EUROOPA KOMISJON

Brüssel,18.11.2015

COM(2015) 751 final

KOMISJONI ARUANNE NÕUKOGULE JA EUROOPA PARLAMENDILE

Nõukogu 18. juuni 1991. aasta direktiivi 91/477/EMÜ (relvade omandamise ja valduse kontrolli kohta), mida on muudetud 21. mai 2008. aasta direktiiviga 2008/51/EÜ, REFITi kohane hindamine

KOMISJONI ARUANNE NÕUKOGULE JA EUROOPA PARLAMENDILE

Nõukogu 18. juuni 1991. aasta direktiivi 91/477/EMÜ (relvade omandamise ja valduse kontrolli kohta), mida on muudetud 21. mai 2008. aasta direktiiviga 2008/51/EÜ, REFITi kohane hindamine

1. Sissejuhatus

1) Nõukogu direktiiv 91/477/EMÜ 1 relvade omandamise ja valduse kontrolli kohta võeti vastu 18. juunil 1991 ning seda muudeti 21. mail 2008 direktiiviga 2008/51/EÜ 2 (edaspidi „tulirelvade direktiiv”).

2) Tulirelvade direktiivi artiklis 17 sätestatakse, et „komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule hiljemalt 28. juulil 2015 aruande käesoleva direktiivi kohaldamisest tulenenud olukorrast, lisades sellele vajaduse korral muudatusettepanekud”. Aruande koostamist silmas pidades algatas komisjon väliskonsultantide elluviidud hindamisuuringu. 2014. aasta detsembris lõppenud hindamisuuring 3 sisaldab direktiivi rakendamise ulatuslikku analüüsi ning õigusaktide tulemuslikkuse analüüsi, milles lähtutakse viiest peamisest hindamiskriteeriumist. Lisaks esitatakse järelduste põhjal kas komisjonile või liikmesriikide asutustele või neile mõlemale suunatud konkreetsed parandussoovitused. Hindamine on seotud komisjoni õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmiga (REFIT) 4 .

3) Hindamisuuringu lõpetamisel palus komisjon direktiivi artikli 13a alusel moodustatud ning ELi 28 liikmesriiki, nelja EMP 5 riiki ja EFTA 6 riike 7 esindava komitee (edaspidi „tulirelvade komitee”) liikmetel esitada järelduste ja soovituste kohta märkusi ja hinnangu. Komitee liikmed esitasid komitee koosolekutel (18. detsembril 2014 ja 25. märtsil 2015) suuliselt oma tagasiside, mida mõni liikmesriik (Belgia, Prantsusmaa, Rootsi ja Ühendkuningriik) täiendas kirjalikult.

4) Hindamisuuringu lõpparuanne esitati vahetult enne 2015. aasta jaanuaris Pariisis ja Kopenhaagenis aset leidnud dramaatilisi sündmusi. Selline asjade käik on toonitanud, et ELi tasandil on pakilised julgeolekuprobleemid. 2015. aasta märtsis toimunud tulirelvade komitee koosolekul kutsus komisjon liikmesriikide esindajat üles nii esitama märkusi hindamise järelduste kohta kui ka tõstatama hiljutiste dramaatiliste sündmustega seotud muid võimalikke tulirelvade direktiivi rakendamisel esinevaid probleeme, mida hindaja ei oleks saanud kindlaks teha.

5) Aruande eesmärk on kirjeldada hindamisuuringu järeldusi, täiendada neid seni laekunud tagasisidega ja esitada komisjoni kriitiline hinnang. Esmalt meenutatakse aruandes tulirelvade direktiivi tausta ja põhisätteid. Selles esitatakse metoodika, hindamisuuringu tulemused vastavalt viiele hindamiskriteeriumile (st tulemuslikkus, tõhusus, järjepidevus, asjakohasus, ELi lisaväärtus) ja soovitused. Samuti esitatakse järelduste kohta kriitiline hinnang. Lisaks märgitakse aruandes, missuguseid algatusi võib komisjon kaaluda hindamisel esile toodud ja liikmesriikide tagasiside kaudu kinnitust saanud probleemide lahendamiseks.

2. Taust

6) Tulirelvade direktiiviga reguleeritakse tsiviiltulirelvade (nt sportlaskmiseks ja küttimiseks kasutatavad tulirelvad) omandamist, valdamist ja kaubanduslikku vahetamist ELis. Selles sätestatakse ühised miinimumnõuded, mille liikmesriigid peavad võtma üle oma riigisisestesse relvi käsitlevatesse õigusaktidesse, ning püütakse luua ELis olukord, kus omavahel on tasakaalus siseturu eesmärgid (st tulirelvade piiriülene liikumine) ja julgeolekupoliitika eesmärgid (st julgeoleku kõrge tase ja kaitse kuritegevuse ja ebaseadusliku kauplemise vastu).

7) Direktiiv 91/477/EMÜ kujutas endast algselt kaasmeedet siseturu väljakujundamiseks. Kuna ühendusesisestel piiridel kaotati kontroll relvade valdamise üle, oli vaja võtta vastu tulemuslikud eeskirjad, mis võimaldaksid kontrollimist liikmesriikides. Seepärast sisaldab direktiiv eeskirju tulirelvade omandamise ja valdamise ning tulirelvade liikmesriikide vahelise üleandmise kohta. Direktiiv jätab liikmesriikidele võimaluse võtta vastu sätestatutest rangemaid eeskirju (artikkel 3).

8) Komisjon esitas Euroopa Parlamendile ja nõukogule 2000. aastal esimese aruande, milles hinnatakse direktiivi 91/477/EMÜ rakendamist liikmesriikides 8 . Aruandes märgiti, et liikmesriigid ja huvitatud pooled peavad direktiiviga loodud õigusraamistikku tervikuna piisavaks. Direktiivi riigisisese rakendamisega seoses tehti aga kindlaks järgmised põhiprobleemid: raskused teabe vahetamisel, riiklike õigusaktide, haldusmeetmete ja loamenetluste erinevus ja keerukus; küttimiseks ja sportlaskmiseks ettenähtud tulirelvade erisugune liigitamine ning VKEde halduskoormus. See näitas, et direktiivi ühtsema kohaldamise tagamiseks tuleb muuta teatavad sätted täpsemaks (nt määratledes teatavad relvatüübid, konkreetsemalt laskekõlbmatuks muudetud relvad ja antiikrelvad).

9) Aruanne esitati ajal, kui komisjon pidas rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni raames ELi liikmesriikide nimel läbirääkimisi tulirelvadega ebaseaduslikku kauplemist tõkestava ÜRO protokolli (edaspidi „ÜRO tulirelvade protokoll”) 9 üle. Protokolli eesmärk oli kehtestada uued eeskirjad eelkõige tulirelvade jälgitavuse (st märgistamine ja registri pidamine) ja laskekõlbmatuks muutmise kohta. Seepärast järeldati aruandes, et võttes arvesse ÜRO tulirelvade protokolli üle peetavate läbirääkimiste seisu ja kõikide huvitatud poolte tagasisidet direktiivi kohta, kavatseb komisjon esitada asjakohased muudatusettepanekud.

10) Pärast ÜRO tulirelvade protokolli jõustumist 2005. aastal 10 muudeti direktiivi 91/477/EMÜ julgeolekuaspektide tugevdamiseks direktiiviga 2008/51/EÜ, mis võimaldas osalist kooskõlastamist ÜRO tulirelvade protokolliga. Tulirelvade protokoll on osa rahvusvahelise ja ELi tasandi algatustest ÜRO tulirelvade protokolli rakendamiseks. Asjakohased sätted on võetud liidu õigusaktidesse üle määrusega (EL) nr 258/2012, 11 milles nähakse ette eeskirjad kolmandatest riikidest lähtuvate või sinna suunatud mittesõjaliste tulirelvade lubatud ekspordi, impordi ja transiidi jaoks 12 .

11) Põhimõtted, millest Euroopa Komisjon juhindub oma meetmetes tsiviiltulirelvadest tingitud ohtude haldamiseks ja vähendamiseks, esitati 2013. aasta oktoobris käivitatud üldstrateegias (teatises „Tulirelvad ja ELi sisejulgeolek: kodanike kaitse ja salakaubandusele lõpu tegemine” 13 ). Teatises tehakse ettepanek võtta meetmed, millega suurendada tulirelvadega seoses ELi kodanike julgeoleku taset ja kaitsta relvade seaduslikku turgu. Lisaks on tulirelvadega seotud tulevasi algatusi kirjeldatud komisjoni hiljuti avaldatud teatises „Euroopa julgeoleku tegevuskava”, 14 kus toonitatakse, et eelkõige on vaja ühist lähenemisviisi tulirelvade laskekõlbmatuks muutmise kohta, et takistada kurjategijatel nende reaktiveerimist ja kasutamist. Teatises nõuti ka tulirelvi käsitlevate kehtivate õigusaktide läbivaatamist 2016. aastal, et tõhustada teabe jagamist (näiteks laadides teabe konfiskeeritud tulirelvade kohta üles Europoli infosüsteemis), parandada jälgitavust, ühtlustada märgistust ja kehtestada ühised tulirelvade neutraliseerimist käsitlevad normid. Pärast 13. novembri 2015. aasta traagilisi sündmusi Pariisis otsustas komisjon edendada tulirelvade direktiivi läbivaatamist, mis võetakse vastu koos käesoleva aruandega. Käesolevas aruandes esitatakse neid meetmeid toetavad tõendid.

3. Tulirelvade direktiivi peamised sätted

12) Tulirelvade direktiivi kaks peamist eesmärki on tagada siseturu nõuetekohane toimimine ja julgeoleku kõrge tase ELis. Selles sätestatakse eeskätt miinimumnõuded 15 tsiviilkasutuseks ettenähtud relvade omandamise ja valdamise kohta ELis ning ühtlustatud haldusmeetmed tulirelvade üleandmiseks ELis.

13) Direktiivi kohaldamisala on kirjeldatud selle I lisas, kus eri kasutusvaldkondadele vastavaid tulirelvade klasse kirjeldatakse järgmiselt:

-„A-klass, keelatud tulirelvad – automaattulirelvad ja sõjalised relvad”

-„B-klass, loaga lubatud tulirelvad, mida peamiselt kasutavad laskesportlased ja jahimehed”

-„C-klass, deklareeritavad tulirelvad, mida peamiselt kasutavad jahimehed”

-„D-klass, muud tulirelvad, mida kohaldatakse peamiselt pikkade ühelasuliste sileraudsete tulirelvade suhtes”.

14) Tulirelvade direktiivi peamised sätted käsitlevad järgmist:

-Märgistamine ja jälgitavus (artikkel 4): liikmesriigid tagavad, et iga turule toodav tulirelv või selle osa on tähistatud ja registreeritud. Sel eesmärgil liikmesriigid kas nõuavad, et tulirelv tähistatakse ainulaadse märgistusega, või säilitavad mis tahes muu ainulaadse ja kasutajasõbraliku märgistuse, mis koosneb numberkoodist või täht- ja numberkoodist ning mis võimaldab valmistamise riigi kindlaks teha. Märgistus kantakse tulirelva olulisele osale, mille hävitamine muudaks relva kasutamatuks. Muudetud direktiiv sisaldab ka sätteid riiklike elektrooniliste andmekogumissüsteemide kasutuselevõtu kohta tulirelvade jälgitavuse suurendamiseks. Nendes süsteemides registreeritakse põhiteave kõikide liikmesriikides kasutuses olevate tulirelvade kohta ja need tuli võtta kõikides liikmesriikides kasutusele 31. detsembriks 2014.

-Tulirelvade omandamise ja valdamise nõuded (artikkel 5): liikmesriigid lubavad tulirelvi omandada ja vallata üksnes sellistel isikutel, kellel on selleks mõjuv põhjus ja kes

oon vähemalt 18 aastat vanad, välja arvatud tulirelvade omandamine (kui see ei toimu ostmise teel) ja valdamine küttimise ja sportlaskmise eesmärgil, tingimusel et alla 18aastastel isikutel on selleks vanemate luba, või nad tegutsevad oma vanemate juhendamisel või kehtivat tulirelva- või jahiluba omava täiskasvanu juhendamisel, või litsentseeritud või muu loa põhjal tegutsevas treeninguasutuses;

otõenäoliselt ei ohusta ennast, avalikku korda ega avalikku julgeolekut. Varasem süüdimõistmine tahtliku vägivaldse kuriteo eest loetakse vastava ohu näitajaks.

-Euroopa tulirelvapass (artikkel 12): direktiivis on kehtestatud küttimiseks ja sportlaskmiseks kasutatavate relvade suhtes paindlikumad eeskirjad, et mitte takistada nende liikumist liikmesriikide vahel. Euroopa tulirelvapassi kasutuselevõtmine võimaldab jahimeestel, kelle valduses on C- ja D-klassi tulirelv, ning laskuritel, kelle valduses on B-, C- ja D-klassi tulirelv, reisida muusse liikmesriiki ilma sihtliikmesriigi eelloata. Euroopa tulirelvapassi tuleks lugeda peamiseks dokumendiks, mida on vaja jahimeestel ja laskuritel, ning liikmesriigid ei või Euroopa tulirelvapassi aktsepteerimist siduda ühegi tasu ega lõivu maksmisega.

-Laskekõlbmatuks muutmine (I lisa, III osa): tulirelvade direktiivis kehtestatakse miinimumnõuded ja seatakse liikmesriikidele kohustus võtta vastu kõik vajalikud sätted, et pädev asutus kontrolliks laskekõlbmatuks muutmise meetmeid. Kõnealune ametiasutus tagab, et tulirelvade kahjutustamise riiklike menetlustega muudetakse relvad jäädavalt laskekõlbmatuks. Nagu kaasseadusandjad muudatuste tegemise ajal taotlesid, märgitakse I lisa III osa punktis a, et „komisjon sätestab kahjutustamise norme ja viise käsitlevad ühised suunised, et tagada kahjutustatud relvade jäädav kasutuskõlbmatus.” Kuni laskekõlbmatuks muutmist käsitlevate ühiste suuniste vastuvõtmiseni on liikmesriikidel õigus võtta selles küsimuses vastu kõige sobivamad menetlused.

15) Tulirelvade direktiivi artiklis 17 sätestatakse, et komisjon esitab hiljemalt 28. juuliks 2015 aruande käesoleva direktiivi kohaldamisest tulenenud olukorrast. Kooskõlas direktiivi sättega algatas komisjon 2014. aastal 12 kuu pikkuse uuringu, et hinnata, kuidas on rakendatud tulirelvade direktiivi ja selle muudatusi ning kuivõrd on selle õigusraamistikuga täidetud kaht üldeesmärki – tagada siseturu nõuetekohane toimimine ja saavutada ELis julgeoleku kõrge tase.

4. Hindamismetoodika

16) Üheaastase hindamisuuringu eesmärk oli analüüsida direktiivi eesmärkide (siseturu hea toimimine ja julgeoleku kõrge tase) saavutamist viie järgmise hindamiskriteeriumi alusel:

-tulemuslikkus: millisel määral on sätted aidanud kaasa eesmärkide saavutamisele;

-tõhusus: direktiiviga kehtestatud menetluste ja kohustuste tõhusus täpsemalt see, kas tulemused (kasu) on saavutatud mõistlike kuludega;

-järjepidevus: direktiivi sätete rakendamise ja põhimõistete tõlgendamise järjepidevus ning direktiivi ja muude asjakohaste õigusaktide üldine sidusus;

-asjakohasus: direktiivi sätete asjakohasus seoses olemasoleva vajadusega siseturu toimimise ja ELi kodanike julgeoleku järele;

-lisaväärtus: ELi sekkumise lisaväärtus võrreldes riigisiseste õigusaktide ja meetmetega.

17) Hindamine hõlmas kõiki direktiivi sätteid ELi kõigis 28 liikmesriigis alates 1991. aastast praeguseni. Lisaks paluti hindajatel võtta arvesse varasemaid uuringuid ja komisjoni algatusi 16 ning kaht samaaegselt lõpetatud uuringut laskekõlbmatuks muutmise, hävitamis- ja märgistamismenetluste 17 kohta ning ELis esineva ebaseadusliku relvakaubandusega võitlemise kohta 18 .

18) Analüüs toimus dokumentide analüüsi, veebipõhise küsitluse, intervjuude ja nelja juhtuuringu abil (mis korraldati neljas liikmesriigis: Belgias, Prantsusmaal, Saksamaal ja Poolas) 19 . Hindajad võtsid ühendust liikmesriikide ametiasutuste, tulirelvade tootjate esindajate, relvakaupmeeste ja vahendajate, tulirelvakasutajate, sealhulgas jahimeeste ja laskuritega, rahvusvaheliste organite, ühenduste, teadusasutuste ja muude ekspertidega. Veebipõhisele küsitlusele vastas 83 sidusrühma (34 liikmesriikide ametiasutust, 28 tööstusharu esindajat, 16 kasutajat, 5 eksperti), intervjuud toimusid 56 sidusrühmaga (23 liikmesriikide ametiasutuse, 16 ettevõtte, 9 kasutaja, 8 eksperdiga) ning juhtuuringute jaoks intervjueeriti 30 sidusrühma (12 liikmesriikide ametiasutust, 8 ettevõtet, 8 kasutajat, 2 eksperti).

19) Alates uuringu esimestest kuudest osutasid hindajad nii turu- kui ka julgeolekuaspekte käsitleva põhiteabe puudumisele. Turuaspektide puhul ei eristatud liikmesriikide ja ELi tasandil kättesaadavas statistikas tavaliselt tsiviil- ja sõjalisi tulirelvi (mis raskendas seega tsiviiltulirelvi käsitlevate andmete eraldamist). Isegi kui see oli võimalik, ei olnud andmed alati kõikide riikide puhul liikmesriikide tasandil kättesaadavad (konfidentsiaalsuse tõttu), mistõttu ei olnud võimalik jälgida aja jooksul ilmnenud tootmissuundumusi. Peamine valdkonnas tegutsev ettevõtja ei võimaldanud teabele laiaulatuslikku juurdepääsu. Julgeoleku puhul seisnes põhiprobleem asjaolus, et puudusid liigendatud andmed ELis kasutusel olevate ja/või ebaseaduslikus kasutuses ja kaubanduses olevate tulirelvade tüüpide/klasside kohta ning võrreldavad ja üksikasjalikud andmed tsiviiltulirelvi hõlmava kuritegevuse ELi tasandi suundumuste kohta. Teine kitsendav asjaolu oli seotud konkreetse sätte rakendamisega kaasnevat halduskoormust ja kulu kvantifitseerivate andmete piiratud kättesaadavusega.

5. Järeldused

5.1 Hindamiskriteeriumid

5.1.1 Tulemuslikkus

20) Direktiiv on mõjutanud positiivselt hästi toimiva tulirelvade siseturu väljakujunemist, mis on üks selle eesmärke. Töövõtja jõudis aga järeldusele, et selle võimalik panus võiks olla veelgi suurem. Esiteks võimaldas klasside ja asjaomaste reguleerivate süsteemide kehtestamine ennetada sisekontrollide kaotamisega seotud võimalikke turumoonutusi, luues seeläbi siseturu. Alates 2005. aastast 20 on ELi-sisene kaubandus püsinud enam-vähem stabiilsena. Direktiivide sätete erisugune tõlgendamine on aga vähendanud ELi sekkumise prognoositud kasu ulatust. Sidusrühmad (tööstus ja kasutajad) on tõstatanud arvukalt probleeme, mis on tingitud menetlustega seotud konkreetsetest takistustest ja raskustest, eriti kuna muudes liikmesriikides rakendatud eeskirjade ja menetluste mõistmiseks (eriti Euroopa tulirelvapassi puhul) peavad nad kandma teabekulusid. Kuigi komisjon moodustas 2009. aastal 21 teabevahetuse kergendamiseks kontaktrühma, osutavad intervjueeritud sidusrühmad jätkuvalt vajadusele muuta liikmesriikide vaheline vajaliku teabe edastamine veelgi paremaks.

21) Julgeolekueesmärgiga (st kodanike ja seadusliku tulirelvaturu kaitse) seoses on suurendatud julgeolekutaset ning ebaseadusliku tulirelvadega kauplemise ja kuritegude vastast kaitset, kehtestades

-jälgimisnõuded liikmesriikide ametiasutustele (st elektrooniline register) ja relvakaupmeestele (kõikide tulirelvatehingute register) – artikkel 4;

-märgistamisnõuded valmistajatele (kuigi kustutatud märgistuse juhtumitega seoses tekkisid mõningad probleemid) – artikli 4 lõige 4;

-tulirelvade omandamise ja valdamise miinimumnõuded – artikkel 5.

Arenguruumi nähakse aga seoses hoiatusrelvade kohandamise teatatud juhtumitega, laskekõlbmatuks muudetud tulirelvade uuesti laskekõlblikuks muutmisega, tulirelvaosadega ebaseadusliku kauplemisega ning „tulirelva oluliste osade” mõiste tõlgendamisega.

22) Põhjalike andmete puudumise tõttu on hindajal olnud keeruline mõõta direktiivi tulemuslikkust julgeolekueesmärkide aspektist. Eeskätt takistas analüüsi puuduv teabebaas, mis hõlmaks konkreetseid ja üksikasjalikke andmeid seaduslikult vallatavate tulirelvade, ümbertehtud hoiatusrelvade ja uuesti laskekõlblikuks muudetud tulirelvadega ELi liikmesriikides sooritatud kuritegude kohta.

5.1.2 Tõhusus

23) Hindamise käigus tehti kindlaks direktiivi iga sätte rakendamiseks vajaliku tegevuse kulud (otsesed nõuete täitmisega seotud kulud, sealhulgas halduskoormus, ja teabekulud 22 ) ning piiritleti neid kandvad sidusrühmad. Hindamine ei hõlmanud lisanõuete rakendamisest tingitud kulusid ega kulusid, mis tulenesid riigisisese rakendamise erinevustest.

24) Selleks et hinnata, kas direktiivi eesmärgid saavutati mõistlike kuludega, hindab töövõtja kvantitatiivsete kuluandmete puudumise korral kvalitatiivselt, kas konkreetsete sätetega seotud kulud olid sidusrühmade hinnangul mõistlikud. Kvalitatiivse hindamise korraldamisel lähtuti kolmest kriteeriumist: eesmärkide täitmine, sidusrühmade osalemine ja kulude laad. Analüüsist nähtub, et üldised tulemused on saavutatud mõistlike kuludega. Enamikul juhtudel jaotusid kulud eri sidusrühmade vahel õiglaselt. Direktiivi osaline ühtlustamine toob kaasa kaudsed kulud ja negatiivse mõju teatavatele sätetele (ja teatud liiki sidusrühmadele), mille hulgas on näiteks Euroopa tulirelvapass, klassid, relvakaupmeeste ja vahendajate register, teabejagamine, tulirelvade valdamise nõuded, laskekõlbmatuks muutmine, jälgitavus, märgistamine.

25) Tööstusharu eri esindajate (tootjad ja riiklikud ühendused) sõnul on halduskoormus enamjaolt seotud pigem riikliku ja bürokraatliku ebatõhususega, mitte direktiivi sätetega. Seda näitab mõnikord ELi-siseseks üleandmiseks nõutavate impordi- ja ekspordilubade väljastamiseks kuluv pikk aeg, riigi tasandil kehtestatud julgeolekunõuded (nt häiresüsteemi kohustuslik ülevaatus, mille eest tasuvad relvakaupmehed). Tööstuse esindajad kinnitasid, et selline halduskoormus võib aeglustada turu arengut.

26) Töövõtja jõudis järeldusele, et direktiivi üldised tulemused on saavutatud mõistlike kuludega. Sidusrühmade täheldatud halduskoormus ja kulud on suuremal määral seotud haldusmenetlustega, millega rakendatakse direktiivi riigi tasandil, ning nende kulude vähendamist loetaks edusammuks.

5.1.3 Järjepidevus

27) Miinimumnõudeid sätestava direktiivi vastuvõtmine tõi liikmesriikide tasandil kaasa teatud erinevused selle kohaldamises, mis mõjutasid kas siseturu- või julgeolekueesmärke.

Siseturgu mõjutavate erinevustega seoses toodi hindamisel esile järgmised asjaolud:

-klasside, eriti C- ja D-klasside kohaldamise erinevused, mis tekitas segadust eri riikides tulirelva ostmisel nõutava dokumendi osas, takistades tulirelvade liikumist Euroopas ja tekitades kulusid;

-Euroopa tulirelvapassi käsitlevate sätete, näiteks nõutavate dokumentide arvu käsitlevate sätete kohaldamise erinevused. Sellel on negatiivne mõju, kuna see takistab tulirelvade tõrgeteta üleandmist;

ELi kodanike julgeolekut mõjutavad järgmised rakendamise järjekindlusetusega seotud asjaolud:

-märgistamisnõuete erinevused, sest need piiravad võimalust jälgida tulirelvi või võidelda nende ebaseadusliku kauplemisega;

-laskekõlbmatuks muutmise viiside ja normide erinevused ning neid teostava ametiasutuse määramise erinevused. Niisugused erinevused tekitavad probleeme, sest laskekõlbmatuks muutmise eest vastutaval ametiasutusel või osalejal ei pruugi olla vajalikke tehnilisi oskusi ning samuti ei loeta mõnes liikmesriigis kehtivaid norme piisavaks;

-relvade erinev liigitamine riikide õigusaktides tekitab jälgitavuse ja õigusaktide jõustamisega seonduvaid probleeme. Eelkõige tuleb see ilmsiks siis, kui ühes liikmesriigis tulirelvana käsitatav ese antakse üle liikmesriigile, kus seda ei loeta enam tulirelvaks ja järelikult ei saa ametiasutuseid seda jälgida;

-direktiivis sisalduvate põhimõistete (tulirelva olulised osad, vahendajad, hoiatusrelvad ja antiikrelvad) erisugune tõlgendamine.

Teisalt selgus, et valdamisnõuetega probleeme ei ole ja direktiiv on aidanud neid ühtlustada.

28) Tulirelvade direktiivi ja kehtivate ELi õigusaktide kooskõla suhtes jõuti uuringus järeldusele, et peamised probleemid on seotud ÜRO tulirelvade protokolliga. 2008. aasta muudatustega on direktiivi terminoloogia vaid osaliselt viidud kooskõlla ÜRO tulirelvade protokolliga. Direktiivis eristati tulirelva olulised osad ja osad, mida ei ole kajastatud ÜRO dokumendi tekstis, milles viidatakse osadele ja lisaseadistele . Lisaks antakse ÜRO tulirelvade protokolliga 23 osalisriikidele võimalus tunnustada laskekõlbmatuks muudetud tulirelva vastavalt riigisisesele õigusele tulirelvana ning võtta selle alusel kõik vajalikud meetmed.

5.1.4 Asjakohasus

29) Hindamise käigus jõuti järeldusele, et üldiselt on tulirelvade direktiiv praeguste turuvajaduste (st tulirelvade piiriülene liikumine) seisukohalt jätkuvalt täiesti asjakohane. Ettevõtjate tõstatatud probleemid on valdavalt seotud liikmesriikides vastuvõetud erisuguste rakendamismeetmete ja menetlustega, mis tekitavad tulirelvade piiriülest liikumist negatiivselt mõjutavat lisakoormust ja kulusid.

30) Julgeolekueesmärkide suhtes (nt seaduslikult vallatavaid tulirelvi hõlmavad kuriteod, algselt seaduslikult vallatud tulirelvade vargus või kaotus, hoiatusrelvade või laskekõlbmatuks muudetud tulirelvade ümbertegemine) jõudsid hindajad järeldusele, et direktiiv on enamiku julgeolekuohtude seisukohalt asjakohane. Nad loetlesid üles mõned tegevused, mille puhul tuleks kaaluda nende lisamist direktiivikohaldamisalasse või neid paremini kirjeldada. Need on hoiatusrelvade ümbertegemine, poolautomaatsete relvade ümbertegemine, laskekõlbmatuks muudetud tulirelvade uuesti laskekõlblikuks muutmine, märgistuse kustutamine, päritud relvade ebaseaduslik kasutamine. Kõik nimetatud tegevused tekitavad liikmesriikide tasandil julgeolekuohte. Hindajad märgivad, et tehnoloogia edasine areng, näiteks uus tehnoloogia (sh 3D-printimine) ja uued müügikanalid (nt internet) 24 võivad direktiivi kohaldamisala tulevikus proovile panna.

5.1.5 ELi lisaväärtus

31) Tulirelvad on spetsiifilised esemed. Enamik julgeolekuprobleeme, mida tulirelvade direktiiviga püütakse lahendada, on piiriülesed. Ühe liikmesriigi haavatavus kuritegevuse ees mõjutab kogu ELi (nt hoiatusrelvade ümbertegemise juhtumid). Riikide õigusaktide erinevused takistavad kontrollimist ja liikmesriikidevahelist politseikoostööd (nt eri registreerimisnõuded sama liiki tulirelvade korral). Uuringus jõuti järeldusele, et vaid ELi tasandil on võimalik võtta tõhusaid meetmed, millega jõuda eesmärkideni tagada ELi kodanike julgeoleku kõrge tase ja võimaldada tulirelvade piiriülest liikumist. Tulirelvade direktiivi vaieldamatu lisaväärtus tuleneb tulirelvade ühise reguleeriva raamistiku väljakujundamisest, mida ei oleks saavutatud riikliku või kahepoolse sekkumisega.

32) Direktiivi paindlikkus on võimaldanud säilitada julgeoleku kõrge tase ja tõhustada siseturgu. Direktiivis sätestatakse ühised miinimumnõuded, järgides samas subsidiaarsuse põhimõtet ja jättes liikmesriikidele võimaluse võtta vastu rangemad eeskirjad vastavalt oma vajadustele ja taustale. Lisaks on antud liikmesriikidele ja ELi kodanikele tagatis, et direktiivis esitatud Euroopas toodetud ja kasutusel olevaid tulirelvi käsitlevad ühised julgeolekumeetmed kehtivad kõikides liikmesriikides.

33) Miinimumtase aitab kaasa ka siseturu toimimisele ja tugevdab seaduslikku tulirelvaturgu. Turu seisukohalt on suurimat panust, mida ELi sekkumisest oodati (ühiste klasside kehtestamine), takistanud erisugune rakendamine liikmesriikide tasandil. Sellegipoolest näitab Euroopa tulirelvapassi tulemuslikkus ELi sekkumise võimalikku lisaväärtust, toetades jahimeeste ja laskurite piiriülest liikumist.

5.2 Soovitused

34) Hindamise järelduste alusel on töövõtja sõnastanud rea soovitusi, mis on jaotatud seadusandlikku sekkumist nõudvateks ja seda mitte nõudvateks meetmeteks.

-Ühised kriteeriumid hoiatusrelvade ümbertehtavuse kohta (seadusandlik)

Hindamisel toonitati, kui oluline on täpsustada ümbertehtavuse määratlus ja hoiatusrelvade määratlemise kriteeriumid, et jõuda ühise arusaamiseni sellest, missugust tüüpi hoiatusrelvi võib kohandada, ja piirata toimivateks tulirelvadeks kohandamist võimaldavate relvade ringlemist. Põhiprobleemid: algselt paukpadrunirelvade (hoiatus- ja signaalrelvad) ümbertegemine lahinglaskemoonaga tulistavateks relvadeks kerkis tõsise probleemina ülesarvukates liikmesriikides.

-Laskekõlbmatuks muutmise normide ja eeskirjade ühtlustamine (seadusandlik)

Hindamise käigus soovitati jätkata praegust tulirelvade laskekõlbmatuks muutmise norme ja viise käsitlevate ühiste suuniste määratlemisprotsessi, mis on kooskõlas ka direktiivi sätetega, kus nähakse sõnaselgelt ette, et komisjon koostab laskekõlbmatuks muutmise kohta ühised suunised. Suuniste kohaldamisala tuleks laiendada nii, et neis käsitletaks laskekõlbmatuks muudetud tulirelvade valdamis-, müügi- või üleandmisnõuetega seotud eeskirju. Põhiprobleemid: laskekõlbmatuks muutmise norme ja meetodeid käsitlevate ühiste suuniste puudumine on põhjus, miks on kasutuses mitmesuguse turvalisustasemega laskekõlbmatuks muudetud tulirelvad, mida võidakse taas laskekõlblikuks muuta. Peale laskekõlbmatuks muutmise tehniliste normide tuleb täiendava olulise aspektina arvestada ka valdamis-, müügi- ja üleandmisnõudeid. Enamikus liikmesriikides ei loeta laskekõlbmatuks muudetud tulirelvi enam tulirelvadeks. Seega kustutatakse need ametlikust registrist, mistõttu on võimatu teha kindlaks relvade algset omanikku. Sellegipoolest võib neid esemeid lugeda julgeolekuohuks ja neid võidakse kasutada hirmutamiseks.

-Märgistamiseeskirjade ühtlustamine (seadusandlik)

-Hindamise käigus soovitati kooskõlastada direktiivi praegune osade ja oluliste osade määratlus ÜRO tulirelvade protokollis esitatud määratlusega ning tehti ettepanek võtta vastu kogu ELi hõlmavad märgistamisnormid ja lisada direktiivi kohustus märgistada valmistamise või importimise ajal kõik olulised osad. Põhiprobleemid: mõne liikmesriigi suutmatus käsitleda olulisi osi tulirelvadena ja kohustus märgistada ainult tulirelva oluline osa põhjustab erinevusi, mis raskendavad õiguskaitseasutustel piiriüleses kuritegevuses kasutatud relvade jälgimist. See tähendab ka võimalikke takistusi siseturu toimimisele, sest märgistust ei pruugita tunnustada kõikides liikmesriikides. Liikmesriikides reguleeritud ja märgistatud tulirelvaosade kohta tuleks koostada esialgne põhjalik analüüs ning ELi tasandil tuleks käsitleda tulirelvade direktiivis esitatud „oluliste osade” ning ÜRO tulirelvade protokollis reguleeritud „osade ja lisaseadiste” määratluse erinevusi, et hinnata direktiivis esitatud määratluste muutmise vajalikkust.

-Direktiivi rakendavate riigisiseste eeskirjade läbipaistvus ja kättesaadavus (muu kui seadusandlik)

Hindamise käigus soovitati parandada ELi tasandil kõikide huvitatud poolte juurdepääsu teabele, mis on kogutud riikide tasandil, võttes eriti arvesse VKEde võimalikke teabekulusid (nt luues andmebaasi, kuhu koondatakse teave 28 liikmesriigis kehtivate õigusaktide ja nõuete kohta). Põhiprobleemid: erisugune rakendamine põhjustab aeglasema ELi-sisese tulirelvavahetuse, teabekulusid (eriti VKEde jaoks), vastuvõetud haldusmenetluste mitmekesisusest tingitud koormust.

-Küttimiseks ja sportlaskmiseks ettenähtud tulirelvade liigituse kokkulepitud käsitlusviisi määratlemine ning Euroopa tulirelvapassi eeskirjade täpsustamine (muu kui seadusandlik)

Hindamise käigus soovitati määratleda ELi tasandil täpsemalt Euroopa tulirelvapassiga seotud eeskirjad (nt riiklikes ametiasutustes nõutavate lisadokumentide arv ja Euroopa tulirelvapassi kantavate tulirelvade arv). Põhiprobleemid: tavaliselt nendeks tegevusteks kasutatavate tulirelvade erinev liigitamine liikmesriikide lõikes (st et tavaliselt sportlaskmiseks kasutatavad tulirelvad võivad olla mõnes liikmesriigis keelatud) ning Euroopa tulirelvapassiga seotud mõningate eeskirjade kitsendav tõlgendamine.

-Põhiküsimuste põhjalik analüüs (muu kui seadusandlik)

Hindamise käigus soovitati analüüsida põhjalikult direktiivi konkreetseid aspekte, mida uuringus peeti probleemseks: 1) tulirelvade valdamise nõuete täiendav ühtlustamine; 2) „vahendaja” mõiste tõlgendamine; 3) poolautomaatsete relvade suhtes kohaldatavate eeskirjade hindamine ja nende ohutaseme hindamine (seoses relvade ümbertehtavusega automaatrelvadeks). Põhiprobleemid: 1) tulirelvade valdamise nõuded: hindajad täheldasid liikmesriikide järkjärgulist kohanemist ühiste ja direktiivis viidatud nõuetest üksikasjalikumate nõuetega; 2) mõiste: „vahendaja”: mõistega seotud järjepidevuse puudumine võib tekitada ohte; 3) poolautomaatsed relvad: hulk liikmesriike on toonud esile ohud, mis kaasnevad poolautomaatsete relvade ümbertegemisega automaatrelvadeks.

-Uut tehnoloogiat käsitlevate teadmiste suurendamine (muu kui seadusandlik)

Hindamise käigus soovitati täiendavaid meetmeid, mille abil jagada hõlpsamini liikmesriikide vahel teadmisi tulirelvaturu ja ebaseadusliku kaubanduse suundumuste kohta (nt tulirelvade, tulirelvaosade ja muude relvade internetiturg) ning uue tehnoloogia (3D-printimine) mõju kohta relvade kontrollimisele ja jälgimisele. Põhiprobleemid: uus tehnoloogia paneb proovile õiguskaitseasutuste suutlikkuse jälgida ja tuvastada tulirelvi või nende osi liikmesriikides ning raskendab edaspidi tõenäoliselt tulirelvade üleandmise jälgimist ja kontrollimist.

-Andmekogumise tõhustamine (muu kui seadusandlik)

Hindamise käigus soovitati tõhustada andmekogumist, et luua usaldusväärne tsiviiltulirelvi ja nendega seonduvaid kuritegusid hõlmav teabebaas ja toetada seeläbi edasisi otsustamisprotsesse ELi tasandil. Põhiprobleemid: üksikasjalike ja põhjalike andmete puudumine on üks suur takistus, mis ei luba poliitikakujundajatel kavandada tõenditel põhinevat poliitikat.

6. Tulirelvade komitee kriitiline hinnang ja tagasiside

35) Hindamisuuringus vastati komisjoni esitatud hindamisalastele küsimustele ja selle analüüsi aluseks oli kogutud andmete põhjalik analüüs. Kvalitatiivsuse seisukohast ei piisanud aga ametliku statistika kaudu kättesaadavatest andmetest. Julgeolekuküsimustega seotud andmete (nt kuritegusid käsitlevad andmed ei ole eristatud tulirelvaklasside kaupa, kuritegevuses kasutatud seaduslike ja ebaseaduslike tulirelvade vähene eristamine, piiratud andmed tulirelvade tootmise kohta liikmesriigiti jms) puudujääk on ilmne ning tsiviiltulirelvade turustruktuuri käsitlevad kättesaadavad andmed (nt tsiviiltulirelvade tootmine, import ja eksport, sektoris tegutsevate ettevõtete töötajad ja käive) on madala kvaliteediga. Puudu on konkreetsete sätete rakendamise kulusid ja halduskoormust kvantifitseerivad andmed.

36) Et parandada olukorda, kus ELi tasandil puudusid tsiviiltulirelvade kohta liigendatud andmed ja statistika, võtsid hindajad ühendust riikliku valdkondliku organisatsiooniga ja kogusid vajaliku puuduva teabe intervjuudega. Eri allikatest saadud teave võimaldas neil ristkontrollida teabe kvaliteeti ja usaldusväärsust.

37) Uuringu järelduste ja soovituste põhjendatust käsitleva arvamuse paremaks väljakujundamiseks palus komisjon tulirelvade komitee esindajatel (mis koosneb ELi 28 liikmesriigi esindajatest ning 4 EMP ja EFTA riigist) esitada nende kohta märkusi. Komitee 18. detsembri 2014. aasta koosolekul tutvustati komitee liikmetele uuringu tulemusi. Tookord jõudsid liikmesriikide esindajad järeldusele, et üldiselt on soovitused põhjendatud. Pärast 2015. aasta jaanuaris toimunud heidutavaid sündmusi väljendasid liikmesriigid 25. märtsil 2015 toimunud komitee koosolekul hindamise soovituste kohta informatiivsemat arvamust. Liikmesriigid esitasid oma hinnangu iga soovituse kiireloomulisuse ja põhjendatuse kohta. Lisaks täiendas mõni liikmesriik (Prantsusmaa, Ühendkuningriik, Rootsi ja Belgia) suuliselt esitatud tagasisidet kirjalike märkustega.

38) Liikmesriikide kogutud andmetest lähtudes võib järeldada järgmist.

-Suur hulk liikmesriike on ühel nõul selles, et ülimalt prioriteetsed on järgmised soovitused: i) hoiatusrelvade ümbertehtavuse ühised kriteeriumid; ii) laskekõlbmatuks muutmist käsitlevate normide ja eeskirjade ühtlustamine; iii) märgistamist käsitlevate eeskirjade ühtlustamine. Enamiku liikmesriikide arvates nõuavad need küsimused direktiivi läbivaatamist. Hulk liikmesriike toonitas vajadust jätkata pooleliolevat tööd direktiivis ettenähtud suunistega laskekõlbmatuks muutmise kohta.

-Enamiku liikmesriikide arvates tuleks võtta järgmisi soovitusi arvesse, kuid neid tuleks lugeda vähem/keskmiselt prioriteetseks: i) direktiivi rakendavate riiklike eeskirjade läbipaistvus ja juurdepääsetavus; ii) uut tehnoloogiat käsitlevate teadmiste parandamine; iii) andmekogumise tõhustamine.

-Liikmesriikide tasandil rajatud teabesüsteemide koostalitlusvõimet käsitleva soovituse suhtes ei olnud liikmesriigid ühtsel seisukohal. Mitu liikmesriiki pidas kõige pakilisemaks probleemiks tulirelvade jälgitavust. Seepärast aitaks riiklike andmekogumissüsteemide ühendamine politseil ja riikide ametiasutustel paremini teavet jagada. Teisalt rõhutas mitu liikmesriiki, et süsteemide ühendamine võib tuua kaasa pika töö, mis IT-/tehnilistest probleemidest ja ühildamatusest ning veelgi olulisemana eraelu puutumatuse probleemidest ja isikuandmete jagamisest tingituna ei pruugi olla viljakas. Liikmesriigid soovitasid kulud ja halduskoormuse ning koostalitlusvõime võimaliku kasu hoolikalt tasakaalu viia. Esimese sammuna tuleks analüüsida, missugust teavet tuleb vahetada, ja seejärel hinnata, kuidas seda teha.

-Soovituse suhtes määratleda küttimiseks ja sportlaskmiseks ettenähtud tulirelvade liigituse kokkulepitud käsitlusviis ja täpsustada Euroopa tulirelvapassi käsitlevad eeskirjad ei olnud liikmesriigid ühisel seisukohal. Mõni liikmesriik märkis, et Euroopa tulirelvapassis registreeritud relvade arvu suurendamine ei ole probleem, kuid sellegipoolest tuleks säilitada õigus nõuda lisadokumente. Teised liikmesriigid peavad Euroopa tulirelvapassi käsitleva teabe puudumist probleemiks. Eriti rõhutas üks liikmesriik vajadust teavitada paremini teisi liikmesriike külastavaid jahimehi Euroopa tulirelvapassi kasutamisest. Üksnes mõni liikmesriik soovitas direktiivi tulirelvaklasside ühtlustamiseks üle vaadata.

-Liikmesriigid jäid lahkarvamusele ka soovituse suhtes uurida sellised probleeme, nagu valdamisnõuded, vahendajate määratlused ja ümbertehtavus. Suur hulk näis olevat ühel nõul selles, et paremini tuleb määratleda vahendajate ja osade mõisted (ja vajaduse korral direktiiv vastavalt sellele üle vaadata) ning uurida tuleb poolautomaatsete relvade ümbertehtavust automaatrelvadeks (ja vastupidi). Sellegipoolest toonitas üksnes mõni üksik liikmesriik vajadust vaadata kehtivad valdamiseeskirjad läbi.

-Oluline hulk liikmesriike leidis ka, et teatavad määratlused (relvakaupmehed, tulirelva olulised osad, järeletehtud tulirelvad) vajavad täpsustamist.

39) Hindaja töö ja liikmesriikide tagasiside alusel nõustub komisjon asjaomase hindamise järeldustega. Komisjon leiab ka, et soovitused on põhjendatud ja väärtuslikud, kuigi ühed nõuavad kiireloomulisemat tegutsemist kui teised. Lisaks võib mõni soovitus (nt tulirelva kõikide osade märgistamine ja teaberegistri omavaheline ühendamine) avaldada kulude mõttes olulist mõju ka valmistajatele ja relvakaupmeestele (eeskätt VKEdele) ja seepärast võidakse kavandada täiendavaid uurimisi ja võimaluse korral teostatavusuuringuid (näiteks teaberegistrite ühendamise kohta).

7. Edasine tegevus

40) Hindamisuuring näitas, et tulirelvade direktiiv on aidanud kaasa tulirelvade piiriülest liikumist toetavale siseturu toimimisele ning julgeoleku kõrge taseme säilitamisele, see pakub ELi lisaväärtust ja on asjakohane.

41) Selle toimimist võivad aga kahjustada teatavad takistused. Hindajad ja arutelu liikmesriikidega on toonud edasist tegevust silmas pidades esile järgmised probleemid: a) paukpadrunirelvade (nt hoiatusrelvad) ümbertegemine tegelikeks tulirelvadeks; b) vajadus täpsustada tulirelvade märgistamisnõuded (mis võimaldavad neid jälgida); c) vajadus tulirelvade laskekõlbmatuks muutmist käsitlevate ühiste ja rangete suuniste järele; d) vajadus täpsustada määratlused; e) vajadus käsitleda internetimüügikorraldust; f) vajadus tõhustada ja parandada riiklikke andmevahetussüsteeme ning uurida koostalitlemise võimalusi; ning g) vajadus tõhustada andmete kogumist tsiviilrelvade ja seonduvate kuritegude kohta, et toetada asjakohaselt edaspidiseid ELi tasandi otsustamisprotsesse.

42) Nüüd, kui laskekõlbmatuks muutmise ühiste suuniste ja normide osas tehtava tööga liigutakse kindlalt edasi, otsustas komisjon edendada direktiivi läbivaatamist, võttes arvesse 13. novembril Pariisis toimunud terrorirünnakute mõju, varasemaid rünnakuid ja tulistamist Pariisis ja Kopenhaagenis ja vahejuhtumit Thalysi rongis. Seepärast otsustas komisjon lisada senini kogutud tõenditele tuginedes käesolevale aruandele direktiivi läbivaatamise, võttes arvesse parema õigusloome kaalutlusi.

43) Kooskõlas komisjoni teatisega „Euroopa julgeoleku tegevuskava”, 25 vastuseks ELi ministrite Riia ühisavaldusele 26 ning siseministrite 29. augusti 2015. aasta deklaratsioonile, püütakse käesolevale aruandele lisatud ettepanekuga tugevdada tulirelvade suhtes kehtivat õigusraamistikku, parandada teabe jagamist, tegelda relvade ebaseadusliku kaubanduse ja uuesti laskekõlblikuks muutmise probleemiga, tõhustada parema jälgitavuse nimel märgistamisnorme ning kaaluda, kuidas käsitleda probleeme, mis on seotud relvade või paukpadrunirelvade (nt hoiatusrelvad) ümbertehtavusega.

(1)

EÜT L 256, 13.9.1991, lk 51.

(2)

ELT L 179, 8.7.2008, lk 5.

(3)

  http://bookshop.europa.eu/en/evaluation-of-the-firearms-directive-pbNB0514159/ ; http://bookshop.europa.eu/en/evaluation-of-the-firearms-directive-pbNB0114006/

(4)

COM(2013) 685 final.

(5)

Euroopa Majanduspiirkond.

(6)

Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsioon.

(7)

Island, Liechtenstein, Norra ja Šveits.

(8)

Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile ja nõukogule – nõukogu 18. juuni 1991. aasta direktiivi 91/477/EMÜ (relvade omandamise ja valduse kontrolli kohta) rakendamine (COM(2000) 837 final). Brüssel, 15.12.2000.

(9)

Rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni täiendav tulirelvade, nende osade ja laskemoona ebaseaduslikku valmistamist ja nendega ebaseaduslikku kauplemist tõkestav ÜRO protokoll.

(10)

Komisjon ratifitseeris ÜRO tulirelvade protokolli 2014. aastal. Nõukogu otsus, 11. veebruar 2014, mis käsitleb rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni täiendava tulirelvade, nende osade, lisaseadiste ja laskemoona ebaseaduslikku valmistamist ja nendega ebaseaduslikku kauplemist tõkestava protokolli Euroopa Liidu nimel sõlmimist (2014/164/EL), (ELT 89, 23.3.2014, lk 7.).

(11)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 258/2012, 14. märts 2012, millega rakendatakse rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni täiendava tulirelvade, nende osade ja laskemoona ebaseaduslikku valmistamist ja nendega ebaseaduslikku kauplemist tõkestava ÜRO protokolli (ÜRO tulirelvade protokoll) artiklit 10 ning kehtestatakse tulirelvade, nende osade ja laskemoona ekspordilubade andmise menetlus ning importi ja transiiti käsitlevad meetmed.

(12)

Määruse peamine panus on põhimõte, mille kohaselt sõltub tsiviiltulirelvade liikmesriikide vaheline üleandmine kõikide asjaomaste riikide informeeritusest ja loast ning relvade päritolu peab olema teada.

(13)

COM(2013) 716 final, komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Tulirelvad ja ELi sisejulgeolek: kodanike kaitse ja salakaubandusele lõpu tegemine”.

(14)

COM(2015) 185 final, komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa julgeoleku tegevuskava”.

(15)

Tulirelvade direktiivi artiklis 3 nähakse ette, et „liikmesriigid võivad oma õigusaktidega vastu võtta käesolevas direktiivis sätestatutest rangemaid eeskirju”.

(16)

See hõlmab järgmist: COM(2012) 415 – „Tulirelvaklasside arvu kahele klassile (keelatud või lubatud tulirelvad) vähendamise plussid ja miinused, et võimaliku lihtsustamise abil parandada nimetatud toodete siseturu toimimist”; KOM(2010) 4040 – „Järeletehtud tulirelvade turule laskmine”.

(17)

 Uuring, mis toetab mõjuhinnangut võimaliku algatuse kohta, mis on seotud ELi tulirelvade laskekõlbmatuks muutmise, hävitamis- ja märgistamismenetlusi ning hoiatusrelvi ja järeletehtud relvi käsitlevate eeskirjade parandamisega ( http://www.sipri.org/research/security/europe/publications/study-on-firearms ).

(18)

Uuring, mis toetab mõjuhinnangut ELis esineva ebaseadusliku relvakaubandusega võitlemise võimaluste kohta.

(19)

Kriteeriumid, mille alusel valiti liikmesriigid juhtuuringute jaoks, olid: i) tulirelvaturu suurus; ii) liikmesriigis esinevad julgeolekuprobleemid; iii) tulirelvad osakaaluna elanikkonnast; iv) varastatud või kadunud tulirelvade registreeritud arv.

(20)

Ajavahemikku 2005–2013 kasutatakse baasperioodina, sest ELil oli juba 25 liikmesriiki.

(21)

Kontaktrühma moodustamine on nähtud ette tulirelvade direktiivi artikli 13 lõikes 3.

(22)

 Otsesed nõuete täitmisega seotud kulud hõlmavad kõiki menetlusi, mida on vaja direktiivi vastuvõtmiseks liikmesriigi tasandil. Halduskoormus tähendab kulusid, mida ettevõtted ja kasutajad peavad kandma valitsuse määrusest tuleneva teabekohustuse täitmiseks ning liikmesriikide ametiasutuste kulusid lisamenetluste rakendamisel. Teabekulud on tingitud direktiivi rakendamise erinevustest, mis võivad sundida liikmesriike, tootjaid ja kasutajaid tutvuma välismaal kehtivate nõuetega.

(23)

ÜRO tulirelvade protokolli artikkel 19

(24)

Internetimüügi ja uue tehnoloogiaga seotud probleemidega seoses käsitleti uuringus – milles küll peeti kehtivat õigusraamistikku niisuguste probleemide lahendamiseks piisavaks – interneti kasvavat kasutamist tulirelvade müügikanalina ja edasise kontrollimise keerukust.

(25)

COM(2015) 185 final.

(26)

 Riia ühisavaldus pärast justiits- ja siseministrite mitteametlikku kohtumist Riias 29. ja 30. jaanuaril.