52007DC0507

[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel, 12.09.2007

KOM(2007) 507 lõplik

KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE

Äärepoolseimate piirkondade strateegia: kokkuvõte ja arenguperspektiivid

{SEK(2007) 1112}

SISUKORD

1. Sissejuhatus 3

2. Senised edusammud 4

3. Järgmine etapp: kasutada ära 2004. aasta strateegia võimalused 5

3.1. Juurdepääsuga seotud puuduste ja muude äärepoolseimatele piirkondadele iseloomulike piirangute mõju vähendamine 5

3.2. Äärepoolseimate piirkondade konkurentsivõime suurendamine 5

3.3. Laiema naabruspoliitika tegevuskava tugevdamine 7

3.4. Toetusmeede ebasoodsate olude mõju neutraliseerimiseks 9

4. Tulevikuväljavaated 10

4.1. Kliimamuutustega kaasnevad väljakutsed 10

4.2. Demograafiliste muutuste ja migratsiooni mõju 11

4.3. Äärepoolseimate piirkondade põllumajandus 12

4.4. Äärepoolseimate piirkondade roll ELi merenduspoliitikas 12

5. Kokkuvõte 13

KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE

Äärepoolseimate piirkondade strateegia: kokkuvõte ja arenguperspektiivid

SISSEJUHATUS

Arvestades eelkõige EÜ asutamislepingu artikli 299 lõiget 2 ja kahe komisjoni teatise vastuvõtmist aastal 2004[1], on tegelikkuseks saanud äärepoolseimate piirkondade eripära[2] tunnustamine ja neid käsitleva tõelise Euroopa strateegia arendamine.

See strateegia hõlmab kolme valdkonda: juurdepääsuga seotud puuduste ja äärepoolseimate piirkondade muude piirangute mõju vähendamine, konkurentsivõime parandamine ja piirkondliku integratsiooni tugevdamine. Strateegia tugineb aktiivsele partnerlusele Euroopa institutsioonide, liikmesriikide ja äärepoolseimate piirkondade vahel.

Pärast strateegia kolmeaastast rakendamist on esimesed tähelepanekud olnud väga positiivsed. Vastu on võetud palju ühenduse eri poliitikavaldkondadesse kuuluvaid meetmeid ning äärepoolseimate piirkondade majanduslik ja ühiskondlik olukord on paranenud.

Euroopa Parlament, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning Regioonide Komitee on strateegia heaks kiitnud ja kutsunud komisjoni üles seda rakendama[3]. Selleks teeb komisjon ettepaneku tugevdada 2004. aasta strateegiat uute meetmetega, mida saab rakendada lühikese ajaga.

Lisaks kavatseb komisjon algatada arutelu strateegia tuleviku üle pikemas perspektiivis. Strateegiat tuleb ajakohastada ja täiustada, arvestades suuri väljakutseid, millega äärepoolseimad piirkonnad lähiaastatel tegelema peavad. Selleks korraldatakse konsultatsioon, mille tulemusena koostatakse teatis, millega komisjon algatab uue etapi äärepoolseimate piirkondade strateegia arendamises.

Käesolevas teatises:

- antakse ülevaade strateegia rakendamisest alates 2004. aastast; üksikasjalik kirjeldus on esitatud käesolevale teatisele lisatud töödokumendis[4];

- pakutakse välja lühiajalisi meetmeid, et 2004. aasta strateegiat täielikult rakendada;

- algatatakse uus arutelu pikaajaliste mõjude üle, eelkõige seose peamiste äärepoolseimaid piirkondi eriti lähedalt puudutavate teemadega: kliimamuutused, demograafiline areng ja rändevoogude juhtimine, põllumajandus ja ELi merenduspoliitika.

SENISED EDUSAMMUD

Kolm esimest aastat olid Euroopa äärepoolseimate piirkondade strateegia rakendamisel otsustava tähtsusega. Kõik peamised vahendid kõnealuste piirkondade majanduslikuks ja sotsiaalseks arenguks on uuesti määratletud ja üle vaadatud. Eelkõige võib välja tuua:

- ülevaadatud ühtekuuluvuspoliitika, mis hõlmab uut eritoetust asutamislepingu artikli 299 lõikes 2 loetletud piirangutega seotud lisakulude hüvitamiseks;

- erisätted äärepoolseimate piirkondade toetuseks suhkru- ja banaanisektori turgude korralduse reformi taustal;

- äärepoolseimate piirkondade sooduskohtlemine uute regionaalabi suuniste puhul;

- teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse 7. raamprogrammi algatus, mille eesmärk on mobiliseerida äärepoolseimate piirkondade potentsiaali teadusuuringute valdkonnas ja parandada nende integratsiooni Euroopa teadusruumi.

Lisaks on suuremat osa teistest 2004. aasta teatistes soovitatud meetmetest konkreetsemaks muudetud[5].

Paljud äärepoolseimate piirkondade toetuseks võetud ühenduse meetmed peegeldavad komisjoni tahet võtta ELi poliitika rakendamisel arvesse äärepoolseimate piirkondade eripära. Lisaks väljendab ühenduse sekkumine nende piirkondade suhtes sektoriülest ja täiendavat lähenemisviisi, eelkõige tänu kõigi komisjoni talituste ühistele jõupingutustele. Juurdepääsuga seotud puuduste vähendamine, konkurentsivõime ja piirkondliku integratsiooni tugevdamine on endiselt olulised suunad, millega vastatakse asjakohaselt kõnealuste piirkondade arengu prioriteetidele. Ning kuigi strateegia aitab kaasa äärepoolseimate piirkondade sotsiaalmajandusliku olukorra parandamisele,[6] saab ELi poliitikat nende piirkondade seisukohast veelgi parandada, eelkõige selleks, et tugevdada ühenduse meetmete järjepidevust.

Siiski on mõned 2004. aastal kavandatud meetmed alles arengujärgus, eelkõige näiteks pingutused äärepoolseimate piirkondade integreerimiseks Euroopa teadusruumi ja üldist majandushuvi pakkuvate teenuste kohandamiseks kohalike turgude vajadustele. Samuti tuleb tagada, et praktikas kasutataks täielikult ära uusi võimalusi Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERDF) ja Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) vahelise koordineerimise parandamiseks. Seetõttu peab strateegia nüüd jõudma küpsemisjärku, et ära kasutada kõik 2004. aasta strateegia võimalused.

JÄRGMINE ETAPP: KASUTADA ÄRA 2004. AASTA STRATEEGIA VÕIMALUSED

Lisaks 2004. aastal võetud meetmetele soovib komisjon süvendada kõiki strateegia valdkondi, võttes tarvitusele lisameetmeid.

Juurdepääsuga seotud puuduste ja muude äärepoolseimatele piirkondadele iseloomulike piirangute mõju vähendamine

Selle eesmärgi saavutamiseks võib kavandada järgmisi meetmeid:

- arendada võimalusi, mida pakub lisakulude hüvitamise eritoetuse rakendamine transpordi ja uute info- ja sidetehnoloogiate valdkonnas;

- jätkata pingutusi praegu lairibaühenduse valdkonnas eksisteeriva lõhe kaotamiseks, eelkõige ERDFi rakenduskavade kaudu;

- arendada võimalusi, mida pakub programmide TEN-T, TEN-E ja MARCO POLO II rakendamine;

- hinnata äärepoolseimate piirkondade erivajadusi seoses aruandega POSEI programmide rakendamise kohta.

Äärepoolseimate piirkondade konkurentsivõime suurendamine

Äärepoolseimate piirkondade konkurentsivõimet võivad parandada mitmed vahendid:

Ühtekuuluvuspoliitika

Äärepoolseimate piirkondade nõrk konkurentsivõime väärib ühtekuuluvuspoliitika raames erilist tähelepanu. ERDFi ja ESFi 2007.–2013. aasta rakenduskavad, algatus „Piirkonnad majandusmuutustes”[7] ning tehniline abi komisjoni algatusele[8] peavad võimaldama tugevdada äärepoolseimate piirkondade konkurentsivõimet, lähtudes Lissaboni majanduskasvu ja tööhõive strateegiast ning ühenduse strateegilistest suunistest. On vaja:

- määratleda tõeline ELi partnerlusel rajanev piirkondlik innovatsioonistrateegia,[9] eelkõige tippteadmiste ja konkurentsikeskuste kaudu, ja tugevdada teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja telekommunikatsiooni infrastruktuure;

- edendada inimkapitali tugevdamist haridus- ja koolitussüsteemi ümberkorraldamise abil ning arendada inimpotentsiaali teadusuuringute ja innovatsiooni valdkonnas. Tuleb tagada, et pakutava koolituse liik oleks kooskõlas komisjoni äärepoolseimate piirkondade strateegias esiletoodud peamistes valdkondades – st põllumajandus ja keskkond, taastuvenergia, transport, telekommunikatsioon ja turism – kavandatud meetmetega;

- tõhustada taastuvenergia (biomass, sealhulgas olmejäätmed, maasoojus, laine-, tuule- ja päikeseenergia) kasutamist ja parandada äärepoolseimate piirkondade energiabilanssi, et vähendada nende sõltuvust välismaailmast;

- võtta arenduskavade väljatöötamisel arvesse bioloogilist mitmekesisust, eelkõige elupaiku ja liike toetavate meetmete abil;

- julgustada majanduse säästvat arengut, soodustades meetmeid, et kaitsta bioloogilist mitmekesisust, mis on sageli väga suur ja kujutab endast äärepoolseimate piirkondade peamist majanduslikku eelist. Sellised meetmed aitavad kaasa ka Euroopa Liidu eesmärgile peatada bioloogilise mitmekesisuse vähenemine aastaks 2010;

- toetada kohaliku tootmisvõrgu ajakohastamist ja tõhustamist, eelkõige väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele suunatud kvaliteedi- ja keskkonnajuhtimissüsteemide („keskkonnahoidlik uuendus”) loomise, töötajate ja ettevõtjate oskuste kohandamise, ettevõtluse arendamise ja ettevõtete loomise kaudu;

- soodustada turismitööstuse konkurentsivõimet ja jätkusuutlikkust, eelkõige edendades sihtkohtade säästvat majandamist;

- tugevdada finantskorralduse mehhanisme ja parandada kõnealuste piirkondade väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate ja mikroettevõtjate juurdepääsu rahastamisele, eelkõige algatuste JEREMIE ja JESSICA raames;

- suurendada linnade osatähtsust, et edendada paindlikku kohalikku majandust, mis ühendab tööstuse, teenused, meelelahutuse ja turismi, kasutades selleks äärepoolseimatele piirkondadele suunatud integreeritud linnaprogramme ja linnameetmeid , näiteks projekt „Support for Cities“ – URBACT;

- parandada töö saamise võimalusi ning kaasata jätkuvalt tööturule tööotsijaid ja mitteaktiivseid isikuid ning tugevdada ebasoodsas olukorras olevate isikute sotsiaalset kaasatust.

Raamprogrammid

Äärepoolseimate piirkondade majanduse konkurentsivõimet võivad tugevdada järgmised ühenduse raamprogrammid:

- äärepoolseimate piirkondade eripära arvestamist teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse 7. raamprogrammi eriprogrammides, eelkõige programmis „Võimekus”, tuleb täielikult ära kasutada ja lisaks tuleb kõnealuste piirkondade potentsiaali arvestada programmi „Koostöö” teatud valdkondades, näiteks energia, kliimamuutustega seotud looduslikud ohutegurid, subtroopilise vöötme põllumajandus, kalandus ning vesiviljelus;

- innovatsiooni ja konkurentsivõime raamprogramm pakub välja kõnealuste piirkondade jaoks väga asjakohaseid rahastamisvõimalusi, mida tuleks samuti kasutada (keskkonnahoidlik uuendus, infotehnoloogiate kasutuselevõtt, taastuvenergia kasutamise levik ja energiatõhususe parandamine);

- elukestva õppe programm[10] peab edendama mõttevahetust, koostööd ja liikuvust ühenduse haridus- ja koolitussüsteemide vahel,[11] arvestades samas äärepoolseimate piirkondade prioriteetseid valdkondi.

Üldist majandushuvi pakkuvad teenused

Üldist majandushuvi pakkuvate teenuste puhul kõnealustes piirkondades võtab komisjon endiselt arvesse piirkondlikke eripärasid ning asjaomaste turgude üksikasjalikku analüüsi. Kui nimetatud teenuste osutamise hind on kõrgem kui teistes piirkondades, tuleb nende rahastamine tagada vastavalt riigiabi valdkonnas kohaldatavatele eeskirjadele, mis võimaldavad hüvitada kõik lisakulud. Üldistele teenustele juurdepääsu tingimuste määratlemisel julgustatakse liikmesriike võtma arvesse kõnealuste piirkondade eripära, eelkõige seoses süsteemide isoleerituse, kauguse ja territooriumi killustatusega.

Laiema naabruspoliitika tegevuskava tugevdamine

Äärepoolseimate piirkondade piirkondliku integratsiooni tugevdamine nende lähimas geograafilises ümbruskonnas on 2004. aasta strateegia uuendus, mida on hästi arendatud, kuid mida tuleb tõhustada kohalike avalik-õiguslike ja eraettevõtjate ning asjaomaste liikmesriikide kaasamisega. Protsessi edendamiseks võib kasutada dialoogi kõnealuste piirkondade ja ühenduseväliste naaberriikide, eelkõige Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide (AKV riigid) ning ELiga assotsieerunud ülemeremaade ja –territooriumide (ÜMTd)[12] vahel.

Mõned meetmed võivad juba aidata kaasa selle suuna süvendamisele:

Äärepoolseimate piirkondade eripära arvestamine majanduskoostöölepingutes

Et paremini ära kasutada kaubandusvõimalusi ja tugevdada piirkondlikku kaubavahetust AKV riikide ja äärepoolseimate piirkondade vahel, kavandab komisjon eritingimusi, et majanduskoostöölepingutes arvestataks äärepoolseimate piirkondade huvidega, millest liikmesriigid on teada andnud. Need tingimused on kooskõlas majanduskoostöölepingute läbirääkimisi käsitlevate sätetega ja WTO eeskirjadega ning arvestavad iga piirkonna eripära.

Tingimused võivad käsitleda kõiki vajalikke meetmeid, mis aitavad kaasa äärepoolseimate piirkondade kiirele integratsioonile piirkondliku tasandi kaubavahetusse ning meetmeid, mis on vajalikud, et arvestada äärepoolseimate piirkondade turgude ja nende teatavate toodete haavatavust. Komisjon rõhutab ka asjaolu, et AKV riikide ja äärepoolseimate piirkondade kaubandussuhted ei piirdu üksnes kaubavahetusega; need peavad võimaldama tugevdada AKV riikide ja äärepoolseimate piirkondade suhteid kõigis majanduskoostöölepingute valdkondades.

Rahastamisvahendite koordineerimine

AKV riikide ja ÜMTdega 10. Euroopa Arengufondi programmitöö raames peetava dialoogi alusel kutsutakse partnereid üles viima ellu Euroopa Arengufondi ja Euroopa Regionaalarengufondi ühise programmi ning paralleelse kaasrahastamise konkreetseid võimalusi ja praktilisi tingimusi, et rakendada koostöömeetmeid riiklikul ja piirkondlikul tasandil.

Komisjon analüüsib konkreetseid võimalusi Prantsuse Guajaana territoriaalse koostöö programmide (ERDF) ja arengukoostöö rahastamisvahendist rahastatud geograafilise programmi „Brasiilia“ vahel[13].

Äärepoolseimate piirkondade ja nende naabruses asuvate kolmandate riikide vahelise laevaliikluse tugevdamine

Õhutranspordi suuniste väljatöötamisega seoses on ühise transpordipoliitika puhul võetud hiljuti arvesse vajadust käsitleda äärepoolseimate piirkondade ning kolmandate riikide ja ÜMTde vahelise transpordi ja liikuvuse vajadusi, et vähendada nende eraldatust. Seda tuleb täiendada samasuguse lähenemisviisiga meretranspordi valdkonnas, lubades riigiabi kõnealuste piirkondade ja nende naabruses asuvate kolmandate riikide vaheliste transporditeenuste käivitamiseks.

Äärepoolseimate piirkondade ja kolmandate riikide ühine osalemine teadusuuringute võrgustikes ja ühenduse raamprogrammides

Teadusuuringute võrgustiku RedCLARA tugevdamine programmi @LIS II[14] kaudu ja Kariibi mere riikide võimalik järkjärguline kaasamine sellesse võrgustikku on suurepärane võimalus selliste äärepoolseimate piirkondade jaoks nagu Guadeloupe, Prantsuse Guajaana ja Martinique. See tugevdab sidet kõnealuste piirkondade ja naabruses asuvate ÜMTde teadusringkondade vahel ning ühendab neid Mandri-Euroopaga projekti Alice kaudu, kasutades odavamat ja kiiremat ühendust.

Läbirääkimistel majanduskoostöölepingute üle julgustab komisjon AKV riike ja äärepoolseimaid piirkondi töötama välja koostöökavu ja osalema ühiselt teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse 7. raamprogrammis, innovatsiooni ja konkurentsivõime raamprogrammis ning hariduse ja elukestva õppe programmis.

Innovatsiooni ja konkurentsivõime raamprogrammi info- ja sidetehnoloogia strateegilise toetusprogrammi eesmärk on julgustada innovatsiooni ja konkurentsivõimet, edendades info- ja sidetehnoloogiate laiemat ja tõhusamat kasutamist kodanike, ametiasutuste ja erasektori, eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete poolt. Äärepoolseimaid piirkondi julgustatakse kasutama rahastamisvahendeid riiklike, piirkondlike ja kohalike info- ja sidetehnoloogia alaste algatuste arendamiseks ja laiendamiseks.

Äärepoolseimate piirkondade eripära arvestamine rändepoliitikas

Kavandada võib järgmisi meetmeid:

- kooskõlastada Euroopa Regionaalarengu Fondi territoriaalse koostöö programme 10. Euroopa Arengufondiga, mille kohaselt on migratsioon uue AKV-ELi koostöö üks prioriteete;

- tagada, et äärepoolseimate piirkondade erivajadusi arvestatakse arengu- ja majanduskoostöö rahastamisvahendi rände- ja varjupaiga temaatilises programmis,[15] eelkõige selleks, et tagada nende piirkondade rändevoogude tõhus haldamine, võideldes ebaseadusliku sisserändega ja lihtsustades tööjõu liikuvust, ning et aidata äärepoolseimatesse piirkondadesse sisserännanutel toetada nende päritoluriikide säästvat arengut;

- toetada, eelkõige integratsioonifondi[16] kaudu, liikmesriikide võetud meetmeid seaduslike rändevoogude suunamiseks ja immigrantide integreerimiseks; lihtsustada viisade väljaandmist äärepoolseimates piirkondades, eelkõige ettevõtjatele ja praktikantidele;

- loodava Euroopa tagasisaatmisfondi abiga toetada kavasid äärepoolseimates piirkondades ebaseaduslikult elavate isikute tagasisaatmiseks ning teatavas ulatuses ka nende reintegreerimiseks;

- välispiirifondi abiga ja Euroopa välispiiride agentuuri laiendamise kaudu toetada moodsa jälitustehnika kasutamist, koolitada piirivalvureid ja/või ehitada piiripunktide infrastruktuure, mis lahendaks kõige tungivamad probleemid piirikontrolli ja piirivalve valdkonnas;

- ühtlustada selles valdkonnas võetavate meetmete aluseid, analüüsides rände mõju äärepoolseimate piirkondade majanduslikule, sotsiaalsele ja territoriaalsele ühtekuuluvusele. Kõige rohkem rändest mõjutatud piirkondade suhtes kohaldatavaid üldisi meetmeid tuleb hinnata ning teha ettepanekuid võimalike muudatuste kohta.

Toetusmeede ebasoodsate olude mõju neutraliseerimiseks

Peamiste ühenduse poliitikavaldkondade reform tagab äärepoolseimatele piirkondadele aastateks 2007–2013 olulise rahalise abi, et neutraliseerida pidevalt nende piirkondade arengut takistavate tegurite mõju, mida on nimetatud ka asutamislepingus, pakkudes lähenemisviisi, mis on täpsemalt kujundatud nende eriliste vajaduste kohaselt.

Kuigi äärepoolseimate piirkondade areng ei ole aeglasem ainult nende lisakulude tõttu, on üks võimalus meetmete tõhususe parandamiseks suunised konkreetsete ebasoodsate olude mõju mõõtmiseks, kuid need tuleb veel lõpule viia. Jätkunud on partnerlus nimetatud suuniste koostamiseks, et süstematiseerida äärepoolseimate piirkondade konkreetsete ebasoodsate oludega seotud tegurid ja nende mõju, parandades seeläbi nimetatud tegurite hindamist. Komisjon kavatseb need tulemused vormistada kolleegiumi vastuvõetud suunistena. Suunised ei ole aga ainus alus ühenduse sekkumise hindamiseks, kuna liikmesriigid võivad samuti esitada komisjonile alternatiivseid või täiendavaid vahendeid.

Suuniste ning liikmesriikide pakutud vahendite rakendamine sõltub lisakulude hindamiseks vajalike andmete kättesaadavusest. Suurem osa sellest teabest on juba kättesaadav, kuid siiski on vajalik liikmesriikide koostöö andmete kogumisel. Suuniste ja riiklike vahendite rakendamiseks on vajalik üleminekuperiood, et saavutada vajalik statistikaalane suutlikkus.

TULEVIKUVÄLJAVAATED

Äärepoolseimad piirkonnad ei kuulu enam laienenud ELi kõige vaesemate piirkondade hulka, kuid kannatavad siiski nende arengut takistavate tegurite püsiva laadi ja kumulatiivse mõju tõttu. Seega tuleb jätkata pingutusi ühenduse poliitika ja konkreetsete toetusmeetmete kohandamiseks alati, kui see on vajalik, kuid sellega peavad kaasnema asjakohased vahendid, näiteks ühenduse poliitika parem hindamine.

Komisjon kavatseb algatada tulevase Euroopa äärepoolseimate piirkondade strateegia kavandamiseks arutelu oma partneritega[17]. Selleks on välja selgitatud vähemalt neli teemat, millel on nii praegu kui ka tulevikus oluline mõju äärepoolseimatele piirkondadele. Need teemad, mis lõikuvad 2004. aasta strateegia kolme valdkonnaga ja on Euroopa tegevuskava[18] prioriteetsed teemad, on omandanud kõnealuste piirkondade jaoks elulise tähtsuse.

Kliimamuutustega kaasnevad väljakutsed

Kliimamuutustega võitlemine ja nende mõjuga kohanemine on äärepoolseimate piirkondade jaoks olulise tähtsusega, arvestades nende geograafilist asukohta ja haavatavust. Kliimamuutuste mõju, näiteks meretaseme tõus, ohustab nende piirkondade põllumajandust, turismi, veevarusid, ökosüsteemi ja bioloogilist mitmekesisust. Äärmuslikud ilmastikutingimused (orkaanid, tsüklonid, põud, üleujutused) võivad sageneda ja mõjutada 2004. aasta strateegia kolme valdkonda:

- juurdepääs: äärepoolseimate piirkondade reisijatevedu sõltub täielikult õhutranspordist. See mõjutab otseselt äärepoolseimate piirkondade elanike liikuvust võrreldes ülejäänud ELi elanikega ning turistide ja sotsiaalmajandusliku arengu mõjutajate juurdepääsu äärepoolseimatele piirkondadele;

- konkurentsivõime: äärepoolseimatel piirkondadel on erilised taastuvenergia allikad. Assoorid[19] ja Kanaari saarte El Hierro saarel käimasolev projekt[20] on näited süsinikdioksiidi heitmeid vähendavast siseressursside kasutamisest;

- piirkondlik integratsioon: mõned äärepoolseimad piirkonnad on arendanud oma geograafilises piirkonnas koostöömehhanisme, et jälgida loodusriske ja piirata nende mõju.

Komisjon kutsub oma partnereid üles arutama järgmisi küsimusi:

Millised meetmed on vajalikud, et heitmete vähendamise eesmärk ei mõjuks negatiivselt juurdepääsule äärepoolseimate piirkondade ja nende piirkondade majandusele ja kodanikele? Milliseid kriteeriume tuleks rakendada, et tagada selle probleemi kajastamine eelnevas mõjuhinnangus?

Kuidas kasutada kõige paremini ära uusi võimalusi, mida kliimamuutuste vastane võitlus pakub äärepoolseimatele piirkondadele nende looduslike eeliste tõttu (maasoojusenergia, biomass, bioloogiline mitmekesisus jne), et parandada nende energiabilanssi ja tugevdada nende konkurentsivõimet, nt taastuvenergia ja teadusuuringute arendamise kaudu?

Kuidas saavutada areng energiavarustuse iseseisva toimetuleku suunas, kasutades maksimaalselt ära energiasäästu võimalusi? Milliseid sektoreid peale ehituse ja transpordi küsimus peamiselt puudutab?

Milliseid uusi vahendeid saab arendada, et parandada loodusriskide ennetamise süsteeme koostöös naabruses asuvate kolmandate riikide ja ÜMTdega?

Demograafiliste muutuste ja migratsiooni mõju

Enamiku äärepoolseimate piirkondade elanikkond on oluliselt muutunud nii loomulike demograafiliste suundumuste kui ka rändevoogude tõttu, mis võrdselt nii stimuleerivad kui ka ohustavad nende majanduslikku ja sotsiaalset kasvu. See protsess mõjutab maakasutuse planeerimist, tööturgu, haridus- ja koolitusvajadusi ja avalikke teenuseid.

Prantsuse ülemeredepartemangude demograafilise kasvu määr on ELi kõige kõrgem.

Kanaari saartel on mere kaudu saabuvate ebaseaduslike sisserändajate arvu kasvu[21] veelgi süvendanud saatjata alaealiste ebaseadusliku sisserände probleem.

Äärepoolseimad piirkonnad ei moodusta rändepoliitika seisukohast ühtset kategooriat: neil on erinev õiguslik staatus Schengeni piirkonna suhtes ning rändeilmingud mõjutavad neid erineval määral. Lisaks sellele on rändepoliitika endiselt osaliselt liikmesriikide pädevuses, eelkõige sisserändajate vastuvõtmise küsimuses, ning EL koordineerib ja jälgib riiklikul tasandil võetavaid meetmeid.

Siiski, arvestades rände olulist mõju äärepoolseimatele piirkondadele, soovib komisjon seda teemat oma partneritega üksikasjalikult arutada, keskendudes järgmistele küsimustele:

Kuidas vastata kõige paremini suure demograafilise survega ja kasvava mandrile väljarännuga seotud väljakutsetele?

Kuidas tugevdada meetmeid seaduslike sisserändajate integratsiooni soodustamiseks kõnealustes piirkondades nii ühenduse kui ka riiklikul tasandil?

Milliseid meetmeid võtta, et võidelda äärepoolseimatesse piirkondadesse sisserände algpõhjustega, mis tulenevad nende geograafilisest asukohast mahajäänud arenguga piirkonnas?

Kas seadusliku ja korduvrände soodustamine on parim viis, et ühendada rändevoogude kontrolli meetmed päritoluriikide majandusliku ja sotsiaalse arenguga?

Äärepoolseimate piirkondade põllumajandus

Põllumajandus on peamine tegur äärepoolseimate piirkondade majanduses, mida mõjutab ebasoodne geograafiline ja klimaatiline olukord. Põllumajandustootmine ja toiduga varustamine jäävad oluliseks kõnealuste piirkondade majandusliku jätkusuutlikkuse kindlustamisel, mida saab veelgi tugevdada Euroopa maaelu arengu poliitika abil.

Ühenduse toetus eri põllumajandussektoritele on nüüdseks täielikult integreeritud POSEI kavasse, eelkõige pärast banaanisektori toetuste kaasamist aastal 2006. See muudab võimalikuks ühtlasema lähenemisviisi kõnealuste piirkondade põllumajandussektori edasisele arendamisele. Nende reformide mõju POSEI kavale hinnatakse hiljemalt 2009. aastal.

Äärepoolseimate piirkondade roll ELi merenduspoliitikas

Äärepoolseimate piirkondade eriline geograafiline asukoht Atlandi ja India ookeanis ning Kariibi meres annab Euroopale olulise tähtsuse maailma merenduses ning äärepoolseimatele piirkondadele olulise rolli ELi tulevases merenduspoliitikas. Äärepoolseimad piirkonnad osalesid aktiivselt Euroopa Liidu tulevase merenduspoliitika alastes konsultatsioonides, mille komisjon käivitas 2006. aasta juunis[22], ning esitasid koostööprojekti RUMPER raames, mida toetas programm INTERREG IIIC, ühise panuse rohelisse raamatusse „Euroopa Liidu tulevase merenduspoliitika suunas”. Nende konsultatsioonide tulemusel valmib uus ELi merenduspoliitika ja tegevuskava, milles käsitletakse muu hulgas äärepoolseimate piirkondade eripära.

Äärepoolseimatel piirkondadel on oluline roll Euroopa merepiirkonnas ja nad annavad ELile tema ülemaailmse tähtsuse. Nende olemasolu sõltub nende suhtest merega: merega seotud majandustegevuse mitmekesisus, looduslike mereressursside võrreldamatu rikkus, kuid ka kliimamuutuste ja äärmuslike loodusnähtuste oht merepiirkonnas. Nende majandusvööndi suurus võrdub Vahemere ja Läänemere püügipiirkondadega kokku, mis võimaldab neil pakkuda olulisi ökosüsteemi teenuseid ja muudab asjaomased liikmesriigid maailma juhtivateks mereriikideks. See suurendab ka ELi vastutust mereressursside kaitse eest.

Mõnes äärepoolseimas piirkonnas sõltub mereressursside jätkusuutlik kasutamine tihedast koostööst naaberriikidega. Nii äärepoolseimate piirkondade strateegia kui ka ELi uus merenduspoliitika peaksid toetama nende riikide vaheliste koostöömehhanismide arendamist. NET-BIOME projekt, mille eesmärk on luua äärepoolseimate piirkondade ja ÜMTde piirkondlikud teaduspoliitika võrgustikud troopilise bioloogilise mitmekesisuse, eelkõige merekeskkonna bioloogilise mitmekesisuse alal, annab tunnistust äärepoolseimate piirkondade suutlikkusest luua neile omastes valdkondades uurimisvõrgustikke, mis aitavad neil oma eeliseid kasutada. Teaduse ja mereuuringute alane koostöö on äärepoolseimatele piirkondadele väga oluline ning aitab neil piirkondadel seista vastu kliimamuutustega ja ookeani püsimajäämisega seotud väljakutsetele.

Komisjon kutsub oma partnereid üles arutama järgmisi küsimusi:

Kuidas edendada valitsemisvahendeid eri merepiirkondades (Kariibi meri, India ookeani kaguosa, Makroneesia)? Kas iga merepiirkonna kohta konverentsi korraldamine, kus osalevad huvitatud pooled töötaksid välja ühtse lähenemisviisi vaatlusalustele teemadele, oleks samm õiges suunas?

Kuidas toetada äärepoolseimate piirkondade spetsialiseerumist teatud teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse, nagu „sinine tehnoloogia” harudes, nt parandades teabevahetust selles valdkonnas?

Kuidas paremini ära kasutada merekeskkonnaga seotud majandustegevust, nt kalapüük, vesiviljelus, transport, säästev turism ja taastuvenergia?

Kuidas jätkata võitlust ebaseadusliku kalapüügi vastu, ookeaniseiret ja riskijuhtimist, parandada mereohutust ja säilitada merekeskkonda?

Kuidas saavad äärepoolseimad piirkonnad oma merepotentsiaalile toetudes aidata kaasa Euroopa jätkusuutlikule arengule tervikuna uue merenduspoliitika kaudu?

Kuidas tagada rannikualade säästev majandamine äärepoolseimates piirkondades?[23]

KOKKUVÕTE

Astudes samme äärepoolseimate piirkondade strateegia säilitamiseks ja arendamiseks, on komisjon täitnud oma kohustuse kõigis ühenduse sekkumisvaldkondades, ühendades rahalise toetuse erimeetmete võtmisega. Strateegia ei ole käsitlenud mitte ainult partnerlust kolme liikmesriigi ja seitsme äärepoolseima piirkonna vahel, vaid ka muude Euroopa institutsioonide koostatud suuniseid.

Teatises on küll antud positiivne hinnang äärepoolseimate piirkondade strateegia esimesele rakendamisetapile, kuid rõhutatakse ka vajadust 2004. aasta strateegiat tõhustada, võttes aastateks 2007–2013 täiendavaid meetmeid. Samuti on teatis parim alus äärepoolseimate piirkondade strateegia tuleviku arutamiseks, keskendudes kliimamuutustele, rändejuhtimisele, põllumajandusele ja ELi merenduspoliitikale, millel on kaugeleulatuv mõju kõnealuste piirkondade sotisaalmajanduslikule arengule.

Käesoleva teatisega algatatakse arutelu Euroopa institutsioonide, liikmesriikide ning – äärepoolseimates piirkondades – piirkondlike ja kohalike ametiasutuste, sotsiaalmajanduslike huvirühmade, teadusuuringute sektori ja akadeemiliste ringkondade vahel. Konsultatsioonide etapp peaks kestma kuni 2008. aasta märtsini. Selle perioodi jooksul korraldab komisjon koos asjaomaste piirkondade ja liikmesriikidega seminare ja töökohtumisi, et arutada järgmisi küsimusi:

- Millises ulatuses saab 2004. aasta strateegiat kohandada äärepoolseimate piirkondade ees seisvate uute väljakutsetega?

- Kuidas oleks võimalik kõige paremini lahendada probleeme, mis tulenevad suurtest demograafilistest erinevustest ja rändevoogudest äärepoolseimate piirkondade ja nende naabruses asuvate piirkondade ja riikide vahel?

- Kas kliimamuutused on äärepoolseimate piirkondade jaoks eriline probleem?

- Milliseid meetmeid saavad äärepoolseimad piirkonnad Euroopa merenduspoliitika raames võtta, et saada sellest kasu ja aidata samas kaasa Euroopa säästvale arengule?

Pärast avaliku arutelu lõppu valmistab komisjon ette ettepaneku äärepoolseimate piirkondade partnerluse tuleviku kohta Sellega algab uus etapp Euroopa äärepoolseimate piirkondade strateegia arengus.

[1] KOM(2004) 343 ja KOM(2004) 543.

[2] Äärepoolseimad piirkonnad (Assoorid, Madeira, Kanaari saared, neli Prantsuse ülemeredepartemangu) seisavad vastamisi asutamislepingus loetletud eriliste piirangutega: kaugus, isoleeritus, väike pindala, rasked looduslikud olud, majanduslik sõltuvus mõnest tootest.

[3] Euroopa Parlamendi 28. septembri 2005. aasta resolutsioon äärepoolseimate piirkondade vahelise partnerluse tugevdamise kohta – A60246/2005. ELT C 227 E/110, 21.9.2006, lk 110.

[4] SEK(2007) 1112.

[5] 2004. aasta strateegia põhjalik kirjeldus – õigusaktid ja õigusloomega mitteseotud aktid – on esitatud käesolevale teatisele lisatud töödokumendis.

[6] Vt eespool nimetatud töödokument, lk 20.

[7] http://ec.europa.eu/regional_policy/cooperation/interregional/ecochange/index_en.cfm

[8] Määruse nr 1083/2006 artikkel 45.

[9] Seejuures tuleb arvestada varasemaid kogemusi, eelkõige Euroopa Regionaalarengu Fondi rahastatud piirkondlike innovatsioonistrateegiate ja piirkondlike infoühiskonna algatuste (1994–1999) ning piirkondlike innovatsioonimeetmete kavade (PRAI, 2000–2006) tasandil saadud kogemusi. Need programmid on võimaldanud kuuel äärepoolseimal piirkonnal katsetada uusi ideid ja nende olukorrale kohandatud lähenemisviise, mis on välja töötatud ja ellu viidud koostöös põhiliste piirkondlike huvirühmadega.

[10] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. novembri 2006. aasta otsus nr 1720/2006/EÜ, millega luuakse tegevusprogramm elukestva õppe alal. ELT L 327, 24.11.2006, lk 45.

[11] Äärepoolseimate piirkondade osalemise puhul on minimaalsete liikuvusnõuete kohaldamine valdkondlike allprogrammide, nt Comeniuse ja Grundvigi kasutamiseks paindlikum kui teiste Euroopa Liidu piirkondade puhul.

[12] ÜMTde loetelu on esitatud EÜ asutamislepingu II lisas.

[13] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1905/2006 (millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend) artikli 18 lõige 3. ELT L 378, 27.12.2006, lk 41.

[14] RedCLARA võrgustiku veebileht: www.redclara.net

[15] Arengu- ja majanduskoostöö rahastamisvahendi määruse artikli 18 lõige 3.

[16] Ainult Schengeni alasse kuuluvad äärepoolseimad piirkonnad (Assoorid, Madeira ja Kanaari Saared) võivad välispiiride haldamiseks, tagasisaatmisoperatsioonideks, integratsiooniks ja tehniliseks abiks Euroopa välispiiride agentuurilt vahendeid saada.

[17] Ilma et see piiraks ELi eelarve läbivaatamise tulemusi.

[18] Euroopa Ülemkogu 8. –9. märtsi 2007. aasta järeldused; komisjoni teatis 2008. aasta poliitilise strateegia kohta, KOM(2007) 65.

[19] Assooridel on 35 % kohalikust energiatarbimisest kaetud taastuvate energiaallikatega.

[20] Projekt „Taastuv El Hierro“ püüdleb taastuvenergia kasutamisega saare energiavarustuse iseseisva toimetuleku poole.

[21] Hispaania valitsuse andmetel saabus Kanaaridele 2005. aastal mere kaudu 4 751 ebaseaduslikku sisserändajat ja 2006. aastal 31 245.

[22] Roheline raamat „Euroopa Liidu tulevase merenduspoliitika suunas: Euroopa seisukoht ookeanide ja merede küsimuses“, KOM(2006) 275.

[23] Euroopa Parlamendi ja nõukogu soovitus rannikualade integreeritud majandamise kohta, 30.5.2002, EÜT L 148/24; ii) komisjoni teatis - Aruanne Euroopa Parlamendile ja nõukogule: Euroopa rannikualade integreeritud majandamise hindamine, KOM(2007) 308, 7.6.2007.