Sotsiaalpoliitika

Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 151 tuuakse üksikasjalikult välja ELi sotsiaalpoliitika eesmärgid: tööhõive edendamine, elamis- ja töötingimuste parandamine, töötajate võrdne kohtlemine, piisav sotsiaalkaitse vastavalt vajadusele, tööturu osapoolte dialoog, inimressursside arendamine eesmärgiga saavutada kõrge ja jätkusuutlik tööhõive tase ning tööturult väljatõrjumise tõkestamine.

Lisaks antakse Euroopa Liidu lepingu artiklis 6 siduv jõud ELi põhiõiguste harta sotsiaalsetele õigustele. ELi toimimise lepingu artiklis 9 tuuakse sisse horisontaalne sotsiaalne klausel. ELi poliitika ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel tuleb arvesse võtta järgmisi sotsiaalseid nõudmisi:

• tööhõive kõrge taseme soodustamine;
• piisava sotsiaalkaitse tagamine;
• sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemine;
• hariduse, koolituse ja inimtervise kaitse kõrge tase.

Sotsiaalpoliitikaga tegelemine on peamiselt ELi riikide kohustus. Mõned aspektid kuuluvad siiski ELiga jagatud pädevusse.

Euroopa Parlament ja nõukogu võivad vastu võtta ergutavaid meetmeid, et toetada ja täiendada ELi riikide meetmeid teatud valdkondades, nagu võitlus sotsiaalse tõrjutuse vastu. Nad võivad ka vastu võtta miinimumnõudeid direktiivide vormis, täpsemalt õigusakte, mis võimaldavad ELi riikidel vastu võtta täiendavaid ja rangemaid sätteid. Need direktiivid käsitlevad ainult:

• töötajate tervist ja turvalisust;
• töötingimusi;
• töötajate sotsiaalkindlustust ja sotsiaalkaitset (ELi riigid jäävad vastutavaks oma sotsiaalkindlustussüsteemide aluspõhimõtete kindlaksmääramise eest);
• töötajate kaitset nende töölepingu lõpetamise korral;
• töötajate teavitamist ja kaitset;
• töötajate ja tööandjate huvide kollektiivset esindamist ja kaitset;
• nende isikute töötingimusi, kes ei ole ELi kodanikud ja elavad seaduslikult ELi territooriumil;
• tööturult tõrjutud isikute integreerimist;
• meeste ja naiste võrdsust nende tööalase kohtlemise osas.

Neid meetmeid võivad rakendada tööturu osapooled.