Ühtne Euroopa akt

PÕHIPUNKTID

Eesmärgid

• Ühtse Euroopa akti sõlmimisega tipnenud valitsustevahelistel läbirääkimistel oli topeltmandaat sõlmida
  • ühise välis- ja julgeolekupoliitikaga seotud leping ning
  • EMÜ asutamislepingu muutmisakt, eriti seoses järgmisega:
    • nõukogu otsustusmenetlus;
    • Euroopa Komisjoni volitused;
    • Euroopa Parlamendi volitused;
    • Euroopa Majandusühenduse ja Euroopa Aatomienergiaühenduse kohustuste laiendamine.

Struktuur

• Ühtne Euroopa akt koosneb preambulist ja neljast jaotisest ning sellesse kuulub konverentsi poolt vastuvõetud rida deklaratsioone.
• Preambulis määratakse kindlaks kokkuleppe põhieesmärgid ja väljendatakse allakirjutanute otsustavust muuta nende suhteid tervikuna, pidades silmas Euroopa Liidu loomist. Preambulis sätestatakse ka akti ainulaadne iseloom, sest sellesse kogutakse välispoliitika ja Euroopa Ühendustega seotud koostööga seotud ühised eeskirjad. Viimasena pööratakse selles tähelepanu kokkulepete läbivaatamise kahele eesmärgile: „parandada majanduslikku ja sotsiaalset olukorda ühise poliitika laiendamise ja uute eesmärkide püstitamise teel“ ning „tagada Euroopa Ühenduste sujuvam toimimine“.
  • I jaotis sisaldab poliitilise koostöö ja Euroopa Ühenduse ühiseid eeskirju.
  • II jaotis on pühendatud Euroopa Ühenduse asutamislepingute muudatustele.
  • III jaotis käsitleb Euroopa koostööd välispoliitika alal.
  • IV jaotis käsitleb üld- ja lõppsätteid.

Institutsioonilised muudatused

• Et võimaldada ühtse turu loomist aastaks 1993, nähti ühtses Euroopa aktis ette suurem arv juhtumeid, kus nõukogu võib teha otsuseid kvalifitseeritud häälteenamusega, mitte ühehäälselt. See lihtsustas otsuste tegemist, sest võimaldas vältida tolleaegsete 12 liikmesriigi vahel ühehäälsele kokkuleppele jõudmiseks vajalikke sagedasi viivitusi. Ühehäälne kokkulepe ei oleks enam nõutav ühtse turu loomiseks ettenähtud õigusaktide korral, välja arvatud maksustamise, inimeste vaba liikumise ning töötajate õiguste ja huvidega seotud meetmed.
• Ühtse Euroopa aktiga loodi Euroopa Ülemkogu, millega muudeti ametlikuks riigipeade või valitsusjuhtide konverentsid või tippkohtumised, kuigi selle organi pädevusvaldkonnad sätestati alles Euroopa Liidu lepingu artiklis 15.
• Euroopa Parlamendi volitusi suurendati, lisades selle nõusoleku nõude laienemis- ja assotsiatsioonilepingute sõlmimisele. Ühtse Euroopa aktiga võeti kasutusele koostöömenetlus, mis tugevdas Euroopa Parlamendi positsiooni institutsioonidevahelises dialoogis ning võimaldas õigusaktide eelnõude kahte lugemist piiratud arvu õiguslike aluste juures, rajades sellega teed Euroopa Parlamendi edaspidisele tegevusele nõukogu kaasseadusandjana.
• Ühtses Euroopa aktis muudeti selgemaks teatavad rakendamisvolituste eeskirjad. Artikliga 10 võimaldati nõukogul anda reeglina komisjonile nõukogus sätestatud eeskirjade rakendamisvolitused. Nõukogu sai ainult erijuhtudel jätta endale õiguse vahetult ise rakendamisvolitusi kasutada. Samuti loodi ühtse Euroopa aktiga alus Esimese Astme Kohtule (nüüd Üldkohus).

Poliitikavaldkonnad

• Ühtse Euroopa akti alusel sai kvalifitseeritud häälteenamus uueks normiks neljas valdkonnas, mida oli juba lepingutes käsitletud:
  • ühine tollitariifistik;
  • kapitali vaba liikumine;
  • teenuste vaba liikumine ning
  • mere- ja lennutransport.
• Ühtse Euroopa aktiga nähti ette mitu uut poliitikavaldkonda, milles võetakse otsused vastu kvalifitseeritud häälteenamusega. Need olid muuhulgas:
  • siseturg;
  • majanduslik ja sotsiaalne ühtekuuluvus – vastukaaluks siseturu väljakujundamise mõjule vähem arenenud piirkondadele;
  • sotsiaalpoliitika – selle poliitika kaks uut aspekti on töötajate tervishoid ja tööohutus ning sotsiaaldialoog ametiühingute ja tööandjate vahel;
  • teadus- ja arendustegevus;
  • keskkond – võeti kasutusele subsidiaarsuse põhimõte (st Euroopa tasandil tuleb meetmeid võtta ainult siis, kui need on tulemuslikumad kui üksiku riigi tasandil võttes); ja
  • ühine välispoliitika – nõukogu eesistujariigi ülesanne on meetmeid algatada ja liikmesriikide seisukohti kooskõlastada.