3.5.2012

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 128/14

---

Nõukogu määruse (EÜ) nr 510/2006 (põllumajandustoodete ja toidu geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta) artikli 6 lõike 2 kohase taotluse avaldamine

2012/C 128/09

Käesoleva dokumendi avaldamine annab õiguse esitada vastuväiteid vastavalt nõukogu määruse (EÜ) nr 510/2006 (1) artiklile 7. Komisjon peab vastuväited kätte saama kuue kuu jooksul alates käesoleva dokumendi avaldamise kuupäevast.

KOONDDOKUMENT

NÕUKOGU MÄÄRUS (EÜ) nr 510/2006

„PA DE PAGÈS CATALÀ”

EÜ nr: ES-PGI-0005-0880-15.06.2011

KGT ( X ) KPN ( )

1.   Nimetus:

„Pa de Pagès Català”

2.   Liikmesriik või kolmas riik:

Hispaania

3.   Põllumajandustoote või toidu kirjeldus:

3.1.   Toote liik:

Klass 2.4

Leib, valikpagaritooted, koogid, kondiitritooted, küpsised ja muud pagaritooted

3.2.   Toote kirjeldus, mida punktis 1 esitatud nimetus tähistab:

Kaitstud geograafilise tähisega toode „Pa de Pagès Català” on traditsiooniline ümmargune leib, millel on krõbe koorik ja pehme, suurte aukudega sisu ning mida on valmistamisel vähemalt vormitud käsitsi. Kogu protsessi käigus järgitakse traditsioonilist valmistusviisi, mille hulka kuuluvad aeglane kerkida laskmine ja küpsetamine tulekindla põhjaga ahjus.

Nimetatud KGT-ga hõlmatud leival on järgmised omadused.

Välimus   Tegemist on ümaraks vormitud talupojaleivaga.   Leivasisus on suured ja ebaühtlaselt paigutunud augud. Sisu on kasutatava jahuga sarnast valget värvi ja püsib kaua pehme. Poorne leivasisu on toote põhitunnus, mis on pagarite oskusteabe ja pika kogemuse tulemus.   Koorik on paks ja krõbe, kuldpruuni värvi ning küpsemise ajal asetleidva avanemise tõttu veidi lõhenenud.

Organoleptilised omadused Leib on väga aromaatne ja maitseküllane, teatava hapuka alatooniga, mis säilitab värskuse ja meeldiva tekstuuri 8–9 tundi pärast küpsetamist.

Pakkumisviis Leiba valmistatakse ligikaudu 500 g ja 1 kg kaaluvate pätsidena, mis on kujult ümmargused ja pealt küpsemise käigus veidi lõhenenud. Küpsenud ja jahtunud leiva kaal (g) Küpsenud ja jahtunud leiva ümbermõõt (cm) 400–500 25 +/– 5 800–1 000 35 +/– 5

3.3.   Tooraine (üksnes töödeldud toodete puhul):

Nisujahu: W vahemikus 150–240 ja P/L vahemikus 0,4–0,6.

Vesi: jahule lisatakse 60–70 % ulatuses vett (liitrit vett kg jahu kohta).

Eelneval kääritamisel saadud alustainas: 15–20 % kasutatava jahu kogusest.

Pärm (Saccharomyces cerevisiae L.): kuni 2 %.

Keedusool: kuni 1,8 % (100 kg jahu kohta).

3.4.   Sööt (üksnes loomse päritoluga toodete puhul):

—

3.5.   Tootmise erietapid, mis peavad toimuma määratletud geograafilises piirkonnas:

Kogu tootmisprotsess peab toimuma määratletud geograafilises piirkonnas.

a)

Sõtkumine

b)	Taina seismine Selles etapis on pagari oskusteave vajalik leiva aroomide väljakujunemiseks. Lisaks soodustab taina seismine sõtkumise käigus moodustunud valguvõrgustiku tugevnemist ja mõjutab taina vormitavust.

c)	Taina tükkideks jagamine

d)	Tainapallide vormimine

e)	Tainapallide seismine

f)	Leibade vormimine Leivad tuleb vormida käsitsi, mehaaniline vormimine on keelatud.

g)	Kergitamine

h)	Sisselõike tegemine

i)

Küpsetamine KGTga „Pa de Pagès Català” hõlmatud leiba võib küpsetada üksnes ahjudes, millel on tulekindel põhi, mis hajutab kuumust. Sobiv küpsetamistemperatuur on vahemikus 180–230 °C. Iga pagar kasutab oma isiklikku oskusteavet, kui küpsetamisel on vaja lisada auru, mis aitab kaasa kooriku lõpliku välisilme saavutamisele.

j)	Jahutamine

3.6.   Erieeskirjad viilutamise, riivimise, pakendamise jm kohta:

Leiba „Pa de Pagès Català” müüakse terve pätsina ja viilutamata.

Toodet müüakse pakendatult. Iga päts pakendatakse eraldi ja lubatud on kasutada üksnes paberist või mõnest muust säästvast, biolagunevast ja keskkonnasõbralikust materjalist kotte.

Pakendamine peab toimuma müügiasutuses vahetult enne lõpptarbijani jõudmist, kuna pakendisse sulgemine võib kiirendada olukorda, kus leivasisu niiskus jõuab koorikuni, muutes selle pehmeks ja venivaks ning vähendades leiva krõbedust ja poorset tekstuuri.

Üksnes juhul kui klient seda soovib, võib leiva müügihetkel tükeldada viiludeks (llesques).

3.7.   Erieeskirjad märgistamise kohta:

Leivapakendi välisküljele peab olema silmapaistvalt trükitud KGTga hõlmatud nimetus „Pa de Pagès Català”, KGT logo, ELi logo ja andmed, mis on kehtivate õigusaktidega üldiselt ette nähtud. Kõikidel ettevõtjatel, kes täidavad KGT spetsifikaadis esitatud nõudeid, on õigus kasutada kaitstud geograafilise tähise „Pa de Pagès Català” logo.

KGT logo mustvalge kujutis:

KGT logo Pantone’i värvid: leivalabidas: 457, leiva vari 265, leivakoorik 124.

4.   Geograafilise piirkonna täpne määratlus:

Kaitstud geograafilise tähise „Pa de Pagès Català” geograafiline valmistuspiirkond hõlmab kogu Kataloonia autonoomset piirkonda.

5.   Seos geograafilise piirkonnaga:

5.1.   Geograafilise piirkonna eripära:

Terves Kataloonia autonoomses piirkonnas nime all pa de pagès tuntud leib „Pa de Pagès Català” on selle piirkonna ajalooliselt kuulsaim leib. Juba nimetuse pa de pagès etümoloogia annab selget tunnistust sellest, et leib on pärit maapiirkonnast. Pagès tähendab katalaani keeles talupoega. Leib pa de pagès oli toode, mida talupojad kõikjal Kataloonias oma tarbeks valmistasid. Kuna leiba valmistati nii talumajades (macía) kui ka külas asuvates elumajades, on see tugevalt käsitööndusliku iseloomuga. Maapiirkondade pagarid valmistasid samuti nimetatud leiba, kuna see säilis mitmeid päevi värskena ja sobis seega suurepäraselt talupoegadele. Selle ümmarguse kujuga leiva peamine tunnus on käsitsi vormimine, aeglane kergitamine ja küpsetamine tulekindla põhjaga ahjus, mis on üle kuue sajandi püsinud traditsioon.

Leiva pa de pagès valmistamistraditsiooni anti edasi isalt pojale sajandite vältel. Edasi anti nii kodustes tingimustes kui ka leivatöökodades valmistamise nippe. Just maapiirkondade pagarid viisid leiva pa de pagès XVI–XVIII sajandil Kataloonias aset leidnud maalt linna kolimiste käigus järk-järgult üle kogu riigi suurtesse linnadesse või linna ümbruse elanikele.

XIX sajandi lõpus viisid teatavad ajaloosündmused selleni, et leiba „Pa de Pagès Català” hakati pidama Kataloonia kõige iseloomulikumaks leivatooteks. Barcelona 1888. ja 1929. aasta maailmanäitused, mis langesid kokku Kataloonia industrialiseerimisega, soodustasid talupoegade massilist rändamist selle piirkonna pealinna. Tuhanded inimesed jätsid maha oma kodukülad Kataloonia kesk- ja lõunaosas, otsides paremaid elatise teenimise võimalusi Barcelona tehastes või muudes tööstuskeskustes, nagu Manresa, Reus jne. Nende inimeste hulgas oli palju neid, kes töötasid oma kodukülades pagaritena või valmistasid oma kodudes leiba pan de pagès. Paljude nende seast leidsid tööd mitte tehastes, vaid linnade pagariärides, mis pidid valmistama leiba üha kasvavale elanikkonnale.

Ent samal ajal kui need inimesed pagariäride töölistena integreerusid, muutusid leivasektori töömeetodid, kuna kasutusele võeti masinad ja seni kasutatud jahudest rafineeritumad jahud. Sel ajal hakati tootma baguette'i-laadseid leibu, mida oli lihtsam ja kiirem valmistada kui traditsioonilisi talupojaleibu. Uued linlased olid siiski jätkuvalt uhked oma traditsioonilise leiva üle ja küsisid pagariäridest leiba pa de pagès, mistõttu linnade pagariärid pakkusid ühtlasi nii uudset baguette'i-laadset leiba kui ka talupojaleiba.

Leiba pa de pagès peeti sel ajal juba kogu Kataloonias traditsiooniliseks käsitsi valmistatavaks leivaks, mida tehti juba ammustest aegadest peale ja millel ei olnud midagi ühist uute leivasortidega. Selline maine on säilinud tänaseni. Leiba peeti sedavõrd tähtsaks, et ühte katalaani köögi kuulsaimat rooga, tomatileiba (katalaani keeles pa amb tamàquet) ei kujutata ette muu leivaga kui „Pa de Pagès Català”.

Viis, kuidas leiba pa de pagès Barcelonas ja muudes Kataloonia tööstuslinnades valmistati, laienes XIX ja XX sajandil kõikjale Katalooniasse. Valmistusviis ei ole muutunud ja on säilitanud oma põhijooned juba viimased 100 aastat, nagu kinnitavad Kataloonia pagarite järeltulijad. Leiba valmistatakse endiselt aeglaste protsesside käigus, pöörates erilist tähelepanu selle küpsemisele ja mõjule, mida tekitab vastavalt pagari oskusteabele lisatud aur, mis annab leivakoorikule selle lõpliku välisilme.

5.2.   Toote eripära:

Leib „Pa de Pagès Català” on Kataloonia leivatoodete silmapaistvaim esindaja. Tegu on pikalt kerkida lastud leivaga, mis vormitakse käsitsi ja mida küpsetatakse pikalt tulekindla põhjaga ahjus. Leival on krõbe, kuldpruun koorik ja pehme, poorne ja suureauguline sisu, mis säilitab värskuse ja meeldiva tekstuuri 8–9 tundi pärast küpsetamist. Nimetatud omadused, mis on Kataloonia pagarite oskusteabe ja pika kogemuse tulemus, annavad sellele leivale tunnusjooned, mis on püsinud algusest peale muutumatuna ja on võimaldanud hoida toote mainet tänaseni.

5.3.   Põhjuslik seos geograafilise piirkonna ja toote erilise kvaliteedi, maine või muude omaduste vahel:

Omadused, mis seovad toodet geograafilise piirkonnaga, seonduvad peamiselt selle ajaloolise maine ja valmistusprotsessi põlvest põlve edasiandmisega Kataloonia pagarite seas, mis on võimaldanud säilitada valmistamisnõudeid. Tootel on sedavõrd hea maine, et leib „Pa de Pagès Català” on katalaani köögi asendamatu koostisosa.

Leib „Pa de Pagès Català” on käsitöötootega seonduva maine ja kvaliteedi poolest Kataloonias juba sajandeid tuntud. Nimetatud kvaliteet on sageli olnud ka vaidluste põhjustajaks. Barcelona Ülikooli professor Antoni Riera osutab oma uurimuses Kataloonia XIV kuni XVIII sajandi linnades toimunud leiva valmistamise, müügi ja tarbimise kohta, et XVIII sajandi Barcelonas oli üks tüliõun leib, mida toodi linna maapiirkondadest. Riera ütleb täpsemalt järgmist: „pa de pagès, mida tuuakse ümberkaudsetest küladest”. On lihtne mõista, miks tekkisid pinged linnas tegutsevate ja väljastpoolt Kataloonia pealinna tulevate pagarite vahel: leib pa de pagès oli kvaliteetsem kui Barcelona pagarite toodang ning seepärast eelistasid tarbijad just seda. Ajaloolane Jesús Ávila kinnitab muudest asulatest Barcelonasse toodava leivaga seoses järgmist: „Linnaelanikud eelistasid leiba, mida valmistasid Sant Jeroni mungad Vall d'Hebronis. Lisaks leivale pa de pagès olid populaarsed ka piirkondlikud, näiteks Vallsist ja Reusist pärit leivad, prantsuse baguette'i laadne leib ning leivakesed llonguets.” Sellest nähtub, et ajaloolased pidasid leiba „Pa de Pagès Català” juba vähemalt alates XVIII sajandist peale Katalooniale omaseks erilise kvaliteediga tooteks.

Ka teised leivaasjatundjad, gastronoomid ja ajaloolased (F. Tejero, X. Barriga, J. C. Capel, E. Rosset, P. Roca) viitavad oma teostes korduvalt Katalooniale omasele leivale „Pa de Pagès Català”.

Ühtlasi on huvitav näha, kuidas leib ainulaadse elemendina kiiresti ka kunstis omaks võeti. Leiva „Pa de Pagès Català” puhul võib üht ammusemat viidet kohata Pia Almoina de Lleida (XIV–XV saj) seinamaalidel, kus on näha vaeste inimeste laud suurte ümmarguste leibadega, mis on vastandatud selle ajastu jõukamate ühiskonnaklasside tarbitavate leibadega. Heites kiire pilgu kunstiajaloole, tuleks ühtlasi mainida traditsioonilist Kataloonia leiba kujutavaid konkreetseid teoseid, nagu Picasso ja Dalí maalid (XX sajandi alguses ja keskpaigas), aga ka rahvusvaheliselt vähem tuntud kunstnike teosed eelmise sajandi lõpust.

Tuleb rõhutada, et tänu leiva „Pa de Pagès Català” tähelennule hakati ka sarnaseid leibu nimetama pa de pagès, seda näiteks Baleaaridel ja Katalooniaga piirnevatel aladel, nagu Huesca või Castellón. Selle tõsiasja toob välja hispaanlaste toitumisharjumuste uurija ja levitaja ning toidukriitik José Carlos Capel („El pan. Elaboración, formas, mitos, ritos y gastronomía”, Barcelona, Montserrat Mateu, 1991), kes väidab, et „nimetust pan de payés kasutatakse selliste leibade tähistamiseks, mis üritavad oma välimuse ja maitseomaduste poolest jäljendada suurepärast Kataloonia leiba, seda enamasti edutult.”

Leiva pa de pagès juurdumisest annavad tunnistust leivahindade ametlikud nimekirjad, mida avaldati Hispaania eri piirkondades riigi ametiasutuste järelevalve all. Neljas Kataloonia provintsis võib kuni leivahindade vabakslaskmiseni 1986. aastal leida leiba pan de payés, samas kui Baleaaridel, kus müüdi samanimelist leiba, ei olnud see nimekirjas välja toodud. Nimetatud olid üksnes pan de flama (tavaline leib).

Viimastel aastatel on paljudes ajakirjanduslikes artiklites rõhutatud nende, kõikjal Kataloonias asuvate pagarite meisterlikkust, kes on sajandite vanuste põlvest põlve edasi antud ahjude abil on säilitanud leiva „Pa de Pagès Català” oma spetsialiteetide hulgas.

Viide spetsifikaadi avaldamisele:

Spetsifikaadi terviktekstiga saab tutvuda järgmisel veebilehel:

http://www.gencat.cat/daam/pliego-pa-pages-catala

---

(1)  ELT L 93, 31.3.2006, lk 12.

---