1.

Käesolevas asjas käsitletavatest probleemidest puudust ei tule. Kui saaks need kokku panna ja neid ühel ajal mängida, tekiks tõeline liidu õiguse konstitutsiooniline polüfoonia: vahetu õigusmõju, esimuslikkus, menetlusautonoomia, tõhus kohtulik kaitse, liidu õiguse riigisisese jõustamise üldine tõhusus, kusjuures kõikide nimetatutega kaasneb (väidetav) õigus saada teavet oma emakeeles ja liidu paljukeelsus.

2.

Tähelepanelik kuulaja aga märkab, et kerkib esile üks domineeriv meloodia: kas nende põhimõtetega, iseäranis liidu õiguse riigisisese jõustamise tõhususega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis annavad kohtule kaalutluspädevuse otsustada, kas – ja kui, siis millisel kujul – kohaldada õiguskaitset kaebaja suhtes, kes väidab, et ametiasutused ei ole direktiivi õigesti üle võtnud, olgugi et kaebus on (nagu näib) põhjendatud? Selles meloodias kõlab üsna tuntud teema: millised mõistlikud piirid on nõudel, et liidu õigus peab olema riigisisesel tasandil tõhusalt jõustatud?

3.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. novembri 2001. aasta direktiiv 2001/82/EÜ veterinaarravimeid käsitlevate ühenduse eeskirjade kohta ( 2 ) sisaldab V jaotises „Märgistamine ja pakendivaheleht“ artikleid 58–64.

4.

Direktiivi 2001/82 artikli 58 lõikes 1 on loetletud teave, mis „märgitakse loetavate tähtedega“ ravimi pakendile, välja arvatud erandjuhtudel. Sama direktiivi artikli 58 lõikes 4 on sätestatud, et selle artikli lõike 1 punktides f–l nimetatud andmed „märgitakse ravimi pakendile selle riigi keeles või keeltes, mille turule ravim lastakse“.

5.

Direktiivi 2001/82 artikli 59 lõikes 1 on ette nähtud, et ampullide puhul „märgitakse artikli 58 lõike 1 esimeses lõigus loetletud andmed välispakendile“. Seejärel on loetletud andmed, mida on pakendil vaja. Direktiivi 2001/82 artikli 59 lõikes 3 on sätestatud, et „lõike 1 kolmandas ja kuuendas taandes mainitud andmed märgitakse ravimi välis‑ ja esmapakendile selle riigi keeles või keeltes, kus ravimit turustatakse“.

6.

Direktiivi 2001/82 artikli 61 lõikes 1 on sätestatud, et „pakendi teabeleht veterinaarravimi pakendis on kohustuslik juhul, kui kogu käesolevas artiklis ettenähtud teavet ei saa märkida esma- ja välispakendile. […] Pakendi teabeleht sõnastatakse üldsusele arusaadavalt selle liikmesriigi, kus ravimit turustatakse, ametlikus keeles või ametlikes keeltes“. Direktiivi 2001/82 artikli 61 lõikes 2 on loetletud teave, mida pakendivaheleht peab vähemalt sisaldama.

7.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta määruse (EL) 2019/6, mis käsitleb veterinaarravimeid ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2001/82/EÜ, ( 3 ) põhjendustes 52 ja 53 on märgitud:

8.

Määruse 2019/6 artiklis 7 „Keeled“ on sätestatud:

„1.   Märgistusel ja pakendi infolehel olev teave ja ravimi omaduste kokkuvõte on selle liikmesriigi keeles või keeltes, kus veterinaarravim turul kättesaadavaks tehakse, välja arvatud juhul, kui liikmesriik otsustab teisiti.

2.   Veterinaarravimi märgistus võib olla mitmes keeles.“

9.

Määruse 2019/6 artikli 160 kohaselt kohaldatakse seda määrust alates 28. jaanuarist 2022.

10.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul võeti direktiivi 2001/82 ülevõtmiseks vastu palju delegeeritud akte. Selles osas aga, mis puudutab pakendi keelt, mille pärast on algatatud põhikohtuasi, sisaldavad asjakohaseid sätteid delegeeritud aktid (Statutory Instruments; edaspidi „SI“) 144/2007 ja 786/2007. Nende õigusaktide kohaselt võivad direktiivi 2001/82 sätete kohaselt nõutavad andmed olla iiri või inglise keeles.

11.

Põhikohtuasja kaebaja jaoks on iiri keel emakeel. Tal on koer, kelle jaoks ta ostab veterinaarravimeid. Kaebaja heitis Aire Talmhaíochta, Bia agus Mara, Éire’le (Iirimaa põllumajandus‑, toiduaine‑ ja merendusminister) ette, et veterinaarravimitega kaasas olev teave on vaid ingliskeelne, mitte aga mõlemas riigikeeles, s.o iiri ja inglise keeles. Tema arvates kujutab see endast direktiivi 2001/82 rikkumist.

12.

Kaebaja esitas 14. novembril 2016 Ard-Chúirtile (kõrge kohus, Iirimaa) kaebuse, milles palus luba kohtulikuks kontrolliks seoses sellega, et minister ei ole direktiivi 2001/82 keelenõuete osas õigesti üle võtnud. See luba anti ning Aire Talmhaíochta, Bia agus Mara, Éire (Iirimaa põllumajandus‑, toiduaine‑ ja merendusminister) ning Ard-Aighne (valitsuse õigusnõunik) ja Iirimaa vastu alustati menetlust. Kohtuistung peeti 24. ja 25. juulil 2018.

13.

Kaebaja palus kohaldada järgmisi õiguskaitsevahendeid, sest väidetavalt ei ole Iirimaa direktiivi õigesti üle võtnud: 1) tuvastada, et kohaldatavate riigisiseste õigusaktidega on jäetud direktiivi 2001/82 V jaotis (artikleid 58–61) korrektselt üle võtmata või üldse üle võtmata; 2) kinnitada, et Iirimaa õiguses tuleb tagada, et asjakohased andmed riigis turustatavate veterinaarravimite pakendi infolehtedel ja pakenditel, mida käsitleb direktiivi 2001/82 V jaotis, on riigi ametlikes keeltes, s.o nii iiri kui ka inglise keeles, ja 3) kinnitada, et Iirimaa ametiasutused peavad muutma riigisiseseid õigusnorme, et tagada direktiivi 2001/82 V jaotise sätete korrektne ülevõtmine.

14.

Ard-Chúirti (kõrge kohus, Iirimaa) menetluses tugines kaebaja peamiselt 1) direktiivi 2001/82 keelenõudeid käsitlevate sätete vahetule õigusmõjule (sellele, et need sätted on selged, täpsed ja tingimusteta), 2) liidu õiguse esimuslikkusele riigisisese õiguse ees (liikmesriigi kohus saaks seega kohaldada liidu õiguse sätteid, tühistades nendega vastuolus olevad Iirimaa õigusnormid) ning 3) õigusele tõhusale kohtulikule kontrollile (tal peaks olema võimalik kasutada tõhusat õiguskaitsevahendit ja liikmesriigi kohus peaks seega kohaldama taotletud õiguskaitset).

15.

Vastustajad omalt poolt nõustusid, et riigisisese õiguse kohaselt on kaebajal, kes kohtuliku kontrolli kaudu edukalt vaidlustab ametiasutuse otsuse, harilikult õigus õiguskaitsele. Sellegipoolest väitsid nad, et see õigus ei ole absoluutne ja põhikohtuasjas on põhjendatav keelduda mis tahes kujul õiguskaitse kohaldamisest. Nad väidavad, et kuigi käesoleval juhul võib kaebajale õiguskaitse võimaldamisest olla mõningast kasu, oleks selle kasu väärtus määruse 2019/6 peatse jõustumise tõttu siiski väga piiratud. Peale selle on vastustajate sõnul käesoleval juhul väga tõenäoline, et kui õiguskaitset kohaldada, avaldaks see olulist mõju kolmandatele isikutele. Kui veterinaarravimite tarnijad ja turustajad peaksid otsustama Iirimaa turult lahkuda nõude tõttu, et tekst oleks infolehtedele ja pakenditele trükitud mõlemas ametlikus keeles, oleksid sellel selgelt rängad tagajärjed loomade tervisele ning samuti majanduslikud tagajärjed, mis oleksid kahjulikud paljudele isikutele.

16.

Ard-Chúirt (kõrge kohus, Iirimaa) otsustas 26. juulil 2019, et kaebajal on kaebeõigus, sest direktiivi 2001/82 artikli 58 lõige 4, artikli 59 lõige 3 ning artikli 61 lõige 1 (edaspidi „vaidlusalused liidu õiguse sätted“) on selged, täpsed ja tingimusteta. Seepärast saab kaebaja nendele vastustaja vastu tugineda. Samuti otsustas nimetatud kohus, et Iirimaa on jätnud selle direktiivi keelenõuete osas korrektselt üle võtmata, niivõrd kui vaidlusalused riigisisesed õigusnormid (nimelt SI 144/2007 ja SI 786/2007) lubavad anda teabe ainult inglise keeles ega kohusta andma seda nii iiri kui ka inglise keeles.

17.

Ent Ard-Chúirt (kõrge kohus, Iirimaa) märkis ka, et kohtumenetluse ajal võeti vastu määrus 2019/6, mis sisaldab uusi sätteid seoses keelte kasutamisega veterinaarravimitel. Selle määruse kohaselt võib lubada pärast seda, kui see määrus (28. jaanuaril 2022) jõustub, infolehel teabe andmist ka ainult inglise keeles. Selles kontekstis kaalus nimetatud kohus, kas seda eelseisvat muudatust arvesse võttes oleks taotlejale õiguskaitse võimaldamisel mõtet, olgugi et Iirimaa rikub liidu õigust.

18.

Nimetatud kohus osutab, et Iirimaa õiguses on välja kujunenud põhjused, mille korral on kohtutel õigus kaalutleda, kas ja kuidas võimaldada edukale kaebajale asjakohane õiguskaitse. Nende põhjuste hulgas on mitmesuguseid tegureid, näiteks 1) põhjendamatu viivitus kaebuse esitamisel või 2) asjakohasemate õiguskaitsevahendite, näiteks edasikaebevõimaluse kasutamata jätmine, või 3) kaebaja ebasiirus või 4) kaebaja mitteheauskne tegutsemine või 5) kolmandatele isikutele tekkiv kahju või 6) kui õiguskaitse kohaldamisel ei oleks kasulikku toimet.

19.

Kaheldes, kas niisugused riigisisesed menetlusnormid, nagu on põhikohtuasjas vaidluse all, on liidu õigusega vastuolus, otsustas Ard-Chúirt (kõrge kohus, Iirimaa) menetluse peatada ja taotleda Euroopa Kohtult eelotsust järgmistes küsimustes:

„1. Kas liikmesriigi kohtul on kaalutlusõigus jätta õiguskaitse kohaldamata, kuigi ta on tuvastanud, et liikmesriigi õiguses on jäetud rakendamata teatav Euroopa Liidu direktiivi aspekt, ja kui sellel kohtul on niisugune kaalutlusõigus, siis millised on olulised asjaolud, mida tuleb seoses selle kaalutlusõigusega arvesse võtta ja/või kas liikmesriigi kohtul on õigus võtta arvesse neidsamu asjaolusid, mida ta võtaks arvesse liikmesriigi õiguse rikkumist käsitledes?

2. Kas liidu õiguses kehtivat vahetu õigusmõju põhimõtet riivaks see, kui liikmesriigi kohus ei kohaldaks käesoleval juhul õiguskaitset seetõttu, et jõustub [määruse 2019/6] (mille kohaldamine on edasi lükatud 28. jaanuarini 2022) artikkel 7, olgugi et liikmesriigi kohus on otsustanud, et liikmesriigi õiguses on jäetud rakendamata direktiivi 2001/82 artikli 61 lõikes 1, artikli 58 lõikes 4 ja artikli 59 lõikes 3 sätestatud kohustus, mille kohaselt veterinaarravimite pakendil ja etiketil peab olema tekst liikmesriigi ametlikes keeltes, st Iirimaal nii inglise kui ka iiri keeles?“

20.

Oma kirjalikud seisukohad on esitanud kaebaja, Iirimaa, Poola valitsus ja Euroopa Komisjon.

21.

Iirimaa ja Poola valitsus märgivad, et eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu.

22.

Esiteks väidab Iirimaa, et ta on vaidlusalused liidu õigusnormid nõuetekohaselt üle võtnud. Direktiivi 2001/82 tekst on ebamäärane küsimuses, kas veterinaarravimite pakenditele ja märgistusele kantava teabe puhul tuleb kasutada kõiki ametlikke keeli, kui liikmesriigis on mitu ametlikku keelt. Seega jääb Iirimaa otsus rakendada kõnealune direktiiv viisil, millega lubatakse kasutada ka ainult ühte tema ametlikest keeltest, direktiivi ülevõtmisel Iirimaa kaalutlusruumi.

23.

Teiseks väidab Iirimaa, et direktiivi 2001/82 sõnaselge eesmärgi põhjal on selge, et sellest tulenevad õigused on mitte keelelised ega kultuurilised õigused, vaid hoopis õigused, mis puudutavad tutvumist veterinaarravimeid käsitleva teabega. Selliseid õigusi rikutaks vaid juhul, kui taotlejal oleks pakend või märgistus, millest ta ei saa täielikult aru. Põhikohtuasja kaebaja aga ei väitnud, et ta puutus kokku pakendi või märgistusega, millest ta ei saanud täielikult aru.

24.

Poola valitsus märgib, et liidu õigus ei kohusta liikmesriikide kohtuid kohaldama niisugust õiguskaitset, mis seisneb selles, et pädevatele riigisisestele ametiasutustele antakse korraldus muuta riigisisest õigust nii, et see oleks liidu õigusega kooskõlas. Nimetatud valitsus väidab, et igal juhul on kaebaja kaebus määratud olema edutu. Isegi kui eeldada, et direktiivi 2001/82 tingimusteta ja piisavalt täpsetest sätetest tuleneb õigus tutvuda veterinaarravimitega kaasas oleva teabega iiri keeles, ei ole see olemuslikult õigus, millele saaks tugineda Iirimaa ametiasutuste vastu. Kohustus märgistada need tooted iiri keeles lasub eraõiguslikel isikutel, nimelt nende ravimite tootjatel ja turustajatel. Kaebaja aga ei saa tugineda oma õigusele saada veterinaarravimite kohta iirikeelset teavet nende ravimite tootjate ja turustajate vastu, sest direktiiv ei saa iseenesest luua kohustusi eraõiguslikule isikule ning seetõttu ei saa ka direktiivile kui sellisele tema vastu tugineda.

25.

Käesoleva eelotsusetaotluse vastuvõetavuse küsimuses ei ole need argumendid veenvad.

26.

Minu arvates on nii Iirimaa kui ka Poola valitsuse argumendid seotud kaebaja kaebuse sisuga põhikohtuasjas, liikmesriigi tasandil. Iirimaa vastuväited puudutavad sissejuhatavat sisulist küsimust, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole siiski tõstatanud. Sama kehtib ka Poola valitsuse vastuväidete kohta. Küsimus, kas liidu õigus kohustab liikmesriigi kohut kohaldama mingit konkreetset õiguskaitsevahendit, on ka käesolevas menetluses vägagi sisuline, mitte vastuvõetavuse küsimus. Euroopa Kohus on järjepidevalt märkinud, et esile toodud asjaolud, mis puudutavad sisulisi aspekte, ei saa mõjutada esitatud küsimuste vastuvõetavust. ( 4 )

27.

Peale selle nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et liidu õiguse tõlgendamise küsimused, mille liikmesriigi kohus on esitanud faktilises ja seadusandlikus kontekstis, mille ta on määratlenud omal vastutusel ja mille paikapidavust Euroopa Kohus ei pea kontrollima, eeldatakse olevat asjakohased. Seda eeldust ei saa kummutada võimalus, et kaebaja võib lõpuks põhikohtuasjas vaidluse kaotada, eriti kui Euroopa Kohus nõustub teatava tõlgendusega vaidlusaluse liidu õigusnormi kohta. ( 5 )

28.

Nendel põhjustel asun nüüd kahe eelotsuse küsimuse sisu juurde.

29.

Käesolevas asjas tugineb kaebaja – ja tugineb ka eelotsusetaotluse esitanud kohus – teatavatele liidu õiguse kõige olulisematele struktuursetele põhimõtetele: vahetule õigusmõjule, esimuslikkusele, tõhusale kohtulikule kontrollile ja menetlusautonoomiale. Esmapilgul võivad käesolevas menetluses tõstatatud küsimused tunduda seega üpris keerulised. Lähemal vaatlusel aga kerkib üsna selgelt esile peamine küsimus.

30.

Minu arusaama järgi taotles kaebaja põhikohtuasjas õiguskaitset sisuliselt kolmel kujul: 1) tuvastamine, et riigisisene õigus on liidu õigusega vastuolus; 2) kinnitus, et riigisisene õigus peab olema liidu õigusega kooskõlas, ja lõpuks 3) kinnitus, et liikmesriigi ametiasutused peavad riigisiseseid õigusnorme sellele vastavalt muutma.

31.

Mulle ei ole täiesti selge, kas neid kolme õiguskaitse vormi tuleb kohaldada ühel ajal või saab eelotsusetaotluse esitanud kohus nende vahel vabalt valida. Eeldan käesolevas ettepanekus, et eelotsusetaotluse esitanud kohtul on selles suhtes küllaltki suur manööverdamisruum. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on märkinud, et tal on riigisisese õiguse kohaselt kaalutlusõigus valida õiguskaitsevahend, mida ta peab asjaolusid arvestades kõige asjakohasemaks, ja vajaduse korral ka üldse keelduda õiguskaitse kohaldamisest. ( 6 ) Niisiis soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas see peab jätkuvalt paika ka juhul, kui kaebaja õigused tulenevad liidu õigusnormidest.

32.

Nendel asjaoludel näib mulle, et liidu õiguse seisukohast on vaidluse keskmes menetlusautonoomia ja tõhusa kohtuliku kaitsega seotud küsimused. Seega saab kahte eelotsuse küsimust käsitleda koos ja sõnastada need ümber järgmiselt: kas liidu õigusega, iseäranis menetlusautonoomia põhimõtte ja tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttega on vastuolus riigisisene õigusakt või praktika, mille kohaselt on liikmesriigi kohtutel kaalutlusõigus otsustada, kas – ja kui, siis millisel kujul – kohaldada õiguskaitset kaebaja suhtes, kes väidab, et ametiasutused ei ole direktiivi korrektselt üle võtnud, kui tema kaebus on põhjendatud?

33.

Sellele küsimusele vastust andvas osas on käesolev ettepanek üles ehitatud järgmiselt: kirjeldan kõigepealt analüüsi asjakohaseid õiguslikke raame, et selgitada, kuidas ma hindan käesolevat juhtumit (2). Seejärel kirjeldan lühidalt, kuidas Euroopa Kohus on neid raame varem konkreetsetele juhtumitele kohaldanud (3). Selle põhjal pakun välja mõned läbivad teemad ja suunised, millest võib eelotsusetaotluse esitanud kohtule kasu olla (4). Niivõrd kui põhikohtuasjas vaidluse all olevas küsimuses teeb lõpuks järeldused eelotsusetaotluse esitanud kohus, sõnastan lõpetuseks mõned kaalutlused konkreetselt käesoleva juhtumi kohta (5).

34.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb vahetult kohaldatavaid liidu õigusnorme, mis on õiguste ja kohustuste otsene allikas kõigi jaoks, keda need puudutavad, olgu siis tegemist liikmesriikide või üksikisikutega, täielikult ja ühetaoliselt kohaldada kõikides liikmesriikides nende jõustumisest ja kogu nende kehtivuse ajal. ( 7 )

35.

Samuti tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et iga riigisisene kohus peab oma pädevuse piires liikmesriigi organina ELL artikli 4 lõikes 3 ette nähtud lojaalse koostöö põhimõtte alusel kohaldama vahetult kohaldatavat liidu õigust tervikuna ja kaitsma õigusi, mida see annab üksikisikutele, ning jätma kohaldamata iga riigisisese õigusnormi, mis on sellega vastuolus. ( 8 )

36.

Eelnevast tuleneb, et igasugune liikmesriigi õiguskorra säte ning seadusandlik, haldus‑ ja kohtupraktika, mis võiks kahjustada liidu õiguse toimet seeläbi, et ei anna liikmesriigi kohtule, kes on pädev sellist õigust kohaldama, volitusi teha selle kohaldamise ajal kõik vajalik, et kõrvaldada riigisisese õiguse sätted, mis võivad takistada liidu normide täielikku toimet, on vastuolus nende nõuetega, mis moodustavad liidu õiguse olemuse. ( 9 )

37.

Kui täielik aga peab olema vahetult kohaldatavate liidu normide toime, et see oleks täielikult tõhus? Kui „täielik“ ei pea vaikimisi tähendama kõike, mida iganes ja veel enamat, ei ole liidu õiguses tegelikult sõltumatut täieliku tõhususe mõõdupuud. Selle asemel hinnatakse iga juhtumit harilikult eraldi, tuginedes vastaval juhul kõne all olevale riigisisesele seadusandlikule raamistikule.

38.

See on möödapääsmatu, kui liidu õigusnormide riigisisese täitmise tagamise vaikepõhimõte on riigisisene menetlusautonoomia. Algseks mõõdupuuks jääb riigisisene. Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et liidu õigusnormide puududes on iga liikmesriigi ülesanne määrata pädevad kohtud ja kehtestada üksikasjalikud menetlusnormid, mis reguleerivad kohtuasju, milles kaitstakse isikutele liidu õigusest tulenevaid õigusi. Need normid ei tohi aga olla vähem soodsad nendest, mis reguleerivad samalaadseid riigisiseseid menetlusi (võrdväärsuse nõue), ega muuta liidu õigusnormidega antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks ega ülemäära keeruliseks (tõhususe nõue). ( 10 )

39.

Käesolevas menetluses on ilmne, et võrdväärsuse küsimust ei teki. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlused tulenevad sellest, et vaidlusalused riigisisesed menetlusnormid on kohaldatavad mitte üksnes riigisisese, vaid ka liidu õigusega reguleeritud olukordadele.

40.

Seega on tegelikult küsimus tõhususes.

41.

Ent niisugusel juhul nagu vaidlusalune kattub tõhususe nõue, mida käsitatakse menetlusautonoomia põhimõtte kohaldamise tingimusena ja millele mõnikord viidatakse kui „Rewe-tõhususele“, ( 11 ) praktikas harta artiklist 47 tuleneva põhiõigusega tõhusale kohtulikule kaitsele. Nimelt väidab kaebaja, et vaidlusaluste riigisiseste menetlusnormide kohaldamise tõttu jääb ta ilma piisavast õiguskaitsevahendist, et kaitsta talle vaidlusalustest liidu õiguse sätetest tulenevat (materiaalset) õigust sellele, et ta saaks veterinaarravimitega kaasas oleva teabe riigi mõlemas ametlikus keeles (iiri ja inglise keeles).

42.

Nagu ma kohtuasjas Banger esitatud ettepanekus märkisin, ei ole tõhususe põhimõtte – mis on üks kahest liikmesriikide menetlusautonoomiast tulenevast nõudest – ja tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte – kui harta artiklis 47 sätestatud põhiõiguse – vaheline suhe vahest (veel) täiesti selge. ( 12 ) Vaevalt saab vastu vaielda sellele, et vähemalt oma sisult on need kaks põhimõtet paljuski kattuvad.

43.

Läbiviidava hindamise liigi osas võib neid käsitada kui niisuguseid, mis võimaldavad analüüsida olukorda kahest teineteist täiendavast vaatenurgast: (Rewe)-tõhusus keskendub struktuursele tasandile (piisavate õiguskaitsevahendite olemasolu sedalaadi olukorras üldse), harta artiklis 47 ette nähtud tõhusa kohtuliku kaitse küsimuses aga pööratakse rohkem tähelepanu individuaalsele tasandile (piisavate õiguskaitsevahendite olemasolu in concreto asjaomase isiku jaoks).

44.

Tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte on liidu õiguse põhimõte, mis on nüüd sätestatud harta artiklis 47. See eeldab muu hulgas piisavate kohtulikku laadi õiguskaitsevahendite olemasolu liikmesriigi ametiasutuste otsuste suhtes, mis võivad rikkuda isikutele liidu õigusest tulenevaid õigusi ja vabadusi. ( 13 ) Sellega seoses peab asja menetleval liikmesriigi kohtul olema muu hulgas pädevus kaaluda kõiki faktilisi ja õiguslikke küsimusi, mis on tema menetluses olevas asjas olulised. ( 14 )

45.

Siiski varieeruvad selle kontrolli ulatus ja intensiivsus, mida liikmesriigi kohus peab harta artikli 47 järgimiseks läbi viima, olenevalt iga juhtumi konkreetsest kontekstist ja asjasse puutuvatest asjaoludest. ( 15 ) Nagu Euroopa Kohus on korduvalt märkinud, kuuluvad nende asjaolude hulka, mida tuleb arvesse võtta, teiste seas „asjasse puutuva akti laa[d], selle vastuvõtmise konteks[t] ja asjaomast valdkonda reguleeriva[d] õigusnormi[d]“. ( 16 )

46.

(Rewe)-tõhususe kohta, mille on viimasel kümnendil sisuliselt asendanud harta artiklis 47 ette nähtud tõhus kohtulik kaitse, on loomulikult olemas rikkalik kohtupraktika. Ent seda sügavalt juhtumispetsiifilist kohtupraktikat saab vaevalt pidada järjepidevaks.

47.

Aastate jooksul kogunenud kohtupraktika on varieeruv. ( 17 ) Olles nii juhtumispetsiifiline, ei allu see üldistamisele. Näiteid võib leida eri lähenemisviiside kohta. Need ulatuvad üsna liikmesriigisõbralikust seisukohast, mil võrdväärsusest üldiselt piisab, kuni kompromissitute väideteni tõhususe kohta, kus liikmesriik peab minema (palju) kaugemale sellest, mis on tema riigisisese õiguse alusel harilikult võimalik.

48.

Spektri ühes ääres on kohtuasjad, kus Euroopa Kohus on kaalul olnud riigisiseseid menetlusnorme aktsepteerinud, olles seadnud oma analüüsi keskmesse võrdväärsuse tingimuse täitmise. Siin on tõhususe tingimuse hindamist käsitletud märkimisväärselt kergelt. ( 18 ) Sellega seoses selgitas Euroopa Kohus, et võrdväärsuse põhimõtet ei saa tõlgendada kui liikmesriikide kohustust laiendada kõige soodsam riigisisene menetluskord kõikidele liidu õigusel põhinevatele menetlustele. ( 19 ) Näib, et seda „leebet“ kontrollistandardit on kasutatud enamasti seoses niisuguste menetlusõiguse mõistete ja mehhanismidega, mis on kõikide liikmesriikide õiguskordades ühised ja omased mis tahes kohtusüsteemile (nagu kohtuotsuse seadusjõu põhimõte, tähtajad jms).

49.

Spektri teises ääres on sellised kohtuasjad nagu Simmenthal, San Giorgio, Factortame, Cartesio, Elchinov ja Klausner, ( 20 ) kus Euroopa Kohus järgis kategooriliselt jõulist nägemust tõhususest. Need juhtumid puudutasid harilikult olukordi, kus riigisisene õiguskord ei sisaldanud üht või teist liiki õiguskaitsevahendit, samas kui vaidlusalust riigisisest praktikat tajuti nii, et selle tõttu tekkisid süsteemsed takistused liidu õiguse täieliku tõhususe või riivatud õigustega isikute kohese ja täieliku kaitse suhtes.

50.

Samuti, mis puudutab konkreetsemalt käesoleva juhtumi konteksti, on Euroopa Kohus kasutanud üsna ranget lähenemisviisi ka eri kohtuasjades, kus eelotsusetaotluse esitanud kohtute tõstatatud probleem puudutas niisuguste kohtuotsuste ajalisi tagajärgi, milles oli tuvastatud liikmesriigi õiguse vastuolu liidu õigusega. Sellistes kohtuasjades nagu Winner Wetten, Filipiak, Gutierrez Naranjo ja Association France Nature Environment ( 21 ) ei nõustunud Euroopa Kohus sisuliselt võimalusega, et liikmesriikide kohtutel, nende seas riikide kõrgeimatel kohtutel või konstitutsioonikohtutel on õigus lükata edasi riigisisese meetme liidu õigusega vastuolus olevaks tunnistamise tagajärgi või luua üleminekukord väidetava õigusliku vaakumi täitmiseks. Iga niisugune otsus vastaks Euroopa Kohtu sõnul liidu õiguse normi tõlgendamise tagajärgede ajalisele piiramisele, mille üle saab otsustada vaid Euroopa Kohus. Teisest küljest tuleb kontekstilise küsimusena samamoodi tunnistada, et nende juhtumite oluline ühine tunnus on olnud asjakohaste Euroopa Kohtu varasemate otsuste nõuetekohane järgimine või koguni rakendamine.

51.

Lõpuks leiduvad nende kahe äärmuse vahel kohtuasjad, kus Euroopa Kohus asus vahepealsele seisukohale. Sageli püüdis Euroopa Kohus jõuda saalomonlikele otsustele, kiites heaks liikmesriikide riigisisesed õigusnormid, samal ajal piirates nende autonoomiat selles osas, kuidas neid õiguskaitsevahendeid kasutada. Head sellekohased näited on kohtuotsused Fantask, Melki ja Abdeli, DEB, Lesoochranárske zoskupenie VLK. ( 22 )

52.

Mitmed hiljutised Euroopa Kohtu otsused näivad rajanevat viimati nimetatud kohtupraktika suunal. Nendes kohtuasjades kohustas Euroopa Kohus liikmesriikide kohtuid kasutama asjakohaste liidu sätete eesmärkide saavutamiseks täielikult ära riigisiseste menetlusnormide potentsiaali, ent vaid niivõrd, kui seesugune tõlgendamine oli kooskõlas seaduslikkuse põhimõttega ega põhjustanud põhiõiguste rikkumist. ( 23 )

53.

Kokkuvõttes on „Rewe/Simmenthali vastuolu“, ( 24 ) milles lahknevad eri suundadesse ühest küljest võrdväärsuse nõue (või diskrimineerimiskeeld) ja teisest küljest tõhususe nõue, vägagi olemas ka riigisisese menetlusautonoomia kriteeriumis. Ent üha enam ja enam on sõnaselgelt tunnistatud kvalifitseerimata tõhusustaotluste sisemisi piire, mis tulenevad seaduslikkuse põhimõttest, põhiõiguste kaitsest (ja vahest pisut ka tervest mõistusest). ( 25 )

54.

Minu arvates viivad äsja kirjeldatud liidu põhimõtted ja kohtupraktika järelduseni, et küsimusele, kas liidu õigusega on vastuolus riigisisesed õigusaktid või riigisisene praktika, mille kohaselt on liikmesriigi kohtul kaalutlusõigus kindlaks määrata, kas – ja kui, siis millisel kujul – kohaldada õiguskaitsevahendit taotleja suhtes, kes väidab, et ametiasutused ei ole direktiivi õigesti üle võtnud, kui kaebus on põhjendatud, ei ole universaalset, üldist vastust.

55.

See lihtsalt oleneb konkreetsest juhtumist. Ma ei näe ühtki põhjust, miks peaksid sellised õigusaktid või peaks selline praktika põhimõtteliselt olema liidu õigusega vastuolus. Euroopa Kohus on järjepidevalt märkinud, et iga juhtumit, mille puhul kerkib küsimus, kas mingi riigisisene menetlusnorm muudab liidu õiguse kohaldamise praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks, „tuleb analüüsida, võttes arvesse selle normi kohta menetluses, menetluse kulgu ja eripära tervikuna liikmesriigi eri ametiasutustes. Seda analüüsi silmas pidades tuleb vajaduse korral arvesse võtta liikmesriigi õigussüsteemi aluseks olevaid niisuguseid põhimõtteid nagu kaitseõiguste tagamine, õiguskindluse põhimõte ja menetluse korrakohane läbiviimine“. ( 26 )

56.

Seega on liidu õiguses nõutav mõistlik vahekord õiguste, rikkumise ja kohaldatavate õiguskaitsevahendite või kohaldatava õiguskaitse ulatuse vahel, mis tuleneb juhtumi faktilistest ja muudest asjaoludest. Iga juhtumit tuleb hinnata selle juhtumi enda kontekstis ja proportsioonis. See nõue ei piirdu minu arvates üksnes liidu õigusega, vaid on omane igale tänapäevasele Euroopa õiguskorrale. Ma ei arva, et paljukiidetud liidu õigusele tuleb liikmesriigi kohtus, kus liidu õigus potentsiaalselt kaalul on, tugineda kui niisugusele vahendile, mille abil sisuliselt pöördutakse tagasi jäiga, paindumatu ja seetõttu täiesti ebaproportsionaalse kohtumõistmise juurde, mis meenutab kriminaalkaristuste määramist 17. ja 18. sajandi Inglismaal.

57.

Nii näib mulle, et õigupoolest kohustab Euroopa Kohtu praktika liikmesriikide kohtuid võtma taotletava õiguskaitse ja õiguskaitsevahendite suhtes kaalutlusõiguse teostamisel arvesse niisuguseid asjaolusid nagu need, millele on osutanud eelotsusetaotluse esitanud kohus: põhjendamatu viivitus kaebuse esitamisel; muude, asjakohasemate õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine; kaebaja ebasiirus; kaebaja mitteheauskne tegutsemine; kolmandatele isikutele tekkiv kahju ja see, kui õiguskaitse kohaldamisel ei oleks kasulikku toimet. Nende asjaolude arvessevõtmine iseenesest ei jäta taotlejat kohtulikust kaitsest ilma ega muuda kehtetuks tema materiaalõiguslikke õigusi, mille kaitsmist ta taotleb.

58.

Vastupidi, eespool nimetatud asjaolusid arvesse võttes ei tee liikmesriigi kohus muud, kui vaid täidab oma kohtulikku funktsiooni, milleks on leida igas vaidluses kõige sobivam lahendus, pidades silmas konkreetset konteksti ja kõiki olulisi asjaolusid. Jällegi ei saa liidu õiguse tõhususe põhimõtet ega tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet tõlgendada nii, et need kohustavad liikmesriikide kohtuid tegutsema (ebamõistlikult) automaatselt.

59.

Tõsi, see, et liikmesriikide kohtute kaalutluspädevus puudutab mitte ainult kohaldatava õiguskaitse vormi, vaid ka seda, kas oleks otstarbekas kohaldada mis tahes õiguskaitset, võib viidata sellele, et vähemalt mõnel juhul jääb isik ilma kohtulikust kaitsest mis tahes kujul ja asjakohaste liidu õiguse normide tõhusus ei ole tagatud.

60.

See ei oleks minu arvates siiski mõistlik järeldus. Minu teada on kõikides õiguskordades olemas menetluspõhimõtted või mehhanismid, mille eesmärk on hoida ära olukordi, kus eeskirjade pime ja automaatne kohaldamine annaks ebaõiglase või ebaproportsionaalse tulemuse või viiks lahendini, millel ei ole kasulikku toimet. Sellega seoses meenuvad näiteks normid korrakohase õigusemõistmise ja menetlusökonoomia kohta või normid, mille eesmärk on ära hoida õiguste või menetluse kuritarvitamist ja alusetut või pahatahtlikku kohtusse pöördumist. Nii ei ole midagi olemuslikult õigusvastast selles, et kuigi kaebaja tegutseb vormiliselt oma õiguste piires ja tema nõuded on põhjendatud, ei pruugi ta väga erandlikel juhtudel (ja ma asetan siinjuures rõhu väga erandlikele juhtudele) taotletud õiguskaitset saada. Kas niisugune tulemus on põhjendatud, oleneb jällegi iga juhtumi asjaoludest ja kontekstist.

61.

Seepärast järeldan, et selliste nagu vaidluse all olevate riigisiseste menetlusnormide või sellise praktika vastavust liidu õigusele – olgu menetlusautonoomia põhimõtte raames (pigem struktuurilise suunitlusega) tõhususe tingimuse alusel või (pigem isiku õigustele suunatud) tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte alusel – tuleb harilikult hinnata juhtumhaaval. Minu arvates on kriitiliselt oluline, et igal konkreetsel juhul peab liikmesriigi kohtul olema lubatud leida mõistlik (või proportsionaalne) suhe aluseks võetud õiguse olemuse ja tähtsuse; rikkumise raskuse või kantud kahju olulisuse ja taotletava õiguskaitsevahendi või õiguskaitse vahel. Kõike seda tuleb mõõta ja hinnata kaalul oleva faktilise ja õigusliku olukorra piires.

62.

Seda arvesse võttes asun seisukohale, et Euroopa Kohus peaks eelotsusetaotluse esitanud kohtule vastama, et liidu õigusega, eelkõige menetlusautonoomia põhimõtte ja tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttega ei ole vastuolus – ja kindlasti mitte iseenesest vastuolus – riigisisesed õigusaktid või riigisisene praktika, mille kohaselt on liikmesriigi kohtutel kaalutluspädevus otsustada, kas – ja kui, siis millisel kujul – kohaldada õiguskaitset kaebaja suhtes, kes väidab, et ametiasutused ei ole direktiivi korrektselt üle võtnud, kui see kaebus on põhjendatud. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on iga tema menetluses oleva kohtuasja faktiliste asjaolude ja konteksti põhjal tagada mõistlik suhe aluseks võetud õiguste olemuse, nende rikkumise raskuse või kannatatud kahju olulisuse ning taotletava õiguskaitsevahendi liigi ja seega kaebaja kasuks kohaldatava (või olenevalt asjaoludest mitte kohaldatava) õiguskaitse liigi vahel.

63.

Seda, mis kaasneb sellega põhikohtuasjas peetava vaidluse seisukohast, on selgelt kõige pädevam hindama eelotsusetaotluse esitanud kohus. Nimetatud kohtule kasulike suuniste andmise eesmärgil pakun järgnevalt siiski välja veel mõned kaalutlused, pidades silmas käesoleva juhtumi erisusi.

64.

Põhikohtuasjas tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul sisuliselt kindlaks teha, kas kolm õiguskaitse vormi (neist üks, mõni või kõik), mida kaebaja taotleb, kujutavad endast kaebaja poolt aluseks võetud õiguste kaitse õiglast ja proportsionaalset tulemust.

65.

Muidugi on see nii eeldusel, et vaidlusalustel liidu õiguse sätetel on vahetu õigusmõju. Mis puudutab suhte struktuuri, on tõsi, et vastustajad on ametiasutused ja väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võivad isikud direktiivi sätetele ametiasutuste vastu tugineda, kui riik on jätnud direktiivi ette nähtud tähtajal üle võtmata. ( 27 )

66.

See aga, kas vaidlusalus(t)el liidu õigusnormi(de)l on vahetu õigusmõju ja milline täpselt on vahetu õigusmõjuga normi sisu, on teine küsimus. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on liidu õiguse sättel vahetu õigusmõju juhul, kui see on oma eseme poolest piisavalt selge, täpne ja tingimusteta, et sellele saaks vastuolus oleva riigisisese meetme vastu tugineda, või niivõrd kui selles sättes on määratletud õigusi, millele üksikisikutel on võimalus riigi vastu tugineda. ( 28 )

67.

Käesoleval juhul näib eelotsusetaotluse esitanud kohus olevat lahendanud asja juba algstaadiumis, leides, et nagu kaebaja märgib, on vaidlusalused liidu õiguse sätted piisavalt selged, täpsed ja tingimusteta, et tekiks vahetu õigusmõju. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole palunud Euroopa Kohtul seda küsimust analüüsida ja ma austan seda otsust, olgugi et Iirimaa on selle küsimuse tõstatanud ja esitanud seoses vastuvõetavusega. ( 29 ) Osutan siiski kahele asjaolule.

68.

Esiteks tähendab õigusnormi täpsus vahetu õigusmõju tingimusena seda, et liikmesriigil lasuva kohustuse sisu on tõepoolest selge. Vahetu õigusmõjuga normi ulatus ei pea tekstiliselt tingimata kokku langema sättega selle kogu ulatuses. Niisiis on kindlasti võimalik eraldada ulatuslikumast sättest kitsam, iseseisev norm, milles kajastub liikmesriigil lasuv miinimumkohustus. See norm peab siiski olema oma ulatuselt ja sisult selge ja täpne. ( 30 )

69.

Teiseks tasub direktiivis sätestatud normi sel viisil analüüsides meeles pidada, et direktiivi ülevõtmisel lähtutakse üldjuhul konstitutsioonilisest eeldusest, et liikmesriigil on valik ja autonoomia, muidugi kui direktiiv ise seda valikut ei välista. Seevastu, kui sellist valikut ja kaalutlusõigust soovitakse anda määrusega, peab määruse tekst seda sõnaselgelt väljendama. See võib olla iseäranis asjakohane ühe või teise kohustuse ulatuse hindamisel pärast seda, kui valdkonda reguleeriva liidu õiguse allika liik on muutunud, nagu on hiljuti olnud mitmes liidu õiguse valdkonnas, ( 31 ) kus valdkonda reguleerivaks õigusaktiks on saanud direktiivi asemel määrus.

70.

Olgu sellega, kuidas on, kuid kaalumist väärib veel üks aspekt. Asjaga seotud isikule tagatava sobiva õiguskaitsevahendi kindlaksmääramisel tuleb ühe asjaoluna harilikult arvesse võtta kaalul oleva õiguse olemust. ( 32 ) Kaalul oleva õiguse olemus ja tähtsus on üldises „hindamisvõrrandis“, mida liikmesriigi kohus peab arvesse võtma, sisendi poolel. ( 33 ) Usun, et käesolevas asjas väärib see asjaolu mõningast käsitlemist, mille juurde nüüd asungi.

71.

Kõigepealt on vaevalt põhjust kahelda selles, et keeleline mitmekesisus on Euroopa Liidus iseäranis väärtustatud. ELL artikli 3 kohaselt liit „austab oma rikkalikku kultuurilist ja keelelist mitmekesisust“ ning „tagab Euroopa kultuuripärandi kaitse ja arendamise“. Selleks peab liit ELTL artikli 165 lõike 2 kohaselt aitama kaasa liikmesriikide keelte õpetamisele ja levitamisele.

72.

Austus keelelise mitmekesisuse vastu on ette nähtud ka harta artiklis 22. Samuti keelab harta artikkel 21 igasuguse diskrimineerimise muu hulgas keele tõttu.

73.

Peale selle on paljukeelsus olnud Euroopa Liidu toimimise üks keskseid põhimõtteid, mida tõendas juba määruse nr 1 vastuvõtmine 1958. aastal. ( 34 )

74.

Ent kuigi need põhimõtted ja nende väärtus on tõesti äärmiselt olulised, on samuti tunnistatud, et keelepoliitikaga kaasneb vahel ka poliitiliselt ja ühiskondlikult delikaatsete valikute tegemine. Seda silmas pidades on nii liidu seadusandja kui ka liidu kohtud lähenenud liidu tasandil keeltele üsna ettevaatlikult, diplomaatiliselt ja pragmaatiliselt, samuti siis, kui sellelt tasandilt võib tekkida tagasilööke liikmesriigi tasandil.

75.

Liidu sisemise toimimise tasandil ei ole süsteem kunagi olnud ülemäära jäik. Kõigepealt, ka seoses liidu ametlike keeltega on hiljuti tehtud erandeid, eeskätt seoses iiri ( 35 ) ja malta ( 36 ) keelega. Mis käesolevas asjas olulisemgi: Euroopa Kohus on lükanud järjepidevalt tagasi arusaama, et liidu õiguses peavad kõik ametlikud keeled olema absoluutselt võrdsed. ( 37 ) Kõikide keeleversioonide võrdse autentsuse maksiim ehk liidu ametlike keelte diskrimineerimiskeelu põhimõte ei tähenda, et „kõiki ametlikke keeli tuleb kõikides olukordades pidada kõikidel eesmärkidel võrdseteks“. ( 38 ) Niisiis on diferentseeritud eeskirjad liidu tasandil lubatavad, kui see on piisavalt põhjendatud.

76.

Peale selle on liidu kohtud, kui neil on palutud tunnustada ja kinnitada liidu õigusnormidest tulenevaid keelelisi õigusi, püüdnud tagada selle, et asjaomased isikud on kaitstud, ( 39 ) jättes samal ajal pädevatele (liidu või liikmesriikide) ametiasutustele teatava manööverdamisruumi.

77.

Näiteks märkis Euroopa Kohus kohtuotsuses Skoma-Lux, et (tollase) ühenduse määrust, mida liikmesriigi ametlikus keeles ei avaldatud, ei saa selles riigis elava isiku vastu täitmisele pöörata. ( 40 ) Siiski hoidus Euroopa Kohus omistamast avaldamise puudumisele veel kaugemale ulatuvaid tagajärgi akti kehtivuse või kohaldatavuse suhtes. Nii jäid liidu õigusnormid, mida ei olnud ühe liikmesriigi (ainsas) keeles avaldatud, tegelikult selle liikmesriigi kehtiva õiguse osaks. Ainult et isikutele nende õigusnormide alusel kohustusi kehtestada ei saanud. ( 41 )

78.

See tendents on tõenäoliselt veelgi ilmsem, kui Euroopa Kohus puutub kokku riigisiseste meetmetega, milles kajastuvad liikmesriigi poliitilised valikud. Sellega seoses ei tohi tähelepanuta jätta seda, et riigisisese tasandi keelepoliitika kuulub suuresti liikmesriikide pädevusse. Nimelt on liidul ELTL artikli 6 kohaselt üksnes pädevus võtta meetmeid liikmesriikide kultuuri‑ ja haridusvaldkonna meetmete toetamiseks, koordineerimiseks või täiendamiseks. Lõpuks ei ole muud võimalust kui see, et keelepoliitika kajastab iga riigi ajalugu, kultuuri, traditsioone ja ühiskonda.

79.

Seetõttu ei ole liidu kohtud meelsasti asunud ülemäära sekkuma riigisisestesse valikutesse ega kehtestama liikmesriikidele kaugeleulatuvaid kohustusi. Näiteks leidis Euroopa Kohus oma otsuses UTECA, et liikmesriigi õigusnormid, mis kohustavad teleringhäälinguid kulutama teatava proportsionaalse osa oma tuludest selleks, et eelrahastada Euroopa päritolu mängu‑ ja telefilme, mille originaalkeel on üks asjaomase liikmesriigi ametlikest keeltest, on liidu õigusega kooskõlas. ( 42 ) Kohtuotsuses Runevič-Vardyn otsustas Euroopa Kohus, et liidu õigus ei keela liikmesriigi ametiasutustel muuta isikute sünnitunnistustele ja abielutunnistustele kantud ees‑ ja perekonnanimesid selle alusel, et riigisiseste õigusnormide kohaselt peavad füüsiliste isikute ees‑ ja perekonnanimed olema kantud nendesse dokumentidesse kooskõlas ametliku riigikeele õigekirjareeglitega. ( 43 ) Üldisemalt on Euroopa Kohus järjepidevalt märkinud, et liikmesriigi ametliku keele või ametlike keelte kaitse ja edendamine võib põhjendada vaba liikumise eeskirjadest kõrvalekaldumist, ning tunnistanud sel eesmärgil vastu võetud riigisisesed meetmed liidu õigusega vastuolus olevaks vaid juhtudel, kui ta on lugenud need selle eesmärgi suhtes ebaproportsionaalseteks. ( 44 )

80.

Teen eespool viidatud kohtupraktikast kaks järeldust. Esiteks, kuigi keelelised õigused on liidus kahtlemata kõige olulisemad ja isikutel on kindlasti õigus olla nende õiguste võimaliku rikkumise eest kaitstud, ei teki nende võimalikust rikkumisest automaatseid tagajärgi. Sellega seoses on liidu kohtud üldiselt eelistanud tasakaalustatud ja nüansseeritud lähenemisviisi, mille puhul on asjakohaselt arvesse võetud iga juhtumi asjaolusid ja neid üksteise suhtes kaalutud, et jõuda õiglasele (ja mitte pärssivale) tulemusele.

81.

Teiseks on seda lähenemisviisi kasutatud mitte ainult seoses keelte kasutamisega konkreetsetes valdkondlikes või valdkonnast olenevates eeskirjades (nagu eespool viidatud näide vaba liikumist käsitlevast kohtupraktikast), vaid ka seoses konstitutsiooniliste valikutega. Teisisõnu, isegi kui struktuurilistes või konstitutsioonilistes juhtumites ilmneb mõningal määral paindlikkust ja automaatselt tekkivate tulemuste puudumist, oleks üsna üllatav väita, nagu looks vähemärgatav teisese õiguse normistik teatavas reguleerimisvaldkonnas korraga absoluutse keelelise õiguse.

82.

Seda arvesse võttes asun nüüd käsitlema muid muutujaid võrrandis, mis tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul lahendada. Kujundlikult väljendudes: kui ühel kaalukausil on võimalik keelelise õiguse rikkumine nagu see, mis tuleneb vaidlusalustest liidu õigusnormidest, siis millised õiguskaitsevahendid peaks liikmesriigi kohus asetama teisele kaalukausile, et põhikohtuasjas saaks jõuda tasakaalus lahenduseni?

83.

Kõigepealt pean juhtima tähelepanu, et käesolev kohtuasi ei puuduta seda, mis tingimustel kohustab liidu õigus riigisisest õigust looma uusi õiguskaitsevahendeid, et täita õiguslik lünk kohtulikus kaitses ( 45 ) – erinevalt sellest, mida väitis Poola valitsus. ( 46 ) Käesolev kohtuasi puudutab ainult seda, mil viisil tuleb liikmesriigi õiguskorras juba olemasolevaid õiguskaitsevahendeid kohaldada, kui liikmesriigi kohtu menetluses olev asi puudutab liidu õigusnormidel põhinevaid õigusi. Seega ei ole vaja arutada, kas – ja kui, siis millal – liikmesriik võib olla liidu õiguse alusel kohustatud sisse seadma kohtuliku õiguskaitsevahendi, mis võimaldab riigisisestel kohtutel teha otsuseid, millega – nagu ettekirjutuse või vahetu korraldusega – kohustatakse pädevaid (seadusandlikke või haldus)asutusi ilma pikema jututa muutma riigisisest õigust.

84.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus on teistsugust laadi. Nimetatud kohus märkis, et riigisiseses õiguses on õigusnormistik, millega on ette nähtud konkreetsel juhul kohaldatav õiguskaitsevahend. Ent ta küsib, kas seda õigusnormistikku saab kasutada ja kohaldada täpselt samamoodi juhul, kui kaebaja nõuded ei põhineks liikmesriigi õigusel, vaid liidu õigusel. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole kindel, kas see õigusnormistik tuleb liidu õiguse tõhusa täitmise või isikute tõhusa õiguskaitse „nimel“ tühistada.

85.

Samas on vaevalt vaja mainida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei saa põhikohtuasjas tagada kaebaja materiaalõiguste täielikku ja kohest täitmist niisuguse protsessi kaudu, milles ühtaegu jäetakse kohaldamata riigisisene õigus ja kohaldatakse vahetult liidu õigust. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei saa kohustada asjaomaseid ravimifirmasid täitma kohustust, mis tuleneb direktiivi 2001/82 artikli 58 lõikest 4, artikli 59 lõikest 3 ja artikli 61 lõikest 1. Need firmad ei ole selles menetluses vastustajad.

86.

Pealegi oleks väga ebatõenäoline, et ükski niisugune hagi nende vastu võiks olla edukas, sest Euroopa Kohus on järjepidevalt välistanud võimaluse, et ülevõtmata direktiividel võib olla horisontaalne vahetu õigusmõju ja nendele kui sellistele saab tugineda eraõiguslike isikute vastu. ( 47 ) Vähem aega tagasi kordas Euroopa Kohus oma otsuses Popławski, et „isegi selge, täpne ja tingimusteta direktiivi säte ei luba liikmesriigi kohtul jätta kohaldamata sellega vastuolus olevat riigisisest õigusnormi, kui nii toimides pandaks eraõiguslikule isikule lisakohustus“. ( 48 )

87.

Seega on kaebaja õiguse mis tahes kujul kaitsmine põhikohtuasjas igal juhul kaudne ja ajaliselt edasi lükatud. Kaebaja palub tuvastada, et vaidlusalused liikmesriigi õigusnormid on vastuolus direktiivi 2001/82 sätetega ja seetõttu peavad pädevad riigiasutused neid muutma. Saan aru, et alles siis ja sellest tuleneva riigisiseste õigusnormide muutmise tulemusel saaks ravimifirmasid kohustada tulevikus uusi eeskirju järgima.

88.

Seda arvesse võttes: milliseid õiguskaitsevahendeid ja konkreetsemalt millises vormis õiguskaitset peab liikmesriigi kohus kohaldama?

89.

Ühest küljest ei ole väidetava rikkumise liik ja raskusaste ning sellest rikkumisest tulenevad tagajärjed käesoleva ettepaneku punktides 71–82 kirjeldatud põhjustel tõenäoliselt sellised, et tingida mingis drakoonilises vormis õiguskaitset. Niisiis võib eelotsusetaotluse esitanud kohus jõuda järeldusele, et kõikides kaebaja taotletud kolmes vormis õiguskaitse üheaegne kohaldamine oleks ebaproportsionaalne. Muu hulgas võib kaebaja taotlus, et eelotsusetaotluse esitanud kohus kinnitaks, et Iirimaa ametiasutused peavad direktiivi 2001/82 V jaotise sätete korrektse ülevõtmise tagamiseks muutma riigi õigusnorme, vahest ka võttes arvesse võimude lahususe põhimõtet, ( 49 ) ulatuda kaugemale sellest, mida on vaja kaebaja õiguse kaitse tagamiseks.

90.

Teisest küljest aga, kui kaebaja nõuded osutuvad põhjendatuks, mis on siiski eelotsusetaotluse esitanud kohtu tuvastada, ei näe ma, kuidas saaks selle menetluse tulemust pidada õiglaseks ja proportsionaalseks, kui ta peaks lahkuma kohtusaalist täiesti tühjade kätega.

91.

Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile peab tingimata tähendama, et pädeval kohtul tuleb põhimõtteliselt käsitleda asjasse puutuva kaebuse sisu ja kohaldada asjakohast õiguskaitsevahendit ( 50 ) ning et seda õiguskaitset tuleb nõuetekohaselt täita. ( 51 ) Õigus kohtunikule muutuks sisutühjaks, kui kohtuvaidluse võitnud poole õiguste rikkumine jääks heastamata, muidugi välja arvatud juhul, kui seda ei tingi mõni erandlik asjaolu.

92.

Kas käesolevas kohtuasjas esineb selliseid erandlikke asjaolusid?

93.

Käesolevas kohtuasjas tuginevad Iirimaa ametiasutused kahele peamisele põhjusele, miks nad on mis tahes õiguskaitse kohaldamise vastu. Esimene puudutab korrakohast õigusemõistmist ja menetlusökonoomiat: õiguskaitse kohaldamisel ei oleks kasulikku otstarvet, sest ingliskeelne teave on kaebajale mõistetav. Pealegi jõustub peagi uus liidu õigusnorm, millega praegused riigisisesed õigusnormid on kooskõlas. Teine põhjus puudutab kolmandatele isikutele tekkida võivat kahju: ohtu, et veterinaarravimite tootjad ja turustajad võivad lisakulude vältimiseks ajutiselt Iirimaa turult lahkuda, mistõttu tekiks kahju loomade tervisele.

94.

Olen Iirimaaga põhimõtteliselt nõus, et korrakohane õigusemõistmine ja menetlusökonoomia ( 52 ) ja/või vajadus hoida ära veterinaarravimite puuduse ohtu ( 53 ) on iseenesest ja üldiselt kaitset väärivad huvid. Seepärast võib liikmesriigi kohus neid sellistena oma kaalutlusõigust kasutades arvesse võtta. Siiski on eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrollida, kas käesoleva juhtumi asjaoludel aitaks eelotsusetaotluse esitanud kohtu kaalutlusõiguse tegelik kasutamine üldse mis tahes õiguskaitse kohaldamisest keeldumiseks eesmärgipäraselt kaasa nende huvide kaitsele ega ulatuks ühelgi juhul kaugemale sellest, mida on sel eesmärgil vaja.

95.

Kuna liidu uue määruse jõustumiseni on praegu ikka veel rohkem kui aasta, on keeruline pidada seda ajavahemikku täiesti tähtsusetuks. Võib veel kord korrata, et liidu õigusnorme tuleb täielikult kohaldada „alates [nende] jõustumisest ja kogu [nende] kehtivuse ajal“. ( 54 ) Võib olla tõsi, et kaebaja saab ingliskeelsest teabest aru. Seda võib vahest pidada asjaoluks, mis viitab, et rikkumine ei ole nii raske ja et ühes või teises vormis heastamisvõimaluse leidmine ei ole nii pakiline. Seevastu kahtlen rohkem, kas seda asjaolu võib pidada (ainsaks) aluseks, millega põhjendada keeldumist kaebaja õiguste mis tahes vormis kaitsmisest, kui selle asjaoluga seoses ei tekkinud küsimusi kaebaja kaebeõiguses ja kohtuasja on nüüd asutud sisuliselt arutama.

96.

Pealegi ei teki väidetavad ebasoodsad tagajärjed kolmandatele isikutele ja riigile kohe ega tulene automaatselt ühestki otsusest, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus käesoleva menetluse raames teeb. Liidu õiguse esimuslikkuse põhimõtte kohaselt tuleb vastuolu riigisisese õiguse sätte ja liidu õiguse vahetult kohaldatava sätte vahel lahendada liikmesriigi kohtul liidu õiguse kohaldamise teel, jättes sellega vastuolus oleva riigisisese õiguse sätte vajaduse korral kohaldamata. Ent see Euroopa Kohtu seisukoht on väljendatud ja seda on korratud ( 55 ) seoses võistleva kohtumenetlusega, mille tulemus on tavaliselt vaidluspooltele siduv. Siiski ei ole märgitud, et kohtuvaidlus tuleb liidu õiguses lahendada riigisisese õiguse sätte tühiseks, kehtetuks ja olematuks tunnistamisega. ( 56 ) Nimelt määrab riigisiseste kohtute pädevuse kindlaks iga liikmesriik ise. Vahetu õigusmõju ega esimuslikkus ei kohusta andma kõnealustele kohtulikele otsustele mingisugust erga omnes mõju. ( 57 )

97.

Seda arvesse võttes tekib mul küsimus, kas – eeldusel, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnang vaidlusaluste liidu õiguse sätete tõlgendamise kohta peab paika – kõige asjakohasem õiguskaitse vorm ei või olla õiguskaitse kohaldamine pelgalt selle tuvastamisega, et vaidlusaluste riigisisese õiguse sätetega ei ole direktiivi 2001/82 korrektselt üle võetud. Ühest küljest registreeriks see võimaliku rikkumise, mida on väidetud, ja pakuks kaebajale teataval kujul moraalset rahuldust, ( 58 ) samal ajal ehk avades tema jaoks võimaluse nõuda tekkinud kahju eest hüvitist, kui riigi vastutuse tingimused on täidetud. ( 59 ) Teisest küljest on see õiguskaitse vorm oma ulatuse ja tagajärgede poolest üsnagi piiratud, eriti kolmandate isikute suhtes, ning Iirimaa seadusandlike ja haldusasutuste suhtes vähem survestav.

98.

Ent nagu käesolevas ettepanekus korduvalt mainitud, on kõik need küsimused tõepoolest eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnata ja tasakaalustada. Kõikide käesolevas jaos käsitletud argumentide eesmärk oli lihtsalt kinnitada, et mõeldavaid lahendusi on mitmeid. Kokkuvõttes on käesolevas ettepanekus kõige olulisem minu arvates, et liidu õigusnormid ei võta – isegi kui kaalul on liidu õigusnormidel põhinevad õigused – liikmesriigi kohtult tema harilikku kaalutlusõigust leida ühes või teises kohtuasjas asjakohane ja proportsionaalne lahendus, sealhulgas kaebajale võimaldatava õiguskaitsevahendi valikul, muidugi tingimusel, et kaebus on sisuliselt põhjendatud.

99.

Teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Ard-Chúirti (kõrge kohus, Iirimaa) eelotsuse küsimusele järgmiselt: