EUROOPA KOHTU OTSUS

15. mai 1986(*)

Meeste ja naiste võrdne kohtlemine – Reservpolitsei relvastatud liige

Kohtuasjas 222/84,

mille esemeks on Euroopa Kohtule EMÜ asutamislepingu artikli 177 alusel esitatud Industrial Tribunal of Northern Ireland’i (asukoht Belfast) eelotsusetaotlus nimetatud kohtus pooleliolevas menetluses järgmiste poolte vahel:

Marguerite Johnston

ja

Chief Constable of the Royal Ulster Constabulary,

eelotsuse tegemiseks nõukogu 9. veebruari 1976. aasta direktiivi 76/207/EMÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta (EÜT L 39, lk 40) ja EMÜ asutamislepingu artikli 224 tõlgendamise kohta,

EUROOPA KOHUS,

koosseisus: president A. J. Mackenzie Stuart, kodade esimehed T. Koopmans, U. Everling, K. Bahlmann ja R. Joliet, kohtunikud O. Due, Y. Galmot, C. Kakouris ja T. F. O’Higgins,

kohtujurist: M. Darmon,

kohtusekretär: P. Heim

arvestades märkusi, mille esitasid:

–        Marguerite Johnston (kirjalikult ja suuliselt), esindajad: A. Lester, QC, ja barrister D. Smyth, keda juhendasid solicitor’id Murphy, Kerr & Co.,

–        Ühendkuningriik (kirjalikult), esindaja: S. J. Hay, Treasury Solicitor’s Department, keda abistas Senior Crown Counsel A. Campbell ja barrister R. Plender, suuliselt F. Jacobs, QC, ja barrister R. Plender,

–        Taani Kuningriik (suuliselt), esindaja: L. Mikaelsen,

–        Euroopa Ühenduste Komisjon (kirjalikult ja suuliselt), esindaja: vanemõigusnõunik A. Toledano Laredo ja õigustalituse liige J. Currall,

olles 28. jaanuari 1986. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

[…]

Õiguslik käsitlus

1        8. augusti 1984. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 4. septembril 1984, esitas Belfastis asuv Industrial Tribunal of Northern Ireland EMÜ asutamislepingu artikli 177 alusel mitu eelotsuse küsimust, mis puudutavad nõukogu 9. veebruari 1976. aasta direktiivi 76/207 meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta (EÜT L 39, lk 40) ja EMÜ asutamislepingu artikli 224 tõlgendamist.

2        Need küsimused esitati Marguerite I. Johnstoni ja Royal Ulster Constabulary (edaspidi „RUC”) Chief Constable’i vahelise vaidluse raames. Chief Constable on pädev nimetama ametisse reservkonstaableid politseijõududesse Põhja-Iirimaal RUC Reserve’is, sealhulgas täistööajaga kolmeks aastaks sõlmitud pikendatavate töölepingute alusel RUC Full-time Reserve’is. Vaidlus tekkis Chief Constable’i keeldumise tõttu pikendada M. Johnstoni kui RUC Full-time Reserve’i liikme lepingut ning võimaldada talle tulirelvade käsitsemise ja kasutamise alast koolitust.

3        Eelotsusetaotlusest nähtub, et 1973. aasta Royal Ulster Constabulary Reserve (Appointment and Conditions of Service) Regulations’i (NI) sätted, mis reguleerivad politseinike ametisse nimetamise protseduuri ja töötingimusi reservpolitseis, ei tee meeste ja naiste vahel mingisugust vahet, millel oleks käesolevas asjas tähtsust. Lisaks nähtub 1976. aasta Sex Discrimination (Northern Ireland) Order – SI 1976, nr 1042 (NI 15) –, mis sätestab reeglid soolise diskrimineerimise kõrvaldamiseks ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamiseks seoses töö saamise, kutseõppe, edutamise ning töötingimustega, artiklitest 10 ja 19, et diskrimineerimiskeeldu rakendatakse politseiteenistuse suhtes ning et mehi ja naisi ei tohi sellega seoses erinevalt kohelda, välja arvatud nõuded kasvu, vormiriietuse ja varustuse suhtes ning vormiriietuseks ja varustuseks mõeldud toetuste osas. Kuid Sex Discrimination Order’ artikli 53 lõikes 1 on sätestatud, et ükski nendest diskrimineerimist keelavatest sätetest

„ei saa muuta ebaseaduslikuks tegu, mille eesmärk on riigi julgeoleku tagamine või avaliku julgeoleku ja korra kaitsmine”,

ning sama artikli lõikes 2 on sätestatud, et

„ministri poolt või tema nimel allkirjastatud õiend, mis kinnitab, et õiendis kirjeldatud tegu tehti ühel lõikes 1 nimetatud eesmärkidest, on vaieldamatu tõend selle kohta, et tegu tehti sellel eesmärgil”.

4        Ühendkuningriigis ei kanna politseinikud tavaliselt oma ametikohustuste täitmisel tulirelvi, välja arvatud erioperatsioonide puhul, ning selles osas ei tehta meeste ja naiste vahel mingit vahet. Arvukate rünnete tõttu, mille ohvriks on politseinikud viimastel aastatel Põhja-Iirimaal langenud, leidis RUC-i Chief Constable, et senist praktikat ei saa enam jätkata. Ta otsustas, et mehed peavad RUC-is ja RUC Reserve’is oma tavaliste ametikohustuste täitmisel tulirelva kandma, naised aga neid ei kanna ega saa ka tulirelvade käsitsemise ja kasutamise alast koolitust.

5        Selles olukorras leidis Chief Constable 1980. aastal, et naiste arv RUC-is on piisav nende eriülesannete täitmiseks, mis tavaliselt usaldatakse naispolitseinikele. Kuna tavaliste politseiülesannete hulgas on sageli selliseid, mis nõuavad relvakandmist, arvas ta, et neid ülesandeid ei tohiks enam usaldada naistele, ning otsustas RUC Full-time Reserve’is edaspidi pakkuda naistele lepinguid või neid pikendada vaid siis, kui nende ametikohustusteks on ülesanded, mida tavaliselt täidavad naispolitseinikud. Pärast seda, kui Chief Constable oli teinud selle otsuse, ei pakutud enam naistele lepingut ega uuendatud lepingut teenistuseks RUC Full-time Reserve’is, välja arvatud ühel juhul.

6        Eelotsusetaotluse järgi kuulus M. Johnston aastatel 1974–1980 RUC Full-time Reserve’i. Ta oli seal täitnud edukalt vormirõivastuses politsei üldisi ülesandeid, nagu näiteks valvepolitseinikuks olemine jaoskonnas, liikuvpatrullides osalemine, patrullsõiduki juhtimine ja jaoskonda toimetatud isikute läbiotsimine. Neid ülesandeid täites ei olnud ta relvastatud ning väljaspool jaoskonda saatis teda tavaliselt RUC Full-time Reserve’i relvastatud meespolitseinik. 1980. aastal keeldus Chief Constable oma uue, eespool kirjeldatud ja RUC Full-time Reserve’i kuuluvaid naisi puudutava poliitika tõttu tema lepingut pikendamast.

7        M. Johnston esitas Industrial Tribunal’ile kaebuse, milles ta vaidlustas selle uue poliitika alusel vastu võetud otsuse keelduda tema lepingu pikendamisest ja talle tulirelvade käsitsemise alase koolituse andmisest ning väitis, et talle on saanud osaks ebaseaduslik diskrimineerimine, mis on keelatud Sex Discrimination Order’ga.

8        Chief Constable esitas Industrial Tribunal’i menetluse käigus Secretary of State väljastatud õiendi, milles see Ühendkuningriigi minister kinnitas vastavalt ülalmainitud Sex Discrimination Order’ artiklile 53, et „Royal Ulster Constabulary keeldus pakkumast M. Johnstonile uut täistööajaga töökohta Royal Ulster Constabulary Reserve’is eesmärgiga a) tagada riigi julgeolek ja b) kaitsta avalikku julgeolekut ja korda”.

9        M. Johnston omakorda viitas direktiivile 76/207. Direktiivi artikli 1 kohaselt on direktiivi eesmärk ellu viia meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõte seoses töö saamisega, kaasa arvatud edutamise, kutseõppe ja töötingimustega. Artikli 2 lõike 1 kohaselt tähendab see põhimõte igasuguse soolise diskrimineerimise puudumist, arvestades siiski lõigetes 2 ja 3 lubatud erandeid. Et seda põhimõtet erinevates valdkondades rakendada, panevad artiklid 3–5 liikmesriikidele eelkõige kohustuse tühistada selle põhimõttega vastuolus olevad õigus- ja haldusnormid ning muuta neid õigus- ja haldusnorme, mille kehtestamise tinginud kaitsmisvajadus ei ole enam põhjendatud. Artikli 6 kohaselt võivad isikud, kes leiavad, et neid on diskrimineerimise tõttu õigusvastaselt koheldud, taotleda oma õiguste kaitset kohtu kaudu.

10      Et olla võimeline antud vaidluse puhul otsust tegema, esitas Industrial Tribunal Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas nõukogu direktiivi 76/207 – vaadelduna nii eraldi kui ka antud kohtuasjas esitatud asjaolusid silmas pidades – tuleb tõlgendada nii, et see lubab liikmesriigil jätta direktiivi kohaldamisalast välja töö saamisega seotud soolise diskrimineerimise juhtumid, kui nende puhul on tegemist eesmärgiga tagada riigi julgeolek või kaitsta avalikku korda ja julgeolekut?

2.      Kas see direktiiv – vaadelduna nii eraldi kui ka antud kohtuasjas esitatud asjaolusid silmas pidades – võimaldab reservpolitsei koosseisus täistööajaga ja relvastatuna töötamise või sellega seotud tulirelvade käsitsemise ja kasutamise koolituse klassifitseerida selliseks kutsealaseks tegevuseks, ja kui see on asjakohane, siis sellega seotud koolituse selliseks koolituseks, mille puhul on tegevuse laadi või konteksti tõttu töötaja sugu määravaks teguriks artikli 2 lõike 2 mõttes?

3.      Milliseid põhimõtteid ja kriteeriume peavad liikmesriigid kohaldama, et otsustada, kas artikli 2 lõike 2 mõttes „on töötaja sugu määravaks teguriks” esiteks reservpolitsei relvastatud liikme „kutsealase tegevuse” ja teiseks „sellega seotud koolituse” puhul nende laadi või konteksti tõttu?

4.      Kas seaduse järgi politsei juhtimise ja kontrolli eest vastutava politseiülema poliitika, mille kohaselt naispolitseinikud ei tohi tulirelva kanda, on käesolevas kohtuasjas esitatud asjaolusid arvestades „naiste kaitset käsitlev säte” direktiivi artikli 2 lõike 3 mõttes või „kaitsmisvajadusest” tingitud „haldusnorm” artikli 3 lõike 2 punkti c mõttes?

5.      Kui vastus neljandale küsimusele on jaatav, siis missugused on põhimõtted ja kriteeriumid, mida liikmesriigid peavad kohaldama, et otsustada, kas „kaitsmisvajadus” on „põhjendatud” artikli 3 lõike 2 punkti c mõttes?

6.      Kas hageja võib antud asjaolude puhul tugineda liikmesriikide siseriiklikes kohtutes võrdse kohtlemise põhimõttele, mida käsitletakse direktiivi vastavates sätetes?

7.      Kui vastus kuuendale küsimusele on jaatav:

a)      Kas EMÜ asutamislepingu artiklit 224 tuleb eraldi vaadelduna tõlgendada nii, et see lubab liikmesriikidel avalikku korda ohustavate tõsiste riigisiseste häirete puhul jätta täitmata kohustused, mida nad (või nende pädevusalas asuvad tööandjad) peaksid tavalisel ajal direktiivi alusel täitma?

b)      Kas sel juhul võib üksikisik selleks, et liikmesriik ei saaks tugineda EMÜ asutamislepingu artiklile 224, viidata asjaolule, et see liikmesriik ei konsulteerinud teiste liikmesriikidega?”

11      Et anda nendele küsimustele vastuseid, mis võiksid aidata põhikohtuasja lahendada, tuleb täpsustada olukorda, mille kohta Industrial Tribunal peab otsuse tegema. Eelotsusetaotlusest selgub, et Chief Constable tunnistas Industrial Tribunal’is, et Sex Discrimination Order’ sätetest õigustab tema seisukohta vaid artikkel 53. M. Johnston tunnistas omalt poolt, et Secretary of State’i väljastatud õiend võtab talt igasuguse võimaluse kasutada õiguskaitsevahendeid, kui kohaldada ainuüksi siseriiklikku õigust, ning ta tugines direktiivi sätetele Sex Discrimination Order’ artikli 53 tagajärgede välistamise eesmärgil.

12      Niisiis ilmneb, et Industrial Tribunal’i esitatud küsimuste eesmärk on eelkõige välja selgitada, kas see, et selline norm, nagu sätestab Sex Discrimination Order’ artikli 53 lõige 2, takistab siseriiklikul kohtul teostada täiel määral oma kohtulikku kontrolli, on kooskõlas ühenduse õiguse ja direktiiviga 76/207 (üks osa kuuendast küsimusest). Seejärel on Industrial Tribunal’i esitatud küsimuste eesmärk võimaldada tal otsustada, kas ja missugustel tingimustel lubavad direktiivi sätted käesolevas asjas käsitletud olukorraga sarnaneval juhul kohelda politseiteenistuses olevaid mehi ja naisi avaliku julgeoleku kaitsmise huvides erinevalt, nagu on sätestatud Sex Discrimination Order’ artikli 53 lõikes 1 (esimene kuni viies küsimus). Esitatud küsimused peavad võimaldama eelotsusetaotluse esitanud kohtul ka otsustada, kas direktiivi sätetele võib tugineda sellega vastuolus oleva siseriikliku õigusnormi vastu (kuuenda küsimuse teine osa). Sõltuvalt vastustest nendele küsimustele võib lõpuks esitada küsimuse, kas liikmesriigil on õigus tugineda EMÜ asutamislepingu artiklile 224, et vältida kohustusi, mis direktiiv antud juhtumiga sarnasel juhul kehtestab (seitsmes küsimus).

 Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele

13      Kõigepealt tuleb niisiis vaadelda kuuenda küsimuse seda osa, mille eesmärk on välja selgitada, kas ühenduse õigus, täpsemalt direktiiv 76/207 kohustab liikmesriike tagama, et siseriiklikud kohtud teostaksid tõhusat kontrolli direktiivi ja selle rakendamiseks mõeldud siseriiklike õigusaktide järgimise üle.

14      M. Johnstoni arvates on selline õigusnorm nagu Sex Discrimination Order’ artikli 53 lõige 2 vastuolus direktiivi artikliga 6, sest see välistab igasuguse kontrolli, mida võiks teostada pädev siseriiklik kohus.

15      Ühendkuningriigi valitsus leiab, et direktiivi artikkel 6 ei kohusta liikmesriike tagama kohtulikku kontrolli kõigi küsimuste puhul, mis võivad üles kerkida direktiivi kohaldamisel, isegi kui tegemist on riigi ja avaliku julgeolekuga. Siseriiklikus menetlusõiguses on sageli sellised tõendamisreeglid, nagu sätestab Sex Discrimination Order’ artikli 53 lõige 2. Neid õigustab asjaolu, et riigi ja avaliku julgeoleku küsimusi suudab õigesti hinnata vaid pädev poliitiline ametivõim, st minister, kes vastava õiendi väljastab.

16      Komisjon leiab, et ministri õiendile sellise mõju andmine, nagu on ette nähtud Sex Discrimination Order’ artikli 53 lõikes 2, tähendaks eitada igasugust kohtulikku kontrolli ning see oleks seega vastuolus ühenduse õiguse ühe aluspõhimõttega ja direktiivi artikliga 6.

17      Sellega seoses tuleb kõigepealt meenutada, et direktiivi artikkel 6 kehtestab liikmesriikidele kohustuse võtta oma siseriiklikes õigussüsteemides meetmed võimaldamaks isikutel, kes leiavad, et neid on diskrimineerimise tõttu õigusvastaselt koheldud, „taotleda oma õiguste kaitset kohtu kaudu”. Sellest sättest järeldub, et liikmesriigid peavad võtma direktiivi eesmärgi saavutamiseks piisavalt tõhusaid meetmeid ning tagama, et asjaomased isikud võiksid niiviisi antud õigustele siseriiklikes kohtutes tugineda.

18      Selles artiklis ette nähtud kohtulik kontroll on liikmesriikide ühesugustel riigiõiguslikel tavadel rajaneva üldise õiguspõhimõtte väljendus. See põhimõte on sätestatud ka 4. novembri 1950. aasta Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklites 6 ja 13. Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 5. aprilli 1977. aasta ühisdeklaratsiooni (EÜT C 103, lk 1) ning Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb ühenduse õiguses võtta arvesse põhimõtteid, millest see konventsioon juhindub.

19      Direktiivi artikli 6 kohaselt, mida tõlgendatakse mainitud üldpõhimõtet silmas pidades, on igal isikul õigus tõhusale kohtulikule kaitsele pädevas kohtus, kui tegemist on meetmetega, mis tema arvates rikuvad direktiivis 76/207 sätestatud meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtet. Liikmesriigid on kohustatud tagama tõhusa kohtuliku kontrolli kohaldatavate ühenduse õigusnormide ja direktiiviga sätestatud õiguste rakendamiseks mõeldud siseriiklike sätete järgimise üle.

20      Selline säte nagu Sex Discrimination Order’ artikli 53 lõige 2 – mille kohaselt niisuguse õiendi esitamine, nagu käesolevas asjas vaidlusalune õiend, on vaieldamatu tõend võrdse kohtlemise põhimõtte erandi tingimuste täitmise kohta – võimaldab pädeval ametivõimul võtta üksikisikult võimaluse taotleda direktiiviga sätestatud õiguste kaitset kohtu kaudu. Selline säte on niisiis vastuolus direktiivi artiklis 6 ette nähtud tõhusa kohtuliku kontrolli põhimõttega.

21      Niisiis tuleb Industrial Tribunal’i esitatud kuuenda küsimuse sellele osale vastata, et nõukogu 9. veebruari 1976. aasta direktiivi 76/207 artiklis 6 ette nähtud tõhusa kohtuliku kontrolli põhimõttega on vastuolus see, kui siseriikliku ametivõimu õiend, mis kinnitab, et meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõttest avaliku julgeoleku kaitse eesmärgil erandi tegemise tingimused on täidetud, tunnistatakse vaieldamatuks tõendiks, mis välistab igasuguse kohtuliku kontrolli.

 Direktiivi 76/207 kohaldatavus meetmetele, mis on võetud avaliku julgeoleku kaitsmise eesmärgil

22      Seejärel tuleb vastata Industrial Tribunal’i esimesele küsimusele, milles tahetakse teada, kas, arvestades asjaolu, et direktiivis 76/207 ei ole otsest sätet, mis puudutaks riigi julgeoleku tagamise ning avaliku korra ja avaliku julgeoleku kaitse eesmärgil võetud meetmeid, on direktiiv nende meetmete suhtes kohaldatav.

23      M. Johnstoni arvates ei kehti võrdse kohtlemise põhimõttest sel eesmärgil mingit üldist erandit, mis ei oleks seotud konkreetse kutsealase tegevuse ning selle laadi ja kontekstiga. Kui diskrimineeriv erand tehakse vaid avaliku julgeoleku kaitse eesmärgil, annab see liikmesriikidele võimaluse jätta ühepoolselt täitmata neile direktiiviga pandud kohustused.

24      Ühendkuningriigi valitsus arvab, et EMÜ asutamislepingu artiklite 36, 48, 56, 66, 223 ja 224 kaitseklauslid näitavad, et siseriikliku kohtu esitatud küsimuses käsitletud valdkondade suhtes ei kohaldata ei asutamislepingut ega sellel põhinevat teisest õigust ning need ei piira liikmesriikide õigust võtta kõnesoleval eesmärgil meetmeid, mida nad vajalikuks peavad. Esimeses küsimuses mainitud meetmed ei kuulu niisiis direktiivi kohaldamisalasse.

25      Komisjon soovitab direktiivi tõlgendada EMÜ asutamislepingu artiklit 224 silmas pidades, nii et avaliku julgeoleku tagamise kaalutlused võiksid õigustada selles artiklis ette nähtud konkreetsetel tingimustel ja kohtuliku kontrolli olemasolul võrdse kohtlemise põhimõttest erandite tegemist, isegi kui ei ole täidetud direktiivi artikli 2 lõigetes 2 ja 3 sätestatud ranged tingimused.

26      Sellega seoses tuleb tõdeda, et asutamisleping näeb avalikku julgeolekut ohustada võivates olukordades kohaldatavad erandid ette vaid artiklites 36, 48, 56, 223 ja 224, mis puudutavad väga selgelt piiritletud erandlikke juhtumeid. Piiratud iseloomu tõttu ei saa neid artikleid tõlgendada laiendavalt ning nendest ei saa tuletada üldist asutamislepingule omast erandit, mis hõlmab kõiki avaliku julgeoleku kaalutlustel võetud meetmeid. Tunnistamine, et kõigi ühenduse õiguse sätete suhtes kehtib üldine erand, mis ei ole seotud asutamislepingu sätetes ära toodud konkreetsete tingimustega, võib ohustada ühenduse õiguse siduvat olemust ja selle ühetaolist kohaldamist.

27      Sellest järeldub, et avaliku julgeoleku kaitsmise vajadusega põhjendatud meetmete puhul ei kehti meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamise suhtes mingit üldist erandit, välja arvatud juhtum, mil kohaldatakse asutamislepingu artiklit 224, mis puudutab täiesti erandlikku olukorda ning moodustab seitsmenda küsimuse sisu. Asjaolusid, mille tõttu pädev ametivõim tugines avaliku julgeoleku kaitsmise vajadusele, tuleb vajaduse korral niisiis arvesse võtta eelkõige direktiivi konkreetsete sätete kohaldamise raames.

28      Seega tuleb esimesele küsimusele vastata, et soolist diskrimineerimist, mis pannakse toime avaliku julgeoleku kaitsmise eesmärgil, tuleb uurida, pidades silmas erandeid meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõttest, mis on ette nähtud direktiivis 76/207.

 Erandid, mis on lubatud kutsealase tegevuse konteksti tõttu

29      Teises ja kolmandas küsimuses palub Industrial Tribunal tõlgendada direktiivi artikli 2 lõikes 2 ette nähtud erandit võrdse kohtlemise põhimõttest, et olla võimeline hindama, kas selle erandi kohaldamisalasse kuulub niisugune kohtlemise erinevus nagu see, mis on käesolevas asjas vaidluse all. Sel eesmärgil soovib ta teada, millised on kriteeriumid ja põhimõtted, mille järgi tuleks otsustada, kas käesolevas asjas käsitletav tegevus kuulub niisuguste tegevuste hulka, mille puhul on „tegevuse laadi või konteksti tõttu töötaja sugu määravaks teguriks”.

30      M. Johnston arvab, et nii üldisele küsimusele ei saa vastata. Ta täitis oma ametikohustusi politseis alati hästi. Naised on täiesti võimelised õppima tulirelvi käsitsema. Industrial Tribunal peab hindama, kas konkreetsete ülesannete puhul, mida ta pidi täitma, on võimalik teha direktiivi artikli 2 lõikes 2 sätestatud erand. See säte ei võimalda teda üldiselt igasugusest töökohast RUC Full-time Reserve’is ilma jätta.

31      Ühendkuningriigi valitsuse arvates on liikmesriikidel kaalutlusõigus otsustada, kas riigi või avaliku julgeoleku või avaliku korra kaitsmise vajaduse tõttu on politseitöö kontekst niisugune, et seda tööd ei saa teha tulirelvadega varustatud naine. Liikmesriigid võivad seejuures arvesse võtta selliseid kriteeriume nagu füüsilise jõu erinevus, avalikkuse võimalik reaktsioon relvastatud naispolitseinike ilmumisel ja nende vastu suunatud rünnete oht. Kuna Chief Constable tegi oma otsuse neid kriteeriume arvestades, kuulub see direktiivi artikli 2 lõike 2 kohaldamisalasse.

32      Komisjon asub seisukohale, et relvastatud politseiniku ametit võib selle konteksti, aga mitte laadi tõttu vaadelda tegevusena, mille puhul sugu on määrav tegur. Erandit peavad siiski põhjendama konkreetsed ülesanded, mitte ametikoht üldiselt. Eelkõige tuleb kinni pidada meetmete proportsionaalsuse põhimõttest. Siseriiklik kohus peab kõnealust diskrimineerimist hindama sellest aspektist lähtuvalt.

33      Sellega seoses tuleb kõigepealt tõdeda, et Põhja-Iirimaa pädevate politseiasutuste otsus teha avaliku julgeoleku tagamise tõttu erand reeglist, mida rakendatakse üldiselt Ühendkuningriigi teistes osades ja mille kohaselt politseinikud on oma tavaliste ametikohustuste täitmisel relvastamata, ei teinud mingit vahet meeste ja naiste vahel ega kuulu võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamisalasse. Ainult seepärast, et Chief Constable otsustas, et naised ei kanna tulirelvi ega saa ka nende relvade käsitsemise alast koolitust, et tavalisi politseiülesandeid täidavad edaspidi relvastatud mehed ning et nende RUC Full-time Reserve’i kuuluvate naiste lepinguid, kes nagu ka M. Johnston täitsid varem tavalisi politseiülesandeid, ei pikendata, on tähtis hinnata neid meetmeid direktiivi sätteid silmas pidades.

34      Kuna eelotsusetaotlusest nähtuvalt on Sex Discrimination Order sõnaselge sätte alusel kohaldatav politseiteenistusele ning sellega seoses ei tehta kohaldavates erisätetes meeste ja naiste vahel mingit vahet, ei tule politsei kutsetegevuse laad vaidlusaluse diskrimineerimise õigustusena arvesse. Küll aga on tarvis kaaluda, kas sugu on eelotsusetaotluses kirjeldatud tegevuse konteksti tõttu määrav tegur.

35      Nagu selgub eelotsusetaotlusest, hakkas Chief Constable RUC Full-time Reserve’i kuuluvate naiste puhul niisugust poliitikat rakendama põhjendusel, et kui naised oleksid relvastatud, langeksid nad sagedamini rünnete ohvriks ning nende relvad võiksid sattuda ründajate kätte, et avalikkus suhtuks naiste relvakandmisesse halvasti, sest see oleks liiga suures vastuolus relvastamata politsei ideaaliga, et relvastatud naised oleksid vähem efektiivsed sotsiaalse iseloomuga politseiülesannete täitmisel ning suhtlemisel perede ja lastega, mille puhul nad on eriti hinnatud. Nõnda põhjendas Chief Constable oma poliitikat eritingimustega, milles Põhja-Iirimaal politseiülesandeid täita tuleb, võttes arvesse avaliku julgeoleku nõudeid tõsiste riigisiseste häirete korral.

36      Mis puudutab küsimust, kas selline põhjendus on hõlmatud direktiivi artikli 2 lõikega 2, siis kõigepealt tuleb märkida, et kuna tegemist on erandiga direktiivis sätestatud üksikisiku õigusest, peab seda sätet tõlgendama kitsalt. Tuleb siiski tunnistada, et relvastatud politsei liikmete kutsealase tegevuse konteksti määrab keskkond, milles see tegevus toimub. Sellega seoses ei saa välistada võimalust, et tõsiste riigisiseste häirete olukorras võib see, kui naised kannavad relva, suurendada nende vastu suunatud rünnete ohtu ning olla seetõttu vastuolus avaliku julgeoleku nõuetega.

37      Neil asjaoludel võib teatud politseiülesannete kontekst olla niisugune, et sugu on nende puhul määravaks teguriks. Liikmesriik võib niisiis anda need ülesanded ja ka vastava koolituse vaid meestele. Sel juhul on liikmesriigid vastavalt direktiivi artikli 9 lõikele 2 kohustatud kõnesolevaid tegevusi perioodiliselt hindama, et sotsiaalset arengut silmas pidades otsustada, kas võib veel säilitada erandi direktiiviga kehtestatud üldisest korrast.

38      Veel tuleb meenutada, et kui tegemist on erandiga mingist üksikisiku õigusest, näiteks direktiivis sätestatud meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõttest, tuleb erandi kohaldamisala kindlaks määrates järgida proportsionaalsuse põhimõtet, mis on osa ühenduse õiguskorra aluseks olevatest üldistest õiguspõhimõtetest. See põhimõte nõuab, et erandid ei ületaks taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiva ja vajaliku piire ning et võimalikult suures ulatuses kooskõlastataks võrdse kohtlemise põhimõte avaliku julgeoleku nõuetega, mis on kõnesoleva tegevuse konteksti puhul määravad.

39      EMÜ asutamislepingu artiklis 177 ette nähtud pädevuse jaotusest tulenevalt on siseriikliku kohtu otsustada, kas põhjendused, millest lähtus Chief Constable, on tõepoolest põhjendatud ning õigustavad M. Johnstoni puhul võetud konkreetset meedet. See kohus peab ka jälgima proportsionaalsuse põhimõtte järgimist ning kontrollima, kas M. Johnstoni lepingu pikendamisest keeldumist oleks saanud vältida, andes naistele ülesandeid, mida oleks ilma eesmärkide saavutamist ohtu seadmata saanud täita relvastamata.

40      Industrial Tribunal’i teisele ja kolmandale küsimusele tuleb niisiis vastata, et direktiivi 76/207 artikli 2 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et hinnates, kas politseiniku kutsealase tegevuse konteksti tõttu on politseiniku sugu selle tegevuse puhul määravaks teguriks, võib liikmesriik võtta arvesse avaliku julgeoleku nõudeid, selleks et anda olukorras, mida iseloomustavad sagedased ründed, üldiste politseiülesannete täitmine ainult tulirelvadega varustatud meestele.

 Erandid, mida tingib naiste kaitsmise vajadus

41      Seejärel palub Industrial Tribunal oma neljandas ja viiendas küsimuses Euroopa Kohtul tõlgendada mõistet „naiste kaitse” direktiivi artikli 2 lõike 3 tähenduses ning mõistet „kaitsmisvajadus” artikli 2 lõike 3 punkti c tähenduses, millest mõningad siseriiklikud sätted on lähtunud, et olla võimeline otsustama, kas vaidlusalune erinev kohtlemine on hõlmatud erandiga võrdse kohtlemise põhimõttest, mis on selleks puhuks ette nähtud.

42      M. Johnstoni arvates tuleb neid sätteid tõlgendada kitsalt ning nende eesmärk on vaid tagada naiste erikohtlemine, et kaitsta nende tervist ja julgeolekut raseduse ja sünnituse korral. Naiste täieliku väljajätmise puhul politsei relvastatud üksustest ei ole tegemist sellise juhtumiga.

43      Ühendkuningriigi valitsus märgib, et RUC Full-time Reserve’i kuuluvate naiste suhtes rakendatava poliitika eesmärk on kaitsta naisi, hoides ära nende langemise rünnete ohvriteks. Naiste kaitse mõiste võib hõlmata sellise eesmärgi tõsiste rahutuste perioodil. Ka komisjon arvab, et sellist erandlikku olukorda nagu Põhja-Iirimaal ning sellega kaasnevaid ohte, mis ähvardavad tulirelvadega varustatud naispolitseinikke, võib naiste kaitse aspektist lähtuvalt arvesse võtta.

44      Sellega seoses tuleb märkida, et nii nagu direktiivi artikli 2 lõiget 2, peab kitsalt tõlgendama ka selle lõiget 3, mis määrab ühtlasi kindlaks artikli 3 lõike 2 punkti c kohaldamisala. Sellest, et eraldi on mainitud rasedust ja sünnitust, tuleb järeldada, et direktiivi eesmärk on kaitsta esiteks naise bioloogilist seisundit ning teiseks naise ja tema lapse erilist suhet. Direktiivi see säte ei võimalda niisiis jätta naisi mingist tööst kõrvale põhjusel, et avaliku arvamuse kohaselt tuleb neid kaitsta rohkem kui mehi ohtude eest, mis varitsevad ühtemoodi nii mehi kui naisi ning mis erinevad sellistest naise kaitsmise erivajadusest nagu need, mida on direktiivis eraldi mainitud.

45      Miski ei viita sellele, et risk ja ohud, mis varitsevad politseiteenistuses naisi sellises olukorras nagu Põhja-Iirimaal, erineksid riskist ja ohtudest, mis varitsevad mehi samade ülesannete täitmisel. Naiste täielik väljajätmine üldise ja mitte konkreetselt just naisi ähvardava ohu tõttu selliselt töölt avaliku julgeoleku kaitse eesmärgil ei kuulu niisuguse erineva kohtlemise hulka, mis on direktiivi artikli 2 lõikes 3 naiste kaitsmise vajaduse tõttu lubatud.

46      Seetõttu tuleb Industrial Tribunal’i neljandale ja viiendale küsimusele vastata, et meeste ja naiste erinev kohtlemine, mis on direktiivi 76/207 artikli 2 lõikes 3 naiste kaitsmise vajaduse tõttu lubatud, ei hõlma riski ja ohte, mis ähvardavad teatud olukorras iga relvastatud politseinikku tema ametikohustuste täitmisel ega ähvarda spetsiaalselt naisi.

 Direktiivi 76/207 mõju

47      Industrial Tribunal tahab oma kuuendas küsimuses veel teada, kas üksikisik võib siseriiklikus kohtus arutatava vaidluse käigus tugineda direktiivi sätetele. Eelnenut arvestades kerkib see küsimus üles eelkõige direktiivi artiklite 2 ja 6 puhul.

48      M. Johnston arvab, et direktiivi artikli 2 lõige 1 on tingimusteta ning piisavalt selge ja täpne, et olla vahetu õigusmõjuga. Sellele saab tugineda vaidluses Chief Constable’i kui avaliku võimu esindajaga. Igal juhul on direktiivil vahetu horisontaalne mõju ka üksikisikutele.

49      Ühendkuningriigi valitsuse arvates on direktiivi artikli 2 lõige 1 tingimuslik säte, kuna selle suhtes kehtivad erandid, mille kohaldamise üle võivad liikmesriigid otsustada kaalutlusõiguse alusel. Chief Constable on konstitutsiooniõiguse järgi riigist sõltumatu ning esineb antud juhul vaid tööandjana; sellistes suhetes ei ole direktiivil vahetut õigusmõju.

50      Komisjon arvab, et antud kohtuasjas võib otsuse teha siseriikliku õiguse alusel ning ei ole vajadust lahendada direktiivi artiklite 2 ja 3 vahetu õigusmõju küsimust.

51      Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et kõigil juhtudel, mil direktiivi on õigesti rakendatud, ulatub selle mõju üksikisikuteni vaid asjaomase liikmesriigi rakendusmeetmete kaudu. Küsimus, kas artikli 2 lõikele 1 võib tugineda siseriiklikus kohtus, langeb ära niipea, kui on selge, et siseriiklik õigus on selle sätte rakendanud.

52      Erand võrdse kohtlemise põhimõttest, mida lubab artikli 2 lõige 2, nagu eespool kirjeldatud, on liikmesriikide jaoks vaid üks võimalus. Selle üle, kas siseriiklikes õigusnormides on seda võimalust kasutatud, otsustab pädev siseriiklik kohus, kes hindab ka nende sisu. Küsimus, kas üksikisik võib tugineda direktiivi sättele, selleks et vältida erandit, mille näevad ette siseriiklikud õigusnormid, kerkib üles ainult siis, kui see erand ületab direktiivi artikli 2 lõikes 2 lubatud erandite piirid.

53      Selles kontekstis tuleb kõigepealt märkida, nagu Euroopa Kohus on leidnud 10. aprilli 1984. aasta otsustes kohtuasjas 14/83: von Colson ja Kamann (EKL 1984, lk 1891) ning kohtuasjas 79/83: Harz (EKL 1984, lk 1921), et direktiivist tulenev liikmesriikide kohustus saavutada direktiivis ette nähtud tulemus, samuti asutamislepingu artiklis  5 sätestatud liikmesriikide kohustus võtta kõik üld- ja erimeetmed eelnimetatud kohustuse täitmiseks lasub kõikidel liikmesriikide ametiasutustel, kaasa arvatud kohtutel nende pädevuse piires. Sellest järeldub, et siseriikliku õiguse – ja eriti mõne spetsiaalselt direktiivi 76/207 rakendamiseks vastu võetud siseriikliku õigusakti sätete – kohaldamisel peab siseriiklik kohus tõlgendama oma siseriiklikku õigust direktiivi sõnastust ja eesmärki silmas pidades, et saavutada EMÜ asutamislepingu artikli 189 kolmandas lõigus ette nähtud tulemus. Niisiis peab Industrial Tribunal tõlgendama Sex Discrimination Order’ sätteid ja eriti selle artikli 53 lõiget 1 direktiivi sätteid silmas pidades, nii nagu neid tõlgendati eespool, et tagada direktiivi täielik toime.

54      Kui eelnevat arvesse võttes kerkib siiski üles küsimus, kas üksikisik võib siseriiklikes õigusnormides ette nähtud erandi vaidlustamiseks tugineda direktiivile, tuleb meenutada Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikat (vt eelkõige 19. jaanuari 1982. aasta otsus kohtuasjas 8/81: Becker, EKL 1982, lk 53). Konkreetsemalt otsustas Euroopa Kohus hiljuti oma 26. veebruari 1986. aasta otsuses kohtuasjas 152/84: Marshall (EKL 1986, lk 723), et direktiivi 76/207 teatud sätted on sisu osas tingimusteta ja piisavalt täpsed ning üksikisikud võivad nendele tugineda liikmesriigi vastu, kui viimane on need valesti üle võtnud.

55      See tõdemus tehti eespool viidatud 26. veebruari 1986. aasta otsuses direktiivi artikli 2 lõikes 1 ette nähtud võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamise kohta artikli 5 lõikes 1 vaadeldud vallandamistingimuste valdkonnas. Sama kehtib ka artikli 2 lõikes 1 ette nähtud põhimõtte kohaldamise kohta seoses töö saamise, kutseõppe ja edasise kutseõppe saamise tingimustega, millele viidatakse artikli 3 lõikes 1 ja artiklis 4 ning millega on antud juhtumil tegemist.

56      Samas 26. veebruari 1986. aasta otsuses leidis Euroopa Kohus, et üksikisikud võivad vaidluses riigiasutusega tugineda direktiivile, ilma et tehtaks vahet, kas viimane toimib tööandjana või avaliku võimu esindajana. Mis puudutab sellist ametivõimu nagu Chief Constable, siis tuleb märkida, et eelotsusetaotlusest nähtub, et viimane on politsei juhtimise eest vastutav ametnik. Avaliku võimu esindaja, kellele on riigi poolt ülesandeks tehtud avaliku korra ja julgeoleku kaitse, missugused ka ei oleks tema suhted teiste riigiasutustega, ei toimi üksikisikuna. Ta ei saa ära kasutada asjaolu, et riik, mille osa ta on, on ühenduse õigust eiranud.

57      Kuuendale küsimusele tuleb niisiis vastata, et kui tegemist on avalikku korda ja julgeolekut kaitsma kohustatud ning tööandjana toimiva riigiasutusega, võivad üksikisikud nõuda direktiivi 76/207 artikli 2 lõikes 1 ette nähtud meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamist artikli 3 lõikes 1 ja artiklis 4 viidatud valdkondades, mis puudutavad töö saamise, kutseõppe ja edasise kutseõppe saamise tingimusi, selleks et vältida siseriiklikes õigusaktides sätestatud erandi tegemist sellest põhimõttest, kui see ületab artikli 2 lõikes 2 lubatud erandite piirid.

58      Mis puudutab direktiivi artiklit 6, mis on ka käesolevas asjas kohaldatav, nagu eespool selgitatud, siis leidis Euroopa Kohus juba eespool viidatud 10. aprilli 1984. aasta otsustes, et see artikkel ei sisalda võimaliku diskrimineerimise sanktsioonide osas mingit tingimusteta ja piisavalt täpset kohustust, millele üksikisik võiks tugineda. Seevastu tuleneb sellest artiklist, mida tõlgendatakse selle aluseks olevat üldpõhimõtet silmas pidades, et igal isikul, kes leiab, et teda on meeste ja naiste vahelise diskrimineerimise tõttu õigusvastaselt koheldud, peab olema õigus tõhusale kohtulikule kaitsele, ning seetõttu on see säte piisavalt täpne ja tingimusteta, nii et sellele võib tugineda liikmesriigi vastu, kes ei ole seda oma siseriiklikus õiguskorras täiel määral rakendanud.

59      Vastusena kuuenda küsimuse sellele osale tuleb niisiis tõdeda, et artikli 6 sättele, mille kohaselt peab olema õigus tõhusale kohtulikule kaitsele igal isikul, kes leiab, et teda on meeste ja naiste vahelise diskrimineerimise tõttu õigusvastaselt koheldud, on üksikisikutel õigus tugineda liikmesriigi vastu, kes ei ole seda sätet oma siseriiklikus õiguskorras täiel määral rakendanud.

 EMÜ asutamislepingu artikkel 224

60      Artikli 224 tõlgendamist puudutava seitsmenda küsimuse kohta järeldub eelnevast, et käesolevas asjas käsitletuga sarnasel juhul võimaldab direktiivi 76/207 artikli 2 lõige 2 liikmesriigil arvesse võtta avaliku julgeoleku kaitse nõudeid. Mis puudutab nõuet, et oleks tagatud direktiivi normide täitmise kohtulik kontroll, siis mitte miski toimikus ega ükski Euroopa Kohtule esitatud seisukoht ei viita sellele, et tõsiste riigisiseste häirete olukord Põhja-Iirimaal muudaks kohtuliku kontrolli võimatuks või et selline kohtulik kontroll muudaks avaliku julgeoleku kaitse huvides võetud meetmed ebatõhusaks. Neil asjaoludel ei kerki käesolevas asjas üles küsimust, kas liikmesriik võib tugineda EMÜ asutamislepingu artiklile 224, et vabaneda kohustustest, mille kehtestab talle ühenduse õigus ja eelkõige direktiiv.

61      Seitsmes küsimus langeb niisiis ära, kui arvestada vastuseid eelmistele küsimustele.

 Kohtukulud

62      Euroopa Kohtule märkusi esitanud Ühendkuningriigi valitsuse ja Taani valitsuse ning Euroopa Ühenduste Komisjoni kohtukulusid ei hüvitata. Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus siseriiklikus kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kulude jaotuse nimetatud kohus.

Esitatud põhjendustest lähtudes

EUROOPA KOHUS,

vastuseks küsimustele, mis talle 8. augusti 1984. aasta otsusega esitas Industrial Tribunal of Northern Ireland, otsustab:

1.      Nõukogu 9. veebruari 1976. aasta direktiivi 76/207 artiklis 6 ette nähtud tõhusa kohtuliku kontrolli põhimõttega on vastuolus, kui siseriikliku ametivõimu õiend, mis kinnitab, et meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõttest avaliku julgeoleku kaitse huvides erandi tegemise tingimused on täidetud, tunnistatakse vaieldamatuks tõendiks, mis välistab igasuguse kohtuliku kontrolli. Artikli 6 sättele, mille kohaselt peab olema õigus tõhusale kohtulikule kaitsele igal isikul, kes leiab, et teda on meeste ja naiste vahelise diskrimineerimise tõttu õigusvastaselt koheldud, on üksikisikutel õigus tugineda liikmesriigi vastu, kes ei ole seda sätet oma siseriiklikus õiguskorras täiel määral rakendanud.

2.      Soolist diskrimineerimist, mis pannakse toime avaliku julgeoleku kaitsmise eesmärgil, tuleb uurida, pidades silmas erandeid võrdse kohtlemise põhimõttest, mis on ette nähtud direktiivis 76/207.

3.      Direktiivi 76/207 artikli 2 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et hinnates, kas politseiniku kutsealase tegevuse konteksti tõttu on politseiniku sugu selle tegevuse puhul määravaks teguriks, võib liikmesriik võtta arvesse avaliku julgeoleku nõudeid, selleks et anda olukorras, mida iseloomustavad sagedased ründed, üldiste politseiülesannete täitmine ainult tulirelvadega varustatud meestele.

4.      Meeste ja naiste erinev kohtlemine, mis on lubatud direktiivi 76/207 artikli 2 lõikes 3 naiste kaitsmise vajadusel, ei hõlma riski ja ohte, mis ähvardavad teatud olukorras iga relvastatud politseinikku tema ametikohustuste täitmisel ega ähvarda spetsiaalselt naisi.

5.      Kui tegemist on avalikku korda ja julgeolekut kaitsma kohustatud ning tööandjana toimiva riigiasutusega, võivad üksikisikud nõuda direktiivi 76/207 artikli 2 lõikes 1 ette nähtud meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamist artikli 3 lõikes 1 ja artiklis 4 viidatud valdkondades, mis puudutavad töö saamise, kutseõppe ja edasise kutseõppe saamise tingimusi, selleks et vältida siseriiklikes õigusaktides sätestatud erandi tegemist sellest põhimõttest, kui see ületab artikli 2 lõikes 2 lubatud erandite piirid.

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 15. mail 1986 Luxembourgis.

* Kohtumenetluse keel: inglise.