►B

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 95/28/EÜ,

24. oktoober 1995,

teatavate kategooriate mootorsõidukite siseehituses kasutatavate materjalide põlemiskäitumise kohta

(EÜT L 281, 23.11.1995, p.1)

Euroopa Liidu Teataja

  No

page

date

►A1

Akt Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta

  L 236

33

23.9.2003

2.1.

sõiduki tüübikinnitus — punktis 2.2 määratletud sõidukitüübile tüübikinnituse andmine seoses sõitjateruumis kasutatud osade põlemiskäitumisega;

2.2.

sõidukitüüp — sõidukid, mis ei erine sellistes olulistes aspektides nagu:

2.3.

sõidukiosa tüübikinnitus — tüübikinnituse andmine seadistele, näiteks materjalidele, istmetele, kardinatele, vaheseintele jms;

2.4.

sõidukiosa tüüp — sõidukiosad, mis ei erine sellistes olulistes aspektides nagu:

2.5.

sõitjateruum — ruum sõidukis viibijate jaoks (sh baar, köök, tualett jms), mille piirideks on:

2.6.

iste — ühele täiskasvanule mõeldud konstruktsioon koos istmekattega, mis võib, aga ei tarvitse olla sõiduki kerega lahutamatult ühendatud. Mõistega tähistatakse nii üksikistet kui ühele isikule mõeldud pinkistme osa;

2.7.

istmerühm — ühele või mitmele täiskasvanule mõeldud pinkiste või eraldi istmed, mis asetsevad kõrvuti (s.o istme eesmised kinnituspunktid on samal joonel tagumiste kinnituspunktidega või nende ees ning samal joonel teise istme esimeste kinnituspunktidega või nende taga) ning kuhu mahub istuma üks või enam täiskasvanut;

2.8.

pinkiste — vähemalt kahele täiskasvanule mõeldud konstruktsioon koos istmekattega;

2.9.

põlemiskiirus — käesoleva direktiivi IV lisa ja/või VI lisa kohaselt mõõdetud põlengu sügavuse ja selle põlemiseks kulunud aja suhe. Seda väljendatakse millimeetrites minuti kohta.

2.10.

komposiitmaterjal — materjal, mis koosneb mitmest ühe või erineva materjali kihist, mille pinnad on üksteise külge kinnitatud liimi vm sideaine abil, plakeerimise, keevitamise jms teel.

Kui eri materjalid on omavahel ühendatud vahelduvalt (näiteks õmblemise, kõrgsageduskeevituse, neetimise teel), ei loeta selliseid materjale komposiitmaterjalideks;

2.11.

pealmine külg — materjali see külg, mis materjali sõidukile paigaldatult on pööratud sõitjateruumi poole;

2.12.

polsterdus — sisemise polstri ja katendmaterjali kombinatsioon, mis üheskoos moodustavad istmeraami pehmenduskatte;

2.13.

sisekatend — materjal(id), mis moodustab (või üheskoos moodustavad) lae, seina või põranda pinnakatendi ja aluskihi.

3.1.

Direktiivi 70/156/EMÜ artikli 3 lõike 4 kohase taotluse sõiduki EMÜ tüübikinnituse saamiseks seoses sõitjateruumis kasutatavate materjalide põlemiskäitumisega esitab sõiduki valmistaja.

3.2.

Teatise näidis on II lisa 1. liites.

3.3.

Tüübikatsetuste tegemise eest vastutavale tehnilisele teenistusele tuleb esitada:

4.1.

Direktiivi 70/156/EMÜ artikli 3 lõike 4 kohase taotluse sõiduki osa EMÜ tüübikinnituse saamiseks sõiduki sees kasutatava materjali tüübile seoses selle põlemiskäitumisega esitab valmistaja.

4.2.

Teatise näidis on esitatud II lisa 2. liites.

4.3.

Tüübikatsetuste tegemise eest vastutavale tehnilisele teenistusele tuleb esitada:

5.1.

Kui asjakohased nõuded on täidetud, antakse EMÜ tüübikinnitus direktiivi 70/156/EMÜ artikli 4 lõike 3 ja vajaduse korral artikli 4 lõike 4 alusel.

5.2.

EMÜ tüübikinnitustunnistuse näidis on esitatud:

5.3.

Igale kinnituse saanud sõidukitüübile ja sõidukiosa tüübile antakse kinnitusnumber vastavalt direktiivi 70/156/EMÜ VII lisale. Sama liikmesriik ei või anda sama numbrit teisele sõidukitüübile või teisele sõidukiosa tüübile.

6.1.

Igal käesoleva direktiivi kohaselt kinnitatud tüübile vastaval sõidukiosal peab olema EMÜ tüübikinnitusmärk. Tüübikinnitusmärgil on:

6.2.

Kui iste on kinnitatud sõidukiosana või kui istme või pinkistme pehmenduskate ja seljatugi on kaetud sama materjaliga, piisab, kui istmel või pinkistmel on ainult üks märk.

6.3.

Märk tuleb kinnitada materjalile nõnda, et see oleks selgesti loetav ja kustumatu isegi siis, kui materjal on paigaldatud sõidukisse.

6.4.

Sõiduki osa EMÜ tüübikinnitusmärgi näidis on esitatud käesoleva lisa liites.

7.1.

Tüübikinnitust taotleva sõiduki sõitjateruumi sees kasutatud materjalidega tehakse üks või enam IV, V ja VI lisas nimetatud katset.

7.2.

Järgmiste materjalide kohta tehakse isotroopse materjali puhul viie prooviga ja mitteisotroopse materjali puhul 10 prooviga (viis kummagi suuna kohta) käesoleva direktiivi IV lisas kirjeldatud katse:

Lisaks sellele esitatakse tehnilisele teenistusele üks proov hilisema võrdluse jaoks.

7.3.

Järgmiste materjalide kohta tehakse nelja prooviga mõlemalt küljelt (kui need ei ole identsed) V lisas kirjeldatud katse:

Lisaks sellele esitatakse tehnilisele teenistusele üks proov hilisema võrdluse jaoks.

7.4.

Kardinateks ja eesriieteks kasutatava(te) materjali(de) (ja/või muude rippuvate materjalide) kohta tehakse isotroopse materjali puhul kolme prooviga, mitteisotroopse materjali puhul aga kuue prooviga VI lisas kirjeldatud katse.

Lisaks sellele esitatakse tehnilisele teenistusele üks proov hilisema võrdluse eesmärgil.

7.5.

Materjalid, mille suhtes ei nõuta IV-VI lisas kirjeldatud katsete tegemist, on:

8.1.

Käesoleva direktiivi kohaselt kinnitatud tüübi muutmisel kohaldatakse direktiivi 70/156/EMÜ artikli 5 sätteid.

9.1.

Toodangu vastavust käsitlevad meetmed võetakse direktiivi 70/156/EMÜ artiklis 10 sätestatud korras.

10.1.

Sõitjateruumis ja/või sõiduki osadena kinnitatud seadistes kasutatavad materjalid ja/või seadmed paigaldatakse nii, et tulekahju tekke ja levimise oht oleks minimaalne.

10.2.

Sellised sisustusmaterjalid ja/või -seadmed paigaldatakse üksnes nende sihtotstarbe kohaselt ning vastavalt nendega tehtud katse(te)le (vt 7.2, 7.3 ja 7.4), eelkõige seoses nende põlemiskäitumise ja sulamisomadustega (horisontaal-/vertikaalsuunas).

10.3.

Liim, mida on kasutatud materjali kinnitamiseks tugitarindile, ei tohi võimaluste piires halvendada materjali põlemiskäitumist.

2.1.

Põlemiskamber (joonis 1), eelistatavalt roostevabast terasest ning joonisel 2 toodud mõõtmetega. Kambri esiosas on tulekindel vaateaken, mis võib katta kogu esiosa ja mis võib funktsioneerida ka juurdepääsuluugina.

Kambri põhjas on tõmbeavad ning laes ümber kogu kambri ulatuv tõmbepilu. Põlemiskamber asetatakse neljale 10 mm kõrgusele jalale.

Kambril võib ühes otsas olla ava proovihoidja ja proovi sisseviimiseks; vastasotsas on ava gaasijuhtme jaoks. Sulanud materjal püütakse pritsmepanni (vt joonis 3), mis asetatakse kambri põhjale tõmbeavade vahele, ilma et see kataks ühtki tõmbeava.

Joonis 1

Põlemiskambri näidis koos proovihoidiku ja pritsmepanniga

Joonis 2

Põlemiskambri näidis

(Mõõdud millimeetrites)

Joonis 3

Tüüpiline pritsmepann

(Mõõdud millimeetrites)

2.2.

Proovihoidik, mis koosneb kahest U-kujulisest korrosioonikindlast materjalist metallplaadist. Mõõdud on näidatud joonisel 4.

Alumine plaat on varustatud tihvtidega ning ülemine vastavate avadega, et tagada proovi kindel kohalpüsimine. Tihvtid on ka mõõtepunktideks põlemissügavuse alguses ja lõpus.

Alumise U-kujulise raami kohal on tugi, mis koosneb 0,25 mm diameetriga kuumakindlatest traatidest, mis toestavad raami 25 mm vahemaadega (vt joonis 5).

Proovide alumise külje tasapind asub põrandaplaadist 178 mm kõrgusel. Proovihoidiku esiserva kaugus kambri seinast on 22 mm; proovihoidiku pikiservade kaugus kambri külgedest on 50 mm (kõik sisemõõdud). (Vt joonised 1 ja 2).

Joonis 4

Proovihoidiku näidis

(Mõõdud millimeetrites)

Joonis 5

Näidis alumise U-kujulise raami osast koos traatide kinnituskohtadega

(Mõõdud millimeetrites)

2.3.

Gaasipõleti. Väikeseks süüteallikaks on Bunseni põleti, mille sisediameeter on 9,5 ± 0,5 mm. See asetseb katsekambris nõnda, et selle otsaku keskpunkt on 19 mm allpool proovi lahtise otsa allserva keskkohta (vt joonis 2).

2.4.

Katsegaas. Põletisse viidava gaasi kütteväärtus peab olema umbes 38 MJ/m3 (näiteks maagaas).

2.5.

Metallkamm, vähemalt 110 mm pikkune, seitsme kuni kaheksa sileda ümara piiga iga 25 mm kohta.

2.6.

Stopper, 0,5sekundilise mõõtmistäpsusega.

2.7.

Tõmbekapp. Põlemiskambri võib asetada tõmbekappi, kui selle siseruumala on vähemalt 20 korda, ent kõige rohkem 110 korda suurem kui põlemiskambri ruumala, ning kui tõmbekapi mis tahes üks kõrgus-, laius- või pikkusmõõt ei ole rohkem kui 2 ½ korda suurem kui kumbki teine mõõt.

Enne katse tegemist mõõdetakse õhu liikumise kiirust tõmbekapis 100 mm põlemiskambri lõplikust asukohast ees- ja tagapool. See peab olema vahemikus 0,10 ja 0,30 m/s, et põlemissaadused ei häiriks kasutajat. Võib kasutada loomuliku ventilatsiooni ja sellele vastava õhu liikumiskiirusega tõmbekappi.

3.1.1.

Proovide kuju ja mõõtmed on näidatud joonisel 6. Proovi paksus vastab katsetatava toote paksusele. See ei tohi olla üle 13 mm. Kui proovivõtmine seda võimaldab, koosneb proov kogu pikkuses ühest tükist.

Joonis 6

Proov

(Mõõtmed millimeetrites)

3.1.2.

Kui toote kuju ja mõõtmed ei võimalda antud suurusega proovi võtta, tuleb järgida järgmisi miinimummõõtmeid:

4.1.

Asetage karestatud või karvastatud pinnaga proovid tasasele pinnale ning kammige kammiga (2.5) kaks korda vastukarva.

4.2.

Asetage proov proovihoidikusse (2.2) nii, et testitav külg on suunatud allapoole leegi suunas.

4.3.

Seadke gaasileek 38 mm kõrguseks, kasutades selleks kambris olevat märki, hoides põleti õhu sisselaskeava suletuna. Enne esimese katse algust peab leek põlema vähemalt 1 min, et see stabiliseeruks.

4.4.

Lükake proovihoidik põlemiskambrisse nii, et proovi serv ulatub leegini, ning 15 sekundi pärast katkestage gaasi juurdevool.

4.5.

Põlemisaega hakatakse mõõtma hetkest, mil tulekolde piir möödub esimesest mõõtepunktist. Jälgige tule levikut küljel, mis põleb kiiremini kui teine külg (ülemisel või alumisel küljel).

4.6.

Põlemisaja mõõtmine lõpetatakse, kui leek on jõudnud viimase mõõtepunktini või kui leek kustub enne viimase mõõtepunktini jõudmist. Kui leek ei jõua viimase mõõtepunktini, mõõdetakse põlemissügavust kuni punktini, kus leek kustus. Põlemissügavus on proovi lagunenud osa, mis on pinnalt või seest põlemise teel hävinud.

4.7.

Kui proov ei võta tuld või ei jätka põlemist pärast põleti kustutamist või kui leek kustub enne esimese mõõtepunktini jõudmist, nii et põlemisaega ei saa mõõta, märgitakse katseprotokolli, et põlemiskiirus on 0 mm/min.

4.8.

Katseseeriat või korduvkatseid tehes tagatakse, et põlemiskambri ja proovihoidiku temperatuur on enne järgmise katse alustamist kõige rohkem 30 °C.

2.1.

Küttekehaks on elektriline soojuskiirgur, mille tegelik võimsus on 500 W. Kiirgav pind peab olema läbipaistvast kvartsplaadist diameetriga 100 ± 5 mm.

Seadmest kiirguv soojus, mõõdetuna soojuskiirguri pinnaga paralleelsel pinnal 30 mm kauguselt, peab olema 3 W/cm2.

2.2.

Soojuskiirguri kalibreerimiseks kasutatakse Gardoni (foolium)soojuskiirgusmõõturit (radiomeetrit) valmistaja poolt ettenähtud mõõtepiirkonnaga mitte üle 10 W/cm2.

Kiirgust ja võib-olla vähesel määral konvektsiooni vastu võttev pind peab olema tasane, ringikujuline, kõige rohkem 10millimeetrise diameetriga ning kulumiskindla mati musta pinnaga. Vastuvõttev pind asub vesijahutusega ümbrises, mille esikülg on hästi lihvitud metallist, tasane, samal tasapinnal kiirgust vastuvõtva pinnaga, ringikujuline, diameetriga umbes 25 mm.

Kiirgus ei või läbida enne vastuvõtva pinnani jõudmist ühtki akent. Seade peab olema vastupidav, kergesti kokkupandav ja kasutatav, tuuletõmbuse suhtes mittetundlik ja stabiilse kalibratsiooniga. Seadme täpsus peab olema ± 3 % ja korratavus 0,5 %.

Soojuskiirgusmõõturi kalibratsiooni kontrollitakse iga kord, kui soojuskiirgur uuesti kalibreeritakse, võrreldes seda instrumendiga, mis on üksnes tugietaloniks ja mida ei kasutata ühekski muuks otstarbeks. Tugietalon kalibreeritakse täielikult igal aastal vastavalt siseriiklikele normidele.

2.2.1.   Kalibratsiooni kontroll

Sisendvõimsuse tekitatud kiirgusintensiivsust, mille kohta esialgne kalibratsioon on näidanud, et see vastab kiirgusintensiivsusele 3 W/cm2, kontrollitakse sageli (vähemalt üks kord iga 50 töötunni kohta) ning kui selline kontroll näitab suuremat kõrvalekallet kui 0,06 W/cm2, kalibreeritakse seade uuesti.

2.2.2.   Kalibreerimismenetlus

Seade asetatakse keskkonda, kus ei ole tuuletõmbust (kõige rohkem 0,2 m/s).

Soojuskiirgusmõõtur asetatakse seadmesse proovi kohale, nii et soojuskiirgusmõõturi vastuvõttev pind asub soojuskiirguri pinna suhtes keskel.

Elektritoide lülitatakse sisse ja sisendvõimsus reguleeritakse vajalikule tasemele, et soojuskiirguri pinna keskel tekiks kiirgusintensiivsus 3 W/cm2. Pärast jõuseadme reguleerimist 3 W/cm2 saavutamiseks vajalikule tasemele peaks tasakaalu saavutamiseks järgnema viieminutiline ajavahemik, mille käigus seadet enam ei reguleerita.

2.3.

Proovi aluseks on metallrõngas (joonis 1). Selle aluse peale asetatakse roostevabast terastraadist võre, millel on järgmised mõõtmed:

2.4.

Nõu kujutab endast silindrilist toru siseläbimõõduga 118 mm ja sügavusega 12 mm. Nõu täidetakse puuvillvatiga.

2.5.

Punktides 2.1, 2.3 ja 2.4 nimetatud esemed toetuvad vertikaalsele sambale.

Soojuskiirgur asetatakse toele nii, et kiirgav pind on horisontaalasendis ja kiirgab allapoole.

Tugisammas varustatakse hoova/pedaaliga, millega saab soojuskiirguri tuge aeglaselt tõsta. Samuti varustatakse see riiviga, tagamaks, et soojuskiirguri võib lasta tagasi normaalasendisse.

Normaalasendis peavad soojuskiirguri, proovialuse ja tilganõu teljed kokku langema.

2.1.

Proovihoidik koosneb 560 mm kõrgusest ristkülikukujulisest raamist, millel on kaks jäigalt kinnitatud paralleelset varrast teineteisest 150 mm kaugusel, mille külge on kinnitatud tihvtid, kuhu asetatakse proov nii, et see jääb raamist vähemalt 20 mm kaugusele. Proovikinnitustihvtide läbimõõt ei ole rohkem kui 2 mm ja pikkus on vähemalt 27 mm. Tihvtid asuvad paralleelsetel varrastel joonisel 1 näidatud punktides. Raam paigaldatakse sobivale alustoele, et vardad jääksid katse käigus vertikaalasendisse. (Et kinnitada proov tihvtide külge raamist eemale jääval tasapinnal, võivad tihvtide kõrval olla 2 mm läbimõõduga vahetihvtid.

2.2.

Põleti on näidatud joonisel 3.

Põletisse juhitav gaas võib olla kaubanduslik propaan või kaubanduslik butaan.

Põleti asetatakse proovi ette, kuid sellest allapoole, nii et see asub tasapinnal, mis läbib proovi vertikaalkeskjoont ning on risti selle pinnaga (vt joonis 2), nii et selle pikitelg kaldub vertikaalist 30° proovi allserva poole. Põleti otsaku ja proovi allserva vahe on 20 mm.

2.3.

Katseseadme võib asetada tõmbekappi, kui selle siseruumala on vähemalt 20 korda, ent kõige rohkem 110 korda suurem kui katseseadme ruumala, ning kui tõmbekapi mis tahes üks kõrgus-, laius- või pikkusmõõt ei ole rohkem kui 2 ½ korda suurem kui kumbki teine mõõt. Enne katse läbiviimist mõõdetakse õhu liikumise kiirust tõmbekapis 100 mm seadme lõplikust asukohast ees- ja tagapool. See peab olema vahemikus 0,10 ja 0,30 m/s, et põlemissaadused ei häiriks kasutajat. Võib kasutada loomuliku ventilatsiooni ja sellele vastava õhu liikumiskiirusega tõmbekappi.

2.4.

Kasutatakse lamedat jäika šablooni, mis on valmistatud sobivast materjalist ja mille suurus vastab proovi suurusele. Šablooni puuritakse umbes 2 mm diameetriga avad, mis asetsevad nii, et avade keskpunktide vahelised kaugused vastavad raamidel olevate tihvtide vahelisele kaugusele (vt joonis 1). Avad asetsevad võrdsel kaugusel šablooni vertikaalkeskjoontest.

3.1.

Proovide mõõtmed on: 560 × 170 mm.

3.2.

Proove hoitakse vähemalt 24 tundi temperatuuril 23 ± 2 °C ning suhtelise õhuniiskuse 50 ± 5 % juures ning neis tingimustes hoitakse proove kuni vahetult katse-eelse ajani.

4.1.

Katse tehakse tingimustes, mil õhutemperatuur on 10-30 °C ja suhteline õhuniiskus 15-80 %.

4.2.

Põletit eelsoojendatakse 2 minutit. Leegi kõrguseks reguleeritakse 40 ± 2 millimeetrit, mõõdetuna põletitoru tipust kuni leegi kollase osa tipuni, kui põleti on vertikaalasendis ja leeki vaadeldakse hämaras valguses.

4.3.

Proov asetatakse prooviraami tihvtidele, jälgides, et tihvtid läbiksid šablooni abil märgitud punkte ja et proov jääks raamist vähemalt 20 mm kaugusele. Raam asetatakse alustoele nii, et proov on vertikaalasendis.

4.4.

Märgisniidid kinnitatakse horisontaalselt proovi ette joonisel 1 näidatud punktides. Igasse punkti pannakse niidist silmus, nii et selle kaks lõiku on proovi esipinnast 1 mm ja 5 mm kaugusel.

Iga silmus kinnitatakse kohase ajamõõtmisseadme külge. Niiti pingutatakse piisavalt, et see säilitaks oma asendi proovi suhtes.

4.5.

Proovi mõjutatakse 5 sekundi vältel leegiga. Süttimine loetakse toimunuks, kui proov põleb leegiga 5 sekundi vältel pärast süüteleegi eemaldamist. Kui süttimist ei toimu, mõjutatakse teist ettevalmistatud proovi leegiga 15 sekundi vältel.

4.6.

Kui kolmest proovist ühe tulemus ületab miinimumtulemuse 50 % võrra, tehakse katse samas suunas või sama külje pealt veel kolme prooviga. Kui mis tahes kolmest proovist üks või kaks ei põle kuni kõige ülemise märgisniidini, tehakse katse samas suunas või sama külje pealt veel kolme prooviga.

4.7.

Mõõdetakse järgmisi aegu sekundites: