1

Esitatud apellatsioonkaebustega paluvad Maria Alvarez y Bejarano, Ana‑Maria Enescu, Angelica Livia Salanta, Svetla Shulga, Soldimar Urena de Poznanski, Angela Vakalis, Luz Anamaria Chu, Marli Bertolete, Maria Castro Capcha, Evelyne Vandevoorde, Lucian Micu ja Hassan Orfe El (C‑517/19 P) ning Jakov Ardalic, Christian Stouraitis, Abdelhamid Azbair, Abdel Bouzanih, Bob Kitenge Ya Musenga, El Miloud Sadiki, Cam Tran Thi, Liliana Bicanova, Monica Brunetto, Claudia Istoc, Sylvie Jamet ja Despina Kanellou (C‑518/19) tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 30. aprilli 2019. aasta kohtuotsuse Alvarez y Bejarano jt vs. komisjon (T‑516/16 ja T‑536/16, ei avaldata, edaspidi „esimene vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2019:267) ja 30. aprilli 2019. aasta kohtuotsuse Ardalic jt vs. nõukogu (T‑523/16 ja T‑542/16, ei avaldata, edaspidi „teine vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2019:272), millega jäeti rahuldamata nende hagid, millega nad palusid tühistada vastavalt Euroopa Komisjoni ja Euroopa Liidu Nõukogu otsused, millega neile keelduti alates 1. jaanuarist 2014 andmast igal aastal õigust kahele ja poolele lisapuhkuse päevale nende päritolukohta sõitmiseks (edaspidi „sõiduaeg“) ja õigust kindlasummalisele hüvitisele iga‑aastaste sõidukulude eest teenistuskohast päritolukohta (edaspidi „iga-aastaste sõidukulude hüvitamine“) (edaspidi „vaidlusalused otsused“).

2

Enne Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta määruse (EL, Euratom) nr 1023/2013, millega muudetakse Euroopa Liidu ametnike personalieeskirju ja Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimusi (ELT 2013, L 287, lk 15), jõustumist kehtinud Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „endised personalieeskirjad“) V lisa „Puhkus“ artikkel 7 oli sõnastatud järgmiselt:

„[Põhipuhkusele] lisatakse sõiduaeg, mida arvestatakse puhkusekoha ja töökoha vahelise rongisõidu alusel järgmiselt:

[…]

Põhipuhkuse kohaks on käesoleva artikli kohaldamisel ametniku päritolukoht.

Eespool toodud sätteid kohaldatakse ametnike suhtes, kelle töökoht asub liikmesriikide territooriumidel. Kui töökoht asub väljaspool kõnealuseid territooriume, määratakse sõiduaeg konkreetse otsusega, võttes arvesse eriomaseid vajadusi.“

3

Vastavalt endiste personalieeskirjade artiklile 57 koostoimes Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimuste enne määruse nr 1023/2013 jõustumist kehtinud redaktsiooni artiklitega 16 ja 91 kohaldati endiste personalieeskirjade V lisa artiklit 7 analoogia alusel lepingulistele töötajatele.

4

Endiste personalieeskirjade VII lisa „Töötasu ja kulude hüvitamine“ artiklis 7 oli ette nähtud:

„1.   Ametnikul on õigus saada hüvitist tema enda ning abikaasa ja tegelikult perekonnas elavate ülalpeetavate isikute sõidukulude eest:

[…]

3.   Ametniku päritolukoht määratakse kindlaks tema tööleasumisel institutsiooni, võttes arvesse töölevõtmiskohta või tema põhilist viibimiskohta. Nii määratud päritolukohta võib ametisse nimetava asutuse või ametiisiku eriotsusega muuta ametniku teenistuses oleku ajal või tema teenistusest lahkumisel. Ametniku teenistuse ajal tehakse selline otsus üksnes erandjuhtudel ning juhul, kui ametnik esitab asjakohased tõendid.“

5

Endiste personalieeskirjade VII lisa artiklis 8 oli sätestatud:

„1.   Ametnikel on õigus saada igal kalendriaastal hüvitist, mis võrdub nende sõidukuludega töökohast artiklis 7 määratletud päritolukohta, ja kui neil on õigus saada majapidamistoetust, siis samuti hüvitist nende abikaasa ja artikli 2 tähenduses ülalpeetavate sõidukulude eest.

[…]

2.   Kindlaksmääratud hüvitis põhineb ametniku töökoha ja töölevõtmis- või päritolukoha vahel läbitud kilomeetrite eest makstaval toetusel;

[…]

4.   Eespool toodud sätteid kohaldatakse ametnike suhtes, kelle töökoht asub liikmesriikide territooriumidel. […]

Nimetatud reisikulud hüvitatakse kindlaksmääratud hüvitise kujul, mille aluseks on lennukulud turistiklassist vahetult kõrgemas klassis.“

6

Vastavalt Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimuste enne määruse nr 1023/2013 jõustumist kehtinud redaktsiooni artiklite 22, 26 ja 92 sätetele nende koostoimes olid endiste personalieeskirjade VII lisa artiklid 7 ja 8 analoogia alusel kohaldatavad lepingulistele töötajatele.

7

Määrusega nr 1023/2013 muudetud Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjad (edaspidi „personalieeskirjad“) jõustusid 1. jaanuaril 2014.

8

Määruse nr 1023/2013 põhjendustes 2, 12 ja 24 on märgitud:

[…]

[…]

9

Personalieeskirjade V lisa „Puhkus“ artiklis 7 on sätestatud:

„Ametnikel, kellel on õigus saada kodumaalt lahkumise või välismaal elamise toetust, on õigus saada igal aastal kaks ja pool päeva lisapuhkust kodumaal käimiseks.

Esimest lõiku kohaldatakse ametnike suhtes, kelle töötamiskoht asub liikmesriikide territooriumil. Kui töötamiskoht asub väljaspool liikmesriikide territooriumi, määratakse kodumaapuhkuse kestus eriotsusega, võttes arvesse konkreetseid vajadusi.“

10

Vastavalt Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimuste (määrusega nr 1023/2013 muudetud redaktsioonis, edaspidi „muude teenistujate teenistustingimused“) artiklitele 16 ja 91 nende koostoimes kohaldatakse personalieeskirjade V lisa artiklit 7 ajutistele ja lepingulistele töötajatele analoogia alusel.

11

Personalieeskirjade VII lisa „Töötasu ja kulude hüvitamine“ artikkel 4, mida muude teenistujate teenistustingimuste artiklite 21 ja 92 koostoimes kohaldatakse lepingulistele töötajatele analoogia alusel, on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Kodumaalt lahkumise toetust, mis moodustab 16% ametniku põhipalga, majapidamistoetuse ja ülalpeetava lapse toetuse kogusummast, makstakse:

[…]

2.   Ametnikul, kes ei ole ega ole kunagi olnud selle riigi kodanik, mille territooriumil ta töötab, ja kes ei vasta lõikes 1 sätestatud tingimustele, on õigus saada välismaal elamise toetust, mis võrdub ühe neljandikuga kodumaalt lahkumise toetusest.

3.   Lõigete 1 ja 2 kohaldamisel võrdsustatakse ametnik, kes on abiellumise teel automaatselt ja ilma võimaluseta sellest loobuda saanud selle riigi kodakondsuse, mille territooriumil ta töötab, lõike 1 punkti a esimeses taandes käsitletud ametnikuga.“

12

Personalieeskirjade VII lisa artiklis 7 on ette nähtud:

„1.   Ametnikul on õigus saada kindlasummalist hüvitist tema enda ning abikaasa ja tegelikult perekonnas elavate ülalpeetavate isikute sõidukulude eest:

Ametniku surma korral on lesel ja ülalpeetavatel õigus saada kindlasummalist hüvitist sõidukulude eest samadel tingimustel.

[…]

4.   Ametniku päritolukoht määratakse kindlaks tema tööleasumisel, võttes arvesse töölevõtmiskohta või tema selgesõnalise ja põhjendatud taotluse alusel kohta, millega ta on põhiliselt seotud. Sel viisil kindlaks määratud päritolukohta võib ametisse nimetava asutuse või ametiisiku eriotsusega ametniku teenistuses oleku ajal või lahkumisel muuta. Ametniku teenistuse ajal tehakse selline otsus üksnes erandjuhtudel ning juhul, kui ametnik esitab asjakohased tõendid.

[…]“.

13

Personalieeskirjade VII lisa artiklis 8 on sätestatud:

„1.   Ametnikul, kellel on õigus saada kodumaalt lahkumise või välismaal elamise toetust, on lõikes 2 sätestatud määra piires õigus saada igal kalendriaastal kindlasummalist hüvitist, mis võrdub töötamiskohast artiklis 7 määratletud päritolukohta sõitmise kuludega, ja kui tal on õigus saada majapidamistoetust, siis samuti hüvitist tema abikaasa ja artikli 2 tähenduses ülalpeetavate sõidukulude eest.

[…]

2.   […]

Kui artiklis 7 määratletud päritolukoht on väljaspool liidu liikmesriikide territooriumi ja ühtlasi väljaspool Euroopa Liidu toimimise lepingu II lisas loetletud riike ja territooriume ning Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni liikmesriikide territooriumi, põhineb kindlasummaline hüvitis ametniku töötamiskoha ja selle liikmesriigi pealinna, mille kodakondsus tal on, vahelise geograafilise vahemaa kilomeetrite eest makstaval toetusel.

[…]

4.   Käesoleva artikli lõikeid 1, 2 ja 3 kohaldatakse ametnike suhtes, kelle töötamiskoht asub liikmesriikide territooriumil. […]

Kindlasummalise hüvitise aluseks on lennukulud turistiklassis.“

14

Vastavalt muude teenistujate teenistustingimuste artiklite 22, 26 ja 92 koostoimele on personalieeskirjade VII lisa artiklid 7 ja 8 teatud tingimustel kohaldatavad ajutistele teenistujatele ja, analoogia alusel, lepingulistele töötajatele.

15

Vaidluste tausta, mis on esitatud esimese vaidlustatud kohtuotsuse punktides 8–14 ja teise vaidlustatud kohtuotsuse punktides 8–14, võib kokku võtta järgmiselt.

16

Apellandid kohtuasjades C‑517/19 P ja C‑518/19 P, kes on vastavalt komisjoni ja nõukogu ametnikud või lepingulised töötajad, töötavad Belgias. Nende päritolukoht asub väljaspool selle liikmesriigi territooriumi. Neil on topeltkodakondsus, sealhulgas Belgia kodakondsus. Keegi neist ei saa kodumaalt lahkumise toetust ega välismaal elamise toetust.

17

Kuigi apellantidele anti enne määruse nr 1023/2013 jõustumist sõiduaega ja neile maksti hüvitist iga‑aastaste sõidukulude eest, ei ole neil alates selle määruse jõustumisest enam õigust neid soodustusi saada, kuna nad ei vasta personalieeskirjade V lisa artiklis 7 ja VII lisa artiklis 8 sätestatud tingimusele, mille kohaselt antakse neid soodustusi üksnes ametnikele, kellel on õigus saada kodumaalt lahkumise toetust või välismaal elamise toetust.

18

Apellandid, kes said neist muudatustest teada oma isikutoimikuga tutvudes, esitasid personalieeskirjade artikli 91 alusel kaebused, igaüks oma institutsioonile. Need kaebused jäeti rahuldamata.

19

Kohtuasja C‑517/19 P apellandid esitasid kaks hagiavaldust, mis saabusid Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 26. augustil 2014 ja 26. jaanuaril 2015, mis registreeriti numbritega F‑85/14 ja F‑13/15 ning milles nad palusid neid puudutavad vaidlusalused otsused tühistada.

20

Kohtuasja C‑518/19 P apellantide esitatud hagiavaldus saabus Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 29. septembril 2014 ja see registreeriti numbriga F‑100/14; hagiavalduses palusid nad tühistada neid puudutavad vaidlusalused otsused. Eraldi hagiavaldusega, mis saabus nimetatud kohtu kantseleisse 16. veebruaril 2015, esitasid üheksa neist apellantidest hagi, mis registreeriti numbriga F‑27/15 ja milles nad palusid tühistada otsused mitte enam maksta neile hüvitist iga‑aastaste sõidukulude eest.

21

Parlamendi ja nõukogu 6. juuli 2016. aasta määruse (El, Euratom) 2016/1192 Euroopa Liidu ja tema teenistujate vaheliste vaidluste esimeses kohtuastmes lahendamise pädevuse Üldkohtule üleandmise kohta (ELT 2016, L 200, lk 137) artikli 3 alusel anti kõnealused neli hagiasja staadiumis, milles need olid 31. augustil 2016, üle Üldkohtule. Need registreeriti numbritega T‑516/16, T‑523/16, T‑536/16 ja T‑542/16.

22

Oma esimeses kohtuastmes esitatud hagide põhjenduseks esitasid kohtuasjade C‑517/19 P ja C‑518/19 P apellandid kolm väidet, mis olid sõnastatud identselt ja milles väideti, et personalieeskirjade V lisa artikkel 7 ja VII lisa artikkel 8 on õigusvastased. Esimese väite kohaselt on need sätted õigusvastased, kuna nendega „seatakse kahtluse alla apellantide päritolukoht“, teise väite kohaselt on õigusvastane kodumaalt lahkumise toetuse või välismaal elamise toetuse saamist eeldav tingimus ja kolmanda kohaselt on rikutud proportsionaalsuse, õiguskindluse, omandatud õiguste ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet ning õigust perekonnaelu austamisele.

23

Esimeses ja teises vaidlustatud kohtuotsuses lükkas Üldkohus sisuliselt identsete põhjendustega tagasi kõik apellantide esitatud väited ja jättis hagid rahuldamata.

24

Esimese väite kohta leidis Üldkohus eelkõige, et määrusega nr 1023/2013 tehtud muudatused ei sea kahtluse alla apellantide päritolukoha kindlaksmääramist, kuna selle õigusmõju jätkub, näiteks osas, mis puudutab teenistuse ajal surnud isiku surnukeha viimist teenistuskohast isiku päritolukohta ja teenistusest lahkumise korral päritolukohta kolimist (esimese vaidlustatud kohtuotsuse punktid 49–54 ja teise vaidlustatud kohtuotsuse punktid 47–52).

25

Seoses teise väitega, millega apellandid heitsid liidu seadusandjale ette, et ta seadis iga-aastaste sõidukulude hüvitamise ja sõiduaja andmise tingimuseks kodumaalt lahkumise toetuse või välismaal elamise toetuse saamise, rikkudes seeläbi võrdse kohtlemise põhimõtet, leidis Üldkohus kõigepealt, viidates Avaliku Teenistuse Kohtu 23. jaanuari 2007. aasta kohtuotsusele Chassagne vs. komisjon (F‑43/05, EU:F:2007:14, punkt 61), et selliste kulude hüvitamise ja sõiduaja andmise tingimuste ja kohaldamise korra kindlaksmääramine kuulub reguleerimisvaldkonda, milles liidu seadusandjal on ulatuslik kaalutlusõigus (esimese vaidlustatud kohtuotsuse punkt 66 ja teise vaidlustatud kohtuotsuse punkt 64). Ta rõhutas, et niisuguses valdkonnas peab liidu kohus „võrdsuse põhimõtte ja diskrimineerimiskeelu põhimõtte puhul piirduma kontrollimisega, kas asjasse puutuv institutsioon ei ole teinud meelevaldset või asjaomaste normide eesmärki arvestades ilmselgelt asjakohatut vahet, ning seoses proportsionaalsuse põhimõttega, kas võetud meede ei ole regulatsiooni eesmärgiga võrreldes ilmselgelt sobimatu“ (esimese vaidlustatud kohtuotsuse punkt 67 ja teise vaidlustatud kohtuotsuse punkt 65).

26

Seejärel meenutas Üldkohus seoses personalieeskirjade V lisa artikli 7 ja VII lisa artikli 8 eesmärgiga, et ametniku võimalus säilitada isiklikud suhted paigaga, kus on tema põhihuvide kese, on muutunud liidu avaliku teenistuse õiguse üldpõhimõtteks, kuid rõhutas samas asjaolu, et selle eesmärgi saavutamiseks oli liidu seadusandja soovinud sõiduaega ja iga-aastaste sõidukulude hüvitamist puudutavaid norme ajakohastada ja ratsionaliseerida ning siduda need välismaal elamise või kodumaalt lahkumisega, nii et neid norme oleks lihtsam kohaldada ja need oleksid läbipaistvamad (esimese vaidlustatud kohtuotsuse punktid 68 ja 69 ning teise vaidlustatud kohtuotsuse punktid 66 ja 67).

27

Arvestades seda eesmärki ja seadusandja ulatuslikku kaalutlusõigust, rõhutas Üldkohus, et kodumaalt lahkumise või välismaal elamise toetust saavate ametnike ja teenistujate olukorda ei saa võrrelda nende ametnike ja teenistujate olukorraga, kellel on sarnaselt apellantidega kaks kodakondsust, sealhulgas nende teenistuskohariigi kodakondsus, isegi kui nende päritolukoht ei ole seal. Kui ametnik või teenistuja, kes ei võta oma teenistuskohariigi kodakondsust, annab tunnistust teatavast soovist säilitada sidemed oma päritolukohaga, siis asjaolu, et ametnik või teenistuja on taotlenud teenistuskohaliikmesriigi kodakondsust ja selle kodakondsuse saanud, näitab kui mitte seda, et tal on selles riigis tekkinud perekondlikud sidemed, siis vähemalt soovi luua sinna oma põhihuvide kese. Üldkohus järeldas sellest, et kodumaalt lahkunud või välismaal elava isiku olukord ja apellantide olukord on kaks erinevat õiguslikku olukorda, mis õigustavad erinevat kohtlemist lähtuvalt eeldusest, et isiku kodakondsus on arvestatav tõend selle kohta, et isiku ja tema kodakondsusriigi vahel on suur hulk tihedaid sidemeid (esimese vaidlustatud kohtuotsuse punktid 71–73 ja teise vaidlustatud kohtuotsuse punktid 69–71).

28

Lisaks tõdes Üldkohus, et õigus kodumaalt lahkumise toetusele või välismaal elamise toetusele sõltub ka konkreetsete faktiliste asjaolude tuvastamisest, mis iseloomustavad asjaomase ametniku olukorda seoses tema päritolukohaga, ning et ametnik, kes on täielikult lõimunud tema teenistuskohariiki ja kellele seega ei anta kodumaalt lahkumise toetust või välismaal elamise toetust, ei saa väita, et tal on oma päritolukohaga tihedam side kui ametnikul, kellel on õigus sellele toetusele. Üldkohtu hinnangul ei õigusta toetuse maksmist seega mitte ametniku kodakondsus, mis viitab üksnes ühele seosele tema teenistuskohaga, vaid faktiline olukord, mille eesmärk on seega korvata tegelikku ebavõrdsust, mis tekib teenistuskohariigi ühiskonda lõimunud ametnike ja nende ametnike vahel, kes seda ei ole (esimese vaidlustatud kohtuotsuse punkt 73 ja teise vaidlustatud kohtuotsuse punkt 71).

29

Lõpuks järeldas Üldkohus, et „arvestades süsteemi kui terviku loogikat ja seadusandja ulatuslikku kaalutlusõigust, tuleb asuda seisukohale, et süsteem, mis seisneb selles, et sõiduaja ja iga-aastaste sõidukulude hüvitise saamine seatakse sõltuvusse tingimusest, et sama isik saab kodumaalt lahkumise toetust või välismaal elamise toetust, ei ole selle eesmärki arvestades ilmselgelt asjakohatu ega ilmselgelt sobimatu“, ning et seega „ei ole rikutud põhimõtet, et teenistujal peab olema võimalus säilitada isiklikud suhted kohaga, kus on tema põhihuvide kese, ega ka mitte võrdse kohtlemise või diskrimineerimiskeelu põhimõtet“ (esimese vaidlustatud kohtuotsuse punkt 75 ja teise vaidlustatud kohtuotsuse punkt 73).

30

Kolmanda väite kohta, et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet, leidis Üldkohus, et ei saa väita, et seadusandja on oma ulatusliku kaalutlusõiguse teostamisel kehtestanud meetmed, mis on tema taotletava eesmärgiga ilmselgelt ebaproportsionaalsed (esimese vaidlustatud kohtuotsuse punkt 86 ja teise vaidlustatud kohtuotsuse punkt 84).

31

Täpsemalt leidis Üldkohus, et määruse nr 1023/2013 põhjenduses 24 meenutatud eesmärki arvestades on täiesti proportsionaalne näha ette, et teenistujat, kellel on teenistuskohariigi kodakondsus, ei saa pidada sõna otseses mõttes välismaal elavaks teenistujaks ja et lisaks võimaldavad uued personalieeskirjad apellantidel esiteks säilitada sideme oma päritolukohaga, kuna see, kuhu see koht oli määratud, ei muutunud nende eeskirjade kehtestamise tõttu, ja teiseks võimaldavad uued personalieeskirjad apellantidel säilitada ka sideme liikmesriigiga, mille kodakondsus neil on ja millega neid loetakse tugevamini seotuks (esimese vaidlustatud kohtuotsuse punkt 82 ja teise vaidlustatud kohtuotsuse punkt 80).

32

Lisaks, arvestades määruse nr 1023/2013 põhjendusi 2 ja 12, mille kohaselt peab seadusandja kõrgelt kvalifitseeritud töötajaid tööle võttes valima nad „võimalikult laialt geograafiliselt alalt“ ja „tagama kulutõhususe“, rõhutas Üldkohus, et seadusandja oli oma ulatusliku kaalutlusõiguse raames otsustanud piirata iga-aastaste sõidukulude hüvitamist, et sellest saaksid kasu „teenistujad, kellel on seda kõige rohkem vaja“, st need, „kes elavad välismaal või on kodumaalt lahkunud ja kes on teenistuskohariigiga vähem lõimunud, et neil oleks võimalik säilitada sidemed liikmesriigiga, mille kodakondsus neil on ja millega neil seega on kõige tugevamad sidemed“ (esimese vaidlustatud kohtuotsuse punkt 84 ja teise vaidlustatud kohtuotsuse punkt 82).

33

Viimaks tuletas Üldkohus viitega 16. oktoobri 1980. aasta kohtuotsuse Hochstrass vs. Euroopa Kohus (147/79, EU:C:1980:238) punktile 14 meelde, et kuigi üldise ja abstraktse regulatsiooni kehtestamine võib marginaalsetes olukordades kaasa tuua juhuslikke ebamugavusi, ei saa seadusandjale ette heita kategooriate kasutamist, kui see ei ole taotletavat eesmärki arvestades iseenesest diskrimineeriv (esimese vaidlustatud kohtuotsuse punkt 85 ja teise vaidlustatud kohtuotsuse punkt 83).

34

Apellandid paluvad kohtuasjas C‑517/19 P Euroopa Kohtul:

35

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

36

Euroopa Parlament ja nõukogu, kes esimeses kohtuastmes menetlusse astujatena esitasid Euroopa Kohtu kodukorra artikli 172 alusel apellatsioonkaebusele vastuse, paluvad samuti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja apellantidelt.

37

Apellandid paluvad kohtuasjas C‑518/19 P Euroopa Kohtul:

38

Nõukogu palub Euroopa Kohtul:

39

Parlament, kes esimeses astmes menetlusse astujana esitas apellatsioonkaebusele vastuse vastavalt kodukorra artiklile 172, palub samuti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja apellantidelt.

40

Euroopa Kohtu president otsustas 1. oktoobril 2019 kodukorra artikli 54 lõike 2 alusel liita kohtuasjad C‑517/19 P ja C‑518/19 P menetluse kirjaliku ja suulise osa ning kohtuotsuse huvides.

41

Apellatsioonkaebuste põhjendamiseks esitavad kohtuasjade C‑517/19 P ja C‑518/19 P apellandid kolm identset väidet, millest esimese kohaselt on kohtuliku kontrolli ulatuse määratlemisel rikutud õigusnormi, teise kohaselt on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet ja viimati nimetatud põhimõttele omast võrreldavuse mõistet ning kolmanda kohaselt on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet.

42

Kuigi kolmas apellatsioonkaebuse väide on sarnaselt teise väitega esitatud apellatsioonkaebuse üldisema pealkirja all, mis puudutab võrdsuse põhimõtte rikkumist, nähtub nii kolmanda väite põhjendamiseks esitatud argumentidest kui ka apellatsioonkaebuse lisast, mis sisaldab kokkuvõtet esitatud väidetest, et kõnealune kolmas väide puudutab üksnes proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist, mitte aga võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist.

43

Apellandid väidavad, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta piiras määruse nr 1023/2013 õiguspärasuse kontrolli, mille ta viis läbi võrdse kohtlemise põhimõtte seisukohast, selle kontrollimisega, kas vaidlusalused meetmed on nendega taotletava eesmärgi seisukohalt „meelevaldsed“ või „ilmselgelt“ sobimatud või asjakohatud. Nad täpsustavad sellega seoses, et Üldkohus eksis, kui ta leidis esimese vaidlustatud kohtuotsuse punktis 67 ja teise vaidlustatud kohtuotsuse punktis 65, et ta ei tohi teostada muud kui piiratud kontrolli valdkondades, kus seadusandjal on ulatuslik kaalutlusõigus.

44

Apellantide sõnul ei ole asjaolul, et seadusandjal on ulatuslik kaalutlusõigus, tähtsust selle analüüsimisel, kas määruse nr 1023/2013 sätted, mis käsitlevad sõiduaja andmist ja iga-aastast sõidukulude hüvitamist, on kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega.

45

Kuna võrdne kohtlemine on Euroopa Liidu avalikule teenistusele kohaldatav üldpõhimõte, on liidu seadusandja kohustatud seda nimelt igal juhul järgima ning liidu kohus peab selle üle teostama täielikku õiguspärasuse kontrolli.

46

Apellandid lisavad, et käesolevad kohtuasjad erinevad kohtuasjast, milles tehti Avaliku Teenistuse Kohtu 23. jaanuari 2007. aasta otsus Chassagne vs. komisjon (F‑43/05, EU:F:2007:14), millele Üldkohus rajas oma arutluskäigu vaidlustatud kohtuotsustes. Kui viimati nimetatud kohtuasjas oli kõne all üksnes sõidukulude hüvitamise korra muutmise õiguspärasus, siis käesolevad kohtuasjad puudutavad selle hüvitise saamise õiguse sisu.

47

Viimaks ilmutas Üldkohus, kes asetas seadusandja kaalutlusõiguse võrdse kohtlemise põhimõttest kõrgemale, „põhjendamatut aupaklikkust“ selle kaalutlusõiguse suhtes ja sellel oli otsustav mõju vaidluste lahendusele. Apellandid märgivad sellega seoses, et Üldkohus otsustas „väga üldsõnaliselt“, et võttes arvesse „süsteemi kui terviku loogikat“ ja „liidu seadusandja ulatuslikku kaalutlusõigust“, ei olnud määrus nr 1023/2013 selle eesmärki arvestades „ilmselges“ vastuolus võrdse kohtlemise üldpõhimõttega.

48

Komisjon palub kohtuasjas C‑517/19 P ning nõukogu ja parlament paluvad kohtuasjades C‑517/19 P ja C‑518/19 P esimene väide tagasi lükata.

49

Tuleb meenutada, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale põhineb ametnike ja administratsiooni vaheline õigussuhe personalieeskirjadel, mitte lepingul. Sellest tuleneb, et seadusandja võib ametnike õigusi ja kohustusi igal ajal muuta, kui ta peab seejuures kinni liidu õigusest tulenevatest nõuetest (22. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Centeno Mediavilla jt vs. komisjon, C‑443/07 P, EU:C:2008:767, punkt 60, ja 4. märtsi 2010. aasta kohtuotsus Angé Serrano jt vs. parlament, C‑496/08 P, EU:C:2010:116, punkt 82).

50

Sama kehtib lepinguliste töötajate kohta seoses personalieeskirjade sätetega, mida neile analoogia alusel kohaldatakse.

51

Nende nõuete hulka kuulub Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 20 tagatud võrdse kohtlemise põhimõte (vt selle kohta 22. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Centeno Mediavilla jt vs. komisjon, C‑443/07 P, EU:C:2008:767, punkt 78, ja 4. märtsi 2010. aasta kohtuotsus Angé Serrano jt vs. parlament, C‑496/08 P, EU:C:2010:116, punkt 100).

52

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab see põhimõte, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (17. juuli 2008. aasta kohtuotsus Campoli vs. komisjon, C‑71/07 P, EU:C:2008:424, punkt 50; 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus HK vs. komisjon, C‑460/18 P, EU:C:2019:1119, punkt 66, ja 8. septembri 2020. aasta kohtuotsus komisjon ja nõukogu vs. Carreras Sequeros jt, C‑119/19 P ja C‑126/19 P, EU:C:2020:676, punkt 137).

53

Lisaks tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et selliste personalieeskirjade normide korral, nagu on kõne all käesolevas asjas, ja võttes arvesse liidu seadusandjale selles osas kuuluvat ulatuslikku kaalutlusõigust, rikutakse võrdse kohtlemise põhimõtet üksnes siis, kui seadusandja on teinud vahet, mis asjaomaste õigusnormidega taotletava eesmärgi seisukohalt on meelevaldne või ilmselgelt asjakohatu (vt selle kohta 14. juuli 1983. aasta kohtuotsus Ferrario jt vs. komisjon, 152/81, 158/81, 162/81, 166/81, 170/81, 173/81, 175/81, 177/81–179/81, 182/81 ja 186/81, EU:C:1983:208, punkt 13; 17. juuli 2008. aasta kohtuotsus Campoli vs. komisjon, C‑71/07 P, EU:C:2008:424, punkt 64; 15. aprilli 2010. aasta kohtuotsus Gualtieri vs. komisjon, C‑485/08 P, EU:C:2010:188, punkt 72, ning 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus HK vs. komisjon, C‑460/18 P, EU:C:2019:1119, punkt 85).

54

Seda kohtupraktikat arvestades ei rikkunud Üldkohus järelikult õigusnormi, kui ta otsustas esimese vaidlustatud kohtuotsuse punktis 67 ja teise vaidlustatud kohtuotsuse punktis 65, et ta peab võrdse kohtlemise põhimõtte seisukohalt piirduma selle kontrollimisega, kas seadusandja ei ole määruse nr 1023/2013 vaidlustatud sätteid vastu võttes teinud meelevaldset või ilmselgelt asjakohatut vahet.

55

Mis puudutab argumenti, et Üldkohus leidis esimese vaidlustatud kohtuotsuse punktis 75 ja teise vaidlustatud kohtuotsuse punktis 73 väga üldsõnaliselt, et võttes arvesse „süsteemi kui terviku loogikat“ ja „liidu seadusandja ulatuslikku kaalutlusõigust“, ei ole määrus nr 1023/2013 oma eesmärki arvestades „ilmselgelt“ vastuolus võrdse kohtlemise üldpõhimõttega, siis tuleb tõdeda, et see argument põhineb nende kohtuotsuste vääral tõlgendusel ja tuleb seetõttu ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

56

Nimelt leidis Üldkohus – alles pärast seda, kui ta oli esimese vaidlustatud kohtuotsuse punktides 65–74 ning teise vaidlustatud kohtuotsuse punktides 63–72 lähtuvalt kohtupraktikast, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 53, tuvastanud, et ametnikud ja teenistujad, kellele makstakse kodumaalt lahkumise toetust või välismaal elamise toetust, ei ole apellantidega sarnases olukorras –, et see, kui personalieeskirjade V lisa artiklis 7 ja VII lisa artiklis 8 ette nähtud sõiduaja andmise ja iga-aastaste sõidukulude hüvitamise tingimuseks on seatud kodumaalt lahkumise toetuse või välismaal elamise toetuse saamine, ei ole nende sätete eesmärke arvestades ilmselgelt sobimatu või asjakohatu ja sellega ei rikuta võrdse kohtlemise põhimõtet.

57

Eeltoodust ilmneb, et esimene väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

58

Teise väitega, mis on suunatud esimese vaidlustatud kohtuotsuse punktide 70–73 ja teise vaidlustatud kohtuotsuse punktide 68–71 vastu, väidavad apellandid, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta asus seisukohale, et nende ametnike ja teenistujate olukord, kellel ei ole õigust kodumaalt lahkumise toetusele või välismaal elamise toetusele, ei ole võrreldav nende ametnike ja teenistujate olukorraga, kellel on õigus sellist toetust saada, samas kui nii esimeste kui ka teiste teenistuskoht on mujal kui nende päritolukoht.

59

Apellandid väidavad sellega seoses, et eri olukordade võrreldavuse kindlakstegemiseks tuleb arvesse võtta vahetegemist sätestava akti eset ja eesmärki ning selle valdkonna põhimõtteid ja eesmärke, kuhu nimetatud akt kuulub. Määrus nr 1023/2013 seab aga ametniku või teenistuja õiguse säilitada oma päritolukohaga isiklikud suhted sõltuvusse sellest, mil määral ta on teenistuskohta lõimunud, samas kui – nagu Üldkohus tuvastas esimese vaidlustatud kohtuotsuse punktis 68 ja teise vaidlustatud kohtuotsuse punktis 66 – personalieeskirjade V lisa artikkel 7 ja VII lisa artikkel 8 taotlevad endiselt sama eesmärki ja neil on endiselt sama ese: võimaldada ametnikel ja teenistujatel ja nende ülalpeetavatel isikutel vähemalt kord aastas oma päritolukohta tagasi pöörduda, et säilitada seal perekondlikud, ühiskondlikud ja kultuurilised sidemed. Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsustes samuti meenutas, on selline võimalus muutunud liidu avaliku teenistuse õiguse üldpõhimõtteks.

60

Seetõttu leiavad apellandid, et arvestades määruse nr 1023/2013 asjaomaste sätete eset ja eesmärki, on kõik liidu ametnikud ja teenistujad, kelle päritolukoht asub muus riigis kui nende teenistuskohariik, võrreldavas olukorras sõltumata sellest, kas nad saavad kodumaalt lahkumise toetust või välismaal elamise toetust või mitte. Seega, kui seadusandja nägi ette, et üksnes ametnikel ja teenistujatel, kes saavad sellist toetust, on õigus sõiduajale ja iga-aastasele sõidukulude hüvitamisele, seadis ta viimati nimetatud soodustused sõltuvusse sellest, mil määral need ametnikud ja teenistujad on oma teenistuskohta lõimunud, st subjektiivsest kriteeriumist.

61

Apellandid väidavad, et ametniku või teenistuja päritolukoha kindlaksmääramine väljaspool teenistuskohariigi territooriumi ei mõjuta kuidagi tema õigust saada kodumaalt lahkumise toetust või välismaal elamise toetust ja vastupidi. Nende arvates vastavad ametniku või teenistuja päritolukoha kindlaksmääramine ja kodumaalt lahkumise toetuse või välismaal elamise toetuse määramine erinevatele vajadustele ja huvidele.

62

Seetõttu eeldas Üldkohus esimese vaidlustatud kohtuotsuse punktides 71 ja 73 ning teise vaidlustatud kohtuotsuse punktides 69 ja 71 vääralt, et ametnik või teenistuja, kes ei saa kodumaalt lahkumise toetust põhjusel, et kuus kuud enne teenistusse asumist lõppenud viie aasta jooksul elas või tegeles ta oma põhilise tegevusalaga selle riigi territooriumil, kus asub tema teenistuskoht, kavatseb katkestada sidemed oma päritolukohaga, viies oma põhihuvide keskme üle teenistuskohta. Samuti ei tähenda see, et ametnik või teenistuja saab selle riigi kodakondsuse, kus asub tema teenistuskoht, et ta soovis oma huvide keskme üle viia ja katkestada perekondlikud või varalised sidemed päritolukohaga.

63

Komisjon palub kohtuasjas C‑517/19 P ning nõukogu ja parlament paluvad kohtuasjades C‑517/19 P ja C‑518/19 P teine väide tagasi lükata.

64

Nagu mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 52, nõuab võrdse kohtlemise põhimõte, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud.

65

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb selleks, et kindlaks teha, kas nimetatud põhimõtet on rikutud või mitte, arvesse võtta eelkõige selle sätte eset ja eesmärki, millega seda põhimõtet väidetavalt rikuti (6. septembri 2018. aasta kohtuotsus Piessevaux vs. nõukogu, C‑454/17 P, ei avaldata, EU:C:2018:680, punkt 79 ja seal viidatud kohtupraktika).

66

Sellega seoses on oluline rõhutada, nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 61, et personalieeskirjade V lisa artikli 7 ja VII lisa artikli 8 ese ja eesmärk jäi määruse nr 1023/2013 jõustumisel sisuliselt samaks, sest nende sätete eesmärk on endiselt võimaldada ametnikel ja nende ülalpidamisel olevatel isikutel vähemalt kord aastas oma päritolukohta tagasi pöörduda, et säilitada seal perekondlikud, ühiskondlikud ja kultuurilised sidemed, kusjuures vastavalt VII lisa artikli 7 lõikele 4 määratakse ametniku päritolukoht tema tööleasumisel üldjuhul kindlaks lähtuvalt töölevõtmiskohast või tema selgesõnalise ja põhjendatud taotluse alusel lähtuvalt kohast, kus on tema huvide kese.

67

Sellegipoolest – nagu nähtub määruse nr 1023/2013 põhjendusest 24 – soovis liidu seadusandja personalieeskirjade V lisa artiklit 7 ja VII lisa artiklit 8 muutes ametnike personalieeskirjade ja liidu muude teenistujate teenistustingimuste reformi raames sõiduaja ja iga-aastaste sõidukulude hüvitamise eeskirju ajakohastada ja ratsionaliseerida, sidudes need kodumaalt lahkumise või välismaal elamisega, et nende kohaldamine muutuks lihtsamaks ja läbipaistvamaks. Lisaks teenib see konkreetne eesmärk üldisemat eesmärki, milleks on – nagu nähtub selle määruse põhjendustest 2 ja 12 – kulutõhususe tagamine Euroopa sotsiaal‑majanduslikus kontekstis, mis nõuab riikide rahanduse konsolideerimist ja erilisi pingutusi kõikidelt avaliku halduse asutustelt ja nende töötajatelt, et parandada tõhusust ja tulemuslikkust, minetamata seejuures eesmärki tagada kõrgelt kvalifitseeritud töötajate töölevõtmine võimalikult laialt geograafiliselt alalt.

68

Seda silmas pidades otsustas seadusandja määruse nr 1023/2013 vastuvõtmisel siduda õiguse sõiduajale ja iga-aastaste sõidukulude hüvitamisele „välismaal elamisega“ laias tähenduses, st anda selle õiguse üksnes ametnikele ja teenistujatele, kes vastavad personalieeskirjade VII lisa artiklis 4 ette nähtud tingimustele, mis peavad olema täidetud kodumaalt lahkumise toetuse või välismaal elamise toetuse saamiseks, et neid meetmeid täpsemalt suunata ja piirata nendest kasu saajad ainult isikutega, kellel on kodumaalt lahkumise või välismaal elamise tõttu seda kõige rohkem vaja.

69

Siinkohal tuleb esiteks meeles pidada, et kodumaalt lahkumise toetuse peamine eesmärk on hüvitada ametnikele teatud kulud ja ebamugavused, mis on seotud liidu institutsioonide teenistusse asumisega, kui sellega kaasneb elukohariigist teenistuskohariiki kolimine ja uude keskkonda lõimumine. Kodumaalt lahkumise mõiste oleneb ka ametniku isiklikust olukorrast ehk sellest, mil määral ta on uude keskkonda lõimunud – see võib tuleneda näiteks tema alalisest elukohast või põhilisest tegevusalast. Kodumaalt lahkumise toetuse maksmise eesmärk on seega korvata tegelikku ebavõrdsust, mis tekib teenistuskohariigi ühiskonda lõimunud ja mittelõimunud ametnike vahel (24. jaanuari 2008. aasta kohtuotsus Adam vs. komisjon, C‑211/06 P, EU:C:2008:34, punktid 38 ja 39 ning seal viidatud kohtupraktika).

70

Teiseks, välismaal elamise toetust makstakse personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 2 alusel ametnikule, kes ei ole ega ole kunagi olnud selle riigi kodanik, mille territooriumil asub tema töökoht, ning kes ei vasta kodumaalt lahkumise toetuse saamise tingimustele. Selle toetuse eesmärk on seega korvata ebasoodsat olukorda, milles ametnikud välismaal elamise tõttu on, ehk teatavat hulka õiguslikke ja faktilisi ühis- ja perekondlikke, hariduslikke, kultuurilisi ja poliitilisi ebamugavusi, mida selle riigi kodanikud ei koge (vt selle kohta 16. oktoobri 1980. aasta kohtuotsus Hochstrass vs. Euroopa Kohus, 147/79, EU:C:1980:238, punkt 12).

71

Eeltoodust tuleneb, et personalieeskirjade VII lisa artiklis 4 on kehtestatud objektiivsed kriteeriumid, mille kohaselt on selles ette nähtud toetuste maksmine piiratud ametnikega, kes üldjuhul on teenistuskohariigi ühiskonda vaid vähesel määral lõimunud, ja mis teisipidi võimaldavad eeldada, et ametnikud, kes ei vasta nende toetuste saamise tingimustele, on omakorda piisaval määral lõimunud teenistuskoha liikmesriigi ühiskonda, mistõttu käesoleva kohtuotsuse punktides 69 ja 70 kirjeldatud ebasoodne olukord neid ei puuduta.

72

Seega, isegi kui nende päritolukohaks ei ole määratud liikmesriik, kus asub nende teenistuskoht, on sellistel ametnikel ja teenistujatel nagu apellandid, kes ei vasta kodumaalt lahkumise toetuse või välismaal elamise toetuse saamise tingimustele, selle riigiga tihedamad sidemed kui nimetatud tingimustele vastavatel ametnikel ja teenistujatel, kellel – nagu rõhutas Üldkohus esimese vaidlustatud kohtuotsuse punktis 70 ja teise vaidlustatud kohtuotsuse punktis 68 – ei ole oma teenistuskohaga a priori mingit seost, kuna neil ei ole ega pole kunagi olnud teenistuskoha riigi kodakondsust ja nad ei ole kunagi või vähemalt pika aja jooksul selles liikmesriigis elanud või töötanud.

73

Seega, nagu Üldkohus sisuliselt õigesti otsustas esimese vaidlustatud kohtuotsuse punktis 73 ning teise vaidlustatud kohtuotsuse punktis 71, ei saa sellised ametnikud ja teenistujad nagu apellandid väita, et neil on nende päritolukohaga tihedam side kui ametnikul või teenistujal, kellel on õigus kodumaalt lahkumise toetusele või välismaal elamise toetusele. Viimane on oma teenistuskohta nimelt vähem lõimunud ja seetõttu on tal kõige rohkem vaja säilitada sidemed oma päritolukohaga.

74

Seega leidis Üldkohus esimese vaidlustatud kohtuotsuse punktis 71 ja teise vaidlustatud kohtuotsuse punktis 69 õigesti, et ametnikud ja teenistujad, kes saavad kodumaalt lahkumise toetust või välismaal elamise toetust, ei ole apellantidega võrreldavas olukorras.

75

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

76

Kolmanda väitega kinnitavad apellandid, et esimese vaidlustatud kohtuotsuse punktides 69 ja 80–86 ning teise vaidlustatud kohtuotsuse punktides 67 ja 78–84 hindas Üldkohus valesti personalieeskirjade V lisa artikli 7 ja VII lisa artikli 8 eesmärki ja proportsionaalsust.

77

Esiteks märgivad nad, et vastupidi sellele, mida Üldkohus tuvastas esimese vaidlustatud kohtuotsuse punktis 69 ja teise vaidlustatud kohtuotsuse punktis 67, on määrusest nr 1023/2013 tulenevat korda keerulisem kohaldada ja see on läbipaistmatum kui see, mis kehtis enne selle määruse jõustumist. Kui viimati nimetatud korra järgi oli iga-aastaste sõidukulude hüvitis ette nähtud igale ametnikule või teenistujale, kelle päritolukohaks oli määratud teenistuskohast erinev koht, siis nüüd on õigus hüvitamisele sõltuvuses asjaomase ametniku või teenistuja kodakondsusest, päritolukohast, teenistuskohast ja lõimumise määrast. Üldkohus ajas segamini kodumaalt lahkumise ja päritolukoha mõisted, mis viib ilmselgelt ja täiesti meelevaldsete olukordade tekkeni, kuna hüvitamine ei ole seotud vahemaaga, mis lahutab teenistuskohta päritolukohast.

78

Sellega seoses toovad apellandid näitena endi hulgast esile kaks isikut, kellest ühe päritolukohaks on määratud Peruu ja teise päritolukohaks Brasiilia. Nad selgitavad, et juhul kui need isikud peaks määratama Euroopa Liidu delegatsiooni Lõuna-Ameerikas, hüvitataks nende iga-aastased sõidukulud vahemaa alusel, mis lahutab nende teenistuskohta selle liikmesriigi pealinnast, mille kodanikud nad on, st Brüsselist (Belgia). Hüvitatav summa oleks seega suurem kui see, mis oleks arvutatud endiste personalieeskirjade alusel nende teenistuskoha ja päritolukoha vahelise vahemaa põhjal, kuna need kaks kohta asuvad Lõuna-Ameerika mandril.

79

Samuti mainivad apellandid näitena endi hulgast ühte isikut, kelle päritolukoht asub Marokos. Nad märgivad, et kui see isik peaks määratama Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametisse (EUIPO) Alicantes (Hispaania) või komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskuse (JRC) tulevikutehnoloogiate instituuti Sevillas (Hispaania), arvutataks tema iga-aastaste sõidukulude hüvitis välja vahemaa alusel töötamiskoha ja Brüsseli vahel, mis on ligikaudu 1800 km, samas kui Rabat (Maroko) asub Alicantest või Sevillast vähem kui 1000 km kaugusel.

80

Lisaks rõhutavad apellandid, et Üldkohus lükkas need argumendid tagasi ebapiisava ja napisõnalise põhjendusega, kuna ta piirdus esimese vaidlustatud kohtuotsuse punktis 85 ja teise vaidlustatud kohtuotsuse punktis 83 nende olukordade kvalifitseerimisega „juhuslikeks ebamugavusteks“, viidates 16. oktoobri 1980. aasta kohtuotsusele Hochstrass vs. Euroopa Kohus (147/79, EU:C:1980:238).

81

Teiseks väidavad apellandid, et määrus nr 1023/2013 ei ole sobiv ka väidetava eesmärgi saavutamiseks, milleks on – nagu rõhutas Üldkohus esimese vaidlustatud kohtuotsuse punktis 84 ja teise vaidlustatud kohtuotsuse punktis 82 – anda õigus saada hüvitist iga-aastaste sõidukulude eest üksnes ametnikele ja teenistujatele, „kellel on seda kõige rohkem vaja“, ehk neile, kes on „kodumaalt lahkunud või elavad välismaal“.

82

Sellega seoses toovad hagejad esile asjaolu, et ametnikule või teenistujale, kelle päritolukoht asub väljaspool liitu ja kes saab kodumaalt lahkumise toetust või välismaal elamise toetust, ei hüvitata tema iga-aastaseid sõidukulusid juhul, kui tema teenistuskoht asub vähem kui 200 km kaugusel tema kodakondsusjärgse liikmesriigi pealinnast, isegi kui ta kuulub nende hulka, kellel liidu seadusandja vaatenurgast on seda kõige rohkem vaja.

83

Komisjon palub kohtuasjas C‑517/19 P ning nõukogu ja parlament paluvad kohtuasjades C‑517/19 P ja C‑518/19 P kolmas väide tagasi lükata.

84

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et proportsionaalsuse põhimõte kuulub liidu õiguse üldpõhimõtete hulka ning selle kohaselt on nõutav, et liidu õigusnormidega rakendatavad meetmed oleksid vastava õigusaktiga taotletavate legitiimsete eesmärkide saavutamiseks sobivad ega läheks kaugemale sellest, mis on nende saavutamiseks vajalik (3. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Tšehhi Vabariik vs. parlament ja nõukogu, C‑482/17, EU:C:2019:1035, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika).

85

Mis puudutab nende tingimuste täidetuse kohtulikku kontrolli, siis käesoleva kohtuotsuse punktis 53 on juba sedastatud, et liidu seadusandjal on selliste personalieeskirjade normide puhul, nagu on kõne all käesolevas asjas, ulatuslik kaalutlusõigus.

86

Seega ei ole vaja välja selgitada, kas niisuguses valdkonnas võetud meede on ainus või parim võimalik vahend, sest meetme õiguspärasust saab mõjutada üksnes see, et meede on pädevate institutsioonide taotletavat eesmärki arvestades ilmselgelt sobimatu (3. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Tšehhi Vabariik vs. parlament ja nõukogu, C‑482/17, EU:C:2019:1035, punkt 77 ning seal viidatud kohtupraktika).

87

Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 67, nähtub määruse nr 1023/2013 põhjendusest 24, et liidu seadusandja soovis ametnike personalieeskirjade ja liidu muude teenistujate teenistustingimuste reformi raames sõiduaja ja iga-aastaste sõidukulude hüvitamise eeskirju ajakohastada ja ratsionaliseerida, sidudes need kodumaalt lahkumise või välismaal elamisega, et nende kohaldamine muutuks lihtsamaks ja läbipaistvamaks.

88

Sellega seoses väidavad apellandid esiteks, et vastupidi sellele, mida Üldkohus tuvastas esimese vaidlustatud kohtuotsuse punktis 84 ja teise vaidlustatud kohtuotsuse punktis 82, ei vasta need sätted sellele eesmärgile. Määrusega nr 1023/2013 läbi viidud reformile eelnenud kord oli lihtsam ja läbipaistvam, kuna uue korra järgi sõltub sõiduaja andmine ja iga-aastaste sõidukulude hüvitamine paljudest erinevatest faktilistest kriteeriumidest, mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 77.

89

Sellise etteheitega ei saa siiski nõustuda. Nimelt, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 78 sisuliselt märkis, tuleb personalieeskirjade V lisa artiklit 7 ja VII lisa artiklit 8, mis käsitlevad kõnealuseid soodustusi, nüüdsest küll tõlgendada koostoimes personalieeskirjade artikliga 4, mis käsitleb kodumaalt lahkumise toetust ja välismaal elamise toetust, kuid viimati nimetatud sätet kohaldatakse objektiivsete kriteeriumide põhjal ning see on sõnastatud piisavalt täpselt ja selgelt, mistõttu see tagab esimesena mainitud sätete lihtsa ja läbipaistva kohaldamise kooskõlas seadusandja eesmärgiga, mida on nimetatud määruse nr 1023/2013 põhjenduses 24.

90

Apellantide visandatud ja käesoleva kohtuotsuse punktides 78 ja 79 kirjeldatud olukordade kohta tuleb aga tõdeda, et need on hüpoteetilised või teoreetilised, kuna apellandid ei ole väitnud, et keegi neist oleks olnud määratud liidu delegatsiooni Lõuna-Ameerikas, EUIPOsse Alicantes või Teadusuuringute Ühiskeskuse tulevikutehnoloogiate instituuti Sevillas.

91

Kohtupraktikast tuleneb aga, et ametnikul või teenistujal ei ole õigust alustada õiguse või institutsioonide huvi kaitseks menetlust ning ta võib esitada hagi põhjenduseks vaid neid väiteid, mis teda isiklikult puudutavad (8. märtsi 2007. aasta kohtumäärus Strack vs. komisjon, C‑237/06 P, EU:C:2007:156, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika).

92

Mis puudutab teiseks apellantide argumenti, mis on ära toodud käesoleva kohtuotsuse punktis 81 ja mille kohaselt ei ole määrus nr 1023/2013 sobiv selleks, et tagada õigus iga-aastaste sõidukulude hüvitamisele neile ametnikele ja teenistujatele, „kellel on seda kõige rohkem vaja“, ehk neile, kes on kodumaalt lahkunud või elavad välismaal, siis tuleb rõhutada, nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 67, et eesmärk ajakohastada ja ratsionaliseerida iga-aastaste sõidukulude hüvitamise eeskirju, sidudes need kodumaalt lahkumise või välismaal elamisega, on osa üldisemast eesmärgist tagada kulutõhusus Euroopa sotsiaal‑majanduslikus kontekstis, mis nõuab riikide rahanduse konsolideerimist ja erilisi pingutusi kõikidelt avaliku halduse asutustelt ja nende töötajatelt, et parandada tõhusust ja tulemuslikkust, minetamata seejuures eesmärki tagada kõrgelt kvalifitseeritud töötajate töölevõtmine võimalikult laialt geograafiliselt alalt.

93

Iga-aastaste sõidukulude hüvitamise piiramine nii, et see hõlmaks üksnes neid ametnikke ja teenistujaid, kellel on õigus kodumaalt lahkumise toetusele või välismaal elamise toetusele, st ametnikke ja teenistujaid, kes on oma teenistuskohariiki kõige vähem lõimunud ja kellel on seetõttu kõige rohkem vaja säilitada sidemed oma päritolukohaga, võimaldab aga saavutada seadusandja taotletavat üldisemat eesmärki, mida on meenutatud eelmises punktis ja milleks on tagada liidu avaliku teenistuse kulutõhusus, minetamata seejuures eesmärki tagada kõrgelt kvalifitseeritud töötajate töölevõtmine võimalikult laialt geograafiliselt alalt.

94

Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 77, tegi seadusandja oma ulatusliku kaalutlusõiguse raames võimalike lahenduste hulgas valiku piirata kõnealuste soodustuste saajate hulka, jättes välja selle ametnike ja teenistujate grupi, kuhu kuuluvad apellandid ja kelle puhul ta leidis, et seos päritolukohaga on nõrgem.

95

Järelikult leidis Üldkohus esimese vaidlustatud kohtuotsuse punktis 86 ja teise vaidlustatud kohtuotsuse punktis 84 õigesti, et ei saa asuda seisukohale, et seadusandja kehtestas oma ulatusliku kaalutlusõiguse teostamisel meetmed, mis on taotletava eesmärgiga ilmselgelt ebaproportsionaalsed.

96

Apellantide visandatud ja käesoleva kohtuotsuse punktis 82 kirjeldatud olukord ei sea seda järeldust kahtluse alla.

97

Selline olukord, mis eeldab õigust kodumaalt lahkumise toetusele või välismaal elamise toetusele, on nimelt hüpoteetiline või teoreetiline, kuna ükski hageja sellist toetust ei saa.

98

Seega tuleb kolmas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

99

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb apellatsioonkaebused tervikuna rahuldamata jätta.

100

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, siis otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse.

101

Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste lahendamisel, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kui esimeses astmes menetlusse astuja, kes ise apellatsioonkaebust ei esitanud, osaleb Euroopa Kohtus toimuvas menetluses, võib Euroopa Kohus kodukorra artikli 184 lõike 4 alusel jätta tema kohtukulud tema enda kanda. Vastavalt kodukorra artikli 140 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel samuti kohaldatakse apellatsioonimenetluse suhtes, kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud.

102

Kohtuasjas C‑517/19 P on komisjon nõudnud kohtukulude väljamõistmist apellantidelt ja apellandid on kohtuvaidluse kaotanud, mistõttu tuleb komisjoni kohtukulud välja mõista apellantidelt, kes ühtlasi kannavad ise oma kohtukulud.

103

Parlament ja nõukogu kui menetlusse astujad Üldkohtus kannavad oma kohtukulud ise.

104

Kohtuasjas C‑518/19 P on nõukogu nõudnud kohtukulude väljamõistmist apellantidelt ja apellandid on kohtuvaidluse kaotanud, mistõttu tuleb nõukogu kohtukulud välja mõista apellantidelt, kes ühtlasi kannavad ise oma kohtukulud.

105

Parlament kui menetlusse astuja Üldkohtus kannab ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: