24.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 71/53

Raportöör:

Cristian PÎRVULESCU

1.1.

Pagulaskriis on Euroopa Liidus jõudnud punkti, kus inimõiguste kaitse ja demokraatia aluspõhimõtted on seatud kahtluse alla. Komitee on kindlal seisukohal, et raskustest hoolimata tuleb neist põhimõtetest kinni pidada ja neid nõuetekohaselt rakendada.

1.2.

Komitee usub, et ulatuslik ja vajalik toetus euroopalikele põhiväärtustele ja Euroopa Liidu institutsioonilistele saavutustele võib aidata piirata mõne valitsuse eraldumissuundumust ja inimeste seas järjest rohkem levivat negatiivset suhtumist rändesse ja pagulastesse. Sellistes erandlikes olukordades vajame rohkem Euroopat, rohkem demokraatiat ja rohkem solidaarsust.

1.3.

Praegune pagulaskriis oli küll etteaimatav, aga tulenes ühtse varjupaigapoliitika puudumisest, mis omakorda oli tingitud Euroopa Liidu kooskõlastamata poliitilisest tegevusest. Siinkohal kutsub komitee üles nõukogu, komisjoni ja parlamenti rakendama Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 67 lõike 2 ja artikli 78 sätteid, mis määratlevad tingimused Euroopa Liidu tõelise varjupaigapoliitika loomiseks.

1.4.

Komitee on korduvalt rõhutanud solidaarsuse, vastutuse ja ühistegevuse vajadust ning põhiõiguste olulisust.

1.5.

Komitee kiidab heaks komisjoni jõupingutused pagulaskriisi ühise lahenduse koordineerimisel, sh juhtide kohtumise Balkani marsruudi pagulasvoogude teemal.

1.6.

Kriisiolukorras ümberpaigutamise mehhanism on konkreetne näide solidaarsusel ja vastutusel põhinevast koostööst. Siiski soovib komitee, et kõnealune ümberpaigutamise mehhanism ja teised sarnased algatused oleksid sidususe ja tõhususe tagamiseks osa üldisest strateegiast. Iseäranis on tarvis solidaarseid ja vastupidavaid koormuse jagamise süsteeme, eelkõige püsivat, õiglast ja kohustuslikku jaotuskvooti kaitset otsivate inimeste jagamiseks kõigi ELi riikide vahel.

1.7.

Komisjon ja teised ELi institutsioonid peavad jõuliselt toetama liikmesriikide valitsusi, et pakkuda ümberpaigutatavate varjupaigataotlejate integreerimiseks kohaseid tingimusi ja võimalusi. Selles kontekstis tuleb muu hulgas selgitada, et seoses varjupaigataotlejate ja pagulaste vastuvõtmise ja integreerimisega liikmesriikidele tekkivad kulud ei ole pikaajalised ega struktuurilised ja seega ei tohiks neid struktuurse eelarvepuudujäägi arvutamisel arvesse võtta.

2.1.

Praegune pagulaskriis esitab suure väljakutse nii halduslikus – ainuüksi selle nähtuse seninägematu ulatuse tõttu – kui ka õiguslikus plaanis. Euroopa Liit on jõudnud punkti, kus inimõiguste kaitse ja demokraatia aluspõhimõtted on seatud kahtluse alla. Majandusliku globaliseerumisega kaasnenud suurenenud rahvusvaheline liikuvus on mõjutanud liikmesriikide valmisolekut täielikult rakendada rahvusvahelisi lepinguid. Komitee usub, et ulatuslik ja vajalik toetus euroopalikele põhiväärtustele ja Euroopa Liidu institutsioonilistele saavutustele võib aidata piirata mõne valitsuse eraldumissuundumust ja inimeste seas järjest rohkem levivat negatiivset suhtumist rändesse ja pagulastesse. Sellistes erandlikes olukordades vajame rohkem Euroopat, rohkem demokraatiat ja rohkem solidaarsust.

2.2.

Euroopa varjupaigasüsteem on mitme kriisi tõttu tõsise surve all. Põhjuseks on nii 2000. aastate rahvusvaheline poliitika kui ka majandus- ja finantskriisi tagajärjed. Araabia kevad, Liibüa poliitiline ebastabiilsus ja Süüria kodusõda on viimased näited kriisidest, mis on otseselt viinud pagulaste arvu märkimisväärse suurenemiseni.

2.3.

Euroopa Nõukogu 47 liikmesriigil on kohustus kinni pidada inimõigustest, tagades igaühele Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 3 (1) kohase kaitse. 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooni artikliga 1 tagatakse seevastu kaitse ainult kindlasse kategooriasse kuuluvatele isikutele ja seda kaitset on lihtsam kaotada. Siiski pakub kõnealune konventsioon rahvusvahelist kaitset vajavatele isikutele mitut õigust. Mõnes liikmesriigis (nt Rumeenias) on põhiseaduse kohaselt rahvusvahelised lepingud ülimuslikud riikliku seadusandluse suhtes. Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 18 (2), mis muudeti Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 6 siduvaks, sätestab rahvusvahelist kaitset vajavate isikute õiguse.

2.4.

Dublini süsteem on asetanud varjupaigataotluste menetlemisel ebaproportsionaalselt suure koorma piiriäärsetele liikmesriikidele (Malta, Itaalia, Küpros, Kreeka, Hispaania ja viimasel ajal ka Ungari). Sellistes tingimustes on mõnel liikmesriigil tegelikkuses üha keerulisem kinni pidada tagasisaatmise lubamatuse põhimõttest ning Euroopa inimõiguste konventsiooni, põhiõiguste harta ja nendest tulenevate direktiivide põhimõtetest. Komitee on kindlal seisukohal, et raskustest hoolimata tuleb neist põhimõtetest kinni pidada ja neid nõuetekohaselt rakendada.

2.5.

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 67 lõikes 2 ja artiklis 78 sätestatakse Euroopa Liidu tõelise varjupaigapoliitika loomise tingimused. Nende artiklite kohaselt ei keskenduta miinimumeeskirjade kehtestamisele, vaid pigem ühtsetel menetlustel põhineva ühise süsteemi loomisele. Praegune pagulaskriis oli küll etteaimatav, aga tulenes ühtse varjupaigapoliitika puudumisest, mis omakorda oli tingitud Euroopa Liidu kooskõlastamata poliitilisest tegevusest. Siinkohal kutsub Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nõukogu, komisjoni ja parlamenti üles kõnealuseid artikleid rakendama.

2.6.

Komitee kiidab heaks komisjoni jõupingutused pagulaskriisi ühise lahenduse koordineerimisel, sh juhtide kohtumise Balkani marsruudi pagulasvoogude teemal. Kohtumine tõi kokku Euroopa Liidu ja kolmandate riikide riigi- ja valitsusjuhid eesmärgiga paremini koordineerida piirkonna tegevust kolmes peamises valdkonnas: varjupaiga pakkumine, ühine rändevoogude haldamine ja piirihaldus (3).

2.7.

Komitee loodab, et kriisiolukorras ümberpaigutamise mehhanism aitab Euroopa Liidul liikuda konsensuslikult piisavalt tugeva ja paindliku süsteemi poole, et leida lahendus rändega seotud erinevatele väljakutsetele.

2.8.

Komitee on korduvalt rõhutanud solidaarsuse, vastutuse ja ühistegevuse vajadust ning põhiõiguste olulisust ning nõudnud sisserändajate ja pagulaste integreerimise hõlbustamiseks vajalikke tõsiseid jõupingutusi.

2.9.

Kriisiolukorras ümberpaigutamise mehhanism on konkreetne näide solidaarsusel ja vastutusel põhinevast koostööst. Siiski soovib komitee, et kõnealune ümberpaigutamise mehhanism ja teised sarnased algatused oleksid sidususe ja tõhususe tagamiseks osa üldisest strateegiast. Iseäranis on tarvis solidaarseid ja vastupidavaid koormuse jagamise süsteeme, eelkõige püsivat, õiglast ja kohustuslikku jaotuskvooti kaitset otsivate inimeste jagamiseks kõigi ELi riikide vahel. Euroopa Komisjoni „Euroopa rände tegevuskava” on positiivne samm selles suunas.

3.1.

Iga mehhanismis mitteosalev liikmesriik peaks otsust põhjendama. Kui põhjused on peamiselt majanduslikud või tingitud varjupaigataotlejate vastuvõtmiseks vajaliku valmisoleku puudumisest, tuleks kaaluda ettemaksete võimaldamist.

3.2.

Euroopa Liidu toetus pagulaskriisi ja sisserändajate integratsiooniga tegelevatele kodanikuühiskonna organisatsioonidele on endiselt ebapiisav. Bürokraatlikud eeskirjad ja protseduurid piiravad nende suutlikkust tegutseda kohapeal tõhusalt.

3.3.

Kriisiolukorra määratlemisel kontrollib komisjon, kas isegi „hästikorraldatud varjupaigasüsteemiga” liikmesriik ei tule taolise olukorraga toime. Kuidas seda defineerida? Millistele kriteeriumidele peaks „hästikorraldatud” varjupaigasüsteem vastama? Ettepanekus pakutakse küll välja mõni kriteerium, mida komisjon võiks arvestada, aga need on paindlikud ning neid tuleks arvesse võtta „muu hulgas”.

3.4.

Ettepanek ei täpsusta piisavalt, kuidas ühitada abisaava liikmesriigi, ümberpaigutamise sihtliikmesriigi ja taotlejate eelistusi. Ei ole selge, kuidas see praktikas toimib.

3.5.

On soovitatav, et taotlejatele pakuksid asjaomast teavet ja nõustamist abisaava liikmesriigi ametiasutused ja ümberpaigutamise sihtliikmesriigi kontaktametnikud.

3.6.

Jääb ebaselgeks, kuidas ümberpaigutamise sihtliikmesriiki innustada ümberpaigutatavaid vastu võtma ja ühiskonda integreerima. Taristu olukord, teenuste, nt arstiabi või hariduse kättesaadavus ning rahalised eraldised mõjutavad ümberpaigutatavate tahet minna mõnda konkreetsesse riiki. Komisjon ja teised ELi institutsioonid peavad jõuliselt toetama liikmesriikide valitsusi, et pakkuda ümberpaigutavate varjupaigataotlejate integreerimiseks kohaseid tingimusi ja võimalusi.

3.7.

Ettepanek peab seetõttu olema selles küsimuses täpsem ja pakkuma välja menetluse varjupaigasüsteemi taristu ja teenuste arengu hindamiseks ja innustamiseks kõikides liikmesriikides.

3.8.

Kõnealune süsteem peab teatud määral arvestama varjupaigataotleja eelistusi kindla ümberpaigutamise sihtriigi osas. Need eelistused tuleb siduda eduka integratsiooni jaoks vajalike selgete ja ilmsete väljavaadetega (samas riigis elavad pereliikmed, keeleoskus, varasemad sidemed antud riigiga, nt õpingud või ettevõtlus).

3.9.

„Kultuurilisi seoseid” nimetatakse ühe tegurina, mida tuleks isiku ümberpaigutamisel arvestada. Komitee leiab, et seda kriteeriumi ei tohiks kasutada taotluse tagasilükkamisel varjupaigataotleja usuliste veendumuste tõttu.

3.10.

Ettepanekus jäetakse täpsustamata, kuidas kõnealune süsteem toimib näiteks Serbia ja endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigi puhul, kellel on selged Euroopa Liiduga ühinemise väljavaated ning kes seisavad silmitsi varjupaigataotlejate ja pagulaste suure sissevooluga.