27.8.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 225/180

(1)

Prantsuse Vabariik teatas 18. veebruaril 2002 komisjonile kavast anda ümberkorraldusabi ettevõttele Société Nationale Maritime Corse-Méditerranée (edaspidi „SNCM”), (2) mida täiendati 3. juulil 2002 (3). Kõnealune ümberkorraldusabi seisnes SNCMi rekapitaliseerimises 76 miljoni euro ulatuses ettevõtja Compagnie Générale Maritime et Financière (edaspidi „CGMF”) (4) kaudu.

(2)

Komisjon teatas 19. augusti 2002. aasta kirjaga Prantsuse ametiasutustele oma otsusest algatada nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse nr 659/1999 (millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks) (5) artikliga 6 ette nähtud ametlik uurimismenetlus kooskõlas EÜ asutamislepingu artikli 88 lõikega 2.

(3)

Prantsuse ametiasutused edastasid 8. oktoobril 2002 (6) komisjonile oma märkused 19. augusti 2002. aasta otsuse (7) kohta.

(4)

Prantsuse ametiasutuste taotlusel korraldati komisjoni talitustega töökoosolekud 24. oktoobril 2002, 3. detsembril 2002 ja 25. veebruaril 2003.

(5)

Menetluse algatamise raames esitas komisjonile oma märkused kaks ettevõtjat, nimelt Corsica Ferries France (edaspidi „CFF”) 8. jaanuaril 2003 (8) ja kontsern Stef-TFE 7. jaanuaril 2003, samuti mitu Prantsusmaa haldusüksust 18. detsembril 2002 ning 9. ja 10. jaanuaril 2003. Komisjon edastas need märkused 13. ja 16. jaanuari ning 5. ja 21. veebruari 2003. aasta kirjaga Prantsusmaale kommentaaride saamiseks.

(6)

Prantsuse ametiasutused esitasid komisjonile oma kommentaarid ettevõtjate CFF ja Stef-TFE märkuste kohta 13. veebruaril 2003 (9) ja 27. mail 2003 (10).

(7)

Komisjoni talitused esitasid 16. jaanuaril 2003 taotluse lisateabe saamiseks, millele Prantsuse ametiasutused vastasid 21. veebruaril 2003.

(8)

Prantsuse ametiasutused esitasid 10. veebruari 2003. aasta kirjaga (11) argumendid, mille eesmärk oli näidata, et kõnealuse abikava puhul oli igas punktis kinni peetud ühenduse suunistest raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta (12) (edaspidi „1999. aasta suunised”).

(9)

Komisjoni taotlusel esitasid Prantsuse ametiasutused 25. veebruaril 2003 (13) koopia SNCMi ja kontserni Stef-TFE siduvast aktsionäride lepingust.

(10)

Komisjon kiitis 9. juuli 2003. aasta otsusega 2004/166/EÜ (edaspidi „2003. aasta otsus”) (14) teatavatel tingimustel heaks SNCMile kahes jaos makstava ümberkorraldusabi andmise, millest esimene osa on 66 miljonit eurot ja teine osa kuni 10 miljonit eurot, sõltuvalt sellest, kui suur on pärast 2003. aasta otsuse vastuvõtmist põhivara võõrandamisest saadud puhastulu.

(11)

CFF esitas 13. oktoobril 2003 Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtule (edaspidi „esimese astme kohus”) taotluse 2003. aasta otsuse tühistamiseks (kohtuasi T-349/03).

(12)

Komisjon otsustas 8. septembril 2004 arvestada, et Prantsusmaa 23. juunil 2004 taotletud muudatused, nimelt laevade Aliso ja Asco ümbervahetamine nende laevade loetelus, mida SNCMil on lubatud kasutada pärast 2003. aasta otsuse vastuvõtmist, ning laeva Aliso müümine laeva Asco asemel, ei seadnud kahtluse alla 2003. aasta otsusega (15) lubatud ümberkorraldusabi vastavust ühisturu nõuetele.

(13)

Komisjon kiitis 16. märtsi 2005. aasta otsusega (edaspidi „2005. aasta otsus”) heaks ümberkorraldusabi teise osa maksmise 3,3 miljoni euro ulatuses, mille tulemusel kasvas lubatud ümberkorraldusabi kogusumma 69 292 400 eurole.

(14)

Kohtuasjas T-349/03 tühistas esimese astme kohus 2003. aasta otsuse 15. juunil 2005 miinimumiga piirduva abi ebaõige hindamise tõttu. Selle kohtuotsuse tulemusel sattus komisjon uuesti 19. augusti 2002. aasta otsusega algatatud ametliku uurimismenetluse etappi ning tühistatud 2003. aasta otsusel põhinevad 8. septembri 2004. aasta ja 16. märtsi 2005. aasta otsused muutusid kehtetuks.

(15)

Prantsuse ametiasutused edastasid 25. oktoobril 2005 (16) komisjonile teavet ettevõtte finantsolukorra kohta alates ümberkorraldusabi kavast teatamisest 18. veebruaril 2002.

(16)

Prantsuse ametiasutused esitasid 17. novembril 2005 (17) teavet 2002. aasta ümberkorralduskava ajakohastamise ning SNCMi omakapitali taastamise kohta (18).

(17)

Prantsuse ametiasutused edastasid 15. märtsil 2006 komisjonile kokkuvõtliku teatise turu, äriplaani (tulude osa) ja eeldatava kasumiaruande kohta (19). Muud dokumendid esitati komisjoni talitustele 28. märtsil 2006 ja 7. aprillil 2006 (20). Viimati nimetatud kirjaga kutsusid Prantsuse ametiasutused komisjoni muu hulgas üles järeldama, et kuna osa 2002. aasta ümberkorraldusabist, eelkõige selle 53,48 miljoni euro suurune summa, on oma olemuselt „avaliku teenindamise hüvitamine”, ei saa seda liigitada ümberkorralduskava raames võetavaks meetmeks ning seda ei tuleks abina käsitada Altmarki kohtupraktika (21) alusel või siis tuleks see EÜ asutamislepingu artikli 86 lõike 2 alusel liigitada iseseisvaks ja ümberkorralduskavast sõltumatuks meetmeks.

(18)

21. aprillil 2006 sai komisjon nõukogu määruse (EÜ) nr 139/2004 (22) artikli 4 kohase teatise kavandatava koondumise kohta, mille raames ettevõtjad Veolia Transport (edaspidi „VT”) (23) ja Butler Capital Partners (edaspidi „BCP”) omandavad SNCMi üle ühiskontrolli (24). Komisjon võttis 29. mail 2006. vastu seda koondumist heakskiitva otsuse (25).

(19)

Prantsuse ametiasutused esitasid 21. juunil 2006 (26) komisjonile majandus-, rahandus- ja tööstusministri 26. mai 2006. aasta otsuse, millega kiidetakse heaks ettevõtja CGMF finantstehingud, 26. mai 2006. aasta dekreedi nr 2006-606, milles käsitletakse SNCMi üleviimist erasektorisse ning 26. mai 2006. aasta otsuse, millega kiidetakse heaks SNCFi finantstehingud.

(20)

7. juunil 2006 edastati komisjonile teave avaliku teenindamise delegeerimise ja Korsika transporditeenusega seotud sotsiaalabi kohta (27).

(21)

Komisjon otsustas 13. septembril 2006 algatada EÜ asutamislepingu artikli 88 lõikes 2 sätestatud menetluse SNCMi kasuks rakendatud uute meetmete kohta, käsitledes selles menetluses ka 2002. aastal teatatud ümberkorralduskava (28) (edaspidi „2006. aasta otsus”).

(22)

Prantsusmaa esitas 16. novembril 2006 komisjonile oma märkused 2006. aasta otsuse raames (29).

(23)

Kuna teatavad huvitatud isikud olid komisjonilt taotlenud oma märkuste esitamise tähtaja pikendamist ühe kuu võrra, (30) otsustas komisjon anda seda lisaaega kõikidele huvitatud isikutele (31).

(24)

Komisjon sai ettevõtjatelt CFF (32) ja STIM d’Orbigny (edaspidi „STIM”) (33) märkused, mille ta edastas Prantsuse ametiasutustele 20. veebruari 2007. aasta kirjaga. Samuti esitas üks kolmas huvitatud isik oma kommentaarid, mis samuti edastati Prantsuse ametiasutustele ning mille kõnealune kolmas isik võttis 28. mail 2008 tagasi.

(25)

Prantsuse ametiasutused esitasid 30. aprillil 2007 oma märkused kolmandate huvitatud isikute kommentaaride kohta (34).

(26)

20. detsembril 2007 esitas CFF lisaks 15. juunil 2007 ja 30. novembril 2007 saadetud teabele kaebuse SNCMile antava riigiabi kohta. See kaebus on esitatud seoses 2007. aasta juunis Korsika territoriaalühenduse ja kontserni Compagnie Méridionale de Navigation-SNCMi vahel ajavahemikuks 2007–2013 alla kirjutatud uue avaliku teenindamise delegeerimislepingu artikliga 3. CFFi arvates annaks nimetatud klausli rakendamine SNCMile 2007. aastaks uusi finantsvahendeid 10 miljoni euro ulatuses. Samuti oleks SNCMile avaliku teenindamise kohustuste alusel makstav hüvitis riigiabi ning pealegi ebaseaduslik, kuna sellest ei ole komisjonile teatatud.

(27)

Pärast seda, kui algselt 13. veebruariks 2007 kindlaksmääratud tähtpäevaks oli komisjonile edastatud teatav hulk teavet, (35) teavitas komisjon huvitatud isikuid oma otsusest pikendada kolmandate isikute märkuste esitamise tähtaega 14. märtsini 2008.

(28)

Komisjon edastas 26. märtsil 2008 huvitatud kolmandate isikute märkused Prantsusmaale, kes esitas oma kommentaarid 28. märtsil 2008, 10. aprillil 2008 ja 28. aprillil 2008.

(29)

Käesoleva otsusega hõlmatud meetmetest kasusaaja on Société Nationale Maritime Corse-Méditerranée (SNCM), kellele kuulub merendussektoris mitu tütarettevõtet ning kes teostab reisijate, kerg- ja raskeveokite merevedu Prantsusmaa mandriosa ja Korsika, Itaalia (Sardiinia) ning Magribi riikide (Alžeeria ja Tuneesia) vahel.

(30)

SNCM on äriühing, mis loodi 1850. aastal asutatud ettevõtjate Compagnie générale transatlantique ja Compagnie de navigation mixte ühinemisel 1969. aastal. Varem Compagnie générale transméditerranéenne’i nime kandnud äriühingule anti 1976. aastal nimi Société nationale maritime Corse-Méditerranée, pärast seda kui Société nationale des chemins de fer (SNCF) oli selles äriühingus omandanud kapitaliosaluse. Prantsuse valitsus oli kõnealuse ettevõtja valinud Korsikaga territoriaalse järjepidevuse põhimõtte rakendamiseks, nimelt mereveotariifide ühtlustamiseks SNCFi raudteetranspordi tariifidega 31. märtsil 1976. aastal 25 aastaks sõlmitud kokkuleppe alusel. Prantsuse valitsus oli juba varasema, 23. detsembril 1948 sõlmitud kokkuleppega teinud ettevõtjale Compagnie générale transatlantique ülesandeks Korsika liinide teenindamise.

(31)

SNCMi rekapitaliseerimisest teatamise ajal 2002. aastal oli SNCFil selles 20 %-line ja CGMFil 80 %-line osalus. SNCMi kapitali avamisel 30. mail 2006 (vt käesoleva otsuse punkti 18) kuulusid äriühingutele BCP ja VT vastavalt 38 % ja 28 % SNCMi kapitalist, CGMFile jäi kapitaliosalusest kuni 25 % (9 % kapitalist on reserveeritud palgatöötajatele).

(32)

SNCMi peamised tütarettevõtted on Compagnie Méridionale de Navigation (edaspidi „CMN”), (36) Compagnie Générale de Tourisme et d’Hôtellerie (CGTH), (37) Aliso Voyage, (38) Sud-Cargos, (39) Société Aubagnaise de Restauration et d’Approvisionnement (SARA), (40) Ferrytour (41) ja Les Comptoirs du Sud (42).

(33)

Pärast kiirlaevade Aliso ja Asco (43) võõrandamist vastavalt 2004. aasta septembris ja 2005. aasta mais kuulub SNCMi laevastikku kümme laeva (viis praamlaeva, (44) neli reisi- ja kaubalaeva (last ja reisijad) (45) ning üks kiirlaev, mis väljuvad peamiselt Nice’ist) (46), millest seitse on eraomandis (47).

(34)

Täielikkuse huvides tuleb meenutada, et regulaarseid mereveoteenuseid Prantsusmaa mandriosa ja Korsika sadamate vahel on alates 1948. aastast osutatud avaliku teenindamise raames ning SNCM ja CMN olid asjaomase kontsessiooni valdajad aastatel 1976–2001 esialgselt 25 aastaks sõlmitud raamlepingu alusel. Kooskõlas kehtivate ühenduse eeskirjadega (48) ning Korsika territoriaalühenduse (49) korraldatud Euroopa riigihanke (50) tulemusel võitsid SNCM ja CMN ühiselt avaliku teenindamise delegeerimislepingu Korsika liinide teenindamiseks lähtekohaga Marseille’st, mille eest makstakse ajavahemikul 2002–2006 rahalist hüvitist.

(35)

Kõnealune avaliku teenindamise delegeerimisleping lõppes 2006. aasta lõpus ning pärast Euroopa tasandil uue riigihanke korraldamist (51) anti eespool nimetatud mereveoteenuse osutamise õigus rühmale SNCM-CMN alates 1. maist 2007 kuni 31. detsembrini 2013 umbes 100 miljoni euro suuruse toetuse eest aastas.

(36)

Samal ajal on kõigile Toulonist ja Nice’ist väljuvaid Korsika liine teenindavatele ettevõtjatele pandud kohustused seoses ülesõitude sagedusega. Nendel liinidel saavad Korsika elanikud ning teised reisijad alates 2002. aastast kuni 2013. aastani komisjoni 2. juuli 2002. aasta (52) ja 24. aprilli 2007. aasta (53) otsuste alusel makstavat sotsiaalabi.

(37)

SNCM tegutseb peamiselt kahel eraldiseisval turul nii reisijate- kui ka kaubaveo valdkonnas: esiteks transpordiühendus Korsika ja Magribi riikidega Prantsusmaast lähtuvalt ning teiseks kõrvaltegevusena transpordiühendus Itaalia ja Hispaaniaga.

(38)

Reisijateveo vallas on Korsika transpordiühenduse turg suurel määral hooajalise iseloomuga. Seda turgu iseloomustab veoteenuse tihe kasutus kõrghooajal, mis võib olla kuni kümme korda suurem kui kõige vaiksemal kuul, mis nõuab ettevõtjatelt nende kõrghooaegadega toimetulekuks suuremat laevastikku. Pool käibest saadakse juulis ja augustis. Peale selle on koormus isegi kõrghooaja siseselt jaotunud ebaühtlaselt sõltuvalt sõidusuunast: näiteks juulis väljuvad laevad mandrilt täislastis, tagasi tulles on need aga peaaegu tühjad. Seetõttu on laevade aastased keskmised täituvusmäärad suhteliselt madalad.

(39)

SNCM on esimene Korsikat Prantsusmaa mandriosaga ühendav ettevõtja. Üldjoontes toimub kaks kolmandikku tema tegevusest Marseille’ ja Korsika vahelisel suunal avaliku teenindamise delegeerimise raames ja tegevuse viimase kolmandiku moodustavad transpordiühendused, millel on mõni muu lähte- või sihtkoht (Nice-Korsika, Toulon-Korsika, rahvusvahelised liinid Sardiiniasse või Magribi riikidesse).

(40)

SNCM on oma põhitegevusalal olnud pikka aega monopoolses seisundis. Alates 1996. aastast on talle siiski hakatud pakkuma konkurentsi, mis on väga kiiresti arenenud. Seega on mandri ja Korsika vaheliste mereühenduste vallas praegu suurim ettevõtja äriühing Corsica Ferries France (CFF) ning tema turuosa kasvab. Kuigi CFF on turul olnud alles alates 1996. aastast, on tema reisijateveoga seotud tegevus kasvanud aastatel 2000–2005 […] (54) aastas ning see kasv jätkub. Praegu sõidab peaaegu […] mandri ja Korsika vahel liikuvatest merereisijatest CFFi laevaga, samas kui ainult […] sõidab SNCMi laevaga; ülejäänud reisijad ehk […] veab CMN.

(41)

CFFi seitse aastat tagasi saavutatud positsioon asjaomasel turul väljendub ka hooaegade kaupa Korsika ja Prantsusmaa mandriosa vahel veetud reisijate arvus. Alljärgnevalt esitatud graafikust ilmneb, et CFFi turuosa on kasvanud 45 %-lt 2000. aastal […] %-le 2007. aastal ning SNCMi turuosa on samal ajavahemikul vähenenud 53 %-lt […] %-le, kusjuures erinevus ületab üks miljon veetud reisijat.

1.   graafik

Hooajal (mai–september) Prantsusmaa mandriosa ja Korsika vahel veetud reisijate arv – aastad 2000–2007

(42)

SNCMi teised väiksemad konkurendid Korsika liinidel on Compagnie Méridionale de Navigation (CMN), Moby Lines, Happy Lines ja TRIS.

(43)

Kahel viimasel aastal on SNCMi pakkumine ja turuosad Korsika liinidel vähenenud, seejuures on reisijakohtade pakkumine vähenenud […] % (–[....] % Nice’ist väljuvatel sõitudel ja –[…] % Marseille’st väljuvatel sõitudel).

(44)

Sellegipoolest ilmneb turuosa jätkuvast vähenemisest, et väga aeglaselt taastub reisijate usaldus, mida kahjustasid tugevalt 2004. ja 2005. aasta sotsiaalsetest konfliktidest põhjustatud streigid ja rahutused, eelkõige seoses ettevõtte erastamisega. Reisijate usalduse taastumist on vaja SNCMi turuosa viimastel aastatel täheldatud vähenemise pidurdamiseks. Sellega seoses annab ettevõtte elujõulisuse kohta kinnitust käibe suurenemine 2007. aastal, ehkki ettevõte on käest andnud märkimisväärse turuosa oma ainsa konkurendi kasuks, kelle turuosa on nüüd oluliselt suurem.

(45)

Reisijate mereveo turg mandri ja Korsika vahel on viimase 15 aasta jooksul kasvanud keskmiselt 4 %; see kasv peaks jätkuma, kusjuures 2008. aastaks on kavandatud samuti […] %-line kasv ning seejärel mõõdukam kasv järgmisteks aastateks. Siiski tundub, et uued ettevõtjad ei püüa kõnealusele turule siseneda. Korsika transpordiameti ajavahemikuks 2007–2013 avaliku teenindamise delegeerimise lepingu sõlmimiseks algatatud riigihankes Korsika teatavatest sadamatest väljuvate mereveoliinide teenindamiseks olid ainsad kandideerijad CFF ja SNCM-CMN, kuigi võimalik oli isegi asjaomase liini osaline teenindamine.

(46)

SNCMi peamise konkurendina on CFF oluliselt suurendanud oma reisijakohtade arvu 500 000 kohalt […] miljonile kohale ajavahemikul 1999–2007 (kusjuures […] % suurenes kohtade arv 2006. ja 2007. aasta vahel), mis on võimaldanud suurendada nii käivet ([…] miljonilt 2005. aastal […] miljonile 2007. aastal) kui ka turuosa. Seejuures on täituvusmäär CFFi puhul siiski struktuuriliselt madalam kui SNCMil, kõrvalekaldega […] protsendipunkti 2007. aastal. SNCMi puhul oli 2007. aastal keskmine täituvusmäär […] %, mis on asjaomase turu märkimisväärselt hooajalist iseloomu arvesse võttes normaalne (vt põhjendused eespool).

(47)

Korsikaga kaubaveo puhul kuulus SNCMile 2005. aastal umbes […] % Marseille’st ja Toulonist Korsikale suunduvast kaubaveoturust.

(48)

Üldise kaubaveo puhul (saatjata kaubavedu) on SNCM ja CMN pooleldi monopoolses seisundis. Avaliku teenindamise delegeerimislepingu raames tagavad need kaks ettevõtjat Marseille’st suunduvad sagedased sõidud kõikidesse Korsika sadamatesse.

(49)

Nende treileritega seoses, mis lastitakse parvlaevadele koos saatjaga ning mis moodustavad jooksvates meetrites mõõdetud üldisest kaubaveost kokku 24 %, on reisijateveoga tegelevate ettevõtjate vahel konkurents. SNCMi ja CMNi käes on ka suurem osa saatjaga toimuvast kaubaveost. Teistele ettevõtjatele, eelkõige CFFile kuulub sellest 10 % ehk 2 % koguturust.

(50)

Parvlaevadele koos saatjaga lastitud sõidukite puhul (55) (umbes 24 % üldisest kaubaveost 2003. aastal) kuulub SNCMile ja CMNile samuti suurem osa kõnealusest turust. Alates 2002. aastast on CFF siiski välja töötanud pakkumise ning talle kuulub ligikaudu […] turust.

(51)

Tuneesia ja Alžeeria on oluline turg ligikaudu viie miljoni, eelkõige õhuteed kasutava reisijaga. Selles kontekstis kasutab mereveoteenust umbes 15 % reisijatevoost. Kui Alžeeria on 560 000 reisijaga suur mereveoturg, siis Tuneesia turuosa oma 250 000 reisijaga on väiksem.

(52)

Mereveoturg Prantsusmaalt Magribi riikidesse on viimastel aastatel oluliselt kasvanud, 2001. ja 2005. aasta vahel oli kasv 13 %. Pidades silmas asjaomasesse piirkonda suunduva turismi kasvuperspektiivi, peaks 2010. aastaks mereveo aastane kasvumäär olema 4 %.

(53)

Alžeerias on SNCM turul suuruselt teine ettevõtja pärast Alžeeria riigiettevõtet Entreprise Nationale de Transport Maritime de Voyageurs (ENTMV). SNCMi turuosa on kasvanud 24 %-lt 2001. aastal […] %-le 2005. aastal.

(54)

Tuneesias on SNCM ettevõtja Compagnie tunisienne de navigation (CTN) järel suuruselt teine ettevõtja turul. Ehkki alates 2001. aastast on SNCM kaotanud oma turuosa CTNi kasuks, langedes 44 %-lt […] %-le 2004. aastal, võib 2005. aastal siiski täheldada mõningat kasvu ([…] %).

(55)

Pärast komisjoni 17. juuli 2002. aasta otsust, millega lubatakse anda ettevõttele SNCM päästmisabi, (56) teatasid Prantsuse ametiasutused 18. veebruaril 2002 komisjonile kavast anda ettevõttele SNCM ümberkorraldusabi. See meede seisnes SNCMi rekapitaliseerimises emaettevõtte CGMF kaudu 76 miljoni euro ulatuses, millest 46 miljonit eurot moodustasid ümberkorralduskulud (57). Selle kapitali suurendamise eesmärk oli tõsta SNCMi omakapital 30 miljonilt eurolt 106 miljonile eurole.

(56)

Kooskõlas 1999. aasta suunistega esitasid Prantsuse ametiasutused komisjonile SNCMi ümberkorralduskava, (58) milles käsitleti viit küsimust:

(57)

Pärast komisjoni 19. augusti 2002. aasta otsuses esitatud märkusi kirjeldasid Prantsuse ametiasutused oma 31. jaanuari 2003. aasta kirjas muudatusi, mis tehti ümberkorralduskavas järgmiste punktide kohta:

(58)

Viimase punkti kohta täpsustasid Prantsuse ametiasutused, et „SNCM võtab endale selle kohustuse tingimusteta, kuna leiab, et hinnasõda ei sobiks kokku ei tema strateegilise positsiooni ega huvidega, sest see põhjustaks tema tulude vähenemist, samuti ei oleks see kokkusobiv tema tavade ega oskusteabega”.

(59)

Prantsuse ametiasutused esitasid oma ümberkorralduskavas komisjonile üksikasjaliku finantsmudeli ajavahemikuks 2002–2007, tuginedes mitmete muutujatega seotud keskmistele eeldustele (61). Muu hulgas näitavad finantsprognoosid, et alates 2003. aastast teenitakse taas jooksvat kasumit.

1.   tabel

Finantsmudel ajavahemikuks 2002–2007

(60)

Kapitalitoetus 76 miljoni euro ulatuses ning plaan teenida alates 2003. aastast taas kasumit pidid Prantsuse ametiasutuste arvates tõstma omakapitali 2001. aasta lõpu ligikaudu 30 miljoni euro tasemelt lühiajalises perspektiivis tasemele 120 miljonit eurot (2003) ja seejärel ümberkorralduskava lõpuks (2006–2007) tasemele […] miljonit eurot. See pidi võimaldama vähendada 145 miljoni euro suurust finantsvõlga 2002. aastal […] miljonilt eurolt […] miljonile eurole aastatel 2003–2005. Ümberkorralduskava viimasteks aastateks oli ettevõte kavandanud võla suurenemist seoses ühe või kahe täies omanduses oleva laeva renoveerimisega.

(61)

Samuti esitasid Prantsuse ametiasutused oodatavate tulemuste tundlikkuse uuringu seoses eri laevaliine käsitlevate eeldustega. Sellel alusel näitavad eri simulatsioonid, et SNCM peaks kavandatud olukordades taas kasumisse jõudma.

(62)

Meetodi (62) puhul, mida Prantsuse ametiasutused kasutavad rekapitaliseerimise summa kindlaksmääramiseks, tuginetakse rahastamisvajaduse arvutamisel Euroopa viie laevandusettevõtja omavahendite ja finantsvõla keskmisele suhtele 2000. aastal. Vaatamata nende ettevõtjate bilansierinevustele arvestasid Prantsuse ametiasutused kõnealuseks keskmiseks suhteks 79 %. Prantsuse ametiasutused leiavad, et ajavahemikuks 2002–2007 tehtud finantsprognoosid annavad omavahendite ja finantsvõla keskmiseks suhteks 77 %, kusjuures omavahendid ulatuvad 2007. aastaks 169 miljoni euroni. Omavahendite sellise taseme pidi saavutama 76 miljoni euro suuruse rekapitaliseerimise ning ümberkorralduskavas ettenähtud tegevuse eduka elluviimisega.

(63)

2002. aasta rekapitaliseerimine ja ümberkorralduskava ei andnud oodatud tulemusi ning alates 2004. aastast on SNCMi majanduslik ja finantsolukord märgatavalt halvenenud. Sellele halvenemisele on kaasa aidanud nii ettevõttesisesed tegurid (sotsiaalsed konfliktid, tootlikkuseesmärkide ebapiisav ja hilinenud elluviimine, turuosade kaotamine) kui ka SNCMist sõltumatud tegurid (sihtkoha Korsika vähenenud ligitõmbavus, turuosa omandamine CFFi poolt, riigipoolsed juhtimisvead) (63) ning kütusehinna tõus.

(64)

Nii oli SNCMi jooksev kahjum 2004. aastal 32,6 miljonit eurot ja 2005. aastal 25,8 miljonit eurot. Puhaskahjum oli 2004. aastal 29,7 miljonit eurot ja 2005. aastal 28,8 miljonit eurot.

(65)

SNCMi majandusliku ja finantsolukorra halvenemise tõttu pidid Prantsuse ametiasutused võõrandama aktsiaid odavamalt, kui oli ette nähtud 2002. aasta ümberkorralduskavaga ja nõutud 2003. aasta otsusega, ning algatama menetluse eraõiguslike partnerite leidmiseks.

2.   tabel

SNCMi alates 2002. aastast võõrandatud aktsiate loetelu  (64)

(66)

Pärast avatud, läbipaistvat ja mittediskrimineerival alusel peetud valikuprotsessi (66) jõudsid riik, BCP ja VT väga raskes sotsiaalses ja rahalises olukorras 13. oktoobril 2005 lõpuks kokkuleppele. VT on seega SNCMi tööstusettevõtja (osalus 28 %) ja BCP tema kontrolliv aktsionär 38 %-lise osalusega. Riik on eelkõige palgatöötajate ees võtnud endale kohustuse jääda ettevõtte aktsionäriks 25 %-lise osalusega (67). BCP ja VT koostasid SNCMi jaoks ärikava, mis edastati 7. aprillil 2006 Euroopa Komisjonile.

(67)

16. mail 2006 kirjutasid osalised (BCP, VT ja CGMF) alla vastastikuse mõistmise memorandumile, mille kohaselt võõrandati 75 % SNCMi kapitalist eraõiguslikele ülevõtjatele.

(68)

Vastastikuse mõistmise memorandumi II jaos sätestatakse, et CGMF võtab endale kohustuse kiita heaks, allkirjastada ja täielikult vabastada SNCMi kapitali suurenemine kogusummas 142,5 miljonit eurot.

(69)

Pärast kapitali suurendamist nähakse ette SNCMi aktsiakapitali vähendamine aktsiate tühistamise teel, et see oleks nii väike, kui on lubatud aktsiaseltsi puhul, kelle väärtpaberitega ei kaubelda reguleeritud turul.

(70)

Peale kapitali suurendamise kohustub CGMF andma SNCMi käsutusse jooksevkontole ettemakse vormis 38,5 miljonit eurot. See ettemakse jooksevkontole, mille SNCM annab hoiule sekvestri kätte (pank CIC), on ette nähtud n-ö suuremeelsusega seotud kulude katmiseks, mis lisanduvad õiguslike ja lepinguliste sätete kohaldamisel nõutavatele summadele ülevõtjate rakendatava töötajate arvu vähendamise kava korral (68). Õiguslike ja lepinguliste sätete kohaldamise alusel makstavatele hüvitistele lisanduvaid hüvitisi makstakse individuaalsel ja nimelisel alusel palgatöötajatele, kes on ettevõttest lahkunud ning kelle tööleping on katkestatud.

(71)

Nende toimingute järel võõrandab CGMF vastastikuse mõistmise memorandumi III jao kohaselt eraõiguslikele ülevõtjatele oma aktsiad, mis moodustavad 75 % ettevõtte aktsiakapitalist ja […], mis on mõeldud selleks, et rahastada seda osa sotsiaalkavast, mis läheb kaugemale lepingulistest ja õiguslikest kohustustest.

(72)

Samuti nähakse vastastikuse mõistmise memorandumi III jaoga ette, et ülevõtjad ja CGMF märgivad uusi aktsiaid ühiselt ja samaaegselt kokku 35 miljoni euro ulatuses, ning 8,75 miljoni euro suurune jooksevkonto toetus BCP/VT-lt, mis antakse SNCMi kasutusse vastavalt tema sularahanõudlusele. Vastastikuse mõistmise memorandumi lõikes III.2.7 sätestatakse, et CGMFi aktsiate väärtus on mis tahes ajal võrdne nende algse nimiväärtusega, mida suurendatakse […] % võrra nende vabaks lastud nimiväärtusest, mida korrutatakse näitajaga P/365, kus P on päevade arv alates aktsiate realiseerimise kuupäevast, millest on maha arvestatud kõik laekunud summad (näiteks dividendid). Kõnealust korda ei rakendata äriühingu tervendamise või juriidilise likvideerimise korral.

(73)

Vastastikuse mõistmise memorandum (jagu III.5) sisaldab SNCMi võõrandamise äramuutvat tingimust, mida ülevõtjad võivad samaaegselt rakendada ühe alljärgnevalt nimetatud sündmuse korral, juhul kui need sündmused võiksid seada kahtluse alla ülevõtjate ärikavade usaldusväärsuse ja mõjutada äriühingu elujõu taastamist:

(74)

Vastastikuse mõistmise memorandumi VII jaos sätestatakse, et CGMF võtab enda kanda osa SNCMi sotsiaalsetest kohustustest seoses selle pensionile jäänud töötajate vastastikuste kindlustusmaksetega hinnanguliselt 15,5 miljoni euro ulatuses alates ettevõtte omandiõiguste ülevõtmise päevast.

(75)

Vastastikuse mõistmise memorandumi IV jaos täpsustatakse ettevõtte juhtimiskorda. Nähakse ette SNCMi juhtimisviisi muutmine, mille järel saab SNCMist juhatuse ja järelevalvenõukoguga aktsiaselts. Järelevalvenõukogu koosneb esialgu kümnest, hiljem neljateistkümnest liikmest. Järelevalvenõukogu eesistujaks määratakse ajutiselt riigi esindaja. Kui avaliku teenindamise delegeerimisleping sõlmitakse SNCMiga, saab järelevalvenõukogu eesistujaks BCP esindaja. Juhatuse ülesanne on tagada SNCMi operatiivjuhtimine.

(76)

Prantsuse valitsus kiitis 26. mail 2006 heaks SNCMi võõrandamise ja eespool osutatud meetmed.

(77)

Eeltoodut arvesse võttes sisaldab vastastikuse mõistmise memorandum kolme liiki riiklikke meetmeid, mis põhjendavad läbivaatamist seoses riigiabi käsitleva ühenduse korraga:

(78)

Käesolevas lõplikus otsuses käsitletakse meetmeid, mida Prantsusmaa on rakendanud SNCMi kasuks alates 18. veebruarist 2002, nimelt:

(79)

Käesolevas otsuses ei käsitleta nende rahaliste hüvitiste läbivaatamist, mida SNCM sai või saab tulevikus avaliku teenindamise kohustuste alusel ajavahemikul 2007–2013 – neid käsitletakse eraldi menetluses.

(80)

Oma 19. augusti 2002. aasta otsuses menetluse algatamise kohta tunnustas komisjon SNCMi küll raskustes oleva äriühinguna, kuid väljendas kahtlusi selle kohta, kas teatatud meede on kokkusobiv sel ajal jõus olnud 1999. aasta suuniste punktis 3.2.2. nimetatud kriteeriumidega.

(81)

Komisjon väljendas teatavaid kahtlusi ümberkorralduskava suhtes, võttes arvesse, et ettevõtte kahjumi põhjuseid ei olnud analüüsitud. Eelkõige hõlmasid komisjoni küsimused kahjumi ja avaliku teenindamise kohustuste vahelisi seoseid, SNCMi laevade ostupoliitika mõju kasumiaruannetele ning ettevõtte tootlikkuse suurendamiseks kavandatavaid meetmeid.

(82)

Peale selle rõhutas komisjon, et ümberkorralduskavas on teatavaid lünki, eelkõige asjaolu, et vahetarbimise summa vähendamiseks puuduvad konkreetsed meetmed ning et ei käsitleta SNCMi tulevast hinnapoliitikat.

(83)

Samuti olid komisjoni arvates küsitavad Prantsuse ametiasutuste poolt rekapitaliseerimise summa kindlaksmääramiseks kasutatud arvutamismeetodi asjakohasus ning teatavad finantssimulatsioonide koostamiseks kasutatud hüpoteesid.

(84)

Komisjon otsustas oma 13. septembri 2006. aasta otsusega laiendada 2002. aasta ametlikku uurimismenetlust SNCMi erasektorile võõrandamise raames ettenähtud meetmetele.

(85)

Esiteks, arvestades seda, et Prantsuse ametiasutustel paluti 7. aprillil 2006 (vt käesoleva otsuse punkti 17) läbi vaadata osa 2002. aasta kapitalitoetuse summast Altmarki kohtupraktikat silmas pidades, väljendas komisjon sellega seoses kahtlusi ühenduse kohtuniku nimetatud kohtuotsuses esitatud tingimustest (eelkõige teisest ja neljandast tingimusest) kinnipidamise osas (69).

(86)

Oma 2006. aasta otsuses leidis komisjon, et juhul kui kõnealune summa oleks liigitatud EÜ asutamislepingu artikli 86 lõikega 2 vastavuses olevaks abiks, oleks uus abisumma, mida tuleb hinnata ümberkorraldusabi käsitlevaid suuniseid silmas pidades, 15,81 miljonit eurot. Komisjon avaldas kahtlust seoses sellega, kas juhul, kui ümberkorraldusabi suurus on 2002. aastal teatatud ja 2003. aastal heaks kiidetud summast tunduvalt väiksem, on asjakohane säilitada kõik 2003. aasta otsusega SNCMile pandud kohustused.

(87)

Samuti väljendas komisjon kahtlust selliste 2003. aasta otsusega sätestatud tingimuste täitmise suhtes, mis käsitlevad hinnaliidri põhimõtet ja Korsikale tehtavate ülesõitude arvu.

(88)

Seoses SNCMi võõrandamise negatiivse hinnaga väljendas komisjon kahtlust, kas riigipoolne rekapitaliseerimine enne SNCMi võõrandamist on vastavuses turumajandusliku erainvestori põhimõttega. Eelkõige väljendas komisjon kahtlust nende likvideerimiskulude arvutamise paikapidavuse suhtes, mida riik peab aktsionärina SNCMi likvideerimise korral maksma.

(89)

Komisjon kahtles, kas päästmis- ja ümberkorraldusabi käsitlevad suunised võiksid põhjendada finantsmeetmete võtmist.

(90)

Muu hulgas oli komisjonil kahtlusi 8,75 miljoni euro suuruse teise rekapitaliseerimise kohta seoses era- ja avaliku sektori investeeringute samaaegsuse põhimõttest kinnipidamise ning aktsiate märkimise tingimuste asjakohasusega kohtupraktika tähenduses.

(91)

Lõpuks avaldas komisjon kahtlust selle üle, kas 38,5 miljoni euro ulatuses võetavad sotsiaalsed lisameetmed isikutoetuste maksmiseks võiksid anda ettevõtjale kaudse eelise. Samuti rõhutas komisjon vasturääkivuse ohtu, kui koondamisega seotud lisahüvitised arvestatakse teadliku investori kantavate riskide hulka.

(92)

Prantsuse ametiasutused kutsusid oma 7. aprilli 2006. aasta kirjas ning pärast 2006. aasta otsuse vastuvõtmist esitatud kommentaarides komisjoni üles sedastama, et 2002. aasta kapitali suurendamise üks osa, nimelt 53,48 miljoni euro suurune summa ei ole oma „avalikku teenindamist hüvitava” iseloomu tõttu ajavahemikul 1991–2001 Altmarki kohtupraktikat silmas pidades käsitatav riigiabina, leides, et nimetatud kohtupraktikas sätestatud neli tingimust on kõnealusel juhul täidetud.

(93)

Konkreetsemalt Altmarki teise tingimuse puhul rõhutavad Prantsuse ametiasutused, et Altmarki kohtuotsuse põhjal peab eelnevalt objektiivsel ja läbipaistval viisil kindlaks määrama üksnes arvutamiseks kasutatavad parameetrid. Seega märgivad Prantsuse ametiasutused käesoleval juhul, et 53,48 miljonit eurot maksti 2003. aasta novembris nende arvutusparameetrite alusel, mis olid asjaomase ajavahemiku (1991–2001) kohta eelnevalt kindlaks määratud (70).

(94)

Seega ei sea Prantsusmaa arvates asjaolu, et ebapiisava hüvitamise ümberhindamiseks tehti makse tagantjärele, kahtluse alla tema järeldust, mille kohaselt olid need parameetrid, mille alusel 53,48 miljoni euro suurune hüvitis arvutati, enne avaliku teenindamise kohustuste täitma asumist objektiivsel ja läbipaistval viisil kindlaks määratud.

(95)

Altmarki neljanda tingimuse puhul leiavad Prantsuse ametiasutused, et selles osutatakse sellise avaliku teenindamise kohustust täitva ettevõtja tunnustele, keda võib liigitada tüüpiliseks hästi juhitud ettevõtteks, kuid seevastu ei osutata kordagi mis tahes nõudele seoses kõnealuse ettevõtja minimaalse või keskmise tasuvusega.

(96)

Sellega seoses leiavad Prantsuse ametiasutused, et ajavahemiku 1991–2001 kohta võib SNCMi puhul kasutada „hästi juhitud ettevõtte presumptsiooni” ning et kõnealuse ettevõtja suhtes ei saa rakendada ühtegi „halvasti juhitud ettevõtte presumptsiooni” üksnes seetõttu, et ajavahemikul 1991–2001 kandis ta rahalist kahju. Prantsuse ametiasutuste arvates ei saa SNCMi kahjumit seostada halva juhtimisega, vaid see on tingitud 1991. ja 1996. aastal alla kirjutatud lepingute jäikusest ning kõnealuse ettevõtja traditsioonilise turu äkilisest vapustusest, mille põhjustas üleminek monopoolsest seisundist küllalt tihedatele konkurentsitingimustele. Seega käitus SNCM tüüpiliselt hästi juhitud ettevõttena.

(97)

Prantsusmaa rõhutab, et kohustusi oli aastaringselt ja nõutava sagedusega võimeline täitma üksnes avalik-õiguslik ettevõtja, ning seda hoolimata sellest, et 1996. aastal sisenes turule eraettevõtja, kes teenindas üksnes teatavaid liine ja ainult kõrghooajal. Rangemas tähenduses ei ole olemas ettevõtjat, kelle kulusid võiks võtta aluseks selle kindlaksmääramisel, kas SNCMile antud hüvitise tase ületab avaliku teenindamise kohustuste täitmiseks vajalikke kulusid või mitte. Seetõttu on Prantsuse ametiasutuste arvates keeruline võrrelda SNCMi kulude struktuuri teiste laevandusettevõtete omaga, võttes arvesse SNCMi tegevuse ning asjaomase turu spetsiifilisust.

(98)

Vaatamata sellele, et praktikas ei ole võimalik leida ettevõtjat, keda võiks kõnealuse ajavahemiku kohta kasutada võrdlusalusena, leiab Prantsusmaa, et 2005. ja 2006. aastal komisjoniga peetud teabevahetuse käigus kohustati teda esitama objektiivseid ja põhjendatud argumente, mille alusel oleks võimalik määratleda SNCMi kui „tüüpilist, hästi juhitud ja piisavalt varustatud ettevõtet”, ning sedastada, et Altmarki kohtuotsuses esitatud neljas kriteerium on täidetud (71).

(99)

Peale selle leiab Prantsusmaa, et võrdlus, mis põhineb CFFi ja SNCMi kulude struktuuri kohta kättesaadavatel andmetel, ei lükka kaugeltki ümber SNCMi hea juhtimise presumptsiooni, eelkõige seetõttu, et see ei võimalda üldse arvesse võtta seda olulist osa avaliku teenindamise kuludest, mis on seotud kaubaveoga.

(100)

Muu hulgas kinnitab Prantsusmaa, et sellisel juhtumil nagu käesolev võib järeldada, et Altmarki kohtuotsuse (ja eelkõige Ferringi kohtuotsuse) aluseks olev kohtupraktika peab olema mõistetav üksnes ülemäärase hüvitise puudumise tõestusena. Sellega seoses leiavad Prantsuse ametiasutused, et makstud toetused ei ületanud SNCMi tegelikult kantud kulude suurust seoses talle pandud avaliku teenindamise kohustustega, nagu seda osutas komisjon oma 30. oktoobri 2001. aasta otsuses (72).

(101)

Lõpuks kinnitavad Prantsuse ametiasutused, et asjaolu, et Altmarki kohtupraktikat kohaldatakse aastate 2002–2006 kohta sõlmitud avaliku teenindamise delegeerimislepingu suhtes, peaks aitama hajutada kahtlusi selles osas, kas kõnealune kohtupraktika on kohaldatav avaliku teenindamisega seotud kulude hüvitamise suhtes ajavahemikul 1991–2001. Prantsusmaa arvates on aastatel 1991–2001 ja 2002–2006 makstud hüvitised ühesuguse iseloomuga, kuna nende kindlaksmääramiseks kasutatavad parameetrid on sarnased, nimelt avaliku teenindamisega seotud ranged nõuded, neid nõudeid ainsana täita suutva ettevõtja olemasolu ning tegevuskulude arvesse võtmise skeem.

(102)

Kokkuvõtteks on Prantsusmaa seisukohal, et Altmarki kohtuasjas esitatud neljast tingimusest kinnipidamist kinnitab avaliku teenindamise kohustuste olemasolu ning tõsiasi, et ajavahemiku 1991–2001 kohta ei toimunud ülemäärast hüvitamist.

(103)

Kui komisjon peaks järeldama, et kõnealuse sekkumise puhul on tegemist riigiabiga EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 1 tähenduses, leiavad Prantsuse ametiasutused, et see iseseisev ja 2002. aasta ümberkorralduskavast sõltumatu meede on kokkusobiv EÜ asutamislepingu artikli 86 lõikega 2, kuna esimese astme kohus seda kokkusobivuse alust oma 2005. aasta otsuses ei vaidlustanud.

(104)

Prantsuse ametiasutused rõhutavad asjaolu, et käesoleval juhul on kõnealuse summa puhul tegemist meetmega, mida ei tohiks hinnata 1999. või 2004. aasta ümberkorraldusabi käsitlevate suuniste valguses ning mida eelkõige ei peaks arvesse võtma 2002. aasta kavas esitatud tingimuste hindamisel. Prantsusmaa arvates ei saaks 2004. aasta ümberkorraldusabi suunistega (punkt 68) põhjendada 53,48 miljoni euro arvestamist ümberkorraldusabi hulka.

(105)

Sellega seoses kinnitab Prantsusmaa, et 53,48 miljoni euro suurune summa, mis katab hüvitised avaliku teenindamise kohustuste täitmise eest ajavahemikul 1991–2001, ei ole ümberkorralduse ajal võetud meede, olgu siis tegemist 2002. aastal teatatud ümberkorralduskava või selle ajakohastatud versiooniga, vaid et see võeti enne kõnealuseid ümberkorralduskavasid. Samuti väidavad Prantsuse ametiasutused, et meede, mille eesmärk on hüvitada ettevõtjate avaliku teenindamise kohustuste täitmise tõttu kantud kulud, ei ole oma iseloomult ümberkorraldusabi kõnealustes suunistes määratletud tähenduses.

(106)

Prantsuse ametiasutused leiavad, et isegi kui sellest summast teatati ümberkorraldusabina antava üldise rahalise panuse raames, ei ole komisjon seotud liikmesriikide vastuvõetud määratlustega, vaid et komisjoni ülesanne on hoopis vajaduse korral klassifitseerida asjaomane meede ümber meetmena, mis ei ole riigiabi, või vastupidi, liigitada meede riigiabiks, isegi juhul, kui asjaomane liikmesriik ei ole seda sellena esitanud.

(107)

Eeltoodut arvesse võttes leiab Prantsusmaa, et kui 53,48 miljoni euro suuruse summa puhul otsustatakse, et sellel puuduvad riigiabi tunnused, või kui see liigitatakse EÜ asutamislepingu artikli 86 lõikega 2 kokkusobivaks riigiabiks, ei ole 2002. aastal teatatud ümberkorraldusabina käsitatava abi suurus enam mitte 76 miljonit eurot, vaid 15,81 miljonit eurot.

(108)

Kõigepealt tuletab Prantsusmaa meelde, et aastatel 2004–2005 toimunud sotsiaalsete liikumiste tõsiduse ning SNCMi majandusliku ja finantsolukorra halvenemise tõttu algatas riik aktsionärina 2005. aasta jaanuaris erainvestorite valikumenetluse ning rakendas erakorralisi meetmeid (eelkõige laeva Asco ja ettevõttes Sud Cargos osaluse võõrandamine) (73).

(109)

Kohaldades kõnealuses valdkonnas ühenduse kohtupraktikat, kutsuvad Prantsuse ametiasutused komisjoni üles võtma seisukoha, et SNCMi 158 miljoni euro suurune negatiivne võõrandamishind ei sisalda ühtegi meedet, mida saaks liigitada abina EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 1 tähenduses, kuna Prantsuse riik käitus turumajandusliku erainvestorina.

(110)

Kõigepealt osutab Prantsusmaa, et 158 miljoni euro suurune lõplik hind, mis oli väiksem sellest negatiivsest hinnast, mida ülevõtjad SNCMi auditeerimise põhjal algselt küsisid, on avatud, läbipaistva ja mittediskrimineeriva hankemenetluse raames kontrolli võõrandamise üle peetud läbirääkimistel saavutatud tulemus ning et seetõttu on tõepoolest tegemist turuhinnaga.

(111)

Prantsusmaa leiab, et kuna SNCMile otsiti eraõiguslikku partnerit avatud, läbipaistva ja mittediskrimineeriva hankemenetluse käigus, mille järel valiti välja parim pakkumine, on võõrandamishinna puhul tegemist turuhinnaga.

(112)

Prantsuse ametiasutuste arvates toimus võõrandamine 158 miljoni euro suuruse negatiivse hinna eest riigi jaoks kõige soodsamates tingimustes kooskõlas ühenduse kohtupraktika ning komisjoni otsustuspraktikaga ega sisalda seega mingeid abile omaseid tunnuseid. Prantsusmaa leiab, et kõnealune negatiivne hind on madalam likvideerimiskuludest, mida riik oleks pidanud ettevõtte likvideerimise korral kandma.

(113)

Sellisele järeldusele jõuab Prantsusmaa nii Euroopa Ühenduste Kohtu praktikas (edaspidi Gröditzeri kohtupraktika) (74) kasutatud lähenemisviisi kui ka SNCMi tegelike likvideerimiskulude analüüsil põhinevat lähenemisviisi (ABXi otsus) (75) kohaldades.

(114)

Esimese meetodi puhul, mis põhineb Gröditzeri kohtupraktikal, väidab Prantsusmaa, et kõnealune kohtuotsus kinnitas komisjoni 8. juuli 1999. aasta otsuses esitatud hinnangut, mille kohaselt „võetakse likvideerimiskuludena arvesse üksnes varade likvideerimisväärtust”  (76).

(115)

Selles osas on CGMFi (77) ja Oddo-Hastingsi (78) aruannetes varade likvideerimisväärtus 30. septembril 2005 hinnatud vähemalt […] miljoni euro suuruseks (79).

(116)

Kuna riik on äriühingu aktsiakapitali omanikuna vastutav asjaomase äriühingu võlgade eest ainult selle äriühingu varade likvideerimisväärtuse ulatuses (Hytasa kohtupraktika), (80) kinnitab Prantsusmaa, et ettevõtte vähemalt […] miljoni euro suuruseks hinnatud vara likvideerimisväärtus on selgelt suurem kui 158 miljoni euro suurune negatiivne võõrandamishind.

(117)

Teise meetodi kohta märgib Prantsusmaa, et see lähtub komisjoni otsusest, mis käsitleb riigiabi, mida Belgia andis ABX Logisticsile, milles komisjon uuris negatiivset võõrandamishinda, mille puhul, nagu käesoleval juhulgi, oli tegemist turuhinnaga, ja võrdles seda hinda kuludega, mida riik aktsionärina oleks sõltumatu kolmanda isiku hinnangul pidanud reaalselt kandma kokkuleppelise likvideerimise või pankrotimenetluse korral. Prantsusmaa arvates tunnustab komisjon kõnealuses otsuses eelkõige teatavate kulude kehtivust, mille tulemuseks võib olla kreeditoride ettevõtte juhtide vastu algatatud menetlus võlgade ja kohustuste katmiseks või oma tütarettevõtet likvideeriva kontserni teiste harude likvideerimine.

(118)

Tuginedes eespool osutatud CGMFi ja Oddo-Hastingsi aruannetele leiavad Prantsuse ametiasutused, et kokku oleksid tegelikud kulud, mida Prantsuse Vabariik aktsionärina oleks pidanud kandma, jäänud 30. septembril 2005 […] miljoni euro ja […] miljoni euro vahele.

(119)

Selle meetodi puhul võetakse eelkõige arvesse riski, et Prantsuse riiki oleks kohustatud katma võlgu ja kohustusi, kui kohus oleks pidanud teda käsitama SNCMi de facto juhina. Prantsuse ametiasutused leiavad, et võlgade ja kohustuste katmiseks algatatava menetluse riski ei saa kõrvale jätta, eelkõige arvestades ühte kassatsioonikohtus (Cour de Cassation) käsitletud pretsedenti Prantsusmaal (81). Seega väitsid Prantsuse ametiasutused paljudes komisjonile saadetud kirjades, et võimalus, et riiklik kohtunik kohustab riiki katma tema juhitava ettevõtte võlgu ja kohustusi, on vägagi tõenäoline, ning et seda võimalust tuleb võtta arvesse SNCMi võimaliku likvideerimise tegelike kulude arvestamises.

(120)

30. septembril 2005 oleks SNCMi vara jääkväärtus (ehk […] miljonit eurot) pärast eesõigusnõudega võlgade tagasimaksmist […] miljonit eurot. Teiste kulude hulgas, mida riigi vastu algatatud võlgade ja kohustuste katmise menetluses arvesse võetakse, on eelkõige peamiste käitamislepingute lõpetamise kulud, laevade liisingutingimuste ülesütlemisega seotud kulud ning tagatiseta laenude maksmine, mille tulemusel kasvaks vara puudujääk […] miljoni euroni. Prantsuse ametiasutused leiavad, et riiki oleks kohustatud katma sellest summast […]–[…] %.

(121)

Samuti leiavad Prantsuse ametiasutused, et sõltuvussuhte tõttu SNCMiga ja Prantsuse muust kohtupraktikast (82) lähtudes oleks kohtunik ettevõtte likvideerimise tõttu võinud anda korralduse töötajatele kahjutasu ja intresside maksmiseks. Nimetatud kohtupraktika põhjal leiavad Prantsuse ametiasutused, et oleks enam kui tõenäoline, et kohtunik oleks määranud kindlaks lisahüvitiste suuruse nende hüvitiste alusel, mida oleks makstud enne likvideerimist esitatud sotsiaalkava raames.

(122)

Kohaldades käesoleval juhul Aspocompi kohtupraktikat, leiab Prantsusmaa, et riiki oleks kohustatud maksma koondamise lisahüvitisi kogusummas […]–[…] miljonit eurot, mille tulemusel oleks riigi kanda jääva likvideerimise kogukulu olnud kokkuvõttes […]–[…] miljonit eurot.

(123)

Selle lähenemisviisi kohaselt näitab nende tegelike kulude analüüs, mida riik oleks pidanud aktsionärina kandma, et SNCMi 158 miljoni euro suuruse negatiivse hinna eest müümise kulud on riigi jaoks väiksemad kui need tegelikud kulud, mida riik oleks pidanud kandma ettevõtte pankroti korral.

(124)

Kokkuvõttes leiavad Prantsuse ametiasutused, et seda summat ei peaks liigitama riigiabiks.

(125)

Prantsusmaa leiab, et kõnealuse osaluse võtmisega käitus ta teadliku investorina, kuna esiteks oli riigi sekkumine ettevõtjatega BCP ja VT samaaegne ning viimaste panusest väiksem ning teiseks saab see osalemine kindlat tulu […] % aastas, mis võtab riigilt ärikava rakendamisega seotud riski. Prantsusmaa leiab, et nimetatud tasuvusmäär on erainvestorile väga vastuvõetav (83). Prantsusmaa täpsustab siiski, et SNCMi saneerimise või pankroti korral või juhul, kui ülevõtjad kasutavad äramuutvat tingimust, ei maksta mingit tulu.

(126)

Prantsusmaa leiab komisjoni otsustuspraktikale, eelkõige SFP (Société française de production) toimikule (84) viidates, et kõnealuse rahastamise puhul on tegemist isikutoetusega, millest ettevõtja kasu ei saa. Seetõttu on riiklike vahendite abil sotsiaalsete lisameetmete võtmine koondatud isikute kasuks, ilma et need meetmed vähendaksid tööandja tavapäraseid kohustusi, hõlmatud liikmesriikide sotsiaalpoliitikaga ega kujuta endast riigiabi.

(127)

Kui komisjon peaks kõnealused uued meetmed tervikuna või osaliselt sellegipoolest riigiabiks liigitama, juhib Prantsusmaa komisjoni tähelepanu asjaolule, et need uued meetmed võimaldaksid SNCMi elujõulisust taastades säilitada konkurentsitingimused kõnealustel turgudel, eelkõige Korsika transpordiühendusega seonduval turul. See asjaolu on Prantsusmaa arvates üheks raskustes oleva äriühingu päästmist käsitlevate suuniste põhimõtteks, nagu seda on käesolevas toimikus meelde tuletanud komisjon (komisjoni tühistatud otsuse punkt 283) ja esimese astme kohus oma 15. juuni 2005. aasta otsuses. Eelkõige tuletas kohus meelde, et komisjon võis oma ulatuslikku kaalutlusõigust kasutades hinnata, et ühe ettevõtja kohalolek oli vajalik selleks, et vältida asjaomastel turgudel tugevdatud oligopoolse struktuuri tekkimist.

(128)

SNCMile pandavate võimalike omapoolsete kohustuste kindlaksmääramise osas soovitab Prantsusmaa komisjonil võtta arvesse turu struktuuri. Seega oleks SNCMi võimsuse vähendamise tagajärjeks CFFi niigi domineeriva positsiooni tugevdamine Korsikaga transpordiühendusega seotud turul (85).

(129)

Prantsuse ametiasutuste arvates on ümberkorralduskava oma ajakohastatud kujul vastavuses komisjoni 1999. ja 2004. aasta suunistes sätestatud kokkusobivuse kriteeriumidega. Samuti võimaldaksid kõik SNCMi erastamisega seoses võetud meetmed alates 2009. aasta lõpust pikaajalises perspektiivis taastada SNCMi elujõulisuse ning piirduksid selliseks elujõulisuse taastamiseks vajaliku miinimumiga.

(130)

Esiteks tuletavad Prantsuse ametiasutused meelde, et ajavahemikul 2003–2006 rakendati kõiki 2003. aasta otsuses sätestatud tingimusi ning peeti nendest tingimustest kinni. Teiseks leiavad Prantsuse ametiasutused, et need meetmed ei ole enam konkurentsimoonutuste vältimiseks vajalikud ning et nende säilitamine oleks vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega seoses ümberkorraldusabi suuruse piiramisega, mida nüüdsest on vähendatud 15,81 miljoni euroni. Eelkõige leiavad Prantsuse ametiasutused, et tuleks kaotada need tingimused, mis võiksid veel kohaldamist leida, nimelt tingimused, mis käsitlevad SNCMi laevastiku ajakohastamise keeldu, hinnaliidri põhimõtte järgimist tarifitseerimise küsimuses ning ülesõitude teatava arvu säilitamist.

(131)

Vaidlustades kõigepealt selle, et SNCM on raskustes äriühing asjaomaste suuniste tähenduses, (86) seab CFF kahtluse alla SNCMi suutlikkuse jõuda kasumisse nendel liinidel, millele toetust ei maksta. Muu hulgas sedastab CFF, et vastupidiselt sellele, mida teatatakse ümberkorralduskavas, (87) teenindatakse endiselt Livourne’i liini.

(132)

Kulude vähendamise küsimuses väljendab CFF kahetsust selle üle, et tal ei ole juurdepääsu ümberkorralduskava teatavatele elementidele, mida tema esindajad olid kritiseerinud (88).

(133)

CFFi arvates on Prantsuse ametiasutuste arvutus, mille tulemusena saadi 76 miljoni euro suurune summa, (89) täiesti fiktiivne, samas kui Prantsuse ametiasutuste kindlaksmääratud omavahendite ja finantsvõlgade suhe 79 % tundub CFFile liialdatud (90). SNCMi osaluste kohta märgib CFF, et mõni tütarettevõte ei ole laevandusettevõtja tegevuste jaoks vajalik (91).

(134)

Kokkuvõttes on CFFi arvates abikava eesmärk kalduda kõrvale merekabotaaži määrusest ning muuta mõttetuks Marseille’ist Korsikale suunduvate liinide teenindamiseks väljakuulutatud hankemenetlus. CFF soovib tungivalt, et kavandatav abi ei võimaldaks SNCMil esitada agressiivsemat äripakkumist. Ta teeb ettepaneku, et ümberkorraldusabi antaks ainult 2007. aastal ning ainult juhul, kui SNCM peaks kaotama järgmisel hankemenetlusel 2006. aastal, mis oleks CFFi arvates ainus asjade käik, mille korral kõnealune riiklik laevandusettevõtja tõepoolest raskustesse satuks.

(135)

Kontsern Stef-TFE väidab, et SNCMi osalusi CMNis peab analüüsima puhtalt finantsvaradena. Kontserni Stef-TFE arvates on CMN ja SNCM sõltumatud ettevõtjad ning konkureerivad omavahel nende liinide puhul, mis ei välju Marseille’ist, vaatamata sellele, et mõlemad on avaliku teenindamise delegeerimislepingu osalised.

(136)

Kirjas märgitakse, et kontsern Stef-TFE kohustub „kas täielikult või osaliselt tagasi ostma eelistatavalt kõik SNCMi osalused CMNis”, mille väärtus on tema hinnangul 15–17 miljonit eurot, kui komisjon peaks oma lõplikus otsuses sätestatavatel tingimustel hindama, et „selline võõrandamine on vajalik ümberkorralduskava tasakaalustatuse eesmärgil”.

(137)

Marseille’i linnapea, Bouches-du-Rhône’i departemangu üldnõukogu eesistuja ja Provence-Alpes-Côte d’Azur’i piirkondliku nõukogu eesistuja rõhutavad SNCMi majanduslikku tähtsust kõnealuse piirkonna majanduses.

(138)

Provence-Alpes-Côte d’Azur’i piirkondliku nõukogu eesistuja lisab, et tema arvates on täidetud need tingimused, mille olemasolul tagab SNCMi ümberkorralduskava kõnealuse ettevõtja elujõulisuse.

(139)

Korsika assamblee täidesaatva nõukogu esimees esitas teabe nimetatud assamblee 18. detsembri 2002. aasta arutelu kohta, mille käigus võttis Korsika assamblee SNCMi ümberkorralduskava suhtes pooldava seisukoha.

(140)

Korsika transpordiamet (93) rõhutab, et avaliku teenindamise delegeerimislepingu sõlmimiseks algatatud hankemenetluses laekus ainult üks pakkumine, mille esitajaks olid CMN ja SNCM. Usaldusväärse ja kvaliteetse transpordiühenduse säilitamiseks lisas Korsika territoriaalühendus oma lepingusse hüvitamise või parandamise finantsmehhanismid sõltuvalt asjaomaste teenuste tõhususest ja usaldusväärsusest. Lõpuks tuletab Korsika transpordiamet meelde, et Korsika territoriaalühendus võttis arvesse Prantsusmaa mandriosa sadamatest lähtuva transpordiühenduse vallas alates 1996. aastast toimunud pakkumise arengut, et mitte piirduda avaliku teenindamise kohustuste juures üksnes Marseille’ist väljuvate liinidega.

(141)

Samuti märgib Korsika transpordiamet, et kuna SNCM on praegu ainuke ettevõtja, kes on võimeline lepingu tingimusi reisijateveo vallas täitma, tooks selle ettevõtja kadumine „kohe kaasa teenuste märkimisväärse vähenemise”. Peale selle tuletab ta meelde SNCMi olulisust Korsika majanduse jaoks.

(142)

CFF rõhutab kõnealuste summade suurust, nende ebaproportsionaalsust SNCMi käibega võrreldes ning asjaolu, et neid maksti SNCMile enne seda, kui komisjon oli teinud teatavaks oma seisukoha nende liigitamise suhtes EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 1 alusel.

(143)

CFF juhib komisjoni tähelepanu asjaolule, et Prantsuse riigi SNCMile antaval toetusel on CFFi arengu seisukohalt strateegiline iseloom. Need meetmed, mille suhtes pole luba antud, võimaldavad SNCMil rakendada väga agressiivset hinnapoliitikat liinidel, kus CFF on juba kümme aastat tegutsenud ja kus ta esimest korda pärast turule sisenemist on hakanud oma turuosa kaotama.

(144)

CFF leiab, et SNCMi kohalolekuks kõikidel kõnealustel liinidel on olemas muid viise nii avaliku teenindamise delegeerimislepingu raames kui ka väljaspool seda, millel oleks palju eeliseid nii SNCMi kui ka üldise konkurentsi jaoks. Avaliku teenindamise delegeerimislepingu (94) kohta leiab CFF, et SNCM peaks vähendama oma pakkumist nimetatud lepingu raames teenindatavatel liinidel, et ta ei saaks kasutada oma juhtpositsiooni asjaomasel turul, et vältida uusi investeeringuid ning seada sisse piiratud sotsiaalkava 120 hooajalise töökohaga, ilma et peaks lõpetama tähtajatult sõlmitud lepinguid, mis osutuks kulukamaks. Väljaspool avaliku teenindamise delegeerimislepingut teenindatavate liinide kohta teeb CFF ettepaneku, et SNCM kõrvaldaks kasutusest ühe hooajalise laeva.

(145)

53,48 miljoni euro puhul peab CFF võimalikuks komisjoni 2001. aasta otsusega lubatud 787 miljoni euro suuruse hüvitise arvestamises tehtud topeltarvestamist.

(146)

CFF leiab, et vaatamata sellele, et Altmarki kohtupraktika on avaliku teenindamise delegeerimislepingu allakirjutamisest hilisem, tuleb selle lepingu raames makstud hüvitised läbi vaadata nimetatud kohtupraktikas sätestatud kriteeriume silmas pidades. Selles osas leiab CFF, et kui esimene tingimus välja arvata, pole Altmarki kriteeriumidest kinni peetud.

(147)

Eelkõige Altmarki neljanda kriteeriumi puhul jagab CFF komisjoni kahtlusi selle üle, kas SNCMi võiks käsitada kui hästi juhitud ja piisavalt varustatud ettevõtet. Sellega seoses juhib CFF komisjoni tähelepanu asjaolule, et peaaegu 50 % SNCMi kahjumist on seotud aastatega 2000–2001, mis annab alust arvata, et SNCMi kahjumit ei saa seostada üksnes avaliku teenindamise kohustuste täitmisega.

(148)

Võimaluse kohta hinnata seda summat EÜ asutamislepingu artikli 86 lõike 2 valguses leiab CFF, et esimese astme kohus oleks palunud komisjonilt hinnangut, mis piirdunuks kõnealuse summa liigitamisega riigiabiks, ning mitte selle abi põhjendamist nimetatud artikli alusel. Komisjon peaks kontrollima, kas see summa ei ole ülemääraselt suur, võrreldes avaliku teenindamise kohustuste täitmisest tulenevate lisakuludega.

(149)

CFF ei pea ettevõtte võõrandamiseks algatatud hankemenetlust täielikult läbipaistvaks, kuna väljavalitud ettevõtja, nimelt BCP, ei juhi enam SNCMi tegevust, vaid on loovutanud oma koha kontsernile VT. Peale selle seab CFF ostjate jaoks palju soodsamateks muutunud finantstingimuste osas kahtluse alla investorite võrdse kohtlemise põhimõtte, mida oleks pidanud kogu toimingu juures järgima.

(150)

158 miljoni eurose negatiivse võõrandamishinna puhul kahtleb CFF, kas käesoleval juhul kohaldati teadliku turumajandusliku investori kriteeriumit. Ühest küljest kahtleb CFF, kas saab arvestada, et riik tegi kõnealuse toimingu paralleelselt asjaomaste eraettevõtjate märkimisväärse ja samaaegse sekkumisega võrreldavates tingimustes, samas kui riik oli ettevõtte rekapitaliseerinud enne aktsionäridega ühist rekapitaliseerimist ja uue ümberkorralduskava vastuvõtmist. Teisest küljest leiab CFF, et SNCMi tõsise finantsolukorra juures oleks teadlik investor sekkunud varem, et mitte lasta oma investeeringul väärtust kaotada (95).

(151)

CFFi arvates ei ole viide ABX Logisticsi kohtuasjale asjakohane. Peale selle, et nimetatud kohtuasja asjaolud ei ole käesolevale juhtumile ülekantavad, rõhutab CFF selles kohtuasjas abisaaja olulist panust, mis ilmselt ei kehtiks SNCMi puhul. Samuti ei oleks CFFi arvates võetud komisjoni 2006. aasta otsuses asjaomase ettevõtte likvideerimise raames arvesse kohtumenetlusega seotud kulusid. Selle kohta leiab CFF, et Prantsusmaa osutatud riiklik kohtupraktika ei ole käesoleval juhul SNCMi likvideerimisega seonduvate kulude põhjendamises kohaldatav (96).

(152)

CFFi arvates saab ühenduse Gröditzeri ja Hytasa kohtupraktika kohaldamisel käesoleva juhtumi suhtes üksnes järeldada, et riik ei käitunud erainvestorina, kuna nimetatud kohtupraktikast lähtuvalt oli riigipoolne kapitalitoetus seotud sellega, et ta müüb 75 % oma osalusest SNCMis, vähendades samaväärselt väljavaadet saada omapoolset kasu.

(153)

Viimaks leiab CFF, et likvideerimise ja rekapitaliseerimise kulude võrdlemisel peaks võtma arvesse vara väärtust, mis mõlemal juhul on üle kantud ostjale. CFFi hinnangul kõigub ülevõtjatele võõrandatud vara väärtus 640 miljoni euro ja 755 miljoni euro vahel, (97) võttes arvesse SNCMi kasutatud laevastiku müügiväärtust, mis oli CFFi hinnangul 2006. aasta augustis 644–664 miljonit eurot.

(154)

Seoses sellega, et pärast 2002. aasta rekapitaliseerimist võetud meetmed liigitatakse ümberkorraldusabiks, leiab CFF, et kui SNCM vastas 2004. aasta suunistes esitatud raskustes oleva äriühingu tingimustele enne esimest, 142,5 miljoni euro ulatuses tehtud rekapitaliseerimist, on selline liigitamine ülimalt vaieldav ajavahemiku suhtes, mis eelneb teisele kapitali suurendamisele 8,75 miljoni euro võrra, arvestades, et ettevõtte omavahendid olid taastatud.

(155)

Ettevõtte elujõulisuse kohta rõhutab CFF, et SNCMi võõrandamine on üksnes osaline ning see ei ole tühistamatu, arvestades ülevõtjatega kokkulepitud äramuutvaid tingimusi. Need asjaolud osutavad sellele, et SNCMi seisu taastamise puhul on ülevõtjate valmisolekus ja suutlikkuses suuri ebakindluse märke ning seetõttu seavad need asjaolud kahtluse alla ettevõtte kestva elujõulisuse väljavaated. Peale selle märgib CFF, et vastupidiselt 2004. aasta suunistes nõutule ei ole Prantsuse ametiasutused kavandanud nendest tegevustest loobumist, mis oleksid isegi pärast ümberkorraldamist struktuurse puudujäägiga (98). Samuti väljendab CFF oma skeptilisust seoses kulude vähendamise kavaga, samas kui SNCMi laevastikku suurendatakse, (99) ning töötajate arvu vähendamise kavaga, pidades eelkõige silmas 2002. aasta sotsiaalkava ebaõnnestumist.

(156)

CFF väljendab kahtlust selle üle, kas uute abimeetmete puhul piirdutakse mõistliku miinimumiga, kuna esiteks puudub selgus selles osas, mida need sotsiaalkulud hõlmavad, ja teiseks tekitab kahtlusi SNCMi assamblee 28. aprilli 2006. aasta protokolli sisu, millest ilmneb, et üht osa kõnealusest abist kasutatakse ettevõtte 2006. ja 2007. aasta tegevuskahjumi katmiseks. Samuti leiab CFF, et SNCMi ülevõtjad ei osale sisuliselt ettevõtte ümberkorraldamises.

(157)

Soovimatute konkurentsimoonutuste vältimiseks peab CFF vajalikuks korrata ja täpsustada 2003. aastal SNCMile pandud kohustusi ning lisada neile uusi kohustusi, mis seonduksid SNCMi kohaloleku vähendamisega turul (100). Samuti leiab CFF, et osa 2003. aasta otsusega SNCMile pandud meetmetest ei ole täidetud (101).

(158)

8,75 miljoni euro suuruse teise rekapitaliseerimise olemuse kohta leiab CFF, et peale avaliku ja erasektori investeeringute samaaegsuse peab erasektori sekkumine riigi sekkumise kinnitamiseks olema märkimisväärse suurusega ning tehtud võrreldavates tingimustes. Kõnealusel juhul ei ole neid kahte tingimust täidetud. Esiteks ei ole märkimisväärne ülevõtjate osalus, mis on seotud üksnes esimese kapitali suurendamisega 142,5 miljoni euro võrra. Teiseks ei toimunud ülevõtjate sekkumine riigi sekkumisega võrreldavates tingimustes, eelkõige äramuutvate tingimuste ning CGMFi vähemusosaluse oodatava tasuvuse tõttu.

(159)

38,5 miljoni euro suuruste sotsiaalmeetmete puhul vaidlustab CFF selle summa liigitamise isikutoetuseks. Kõnealusest summast saavad küll otseselt kasu SNCMi töötajad, kuid CFF rõhutab, et sel meetmel võib SNCMi jaoks olla kaudne positiivne mõju, eelkõige ettevõtte sisekliima paranemise näol.

(160)

STIM rõhutab, et makstes avaliku teenindamise kohustuste hüvitamisena 53,48 miljonit eurot, hüvitas riik SNCMile kaks korda samad avaliku teenindamise kohustused. Samuti leiab STIM, et see hüvitis ei vasta Altmarki kohtupraktikas sätestatud kriteeriumidele.

(161)

Eelkõige Altmarki teise ja neljanda kriteeriumi puhul vaidlustab STIM ühest küljest eelnevalt objektiivsel ja läbipaistval viisil kindlaksmääratud parameetrite olemasolu ja teisest küljest SNCMi ja CMNi näitajate võrreldavuse ajavahemikul 1991–2001 (102) ning väidab sellega seoses, et komisjoni esitatud andmed olid ilmselgelt tasakaalust väljas (103).

(162)

158 miljoni euro suuruse negatiivse võõrandamishinna kohta leiab STIM, et selle hinna puhul ei ole tegemist avatud ja mittediskrimineeriva hankemenetluse teel saadud turuhinnaga, kuna rekapitaliseerimine toimus teistsugustel tingimustel kui need tingimused, millest erainvestor peab tavaliselt juhinduma. STIM leiab, et ümberhinnatud arvestuslik netovara võimaldaks halvima hüpoteesi korral riigi jaoks ilma kuludeta likvideerimist või isegi likvideerimisest lisandväärtuse saamist, et võõrandamishind on võrreldes ettevõtte väärtusega (STIMi hinnangul 350 miljonit eurot) naeruväärne ning et riigiabi on ettevõtte vajadustega võrreldes ebaproportsionaalne.

(163)

Samuti juhib STIM komisjoni tähelepanu erasektorisse üleviimise äramuutva tingimuse liialdavale olemusele.

(164)

Lõpuks vaidlustab STIM selle, et negatiivse hinnaga müümist põhjendatakse sotsiaalselt raske likvideerimise eeldusega, mis tundub talle vähetõenäoline.

(165)

8,75 miljoni euro suuruse teise rekapitaliseerimise kohta leiab STIM, et see kapitalitoetus ei vasta turumajandusliku erainvestori põhimõttele, arvestades, et investeeringult saadava tulu kohta ei ole piisavalt tagatisi. STIM vaidlustab era- ja avaliku sektori investeeringu samaaegsusega seonduva argumendi, millega põhjendatakse selle toetuse juures riigiabi tunnuste puudumist. Selline samaaegsus, juhul kui seda on rakendatud, on vaid üks märk ega saa üksinda olla liigitamise kriteerium (104). Viimaks kinnitab STIM, et kõnealuse toetuse andis Prantsuse valitsus ülevõtjatele tagatiseks selle kohta, et SNCMiga sõlmitakse Korsika transpordiühenduse kohta avaliku teenindamise delegeerimisleping.

(166)

38,5 miljoni euro suuruse isikutoetuse kohta leiab STIM, et tegelikult on selle summa eesmärk anda SNCMile vahendeid, et pidada kinni komisjonile esitatud ümberkorralduskava teatavatest peamistest aspektidest, mida ei ole rakendatud, eelkõige seoses töötajate arvu vähendamisega.

(167)

STIM on seisukohal, et SNCMile antud abi puhul ei ole piirdutud miinimumiga. SNCMi ja ülevõtjate panus ümberkorralduskavasse on ebapiisav, võrreldes 2004. aasta suunistes sätestatud tingimustega, ning ei ole tõendatud, et SNCMi olukord oleks olnud sedavõrd erakorraline, et sellega võiks põhjendada tema väiksemat panust. Samuti rõhutab STIM 2006. aastal antud abi ebaproportsionaalset iseloomu, kuivõrd see võimaldas SNCMil luua reserve tulevase kahjumi katmiseks. Asjaolu, et SNCM ei ole kavandanud sellise vara võõrandamist, mis ei ole ettevõtte eksisteerimiseks hädavajalik, on vastuolus 2004. aasta suunistes sätestatud nõudmistega.

(168)

STIM leiab, et makstud summadega on rikutud 2004. aasta suunistega kehtestatud ühtsuse põhimõtet. Ettevõtja finantsolukorra halvenemist ja sotsiaalseid konflikte ei saa käsitada erakorraliste, ettenägematute ja abi saavast ettevõtjast sõltumatute asjaoludena.

(169)

Seetõttu soovib STIM lisahüvitisi, mille suurus oleks pool osutatud abist ehk 98,25 miljonit eurot, võõrandades veel ühe laeva ning SNCMi otsesed ja kaudsed osalused CMNis. Sellega seoses kinnitab STIM, et kõnealused osalused ei ole strateegilised ümberkorraldusabi käsitlevate suuniste tähenduses, kuna need ei ole „ettevõtte püsimajäämiseks hädavajalikud” ning neil ei ole võõrandamatu vara tunnuseid.

(170)

Samuti väidab STIM, et väidetavaid koostoimeid SNCMi ja CMNi vahel ei ole olemas, kuna SNCMil ei ole CMNi juhtimises ega arendamises mingit tegelikku rolli. Lõpuks rõhutab STIM, et alates 15. märtsist 2006 ei kehti enam kahte ettevõtjat ühendav aktsionäride leping, kuna sellel kuupäeval taganes sellest CMN ning seda kinnitas Cour d’Appel de Paris (Pariisi apellatsioonikohus).

(171)

SNCM esitas komisjonile toimiku, mis sisaldab kokkuvõtet tema majanduslikust ja konkurentsialasest olukorrast, koos juriidilise arvamusega, milles hinnatakse likvideerimismenetluse raames riski, et kohus käsitab riigi sekkumist erastamisele eelneval ajavahemikul sekkumisena ettevõtte de facto juhina.

(172)

Pärast SNCMiga konsulteerimist jõuab […] büroo järeldusele, et tuginedes äriühingu sotsiaaldokumentidele, mis on liigitatud kirjavahetuse, sekkumiste ja kontrolliorganite protokollide kaupa, on Prantsuse riigil […] (105)  (106)  (107). Peale selle rõhutatakse selles aruandes seda, et […] (108). Viimaks kinnitatakse samas aruandes, et […].

(173)

Sellele alusele tuginedes teeb SNCMi ekspert järelduse, et Marseille’i kaubanduskohus oleks väga tõenäoliselt otsustanud, et Prantsuse riik oli asjaomase ettevõtte de facto juht.

(174)

Samuti ilmneb asjaoludest, eelkõige nendest, mis on esitatud kontrollikoja aruannetes, et Prantsuse riigile, SNCMi de facto juhile omistatavad juhtimisvead (109) on seotud SNCMi vara puudujäägi tekkimisega. Riigi juhtimisvigadest põhjustatud kahjum ulatub […].

(175)

Sellega seoses on SNCMi eksperdi arvates väljaspool kahtlust see, et Prantsuse riiki kohustatakse võlgade ja kohustuste katmiseks algatatud menetluse raames vara puudujääki täielikult või osaliselt katma, võttes arvesse riigi tihedat seotust SNCMi juhtimisega, tema ilmseid juhtimisvigu ning tema finantsvahendite ulatust.

(176)

Asjaomase kohtupraktika alusel teeb SNCMi ekspert järelduse, et juhul, kui SNCM oleks likvideeritud, oleks riiki väga tõenäoliselt kohustatud võtma enda kanda kõik SNCMi sotsiaalsed võlad. Seetõttu oleks jäetud riigi kui aktsionäri kanda tuvastatud vara puudujäägist (ehk […]–[…] miljonist eurost) hinnanguliselt […]–[…] % suurune osa. Seega käitus Prantsuse riik teadliku investorina, kui ta otsustas SNCMi erastada, olles eelnevalt selle omavahendeid 158 miljoni euro võrra suurendanud.

(177)

Prantsuse ametiasutused märkisid, et osa CFFi poolt SNCMi pakkumise kohta esitatud andmetest oli ebatäpne.

(178)

Vastupidiselt CFFi väidetule leiab Prantsuse riik, et ümberkorralduskava koostati viisil, mis võimaldas SNCMi elujõulisuse võimalikult kiiresti taastada ning luua tingimused selle püsimiseks keskpikas ja pikaajalises perspektiivis. Prantsuse ametiasutused tuletavad meelde, et suur osa kulude vähendamise kavast oli juba ellu viidud (110). Peale selle jättis SNCM 2001. aastal reservi 21,3 miljonit eurot, mis oli ette nähtud ümberkorraldusmeetmete ja eelkõige töökohtade säilitamise kava rahastamiseks.

(179)

Seoses abisumma kindlaksmääramisega kinnitavad Prantsuse ametiasutused, et omavahendite määr 0,79 koguvõlgnevuses on üsna tüüpiline enamiku laevandusettevõtjate bilansi puhul, välja arvatud erandolukorras (111).

(180)

Prantsuse ametiasutused leiavad, et see, kuidas Stef-TFE kirjeldab SNCMi ja CMNi vahelisi suhteid avaliku teenindamise lepingu täitmise raames, ei vasta tõele.

(181)

Vastupidiselt Stef-TFE märkustele ei muutnud Prantsuse ametiasutuste arvates „konsultatsiooni üldine olemus kuidagi kohustuslikuks” SNCMi ja CMNi otsust moodustada ühisettevõte, milles nad on ühiselt ja mitte solidaarselt vastutavad. Otsus moodustada ühisettevõte SNCM-CMN sündis kahe ettevõtte tehtud analüüsi tulemusel, mille kohaselt tagaks nende traditsioonilise ja loomuliku partnerluse sellisel kujul jätkumine neile hankemenetluse raames parimad eelised, eelkõige konkurentsivõime seisukohalt. CMNi kuulumine sellesse ühisettevõttesse tuleneb seega tema vabast ja isiklike huvide hindamisel põhinevast valikust ning mitte hankemenetluse seatud kohustusest.

(182)

Prantsuse ametiasutused täpsustavad, et vastupidiselt Stef-TFE märkustele ei ole ettevõtjad SNCM ja CMN ei sõltumatud ega ka otseses konkurentsis. Selline olukord oleks vastuolus isegi ühtse avaliku teenindamise delegeerimislepingu põhimõttega, mille osalised nad on.

(183)

Prantsuse ametiasutused jäävad seisukohale, et SNCMi osalust CMNi kapitalis ei saa käsitada puhtalt finantsvarana, nagu seda tundub kinnitavat Stef-TFE. Prantsusmaa kaitseb seisukohta, mille kohaselt on SNCMi osalustel CMNis väga strateegiline iseloom. Nende osaluste võõrandamine oleks Prantsusmaa arvates mitte üksnes tööstuslikust seisukohast mõttetu, vaid ka suur strateegiline viga.

(184)

Prantsusmaa kiidab Provence-Alpes-Côte d’Azur’i piirkondliku nõukogu eesistuja kirja sisu üldiselt heaks, kuid peab siiski vajalikuks märkida, et vastupidiselt sellele, mida on kinnitatud nimetatud kirja punktis 2, (112) ei ole Prantsusmaa mandriosa ja Korsika vahelise transpordiühendusega seotud pakkumine „nõudlusega võrreldes ülemääraselt suur” ning et SNCMi hinnapoliitika on vastavuses SNCMi võetud kohustustega mitte olla hinnasõja algataja ega hinnaliider.

(185)

Üldiselt märgib Prantsusmaa, et suur osa STIMi ja CFFi märkustest sarnanevad nende kommentaaridega, mille kõnealused äriühingud esitasid komisjonile 2003. aastal. Eelkõige rõhutavad nad, et CFFi kommentaarid esitati esimese astme kohtule selle hagi raames, millega taotleti komisjoni 9. juuli 2003. aasta otsuse tühistamist, ning nii komisjon kui ka esimese astme kohus on need väited suuremas osas juba tagasi lükanud.

(186)

Marseille’i-Korsika liinide kohta sõlmitud avaliku teenindamise delegeerimislepingu suhtes vaidlustab Prantsusmaa kõik argumendid, millega tahetakse osutada sellele, et nimetatud lepingu sõlmimiseks peetud menetlus ei vastanud nõuetele. Peale selle näitab Prantsusmaa arvates nende riiklike menetluste olemasolu pädevates riiklikes kohtutes kui üldises ühenduse kohtus, et avaliku teenindamise delegeerimislepingu sõlmimise menetlusega seotud küsimuste läbivaatamisel ei ole komisjoni jaoks ühenduse huve.

(187)

Vastuseks üldisele märkusele seoses riigiabiks liigitatavate meetmete ennetähtaegse rakendamisega teatavad Prantsuse ametiasutused, et nimetatud rakendamist põhjendab kõnealuse menetluse eripära, nimelt selleks luba andva komisjoni 9. juuli 2003. aasta otsuse tühistamine ning mitte Prantsuse ametiasutuste soovimatus tunnistada oma EÜ asutamislepingu järgseid kohustusi. Muu hulgas täpsustab Prantsusmaa, et on hoidnud komisjoni kogu aeg kursis selle toimiku ning alates 2005. aasta jaanuarist vastuvõetud eri meetmete arenguga kooskõlas liikmesriikide ja komisjoni vahelise lojaalse koostöö põhimõttega.

(188)

Viimati nimetatud meetmetega seoses leiavad Prantsuse ametiasutused, et kuna ükski nendest meetmetest ei ole riigiabi, ei ole EÜ asutamislepingu artikli 88 lõige 3 kokkuvõttes nende suhtes kohaldatav ning seetõttu ei ole ühtegi kohustust, mille tõttu tuleks nende rakendamine peatada.

(189)

Esiteks täpsustavad Prantsuse ametiasutused, et nad ei ole kahtluse alla seadnud Altmarki kohtuotsuse kohaldatavust, osutades seevastu siiski teatavatele raskustele selle otsusega seatud katse rakendamisel, kuna kõnealune summa maksti enne selle kohtuotsuse vastuvõtmist ning seetõttu ei saanud seejuures neid uusi kriteeriume arvesse võtta.

(190)

Prantsusmaa täpsustab, et kõnealused 53,48 miljonit eurot kuuluvad nende 69,3 miljoni euro hulka, mille komisjon tunnistas 2003. aastal ühisturu nõuetega kokkusobivaks. Seetõttu ei puuduta menetluse algatamist käsitlevas komisjoni 2006. aasta otsuses väljendatud kahtlused nende meetmete kokkusobivust, mida ei ole seatud kahtluse alla, nagu seda tundub oma märkustes väitvat STIM, vaid need kahtlused on seotud küsimusega selle kohta, millise iseloomuga abi on avaliku teenindamise kulude hüvitisena makstud summa.

(191)

Prantsusmaa arvates ei sea CFFi ja STIMi märkused kahtluse alla Altmarki esimese ja teise tingimuse kohaldatavust kõnealuse juhtumi suhtes.

(192)

Altmarki kolmanda kriteeriumi puhul lükkavad Prantsuse ametiasutused ümber CFFi ja STIMi esitatud väite, mille kohaselt põhjustaks selle summa maksmine tingimata ülemäärast hüvitamist, kuna komisjon oli oma 30. oktoobri 2001. aasta otsusega lubanud 787 miljoni euro maksmist avaliku teenindamise kulude hüvitamisena. Sellega seoses täpsustab Prantsusmaa, et komisjon oli oma 2003. aasta otsuses tõepoolest sedastanud, et nende kohustuste eest oli makstud liiga vähe hüvitist ning et 53,48 miljoni euro suurune summa on avaliku teenindamise hüvitamisena põhjendatud.

(193)

Altmarki neljanda tingimuse kohta rõhutavad Prantsuse ametiasutused, et vaatamata võrdlusettevõtja puudumisele ning sellele, et SNCMi ja muid ettevõtjaid ei ole seega võimalik üldiselt võrrelda, nagu seda on märkinud ka CFF, on nad teinud jõupingutusi, et esitada andmeid, mis võimaldavad SNCMi võimalikult täpselt võrrelda sarnaste ettevõtjatega, nimelt peamiselt CMNiga. Samuti vaidlustab Prantsusmaa STIMi ja CFFi väite, mille kohaselt on SNCMi struktuurikulud suuremad kui CMNi omad. Isegi kui see nii peaks olema, on SNCMi tootlikkuse määrad Prantsuse ametiasutuste arvates CMNi vastavate määradega väga sarnased. Kokkuvõtteks oli SNCM sama hästi juhitud nagu CMN, mida STIM ei liigita kordagi halvasti juhitud ettevõtteks.

(194)

Prantsusmaa täpsustab, et aastatel 1991–2001 tekkinud kahjum ei ole seotud avaliku teenindamise delegeerimislepinguga, nagu CFF tundub seda soovivat kinnitada, vaid et avaliku teenindamise kohustused takistasid SNCMil konkurentsialaste muutustega kohanduda. Samuti täpsustavad Prantsuse ametiasutused, et see kahjum ei ole koondunud ajavahemikku 2000–2001, vaid et nimetatud ajavahemikul kiirenes kahjumi tekkimine CFFi tehtavate edasi-tagasi sõitude arvu suurendamise tõttu.

(195)

Seoses avaliku teenindamise kulude hüvitamisena makstud 53,48 miljoni euro kokkusobivusega ühisturu nõuetega tuletavad Prantsuse ametiasutused EÜ asutamislepingu artikli 86 lõiget 2 kohaldades meelde, et esiteks oli komisjon oma 2003. aasta otsuses tunnistanud selle summa kokkusobivust nimetatud artikliga ning teiseks ei olnud esimese astme kohus seda oma 15. juuni 2005. aasta otsuses kahtluse alla seadnud.

(196)

Võõrandamisprotsessi kohta täpsustab Prantsusmaa, et juba selle protsessi alguses nägi ta ette klassikalised valikukriteeriumid, mis põhinevad peamiselt SNCMi väärtpaberite hindamisel pakutud hinnal ning teiseks muudel parameetritel (tööstusprojekt, sotsiaalprojekt jne), sealhulgas summal, mida kandidaadid olid valmis äriühingusse rekapitaliseerimise alusel investeerima. Prantsusmaa vaidlustab otsustavalt kolmandate isikute väite, mille kohaselt ei olnud müüki panemise protsess läbipaistev, ning tuletab meelde, et kõnealusel juhul läks riik isegi kaugemale nendest niigi suurtest ning siduvatest õiguslikest ja seadusjärgsetest kohustustest, mis on riiklike osaluste võõrandamise korral ette nähtud. Prantsusmaa tuletab meelde, et areng, mis toimus pärast BCP pakkumist võtta üle kõik SNCMi väärtpaberid, toimus väga rasketes rahalistes ja sotsiaalsetes tingimustes, ning et VT liitumine BCP pakkumisega ei muutnud toimingu ärilisi ja rahalisi tingimusi (peale kapitali jagunemise).

(197)

158 miljoni euro suuruse negatiivse hinna puhul tuletavad Prantsuse ametiasutused meelde, et arvestades SNCMi finantsolukorda 30. septembril 2005, müüdi ettevõte turuhinna eest ning et majanduslikult oli ettevõtte müümine selle likvideerimisest soodsam. Sellega seoses täpsustavad Prantsuse ametiasutused, et erainvestori kriteeriumi kohaldamist likvideerimisele lähedal seisva ettevõtte võõrandamise korral ei tule käsitada mitte püüdena muuta „riiklik sekkumine tasuvaks”, vaid suurema kahjumi vältimisena, mida aktsionär oleks kulukama likvideerimise korral kandnud.

(198)

Makstud hinnaga seoses vaidlustab Prantsusmaa väite, mille kohaselt võõrandati SNCM hinna eest, mis ei vastanud tema tegelikule väärtusele (113).

(199)

Samuti lükkavad Prantsuse ametiasutused ümber CFFi väite, et nad on alahinnanud SNCMi laevastiku müügiväärtust, mis CFFi hinnangul jääb 406,5 ja 426,5 miljoni euro vahele. Prantsuse ametiasutused selgitavad, et CFFi arvutuses arvesse võetud laevad ei vasta 30. septembril 2005 SNCMile kuulunud laevadele. Laevade müügihinna suhtes allahindlusi kohaldamata jättes ei võeta arvesse seda konteksti, milles SNCMi varade võimalik pankrotimenetlus oleks toimunud, ning samuti ei ole selle müügiväärtuse arvutamisel aluseks võetud tähtaja, nimelt 2006. aasta augusti puhul tegemist SNCMi võimaliku likvideerimise tähtajaga, millele tuleks tugineda, sest asjaomane tähtaeg on 30. september 2005. Muu hulgas märgib Prantsusmaa, et CFFi esitatud arvutust kasutades oleks negatiivne hind kolm korda kõrgem Gröditzeri kohtupraktika kohaselt nõutavast varade likvideerimisväärtusest, mis oleks seega soodsam, kui näevad ette Prantsuse ametiasutuste poolt komisjonile esitatud eeldused.

(200)

CFFi väite peale, millega seatakse kahtluse alla Gröditzeri kohtupraktika kohaldamine, viidates asjaolule, et riigilt SNCMile antud kapitalitoetus oli seotud tema osaluse müügiga 75 % ulatuses, mis selle võrra vähendas saadava kasumi väljavaateid, tuletavad Prantsuse ametiasutused meelde, et 158 miljoni euro suurune negatiivne võõrandamishind vastab kogu SNCMi kapitali võõrandamisele, mille järel tegi riik uue investeeringu 25 % ulatuses, millelt saadav kasum on […] % aastas. Seega leiab Prantsusmaa, et investeeringult saadav kasum jääb tagama tema osalust ettevõtte aktsiakapitalis 25 % ulatuses, kuna sellel osalusel on kasumi saamiseks väga suur tagatis.

(201)

Samuti vaidlustab Prantsusmaa CFFi väite selle kohta, et ABXi lähenemisviis ei ole käesoleval juhul kohaldatav, tuginedes eelkõige SNCMi likvideerimise tegelike kulude analüüsile ning riskile, et ettevõtte võlgade ja kohustuste katmiseks algatatud menetluse raames oleks riiki võidud pidada nende eest vastutavaks, nagu see on ette nähtud Prantsuse ühismenetlustega ning nagu seda kinnitab riiklik kohtupraktika (Roueni apellatsioonikohtu 22. märtsi 2005. aasta otsus). Kuigi Prantsuse ametiasutused leiavad, et nende käitumist SNCMi juhina ei saa selle menetluse alusel liigitada „ekslikuks”, rõhutavad nad, et on väga suur risk, et juhtimisvea määratlemise paindlike kriteeriumide tõttu äriseadustiku artikli L. 651–2 tähenduses ning eespool nimetatud kohtupraktika alusel, mis on käesolevale juhtumile ülekantav, oleks riiklik kohus süüdistanud riiki SNCMi varade puudujäägis.

(202)

8,75 miljoni euro suuruse rekapitaliseerimise puhul tuletab Prantsusmaa meelde, et vastupidiselt CFFi ja STIMi väidetele ei ole selle kapitalitoetuse puhul tegemist riigiabiga, kuna see investeering oli erainvesteeringutega samaaegne, selle märkimise tingimused olid sarnased ning riigi poolt CGMFi kaudu saadud tasuvus oli keskmisest suurem.

(203)

Eelkõige täpsustavad Prantsuse ametiasutused, et investorite võrdse kohtlemise põhimõtet ei saa seada kahtluse alla äramuutvate tingimuste olemasolu tõttu, kuivõrd viimased olid ette nähtud SNCMi 100 %-lise võõrandamise korral ning mitte sellele järgnenud 35 miljoni euro suuruse rekapitaliseerimise raames.

(204)

Peale selle tuletab Prantsusmaa meelde, et tema investeering oli ülevõtjate omast väiksem, kuna ülevõtjate investeeringuga (26,25 miljonit eurot) tuleks võrrelda ainult 8,75 miljoni euro suurust summat. Esimest rekapitaliseerimist 142,5 miljoni euro ulatuses tuleks uurida üksnes likvideerimishinnaga võrdlemisel.

(205)

Viimaks vaidlustab Prantsusmaa STIMi väite selle kohta, et kõnealuse kapitalitoetuse näol oli tegemist eraõiguslikele ülevõtjatele antud tagatisega, et SNCMiga sõlmitakse avaliku teenindamise delegeerimisleping Korsika liinide teenindamiseks. Prantsuse ametiasutused väidavad, et see kapitali suurendamine tehti teadlikult ja ettevõtte tootlikkusest sõltumatult ning et avaliku teenindamise delegeerimislepingu sõlmimine SNCMiga ei võimaldaks suurendada sellelt investeeringult oodatavat kasumit.

(206)

Seoses sotsiaalmeetmetega 38,5 miljoni euro ulatuses kordab Prantsusmaa oma väidet, mille kohaselt on nende meetmete puhul tegemist isikutoetusega ning nende katmist riigi poolt ei saa käsitada ettevõtjale kaudse eelise andmisena, kuna need meetmed lisanduvad SNCMi kanda olevatele õiguslikele ja lepingulistele kohustustele. Peale selle tuletab Prantsusmaa meelde, et need meetmed ei võimalda palgatöötajate lahkumist, kellega seonduvad kulud jääksid kõnealuste meetmete puudumisel SNCMi kanda.

(207)

Vastupidiselt CFFi esitatud väitele täpsustavad Prantsuse ametiasutused, et need 38,5 miljonit eurot ei vasta 2003. aasta sotsiaalkava raames ette nähtud töötajate arvu vähendamise elluviimisele, kuna see vähendamine on hilinemisele vaatamata juba tehtud. Seega täiendab uus sotsiaalkava 2003. aasta esimesi sotsiaalmeetmeid.

(208)

Prantsusmaa leiab, et eeltoodut silmas pidades on abisumma, mida tuleks kõnealuseid suuniseid arvestades hinnata, 15,81 miljonit eurot.

(209)

Vastupidiselt CFFi väidetule leiavad Prantsuse ametiasutused seoses 2004. aasta suuniste punktiga 11, et ehkki esimene rekapitaliseerimine võimaldas SNCMil oma omavahendid taastada, jäi ta sellele vaatamata raskustes olevaks äriühinguks, kuna selle rekapitaliseerimise eesmärk oli tagada äriühingu tegevuse jätkumine.

(210)

Prantsusmaa lükkab ümber CFFi väited, mille kohaselt ei oleks ta pidanud ettevõttesse uusi rahalisi panuseid tegema, arvestades, et SNCM oleks võinud pangalaenu võtta. Sellega seoses tuletavad Prantsuse ametiasutused meelde, et 24. augustil 2005 olid pangad keeldunud SNCMile uusi krediidiliine avamast ning et seetõttu oli ainus mõeldav alternatiiv ettevõtte erastamine või likvideerimine.

(211)

Prantsusmaa vaidlustab CFFi ja STIMi esitatud väited 2002. aasta ümberkorralduskava ebaõnnestumise kohta, mis vaatamata teatavale hilinemisele ellu viidi ning mis võimaldas eesmärgid saavutada 2005. aastal. SNCMi majandusliku ja finantsolukorra halvenemine ettevõttest sõltumatute tegurite tõttu oleks seejärel nõudnud 2002. aastal teatatud kava pikendamist ja uute meetmete võtmist.

(212)

Prantsusmaa leiab, et SNCMil on saneerimiseks head väljavaated ning et uute aktsionäride kavandatavad meetmed, eelkõige sotsiaalkava rakendamine, transpordiühenduste ümberkorraldamine ja teatavate laevade uuendamine, võimaldavad ettevõtte elujõulisuse taastada. Sellega seoses märgib Prantsusmaa, et avaliku teenindamise delegeerimislepingust saadud kasumist tulenevalt (umbes […] SNCMi käibest) ja arvestades kindlaksmääratud kulude suurust ning raskusi Marseille’i-Korsika liinil kasutatava kuue laeva ümberpaigutamisel, on avaliku teenindamise delegeerimisleping ettevõtte strateegia ja selle elujõulisuse peamine element.

(213)

Abi miinimumiga piirdumise kohta leiab Prantsusmaa, et ta on vajalike ümberkorralduskulude puhul piirdunud rangelt miinimumiga, et võimaldada ümberkorraldused ellu viia. Sellega seoses tuletavad Prantsuse ametiasutused meelde, et nii nagu komisjon oma 2003. aasta otsuses tunnistas, on ettevõte ise omavahenditest ümberkorralduskavasse piisavalt panustanud, võõrandades vara 30,2 miljoni euro ulatuses. Samuti, arvestades SNCMi muid võõrandamisi 12,2 miljoni euro ulatuses, on ettevõtte omapoolne panus kokku 42,4 miljonit eurot. Prantsusmaa leiab, et see summa on tunduvalt suurem omavahenditest antavast panusest, mis on vajalik ümberkorraldusabi heakskiitmiseks, mille suurus oleks lõpuks 15,81 miljonit eurot, kui muude meetmete puhul ei oleks tegemist riigiabiga.

(214)

Vastupidiselt STIMi ja CFFi väidetule kinnitavad Prantsuse ametiasutused, et on kinni pidanud kõikidest 2003. aasta otsusega sätestatud tingimustest, mida Prantsusmaa peab kuni 2006. aasta lõpuni täitma, olles eelkõige hoidnud laevastikku 11 laeva suurusena ning kohaldanud oma konkurentidega võrreldes madalamaid hindu.

(215)

Muu hulgas leiab Prantsusmaa, et uue lõpliku otsuse raames tuleks SNCMile pandavaid omapoolseid kohustusi kohandada, kuna ümberkorraldusabi suurus on nüüdsest 69,3 miljoni euro asemel 15,81 miljonit eurot.

(216)

Sellega seoses vaidlustab Prantsusmaa STIMi märkused võimaluse kohta, et komisjon määrab SNCMile omapoolse kohustuse võõrandada oma osalus CMNis. Prantsusmaa vaidlustab STIMi esitatud väite, mille kohaselt on võrreldes 1999. aasta suunistega seatud 2004. aasta suunistes kahtluse alla strateegilise vara määratlus.

(217)

Nende CFFi osutatud meetmete kohta, mille eesmärk on vähendada SNCMi turulviibimist, tuletavad Prantsuse ametiasutused meelde, et nagu seda on muu hulgas osutanud komisjon oma 2003. aasta otsuses (punkt 87), ei ole asjaomastel turgudel (Prantsusmaa – Korsika ja Magribi riigid) ülepakkumist ning et Korsika transpordiliinide ümberkorraldamine nii avaliku teenindamise delegeerimislepingu raames kui ka väljaspool seda seaks ohtu ettevõtte elujõulisuse.

(218)

CFFi esitatud väite kohta, mille kohaselt tooks eespool kirjeldatud meetmete rakendamine SNCMi suhtes kaasa tõsise riski tõrjuda Prantsusmaa mandriosa ja Korsika vaheliselt turult välja tema peamine konkurent, nimelt CFF, väidavad Prantsuse ametiasutused, et arvestades asjaomase turu praegust jaotust, kus CFFile kuulub nüüdsest suurim turuosa, sõltub konkurentsitingimuste säilitamine SNCMi ümberkorralduskava rakendamise lubamisest ning SNCMi kohalolekust kõnealusel turul.

(219)

EÜ asutamislepingu artikli 87 lõikes 1 on sätestatud, et „kui käesolevas lepingus ei ole sätestatud teisiti, on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, ühisturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust”.

(220)

Riikliku meetme liigitamiseks riigiabina EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 1 tähenduses peavad asutamislepingu kohaselt olema täidetud järgmised kumulatiivsed tingimused: 1) kõnealuse meetmega antakse valikuline majanduslik eelis; 2) seda eelist rahastatakse riiklikest vahenditest; 3) see eelis moonutab või võib moonutada konkurentsi; 4) see eelis mõjutab liikmesriikidevahelist kaubavahetust (114).

(221)

Komisjon sedastab, et SNCM sai täielikult Prantsuse riigi omanduses oleva CGMFi kaudu riiklikke vahendeid kokku 274,54 miljoni euro ulatuses.

(222)

Kuna SNCM tegutseb meretranspordi valdkonnas, mis on avatud Euroopa-sisesele konkurentsile, võib SNCMi saadud võimalik majanduslik eelis moonutada konkurentsi ja mõjutada liikmesriikidevahelist kaubavahetust.

(223)

Asjaolu, et merekabotaaži turu suhtes koos Vahemere saartega ei kohaldatud kuni 1. jaanuarini 1999 ajutiselt nõukogu 7. detsembri 1992. aasta määrust (EMÜ) nr 3577/92 teenuste osutamise vabaduse põhimõtte kohaldamise kohta merevedudel liikmesriikides (merekabotaaž), (115) ei võimalda põhimõtteliselt välistada, et avaliku teenindamise delegeerimislepingu raames Vahemere saartega kabotaažühendusele makstud toetus võis mõjutada liikmesriikidevahelist kaubavahetust ja moonutada konkurentsi.

(224)

Igal juhul, isegi kui kabotaažliinidele makstud toetus ei pruukinud mõjutada kaubavahetust ega põhjustanud konkurentsimoonutusi enne 1. jaanuari 1999, on olukord pärast seda kuupäeva muutunud, kuna määruse (EMÜ) nr 3577/92 põhjal on kabotaažiteenused nüüd avatud kõikidele ühenduse ettevõtjatele. Peale selle tuleb rõhutada, et SNCM ei osuta mitte üksnes kabotaažiteenust, vaid tegutseb ka rahvusvahelisel mereveoturul, mis on liberaliseeritud nõukogu 22. detsembri 1986. aasta määrusega (EMÜ) nr 4055/86 teenuste osutamise vabaduse põhimõtte kohaldamise kohta liikmesriikide ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vahelises mereveos (116).

(225)

Seetõttu leiab komisjon, et käesoleval juhul on täidetud EÜ asutamislepingu artikli 87 lõikes 1 sätestatud viimased kolm tingimust, mis on esitatud punktis 2200. Alljärgnevates jagudes vaadatakse iga meetme kohta üksteise järel läbi valikulise majandusliku eelise olemasolu ning vajaduse korral riigiabiks liigitatud meetmete kokkusobivus ühisturu nõuetega.

(226)

Ehkki komisjon on oma 2003. aasta otsuses Korsika liinidega ajavahemikul 1991–2001 seotud avaliku teenindamise hüvitamisena tunnustanud ühte osa sellest 76 miljonist eurost, nimelt 53,48 miljoni euro suurust summat, hindas komisjon ümberkorraldusabina kõnealust kapitalitoetust tervikuna ehk 76 miljonit eurot, kuna sellisest summast olid Prantsuse ametiasutused ümberkorraldusabina teatanud. Ühenduse kohus kutsus oma 15. juuni 2005. aasta otsuses, millega tühistati komisjoni 2003. aasta otsus, komisjoni üles läbi vaatama 53,48 miljoni euro suurune summa, võttes arvesse Euroopa Kohtu 24. juuli 2003. aasta otsust Altmarki kohtuasjas.

(227)

Peale selle palusid Prantsuse ametiasutused komisjonil võtta seisukoha, et „avaliku teenindamise hüvitamise” tunnuste tõttu ei käsitata ühte osa 2002. aasta ümberkorraldusabist riigiabina Altmarki kohtupraktikat arvestades.

(228)

Kuna Prantsuse ametiasutused on käesoleval juhul osutanud Altmarki kohtupraktika kohaldamisele ning vajaduse korral EÜ asutamislepingu artikli 86 lõikes 2 sätestatud erandile, peab komisjon selles küsimuses esitama oma seisukoha, kuna need väited on Prantsusmaa põhjendustes olulise tähtsusega (117).

(229)

Kõigepealt tuletab komisjon meelde, et vaatamata sellele, et Altmarki kohtuotsus kuulutati välja pärast eespool nimetatud meetme rakendamist, on ühenduse kohtu poolt selles otsuses kehtestatud kriteeriumid käesoleva juhtumi suhtes kohaldatavad.

(230)

Nagu esimese astme kohus hiljuti meelde tuletas, (118) ei ole Euroopa Kohus ajaliselt piiranud Altmarki kohtuotsuse järelduste kohaldamisala. Kuna sellist ajalist piiritlust pole kindlaks määratud, on EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 1 tõlgendamisest tulenevad järeldused seega täielikult kohaldatavad käesoleva kohtuasja faktilise ja õigusliku olukorra suhtes.

(231)

Kõigepealt tuleb märkida, et vaatamata komisjoni 2001. aasta otsusega lubatud riigiabile (119) oli SNCMil aastatel 1991–2001 suuri puudujääke kõikidel avaliku teenindamise kohustusega hõlmatud Korsika liinidel. Komisjon sedastas tõesti nimetatud otsuse punktis 105, et nagu see on kindlaks määratud komisjoni volitatud eksperdi aruandes, ulatus ajavahemikus 1991–1999 Korsika transporditeenusega seotud maksueelne kumulatiivne kahjum (120) koos saadud toetustega 217 miljoni Prantsuse frangi ehk 33,08 miljoni euroni.

(232)

2000. ja 2001. aasta puhul (121) järgis komisjon sama lähenemisviisi, mida on järgitud eespool nimetatud eksperdi aruandes, ning arvestas esitatud analüütilistest aruannetest lähtuvalt ümber maksueelse tulemuse, lahutades ümberkorraldamiseks juba arvesse võetud vahendid teatatud ümberkorralduskuludest. Muu hulgas võis komisjon ettevõtja aastaaruannete põhjal kindlaks teha, et nendel kahel aastal laevandusvahendeid ei võõrandatud.

(233)

Komisjon on seisukohal, et 2002. aasta kahjumit Marseille’i-Korsika liinil ei saa arvesse võtta, arvestades asjaolu, et alates 1. jaanuarist 2002 määratleti Marseille’ist lähtuva Korsika liini ekspluatatsioonikulud ja rahaliste hüvitiste suurus ametiasutuste ja SNCMi vahel lepinguliselt, erinevalt 1991. ja 1996. aasta kokkulepetest.

(234)

Seega jõuab komisjon kooskõlas 2001. aasta otsuse lähenemisviisi ja põhjendusega järgmistele järeldustele:

3.   tabel

Analüütiline kasumiaruanne ajavahemiku 1991–2001 kohta

(235)

Kokku ulatub SNCMi Marseille’i-Korsika liini kohta registreeritud kumulatiivne kahjum, millesse on arvestatud 2001. aasta otsusega lubatud riigiabi ning mida on korrigeeritud selle ajavahemiku jooksul müüdud laevadelt saadud lisandväärtuse ja ümberkorralduskulude võrra, 53,48 miljoni euroni kogu ajavahemiku 1991–2001 kohta.

(236)

Eelmainitut silmas pidades leiab komisjon, et 2002. aastal teatatud 76 miljoni euro suurusest kapitalitoetusest (124) võib avaliku teenindamise hüvitisena käsitada 53,48 miljoni euro suurust summat.

(237)

Euroopa Kohus on seisukohal, et kui riiklikku sekkumist tuleb pidada hüvitiseks abi saava ettevõtja avaliku teenindamise kohustuse täitmiseks osutatud teenuste eest, nii et see ettevõtja tegelikkuses rahalist kasu ei saa ning nimetatud sekkumine ei aseta teda konkureerivate ettevõtjatega võrreldes soodsamasse konkurentsiolukorda, ei ole selline sekkumine vastuolus EÜ asutamislepingu artikli 87 lõikega 1.

(238)

Selleks et mitte käsitada sellist hüvitamist riigiabina, peab siiski olema täidetud mitu kumulatiivset tingimust (vt käesoleva otsuse joonealune märkus nr 68).

(239)

Eelkõige seoses Euroopa Kohtu Altmarki kohtuasjas sätestatud neljanda kriteeriumiga tuleks sedastada, et SNCMi ei valitud välja avaliku hankemenetluse tulemusel, mis võimaldab valida üldsusele kõige väiksemate kuludega teenuseid osutava pakkuja.

(240)

Avaliku hankemenetluse puudumisel leiab komisjon kooskõlas Euroopa Kohtu praktika nõuetega, et liikmesriik peab tõendama, et SNCMile makstud hüvitise tase ei ületa tüüpilise hästi juhitud ja piisavalt varustatud ettevõtte kantud kulusid, võttes arvesse asjaomaseid tulusid ning mõistlikku kasumit kõnealuste kohustuste täitmise eest.

(241)

Käesoleval juhul tunnistavad Prantsuse ametiasutused oma 16. novembri 2006. aasta kirjas ise, et on enam-vähem võimatu leida ettevõtjat, keda saaks ajavahemiku 1991–2001 kohta käsitada võrdlusalusena seoses SNCMile pandud avaliku teenindamise kohustustega, kuna SNCM on ainus ettevõtja, kes on suuteline neid kohustusi täitma. Nendel asjaoludel tegid Prantsuse ametiasutused jõupingutusi, et esitada andmeid, mis võimaldaksid teha võimalikult täpse võrdluse sarnaste ettevõtjate, eelkõige CMNiga, rõhutades siiski, et kõnealused ettevõtjad ei tegutse SNCMile 1991. ja 2001. aasta vaheliste avaliku teenindamise kohustust käsitlevate lepingutega sätestatud tingimustega samadel tingimustel.

(242)

Sellega seoses leiab komisjon, et võttes arvesse Prantsuse ametiasutuste väiteid, ei ole nad tõestanud, kuidas nende sarnaseks hinnatud ettevõtjad saavad olla võrdlusaluseks ühenduse kohtupraktikaga nõutaval kujul. Seetõttu leiab komisjon, et Prantsusmaa edastatud andmed nende ettevõtjate kohta ei võimalda komisjonil hinnata osutatud sarnasuse määra ega ka analüüsida osutatud tegevustingimuste erinevuste mõju võrdlusele, mida tuleks teha eespool nimetatud neljanda kriteeriumi kohaldamiseks.

(243)

Nendel asjaoludel leiab komisjon, et Prantsuse ametiasutuste käesoleva menetluse raames esitatud teabe ja andmete alusel ei ole nad tõendanud Altmarki neljanda kriteeriumi täitmist.

(244)

Eespool esitatud kaalutlusi silmas pidades leiab komisjon, et kõnealune meede andis SNCMile majandusliku eelise. Kuna kõnealusest meetmest sai kasu üksnes SNCM, on tegemist valikulise majandusliku eelisega. Seetõttu on SNCMile 1991. ja 1996. aasta lepingute raames antud 53,48 miljoni euro suurune hüvitis riigiabi EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 1 tähenduses.

(245)

Kuna Prantsuse ametiasutused osutasid EÜ asutamislepingu artikli 86 lõikega 2 sätestatud erandile, kasutab komisjon kõnealuse meetme hindamiseks sama lähenemisviisi ja sama põhjendust kui oma 2001. aasta otsuses.

(246)

Seda artiklit arvestades võib riigiabi maksmine jääda EÜ asutamislepingu artiklis 87 sätestatud keelust väljapoole tingimusel, et kõnealuse abi eesmärk on hüvitada üksnes need lisakulud, mida üldist majandushuvi pakkuvat teenust osutavale ettevõtjale põhjustab mingi konkreetse ülesande täitmine, ning et abi osutamine on vajalik selleks, et nimetatud ettevõtja saaks täita oma avaliku teenindamise kohustusi majandusliku tasakaalustatuse tingimustes.

(247)

Võttes arvesse ajavahemiku 1991–2001 suhtes kohaldatavat kohtupraktikat, (125) peab komisjon, nagu ta tegi oma 2001. aasta otsuses:

(248)

Kuna käesoleval juhul on tegemist ajavahemiku 1991–2001 kohta makstud hüvitistega, nagu komisjon seda oma 2001. aasta otsuses sedastas, tulenevad SNCMile ja CMNile pandud avaliku teenindamise kohustused kahest viieaastasest lepingust, mille nad sõlmisid Korsika transpordiametiga. Nende lepingutega, mille õiguslik alus on aastate 1976–2001 raamleping, täpsustati avaliku teenindamise rakenduskord vastavalt ajavahemikuks 1991–1996 ja 1996–2001. Samuti määratleti nende lepingutega kindlasummalise toetuse maksmise põhimõtted, mida kõnealuste kohustuste täitmise eest eraldatakse territoriaalse järjepidevuse dotatsioonist.

(249)

Seoses küsimusega, kas need kohustused vastavad avaliku teenindamise tegelikule vajadusele, sedastas komisjon oma eespool nimetatud 2001. aasta otsuses, et raamleping ja viieaastased lepingud vastavad territoriaalse järjepidevuse põhimõttele, mille eesmärk on vähendada saarelisest asendist tulenevat ebasoodsat olukorda ning tagada Korsika transpordiühendus korra alusel, mis oleks võimalikult sarnane ainult mandri piires käitatavatele liinidele. Samuti märgib komisjon, et seda õiguspärast avalikku huvi pakkuvat eesmärki ei ole varem saavutatud turujõudude lihtsa ümberpaigutamise teel (126).

(250)

Seetõttu leiab komisjon, et raamlepingu ja viieaastaste lepingutega ette nähtud transpordisüsteem vastab avaliku teenindamise tegelikule vajadusele.

(251)

Nagu komisjon oma 2001. aasta otsuses sedastas, sai SNCM eespool kirjeldatud õigusliku raamistiku alusel ajavahemiku 1991–2001 kohta iga-aastast kindlasummalist toetust, mille suurus oli viieks aastaks kindlaks määratud ning mis vaadati igal aastal läbi sisemajanduse koguprodukti muutumise ning SNCMi esitatud teabe ja lepingujärgsete analüütiliste aruannete alusel.

(252)

Komisjon võtab oma 2001. aasta otsuse punktis 30 teadmiseks asjaolu, et „1976. aasta lepingu (127) artikli 4 alusel makstakse iga-aastast toetust 12 võrdse suurusega igakuise osamaksena. Toetuse lõpliku maksmise võimaldamiseks peab SNCM hiljemalt iga aasta 1. juuliks esitama riigikontrolöri tõestatud aruanded eelmise eelarveaasta kohta. Võimalikud SNCMi kanda olevad maksed arvestatakse maha jooksva eelarveaasta eest tehtava(te)st osamakse(te)st. Osamakseid reguleeriva meetmega on ette nähtud ka riigi makstavad võimalikud lisasummad. Järgnevalt sõlmitud lepingutega nähakse ette ka karistused juhuks, kui ühe aasta jooksul ületab SNCMi tegemata jäetud põhivedude arv 2 % lepinguga sätestatud põhivedude arvust. Lepingut sõlmiv asutus võib SNCMile teatada ka territoriaalse järjepidevuse kindlasummalise toetuse kinnipidamisest oluliste intsidentide korral, mille tõttu avaliku teenindamise ülesannete täitmine katkeb”.

(253)

Sama otsuse punktis 82 märgib komisjon, et selle punkti IV teises osas sätestatakse, et „juhul, kui toetuse arvutamise aluseks olnud majanduslikud tingimused ja eelkõige tegevuskulude ning sõitude tase olulisel määral halvenevad, tulevad SNCM ja Korsika transpordiamet kokku, et ühiselt analüüsida meetmeid, mida rakendada ettevõtte finantstasakaalu taastamiseks transpordiühenduse, hindade või toetusesumma suurendamise küsimuses”.

(254)

Komisjon leiab eelmainitut silmas pidades, nagu ta ka oma 2001. aasta otsuses järeldas, et mehhanismi tõttu, mis võimaldab kõrvaldada finantsilise tasakaalustamatuse, mis tuleneb tegelike tegevuskulude ja toetuse arvutamise aluseks olnud kulude vahelisest erinevusest, ei ole riigi makstud 53,48 miljoni euro suuruse hüvitise puhul tegemist kindlasummalise toetusega.

(255)

Nagu komisjon oma 2001. aasta otsuses (128) sedastas, ei võimaldanud 1991. ja 1996. aastal sõlmitud viieaastaste lepingute kohaldamisel saadud rahalised hüvitised SNCMil täielikult katta avaliku teenindamise kohustustega seonduvat kahjumit. Komisjon leidis, et ebapiisavast hüvitamisest tulenev puudujääk ulatus 53,48 miljoni euroni.

(256)

Komisjon järeldab, et riigi makstud 53,48 miljoni euro suurune summa on võrdne ajavahemiku 1991–2001 kohta täheldatud ebapiisavast hüvitamisest tuleneva puudujäägiga ning järelikult on see piisav, arvestades SNCMile pandud avaliku teenindamise ülesandest tulenevaid puhaskulusid.

(257)

Eespool mainitule tuginedes leiab komisjon, et kõnealuse meetme puhul on tegemist riigiabiga, mis on EÜ asutamislepingu artikli 86 lõike 2 alusel ühisturu nõuetega kokkusobiv. 14. novembril 2003 rakendatud meetme kohta märgib komisjon, et see riigiabi on ebaseaduslik.

(258)

Sellega seoses ulatub 2002. aastal teatatud ümberkorraldusabina käsitatava abi suurus 22,52 miljoni euroni (129). See summa lisandub 2006. aastal teatatud meetmetele niivõrd, kui need meetmed sisaldavad ümberkorraldusabi (vt käesoleva otsuse jagu 10.5).

(259)

Käesoleval juhul peab komisjon uurima, kas riigi antud kapitalitoetusel suurusjärgus 158 miljonit eurot enne SNCMi võõrandamist eraõiguslikele ülevõtjatele, st kokkuvõttes ettevõtte negatiivsel müügihinnal samaväärse summa eest, puuduvad riigiabi tunnused.

(260)

Avatud, läbipaistev ja mittediskrimineeriv hankemenetlus, mille alusel riik pärast eelnevat rekapitaliseerimist (müügihinnast suuremas summas) ettevõtte võõrandab, ei võimalda tingimata välistada riigiabi olemasolu, millest võiks kasu saada nii erastatud ettevõte kui ka selle ostja (130).

(261)

Selleks et kindlaks teha, kas ettevõtja on riigi antud kapitalitoetusest saanud majandusliku eelise, kohaldab komisjon põhiliselt turumajanduses tegutseva erainvestori kriteeriumit (edaspidi „erainvestori kriteerium”). Erainvestori kriteerium tuleneb EÜ asutamislepingu artikli 295 kohasest avaliku ja erasektori võrdse kohtlemise põhimõttest. Selle põhimõtte kohaselt ei saa riigi poolt tavapärastele turutingimustele vastavatel tingimustel otseselt või kaudselt ettevõtja käsutusse antavat kapitali pidada riigiabiks (131).

(262)

Sel eesmärgil saab komisjon eelkõige hinnata, kas vahendite andja käitus erainvestorina, kes järgib teatavat strukturaalset, üldist või valdkonnapõhist poliitikat ning juhindub investeeritud kapitali tasuvuse väljavaadetest pikaajalises perspektiivis. Sellise lähenemisviisi paikapidavust on ühenduse kohtus mitmes kohtuasjas tunnustatud (132).

(263)

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt käsitatakse riigiabina kapitalitoetust, mille riiklik investor annab siis, kui isegi pikaajalises perspektiivis puuduvad igasugused väljavaated kasumi saamiseks (133).

(264)

Samuti sätestas ühenduse kohus, et erainvestor, kes järgib teatavat strukturaalset, üldist või valdkonnapõhist poliitikat, mis juhindub pikaajalise tasuvuse väljavaadetest, ei saa endale pärast mitut järjestikust kahjumisse jäänud aastat mõistlikult võttes lubada kapitalitoetuse andmist, mis ei osutu majanduslikul alusel mitte üksnes varade likvideerimisest kulukamaks, vaid on peale selle ka seotud ettevõtte müügiga, mis võtab talt kõik väljavaated kasumi saamiseks isegi pikaajalises perspektiivis (134).

(265)

Täpsemalt leidis Euroopa Kohus oma Gröditzeri kohtuasjas tehtud otsuses, et selleks et määrata kindlaks, kas ettevõtte negatiivse müügihinna eest erastamisel on riigiabi tunnuseid „tuleb hinnata, kas avaliku sektori juhtivate asutustega võrreldavate mõõtmetega erainvestorit oleks suudetud nimetatud ettevõtte müümise raames veenda tegema sama suuri kapitalitoetusi või oleks otsustatud selle ettevõtte likvideerimise kasuks” (135).

(266)

Eelmainitut arvestades peab komisjon selleks, et määrata kindlaks, millise abimeetmega on käesoleval juhul tegemist, „hindama, kas riigi valitud lahendus on tervikuna ning mis tahes muu lahenduse, sealhulgas mittesekkumisega võrreldes vähem kulukas, millisel juhul saaks teha järelduse, et riik käitus erainvestorina” (136).

(267)

Sellega seoses tuleb märkida, et suured ettevõtjate kontsernid ei saaks praegu tootmisrajatiste sulgemisel või tütarettevõtete likvideerimisel jätta tähelepanuta sotsiaalseid tagajärgi, mida sellised sulgemised või likvideerimised kaasa toovad.

(268)

Seega rakendavad nad kõige sagedamini sotsiaalkavasid, mis võivad hõlmata meetmeid töötajate ümberõppeks, abi töökohtade leidmiseks, koondamishüvitisi, isegi kohaliku majandusstruktuuri tasandil võetavaid meetmeid, mis lähevad kaugemale seaduse ja kollektiivlepingutega sätestatust.

(269)

Käesoleval juhul sedastab komisjon, et SNCM on äriühing, mida riik kontrollib kontserni CGMF (Compagnie Maritime Générale et Financière) kaudu.

(270)

Komisjon leiab, et SNCMi likvideerimise eeldusel (137) oleks selliseid meetmeid võetud õiguspäraste kohustuste kõrval, et mitte kahjustada valdusettevõtja ja tema ainsa aktsionäri kuvandit (138).

(271)

Komisjon tuletab meelde, et ettevõtte likvideerimine 2004. aastal põhjustas hulgaliselt suuri sotsiaalseid rahutusi. Näiteks blokeeris 2004. aasta septembris aset leidnud jõuline sotsiaalne konflikt SNCMi laevastiku 16 päevaks. Komisjon lisab, et Prantsuse ametiasutused on aruannetele tuginedes näidanud, et need 2004. aasta sotsiaalsed liikumised tõid valdusettevõtja kuvandile klientide silmis varju heites olulisel määral negatiivseid tagajärgi paljudele SNCMi poolt veetud reisijatele ning sellest tulenevalt kahjustasid need ka ettevõtte käivet. Samuti rõhutab komisjon, et SNCMi finantsolukorda 2004. aasta suvel kahjustanud sotsiaalse kliima tõttu koostasid ettevõtte aktsionärid 2005. aasta kevadel sotsiaalkava, mille rakendamine 2005. aasta aprillis ametiühingutega kooskõlastades peatati. Eelmainitule tuginedes leiab komisjon, et on tõendatud, et SNCMi likvideerimise korral oleks see, kui CGMF poleks enda kanda võtnud koondamisega seotud lisahüvitisi, tõenäoliselt kahjustanud valdusettevõtja ja tema ainsa aktsionäri kuvandit.

(272)

Seetõttu leiab komisjon, et nende meetmetega seonduvad kulud peab arvestama likvideerimiskulude hulka. Nimetatud kulud oleks seega maha arvestatud SNCMi likvideerimisväärtusest, kui see oleks olnud positiivne, ja/või need oleks otseselt katnud CGMF või riik aktsionärina. Komisjon leiab, et mis tahes muu lahenduse korral ei võetaks arvesse sotsiaalset reaalsust, millega suurte ettevõtete kontsernid peavad tänapäeval silmitsi seisma (139).

(273)

Likvideerimiskulu väljaarvestamiseks aktsionäri kohta järgib komisjon minimaalset eeldust, mille puhul võetakse arvesse üksnes koondamise lisahüvitisi.

(274)

Sellega seoses leiavad Prantsuse ametiasutused, et 2005. aasta sotsiaalkava alusel, mis omakorda tugineb 2002. aasta sotsiaalkavale, tuleks hüvitisi arvestada vahemikus […]–[…] eurot palgatöötaja kohta, mis on kokkuarvutatuna […]–[…] miljonit eurot. Prantsuse ametiasutused täpsustavad, et eespool nimetatud vahemiku alampiiri puhul võetakse arvesse asjaolu, et võrdlusaluse sotsiaalkava kulusid suurendatakse pensionieale lähenevate töötajate väga suure osakaalu tõttu, kes lahkuvad töölt eriti soodsatel tingimustel. Muu hulgas võetakse arvesse ka asjaolu, et äriühingu likvideerimise ja kõikide töötajate koondamisega seotud olukord ei ole võrreldav töötajate ümberõppe olukorraga, mis võimaldab tegevust jätkata nagu võrdlusaluse sotsiaalkava puhul.

(275)

Komisjoni ekspert koostas võrdleva analüüsi Prantsuse ametiasutuste esitatud andmete ja Prantsusmaa varem rakendatud sotsiaalkavade kohta. Hewlett Packardi sotsiaalkava läks 2003. aastal maksma 214 000 eurot inimese kohta ning 2005. aastal vahemikus 50 000 ja 400 000 eurot. 2004. aastal läks Péchiney pärast Alcaniga ühinemist rakendatud sotsiaalkava maksma 128 000 eurot inimese kohta. Ettevõtte Giat Industries 2004. aasta sotsiaalkava puhul oli kogukulu töötaja kohta suurusjärgus 162 000 eurot, Gemplusil seevastu oli asjaomane summa 2002. aastal 71 000 eurot ja Danone’il (küpsisetootmise haru) 2001. aastal 69 000 eurot. Yves Saint Laurent Haute Couture teatab 2002. aastal sotsiaalkavast, milles on arvestatud 115 000 eurot töötaja kohta. Airbus France’i 2007. aasta veebruaris teatatud kavaga Power 8 nähakse ette 68 000 euro suurune kulu töötaja kohta (140). 2008. aastal ulatub Michelini sotsiaalkava kulu 157 400 euroni töötaja kohta.

(276)

Sadamatöötajate kohta täpsustab komisjon, et kontrollikoda tuletab oma 2006. aasta juulikuu avalikus temaatilises aruandes „Prantsuse sadamad silmitsi muutustega meretranspordis: kiireloomulised meetmed” meelde 2004. aasta sotsiaalkavas arvestatud kogukulu inimese kohta, milleks on 145 000 eurot, kui lähtekohaks on sõltumatud sadamad, ning 209 000 eurot lähtekohaga Marseille’i sadamast.

(277)

Komisjon tuletab meelde, et tema 17. juuli 2002. aasta otsus ettevõtte Société Française de Production kohta võimaldab tuua näite n-ö suuremeelsuse kuludest raskustes oleva äriühingu erastamise korral. Kõnealusel juhul olid riigi jaoks suuremeelsusega seotud kulud 43,1 miljonit eurot (ehk 151 000 eurot töötaja kohta; kavaga nähti ette 285 töötaja lahkumine), mis lisandusid õiguspärastele ja lepingujärgsetele kohustustele suurusjärgus 5,3 miljonit eurot (ehk kogukulu 169 000 eurot ühe töötaja kohta).

(278)

Seda võrdlevat analüüsi arvestades leiab komisjon, et oletatavalt […] euro suuruse summa maksmine igale töötajale koondamise lisahüvitistena on vastavuses kuludega, mis maksti samal ajavahemikul eraaktsionäride rakendatud sotsiaalkavade alusel ühe koondatud töötaja kohta.

(279)

Lõpuks leiab komisjon, et kõige tõenäolisem on eeldus kogu SNCMi personali koondamise kohta ettevõtte likvideerimise käigus, eelkõige kuna ajavahemikuks 2007–2013 avaliku teenindamise delegeerimislepingu sõlmimiseks ei olnud veel välja kuulutatud hankemenetlust ega seega ka vastu võetud lõplikku otsust. Samuti ei ole SNCMi murettekitavat finantsolukorda arvestades tõenäoline, et välja oleks töötatud tegevuse jätkumise kava, mille korral oleks ettevõtte suhtes algatatud pankrotivara haldamise menetlus ning koondamisi oleks saanud vältida.

(280)

Eelmainitut arvestades on komisjon seisukohal, et kokku oleks CGMF (riik) pidanud koondamise lisahüvitistena maksma […] miljoni euro suuruse summa.

(281)

Analüüsi käesolevas etapis peab komisjon määrama kindlaks SNCMi likvideerimisväärtuse, millest on maha arvestatud koondamise lisahüvitised. Tegelikult tuleb selleks, et teha kindlaks, kas riik käitus turumajandusliku erainvestorina, võrrelda müügist tulenevat negatiivset hinda selle likvideerimisväärtuse (juhul kui see väärtus on positiivne) ja koondamise lisahüvitiste vahega. Selleks tugineb komisjon ümberhinnatud netovara kalkulatsioonile. Ümberhinnatud netovara meetodi põhjal on vara puudujääk tuvastatud siis, kui tegeliku vara majanduslik väärtus (mis üldiselt on arvestuslikust netoväärtusest suurem) ei kata tegelike võlgade majanduslikku väärtust.

(282)

Selleks et teha kindlaks vara puudujääk käesoleval juhul, kontrollis komisjon oma eksperdi abil, (141) nagu seda on alljärgnevalt selgitatud, et 30. septembril 2005 ei olnud SNCMi vara väärtus piisav selleks, et rahuldada eesõigusnõudega võlausaldajate ja eesõigusnõudeta võlausaldajate nõuded (nende hulka on tavapäraste nõuete alusel arvestatud palgatöötajad).

(283)

Komisjon leiab, et netovara hindamine on meretranspordi valdkonna äriühingute väärtuse hindamiseks laialdaselt kasutatav meetod. Muu hulgas arvab komisjon, et see meetod on eriti kohane SNCMi olukorras, kuivõrd tema kontrollival aktsionäril on võõrandamise kõrval ainus valik pankrotiavalduse esitamine likvideerimisele mineva äriühingu kohta.

(284)

Muude hindamismeetodite, eelkõige diskonteeritud vabade rahavoogude meetodi kohta leiab komisjon, et võttes arvesse seda, et nende meetodite puhul eeldatakse äriühingu tegevuse jätkumist, mis aga SNCMi puhul ei kehti, ei ole see meetod kõnealusel juhul asjakohane.

(285)

Komisjon võtab SNCMi hindamise võrdluskuupäevaks 30. septembri 2005, arvestades, et selleks tähtpäevaks oli tegelikult tehtud valik, kas nõustuda ülevõtmise pakkumisega või äriühing likvideerida, kuna 27. septembril 2005 oli otsustatud välja valida BCP pakkumine.

(286)

Komisjon märgib eelkõige, et SNCMi aktsionär hindas koostöös Ernst & Youngi bürooga ettevõtte likvideerimisväärtuse suurust (eespool nimetatud CGMFi aruanne) 30. septembril 2005, mille kohta tegid Oddo Corporate Finance ja Paul Hastingsi büroo uue arvestuse. Komisjon tuletab meelde, et eespool nimetatud Oddo-Hastingsi aruandes on SNCMi vara hinnatud […] miljonile eurole.

(287)

Kuna eraomandis oleva laevastiku hindamise puhul (142) oli BRSi spetsialiseerunud maakler SNCMi laevade müügi brutoväärtuse 30. septembril 2005 hinnanud […] miljonile eurole, on Oddo aruandes SNCMi laevastiku väärtus hinnatud […] miljonile eurole pärast allahindluse, (143) komisjonitasu (144) ja õiguskindlusetuse (145) (aléa judiciaire) arvesse võtmist.

4.   tabel

Võimalused SNCMi vara hindamiseks 30. septembri 2005. aasta seisuga

(288)

Eespool esitatud tabelit analüüsides sedastab komisjon, et laevastik on peamine element ettevõtte vara hindamisel. Sellega seoses otsustas komisjoni ekspert, olles võimaluse korral teostanud võrdleva analüüsi, et laevade müügi brutoväärtusele kohaldatud allahindlus ja menetluse ebakindluse arvessevõtmine olid asjakohased. Sellel alusel otsustas komisjoni ekspert, et tal puuduvad argumendid, mille toel vaidlustada Prantsuse riigi hinnang laevastiku väärtuse kohta.

(289)

Allahindluse kohta leiab komisjon, et selle tase on kooskõlas laevade pankrotimenetluse korral müümisel tehtavate allahindlustega. Komisjoni eksperdi sõnul võõrandas näiteks Belgia riiklik äriühing Régie des Transports Maritimes, kes teenindab Ostende-Ramsgate’i liini, 1997. aastal kaks praamlaeva hinnanguliselt 35–45 %-lise allahindlusega. Hiljem võõrandas äriühing Festival Cruises kolm kruiisilaeva keskmiselt 20 %-lise allahindlusega. Sarnastel juhtumitel kohaldatud allahindlused on seega vastavuses Prantsuse ametiasutuste käesoleval juhul kohaldatud allahindlustega.

(290)

Kuna õiguskindlusetuse seisukohalt ei ole turul ühtegi võrreldavat tehingut toimunud, leiab komisjon, et õiguskindlusetuse kohaldamist põhjendavad argumendid on kooskõlas küllalt spetsiifiliseks kasutuseks mõeldud laevade kitsa turuga.

(291)

Muu hulgas märgib komisjon, et tema sõltumatu ekspert hindas finantspõhivarad suuremaks, eelkõige SNCMi osaluse CMNis ([…] miljonilt eurolt […] miljonile eurole). Selle taustal, võttes arvesse pakkumist kõnealuse osaluse tagasiostmiseks […] miljoni euro eest, mille Stef-TFE esitas komisjonile käesoleva uurimise raames, leiab komisjon, et SNCMi osaluse hindamine CMNis […] miljonile eurole on äriühingu likvideerimise kontekstis mõistlik.

(292)

Vara hindamise muude punktide kohta ei esitanud komisjoni ekspert erilisi vastuväiteid. Ometi ei jätnud komisjoni ekspert aruandesse alles punkti „Netovahendid”, kuna need on puudujäägis. Komisjon leiab, et tegelikult tuleks see punkt ümber liigitada SNCMi võlgadeks ja kohustusteks.

(293)

Tehtud kohandusi arvesse võttes hindab komisjon SNCMi vara 30. septembri 2005. aasta seisuga […] miljonile eurole.

(294)

Komisjon sedastab, et Prantsuse ametiasutused hindavad eesõigusnõudega võlgade suuruseks […] miljonit eurot ja eesõigusnõudeta võlgade suuruseks […] miljonit eurot (peale koondamise lisahüvitiste).

(295)

Eelkõige sotsiaalse iseloomuga võlgade ja kohustuste puhul hindavad Prantsuse ametiasutused kokkuleppelise sotsiaalkava kuludeks […] miljonit eurot. Kokkuleppelise sotsiaalkavaga seotud kulud määrati kindlaks individuaalsel alusel, võttes arvesse lepingu liiki (tähtajatu ja tähtajaline leping), kohaldatavat põhikirja ja kollektiivlepinguid (laevapersonal, sadamatöötajad ja peastaap), iga töötaja tööstaaži, ametijärku ning töötasu. See summa katab eelteate hüvitised ([…] miljonit eurot), eelteatatud tasulise puhkuse hüvitised ([…] miljonit eurot), koondamise kokkuleppelised hüvitised ([…] miljonit eurot) ja Delalande’i panuse ([…] miljonit eurot) (149).

(296)

Kokkuleppevälise sotsiaalkava kulude suuruseks hindavad Prantsuse ametiasutused […] miljonit eurot. See sotsiaalkava koondab kõiki SNCMi õiguslike ja seadusjärgsete kohustustega seonduvaid lisameetmeid koondamise vallas (150) ning kokkuleppelise sotsiaalkavaga seotud kaudseid kulusid (151).

(297)

Peamiste käitamislepingute lõpetamise kulud on eelkõige seotud SNCMi avaliku teenindamise kohustuste nõuetekohase täitmise tagamiseks antud […] miljoni euro suuruse pangatagatisega, millele lisandub nimetatud kokkuleppes sätestatud rahatrahv, mille suurus on […] % […] miljoni euro suurusest alushüvitissummast 2005. aasta kohta ehk […] miljonit eurot, juhul kui volitatud ettevõtja ei täida oma kohustusi.

(298)

Liisingusse võetud laevade (152) võõrandamisega seotud netokohustuste puhul rõhutavad Prantsuse ametiasutused, et teatavate eelduste alusel (153) hindas BRSi spetsialiseerunud maakler võõrandamise puhastulu pärast allahindluse, komisjonitasu ja tehingukulude mahaarvamist 30. septembri 2005. aasta seisuga […] miljonile eurole. Kuna maksusäästud ja laenukohustused pankade ees ulatuvad […] miljoni euroni, jääb seoses liisingusse võetud laevadega tagasi maksta […] miljoni euro suurune laenukohustuste jääk pankade ees.

5.   tabel

Võimalused SNCMi võlgade ja kohustuste hindamiseks 30. septembri 2005. aasta seisuga

(299)

Komisjon märgib, et SNCMi nõuete ja kohustuste peamine osa on sotsiaalse iseloomuga nõuded ja kohustused. Eesõigusnõudega sotsiaalsete nõuete ja kohustuste puhul, st kokkuleppelise sotsiaalkava kulude puhul kontrollis komisjoni ekspert pisteliselt kava kõigi koostisosade arvutamise valemit ega tuvastanud ühtegi lahknevust ega viga. Seda kontrollimist arvesse võttes peab komisjon Prantsuse ametiasutuste kokkuleppelise sotsiaalkava alusel esitatud […] miljoni euro suurust summat mõistlikuks.

(300)

Vahepealse tegevuskahjumi kohta leiab komisjon, et hinnang on ettevaatlik, arvestades õigusakte, eelkõige äriseadustiku artiklit L.622–10 ja 27. detsembri 1985. aasta dekreedi nr 85-1388 artiklit 119–2, mille alusel võiks pädev kaubanduskohus SNCMi kohustada avaliku teenindamise kohustuste tõttu oma tegevust jätkama kahe kuu pikkuse ajavahemiku jooksul, mis on prokuratuuri nõudel pikendatav.

(301)

Tagatiseta laenude kohta ei esitanud komisjoni ekspert erilisi märkusi. Komisjoni ekspert korrigeeris siiski varade jaos punkti „Netovahendid” muutmisega seonduvat summat […] miljonilt eurolt […] miljonile eurole. Komisjon leiab, et see korrigeerimine on kooskõlas SNCMi varade hindamises tehtud muudatustega.

(302)

Sotsiaalkava kokkuleppeväliste kulude (välja arvatud koondamise lisahüvitised) kohta leiab komisjoni ekspert, et kohtuvaidlustega seotud kulud, mille summaks esitasid Prantsuse ametiasutused […] miljonit eurot, tuleks vähendada […] miljonile eurole. Kuigi komisjon leiab selle punkti kohta, et ametiühingute organisatsioonid nõuavad kindlasti tähtajaliste lepingute muutmist tähtajatuteks lepinguteks, (158) on ta sellegipoolest seisukohal, et kõnealuses arvutuses tuleb arvesse võtta üksnes tähtajalise lepinguga töötajaid, kelle puhul on see oht peaaegu kindel (ehk […] tähtajalist lepingut). Arvestades kuu brutotasuna […] eurot, millele lisandub üheksa kuu hüvitis esimese […] tähtajalise lepingu puhul ning kuue kuu hüvitis […] järgmiste tähtajaliste lepingute puhul, on asjaomane summa suurusjärgus […] miljonit eurot.

(303)

Liisingusse võetud laevade võõrandamisega seotud netokohustuste kohta leiab komisjon, et arvutamise aluseks võetud eeldused on põhjendatud, eelkõige majandushuviühingute lepingulise formalismi tõttu, mis piirab SNCMi asendamist mis tahes kolmanda isikuga ja seab maksusoodustused laevade Prantsuse lipu all kasutamise eeltingimuseks. Muu hulgas on põhjendatud ka see, et õiguskindlusetust ei kohaldata liisingu alusel kasutatavate laevade puhul, kuna need laevad võõrandavad majandushuviühingute kreeditorpangad. Sellega seoses leiab komisjon, et tehingukulude arvessevõtmine ajavahemikul 30. septembrist 2005 kuni laeva tegeliku võõrandamiseni on põhjendatud.

(304)

Eelmainitut silmas pidades leiab komisjon, et 30. septembril 2005 ulatusid SNCMi eesõigusnõudega kohustused […] miljoni euroni ja eesõigusnõudeta kohustused […] miljoni euroni.

(305)

Eelmainitut silmas pidades leiab komisjon, et 30. septembril 2005 ei olnud SNCMi vara väärtus (ehk […] miljonit eurot) piisav eesõigusnõudega võlausaldajate nõuete (ehk […] miljonit eurot) ja eesõigusnõudeta võlausaldajate nõuete (ehk […] miljonit eurot) rahuldamiseks.

(306)

Kontekstis, kus ei ole algatatud menetlust võlgade ja kohustuste katmiseks (vt allpool), ning võttes arvesse käesoleva otsuse punkti 0 ja varade puudujääki, piirduvad kulud, mida CGMF kannaks SNCMi likvideerimise korral, koondamise lisahüvitiste kulude ehk […] miljoni euroga.

(307)

Sellest järeldub, et Prantsuse ametiasutuste tehtud otsust võõrandada SNCM 158 miljoni euro suuruse negatiivse hinna eest võrrelduna likvideerimise miinimumkuluga suurusjärgus […] miljonit eurot võib pidada kokkusobivaks otsusega, mille oleks teinud turumajanduslike eraettevõtjate kontsern.

(308)

Samuti vaatas komisjon läbi Prantsuse ametiasutuste väite, mille kohaselt oleks riiki võidud suurima aktsionärina kohustada katma ettevõtte likvideerimise korral selle võlad ja kohustused (vt allpool). Sellisel juhul peab Prantsuse ametiasutuste arvates nende likvideerimiskulude arvutamisel, mida riik peab aktsionärina kandma, võtma arvesse riiklikku õigust, nagu komisjon oma ABX Logisticsi otsuses on tunnistanud, (159) ning hindama nende kulude suurust igal üksikjuhtumil eraldi, võttes arvesse asjaomase valdkonna eripära (160) ja juhtumi asjaolusid.

(309)

Käesoleval juhul võtab komisjon arvesse, et Prantsuse ametiasutused esitasid talle 28. märtsil 2006 dokumendid, mis kinnitavad, et SNCMi aktsionär oli otsinud enda jaoks kõige vähem kulukat lahendust, vaadates algusest peale samaaegselt läbi kaks tegevusvõimalust – ettevõtte likvideerimine ja selle müümine negatiivse hinna eest.

(310)

Komisjoni esitatud eespool nimetatud eksperdiarvamuste alusel leidsid Prantsuse ametiasutused, et tegelikud kogukulud, mida Prantsuse Vabariik oleks pidanud CGMFi kaudu aktsionärina kandma, jäid 30. septembril 2005 vahemikku […]–[…] miljonit eurot. Selles hinnangus on eelkõige arvesse võetud riski, et Prantsuse riiki oleks kohustatud „katma võlgu ja kohustusi”, kui kohus oleks teda käsitanud SNCMi de facto juhina, samuti riski, et riiki oleks kohustatud maksma koondatud töötajatele koondamise lisahüvitisi. Prantsuse ametiasutused on seisukohal, et neid riske peab arvesse võtma SNCMi võimaliku likvideerimise tegeliku kulu arvutamisel.

(311)

Siinkohal tekib küsimus kõigi tegelike kulude hindamise kohta, mida Prantsusmaa oleks aktsionärina SNCMi pankrotimenetluse korral võib-olla pidanud kandma, et määrata kindlaks, kas teadlik eraaktsionär oleks, võttes arvesse võimalust, et teda kohustatakse kõnealuseid kulusid kandma, ning arvestades nende kulude ulatust, (161) eelistanud oma tütarettevõtte 158 miljoni euro suuruse negatiivse hinna eest kohe müüa või oleks ta pigem sellele riskile välja läinud.

(312)

Prantsusmaa õiguses on pankrotimenetluses äriühingu volitatud pankrotihalduril päästmiskava lõpetamise, pankrotivara haldamise menetluse või pankrotimenetluse korral õigus algatada nn võlgade ja kohustuste katmise menetlus asjaomase äriühingu endiste juhtide vastutusele võtmiseks (162).

(313)

Pankrotistunud äriühingu endiste juhtide vastu hagi esitamist võlgade ja kohustuste katmiseks põhjendab vajadus taastada asjaomase äriühingu vara, mis on üks volitatud pankrotihaldurile usaldatud ülesannetest.

(314)

Prantsuse ametiasutused olid paljudes komisjonile saadetud kirjades seisukohal, et võimalus, et riiklik kohus kohustab riiki katma tema juhitava ettevõtte võlgu ja kohustusi, on vägagi tõenäoline, ning et seda võimalust tuleb võtta arvesse SNCMi võimaliku likvideerimise tegelike kulude arvestamises.

(315)

SNCM esitas oma 28. veebruari 2008. aasta kirjaga eksperdiaruande, milles hinnatakse Prantsuse riigi vastu võlgade ja kohustuste katmiseks esitatud hagi juriidilisi tagajärgi. Selles aruandes tehakse järeldus, et asjaomast kohtuasja menetlev kaubanduskohus oleks väga tõenäoliselt käsitanud riiki ettevõtte juhina ning kohustanud teda katma täies ulatuses SNCMi sotsiaalvõlad.

(316)

Käesoleval juhul on komisjon seisukohal, et võttes arvesse SNCMis tuvastatud vara puudujääki (vt eespool) ning ajutise pankrotihalduri tsiviilvastutuse võimalikku kehtestamist tegevusetuse korral 1985. aasta seaduse kehtivuse ajal ning võlausaldajate tegevusõigust alates 2005. aastast, oleks SNCMi pankrotimenetluse korral väga tõenäoliselt esitatud Prantsuse riigi vastu hagi võlgade ja kohustuste katmiseks (163).

(317)

Asjaomaste õigusaktidega nähakse ette, et likvideerimisele mineva äriühingu sotsiaalvõlad võib määrata selle endiste de jure või de facto juhtide kanda, tingimusel, et täidetud on neli kumulatiivset tingimust.

(318)

Käesoleval juhul märgib komisjon, et SNCMi ekspert esitas üksikasjaliku analüüsi, mille põhjal saab järeldada, et Prantsuse riiki oleks väga tõenäoliselt loetud SNCMi de facto juhiks. Peamiselt näitas eespool nimetatud eksperdiaruanne kooskõlas asjaomase kohtupraktikaga, (165) et riik oli pikal ajavahemikul võtnud haldus- ja juhtimismeetmeid, mis ilmselt ei kuulunud seadusega sätestatud halduskontrolli alla. Eelkõige oli riik SNCMi eksperdi aruande kohaselt võtnud vastu otsuseid enda kehtestatud järelevalvepädevuse raames, kasutades seega oma järelevalvepädevust selleks, et võtta ettevõtte nimel vastu otsuseid selle juhtide asemel, kellele kuuluvad volitused nimetatud otsuste vastuvõtmiseks. Peale selle tundub, et SNCMi juhtorganid ei olnud ettevõtte juhtimises riigist tegelikult sõltumatud. Riik võttis endale SNCMi juhtorganite rolli, võttes üksinda vastu strateegilisi otsuseid, ilma et oleks nimetatud juhte neist otsustest teavitanud.

(319)

Komisjon sedastab, et Prantsuse ametiasutused ei esitanud oma 28. märtsi 2008. aasta kirjaga reservatsioone Prantsuse riigi käsitamise kohta SNCMi de facto juhina. Oma 20. novembri 2006. aasta kirjaga märkisid Prantsuse ametiasutused ise, et kohus käsitaks riiki SNCMi aktsionärina kindlasti kõnealuse ettevõtte de facto juhina. Sellegipoolest on ilmne, et selline riigiabimenetluse raames esitatud avaldus ei saa olla iseenesest piisav, et tõendada õiguslikult nõutaval määral, kas kohus oleks käsitanud riiklikke ametiasutusi kõnealustest meetmetest kasu saava ettevõtte de facto juhtidena, ning eelkõige sellise võimaluse tõenäosuse määra.

(320)

Käesolevatel asjaoludel ei ole komisjonil vaja pikemalt väljendada oma seisukohta Prantsuse ametiasutuste esitatud andmete hindamise kohta, võttes arvesse järeldusi, millele ta jõudis eespool jaotises 10.2.2.1.

(321)

Käesoleval juhul osutab komisjon tõsiasjale, et SNCMi eksperdi aruandes on asjaolude mittetäieliku loetelu alusel nimetatud rida elemente, mis näitavad, et riik on SNCMi de facto juhina teinud juhtimisvigu.

(322)

Eelkõige on märgitud, et Prantsuse riik tegi vigu investeeringute küsimuses […]. Samuti tegi riik mitu juhtimisviga […] valdkonnas.

(323)

Sellega seoses […] (166). Prantsuse ametiasutused hindasid oma 30. aprilli 2007. aasta kirjas väga kõrgeks riski, et vastutus pannakse riigile, võttes arvesse kriteeriume juhtimisvea liigitamisel […] äriseadustiku artikli L.651–2 tähenduses. Ometi on ilmne, et selline riigiabimenetluse raames esitatud avaldus ei saa olla iseenesest piisav, et tõendada õiguslikult nõutaval määral, kas kohus oleks leidnud, et riiklikud ametiasutused on teinud väiksemaid vigu, ning eelkõige sellise võimaluse tõenäosuse määra.

(324)

Käesoleval juhul sedastab komisjon, et Prantsuse ametiasutused esitasid oma 16. novembri 2006. aasta kirjaga SNCMi vara puudujäägi hindamise, tuginedes eespool nimetatud CGMFi ja Oddo-Hastingsi eksperdiaruannetele. Komisjon võtab teatavaks, et komisjonile 2008. aasta veebruaris esitatud SNCMi eksperdiarvamus võlgade ja kohustuste katmiseks algatatava menetluse kohta tugineb samadele aruannetele, mille põhjal võib tuvastada vara puudujäägi olemasolu ettevõtte pankrotimenetluse korral. Eelkõige ilmneb Oddo-Hastingsi aruandest vara puudujääk suurusjärgus […] miljonit eurot 30. septembri 2005. aasta seisuga, mis on arvutatud samal viisil kui SNCMi vara väärtuse ([…] miljonit eurot) ning võlgade ja kohustuste väärtuse (eesõigusnõudega ja eesõigusnõudeta võlad, mis on hinnatud vastavalt […] miljonile eurole ja […] miljonile eurole) vahe.

(325)

Komisjon märgib, et eespool nimetatud Prantsusmaa õigusaktide alusel on vara puudujääk tuvastatav siis, kui äriühingu ajutise pankrotihalduri käsutuses ei ole piisavalt vara, et rahuldada võlausaldajate nõuded, olgu need siis eesõigusnõudega või ilma. Konkreetsemalt ettevõtte sotsiaalvõlgade puhul koosnevad ettevõtte võlad ja kohustused minimaalselt tavapärastest töötasuga seotud võlgadest, st nendest, mis lähtuvad otseselt töölepingust, kollektiivlepingust või seadusest ning mille volitatud pankrotihaldur kirjendab automaatselt ettevõtte passivasse (167).

(326)

Komisjon oli eelnevalt hinnanud SNCMi vara puudujäägi 30. septembri 2005. aasta seisuga […] miljonile eurole.

(327)

Prantsuse ametiasutuste sõnul ei pea Prantsusmaa õiguses hageja võlgade ja kohustuste katmise menetluses kindlaks määrama, millises ulatuses on võlad ja kohustused juhi juhtimisvigade tõttu suurenenud. Äriühingu juhi võib tunnistada vastutavaks äriseadustiku artikli L.624–3 alusel isegi siis, kui tema tehtud juhtimisviga on vaid üks vara puudujäägi tekkimise põhjustest, ning kõnealust juhti võib kohustada sotsiaalvõlgu täielikult või osaliselt katma isegi siis, kui tema vea tõttu on tekkinud vaid osa asjaomastest võlgadest (168).

(328)

Käesoleval juhul võtab komisjon teadmiseks, et SNCMi eksperdi hinnangul on juhtimisvigade ja tuvastatud vara puudujäägi vahel ilmne seos. Nimetatud eksperdi esitatud hinnangute alusel ulatub käesoleva otsuse punktis 322osutatud riigipoolsete juhtimisvigade mittetäielikust loetelust tulenev rahaline kahju […] miljoni euroni (169).

(329)

Prantsuse ametiasutused […] (170).

(330)

Samuti sedastab komisjon, et Prantsuse ametiasutused olid oma 16. novembri 2006. aasta kirjaga, 27. aprilli 2007. aasta kirjaga ja 28. märtsi 2008. aasta kirjaga […] (171). Prantsuse ametiasutused […] (172). Prantsuse ametiasutused on ise oma 16. novembri 2005. aasta kirjaga tunnistanud, et „oli selge, et tõenäoliselt oleks riiki aktsionärina, keda kohus oleks kindlasti käsitanud piiratud vastutusega äriühingu SNCMi de facto juhina, kohustatud äriseadustiku artikli L.651–2 alusel katma täielikult SNCMi varade puudujäägi”.

(331)

Käesolevatel asjaoludel ei ole komisjonil vaja pikemalt väljendada oma seisukohta Prantsuse ametiasutuste esitatud andmete hindamise kohta, võttes arvesse järeldusi, millele ta jõudis eespool jaotises 10.2.2.1..

(332)

Eelmainitut arvesse võttes ei saa komisjon toimiku praeguses seisus kindlaks määrata tegelikku majanduslikku kulu, mille eest aktsionär vastutab.

(333)

Sellega seoses märgib komisjon, et sellistel asjaoludel kohustatakse likvideerimisele mineva äriühingu de jure või de facto juhti äriseadustiku artikli L.624–3 alusel täies ulatuses või osaliselt katma tuvastatud vara puudujääki.

(334)

Komisjon sedastab, et eespool nimetatud artikliga on kohtunikele jäetud täielik vabadus otsustada selle üle, kas kohustada äriühingu juhti katma sotsiaalvõlad täielikult või osaliselt. Väljakujunenud kohtupraktikat silmas pidades ilmneb, et kohtud võtavad suures osas arvesse asjaomase juhi käitumist ning varieerivad oma süüdimõistvaid otsuseid vastavalt sedastatud asjaoludele.

(335)

Nagu eespool märgitud, leiavad Prantsuse ametiasutused, et Prantsuse riiki oleks kohustatud katma tuvastatud vara puudujäägist hinnanguliselt […]–[…] % ehk vahemikus […]–[…] miljonit eurot.

(336)

Komisjon rõhutab, et BRGMi (avalik-õiguslik tööstus- ja äriasutus) (173) all-tütarettevõtte, äriühingu Mines de Salsignes puhul, mille juhtum oli SNCMi omaga sarnane, kohustas kassatsioonikohtu kaubanduskolleegium (Chambre commerciale de la Cour de cassation) BRGMi ja selle tütarettevõtteid de facto juhina katma solidaarselt äriühingu Mines de Salsignes’i teiste juhtidega kogu vara puugujäägi (174). Äriühingu Coframines ja BRGMi ning seega kokkuvõttes riigi kanda jäänud sotsiaalvõlgade osa oli 73,6 %. Selle otsuse alusel osutas kohus, et haldusnõukogu oli seatud kahest teisest asjaomasest üksusest sõltuvusse.

(337)

Komisjon leiab sellegipoolest, et Prantsuse ametiasutused ei ole riigiabi käsitlevaid eeskirju arvesse võttes tõendanud, millises osas saab eespool nimetatud riigipoolseid, ettevõtet kahjustavaid juhtimisvigu käsitada vigadena, mida oleks võinud teha ükskõik milline teine turumajanduslik eraaktsionär. Sellega seoses tuleb rõhutada, et üksnes selliseid vigu, mis on nõuetekohaselt kindlaks tehtud, saab võtta arvesse kindlaksmääramisel, kas asjaomaste kulude kandmise riski ning nende kulude ulatust (st netoväärtust, milles on arvesse võetud tulevase süüdimõistmise riski) arvestades oleks teadlik eraettevõtja eelistanud maksta kohe 158 miljoni euro suuruse negatiivse hinna või oleks pigem läinud kõnealusele riskile. Ei saa väita, et erainvestor oleks pidanud tegema vigu, mille taga oleksid mitte ettevõtlusalased, vaid üldise iseloomuga kaalutlused (näiteks sotsiaalsed või piirkondliku arenguga seotud kaalutlused).

(338)

Komisjon ei eita, et mõnel erandjuhul nähakse kolmandatele isikutele teatavate riikide õigusaktidega ette võimalus esitada nõudeid likvideeritud äriühingu aktsionäride vastu, eriti kui neid aktsionäre võib käsitada de jure või de facto juhtidena, kes on teinud ettevõtet kahjustavaid juhtimisvigu. Ehkki selline võimalus on Prantsusmaa õiguses olemas, leiab komisjon ometi, et Prantsuse ametiasutused ei ole käesoleval juhul hajutanud piisavalt komisjoni kahtlusi väidete puhul, mis seonduvad riskiga, et SNCMi likvideerimise korral oleks Prantsuse riiki kohustatud selle ettevõtte võlgu ja kohustusi katma. Käesolevas otsuses ei ole komisjonil vaja sellegipoolest selle aspekti kohta järeldusi teha, arvestades järeldust, millele ta jõudis eespool jaotises 10.2.2.1..

(339)

Lisaks vara puudujäägile oleks kohus Prantsuse ametiasutuste sõnul asjaomast kohtupraktikat arvestades (175) kindlasti mõistnud Prantsuse riigi kanda ka koondamise lisahüvitised (ehk […]–[…] miljonit eurot). Prantsuse ametiasutuste arvates ulatuvad tegelikud kulud, mida Prantsuse Vabariik oleks aktsionärina pidanud kandma, kokku […] miljonist eurost […] miljoni euroni.

(340)

Prantsuse ametiasutused täpsustavad, et viimastes kohtuotsustes on Prantsusmaa kohtud kohustanud de jure või de facto juhti katma peale vara puudujäägi ka koondamise lisahüvitised, mille arvutamisel tuginetakse sotsiaalkavale, mille ettevõte koostas enne likvideerimisele minemist.

(341)

Prantsuse ametiasutused osutavad eelkõige asjaolule, et Aspocompi kohtuasjas oli Prantsuse äriühing Aspocomp SAS, kes on Soome äriühingu Aspocomp Group Oyj 99 %-line tütarettevõtte, 18. jaanuaril 2002 alla kirjutanud ettevõtte lepingule, milles sätestatakse sotsiaalkava hüvitamise tingimused, mis puudutavad kokku 550 töötajast 210 töötajat. Selles lepingus on eelkõige sätestatud hüvitiste ja lisahüvitiste, samuti omal soovil töölt lahkumise korral antavate toetuste suurus. Pärast kontserni strateegia muutmist otsustas emaettevõte Aspocomp Group Oyj 21. veebruaril 2002 oma tütarettevõtte Aspocomp SASi rahastamine lõpetada, mistõttu viimane pankrotistus. See otsus takistas tütarettevõtet de facto täitmast oma ettevõtte lepingu raames võetud kohustusi ning sundis teda koondama kõik teised töötajad.

(342)

Sellega seoses kinnitas Roueni apellatsioonikohus oma otsuses Evreux’ töökohtu (conseil des Prud’hommes) otsust ning kohustas 99 % ulatuses oma tütarettevõtte juhtimist kontrollivat äriühingut Aspocomp Group Oyj maksma: i) ettevõtte lepinguga seotud töötajatele selle ainsa ettevõtte lepinguga ette nähtud hüvitised ja lisahüvitised ning kahjutasu ilma tegeliku ja tõsise põhjuseta koondamise eest; ii) Aspocompi pankrotiavalduse esitamise raames koondatud töötajatele samaväärseid hüvitisi, arvestades, et oma võetud kohustused täitmata jättes käitus emaettevõte ebalojaalselt ja laiduväärselt.

(343)

Käesoleval juhul märgib komisjon, et toimiku dokumentidest ilmneb, et kokkulepitud sotsiaalkava, mis põhineb 2002. aasta sotsiaalkaval ning mida rakendati 2005. aasta kevadel, peatas SNCMi aktsionär 25. aprillil 2005 ilma ettevõtte juhatusega kooskõlastamata. Samuti sedastab komisjon, et kõnealune sotsiaalkava töötati välja enne riigi otsust SNCMi müümise kohta.

(344)

Komisjon leiab, et kui SNCM oleks likvideeritud, oleksid selle ettevõtte töötajad kindlasti asjaomase sotsiaalkava sätetega seoses kohtusse pöördunud.

(345)

Selleks et sellised sammud võiksid käesolevale juhtumile sarnasel juhul olla asjakohased, peaks komisjon hindama, i) kas kohus oleks mõistnud liikmesriigi süüdi selle eest, et too peatas ilma ettevõtte juhatusega kooskõlastamata kõnealuse sotsiaalkava, ii) kui suurt summat oleks liikmesriiki sellisel juhul võidud maksma kohustada ning iii) sellise võimaluse tõenäosuse määra (176).

(346)

Komisjon märgib, et Aspocompi kohtupraktikaga samas suunas läheb ka kassatsioonikohtu kaubanduskolleegiumi (Chambre commerciale de la Cour de cassation) otsus, milles kohus märgib, et on valmis vastu võtma hagi sellise turul valitseval positsioonil oleva ettevõtja vastutusele võtmiseks, kelle ekslik käitumine on põhjustanud tütarettevõtte hävimise ning selle tulemusel ka kollektiivse koondamise (177).

(347)

Sellega seoses märgib komisjon siiski, et Roueni apellatsioonikohtu otsusest lähtuvat põhimõtet ei ole tänaseni kõrvutatud muude sama liiki kohtuotsustega. Seetõttu leiab komisjon, et Prantsuse ametiasutused ei ole piisavalt hajutanud komisjoni kahtlusi selle kohta, kas kõnealusele kohtupraktikale tuginedes oleks piisava kindlusega hakatud käsitama SNCMi aktsionäri vastutust ning kohustatud teda maksma koondamise lisahüvitisi. Käesolevas otsuses ei ole komisjonil siiski vaja selle aspekti kohta järeldusi teha, arvestades järeldust, millele ta jõudis eespool jaotises 10.2.2.1..

(348)

Eelmainitut silmas pidades leiab komisjon, et otsus võõrandada SNCM 158 miljoni euro suuruse negatiivse hinna eest vastab otsusele, mida oleks teinud turumajanduslik erakontsern, võttes arvesse ettevõtte likvideerimisega kaasnevaid sotsiaalseid kulusid.

(349)

Eelneva analüüsi rajas komisjon ainult nendele eeldustele, mis tundusid talle mõistlikud ja piisavalt põhjendatud. Nende hinnangute põhjal võib asuda seisukohale, et erinevus Prantsuse ametiasutuste valitud tegevuskäigu ning alternatiivse lahenduse vahel oleks olnud vähemalt […] miljonit eurot, mis peaks kaugelt ületama analüüsist tulenevate hinnangute võimaliku veamäära.

(350)

Peale selle leiab komisjon, et 158 miljoni euro suurune negatiivne hind määrati riigi ja eraõiguslike ülevõtjate vahel kindlaks ärilistel läbirääkimistel pärast avatud, läbipaistvat, mittediskrimineerivat ja tingimusteta hankemenetlust. Sellega seoses leiab komisjon, et kõnealuse hinna puhul, mis on nii vähe negatiivne kui võimalik, on tegemist turuhinnaga.

(351)

Vaatamata käesoleva otsuse punktis 284 nimetatud piiridele märgib komisjon, et komisjoni ekspert kontrollis SNCMi väärtuse hindamise võimalusi diskonteeritud vabade rahavoogude meetodi alusel, mis on võetud panga HSBC Prantsuse ametiasutuste tellitud aruandest. Komisjoni ekspert leiab, et HSBC arvutused on tehtud õigesti. Nende simulatsioonide tulemuste alusel võib järeldada, et SNCMi eest makstud hind on kooskõlas ettevõtte väärtusega, mida on hinnatud tehingu toimumise ajal diskonteeritud vabade rahavoogude meetodi alusel.

(352)

Ilma et oleks vaja teha järeldusi eespool esitatud jaotises 10.2.2.1. esitatud andmete kohta, tuleneb eespool esitatud jaotisest 10.2.2.1., et nimetatud meetmega ei anta majanduslikku eelist ei SNCMile ega eraõiguslikele ülevõtjatele. Sellest tulenevalt ei ole 158 miljoni euro suurune kapitalitoetus enne ettevõtte võõrandamist eraõiguslikele ülevõtjatele, st 158 miljoni euro suurune negatiivne müügihind, riigiabi EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 1 tähenduses.

(353)

Kui kõnealune riigiametite sekkumine oleks toimunud samaaegselt eraettevõtjate olulise sekkumisega ning võrreldavates tingimustes, oleks majandusliku eelise olemasolu saanud algusest peale välistada (178).

(354)

Komisjoni otsustuspraktika kohaselt, mida on kinnitanud ühenduse kohus, välistatakse sellistel asjaoludel riigi tehtud kapitalitoetuse puhul selle riigiabina käsitamine, kui on täidetud kolm järgmist tingimust:

(355)

Kõigepealt sedastab komisjon, et SNCMi aktsiad võõrandati ettevõtjatele BCP ja VT. Võõrandamistehingu järel pidi riik maksma ettevõttesse samaaegselt 8,75 miljonit eurot, et tema 25 %-line osalus SNCMis säiliks kooskõlas kohustustega, mida ta oli võtnud eelkõige palgatöötajate ees.

(356)

Seejärel tuleb Prantsuse riigi toetust suurusjärgus 8,75 miljonit eurot võrrelda eraõiguslike ülevõtjate makstud toetuse ehk 26,25 miljoni euroga. Nagu eespool märgitud, tuleneb selline jaotus Prantsuse ametiasutuste võetud kohustusest säilitada asjaomases ettevõttes 25 %-line osalus. Kuna erasekkumine ulatus 75 %-ni kogusummast, peab komisjon seda märkimisväärseks. Samuti märgib komisjon, et erapartneritel on olemas kindel finantsstruktuur, et SNCMi soetamine sobib täielikult kokku nende ettevõtlusstrateegiaga ning et nimetatud ülevõtjate ärikavas on ette nähtud, et ettevõte jõuab kasumisse 2009. aasta lõpuks.

(357)

Kahe kapitalitoetuse samaaegsuse puhul kontrollis komisjoni ekspert, et nimetatud kapitalitoetusi maksid kõik SNCMi aktsionärid, sealhulgas CGMF.

(358)

On kindlaks tehtud, et SNCMi haldusnõukogu sedastas 31. mail 2006, et kõik eespool nimetatud tehingud on ellu viidud. Eelkõige suurendasid kõik aktsionärid 31. mail 2006 ühiselt ja samaaegselt kapitali 35 miljoni euro ulatuses. See suurendamine toimus kahes samaaegses etapis: i) esimese kapitali suurendamise […] aktsia võrra märkisid täies ulatuses ülevõtjad sularahas ja nimiväärtuses ([…] eurot) ning ii) teise kapitali suurendamise […] aktsia võrra (neljandik on sisse nõutud) märkisid osaliselt ülevõtjad ([…] aktsiat ehk 26,25 miljonit eurot) ja osaliselt Prantsuse riik CGMFi kaudu ([…] aktsiat ehk 8,75 miljonit eurot), tehes seda samadel tingimustel, nimelt märkides sularahas […] eurot nimiväärtuses.

(359)

Seega on riiklik ja eraõiguslik kapitalitoetus rangelt samaaegsed.

(360)

Eelmainitut silmas pidades leiab komisjon, et kohtupraktikaga sätestatud kriteeriumid riigiabi tunnuste välistamiseks kõnealuse meetme puhul on täidetud. Seetõttu leiab komisjon, et Prantsuse riigi kapitalitoetus suurusjärgus 8,75 miljonit eurot ei anna SNCMile majanduslikku eelist, kuna kõnealune toetus tehti samaaegselt eraettevõtjate kapitalitoetusega ühenduse kohtupraktika tähenduses võrreldavates tingimustes.

(361)

Igal juhul on komisjon seisukohal, et riigipoolse toetuse tasuvuse määr, mis on […] % aastas, on erainvestori jaoks investeeritud kapitali puhul pikaajalises perspektiivis piisav.

(362)

Sellega seoses nendib komisjon, et riigi poolt SNCMi investeeritud kapitali fikseeritud tasuvus võtab riigilt igasuguse ärikava rakendamise riski, kuna see tasuvus on ettevõtte (nii kasvavast kui ka kahanevast) tootlikkusest täielikult sõltumatu. Seega ei anna avaliku teenindamise delegeerimislepingu sõlmimine SNCMiga riigile võimalust oma osaluselt oodatavat kasumit suurendada.

(363)

Komisjoni ekspert tegi sellest järelduse, et Prantsuse riigile avalduvad kapitali suurendamise riskid sarnanesid pigem fikseeritud määraga obligatsiooni kui aktsiate omamisega. Sellest järeldub, et […] %-list tasuvusmäära peab võrdlema Prantsuse erasektori obligatsioonide tasuvusmääraga tehingu hetkel. Komisjoni eksperdi sõnul oli kõnealune määr 2006. aasta maikuu lõpus 4,15 %.

(364)

Lõpuks leiab komisjon, et SNCMi võõrandamise äramuutva tingimuse olemasolu ei sea kahtluse alla investorite võrdse kohtlemise põhimõtet. Nimetatud tingimus käsitleb SNCMi täielikku võõrandamist eraõiguslikele ülevõtjatele ning mitte erastatud SNCMi tehtavaid samaaegseid investeeringuid (35 miljonit eurot) eraõiguslike ülevõtjate (26,25 miljonit eurot) ja riigi (8,75 miljonit eurot) poolt.

(365)

Eelmainitut silmas pidades leiab komisjon, et kõnealune meede ei ole riigiabi EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 1 tähenduses.

(366)

Selleks et hinnata, kas meede annab ettevõtjale majandusliku eelise, „tuleb […] kindlaks teha, kas abi saavale ettevõtjale anti majanduslik eelis, mida ta ei oleks tavalistes turutingimustes saanud”, (183) või vastupidi, kas need võimaldavad ettevõtjal „vältida kulusid, mida ta peaks tavaliselt kandma ettevõtja eelarvevahenditest, ja kas meetmed takistavad seega turujõudude tavalist toimimist” (184).

(367)

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on tavalised kulud need, mida ettevõtja peab tavaliselt kandma oma igapäevase halduse või tavapärase tegevuse raames (185). Euroopa Kohus märkis täpsemalt, et sotsiaalkulude vähendamine on riigiabi, kui kõnealuse meetme „eesmärk on osaliselt vabastada ühe majandusharu ettevõtjad tavalisest sotsiaalmaksusüsteemist tulenevatest rahalistest kohustustest, ilma et see vabastus oleks vastava süsteemi olemuse või ülesehituse seisukohalt põhjendatud” (186). Selle kohtuotsusega osutas Euroopa Kohus selgelt, et majandusliku eelise olemasolu peab olema kindlaks määratud üldise sotsiaalkindlustussüsteemi suhtes, kohaldades seega maksundusküsimustes kasutatavale arutluskäigule sarnast arutluskäiku.

(368)

Euroopa Kohus kinnitas seda lähenemisviisi 20. septembril 2001: „abi seisneb selliste kulude vähendamises, mis koormavad tavaliselt ettevõtte eelarvet, võttes arvesse kulusüsteemi laadi või ülesehitust, samas kui erilised maksekohustused kujutavad endast tavaliste maksekohustustega võrreldes lisamaksekohustust” (187).

(369)

Seega on riigiabi mõistet käsitleva kohtupraktika tähenduses eelise olemuse tuvastamiseks vaja vastava õigusliku korra raames kindlaks määrata võrdlusraamistik või kohaldatavad ühiseeskirjad, millest lähtudes kõnealust eelist hinnata (188). Sellega seoses leidis Euroopa Kohus muu hulgas, et õigusliku raamistiku kindlaksmääramisel on suurem tähtsus maksundusalaste meetmete korral, kuna eelise olemasolu on võimalik tuvastada üksnes nn tavalise maksustamise suhtes, milleks on geograafilises võrdluspiirkonnas kehtiv maksustamise määr (189).

(370)

Muu hulgas ei ole väljakujunenud kohtupraktika kohaselt „EÜ asutamislepingu artikli 92 kohaldamisel vahet, kas võrreldes varasema õigusliku olukorraga on eeldatava abisaaja olukord paranenud, halvenenud või jäänud hoopis samaks […]. Välja tuleb selgitada üksnes see, kas konkreetses õiguslikus raamistikus soodustab asjaomane meede „teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist” EÜ asutamislepingu artikli 92 lõike 1 tähenduses teiste ettevõtjatega võrreldes, kes on asjaomase meetmega taotletava eesmärgi osas võrreldavas faktilises ja õiguslikus olukorras” (190).

(371)

Komisjon peab kohtupraktikast ja oma otsustuspraktikast (191) lähtudes selleks, et välistada kõnealuse meetme puhul riigiabi tunnused, kontrollima, et see meede ei vähendaks SNCMi igapäevase haldusega seonduvaid kulusid, st käesoleval juhul kulusid, mis tulenevad asjaomases valdkonnas töölepingu katkestamise korral kohaldatavate sotsiaalõigusaktide tavapärasest kohaldamisest.

(372)

Sellega seoses sedastab komisjon, et poolte allkirjastatud vastastikuse mõistmise memorandumi kohaselt võib sekvestri arvet kasutada ainult nendele isikutele hüvitiste maksmiseks, kelle tööleping SNCMiga on eelnevalt lõpetatud. Seega pole kõnealuste meetmete eesmärk ega tagajärg nende töötajate lahkumise võimaldamine, kellega seotud kulud oleksid nende meetmete puudumise korral võinud jääda SNCMi kanda.

(373)

Samuti märgib komisjon, et neid hüvitisi nõustus SNCMi võõrandamise järel koondatud isikutele maksma riik ning mitte ettevõtja.

(374)

Peale selle märgib komisjon, et need sotsiaalsed lisameetmed lähevad kaugemale sotsiaalõigusaktidega ja kohaldatavate kollektiivlepingutega ette nähtud hüvitistest. Seega jäävad viimaste kohaldamisest tulenevad kulud täielikult SNCMi kanda.

(375)

Viimaks märgib komisjon, et neid sotsiaalseid lisameetmeid oleks rakendatud juhul, kui ülevõtjad oleksid pärast SNCMi müümist ellu viinud tööjõu vähendamise kava. Teisisõnu ei vasta need hüvitised 2002. aasta ümberkorralduskava raames ette nähtud tööjõu vähendamise kavade rakendamisele.

(376)

Sellest tulenevalt leiab komisjon, et sotsiaalsete lisameetmete kulu ei ühti riigi poolt enne võõrandamist kaetud sotsiaalkavade maksumusega ega ka eespool hinnatud sotsiaalse kuluga SNCMi pankrotimenetluse korral.

(377)

Seepärast ei kujuta sotsiaalsed lisameetmed endast kulu, mis tuleneb töölepingu lõpetamise raames kohaldatava sotsiaalõigusakti tavapärasest kohaldamisest.

(378)

Samuti sedastab komisjon, et isegi kui lisada 38,5 miljonit eurot riigipoolsele kapitali suurendamisele 142,5 miljoni euro võrra, jääks kohandatud negatiivne müügihind ehk 196,50 miljonit eurot SNCMi pankrotimenetluse kulust (vt käesoleva otsuse punkt 3) oluliselt väiksemaks.

(379)

Eelmainitut arvesse võttes ning oma otsustuspraktikast (192) lähtudes leiab komisjon, et riiklike vahendite abil sotsiaalsete lisameetmete võtmine koondatud isikute kasuks, ilma et need meetmed vähendaksid tööandja tavapäraseid kohustusi, on hõlmatud liikmesriikide sotsiaalpoliitikaga ega kujuta endast otsest riigiabi EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 1 tähenduses. Komisjon leiab, et need meetmed ei kujuta endast kaudset abi, kuna töötajad saavad neist kasu alles pärast koondamist.

(380)

Eelmainitule tuginedes ning kooskõlas käesoleva otsuse punktiga 258 on toetuse summa, mida tuleb hinnata väljaspool avaliku teenindamise kohustuste hüvitamist antud riigiabina, 22,52 miljonit eurot (193) ning moodustab osa Prantsuse ametiasutuste 2002. aastal teatatud kapitalitoetusest.

(381)

Komisjon leiab, et kõnealune summa annab SNCMile valikulise majandusliku eelise ning et seetõttu on kõnealuse toetuse puhul tegemist riigiabiga EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 1 tähenduses.

(382)

Prantsuse ametiasutused teatasid 2002. aastal kõnealusest meetmest 1999. aasta päästmis- ja ümberkorraldusabi käsitlevate suuniste alusel (194).

(383)

Ühenduse suunistes meretranspordile antava riigiabi kohta (195) osutatakse laevandusettevõtjate ümberkorraldusabi hindamiseks eespool nimetatud suunistele. Kõnealuste suuniste punkti 19 kohaselt on „raskustes olevate äriühingute päästmiseks või ümberkorraldamiseks antava abi ühisturuga kokkusobivuse ainus alus artikli 87 lõike 3 punkt c”.

(384)

Ümberkorralduseks antava riigiabi kokkusobivuse puhul EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punktiga c ilmneb kohtupraktikast, et komisjon peab oma otsuses nimetama põhjused, mille alusel ta leiab, et abi on kõnealuste suunistega sätestatud tingimuste osas põhjendatud. Tingimused on eelkõige ümberkorralduskava olemasolu, pikaajalises perspektiivis elujõulisuse piisav tõendamine ja abi proportsionaalsus võrreldes selle saaja panusega.

(385)

Ümberkorraldusabi saamiseks peab ettevõtet olema võimalik liigitada raskustes olevaks äriühinguks 1999. aasta suuniste tähenduses (196).

(386)

Käesoleval juhul tuletab komisjon meelde, et ta sedastas, et see kriteerium oli täidetud nii komisjoni 17. juuli 2002. aasta otsuses SNCMile antava päästmisabi kohta (197) kui ka komisjoni 19. augusti 2002. aasta otsuses, millega algatatakse SNCMi 2001. aasta aruandele tuginedes ametlik uurimismenetlus rekapitaliseerimise kava suhtes.

(387)

Käesoleva otsuse vastuvõtmiseks kontrollis komisjon, et SNCM täitis kõnealuse tingimuse ettevõtte 2002. aasta aruande põhjal. Seega jäävad omavahendid pärast kattevarade (198) mahaarvamist endiselt negatiivseks, olles pärast 2001. aasta -30,7 miljonit eurot 2002. aastal -26,5 miljonit eurot. See tase kajastub ettevõtte aktsiakapitalist rohkem kui poole kaotamises, millest üle veerandi kadus teatamisele järgnenud viimase 12 kuu jooksul, kinnitades seega suuniste punkti 5 alapunktis a kirjeldatud piisava, kuid mitte vajaliku tingimuse olemasolu.

(388)

Peale aktsiakapitali muutumise sedastab komisjon muu hulgas järgmist:

(389)

Muu hulgas kinnitasid Prantsuse ametiasutused komisjonile, et pangad keelduvad SNCMile edaspidi tema võlgnevuste tõttu raha laenamast, vaatamata sellele, et SNCM oli teinud ettepaneku anda tagatiseks oma viimased hüpoteekide ja muude sarnaste servituutidega koormamata laevad.

(390)

Avaliku teenindamise kohustuste delegeerimisleping ei avalda sellele analüüsile mingit mõju. Kuigi kõnealune leping peab kahtlemata võimaldama SNCMil saavutada ümberkorralduskava õnnestumisega lõpuks tegevuskasumit, on sellegipoolest ilmne, et ettevõtte omavahendite terav puudus, kasvav laenukoormus ja ümberkorralduskava tegevusmeetmete kulu peaksid teatava aja jooksul põhjustama ettevõtte maksejõuetust.

(391)

Eelmainitut silmas pidades leiab komisjon, et SNCM vastab ühtaegu nii 1999. aasta suuniste punkti 5 alapunktis a kui ka punktis 6 sätestatud tingimusele. Seetõttu sedastab komisjon, et 2002. aastal oli SNCM raskustes olev äriühing nimetatud suuniste tähenduses.

(392)

Kooskõlas 1999. aasta suunistega on riigiabi andmise tingimuseks komisjoni kinnitatud ümberkorralduskava rakendamine. Nagu on märgitud 2006. aasta ametliku uurimismenetluse laiendamist käsitleva otsuse punktis 79 ning arvestades, et komisjon on leidnud, et pärast 2002. aasta teatamist võetud meetmete puhul ei ole tegemist riigiabiga, leiab komisjon, et 22,52 miljoni euro suuruse kapitalitoetuse kokkusobivus 1999. aasta suunistega tuleb läbi vaadata 2002. aasta ümberkorralduskava arvestades. „Hinnangute koostamisel tuleb võtta arvesse konteksti, milles kõnealused rahalised toetusmeetmed võeti, et […] vältida mis tahes hinnangute koostamist hilisema olukorra põhjal” (199).

(393)

Prantsuse ametiasutuste esitatud teabe põhjal sedastab komisjon, et vaatamata sellele, et 2002. aasta ümberkorralduskavaga nähakse ette kasumlikkuse taastumine alates 2003. aastast tänu peamiselt aastatest 2002–2003 tulenevatele meetmetele, saavutab SNCM omavahendite „piisava” taseme sellegipoolest alles aastate 2005–2006 paiku. Seega määrab komisjon ümberkorralduse ajavahemiku lõppkuupäevaks 31. detsembri 2006.

(394)

Marseille’i ja Korsika vahelise transpordiühenduse kasumlikkuse taastumine on ette nähtud lähemal ajal ning transpordiühendus Magribi riikidega ongi juba kasumlik. Ainult Niceist väljuv liin on veel ebakindlam, kuid selle osakaal väheneb, ning Liamone eeldatav väärtuse vähenemine 2001. aastal hõlbustab kasumlikkuse taastamist kõnealusel liinil. Komisjon nõustub muu hulgas väitega, mille kohaselt on Nice’ist väljuva liini olemasolu isegi vähendatud kujul vajalik ettevõtja positsiooni jaoks kogu asjaomasel turul. Magribi riikidega transpordiühenduse ümberkorraldamine aitab vähendada ettevõtja sõltuvust traditsioonilisest transpordiühendusest ning peaks samuti kaasa aitama elujõulisuse taastamisele, võttes arvesse et […].

(395)

Pikaajalise kasumlikkuse kohta, st pärast praeguse avaliku teenindamise kohustuste delegeerimislepingu lõppemist, leiab komisjon, et kõnealuse kava rakendamine peab ettevõtjal võimaldama lepingute pikendamisel tõhusalt konkureerida. Viimaks märgib komisjon, et isegi osalise kahjumi korral (üks praamlaev) peaks see leping võimaldama ettevõtjal oma kasumit säilitada. Kui kõnealuse lepingu kaotamise tõttu peaks ettevõtja tulud oma traditsioonilisel turul langema 40 % ulatuses või rohkem, nagu seda on eeldatud ka teise stsenaariumi korral, oleks sellisel juhul komisjoni arvates tegemist juhtumiga, mida vähesed ümberkorralduskavad, riigitoetusega või ilma selleta, oleksid võimelised lahendama, ning et käesolevas etapis oleks selle käsitlemine ennatlik.

(396)

„Tulevaste tegevuseeldustega seotud realistlike oletuste” puhul peab komisjon turu-uuringut tõsiselt võetavaks ning leiab, et see on hea alus ettevõtja arengustsenaariumite koostamisele.

(397)

Komisjon sedastab, et selleks, et tagada ettevõtte elujõulisuse taastamine, nähakse ümberkorralduskavaga ette elujõulisuse suurendamine peamiselt ettevõttesiseste meetmetega, näiteks parem kontroll oma tootmiskulude üle ning suurem tootlikkus. Samuti, kui SNCMi finantsolukord paraneb tema tegevuse ümberkorraldamise kaudu Magribi riikide liinidel, arvestades väljavaateid asjaomase turu kasvuks, sisaldab 2002. aasta ümberkorralduskava ka meetmeid, mis on mõeldud teatava tegevuse lõpetamiseks, eelkõige seoses tema Itaalia tütarettevõttega Corsica Marittima.

(398)

Komisjon leiab, et teatatud kavas sisalduvate meetmete mõju ning selle kava edukus ei sõltu turuarengust, välja arvatud areng Magribi riikide liinidel, mille puhul on tegemist eelkõige selle positsiooni tagasisaamisega, mis SNCMil oli kuni 1990. aastate keskpaigani.

(399)

Peale selle võtab komisjon teadmiseks asjaolu, et ümberkorralduskavas võetakse arvesse nõudluse ja pakkumise olukorda ning tulevikuväljavaateid asjaomasel tooteturul vastavalt stsenaariumidele, mis põhinevad optimistlikel, pessimistlikel ja vahepealsetel oletustel ning SNCMi erilistel tugevatel ja nõrkadel külgedel.

(400)

Viimaks leiab komisjon, et ümberkorralduskavaga tehakse ettepanek SNCMi muutmiseks sellisel viisil, et viimasel oleks pärast ümberkorraldamise lõppemist võimalik kõik kulud, sealhulgas amortisatsiooni- ja finantseerimiskulud, ise kanda.

(401)

Eelmainitut arvestades sedastab komisjon, et tuginedes teabele, mis oli kättesaadav ajal, kui kõnealused rahalised toetusmeetmed vastu võeti, on ettevõtte elujõulisusega seotud kriteerium täidetud.

(402)

Kõnealuste suuniste punkti 35 kohaselt peab võtma meetmeid, et leevendada võimalikult suurel määral abi kahjulikku mõju konkurentidele. Vastasel juhul tuleks abi lugeda ühiste huvidega vastuolus olevaks ning seega ühisturuga kokkusobimatuks.

(403)

Käesoleval juhul tähendab see tingimus ettevõtja jaoks kehtestatud piirangut seoses sellega, kui suures mahus võib ta tegutseda oma traditsioonilisel turul, milleks on Korsika transpordiühendus, mis on ühtlasi ka turg, kus ta konkureerib teiste ühenduses asuvate ettevõtjatega, mis ei ole nii transpordiühenduse puhul Magribi riikidega.

(404)

Komisjon on seisukohal, et Korsika meretranspordi turul ei valitse ülevõimsust, võttes arvesse asjaomase liikluse märkimisväärselt hooajalist iseloomu ja suurt kasvu. Samuti märgib komisjon, et SNCMi peamise konkurendi laevade keskmine täituvusmäär on madalam kui asjaomasel riigiettevõttel. Kuna turul ei valitse suuniste tähenduses ülevõimsust, ei ole vaja kaasa aidata olukorra paranemisele. Laevade müümine nende lammutamise asemel tundub kõnealuseid suuniseid silmas pidades seega vastuvõetav tootmisvõimsuse vähendamise meede.

(405)

Turuosa kohustuslik piiramine või vähendamine asjaomasel turul või asjaomastel turgudel, kus kõnealune ettevõtja tegutseb, on tema konkurentide kasuks rakendatavad kompenseerivad meetmed, mille ulatus peab olema tasakaalus konkurentsimoonutuste mõjuga, mida ümberkorraldusabi põhjustab või põhjustada võib.

(406)

Ümberkorralduskava aitab järgmiste elementide rakendamise kaudu olulisel määral kaasa ettevõtja turuosa vähendamisele asjaomasel turul tema konkurentide otseseks kasuks:

(407)

Kogu Genova ja Touloni lahel vähendab SNCM reisijakohtade arvu 2001. aastaga võrreldes rohkem kui miljoni koha võrra, mis tähendab oma konkurentide vahetuks kasuks tehtud rohkem kui kahekordset vähendamist, kuigi just kõnealustel liinidel on kasv kõige suurem.

(408)

Ehkki osutatud meetmed on olulise ulatusega, lisati neile SNCMi kohustus mitte rahastada ümberkorraldusperioodil muid uusi investeeringuid peale ümberkorralduskavas sisalduva tegevuse taaskäivitamise kulude Magribi riikide suunal.

(409)

Eelmainitut arvestades leiab komisjon, et soovimatute konkurentsimoonutuste vältimisega seotud kriteerium on täidetud.

(410)

Abisumma peab rangelt piirduma ümberkorraldamiseks vajamineva miinimumiga, pidades silmas äriühingu, selle aktsionäride või seda hõlmava ärikontserni rahalisi vahendeid, vähendamata seejuures selle võimalusi elujõulisuse taastamiseks.

(411)

Komisjon oli oma 19. augusti 2002. aasta otsuses väljendanud kahtlusi Prantsuse ametiasutuste abisumma kindlaksmääramiseks esitatud arvutamismeetodi kohta. Vaatamata Prantsusmaa esitatud lisaselgitustele viis komisjon läbi omapoolse hindamise.

(412)

Prantsuse ametiasutuste kasutatud lähenemisviisi kohta, mis põhines omavahendite ja võlgade vahelisel suhtel, leiab komisjon järgmist:

(413)

Seoses Prantsuse ametiasutuste esitatud muude lähenemisviisidega kapitalitoetuse puhul miinimumiga piirdumise tõestamiseks kahtleb komisjon nende asjakohasuses (200).

(414)

Komisjon on seisukohal, et kapitalitoetuse esmane eesmärk ei pea olema suurendada ettevõtja omavahendeid (lihtne rahaline ümberkorraldamine), vaid aidata ettevõtjal 1976. aasta lepingupõhisest monopoolsest seisust üle minna konkurentsitingimustesse. Seetõttu on komisjonil keeruline mõõta abi suurust Prantsuse ametiasutuste kasutatud meetodi kohaselt, arvestades raskusi SNCMi omavahendite asjakohase taseme kindlaksmääramisel. Komisjon märgib, et lisades Prantsuse ametiasutuste valitud rühma veel mõne ettevõtte või jättes sellest mõne ettevõtte välja, võib omavahendite ja võlgade keskmine suhe olulisel määral varieeruda.

(415)

Komisjon leiab, et ümberkorraldusabi võib hõlmata ümberkorralduskavas ette nähtud eri meetmeid (operatiivne ümberkorraldus), mis on tingitud ettevõtte juriidilise ja konkurentsialase konteksti muutumisest. Ümberkorralduse operatiivmeetmetega seotud kulude puhul jääb komisjon 46 miljoni euro suuruse summa juurde (vt käesoleva otsuse punkt 55) (201).

(416)

SNCMi abivajaduse täpse arvutamise puhul tuletab komisjon meelde, et „hinnangute koostamisel tuleb võtta arvesse konteksti, milles kõnealused rahalised toetusmeetmed võeti, et […] vältida mis tahes hinnangute koostamist hilisema olukorra põhjal” (202).

(417)

Käesoleval juhul märgib komisjon suuniste punkti 40 silmas pidades, et ajavahemikul 18. veebruarist 2002, kui Prantsuse ametiasutused teatasid ümberkorraldusabist, kuni 9. juulini 2003, kui komisjon võttis vastu otsuse ümberkorraldusabi lubamise kohta, müüdi märkimisväärses ulatuses vara, peamiselt laevasid, mis tähendab 26,25 miljonit eurot puhaskasumit pärast seonduvate finantsvõlgade mahaarvamist (203).

(418)

Ometi ei piisa nendest müükidest SNCMi (mille finantsolukorda mõjutavad pärast kõnealust tehingut endiselt märkimisväärsed võlad (19,75 miljonit eurot)) elujõulisuse taastamiseks. Kuna SNCMile ei oleks pangalaenu antud, isegi kui ettevõte oleks tagatiseks pakkunud oma viimaseid hüpoteekide ja muude sarnaste servituutidega koormamata laevu, leiab komisjon, et ettevõte ei ole suuteline leidma oma ümberkorraldamise rahastamiseks muid omavahendeid.

(419)

Eelmainitut arvestades jõuab komisjon seega järeldusele, et 19,75 miljoni euro suuruse summa maksmine on põhjendatud selleks, et võimaldada ettevõttel lühiajalises perspektiivis oma elujõulisus taastada.

(420)

Seega leiab komisjon, et algselt ümberkorraldusabina teatatud 22,52 miljoni euro suurusest summast võib üksnes 19,75 miljonit eurot olla põhjendatud SNCMi likviidsusvajaduste ja 9. juulil 2003 teostatud varade müügi alusel, tingimusel et võetakse arvesse kasumit, mis saadi võõrandamistest (vt allpool), mida komisjon oma 2003. aasta otsuses nõudis ning mida tehti lisaks ümberkorralduskavaga ette nähtud võõrandamistele.

(421)

Suunistes (204) on sätestatud, et ettevõtja, kes on juba ümberkorraldusabi saanud, ei või üldjuhul saada uut abi kümne aasta jooksul pärast ümberkorraldusperioodi lõppu. SNCMile juba antud abi loetelus ei ole ühtegi ümberkorraldusabi. Tegemist on SNCMile antud esimese ümberkorraldusabiga pärast tema asutamist 1976. aastal.

(422)

Nagu esimese astme kohus oma 2005. aasta otsuses soovitas ning nagu on märgitud 2006. aasta laiendamist käsitleva otsuse punktis 137 ning võttes arvesse 1999. aasta suuniste alusel kinnitatud abisumma vähendamist, tõstatub küsimus komisjoni 2003. aasta otsuses sätestatud kompenseerivate meetmete säilitamise kohta.

(423)

Meeldetuletuseks, komisjon oli oma 2003. aasta otsuses heaks kiitnud 76 miljoni euro suuruse kapitalitoetuse 1999. aasta suuniste alusel, kui on täidetud järgmised tingimused (205):

(424)

Komisjoni ekspert kontrollis kõigi komisjoni 2003. aasta otsusega seotud tingimuste täitmist.

(425)

Ta kinnitas, et laevade soetamise keeluga seotud tingimustest on kinni peetud (tingimus i eespool). Sellega seoses peab rõhutama, et äriühing VT soetas laeva Superfast, mille uueks nimeks sai Jean Nicoli, ning see laev anti rendilepinguga SNCMi käsutusse alates 2007. aasta veebruarist, pärast 2003. aasta otsusega kindlaksmääratud ajavahemiku lõppu (206).

(426)

SNCMi olemasoleva laevastiku kasutamise kohta (tingimus ii eespool) kinnitas komisjoni ekspert, et pärast Aliso asendamist Ascoga 2004. aastal (207) ning Asco võõrandamist 24. mail 2005 oli SNCM hoidnud oma laevastiku suuruse 10 laeva piires, mis on ühe laeva võrra vähem 2003. aasta otsuses sätestatud 11 laevast.

(427)

Aliso asendamise kohta Ascoga märgib komisjon eelkõige, et laevade Asco ja Aliso puhul on tegemist sõsarlaevadega (sisterships), st kahe sama klassi laevaga, mis on ühe ja sama projekti järgi ehitatud samas laevatehases. Need on täpselt samade mõõtmete, sama kuju ja sama võimsusega. Komisjon leiab, et kahe laeva vahetamise tulemusel SNCMi võimsus ei suurenenud. Muu hulgas tuletab komisjon meelde, et SNCMi lubatud laevastiku koosseisu muutmise võimalust võib kasutada üksnes SNCMi tahtest sõltumatutel põhjustel. Käesoleval juhul on komisjon seisukohal, et probleemid, mida SNCM laeva Asco võõrandamisel koges, ei sõltunud kõnealuse ettevõtja tahtest. Samuti leiab komisjon, et kui SNCM leidis ostja Asco asemel Alisole, oli Aliso müügil SNCMi võimsusele samasugune mõju nagu oleks olnud Asco müügil, ning et Prantsuse ametiasutuste võetud kohustused pidada kinni ümberkorralduskavast olid SNCMi töös oleva laevastiku nelja laeva müügi puhul täidetud.

(428)

Muu hulgas sedastas ekspert raamatupidamisdokumentide alusel, et kõik 2003. aasta otsusega nõutavad varade võõrandamised olid teostatud (tingimus iii eespool). Võõrandamisest saadud puhastulu ulatub 5,02 miljoni euroni (208). Komisjon rõhutab, et peale 2002. aasta ümberkorralduskavaga ette nähtud või 2003. aasta otsusega nõutud võõrandamiste võõrandas SNCM vara, (209) mille teostamist komisjoni ekspert kontrollis, 12,6 miljoni euro suuruse võõrandamise puhastulu eest.

(429)

Hinnaliidri põhimõttest loobumisega (210) seotud tingimuse puhul kontrollis komisjoni ekspert esiteks seda, kas SNCMi siseselt oli kehtestatud menetlus nimetatud tingimuse täitmise kontrollimiseks. Teiseks kontrollis komisjoni ekspert, kas SNCM on kõnealust tingimust kohaldanud eri liinide suhtes ajavahemikul 16. märtsist 2005 kuni 31. detsembrini 2006 (211). Kõnealuse kontrollimise põhjal tegi komisjoni ekspert järelduse, et […] %-l juhtudest oli SNCMi väljastatud piletite puhul peetud kinni eespool esitatud tingimusest iv. Komisjon märgib, et Prantsuse ametiasutuste esitatud teabe põhjal jätkab SNCM tänaseni tingimuste iv ja v kohaldamist, ehkki 2003. aasta otsuses sätestati nende lõpetamise tähtpäevaks 31. detsember 2006.

(430)

Tingimuse v kohta sedastas ekspert, et SNCM oli kinni pidanud edasi-tagasi sõitude arvu suhtes kohaldatavast tingimusest eelarveaastate 2005–2006 kohta. Seevastu oli SNCM 2005. ja 2006. aastal ületanud reisijakohtade maksimaalse arvuga seotud määrad Marseille’i liinil ning väga väheses ulatuses ka kaubaveo jooksvate meetrite maksimaalse arvuga seotud määrad Touloni liinil 2005. ja 2006. aastal ning Marseille’i liinil 2006. aastal.

(431)

Viimase punkti kohta märgib komisjon aga, et reisijakohtade puhul muudab lubatud määrade ületamise täpse hindamise keeruliseks ühele perele mõeldud kajutite mõiste. Seetõttu ei saa ainuüksi kõnealuse tingimuse põhjal sedastada, et SNCM ei täitnud talle 2003. aasta otsusega pandud tingimusi.

(432)

Eelmainitut arvesse võttes teeb komisjon järelduse, et SNCM rakendas 2003. aasta otsusega sätestatud kompenseerivaid meetmeid.

(433)

Komisjon märgib, et peaaegu kõigist 2003. aasta otsusega sätestatud kompenseerivatest meetmetest on kinni peetud. Võttes arvesse 1999. aasta suuniste alusel heakskiidetud toetussumma olulist vähenemist võrreldes 2003. aastal heakskiidetud summaga, mille alusel komisjon kõnealused tingimused sätestas, ei pea komisjon vajalikuks sätestada lisatingimusi ega -kohustusi selleks, et vältida konkurentsimoonutusi ühenduse huvidele mittevastavas ulatuses.

(434)

Eelmainitut silmas pidades ning võttes arvesse 2005. aasta otsuse vastuvõtmise ajal kindlaksmääratud võõrandamise puhastulu täpset suurust, leiab komisjon, et riigiabi 15,81 miljoni euro suuruse kapitalitoetusena (212) on vastavuses EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punktiga c.

(435)

Kokkuvõtteks leiab komisjon, et käesolevas otsuses käsitletavate meetmete puhul ei ole tegemist riigiabiga EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 1 tähenduses või on see riigiabi ühisturuga kokkusobiv.

(436)

Komisjon kutsub Prantsusmaad üles:

(437)

Komisjon tuletab Prantsusmaale meelde, et välja arvatud erakorralistel, ettenägematutel ning ettevõtjast sõltumatutel asjaoludel, ei või kõnealuste suuniste alusel teist ümberkorraldusabi tavaliselt kavandada kümne aasta jooksul pärast ümberkorraldusperioodi lõppu, st käesoleval juhul pärast 31. detsembrit 2006,

—

Marseille ja Korsika vaheliste liinide muutmine kooskõlas aastateks 2001–2006 sõlmitud avaliku teenindamise lepingu dokumentidega,

—

Touloni ja Korsika vaheliste liinide sisuline sulgemine,

—

Nice’i ja Korsika vaheliste liinide arvu vähendamine,

—

Livourne’i-Bastia liini teenindamise lõpetamine asjaomase varustusega, tegelik sulgemine 2003. aastal,

—

Alžeeria ja Tuneesiaga transpordiühenduse tugevdamine laevadega Méditerranée, Ile de Beauté ja Corse ning Genua-Tunise liini sulgemine.

—

aastate 1991–2001 jaotamata kahjumi ehk 41,7 miljonit eurot. (Ehk 29 miljonit eurot, mis on komisjoni 30. oktoobri 2001. aasta otsusega nr 2002/149/EÜ (EÜT L 50, 21.2.2002, lk 66) kinnitatud summa; 6,1 miljonit eurot 2000. aasta alusel ja 6,6 miljonit eurot enne ümberkorralduskulude mahaarvamist 2001. aasta alusel);

—

amortisatsioonist tuleneva tulude vähenemise samal ajavahemikul ehk 24 miljonit eurot (see punkt vähendab bilanssi asjaomasel ajavahemikul 86 miljonilt eurolt 62 miljonile eurole, kajastades amortiseerimisperioodi pikenemist 12 aastalt 20 aastale, asjaomase vahendi vähest kasutamist ja viimaste tarnitud laevade liisingusse võtmist);

—

selle ümberkorralduse ajal võõrandamisest saadud lisandväärtuse ehk 21 miljonit eurot, mis tuleneb laenuvajaduse vähenemisest; ning

—

ümberkorralduskulude kumulatiivse mõju, mis ulatub 46,2 miljoni euroni (vt joonealune märkus nr 55).

i)

abi saaval ettevõtjal peavad reaalselt olema avaliku teenindamise kohustused ning need kohustused peavad olema selgelt määratletud;

ii)

parameetrid, mille alusel kulude hüvitamine arvutatakse, peavad olema eelnevalt objektiivsel ja läbipaistval viisil kindlaks määratud, et vältida majanduslike eeliste andmist, mis võiks abi saavat ettevõtjat konkureerivate ettevõtjate ees soodustada;

iii)

hüvitis ei tohi ületada avaliku teenindamise kohustuste täitmisega seotud kulude täielikuks või osaliseks katmiseks vajalikku summat, võttes arvesse ka asjaomast tulu ning mõistlikku kasumit kõnealuste kohustuste täitmise eest;

iv)

kui konkreetsel juhul ei toimu selle ettevõtja valimiseks, kellele määratakse avaliku teenindamise kohustused, hankemenetlust, mis võimaldaks valida üldsusele kõige väiksemate kuludega teenuseid osutava pakkuja, tuleb vajaliku hüvitise suurus kindlaks määrata nende kulude analüüsi põhjal, mida asjaomaste avaliku teenindamise kohustuste täitmiseks oleks kandnud tüüpiline hästi juhitud ja transpordivahenditega piisavalt varustatud ettevõtja, võttes arvesse ka asjaomast tulu ning mõistlikku kasumit kõnealuste kohustuste täitmise eest.

—

SNCM lõpetab 30. septembril 2005 oma liisingulepingud, mis tähendab, et laevad lähevad tagasi nende omanikele (majandushuviühingutele) ning mingit renti ei maksta,

—

optsioone ei saa kasutada,

—

majandushuviühingute kreeditorpangad võõrandavad laevad 30. septembril 2005; laevade müügist saadav puhastulu läheb eelkõige panga- ja maksuvõlgade hüvitamiseks.