(1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/65/EÜ (3) artikli 52 lõikes 4 on sätestatud pandikirjade struktuursete elementide väga üldised nõuded. Nende nõuetega on üksnes kehtestatud, et pandikirjade emitent peab olema krediidiasutus, kelle registrijärgne asukoht on liikmesriigis ning et pandikirjade suhtes on vaja kohaldada erilist avalikku järelevalvet ja kahetasandilise nõudeõiguse mehhanismi. Vastavaid nõudeid käsitletakse palju üksikasjalikumalt liikmesriikide pandikirju käsitlevas õiguses. Liikmesriikide õigusaktid sisaldavad ka muid struktuurseid sätteid, eelkõige reegleid tagatiste kogumi koosseisu, vara kõlblikkuse kriteeriumide, vara koondamise võimaluse, läbipaistvuse ja aruandluskohustuste kohta, ning likviidsusriski maandamise reegleid. Ent liikmesriikide regulatsioonis on ka sisulisi erinevusi. Mitmes liikmesriigis puuduvad pandikirjade erinormid. Seega ei ole liidu õiguses veel sätestatud peamisi struktuurseid elemente, millele liidus emiteeritud pandikirjad peaksid vastama.

(2)

Direktiivi 2009/65/EÜ artikli 52 lõikes 4 osutatud tingimusi on täiendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 (4) artikliga 129, et võimaldada kapitalinõuete osas sooduskohtlemist, millega lubatakse pandikirjadesse investeerivatel krediidiasutustel omada vähem kapitali kui teistesse varadesse investeerivatel krediidiasutustel. Kuigi lisanõuetega paraneb liidus pandikirju käsitlevate õigusnormide ühtlustamise tase, on neil eriomane seemärk, mis seisneb pandikirjainvestorite jaoks sooduskohtlemise tingimuste kindlaksmääramises, ning neid ei kohaldata väljaspool määruse (EL) nr 575/2013 raamistikku.

(3)

Muudes liidu õigusaktides, nagu komisjoni delegeeritud määrustes (EL) 2015/35 (5) ning (EL) 2015/61 (6) ja ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2014/59/EL (7) on samuti osutatud direktiivis 2009/65/EÜ sätestatud määratlusele, mille alusel teha kindlaks pandikirjad, mille puhul pandikirjainvestoreid nimetatud õigusaktide kohaselt soodsamalt koheldakse. Olenevalt nende õigusaktide eesmärgist ja reguleerimisesemest on need aga sõnastatud erinevalt ja seetõttu ei ole mõistet „pandikiri“ kasutatud järjepidevalt.

(4)

Pandikirjadesse investeerimise tingimuste mõttes on pandikirjade käsitlemine üldjoontes ühtlustatud. Küll aga ei ole liidus piisavalt ühtlustatud pandikirjade emiteerimise tingimusi ning sellel on mitu tagajärge. Esiteks võimaldatakse ühtviisi sooduskohelda instrumente, mis võivad erineda laadi ning kaasneva riski suuruse ja investorikaitse taseme poolest. Teiseks võib õigusnormide puudumine liikmesriikides või õigusnormide erinevused koos pandikirjade ühiselt kokku lepitud määratluse puudumisega takistada tõeliselt integreeritud pandikirjade siseturu väljakujunemist. Kolmandaks võivad liikmesriikide õigusnormidega ette nähtud kaitsemeetmete erinevused seada ohtu finantsstabiilsuse, kui erineva investorikaitse tasemega pandikirju on võimalik sellise nimetuse all osta kogu liidus ning nende suhtes võidakse kohaldada sooduskohtlemist määruse (EL) nr 575/2013 ja muude liidu õigusaktide kohaselt.

(5)

Seega peaks teatavatel parimatel tavadel põhinevate liikmesriikide õigusnormide teatavate aspektide ühtlustamine liidus tagama hästi toimivate pandikirjaturgude sujuva ja järjepideva arengu ning piirama võimalikke finantsstabiilsuse riske ja nõrku kohti. Sellise printsiibipõhise ühtlustamisega tuleks kehtestada ühised lähtetingimused pandikirjade emiteerimiseks liidus. Ühtlustamiseks peavad kõik liikmesriigid kehtestama pandikirjade õigusraamistiku, mis peaks toetama ka pandikirjaturu arendamist liikmesriikides, kus sellist turgu praegu ei ole. Selline turg oleks krediidiasutustele stabiilne rahastusallikas ja krediidiasutustel oleks tänu sellele paremad võimalused tarbijatele ja ettevõtjatele taskukohaste hüpoteeklaenude andmiseks ning investorid saaksid alternatiivina sellel turul turvaliselt investeerida.

(6)

Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu kutsus oma 20. detsembri 2012. aasta soovituses (8) liikmesriikide pädevaid asutusi ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1093/2010 (9) asutatud Euroopa Järelevalveasutust (Euroopa Pangandusjärelevalve) (EBA) üles tegema kindlaks pandikirjadega seotud parimad tavad ja soodustama liikmesriikide õigusraamistike ühtlustamist. Samuti soovitas Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu, et EBA koordineeriks liikmesriikide järelevalveasutuste võetavaid meetmeid, eelkõige seoses tagatiste kogumite kvaliteedi ja eraldamise, pandikirjade pankrotivarast väljajätmise, tagatiste kogumeid puudutavate õiguste ja kohustustega seotud riskide ning tagatiste kogumite koosseisu avalikustamisega. Lisaks kutsutakse soovituses EBAt üles jälgima kahe aasta jooksul EBA kindlaks tehtud parimatele tavadele tuginedes pandikirjaturu toimimist, et hinnata vajadust seadusandlike meetmete järele, ning teatama sellest Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogule ja komisjonile.

(7)

Komisjon küsis 2013. aasta detsembris kooskõlas määruse (EL) nr 575/2013 artikli 503 lõikega 1 EBA-lt nõu.

(8)

Oma 1. juuli 2014. aasta arvamusele lisatud aruandes soovitas EBA vastusena Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu 20. detsembri 2012. aasta soovitusele ja komisjoni 2013. aasta detsembri nõuandetaotlusele liikmesriikides pandikirjade õigus-, regulatiivseid, ja järelevalveraamistikke rohkem ühtlustada, et veelgi enam toetada pandikirjade suhtes ühise riskikaalu sooduskohtlemise kohaldamist liidus.

(9)

Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu soovitusel jälgis EBA pandikirjaturu toimimist kõnealuses soovituses sätestatud parimatele tavadele viidates veel kahe aasta jooksul. Selle põhjal esitas EBA 20. detsembril 2016 Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogule, nõukogule ja komisjonile pandikirjade kohta teise arvamuse ja aruande (10). Selles aruandes jõuti järeldusele, et liidus on pandikirjade ühtsemate määratluste ja ühtsema regulatiivse kohtlemise tagamiseks vaja edasist ühtlustamist. Lisaks järeldati aruandes, et ühtlustamisel tuleks eeskujuks võtta nende liikmesriikide turud, mis toimivad hästi.

(10)

Pandikirju emiteerivad väljakujunenud tava kohaselt krediidiasutused. Pandikirjade olemuslik otstarve on rahastada laene ja krediidiasutuste üks põhitegevusi on suures mahus laenude andmine. Seetõttu peab pandikirju, selleks et neile laieneks liidu õiguses sooduskohtlemine, emiteerima krediidiasutus.

(11)

Sellega, et pandikirjade emiteerimise õigus jäetakse üksnes krediidiasutustele, tagatakse, et emitendil on tagatiste kogumisse kuuluvate laenudega seotud krediidiriski juhtimiseks vajalikud teadmised. Lisaks tagatakse sellega, et emitendi suhtes kohaldatakse kapitalinõudeid, millega kaitstakse investoreid niisuguse kahetasandilise nõudeõiguse mehhanismi raames, millega investoril ja tuletislepingu vastaspoolel tekib nõue nii pandikirja emitendi vastu kui ka tagatisvara suhtes. Sellega, et pandikirjade emiteerimise õigus jäetakse üksnes krediidiasutustele, tagatakse, et pandikirjad on ka edaspidi turvalised ja tõhusad rahastamisvahendid, aidates nii kaasa investorikaitsele ja finantsstabiilsusele, mis on tähtsad üldhuvi pakkuvad avaliku poliitika eesmärgid. Samuti on see kooskõlas liikmesriikide hästi toimivate turgude korraldusega, kus pandikirju on lubatud emiteerida üksnes krediidiasutustel.

(12)

Seega peaks liidu õiguses olema lubatud pandikirju emiteerida üksnes määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 1 määratletud krediidiasutustel. Spetsialiseerunud hüpoteegikrediidipanku iseloomustab asjaolu, et nad ei võta üldsuselt vastu hoiuseid, vaid pigem muid tagasimakstavaid vahendeid, mistõttu nad vastavad määruses (EL) nr 575/2013 sätestatud krediidiasutuse määratlusele. Ilma et see piiraks kohaldatava liikmesriigi õigusega lubatud kõrvaltegevusi, annavad hüpoteegikrediidipangad ainult hüpoteek- ja avaliku sektori laene ja rahastavad muu hulgas muudelt krediidiasutustelt ostetud laene. Käesoleva direktiivi põhieesmärk on reguleerida, millistel tingimustel saavad krediidiasutused pandikirju rahastamisvahendina emiteerida, sätestades tootenõuded ja kehtestades krediidiasutustele kohalduva spetsiifilise järelevalve nõuded, et tagada heal tasemel investorikaitse.

(13)

Kahetasandilise nõudeõiguse mehhanism on paljudes olemasolevates liikmesriikide pandikirjade õigusraamistikes oluline kontseptsioon ja nende oluline element. See on ka direktiivi 2009/65/EÜ artikli 52 lõike 4 kohaste pandikirjade tuumiktunnus. Seepärast on vaja seda kontseptsiooni täpsustada ja nii tagada, et investoritel ja tuletislepingute vastaspooltel on kõikjal liidus ühtlustatud tingimustel nõue nii pandikirjade emitendi vastu kui ka tagatisvara suhtes.

(14)

Samuti peaks pandikirjade oluline tunnus olema pankrotivarast väljajätmine, mis tagab, et pandikirjainvestorid saavad võlakirja lunastamisel oma raha tagasi. Nõuete täitmise tähtpäeva saabunuks lugemine emitendi maksejõuetuse või kriisilahenduse korral võib häirida pandikirjainvestorite nõueõiguste järke. Seetõttu on oluline tagada, et pandikirjainvestoritele tehakse lepingujärgse graafiku kohased tagasimaksed isegi maksejõuetuse või kriisilahenduse korral. Sellest lähtuvalt on pankrotivarast väljajätmine otseselt seotud kahetasandilise nõudeõiguse mehhanismiga ja peaks seega olema ka pandikirjade raamistiku üks põhitunnuseid.

(15)

Olemasolevate liikmesriikide pandikirjade õigusraamistike teine põhitunnus on nõue, et tagatisvara oleks tagatiste kogumi stabiilsuse tagamiseks väga kvaliteetne. Tagatisvarale on iseloomulikud eritunnused, mis on seotud maksenõuete ja sellist tagatisvara tagava kattevaraga. Seepärast on asjakohane sätestada kõlbliku tagatisvara üldised kvaliteeditunnused.

(16)

Määruse (EL) nr 575/2013 artikli 129 lõikes 1 loetletud vara tuleks pidada pandikirjade õigusraamistikus kõlblikuks tagatisvaraks. Tagatisvara, mis ei vasta enam nimetatud määruse artikli 129 lõikes 1 sätestatud tingimustele, tuleks jätkuvalt pidada käesoleva direktiivi artikli 6 lõike 1 punkti b kohaselt kõlblikuks tagatisvaraks tingimusel, et see vastab käesoleva direktiivi nõuetele. Käesoleva direktiivi raames võib kõlblik olla ka muu sarnane kvaliteetne tagatisvara, kui see vastab käesoleva direktiivi nõuetele, sealhulgas nõuetele, mis on seotud maksenõuet tagava kattevaraga. Täitmisele pööratavuse tagamiseks tuleks füüsilise kattevara puhul varalise eseme omandiõigus registreerida avalikus registris. Kui avalikku registrit ei ole, peaks liikmesriigil olema võimalik väljastada alternatiivseid omandiõigust ja nõudeid kinnitavaid tunnistusi, mis on võrreldavad tunnistustega, mille väljastab register, kus koormatud asi on registreeritud. Kui liikmesriik kasutab sellist alternatiivset tunnistuste väljastamise viisi, peaks ta seadma sisse ka korra muudatuste tegemiseks omandiõiguse ja nõuete kajastamisel. Nõuded krediidiasutuste vastu peaksid olema käesoleva direktiivi artikli 6 lõike 1 punkti a või b kohaselt kõlblik tagatisvara, sõltuvalt sellest, kas need vastavad määruse (EL) nr 575/2013 artikli 129 nõuetele või mitte. Nõuded kindlustusseltside vastu peaksid samuti olema käesoleva direktiivi artikli 6 lõike 1 punkti b kohaselt kõlblik tagatisvara. Komisjoni direktiivi 2006/111/EÜ (11) artikli 2 punktis b määratletud riigi osalusega äriühingutele antud või nende tagatud laenud võivad olla kõlblik tagatisvara, kui riigi osalusega äriühing osutab kriitilise tähtsusega ühiskondliku tegevuse säilitamiseks olulisi avalikke teenuseid.

Ühtlasi peaks riigi osalusega äriühing osutama teenuseid avaliku sektori asutuse kontsessiooni või loa alusel, tema suhtes tuleks kohaldada avalikku järelevalvet ja ta peaks suutma teenida piisavalt tulu, et tagada maksevõime. Kui liikmesriik otsustab lubada oma riigisiseses õigusraamistikus riigi osalusega äriühingutele antud või nende tagatud laenude kujul olevat vara, peaks ta kaaluma nõuetekohaselt sellise vara lubamisega seotud võimalikku mõju konkurentsile. Omandisuhtest olenemata ei tohiks krediidiasutusi ega kindlustusseltse pidada riigi osalusega äriühinguteks. Liikmesriikidel peaks lisaks olema õigus jätta teatav vara oma riigisiseste õigusnormidega tagatiste kogumisse kuuluva kõlbliku vara alt välja. Et pandikirjainvestoritel oleks võimalik pandikirjade programmi riske paremini hinnata, peaksid liikmesriigid ette nägema ka reeglid, mis käsitleksid granulaarsuse ja olulise kontsentreerumise mõttes riskide hajutamist, tagatiste kogumisse kuuluvate laenude või riskipositsioonide arvu ning vastaspoolte arvu. Liikmesriikidel peaks olema võimalik otsustada, milline on liikmesriigi õigusega lubatav granulaarsuse ja olulise kontsentreerumise tase.

(17)

Pandikirjadel on eriomased struktuursed tunnused, mille kaudu soovitakse investoreid igas olukorras kaitsta. Need tunnused hõlmavad nõuet, et pandikirjainvestoritel on lisaks nõudele emitendi vastu ka nõue tagatiste kogumisse kuuluva vara suhtes. Need struktuursed tootenõuded erinevad pandikirju emiteeriva krediidiasutuse suhtes kohaldatavatest usaldatavusnõuetest. Neist esimese puhul ei peaks kõige tähtsam olema tagada emiteeriva krediidiasutuse vastavus usaldatavusnõuetele, vaid pigem tuleks kaitsta investoreid sellega, et konkreetse pandikirja suhtes kehtestatakse erinõuded. Lisaks väga kvaliteetse tagatisvara kasutamise erinõudele on asjakohane reguleerida ka tagatiste kogumi tunnuste üldnõudeid, et investoreid veel paremini kaitsta. Need nõuded peaksid sisaldama erinorme tagatiste kogumi kaitsmiseks, nagu reegleid tagatisvara eraldamise kohta. Eraldamist saab korraldada mitmel moel, näiteks bilansi kaudu, eriotstarbelise varakogumina või muul moel. Tagatisvara eraldamise eesmärk on siiski teha see õiguslikult kättesaamatuks muudele võlausaldajatele peale pandikirjainvestorite.

(18)

Kattevara asukoht peaks samuti olema reguleeritud, et tagada investori õiguste teostamine. Liikmesriikidel on ka oluline kehtestada reeglid tagatiste kogumi koosseisu kohta. Lisaks tuleks käesolevas direktiivis määrata kindlaks tagatuse nõuded, piiramata seejuures liikmesriikide õigust lubada erinevaid võimalusi näiteks valuuta- ja intressiriski maandamiseks. Kogu liidus ühtsete heal tasemel kvaliteedistandardite tagamiseks tagatiste kogumite suhtes tuleks kindlaks määrata tagatuse arvutamine ja tingimused, millele tuletislepingud peavad vastama, et need võiksid tagatiste kogumisse kuuluda. Tagatuse arvutamisel tuleks järgida põhiosa nimiväärtuse printsiipi. Liikmesriikidel peaks olema võimalik kasutada nimiväärtuse printsiibist erinevat arvutusmeetodit, kui see on usaldusväärsem ega too kaasa suuremat kattekordajat, kui tagatisvara on lugeja ning pandikirjadega seotud kohustused on nimetaja. Liikmesriigil peaks olema võimalik nõuda asjaomases liikmesriigis asuva krediidiasutuse emiteeritud pandikirjade puhul ületagatuse määra, mis on suurem kui käesolevas direktiivis sätestatud tagatuse nõuded.

(19)

Mitu liikmesriiki juba nõuab tagatiste kogumi kontrollijalt, et see täidaks kõlblike varade kvaliteediga seotud konkreetseid ülesandeid ja tagaks vastavuse riigisisestele tagatuse nõuetele. Seepärast on kogu liidus pandikirjade käsitlemise ühtlustamiseks oluline, et kui liikmesriigi õigusnormidega on ette nähtud tagatiste kogumi kontrollija, oleksid tema ülesanded ja vastutus selgelt kindlaks määratud. Tagatiste kogumi kontrollija olemasolu ei vabasta riiklikke pädevaid asutusi pandikirjade avaliku järelevalvega seotud vastutusest, eriti seoses käesoleva direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud riigisisestes õigusnormides sätestatud nõuete täitmisega.

(20)

Määruse (EL) nr 575/2013 artiklis 129 on sätestatud mitu tingimust, millele väärtpaberistamise ettevõtjate tagatud pandikirjad peavad vastama. Ühega neist tingimustest nähakse ette seda liiki tagatise võimaliku kasutamise määr ja piiratakse selliste struktuuride kasutamine 10 %-le lunastamata pandikirjade summast. Pädevad asutused võivad sellest tingimusest loobuda kooskõlas määrusega (EL) nr 575/2013. Komisjon vaatas kõnealuse loobumisvõimaluse asjakohasuse läbi ja järeldas, et pandikirjade emiteerimisel peaks väärtpaberistamise instrumentide või pandikirjade tagatisvarana kasutamine olema lubatud ainult muude pandikirjade puhul („grupisiseselt kogumisse arvatud pandikirjade struktuurid“) ja ilma, et kehtestataks piiranguid lunastamata pandikirjade summa suhtes. Võimalikult suure läbipaistvuse tagamiseks ei tohiks väljapoole emiteeritud pandikirjade tagatiste kogumid sisaldada sama grupi eri krediidiasutuste grupisiseselt emiteeritud pandikirju. Kuna grupisiseselt kogumisse arvatud pandikirjade struktuuride kasutamine võimaldab erandit määruse (EL) nr 575/2013 artikli 129 kohaselt krediidiasutuse riskipositsioonidele seatud piirangutest, tuleks ühtlasi nõuda, et grupisiseselt ja väljapoole emiteeritud pandikirjad liigituksid emiteerimise ajal krediidikvaliteedi astmele 1 või krediidikvaliteedi astme hilisema muutumise korral ja pädevate asutuste nõusolekul krediidikvaliteedi astmele 2. Kui grupisiseselt või väljapoole emiteeritud pandikirjad enam sellele nõudele ei vasta, ei ole grupisiseselt emiteeritud pandikirjad enam kõlblikeks tagatisteks määruse (EL) nr 575/2013 artikli 129 kohaselt ja seetõttu ei kohaldu asjaomasesse tagatiste kogumisse kuuluvate väljapoole emiteeritud pandikirjade suhtes enam nimetatud määruse artikli 129 lõike 1 punkti b kohane erand.

Kui grupisiseselt emiteeritud pandikirjad ei vasta enam asjaomase krediidikvaliteedi astme nõuetele, peaksid need olema käesoleva direktiivi kohaldamise eesmärgil siiski kõlblik tagatisvara, kui need vastavad kõigile käesolevas direktiivis sätestatud nõuetele, ning väljapoole emiteeritud pandikirjade puhul, mille tagatiseks on need grupisiseselt emiteeritud pandikirjad või muud käesoleva direktiiviga kooskõlas olevad varad, peaks seetõttu olema ka võimalik kasutada Euroopa pandikirja märgist. Liikmesriikidel peaks olema võimalik lubada selliste struktuuride kasutamist. Selle võimaluse tegeliku kasutamise võimaldamiseks eri liikmesriikides asuvates konsolideerimisgruppi kuuluvates krediidiasutustes peaksid kõik asjaomased liikmesriigid seda võimalust kasutama ja asjaomase sätte oma õigusesse üle võtma.

(21)

Väikestel krediidiasutustel on pandikirjade emiteerimisel raskusi, sest pandikirjade programmide loomine eeldab sageli kohe alguses suuri väljaminekuid. Likviidsus on pandikirjaturgudel samuti eriti oluline ja oleneb suures osas lunastamata võlakirjade mahust. Seepärast on asjakohane lubada kahe või enama krediidiasutuse ühist rahastamist, et väiksematel krediidiasutustel oleks võimalik pandikirju emiteerida. Sellega sätestataks ühe krediidiasutuse emiteeritud pandikirjadele tagatisvara pakkumiseks mitme krediidiasutuse tagatisvara koondamine ja hõlbustataks pandikirjade emiteerimist nendes liikmesriikides, kus hästi arenenud pandikirjaturgu praegu ei ole. Ühisrahastamise lepingute kasutamise nõuetega tuleks tagada, et tagatisvara, mis müüakse või antakse emiteerivale krediidiasutusele üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/47/EÜ (12) kohase finantstagatiskokkuleppe alusel, kui liikmesriik selle võimaluse kasutamist lubab, vastaks liidu õiguse kohastele tagatisvara kõlblikkuse ja eraldamise nõuetele.

(22)

Pandikirja tagatiseks oleva tagatiste kogumi läbipaistvus on seda liiki finantsinstrumendi oluline osa, sest see suurendab võrreldavust ja võimaldab investoritel teha vajalikku riskihindamist. Liidu õigus sisaldab väärtpaberite üldsusele pakkumisel või mõnes liikmesriigis asuval või tegutseval reguleeritud turul kauplemisele lubamisel avaldatava prospekti koostamise, kinnitamise ja levitamise norme. Liikmesriikide seadusandjad ja turuosalised on kõnealuse liidu õiguse täiendamiseks pandikirjainvestoritele avaldatava teabe kohta aja jooksul välja töötanud mitu algatust. Liidu õiguses on vaja aga täpsustada minimaalne teave, millele investorid peaksid enne pandikirjade ostmist või ostmise ajal juurde pääsema. Liikmesriikidel peaks olema lubatud täiendada kõnealuseid miinimumnõudeid lisasätetega.

(23)

Pandikirjainvestorite kaitse tagamise põhielement on instrumendi likviidsusriski maandamine. See on otsustava tähtsusega, et tagada pandikirjadest tulenevate kohustuste õigeaegne täitmine. Seepärast on asjakohane kehtestada tagatiste kogumi likviidsusvaru, et maandada likviidsuspuudujäägiga seotud riske, nagu maksetähtaegade erinevus ja intressimäärad, maksekatkestused, mitteeristatavuse riskid, tuletislepingutega seotud maksekohustused ja muud tegevusega seotud kohustused, mis tuleb pandikirjade programmi kohaselt täita. Krediidiasutus võib sattuda olukorda, kus tal on tagatiste kogumi likviidsusvaru nõuet raske täita, näiteks stressiolukorras, kus varu kasutatakse vahendite väljavoolu katmiseks. Käesoleva direktiivi kohaselt määratud pädevad asutused peaksid jälgima tagatiste kogumi likviidsusvaru nõude täitmist ja vajaduse korral võtma meetmeid, et nõuda krediidiasutuselt likviidsusvaru nõude täitmist. Tagatiste kogumi likviidsusvaru erineb liidu muude õigusaktide kohaselt krediidiasutustele kehtestatud üldistest likviidsuskatte nõuetest selle poolest, et see on otseselt seotud tagatiste kogumiga ja sellega püütakse maandada just tagatiste kogumi likviidsusriske. Regulatiivse koormuse vähendamiseks peaks liikmesriikidel olema võimalus lubada asjakohast koostoimet likviidsuskatte nõuetega, mis on kehtestatud muude liidu õigusaktidega muul otstarbel kui tagatiste kogumi likviidsusvaru jaoks. Seepärast peaks liikmesriikidel olema võimalik otsustada, et kuni ajani, mil neid liidu õigusakte muudetakse, kohaldatakse tagatiste kogumi likviidsusvaru nõuet krediidiasutuse suhtes ainult juhul, kui liidu õiguse kohaselt ei kohaldata hõlmatud ajavahemikul krediidiasutuse suhtes muid likviidsusnõudeid.

Sellise otsusega peaks välditama seda, et krediidiasutusele pannakse kohustus katta sama vahendite väljavool erineva likviidse varaga sama ajavahemiku jooksul. Liikmesriikidele antav võimalus otsustada tagatiste kogumi likviidsusvaru mitte kohaldada hinnatakse ümber seoses krediidiasutuste likviidsusnõudeid käsitlevate tulevaste muudatustega liidu õiguses, sealhulgas määruse (EL) nr 575/2013 artikli 460 alusel vastu võetavas delegeeritud määruses. Likviidsusriske võib käsitleda muude vahenditega kui likviidse vara tagamisega, näiteks emiteerides pandikirju, mille suhtes kohaldatakse lunastamistähtaja pikendamise struktuure, mille käivitajad reageerivad likviidsuspuudujäägile või stressiolukorrale. Sellisel juhul peaks liikmesriikidel olema võimalik lubada, et likviidsusvaru arvutatakse pandikirja lunastamistähtpäeva alusel, võttes arvesse lunastamistähtaja võimalikku pikendamist, kui käivitajad reageerivad likviidsusriskile. Ka peaks liikmesriikidel olema võimalik lubada, et tagatiste kogumi likviidsusnõudeid ei kohaldata pandikirjade suhtes, millele kohaldatakse maksetähtaegade sobitamise nõudeid, mille puhul laekuvate maksete lepinguline tähtaeg on varasem kui väljaminevatel maksetel ning vahendid paigutatakse vahepeal ülilikviidsesse varasse.

(24)

Mitmes liikmesriigis on välja töötatud uuenduslikud lunastamistähtaja profiilide struktuurid, et arvestada võimalike likviidsusriskidega, sealhulgas maksetähtaegade erinevusega. Nende struktuuride hulka kuulub võimalus pikendada pandikirja ettenähtud lunastamistähtaega teatavaks perioodiks või lubada, et tagatisvara rahavood läheksid otse pandikirjainvestoritele. Lunastamistähtaja pikendamist võimaldavate struktuuride ühtlustamiseks kogu liidus on oluline kehtestada tingimused, mille korral liikmesriikidel on võimalik neid struktuure lubada, tagades, et need ei ole liiga keerukad ega suurenda investorite riski. Nimetatud tingimustega on oluline tagada, et krediidiasutus ei saaks lunastamistähtaega pikendada oma äranägemisel. Lunastamistähtaega tuleks lubada pikendada ainult juhul, kui on toimunud või lähitulevikus tõenäoliselt toimub liikmesriigi õiguse kohaselt kindlaks määratud objektiivne ja selgelt määratletud käivitav sündmus. Selliste käivitajate abil tuleks püüda hoida ära makseviivitust, näiteks likviidsuspuudujäägi, turutõrke või turuhäire korrigeerimise abil. Lõpptähtaja pikendamise abil võib ka lihtsustada pandikirju emiteerivate krediidiasutuste tegevuse nõuetekohast lõpetamist, tehes võimalikuks lunastamistähtaegade pikendamise maksejõuetuse või kriisilahenduse korral, et hoida ära vara kiirmüük.

(25)

Erilise avaliku järelevalve raamistiku olemasolu on üks direktiivi 2009/65/EÜ artikli 52 lõike 4 kohane pandikirju iseloomustav element. Kõnealuses direktiivis ei täpsustata aga sellise järelevalve laadi, sisu ega selle tegemise eest vastutavaid asutusi. Seetõttu on ülioluline, et sellise pandikirjade avaliku järelevalve elemendid oleksid ühtlustatud ning järelevalvet tegevate riiklike pädevate asutuste ülesanded ja kohustused oleksid selgelt sätestatud.

(26)

Kuna pandikirjade avalik järelevalve ei kattu liidu krediidiasutuste järelevalvega, peaks liikmesriikidel olema võimalik määrata pandikirjade avaliku järelevalve ülesandeid täitma riiklikud pädevad asutused, kes ei pruugi olla krediidiasutuste üldist järelevalvet tegevad pädevad asutused. Et tagada pandikirjade avaliku järelevalve kohaldamise ühtsus kogu liidus, on vaja nõuda, et pandikirjade avalikku järelevalvet tegevad pädevad asutused teeksid tihedat koostööd nende pädevate asutustega, kes teevad krediidiasutuste üldist järelevalvet, ning kohasel juhul kriisilahendusasutusega.

(27)

Pandikirjade avalik järelevalve peaks hõlmama krediidiasutustele pandikirjade emiteerimise loa andmist. Kuna pandikirju peaks olema lubatud emiteerida üksnes krediidiasutustel, peaks loa saamise eeltingimus olema krediidiasutuse tegevusloa olemasolu. Ühtses järelevalvemehhanismis osalevates riikides on Euroopa Keskpangale nõukogu määruse (EL) nr 1024/2013 (13) artikli 4 lõike 1 punkti a kohaselt antud krediidiasutustele tegevusloa väljastamise ülesanne, kuid ainult käesoleva direktiivi kohaselt määratud asutustel peaks olema pädevus väljastada pandikirjade emiteerimise luba ja teha avalikku järelevalvet pandikirjade üle. Seepärast peaks käesolevas direktiivis sätestama tingimused, mille alusel liidu õiguse kohase tegevusloaga krediidiasutused võivad saada pandikirjade emiteerimise loa.

(28)

Loa ulatus peaks olema seotud pandikirjade programmiga. Programmi järelevalve peaks toimuma käesoleva direktiivi alusel. Krediidiasutusel võib olla rohkem kui üks pandikirjade programm. Sellisel juhul peaks iga programmi jaoks olema nõutav eraldi luba. Pandikirjade programmil võib olla üks või mitu tagatiste kogumit. Sama pandikirjade programmi mitu tagatiste kogumit või erinevad emissioonid (erinevad rahvusvahelised väärtpaberite identifitseerimisnumbrid (ISIN-koodid)) ei pruugi viidata mitmele eraldi pandikirjade programmile.

(29)

Olemasolevate pandikirjade programmide jaoks ei tohiks olla vaja uut luba, kui hakatakse kohaldama käesoleva direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud riigisiseseid õigusnorme. Ent olemasolevate pandikirjade programmide alusel pärast käesoleva direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud riigisiseste õigusnormide kohaldamise alguskuupäeva emiteeritud pandikirjade puhul peaks krediidiasutus järgima kõiki käesoleva direktiivi nõudeid. Nõuete järgimise järelevalvet peaksid tegema käesoleva direktiivi kohaselt määratud pädevad asutused pandikirjade üle tehtava avaliku järelevalve raames. Liikmesriigid peaksid andma liikmesriigi õiguse alusel suuniseid vastavushindamise menetluse kohta alates kuupäevast, mil liikmesriik peab hakkama kohaldama käesoleva direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud riigisiseseid õigusnorme. Pädevatel asutusel peaks olema võimalik pandikirjade programm läbi vaadata ja hinnata, kas sellele programmile antud luba on vaja muuta. Vajadus sellise muudatuse tegemiseks võib tuleneda olulistest muutustest pandikirju emiteeriva krediidiasutuse ärimudelis, näiteks liikmesriigi pandikirjaõiguses tehtud muudatuse või krediidiasutuse otsuste tulemusel. Muudatusi võib pidada oluliseks, kui need eeldavad selliste tingimuste ümberhindamist, mille alusel anti luba pandikirju emiteerida.

(30)

Kui liikmesriik näeb ette tagatisvara halduri määramise, peaks tal olema võimalik kehtestada reegleid sellise tagatisvara halduri pädevuse ja tegevusnõuete kohta. Nende reeglitega võib võtta tagatisvara haldurilt võimaluse võtta tarbijatelt või jaeinvestoritelt vastu hoiuseid või muid tagasimakstavaid vahendeid ning lubada tal hoiuste või muude tagasimakstavate vahendite vastuvõtmist ainult kutselistelt investoritelt.

(31)

Tagamaks, et pandikirjad emiteerinud krediidiasutused täidaksid neile kehtestatud kohustusi, ning tagamaks kogu liidus ühesuguse kohtlemise ja nõuete täitmise, tuleks liikmesriikidelt nõuda halduskaristuste ja muude tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate haldusmeetmete kehtestamist. Liikmesriikidel peaks olema ka võimalik halduskaristuste asemel ette näha kriminaalkaristused. Liikmesriigid, kes otsustavad näha ette kriminaalkaristused, peaksid tegema asjaomased kriminaalõigusnormid komisjonile teatavaks.

(32)

Liikmesriikide kehtestatud halduskaristused ja muud haldusmeetmed peaksid vastama teatavatele olulistele nõuetele seoses kõnealuste karistuste või meetmete adressaatide, kohaldamisel arvesse võetavate kriteeriumide, pandikirjade avalikku järelevalvet tegevate pädevate asutuste avalikustamiskohustuse, karistuste määramise volituse ja kehtestatavate rahaliste halduskaristuste määraga. Enne kui tehakse otsus määrata halduskaristus või võtta muu haldusmeede, tuleks adressaadile anda võimalus esitada oma seisukohad. Liikmesriikidel peaks siiski olema võimalus näha muude haldusmeetmete kui halduskaristuste puhul ette erand õigusest esitada oma seisukohad. Iga sellise erandi puhul tuleks piirduda juhtumitega, mil on olemas kohene oht ja on vaja kiireid meetmeid kolmandatele isikutele, näiteks pandikirjainvestoritele tekkiva suure kahju ärahoidmiseks või selleks, et hoida ära või heastada suur kahju finantssüsteemile. Sellisel juhul tuleks adressaadile anda võimalus esitada oma seisukohad pärast meetme võtmist.

(33)

Liikmesriikidelt tuleks nõuda selle tagamist, et halduskaristuste või muude haldusmeetmete ühtse kohaldamise tagamiseks võtaksid pandikirjade avalikku järelevalvet tegevad pädevad asutused kogu liidus halduskaristuste või muude haldusmeetmete ja nende määra kindlaksmääramisel arvesse kõiki asjakohaseid asjaolusid. Liikmesriigid võiksid näha ette haldusmeetmed seoses lunastamistähtaja pikendamisega lunastamistähtaja pikendamise struktuuride raames. Kui liikmesriigid näevad ette sellised meetmed, peaksid need meetmed võimaldama pädevatel asutustel lunastamistähtaja pikendamise kehtetuks tunnistada, ka võiksid liikmesriigid kehtestada sellised kehtetuks tunnistamise tingimused, et lahendada olukorrad, kus krediidiasutus pikendab tähtaega liikmesriigi õiguses sätestatud objektiivseid käivitajaid arvestamata, või finantsstabiilsuse ja investorite kaitse tagamiseks.

(34)

Et avastada pandikirjade emiteerimise ja turustamisega seotud nõuete võimalikku rikkumist, peaksid pandikirjade avalikku järelevalvet tegevatel pädevatel asutustel olema vajalikud uurimisvolitused ja tõhusad mehhanismid, mis soodustaksid võimalikest või tegelikest õigusrikkumistest teatamist. Mehhanismid ei tohiks piirata ühegi nende volituste ja mehhanismide kasutamise tagajärjel kahju kandnud isiku või üksuse õigust kaitsele.

(35)

Pandikirjade avalikku järelevalvet tegevatel pädevatel asutustel peaks samuti olema õigus määrata halduskaristusi ja võtta muid haldusmeetmeid, et tagada õigusrikkumise järel võetava meetme võimalikult suur kohaldamisala ja aidata ära hoida edasisi õigusrikkumisi, olenemata sellest, kas sellised meetmed on liikmesriigi õiguse kohaselt halduskaristused või muud haldusmeetmed. Liikmesriikidel peaks olema võimalik kehtestada lisaks käesolevas direktiivis sätestatule täiendavaid karistusi.

(36)

Pandikirju käsitlevaid olemasolevaid liikmesriigi õigusakte iseloomustab asjaolu, et pandikirjade suhtes kohaldatakse liikmesriigi tasandil üksikasjalikke norme ning pandikirjade emiteerimise ja programmide järelevalvet, et tagada pandikirjainvestorite õiguste pidev kaitse. Järelevalve hõlmab programmi tunnusjoonte, tagatuse nõuete ja tagatiste kogumi kvaliteedi pidevat seiret. Investoritele pandikirjade emiteerimist reguleeriva õigusraamistiku kohta antav piisav teave on investorite kaitse oluline osa. Seepärast on asjakohane tagada, et pädevad asutused avaldaksid korrapäraselt teavet käesoleva direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud riigisiseste õigusnormide ja viisi kohta, kuidas nad pandikirjade avalikku järelevalvet teevad.

(37)

Pandikirju turustatakse praegu liidus riigisiseste nimetuste ja märgiste all, millest mõni on väga tuntud ja mõni ei ole. Seepärast tundub asjakohane lubada krediidiasutustel, kes emiteerivad liidus pandikirju, kasutada pandikirjade müümisel nii liidu kui ka kolmandate riikide investoritele märgist „Euroopa pandikiri“ tingimusel, et pandikirjad vastavad käesolevas direktiivis sätestatud nõuetele. Kui sellised pandikirjad vastavad ka määruse (EL) nr 575/2013 artiklis 129 sätestatud nõuetele, peaks krediidiasutustel olema lubatud kasutada märgist „Eriti kvaliteetne Euroopa pandikiri“. Märgis, mis näitab täiendavate erinõuete täitmist ja mille tulemuseks on parem ja hästi mõistetav kvaliteet, võib osutuda ligitõmbavaks isegi liikmesriikides, kus on kasutusel väga tuntud riigisisesed märgised. Märgiste – „Euroopa pandikiri“ ja „Eriti kvaliteetne Euroopa pandikiri“ – eesmärk on aidata investoritel hinnata pandikirjade kvaliteeti ja seega teha need investeerimisobjektina nii liidus kui ka mujal ligitõmbavamaks. Nimetatud kahe märgise kasutamine peaks sellegipoolest olema vabatahtlik ja liikmesriikidel peaks olema võimalik nende kahe märgise kõrval säilitada oma riigisisesed nimetused ja märgised.

(38)

Et hinnata käesoleva direktiivi kohaldamist, peaks komisjon tihedas koostöös EBAga pandikirjade arengut liidus jälgima ning andma Euroopa Parlamendile ja nõukogule aru investorikaitse taseme ja pandikirjaturgude arengu kohta. Aruandes tuleks keskenduda ka pandikirjade emiteerimisel tagatiseks olevate varadega seotud arengusuundadele. Kuna lunastamistähtaja pikendamist võimaldavate struktuuride kasutamine on sagenenud, peaks komisjon esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande lunastamistähtaja pikendamist võimaldava struktuuriga pandikirjade toimimise ning selliste pandikirjade emiteerimisega kaasnevate riskide ja eeliste kohta.

(39)

Turuosalised ja muud isikud on pakkunud reaalmajanduse rahastamiseks pankade poolt välja lisainstrumendina uue finantsinstrumentide klassi nimetusega „Euroopa tagatud võlakirjad“, mille kattevara oleks riskantsem kui avaliku sektori riskipositsioonid ja hüpoteegid ning mis ei oleks käesoleva direktiivi kohaselt kõlblik tagatisvara. Komisjon konsulteeris 3. oktoobril 2017 EBAga, et koostada hinnang selle kohta, mil määral võiks Euroopa tagatud võlakirjade puhul kasutada EBA poolt traditsiooniliste pandikirjade jaoks kindlaks määratud parimaid tavasid, ning Euroopa tagatud võlakirjade riski käsitlemise ja Euroopa tagatud võlakirjade emiteerimise võimaliku mõju kohta koormatud vara osakaalule pankade bilansis. Vastuseks esitas EBA 24. juulil 2018 aruande. Paralleelselt EBA aruandega avaldas komisjon 12. oktoobril 2018 uuringu. Komisjoni uuringus ja EBA aruandes jõuti järeldusele, et vaja on täiendavat hinnangut näiteks regulatiivse kohtlemise kohta. Seepärast peaks komisjon jätkuvalt hindama, kas Euroopa tagatud võlakirjade õigusraamistik oleks asjakohane, ning esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande oma järelduste kohta, asjakohasel juhul koos seadusandliku ettepanekuga.

(40)

Praegu puudub samaväärsuskord kolmandate riikide krediidiasutuste emiteeritud pandikirjade liidus tunnustamiseks, välja arvatud usaldatavusnõuete täitmise kontekstis, mille puhul lubatakse mõningaid kolmanda riigi võlakirju teatavatel tingimustel likviidsuse osas soodsamalt kohelda. Seepärast peaks komisjon tihedas koostöös EBAga hindama kolmandate riikide pandikirjaemitentide ja pandikirjainvestorite tarbeks samaväärsuskorra kehtestamise vajalikkust ja asjakohasust. Komisjon peaks hiljemalt kahe aasta möödumisel kuupäevast, mil liikmesriigid peavad hakkama kohaldama käesoleva direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud riigisiseseid õigusnorme, esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule selle kohta aruande, asjakohasel juhul koos seadusandliku ettepanekuga.

(41)

Pandikirjadele on iseloomulik, et nende lunastamistähtajani on aega mitu aastat. Seetõttu on vaja lisada üleminekumeetmed, millega tagada, et ei mõjutata enne 8. juulit 2022 emiteeritud pandikirju. Enne seda kuupäeva emiteeritud pandikirjad peaksid seega jätkuvalt vastama direktiivi 2009/65/EÜ artikli 52 lõikes 4 sätestatud nõuetele ning need tuleks vabastada enamikust käesolevas direktiivis sätestatud uutest nõuetest. Selliseid pandikirju peaks jätkuvalt olema võimalik nimetada pandikirjadeks, kui käesoleva direktiivi kohaselt määratud pädevad asutused teevad järelevalvet nende vastavuse üle nende emiteerimise kuupäeval kehtinud direktiivi 2009/65/EÜ artikli 52 lõikele 4 ja nende suhtes kohaldatavatele käesoleva direktiivi nõuetele. Selline järelevalve ei tohiks laieneda käesoleva direktiivi nõuetele, millest sellised pandikirjad on vabastatud. Mõnes liikmesriigis on ISIN-koodid avatud pikema ajavahemiku jooksul, mis võimaldab jätkuvalt pandikirju selle koodi all emiteerida (jätkuemissioonid), et suurendada pandikirjade emissioonimahtu. Üleminekumeetmed peaksid katma enne 8. juulit 2022 avatud ISIN-koode, mida kasutatakse pandikirjade jätkuemissiooniks, kohaldades mitut piirangut.

(42)

Pandikirjade ühtse raamistiku kehtestamise tulemusel tuleks muuta ka direktiivi 2009/65/EÜ artikli 52 lõikes 4 esitatud pandikirjade kirjeldust. Direktiivis 2014/59/EL osutatakse pandikirja määratlemiseks direktiivi 2009/65/EÜ artikli 52 lõikele 4. Kuna seda määratlust tuleks muuta, tuleks muuta ka direktiivi 2014/59/EL. Lisaks tuleks selleks, et vältida direktiivi 2009/65/EÜ artikli 52 lõike 4 kohaselt enne 8. juulit 2022 emiteeritud pandikirjade mõjutamist, osutada sellistele pandikirjadele kuni nende lõpptähtaja saabumiseni kui pandikirjadele. Seepärast tuleks direktiive 2009/65/EÜ ja 2014/59/EL vastavalt muuta.

(43)

Kooskõlas liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühise poliitilise deklaratsiooniga selgitavate dokumentide kohta (14) kohustuvad liikmesriigid põhjendatud juhtudel lisama ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi osade ja ülevõtvate liikmesriigi õigusaktide vastavate osade vahel. Käesoleva direktiivi puhul leiab seadusandja, et selliste dokumentide edastamine on põhjendatud.

(44)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärki kehtestada pandikirjade ühine raamistik, et tagada pandikirjade struktuursete tunnuste vastavus kogu liidus sooduskohtlemist põhjendavale madalamale riskiprofiilile, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab seda liidu tasandil pandikirjaturu edasise arendamise ja piiriüleste investeeringute toetamise vajaduse tõttu liidus paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(45)

Euroopa Keskpangaga konsulteeriti ja Euroopa Keskpank esitas oma arvamuse 22. augustil 2018.

(46)

Euroopa Andmekaitseinspektoriga konsulteeriti kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 45/2001 (15) artikli 28 lõikega 2 ning Euroopa Andmekaitseinspektor esitas oma arvamuse 12. oktoobril 2018.

(47)

Pandikirju emiteerivad krediidiasutused töötlevad märkimisväärses koguses isikuandmeid. Selline töötlemine peaks alati toimuma kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2016/679 (16). Samuti peaks isikuandmete töötlemine EBAs toimuma kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2018/1725, (17) kui EBA haldab käesoleva direktiivi nõuete kohaselt keskset andmebaasi halduskaristuste ja muude haldusmeetmete kohta, millest liikmesriikide pädevad asutused on talle teatanud,