►B

▼M2

NÕUKOGU DIREKTIIV

20. juuni 1972,

sõidukite raadiohäirete (elektromagnetiline ühilduvus) kohta

(72/245/EMÜ)

▼B

(EÜT L 152, 6.7.1972, p.15)

Euroopa Liidu Teataja

  No

page

date

 M1

KOMISJONI DIREKTIIV, 89/491/EMÜ 17. juuli 1989,

  L 238

43

15.8.1989

►M2

KOMISJONI DIREKTIIV 95/54/EÜ, 31. oktoober 1995,

  L 266

1

8.11.1995

►M3

KOMISJONI DIREKTIIV 2004/104/EÜ, EMPs kohaldatav tekst 14. oktoober 2004,

  L 337

13

13.11.2004

►M4

KOMISJONI DIREKTIIV 2005/49/EÜ, EMPs kohaldatav tekst 25. juuli 2005,

  L 194

12

26.7.2005

►M5

KOMISJONI DIREKTIIV 2005/83/EÜ, EMPs kohaldatav tekst 23. november 2005,

  L 305

32

24.11.2005

►M6

KOMISJONI DIREKTIIV 2006/28/EÜ, EMPs kohaldatav tekst 6. märts 2006,

  L 65

27

7.3.2006

►M7

NÕUKOGU DIREKTIIV 2006/96/EÜ, 20. november 2006,

  L 363

81

20.12.2006

►M8

KOMISJONI DIREKTIIV 2009/19/EÜ, EMPs kohaldatav tekst 12. märts 2009,

  L 70

17

14.3.2009

 A1

Akt Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta

  L 236

33

23.9.2003

►C1

Parandus, EÜT L 056, 2.3.2005, lk 35  (04/104)

I LISA

sõidukite ja nendele paigaldatavate elektriliste/elektrooniliste alakoostudega seotud nõuded

1. liide:

Käesolevas direktiivis nimetatud standardite loetelu

2. liide:

Sõiduki lairiba võrdluspiirid

Antenni ja sõiduki vahe: 10 m

3. liide:

Sõiduki lairiba võrdluspiirid

Antenni ja sõiduki vahe: 3 m

4. liide:

Sõiduki kitsasriba võrdluspiirid

Antenni ja sõiduki vahe: 10 m

5. liide:

Sõiduki kitsasriba võrdluspiirid

Antenni ja sõiduki vahe: 3 m

6. liide:

Elektriline/elektrooniline alakoost

Lairiba võrdluspiirid

7. liide:

Elektriline/elektrooniline alakoost

Kitsasriba võrdluspiirid

8. liide:

EÜ tüübikinnituse näidis

IIA LISA

Teatis seoses sõiduki EÜ tüübikinnitusega

IIB LISA

Teatis seoses elektrilise/elektroonilise alakoostu EÜ tüübikinnitusega

IIIA LISA

EÜ tüübikinnitustunnistuse näidis

IIIB LISA

EÜ tüübikinnitustunnistuse näidis

▼M8 —————

▼M3

IV LISA

Sõidukite lairiba elektromagnetkiirguse mõõtmise meetod

V LISA

Sõidukite kitsasriba elektromagnetkiirguse mõõtmise meetod

VI LISA

Sõidukite elektromagnetkiirguse taluvuse katsemeetod

VII LISA

Elektriliste/elektrooniliste alakoostude lairiba elektromagnetkiirguse mõõtmise meetod

1. lisa – Joonis 1:

Väliskatsekoht: elektrilise/elektroonilise alakoostu katsekoha piir.

Tasane tühi maa-ala, kus ei ole elektromagnetilist kiirgust peegeldavaid pindu

VIII LISA

Elektriliste/elektrooniliste alakoostude kitsasriba elektromagnetkiirguse mõõtmise meetod

IX LISA

Elektrililiste/elektrooniliste alakoostude elektromagnetkiirguse taluvuse katsemeetod(id)

1. liide – Joonis 1:

800 mm ribaliini katse

1. liide – Joonis 2:

800 mm ribaliini katse

2. liide:

Tüüpilise TEM-kambri mõõtmed

X LISA

Elektrililiste/elektrooniliste alakoostude siirdeprotsessidest lähtuvate häirete kindluse ja kiirguse katsetamise meetod(id)

2.1.

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

▼M4

▼M6 —————

▼M3

3.1.1.

Tootja esitab vastavalt direktiivi 70/156/EMÜ artikli 3 lõikele 4 sõiduki tüübikinnituse taotluse selle elektromagnetilise ühilduvuse suhtes.

3.1.2.

Teatise näidis on esitatud IIA lisas.

3.1.3.

Sõiduki tootja koostab nimekirja, milles kirjeldatakse kõiki asjakohaseid sõiduki elektrilisi/elektroonilisi süsteeme või alakooste, keremudeleid, ( 6 ) kerematerjalide variante, (6)  juhtmestiku asetust, mootori variante, rooli asendit (vasakpoolne/parempoolne) ja teljevahe variante. Asjakohased sõiduki elektrilised/elektroonilised süsteemid või alakoostud on need, mis võivad eraldada märkimisväärset lai- või kitsasribakiirgust ja/või millel on seos sõiduki häirekindlusega seotud funktsioonidega (vt käesoleva lisa punkt 2.1.12).

3.1.4.

Tootja ja pädeva asutuse vastastikusel kokkuleppel valitakse sellest nimekirjast katsetamiseks välja üks representatiivsõiduk. See sõiduk esindab sõidukitüüpi (vt IIA lisa 1. liide). Sõiduki valiku aluseks on tootja pakutud elektrilised/elektroonilised süsteemid. Sellest nimekirjast võib valida välja ühe või mitu sõidukit, kui tootja ja pädev asutus on ühisel arvamusel, et erinevad kasutatavad elektrilised/elektroonilised süsteemid võivad oluliselt mõjutada sõiduki elektromagnetilist ühilduvust võrreldes esimese representatiivsõidukiga.

3.1.5.

Sõiduki(te) valik punkti 3.1.4 alusel piirdub sõiduki/elektrilise/elektroonilise süsteemi kombinatsioonidega, mis on ette nähtud tegelikuks tootmiseks.

3.1.6.

Tootja võib taotlusele lisada tehtud katsete aruande. Tüübikinnitusorgan võib tüübikinnitustunnistuse koostamisel kasutada kõiki esitatud andmeid.

3.1.7.

Kui tüübikinnituskatse eest vastutav tehniline talitus viib katse ise läbi, tuleb talle esitada vastavalt punktile 3.1.4 kinnitatava tüübi representatiivsõiduk.

3.1.8.

Sõiduki tootja peab esitama selgituse sagedusribade, võimsustaseme, antenni asukohtade ja paigaldussätete kohta raadiosagedussaatjate paigaldamiseks, isegi kui sõiduk ei ole tüübikinnituse andmise ajal raadiosagedussaatjaga varustatud. See peaks hõlmama kõiki tavaliselt sõidukites kasutatavaid mobiilraadiosideteenuseid. Kõnealune teave tuleb pärast tüübikinnitust avalikkusele kättesaadavaks teha.

Sõidukitootjad peavad esitama tõendid, et kõnealuste saatjate paigaldamine ei halvenda sõiduki karakteristikuid.

3.2.1.

Käesoleva direktiivi kohaldamine elektriliste/elektrooniliste alakoostude suhtes:

3.2.2.

Sõiduki või elektrilise/elektroonilise alakoostu tootja või tema volitatud esindaja esitab vastavalt direktiivi 70/156/EMÜ artikli 3 lõikele 4 elektrilise/elektroonilise alakoostu tüübikinnituse taotluse selle elektromagnetilise ühilduvuse suhtes.

3.2.3.

Teatise näidis on esitatud IIB lisas.

3.2.4.

Tootja võib taotlusele lisada läbiviidud katsete aruande. Tüübikinnitusorgan võib tüübikinnitustunnistuse koostamisel kasutada kõiki esitatud andmeid. Sõidukile paigaldamiseks mõeldud seadmete puhul võib tootja lisada taotlusele tootja vastavusdeklaratsiooni kooskõlas direktiivi 99/5/EÜ või direktiivi 89/336/EMÜ sätetega, elektromagnetilise ühilduvuse katseprotokolli ja kasutaja jaoks ettenähtud juhendi, mis annab juhiseid kõnealuste seadmete paigaldamiseks sõidukitele.

3.2.5.

Kui tüübikinnituskatse eest vastutav tehniline talitus viib katse ise läbi, esitatakse talle vajaduse korral kinnitatava tüübi elektrilise/elektroonilise alakoostu representatiivnäidis, kui tootjaga on arutatud näiteks võimalikke muudatusi paigutuses, komponentide ja andurite arvus. Tehniline talitus võib valida uue näidise, kui ta peab seda vajalikuks.

3.2.6.

Näidisele (näidistele) tuleb selgelt ja kustumatult märkida tootja ärinimi või kaubamärk ja tüübimärgistus.

3.2.7.

Vajaduse korral tuleb ära märkida kõik kasutuspiirangud. Kõik sellised piirangud tuleb lisada IIB ja/või IIIB lisasse.

3.2.8.

Varuosadena turuleviidavad elektrilised/elektroonilised alakoostud ei vaja tüübikinnitust, kui need on identifitseerimisnumbriga arusaadavalt varuosadena tähistatud ja kui nad on identsed vastava juba tüübikinnituse saanud sõiduki jaoks ettenähtud originaalseadmete tootja (OEM) osaga ja pärinevad samalt tootjalt.

3.2.9.

Varuosadena müüdavad ja mootorsõidukitesse paigaldamiseks ettenähtud osad ei vaja tüübikinnitust, kui neil ei ole tegemist häirekindlusega seotud funktsioonidega (I lisa, 2.1.12). Sellisel juhul tuleb vastavalt direktiivides 89/336/EMÜ või 1999/5/EÜ sätestatud korra kohaselt välja anda vastavusdeklaratsioon. Osa sellest deklaratsioonist peab kinnitama, et elektriline/elektrooniline alakoost vastab käesoleva direktiivi I lisa punktides 6.5, 6.6, 6.8 ja 6.9 määratletud piiridele.

▼M8 —————

▼M3

4.1.1.3.

Tootja võib soovi korral saada käesolevale direktiivile vastava kinnituse, kui sõidukil ei ole seadmeid, mille suhtes tuleks läbi viia häirekindlus- või kiirguskatsed. Selliste tüübikinnituste puhul ei ole katsetamine vajalik.

4.1.3.

Elektrilised/elektroonilised alakoostud tahtlikuks raadiosignaali saatmiseks, mis ei ole saanud tüübikinnitust koos tootjale antava sõiduki tüübikinnitusega, peavad olema varustatud sobivate paigaldusjuhistega.

4.2.1.1.

Kui representatiivsõiduk vastab käesoleva direktiivi nõuetele, antakse artikli 4 lõikele 3 ja võimaluse korral direktiivi 70/156/EMÜ artikli 4 lõikele 4 vastav EÜ tüübikinnitus.

4.2.1.2.

EÜ tüübikinnitustunnistuse näidis on esitatud IIIA lisas.

4.2.2.1.

Kui elektrilise/elektroonilise alakoostu representatiivsüsteem (süsteemid) vastab (vastavad) käesoleva direktiivi nõuetele, antakse artikli 4 lõikele 3 ja võimaluse korral direktiivi 70/156/EMÜ artikli 4 lõikele 4 vastav EÜ tüübikinnitus.

4.2.2.2.

EÜ tüübikinnitustunnistuse näidis on esitatud IIIB lisas.

4.2.3.

Tüübikinnitust andev liikmesriigi pädev asutus võib punktides 4.2.1.2 või 4.2.2.2 nimetatud tunnistuste koostamisel kasutada vastavalt standardile ISO 17025 akrediteeritud ja tunnustusasutuse poolt tunnustatud katselabori aruannet.

4.3.1.

Vastavalt käesolevale direktiivile antud tüübikinnituste muudatuste puhul kohaldatakse direktiivi 70/156/EMÜ artikli 5 sätteid.

4.3.2.

4.3.3.

Kasutatud elektriliste/elektrooniliste alakoostude lisamine, mis ei ole saanud tüübikinnitust vastavalt käesolevale direktiivile, kuna nende esmakordse paigaldamise ajal tüübikinnitust ei nõutud, ei muuda tüübikinnitust kehtetuks, kui kõnealuste kasutatud elektriliste/elektrooniliste alakoostude paigaldamine toimub vastavalt elektrilise/ elektroonilise alakoostu ja sõiduki tootja soovitustele.

5.1.

Igal käesoleva direktiivi alusel kinnitatud tüübile vastaval elektrilisel/elektroonilisel alakoostul peab olema EÜ tüübikinnitustähis.

5.2.

EÜ tüübikinnituse tähis koosneb

ristkülikust, mille sees on väike e-täht ja sellele järgneb osa EÜ tüübikinnituse andnud liikmesriigi eraldusnumber:

▼M7

▼M3

▼M7

▼M3

Ristküliku lähedal direktiivi 70/156/EMÜ VII lisas osutatud tüübikinnitusnumbri punktis 4 sisalduv “baaskinnitusnumber”, millele eelneb kaks numbrit, mis näitavad käesoleva direktiivi uusimate oluliste tehniliste muudatuste järjenumbrit. Tunnistusel näidatud muudatuse järjenumber ja sõiduki osa tüübikinnituse number on eraldatud tärniga. Käesoleva direktiivi järjenumber on 03.

5.3.

EÜ tüübikinnitusnumber tuleb kinnitada elektrilise/elektroonilise alakoostu põhiosale (nt elektroonilisele kontrollplokile) nii, et see oleks selgesti loetav ja kustumatu.

5.4.

EÜ tüübikinnitustähise näidis on esitatud 8. liites.

5.5.

Käesoleva direktiivi alusel tüübikinnituse saanud sõidukitüüpides sisalduvate elektriliste/elektrooniliste süsteemide ja punktis 3.2.8 määratletud varuosade puhul ei ole märgistus vajalik.

5.6.

Punktile 5.3 vastav elektrilise/elektroonilise alakoostu märgistus ei pea olema nähtav, kui see on paigaldatud sõidukisse.

6.1.1.1.

Sõidukiga tehakse kiirgusemissiooni ja kiirguslike häirete taluvuse katsed. Sõiduki tüübikinnituseks ei nõuta juhtivusliku kiirguse katseid või juhtivuslike häirete taluvuse katseid.

6.1.1.2.

Elektrilisi/elektroonilisi alakooste katsetatakse kiirgusemissiooni ja juhtivusliku kiirguse suhtes ning kiirguslike ja juhtivuslike häirete taluvuse suhtes.

6.1.2.

Enne katsetamist peab tehniline talitus ette valmistama katseplaani koostöös tootjaga, mis sisaldab vähemalt töörežiimi, stimuleeritud funktsiooni või funktsioone, jälgitavat funktsiooni või jälgitavaid funktsioone, katse läbimise/mitteläbimise kriteeriumi või kriteeriume ja ettenähtud kiirgust.

6.2.2.1.

Kui mõõtmised tehakse IV lisas kirjeldatud meetodi abil ning sõiduki ja antenni vaheline kaugus on 10,0 ± 0,2 m, on piir 32 dB mikrovolti/m 30–75 MHz sagedusalas ja 32–43 dB mikrovolti/m 75-400 MHz sagedusalas ning piir suureneb logaritmiliselt sagedustel üle 75 MHz vastavalt käesoleva lisa 2. liitele. Sagedusalas 400–1 000 MHz jääb piir konstantseks: 43 dB mikrovolti/m.

6.2.2.2.

Kui mõõtmised tehakse IV lisas kirjeldatud meetodi abil ning sõiduki ja antenni vaheline kaugus on 3,0 ± 0,05 m, on piir 42 dB mikrovolti/m 30–75 MHz sagedusalas ja 42–53 dB mikrovolti/m 75–400 MHz sagedusalas ning piir suureneb logaritmiliselt sagedustel üle 75 MHz vastavalt käesoleva lisa 3. liitele. Sagedusalas 400–1 000 MHz jääb piir konstantseks: 53 dB mikrovolti/m.

6.2.2.3.

Teatava tüübi representatiivsõiduki puhul on mõõdetud väärtused, mida väljendatakse ühikuga dB mikrovolti/m, tüübikinnituspiirist madalamad.

6.3.2.1.

Kui mõõtmised tehakse V lisas kirjeldatud meetodi abil ning sõiduki ja antenni vaheline kaugus on 10,0 ± 0,2 m, on piir 22 dB mikrovolti/m 30–75 MHz sagedusalas ja 22–33 dB mikrovolti/m 75–400 MHz sagedusalas ning piir suureneb logaritmiliselt sagedustel üle 75 MHz vastavalt käesoleva lisa 4. liitele. Sagedusalas 400–1 000 MHz jääb piir konstantseks: 33 dB mikrovolti/m.

6.3.2.2.

Kui mõõtmised tehakse V lisas kirjeldatud meetodi abil ning sõiduki ja antenni vaheline kaugus on 3,0 ± 0,05 m, on piir 32 dB mikrovolti/m 30–75 MHz sagedusalas ja 32–43 dB mikrovolti/m 75–400 MHz sagedusalas ning piir suureneb logaritmiliselt sagedustel üle 75 MHz vastavalt käesoleva lisa 5. liitele. Sagedusalas 400–1 000 MHz jääb piir konstantseks: 43 dB mikrovolti/m.

6.3.2.3.

Teatava tüübi representatiivsõiduki puhul on mõõdetud väärtused, mida väljendatakse ühikuga dB mikrovolti/m, tüübikinnituspiirist madalamad.

6.3.2.4.

Olenemata käesoleva lisa punktides 6.3.2.1, 6.3.2.2 ja 6.3.2.3 määratletud piiridest loetakse sõiduk kitsasribakiirguse piiridele vastavaks ja edasised katsed ei ole vajalikud, kui sõiduki ringhäälingu antenni signaali tugevus on V lisas kirjeldatud algetapil keskmise detektoriga mõõdetuna vähem kui 20 dB mikrovolti sagedusalas 76–108 MHz.

6.4.2.1.

Kui katsed toimuvad VI lisas kirjeldatud meetodil, on väljatugevus 30 V/m rms (ruutkeskmine) üle 90 % sagedusalast 20–2 000 MHz ja vähemalt 25 V/m rms (ruutkeskmine) kogu sagedusalas 20–2 000 MHz.

6.4.2.2.

Teatava tüübi representatiivsõidukit loetakse häirekindlusnõuetele vastavaks, kui VI lisa kohaselt tehtud katsete ajal ei halvene “häirekindlusega seotud funktsioonide” toimimine.

6.5.2.1.

Kui mõõtmised tehakse VII lisas kirjeldatud meetodi abil, on piir 62–52 dB mikrovolti/m 30–75 MHz sagedusalas ja piirmäär kahaneb logaritmiliselt sagedustel üle 30 MHz ning 52–63 dB mikrovolti/m 75–400 MHz sagedusalas ja piir suureneb logaritmiliselt sagedustel üle 75 MHz vastavalt käesoleva lisa 6. liitele. Sagedusalas 400–1 000 MHz jääb piir konstantseks: 63 dB mikrovolti/m.

6.5.2.2.

Teatava tüübi elektrilise/elektroonilise representatiivalakoostu puhul on mõõdetud väärtused, mida väljendatakse ühikuga dB mikrovolti/m, tüübikinnituspiirist madalamad.

6.6.2.1.

Kui mõõtmised tehakse VIII lisas kirjeldatud meetodi abil, on piir 52–42 dB mikrovolti/m 30–75 MHz sagedusalas ja piirmäär kahaneb logaritmiliselt sagedustel üle 30 MHz ning 42–53 dB mikrovolti/m 75–400 MHz sagedusalas ja piir suureneb logaritmiliselt sagedustel üle 75 MHz vastavalt käesoleva lisa 7. liitele. Sagedusalas 400–1 000 MHz jääb piir konstantseks: 53 dB mikrovolti/m.

6.6.2.2.

Teatava tüübi elektrilise/elektroonilise representatiivalakoostu puhul on mõõdetud väärtus, mida väljendatakse ühikuga dB mikrovolti/m, tüübikinnituspiirist madalam.

6.7.2.1.

Kui katsed tehakse IX lisas kirjeldatud meetodite abil, on häirekindluskatsete piirid 60 V/m 150 mm ribaliini katsemeetodi puhul, 15 V/m 800 mm ribaliini katsemeetodi puhul, 75 V/m TEM-kambri katsemeetodi puhul, 60 mA voolusisestuse (BCI) katsemeetodi puhul ja 30 V/m vaba välja katsemeetodi puhul rohkem kui 90 % ulatuses 20–2 000 MHz sagedusalast, ja vähemalt väärtuseni 50 V/m 150 mm ribaliini katsemeetodi puhul, 12,5 V/m 800 mm ribaliini katsemeetodi puhul, 62,5 V/m TEM-kambri katsemeetodi puhul, 50 mA voolusisestuse (BCI) katsemeetodi puhul ja 25 V/m vaba välja katsemeetodi puhul kogu 20–2 000 MHz sagedusala ulatuses.

6.7.2.2.

Teatava tüübi elektrilist/elektroonilist representatiivalakoostu loetakse häirekindlusnõuetele vastavaks, kui IX lisa kohaselt tehtud katsete ajal ei halvene “häirekindlusega seotud funktsioonide” toimimine.

7.1.

Toodangu vastavust käsitlevad meetmed võetakse direktiivi 70/156/EMÜ artiklis 10 sätestatud korras.

7.2.

Sõiduki või selle osa või eraldi seadmestiku elektromagnetilise ühilduvuse osas kontrollitakse toodangu vastavust vajaduse korral käesoleva direktiivi IIIA ja/või IIIB lisas esitatud tüübikinnitustunnistus(t)e alusel.

7.3.

8.1.

Kui sõiduk või elektriline/elektrooniline süsteem või alakoost ei sisalda elektroonilist ostsillaatorit, mille töösagedus on suurem kui 9 kHz, loetakse see I lisa punktidele 6.3.2 või 6.6.2 ning V ja VIII lisa nõuetele vastavaks.

8.2.

Sõidukeid, millel ei ole “häirekindlusega seotud funktsioonidega” elektrilisi/elektroonilisi süsteeme, ei pea kiirgushäirete taluvuse suhtes katsetama ja neid loetakse I lisa punkti 6.4 ja käesoleva direktiivi VI lisa nõuetele vastavaks.

8.3.

Elektrilisi/elektroonilisi alakooste, millel ei ole häirekindlusega seotud funktsioone, ei pea kiirgushäirete taluvuse suhtes katsetama ja neid loetakse I lisa punkti 6.7 ja käesoleva direktiivi IX lisa nõuetele vastavaks.

8.4.

Rehvidega sõidukite puhul käsitatakse sõiduki keret/šassiid elektriliselt isoleeritud tarindina. Märkimisväärsed elektrostaatilised jõud ilmnevad sõiduki väliskeskkonnaga seoses üksnes sõitja sisenemisel sõidukisse või sellest väljumisel. Kuna sõiduk on sel hetkel paigal, ei peeta elektrostaatilise lahenduse tüübikatsetusi vajalikuks.

8.5.

Elektrilised/elektroonilised alakoostud, mida ei lülitata, mis ei sisalda lüliteid või ei hõlma induktiivkoormusi, ei vaja katsetamist juhtivusliku kiirguse suhtes ja neid ei loeta käesoleva lisa punktile 6.9 vastavaks.

8.6.

Vastuvõtjate mittetoimimine häirekindluskatse ajal, kui katsesignaal on vastuvõtja ribalaiuse piires (raadiosagedussignaalidest väljaspool olev sagedusriba) vastavalt konkreetse raadioteenuse/-toote määratlusele ühtlustatud elektromagnetilise ühilduvuse standardis ja mille viide on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas, ei tarvitse tähendada vastavust mittevastuvõtmise kriteeriumile.

8.7.

Raadiosageduslike signaalide saatjaid katsetatakse saaterežiimis. Soovitud kiirgust (nt raadiosagedussaatesüsteemidest) vajaliku ribalaiuse piires ja ribavälist kiirgust ei arvestata käesoleva direktiivi tähenduses. Kõrvalemissioon on käesoleva direktiiviga reguleeritud, kuid seda ei ole vaja katsetada, kui saatjal on ühtlustatud standardi kohaselt direktiivist 1999/5/EÜ tulenev vastavusdeklaratsioon.

0.1.

Märgis (tootja ärinimi):

0.2.

Tüüp:

0.4.

Sõidukiliik:(c)

0.5.

Tootja nimi ja aadress:

Olemasolu korral volitatud esindaja nimi ja aadress:

0.8.

Koostetehas(t)e aadress(id):

1.1.

Representatiivsõiduki foto(d) ja/või joonis(ed):

1.6.

Mootori paigutus ja asend:

3.1.

Tootja:

3.2.

Sisepõlemismootor

3.3.

Elektrimootor

3.9.

GAASIMOOTORID (teistsugustel põhimõtetel töötavate süsteemide puhul esitada vastav info)

4.2.

Tüüp (mehaaniline, hüdrauliline, elektriline jne):

6.2.2.

Elektriliste/elektrooniliste osade lühikirjeldus (kui neid on):

7.2.2.1.

Elektriliste/elektrooniliste osade lühikirjeldus (kui neid on):

8.5.

Mitteblokeeruv pidurisüsteem: jah/ei/ei ole kohustuslik (1)

9.1.

Keretüüp:

9.2.

Kasutatud materjalid ja konstruktsioonimeetodid:

9.5.

Tuuleklaas ja teised autoklaasid

9.9.

Tahavaatepeeglid (iga peegli kohta)

9.12.

Turvavööd ja/või muud turvasüsteemid:

9.18.

Raadiohäirete summutamine

10.5.

Muude elektriliste/elektrooniliste osade kui lampide lühikirjeldus (kui neid on):

12.2.

Seadmed sõiduki lubamatu kasutamise takistamiseks

12.7.

Tabel raadiosagedussaatjate paigaldamise ja kasutamise kohta sõiduki(te)s vajaduse korral (vt. I lisa, 3.1.8.):

Tüübikinnituse taotleja peab vajaduse korral esitama:

▼M6

▼M6 —————

▼M3

0.1.

Märgis (tootja ärinimi):

0.2.

Tüüp:

0.3.

Tüübi identifitseerimisandmed, kui need on märgitud osale/eraldi seadmestikule: ( 9 )

0.5.

Tootja nimi ja aadress:

Olemasolu korral volitatud esindaja nimi ja aadress:

0.7.

Osade ja eraldi seadmestike puhul EÜ tüübikinnitustähise asukoht ja kinnitusviis:

0.8.

Koostetehas(t)e aadress(id):

1.

Käesolev elektriline/elektrooniline alakoost kinnitatakse osana/eraldi seadmestikuna ( 10 )

2.

Võimalikud kasutuspiirangud ja paigaldustingimused:

3.

Elektrisüsteemi nimipinge: … V, maandatud plussiga/miinusega (10) 

0.1.

Mark (tootja ärinimi):

0.2.

Tüüp

0.4.

Sõidukiliik (c):

0.5.

Tootja nimi ja aadress:

Olemasolu korral volitatud esindaja nimi ja aadress:

0.8.

Koostetehas(t)e aadress(id):

1.

Lisateave (vajaduse korral): vt liidet

2.

Katsete eest vastutav tehniline talitus:

3.

Katseprotokolli kuupäev:

4.

Katseprotokolli number:

5.

Märkused (kui neid on): vt liidet

6.

Koht:

7.

Kuupäev:

8.

Allkiri:

9.

Tüübikinnituse andnud ametiasutuses asuvad tüübikinnitusdokumendid, mida on võimalik taotlemise korral saada.

1.

Lisateave

5.

Märkused:

(nt kehtib nii vasak- kui ka parempoolse rooliga sõidukite puhul).

0.1.

Mark (tootja ärinimi):

0.2.

Tüüp

0.3.

Tüübi identifitseerimisandmed, kui need on märgitud osale/eraldi seadmestikule: (12)  ( 13 )

0.5.

Tootja nimi ja aadress:

Olemasolu korral volitatud esindaja nimi ja aadress:

0.7.

Osade ja eraldi seadmestiku puhul EÜ tüübikinnitustähise asukoht ja kinnitusviis:

0.8.

Koostetehas(t)e aadress(id):

1.

Lisateave (vajaduse korral): vt liidet

2.

Katsete eest vastutav tehniline talitus:

3.

Katseprotokolli kuupäev:

4.

Katseprotokolli number:

5.

Märkused (kui neid on): vt liidet

6.

Koht:

7.

Kuupäev:

8.

Allkiri:

9.

Tüübikinnituse andnud ametiasutuses asuvad tüübikinnitusdokumendid, mida on võimalik taotlemise korral saada.

1.

Lisateave:

5.

Märkused:

1.1.

Käesolevas lisas kirjeldatud katsetusmeetodit kohaldatakse üksnes sõidukite suhtes.

1.2.

Käesoleva katsega mõõdetakse sõidukile paigaldatud elektriliste või elektrooniliste süsteemide (nt süütesüsteem või elektrimootor) tekitatud lairibakiirgust.

Kui käesolevas lisas ei ole sätestatud teisiti, tehakse katse vastavalt CISPR 12-le (5. väljaanne 2001).

3.1.

Poolkajavabas ruumis või väliskatsekohas tehtavate mõõtmiste puhul kehtivad piirmäärad kogu sagedusalas 30–1 000 MHz.

3.2.

Mõõtmisi saab teha kvaasitipu- või tipudetektoritega. I lisa punktides 6.2 ja 6.5 esitatud piirmäärad on kvaasitipudetektorite jaoks. Tipudetektorite kasutamise korral kohaldatakse parandustegurit 20 dB, nagu on kindlaks määratud CISPR 12-s (5. väljaanne 2001).

3.3.

Tehniline talitus teeb katse vastavalt standardiga CISPR 12 (5. väljaanne 2001) kehtestatud intervallidele kogu sagedusalas 30–1 000 MHz.

Et kontrollida sõiduki vastavust käesoleva lisa nõuetele, võib tehniline talitus teise võimalusena jagada sagedusala 14 sagedusribaks 30–34, 34–45, 45–60, 60–80, 80–100, 100–130, 130–170, 170–225, 225–300, 300–400, 400–525, 525–700, 700–850, 850–1 000 MHz ja teha katsed 14 sagedusel, mis annavad igas ribas kõrgeima kiirgustaseme, juhul kui tootja esitab kogu sagedusriba kohta mõõteandmed, mis on saadud ISO 17025 (1. väljaanne 1999) alusel asjakohaste osade suhtes akrediteeritud ja tunnustusasutuse poolt tunnustatud katselaborilt.

Kui katse ajal ületatakse piirmäära, tuleb kindlaks teha, et selle põhjustas sõiduk, mitte taustkiirgus.

3.4.

Suurim piirmäära suhtes väljendatud lugem (horisontaal- ja vertikaalpolarisatsioon ning antenni asukoht sõiduki vasakul ja paremal pool) kõigis 14 sagedusribas loetakse tunnusnäiduks sagedusel, millel mõõtmine tehti.

1.1.

Käesolevas lisas kirjeldatud katsemeetodit kohaldatakse üksnes sõidukite suhtes.

1.2.

Käesoleva katsega mõõdetakse mikroprotsessorsüsteemi või muu kitsasribaallika tekitatud kitsasriba elektromagnetkiirgust.

Kui käesolevas lisas ei ole sätestatud teisiti, tehakse katse vastavalt CISPR 12-le (5. väljaanne 2001) või CISPR 25-le (2. väljaanne 2002).

1.3.

Kõigepealt mõõdetakse FM-sagedusala (76–108 MHz) kiirgustasemed sõiduki raadioantennist keskväärtuse detektori abil. Kui I lisa punktis 6.3.2.4 määratletud taset ei ületata, loetakse sõiduk kõnealuse sagedusala osas käesoleva lisa nõuetele vastavaks ja täielikku katset ei tehta.

2.1.

Süüde peab olema sees. Mootor ei tohi töötada.

2.2.

Sõiduki elektroonilised süsteemid peavad töötama normaalselt ja sõiduk peab olema paigal.

2.3.

Kõik siseostsillaatoritega 9 kHz või korduvaid signaale andvad seadmed, mille juht või kaassõitja võib püsivalt sisse lülitada, peavad töötama nõuetekohaselt.

3.1.

Poolkajavabas ruumis või väliskatsekohas tehtavate mõõtmiste puhul kehtivad piirmäärad kogu sagedusalas 30–1 000 MHz.

3.2.

Mõõtmisel kasutatakse keskväärtuse detektorit.

3.3.

Tehniline talitus teeb katse vastavalt standardiga CISPR 12 (5. väljaanne 2001) kehtestatud intervallidele kogu sagedusalas 30–1 000 MHz.

Et kontrollida sõiduki vastavust käesoleva lisa nõuetele, võib tehniline talitus teise võimalusena jagada sagedusala 14 sagedusribaks 30–34, 34–45, 45–60, 60–80, 80–100, 100–130, 130–170, 170–225, 225–300, 300–400, 400–525, 525–700, 700–850, 850–1 000 MHz ja teha katsed 14 sagedusel, mis annavad igas ribas kõrgeima kiirgustaseme, juhul kui tootja esitab kogu sagedusriba kohta mõõteandmed, mis on saadud ISO 17025 (1. väljaanne 1999) alusel akrediteeritud ja tunnustusasutuse poolt tunnustatud katseaborilt.

Kui katse ajal ületatakse piirmäära, tuleb kindlaks teha, et selle põhjustas sõiduk, mitte taustkiirgus, kaasa arvatud lairibakiirgus elektrilisest/elektroonilisest alakoostust.

3.4.

Suurim piirmäära suhtes väljendatud lugem (horisontaal- ja vertikaalpolarisatsioon ning antenni asukoht sõiduki vasakul ja paremal pool) kõigis 14 sagedusribas loetakse tunnusnäiduks sagedusel, millel mõõtmine tehti.

1.1.

Käesolevas lisas kirjeldatud katsemeetodit kohaldatakse üksnes sõidukite suhtes.

1.2.

Käesoleva katsega näidatakse sõiduki elektrooniliste süsteemide häirekindlust. Sõiduk allutatakse käesolevas lisas kirjeldatud elektromagnetväljale. Sõidukit jälgitakse katse ajal.

Kui käesolevas lisas ei ole sätestatud teisiti, tehakse katse vastavalt standardile ►M5  ISO 11451-2: kolmas väljaanne 2005 ◄ .

1.3

Kõigi sõidukite katsed võib teha ka väliskatsekohas. Katsekoht peab vastama (siseriiklikele) elektromagnetväljakiirgust käsitlevatele õigusaktidele.

Kui sõiduki pikkus on üle 12 m ja/või laius üle 2,60 m ja/või kõrgus üle 4 m, võib sagedusalas 20–2 000 MHz I lisa punktis 6.7.2.1 kindlaksmääratud tasemetel rakendada voolusisestuse (BCI) meetodit vastavalt standardile ISO 11451-4 (1. väljaanne 1995).

2.1.1.

Mootor peab pöörama veorattaid tavaliselt püsikiirusel 50 km/h, kui ei ole sõidukist tingitud tehnilisi põhjuseid teistsuguste tingimuste kehtestamiseks. Sõiduk on asjakohaselt koormatud dünamomeetril või dünamomeetri puudumisel isoleeritud tugedel, et kliirens oleks võimalikult väike. Vajaduse korral võib jõuülekandevõllid lahti ühendada (nt veoautod).

2.1.2.

Käesolevas punktis määratakse kindlaks sõiduki häirekindluskatse miinimumtingimused ning katse mitteläbimise kriteeriumid. Muid sõidukisüsteeme, mis võivad mõjutada häirekindlusega seotud funktsioone, tuleb katsetada tootja ja tehnilise talituse vahel kokkulepitud viisil.

2.1.3.

Kõik seadmed, mida juht või kaassõitja saab püsivalt sisse lülitada, peavad töötama normaalselt.

2.1.4.

Kõik muud juhi sõidukijuhtimist mõjutavad süsteemid toimivad nagu sõiduki tavakasutuse korral.

2.2.

Kui sõidukis on elektrilised/elektroonilised süsteemid, mis on lahutamatult seotud sõiduki otsese juhtimisega, kuid mis ei toimi punktis 4.1 kirjeldatud tingimustel, on tootjal lubatud esitada katseasutusele aruanne või täiendavad tõendid selle kohta, et sõiduki elektriline/elektrooniline süsteem vastab käesoleva direktiivi nõuetele. Sellised tõendid säilitatakse koos tüübikinnitusdokumentidega.

2.3.

Sõiduki jälgimiseks kasutatakse üksnes seadmeid, mis ei tekita häireid. Sõiduki välispoolt ja salongi tuleb jälgida selleks, et kindlaks teha, kas käesoleva lisa nõuded on täidetud (nt videokaamerat/-kaameraid, mikrofoni jne kasutades).

3.1.1.

Tehniline talitus teeb katse vastavalt standardiga I ►M5  ISO 11451-1: kolmas väljaanne 2005 ◄ kehtestatud intervallidele kogu sagedusalas 20–2 000 MHz.

Et kontrollida sõiduki vastavust käesoleva lisa nõuetele, võib tehniline talitus teise võimalusena valida üksiksageduste vähendatud arvu, näiteks 27, 45, 65, 90, 120, 150, 190, 230, 280, 380, 450, 600, 750, 900, 1 300 ja 1 800 MHz, juhul kui tootja esitab kogu sagedusriba kohta mõõteandmed, mis on saadud ISO 17025 (1. väljaanne 1999) alusel asjakohaste osade suhtes akrediteeritud ja tunnustusasutuse poolt tunnustatud katselaborilt.

Kui sõiduk ei läbi käesolevas lisas esitatud katset, tuleb tõendada, et sõiduk ei läbinud katset asjakohastes katsetingimustes ja mitte kontrollimatute väljade tekkimise tõttu.

4.1.1.

Katsevälja tingimuste kindlakstegemiseks kasutatakse asendusmeetodit vastavalt standardile ►M5  ISO 11451-1: kolmas väljaanne 2005 ◄ .

4.1.2.

Ülekandesüsteemide jaoks kasutatakse seadme võrdluspunktis ühte väljamõõturit.

Antennide jaoks kasutatakse võrdlusjoonel nelja väljamõõturit.

4.1.3.

Sõiduk paigutatakse nii, et sõiduki keskjoon jääb seadme võrdluspunkti või -joone kohale. Sõiduk seisab tavaliselt esiosaga liikumatu antenni suunas Kui aga elektrooniline kontrollplokk koos juhtmestikuga on peamiselt sõiduki tagaosas, peaks sõiduk olema katse tegemisel tagumise osaga antenni suunas. Pika sõiduki puhul (välja arvatud sõiduautod ja kergkaubikud), mille elektroonilised kontrollplokid koos juhtmestikuga asuvad peamiselt sõiduki keskel, võib kas sõiduki parema või vasaku külje suhtes määrata võrdluspunkti. See võrdluspunkt peab olema sõiduki pikkuse keskpunktis või sõiduki küljel punktis, mille tootja on valinud koos pädeva asutusega, võttes arvesse elektrooniliste süsteemide jaotumist ja juhtmestiku paigutust.

Sellise katse saab teha üksnes juhul, kui ruumi füüsiline konstruktsioon seda võimaldab. Antenni asukoht tuleb katseprotokollis ära märkida.

1.1.

Käesolevas lisas kirjeldatud katsemeetodit võib kohaldada elektriliste/elektrooniliste alakoostude suhtes, mis paigaldatakse IV lisa nõuetele vastavatesse sõidukitesse.

1.2.

Käesoleva katsega mõõdetakse sõidukile paigaldatud elektriliste/elektrooniliste alakoostude (nt süütesüsteem või elektrimootor) tekitatud lairibakiirgust.

Kui käesolevas lisas ei ole sätestatud teisiti, tehakse katse vastavalt CISPR 25-le (2. väljaanne 2002).

2.1.

Katsetatav elektriline/elektrooniline alakoost peab töötama tavatingimustes, eelistatult maksimumkoormusel.

3.1.

Katse tehakse vastavalt CISPR 25 (2. väljaanne 2002) punktile 6.4 – ALSE meetodil.

3.2.

Alternatiivina neeldevooderdusega ekraneeritud ruumile (ALSE) võib kasutada väliskatsekohta (OATS), mis vastab CISPR 16-1 nõuetele (2. väljaanne 2002) (vt käesoleva lisa 1. liide).

3.3.

Enne ja pärast põhikatset tuleb mõõtmistega tagada, et keskkonnas ei esineks kõrvalisi helisid ja signaale, mis võivad mõõtmist märgatavalt mõjutada. Käesoleva mõõtmise korral peavad kõrvalised helid või signaalid, välja arvatud tahtlik kitsasribakiirgus, olema vähemalt 6 dB madalamad kui I lisa punktis 6.5.2.1 esitatud häirepiirid.

4.1.

Poolkajavabas ruumis või väliskatsekohas tehtavate mõõtmiste puhul kehtivad piirmäärad kogu sagedusalas 30–1 000 MHz.

4.2.

Mõõtmisi saab teha kvaasitipu- või tipudetektoritega. I lisa punktides 6.2 ja 6.5 esitatud piirmäärad on kvaasitipudetektorite jaoks. Tipudetektorite kasutamise korral kohaldatakse parandustegurit 20 dB, nagu on kindlaks määratud CISPR 12-s (5. väljaanne 2001).

4.3.

Tehniline talitus teeb katse vastavalt standardiga CISPR 25 (2. väljaanne 2002) kehtestatud intervallidele kogu sagedusalas 30–1 000 MHz.

Et kontrollida elektrilise/elektroonilise alakoostu vastavust käesoleva lisa nõuetele, võib tehniline talitus teise võimalusena jagada sagedusala 13 sagedusribaks 30–50, 50–75, 75–100, 100–130, 130–165, 165–200, 200–250, 250–320, 320–400, 400–520, 520–660, 660–820, 820–1 000 MHz ja teha katsed 13 sagedusel, mis annavad igas ribas kõrgeima kiirgustaseme, juhul kui tootja esitab kogu sagedusriba kohta mõõteandmed, mis on saadud ISO 17025 (1. väljaanne 1999) alusel asjakohaste osade suhtes akrediteeritud ja tunnustusasutuse poolt tunnustatud katseaborilt.

Kui katse ajal ületatakse piirmäära, tuleb kindlaks teha, et selle põhjustas elektriline/elektrooniline alakoost, mitte taustkiirgus.

4.4.

Näitude maksimum piirnormi suhtes (horisontaal- ja vertikaalpolarisatsioon) kõigis kolmeteistkümnes sagedusribas loetakse määrnäiduks sagedusel, millel mõõtmine läbi viidi.

1.1.

Käesolevas lisas kirjeldatud katsemeetodit võib kohaldada elektriliste/elektrooniliste alakoostude suhtes, mis paigaldatakse IV lisa nõuetele vastavatesse sõidukitesse.

1.2.

Käesoleva katsega mõõdetakse mikroprotsessorsüsteemi tekitatud kitsasriba elektromagnetkiirgust.

Kui käesolevas lisas ei ole sätestatud teisiti, tehakse katse vastavalt CISPR 12-le (5. väljaanne 2001) või CISPR 25-le (2. väljaanne 2002).

3.1.

Katse tehakse vastavalt CISPR 25 (2. väljaanne 2002) punktile 6.4 – ALSE meetodil.

3.2.

Alternatiivina neeldevooderdusega ekraneeritud ruumile (ALSE) võib kasutada väliskatsekohta (OATS), mis vastab CISPR 16-1 nõuetele (2. väljaanne 2002) (vt VII lisa 1. liide).

3.3.

Enne ja pärast põhikatset tuleb mõõtmistega tagada, et keskkonnas ei esineks kõrvalisi helisid ja signaale, mis võivad mõõtmist märgatavalt mõjutada. Käesoleva mõõtmise korral peavad kõrvalised helid või signaalid, välja arvatud tahtlik kitsasribakiirgus, olema vähemalt 6 dB madalamad kui I lisa punktis 6.5.2.1 esitatud häirepiirid.

4.1.

Poolkajavabas ruumis või väliskatsekohas tehtavate mõõtmiste puhul kehtivad piirmäärad kogu sagedusalas 30–1 000 MHz.

4.2.

Mõõtmised tehakse keskväärtuse detektoriga.

4.3.

Tehniline talitus teeb katse vastavalt standardiga CISPR 12 (5. väljaanne 2001) kehtestatud intervallidele kogu sagedusalas 30–1 000 MHz.

Et kontrollida elektrilise/elektroonilise alakoostu vastavust käesoleva lisa nõuetele, võib tehniline talitus teise võimalusena jagada sagedusala 13 sagedusribaks (30–50, 50–75, 75–100, 100–130, 130–165, 165–200, 200–250, 250–320, 320–400, 400–520, 520–660, 660–820, 820–1 000 MHz) ja teha katsed 13 sagedusel, mis annavad igas ribas kõrgeima kiirgustaseme, juhul kui tootja esitab kogu sagedusriba kohta mõõteandmed, mis on saadud ISO 17025 (1. väljaanne 1999) alusel asjakohaste osade suhtes akrediteeritud ja tunnustusasutuse poolt tunnustatud katselaborilt. Kui katse ajal ületatakse piirmäära, tuleb kindlaks teha, et selle põhjustas elektriline/elektrooniline alakoost, mitte taustkiirgus, kaasa arvatud elektrilise/elektroonilise alakoostu lairibakiirgus.

4.4.

Näitude maksimum piirnormi suhtes (horisontaal- ja vertikaalpolarisatsioon) kõigis kolmeteistkümnes sagedusribas loetakse määrnäiduks sagedusel, millel mõõtmine läbi viidi.

1.1.

Käesolevas lisas kirjeldatud katsetusmeetodit/-meetodeid võib kohaldada elektriliste/elektrooniliste alakoostude suhtes.

1.2.

▼M5

▼M3

2.1.

Katsetingimused peavad vastama ISO 11452-1: kolmas väljaanne 2005.

2.2.

Katsetatav elektriline/elektrooniline alakoost on sisse lülitatud ja peab olema reguleeritud tööks tavatingimustes. See paigaldatakse käesoleva lisa kohaselt, kui katsemeetoditega ei nähta ette teisiti.

2.3.

Ükski elektrilise/elektroonilise alakoostu käitamiseks vajalik lisaseade ei tohi olla paigaldatud kalibreerimise ajaks. Kalibreerimise ajal ei tohi ükski lisaseade olla võrdluspunktile lähemal kui 1 m.

2.4.

Et tagada mõõtmistulemuste korduvus, kui katseid ja mõõtmisi korratakse, peavad katsesignaale tekitavad seadmed ja nende paigutus olema sama kui kalibreerimisetapil.

2.5.

Kui katsetatav elektriline/elektrooniline alakoost koosneb rohkem kui ühest üksusest, peaksid ühenduskaabliteks olema parimal juhul sõidukis kasutatavad juhtmestikud. Kui neid ei ole võimalik kasutada, peab elektroonilise kontrollploki ja tehisvõrgu vahe vastama kindlaksmääratud standardile. Kõik juhtmestiku kaablid tuleb ühendada võimalikult reaalsena ning kasutada eelistatavalt tegelikke koormusi ja aktuaatoreid.

3.2.

Tehniline talitus teeb katse kogu sagedusalas 20 kuni 2 000 MHz standardiga ISO DIS 11452-1: (3. väljaanne 2005) kehtestatud intervallidega.

Et kontrollida elektrilise/elektroonilise alakoostu vastavust käesoleva lisa nõuetele, võib tehniline talitus teise võimalusena valida üksiksageduste vähendatud arvu, näiteks 27, 45, 65, 90, 120, 150, 190, 230, 280, 380, 450, 600, 750, 900, 1 300 ja 1 800 MHz, juhul kui tootja esitab kogu sagedusriba kohta mõõteandmed, mis on saadud ISO 17025 (1. väljaanne 1999) alusel asjakohaste osade suhtes akrediteeritud ja tunnustusasutuse poolt tunnustatud katselaborilt.

3.3.

Kui elektrine/elektrooniline alakoost käesolevas lisas kirjeldatud katseid ei läbi, tuleb tõendada, et ta ei läbinud katseid nõuetekohastes katsetustingimustes ja mitte selletõttu, et tekitati kontrollimatuid välju.