31998R2330

Nõukogu määrus (EÜ) nr 2330/98,

22. oktoober 1998,

millega nähakse ette hüvitise pakkumine teatavatele piima ja piimatoodete tootjatele, kelle tegevusele on ajutiselt seatud piirangud

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artiklit 43,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut, [1]

võttes arvesse Euroopa Parlamendi arvamust, [2]

võttes arvesse majandus- ja sotsiaalkomitee arvamust [3]

ning arvestades, et:

kui piima- ja piimatootesektoris võeti 1984. aastal kasutusele lisamaksukava, ei võetud ühenduse õiguses individuaalse piimakvoodi määramise eeskirjade kehtestamisel arvesse nende tootjate olukorda, kes nõukogu 17. mai 1977. aasta määruse (EMÜ) nr 1078/77 (millega kehtestatakse piima ja piimatoodete turustamata jätmise ja lüpsikarja ümberkorraldamise eest makstavate lisatasude süsteem) [4] kohase kohustuse tõttu ei tarninud või ei müünud liikmesriigi poolt kehtestatud võrdlusaasta jooksul piima või kelle tarnete ja müügi tase oli kõnealusel aastal piiratud;

järgides Euroopa Kohtu 19. mai 1992. aasta kohtuotsust ühendatud kohtuasjade C-104/89 ja C-37/90 kohta, kohustusid ühenduse institutsioonid jõustama kõnealuse kohtuotsuse täielikult kõikide nende tootjate puhul, kelle olukord vastas selles otsuses sätestatud tingimustele, mis käsitles ühenduse kohustust hüvitada kahju, mida nimetatud tootjad kandsid, kuivõrd algsete ühenduse õigusaktidega ei nähtud nende puhul ette individuaalse piimakvoodi määramist; asjaomased tootjad olid peamiselt tootjad, kellel oli õigus taotleda erikvooti vastavalt sätetele, mis on lisatud nõukogu 31. märtsi 1984. aasta määrusele (EMÜ) nr 857/84 (millega võetakse vastu määruse (EMÜ) nr 804/68 artiklis 5c osutatud maksu kohaldamise üldeeskirjad piima- ja piimatoodete sektoris) [5] määrusega (EMÜ) nr 764/89 [6] või määrusega (EMÜ) nr 1639/91 [7]; nõukogu 22. juuli 1993. aasta määrusega (EMÜ) nr 2187/93 (millega nähakse ette hüvituse pakkumine teatavatele piima ja piimatoodete tootjatele, kellel on ajutiselt keelatud tegutseda) [8] kehtestati kõnealuste tootjate jaoks hüvitamiskord, mille põhjal tehti kõigile taotluse esitanud ja nõuetele vastavatele tootjatele ühtse määra alusel arvutatud pakkumine, mis võidi vastu võtta täieliku ja lõpliku hüvitisena või tagasi lükata;

kahe tootja avalduse alusel kohustas esimese astme kohus oma 9. detsembri 1997. aasta kohtuotsuses ühendatud kohtuasjades T-195/94 ja T-202/94 ühendust hüvitama kahju, mida kõnealused tootjad olid seni kandnud, kuivõrd ühenduse algsete õigusaktidega, millega kehtestati lisamaksukava, ei nähtud ette individuaalse piimakvoodi määramist põllumajandusettevõtetele, kes olid võtnud määruses (EMÜ) nr 1078/77 sätestatud kohustuse, ning kuivõrd ühenduse õigusaktide hilisemate muudatustega välistati erikvootide määramine määruse (EMÜ) nr 1078/77 kohaselt antud lisatasu saajatele, kes olid saanud individuaalse piimakvoodi määruse (EMÜ) nr 857/84 artikli 2 ja/või 6 alusel;

on palju teisi selliseid tootjaid, kelle olukord vastab ühenduse vastutust käsitlevas kohtuotsuses sätestatud tingimustele ja kes on juba algatanud nõukogu ja komisjoni vastu kohtumenetlusi või on esitanud ühenduse institutsioonidele hüvitamise nõudeid; asjaomased tootjad on peamiselt need, kellel oli õigus taotleda erikvooti vastavalt määrusele (EMÜ) nr 2055/93 [9]; seepärast on asjakohane võtta vastu kord kõnealuste nõuete rahuldamiseks;

potentsiaalsete tingimustele vastavate tootjate arvu silmas pidades ei oleks võimalik hinnata iga tootja nõuet eraldi; seepärast tuleb kasutada ühtset lähenemisviisi; on asjakohane järgida võimalikult täpselt määruses (EMÜ) nr 2187/93 sätestatud korda;

määruse (EMÜ) nr 2055/93 kohase erikvoodi saamise õiguse heakskiitmise ja asjaomase tootja soovi vastasest piima tootmise piiramisest tuleneva kahju vahel tuleks luua otsene seos; selleks et tagada, et tootja ei hangiks erikvooti üksnes selleks, et spekuleerida määratud erikvoodi eeldatava puhasmaksumusega, tuleks arvesse võtta tootja edasist tegevust määruses (EMÜ) nr 2055/93 sätestatud piiratud ajavahemiku jooksul;

tootjate puhul, kes on võtnud üle osa määruse (EMÜ) nr 1078/77 kohase kohustuse võtnud põllumajandusettevõttest, on vaja kindlaks määrata aastakoguse arvutamise alus; aastakogus määratakse üldjuhul kindlaks lähtudes sellest, kui suur on ülevõetud maa pindala proportsionaalselt esialgse põllumajandusettevõtte kogupindalaga; lähtudes Euroopa Kohtu 16. oktoobri 1997. aasta kohtuotsusest kohtuasjas C-165/95, kui esialgne põllumajandusettevõte oli piima- ja ammlehmi pidav ettevõte, tuleks aastakogus vajalike tõendite olemasolu korral kindlaks määrata proportsionaalselt põllumajandusettevõtte selle osaga, mis anti otse või kaudselt üle piima tootmiseks ajal, mil oli võetud määruse (EMÜ) nr 1078/77 kohane kohustus; samu põhimõtteid tuleks kohaldada juhul, kui isik, kes võtab üle kogu põllumajandusettevõtte, mille puhul kehtib kõnealune kohustus, või sellise põllumajandusettevõtte osa, on hiljem loobunud ettevõtte osast enne erikvoodi määramist;

kui eespool sätestatust ei tulene teisiti, tuleb hüvitatav kogus arvutada vastavalt põhimõtetele, mis on teatavaks tehtud Euroopa Kohtu 19. mai 1992. aasta ja esimese astme kohtu 9. detsembri 1997. aasta kohtuotsuste põhjal;

tuleks märkida periood, mille kohta hüvitust pakutakse; asjaomasele tootjale tekitatud kahju võib käsitada vastavalt eespool nimetatud põhimõtetele lõppenuna määruse (EMÜ) nr 2055/93 vastuvõtmise kuupäeval või erikvoodi määramise kuupäeval, kui see on toimunud varem; tuleb kohaldada Euroopa Kohtu põhikirja artikli 43 sätteid, millega nähakse ette nõuete viieaastane aegumistähtaeg; vastusena tootjate taotlustele, mis on saadud pärast esimese astme kohtu 9. detsembri 1997. aasta kohtuotsust, on institutsioonid ajutiselt loobunud õigusest tugineda aegumistähtaega käsitlevatele sätetele; seepärast on vaja näha ette asjaolud, mille puhul aegumistähtaeg algab uuesti;

korralduslikel põhjustel on vaja määrata kindlaks tähtaeg, mille jooksul tootjad võivad esitada pädevale asutusele heakskiitmiseks hüvitustaotlusi, ning tähtaeg pakkumiste saatmiseks ja nende vastuvõtmiseks; komisjonil peaksid olema volitused pikendada asjakohastel asjaoludel pakkumiste saatmise tähtaega;

käesoleva määruse rakendamiseks täidavad liikmesriigid käesoleva määruse sätete kohaseid vajalikke haldusülesandeid nende ülesannete täitmiseks antud erivolituse alusel; võttes arvesse seda, et pakkumise vastuvõtmise tingimuseks on loobumine kõikidest individuaalse piimakvoodi määramata jätmisest tulenevatest nõuetest ühenduse vastu, peab liikmesriigi pädev asutus tegema tootjale hüvituspakkumise nõukogu ja komisjoni nimel ja eest;

määruses (EMÜ) nr 2187/93 sätestatakse hüvitussummad eküüdes 100 kg piima kohta iga perioodi 1984/85–1990/91 aasta puhul, eristades need vastavalt põllumajandusettevõtte suurusele piimatoodangu põhjal; kõnealused summad esindavad aastate ja põllumajandusettevõtte suuruse kaupa üldist hinnangut erinevuse kohta tulude vahel, mida asjaomased tootjad oleksid võinud piima turustamisest saada, kui nende tegevusele ei oleks seatud ajutisi piiranguid, ning mille nad mõistliku tööpanuse korral samal perioodil said või oleksid võinud saada; võttes arvesse kõnealuse määruse kohaldamisel saadud kogemusi, võib järeldada, et kõnealuste summade arvutamisel kasutatava meetodi objektiivsus on tõestatud ning et selle meetodiga on võimalik asjakohaselt hinnata tootjatele tekitatud kahju;

seepärast on asjakohane säilitada käesoleva määruse kohase tootjate jaoks ettenähtud hüvitamiskorra puhul samad summad; eristamine vastavalt põllumajandusettevõtte suurusele ei ole asjakohane tootjate puhul, kes on turustamata jätmise lisatasu saajad või turustamata jätmise kohustuse võtnud põllumajandusettevõtte osa ülevõtjad; võib tunnistada, et sellised tootjad tegutsesid üldjuhul põllumajandusettevõtetes, kus piima tootmine oli laienemas ja mille individuaalsed piimakvoodid olid keskmisest suuremad; seepärast on asjakohane kasutada suurima põllumajandusettevõttega seotud arve; samuti on vaja määrata kindlaks aastate 1992/92–1993/94 summad; kõnealused summad saab arvutada eelmiste aastate summade põhjal, tehes vajalikud kohandused, et võtta arvesse piimahindade kõikumisi nendes liikmesriikides, mille territooriumil asuvad enamiku asjaomaste tootjate põllumajandusettevõtted;

kui tootja ei võta vastu liikmesriigi pädeva asutuse poolt käesoleva määruse sätete kohaselt tehtud pakkumist, tähendab see ühenduse pakkumisest keeldumist; tootja poolt pärast seda jätkatud või algatatud kohtumenetlus kuulub ühenduse pädevusse;

määruse (EMÜ) nr 2187/93 rakendamisel saadud kogemused on näidanud, et on soovitatav lubada hüvituspakkumiste saatmist tootjatele, kes ei täida teatavaid kõnealuses määruses kindlaksmääratud korras sätestatud tingimusi, kuid kelle olukord vastab siiski Euroopa Kohtu või esimese astme kohtu ühenduse vastutust käsitlevates kohtuotsustes sätestatud tingimustele,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Hüvitist antakse käesolevas määruses sätestatud tingimustel nendele tootjatele, kes on võtnud kogu põllumajandusettevõtte või selle osa (SLOM-ettevõte), mis on võtnud määruses (EMÜ) nr 1078/77 kohase kohustuse ja kellele on tekitatud piima- ja piimatootesektori lisamaksukava alusel asjaomase liikmesriigi poolt valitud võrdlusaasta jooksul kõnealuse kohustuse tõttu kahju seoses piima või piimatoodete tarne- ja müügitaseme piiramisega.

Artikkel 2

Hüvitustaotlust käsitatakse nõuetele vastavana, kui selle esitab tootja, kellele on määruse (EMÜ) nr 2055/93 artikli 1 lõike 1 kohaselt määratud erikvoot või kellele on kõnealuse määruse artikli 1 lõike 2 kohaselt määratud eelnevalt määruse (EMÜ) nr 857/84 artikli 3a alusel määratud erikvoodi osa või samaväärne kogus, mis on pärit nõukogu 28. detsembri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 3950/92 (millega kehtestatakse piima- ja piimatootesektoris lisamaks) [10] artiklis 5 osutatud riigi varudest, kui liikmesriik on otsustanud määruse (EMÜ) nr 2055/93 artikli 1 lõike 2 kolmanda lõigu kohaselt kohustusi ülevõtja ees sel viisil täita.

Artikkel 3

Taotluse esitab isik, kellele on määratud artiklis 2 osutatud erikvoot, või tema pärija või pärijad, ilma et see piiraks liikmesriikide siseriiklike õigusnormide kohaldamist.

Artikkel 4

Erandina artiklist 2 ei võeta taotlust vastu, kui tootja, kes sai määruse (EMÜ) nr 2055/93 kohase erikvoodi, osales enne 1. oktoobrit 1996 mis tahes meetmes, mis käsitles lõplikku loobumist individuaalsetest piimakvootidest, või müüs või rentis kogu oma põllumajandusettevõtte enne kõnealust kuupäeva.

Artikkel 5

1. Artiklis 9 osutatud pädev asutus määrab kindlaks aastakoguse, mille puhul hüvitist makstakse, määruse (EMÜ) nr 1978/77 kohaselt antud lisatasu arvutamiseks kasutatud koguse põhjal, mida on suurendatud 1 % ja vähendatud protsendimäära võrra, mis esindab igas liikmesriigis tootjate individuaalsete piimakvootide suhtes kohaldatavaid vastavalt määruse (EMÜ) nr 857/84 artiklitele 2 ja 6 kehtestatud vähendusi.

2. Tootjate puhul, kes on kogu SLOM-ettevõtte ülevõtjad, arvutatakse aastakogus vastavalt lõikele 1 ja seda vähendatakse vajaduse korral vastavalt lõikele 4.

3. Tootjate puhul, kes on SLOM-ettevõtte osa ülevõtjad, arvutatakse aastakogus vastavalt lõikele 1 ja seda vähendatakse proportsionaalselt esialgse SLOM-ettevõtte selle alaga, mida üle ei võetud. Kui esialgne SLOM-ettevõte oli piima- ja ammlehmi pidav põllumajandusettevõte, arvutatakse vähendamine nende esialgse SLOM-ettevõtte alade põhjal, mida kasutati otseselt või kaudselt piima tootmiseks, tingimusel et sellist kasutust saab pädevale asutusel tõendada. Saadavat kogust vähendatakse vajaduse korral veel vastavalt lõikele 4.

4. Kui tootja on loobunud SLOM-ettevõtte osast või talle üle antud SLOM-ettevõtte osast enne määruse (EMÜ) nr 2055/93 kohase erikvoodi määramist, sealhulgas turustamata jätmise kohustust käsitlev periood, vähendatakse aastakogust, mille puhul makstakse lõigetes 2 ja 3 osutatud hüvitist, proportsionaalselt alaga, millest on loobutud. Kui esialgne SLOM-ettevõte oli piima- ja ammlehmi pidav põllumajandusettevõte, arvutatakse vähendamine üksnes nende alade põhjal, mida kasutati otseselt või kaudselt piima tootmiseks, tingimusel et sellist kasutust saab pädevale asutusel tõendada.

Artikkel 6

Kui tootja põllumajandusettevõtte osa müüdi või renditi enne erikvoodi määramist ja enne 1. oktoobrit 1996, vähendatakse artikli 5 kohaselt kindlaksmääratud aastakogust, mille eest makstakse hüvitist, riigi varudesse tagastatava erikvoodi koguse võrra.

Artikkel 7

1. Hüvitist pakutakse üksnes selleks perioodiks, mille puhul hüvitise saamise õigus ei ole aegunud.

2. Selleks, et määrata kindlaks periood, mille puhul hüvitist pakutakse:

a) on Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 43 sätestatud viieaastase aegumistähtaja katkemiskuupäev varaseim järgmistest kuupäevadest:

- Euroopa Kohtusse või esimese astme kohtusse esitatud hagi puhul kuupäev, mil hagiavaldus kantakse kohtu registrisse,

- ühenduse institutsioonile esitatud taotluse korral kuupäev, mil nõukogu või komisjon (olenevalt sellest, kumb oli esimene) on saanud kõnealuse taotluse, tingimusel et taotleja on esitanud hiljem hagi esimese astme kohtule Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 43 sätestatud kahe kuu pikkuse tähtaja jooksul või et ühenduse institutsioon on kirjalikult kinnitanud, et sellise taotluse esitamine katkestas aegumistähtaja;

b) algab hüvitamisperiood viis aastat enne aegumistähtaja katkemiskuupäeva, kuid mitte enne 2. aprilli 1984 ega kuupäeva, mil lõpeb turustamata jätmise või ümberkorraldamise kohustus;

c) lõpeb hüvitamisperiood 1. augustil 1993 või kuupäeval, mil tootja saab erikvoodi, kui see peaks toimuma varem.

Artikkel 8

Kui tootja suurendas tootmist hüvitamisperioodi jooksul või enne erikvoodi määramist üle tema käsutuses oleva individuaalse piimakvoodi, vähendatakse hüvitatavat kogust asjaomase perioodi osas individuaalset piimakvooti ületanud tarnitud või otse müüdud koguste võrra. Tarnitud või otse müüdud kogused ja individuaalne piimakvoot määratakse 12kuulise perioodi osa puhul kindlaks proportsionaalselt kogu 12kuulise perioodi jooksul tarnitud või otse müüdud koguste ja individuaalse piimakvoodiga. Saadoleva individuaalse piimakvoodi kindlaksmääramisel ei võeta arvesse määruse (EMÜ) nr 2055/93 artikli 2 teises lõigus osutatud individuaalseid piimakvoote.

Artikkel 9

Kõik hüvitustaotlused tuleb saata asjaomase liikmesriigi poolt selleks määratud pädevale asutusele, kasutades määruse (EMÜ) nr 804/68 [11] artiklis 30 sätestatud korras koostatud vormi. Pädev asutus peab taotlused kätte saama hiljemalt 31. jaanuaril 1999.

Artikkel 10

Artiklis 9 nimetatud pädev asutus kontrollib tootja poolt esitatud teabe täpsust ja arvutab koguse ja perioodi põhjal, mille puhul hüvitist makstakse, hüvitise summa, kasutades selleks lisas kindlaksmääratud summasid.

Artikkel 11

Hüvitise summale lisatakse alates 9. detsembrist 1997 kuni hüvitise maksmise kuupäevani intress määraga 6 % aastas. Kui hüvitise maksmine viibib seepärast, et tootja ei ole esitanud hüvitistaotlusega seotud ja pädeva asutuse poolt nõutud teavet või dokumente või tõendeid artikli 13 lõike 3 teises lõigus osutatud kohtumenetluse peatamise kohta, ei maksta hagist loobumise viivitatud aja eest siiski intresse.

Artikkel 12

Hüvitise kogusumma arvestatakse omavääringusse ümber, kasutades käesoleva määruse jõustumiskuupäeval kehtivat põllumajanduslikku ümberarvestuskurssi.

Artikkel 13

1. Artiklis 9 nimetatud pädev asutus saadab nelja kuu jooksul pärast taotlejalt hüvitistaotluse saamist käesoleva määruse kohaselt arvutatud hüvitise kohta pakkumise, lisades sellele kättesaamistõendi täieliku ja lõpliku hüvitamise kohta. Komisjon võib kõnealust perioodi liikmesriigi nõuetekohaselt põhjendatud taotluse korral artiklis 16 sätestatud korras pikendada. Pakkumine tehakse nõukogu ja komisjoni nimel ja eest.

2. Kui taotleja on SLOM-ettevõtte osa ülevõtja ja riigiasutus arvutab määruse (EMÜ) nr 2055/93 artikli 1 lõigete 1 või 2 kohaselt määratud erikvoodi ümber, on lõikes 1 osutatud tähtaeg neli kuud alates riigiasutuse lõplikust otsusest erikvoodi ümberarvutamise kohta, kui selline otsus tehakse pärast hüvitustaotluse saamist.

3. Pakkumine võetakse vastu, tagastades pädevale asutusele nõuetekohaselt allkirjastatud kättesaamistõendi. Et kättesaamistõend oleks siduv, peab pädev asutus selle saama hiljemalt kolm kuud pärast pakkumise saatmise kuupäeva.

Hüvitis makstakse, kui pakkumine on vastu võetud. Tootjad, kes on algatanud ühenduse institutsioonide vastu kohtumenetlusi, peavad enne hüvitise maksmist esitama pädevale asutusele siiski ka tõendid hagist loobumise kohta.

Kui pakkumist ei võeta vastu sätestatud tähtaja jooksul, ei ole see enam nõukogule ja komisjonile siduv.

Pakkumise vastuvõtmine tähendab loobumist kõikidest artiklis 1 määratletud kahjuga, sealhulgas intresside ja kuludega, seotud nõuetest ühenduse vastu.

Artikkel 14

Euroopa Kohtu põhikirja artikli 43 kohane aegumistähtaeg algab uuesti 1. veebruaril 1999 kõikide artiklis 1 nimetatud tootjate puhul, kes ei ole esitanud artikli 9 kohast hüvitustaotlust, välja arvatud juhul, kui kõnealune aegumistähtaeg on katkenud seoses poolelioleva kohtumenetlusega.

Tootjate puhul, kes on saanud hüvituspakkumise artikli 13 lõike 1 või 2 alusel, algab aegumistähtaeg uuesti artikli 13 lõikes 3 sätestatud pakkumise vastuvõtmistähtaja lõpule järgneval päeval, välja arvatud juhul, kui kõnealune aegumistähtaeg on katkenud seoses poolelioleva kohtumenetlusega.

Artikkel 15

Komisjon võib otsustada artiklis 16 osutatud korras lubada hüvituspakkumiste saatmist tootjatele, kelle olukord vastab ühenduse vastutuse kehtestamise nõuetele, kuid kes ei ole saanud hüvitist vastavalt määrusele (EMÜ) nr 2187/93 või käesoleva määruse eelnevatele sätetele. Pakutava hüvitise summa arvutatakse vastavalt määruse (EMÜ) nr 2187/93 või käesoleva määruse sätetele või vastavalt kriteeriumitele, mis võidakse sätestada Euroopa Kohtu kahju käsitlevas kohtuotsuses ühendatud kohtuasjades C-104/89 ja C-37/90. Eriasjaolude arvessevõtmiseks võib kohandada lisatavat intressimäära ja perioodi, mille puhul seda arvutatakse. Samuti tuleb kindlaks määrata hüvituspakkumistega ja nende vastuvõtmisega seotud tähtajad.

Artikkel 16

Komisjon võtab nõukogu määruse (EMÜ) nr 804/68 artiklis 30 sätestatud korras vastu käesoleva määruse üksikasjalikud rakenduseeskirjad ja eriti sätted, mis käsitlevad tootjate esindajate kulude tasumist.

Artikkel 17

Käesoleva määruse kohaselt tehtud maksete rahastamist käsitakse sekkumisena määruse (EMÜ) nr 729/70 [12] artiklis 3 määratletud tähenduses.

Artikkel 18

Käesolev määrus jõustub kolmandal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Ühenduste Teatajas.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Luxembourg, 22. oktoober 1998

Nõukogu nimel

eesistuja

W. Molterer

[1] EÜT C 273, 2.9.1998, lk 3.

[2] EÜT C 328, 26.10.1998.

[3] Arvamus on esitatud 15. oktoobril 1998 (Euroopa Ühenduste Teatajas seni avaldamata).

[4] EÜT L 131, 26.5.1977, lk 1. Määrust on viimati muudetud määrusega (EMÜ) nr 1300/84 (EÜT L 125, 12.5.1984, lk 23).

[5] EÜT L 90, 1.4.1984, lk 13. Määrus on tunnistatud kehtetuks määrusega (EMÜ) nr 3950/92 (EÜT L 405, 31.12.1992, lk 1).

[6] EÜT L 84, 29.3.1989, lk 2.

[7] EÜT L 150, 15.6.1991, lk 35.

[8] EÜT L 196, 5.8.1993, lk 6.

[9] EÜT L 187, 29.7.1993, lk 8.

[10] EÜT L 405, 31.12.1992, lk 1. Määrust on viimati muudetud komisjoni määrusega (EÜ) nr 903/98 (EÜT L 127, 29.4.1998, lk 8).

[11] Nõukogu 27. juuni 1968. aasta määrus (EMÜ) nr 804/68 piima- ja piimatooteturu ühise korralduse kohta (EÜT L 148, 28.6.1968, lk 13). Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 1587/96 (EÜT L 206, 16.8.1996, lk 21).

[12] Nõukogu 21. aprilli 1970. aasta määrus (EMÜ) nr 729/70 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta (EÜT L 94, 28.4.1970, lk 13). Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 1287/95 (EÜT L 125, 8.6.1995, lk 1).

--------------------------------------------------

LISA

VASTAVALT ARTIKLILE 10 PAKUTAV HÜVITIS

(eküüdes 100 kg piima kohta) |

Aasta | Summa |

1984/1985 | 9,2 |

1985/1986 | 10,5 |

1986/1987 | 9,7 |

1987/1988 | 10,0 |

1988/1989 | 12,3 |

1989/1990 | 12,9 |

1990/1991 | 11,7 |

1991/1992 | 11,8 |

1992/1993 | 12,4 |

1993/1994 | 12,4 |

--------------------------------------------------