EUROOPA KOHTU OTSUS (kuues koda)

21. oktoober 2020 ( *1 )

Eelotsusetaotlus – Tarbijakaitse – Direktiiv 2011/83/EL – Artikli 16 punkt c – Taganemisõigus – Erandid – Kaup, mis on valmistatud tarbija nõuete järgi või mis on selgelt kohandatud konkreetse tarbija vajadustele – Kaup, mille valmistamist ettevõtja on alustanud

Kohtuasjas C‑529/19,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Amtsgericht Potsdami (Potsdami esimese astme kohus, Saksamaa) 12. juuni 2019. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 11. juulil 2019, menetluses

Möbel Kraft GmbH & Co. KG

versus

ML,

EUROOPA KOHUS (kuues koda),

koosseisus: C. Toader koja presidendi ülesannetes, kohtunikud M. Safjan (ettekandja) ja N. Jääskinen,

kohtujurist: H. Saugmandsgaard Øe,

kohtusekretär: A. Calot Escobar,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

–	Möbel Kraft GmbH & Co. KG, esindaja: Rechtsanwalt J. Jeep,

–	ML, esindaja: Rechtsanwalt R. Sterzel,

–	Euroopa Komisjon, esindajad: C. Hödlmayr ja B.‑R. Killmann ja C. Valero,

arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,

on teinud järgmise

otsuse

Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiivi 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ (ELT 2011, L 304, lk 64), artikli 16 punkti c tõlgendamist.

2	Taotlus on esitatud mööbli müügiga tegeleva Saksa äriühingu Möbel Kraft GmbH & Co. KG ja tarbija MLi vahelises kohtuvaidluses, mille ese on nõue hüvitada kahju, mis tekkis seetõttu, et ML taganes nimetatud poolte vahelisest lepingust.

Õiguslik raamistik

Liidu õigus

Direktiivi 2011/83 põhjendustes 7, 40 ja 49 on märgitud:

„(7)

Mõne peamise regulatiivse aspekti täielik ühtlustamine peaks tunduvalt suurendama nii tarbijate kui kauplejate õiguskindlust. Nii tarbijad kui ka kauplejad peaksid saama lähtuda ühtsest, selgelt määratletud õiguslikel printsiipidel rajanevast regulatiivraamistikust, mis reguleerib ettevõtjate ja tarbijate vahel sõlmitavate lepingute teatavaid aspekte kogu liidus. […]

[…]

(40)	Praegune taganemistähtaja pikkuse varieerumine nii liikmesriigiti kui kauglepingu või väljaspool äriruume sõlmitava lepingu vahel põhjustab õiguslikku ebakindlust ja eeskirjade järgimise kulusid. […]

[…]

(49)

Nii kauglepingutest kui ka väljaspool äriruume sõlmitud lepingutest taganemise õiguse suhtes peaksid kehtima teatavad erandid. Taganemisõigus võib näiteks teatud kauba või teenuse olemust arvestades olla ebakohane. […] Taganemisõigust ei tohiks kohaldada kauba puhul, mis on valmistatud tarbija nõuete järgi või mis on selgelt kohandatud konkreetse tarbija vajadustele, näiteks tellimuse järgi tehtud kardinad, ega ka näiteks kütusega varustamise puhul, mis oma olemuselt on kaup, kuid mis pärast tarnimist on muude esemetega lahutamatult seotud. […]“

Selle direktiivi artiklis 2 „Mõisted“ on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

3)	„kaup“ – materiaalne vallasvara, välja arvatud asjad, mida müüakse sundkorras või muul seadusest tuleneval viisil. Käesoleva direktiivi tähenduses loetakse kaubaks ka vesi, gaas ja elekter, kui need pannakse müüki piiratud mahus või kindlaksmääratud koguses;

4)	„tarbija nõuete järgi valmistatud kaup“ – kaup, mis valmistatakse tarbija isikliku valiku või otsuse alusel;

[…]

„kaugleping“ – kaupleja ja tarbija vahel sõlmitud leping, mis sõlmitakse organiseeritud kaugmüügi- või teenuste osutamise skeemi alusel ilma kaupleja ja tarbija üheaegse füüsilise kohalolekuta, kasutades eranditult kas üht või mitut kaugsidevahendit kuni ja kaasa arvatud ajani, millal leping sõlmitakse;

„väljaspool äriruume sõlmitav leping“ – kaupleja ja tarbija vaheline leping:

a)	mis sõlmitakse kaupleja ja tarbija üheaegsel füüsilisel kohalolekul kohas, mis ei ole kaupleja äriruum,

[…]

c)	mis sõlmitakse kaupleja ja tarbija üheaegsel füüsilisel kohalolekul kaupleja äriruumides või kaugsidevahendi abil kohe pärast seda, kui tarbija poole on isiklikult ja individuaalselt pöördutud kohas, mis ei ole kaupleja äriruumid, või

[…]

„äriruum“ –

a)	jaemüügiks kasutatav äriruum kinnisvara kujul, kus kaupleja alaliselt tegutseb, või

b)	jaemüügiks kasutatav äriruum vallasvara kujul, kus kaupleja tavaliselt tegutseb;

[…]“.

Direktiivi artikli 6 „Teavitamisnõuded kauglepingute ja väljaspool äriruume sõlmitud lepingute puhul“ lõikes 1 on märgitud:

„Enne tarbija sidumist kauglepingu või väljaspool äriruume sõlmitava lepingu või vastava pakkumisega esitab kaupleja tarbijale selgel ja arusaadaval viisil järgmise teabe:

[…]

h)	taganemisõiguse olemasolu korral selle õiguse kasutamise tingimused, tähtaeg ja kord vastavalt artikli 11 lõikes 1 sätestatule ning I lisa B osas esitatud taganemisteate näidisvorm;

[…]

k)	kui taganemisõigust ei ole vastavalt artiklile 16 ette nähtud, teave selle kohta, et tarbijal ei ole õigust taganemiseks, või kui see on asjakohane, teave selle kohta, millistel asjaoludel tarbija kaotab oma taganemisõiguse;

[…]“.

Sama direktiivi artikli 9 „Taganemisõigus“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Tarbija võib 14 päeva jooksul kauglepingust või väljaspool äriruume sõlmitud lepingust taganeda ilma põhjust esitamata ning kandmata muid kulusid peale artikli 13 lõikes 2 ja artiklis 14 sätestatud kulude, välja arvatud juhul, kui kohaldatakse artiklis 16 ette nähtud erandeid.“

Direktiivi 2011/83 artikkel 16 „Taganemisõiguse kasutamisega seotud erandid“ on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid ei näe ette artiklites 9–15 sätestatud taganemisõiguse kasutamist kauglepingute ja väljaspool äriruume sõlmitud lepingute puhul juhtudel, kui tegemist on:

a)	teenuslepingutega, kui teenus on täielikult osutatud ja selle osutamine on alanud tarbija eelneval sõnaselgel nõusolekul, ning tarbija kinnitab asjaolu, et ta kaotab oma taganemisõiguse, kui kaupleja on lepingu täies mahus täitnud;

[…]

c)	sellise kauba tarnimisega, mis on valmistatud tarbija esitatud nõuete järgi või mis on selgelt kohandatud konkreetse tarbija vajadustele;

[…]

e)	suletud kauba tarnimisega, mis ei ole kõlblik tagasisaatmiseks tervisekaitse või hügieenilistel põhjustel ning mis on pärast kohaletoimetamist avatud;

[…]

i)	suletud pakendis audio- või suletud pakendis videosalvestiste või suletud pakendis arvutitarkvara tarnimisega, kui pakend on pärast kohaletoimetamist avatud;

[…]

m)	digitaalse infosisu tarnimisega, mida ei tarnita füüsilisel andmekandjal, kui selle osutamine on alanud tarbija eelneval sõnaselgel nõusolekul, ning tarbija kinnitab asjaolu, et ta seeläbi kaotab oma taganemisõiguse.“

Saksa õigus

Vastavalt tsiviilseadustiku (Bürgerliches Gesetzbuch) § 312g lõike 2 punktile 1, millega on Saksa õigusesse üle võetud direktiivi 2011/83 artikkel 16, puudub taganemisõigus sellise kauba tarnimise lepingute puhul, mis ei ole enne valmis tehtud ja mis valmistatakse tarbija isikliku valiku või otsuse alusel või mis on selgelt kohandatud konkreetse tarbija vajadustele.

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus

ML sõlmis ühel kaubandusmessil Möbel Kraftiga müügilepingu sisseehitatud köögi ostmiseks (edaspidi „vaidlusalune leping“). Hiljem tugines ML taganemisõigusele ja keeldus selle alusel selle köögi tarnet vastu võtmast, mistõttu Möbel Kraft esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Amtsgericht Potsdamile (Potsdami esimese astme kohus, Saksamaa) kahju hüvitamise hagi, kuna ML ei olnud täitnud kõnealust lepingut.

Eelotsusetaotlusest nähtub, et kõnealuse lepingu esemeks oleva köögimööbli detailid, mille valmistamist ei olnud Möbel Kraft hetkel, mil ML otsustas lepingust taganeda, veel alustanud, pidi üks teine ettevõtja kokku panema digiteeritud tootmisliinidel skeemi järgi neisse puuritud avadest lähtudes ning MLi juures pidid need mööblidetailid paigaldama mitte selle teise ettevõtja, vaid Möbel Krafti töötajad. Eelotsusetaotluse esitanud kohus lisab, et köögi valmisdetailid oleks kaupleja saanud ilma kahjustusteta demonteerida, kuna kohapeal oleks tulnud sobitada üksnes tööpinna tagasein, tööpind, soklid ja liitmikud ning üksnes neid ei oleks saanud mujal enam uuesti kasutada.

Nimetatud kohtul on tekkinud küsimus, kas tsiviilseadustiku § 312g lõike 2 punkt 1 välistab taganemisõiguse lepingust, mis on sõlmitud sellise kauba tarnimiseks, mis on valmistatud tarbija nõuete järgi või mis on selgelt kohandatud konkreetse tarbija vajadustele, juhul kui:

a)	müüja ei ole taganemisõiguse kasutamise ajal veel alustanud kauba erinevatest detailidest kokkupanemist;

b)	kaup kohandatakse koha peal müüja enda, mitte kolmanda isiku poolt, ja

c)	kaup on vaid väikeste demonteerimiskuludega, mis on kauba väärtusest ligikaudu 5%, võimalik viia individualiseerimise eelsesse seisukorda.

Sellega seoses täpsustab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) oli enne direktiivi 2011/83 jõustumist oma kohtupraktikas asunud seisukohale, et taganemisõigus ei ole välistatud, kui asja saab selle olemust ja kasutusotstarvet kahjustamata taastada individualiseerimisele eelnevasse seisukorda suhteliselt väikeste kuludega. Saksa kõrgeim kohus leidis nimelt, et ostja nõuete järgi valmistatud arvuti puhul on demonteerimiskulud suurusega 5% kauba väärtusest veel suhteliselt väikesed.

Veel nähtub eelotsusetaotlusest, et Oberlandesgericht Stuttgarti (liidumaa kõrgeim üldkohus Stuttgartis, Saksamaa) kohtupraktikas on sedastatud, et individualiseeritud asja ostjal ei ole õigust kasutada taganemisõigust isegi siis, kui kaupleja ei ole veel alustanud asja valmistamist või selle kohandamist tarbija isiklike vajaduste järgi. Samas ei toeta osa Saksa õigusteooriast seda kohtupraktikas väljendatud seisukohta.

Neil asjaoludel otsustas Amtsgericht Potsdam (Potsdami esimese astme kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas direktiivi 2011/83 artikli 16 punktis c sätestatud taganemisõigus on välistatud ka siis, kui kaup valmistatakse küll tarbija nõuete järgi, kuid müüja ei ole veel valmistamist alustanud ning selle kauba kohandab tarbija juures müüja ise, mitte aga kolmas isik? Kas vastus küsimusele sõltub sellest, kas kaup on vaid väikeste demonteerimiskuludega, mis on kauba väärtusest näiteks ligikaudu 5%, võimalik viia individualiseerimise eelsesse seisukorda?“

Eelotsuse küsimuse analüüs

Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2011/83 artikli 16 punkti c tuleb tõlgendada nii, et selles sättes ette nähtud erandile taganemisõigusest võib tugineda tarbija vastu, kes on väljaspool äriruume sõlminud lepingu sellise kauba ostmiseks, mis tuleb valmistada tema nõuete järgi, isegi kui kaupleja ei ole selle kauba valmistamist alustanud.

Kõigepealt tuleb tõdeda, et kaubandusmessil sõlmitud lepingut võib pidada „väljaspool äriruume sõlmitud lepinguks“ direktiivi 2011/83 artikli 2 punkti 8 tähenduses, tingimusel et leping ei ole sõlmitud kaubandusmessi müügiletis, mida võib pidada „äriruumiks“ selle direktiivi artikli 2 punkti 9 tähenduses (vt selle kohta 7. augusti 2018. aasta kohtuotsus Verbraucherzentrale Berlin, C‑485/17, EU:C:2018:642, punktid 43–46).

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on eelmises punktis viidatud kohtupraktika alusel kontrollida, kas talle hindamiseks esitatud faktilisi asjaolusid arvestades tuleb kõnealust lepingut tõepoolest pidada „väljaspool äriruume sõlmitud lepinguks“ direktiivi 2011/83 artikli 2 punkti 8 tähenduses.

18	Jaatava vastuse korral tuleb osutada sellele, et direktiivi 2011/83 artiklid 9–15 annavad tarbijale taganemisõiguse muu hulgas pärast lepingu sõlmimist väljaspool äriruume selle direktiivi artikli 2 punkti 8 tähenduses ning kehtestavad selle õiguse kasutamise tingimused ja korra.

19	Seega on tarbijal direktiivi 2011/83 artikli 9 lõike 1 kohaselt üldjuhul 14 päeva pikkune tähtaeg väljaspool äriruume sõlmitud lepingust taganemiseks, ilma et ta peaks kandma muid kulusid kui need, mis on ette nähtud selle direktiivi artikli 13 lõikes 2 ja artiklis 14.

Kõnealuse direktiivi artiklis 16 on siiski ette nähtud erandid taganemisõigusest, muu hulgas selle artikli punktis c osutatud olukord, mille puhul leping on sõlmitud „sellise kauba tarnimiseks, mis on valmistatud tarbija esitatud nõuete järgi või mis on selgelt kohandatud konkreetse tarbija vajadustele“.

Selles osas tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et kuna kõnealused liidu õiguse sätted ei viita liikmesriikide õigusele nende tähenduse ning ulatuse kindlaksmääramiseks, tuleb neid tõlgendada kogu liidus autonoomselt ja ühetaoliselt ning selleks tuleb arvestada mitte üksnes nende sõnastust, vaid ka konteksti ja asjaomaste õigusnormidega taotletavat eesmärki (vt selle kohta 16. juuli 2020. aasta kohtuotsus AFMB, C‑610/18, EU:C:2020:565, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

Kõnealuse artikli 16 sõnastusest ilmneb, et liikmesriigid peavad direktiivi 2011/83 üle võtvates riigisisestes õigusnormides ette nägema, et tarbija ei saa tugineda oma taganemisõigusele, eriti kui pärast väljaspool äriruume lepingu sõlmimist on toimunud teatud sündmused. Sama kehtib artikli 16 punktides a, e, i ja m nimetatud asjaolude kohta, mis on seotud sellise lepingu täitmisega.

Nende sätete kohaselt puudutab see erand vastavalt „teenuslepinguid, kui teenus on täielikult osutatud ja selle osutamine on alanud tarbija eelneval sõnaselgel nõusolekul“, „suletud kauba tarnimist, mis ei ole kõlblik tagasisaatmiseks tervisekaitse või hügieenilistel põhjustel ning mis on pärast kohaletoimetamist avatud“, „suletud pakendis audio- või suletud pakendis videosalvestiste või suletud pakendis arvutitarkvara tarnimist, kui pakend on pärast kohaletoimetamist avatud“, samuti „digitaalse infosisu tarnimist, mida ei tarnita füüsilisel andmekandjal, kui selle osutamine on alanud tarbija eelneval sõnaselgel nõusolekul“.

Seevastu ei viita miski direktiivi 2011/83 artikli 16 punkti c sõnastuses sellele, et sättes ette nähtud erand taganemisõigusest sõltub mis tahes sündmuse toimumisest, mis leiab aset pärast sellise lepingu väljaspool äriruume sõlmimist, mis puudutab „kauba tarnimist, mis on valmistatud tarbija esitatud nõuete järgi või mis on selgelt kohandatud konkreetse tarbija vajadustele“. Vastupidi, sellest sõnastusest nähtub sõnaselgelt, et see erand on lahutamatu sellise lepingu esemest endast, milleks on tarbija esitatud nõuete järgi kauba valmistamine kõnealuse direktiivi artikli 2 punkti 4 tähenduses, mistõttu tuleb ilmselgelt tugineda sellele erandile kõnealuse tarbija suhtes, ilma et see sõltuks sellise sündmuse toimumisest ja sõltumata sellest, kas leping on täidetud või kaupleja on seda juba täitmas.

Seda tõlgendust, mis on kooskõlas direktiivi 2011/83 artikli 16 punkti c sõnastusega, toetab ka direktiivi 2011/83 artikli 16 punkti c kontekst, sealhulgas direktiivi artikli 6 lõike 1 punktides h ja k ette nähtud kohustus enne tarbija sidumist kauglepingu või väljaspool äriruume sõlmitava lepingu või vastava pakkumisega teda teavitada taganemisõiguse olemasolust või puudumisest.

Sellega seoses on Euroopa Kohus juba otsustanud, et kõnealuse direktiivi artikli 6 lõike 1 eesmärk on tagada, et tarbijale esitatakse enne lepingu sõlmimist teave nii lepingutingimuste ja lepingu sõlmimise tagajärgede kohta, mis võimaldab tarbijal otsustada, kas ta soovib end kauplejaga lepinguliselt siduda, kui ka teave, mis on vajalik lepingu nõuetekohaseks täitmiseks ja eriti tarbija õiguste teostamiseks, eelkõige tema õiguse kohta lepingust taganeda (10. juuli 2019. aasta kohtuotsus Amazon EU, C‑649/17, EU:C:2019:576, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

27	Olukord, kus tarbija taganemisõiguse olemasolu sõltuks tulevikusündmusest, mille saabumine oleneb kaupleja otsusest, ei oleks aga kooskõlas lepingueelse teavitamiskohustusega.

28	Lisaks nähtub direktiivi 2011/83 eesmärkide kohta muu hulgas selle põhjendustest 7 ja 40, et direktiivi eesmärk on tugevdada kaupleja ja tarbija vaheliste tehingute õiguskindlust.

Tuleb asuda seisukohale, et käesoleva kohtuotsuse punktis 24 esitatud direktiivi 2011/83 artikli 16 punkti c tõlgendus aitab kaasa selle eesmärgi saavutamisele, kuna see võimaldab vältida olukorda, kus tarbija õigus lepingust taganeda või selle õiguse puudumine sõltub kaupleja poolt lepingu täitmise hetkeseisust, millest tarbija ei ole üldjuhul teadlik ning mille üle pole tal ammugi mingit kontrolli.

Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et esitatud küsimusele tuleb vastata, et direktiivi 2011/83 artikli 16 punkti c tuleb tõlgendada nii, et selles sättes ette nähtud erandile taganemisõigusest võib tugineda tarbija vastu, kes on sõlminud väljaspool äriruume lepingu sellise kauba ostmiseks, mis tuleb valmistada tema nõuete järgi, sõltumata sellest, kas kaupleja on selle kauba valmistamist alustanud.

Kohtukulud

31	Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiivi 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ, artikli 16 punkti c tuleb tõlgendada nii, et selles sättes ette nähtud erandile taganemisõigusest võib tugineda tarbija vastu, kes on sõlminud väljaspool äriruume lepingu sellise kauba ostmiseks, mis tuleb valmistada tema nõuete järgi, sõltumata sellest, kas kaupleja on selle kauba valmistamist alustanud.

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: saksa.