EUR-Lex Access to European Union law
This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 02013R1306-20201229
Regulation (EU) No 1306/2013 of the European Parliament and of the Council of 17 December 2013 on the financing, management and monitoring of the common agricultural policy and repealing Council Regulations (EEC) No 352/78, (EC) No 165/94, (EC) No 2799/98, (EC) No 814/2000, (EC) No 1290/2005 and (EC) No 485/2008
Consolidated text: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1306/2013, 17. detsembri 2013, ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 352/78, (EÜ) nr 165/94, (EÜ) nr 2799/98, (EÜ) nr 814/2000, (EÜ) nr 1290/2005 ja (EÜ) nr 485/2008
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1306/2013, 17. detsembri 2013, ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 352/78, (EÜ) nr 165/94, (EÜ) nr 2799/98, (EÜ) nr 814/2000, (EÜ) nr 1290/2005 ja (EÜ) nr 485/2008
02013R1306 — ET — 29.12.2020 — 004.001
Käesolev tekst on üksnes dokumenteerimisvahend ning sel ei ole mingit õiguslikku mõju. Liidu institutsioonid ei vastuta selle teksti sisu eest. Asjakohaste õigusaktide autentsed versioonid, sealhulgas nende preambulid, on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas ning on kättesaadavad EUR-Lexi veebisaidil. Need ametlikud tekstid on vahetult kättesaadavad käesolevasse dokumenti lisatud linkide kaudu
EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EL) nr 1306/2013, 17. detsembri 2013, (ELT L 347 20.12.2013, lk 549) |
Muudetud:
|
|
Euroopa Liidu Teataja |
||
nr |
lehekülg |
kuupäev |
||
EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EL) nr 1310/2013, 17 detsembrist 2013, |
L 347 |
865 |
20.12.2013 |
|
EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EL) 2016/791, 11. mai 2016, |
L 135 |
1 |
24.5.2016 |
|
EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EL) 2017/2393, 13. detsember 2017, |
L 350 |
15 |
29.12.2017 |
|
EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EL) 2020/127, 29. jaanuar 2020, |
L 27 |
1 |
31.1.2020 |
|
EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EL) 2020/2220, 23. detsember 2020, |
L 437 |
1 |
28.12.2020 |
Parandatud:
EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EL) nr 1306/2013,
17. detsembri 2013,
ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 352/78, (EÜ) nr 165/94, (EÜ) nr 2799/98, (EÜ) nr 814/2000, (EÜ) nr 1290/2005 ja (EÜ) nr 485/2008
I
JAOTIS
REGULEERIMISALA JA MÕISTED
Artikkel 1
Reguleerimisala
Käesolevas määruses sätestatakse eeskirjad järgneva kohta:
kulude rahastamine ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) raames, sealhulgas maaelu arengu kulude rahastamine;
põllumajandusettevõtete nõustamise süsteem;
liikmesriikide kehtestatavad haldus- ja kontrollisüsteemid;
nõuetele vastavuse süsteem;
raamatupidamisarvestuse kontrollimine ja heakskiitmine.
Artikkel 2
Käesolevas määruses kasutatud mõisted
Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:
a) |
„põllumajandustootja” – põllumajandustootja määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 4 tähenduses; |
b) |
„põllumajanduslik tegevus” – põllumajanduslik tegevus määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 4 tähenduses; |
c) |
„põllumajandusmaa” – põllumajandusmaa määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 4 tähenduses; |
d) |
„põllumajanduslik majapidamine” – põllumajanduslik majapidamine määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 4 tähenduses; |
e) |
„otsetoetused” – otsetoetused määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 1 tähenduses; |
f) |
„põllumajandusalased sektoripõhised õigusaktid” – kohaldatavad õigusaktid, mis on vastu võetud ELi toimimise lepingu artikli 43 alusel ÜPP raames, samuti, kui see on asjakohane, delegeeritud õigusaktid või rakendusaktid, mis on vastu võetud selliste õigusaktide alusel, ning määruse (EL) nr 1303/2013 II osa EAFRDile kohalduvas ulatuses; |
g) |
„eeskirjade eiramine” – eeskirjade eiramine nõukogu määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 artikli 1 lõike 2 tähenduses. |
ÜPP rahastamise, haldamise ja seire puhul võidakse „vääramatu jõu” ja „erandlike asjaoludena” tunnustada eelkõige järgmist:
toetusesaaja surm;
toetusesaaja pikaajaline töövõimetus;
raske loodusõnnetus, mis kahjustab tõsiselt põllumajanduslikku majapidamist;
põllumajandusliku majapidamise loomakasvatushoonete hävimine õnnetusjuhtumi tagajärjel;
toetusesaaja karja osa või kogu karja haigestumine loomataudi või vastavalt osade või kõigi põllukultuuride nakatumine taimehaigusesse;
kogu põllumajandusliku majapidamise või selle olulise osa sundvõõrandamine, kui taotluse esitamise päeval ei olnud võimalik sundvõõrandamist ette näha.
II
JAOTIS
PÕLLUMAJANDUSFONDIDE ÜLDSÄTTED
I
PEATÜKK
Põllumajandusfondid
Artikkel 3
Põllumajanduskulude rahastamise fondid
ELi toimimise lepingus sätestatud ÜPP eesmärkide saavutamiseks rahastatakse nimetatud poliitika meetmeid, sealhulgas maaelu arengut, järgmistest fondidest:
Euroopa Põllumajanduse Tagatisfond (EAGF);
Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond (EAFRD).
Artikkel 4
EAGFi kulud
EAGFi rakendatakse liikmesriikide ja liidu halduskoostöö korras. Sellest rahastatakse liidu õigusega kooskõlas kantavaid järgmisi kulusid:
põllumajandusturgusid reguleerivad või toetavad meetmed;
ÜPP raames põllumajandustootjatele makstavad otsetoetused;
liidu rahaline osalus põllumajandustoodete teavitus- või/ja müügiedendusmeetmetes liidu siseturul ja kolmandates riikides, mida liikmesriigid rakendavad muude kui artiklis 5 osutatud ja komisjoni poolt väljavalitud programmide alusel;
liidu rahaline osalus loomahaiguste ja tarbijate usalduse kaotusega seotud meetmetes, millele on osutatud määruse (EL) nr 1308/2013 artiklis 220.
EAGFist rahastatakse otseselt ning kooskõlas liidu õigusega järgmisi kulusid:
põllumajandustoodete müügiedendus otseselt komisjoni poolt või rahvusvaheliste organisatsioonide vahendusel;
liidu õiguse kohaselt võetud meetmed põllumajanduse geneetiliste ressursside säilitamise, kirjeldamise, kogumise ja kasutamise tagamiseks;
põllumajanduse raamatupidamise andmesüsteemide loomine ja haldamine;
põllumajandusuuringute süsteemid, sealhulgas põllumajanduslike majapidamiste struktuuriuuringud.
Artikkel 5
EAFRD kulud
EAFRD-d rakendatakse liikmesriikide ja liidu halduskoostöö korras. Sellest rahastatakse liidu rahalist osalust maaelu arengu programmides, mida rakendatakse vastavalt maaelu arengu toetamist käsitlevale liidu õigusele.
Artikkel 6
Muud kulud, sealhulgas tehniline abi
Mõlemast fondist võidakse komisjoni algatusel ja/või tema nimel otseselt rahastada ÜPP rakendamiseks vajalikku ettevalmistust, seiret, haldus- ja tehnilist abi ning ka hindamis-, auditeerimis- ja kontrollimeetmeid. Nimetatud meetmed hõlmavad eelkõige järgmist:
ÜPP analüüsi, haldamise, seire-, teabevahetuse ja rakendamise meetmed, samuti kontrollisüsteemide ning tehnilise ja haldusabi rakendamisega seotud meetmed;
artikli 21 kohasteks kontrollideks vajalike satelliidifotode hankimine komisjoni poolt;
artikli 22 kohaselt põllumajandusressursside seireks kasutatavate kaugseirerakenduste kaudu komisjoni poolt võetavad meetmed;
meetmed, mis on vajalikud teabevahetuse, vastastikuse sidumise ning ÜPP rahastamiseks kasutatavate fondide finantsjuhtimise järelevalve ja kontrolli meetodite ja tehniliste vahendite säilitamiseks ja arendamiseks;
ÜPP kohta teabe esitamine kooskõlas artikliga 45;
ÜPP alased uuringud ning fondidest rahastatud meetmete hindamine, sealhulgas hindamismeetodite parendamine ja teabevahetus ÜPP tavade kohta;
vajaduse korral ÜPPga seotud rakendusasutused, mis on asutatud vastavalt nõukogu määrusele (EÜ) nr 58/2003 ( 1 );
teabe levitamise, teadlikkuse tõstmise, koostöö edendamise ja kogemuste vahetamisega seotud meetmed, mida võetakse liidu tasandil maaelu arengu raames, sealhulgas asjaomaseid osapooli liitva võrgustiku loomine;
liidu kvaliteedipoliitika raames logode väljatöötamiseks, registreerimiseks ja kaitseks ning sellega seotud intellektuaalse omandi õiguste kaitseks vajalikud meetmed, sealhulgas vajalikud infotehnoloogilised (IT-) arendused.
II
PEATÜKK
Makseasutused ja teised asutused
Artikkel 7
Makseasutuste ja koordineerivate asutuste akrediteerimine ning akrediteeringu kehtetuks tunnistamine
Kui maksete tegemine välja arvata, võib nimetatud ülesannete täitmist delegeerida.
Iga liikmesriik seab, võttes arvesse oma põhiseaduslikke sätteid, akrediteeritud makseasutuste arvu piiriks mitte rohkem kui üks asutus riigi tasandil või, kui see on kohaldatav, üks asutus piirkonna kohta. Kui makseasutused luuakse piirkondlikul tasandil, peavad liikmesriigid siiski lisaks akrediteerima riiklikul tasandil makseasutuse selliste toetuskavade jaoks, mida nende iseloomu tõttu tuleb hallata riigi tasandil, või andma kõnealuste kavade haldamise volitused üle oma piirkondlikele makseasutustele.
Erandina teisest lõigust võivad liikmesriigid säilitada sama arvu makseasutusi, kui on akrediteeritud enne 20. detsembri 2013.
Komisjon esitab enne 2016. aasta lõppu Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande liidu makseasutuste süsteemi toimimise kohta, lisades vajaduse korral ka seadusandlikud ettepanekud.
Hiljemalt asjaomasele eelarveaastale järgneva aasta 15. veebruariks koostab akrediteeritud makseasutuse juht järgmised dokumendid:
raamatupidamise aastaaruanne kulude kohta, mis on kantud nende akrediteeritud makseasutustele delegeeritud ülesannete täitmise käigus, millele on lisatud vajalik teave raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise kohta vastavalt artiklile 51;
vahendite haldaja kinnitus raamatupidamisaruande täielikkuse, täpsuse ja õigsuse ning sisekontrollisüsteemide nõuetekohase toimimise kohta, võttes aluseks objektiivsed kriteeriumid, samuti raamatupidamisarvestuse aluseks olevate tehingute seaduslikkuse ja korrektsuse kohta;
iga-aastane kokkuvõte lõplikest auditiaruannetest ja tehtud kontrollidest, sealhulgas süsteemides tuvastatud vigade ja nõrkuste olemuse ja ulatuse analüüs ning võetavad või kavandatavad parandusmeetmed.
Komisjon võib 15. veebruari tähtaega erandkorras asjaomase liikmesriigi taotluse alusel pikendada kõige rohkem kuni 1. märtsini.
Mitme makseasutuse akrediteerimise korral määrab liikmesriik avalik-õigusliku asutuse („koordineeriv asutus”), kellele ta paneb järgmised ülesanded:
komisjonile esitatava teabe kogumine ja komisjonile edastamine;
vastavalt vajadusele meetmete võtmine või koordineerimine, eesmärgiga kõrvaldada üldist laadi puudused ja teavitada komisjoni järelmeetmetest;
liidu eeskirjade kooskõlastatud kohaldamise edendamine ja võimaluse korral tagamine.
Esimese lõigu punktis a osutatud finantsteabe töötlemisega seoses kohaldatakse koordineeriva asutuse suhtes liikmesriigipoolset eriakrediteerimist.
Artikkel 8
Komisjoni volitused
Artikliga 7 ettenähtud süsteemi tõhusa toimimise tagamiseks on komisjonil õigus võtta kooskõlas artikliga 111 vastu delegeeritud õigusakte seoses järgnevaga:
vastavalt artikli 7 lõigetes 2 ja 4 osutatud makseasutuste ja koordineerivate asutuste akrediteerimise miinimumtingimused;
makseasutuste kohustused seoses riikliku sekkumisega, samuti eeskirjad nende haldus- ja kontrollialase pädevuse sisu kohta.
Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega kehtestatakse eeskirjad seoses järgnevaga:
makseasutuste ja koordineerivate asutuste akrediteerimise, akrediteeringu kehtetuks tunnistamise ja selle läbivaatamise menetlused ning makseasutuste akrediteeringu järelevalve menetlused;
makseasutuse vahendite haldaja kinnituse aluseks olev töö ja kontrollid;
artikli 7 lõikes 4 osutatud koordineeriva asutuse toimimine ja teabe esitamine komisjonile.
Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 116 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.
Artikkel 9
Sertifitseerimisasutused
Sertifitseerimisasutus peab valdama vajalikku tehnilist oskusteavet. Sertifitseerimisasutus on oma tegevuses sõltumatu nii makseasutusest kui ka asjaomasest koordineerivast asutusest ning kõnealusele asutusele akrediteeringu andnud asutusest.
Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega kehtestatakse eeskirjad seoses sertifitseerimisasutuste ülesannetega, sealhulgas kontrollidega, ning kõnealuste asutuste koostatavate sertifikaatide ja aruannete ning saatedokumentidega. Võttes arvesse vajadust saavutada integreeritud lähenemisviisi raames maksimaalne tõhusus tehingute kontrollimise ja ametliku auditeerimisotsuse osas, sätestatakse rakendusaktides ka:
auditeerimispõhimõtted, millel põhinevad sertifitseerimisasutuste arvamused, sealhulgas riskihindamine, sisekontrollid ja nõutav auditi tõendusmaterjali tase;
sertifitseerimisasutuste kasutatavad auditeerimismeetodid, võttes arvesse rahvusvahelisi auditeerimisstandardeid, et esitada oma arvamusi, sealhulgas vajaduse korral iga populatsiooni jaoks ühtse integreeritud valimi kasutamine ja kui see on asjakohane, võimalus osaleda koos makseasutustega kohapealsete kontrollide tegemisel.
Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 116 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.
Artikkel 10
Makseasutuste tehtud maksete vastuvõetavus
Liit võib artikli 4 lõikes 1 ja artiklis 5 osutatud kulusid rahastada vaid juhul, kui need on kantud akrediteeritud makseasutuste poolt.
Artikkel 11
Täismaksed toetusesaajatele
Käesoleva määrusega ettenähtud rahastamisega seotud maksed makstakse toetusesaajatele välja täies ulatuses, kui liidu õiguses ei ole sõnaselgelt sätestatud teisiti.
III
JAOTIS
PÕLLUMAJANDUSETTEVÕTETE NÕUSTAMISE SÜSTEEM
Artikkel 12
Põhimõte ja reguleerimisala
Põllumajandusettevõtete nõustamise süsteem hõlmab vähemalt järgmist:
VI jaotise I peatükis sätestatud kohustuslikest majandamisnõuetest ning maa heas põllumajandus- ja keskkonnaseisundis hoidmise standarditest tulenevad kohustused põllumajandusettevõtte tasandil;
määruse (EL) nr 1307/2013 III jaotise3. peatükis sätestatud kliimat ja keskkonda säästvad põllumajandustavad ning põllumajandusmaa säilitamine, millele on osutatud määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 4 lõike 1 punktis c;
maaelu arengu programmides sätestatud põllumajandusettevõtte tasandi meetmed, mille eesmärk on põllumajandusettevõtete kaasajastamine, konkurentsivõime suurendamine, eri sektoritesse integreerimine, uuenduslikkus ja turule orienteeritus ning ettevõtluse edendamine;
direktiivi 2000/60/EÜ artikli 11 lõike 3 rakendamiseks kindlaksmääratud nõuded toetusesaajate tasandil;
liikmesriikide poolt määruse (EÜ) nr 1107/2009 artikli 55 rakendamiseks määratletud nõuded toetusesaajate tasandil, eelkõige direktiivi 2009/128/EÜ artiklis 14 osutatud nõue.
Põllumajandusettevõtete nõustamise süsteem võib hõlmata ka eelkõige järgmist:
põllumajandusettevõtete tegevuse ümberkorraldamise ja nende majandustegevuse mitmekesistamise edendamine;
riskijuhtimine ja asjakohaste ennetusmeetmete kasutuselevõtmine tegutsemiseks loodusõnnetuste, katastroofide ning looma- ja taimehaiguste korral;
määruse (EL) nr 1305/2013 artikli 28 lõikes 3 ja artikli 29 lõikes 2 osutatud siseriikliku õigusega kehtestatud miinimumnõuded;
kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise, elurikkuse ja veekaitsega seotud teave vastavalt käesoleva määruse I lisas sätestatule.
Artikkel 13
Põllumajandusettevõtete nõustamise süsteemiga seonduvad erinõuded
Artikkel 14
Juurdepääs põllumajandusettevõtete nõustamise süsteemile
Toetusesaajad ja põllumajandustootjad, kes ei saa toetust ÜPP raames, võivad kasutada põllumajandusettevõtete nõustamise süsteemi vabatahtlikult.
Ilma et see piiraks artikli 99 lõike 2 neljanda lõigu kohaldamist, võivad liikmesriigid siiski määrata objektiivsete kriteeriumide alusel toetusesaajate kategooriad, kellel on eelisjuurdepääs põllumajandusettevõtete nõustamise süsteemile, sealhulgas piiratud ressurssidega tegutsevad võrgustikud määruse (EL) nr 1305/2013 artiklite 53, 55 ja 56 tähenduses.
Sel juhul tagavad liikmesriigid, et eelistatakse neid põllumajandustootjaid, kelle juurdepääs muule nõuandeteenusele kui põllumajandusettevõtete nõustamise süsteemile on kõige rohkem piiratud.
Põllumajandusettevõtete nõustamise süsteemiga tagatakse, et toetusesaajatel on juurdepääs nõuandele, mis arvestab põllumajandusliku majapidamise konkreetset olukorda.
Artikkel 15
Komisjoni volitused
Komisjon võib vastu võtta rakendusakte, millega kehtestatakse eeskirjad põllumajandusettevõtete nõustamise süsteemi ühetaoliseks rakendamiseks, et muuta see süsteem täielikult toimivaks.
Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 116 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.
IV
JAOTIS
FONDIDE FINANTSJUHTIMINE
I
PEATÜKK
EAGF
Artikkel 16
Eelarve ülemmäär
Artikkel 17
Igakuised maksed
Artikkel 18
Igakuiste maksete tegemise kord
Artikkel 19
Haldus- ja personalikulud
Fondiga ei kaeta liikmesriikide ja EAGFi toetuse saajate kantud haldus- ja personalikulusid.
Artikkel 20
Riikliku sekkumise kulud
Riikliku ladustamise kulude EAGFi poolse rahastamise tagamiseks on komisjonil õigus võtta kooskõlas artikliga 115 vastu delegeeritud õigusakte seoses järgnevaga:
liidu toetuse saamise tingimustele vastavate meetmete liigid ning hüvitamise tingimused;
rahastamiskõlblikkuse tingimused ja arvutusmeetodid makseasutuste poolt tegelikult tuvastatud asjaolude alusel, komisjoni kehtestatud kindlamääraliste summade alusel või põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud kindlamääraliste või mittekindlamääraliste summade alusel.
Artikkel 21
Satelliidifotode hankimine
Komisjon ja liikmesriigid lepivad kokku kontrollideks vajalike satelliidifotode loetelus vastavalt iga liikmesriigi koostatud spetsifikaadile.
Komisjon edastab asjaomased satelliidifotod tasuta kontrolliasutustele või kontrolliasutusi esindama volitatud teenusepakkujatele.
Komisjon jääb satelliidifotode omanikuks ning nõuab need töö lõpuleviimisel tagasi. Komisjon võib ka nõuda, et võetaks ette töö tehnoloogiate ja töömeetodite täiustamiseks seoses põllumajandusmaa kontrolliga kaugseire teel.
Artikkel 22
Põllumajandusressursside seire
Artikli 6 punkti c alusel rahastatavate meetmete eesmärk on anda komisjonile vahendid, et:
juhtida liidu põllumajandusturge ülemaailmses kontekstis;
tagada nii põllumajandusmaa, sealhulgas agrometsanduse, kui ka põllukultuuride seisundi põllumajanduslik seire ja põllumajanduslik keskkonnaseire, et prognoosida eelkõige saagikust ja põllumajandustoodangut;
jagada rahvusvahelises kontekstis juurdepääsu kõnealustele prognoosidele, näiteks ÜRO organisatsioonide või muude rahvusvaheliste ametite koordineeritavate algatustega seoses;
suurendada maailmaturgude läbipaistvust ning
tagada ka agrometeoroloogilise süsteemi tehnoloogiline järelevalve.
Artikli 6 punkti c kohaselt rahastatud meetmed hõlmavad ÜPP rakendamiseks ja seireks vajaliku teabe, sealhulgas satelliidipõhiste ja meteoroloogiliste andmete kogumist või hankimist; ruumiandmete infrastruktuuri ja veebisaidi loomist, ilmastikutingimuste alaste eriuuringute teostamist, mulla funktsionaalsuse jälgimise toetamiseks kasutatavat kaugseiret ning agrometeoroloogiliste ja ökonomeetriliste mudelite ajakohastamist. Vajaduse korral rakendatakse nimetatud meetmeid koostöös riiklike laborite ja asutustega.
Artikkel 23
Rakendamisvolitused
Komisjon võib võtta vastu rakendusakte, millega kehtestatakse:
eeskirjad, milles käsitletakse artikli 6 punktide b ja c kohast rahastamist,
menetlus, mille alusel võetakse artiklites 21 ja 22 osutatud meetmed seatud eesmärkide saavutamiseks;
satelliidifotode ja meteoroloogiliste andmete hankimise, täiustamise ja kasutamise tingimused ning kohaldatavad tähtajad.
Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 116 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.
Artikkel 24
Ülemmäärast kinnipidamine
Kõik komisjoni poolt esitatud ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu, nõukogu või komisjoni poolt vastu võetud õigusaktid, mis mõjutavad EAGFi eelarvet, peavad vastama artiklis 16 osutatud summale.
Artikkel 25
Põllumajandussektori kriisireserv
Põllumajanduslikku tootmist või turustamist mõjutavate suurte kriiside korral põllumajandussektorile lisatoetuse andmiseks luuakse reserv (põllumajandussektori kriisireserv), vähendades iga aasta alguses artiklis 26 osutatud finantsdistsipliini mehhanismiga otsetoetusi.
Reservi kogusumma on 2 800 miljonit eurot, aastaste osamaksetega summas 400 miljonit eurot (2011. aasta hindades) ajavahemikul 2014–2020, ja see lisatakse määruse (EL, Euratom) nr 1311/2013 lisas sätestatud mitmeaastase finantsraamistiku rubriiki 2.
Nii 2021. kui ka 2022. aastal on reservi suurus 400 miljonit eurot (2011. aasta hindades) ja see lisatakse nõukogu määruse (EL) 2020/2093 ( 2 ) (mitmeaastase finantsraamistiku määrus) lisas sätestatud mitmeaastase finantsraamistiku rubriiki 3.
Artikkel 26
Finantsdistsipliin
▼M3 —————
Esimeses lõigus osutatud tagasimakset kohaldatakse üksnes lõplikele toetusesaajatele nendes liikmesriikides, kus eelmisel eelarveaastal kohaldati finantsdistsipliini.
Artikkel 27
Eelarvedistsipliini kord
Kui N eelarveaasta lõpul liikmesriikide hüvitamistaotlused ületavad või tõenäoliselt ületavad artiklis 16 osutatud summat, siis komisjon:
võtab nimetatud taotlused arvesse proportsionaalselt liikmesriikide poolt esitatud taotlustega ja olemasoleva eelarve piires ning võtab vastu rakendusaktid, millega määratakse ajutiselt kindlaks asjaomase kuu maksete summa;
määrab kõikide liikmesriikide jaoks hiljemalt N + 1 eelarveaasta 28. veebruariks kindlaks nende N eelarveaasta liidu rahastamise seisu;
võtab vastu rakendusaktid, millega määratakse kindlaks liidu rahastamise kogusumma liikmesriikide kaupa, tuginedes liidu rahastamise ühtsele määrale igakuisteks makseteks määratud eelarvelimiidi piires;
maksab hiljemalt N + 1 aasta märtsi kuumaksega välja hüvitised liikmesriikidele.
Esimese lõigu punktides a ja c osutatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 116 lõikes 2 osutatud nõuandemenetlusega.
Artikkel 28
Varajase hoiatamise ja seiresüsteem
Selle tagamiseks, et artiklis 16 osutatud eelarve ülemmäära ei ületataks, rakendab komisjon EAGFi kulude suhtes igakuist varajase hoiatamise ja seiresüsteemi.
Iga eelarveaasta algul määrab komisjon sel eesmärgil kindlaks igakuiste kulude profiilid, tuginedes vajaduse korral kolme eelnenud aasta keskmistele igakuistele kuludele.
Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule korrapäraselt aruande, milles analüüsitakse profiilidega seoses kantud kulude arengut ja mis sisaldab hinnangut jooksva eelarveaasta prognoositavale eelarve täitmisele.
Artikkel 29
Viitekursid
Kui komisjon võtab vastu täiendus- või paranduseelarve projekti või selle kirjaliku muutmisettepaneku ning kui vastavates dokumentides käsitletakse artikli 4 lõike 1 punktis a osutatud meetmetega seotud assigneeringuid, kasutab komisjon:
euro ja USA dollari keskmist vahetuskurssi, mis reaalselt turul registreeriti alates eelneva eelarveaasta 1. augustist kuni viimase kvartali lõpuni, mis lõppes vähemalt 20 päeva enne eelarvedokumendi vastuvõtmist komisjoni poolt ning hiljemalt jooksva eelarveaasta 31. juulil; ning
järelejäänud eelarveaasta prognoosina keskmist vahetuskurssi, mis reaalselt registreeriti viimase kvartali jooksul, mis lõppes vähemalt 20 päeva enne eelarvedokumendi vastuvõtmist komisjoni poolt.
II
PEATÜKK
Eafrd
Artikkel 30
Topeltrahastamise vältimine
EAFRDst rahastatavaid kulusid ei tohi katta liidu eelarvest ühegi teise rahastamisvahendiga.
Artikkel 31
Kõikide maksete suhtes kohaldatavad sätted
Kõnealused maksed kuuluvad varaseima avatud eelarvelise kulukohustuse juurde.
Artikkel 32
EAFRD rahaline osalus
Maaelu arengu programmide kuludega seonduv EAFRD rahaline osalus määratakse iga programmi puhul kindlaks EAFRDst antavaid maaelu arengu toetusi käsitlevate liidu õiguses kehtestatud ülemmäärade ulatuses.
Artikkel 33
Eelarvelised kulukohustused
Seoses liidu eelarveliste kulukohustustega maaelu arengu programmide puhul kohaldatakse määruse (EL) nr 1303/2013 artiklit 76, ja asjakohasel juhul koostoimes Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/2220 ( 3 ) artikli 2 lõikega 2.
Artikkel 34
Maaelu arengu programmide maksete suhtes kohaldatavad sätted
Kui 95 % ülemmäär on saavutatud, jätkavad liikmesriigid maksetaotluste edastamist komisjonile.
Artikkel 35
Eelmaksete kord
Maaelu arengu programmi heakskiitva komisjoni otsuse järel teeb komisjon kogu programmitöö perioodiks liikmesriigile esialgse eelmakse. Esialgse eelrahastamise summa tasutakse osamaksetena järgmiselt:
2014. aastal: 1 % programmile terveks programmitöö perioodiks EAFRDst eraldatava toetuse summast ning 1,5 % programmile terveks programmitöö perioodiks EAFRDst eraldatava toetuse summast, kui liikmesriik on saanud alates 2010. aastast finantsabi kooskõlas ELi toimimise lepingu artiklitega 122 ja 143 või on saanud finantsabi Euroopa Finantsstabiilsuse Fondist või saab finantsabi 31. detsembril 2013 kooskõlas ELi toimimise lepingu artiklitega 136 ja 143;
2015. aastal: 1 % programmile terveks programmitöö perioodiks EAFRDst eraldatava toetuse summast ning 1,5 % programmile terveks programmitöö perioodiks EAFRDst eraldatava toetuse summast, kui liikmesriik on saanud alates 2010. aastast finantsabi kooskõlas ELi toimimise lepingu artiklitega 122 ja 143 või on saanud finantsabi Euroopa Finantsstabiilsuse Fondist või saab finantsabi 31. detsembril 2014 kooskõlas ELi toimimise lepingu artiklitega 136 ja 143;
2016. aastal: 1 % programmile terveks programmitöö perioodiks EAFRDst eraldatava toetuse summast.
Kui maaelu arengu programm võetakse vastu 2015. aastal või hiljem, tasutakse varasemad osamaksed vastavalt vastuvõtmise aastal.
Artikkel 36
Vahemaksed
Komisjon teeb vahemakse, kui täidetud on järgmised nõuded:
akrediteeritud makseasutuse allkirjastatud kuludeklaratsioon edastatakse komisjonile vastavalt artikli 102 lõike 1 punktile c;
EAFRD osaluse kogusummat igas meetmes ei ületata kordagi asjaomase programmi kehtivusajal;
komisjonile edastatakse maaelu arengu programmi rakendamist käsitlev viimane iga-aastane eduaruanne.
Esimese lõigu punkti b kohaldatakse mutatis mutandis määruse (EL) nr 1305/2013 artiklis 58a osutatud täiendavate vahendite suhtes.
Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega määratakse akrediteeritud makseasutuste jaoks kindlaks tähtaeg, mille jooksul tuleb kõnealune kulude vahedeklaratsioon esitada. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 116 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.
Kuludeklaratsioonid hõlmavad makseasutuste kantud kulusid iga asjaomase ajavahemiku jooksul. Kui määruse (EL) nr 1303/2013 artikli 65 lõikes 9 osutatud kulusid ei saa komisjonile asjaomasel ajavahemikul deklareerida, kuna programmi muudatus ootab veel komisjoni heakskiitu, võib need siiski deklareerida järgnevatel ajavahemikel.
Vahepealsed kuludeklaratsioonid, milles käsitletakse pärast 16. oktoobrit kantud kulusid, kantakse järgneva aasta eelarvesse.
Artikkel 37
Lõppmakse ja programmi lõpetamine
Artikkel 38
Automaatne kohustustest vabastamine maaelu arengu programmide puhul
Automaatse kohustustest vabastamise summade puhul ei võeta arvesse:
eelarveliste kulukohustuste osa, mille kohta on esitatud kuludeklaratsioon, kuid mille hüvitamist on komisjon N + 3 aasta 31. detsembril vähendanud või on selle peatatud;
eelarveliste kulukohustuste osa, mida makseasutus ei ole saanud maksta vääramatu jõu tõttu, millel on tõsised tagajärjed maaelu arengu programmi rakendamisele. Vääramatut jõudu põhjusena esitavad riigiasutused peavad tõendama selle otsest mõju programmi või selle osa elluviimisele.
Liikmesriigid saadavad esimeses lõigus osutatud erandite kohta komisjonile teabe hiljemalt 31. jaanuariks seoses summaga, mis deklareeriti eelneva aasta lõpuks.
III
PEATÜKK
Ühissätted
Artikkel 39
Põllumajanduslik eelarveaasta
Ilma et see piiraks komisjoni poolt artikli 46 lõike 6 punkti a kohaselt kehtestatud ning kuludeklaratsioone ja riikliku sekkumisega seotud tulu käsitlevate erisätete kohaldamist, hõlmab põllumajanduslik eelarveaasta tehtud kulusid ja saadud tulusid, mille makseasutused kannavad fondide eelarve raamatupidamisarvestusse seoses eelarveaastaga N, mis algab aasta N–1 16. oktoobril ja lõpeb aasta N 15. oktoobril.
Artikkel 40
Maksetähtaegadest kinnipidamine
Kui maksetähtajad on liidu õigusega ette nähtud, toob see, kui makseasutused teevad makse enne varaseimat võimalikku maksekuupäeva või pärast hiliseimat võimalikku maksekuupäeva kaasa selle, et liit ei rahasta neid makseid, välja arvatud kindlaksmääratavatel juhtudel, tingimustel ja piirides vastavalt proportsionaalsuse põhimõttele.
Selleks et teha enne või pärast varaseimat võimalikku maksekuupäeva kantud kulud rahastamiskõlblikeks liidu rahastamise seisukohalt, piirates samal ajal selle rahalist mõju, on komisjonil õigus võtta kooskõlas artikliga 115 vastu delegeeritud õigusakte, millega nähakse ette erand esimeses lõigus sätestatud eeskirjast.
Artikkel 41
Igakuiste ja vahemaksete vähendamine ja peatamine
Kui kuludeklaratsioonid või artiklis 102 osutatud teave ei võimalda komisjonil järeldada, et kulusid on kantud liidu eeskirjade kohaselt, taotleb komisjon asjaomaselt liikmesriigilt lisateavet ja märkuste esitamist ajavahemiku jooksul, mis ei tohi olla lühem kui 30 päeva. Kui liikmesriik ei vasta kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul komisjoni taotlusele või kui vastus loetakse mitterahuldavaks või kui see näitab, et kulusid ei ole kantud liidu eeskirjade kohaselt, võib komisjon igakuiseid või vahemakseid asjaomasele liikmesriigile vähendada või need peatada rakendusaktidega, mis puudutavad artikli 18 lõikes 3 osutatud igakuiseid makseid või mis on võetud artiklis 36 osutatud vahemaksete raames.
Komisjon võib võtta vastu rakendusaktid, millega vähendatakse liikmesriigi igakuiseid või vahemakseid või need peatatakse, kui kõnealuse riikliku kontrollisüsteemi üks keskne või mitu keskset osa puuduvad täielikult või ei toimi tõhusalt, sest on tuvastatud tõsiseid ja püsivaid puuduseid või eeskirjadevastaselt tehtud maksete tagasinõudmise süsteemis on sarnaseid suuri puudusi, ja kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:
esimeses lõigus osutatud puudused on püsivad ning nende alusel on võetud vastu vähemalt kaks artikli 52 kohast rakendusakti, millega jäeti asjaomase liikmesriigi kulud liidu rahastamisest välja; või
komisjon on seisukohal, et kõnealune liikmesriik ei suuda võtta vajalikke parandusmeetmeid lähitulevikus, kooskõlas tegevuskavaga, mis sisaldab selgeid edunäitajaid, mis kehtestatakse komisjoniga konsulteerides.
Vähendamist või peatamist kohaldatakse makseasutuse poolt kantud kulude suhtes, mille puhul esinevad puudused, käesolevas lõikes osutatud rakendusaktidega kindlaksmääratava tähtaja jooksul, mis ei ole pikem kui 12 kuud. Kui vähendamise või peatamise tingimused on jätkuvalt täidetud, võib komisjon võtta vastu rakendusaktid kõnealuse tähtaja pikendamiseks täiendavate tähtaegade võrra, mille kestus kokku ei ületa 12 kuud.. Vähendamist või peatamist ei jätkata, kui kõnealused tingimused ei ole enam täidetud.
Käesolevas lõikes ettenähtud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 116 lõikes 2 osutatud nõuandemenetlusega.
Enne käesolevas lõikes osutatud rakendusaktide vastuvõtmist teatab komisjon oma kavatsusest asjaomasele liikmesriigile ja taotleb ta vastust ajavahemiku jooksul, mis ei tohi olla lühem kui 30 päeva.
Rakendusaktid, millega määratakse artikli 18 lõike 3 kohaselt kindlaks igakuised maksed või artikli 36 kohaselt vahemaksed, peavad võtma arvesse käesoleva lõike alusel vastu võetavaid rakendusakte.
Määruse (EL) nr 1303/2013 artiklites 19 ja 22 osutatud peatamisi kohaldatakse käesoleva artikli lõikes 2 sätestatud korras.
Artikkel 42
Maksete peatamine teabe hilise esitamise korral
Kui põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega on nõutud, et liikmesriigid peavad kindlaksmääratud tähtaja jooksul esitama teabe artikli 59 kohaselt läbiviidud kontrollide arvu ja tulemuste kohta ning juhul kui liikmesriigid ületavad kõnealuse tähtaja, võib komisjon peatada artiklis 18 osutatud igakuised maksed või artiklis 36 osutatud vahemaksed, tingimusel et komisjon on liikmesriikidele aegsasti enne vaatlusperioodi algust teinud kättesaadavaks kogu teabe, kõik vormid ja selgitused, mida nad asjakohase statistilise teabe koostamise jaoks vajavad. Peatatav summa ei ületa 1,5 % kulutustest, mille kohta ei ole õigeaegselt saadetud asjakohast teavet. Peatamist kohaldades tegutseb komisjon kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, võttes arvesse hilinemise ulatust. Eelkõige tuleks arvesse võtta seda, kas teabe hiline esitamine seab ohtu iga-aastase eelarve täitmisele heakskiidu andmise mehhanismi. Enne igakuiste maksete peatamist teavitab komisjon kirjalikult sellest asjaomast liikmesriiki. Komisjon maksab kinnipeetud summad tagasi, kui ta on saanud asjaomaselt liikmesriigilt statistilise teabe, tingimusel et kättesaamise kuupäev ei ole hilisem kui järgneva aasta 31. jaanuar.
Artikkel 43
Sihtotstarbelised tulud
Sihtotstarbeliste tuludena määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 artikli 21 tähenduses käsitatakse järgnevat:
summad, mis vastavalt artiklitele 40, 52 ja 54 seoses EAGFi kuludega ning vastavalt artikli 41 lõikele 2 ja artiklile 51 tuleb maksta liidu eelarvesse, kaasa arvatud nendega kaasnevad intressid;
summad, mis saadakse või nõutakse sisse määruse (EÜ) nr 1234/2007 II osa I jaotise III peatüki III jao alusel;
summad, mis on saadud karistuste tulemusena vastavalt liidu põllumajandusalastes sektoripõhistes õigusaktides sätestatud erieeskirjadele, kui nimetatud õigusaktides ei ole selgelt sätestatud, et liikmesriigid võivad nimetatud summad endale jätta;
EAGFi kulude puhul summad, mis vastavad VI jaotise II peatükis sätestatud nõuetele vastavuse eeskirjade kohaselt kohaldatud karistustele;
ÜPP (välja arvatud maaelu areng) raames vastuvõetud liidu õiguse kohaselt esitatud tagatised ja deposiidid, millest jäädakse järgnevalt ilma. Liikmesriigid säilitavad siiski kaotatud tagatised, mis on esitatud ekspordi- või impordilitsentside väljastamise või pakkumismenetluse raames selle tagamiseks, et pakkujad esitavad ainult tõsiseltvõetavaid pakkumisi.
Artikkel 44
Eraldi arvepidamine
Iga makseasutus peab eraldi arvestust liidu eelarvesse fondide jaoks kirjendatud assigneeringute üle.
Artikkel 45
Teavitusmeetmed
Teavituse eesmärk on ÜPPst tõese ülevaate andmiseks levitada liidus ja liidust väljaspool ühtset, objektiivset ja terviklikku teavet.
Lõikes 1 osutatud meetmed võivad olla:
kolmandate isikute esitatud iga-aastased tööprogrammid või muud erimeetmed;
komisjoni algatusel rakendatud meetmed.
Seejuures jäetakse välja õigusaktidega nõutavad meetmed ning liidu mõne teise meetme raames juba toetust saavad meetmed.
Punktis b osutatud meetmete rakendamiseks võivad komisjoni abistada väliseksperdid.
Esimeses lõigus osutatud meetmed peavad samuti aitama kaasa liidu poliitiliste prioriteetide propageerimisele, tingimusel et need on seotud käesoleva määruse üldeesmärkidega.
Artikkel 46
Komisjoni volitused
Proportsionaalsuse põhimõtte järgimise tagamiseks artikli 42 kohaldamisel on komisjonil õigus võtta kooskõlas artikliga 115 vastu delegeeritud õigusakte seoses eeskirjadega, milles käsitletakse järgnevat:
artikli 42 alla kuuluvate meetmete loetelu;
kõnealuses artiklis osutatud maksete peatamise määr.
Komisjon võib võtta vastu rakendusaktid, millega sätestatakse eeskirjad seoses järgnevaga:
riikliku ladustamisega seotud sekkumismeetmete rahastamine ja raamatupidamisarvestus ning muud fondide poolt rahastatavad kulud;
automaatse kohustustest vabastamise korra rakendamise tingimused;
menetlus ja muud praktilised üksikasjad artiklis 42 sätestatud mehhanismi nõuetekohaseks toimimiseks.
Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 116 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.
IV
PEATÜKK
Raamatupidamisarvestuse kontrollimine ja heakskiitmine
Artikkel 47
Komisjoni kohapealsed kontrollid
Ilma et see piiraks liikmesriikide poolt vastavalt riiklikele õigus- ja haldusnormidele või ELi toimimise lepingu artiklile 287 läbiviidud kontrolli või ELi toimimise lepingu artikli 322 või nõukogu määruse (Euratom, EÜ) nr 2185/96 ( 4 ) alusel korraldatud kontrolli, võib komisjon viia liikmesriikides läbi kohapealseid kontrolle, et teha kindlaks eelkõige järgmist:
haldustavade vastavus liidu eeskirjadele;
vajalike tõendavate dokumentide olemasolu ja nende vastavus EAGFi või EAFRD rahastatud tegevustele;
EAGFi või EAFRD rahastatud tegevuste rakendamise ja kontrolli tingimused;
kas makseasutus vastab artikli 7 lõikes 2 kehtestatud akrediteerimiskriteeriumidele ja kas liikmesriik kohaldab nõuetekohaselt artikli 7 lõike 5 sätteid.
Komisjoni poolt komisjoni nimel kohapealset kontrolli läbi viima volitatud isikutel või komisjoni ametnikel, kes tegutsevad neile antud pädevuse piires, on juurdepääs raamatupidamisdokumentidele ja kõigile teistele dokumentidele, kaasa arvatud elektroonilisel andmekandjal koostatud või sellel saadud ja säilitatud dokumentidele ja metaandmetele, mis on seotud EAGFi või EAFRD rahastatud kuludega.
Kohapealse kontrolli läbiviimise volitused ei mõjuta siseriiklike sätete kohaldamist, mille kohaselt peavad teatavate toimingutega tegelema siseriikliku õiguse alusel selleks spetsiaalselt määratud ametnikud. Ilma et see piiraks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL, Euratom) nr 883/2013 ( 5 ) ja määruse (Euratom, EÜ) nr 2185/96 erisätteid, ei osale komisjoni poolt komisjoni nimel tegusema volitatud isikud muu hulgas koduvisiitidel või isikute ametlikul küsitlemisel asjaomase liikmesriigi õiguse alusel. Neil on siiski juurdepääs sellisel viisil saadud teabele.
Komisjoni taotlusel ja liikmesriigi nõusolekul viivad kõnealuse liikmesriigi pädevad asutused läbi täiendavaid kontrolle või uuringuid seoses käesoleva määrusega hõlmatud tegevustega. Komisjoni ametnikud või komisjoni poolt tema nimel tegutsema volitatud esindajad võivad sellises kontrollis osaleda.
Kontrolli parandamiseks võib komisjon asjaomaste liikmesriikide nõusolekul teatavate kontrolli või uuringute puhul taotleda abi nimetatud liikmesriikide asutustelt.
Artikkel 48
Juurdepääs teabele
Artikkel 49
Juurdepääs dokumentidele
Akrediteeritud makseasutused säilitavad teostatud makseid tõendavad dokumendid ja liidu õigusega ettenähtud haldusalaste ja füüsiliste kontrollide läbiviimisega seotud dokumendid ning teevad kõnealused dokumendid ja teabe komisjonile kättesaadavaks. Kõnealuseid tõendavaid dokumente võib säilitada elektroonilises vormis komisjoni poolt artikli 50 lõikes 2 sätestatud tingimustel.
Kui kõnealuseid dokumente säilitab asutus, kes on selleks volitatud kulude kinnitamise eest vastutava makseasutuse poolt, edastab kõnealune asutus akrediteeritud makseasutusele aruanded läbiviidud kontrollide arvu ja sisu ning nende tulemusi silmas pidades võetud meetmete kohta.
Artikkel 50
Komisjoni volitused
Komisjon võib võtta vastu rakendusaktid, milles sätestatakse eeskirjad seoses järgmisega:
menetlused, mis on seotud erikohustustega, mida liikmesriikidel tuleb täita seoses käesolevas peatükis sätestatud kontrolliga;
menetlused, mis on seotud koostöökohustustega, mida liikmesriikidel tuleb täita artiklite 47 ja 48 rakendamiseks;
menetlused ja muud praktilised üksikasjad, mis on seotud artikli 48 lõikes 3 osutatud aruandluskohustusega;
tingimused, mille alusel artiklis 49 nimetatud dokumente säilitatakse, sealhulgas nende vorm ja säilitamise kestus.
Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 116 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.
Artikkel 51
Raamatupidamisarvestuse kontrollimine ja heakskiitmine
Enne kõnealusele eelarveaastale järgneva aasta 31. maid võtab komisjon artikli 102 lõike 1 punkti c kohaselt edastatud teabe alusel rakendusaktidega vastu otsuse akrediteeritud makseasutuste raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise kohta. Kõnealused rakendusaktid hõlmavad esitatud raamatupidamise aastaaruannete täielikkust, täpsust ja tõesust ja nad ei piira artikli 52 kohaselt edaspidi vastuvõetavate otsuste kohaldamist.
Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 116 lõikes 2 osutatud nõuandemenetlusega.
Artikkel 52
Vastavuse kontroll
Kui kokkuleppele ei jõuta, võib liikmesriik taotleda menetluse alustamist mõlema poole seisukohtade kooskõlastamiseks nelja kuu jooksul. Menetluse tulemuste aruanne esitatakse komisjonile. Komisjon võtab aruande soovitusi arvesse enne rahastamisest keeldumise otsuse tegemist ja esitab põhjendused, kui ta otsustab kõnealuseid soovitusi mitte järgida.
Rahastamisest ei saa keelduda, kui tegemist on:
artikli 4 lõikes 1 osutatud kuludega, mis kanti rohkem kui 24 kuud enne, kui komisjon teatas liikmesriigile kirjalikult oma kontrolli tulemustest;
mitmeaastaste meetmete kuludega, mis kuuluvad artikli 4 lõike 1 reguleerimisalasse või artiklis 5 osutatud programmide reguleerimisalasse, ja mille puhul viimane kohustus vahendite saajale tekkis enam kui 24 kuud enne, kui komisjon teatas liikmesriigile kirjalikult oma kontrolli tulemustest;
artiklis 5 osutatud programmide alla kuuluvate meetmete kuludega (välja arvatud käesoleva lõike punktis b osutatud kulud), millega seoses teostas makseasutus makse või olenevalt asjaoludest lõppmakse enam kui 24 kuud enne, kui komisjon teatas liikmesriigile kirjalikult oma kontrolli tulemustest.
Lõiget 4 ei kohaldata järgmistel juhtudel:
käesoleva peatüki III jaoga hõlmatud eeskirjade eiramine;
riiklikud toetused, mille kohta komisjon on algatanud ELi toimimise lepingu artikli 108 lõikes 2 sätestatud menetluse, või rikkumised, millest komisjon on asjaomast liikmesriiki teavitanud märgukirjaga kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 258;
liikmesriik ei täida käesoleva määruse V jaotise III peatükist tulenevaid kohustusi, tingimusel et komisjon teavitab kõnealust liikmesriiki kirjalikult asjaomaseid kulusid käsitleva kontrolli tulemustest 12 kuu jooksul pärast liikmesriigilt aruande saamist.
Artikkel 53
Komisjoni volitused
Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega sätestatakse eeskirjad seoses järgnevaga:
artiklis 51 sätestatud raamatupidamisarvestuse kontrollimine ja heakskiitmine seoses otsuse vastuvõtmise ja rakendamisega võetavate meetmetega, sealhulgas komisjoni ja liikmesriikide vahelise teabevahetusega ning tähtaegadega, millest tuleb kinni pidada;
artiklis 52 sätestatud vastavuse kontroll seoses otsuse vastuvõtmise ja rakendamisega võetavate meetmetega, sealhulgas komisjoni ja liikmesriikide vahelise teabevahetusega ning tähtaegadega, millest tuleb kinni pidada, ning ka kõnealuses artiklis sätestatud lepitusmenetlusega, sealhulgas lepitusorgani asutamise, ülesannete, koosseisu ja töömeetoditega.
Artikkel 54
Ühissätted
Kui tagasinõudemenetluse raames konstateeritakse eeskirjade eiramiste puudumist lõplikku laadi haldusakti või kohtuotsusega, deklareerib asjaomane liikmesriik fondide kuluna tema poolt esimese lõigu alusel kantud finantskohustuse.
Kui tagasinõudmine ei ole asjaomasest liikmesriigist mitteolenevatel põhjustel võimalik käesoleva lõike esimeses lõigus kindlaksmääratud tähtaja jooksul ja tagasinõutav summa ületab 1 miljonit eurot, võib komisjon liikmesriigi taotlusel tähtaega siiski pikendada esialgse ajavahemiku pikkusest kuni poole võrra.
Nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel võivad liikmesriigid otsustada tagasinõudemenetlust mitte alustada. Sellise otsuse võib teha üksnes juhul kui:
tagasinõudmisel juba kantud ja ettenähtavad kulud on suuremad kui tagasinõutav summa, peetakse seda tingimust täidetuks, kui:
toetusesaajalt toetuskava või toetusmeetme jaoks individuaalse maksena tagasinõutav summa ilma intressideta ei ületa 100 eurot või
toetusesaajalt toetuskava või toetusmeetme raames tehtava individuaalse maksena tagasinõutava summa suurus ilma intressideta on vahemikus 100 eurot kuni 250 eurot ning kui asjaomane liikmesriik kohaldab vastavalt oma siseriiklikule õigusele siseriiklike võlgade sissenõudmisest loobumise suhtes lävendit, mis on sama suur või suurem kui tagasinõutav summa;
tagasinõudmine osutub võimatuks, kuna võlgnik või eeskirjade eiramise eest juriidilist vastutust kandvad isikud on siseriikliku õiguse kohaselt tunnistatud maksejõuetuks.
Kui käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud otsus võetakse vastu enne, kui võlgnetava summa suhtes on kohaldatud lõikes 2 osutatud eeskirju, kaetakse tagasinõudmata maksega seonduvad finantstagajärjed liidu eelarvest.
Komisjon võib, tingimusel et on järgitud artikli 52 lõikes 3 sätestatud menetlust, võtta vastu rakendusaktid liidu eelarvesse kantud summade liidu rahastamisest väljajätmise kohta, kui:
liikmesriik ei ole täitnud lõikes 1 osutatud tähtaegu;
ta leiab, et lõike 3 alusel tehtud liikmesriigi otsus mitte alustada tagasinõudemenetlust ei ole põhjendatud;
ta leiab, et eeskirjade eiramine või tagasinõudmata jätmine tulenevad liikmesriigi haldusasutustele või muudele ametiasutustele süüks pandavast eeskirjade eiramisest või hooletusest.
Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 116 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.
Artikkel 55
EAGFi erisätted
Eeskirjade eiramise või hooletuse tõttu tagasinõutud summad ja nende juurde kuuluvad intressid makstakse välja makseasutusele ja kantakse selle poolt EAGFi tulude hulka nende reaalse laekumise kuu alla.
Esimese lõigu kohaselt liidu eelarvesse maksmisel võib liikmesriik kinni pidada 20 % vastavatest summadest kindla suurusega tagasinõudekuludena, välja arvatud asjaomase liikmesriigi haldusasutuste või muude ametiasutuste süül toime pandud eeskirjade eiramise või hooletuse korral.
Artikkel 56
EAFRD erisätted
Liikmesriigid teevad maaelu arengu tegevustes või programmides tuvastatud eeskirjade eiramise või hooletuse korral finantskohandusi, tühistades vastava liidu rahastamise kas osaliselt või täielikult. Liikmesriigid võtavad arvesse tuvastatud eeskirjade eiramiste laadi ja tõsidust, samuti EAFRD rahalise kaotuse taset.
EAFRD alla kuuluvad liidu rahastamissummad, mis on tühistatud, ja tagasinõutud summad ning nende juurde kuuluvad intressid jaotatakse ümber asjaomasele programmile. Liikmesriik võib siiski liidu tühistatud või tagasinõutud vahendeid uuesti kasutada, kuid vaid sama maaelu arengu programmi raames ettenähtud tegevuste jaoks ja tingimusel, et vahendeid ei jaotata ümber tegevustele, mille suhtes on kohaldatud finantskohandusi. Pärast maaelu arengu programmi lõpetamist maksab liikmesriik tagasinõutud summad tagasi liidu eelarvesse.
Artikkel 57
Komisjoni volitused
Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega sätestatakse eeskirjad seoses järgnevaga:
menetlused alusetute maksete ja intresside tagasinõudmiseks vastavalt käesolevas jaos sätestatule ning komisjoni teavitamiseks tagasinõudmisele kuuluvatest summadest;
liikmesriikide poolt komisjonile seoses käesolevas jaos toodud kohustustega esitatava teate ja teatise vormid.
Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 116 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.
V
JAOTIS
KONTROLLISÜSTEEMID JA KARISTUSED
I
PEATÜKK
Üldeeskirjad
Artikkel 58
Liidu finantshuvide kaitse
Liikmesriigid võtavad ÜPP raames vastu kõik õigus- ja haldusnormid ning kõik muud vajalikud meetmed, et tagada liidu finantshuvide tõhus kaitse ja eelkõige selleks, et:
kontrollida fondide rahastatavate tegevuste seaduslikkust ja korrektsust;
tagada tõhus kaitse pettuste vastu, eelkõige kõrgema riskiga aladel, mis toimib hoiatusena, võttes arvesse meetmete kulusid ja nendest saadavat kasu ning nende proportsionaalsust;
ennetada, tuvastada ja kõrvaldada eeskirjade eiramisi ja pettusi;
kehtestada tõhusaid, hoiatavaid ja proportsionaalseid karistusi vastavalt liidu õigusele või selle puudumise korral vastavalt siseriiklikule õigusele ning algatada vajaduse korral vastavaid kohtumenetlusi;
nõuda tagasi alusetud maksed koos intressiga ning algatada vajaduse korral vastavaid kohtumenetlusi.
Tingimused, mida liikmesriigid kehtestatavad liidu eeskirjadega sätestatud EAGFi või EAFRD rahastatud toetuse saamist käsitlevate tingimuste täiendamiseks, peavad olema kontrollitavad.
Komisjon võib võtta vastu rakendusaktid, millega kehtestatakse käesoleva artikli ühetaoliseks kohaldamiseks vajalikud eeskirjad seoses järgnevaga:
menetlused, tähtajad ja teabevahetus seoses lõigetes 1 ja 2 sätestatud kohustustega;
teade ja teatis, mille liikmesriigid esitavad komisjonile seoses lõikes 3 sätestatud kohustusega.
Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 116 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.
Artikkel 59
Kontrolli üldpõhimõtted
Artikkel 60
Kõrvalehoidumisklausel
Ilma et see piiraks erisätete kohaldamist, ei anta põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud eeliseid füüsilistele ega juriidilistele isikutele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad tekitasid selliste eeliste saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult, vastupidiselt kõnealuste õigusaktide eesmärkidele.
Artikkel 61
Toetuskavade vastavus kontrolli läbiviimiseks veinisektoris
Toetuskavade kohaldamiseks veinisektoris vastavalt määrusele (EL) nr 1308/2013 tagavad liikmesriigid, et kõnealuste kavade suhtes kohaldatav haldus- ja kontrollikord vastab käesoleva jaotise II peatükis osutatud ühtsele süsteemile seoses järgmiste üksikasjadega:
elektrooniline andmebaas;
põldude identifitseerimise süsteem;
halduskontrollid.
Kõnealune kord võimaldab koostoimimist või andmevahetust ühtse süsteemiga.
Artikkel 62
Komisjoni volitused seoses kontrolliga
Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega kehtestatakse eeskirjad, mis on vajalikud käesoleva peatüki ühetaoliseks kohaldamiseks, ning eelkõige:
liikmesriikide läbiviidavate haldus- ja kohapealsete kontrollide eeskirjad seoses liidu õiguse kohaldamisest tulenevate kohustuste ja rahastamiskõlblikkuse tingimustega;
eeskirjad seoses kohapealsete kontrollide miinimumtasemega ning kohustusega seda tõsta või võimalusega seda alandada, nagu on sätestatud artikli 59 lõikes 5;
tehtud kontrolli ja selle tulemuste aruandluse suhtes kehtivad eeskirjad ja meetodid;
nõuetele vastavuse kontrollimise eest vastutavad asutused, samuti kontrolli sisu ja sagedus ning turustusetapp, mille ajal peab kontrolle tegema;
määruse (EL) nr 1307/2013 artiklis 32 osutatud kanepi puhul eeskirjad, milles käsitletakse erikontrollimeetmeid ja tetrahüdrokannabinooli taseme määramise meetodeid;
määruse (EL) nr 1307/2013 artiklis 56 osutatud puuvilla puhul tunnustatud tootmisharudevaheliste organisatsioonide kontrollisüsteem;
määruses (EL) nr 1308/2013 osutatud veini puhul eeskirjad alade mõõtmise ning kontrollide ja eeskirjade kohta, millega reguleeritakse konkreetset finantsmenetlust kontrollide parandamiseks;
juhud, mil toetuse- ja maksetaotlusi või muid teatisi ja taotlusi võib pärast nende esitamist korrigeerida ja kohandada nii nagu on sätestatud artikli 59 lõikes 6;
riikliku sekkumise ja eraladustamisega seoses toodete rahastamiskõlblikkuse kindlakstegemiseks kohaldatavad katsed ja meetodid, sealhulgas hankemenetluste kasutamine nii riikliku sekkumise kui ka eraladustamise puhul.
Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 116 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.
Artikkel 63
Alusetud maksed ja halduskaristused
Kui mittevastavus on seotud liikmesriigi või liidu avalike hangete eeskirjadega, võetakse toetuse mittemakstava või lõpetatava osa kindlaks määramisel aluseks mittevastavuse raskusaste ja järgitakse proportsionaalsuse põhimõtet. Mittevastavus mõjutab tehingute seaduslikkust ja korrektsust üksnes osas, mis vastab toetuse mittemakstavale või lõpetatavale osale.
Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega sätestatakse üksikasjalikud menetlus- ja tehnilised eeskirjad seoses järgmisega:
lõikes 1 osutatud toetuse maksmise osalise või täieliku lõpetamise kohaldamine ja arvutamine;
alusetute maksete tagasinõudmine ja karistuste sissenõudmine, samuti menetlused alusetult määratud toetusõiguste ja intresside kohaldamise kohta.
Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 116 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.
Artikkel 64
Halduskaristuste kohaldamine
Halduskaristust ei kohaldata:
kui mittevastavuse põhjuseks on vääramatu jõud;
kui mittevastavuse põhjuseks on artikli 59 lõikes 6 osutatud ilmsed vead;
kui mittevastavuse põhjuseks on pädeva asutuse või muu asutuse viga ja kui võib põhjendatult eeldada, et asjaomane isik, keda halduskaristus puudutab, ei oleks saanud viga avastada;
kui asjaomane isik suudab pädevale asutusele rahuldaval viisil tõendada, et ta ei ole süüdi lõikes 1 osutatud kohustustega seotud mittevastavuses või kui pädev asutus on jõudnud muul viisil veendumuseni, et asjaomane isik ei ole süüdi;
kui mittevastavus on kergemat laadi, sealhulgas lävendi vormis, mille määrab kindlaks komisjon lõike 7 punkti b kohaselt;
muudel juhtudel, kui karistuse kohaldamine ei ole asjakohane, mille määrab kindlaks komisjon lõike 6 punkti b kohaselt;
Halduskaristused võivad esineda ühes järgmistest vormidest:
seoses toetuse- või maksetaotlusega, mida mittevastavus mõjutab, või seoses täiendavate taotlustega makstava toetussumma vähendamine; maaelu arengu toetuse puhul ei piira see toetuse peatamise võimaluse kohaldamist, kui võib eeldada, et toetusesaaja mittevastavuse mõistliku aja jooksul kõrvaldab;
mittevastavusega seotud koguse ja/või ajavahemiku alusel arvutatud summa maksmine;
heakskiidu, tunnustuse või loa peatamine või kehtetuks tunnistamine;
asjaomases toetuskavas või toetusmeetmes või muus meetmes osalemise õigusest ilma jätmine;
Halduskaristused on proportsionaalsed ja astmelised vastavalt avastatud mittevastavuse tõsidusele, ulatusele, kestusele ja korduvusele, ning nende puhul peetakse kinni järgmistest piirangutest:
lõike 4 punktis a osutatud halduskaristuse summa ei ületa 200 % toetuse- või maksetaotluse summast;
olenemata punktist a, ei ületa maaelu arengu toetuste puhul lõike 4 punktis a osutatud halduskaristuse summa 100 % rahastamiskõlblikust summast;
lõike 4 punktis b osutatud halduskaristuse summa ei ületa käesoleva lõike punktis a osutatud protsendimääraga võrreldavat summat;
lõike 4 punktides c ja d osutatud peatamise, kehtetuks tunnistamise või õigusest ilma jätmise saab kehtestada kõige rohkem kolmeks järjestikuseks aastaks ja seda saab pikendada uue mittevastavuse korral.
Selleks, et võtta arvesse ühelt poolt kehtestatavate tasude ja karistuste hoiatavat mõju ja teiselt poolt põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega hõlmatud iga toetuskava või toetusmeetme eripära, on komisjonil õigus võtta kooskõlas artikliga 115 vastu delegeeritud õigusakte, millega määratakse kindlaks:
halduskaristused iga lõikes 3 osutatud toetuskava või toetusmeetme ja asjaomase isiku jaoks lõikes 4 esitatud loetelust ja lõikes 5 sätestatud piirides ning seoses liikmesriikide kehtestatava konkreetse määraga, sealhulgas mittekvantifitseeritavatel mittevastavuse juhtudel;
lõike 2 punktis f osutatud juhtumid, mil halduskaristusi ei kohaldata.
Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega sätestatakse käesoleva artikli ühetaoliseks rakendamiseks üksikasjalikud menetlus- ja tehnilised eeskirjad seoses järgmisega:
halduskaristuste kohaldamise ja arvutamise eeskirjad;
üksikasjalikud eeskirjad kergemat laadi mittevastavuse kindlakstegemiseks, sealhulgas kvantitatiivse lävendi kehtestamine, mida väljendatakse toetussumma nominaalväärtusena või rahastamiskõlbliku toetussumma protsendimäärana, mis ei ole siiski seoses maaelu arengu toetusega väiksem kui 3 % ja muudel juhtudel väiksem kui 1 %;
eeskirjad, millega määratakse kindlaks juhtumid, mille puhul võivad liikmesriigid karistuste laadi tõttu karistusena sissenõutud summad laadi tõttu endale jätta.
Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 116 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.
Artikkel 65
Liikmesriikidele tehtavate maksete peatamine määrusega (EL) nr 1308/2013 hõlmatud erijuhtudel
Artikkel 66
Tagatised
Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 115 vastu delegeeritud õigusakte, millega kehtestatakse eeskirjad, millega tagatakse mittediskrimineeriv kohtlemine, õiglus ja proportsionaalsuse järgimine tagatise esitamisel ja:
täpsustatakse vastutav pool, kui kohustust ei täideta;
nähakse ette konkreetsed olukorrad, mil pädev asutus võib loobuda tagatisenõudest;
nähakse ette tingimused esitatavale tagatisele ja tagatise andjale ning tagatiste esitamise ja vabastamise tingimused;
nähakse ette ettemaksete raames tagatise esitamisega seotud eritingimused;
määratletakse lõikes 1 ettenähtud tagatisega hõlmatud kohustuste rikkumise tagajärjed, sealhulgas tagatistest ilma jäämine, vähendamise määr, mida kohaldatakse tagatiste vabastamise suhtes toetuste, litsentside, pakkumiste või konkreetsete taotluste puhul, ja kui kõnealuse tagatisega hõlmatud kohustust ei ole täielikult või osaliselt täidetud, võttes arvesse kohustuse laadi, kogust, mille osas kohustust on rikutud, kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja ületamise pikkust ja kohustuse täitmise kohta tõendite esitamise aega.
Komisjon võib võtta vastu rakendusaktid, millega kehtestatakse eeskirjad seoses järgnevaga:
esitatava tagatise vorm ning tagatise esitamise, selle heakskiitmise ja algse tagatise asendamise menetlus;
tagatise vabastamise menetlus;
liikmesriikide ja komisjoni teatised.
Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 116 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.
II
PEATÜKK
Ühtne haldus- ja kontrollisüsteem
Artikkel 67
Reguleerimisala ja kasutatud mõisted
Käesolevat peatükki ei kohaldata siiski määruse (EL) nr 1305/2013 artikli 28 lõikes 9 osutatud meetmete suhtes. Samuti ei kohaldata seda kõnealuse määruse artikli 21 lõike 1 punktide a ja b alusel võetavate meetmete suhtes siis, kui tegemist on asutamiskuludega.
Käesolevas peatükis kasutatakse järgmisi mõisteid:
a) |
„põld” – ühtne maatükk, mille on deklareerinud üks põllumajandustootja ja millel ei kasvatata rohkem kui üht põllukultuurirühma; kui määruse (EL) nr 1307/2013 kontekstis on nõutav eraldi deklaratsioon sama põllukultuurirühma all oleva maa-ala kasutusviisi kohta, siis kõnealune konkreetne kasutusviis piirab põllu mõistet vajaduse korral veelgi; liikmesriigid võivad põllu mõiste täiendavaks piiritlemiseks ette näha lisakriteeriume; |
b) |
►C2 „pindalapõhine otsetoetus” – määruse (EL) nr 1307/2013 III jaotise 1. ja 2. peatükis osutatud põhitoetuskava; ühtse pindalatoetuse kava ja ümberjaotav toetus, ◄ määruse (EL) nr 1307/2013 III jaotise 3. peatükis osutatud kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavadega seotud toetus; määruse (EL) nr 1307/2013 III jaotise 4. peatükis osutatud looduslikust eripärast tingitud piirangutega alade toetus; määruse (EL) nr 1307/2013 III jaotise 5. peatükis osutatud noorte põllumajandustootjate toetus; VI jaotise 1. peatükis osutatud vabatahtlik tootmiskohustusega seotud toetus, kui toetust makstakse hektari kohta; IV jaotise 2. peatükis osutatud puuvilla eritoetused; määruse (EL) nr 1307/2013 V jaotises osutatud väikepõllumajandustootjate kava; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 228/2013 ( 7 ) IV peatükis osutatud põllumajanduse erimeetmed liidu äärepoolseimate piirkondade jaoks, kui toetust makstakse hektari kohta, ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 229/2013 ( 8 ) IV peatükis osutatud väiksematele Egeuse mere saartele suunatud põllumajandusvaldkonna erimeetmed, kui toetust makstakse hektari kohta. |
Artikkel 68
Ühtse süsteemi osad
Ühtne süsteem koosneb järgmistest osadest:
elektrooniline andmebaas;
põldude identifitseerimise süsteem;
toetusõiguste identifitseerimise ja registreerimise süsteem;
toetuse- ja maksetaotlused;
ühtne kontrollisüsteem;
ühtne süsteem, et registreerida artikli 67 lõikes 2 osutatud toetuse saaja, kes esitab toetuse- või maksetaotluse, isikuandmed.
Artikkel 69
Elektrooniline andmebaas
Kõnealune andmebaas võimaldab eelkõige liikmesriigi pädeval asutusel saada kätte andmed jooksva kalendri- ja/või turustusaasta kohta ning eelneva kümne aasta kohta. Kui põllumajandustootjatele antavate toetuste taset mõjutavad andmed varasemate kalendri- ja/või turustusaastate kohta alates 2000. aastast, võimaldab kõnealune andmebaas ka nende andmetega tutvuda. Andmebaas võimaldab otse ja viivitamata tutvuda vähemalt nelja eelneva järjestikuse kalendriaasta andmetega ja komisjoni määruse (EÜ) nr 1120/2009 ( 11 ) (selle algversioonis) artikli 2 lõike 1 punktis c määratletud „püsikarjamaade” puhul ning, ajavahemikel alates kõnealuse määruse kohaldamise alguskuupäevast, määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 4 lõike 1 punktis h määratletud „püsirohumaade ja püsikarjamaade” puhul võimaldab andmebaas otse ja viivitamata tutvuda vähemalt viie eelneva järjestikuse kalendriaasta andmetega.
Erandina teisest lõigust nõutakse 2004. aastal või pärast seda liiduga ühinenud liikmesriikidelt üksnes seda, et nad tagaksid võimaluse andmetega tutvuda alates nende ühinemise aastast.
Artikkel 70
Põldude identifitseerimise süsteem
Olenemata esimesest lõigust võivad liikmesriigid jätkata selliste tehnikate kasutamist, sealhulgas õhust või satelliidilt tehtud ortofotosid, mille ühtne standard tagab täpsuse, mis on vähemalt samaväärne mõõtkavas 1: 10 000 oleva kaardiga, kui sellised pildid on saadud enne 2012. aasta novembrit sõlmitud pikaajaliste lepingute alusel.
Artikkel 71
Toetusõiguste identifitseerimise ja registreerimise süsteem
Artikkel 72
Toetuse- ja maksetaotlused
Igal aastal esitab artikli 67 lõikes 2 osutatud toetuse saaja otsetoetuste taotluse või maksetaotluse seoses asjaomaste pindalapõhiste või loomadega seotud maaelu arengu meetmetega, märkides kohaldatavuse korral järgmist:
kõik põllumajandusliku majapidamise põllud, sealhulgas mittepõllumajanduslik ala, millele taotletakse artikli 67 lõikes 2 osutatud toetust;
aktiveerimisega seoses deklareeritud toetusõigused;
muu teave, mis on sätestatud käesolevas määruses või nõutud asjaomase põllumajandusalase sektoripõhise õigusakti rakendamiseks või asjaomase liikmesriigi poolt.
Pindalapõhise otsetoetuse puhul määrab iga liikmesriik põllu miinimumsuuruse, mille kohta võib taotluse esitada. Miinimumsuurus ei tohi siiski ületada 0,3 hektarit.
Erandina käesoleva artikli lõike 1 punktist a võivad liikmesriigid otsustada, et
kuni 0,1 hektari suuruse pindalaga põldusid, mille kohta maksetaotlust ei ole esitatud, ei ole vaja deklareerida, tingimusel et selliste põldude suurus kokku ei ületa 1 hektarit, ja/või et põllumajandustootja, kes ei taotle mitte ühtegi pindalapõhist otsetoetust, ei pea oma põlde deklareerima, juhul kui kogu maa suurus ei ületa 1 hektarit. Kõikidel juhtudel märgib kõnealune põllumajandustootja taotlusesse, et põllud on tema käsutuses, ja täpsustab pädevate asutuste nõudmisel nende asukoha;
määruse (EL) nr 1307/2013 V jaotises osutatud väikepõllumajandustootjate kavas osalevad põllumajandustootjaid ei pea deklareerima oma põlde, mille kohta maksetaotlust ei ole esitatud, välja arvatud juhul, kui sellist deklaratsiooni nõutakse mõne muu abi või toetuse jaoks.
Liikmesriik võib otsustada, et toetuse- ja maksetaotlus:
on kehtiv, kui toetusesaaja kinnitab, et ei ole toimunud muudatusi võrreldes eelmisel aastal esitatud toetuse- ja maksetaotlusega,
peab sisaldama üksnes muudatusi võrreldes eelmiseks aastaks esitatud toetuse- ja maksetaotlusega.
Määruse (EL) nr 1307/2013 V jaotises sätestatud väikepõllumajandustootjate kava puhul antakse kõnealune võimalus siiski kõigile asjaomastele põllumajandustootjatele.
Artikkel 73
Toetusesaajate identifitseerimise süsteem
Ühtne süsteem artikli 67 lõikes 2 osutatud toetuse saajate isikuandmete registreerimiseks võimaldab kindlaks teha kõik sama toetusesaaja esitatud toetuse- ja maksetaotlused.
Artikkel 74
Rahastamiskõlblikkuse tingimuste täitmise kontroll ja toetuse vähendamine
Artikkel 75
Toetusesaajatele tehtavad maksed
Kõnealusel ajavahemikul tehakse makseid kuni kahes osas.
Olenemata käesoleva lõike esimesest ja teisest lõigust võivad liikmesriigid
enne 1. detsembrit, kuid mitte enne 16. oktoobrit, teha ettemakseid kuni 50 % ulatuses otsetoetuste puhul;
enne 1. detsembrit teha ettemakseid kuni 75 % ulatuses maaelu arengu raames antava toetuse puhul, nagu on osutatud artikli 67 lõikes 2.
Artikli 67 lõikes 2 osutatud maaelu arengu raames antava toetuse puhul kohaldatakse käesoleva lõike esimest ja teist lõiku nende toetuse- või maksetaotluste suhtes, mis esitatakse alates taotlusaastast 2019.
Erandina esimesest lõigust võib artikli 67 lõikes 2 osutatud maaelu arengu alusel antava toetuse puhul teha ettemakseid pärast artikli 59 lõike 1 kohaste halduskontrollide lõpuleviimist.
Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 116 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.
Artikkel 76
Delegeeritud volitused
Selleks et tagada käesoleva peatükiga ettenähtud ühtse süsteemi rakendamine tõhusal, ühtsel ja mittediskrimineerival viisil, mis kaitseb liidu finantshuve, on komisjonil õigus võtta kooskõlas artikliga 115 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad järgmist:
lisaks määruses (EL) nr 1307/2013 ja määruses (EL) nr 1305/2013 sätestatud mõistetele konkreetsed mõisted, et tagada ühtse süsteemi ühetaoline rakendamine;
seoses artiklitega 67–75, eeskirjad täiendavate meetmete kohta, mis on vajalikud käesolevas määruses või põllumajandusalastes sektoripõhistes õigusaktides sätestatud kontrollinõuete täitmise tagamiseks ja mida liikmesriigid peavad võtma tootjate, teenuste, asutuste, organisatsioonide ja muude ettevõtjate suhtes, nagu tapamajad või ühendused, kes osalevad toetuse andmise menetluses, kui käesolevas määruses ei ole sätestatud asjakohaseid halduskaristusi; kõnealuste meetmete puhul järgitakse võimaluse korral mutatis mutandis artikli 77 lõikeid 1–5 karistuste kohta.
Artikliga 72 ettenähtud toetusetaotluste alusel vahendite nõuetekohase jaotamise tagamiseks rahastamiskõlblikele toetusesaajatele ja selleks, et saaks kontrollida, kas toetusesaajad täidavad sellega seotud kohustusi, on komisjonil õigus võtta kooskõlas artikliga 115 vastu delegeeritud õigusakte seoses järgmisega:
põhijooned, tehnilised eeskirjad, sealhulgas asjakohased võrdlusmaatükkide ajakohastamise lubatud hälbed, võttes arvesse maatüki liigendust ja seisukorda, sealhulgas eeskirjad seoses kõnealuse maatükiga külgnevate maastikuelementidega, samuti kvaliteedinõuded artiklis 70 sätestatud põldude identifitseerimise süsteemi ning artiklis 73 sätestatud toetusesaajate identifitseerimise jaoks;
artikli 71 kohaste toetusõiguste identifitseerimise ja registreerimise süsteemi põhijooned, tehnilised eeskirjad ja kvaliteedinõuded;
eeskirjad toetuse arvutamise aluse määratluse kehtestamiseks, sealhulgas eeskirjad, kuidas tegutseda teatavatel juhtudel, kui rahastamiskõlblikud alad sisaldavad maastikuelemente või puid; sellised eeskirjad võimaldavad liikmesriikidel püsirohumaa-alade puhul käsitada maastikuelemente ja puid, mille kogupindala ei ületa teatavat protsendimäära võrdlusmaatükist, automaatselt rahastamiskõlbliku ala osana, ilma nõudeta neid kõnealusel eesmärgil kaardistada.
Artikkel 77
Halduskaristuste kohaldamine
Halduskaristust ei kohaldata:
kui mittevastavuse põhjuseks on vääramatu jõud;
kui mittevastavuse põhjuseks on artikli 59 lõikes 6 osutatud ilmselged vead;
kui mittevastavuse põhjuseks on pädeva asutuse või muu asutuse viga ja kui võib põhjendatult eeldada, et asjaomane isik, keda halduskaristus puudutab, ei oleks saanud viga avastada;
kui asjaomane isik suudab pädevale asutusele rahuldaval viisil tõendada, et ta ei ole süüdi lõikes 1 osutatud kohustustega seotud mittevastavuses või kui pädev asutus on jõudnud muul viisil veendumuseni, et asjaomane isik ei ole süüdi;
kui mittevastavus on kergemat laadi, sealhulgas lävendi vormis, mille määrab kindlaks komisjon lõike 7 punkti b kohaselt;
muudel juhtudel, kui karistuse kohaldamine ei ole asjakohane, mille määrab kindlaks komisjon lõike 7 punkti b kohaselt;
Halduskaristused võivad esineda järgmistes vormides:
seoses toetuse- või maksetaotlustega, mida mittevastavus mõjutab ja/või seoses eelmiste või järgnevate aastate toetuse- või maksetaotlustega makstava toetusesumma vähendamine;
mittevastavusega seotud koguse ja/või aja alusel arvutatud summa maksmine;
asjaomases toetuskavas või toetusmeetmes osalemise õigusest ilma jätmine.
Halduskaristused on proportsionaalsed ja astmelised vastavalt avastatud mittevastavuse tõsidusele, ulatusele, kestusele ja korduvusele, ning nende puhul peetakse kinni järgmistest piirangutest:
lõike 4 punktis a osutatud halduskaristuse summa asjaomase aasta kohta ei ületa 100 % toetuse- või maksetaotluste summast;
lõike 4 punktis b osutatud asjaomase aasta halduskaristuse summa ei ületa 100 % toetuse- või maksetaotluste summast, mille suhtes karistust kohaldatakse;
lõike 4 punktis c osutatud õigusest ilma jätmist saab kohaldada kõige rohkem kolmel järjestikusel aastal ja seda saab kohaldada uuesti uue mittevastavuse korral.
Käesolevas lõikes osutatud halduskaristused on proportsionaalsed ning astmelised vastavalt asjaomase mittevastavuse tõsidusele, ulatusele, kestusele ja korduvusele.
Selliste asjaomase aasta halduskaristuste summa ei ületa määruse (EL) nr 1307/2013 III jaotise 3. peatüki kohaldamise esimesel kahel aastal 0 % (taotlusaastad 2015 ja 2016), kolmandal kohaldamisaastal 20 % (taotlusaasta 2017) ja alates neljandast kohaldamisaastast 25 % (taotlusaasta 2018) määruse (EL) nr 1307/2013 III jaotise 3. peatükis nimetaud maksesummast, mida asjaomasel põllumajandustootjal oleks õigus saada, kui ta täidaks kõnealuseks makseks vajalikud tingimused.
Selleks, et võtta arvesse ühelt poolt kehtestatavate karistuste hoiatavat mõju ja teiselt poolt iga artikli 67 lõikes 2 osutatud toetuskava või toetusmeetme eripära, on komisjonil õigus võtta kooskõlas artikliga 115 vastu delegeeritud õigusakte, millega tehakse kindlaks:
halduskaristused iga lõikes 3 osutatud toetuskava või toetusmeetme ja asjaomase isiku jaoks lõikes 4 esitatud loetelust ja lõigetes 5 ja 6 sätestatud piirides ning seoses liikmesriikide kehtestatava konkreetse määraga, sealhulgas mittekvantifitseeritavatel mittevastavuse juhtudel;
lõike 2 punktis f osutatud juhtumid, mil halduskaristusi ei kohaldata.
Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega sätestatakse käesoleva artikli ühetaoliseks rakendamiseks üksikasjalikud menetlus- ja tehnilised eeskirjad seoses järgnevaga
halduskaristuste kohaldamise ja arvutamise eeskirjad;
üksikasjalikud eeskirjad kergemat laadi mittevastavuse kindlakstegemiseks; sealhulgas kvantitatiivse lävendi, mida väljendatakse toetussumma nominaalväärtusena või rahastamiskõlbliku toetussumma protsendimäärana, mis ei ole väiksem kui 0,5 %, kehtestamiseks.
Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 116 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.
Artikkel 78
Rakendamisvolitused
Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega sätestatakse:
artikli 69 kohase elektroonilise andmebaasi põhijooned, tehnilised eeskirjad ja kvaliteedinõuded;
eeskirjad artikli 72 kohaste toetuse- ja maksetaotluste kohta ning toetusõiguste taotluste kohta, sealhulgas taotluste esitamise lõppkuupäev, nõuded taotlustes märgitavate miinimumandmete kohta, toetusetaotluste muutmise või tühistamise sätted, toetusetaotluse esitamise nõudest vabastamine ning sätted, mis lubavad liikmesriigil kohaldada lihtsustatud menetlust või parandada ilmselgeid vigu;
eeskirjad kontrolli läbiviimise kohta, et kontrollida kohustuste täitmist ning toetuse- või maksetaotluses esitatud teabe õigsust ja täielikkust, sealhulgas eeskirjad kohapealsete kontrollide lubatavate mõõtmishälvete kohta;
tehnilised kirjeldused käesoleva peatüki ühetaoliseks rakendamiseks;
eeskirjad seoses põllumajanduslike majapidamiste üleandmisega, millega kaasneb ka sellise kohustuse üleandmine, mis tuleb veel täita seoses asjaomase toetuse saamise tingimustega;
artiklis 75 osutatud ettemaksete tegemise eeskirjad.
Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 116 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.
III
PEATÜKK
Tehingute kontrollimine
Artikkel 79
Reguleerimisala ja mõisted
Käesolevas peatükis kasutatakse järgmisi mõisteid:
a) |
„äridokument” – kõik ettevõtja majandustegevusega seotud raamatupidamis- ja muud registrid, maksedokumendid, tõendavad dokumendid, raamatupidamisdokumendid, andmed toodangu ja kvaliteedi kohta, kirjavahetus ning äriandmestik igas vormis, sealhulgas elektrooniliselt salvestatud andmed, niivõrd kuivõrd need dokumendid või andmed on otseselt või kaudselt seotud lõikes 1 osutatud tehingutega; |
b) |
„kolmas isik” – füüsiline või juriidiline isik, kes on otseselt või kaudselt seotud EAGFi rahastamissüsteemi raames tehtud tehingutega. |
Artikkel 80
Liikmesriikide tehtav kontroll
Artikkel 81
Kontrolli eesmärgid
Kontrollitavate põhiandmete õigsust kontrollitakse riskiastmele vastava arvu ristkontrollidega, mis sisaldavad vajaduse korral kolmandate isikute äridokumentide kontrolli, mis hõlmab järgnevat:
tarnijate, klientide, veoettevõtjate ning muude kolmandate isikute äridokumentide võrdlemine;
vajaduse korral varude koguse ja laadi füüsiline kontroll;
EAGFi rahastamissüsteemi raames teostatud tehingutele eelnevate või neist tulenevate finantsvoogude võrdlemine raamatupidamisdokumentidega ning
raamatupidamise või raha liikumist käsitlevate dokumentide kontrollid, mis näitavad, et dokumendid, mis on makseasutuste valduses toetusesaajale makstud toetuse põhjendusena, on kontrolli ajal täpsed.
Artikkel 82
Juurdepääs äridokumentidele
Liikmesriigid määravad kindlaks kuupäevad, millest alates tuleb sellised dokumendid koostada.
Kui kõik käesoleva peatüki kohase kontrolli läbiviimiseks vajalikud äridokumendid või osa neist asuvad samasse kontserni, ühingusse või ettevõtjate ühendusse kuuluvas ettevõttes, mida juhitakse kontrollitava ettevõtjaga ühistel alustel, olenemata sellest, kas kõnealune ettevõtja asub liidu territooriumil või sellest väljaspool, esitab ettevõtja kõnealused äridokumendid kontrolli eest vastutavatele ametnikele kontrolli läbiviimise eest vastutava liikmesriigi määratud ajal ja kohas.
Artikkel 83
Vastastikune abi
Liikmesriigid abistavad üksteist käesolevas peatükis sätestatud kontrollide läbiviimisel järgmistel juhtudel:
kui ettevõtja või kolmas isik ei asu liikmesriigis, kus kõnealune makse on tehtud ja/või laekunud või kus kõnealune makse oleks pidanud tehtama ja/või laekuma;
kui ettevõtja või kolmas isik ei asu liikmesriigis, kus asuvad kontrolliks vajalikud dokumendid ja andmed.
Komisjon võib kooskõlastada ühismeetmed, mis hõlmavad kahe või enama liikmesriigi vastastikust abi.
Kontrollitaotlus rahuldatakse hiljemalt kuue kuu jooksul pärast selle vastuvõtmist; kontrolli tulemustest teatatakse viivitamata taotluse esitanud liikmesriigile ja komisjonile. Komisjonile teatamine toimub kord kvartalis ühe kuu jooksul pärast iga kvartali lõppu.
Artikkel 84
Kavandamine
Liikmesriigid saadavad komisjonile enne iga aasta 15. aprilli lõikes 1 osutatud kava ning täpsustavad:
kontrollitavate ettevõtjate arvu ja nende jagunemise sektorite lõikes lähtuvalt asjaomastest summadest;
kava koostamisel arvesse võetud kriteeriumid.
Artikkel 85
Eriasutused
Igas liikmesriigis vastutab käesoleva peatüki kohaldamise järelevalve eest eriasutus. Kõnealused asutused vastutatavad eelkõige järgneva eest:
käesolevas peatükis sätestatud kontrolli läbiviimine kõnealusele eriasutusele otseselt alluvate ametnike poolt või
muude asutuste ametnike läbiviidava kontrolli koordineerimine ja üldine järelevalve.
Liikmesriigid võivad ka sätestada, et käesoleva peatükiga ettenähtud kontrollid jaotatakse eriasutuste ja muude riiklike asutuste vahel tingimusel, et eriasutus vastutab kontrolli koordineerimise eest.
Artikkel 86
Aruanded
Artikkel 87
Juurdepääs teabele ja komisjoni kontroll
Taotluse esitanud liikmesriigi ametnikud, kes osalevad taotluse saanud liikmesriigis toimuvates kontrollides, peavad igal ajal suutma tõendada, et nad täidavad oma ametiülesandeid. Kontrolle viivad alati läbi taotluse saanud liikmesriigi ametnikud.
Artikkel 88
Komisjoni volitused
Komisjon võtab vajaduse korral vastu rakendusaktid, millega kehtestatakse eeskirjad käesoleva peatüki ühetaoliseks kohaldamiseks, eelkõige seoses järgmisega:
artiklis 80 osutatud kontrolli läbiviimine seoses ettevõtjate valiku, kontrollimäära ja -kalendriga;
äridokumentide säilitamine ning säilitatavate dokumentide või registreeritavate andmete liigid;
artikli 83 lõikes 1 osutatud ühismeetmete elluviimine ja koordineerimine;
üksikasjad ja nõuded, milles käsitletakse käesoleva peatükiga ettenähtud taotluste sisu, vormi ja esitusviisi, teadete sisu, vormi ja esitusviisi ning teabe esitamist ja vahetamist;
käesoleva määrusega nõutud teabe avaldamise tingimused ja viisid ning erieeskirjad ja tingimused, mille kohaselt komisjon kõnealust teavet levitab või teeb selle kättesaadavaks liikmesriikide pädevatele asutustele;
artiklis 85 osutatud eriasutuse ülesanded;
artiklis 86 osutatud aruannete sisu.
Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 116 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.
IV
PEATÜKK
Muud kontrollisätted ja karistused
Artikkel 89
Turukorralduseeskirjadega seotud muud kontrollid ja karistused
Liidu vahendite ning liidu veinide identiteedi, päritolu ja kvaliteedi kaitsmiseks on komisjonil õigus võtta kooskõlas artikliga 115 vastu delegeeritud õigusakte seoses järgnevaga:
isotoopide analüüside andmepanga loomine, mis aitaks liikmesriikide kogutud proovide põhjal avastada pettust;
eeskirjad kontrolliasutuste ja nende vastastikuse abi kohta;
eeskirjad liikmesriikide tulemuste ühiskasutuse kohta.
Komisjon võib võtta vastu rakendusaktid, millega kehtestatakse kõik vajalikud meetmed seoses järgnevaga:
menetlused, mis on seotud liikmesriikide endi andmepankadega ja isotoopide analüüside andmepangaga, mis aitab avastada pettust;
menetlused, mis on seotud kontrolliasutuste- ja organite vahelise koostöö ja abiga;
lõikes 3 osutatud kohustuse suhtes eeskirjad turustusnormide täitmisega seotud kontrollimise läbiviimiseks, eeskirjad nõuete järgimise kontrollimise eest vastutavate asutuste kohta, samuti kontrolli sisu, sageduse ja turustusetapi kohta, mille suhtes kontrolli kohaldatakse.
Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 116 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.
Artikkel 90
Päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste ning kaitstud traditsiooniliste nimetustega seotud kontrollid
Komisjon võtab vastu rakendusaktid seoses järgnevaga:
teatised, mille liikmesriigid peavad esitama komisjonile;
eeskirjad tootespetsifikaatide järgimise kontrollimise eest vastutava asutuse kohta, sealhulgas juhul, kui geograafiline piirkond on kolmas riik;
liikmesriikide rakendatavad meetmed kaitstud päritolunimetuste, geograafiliste tähiste ja kaitstud traditsiooniliste nimetuste ebaseadusliku kasutamise ärahoidmiseks;
liikmesriikide läbiviidavad kontrollid, sealhulgas analüüsid.
Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 116 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.
VI
JAOTIS
NÕUETELE VASTAVUS
I
PEATÜKK
Reguleerimisala
Artikkel 91
Üldpõhimõte
Lõikes 1 osutatud halduskaristust kohaldatakse üksnes juhul, kui mittevastavus on asjaomasele toetusesaajale vahetult omistatava tegevuse või tegevusetuse tagajärg, ning kui täidetud on üks või mõlemad järgmistest lisatingimustest:
mittevastavus on seotud toetusesaaja põllumajandusliku tegevusega;
täitmata jätmine seondub toetusesaaja põllumajandusliku majapidamise maaga.
Kõnealust karistust ei kohaldata siiski metsaalade suhtes juhul, kui asjaomase ala puhul ei ole taotletud toetust vastavalt määruse (EL) nr 1305/2013 artikli 21 lõike 1 punktile a ning artiklitele 30 ja 34.
Käesolevas jaotises kasutatakse järgmisi mõisteid:
a) |
„põllumajanduslik majapidamine” – kõik artiklis 92 osutatud toetusesaaja juhitavad sama liikmesriigi territooriumil asuvad põllumajanduslikud tootmisüksused; |
b) |
„nõue” – iga üksik kohustuslik majandamisnõue teatud õigusakti raames, mis tuleneb II lisas osutatud liidu õigusest ja erineb sisuliselt sama õigusakti muudest nõuetest. |
Artikkel 92
Asjaomased toetusesaajad
Artiklit 91 kohaldatakse toetusesaajate suhtes, kes saavad otsetoetuseid määruse (EL) nr 1307/2013 kohaselt, makseid määruse (EL) nr 1308/2013 artiklite 46 ja 47 kohaselt ning iga-aastaseid toetusi määruse (EL) nr 1305/2013 artikli 21 lõike 1 punktide a ja b ning artiklite 28–31, 33 ja 34 kohaselt.
Artiklit 91 ei kohaldata siiski toetusesaajate suhtes, kes osalevad määruse (EL) nr 1307/2013 V jaotises osutatud väikepõllumajandustootjate kavas. Kõnealuses artiklis sätestatud karistust ei kohaldata ka määruse (EL) nr 1305/2013 artikli 28 lõikes 9 osutatud toetuse suhtes.
Artikkel 93
Nõuetele vastavuse eeskirjad
Nõuetele vastavuse eeskirjad on liidu õiguse kohased kohustuslikud majandamisnõuded ning riigi tasandil kehtestatavad maa heas põllumajandus- ja keskkonnaseisundis hoidmise standardid, mis on loetletud II lisas ning seonduvad järgmiste valdkondadega:
keskkond, kliimamuutused, maa hea põllumajandusseisund;
rahva-, looma- ja taimetervis;
loomade heaolu.
Esimest lõiku ei kohaldata metsastamiseks ettenähtud püsikarjamaa all olevate maade suhtes, tingimusel et selline metsastamine vastab keskkonnakaitsenõuetele, kui välja arvata jõulupuuistandused ja lühikese raieringiga kiirekasvulised puuliigid.
Selle tagamiseks, et ühelt poolt liikmesriigid ja teised poolt üksikud põllumajandustootjad kohaldaksid nõuetekohaselt oma püsikarjamaa säilitamisega seotud kohustusi, on komisjonil õigus võtta kooskõlas artikliga 115 vastu delegeeritud õigusakte, et kehtestada tingimused ja meetodid säilitatava püsikarjamaa ja põllumajandusmaa suhtarvu kindlaksmääramiseks.
Artikkel 94
Liikmesriikide kohustused seoses maa hea põllumajandus- ja keskkonnaseisundiga
Liikmesriigid tagavad, et kogu põllumajandusmaad, sealhulgas maad, mida enam ei kasutata tootmise eesmärgil, hoitakse heas põllumajandus- ja keskkonnaseisundis. Liikmesriigid määratlevad riiklikul või piirkondlikul tasandil toetusesaajate suhtes maa heas põllumajandus- ja keskkonnaseisundis hoidmise miinimumstandardid II lisa alusel, võttes arvesse asjaomaste alade eriomadusi, sh mulla- ja ilmastikutingimusi, olemasolevat põllumajandustootmist, maakasutust, külvikorda, põllumajandustavasid ja põllumajandusstruktuure.
Liikmesriigid ei või määratleda miinimumnõudeid, mis ei sisaldu II lisas.
Artikkel 95
Toetusesaajatele esitatav teave
Liikmesriigid edastavad, vajaduse korral elektrooniliste vahendite kaudu, asjaomastele toetusesaajatele põllumajandusettevõtte tasandil kohaldatavate nõuete ja standardite loetelu ning sellekohase selge ja täpse teabe.
II
PEATÜKK
Nõuetele vastavusega seotud kontrollisüsteem ja halduskaristused
Artikkel 96
Nõuetele vastavuse kontrollid
Liikmesriigid võivad kasutada olemasolevaid haldus- ja kontrollisüsteeme, et tagada nõuetele vastavuse eeskirjade täitmine.
Kõnealused süsteemid ning eelkõige nõukogu direktiivi 2008/71/EÜ ( 14 ) ning määruste (EÜ) nr 1760/2000 ja (EÜ) nr 21/2004 kohaselt loodud loomade identifitseerimise ja registreerimise süsteem peavad olema kooskõlas käesoleva määruse V jaotise II peatükis osutatud ühtse süsteemiga.
Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega kehtestatakse eeskirjad kontrollide läbiviimise kohta käesolevas jaotises osutatud kohustuste täitmise kontrollimiseks, samuti eeskirjad, millega lubatakse riskianalüüsi puhul arvesse võtta järgmisi tegureid:
põllumajandustootjate osalemine käesoleva määruse III jaotises sätestatud põllumajandusettevõtete nõustamise süsteemis;
põllumajandustootjate osalemine sertifitseerimissüsteemis, kui see hõlmab asjaomaseid nõudeid ja standardeid.
Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 116 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.
Artikkel 97
Halduskaristuse kohaldamine
Esimest lõiku kohaldatakse mutatis mutandis toetusesaajate suhtes, kelle puhul tuvastatakse nõuetele vastavuse eeskirjade täitmata jätmine mis tahes ajal kolme aasta jooksul alates selle aasta 1. jaanuarist, mis järgneb kalendriaastale, mil tehti esimene makse ümberkorraldamise ja muutmise toetusprogrammide alusel või mis tahes ajal ühe aasta jooksul alates selle aasta 1. jaanuarist, mis järgneb kalendriaastale, mil tehti makse määruses (EL) nr 1308/2013osutatud toorelt koristamise toetusprogrammide alusel („asjaomased aastad”).
Käesoleva lõike kohaldamisel tähendab „üleandmine” mis tahes liiki tehingut, mille tulemusel põllumajandusmaa lakkab olemast üleandja kasutuses.
Kui liikmesriik otsustab kasutada esimeses lõigus sätestatud võimalust, võtab pädev asutus järgneval aastal toetusesaajate valimi puhul vajalikud meetmed, et kontrollida, kas toetusesaaja on asjaomase mittevastavuse kõrvaldanud. Toetusesaajat teavitatakse avastatud mittevastavusest ja parandusmeetmete võtmise kohustusest.
Artikkel 98
Halduskaristuse kohaldamine Bulgaarias, Horvaatias ja Rumeenias
Bulgaaria ja Rumeenia puhul kohaldatakse artiklis 91 osutatud halduskaristusi hiljemalt 1. jaanuarist 2016 seoses II lisas osutatud kohustuslike majandamisnõuetega loomade heaolu valdkonnas.
Horvaatia puhul kohaldatakse artiklis 91 osutatud karistusi seoses II lisas osutatud kohustuslike majandamisnõuetega (statutory management requirements – SMR) vastavalt järgmisele ajakavale:
alates 1. jaanuarist 2014 SMR 1–3 ja SMR 6–8 puhul;
alates 1. jaanuarist 2016 SMR 4, 5, 9 ja 10 puhul;
alates 1. jaanuarist 2018 SMR 11–13 puhul.
Artikkel 99
Halduskaristuse arvutamine
Vastavate vähendamiste ja väljaarvamiste arvutamiseks võetakse arvesse tuvastatud mittevastavuse tõsidust, ulatust, püsivust ja korduvust ning lõigetes 2, 3 ja 4 sätestatud kriteeriume.
Liikmesriigid võivad kehtestada varajase hoiatamise süsteemi, mida kohaldatakse selliste mittevastavuste puhul, mille kergemate tagajärgede, ulatuse ja kestuse tõttu ei järgne nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel toetuse vähendamist või sellest ilmajätmist. Kui liikmesriik otsustab seda võimalust kasutada, saadab pädev asutus varajase hoiatuse toetusesaajale, teavitades teda avastatud täitmata jätmisest ja parandusmeetmete võtmise kohustusest. Kui sellele järgneva kontrolli käigus tehakse kindlaks, et mittevastavust ei ole kõrvaldatud, kohaldatakse esimese lõigu kohast vähendamist tagasiulatuvalt.
Mittevastavuste puhul, mis kujutavad otsest ohtu rahva- või loomatervisele, kohaldatakse siiski alati toetuse vähendamist või sellest ilmajätmist.
Liikmesriigid võivad anda eelisjuurdepääsu põllumajandusettevõtete nõustamise süsteemile nendele toetusesaajatele, kes on saanud varajase hoiatuse esmakordselt.
Artikkel 100
Nõuetele vastavuse kohaldamisest tulenevad summad
Liikmesriigid võivad endale jätta 25 % artiklis 99 osutatud vähendamiste ja väljaarvamiste kohaldamisest tulenevatest summadest.
Artikkel 101
Komisjoni volitused seoses halduskaristuste kohaldamise ja arvutamisega
Selleks et vahendite nõuetekohane jaotamine oleks rahastamiskõlblikele toetusesaajatele tagatud ning et nõuetele vastavus oleks tagatud tõhusal, ühtsel ja mittediskrimineerival viisil, on komisjonil õigus võtta kooskõlas artikliga 115 vastu delegeeritud õigusakte, millega kehtestatakse:
ühtlustatud alus artiklis 99 osutatud nõuetele vastavusest tulenevate halduskaristuste arvutamiseks, võttes arvesse finantsdistsipliinist tulenevaid vähendamisi;
tingimused, mis käsitlevad nõuetele vastavusest tulenevate halduskaristuste kohaldamist ja arvutamist, sealhulgas mittevastavuse korral, mis on vahetult omistatav asjaomasele toetusesaajale.
Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 116 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.
VII
JAOTIS
ÜHISSÄTTED
I
PEATÜKK
Teavitamine
Artikkel 102
Teabevahetus
Lisaks sektoripõhiste määrustega sätestatule edastavad liikmesriigid komisjonile järgmise teabe ning järgmised deklaratsioonid ja dokumendid:
akrediteeritud makseasutuste ja akrediteeritud koordineerivate asutuste puhul:
nende akrediteerimisdokument;
nende ülesanded (akrediteeritud makseasutus või akrediteeritud koordineeriv asutus);
vajaduse korral nende akrediteerimise kehtetuks tunnistamine.
sertifitseerimisasutuste puhul:
nende nimi;
nende aadressid;
fondide rahastatud tegevustega seotud meetmete puhul:
akrediteeritud makseasutuse või koordineeriva asutuse allkirjastatud kuludeklaratsioonid, mis kehtivad ka maksetaotlustena ja millele on lisatud nõutud teave;
EAGFi puhul nende finantsvajaduste prognoosid ja EAFRD puhul aasta jooksul esitatavate kuluprognooside ajakohastatud versioonid ja järgneva eelarveaasta kuluprognoosid;
vahendite haldaja kinnitus ja akrediteeritud makseasutuste raamatupidamise aastaaruanded;
iga-aastane kokkuvõtte kõigi selliste auditite ja kontrollide kättesaadavatest tulemustest, mis on läbi viidud vastavalt kavale ning sektoripõhistes eeskirjades sätestatud üksikasjalikele sätetele.
Akrediteeritud makseasutuste EAFRD kuludega seotud raamatupidamise aastaaruanded esitatakse iga programmi tasandil.
Artikkel 103
Konfidentsiaalsus
Kõnealuse teabe suhtes kohaldatakse määruse (Euratom, EÜ) nr 2185/96 artiklis 8 sätestatud eeskirju.
Artikkel 104
Komisjoni volitused
Komisjon võib võtta vastu rakendusaktid, millega kehtestatakse eeskirjad järgmise suhtes:
komisjonile edastatavate või talle kättesaadavaks tehtavate järgmiste dokumentide vorm, sisu, perioodilisus, tähtajad ja tingimused:
kuludeklaratsioonid ja -prognoosid, samuti nende ajakohastatud versioonid, kaasa arvatud sihtotstarbelised tulud;
vahendite haldaja kinnitus ja makseasutuste raamatupidamise aastaaruanded, samuti kõigi läbiviidud auditite ja kontrollide kättesaadavad tulemused;
raamatupidamisaruannete sertifitseerimisaruanded;
akrediteeritud makseasutuste, koordineerivate asutuste ja sertifitseerimisasutuste nimed ja identifitseerimisandmed;
fondide rahastatavate kulude arvessevõtmise ja maksmise kord;
liikmesriikide poolt maaelu arengu tegevuse ja programmide raames läbi viidud finantskohandusi käsitlevad teated ning liikmesriikide kokkuvõtvad aruanded eeskirjade eiramise tagajärjel algatatud tagasinõudemenetluste seisust;
artikli 58 kohaldamisel võetud meetmeid käsitlev teave;
teabe ja dokumentide komisjoni ja liikmesriikide vahel vahetamise kord, samuti infosüsteemide rakendamine, sealhulgas kõnealuste süsteemidega töödeldavate andmete liik, vorm ja sisu ning nende säilitamise eeskirjad;
liikmesriikide poolt komisjonile esitatav teave ja statistika ning esitatavad dokumendid ja aruanded, samuti teavitamise tähtajad ja meetodid.
Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 116 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.
II
PEATÜKK
Euro kasutamine
Artikkel 105
Üldpõhimõtted
Euro kasutusele võtnud liikmesriikides tasutakse või nõutakse need sisse eurodes ning liikmesriikides, mis ei ole eurot kasutusel võetud, omavääringus.
Artikkel 106
Vahetuskurss ja rakendusjuht
Vahetuskursi rakendusjuhuks on:
kaubavahetuses kolmandate riikidega sissenõutavate või tasutavate summade puhul impordi või ekspordiga seotud tolliformaalsuste täitmine;
kõigil muudel juhtudel asjaolu, millega saavutatakse tehingu majanduslik eesmärk.
Erandina esimesest lõigust võivad liikmesriigid nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel otsustada konverteerimise teostada Euroopa Keskpanga kehtestatud keskmise vahetuskursi alusel ühe kuu jooksul enne selle aasta 1. oktoobrit, mille jaoks toetust antakse. Selle võimaluse valinud liikmesriigid kehtestavad ja avaldavad kõnealuse keskmise vahetuskursi enne kõnealuse aasta 1. detsembrit.
Lõikes 2 osutatud rakendusjuhu täpsustamiseks või kehtestamiseks turukorraldusest või kõnealusest summast tulenevatel põhjustel on komisjonil õigus võtta kooskõlas artikliga 115 vastu delegeeritud õigusakte seoses eeskirjadega, milles käsitletakse kõnealuseid rakendusjuhte ja kasutatavat vahetuskurssi. Konkreetse rakendusjuhu määramisel võetakse arvesse järgmisi kriteeriume:
vahetuskursi kohanduste tegelik kohaldatavus niipea kui võimalik;
turukorralduse alusel sooritatud analoogsete toimingute rakendusjuhtude sarnasus;
turukorraldusega seotud erinevate hindade ja summade rakendusjuhtude ühtsus;
sobivate vahetuskursside kohaldamise kontrolli otstarbekus ja tõhusus.
Artikkel 107
Kaitsemeetmed ja erandid
Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 116 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.
Euroopa Parlamenti, nõukogu ja liikmesriike teavitatakse viivitamata esimeses lõigus osutatud meetmetest.
Kui omavääringuga seotud erandlikud rahandustavad võivad ohustada liidu õiguse kohaldamist, on komisjonil õigus võtta kooskõlas artikliga 115 vastu delegeeritud õigusakte, mis kalduvad käesolevast jaost kõrvale eelkõige järgmistel juhtudel:
kui riik kasutab ebaharilikke valuutavahetusvõtteid, näiteks erinevaid vahetuskursse, või rakendab vahetuslepinguid;
kui mõne riigi omavääring ei ole ametlikul valuutabörsil noteeritud või kui sellise omavääringu muutused võiksid põhjustada kaubandusmoonutusi.
Artikkel 108
Euro kasutamine euroalaväliste liikmesriikide poolt
III
PEATÜKK
Aruanne ja hindamine
Artikkel 109
Iga-aastane finantsaruanne
Igale eelarveaastale järgneva aasta septembri lõpuks koostab komisjon finantsaruande fondide juhtimise kohta möödunud eelarveaasta jooksul ning esitab selle Euroopa Parlamendile ja nõukogule.
Artikkel 110
ÜPP seire ja hindamine
ÜPP tulemuslikkuse mõõtmiseks kehtestatakse ühine seire- ja hindamisraamistik, mis eelkõige seondub järgmisega:
määruses (EL) nr 1307/2013 sätestatud otsetoetused;
määruses (EL) nr 1308/2013 sätestatud turukorraldusmeetmed;
määruses (EL) nr 1305/2013 sätestatud maaelu arengu meetmed ja
käesoleva määruse sätted.
Komisjon teostab kõnealuste poliitikameetmete üle seiret liikmesriikide aruandluse põhjal kooskõlas esimeses lõigus osutatud määrustes sätestatud eeskirjadega. Komisjon kehtestab mitmeaastase hindamiskava, mis hõlmab konkreetsete vahendite perioodilist hindamist, mida korraldab komisjon.
Tulemuslikkuse tõhusa mõõtmise tagamiseks on komisjonil õigus võtta kooskõlas artikliga 115 vastu delegeeritud õigusakte kõnealuse raamistiku sisu ja ülesehituse kohta.
Lõikes 1 osutatud ÜPP meetmete tulemuslikkust hinnatakse seoses järgmiste eesmärkidega:
elujõuline toidutööstus – keskendutakse põllumajandusest saadavatele sissetulekutele, põllumajanduse tootlikkusele ja hindade stabiilsusele;
loodusvarade säästev majandamine ja kliimameetmed – keskendutakse kasvuhoonegaaside heitkogustele, elurikkusele, mullale ja veele;
tasakaalustatud territoriaalne areng – keskendutakse maaelu arengule, majanduskasvule ja vaesusele maapiirkondades.
Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega kehtestatakse esimeses lõigus osutatud eesmärkidega seotud näitajad. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 116 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.
Nimetatud näitajad on seotud poliitika struktuuri ja eesmärkidega ning võimaldavad hinnata poliitika edusamme, tulemuslikkust ja tõhusust võrreldes seatud eesmärkidega.
Seire- ja hindamisraamistik kajastab ÜPP struktuuri järgmiselt:
määruses (EL) nr 1307/2013 sätestatud otsetoetuste, määruses (EL) nr 1308/2013 sätestatud turukorraldusmeetmete ja käesoleva määruse sätetega seoses teostab komisjon nimetatud vahendite seiret liikmesriikide aruandluse põhjal kooskõlas nimetatud määrustes sätestatud eeskirjadega. Komisjon kehtestab mitmeaastase hindamiskava, mis hõlmab komisjoni vastutusel tehtavat konkreetsete vahendite perioodilist hindamist. Hindamised viiakse läbi õigeaegselt ja neid teevad sõltumatud hindajad;
maaelu arengu poliitika sekkumise mõju seiret ja hindamist tehakse vastavalt määruse (EL) nr 1305/2013 artiklitele 67–79.
Komisjon tagab, et kõigi lõikes 1 osutatud ÜPP vahendite koondmõju mõõdetakse ja hinnatakse lähtuvalt lõikes 2 osutatud ühistest eesmärkidest. ÜPP ühiste eesmärkide saavutamise tulemuslikkust mõõdetakse ja hinnatakse ühiste mõjunäitajate alusel ning erieesmärkide saavutamise tulemuslikkust tulemusnäitajate alusel. Komisjon koostab ÜPP hindamisel, sealhulgas maaelu arengu programmide hindamisel ning samuti muudest asjakohastest andmeallikatest saadud tõendite põhjal aruanded kõigi ÜPP vahendite koondtulemuslikkuse mõõtmise ja hindamise kohta.
Komisjon võtab arvesse andmevajadust ja sünergiat võimalike andmeallikate vahel, eelkõige nende kasutust vajaduse korral statistilistel eesmärkidel.
Võttes arvesse vajadust vältida põhjendamatut halduskoormust, võtab komisjon vastu rakendusaktid, millega kehtestatakse eeskirjad liikmesriikide esitatava teabe, samuti andmevajaduse ja võimalike andmeallikate vahelise sünergia kohta. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 116 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.
IV
PEATÜKK
Läbipaistvus
Artikkel 111
Toetusesaajate nimede avaldamine
Liikmesriigid tagavad fondidest toetuse saajate andmete iga-aastase tagantjärele avaldamise. Avaldatakse järgmine teave:
ilma et see piiraks käesoleva määruse artikli 112 esimest lõiget, toetusesaaja nimi:
ees- ja perekonnanimi, kui toetusesaajad on füüsilised isikud;
täielik ametlik registreeritud nimi, kui toetusesaaja on juriidiline isik, kellel on asjaomase liikmesriigi õigusaktide kohaselt iseseisev õigusvõime;
täielik ametlik registreeritud või muul viisil ametlikult tunnustatud nimi, kui toetusesaaja on iseseisva õigusvõimeta ühendus;
omavalitsusüksus, kus toetusesaaja elab või on registreeritud, ning võimaluse korral sihtnumber või selle osa, et omavalitsusüksust kindlaks teha;
iga fondidest rahastatud meetme puhul vastav toetussumma, mille toetusesaaja on saanud asjaomasel eelarveaastal;
mõlemast fondist rahastatud meetme liik ja kirjeldus ning fond, millest punktis c osutatud toetus saadi.
Esimeses lõigus osutatud teave avaldatakse igas liikmesriigis ühel veebisaidil. Kõnealune teave on avalikkusele kättesaadav kaks aastat alates selle esialgsest avaldamisest.
Artikkel 112
Lävend
Liikmesriigid ei avalda käesoleva määruse artikli 111 lõike 1 esimese lõigu punktis a sätestatud toetusesaaja nime järgmistel juhtudel:
kui liikmesriigid kehtestavad määruse (EL) nr 1307/2013 V jaotises sätestatud väikepõllumajandustootjate kava, mille kohaselt toetusesaaja poolt ühe aasta jooksul saadud toetussumma on võrdne liikmesriigi poolt vastavalt kõnealuse määruse artikli 63 lõike 1 teises lõigus või artikli 63 lõike 2 teises lõigus osutatud summaga või on sellest väiksem;
kui liikmesriigid ei kehtesta määruse (EL) nr 1307/2013 V jaotises sätestatud väikepõllumajandustootjate kava, mille puhul toetusesaaja poolt ühe aasta jooksul saadud toetussumma on 1 250 eurot või sellest väiksem.
Kui kohaldub esimese lõigu punkt a, avaldab komisjon artikli 114 alusel vastu võetud eeskirjade kohaselt toetussummad, mille liikmesriik on kehtestanud vastavalt määruse (EL) nr 1307/2013 artiklile 63 ja millest ta on komisjoni nimetatud määruse kohaselt teavitanud.
Käesoleva artikli esimese lõigu kohaldamisel avaldavad liikmesriigid artikli 111 lõike 1 esimese lõigu punktides b, c ja d osutatud teabe ning toetusesaaja on kindlaks tehtav koodi järgi. Liikmesriigi otsustavad kõnealuse koodi vormi üle.
Artikkel 113
Teave toetusesaajate kohta
Liikmesriigid teavitavad toetusesaajaid sellest, et nende andmed avaldatakse artikli 111 kohaselt ning et liidu finantshuvide tagamise eesmärgil võivad liidu ja liikmesriikide auditeerimis- ja uurimisorganid nende isikuandmeid töödelda.
Direktiivi 95/46/EÜ nõuete kohaselt teavitavad liikmesriigid toetusesaajaid seoses isikuandmetega andmekaitse eeskirjade kohastest õigustest ning kõnealuste õiguste kasutamisel kohaldatavast korrast.
Artikkel 114
Komisjoni volitused
Komisjon võib võtta vastu rakendusaktid, millega sätestatakse eeskirjad:
artiklite 111 ja 112 kohase avaldamise vormi, sealhulgas meetme esitamisviis, ning ajakava kohta;
artikli 113 ühetaoliseks kohaldamiseks;
komisjoni ja liikmesriikide koostöö kohta.
Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 116 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.
VIII
JAOTIS
LÕPPSÄTTED
Artikkel 115
Delegeeritud volituste rakendamine
Artikkel 116
Komiteemenetlus
Artiklite 15, 58, 62, 63, 64, 65, 66, 75, 77, 78, 89, 90, 96, 101 ja 104 kohaldamisel seoses otsetoetuste, maaelu arengu ja/või ühise turukorraldusega, abistavad komisjoni vastavalt käesoleva määrusega, määrusega (EL) nr 1307/2013, määrusega (EL) nr 1305/2013 ja määrusega (EL) nr 1308/2013 loodud põllumajandusfondide komitee, otsetoetuste komitee, maaelu arengu komitee ja/või põllumajandusturgude ühise korralduse komitee. Nimetatud komiteed on komiteed määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses.
Artiklis 8 osutatud õigusaktide puhul, kui komitee arvamust ei esita, ei võta komisjon rakendusakti eelnõu vastu ning kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artikli 5 lõike 4 kolmandat lõiku.
Artikkel 117
Isikuandmete töötlemine ja kaitse
Artikkel 118
Meetmete rakendamise tase
Liikmesriigid vastutavad programmide rakendamise ja oma ülesannete täitmise eest vastavalt käesolevale määrusele ja tasemel, mida nad peavad asjakohaseks, kooskõlas liikmesriigi institutsioonilise, õigus- ja finantsraamistikuga ning vastavuses käesoleva määruse ja muude asjakohaste liidu eeskirjadega.
Artikkel 119
Kehtetuks tunnistamine
Määruse (EÜ) nr 1290/2005 artiklit 31 ja vastavaid rakenduseeskirju kohaldatakse siiski jätkuvalt kuni 31. detsembrini 2014 ning määruse (EÜ) nr 1290/2005 artikleid 30 ja 44a ja vastavaid rakenduseeskirju kohaldatakse jätkuvalt vastavalt põllumajanduslikul eelarveaastal 2013 tekkinud kulude ja tehtud maksete suhtes.
Artikkel 119a
Erand määrusest (EL, Euratom) nr 966/2012
Erandina määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 artikli 59 lõikest 5 ja käesoleva määruse artikli 9 lõikest 1 ei ole põllumajandusliku eelarveaasta 2014 puhul vajalik nõuda sertifitseerimisasutuselt arvamust selle kohta, kas kulud, mille hüvitamist komisjonilt taotletakse, on seaduslikud ja korrektsed.
Artikkel 120
Üleminekumeetmed
Selleks et tagada sujuv üleminek artiklis 119 osutatud kehtetuks tunnistatud määrustega kehtestatud korraldustelt käesoleva määruse sätetele, on komisjonil õigus võtta kooskõlas artikliga 115 vastu delegeeritud õigusakte seoses juhtudega, mil võidakse kohaldada käesolevas määruses sätestatud eeskirjade erandeid või täiendusi.
Artikkel 121
Jõustumine ja kohaldamine
Seda kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2014.
Siiski kohaldatakse järgmisi sätteid:
artikleid 7, 8, 16, 25, 26 ja 43 alates 16. oktoobrist 2013;
artiklit 52, III jaotist, V jaotise II peatükki ja VI jaotist alates 1. jaanuarist 2015.
Olenemata lõigetest 1 ja 2:
kohaldatakse artikleid 9, 18, 40 ja 51 kantud kulude puhul alates 16. oktoobrist 2013;
kohaldatakse VII jaotise IV peatükki maksete puhul, mida tehakse alates põllumajanduslikust eelarveaastast 2014.
Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.
I LISA
TEAVE KLIIMAMUUTUSTE LEEVENDAMISE JA NENDEGA KOHANEMISE, ELURIKKUSE JA VEEKAITSE VALDKONNAS, NAGU ON ETTE NÄHTUD ARTIKLI 12 LÕIKE 3 PUNKTIGA D
Kliimamuutuste leevendamine ja nendega kohanemine:
Elurikkus:
Veekaitse:
Üldine:
II LISA
NÕUETELE VASTAVUSE EESKIRJAD VASTAVALT ARTIKLILE 93
Valdkond |
Põhiküsimus |
Nõuded ja standardid |
||
Keskkond, kliimamuutused, maa hea põllumajandus-seisund |
Vesi |
SMR 1 |
Nõukogu 12. detsembri 1991. aasta direktiiv 91/676/EMÜ veekogude kaitsmise kohta põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest (EÜT L 375, 31.12.1991, lk 1) |
Artiklid 4 ja 5 |
GAEC 1 |
Vooluveekogude äärde puhverribade rajamine (1) |
|
||
GAEC 2 |
Loataotlusmenetluste täitmine, kui vee kasutamiseks niisutamiseks tuleb taotleda luba |
|
||
GAEC 3 |
Põhjavee kaitse reostuse eest: otseheite keelamine põhjavette ning meetmed hoidmaks ära põhjavee kaudset reostust heite pinnasele juhtimise ja pinnase läbi toimuva ohtlike ainete infiltratsiooni kaudu, nagu on loetletud direktiivi 80/68/EMÜ lisas (direktiivi selles versioonis, mis kehtis selle viimasel kehtivuspäeval, sel määral, mil see on seotud põllumajandusliku tegevusega) |
|
||
Muld ja süsiniku-varud |
GAEC 4 |
Minimaalne taimkate |
|
|
GAEC 5 |
Kohaspetsiifilistele tingimustele vastav minimaalne maakasutus erosiooni piiramiseks |
|
||
GAEC 6 |
Mulla orgaanilise aine sisalduse taseme säilitamine asjakohaste meetoditega, sealhulgas koristusjäätmete põletuskeeld, välja arvatud taimetervise eesmärkidel (2) |
|
||
Elurikkus |
SMR 2 |
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/147/EÜ, 30. november 2009., loodusliku linnustiku kaitse kohta (ELT L 20, 26.1.2010, lk 7) |
Artikli 3 lõige 1, artikli 3 lõike 2 punkt b, artikli 4 lõiked 1, 2 ja 4 |
|
SMR 3 |
Nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.7.1992, lk 7) |
Artikli 6 lõiked 1 ja 2 |
||
Maastik, hooldus-tööde minimaalne tase |
GAEC 7 |
Maastikule iseloomulike vormide säilitamine, sealhulgas vajaduse korral hekid, tiigid, kraavid ja puude read, kogumina või üksikute puudena, põlluservad ja terrassid, sealhulgas keeld lõigata hekke ja puid lindude pesitsemise ja poegade üleskasvatamise ajal, ning valikuna meetmed invasiivsete taimeliikide vältimiseks |
|
|
Rahva-, looma- ja taimetervis |
Toidu-ohutus |
SMR 4 |
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta määrus (EÜ) nr 178/2002, millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused (EÜT L 31, 1.2.2002, lk 1) |
Artiklid 14 ja 15, artikli 17 lõige 1 (3) ning artiklid 18, 19 ja 20 |
SMR 5 |
Nõukogu 29. aprilli 1996. aasta direktiiv 96/22/EÜ, mis käsitleb teatavate hormonaalse või türostaatilise toimega ainete ja beetaagonistide kasutamise keelamist loomakasvatuses ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 81/602/EMÜ, 88/146/EMÜ ja 88/299/EMÜ (EÜT L 125, 23.5.1996, lk 3) |
Artikli 3 punktid a, b, d ja e ning artiklid 4, 5 ja 7 |
||
Loomade identifitsee-rimine ja registree-rimine |
SMR 6 |
Nõukogu 15. juuli 2008. aasta direktiiv 2008/71/EÜ sigade identifitseerimise ja registreerimise kohta (ELT L 213, 8.8.2005, lk 31) |
Artiklid 3, 4 ja 5 |
|
SMR 7 |
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuli 2000. aasta määrus (EÜ) nr 1760/2000 veiste identifitseerimise ja registreerimise süsteemi loomise, veiseliha ja veiselihatoodete märgistamise kohta ning nõukogu määruse (EÜ) nr 820/97 kehtetuks tunnistamise kohta(EÜT L 204, 11.8.2000, lk 1) |
Artiklid 4 ja 7 |
||
SMR 8 |
Nõukogu 17. detsembri 2003. aasta määrus (EÜ) nr 21/2004, millega kehtestatakse lammaste ja kitsede identifitseerimise ja registreerimise süsteem ja muudetakse määrust (EÜ) nr 1782/2003 ning direktiive 92/102/EMÜ ja 64/432/EMÜ (ELT L 5, 9.1.2004, lk 8) |
Artiklid 3, 4 ja 5 |
||
Looma-haigused |
SMR 9 |
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 999/2001, millega sätestatakse teatavate transmissiivsete spongioossete entsefalopaatiate vältimise, kontrolli ja likvideerimise eeskirjad (EÜT L 147, 31.5.2001, lk 1) |
Artiklid 7, 11, 12, 13 ja 15 |
|
Taimekaitse-vahendid |
SMR 10 |
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1107/2009 taimekaitsevahendite turulelaskmise ja nõukogu direktiivide 79/117/EMÜ ja 91/414/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 309, 24.11.2009, lk 1) |
Artikli 55 esimene ja teine lause |
|
Loomade heaolu |
Loomade heaolu |
SMR 11 |
Nõukogu 18. detsembri 2008. aasta direktiiv 2008/119/EÜ, milles sätestatakse vasikate kaitse miinimumnõuded (ELT L 10, 15.1.2009, lk 7) |
Artiklid 3 ja 4 |
SMR 12 |
Nõukogu 18. detsembri 2008. aasta direktiiv 2008/120/EÜ, milles sätestatakse sigade kaitse miinimumnõuded(ELT L 47, 18.2.2009, lk 5) |
Artiklid 3 ja 4 |
||
SMR 13 |
Nõukogu 20. juuli 1998. aasta direktiiv 98/58/EÜ põllumajandusloomade kaitse kohta(EÜT L 221, 8.8.1998, lk 23) |
Artikkel 4 |
||
(1)
Hea põllumajandus- ja keskkonnaseisundi kohased puhverribad peavad nii direktiivi 91/676/EMÜ artikli 3 lõike 2 kohaselt kindlaks määratud tundlikel aladel kui ka väljaspool neid vastama vähemalt nõuetele, mis seonduvad direktiivi 91/676/EMÜ II lisa punkti A alapunktis 4 osutatud väetiste kasutamise tingimustega vooluveekogude lähedal, mida kohaldatakse direktiivi 91/676/EMÜ artikli 5 lõike 4 alusel koostatud liikmesriikide tegevusprogrammide kohaselt.
(2)
Nõue võib piirduda koristusjäätmete üldise põletuskeeluga, kuid liikmesriik võib otsustada ette näha lisanõuded.
(3)
Mida on täpsemalt rakendatud järgmiste õigusaktidega: — määruse (EÜ) nr 470/2009 artikkel 14 ja määruse (EÜ) nr 37/2010 lisa, — määrus (EÜ) nr 852/2004: artikli 4 lõige 1 ning I lisa A osa (II jaotise punkti 4 alapunktid g, h ja j, punkti 5 alapunktid f ja h, punkt 6; III jaotise punkti 8 alapunktid a, b, d ja e, punkti 9 alapunktid a ja c); — määrus (EÜ) nr 853/2004: artikli 3 lõige 1 ja III lisa IX jao 1. peatükk (I jaotise punkti 1 alapunktid b, c, d ja e; I jaotise punkti 2 alapunkti a alajaotused i, ii ja iii, alapunkti b alajaotused i ja ii ning alapunkt c; I jaotise punktid 3, 4 ja 5; II jaotise A-osa punktid 1, 2, 3 ja 4; II jaotise B osa punkti 1 alapunktid a ja d, punkt 2 ja punkti 4 alapunktid a ja b), III lisa X jao 1. peatüki punkt 1; — määrus (EÜ) nr 183/2005: artikli 5 lõige 1 ja I lisa A osa (I jaotise punkti 4 alapunktid e ja g; II jaotise punkti 2 alapunktid a, b ja e), artikli 5 lõige 5 ja III lisa (pealkirja „Söötmine“ all punkti 1 „Ladustamine“ esimene ja viimane lause ning punkti 2 „Jaotamine“ kolmas lause), artikli 5 lõige 6, ning — määrus (EÜ) nr 396/2005: artikkel 18. |
III LISA
VASTAVUSTABEL
1. Määrus (EMÜ) nr 352/78
Määrus (EMÜ) Nr 352/78 |
Käesolev määrus |
Artikkel 1 |
Artikli 43 lõike 1 punkt e |
Artikkel 2 |
Artikli 43 lõige 2 |
Artikkel 3 |
Artikli 46 lõige 1 |
Artikkel 4 |
— |
Artikkel 5 |
— |
Artikkel 6 |
— |
2. Määrus (EÜ) nr 2799/98
Määrus (EÜ) nr 2799/98 |
Käesolev määrus |
Artikkel 1 |
— |
Artikkel 2 |
Artikli 105 lõige 2 ja artikkel 106 |
Artikkel 3 |
Artikkel 106 |
Artikkel 4 |
— |
Artikkel 5 |
— |
Artikkel 6 |
— |
Artikkel 7 |
Artikkel 107 |
Artikkel 8 |
Artikkel 108 |
Artikkel 9 |
— |
Artikkel 10 |
— |
Artikkel 11 |
— |
3. Määrus (EÜ) nr 814/2000
Määrus (EÜ) nr 814/2000 |
Käesolev määrus |
Artikkel 1 |
Artikli 45 lõige 1 |
Artikkel 2 |
Artikli 45 lõige 2 |
Artikkel 3 |
— |
Artikkel 4 |
— |
Artikkel 5 |
— |
Artikkel 6 |
— |
Artikkel 7 |
— |
Artikkel 8 |
Artikli 45 lõige 5 |
Artikkel 9 |
— |
Artikkel 10 |
Artikli 45 lõige 4 ja artikkel 116 |
Artikkel 11 |
— |
4. Määrus (EÜ) Nr 1290/2005
Määrus (EÜ) Nr 1290/2005 |
Käesolev määrus |
Artikkel 1 |
Artikkel 1 |
Artikkel 2 |
Artikkel 3 |
Artikkel 3 |
Artikkel 4 |
Artikkel 4 |
Artikkel 5 |
Artikkel 5 |
Artikkel 6 |
Artikkel 6 |
Artikkel 7 |
Artikkel 7 |
Artikkel 9 |
Artikkel 8 |
Artikkel 102 |
Artikkel 9 |
Artikkel 58 |
Artikkel 10 |
Artikkel 10 |
Artikkel 11 |
Artikkel 11 |
Artikkel 12 |
Artikkel 16 |
Artikkel 13 |
Artikkel 19 |
Artikkel 14 |
Artikkel 17 |
Artikkel 15 |
Artikkel 18 |
Artikkel 16 |
Artikkel 40 |
Artikkel 17 |
Artikli 41 lõige 1 |
Artikkel 17a |
Artikli 41 lõige 2 |
Artikkel 18 |
Artikkel 24 |
Artikkel 19 |
Artikkel 27 |
Artikkel 20 |
Artikkel 28 |
Artikkel 21 |
Artikkel 29 |
Artikkel 22 |
Artikkel 32 |
Artikkel 23 |
Artikkel 33 |
Artikkel 24 |
Artikkel 34 |
Artikkel 25 |
Artikkel 35 |
Artikkel 26 |
Artikkel 36 |
Artikkel 27 |
Artikli 41 lõige 1 |
Artikkel 27a |
Artikli 41 lõige 2 |
Artikkel 28 |
Artikkel 37 |
Artikkel 29 |
Artikkel 38 |
Artikkel 30 |
Artikkel 51 |
Artikkel 31 |
Artikkel 52 |
Artikkel 32 |
Artiklid 54 ja 55 |
Artikkel 33 |
Artiklid 54 ja 56 |
Artikkel 34 |
Artikkel 43 |
Artikkel 35 |
— |
Artikkel 36 |
Artikkel 48 |
Artikkel 37 |
Artikkel 47 |
Artikkel 38 |
— |
Artikkel 39 |
— |
Artikkel 40 |
— |
Artikkel 41 |
Artikkel 116 |
Artikkel 42 |
— |
Artikkel 43 |
Artikkel 109 |
Artikkel 44 |
Artikkel 103 |
Artikkel 44a |
Artikli 113 lõige 1 |
Artikkel 45 |
Artikli 105 lõige 1 ja artikli 106 lõiked 3 ja 4 |
Artikkel 46 |
— |
Artikkel 47 |
Artikkel 119 |
Artikkel 48 |
Artikkel 120 |
Artikkel 49 |
Artikkel 121 |
5. Määrus (EÜ) nr 485/2008
Määrus (EÜ) nr 485/2008 |
Käesolev määrus |
Artikkel 1 |
Artikkel 79 |
Artikkel 2 |
Artikkel 80 |
Artikkel 3 |
Artikkel 81 |
Artikkel 4 |
— |
Artikkel 5 |
Artikli 82 lõiked 1, 2 ja 3 |
Artikkel 6 |
Artikli 82 lõige 4 |
Artikkel 7 |
Artikkel 83 |
Artikkel 8 |
Artikli 103 lõige 2 |
Artikkel 9 |
Artikkel 86 |
Artikkel 10 |
Artikkel 84 |
Artikkel 11 |
Artikkel 85 |
Artikkel 12 |
Artikli 106 lõige 3 |
Artikkel 13 |
— |
Artikkel 14 |
— |
Artikkel 15 |
Artikkel 87 |
Artikkel 16 |
— |
Artikkel 17 |
— |
Euroopa Parlamendi ja nõukogu ühisavaldus nõuetele vastavuse kohta
Nõukogu ja Euroopa Parlament kutsuvad komisjoni üles jälgima 23. oktoobri 2000. aasta direktiivi 2000/60/EÜ (millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta direktiivi 2009/128/EÜ (millega kehtestatakse ühenduse tegevusraamistik pestitsiidide säästva kasutamise saavutamiseks) ülevõtmist ja rakendamist liikmesriikide poolt ning, kui need direktiivid on rakendatud kõigis liikmesriikides ja põllumajandustootjatele otse kohaldatavad kohustused on kindlaks määratud, esitama vajaduse korral seadusandliku ettepaneku, millega muudetakse käesolevat määrust, eesmärgiga lisada nende direktiivide asjakohased osad nõuetele vastavuse süsteemi.
( 1 ) Nõukogu 19. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 58/2003, millega kehtestatakse nende täitevasutuste põhikiri, kellele usaldatakse teatavad ühenduse programmide juhtimisega seotud ülesanded (EÜT L 11, 16.1.2003, lk 1).
( 2 ) Nõukogu 17. detsembri 2020. aasta määrus (EL) 2020/2093, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2021–2027 (ELT L 433, 22.12.2020, lk 11).
( 3 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. detsembri 2020. aasta määrus (EL) 2020/2220, millega kehtestatakse teatavad üleminekusätted Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) ja Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) toetuse kohta 2021. ja 2022. aastal ning muudetakse määrusi (EL) nr 1305/2013, (EL) nr 1306/2013 ning (EL) nr 1307/2013 seoses 2021. ja 2022. aastal eraldatavate vahendite ja nende määruste kohaldamisega ning määrust (EL) nr 1308/2013 seoses 2021. ja 2022. aastal eraldatavate vahendite ja sellise toetuse jaotamisega (ELT L 437, 28.12.2020, lk 1).
( 4 ) Nõukogu 11. novembri 1996. aasta määrus (Euratom, EÜ) nr 2185/96, mis käsitleb komisjoni tehtavat kohapealset kontrolli ja inspekteerimist, et kaitsta Euroopa ühenduste finantshuve pettuste ja igasuguse muu eeskirjade eiramiste eest (EÜT L 292, 15.11.1996, lk 2).
( 5 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. septembri 2013. aasta määrus (EL, Euratom) nr 883/2013, mis käsitleb Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdlusi ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1073/1999 ja nõukogu määrus (Euratom) nr 1074/1999 (ELT L 248, 18.9.2013, lk 1).
( 6 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. oktoobri 2013. aasta määrus (EL) nr 952/2013, millega kehtestatakse liidu tolliseadustik (ELT L 269, 10.10.2013, lk 1).
( 7 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. märtsi 2013. aasta määrus (EL) nr 228/2013, millega kehtestatakse põllumajanduse erimeetmed liidu äärepoolseimate piirkondade jaoks ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 247/2006 (ELT L 78, 20.3.2013, lk 23).
( 8 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. märtsi 2013. aasta määrus (EL) nr 229/2013, millega kehtestatakse põllumajanduse erimeetmed Egeuse mere väikesaarte jaoks ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1405/2006 (ELT L 78, 20.3.2013, lk 41).
( 9 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuli 2000. aasta määrus (EÜ) nr 1760/2000 veiste identifitseerimise ja registreerimise süsteemi loomise, veiseliha ja veiselihatoodete märgistamise ning nõukogu määruse (EÜ) nr 820/97 kehtetuks tunnistamise kohta (EÜT L 204, 11.8.2000, lk 1).
( 10 ) Nõukogu 17. detsembri 2003. aasta määrus (EÜ) nr 21/2004, millega kehtestatakse lammaste ja kitsede identifitseerimise ja registreerimise süsteem ja muudetakse määrust (EÜ) nr 1782/2003 ning direktiive 92/102/EMÜ ja 64/432/EMÜ (ELT L 5, 9.1.2004, lk 8).
( 11 ) Komisjoni 29. oktoobri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1120/2009, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 73/2009 (millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks) III jaotises sätestatud ühtse otsemaksete kava üksikasjalikud rakenduseeskirjad (ELT L 316, 2.12.2009, lk 1).
( 12 ) Nõukogu 3. juuni 1971. aasta määrus (EMÜ, Euratom) nr 1182/71, millega määratakse kindlaks ajavahemike, kuupäevade ja tähtaegade suhtes kohaldatavad eeskirjad (EÜT L 124, 8.6.1971, lk 1).
( 13 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 882/2004 ametlike kontrollide kohta, mida tehakse sööda- ja toidualaste õigusnormide ning loomatervishoidu ja loomade heaolu käsitlevate eeskirjade täitmise kontrollimise tagamiseks (ELT L 165, 30.4.2004, lk 1).
( 14 ) Nõukogu 15. juuli 2008. aasta direktiiv 2008/71/EÜ sigade identifitseerimise ja registreerimise kohta (ELT L 213, 8.8.2008, lk 31).