvu pakti nõuetega.

(15)

Seoses stabiilsus- ja lähenemisprogrammide tegevusjuhendis esitatud andmenõuetega esineb programmis kohustuslike andmete ja vabatahtlike andmete osas puudujääke (4).

i)

rakendama 2010. aastal Euroopa majanduse elavdamise kava kohast eelarvepoliitikat ning samal ajal tagama, et kontrollväärtuse 3 % SKPst kavandatav ületamine ei oleks suur ja oleks ajutine;

ii)

võtma õigeaegselt meetmeid, et määrata kindlaks kõikehõlmav ja konkreetne keskpika perioodi eelarvestrateegia, et jätkata eelarve konsolideerimist pärast 2011. aastat, pidades silmas vajadust saavutada keskpika perioodi eelarve-eesmärk ning taastada riigi rahanduse pikaajaline jätkusuutlikkus.