2009L0156 — ET — 18.10.2016 — 002.001

---

Käesolev tekst on üksnes dokumenteerimisvahend ning sel ei ole mingit õiguslikku mõju. Liidu institutsioonid ei vastuta selle teksti sisu eest. Asjakohaste õigusaktide autentsed versioonid, sealhulgas nende preambulid, on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas ning on kättesaadavad EUR-Lexi veebisaidil. Need ametlikud tekstid on vahetult kättesaadavad käesolevasse dokumenti lisatud linkide kaudu

►B	NÕUKOGU DIREKTIIV 2009/156/EÜ, 30. november 2009, hobuslaste liikumist ja kolmandatest riikidest importimist reguleerivate loomatervishoiunõuete kohta (kodifitseeritud versioon) (EMPs kohaldatav tekst) (ELT L 192 23.7.2010, lk 1)

Muudetud:

		Euroopa Liidu Teataja
		nr	lehekülg	kuupäev
►M1	NÕUKOGU DIREKTIIV 2013/20/EL, 13. mai 2013,	L 158	234	10.6.2013
►M2	KOMISJONI RAKENDUSOTSUS (EL) 2016/1840, EMPs kohaldatav tekst 14. oktoober 2016,	L 280	33	18.10.2016

---

▼B

NÕUKOGU DIREKTIIV 2009/156/EÜ,

30. november 2009,

hobuslaste liikumist ja kolmandatest riikidest importimist reguleerivate loomatervishoiunõuete kohta

(kodifitseeritud versioon)

(EMPs kohaldatav tekst)

I

PEATÜKK

ÜLDSÄTTED

Artikkel 1

Käesolevas direktiivis sätestatakse loomatervishoiunõuded elushobuslaste liikumiseks liikmesriikide vahel ja nende importimiseks kolmandatest riikidest.

Artikkel 2

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)	„ettevõte” – põllumajandusettevõte või treeningkeskus, tall või mis tahes ruum või rajatis, kus tavapäraselt peetakse või aretatakse hobuslasi sõltumata nende kasutusalast;

b)	„hobuslane” – looduslik või kodustatud kabjaline (sh sebra) või eesel või kõnealuste liikide ristamisel saadud järeltulija;

c)

„registreeritud hobuslane” – nõukogu 26. juuni 1990. aasta direktiivis 90/427/EMÜ (zootehniliste ja genealoogiliste tingimuste kohta ühendusesisesel kauplemisel hobuslastega) ( 1 ) määratletud tähenduses registreeritud hobuslane, kes tehakse kindlaks identifitseerimisdokumendi alusel, mille on välja andnud: i) hobusekasvandus või looma päritoluriigi muu pädev asutus, kes peab tõuraamatut või asjaomase loomatõu registrit; ii) või mis tahes rahvusvaheline liit või organisatsioon, kes tegeleb võistlus- või võidusõiduhobustega;

d)	„tapmiseks ettenähtud hobuslane” – hobuslane, kes transporditakse otse või pärast heakskiidetud, artiklis 7 nimetatud kogumiskeskuse läbimist tapamajja ning tapetakse;

e)	„aretamiseks ja tootmiseks ettenähtud hobuslane” – punktides c ja d nimetamata hobuslane;

f)

„hobuste aafrika katkust vaba liikmesriik või kolmas riik” – liikmesriik või kolmas riik, mille asjaomasel territooriumil ei ole kahe viimase aasta jooksul esinenud hobuste aafrika katku kliinilisi, seroloogilisi (vaktsineerimata hobuslaste puhul) ega epidemioloogilisi tunnuseid ning kus loomi ei ole kõnealuse haiguse vastu vaktsineeritud eelneva 12 kuu jooksul;

g)	„teatamiskohustuslik loomataud” – I lisas loetletud taud;

h)	„riiklik veterinaararst” – liikmesriigi või kolmanda riigi pädeva keskasutuse poolt ametisse nimetatud veterinaararst;

i)	„ajutine import” – kolmandast riigist pärit registreeritud hobuslase staatus, kes on ühenduse territooriumile imporditud vähem kui 90 päevaks, aeg määratakse kindlaks artikli 21 lõikes 2 osutatud korras sõltuvalt tervise olukorrast päritoluriigis.

II

PEATÜKK

HOBUSLASTE LIIKUMISE EESKIRJADLIIKMESRIIKIDE VAHEL

Artikkel 3

Liikmesriigid lubavad registreeritud hobuslastel oma territooriumil liikuda või neid teise liikmesriiki saata üksnes juhul, kui need vastavad artiklites 4 ja 5 sätestatud nõuetele.

Sihtliikmesriikide pädevad asutused võivad siiski teha üldisi või piiratud erandeid selliste hobuslaste liikumise puhul:

Seda võimalust kasutavad liikmesriigid teavitavad komisjoni tehtud erandite sisust.

Artikkel 4

1.  Hobuslastel ei tohi kontrolli käigus ilmneda kliinilisi haigustunnuseid. Kontroll peab toimuma 48 tunni jooksul enne lastimist või laadimist. Ilma et see piiraks artikli 6 sätete kohaldamist, nõutakse registreeritud hobuslaste puhul sellist kontrolli üksnes ühendusesisese kaubanduse jaoks.

2.  Ilma et see piiraks lõike 5 sätete kohaldamist seoses teatamiskohustuslike loomataudidega peab riiklik veterinaararst kontrolli ajal veenduma, et puudub igasugune alus (eelkõige omaniku või aretaja deklaratsiooni põhjal) järeldamaks, et hobuslased on kontrollile eelneva 15 päeva jooksul puutunud kokku mõnda nakkushaigust põdevate hobuslastega.

3.  Hobuslased ei tohi olla ettenähtud tapmiseks riikliku nakkushaiguste likvideerimise programmi raames.

4.  Hobuslased tuleb identifitseerida järgmiselt:

5.  Lisaks artiklis 5 sätestatud nõuetele ei tohi hobuslased olla pärit ettevõttest, mille suhtes on kohaldatud ühte järgmistest keeldudest:

Pädevad asutused võivad hipodroomide ja võidusõiduradade puhul teha erandeid kõnealustest keeldudest ning nad teavitavad tehtud erandite laadist komisjoni.

►M1

 

Kui liikmesriik koostab või on koostanud vabatahtliku või kohustusliku tõrjeprogrammi mõne haiguse jaoks, millele hobuslased on vastuvõtlikud, võib ta esitada selle programmi komisjonile, kuue kuu jooksul alates 4. juulist 1990 Belgiale, Taanile, Saksamaale, Iirimaale, Kreekale, Hispaaniale, Prantsusmaale, Itaaliale, Luxembourgile, Madalmaadele, Portugalile ja Ühendkuningriigile, alates 1. jaanuarist 1995 Austriale, Soomele ja Rootsile, alates 1. maist 2004 Tšehhi Vabariigile, Eestile, Küprosele, Lätile, Leedule, Ungarile, Maltale, Poolale, Sloveeniale ja Slovakkiale, alates 1. jaanuarist 2007 Bulgaariale ja Rumeeniale ning alates 1. juulist 2013 Horvaatiale, märkides eelkõige järgmised andmed:

 ◄

Komisjon vaatab liikmesriikide esitatud programmid läbi. Kui see on asjakohane, kiidab komisjon programmid heaks artikli 21 lõikes 2 osutatud korras. Samas korras võib määratleda üldisi või konkreetseid lisatagatisi, mida võib ühendusesiseses kaubanduses nõuda. Need tagatised ei tohi ületada neid, mida liikmesriik nõuab oma territooriumil.

Liikmesriikide esitatud programme võib muuta või täiendada artikli 21 lõikes 3 osutatud korras. Muudatusi või täiendusi juba heakskiidetud programmides või teise lõigu kohaselt määratletud tagatistes võib heaks kiita samas korras.

Artikkel 5

1.  Liikmesriik, mis ei ole vaba hobuste aafrika katkust, võib lähetada hobuslasi oma territooriumi sellest osast, mida käsitatakse nakatununa käesoleva artikli lõikes 2 määratletud tähenduses, üksnes lõikes 5 sätestatud tingimustel.

2.  Liikmesriigi territooriumi osa käsitatakse hobuste aafrika katku nakatununa, kui:

Territooriumi osa, mida käsitatakse hobuste aafrika katku nakatununa, peab hõlmama vähemalt:

3.  Lõikes 2 osutatud territooriume ja tsoone käsitlevad hobuste aafrika katku kontrollieeskirjad ja tõrjemeetmed ning vastavad erandid on määratud kindlaks nõukogu 29. aprilli 1992. aasta direktiivis 92/35/EMÜ (milles sätestatakse hobuste aafrika katku kontrollieeskirjad ja tõrjemeetmed) ( 2 ).

4.  Kõik ohustatud tsoonis asuvad vaktsineeritud hobuslased tuleb registreerida ja märkida vastavalt direktiivi 92/35/EMÜ artikli 6 lõike 1 punktile d.

Identifitseerimisdokumendis ja/või veterinaarsertifikaadis peab olema selge viide sellisele vaktsineerimisele.

5.  Liikmesriik võib lõike 2 teises lõikes osutatud territooriumilt lähetada üksnes hobuslasi, kes vastavad järgmistele nõuetele:

Artikkel 6

Liikmesriigid, kes rakendavad alternatiivset kontrollsüsteemi, mis annab artikli 4 lõikes 5 sätestatud tagatistega võrdväärsed tagatised hobuslaste liikumise osas asjaomaste liikmesriikide territooriumil, võivad teha üksteisele vastastikku erandeid artikli 4 lõike 1 teise lause ja artikli 8 lõike 1 punkti b sätetest.

Liikmesriigid teatavad sellest komisjonile.

Artikkel 7

1.  Hobuslased tuleb niipea kui võimalik transportida päritoluettevõttest sihtkohta otse või heakskiidetud, nõukogu 26. juuni 1964. aasta direktiivi 64/432/EMÜ (ühendusesisest veiste ja sigadega kauplemist mõjutavate loomatervishoiu probleemide kohta) ( 3 ) artikli 2 lõike 2 punktis o määratletud kogumiskeskuse kaudu sõidukites või konteinerites, mida lähteliikmesriigi kindlaksmääratud ajavahemike järel on korrapäraselt puhastatud ja desinfitseeritud desinfektsioonivahendiga. Sõidukid peavad olema konstrueeritud nii, et hobuslaste väljaheited, allapanu ega sööt ei pääseks veo ajal sõidukist välja. Ilma et see piiraks määrust (EÜ) nr 1/2005 tuleb vedu korraldada viisil, mis võimaldab hobuslaste tervise ja heaolu tõhusat kaitset.

2.  Sihtliikmesriik võib üldisel või piiratud alusel teha erandeid mõnedest artikli 4 lõike 5 nõuetest loomade puhul, kes kannavad erilist märki, mis näitab, et loom on ette nähtud tapmiseks, tingimusel et kõnealune erand on märgitud veterinaarsertifikaadis vastavalt III lisale.

Sellise erandi tegemise korral tuleb tapmiseks ettenähtud hobuslased transportida otse selleks määratud tapamajja ning tappa viie päeva jooksul pärast tapamajja saabumist.

3.  Riiklik veterinaararst peab registreerima tapetud looma identifitseerimisnumbri või identifitseerimisdokumendi numbri ning esitama lähtekoha pädevale asutusele viimase taotlusel tõendi selle kohta, et loom on tapetud.

Artikkel 8

1.  Liikmesriigid tagavad, et:

2.  Ilma et see piiraks artikli 6 sätete kohaldamist, tuleb terviseohutuse kinnitus või registreeritud hobuslaste puhul sertifikaat koostada lähetamisele eelneva 48 tunni jooksul või hiljemalt sellele eelneval viimasel tööpäeval vähemalt ühes lähte- ja sihtliikmesriigi ametlikus keeles. Terviseohutuse kinnituse või sertifikaadi kehtivusaeg on 10 päeva. Terviseohutuse kinnitus või sertifikaat peab olema ühel lehel.

3.  Registreerimata hobuslaste liikumise puhul liikmesriikide vahel võib lõike 1 punktis b osutatud üksiku veterinaarsertifikaadi asemel esitada ühe veterinaarsertifikaadi partii kohta.

Artikkel 9

Direktiivis 90/425/EMÜ sätestatud eeskirju kohaldatakse eelkõige päritolukohas tehtavate kontrollimiste, sihtliikmesriigis läbiviidavate kontrollide korraldamise ja järelevalve ning rakendatavate kaitsemeetmete suhtes.

Artikkel 10

Komisjoni veterinaariaeksperdid võivad ulatuses, mis on vajalik käesoleva direktiivi ühtse kohaldamise tagamiseks, ja koostöös liikmesriigi pädevate asutustega teha kohapealseid kontrolle. Komisjon teavitab nende kontrollide tulemustest kõiki liikmesriike.

Liikmesriigid, kelle territooriumil kontrolli tehakse, annavad ekspertidele nende töös kogu vajaliku abi.

Käesoleva artikli kohaldamise üldine kord võetakse vastu artikli 21 lõikes 2 osutatud korras.

III

PEATÜKK

KOLMANDATEST RIIKIDEST IMPORTIMISEL KOHALDATAVAD EESKIRJAD

Artikkel 11

Ühendusse imporditud hobuslased peavad vastama artiklites 12–16 sätestatud tingimustele.

Artikkel 12

1.  Hobuslaste import ühendusse on lubatud ainult kolmandatest riikidest, mis on kantud kooskõlas artikli 21 lõikes 2 osutatud menetlusega koostatud või muudetud loetelusse.

Võttes arvesse tervishoiualast olukorda ja kolmanda riigi poolt hobuslaste osas antud tagatisi, võidakse kooskõlas artikli 21 lõikes 2 osutatud menetlusega otsustada, et käesoleva lõigu esimeses lõikes sätestatud luba kehtib kas kogu kolmanda riigi territooriumi või ainult selle osa suhtes.

Sel eesmärgil ning asjakohastele rahvusvahelistele standarditele tuginedes võetakse arvesse, kuidas volitatud kolmas riik neid standardeid, eriti oma territooriumi piirkondadeks jaotamise põhimõtet, kohaldab ja rakendab ning kuidas ta rakendab sanitaarnõudeid impordile muudest kolmandatest riikidest ja ühendusest.

2.  Kui koostatakse või muudetakse lõikes 1 sätestatud loetelu, siis võetakse eriti arvesse:

3.  Komisjon tagab vastavalt lõikele 1 koostatud või muudetud loetelu kehtiva versiooni avaliku kättesaadavuse.

Loetelu võib olla ühendatud muude loomade ja inimeste tervise huvides koostatud loeteludega ning võib sisaldada veterinaarsertifikaatide näidiseid.

4.  Iga kolmanda riigi või kolmandate riikide grupi jaoks määratakse kooskõlas artikli 21 lõikes 2 osutatud menetlusega kindlaks konkreetsed imporditingimused, arvestades hobuslaste tervise olukorda asjaomastes riikides.

5.  Kooskõlas artikli 21 lõikes 2 osutatud menetlusega võidakse sätestada käesoleva artikli kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad ja kolmandate riikide või nende osade lõigetes 1–4 sätestatud loetelusse kandmise kriteeriumid.

Artikkel 13

1.  Hobuslased peavad olema pärit kolmandatest riikidest, mis on:

2.  Artikli 21 lõikes 2 viidatud korras võidakse otsustada, et:

Artikkel 14

Enne päeva, mil hobuslased laaditakse sihtliikmesriiki transportimiseks, peavad nad olema viibinud kolmanda riigi territooriumil või selle osal või meetmete piirkondliku kohaldamise puhul artikli 13 lõike 2 punkti a kohaselt määratletud territooriumi osal katkematu ajavahemiku jooksul, mis määratakse kindlaks artikli 15 kohaselt vastuvõetud otsustega.

Hobuslased peavad olema pärit veterinaarjärelevalve all olevast ettevõttest.

Artikkel 15

Hobuslaste importimist artikli 12 lõike 1 kohaselt koostatud loetelus oleva kolmanda riigi territooriumilt või selle osast, mis on määratletud artikli 13 lõike 2 punktis a, lubatakse üksnes juhul, kui hobuslased lisaks artiklis 13 sätestatud nõuetele:

Artikkel 16

1.  Hobuslased peavad olema identifitseeritud artikli 4 lõike 4 kohaselt ning nendega peab olema kaasas eksportiva kolmanda riigi ametliku veterinaararsti koostatud veterinaarsertifikaat. Kõnealune sertifikaat peab:

2.  Veterinaarsertifikaat peab olema koostatud vastavalt vormile, mis on kooskõlas artikli 21 lõikes 2 osutatud korras kehtestatud näidisega.

Artikkel 17

1.  Kohe pärast sihtliikmesriiki saabumist viiakse tapmiseks ettenähtud hobuslased kas otse või artiklis 7 nimetatud heakskiidetud kogumiskeskuse kaudu tapamajja ning tapetakse vastavalt loomatervishoiu nõuetele artikli 15 kohaselt vastuvõetud otsustes täpsustatud aja jooksul.

2.  Ilma et see piiraks mis tahes eritingimuste kohaldamist, mida võib vastu võtta artikli 21 lõikes 2 osutatud korras, võib sihtliikmesriigi pädev asutus loomatervishoiuga seotud põhjustel määrata tapamaja, kuhu asjaomased hobuslased tuleb viia.

Artikkel 18

Liikmesriikide ja komisjoni veterinaariaeksperdid kontrollivad kohapealsete kontrollide käigus käesoleva direktiivi ning eelkõige artikli 12 lõike 2 sätete tegelikku kohaldamist.

Kui käesoleva artikli tingimuste kohaselt tehtud kontrollide käigus ilmneb heakskiidetud ettevõttes tõsiseid rikkumisi, teavitab komisjon viivitamata liikmesriike ning võtab kiiresti vastu otsuse heakskiidu ajutise peatamise kohta. Lõplik otsus võetakse vastu artikli 21 lõikes 3 osutatud korras.

Liikmesriikide eksperdid, kellele usaldatakse kõnealuste kontrollide tegemine, määrab komisjon liikmesriikide ettepanekul.

Kõnealused kontrollid tehakse ühenduse nimel, kes kannab sellega seoses tekkivad kulud.

Kontrollide sagedus ja kord määratakse kindlaks artikli 21 lõikes 2 osutatud korras.

Artikkel 19

Artikli 21 lõikes 2 osutatud korras:

IV

PEATÜKK

LÕPPSÄTTED

Artikkel 20

Käesoleva direktiivi I kuni IV lisa muudetakse artikli 21 lõikes 3 osutatud korras.

Artikkel 21

1.  Komisjoni abistab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta määruse (EÜ) nr 178/2002 (millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused) ( 4 ) artikli 58 kohaselt moodustatud alaline toiduahela ja loomatervishoiu komitee.

2.  Kui viidatakse käesolevale lõikele, kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 5 ja 7.

Otsuse 1999/468/EÜ artikli 5 lõikes 6 sätestatud tähtajaks kehtestatakse kolm kuud.

3.  Kui viidatakse käesolevale lõikele, kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 5 ja 7.

Otsuse 1999/468/EÜ artikli 5 lõikes 6 sätestatud tähtajaks kehtestatakse 15 päeva.

Artikkel 22

Direktiiv 90/426/EMÜ, mida on muudetud V lisa A osas loetletud õigusaktidega, tunnistatakse kehtetuks, ilma et see mõjutaks liikmesriikide kohustusi, mis on seotud V lisa B osas esitatud direktiivide ülevõtmise tähtaegadega.

Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile kooskõlas VI lisas esitatud vastavustabeliga.

Artikkel 23

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 24

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

---

I LISA

TEATAMISKOHUSTUSLIKUD LOOMATAUDID

Järgmistest haigustest teatamine on kohustuslik:

---

II LISA

NÄIDIS

TERVISEOHUTUSE KINNITUS ( 5 )

Passi nr …

Mina, allakirjutanu, tõendan, ( 6 ) et eespool nimetatud loom vastab järgmistele nõuetele:

---

III LISA

NÄIDIS

VETERINAARSERTIFIKAAT

liikmesriikide vahelise kaubanduse jaoks

HOBUSLASED

▼M2

---

IV LISA

HOBUSTE AAFRIKA KATK

DIAGNOSTIKA

A   OSA

Seroloogilised testid

Allpool kirjeldatud seroloogilised meetodid on OIE delegaatide ülemaailmsel assambleel 2012. aasta maikuus vastu võetud OIE maismaaloomade diagnostiliste testide ja vaktsiinide käsiraamatu 2016. aasta väljaande peatüki 2.5.1 B jao punktil 2 põhinevad ensüümimmuunsorptsioonanalüüsi (ELISA) meetodid.

Viirusevalk VP7 on hobuste Aafrika katku viiruse (HAKV) peamine immunodominantne antigeen, mis on HAKV üheksa serotüübi lõikes konserveerunud. Rekombinantsed HAKV-VP7-valgud on osutunud stabiilseteks ja kahjututeks ning sobivad kasutamiseks antigeenidena HAKV vastaste antikehade tuvastamiseks tehtavate väga tundlike ja spetsiifiliste ELISAde puhul (Laviada et al., 1992b; ( 10 ) Maree ja Paweska, 2005). Kaks hobuste Aafrika katku seroloogiliseks diagnoosimiseks sobivat HAKV-VP7 testi on kaudne ELISA ja blokeerimisel põhinev ELISA.

1.    Kaudne ELISA hobuste Aafrika katku viiruse (HAKV) vastaste antikehade tuvastamiseks

Käesoleva meetodi puhul kasutatakse konjugaadina hobuse, muula ja eesli seerumiga reageerivat hobuse gammaglobuliini vastast mädarõika peroksidaasiga konjugeeritud antikeha. Maree ja Paweska (2005) ( 11 ) kirjeldatud meetodi puhul kasutatakse konjugaadina proteiini G, mis reageerib ka sebra seerumiga.

Antigeeni on võimalik saada Hispaaniast asutusest Centro de Investigación en Sanidad Animal (CISA) 4–6 kuu jooksul pärast tellimist.

1.1.    Katse käik

1.1.1.   Tahke faas

1.1.2.   Uuritavad proovid

1.1.3.   Konjugaat

1.1.4.   Kromogeen/substraat

1.2.    Tulemuste tõlgendamine

2.    Blokeerimisel põhinev ELISA hobuste Aafrika katku viiruse (HAKV) vastaste antikehade tuvastamiseks

Konkurentsist lähtuval blokeerimisel põhinev ELISA on ette nähtud spetsiifiliste HAKV vastaste antikehade tuvastamiseks kõikide hobuslaste, st hobuste, eeslite, sebrade ja nende ristandite seerumis ning võimaldab ära hoida kaudse ELISA kasutamisel kohati esile kerkivat vähese spetsiifilisuse probleemi.

See meetod põhineb ELISA plaadile absorbeerunud rekombinantse VP7 ja HAKV-VP7 vastase spetsiifilise konjugeeritud monoklonaalse antikeha vahelise reaktsiooni blokeerimisel. Uuritavas seerumis sisalduvad antikehad pärsivad antigeeni ja monoklonaalse antikeha vahelist reaktsiooni, mille tulemusena tekib vähem värvainet. Kuna kõnealuse monoklonaalse antikeha sihtmärk on VP7, on see meetod väga tundlik ja spetsiifiline.

Konkurentsist lähtuval blokeerimisel põhinev ELISA komplekt on turul kättesaadav.

2.1.    Katse käik

2.1.1.   Tahke faas

2.1.2.   Uuritavad proovid ja kontrollid

2.1.3.   Konjugaat

2.1.4.   Kromogeen/substraat

Igasse kannu lisatakse 100 μl kromogeeni/substraadi lahust, st 1 ml ABTSi (2,2′-asino-bis-[3-etüülbensotiasoliin-6-sulfoonhape]) lahust kontsentratsiooniga 5 mg/ml + 9 ml substraadi puhverlahust (0,1 M fosfaadi-tsitraadi puhverlahus, pH 4, mis sisaldab 0,03 % H2O2) ja inkubeeritakse 10 minutit toatemperatuuril. Värvusreaktsiooni peatamiseks lisatakse igasse kannu 100 μl lahust, mis sisaldab 2 massiprotsenti naatriumdodetsüülsulfaati (SDS) ruumalaühiku kohta.

2.1.5.   Lugemine

Näitusid loetakse 405 nm juures ELISA plaadilugeja abil.

2.2.    Tulemuste tõlgendamine

B   OSA

Haigusetekitaja kindlakstegemine

Pöördtranskriptsiooniga reaalajas jälgitav polümeraasi ahelreaktsioon (rRT-PCR)

Nukleiinhapetega seotud meetoditel põhinevad haigusetekitaja kindlakstegemise testid peavad võimaldama tuvastada HAKV üheksa serotüübi võrdlustüved.

Punktis 2.1 kirjeldatud meetod põhineb OIE delegaatide ülemaailmsel assambleel 2012. aasta maikuus vastu võetud OIE maismaaloomade diagnostiliste testide ja vaktsiinide käsiraamatu 2016. aasta väljaande peatüki 2.5.1 B jao punktil 1.2.

Vere- või põrnaproovide testimiseks kasutatav mis tahes RT-PCRi meetod peab direktiivi 2009/156/EÜ kohaldamisel olema sama tundlik või tundlikum kui punktis 2 kirjeldatud meetodid.

Serotüüpide 1–9 võrdlustüvede inaktiveeritud viirused on kättesaadavad hobuste Aafrika katku Euroopa Liidu referentlaborist või Hispaanias Algetes asuvast OIE hobuste Aafrika katku referentlaborist.

1.    Viiruse RNA eraldamine

Tõhusa reaktsiooni tagamiseks on vaja proovist eraldada kvaliteetne HAKV RNA. Nukleiinhappeid saab kliinilistest proovidest eraldada mitmesuguste kohapeal välja töötatud või turul kättesaadavate meetodite abil.

Müügil olevate komplektide puhul kasutatakse erinevaid RNA eraldamise viise. Enamik neist põhineb ühel järgmistest meetoditest:

Allpool on esitatud üks kohapeal välja töötatud RNA eraldamise meetod.

2.    Reaalajas jälgitava RT-PCRi meetodid

2.1.    Agüero et al. (2008) ( 12 )kirjeldatud rühmaspetsiifiline reaalajas jälgitav RT-PCR

Selle rühmaspetsiifilise reaalajas jälgitava RT-PCRi eesmärk on HAKV VP7 tuvastamine ja sellega on võimalik tuvastada kõiki teadaolevaid praegu esinevaid HAKV serotüüpe ja tüvesid. Osalevad Euroopa Liidu liikmesriikide referentlaborid on seda ajavahemikul 2009–2015 Euroopa Liidu referentlabori korraldatud iga-aastastes pädevuskontrollides kasutades saanud väga häid tulemusi. Samuti anti sellele protokollile 2015. aastal OIE referentlaborite võrgustiku raames korraldatud rahvusvahelises laboritevahelises võrdluskatses teiste seas väga kõrge hinnang.

HAKV tuvastamiseks kasutatavad praimeri- ja sondijärjestused:

päripidine praimer:

5′-CCA-GTA-GGC-CAG-ATC-AAC-AG-3′

äraspidine praimer:

5′-CTA-ATG-AAA-GCG-GTG-ACC-GT-3′

sond MGB-TaqMan:

5′-FAM-GCT-AGC-AGC-CTA-CCA-CTA-MGB-3′

2.2.    Guthrie et al. (2013) ( 13 )kirjeldatud rühmapetsiifiline reaalajas jälgitav RT-PCR

Tegemist on reaalajas jälgitava RT-PCR-ga, mille puhul HAKV nukleiinhappe tuvastamiseks kasutatakse Försteri resonantsenergia ülekannet (FRET) võimaldavaid sonde.

RT-PCR-l põhineva kirjeldatud HAKV testi väljatöötamiseks kasutati mitmesuguste praegu esinevate HAKV välitüvede järjestusi (Quan et al., 2010) ( 14 ). Testikomplekt hõlmab ka ühte omandiõigusega kaitstud sünteetilist välist kontrolli, mis võimaldab kontrollida komplekti koostisosade nõuetekohast toimimist.

Üheetapilise reaalajas jälgitava RT-PCRi komplektid on turul kättesaadavad. Allpool on esitatud mõned Guthrie et al. (2013) kirjeldatud analüüsi põhietapid, mida võib muuta vastavalt kohalikele või konkreetsest juhtumist tulenevatele nõuetele, kasutatavale komplektile ja kättesaadavatele seadmetele.

HAKV tuvastamiseks kasutatavad praimeri- ja sondijärjestused:

päripidine praimer:

5′-AGA-GCT-CTT-GTG-CTA-GCA-GCC-T-3′

äraspidine praimer:

5′-GAA-CCG-ACG-CGA-CAC-TAA-TGA-3′

sond MGB-TaqMan:

5′-FAM-TGC-ACG-GTC-ACC-GCT-MGB-3′

▼B

---

V LISA

A   OSA

B   OSA

---

VI LISA

---

( 1 ) EÜT L 224, 18.8.1990, lk 55.

( 2 ) EÜT L 157, 10.6.1992, lk 19.

( 3 ) EÜT L 121, 29.7.1964, lk 1977.

( 4 ) EÜT L 31, 1.2.2002, lk 1.

( 5 ) Seda kinnitust ei nõuta, kui vastavalt direktiivi 2009/156/EÜ artiklile 6 on olemas kahepoolne leping.

( 6 ) Kehtib 10 päeva.

( 7 ) Mittevajalik maha tõmmata.

( 8 ) Vaktsineerimiskuupäev peab olema kantud passi.

( 9 ) Käesolev avaldus ei vabasta vedajaid nende kehtivatele ühenduse sätetele vastavatest kohustustest, eriti veetavate loomade seisundi osas.

( 10 ) Laviada, M. D., Roy, P., ja Sanchez-Vizcaino, J. M. (1992b). Adaptation and evaluation of an indirect ELISA and immunoblotting test for African horse sickness antibody detection. Väljaandes „Bluetongue, African Horse Sickness and Related Orbiviruses: Proceedings of the Second International Symposium”. Toim. Walton, T. E., ja Osburn, B. I. CRC Press, Boca Raton, Florida, USA, 646–650.

( 11 ) Maree, S., ja Paweska, J. T. (2005). Preparation of recombinant African horse sickness virus VP7 antigen via a simple method and validation of a VP7-based indirect ELISA for the detection of group-specific IgG antibodies in horse sera. J. Virol. Methods 125 (1): 55–65.

( 12 ) Agüero, M., Gomez-Tejedor, C., Angeles Cubillo, M., Rubio, C., Romero, E., ja Jimenez-Clavero, A. (2008). Real-time fluorogenic reverse transcription polymerase chain reaction assay for detection of African horse sickness virus. J. Vet. Diagn. Invest. 20: 325–328.

( 13 ) Guthrie, A. J., MacLachlan, N. J., Joone, C., Lourens, C. W., Weyer, C. T., Quan, M., Monyai, M. S., ja Gardner, I. A. (2013). Diagnostic accuracy of a duplex real-time reverse transcription quantitative PCR assay for detection of African horse sickness virus. J. Virol. Methods 189 (1): 30–35.

( 14 ) Quan, M., Lourens, C. W., MacLachlan, N. J., Gardner, I. A., ja Guthrie, A. J. (2010). Development and optimisation of a duplex real-time reverse transcription quantitative PCR assay targeting the VP7 and NS2 genes of African horse sickness virus. J. Virol. Methods 167: 45–52.