30.4.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 112/14

(1)

Komisjonile saadeti kaebus 15. oktoobri 2004. aasta kirjaga, mis registreeriti 25. oktoobril, mis käsitles äriühingule Frucona Košice, a.s. antud väidetavat ebaseaduslikku riigiabi. Kaebuse esitaja saatis 3. veebruaril 2005 täiendavaid andmeid. 24. mail 2005 toimus kohtumine kaebuse esitajaga.

(2)

Kaebuse esitaja esitatud andmete põhjal küsis komisjon 6. detsembri 2004. aasta kirjaga Slovakkialt vaidlustatud meetme kohta teavet. 4. jaanuari 2005. aasta kirjaga, mis registreeriti 17. jaanuaril, teavitas Slovaki Vabariik komisjoni äriühingule Frucona Košice, a.s. antud võimalikust ebaseaduslikust riigiabist ja taotles selle käsitlemist majanduslikes raskustes olevale äriühingule antava päästmisabina. Slovakkia esitas täiendavat teavet 24. jaanuari 2005. aasta kirjaga, mis registreeriti 28. jaanuaril. Komisjon küsis 9. veebruari 2005. aasta kirjaga täiendavat teavet, millele ta sai vastused 4. märtsi 2005. aasta kirjaga, mis registreeriti 10. märtsil. 12. mail 2005. aastal toimus kohtumine Slovakkia ametiasutuste esindajatega.

(3)

Komisjon teavitas 5. juuli 2005. aasta kirjaga Slovakkiat oma otsusest algatada seoses abiga EÜ asutamislepingu artikli 88 lõikega 2 ettenähtud menetlus.

(4)

Komisjoni otsus menetluse algatamise kohta avaldati Euroopa Liidu Teatajas  (2). Komisjon kutsus kõiki huvitatud isikuid esitama meetme kohta märkusi.

(5)

Slovakkia ametiasutused esitasid oma märkused 10. oktoobri 2005. aasta kirjaga, mis registreeriti 17. oktoobril 2005. Komisjon sai märkusi ühelt huvitatud isikult (abisaajalt) 24. oktoobri 2005. aasta kirjaga, mis registreeriti 25. oktoobril. Komisjon edastas need Slovakkiale, kellele anti võimalus neile vastata; Slovakkialt saadi märkused 16. detsembri 2005. aasta kirjaga, mis registreeriti 20. detsembril. 28. märtsil 2006 toimus kohtumine abisaajaga, kellele anti võimalus oma väiteid selgitada. Slovakkia esitas täiendavat teavet 5. mai 2006. aasta kirjaga, mis registreeriti 8. mail.

(6)

Rahalise abi saaja on Frucona Košice, a.s. (edaspidi “abisaaja”), kes otsustava tähtsusega sündmuste ajal tegeles piirituse ja piiritusjookide, mittealkohoolsete jookide, puu- ja köögiviljakonservide ja äädika tootmisega. Praegu abisaaja enam piiritust ja piiritusjooke ei tooda. Ta tegeleb aga piirituse ja piiritusjookide hulgimüügiga. Äriühing asub piirkonnas, millel on õigus saada regionaalabi vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punktile a.

(7)

Otsustava tähtsusega sündmuste toimumise ajal oli abisaajal ligikaudu 200 töötajat. Oma märkustes otsuse kohta, millega algatati ametlik uurimine, esitas abisaaja komisjonile oma käibe (sealhulgas aktsiisimaksu ja käibemaksu) kohta andmeid, mis on esitatud järgmises tabelis.

Tabel 1:

Käive erinevates tootmissektorites koos käibemaksu ja aktsiisimaksuga [Slovaki kroonides]

(8)

Need andmed on oluliselt erinevad andmetest, mis komisjon sai Slovakkia ametiasutustelt ja mis olid esitatud otsuses ametliku uurimise algatamise kohta (5). Vastuses abisaaja märkustele pärast ametliku uurimise algatamist ei vaidlustanud Slovakkia ametiasutused eelnimetatud summade täpsust. Slovakkia ametiasutuste väitel vastab abisaaja keskmise suurusega ettevõtjatele kehtestatud kriteeriumidele.

(9)

Vaidlustatud meede on Košice IV maksuameti (“maksuamet”) poolne maksuvõla kustutamine võlausaldajatega sõlmitud niinimetatud kokkuleppe raames. Seda menetlust reguleerib seadus nr 328/91 pankroti ja kokkuleppe kohta võlausaldajatega (“pankrotiseadus”).

(10)

Kokkulepe võlausaldajatega (“kokkulepe” või “kokkuleppemenetlus”) on kohtu järelevalve alune menetlus, mis on nagu pankrotimenetluski ette nähtud võlgades olevate äriühingute rahalise olukorra lahendamiseks (6). Pankrotimenetluse tulemusena lakkab äriühing olemast ja selle varad müüakse uuele omanikule või äriühing likvideeritakse. Seevastu kokkuleppemenetluse tulemusena jätkab võlgades äriühing tegevust omanikku vahetamata.

(11)

Kokkuleppemenetluse algatab võlgades äriühing. Eesmärk on jõuda võlausaldajatega kokkuleppele (“kokkulepe”), mille kohaselt võlgades äriühing tasub osa oma võlast ja ülejäänud osa sellest kantakse maha. Selle kokkuleppe peab järelevalvet teostav kohus heaks kiitma.

(12)

Võlausaldajad, kelle debitoorsed võlad on näiteks hüpoteegiga tagatud, kuuluvad eraldi rühma. Et kokkuleppe ettepanekut vastu võtta, peavad kõik eraldiseisvad võlausaldajad hääletama selle poolt ja ülejäänud võlausaldajate puhul piisab kvalifitseeritud häälteenamusest. Eraldiseisvad võlausaldajad hääletavad individuaalselt ja omavad ettepaneku suhtes vetoõigust.

(13)

Eraldiseisvatel võlausaldajatel on eelisseisund ka pankrotimenetluses. Pankrotimenetluses kasutatakse tagatud varade müügist saadavat tulu ainult eraldi rühma kuuluvate võlausaldajate nõuete katteks. Kui sellest müügist saadava tuluga ei saa katta kõikide eraldiseisvate võlausaldajate nõudeid, lisatakse puudujäävad võlasummad teise rühma koos ülejäänud võlausaldajate nõuetega. Teise rühma kuuluvate võlausaldajate nõuded rahuldatakse proportsionaalselt.

(14)

Pankrotiseaduse kohaselt peab võlausaldajatega kokkulepet taotlev äriühing esitama järelevalvet teostavale kohtule loetelu meetmetest oma tegevuse ümberkorraldamise ja rahastamise kohta pärast kokkulepet.

(15)

Seaduse 511/92 maksude ja lõivude haldamise ja kohalike rahandusasutuste süsteemi muutmise kohta (“maksukorralduse seadus”) kohaselt on äriühingul võimalik taotleda maksuhaldurilt maksutähtaegade pikendamist. Pikendatud tähtajaga maksusummalt arvestatakse viivist ja pikendatud võlal peab olema tagatis.

(16)

Maksukorralduse seadusega reguleeritakse ka maksude sissenõudmise korda, mille eesmärk on rahuldada riigi maksunõudeid kinnisvara, vallasvara või kogu äriühingu müügiga.

(17)

Abisaaja kasutas ajavahemikul novembrist 2002 kuni novembrini 2003 maksukorralduse seaduses pakutud võimalust lükata oma aktsiisimaksu tasumise kohustus edasi (7). Pikendatud tähtajaga võlasumma oli kokku 477 015 759 Slovaki krooni (12,6 miljonit eurot). Enne kui maksuamet nõustus nende maksete tähtaegu pikendama, tagas maksuamet kõik oma debitoorsed võlad abisaaja varadega, nagu seaduses ette nähtud. Slovakkia ametiasutused väidavad, et nende tagatiste väärtus oli abisaaja aruannete põhjal 397 476 726 Slovaki krooni (10,5 miljonit eurot). Samas abisaaja väidab, et nende tagatiste väärtus oli 2003. aasta lõpul teostatud eksperthinnangu kohaselt 193 940 000 Slovaki krooni (5 miljonit eurot). Selline oli abisaaja väitel tagatud varade (vallasvara, kinnisvara ja debitoorsed võlad) väärtus nn eksperthindades.

(18)

1. jaanuaril 2004. aastal maksukorralduse seaduses jõustunud muudatustega piirati maksutähtaegade pikendamise taotlemise võimalust ainult ühe korraga aastas. Abisaaja kasutas seda võimalust 2003. aasta detsembri aktsiisimaksu suhtes, mille tähtaeg oli 2004. aasta jaanuaris. Kuid ta ei olnud võimeline tasuma 2004. aasta jaanuari aktsiisimaksu, mis tuli tasuda 25. veebruariks 2004, ega taotleda selle tähtaja pikendamist. Selle tulemusena sattus abisaaja pankrotiseaduse tähenduses võlgadesse. Ta kaotas ka oma litsentsi piirituse tootmiseks ja töötlemiseks.

(19)

Abisaaja taotles 8. märtsil 2004 pädevalt piirkondlikult kohtult kokkuleppemenetluse algatamist. Olles kindlaks teinud, et kõik vajalikud õigusnõuded on täidetud, otsustas piirkondlik kohus oma 29. aprilli 2004. aasta otsusega lubada algatada kokkuleppemenetlus. Võlausaldajad hääletasid 9. juuli 2004. aasta istungil abisaaja pakutud kokkuleppe poolt. Kokkulepe kinnitati järelevalvet teostava piirkondliku kohtu 14. juulil 2004. aasta otsusega.

(20)

2004. aasta augustis kaebas maksuamet selle kohtu kinnitava otsuse edasi. Ülemkohus otsustas oma 25. oktoobri 2004. aasta otsusega edasikaebuse rahuldamata jätta ja kuulutas kokkuleppe heakskiitnud piirkondliku kohtu otsuse kehtivaks ja täitmisele pööratavaks alates 23. juulist 2004. Seejärel kaebas prokurör piirkondliku kohtu otsuse edasi, kasutades selleks erakorralist täiendava edasikaebuse menetlust. Menetlus ülemkohtus on veel lõpetamata.

(21)

Võlausaldajad, sealhulgas maksuamet, tegid abisaajaga järgmise kokkuleppe: abisaaja tasub 35 % võlast ühe kuu jooksul alates kokkuleppe jõustumisest ning võlausaldajad loobuvad ülejäänud 65 % võlast. Seega koheldi kõiki võlausaldajaid võrdselt. Igale võlausaldajale makstud tegelikud summad on esitatud järgmises tabelis.

Tabel 2:

Abisaaja võlgade seis enne ja pärast kokkuleppemenetlust [Slovaki kroonides]

(22)

Kokkuleppemenetluses osalenud maksuameti nõuete summa oli 640 793 831 Slovaki krooni (16,86 miljonit eurot) ja koosnes aktsiisimaksu võlast ajavahemiku mai 2003 kuni märts 2004 eest, käibemaksuvõlast ajavahemiku jaanuar–aprill 2004 eest ja sellele lisandunud trahvidest ja viivistest. Maksuamet loobus nõuetest kogusummas 416 515 990 Slovaki krooni (11 miljonit eurot). Kokkuleppe tulemusena sai maksuamet 224 277 841 Slovaki krooni (5,86 miljonit eurot).

(23)

Maksuamet kui eraldiseisev võlausaldaja kokkuleppemenetluses hääletas kokkuleppe poolt eraldi. Maksuameti eelisolukord tulenes asjaolust, et osa tema kokkuleppemenetlusse arvatud debitoorsetest võlgadest oli tagatud seoses abisaaja maksuvõla edasilükkamisega 2002. ja 2003. aastal (vt lõiget 17). Ka kõik ülejäänud võlausaldajad hääletasid pakutud kokkuleppe poolt. Nende debitoorsed võlad olid tavalised klientide võlgnevused, mis ei olnud mitte millegagi tagatud.

(24)

Selles kokkuleppe ettepanekus esitas abisaaja vastavalt pankrotiseaduse nõuetele meetmed oma tootmise, turustamise ja tööjõu reorganiseerimiseks (sealhulgas koondamiskava).

(25)

Organisatsiooni ja tööjõu suhtes kavandas abisaaja järgmisi meetmeid: kogu tootmistegevuse koondamine ühtsesse tootmisgruppi, transpordi tegevusala reorganiseerimine väikseima jääkväärtusega sõidukite väljajätmise teel ning kaubandustegevuse ümberkorraldamine. Nende meetmetega pidi kaasnema 50 töötaja koondamine ajavahemikul märts–mai 2004. Samal ajavahemikul pidid veel 50 töötajat töötama 60 %-lise töötasuga.

(26)

Tootmise ja tehnika valdkonna kohta väitis abisaaja, et kuna äriühing oli kaotanud piiritusetootmise litsentsi, renditakse sellega seotud tootmisvahendid alates 2004. aasta aprillist välja. Abisaaja kavatses vähendada või lõpetada teatavate ebatulusate mittealkohoolsete jookide tootmise ning väitis, et uute toodete tootmisse võtmisele selles kategoorias eelneb nende tasuvusanalüüs.

(27)

Abisaaja mainib ka järgmisi meetmeid: kulude struktuuri muutumine, mis peaks tulenema tootmiskulude vähenemisest pärast piiritusetootmisest loobumist ning loobumist osast äriühingu oma transpordivahenditest ning vanade seadmete utiili müümisest.

(28)

Abisaaja kavatses müüa ka haldushoone, kaupluse ja puhkerajatise ning mainis äädikatootmistsehhi võimalikku müümist või väljarentimiste võimalust. Slovakkia ametiasutused kinnitasid oma märkustes otsuse kohta, millega algatati ametlik uurimine, et haldushoonet, kauplust ja puhkerajatist ei olnud müüdud.

(29)

Abisaaja kavandas oma müügivalmis tootevarude intensiivset müüki (10).

(30)

Selle ettepaneku kohaselt pidi abisaaja rahastama kokkulepet oma vahenditest (varude müügist) [vähem kui 150] miljoni Slovaki krooni eest ning välise rahastamise teel kommertspangast võetud laenuga 100 miljonit Slovaki krooni. Vastuseks ametliku uurimise algatamisele abisaaja poolt esitatud andmete põhjal kaeti tasumata võlga lõppkokkuvõttes uute aktsiate emiteerimisest saadud tuluga (21 miljonit Slovaki krooni; 0,56 miljonit eurot), varude müügist saadud tuluga ([vähem kui 150] miljonit Slovaki krooni; [vähem kui 3,9] miljonit eurot) ja Old Herold s.r.o. tarnelaenuga ([70–130] miljonit Slovaki krooni; [1,8–3,4] miljonit eurot). Old Herold s.r.o. arvete tähtaeg oli 40 päeva, mis oli abisaaja väitel pikk ajavahemik, võttes arvesse abisaaja ebakindlat majanduslikku olukorda. See pikem tähtaeg võimaldas abisaajal vajalikku summat koguda.

(31)

Slovakkia ametiasutused teatasid komisjonile pärast ametliku uurimise algatamist, et abisaaja võlg maksuametile summas 224 277 841 Slovaki krooni tasuti 17. detsembril 2004. Nad kinnitasid, et olid kokkuleppemenetluses kokkulepitud võla mahakandmise peatanud kuni Euroopa Komisjoni menetluse lõpuni.

(32)

Komisjon väljendas oma otsuses ametliku uurimise algatamise kohta kahtlust vaidlustatud mahakandmise riigiabina mittekäsitatavuse üle. Ta leidis, et maksuameti käitumine kokkuleppemenetluses ei vastanud võlausaldaja käitumisele turumajanduse tingimustes. Ta leidis nimelt, et maksuamet oli õiguslikult teistsuguses olukorras kui ülejäänud võlausaldajad, sest tal oli tagatud nõudeid ja tal oli võimalik algatada maksude sissenõudmise menetlust. Komisjon kahtles, kas kokkuleppemenetlus võrreldes pankrotimenetluse või maksude sissenõudmise menetlusega andis riigi huvides parima tulemuse.

(33)

Seejärel väljendas komisjon kahtlust vaidlustatud abi ühisturuga kokkusobivuses. Ta kahtles esiteks, kas seda abi võis käsitada ühisturuga kokkusobiva päästmisabina, nagu Slovakkia ametiasutused olid väitnud. Päästmisabi võib anda ainult likviidsuse parandamiseks laenugarantiide või laenude vormis. Vaidlustatud meede seisneb aga võla mahakandmises, mis on tagastamatu abi. Meedet ei kasutatud pealegi eeldusel, et abisaaja esitab ümberkorraldus- või likvideerimiskava või tagastab abisumma täies ulatuses kuue kuu jooksul loa saamisest päästmismeetme andmiseks.

(34)

Komisjon vaatles seejärel vaidlustatud meetme käsitatavust ümberkorraldusabina ja väljendas kahtlust järgmise kahe põhitingimuse täitmise suhtes: ümberkorralduskava olemasolu, millega tagatakse pikaajalise elujõulisuse taastumine mõistliku ajavahemiku jooksul, ning abi piirdumine minimaalse vajaliku abiga.

(35)

Lisaks eespool II osas kirjeldatud faktidele esitas abisaaja järgmised märkused.

(36)

Abisaaja väitis, et tema majanduslikud raskused 2004. aasta algul olid põhjustatud maksukorralduse seadusest, mille kohaselt tohtis maksutähtaegade pikendamist taotleda vaid üks kord aastas. See oli abisaaja jaoks oluline muutus, sest ta oli oma sõnul pidanud eelmistel aastatel seda võimalust kasutama.

(37)

Põhiküsimuse kohta väitis abisaaja kõigepealt, et vaidlustatud meetme läbivaatamine ei kuulu komisjoni pädevusse, kuna meede jõustati enne ühinemiskuupäeva ega olnud pärast ühinemist kohaldatav. Meede jõustati väidetavalt enne ühinemist, kuna kokkuleppemenetlus algatati 8. märtsil 2004 ning kiideti abisaaja väitel kohtu poolt heaks 29. aprillil 2004, st enne Slovaki Vabariigi ühinemist Euroopa Liiduga. Peale selle väidetakse, et maksuhaldur olid teatanud oma nõusolekust kavandatud kokkuleppega läbirääkimiste käigus, mis eelnesid kokkuleppemenetluse alustamisele. 2003. aasta detsembris toimus kohtumine Slovaki Vabariigi maksudirektoraadiga ning 3. veebruaril 2004. aastal saatis kohalik maksuamet abisaajale kirja, milles ta väidetavalt kinnitas kokkuleppe võimaluse kasutamist.

(38)

Lisaks väitis abisaaja, et isegi kui komisjon leiab, et küsimus kuulub tema pädevusse, ei ole vaidlustatud meede käsitatav riigiabina, kuna võlausaldaja turumajandusele vastavuse kriteerium oli täidetud.

(39)

Abisaaja väidab esiteks, et kokkuleppemenetluse võrdlus maksude sissenõudmise menetlusega on eksitav, kuna esimese algatamine välistab või peatab teise. Seega ei olnud maksuametil võimalik maksude sissenõudmise menetlust kasutada. Peale selle väidab abisaaja, et kui ta ei oleks kokkuleppemenetlust vabatahtlikult algatanud, oleks ta olnud mõne nädala või kuu pärast seaduslikult kohustatud algatama pankroti- või kokkuleppemenetluse maksujõuetust käsitlevate õigusaktide kohaselt.

(40)

Teiseks väidab abisaaja, et riigi otsus vältida pankrotti ja leida selle asemel lahendus kokkuleppemenetluse kaudu vastas võlausaldaja turumajandusliku vastavuse kriteeriumile. Ta esindab tõenditena kahe audiitori ja ühe pankrotihalduri arvamused, et kokkuleppemenetlusega saaks maksuamet rohkem ja kiiremini kui pankrotimenetlusega. Ta esitab ka täiendavaid materjale ja statistilisi andmeid, mis näitavad, et Slovakkias kestab pankrotimenetlus keskmiselt 3–7 aastat ning annab varade müügist väga vähe tulu (11).

(41)

Abisaaja analüüs põhineb peamiselt audiitorfirma EKORDA 7. juuli 2004. aasta aruandel, mis oli väidetavalt maksuameti käsutuses enne võlausaldajate hääletust 9. juulil 2004. Samas ei esitatud tõendeid selle kohta, et see tõesti nii oli.

(42)

EKORDA aruande kohaselt oleks pankroti korral saadud varade müügist tulu parimal juhul 204 miljonit Slovaki krooni (5,3 miljonit eurot) ning pärast mitmesuguste tasude mahaarvamist summas 45 miljonit Slovaki krooni oleks alles jäänud ainult 159 miljonit Slovaki krooni (4,2 miljonit eurot). Abisaaja ise parandas mahaarvatavate tasude summat (36 miljonit Slovaki krooni) ja sai summaks 168 miljonit Slovaki krooni (4,4 miljonit eurot). Kuigi maksuamet ainsa eraldiseisva võlausaldajana ja kaugelt suurima võlausaldajana saaks enamiku sellest tulust, oleks see siiski vähem, kui maksuamet sai pärast kokkulepet.

(43)

Selle tulemuse saamiseks lähtus EKORDA põhivara, varude, raha ja lühiajaliste debitoorsete võlgade bilansilisest väärtusest 31. märtsi 2004. aasta seisuga pärast korrigeerimist nende mittesissenõutavuse ja vähese väärtuse kajastamiseks. Ta korrigeeris abisaaja iga vara nimiväärtust nn likvideerimisteguri võrra, mis näitab selle väärtust müügi korral pankrotimenetluse käigus (põhivara puhul 45 %, varude ja lühiajaliste debitoorsete võlgade puhul 20 % ja raha puhul 100 %).

(44)

EKORDA mainib väga oluliste teguritena, mis mõjutavad otsust vältida abisaaja pankrotistumist, abisaaja tegevusest saadavat tulevast maksutulu (12), samuti tööhõive suundumusi piirkonnas ja Slovakkia toiduainetetööstuses.

(45)

Abisaaja mainib veel kaht aruannet. Audiitor Marta Kochová järeldas, et varade müügist, kuigi varasid ei olnud hinnatud, oleks saanud tulu maksimaalselt 100 miljonit Slovaki krooni (2,6 miljonit eurot) ehk pärast tasude mahaarvamist summas 22 miljonit Slovaki krooni ainult 78 miljonit Slovaki krooni (2 miljonit eurot). Selle aruande kohta lisateavet ei esitatud. Pankrotihaldur pr Holovačová olevat väitnud, et tema arvates on kokkuleppemenetlus võlausaldajatele üldjuhul kasulikum kui pankrot. Üheks kaalutluseks on, et võlausaldaja on huvitatud võlgniku majandustegevuse jätkumisest (tulevased tulud majandustegevusest või maksudest).

(46)

Kolmandaks väidab abisaaja, et tuleb arvesse võtta ka pikaajalisi kaalutlusi, näiteks tulevast maksutulu. Väidetakse, et pretsedendiõigus, millega välistatakse turumajanduse tingimustes käituva võlausaldaja kriteeriumist sotsiaal-poliitilised kaalutlused (13), ei ole kohaldatav, kui riigiasutus võtab arvesse tulevase maksutulu arvutamist. Abisaaja väitel on riigiasutuse olukord siin analoogiline võlausaldaja olukorraga turumajanduse tingimustes, kui viimane on kliendi allesjäämisest huvitatud. Abisaaja viitab seejärel pretsedendiõigusele turumajandusliku investori põhimõtte kohta.

(47)

Abisaaja järeldab, et turumajanduse tingimustes tegutseva võlausaldaja kriteerium on täidetud ning et vaidlustatud meede ei ole käsitatav riigiabina.

(48)

Abisaaja väidab, et kui komisjon teeks siiski teistsuguse järelduse, vastab vaidlustatud meede ümberkorraldusabi tingimustele. Ta väidab, et maksuamet oli enne kokkulepet kontrollinud tema äriplaani teostatavust pikaajalise elujõulisuse taastamiseks. Vormikohase ümberkorralduskava puudumine on abisaaja väitel ebaoluline olukorras, kus komisjon hindab juhtumit tagantjärele, sest komisjon näeb nüüd, kas abisaaja elujõulisus tegelikult taastus. Abisaaja leiab siiski, et eelneva hindamise korral on ümberkorralduskava vajalik. Seejärel kirjeldab ta lühidalt võetud ümberkorraldusmeetmeid: omakapitali suurendamine, koondamised, varude müük. Ta leiab, et piirituse ja piiritusjookide tootmise seiskumine ja tootmisvahendite rentimine äriühingule Old Herold s.r.o. oligi ümberkorraldusmeede. Kuigi tootmise seiskamise põhjustas algselt litsentsi kaotamine, ei taotlenud abisaaja pärast kokkulepet uut litsentsi.

(49)

Abisaaja väitel oli täidetud ka tingimus, et ta peab andma ümberkorraldamisse olulise panuse.

(50)

Lõpuks väidab abisaaja, et ümberkorraldusabi suhtes kohaldatavate suuniste kohaldamisel tuleb arvesse võtta, et ta tegutseb abistatavas piirkonnas aktiivselt ning on piirkonna suurimaid tööandjaid.

(51)

Oma vastuses ametliku uurimise algatamise kohta esitasid Slovakkia ametiasutused mõningad märkused eespool II osas mainitud asjaolude kohta.

(52)

Slovakkia ametiasutused kinnitasid, et maksuamet ei võtnud riigiabi aspekti kokkuleppemenetluse üle hääletamisel arvesse. Maksuamet ei käsitanud kokkulepet riigiabi vormina, mistõttu abisaajalt ei nõutud ümberkorralduskava esitamist, mis erineb maksujõuetust käsitlevate õigusaktide kohaselt kohtule esitatavast äriplaanist.

(53)

Slovakkia ametiasutused esitasid vastuseks abisaaja esitatud märkustele järgmised märkused.

(54)

Slovakkia ametiasutused ei pea abisaaja väiteid pankrotimenetluse keskmise kestuse ja pankrotimenetluses vara müügist saadava keskmise tulu kohta asjakohasteks. Nende seisukoht on, et võttes arvesse võlausaldajate vähesust ja positiivse likvideerimisväärtusega varade olemasolu, mille väärtus ületas riigile pärast kokkulepet makstud summat, oleks pankrotimenetlus kestnud keskmisest vähem aega ja maksuamet oleks saanud suuremat tulu kui kokkuleppemenetluse korral. Slovakkia maksuhaldur kontrollis äriühingut 21. juunil 2004. aastal kohapeal ja leidis, et abisaajal oli 17. juuni 2004. aasta seisuga raha 161,3 miljonit Slovaki krooni, debitoorseid võlgu 62,8 miljonit Slovaki krooni, piirituse ja piiritusjookide varusid 84 miljoni Slovaki krooni väärtuses ja põhivara bilansilise väärtusega 200 miljonit Slovaki krooni.

(55)

Slovakkia ametiasutused leiavad, et maksude sissenõudmise menetlus oli maksuameti jaoks täiesti mõeldav alternatiiv. Nad kinnitavad, et maksuametil oli võimalik algatada see menetlus enne kokkuleppemenetlust, samuti sel juhul, kui kohus oleks keeldunud kokkulepet kinnitamast (kuna maksuamet eraldiseisva võlausaldajana ei oleks hääletanud selle poolt).

(56)

Slovakkia ametiasutused ei nõustu abisaaja väitega, et tema majanduslikud raskused tulenesid maksukorralduse seaduse muudatusest. Nende seisukoht oli, et abisaaja majanduslikud raskused tulenesid finantsstrateegiast, mille kohaselt kasutati kaudseid makse oma majandustegevuse huvides. Abisaaja oleks pidanud selle asemel lihtsalt koguma oma klientidelt makse ja need riigieelarvesse kandma.

(57)

Slovakkia ametiasutused ei nõustunud väitega, et Slovaki Vabariigi maksudirektoraadiga 2003. aasta detsembris toimunud kohtumine oli kui maksuametiga eelkokkuleppe sõlmimine. Nad esitasid Slovaki Vabariigi maksudirektoraadi 6. juuli 2004. aasta kirja sellele alluvale maksuametile, milles anti korraldus abisaaja pakutud kokkuleppega mitte nõustuda, kuna see ei olnud riigile kasulik. Selles kirjas oli viidatud ka teisele, üldisemale 15. jaanuari 2004. aasta rahandusministri kirjale ministeeriumile alluvale maksuametile, milles anti korraldus mitte nõustuda võlausaldajatega kokkulepe saavutamise ettepanekuga, mille kohaselt maksuhaldur peaks maksuvõlgu maha kandma. Peale selle tõlgendasid Slovakkia ametiasutused abisaaja viidatud 3. veebruari 2004. aasta kirja (vt lõige 37) selliselt, et selles otseselt keelduti 35 %-lisest kokkuleppest.

(58)

Slovakkia ametiasutused väitsid, et abisaaja ei olnud aktsiisimaksu pikendatud tähtajaks (2001. aasta jaanuarist 2004. aasta märtsini) tasunud ja tema maksukohustusi oli pidevalt edasi lükatud.

(59)

Slovakkia ametiasutuste väitel tekitavad kalkulatsioonide olulised erinevused kahe audiitori seisukohtades kahtlusi mõlema aruande usaldusväärsuses. Nad kahtlevad nimelt EKORDA poolt käibevarade suhtes rakendatud likvideerimisteguris. See tegur peaks olema kõrgem kui 20 %.

(60)

Ja lõpuks ei olnud abisaaja Slovakkia ametiasutuste arvates koostanud toimivat ümberkorralduskava ning kokkuleppemenetluse raames pakutud meetmed ei olnud käsitatavad ümberkorraldusmeetmetena.

(61)

Kuna teatavad käesoleval juhul asjakohased sündmused toimusid enne Slovaki Vabariigi Euroopa Liiduga ühinemist 1. mail 2004, peab komisjon kõigepealt kindlaks määrama, kas vaidlustatud meede kuulub tema pädevusse.

(62)

Komisjonil ei ole õigust läbi vaadata enne ühinemist jõustatud meetmeid, mis ei olnud pärast ühinemist enam kohaldatavad, ei nn ajutise korra kohaselt, mida reguleeritakse ühinemislepingu IV lisa punktiga 3, ega EÜ asutamislepingu artiklis 88 ette nähtud korra kohaselt. Komisjonil ei ole ühinemislepingu ega EÜ asutamislepingu kohaselt kohustust ega õigust neid meetmeid läbi vaadata.

(63)

Kuid pärast ühinemist jõustatud meetmed kuuluvad selgelt komisjoni pädevusse vastavalt EÜ asutamislepingule. Asjakohane kriteerium teatava meetme jõustamishetke kindlaksmääramiseks on õiguslikult siduv akt, millega pädev riigiasutus kohustub abi andma (14).

(64)

Abisaaja väitis käesoleval juhul, et vaidlustatud meede jõustati enne ühinemist ega ole pärast seda kohaldatav (vt lõige 37).

(65)

Komisjon ei saa abisaaja väidetega nõustuda. Ettepaneku tegemine kokkuleppemenetluse algatamiseks ei ole abi andnud ametiasutuse, vaid abisaaja toiming. Ka kohtu otsus algatada kokkuleppemenetlus ei ole abi andnud ametiasutuse toiming. See otsus ainult võimaldas abisaajal ja tema võlausaldajatel kokkuleppe üle läbirääkimisi jätkata, kuid ei olnud selgelt käsitatav abi andmisena. Puuduvad tõendid selle kohta, et maksudirektoraat oleks väljendanud 2003. aasta detsembril toimunud koosolekul nõusolekut vaidlustatud meetme suhtes. Vastupidi, Slovakkia ametiasutused eitasid sellise eelkokkuleppe olemasolu. 3. veebruari 2004. aasta kirjas lükatakse ettepanek tasuda võlad 35 %-liselt selgesõnaliselt tagasi.

(66)

Pädeva ametiasutuse otsus kanda mõned oma nõuded maha tehti 9. juulil 2004, mil maksuamet nõustus abisaaja ettepanekuga kokkulepe saavutada.

(67)

Seega ei teki enam küsimust, kas meede on pärast ühinemist kohaldatav.

(68)

Seega järeldab komisjon, et vaidlustatud meetme hindamine EÜ asutamislepingu artikli 88 kohaselt kuulub tema pädevusse.

(69)

EÜ asutamislepingu artikli 87 lõikes 1 sätestatakse, et igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, on ühisturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust.

(70)

Riigiasutusele, näiteks maksuametile võlgnetava summa mahakandmine on riigi ressursside kasutamise üks vorme. Kuna see on kasulik konkreetsele ettevõtjale, on tegemist valikulise meetmega.

(71)

Abisaaja tegeles kuni maksujõuetusmenetlust vallandanud sündmusteni piirituse ja piiritusjookide, mittealkohoolsete jookide ning puu- ja köögiviljakonservide tootmisega. Ta oli 2003. aastal Slovakkia tähtsuselt kolmas piirituse ja piiritusjookide tootja. Alates piirituse ja piiritusjookide tootmise litsentsi kaotamisest 2004. aasta märtsis on ta tegelenud teise, abisaajalt tootmisvahendeid rentiva äriühingu, Old Herold, s.r.o. toodetud piirituse ja piiritusjookide hulgimüügiga. Kõikides turusegmentides, milles abisaaja tegutses enne kokkuleppemenetlust ja tegutseb praegu, toimub liikmesriikidevaheline kaubandus.

(72)

Otsuses ametliku uurimismenetluse algatamise kohta väljendas komisjon kahtlust, et meetmega võidi kahjustada konkurentsi või ähvarda kahjustada konkurentsi abisaajale eelise andmisega, mis tal tavaolukorras oleks turul puudunud. Ehk teisiti öeldes – komisjon kahtles, kas riik oli käitunud abisaaja suhtes turumajanduse tingimustes tegutseva võlausaldajana.

(73)

Määrati kindlaks, et kokkuleppemenetluses olid tingimused võla tasumiseks nii eravõlausaldajate kui ka maksuameti puhul samad. Võlausaldajatele tuli tasuda ettenähtud tähtajaks 35 % võlast ja abisaaja nõustus selle nõudega. Ülejäänud 65 % kanti maha.

(74)

Kuid maksuamet oli enne kokkulepet võlausaldajatega võrreldes õiguslikult ja majanduslikult eelisseisundis. Seepärast on vaja üksikasjalikult uurida, kas maksuamet kasutas kõiki tema käsutuses olnud vahendeid oma debitoorsete võlgade eest võimalikult suurte maksete saamiseks, nagu seda oleks teinud turumajanduse tingimustes tegutsev võlausaldaja.

(75)

Selleks et määrata kindlaks, kas turumajanduse tingimustes tegutseva võlausaldaja kriteerium on täidetud, peab komisjon kindlaks määrama, kas maksuametil oli kasulikum nõustuda abisaaja pakutud kokkuleppe tingimustega, võrreldes pankrotimenetluse või maksude sissenõudmise menetluse võimaliku tulemusega.

(76)

Lühidalt öeldes väidab Slovaki Vabariik, et tema seisukoht on, et meede on käsitatav riigiabina. Ta tunnistab, et kokkuleppe ajal riigiabi küsimust lihtsalt ei vaadeldud. Seevastu abisaaja väidab, et meetmes riigiabi ei sisaldu, ning esitab eespool kirjeldatud dokumendid, eelkõige kahe audiitori aruanded.

(77)

Abisaaja ja Slovakkia ametiasutuste esitatud andmete põhjal määras komisjon kindlaks järgmised faktid abisaaja majandusliku olukorra kohta kõnealusel aastal, sel määral kui see puudutab vastavust turumajanduse tingimustes tegutseva võlausaldaja kriteeriumile. Komisjon ei saa abisaaja 31. märtsi 2004. aasta seisuga esitatud andmeid ja Slovakkia ametiasutuste 17. juuni 2004. aasta seisuga esitatud andmeid abisaaja raamatupidamises kontrollida. Komisjonil ei ole aga põhjust neis andmetes kahelda.

Tabel 3:

Abisaaja majanduslik olukord 2003-04 [miljonites Slovaki kroonides]

(78)

Komisjon uurib kõigepealt abisaaja esitatud tõendeid tema seisukoha kinnituseks, et pankrotimenetlus oleks maksuametile kahjulikum kui kokkuleppemenetlus. Kuna Slovakkia ametiasutused ega abisaaja ei ole esitanud arvutust maksude sissenõudmise menetluse kohta, uurib komisjon, mida maksuamet oleks selle menetlusega saavutanud. Lõpuks uurib ta ka Slovakkia ametiasutuste ja abisaaja esitatud kaudseid tõendeid.

(79)

Komisjon ei loe EKORDA aruannet usaldusväärseks aluseks, mille põhjal võrrelda pakutud kokkulepet võimaliku pankrotimenetlusega. Slovakkia ametiasutused jagavad seda kahtlust.

(80)

Komisjon märgib kõigepealt, et EKORDA kasutas oma 7. juuli 2004 aruande koostamisel (vaid kaks päeva enne võlausaldajate koosolekut) arvutustes abisaaja varade seisu 31. märtsil 2004. Tabelist 3 võib näha, et erinevate varade seis pärast 31. märtsi 2004 oluliselt muutus. Nimelt müüdi märkimisväärne osa varudest, mille tulemusena rahasumma suurenes. Need muutused on väga tähtsad EKORDA likvideerimistegurite kohaldamisel, mis ulatuvad 20 %-st varude ja lühiajaliste debitoorsete võlgade puhul 100 %-ni raha puhul. Kui eeldada, et EKORDA hinnangulised likvideerimistegurid on õiged, ning kohaldada EKORDA kasutatud metoodikat, võib järgmisest tabelist näha, mille poolest oleksid EKORDA arvutustulemused erinenud, kui need oleksid põhinenud 28. aprilli 2004. aasta ja 17. juuni 2004. aasta arvudel, mis samuti eelnesid 9. juulil 2004. aastal toimunud võlausaldajate koosolekule. Need arvud näitavad ka, et EKORDA pakutud likvideerimistegurid ei ole realistlikud.

Tabel 4:

Võrdlus tõenäolise tuluga abisaaja varade müügi korral pankrotimenetluses [miljonites Slovaki kroonides]

(81)

Tuleb märkida, et abisaaja poolt kohtule esitatud äriplaanis prognoositi varude müüki [vähem kui 150] miljoni Slovaki krooni eest 2004. aasta märtsist maini. Seega pidi EKORDA olema abisaaja varades pärast 31. märtsi 2004 toimunud olulistest muutustest teadlik, kuid ei võtnud neid arvesse.

(82)

Kui EKORDA oleks võtnud arvesse abisaaja varade bilansilist väärtust 28. aprilli 2004. aasta seisuga, oleks ta jõudnud järeldusele, et pankroti korral saadav tulu on suurem (238 miljonit Slovaki krooni; 6,3 miljonit eurot) kui abisaaja ettepanekus kokkuleppe kohta (225 miljonit Slovaki krooni; 5,93 miljonit eurot (26). See järeldus oleks olnud veelgi kindlam, kui analüüs oleks olnud tehtud 2004. aasta juunis (275 miljonit Slovaki krooni; 7,2 miljonit eurot), millisel juhul maksuametil oleks olnud veel küllalt aega kasutada oma vetoõigust ja ettepanek tagasi lükata, mille tulemusena oleks kokkuleppemenetlus lõppenud. Tuleb taas märkida, et need tulemused on saadud EKORDA eeldusi ja metoodikat kasutades.

(83)

EKORDA kasutatud metoodika ei ole aga komisjonile vastuvõetav ja ta ei pea selle analüüsis kasutatud eeldusi usutavateks. Seda järeldust kinnitavad ka Slovakkia ametiasutuste kahtlused, mida on kirjeldatud lõigetes 55 ja 60.

(84)

Esiteks ei selgita EKORDA oma aruandes, kuidas ta nimetatud kolm likvideerimistegurit on kindlaks määranud. Slovakkia ametiasutused väitsid, et varude likvideerimistegur peaks olema kõrgem kui 20 %.

(85)

Komisjon märgib, et abisaaja teenis 2004. aastal oma varude müügist [vähem kui 150] miljonit Slovaki krooni (vt lõiget 30). See on rohkem kui [40-50] % varude bilansilisest väärtusest, millel põhines EKORDA hinnang. See näitab veenvalt, et 20 %-line likvideerimistegur oli liiga madal. Seda järeldust kinnitavad ka 2004. aasta bilansi kohaselt varudes toimunud muutused. Peale selle hindas abisaaja oma äriplaanis varude müügist 2004. aasta märtsist maini saadavaks tuluks [vähem kui 110] miljonit Slovaki krooni (vt lõiget 30). EKORDA jättis selle hinnangu arvestamata. Ja lõpuks võib abisaaja tegevuse iseloomu põhjal eeldada, et varud koosnesid valmistoodetest, mida oleks olnud kerge otse turustajatele või tarbijatele müüa, ja mitte edasist töötlemist vajavatest pooltoodetest.

(86)

Peale selle kasutas EKORDA klientide lühiajaliste võlgnevuste puhul topeltkorrigeerimist. Esiteks korrigeeris ta nende bilansilist väärtust 40 %-ga (bilansiline väärtus oli 166 miljonit Slovaki krooni ja EKORDA kasutas oma arvutustes väärtust 98 miljonit Slovaki krooni) ning kohaldas seejärel 20 %-list madalat likvideerimistegurit. Selline metoodika on küsitav. Debitoorsete võlgade korrigeerimine nende tegeliku väärtuse kajastamiseks teataval ajal on vastuvõetav. Kuid EKORDA ei selgita, miks pankroti või likvideerimise korral moodustaks tulu vaid viiendiku (20 miljonit Slovaki krooni) summast, mille abisaaja ise lootis oma võlgnikelt saada (98 miljonit Slovaki krooni).

(87)

Peale selle näib ka pikaajaliste varade 45 %-line likvideerimistegur liiga madal. Abisaaja arvates oli tema maksuametile panditud vara väärtus 194 miljonit Slovaki krooni (27). See väärtus on abisaaja väitel väljendatud 2003. aasta lõpu ja 2004. aasta alguse paiku sõltumatute ekspertide poolt hinnatud hindades. Komisjoni seisukoht on, et selline “eksperthind” peaks üldjuhul kajastama vara tavalist hinda, millega vara võis sel ajal müüa. EKORDA ei selgita, miks pikaajaliste varade müümisel pankroti korral saadakse tulu ainult 45 % nende bilansilisest väärtusest 205 miljonit Slovaki krooni (28), kuigi abisaaja hindas neid varasid palju kõrgemalt.

(88)

Abisaaja väite kohta, et ostjat on raske leida, kuna enamikku panditud seadmetest saab kasutada ainult piirituse ja piiritusjookide, mittealkohoolsete jookide või konservide tootmiseks, on komisjonil kaks järgmist märkust. Esiteks märkis ta, et panditud kinnisvara “eksperthind” on 105 miljonit Slovaki krooni, kuid ainuüksi see hind on kõrgem kui EKORDA prognoositud kogutulu (92 miljonit Slovaki krooni). Teiseks näitavad tegelikud sündmused äriühingus, et kui abisaaja oli kaotanud oma litsentsi piirituse ja piiritusjookide tootmiseks, leidis osa neist tootmisvaradest Old Herold, s.r.o. näol kiiresti kasutaja. Seepärast näib, et konkurent oli neist tootmisvaradest peagi huvitatud.

(89)

Peale selle kahjustab EKORDA aruande usaldusväärsust ka viis, kuidas arvutati mitmesuguste pankrotimenetlusega seotud tasusid, mis tuli varade müügitulust maha arvata. Kui EKORDA arvas maha tasusid summas 45 miljonit Slovaki krooni, siis abisaaja väitel oli see summa 36 miljonit Slovaki krooni ja audiitor Kochová hinnangul kõige rohkem 22 miljonit Slovaki krooni. Sellised erinevused tekitavad kahtlusi EKORDA oletuste täpsuse suhtes, mis puudutasid tasude suurust ja seega ka pankrotimenetluse tulemusena saadava tulu taset. Samas tuleb märkida, et võttes arvesse abisaaja olukorda 17. juunil 2004, oleks pankroti korral olnud tulu suurem kui pakutud kokkuleppe korral ka sel juhul, kui tasude summa oleks olnud 36 miljonit Slovaki krooni.

(90)

Ja lõpuks märgib komisjon, et Slovakkia ametiasutused ei toeta abisaaja väidet, nagu oleks EKORDA aruanne olnud maksuameti käsutuses enne 9. juulil 2004. aastal toimunud võlausaldajate koosolekut.

(91)

Pr Kochová aruannet ei saa komisjon hinnata, sest tal ei ole selle teksti koopiat. Esitatud andmete põhjal ei ole selge, millal ja millisel eesmärgil see aruanne on koostatud või millistel eeldustel ja andmetel see põhineb. Komisjon märgib siiski, et selle audiitori järeldused erinevad oluliselt EKORDA järeldustest. Pankrotihalduri Holovačová aruandes väidetakse ainult, et kokkuleppemenetlus on võlausaldajatele üldjuhul kasulikum kui pankrot. Komisjon ei saa aktsepteerida kumbagi neist aruannetest tõendina, mis kinnitaks abisaaja väidet, et turumajanduse tingimustes tegutseva võlausaldaja kriteerium on täidetud, või lükkaks selle väite ümber.

(92)

Kättesaadavate tõendite põhjal järeldab komisjon seega, et abisaaja võlausaldajad oleksid saanud varade müügist pankrotimenetluses väga tõenäoliselt rohkem tulu. Võttes arvesse, et maksuameti kui eraldiseisva võlausaldaja nõue oleks rahuldatud esimeses rühmas ning et ta oleks saanud peale selle suurema osa teises rühmas jagatavast tulust (lähtudes tema nõuete suurusest võrreldes teiste võlausaldajate nõuetega), järeldab komisjon, et maksuamet oleks saanud peaaegu kogu pankroti korral saadava tulu.

(93)

Maksuametil oli erinevalt eravõlausaldajatest õigus algatada ise maksude sissenõudmine kinnisvara, seadmete või kogu äriühingu müümise teel. Komisjon leiab, et abisaaja väide, nagu kaitseks kokkuleppemenetlus äriühingut maksude sissenõudmise menetluse eest, ei ole asjakohane. Slovakkia ametiasutuste kinnitusel oli maksude sissenõudmise menetlus maksuametile tõepoolest üks variante, mida kasutada kas enne kokkuleppemenetluse käivitamist või pärast maksuameti vetot kokkuleppe ettepanekule. Seega on vaja turumajanduse tingimustes tegutseva võlausaldaja kriteeriumi kohaldamisel seda võimalust arvesse võtta. Abisaaja ei võrdle kokkuleppe ettepanekut maksude sissenõudmise võimaliku tulemusega.

(94)

Komisjon tugineb oma analüüsis nii abisaaja kui ka Slovakkia ametiasutuste esitatud andmetele. Seoses sellega tuleb märkida, et Slovakkia ametiasutused kinnitasid, et maksuameti kasuks panditud vara väärtus on 397 miljonit Slovaki krooni, nagu on märgitud otsuses ametliku uurimismenetluse algatamise kohta. See väärtus olevat võetud abisaaja aruannetest. Abisaaja omalt poolt väidab, et panditud vara väärtus on “eksperthindades” väljendatuna 194 miljonit Slovaki krooni (vt lõiget 17). Kuigi komisjonil ei ole vaja kindlaks määrata, milline summa neist on õige, võib siiski teha järgmised järeldused.

(95)

Esiteks vastas pandi väärtus sellega tagatud abisaaja pikendatud tähtajaga maksuvõlale vastavalt maksukorralduse seaduse nõuetele. Kui abisaaja varade tegelik väärtus moodustas ainult poole pandist, nagu on väidetud abisaaja esitatud ekspertarvamuses, ei olnud riik nõudnud nende tähtaegade edasilükkamise eest piisavalt tagatisi. Sellisel juhul ei vastanud maksutähtaegade pikendamine, mida maksuamet võimaldas ajavahemikul 2002. aasta novembrist kuni 2003. aasta novembrini kogusummas 477 miljonit Slovaki krooni, väga tõenäoliselt turumajanduse tingimustes tegutseva võlausaldaja kriteeriumile. Kuna need maksutähtaegade pikendamised jõustusid enne ühinemiskuupäeva ega ole pärast seda kohaldatavad, ei ole komisjon pädev hindama nende meetmete ühisturuga kokkusobivust. Käesoleval juhul ei ole komisjonil ka vaja kindlaks määrata, kas need meetmed on käsitatavad riigiabina. Kui aga juba varasemad pikendamised olid käsitatavad riigiabina, ei saa enam viidata turumajanduse tingimustes tegutseva võlausaldaja põhimõttele, kui pikendatud tähtajaga võlad hiljem (osaliselt) maha kantakse.

(96)

Teiseks, isegi kui maksude sissenõudmise menetlusest saadava tulu arvutamiseks kasutada abisaaja esitatud väiksemat summat, oleks turumajanduse tingimustes tegutsev ettevõtja eelistanud võimaluse korral seda menetlust kokkuleppemenetlusele.

(97)

Maksude sissenõudmise menetluses võib maksuhaldur võlgniku varad (debitoorsed võlad ja muud käibevarad, vallasvara, kinnisvara) vahetult ära müüa. Sel ajal, kui maksuamet hääletas kokkuleppemenetluse poolt, oli abisaajal varusid 84 miljoni Slovaki krooni väärtuses, täitmisele pööratavaid debitoorseid võlgnevusi 63 miljoni Slovaki krooni väärtuses ja raha 161 miljonit Slovaki krooni (vt lõiget 54). Tuleb märkida, et ainuüksi käibevarade väärtus (308 miljonit Slovaki krooni; 8,1 miljonit eurot) ületaks kokkuleppega saadavat tulu (225 miljonit Slovaki krooni; 5,93 miljonit eurot). Isegi kui debitoorsed võlad täies ulatuses maha arvata (29), ületaks ainuüksi käibevara väärtus (245 miljonit Slovaki krooni; 6,4 miljonit eurot) kokkuleppega saadud tulu. Peale selle oli abisaajal ka muid varasid, mille väärtus oli vähemalt 194 miljonit Slovaki krooni.

(98)

Peale selle ei esine maksude sissenõudmise menetluses haldustasusid nagu pankrotimenetluse puhul. Selle menetluse algatab ja seda juhib maksuamet ise, mistõttu võib eeldada, et see viiakse läbi kiiresti.

(99)

Seepärast järeldab komisjon, et maksude sissenõudmine abisaaja varade arvelt oleks andnud rohkem tulu kui kokkuleppemenetlus.

(100)

Komisjon võtab eelkõige arvesse Slovakkia ametiasutuste esitatud kirja maksudirektoraadi direktorilt kõnealuse alluva maksuameti direktorile (vt lõiget 57). See kiri tõendab selgesti, et maksudirektoraat (millel oli olnud abisaajaga varem otsekontakte) oli kokkuleppe ettepaneku vastu ja andis kohalikule maksuametile selge korralduse mitte hääletada kokkuleppe poolt. Kirjas mainiti põhjusena, et kokkuleppe ettepanek “ei olnud riigile kasulik”.

(101)

Slovakkia ametiasutused märkisid ka, et rahandusministeerium oli andnud 2004. aasta algul maksuametitele selge poliitilise juhise mitte nõustuda kokkulepetega, milles nähakse ette maksuvõlgade mahakandmisi maksuametite poolt (30). See juhis anti seoses maksukorralduse seaduse muutmisega alates 1. jaanuarist 2004, et maksukogumise distsipliini tugevdada.

(102)

Peale selle märgib komisjon, et maksuamet ise oli selle kokkuleppe edasi kaevanud juba 2. augustil 2004, st vähem kui kuu möödumisel kokkuleppe sõlmimisest.

(103)

Abisaaja väitis, et maksuamet oli andnud märku oma nõustumisest kokkuleppega juba enne, kui abisaaja oli menetlust alustanud. Komisjon leiab, et abisaaja esitatud tõendid näitavad vastupidist. Maksuameti direktor kirjutas oma 3. veebruari 2004. aasta kirjas abisaajale, et kuigi ta ei ole põhimõtteliselt kokkuleppemenetluse kasutamise vastu, ei ole ta nõus abisaaja ettepanekuga kokkuleppe sõlmimiseks, mille kohaselt tasutaks 35 % maksuvõlast.

(104)

Nende tõendite põhjal peab komisjon paratamatult järeldama, et Slovakkia ametiasutused olid abisaaja pakutud kokkuleppemenetluse vastu ning olid selle vastu enne kokkuleppemenetluse algatamist 8. märtsil 2004, enne võlausaldajate hääletamist 9. juulil 2004 ja ka pärast kokkuleppe heakskiitmist kohtu poolt.

(105)

Abisaaja väitis, et tuleks arvesse võtta ka pikaajalisi tagajärgi, näiteks riigi maksutulude jätkumist (vt lõiget 46).

(106)

Esiteks tuleb rõhutada, et turumajanduse tingimustes tegutseva võlausaldaja kriteerium erineb turumajanduse tingimustes tegutseva investori kriteeriumist. Kui turumajanduse tingimustes tegutseval investoril on võimalik otsustada, kas kõnealuse äriühinguga suhet luua, lähtudes seejuures pikaajajalises strateegias sobiva tulemi saamise perspektiividest (31), siis “turumajanduse tingimustes tegutsev võlausaldaja”, kellel juba on maksujõuetu äriühinguga ärilised või avalik-õiguslikud suhted, soovib saada kätte talle juba võlgnetavad summad (32) võimalikult suures ulatuses ja lühikese tähtaja jooksul. Seega on hüpoteetilise turumajanduse tingimustes tegutseva võlausaldaja ja turumajanduse tingimustes tegutseva investori motiivid erinevad. Seepärast on pretsedendiõiguses määratletud nende kahe olukorra jaoks eraldi kriteeriumid.

(107)

Teiseks, mis puutub võrdlusesse võlausaldajast tarnijaga, on oluline märkida, et tema ja riigi debitoorsete võlgade iseloom on põhimõtteliselt erinev. Kuna tarnijal on maksujõuetu firmaga puhtalt lepingulised suhted, võib ta äripartneri kaotuse tagajärjel tõeliselt kahju kannatada. Maksujõuetu äriühingu likvideerimisel või müümisel oleks tarnijal vaja leida uus klient või võtta ühendust uue omanikuga. Kui ta maksujõuetust firmast märkimisväärselt sõltub, on see risk veelgi suurem. Selline võlausaldaja peab tõepoolest kaaluma oma tulevikuvõimalusi. Seevastu riigi suhted maksujõuetu firmaga põhinevad avalikul õigusel ega sõltu seetõttu poolte tahtest. Likvideeritud firma varad üle võtnud uus omanik on automaatselt kohustatud makse maksma. Pealegi ei sõltu riik kunagi ühest maksumaksjast. Ja lõpuks ning mis on kõige tähtsam: riik ei taotle maksude määramisel kasumit ega toimi seda tehes ärilisel viisil ega ärilistest kaalutlustest lähtudes. Seega ei ole eespool esitatud analoogia eriti põhjendatud.

(108)

Komisjon järeldab, et riigi olukorda antud juhul ei saa võrrelda hüpoteetilise turumajanduse tingimustes tegutseva investori ega hüpoteetilise turumajanduse tingimustes tegutseva sõltuva võlausaldaja olukorraga. Seega ei saa turumajanduse tingimustes tegutseva sõltuva võlausaldaja põhimõtte kohaldamisel tulevaste maksude kaotamist arvesse võtta.

(109)

Ja lõpuks näitab abisaaja esitatud maksude ülevaade, et suur enamus abisaaja poolt alates 1995. aastast makstud maksudest on olnud kaudsed maksud (aktsiisimaks ja käibemaks). Kuna neid makse maksavad lõpptarbijad, ei mõjutaks abisaaja likvideerimine nende kogumist, seni kuni tarbijad jätkavad maksustatud toodete (antud juhul põhiliselt piirituse ja piiritusjookide) ostmist teistelt tootjatelt. Seega ei ole abisaaja väide tulevaste maksude märkimisväärse kaotuse kohta usutav.

(110)

Eeltoodud tõendite põhjal järeldab komisjon, et käesoleval juhul ei ole turumajanduse tingimustes tegutseva võlausaldaja kriteerium täidetud ning et riik andis abisaajale eelise, mida tal turul ei oleks olnud.

(111)

Seega teeb komisjon kokkuvõtte, et vaidlustatud meede on käsitatav riigiabina EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 1 tähenduses.

(112)

Abisaajale antud riigiabi võrdub maksuameti poolt kokkuleppemenetluses maha kantud summaga, milleks oli 416 515 990 Slovaki krooni.

(113)

Meetme esmane eesmärk on abistada raskustesse sattunud äriühingut. Sellistel juhtudel on võimalik kohaldada EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punktis c ette nähtud erandit, mille kohaselt on lubatud abi teatud majandustegevuse arengu soodustamiseks, kui niisugune abi ei mõjuta ebasoovitavalt kaubandustingimusi määral, mis oleks vastuolus ühiste huvidega, ning kui asjakohased tingimused on täidetud.

(114)

Pidades silmas abisaaja tootevalikut, hindas komisjon, kas käesoleval juhul on põllumajanduse suhtes kehtivad erieeskirjad kohaldatavad. Lähtudes Slovakkia ametiasutuste esitatud teabest abisaaja käibe kohta, jõudis komisjon oma otsuses ametliku uurimise algatamise kohta järeldusele, et enamik abisaaja toodetest ei ole EÜ asutamislepingu I lisa alla kuuluvad tooted ning seetõttu kohaldatakse riigiabi üldisi eeskirju.

(115)

Oma märkustes otsuse kohta, millega algatati ametlik uurimine, vaidlustas abisaaja Slovakkia ametiasutuste esitatud käibeandmeid (vt tabel 1), kuid mitte komisjoni otsust lähtuda oma hinnangus riigiabi üldistest eeskirjadest. Soovimata kindlaks määrata, kas abisaaja esitatud summad on täpsed (33), kontrollis komisjon, kas tema eeltoodud kokkuvõte kehtib ka uute andmete puhul. Komisjon järeldab, et enamiku abisaaja käibest moodustavad tooted, mis ei kuulu EÜ asutamislepingu I lisa alla. Seega kohaldatakse üldisi ja konkreetse sektoriga mitteseotud riigiabi eeskirju.

(116)

Pääste- ja ümberkorraldusabi raskustesse sattunud äriühingutele on praegu reguleeritud “Ühenduse suunistega raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta” (34) (“uued suunised”), millega asendati eelmine, 1999. aastal vastu võetud tekst (35) (“1999. aasta suunised”).

(117)

Uute suuniste üleminekusätetes on ette nähtud, et neid kohaldatakse komisjoni loata antud pääste- või ümberkorraldusabi (ebaseadusliku abi) hindamiseks, kui abi antakse osaliselt või täielikult pärast 1. oktoobrit 2004, mis on uute suuniste Euroopa Liidu Teatajas avaldamise kuupäev (104. punkti). Kui aga abi on antud ebaseaduslikult enne 1. oktoobrit 2004, viiakse uurimine läbi suuniste põhjal, mis olid kohaldatavad abi andmise ajal (104. punkti).

(118)

Komisjon märgib, et maksuameti heakskiit kokkuleppele väljastati 9. juulil 2004 ja jõustus 23. juulil 2004. See tähendab, et abi oli antud ebaseaduslikult enne 1. oktoobrit 2004. Seega on kohaldatavad 1999. aasta suunised, mis olid kohaldatavad abi andmise ajal.

(119)

Komisjon järeldab, et abisaaja on komisjoni määruse (EÜ) nr 70/2001 (mis käsitleb EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamist väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele antava riigiabi suhtes) (36) tähenduses keskmise suurusega ettevõte.

(120)

1999. aasta suuniste punkti 5 alapunkti c kohaselt loetakse äriühingut raskustes olevaks, kui ta vastab siseriikliku õiguse kohaselt kõiki võlakohustusi hõlmava maksejõuetusmenetluse kohaldamise tingimustele.

(121)

Abisaaja osales kokkuleppemenetluses, mida kohaldatakse pankrotiseaduses määratletud maksujõuetute äriühingute suhtes. Seega on ta päästmis- ja ümberkorraldusabi kõlblik.

(122)

Slovakkia ametiasutused kirjeldasid vaidlustatud meedet algselt päästmisabina. 1999. aasta suunistest lähtudes väljendas komisjon kahtlust abi kokkusobivuse üle päästmisabi tingimustega eespool III osas kirjeldatud alustel.

(123)

Slovakkia ametiasutused ja abisaaja neid kahtlusi ei kommenteerinud. Komisjonile ei ole selle kohta uusi asjaolusid esitatud.

(124)

Kuna eespool nimetatud kahtlusi ei ole kõrvaldatud, järeldab komisjon, et abi ei ole 1999. aasta suuniste tähenduses päästmisabi tingimustega kokkusobiv.

(125)

Komisjon väljendas kahtlust abi kokkusobivuse üle päästmisabi tingimustega 1999. aasta suuniste tähenduses eespool III osas kirjeldatud alustel.

(126)

Komisjon märgib, et Slovakkia ametiasutused, kelle kohustus on tõendada, et riigiabi on ühisturuga kokkusobiv, ei ole esitanud selle järelduse kinnituseks uusi asjaolusid. Komisjon võttis abisaaja esitatud märkused teadmiseks.

(127)

1999. aasta suuniste kohaselt peab ümberkorraldusabi andmine olema seoses äriühingu pikaajalise elujõulise taastamiseks koostatud selge ja toimiva ümberkorralduskava rakendamisega ning sellest sõltuma. Liikmesriik seob end kavaga, mille komisjon peab heaks kiitma. Kava mitterakendamist äriühingu poolt loetakse abi vääraks kasutamiseks.

(128)

Ümberkorralduskava peab võimaldama abisaajal taastada oma pikaajalise elujõulisuse mõistliku aja jooksul ja lähtudes realistlikest eeldustest edaspidise tegevuse tingimuste suhtes. Kavas tuleks kirjeldada asjaolusid, mille tõttu abisaaja raskustesse sattus, ning määrata kindlaks sobivad meetmed nende raskuste lahendamiseks. Ümberkorraldused ei saa piirduda ainult rahalise abiga, mille eesmärk on tasuda võlad ja kompenseerida varasemad kahjud, lahendamata raskuste põhjusi.

(129)

Abistatavates piirkondades asuvate ja väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate kohta sätestatakse 1999. aasta suunistes, et neile abi lubamise tingimused võivad olla asendusmeetmete rakendamise ja seirearuannete sisu seisukohast vähem ranged. Need tegurid ei vabasta neid äriühinguid siiski ümberkorralduskava koostamise nõudest ega liikmesriike kohustusest seada ümberkorraldusabi andmise tingimuseks ümberkorralduskava rakendamine.

(130)

Pärast ametliku uurimise algatamist kinnitasid Slovakkia ametiasutused, et äriplaani, mida abisaaja oli kohustatud kokkuleppemenetluse käivitamise tingimusena koostama, vaatas läbi ainult pädev kohus, st mitte abi andnud ametiasutus, ning et ei kohus ega maksuamet ei jälginud plaani rakendamist.

(131)

Vastupidiselt sellele kinnitusele väitis abisaaja, et maksuamet oli enne kokkuleppemenetluse heakskiitmist uurinud, kas äriplaaniga on võimalik pikaajalist elujõulisust taastada, kuid ta ei esitanud selle väite kinnituseks tõendeid.

(132)

Abisaaja väitis ka, et abi tagantjärele hindamise korral komisjonis ei ole vormikohase ümberkorralduskava puudumine asjakohane, kuna komisjonil on sel juhul võimalik hinnata, kas abisaaja elujõulisus tegelikult taastus. Abisaaja väitel võib vormikohast ümberkorralduskava nõuda vaid eelhinnangu korral, mis on ainus hinnangu liik, mille suhtes kohaldatakse 1999. aasta suuniseid.

(133)

Selline põhjenduskäik ei ole õige. 1999. aasta suuniseid kohaldatakse nii teavitatud kui ka ebaseadusliku abi kokkusobivuse hindamiseks. Ükskõik millal hindamine toimub, kehtib tingimus, et ümberkorraldusabi andmine sõltub elujõulise ümberkorralduskava kehtestamisest. Komisjon peab oma hindamise läbi viima teabe põhjal, mis oli abi andmise ajal kättesaadav.

(134)

Võib järeldada, et maksuametil kui abi andnud ametiasutusel ei olnud võimalust hinnata ümberkorralduskava ja seada oma debitoorsete võlgade mahakandmise tingimuseks ümberkorralduskava rakendamist, mille üle oleks nõuetekohaselt järelevalvet teostatud. Järelikult oli täitmata esimene ametlik nõue, mis on täielikult kohaldatav ka tagantjärele hindamise suhtes.

(135)

Äriplaani sisu kohta ei ole Slovakkia ametiasutused esitanud teavet, mis võiks kõrvaldada komisjoni kahtlused selle suhtes, kas plaan on tõepoolest 1999. aasta suunistega ette nähtud ümberkorralduskava.

(136)

Komisjon saab ainult kinnitada oma järeldust, mille ta esitas otsuses ametliku uurimise algatamise kohta. Esitatud äriplaan on vaid kava, kuidas lahendada abisaaja võlga riigi ees. Selles kavas ei analüüsita mitte mingil viisil asjaolusid, mis põhjustasid abisaaja raskusi ega äriühingu tolleaegset majanduslikku olukorda ega selle finantsperspektiive. Sellise analüüsi puudumise tõttu ei teinud abisaaja konkreetseid ettepanekuid raskuste põhjuste kõrvaldamiseks. Ainus üksikasjalikult kirjeldatud meede on majandusliku olukorra ümberkorraldamise ettepanek kokkuleppe kaudu võlausaldajatega.

(137)

Äriplaanis ei mainita üldse abisaaja omakapitali suurendamist, mida abisaaja mainis ühe ümberkorraldusmeetmena. Mitte miski toimikus ei näita, et kapitali suurendamist Hydree Slovakia poolt tuleks pidada meetmena, mis tagab, et abisaaja ei korda pikemas perspektiivis oma strateegiat, mis seisneb tootmise rahastamises käibe- ja aktsiisimaksuvõlaga, mis lõppkokkuvõttes põhjustas talle raskusi. Slovakkia ametiasutused ise kinnitasid, et kapitali suurendamine ei vähenda mitte mingil viisil finantsprobleemide kordumise riski. Need kahtlused on seda tugevamad, kui võtta arvesse, et kapitali suurendati 21 miljoni Slovaki krooni võrra, kuid restruktureeritud võlg oli 644 miljonit Slovaki krooni.

(138)

Kapitali suurendamine iseenesest ei tõesta turu usku abisaaja pikaajalisse elujõulisusse. Komisjon märgib, et abisaajal ei õnnestunud hoolimata aktiivsetest jõupingutustest erapangast laenu saada.

(139)

Lisaks märgib komisjon, et tootmisvahendite väljarentimine abisaaja konkurendile Old Herold s.r.o. oli selgelt motiveeritud asjaolust, et abisaaja oli kaotanud litsentsi piirituse ja piiritusjookide tootmiseks, mitte aga asjaolust, et tootmine oleks andnud kahjumit ja oleks seega vajanud ümberkorraldamist. Tõsi küll, abisaaja oleks võinud taotleda pärast kokkuleppemenetluse lõppu uut litsentsi, kuid ta ei teinud seda. Komisjon märgib siiski, et abisaaja jätkab Old Heroldi poolt abisaaja seadmetega valmistatavate toodete müüki ja teeb seda oma kaubamärgi all ning kavatseb isegi seda müüki suurendada, nagu on märgitud ajavahemikku 29. aprill–30. detsember 2004 hõlmavas aastaaruandes. Seega ei saa nende tootmisvarade väljarentimist pidada ümberkorraldusmeetmeks, kuna kõigi kättesaadavate tõendite põhjal ei olnud tootmise seda osa vaja ümber korraldada.

(140)

Ka äriplaanis pakutud ülejäänud meetmed ei kõrvalda komisjoni kahtlusi. Need meetmed on vaid tavalise majandustegevusega kaasnevad tegevused, mitte ratsionaliseerimismeetmed (vanade seadmete või sõidukite müük). Kaht kavandatud struktuurimeedet (loobumine ebatulusast mittealkohoolsete jookide tootmisest ja teatavate kinnisvarade müük) kirjeldati väga ebamääraselt, mainimata konkreetseid tooteid või ajakava. Slovakkia ametiasutused kinnitasid, et 10. oktoobriks 2005 ei olnud müümiseks kavandatud kinnisvara (haldushoone, kauplus ja puhkerajatis) müüdud, st seda kavandatud meedet ei olnud rakendatud.

(141)

Vormikohase ümberkorralduskava ning raskuste ja nende raskuste lahendamise, turutingimuste ja perspektiivide tõelise analüüsi puudumise tõttu jõudis komisjon järeldusele, et abisaaja esitatud äriplaan ei ole tegelikult 1999. aasta suunistes nõutav ümberkorralduskava (37). Komisjoni kahtlused abisaaja pikaajalise elujõulisuse taastamise suhtes ei ole seega kõrvaldatud.

(142)

Kuigi tegeliku ümberkorralduskava puudumine on piisav selleks, et kahelda pikaajalises elujõulisuses ja selles, et abi ei ole ühisturuga kokkusobiv, analüüsib komisjon ka teist 1999. aasta suunistes esitatud keskset kriteeriumit, st abi piirdumist rangelt minimaalselt vajaliku abiga.

(143)

1999. aasta suuniste 40. punkti kohaselt peab abi summa ja intensiivsus piirduma rangelt minimaalselt vajalikuga, mis võimaldaks ümberkorraldust läbi viia, võttes arvesse abisaaja olemasolevaid finantsvahendeid. Eeldatakse, et abisaaja annab ümberkorraldusse oma vahenditest olulise panuse.

(144)

Ümberkorralduse kulud moodustasid 644 591 440 Slovaki krooni (16,96 miljonit eurot), mis oli kokkuleppemenetlusega restruktureeritud võlgade kogusumma. Abisaaja tasus 35 % sellest summast, st 225 607 028 Slovaki krooni (5,93 miljonit eurot).

(145)

Slovakkia ametiasutused ei andnud selgitusi seoses sellega komisjoni väljendatud kahtluste kohta. Abisaaja selgitas, kuidas ta rahastas pärast kokkuleppemenetlust allesjäänud võla tasumist (vt lõiget 30). Abisaaja väitel moodustas tema enda panus [vähem kui 300] miljonit Slovaki krooni ([vähem kui 7,9] miljonit eurot).

(146)

Komisjon märgib esiteks, et abisaaja käsutuses olnud vahendid ületasid pärast kokkuleppemenetlust allesjäänud võlasumma. See näitab, et abi ei piirdunud minimaalse vajaliku ulatusega.

(147)

Komisjon leiab, et veel tähtsam on, et Old Heroldilt saadud krediiti ei saa lugeda 1999. aasta suuniste tähenduses abisaaja enda panuseks. Äriühingu tegevuse alaliseks rahastamisallikaks on kreditoorsed võlad. Need on lühiajalised võlad, mis tuleb aga tagastada. Äriühing saab ümberkorraldamiseks täiendavaid vahendeid vaid sel juhul, kui tarnijad nõustuvad tavalisest pikema maksetähtajaga; selline edasilükkamine näitab, et turg usub elujõulisuse taastumisse.

(148)

Abisaaja ei tõendanud mitte mingil viisil, et maksetähtaegade pikendamine Old Heroldi poolt läks kaugemale abisaaja ja tema tarnijate vahelisest väljakujunenud äritavast. 40-päevane maksetähtaeg näib olevat tavapärane, eriti kui arvestada, et seda võimaldati abisaajale pärast kokkuleppemenetlust. Seega ei olnud abisaajal enam majanduslikke raskusi. Kokkuleppemenetluse eesmärk oligi abisaajat majanduslikest raskustest välja aidata.

(149)

Seega järeldab komisjon, et seda maksetähtaegade pikendamist ei saanud käsitada ümberkorraldamisele välistest vahenditest kaasaaitamisena.

(150)

Selle pikendamiseta on abisaaja enda panus 1999. aasta suuniste tähenduses [vähem kui 170] miljonit Slovaki krooni ([vähem kui 4,5] miljonit eurot) ning moodustab seega ümberkorralduskuludest [vähem kui 27] %.

(151)

Erinevalt uutest suunistest ei sisaldanud 1999. aasta suunised piirmäärasid, mis näitaksid, millal loetakse abisaaja enda panust oluliseks.

(152)

Võttes arvesse komisjoni tava 1999. aasta suuniste kohaldamisel ja suundumust komisjoni sellealastes põhimõtetes, mis viis piirmäärade kehtestamiseni 2004. aasta suunistes (38), loeb komisjon [vähem kui 27] %-list panust küllaltki väikeseks. Selline panus oleks 1999. aasta suuniste kohaselt vastuvõetav vaid sel juhul, kui kõik muud tingimused abi heakskiitmiseks oleksid täidetud ning kui komisjon peaks võtma arvesse kriteeriume, mis näitavad, kas äriühing tegutseb abistatavas piirkonnas aktiivselt ning mil määral rahastamisallikad kajastavad peale abisaaja ja aktsionäride endi ka turu usku äriühingu pikaajalisse elujõulisusse või juhtumi muudesse konkreetsetesse iseärasustesse.

(153)

Eeltoodud asjaolusid arvesse võttes ei saa komisjon käesoleval juhul abisaaja panust oluliseks lugeda. Ta teeb kokkuvõtte, et tema kahtlusi abisaaja enda panuse olulisuse ning abi minimaalse vajalikuga piirdumise suhtes ei kõrvaldatud.

(154)

Komisjon jõudis järeldusele, et abi ei ole päästmis- või ümberkorraldusabina ühisturuga kokkusobiv. Peale selle ei ole käesoleval juhul kohaldatav ka ükski muu EÜ asutamislepingu kohane erand.

(155)

Komisjon leiab, et Slovaki Vabariik on Frucona Košice, a.s. maksuvõla maha kandnud ebaseaduslikult, rikkudes EÜ asutamislepingu artikli 88 lõiget 3. See abi ei ole ühisturuga kokkusobiv ühegi EÜ asutamislepingus sätestatud erandi kohaselt.

(156)

Kuigi mahakandmine maksuameti poolt on käesoleva menetluse lõpuni edasi lükatud, leiab komisjon, et abisaajale loodi eelis maksuameti otsusega loobuda osast tema nõuetest ja anda sel teel abisaajale abi. See toimus võlausaldajate 23. juuli 2004. aasta kokkuleppe jõustumisega. Eelis abisaaja konkurentide ees seisnes selles, et maksuamet ei olnud oma maksunõudeid sisse nõudnud.

(157)

Varasema olukorra taastamiseks tuleb riigiabi tagastada,