1

Hageja ExpressVPN Ltd esitas 3. juulil 2015 Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametile (EUIPO) vastavalt nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusele (EÜ) nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1), muudetud redaktsioonis (asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määrusega (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2017, L 154, lk 1)), rahvusvahelise registreeringu nr 1265562 kaitsmise taotluse.

2

Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on järgmine kujutismärk:

3

Teenused, mille jaoks registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassi 42 ning vastavad selles klassis järgmisele kirjeldusele: „konsultatsioonid, infotehnoloogiaalane teave ja konsultatsioonid; andmeturbekonsultatsioonid; tarkvaraarendus“.

4

Kontrollija lükkas registreerimistaotluse 26. mail 2016 määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktide b ja c ning lõike 2 (nüüd määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punktid b ja c ning lõige 2) alusel tagasi, kuna taotletav tähis on esiteks kirjeldav ja teiseks puudub sellel eristusvõime. Kontrollija lükkas tagasi ka hageja argumendi, mille kohaselt taotletav tähis on omandanud eristusvõime kasutamise käigus määruse artikli 7 lõike 3 (nüüd määruse 2017/1001 artikli 7 lõige 3) tähenduses.

5

Hageja esitas 25. juulil 2016 EUIPO-le kontrollija otsuse peale kaebuse.

6

EUIPO viienda apellatsioonikoja 16. veebruari 2017. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus“) jäeti kaebus rahuldamata. Kõigepealt leidis apellatsioonikoda sisuliselt, et taotletav tähis on kirjeldav, kuna inglise keelt kõneleva ning keskmisest kõrgema tähelepanelikkuse astmega avalikkuse silmis kirjeldab see asjaomaste teenuste omadusi. Seejärel leidis ta, et lisaks puudub asjaomasel tähisel eristusvõime. Lõpuks märkis apellatsioonikoda, et hageja esitatud tõendid ei kinnita väidet, mille kohaselt on hakatud elementi „expressvpn“ tunnustama rahvusvahelise registreeringu omanikule kuuluva kaubamärgina.

7

Hagiavalduses palub hageja Üldkohtul:

8

Vastuvõetamatuse vastuväites palub EUIPO Üldkohtul:

9

Oma seisukohtades vastuvõetamatuse vastuväite kohta palub hageja Üldkohtul lükata vastuvõetamatuse vastuväide tagasi. Ta täpsustab, et oma nõudes palub ta üksnes vaidlustatud otsuse muutmist nii, „et [EUIPO-l] võimaldataks kaubamärk ELi kaubamärkide registrisse kanda, tagades selle kaitse Euroopa Liidus“. Ta palub samuti rahuldada EUIPO teise võimalusena esitatud taotlus jätkata kohtuasja menetlemist ning jätta vastuvõetamatuse vastuväitega seotud kohtukulud EUIPO kanda.

10

Üldkohtu kodukorra artikli 130 lõigete 1 ja 7 kohaselt võib Üldkohus lahendada vastuvõetamatuse küsimuse ilma sisulist vaidlust käsitlemata, kui kostja seda taotleb.

11

Käesolevas asjas palus EUIPO lahendada vastuvõetamatuse küsimuse ning kuna Üldkohus leidis, et tal on kohtuasja toimikus olevate dokumentide põhjal piisavalt teavet, otsustas ta küsimuse lahendada ilma menetlust jätkamata.

12

EUIPO põhjendab vastuvõetamatuse vastuväidet sisuliselt sellega, et hagiavalus on vastuvõetamatu, kuna ainsas nõudes palutakse muuta vaidlustatud otsust nii, et taotletavat kaubamärki saaks registreerida. Üldkohus ei ole aga pädev lahendama apellatsioonikoja otsuse muutmise nõuet, registreerides kaubamärgi ise või kohustades EUIPOt registreerimise läbi viima.

13

Hageja märgib vastuvõetamatuse vastuväite kohta esitatud seisukohtades, et ta esitas nõude üksnes vaidlusaluse otsuse muutmise kohta nii, „et [EUIPO-l] võimaldataks kaubamärk ELi kaubamärkide registrisse kanda, tagades selle kaitse Euroopa Liidus“.

14

Sellega seoses olgu märgitud, et käesoleva hagi ainus nõue kujutab endast muutmisnõuet määruse nr 207/2009 artikli 65 lõike 3 tähenduses (nüüd määruse 2017/1001 artikli 72 lõige 3), mis näeb ette, et apellatsioonikodade otsuste peale esitatud kaebuste korral on „Üldkohus […] pädev vaidlustatud otsust tühistama või muutma.“ Kuna hageja on vastuvõetamatuse vastuväite kohta esitatud seisukohtades rõhutanud, et tema nõue puudutab üksnes vaidlustatud otsuse „muutmist“ nii, „et võimaldataks kaubamärk […] registreerida“, siis ei ole Üldkohtul käesolevas asjas võimalik tõlgendada seda ainsat nõuet nii, et selles palutakse nii vastava otsuse tühistamist kui ka muutmist.

15

Üldkohus on aga juba leidnud, et kuna otsuse täielik või osaline tühistamine on määruse nr 207/2009 artikli 65 lõike 3 tähenduses esitatud muutmisnõude rahuldamise vajalik eeltingimus, ei saa sellist nõuet vaidlustatud otsuse tühistamise nõude puudumise korral rahuldada (vt selle kohta 30. novembri 2006. aasta kohtuotsus, Camper vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – JC (BROTHERS by CAMPER), T‑43/05, ei avaldata, EU:T:2006:370, punkt 99).

16

Kuivõrd hageja nõudes paluti „et EUIPO kannaks kaubamärgi ELi kaubamärkide registrisse“, siis tuleb igal juhul meenutada, et Üldkohtu muutmispädevuse eesmärk on, et viimane teeks otsuse, mille apellatsioonikoda oleks vastavalt määruse nr 207/2009 sätetele pidanud tegema (vt selle kohta 12. septembri 2007. aasta kohtuotsus, Koipe vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Aceites del Sur (La Española), T‑363/04, EU:T:2007:264, punktid 29 ja 30; 11. veebruari 2009. aasta kohtuotsus, Bayern Innovativ vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Life Sciences Partners Perstock (LifeScience), T‑413/07, ei avaldata, EU:T:2009:34, punktid 14–16, ja 9. septembri 2011. aasta kohtuotsus, Deutsche Bahn vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – DSB (IC4), T‑274/09, ei avaldata, EU:T:2011:451, punkt 22).

17

Seetõttu tuleb selle nõude vastuvõetavust, milles soovitakse, et Üldkohus muudaks apellatsioonikoja otsust, hinnata seoses apellatsioonikojale määrusega nr 207/2009 antud pädevusega.

18

Tuleb aga märkida esiteks, et määruse nr 207/2009 artikli 64 lõikes 1 (nüüd määruse 2017/1001 artikli 71 lõige 1) on ette nähtud, et pärast määruse artikli 58 lõikes 1 (nüüd määruse 2017/1001 artikli 66 lõige 1) nimetatud otsuse peale esitatud kaebuse põhjendatuse kontrollimist apellatsioonikoda„kas tegutseb edasikaevatud otsuse teinud talituse pädevuse piires või saadab asja nimetatud talitusele edasiseks menetlemiseks“. Sellest nähtub, et apellatsioonikoda ei ole pädev tegema ettekirjutust talitusele, kelle otsust ta on kontrollinud (30. juuni 2009. aasta kohtumäärus, Securvita vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Natur-Aktien-Index), T‑285/08, EU:T:2009:230, punkt 16, ja 17. mai 2017. aasta kohtumäärus, Piper Verlag vs. EUIPO (THE TRAVEL EPISODES), T‑164/16, ei avaldata, EU:T:2017:352, punkt 18).

19

Teiseks tuleb meenutada, et ELi kaubamärgi registreerimise eelduseks on tuvastamine, et määruse nr 207/2009 artiklis 45 (nüüd määruse 2017/1001 artikkel 51) ette nähtud tingimused on täidetud ning ELi kaubamärki registreerima pädevad EUIPO talitused ei ole selle kohta formaalset edasikaevatavat otsust teinud.

20

Nimelt on määruse nr 207/2009 artikli 45 lõikes 1 sätestatud, et „[k]ui taotlus vastab käesolevas määruses sätestatud nõuetele ja kui artikli 41 lõikes 1 osutatud tähtaja jooksul ei ole esitatud vastulauset või kui mis tahes esitatud vastulaused on lõplikult kõrvaldatud tagasivõtmise, tagasilükkamise või muu meetme tulemusel, kantakse kaubamärk ja artikli 87 lõikes 2 osutatud üksikasjad registrisse“ (määruse nr 207/2009 artikli 41 lõige 1, nüüd määruse 2017/1001 artikli 46 lõige 1, ja määruse artikli 87 lõige 2, nüüd määruse 2017/1001 artikkel 111).

21

Määruse nr 207/2009 artikli 131 (nüüd määruse 2017/1001 artikkel 160) alusel vastutab kontrollija EUIPO nimel otsuste tegemise eest seoses ELi kaubamärgi registreerimise taotlusega, sealhulgas artiklites 36, 37 ja 68 (nüüd määruse 2017/1001 artiklid 41, 42 ja 76) osutatud küsimustega, kui nende eest ei vastuta vastulausete osakond. Peale selle vastutab vastulausete osakond määruse nr 207/2009 artikli 132 lõike 1 (nüüd määruse 2017/1001 artikli 161 lõige 1) alusel otsuste tegemise eest vastulausete puhul ELi kaubamärgi registreerimise taotlusele.

22

Eespool punktides 20 ja 21 osutatud sätetest tuleneb, et kontrollijale ja vastulausete osakonnale antud pädevus ei anna alust nentida, et kõik määruse nr 207/2009 artiklis 45 ette nähtud ELi kaubamärgi registreerimise tingimused on täidetud.

23

Sellest järeldub, et kontrollija või vastulausete osakonna otsuse peale määruse nr 207/2009 artikli 58 lõike 1 alusel esitatud kaebuse raames saab apellatsioonikoda talle sama määruse artikli 64 lõikega 1 antud pädevust arvestades teha otsuse üksnes teatavate eespool punktis 21 osutatud ELi kaubamärgi registreerimise tingimuste kohta, nimelt registreerimistaotluse vastavuse kohta nimetatud määrusele või registreerimise suhtes esitatud võimaliku vastulause tulemuslikkuse kohta.

24

Seetõttu tuleb leida, et apellatsioonikoda ei ole pädev tegema otsust ELi kaubamärgi registreerimise taotluse kohta (vt 17. mai 2017. aasta kohtumäärus, THE TRAVEL EPISODES, T‑164/16, ei avaldata, EU:T:2017:352, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).

25

Seega ei ole ka Üldkohtu pädevuses otsustada muutmisnõude üle, milles soovitakse, et ta muudaks selliselt apellatsioonikoja otsust (30. juuni 2009. aasta kohtumäärus, Natur-Aktien-Index, T‑285/08, EU:T:2009:230, punkt 23).

26

Kõigist eelnimetatud kaalutlustest nähtub, et apellatsioonkaebus tuleb vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata, ilma et oleks vaja lahendada hageja esitatud konfidentsiaalsustaotlust.

27

Kodukorra artikli 134 lõike 1 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

28

Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt EUIPO nõudele jätta hageja kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (üheksas koda)

määrab: