1

Euroopa Komisjon palub oma hagis Euroopa Kohtul tuvastada, et Saksamaa Liitvabariik on rikkunud nõukogu 24. juuni 2014. aasta otsust 2014/699/EL, millega kehtestatakse OTIFi revisjonikomisjoni 25. istungjärgul Euroopa Liidu nimel võetav seisukoht rahvusvahelise raudteeveo konventsioonis (COTIF) ja selle lisades tehtavate teatavate muudatuste kohta (ELT 2014, L 293, lk 26), ning ELL artikli 4 lõiget 3 sellega, et ta hääletas Rahvusvaheliste Raudteevedude Valitsustevahelise Organisatsiooni (OTIF) revisjonikomisjoni 25. istungjärgul nimetatud otsuses ette nähtud seisukoha vastu ning vaidles sellele seisukohale ja samuti nimetatud otsuses ette nähtud hääleõiguse kasutamisele avalikult vastu.

2

9. mai 1980. aasta rahvusvaheline raudteeveo konventsioon (COTIF), 3. juuni 1999. aasta Vilniuse protokolliga muudetud redaktsioonis (edaspidi „COTIF“), jõustus 1. juulil 2006. COTIFi osalised – 49 riiki, sealhulgas liidu liikmesriigid, välja arvatud Küprose Vabariik ja Malta Vabariik – moodustavad OTIFi.

3

COTIFi artikli 2 lõike 1 kohaselt on OTIFi eesmärk rahvusvahelise raudteeliikluse igakülgne soodustamine, parandamine ja hõlbustamine, eelkõige ühtse õigussüsteemi kehtestamisega rahvusvahelise raudteeliikluse eri õigusvaldkondades.

4

OTIFi revisjonikomisjoni koosseisu kuuluvad põhimõtteliselt kõik COTIFi osalised. Vastavalt COTIFi artikli 17 lõike 1 punktidele a ja b teeb revisjonikomisjon oma pädevuse piires otsuseid COTIFi muudatusettepanekute kohta ja vaatab läbi ettepanekud, mis tuleb esitada otsustamiseks OTIFi üldkogule. Nende kahe OTIFi organi vastavad pädevused COTIFi muutmisel on kindlaks määratud konventsiooni artiklis 33.

5

COTIFi VI jaotises „[COTIFi] muutmine“ sisalduv artikkel 33 „Pädevus“ sätestab:

„[…]

2.   Üldkogu otsustab [COTIFi] muudatusettepanekute üle, kuivõrd lõigetes 4–6 ei ole sätestatud teisiti.

[…]

4.   Välja arvatud lõike 3 esimese lause kohased üldkogu otsused, teeb revisjonikomisjon otsuse ettepanekute kohta, mille eesmärgiks on muuta

[…]

[…]“.

6

COTIFi artikkel 35 „Komisjonide otsused“ näeb ette:

„1.   Komisjonide poolt vastu võetud [COTIFi] muudatused teeb liikmesriikidele teatavaks peasekretär.

2.   Revisjonikomisjoni poolt vastu võetud [COTIFi] enda muudatused jõustuvad kõikide liikmesriikide suhtes kaheteistkümnenda kuu esimesel päeval pärast seda kuud, mil peasekretär neist muudatustest liikmesriike teavitas. […]

3.   Revisjonikomisjoni poolt vastu võetud [COTIFi] lisade muudatused jõustuvad kõikide liikmesriikide suhtes kaheteistkümnenda kuu esimesel päeval pärast seda kuud, mil peasekretär neist muudatustest liikmesriike teavitas. […]

[…]“.

7

COTIFi artikli 38 lõikest 2 tuleneb, et liit kui COTIFiga ühinenud piirkondlik organisatsioon võib teostada COTIFi alusel oma liikmesriikidele kuuluvaid õigusi, kui need puudutavad tema pädevusse kuuluvaid küsimusi. COTIFi artikli 38 lõikest 3 nähtub, et hääleõiguse kasutamisel ja selle konventsiooni artikli 35 lõigetes 2 ja 4 ettenähtud vastuväite esitamise õiguse puhul on piirkondlikul organisatsioonil sama palju hääli, kui palju on tal liikmesriike, kes on ühtlasi OTIFi liikmed. Viimati nimetatud võivad oma õigusi, eriti hääleõigust, kasutada ainult sellises ulatuses, nagu seda lubab artikli 38 lõige 2.

8

Euroopa Liidu ja Rahvusvaheliste Raudteevedude Valitsustevahelise Organisatsiooni vaheline leping Euroopa Liidu ühinemise kohta 9. mai 1980. aasta raudteeveo konventsiooniga (COTIF), mida on muudetud 3. juuni 1999. aasta Vilniuse protokolliga (ELT 2013, L 51, lk 8; edaspidi „ühinemisleping“), mis sõlmiti 23. juunil 2011 Bernis, jõustus selle lepingu artikli 9 kohaselt 1. juulil 2011.

9

Ühinemislepingu artikkel 6 näeb ette:

„1.   Liidu ainupädevusse kuuluvate küsimuste otsustamisel kasutab liit [COTIFi] raames oma liikmesriikide hääleõigust.

2.   Otsuste tegemisel küsimustes, kus liidul on oma liikmesriikidega jagatud pädevus, kasutab hääleõigust kas liit või tema liikmesriigid.

3.   [COTIFi] artikli 26 lõike 7 kohaselt on liidul sama palju hääli, kui palju on tal liikmeid, kes on ühtlasi [COTIFi] liikmesriigid. Kui ühendus hääletab, siis tema liikmesriigid ei hääleta.

4.   Liit teavitab iga üksikjuhtumi korral teisi [COTIFi] liikmesriike juhtumitest, mille puhul ta rakendab üldkogu ja teiste nõupidamisorganite eri päevakorrapunktide suhtes hääleõigust, mis on sätestatud lõigetes 1 kuni 3. Seda kohustust kohaldatakse ka siis, kui otsused tehakse kirja teel. Kõnealune teave tuleb edastada piisavalt vara OTIFi peasekretärile, et seda oleks võimalik levitada koos teiste kohtumisega seotud dokumentidega või kirja teel vastuvõetava otsusega.“

10

Ühinemisleping kiideti liidu nimel heaks nõukogu 16. juuni 2011. aasta otsusega 2013/103/EL Euroopa Liidu ja Rahvusvaheliste Raudteevedude Valitsustevahelise Organisatsiooni vahelise lepingu (Euroopa Liidu ühinemise kohta 9. mai 1980. aasta rahvusvahelise raudteeveo konventsiooniga (COTIF), mida on muudetud 3. juuni 1999. aasta Vilniuse protokolliga) allakirjutamise ja sõlmimise kohta (ELT 2013, L 51, lk 1).

11

Selle otsuse artikkel 5 näeb ette, et „[s]isekord OTIFi kohtumiste ettevalmistamiseks ning sellistel kohtumistel osalemiseks ja seal hääletamiseks on sätestatud käesoleva otsuse III lisas“.

12

Otsuse III lisas on sätestatud nõukogu, liikmesriikide ja komisjoni sisekord OTIFi raames toimuvate menetluste jaoks, et täita „[EL] lepingu ja [EL] toimimise lepingu ning Euroopa […] Kohtu pretsedendiõiguse kohast liidu ja selle liikmesriikide rahvusvahelise esindatuse ühtsuse nõuet ka rahvusvaheliste kohustuste elluviimisel“, nagu tuleneb selle lisa sissejuhatavast lõigust.

13

Nimetatud lisa punkt 2 „Kooskõlastusmenetlus“ näeb ette:

„[…]

[…]

14

Sama lisa punkt 3 „Avalduste tegemine ja hääletamine OTIFi kohtumistel“ sätestab:

15

Otsuse 2014/699 artikli 1 lõige 1 sätestab, et „[s]eisukoht, mille liit võtab [COTIFiga] asutatud revisjonikomisjoni 25. istungjärgul, on kooskõlas [selle] otsuse lisaga“. Otsuse artikli 1 lõige 2 näeb ette, et „[k]äesoleva otsuse lisas nimetatud dokumentide väiksemates muudatustes võivad liidu esindajad revisjonikomisjonis kokku leppida ilma nõukogu täiendava otsuseta“.

16

Otsuse 2014/699 lisa punkt 3 näeb OTIFi revisjonikomisjoni 25. istungjärgu päevakorra eri punktide puhul ette liidu ja tema liikmesriikide vahelise pädevuse jaotuse, hääleõiguste kasutamise ja soovitusliku kooskõlastatud seisukoha.

17

OTIFi revisjonikomisjoni 25. istungjärgu päevakorrapunktide 4 ja 7 osas, mis puudutavad muudatusettepanekuid COTIFi artiklile 12 ning COTIFi lisa D „Vagunite kasutamist rahvusvahelises raudteeliikluses käsitlevate lepingute ühtsed eeskirjad (CUV)“ artiklitele 2 ja 9 (edaspidi „vaidlusalused muudatused“), näeb otsuse 2014/699 lisa punkt 3 ette:

„Punkt 4. COTIFi osaline muutmine – konventsiooni põhiosa

[…]

Pädevus: jagatud.

Hääleõiguste kasutamine: ELi Liikmesriigid.

Soovituslik kooskõlastatud seisukoht:

[…]

Toetatakse artikli 12 („Kohtuotsuste täitmine. Arestimine“) muudatusi, sest muudetakse mõistet „valdaja“ ning viiakse see kooskõlla liidu õigusega.

[…]

Punkt 7. Lisa D (CUV) osaline muutmine

[…]

Pädevus: jagatud.

Hääleõiguste kasutamine: liit.

Soovituslik liidu seisukoht: toetatakse artiklites 2 ja 9 tehtavaid muudatusi, sest neis selgitatakse valdaja ja liidu õiguse kohaselt (Euroopa Parlamendi ja nõukogu [16. detsembri 2008. aasta direktiiv 2008/110/EÜ, millega muudetakse direktiivi 2004/49/EÜ ühenduse raudteede ohutuse kohta (raudteede ohutuse direktiiv) (ELT 2008, L 345, lk 62)]) hoolduse eest vastutava üksuse ülesandeid. […]

[…]“.

18

Komisjon palus 4. augusti 2014. aasta kirjaga Saksamaa Liitvabariigil selgitada oma käitumist OTIFi revisjonikomisjoni 25. istungjärgul, mis toimus 25. ja 26. juunil 2014.

19

Saksamaa Liitvabariik märkis oma 12. novembri 2014. aasta vastuses, et ta peab oma käitumist täiesti õiguspäraseks ja seaduslikuks, kuna ükski kõnealustest muudatustest ei kuulu liidu pädevusse, sest liit ei olnud kasutanud kõnealuses valdkonnas oma sisepädevust.

20

Komisjon algatas 29. mail 2015 ELTL artikli 258 lõike 1 alusel liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse, saates Saksamaa Liitvabariigile märgukirja, milles ta väitis, et see liikmesriik on oma käitumisega OTIFi revisjonikomisjoni 25. istungjärgul rikkunud oma kohustusi, mis tulenevad otsusest 2014/699 ja ELL artikli 4 lõikest 3. Komisjon märkis lisaks, et kuivõrd Saksamaa Liitvabariik on ise sõnaselgelt avaldanud, et ta peab oma käitumist õiguspäraseks, siis võis eeldada, et see liikmesriik käituks tulevikus tõenäoliselt sarnastel asjaoludel samamoodi.

21

Saksamaa Liitvabariik lükkas oma 7. juuli 2015. aasta vastuses komisjoni väited tagasi.

22

Nõukogu 18. septembri 2015. aasta otsuse (EL) 2015/1734, millega kehtestatakse Euroopa Liidu nimel võetav seisukoht Rahvusvahelise Raudteevedude Valitsustevahelise Organisatsiooni (OTIF) 12. üldkogul rahvusvahelise raudteeveo konventsioonis (COTIF) ja selle liidetes tehtavate teatavate muudatuste kohta (ELT 2015, L 252, lk 43) vastuvõtmisel tegi Saksamaa Liitvabariik nõukogu protokollist nähtuvalt avalduse (edaspidi „17. septembri 2015. aasta avaldus“), mis on sõnastatud järgmiselt:

„[Saksamaa Liitvabariigi] õiguslik seisukoht on, et tal on õigus hääletada punkti 8 (COTIFi aluskonventsiooni osaline muutmine), punkti 10 (lisa D (CUV) osaline muutmine) ja punkti 13 (muudetud ja konsolideeritud selgitav aruanne) üle ka vastupidi nõukogu otsusele [2015/1734]. Põhjuseks on see, et liidul puudub neis küsimustes pädevus. Euroopa […] Kohtus on käimas menetlus, milles käsitletakse liidu ja selle liikmesriikide vahelist pädevuste jaotust (kohtuasi C‑600/14 – Saksamaa vs. nõukogu). Jäädes oma õiguslikule seisukohale ja ilma et see piiraks Euroopa […] Kohtu käimasolevat menetlust, kasutab [Saksamaa Liitvabariik] Euroopa […] Kohtu otsuse kuulutamiseni oma hääleõigust OTIFi üldkogu kohtumisel, mitte kaldudes kõrvale asjaomasest nõukogu otsusest, kuigi ta peab seda otsust ebaseaduslikuks.“

23

Komisjon andis 11. detsembril 2015 põhjendatud arvamuse, milles ta kordas oma märgukirja seisukohti. Komisjon kutsus Saksamaa Liitvabariiki üles võtma kõik põhjendatud arvamuse järgimiseks vajalikud meetmed kahe kuu jooksul põhjendatud arvamuse saamisest ning eelkõige lõpetama selles kirjeldatud õigusvastase käitumise.

24

Saksamaa Liitvabariik vastas 1. veebruaril 2016 põhjendatud arvamusele, korrates oma seisukohti, mida ta oli väljendanud oma vastuses märgukirjale.

25

Leides, et Saksamaa Liitvabariik ei olnud ette nähtud tähtaja jooksul võtnud vajalikke meetmeid põhjendatud arvamuse järgimiseks, esitas komisjon käesoleva hagi.

26

Euroopa Kohtu president andis 3. jaanuari 2018. aasta otsusega nõukogule loa astuda komisjoni nõuete toetuseks menetlusse.

27

Saksamaa Liitvabariik esitas 22. detsembril 2014 Euroopa Kohtusse hagi, paludes otsuse 2014/699 tühistamist eelkõige vaidlusaluste muudatuste osas. Tema väitel on rikutud 1) pädevuse andmise põhimõtet, mis ette nähtud on ELL artikli 5 lõikes 2, kuna liidul puudub pädevus, 2) põhjendamiskohustust, mis on ette nähtud ELTL artiklis 296, ja 3) lojaalse koostöö põhimõtet, mis on ette nähtud ELL artikli 4 lõikes 3, tõlgendatuna koosmõjus tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttega.

28

Euroopa Kohus jättis oma 5. detsembri 2017. aasta kohtuotsusega Saksamaa vs. nõukogu (C‑600/14, EU:C:2017:935), pärast seda, kui käesolevas kohtuasjas oli lõppenud kirjalik menetlus, Saksamaa Liikmesriigi hagi rahuldamata, lükates tema kolm väidet tagasi.

29

Saksamaa Liitvabariik esitas 8. veebruaril 2017 eraldi dokumendiga Euroopa Kohtu kodukorra artikli 151 alusel käesoleva hagi suhtes vastuvõetamatuse vastuväite. Euroopa Kohus liitis oma 10. mai 2017. aasta otsusega pärast kohtujuristi ärakuulamist selle taotluse põhiküsimusega ja palus Saksamaa Liitvabariigil esitada kostja vastus.

30

Saksamaa Liitvabariik leiab, et hagi on vastuvõetamatu.

31

Saksamaa Liitvabariik väidab, et tema käesolevas asjas vaidlustatud käitumine oli ammendanud kõik oma tagajärjed OTIFi revisjonikomisjoni 25. istungjärgu lõpuks, see tähendab enne komisjoni poolt põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppemist. Vastavalt 27. oktoobri 2005. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Itaalia (C‑525/03, EU:C:2005:648) ja 11. oktoobri 2007. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Kreeka (C‑237/05, EU:C:2007:592) tulenevale kohtupraktikale on kohustuste rikkumisel põhinev hagi vastuvõetamatu, kui asjaomasele liikmesriigile ette heidetud tegevuse tagajärjed on lõppenud enne kõnealuse tähtaja möödumist.

32

Saksamaa Liitvabariik rõhutab sellega seoses, et ELTL artiklis 258 ette nähtud liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse eesmärk just ongi saavutada, et liitvabariigid lõpetaksid rikkumised, mille tagajärjed kestavad põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõpul, ning et nad neid igal juhul enam ei kordaks. Tema vaidlusalune käitumine ei ole aga tekitanud ühtegi negatiivset tagajärge, mida oleks saanud või tulnud kõrvaldada.

33

Nimetatud liikmesriigi sõnul ei mõjutanud tema poolt hääleõiguse kasutamine OTIFi revisjonikomisjoni 25. istungjärgul tehtud otsuseid – nagu möönis ka komisjon – ning samuti ei kahjustanud see liidu mainet, usaldusväärsust ega ühtset esindamist rahvusvahelise kogukonna liikmete hulgas. Igal juhul korraldas liit otsuse 2014/699 vastuvõtmise menetluse sellisel viisil, mis ei võimaldanud saada selle otsuse vastu kohtulikku kaitset, võimendades erimeelsusi kõnealusel istungjärgul.

34

Saksamaa Liikmesriik lisab, tuginedes ELTL artikli 258 teisele lõigule, et liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi saab Euroopa Kohtule esitada ainult siis, kui asjaomane liikmesriik ei ole põhjendatud arvamust määratud tähtaja jooksul järginud. Nimelt tuleb ELTL artiklit 258 kui menetlusnormi õiguskindluse tagamiseks tõlgendada kitsalt. Sama mõttekäiku jätkates viitab Saksamaa Liikmesriik Euroopa Kohtu praktikale, millest tuleneb, et komisjon ei või enam esitada Euroopa Kohtusse liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi, kui asjaomane liikmesriik on lõpetanud rikkumise enne põhjendatud arvamuses määratud tähtaja möödumist (5. juuni 2003. aasta kohtuotsus komisjon vs. ItaaliaC‑145/01, EU:C:2003:324, punkt 15).

35

Saksamaa Liitvabariigi sõnul aga ei ole võimalik väidetavat kahju liidu mainele enam parandada. Ülejäänud osas vaidleb see liikmesriik vastu komisjoni väitele, et ta ei ole seoses vaidlusega käesolevas rikkumismenetluses teinud midagi oma käitumise tagajärgede parandamiseks ega kahtluste kõrvaldamiseks oma tulevaste tegude suhtes. Saksamaa Liitvabariik väidab nimelt, et otsuse 2015/1734 vastuvõtmisel oli ta 17. septembri 2015. aasta avalduses märkinud – leides samas, et see otsus oli ebaseaduslik ning et tal oli õigus hääletada kahes punktis selle otsuse vastu –, et Euroopa Kohtu 5. detsembri 2017. aasta otsuse tegemiseni kohtuasjas Saksamaa vs. nõukogu (C‑600/14, EU:C:2017:935) ei kasuta ta oma hääleõigust vaidlusalustes küsimustes liidu seisukohtadest erinevalt. Sellega on nimetatud liikmesriik juba lõpetanud komisjoni põhjendatud arvamuses kritiseeritud praktika isegi enne selles arvamuses märgitud tähtaja kulgemise algust.

36

Saksamaa Liitvabariik väidab, et teda ei saa kohustada vabandama või oma õiguslikku analüüsi muutma, et kõrvaldada tagasiulatuvalt kahju, mille ta väidetavalt on liidu mainele ja usaldusväärsusele tekitanud. Igal juhul ei sisaldu märgukirjas ega põhjendatud arvamuses midagi, mis viitaks sellele, et Saksamaa Liitvabariik on rikkunud liidu õigust sellise andeks palumata jätmisega. Lisaks isegi, kui kohustuste rikkumise hagi on vastuvõetav, ei ole Euroopa Kohtu praktika kohaselt piisav, et liikmesriik ja komisjon on erineval õiguslikul arvamusel, kui see liikmesriik siiski järgib komisjoni analüüsi. See kehtib veelgi enam siis, kui õigusküsimus on juba kohtumenetluse esemeks Euroopa Kohtus, nagu see on praegusel juhul.

37

Saksamaa Liitvabariik kritiseerib komisjoni ka selle eest, et ta tekitas oma hagi täpse ulatuse osas kahtlusi, mis oma vastuolus nõudega, et hagiavaldus peab olema piisavalt selges sõnastuses. Nimelt täpsustas komisjon esimest korda alles oma repliigis, et ta heitis sellele liikmesriigile ette otsuse 2014/699 rikkumist vaid seoses OTIFi revisjonikomisjoni 25. istungjärgu päevakorrapunktidega 4 ja 7.

38

Komisjon palub Saksamaa Liitvabariigi esitatud vastuvõetamatuse väide tagasi lükata.

39

Sissejuhatuseks tuleb märkida, et ELTL artikli 258 teisest lõigust tuleneb, et kui asjaomane liikmesriik ei ole järginud põhjendatud arvamust määratud tähtaja jooksul, võib komisjon esitada Euroopa Kohtule hagi. Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liikmesriigi kohustuste rikkumise olemasolu hinnata põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppemisel liikmesriigis valitsenud olukorrast lähtuvalt (vt eelkõige 4. mai 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. Luksemburg, C‑274/15, EU:C:2017:333, punkt 47).

40

Euroopa Kohtu praktikast tuleneb veel, et ELTL artiklis 258 ette nähtud menetlus põhineb EL toimimise lepingust või teisesest õigusest tulenevate liikmesriigi kohustuste rikkumise objektiivsel tuvastamisel ja võimaldab ka kindlaks teha, kas liikmesriik on konkreetsel juhul liidu õigust rikkunud (22. veebruari 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola, C‑336/16, EU:C:2018:94, punktid 61 ja 62 ning seal viidatud kohtupraktika).

41

Saksamaa Liitvabariik vaidlustab liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi vastuvõetavuse kahel põhjusel.

42

Esiteks leiab ta, et talle etteheidetav rikkumine puudutab tema varasemat käitumist, mille mõju oli ammendunud enne põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppu, mistõttu oli võimatu seda selle tähtaja jooksul lõpetada.

43

Selles osas on oluline märkida, et komisjon heidab Saksamaa Liikmesriigile ette tema käitumist OTIFi revisjonikomisjoni 25. istungjärgul, nimelt selles komisjonis hääletamist ja seisukohta, mida ta väljendas, rikkudes ühelt poolt otsust 2014/699 ja teiselt poolt ELL artikli 4 lõiget 3.

44

See etteheidetav käitumine seisneb selles, et ta väidetavalt ei järginud liidu seisukohta nõukogu otsuses, mis on vastu võetud ELTL artikli 218 lõike 9 alusel, mis näeb ette lihtsustatud menetluse, mille eesmärk on määrata kindlaks liidu nimel võetavad seisukohad, tulenevalt liidu osalemisest asjaomase rahvusvahelise lepinguga loodud otsustusorganis nende aktide vastu võtmisel, mis on seotud selle lepingu kohaldamise või rakendamisega (6. oktoober 2015. aasta kohtuotsus nõukogu vs. komisjon, C‑73/14, EU:C:2015:663, punkt 65). Seega asetub väidetav rikkumine liidu välistegevuse valdkonda ja seondub täpsemalt otsustusmenetlusega rahvusvahelises organis, mis on loodud rahvusvahelise lepinguga, millega liit on ühinenud ja milles liidule oli otsusega 2014/699 antud õigus esitada seisukohti.

45

Sellisel ELTL artikli 218 lõike 9 alusel vastu võetud nõukogu otsuse rikkumisel, mida Saksamaa Liitvabariigile käesolevas kohtuasjas ette heidetakse, on tagajärjed mitte ainult sisetasandil, vaid ka rahvusvahelisel tasandil liidu välistegevuse ühtsusele ja järjepidevusele, mis on huvid, mida sel alusel vastu võetud otsuse eesmärgiks just ongi tagada (vt selle kohta 15. november 1994. aasta arvamus 1/94 (WTO lepingule lisatud kokkulepped), EU:C:1994:384, punkt 108; 2. juuni 2005. aasta kohtuotsus komisjon vs. Luxembourg, C‑266/03, EU:C:2005:341, punkt 60; 14. juuli 2005. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, C‑433/03, EU:C:2005:462, punkt 66, ja 20. aprilli 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Rootsi, C‑246/07, EU:C:2010:203, punkt 73).

46

Siinkohal tuleb lisada, et vastupidi Saksamaa Liitvabariigi väitele ei piirdu ELTL artikli 218 lõike 9 alusel vastu võetud nõukogu otsuse rikkumise kahjulikud tagajärjed mitte rahvusvahelise organisatsiooni organi otsustusmenetlusega, milles vaidlusalune käitumine aset leidis, vaid väljenduvad üldisemalt liidu välistegevuses selles rahvusvahelises organisatsioonis.

47

Selline rikkumine võib seada kahtluse alla liidu välistegevuse ühtsuse ja järjepidevuse, väljudes selle konkreetse otsustusmenetluse piiridest.

48

Kui neil tingimustel nõustuda Saksamaa Liitvabariigi argumendiga, pääseks iga liikmesriik, kes oma käitumisega kahjustab ELTL artikli 218 lõike 9 alusel vastu võetud otsusele omast eesmärki, liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlusest põhjusel, et selle rikkumise tagajärjed on juba ammendunud, mille tulemusel saaksid liikmesriigid oma rikkumisest kasu.

49

Sellises olukorras oleks komisjonil seega võimatu talle ELTL artikli 258 alusel antud pädevuse raames asjaomast liikmesriiki Euroopa Kohtus selle rikkumise tuvastamiseks hageda ning talle ELL artikliga 17 antud aluslepingute täitmise järelevalvaja funktsiooni täita.

50

Kui lisaks veel möönda, et liikmesriigi vastu esitatud ELTL artikli 218 lõike 9 alusel vastu võetud otsuse rikkumise hagi on vastuvõetamatu, kahjustaks see nii ELTL artikli 288 neljanda lõigu alusel vastu võetavate otsuste siduvust kui ka üldiselt nende väärtuste – sealhulgas õigusriigi põhimõte – järgimist, millele liit on ELL artikli 2 alusel rajatud.

51

Pärast seda, kui Saksamaa Liitvabariik on nõukogus osalenud sellist otsust puudutaval hääletamisel, milles määratakse kindlaks liidu seisukoht, nagu otsus 2014/699, võiks ta vabaneda selle lepingu siduvusest pärast selle vastuvõtmist, olles samas kindel, et komisjon ei saa Euroopa Kohtule ELTL artikli 258 alusel esitada seda rikkumist puudutavat hagi.

52

Sellest tuleneb, et Saksamaa Liitvabariigi vaidlusaluse käitumise, mis leidis aset OTIFi revisjoni komisjoni 25. istungjärgul, tagajärgi ei saa pidada selle istungijärguga lõppenuks. Seda käitumist tuleb pidada selliseks, mis on loonud liidu välistegevuse ühtsusele ja järjepidevusele OTIFis tagajärgi, mis väljuvad selle istungjärgu piiridest.

53

Sellest järeldub, et võttes arvesse erilist konteksti, millesse vaidlusalune käitumine asetub, ei saa Saksamaa Liitvabariik tugineda käesoleva hagi vastuvõetavuse vaidlustamiseks riigihangete valdkonda käsitlevale kohtupraktikale, mis on välja kujunenud puhtalt liidusisestes olukordades ning millest tuleneb, et hagi, milles palutakse tuvastada liidu riigihangete valdkonda puudutavate õigusnormide rikkumine, on vastuvõetamatu juhul, kui põhjendatud arvamuses määratud tähtaja saabumisel on vaidlusaluste hanketeadete või vaidlusaluste lepingute tagajärjed juba täielikult ammendunud (27. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, C‑525/03, EU:C:2005:648, punktis 12–17, ja 11. oktoobri 2007. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, C‑237/05, EU:C:2007:592, punktid 33–35).

54

Mis puutub Saksamaa Liitvabariigi viidatud asjaollu, et liit korraldas otsuse 2014/699 vastuvõtmise menetluse sellisel viisil, mis ei võimaldanud saada selle otsuse vastu kohtulikku kaitset, siis seda väidet tuleb käsitleda käesoleva hagi sisulises analüüsis, mitte hagi vastuvõetavuse küsimuse lahendamisel.

55

Teiseks väidab Saksamaa Liitvabariik, et ta võttis ELTL artikli 258 teise lõigu alusel kõik vajalikud meetmed, et selles ette nähtud tähtaja jooksul täita põhjendatud arvamuses esitatud nõuded, mistõttu on komisjoni esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi vastuvõetamatu.

56

Selle kohta tuleb märkida, et see väide on segamini aetud rikkumise sisulise analüüsiga osas, milles see analüüs eeldab selle kontrollimist, milline oli Saksamaa Liitvabariigi käitumine pärast OTIFi revisjonikomisjoni 25. istungjärku (vt analoogia alusel 14. aprilli 2005. aasta kohtuotsus komisjon vs. Luxembourg, C‑519/03, EU:C:2005:234, punkt 20). Järelikult tuleb selle väite põhjendatust käsitleda rikkumise sisulisel analüüsimisel.

57

Mis puutub Saksamaa Liitvabariigi nimetatud asjaollu, et enam ei ole võimalik muuta olematuks väidetavat kahju liidu mainele ja usaldusväärsusele, siis isegi kui see oleks tõendatud, ei saaks see olla aluseks käesoleva hagi vastuvõetamatuks tunnistamisele. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 62 märkis, ei saa lubada seda, et liikmesriik tugineks Euroopa Kohtus liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi menetlemise välistamiseks fait accompli’le, mille ta ise on põhjustanud (7. veebruari 1973. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, 39/72, EU:C:1973:13, punkt 10).

58

Lisaks tuleb tagasi lükata Saksamaa Liitvabariigi kriitika, mis puudutab komisjoni hagiavalduse täpsust.

59

Sellega seoses ilmneb komisjoni hagiavalduse punktidest 15–19 selgelt, et komisjon heidab sellele liikmesriigile ette otsuse 2014/699 ja ELTL artikli 4 lõike 3 rikkumist ainult OTIFi revisjonikomisjoni 25. istungjärgu päevakorrapunktide 4 ja 7 osas. Nimelt käsitleb komisjon oma hagiavalduses otsust 2014/699 vaid osas, milles selle lisa puudutab COTIFi muudatusi, mida on nimetatud kõnealuse istungjärgu päevakorra punktides 4 ja 7, ja ta viitab nendele kahele päevakorrapunktile oma asjaolude kokkuvõttes ning Saksamaa Liitvabariik ei ole neid asjaolusid vaidlustanud.

60

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et komisjoni hagi on vastuvõetav.

61

Komisjon heidab oma esimeses väites Saksamaa Liitvabariigile ette otsuse 2014/699 rikkumist sellega, et ta hääletas OTIFi revisjonikomisjoni 25. istungjärgul otsuses määratletud liidu seisukoha vastu revisjonikomisjoni päevakorrapunktides 4 ja 7 ning vaidlustades avalikult liidu hääleõiguse.

62

Komisjon rõhutab, et otsus 2014/699 on vastavalt ELTL artikli 288 neljandale lõigule tervikuna siduv nii liidu institutsioonidele kui ka liikmesriikidele. Komisjon lisab, et asjaolu, et Saksamaa Liitvabariik hääletas nimetatud otsuse vastu nõukogus ja esitas selle peale tühistamishagi Euroopa Kohtusse, ei mõjuta otsuse siduvust ning sellest liikmesriikidele tulenevaid kohustusi.

63

Euroopa Kohtu praktikast nähtub hoopis, et liikmesriigid ei või ise võtta parandus- või kaitsemeetmeid takistamaks vaidlusaluse akti vastu võtnud institutsiooni käitumast liidu õiguse vastaselt. Sellest järeldub, et niikaua kui Euroopa Kohus ei ole otsust 2014/699 tühistanud või selle täitmist peatanud, peab Saksamaa Liitvabariik seda järgima. Vastasel juhul kahjustataks liidu õiguskorra aluseks olevat liidu õiguse järjekindla ja ühetaolise kohaldamise põhimõtet.

64

Lisaks leiab komisjon, et Saksamaa Liitvabariigil ei olnud võimatu ega mittevajalik taotleda ajutisi meetmeid. Komisjon rõhutab, et EL toimimise lepingus on ette nähtud terviklik õiguskaitsevahendite süsteem, mis ELTL artiklitest 278 ja 279 nähtuvalt võimaldab käsitleda kiireloomulisi olukordi. Mis tahes raskused, nagu need, millele see liikmesriik viitab, ei anna liikmesriikidele õigust tegutseda ühepoolselt liidu õigust rikkudes.

65

Selles kontekstis rõhutab komisjon samuti, et Saksamaa Liitvabariigile oli antud õigel ajal võimalus kasutada ajutisi meetmeid.

66

Seoses Saksamaa Liitvabariigi väitega, et otsus 2014/699 on ebaseaduslik, märgib komisjon, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei saa liikmesriigid tugineda akti õigusvastasusele kaitseväitena liikmesriigi kohustuste rikkumise hagile, mille aluseks on selle akti täitmata jätmine. Seda kohtupraktikat kohaldatakse kõigi üldkohaldatavate aktide suhtes, sõltumata sellest, kas asjaomane liikmesriik on nende adressaat või mitte.

67

Oma teises väites, mis põhineb ELL artikli 4 lõike 3 rikkumisel, väidab komisjon, et asjaolu, et Saksamaa Liitvabariik hääletas OTIFi revisjonikomisjoni 25. istungjärgul liidu seisukoha vastu, distantseeris ennast liidu hääletamisest ning nõudis, et ta saaks kasutada oma hääleõigust, mis oli samas üle antud liidule, tekitas segadust hääletamistulemuse suhtes ning kahjustas liidu usaldusväärsust ja mainet, tema rahvusvahelise esindamise ühtsust ning tema kuvandit üldiselt. Seega rikkus see käitumine ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõtet.

68

Mis puutub komisjoni esimesse väitesse, siis Saksamaa Liitvabariik ei vaidle vastu asjaolule, et ta ei täitnud otsust 2014/699 osas, mis käsitleb vaidlusaluseid muudatusi. Samas ta leiab, et selle otsuse vastavaid sätteid ei saa tema vastu kasutada, kuna need on ebaseaduslikud põhjustel, mis on juba esitatud 5. detsembri 2017. aasta kohtuotsusega Saksamaa vs. nõukogu (C‑600/14, EU:C:2017:935) päädinud kohtuasjas.

69

Selles kontekstis täpsustab nimetatud liikmesriik, et Euroopa Kohtu praktikaga, millest tuleneb, et liikmesriigid ei või oma kaitseks taolise akti rikkumisel põhineva hagi vastuväitena tugineda selle akti õigusvastasusele, ei ole vastuolus see, kui ELTL artikli 277 alusel esitatakse otsuse 2014/699 – nimelt üldkohaldatava akti, mida ei ole selle adressaatidele teatavaks tehtud – rikkumist käsitlevas menetluses selle otsuse peale õigusvastasuse väide.

70

Saksamaa Liitvabariik väidab, et käesolevas menetluses, mis käsitleb kõnealuse otsuse järgimata jätmist, on tal õigus tugineda otsuse 2014/699 õigusvastasusele ka seetõttu, et tal oli de facto võimatu saada kohtulikku kaitset selle otsuse vastu enne OTIFi revisjonikomisjoni 25. istungjärgu algust.

71

Kohtuistungil loobus Saksamaa Liitvabariik vormiliselt ELTL artikli 277 alusel esitatud õigusvastasuse vastuväitest. Samas märkis ta, et ta soovib jätkuvalt tugineda otsuse 2014/699 õigusvastasusele seetõttu, et tal oli võimatu saada kohtulikku kaitset selle otsuse vastu enne OTIFi revisjonikomisjoni 25. istungjärgu algust.

72

Seoses OTIFi revisjonikomisjoni päevakorrapunkti 4 kohaselt tehtud muudatusega COTIFi artiklis 12 väidab Saksamaa Liitvabariik, et igal juhul ei rikkunud ta selles suhtes otsust 2014/699, kuna selles otsuses on pelgalt määratletud „soovituslik kooskõlastatud seisukoht“ ja päevakorrapunkti 4 kohta on otsuses ette nähtud, et hääleõigust kasutavad liikmesriigid. Nimetatud liikmesriik tuletab meelde, et soovitus ei ole ELTL artikli 288 viienda lõigu kohaselt siduv. Mis puutub D lisa (CUV) artiklite 2 ja 9 muudatustesse, mida käsitles OTIFi revisjonikomisjoni 25. istungjärgu päevakorrapunkt 7, siis väidab nimetatud liikmesriik, et ehkki otsuses 2014/699 oli ette nähtud hääleõiguse kasutamine liidu poolt, võis liit kõigest soovitada seisukohti, ilma et neil oleks siduvat mõju.

73

Saksamaa Liitvabariik lisab, et otsuse 2014/699 tõsiste vigade tõttu on see akt õigustühine – ning see on küsimus, mida Euroopa Kohus peab käsitlema omal algatusel.

74

Mis puutub komisjoni teise väitesse, milles viidatakse ELL artikli 4 lõike 3 rikkumisele, siis Saksamaa Liitvabariik leiab, et komisjon ei ole tõendanud liidu usaldusväärsuse ja maine kahjustamise olemasolu ega ka seda, et vaidlusalune käitumine oleks sellise kahjustamise põhjustanud. Vastupidi, Saksamaa Liitvabariigi meelest tekitas liidu ühinemine OTIFiga viimati nimetatule uusi väljakutseid ning hoopis kiirustamine, millega liidu institutsioonid valmistusid OTIFi revisjonikomisjoni 25. istungjärguks, tekitas segaduse hääletamisel selles organis.

75

Mis puutub esimesse väitesse, mille kohaselt on rikutud otsust 2014/699, siis tuleneb komisjoni hagiavaldusele lisatud OTIFi revisjonikomisjoni 25. istungjärgu protokolli lehekülgede 31–36 sõnastusest, et Saksamaa Liitvabariik väljendas selle istungjärgu päevakorra punktide 4 ja 7 suhtes selles otsuses kindlaks määratud liidu seisukohast erinevat seisukohta ja hääletas selle seisukoha vastu. Lisaks ilmneb nimetatud istungjärgu protokolli lehekülgede 33–36 sõnastusest, et see liikmesriik väljendas istungjärgu päevakorrapunkti 7 osas oma vastuseisu nimetatud otsuses ette nähtud liidu hääleõiguse kasutamisele.

76

Saksamaa Liitvabariik ei vaidle nendele faktilistele asjaoludele vastu. Samas märgib ta esiteks, et kuna otsuses 2014/699 on OTIFi revisjonikomisjoni 25. istungjärgu päevakorrapunktide 4 ja 7 osas määratletud „soovituslik kooskõlastatud seisukoht“ ja päevakorrapunkti 4 osas on otsuses ette nähtud, et hääleõigust kasutavad liikmesriigid, siis ei ole ta seda otsust rikkunud.

77

Selle argumendiga ei saa nõustuda.

78

Kuigi otsuse 2014/699 lisa punktis 3 määratletud seisukohtadele eelneb väljend „soovituslik kooskõlastatud seisukoht“, on see otsus vastu võetud ELTL artikli 218 lõike 9 alusel, mis näeb ette sellise „otsuse“ vastuvõtmise, millega kehtestatakse lepingus sätestatud organis liidu nimel võetavad seisukohad. ELTL artikli 288 neljanda lõigu kohaselt aga „[on] otsus […] tervikuna siduv“.

79

Lisaks ilmneb otsuse 2014/699 sisu analüüsist, et selle artikli 1 lõike 1 kohaselt sätestab see „[s]eisukoh[a], mille liit võtab [OTIFi] revisjonikomisjoni 25. istungjärgul“, imperatiivses sõnastuses, nagu näitab väljendite „toetatakse […] muudatusi“, „ei saa liit […] toetada ja teeb ettepaneku“ või „liit on“ kasutamine liidu seisukoha määratlemiseks otsuse 2014/699 lisa punktis 3 seoses selle istungjärgu päevakorrapunktidega 4 ja 7.

80

Selles otsuses sätestatud liidu seisukoha siduvust toetab ka otsuse artikli 1 lõige 2, mis lubab liidu esindajatel OTIFi revisjonikomisjonis nõustuda vaid „väiksemate muudatustega“ nimetatud otsuse lisas nimetatud dokumentides. Veel tuleb lisada, et otsus 2014/699 avaldati Euroopa Liidu Teataja L‑seerias siduva aktina.

81

Juba see, et Euroopa Kohus analüüsis nimetatud otsuse õiguspärasust oma 5. detsembri 2017. aasta otsuses Saksamaa vs. nõukogu (C‑600/14, EU:C:2017:935) Saksamaa Liitvabariigi poolt selles kohtuasjas esitatud väidete alusel, eeldab nimelt, et see otsus on jätkuvalt vaidlustatav akt, kuna see on mõeldud looma siduvaid õiguslikke tagajärgi.

82

Sellest järeldub, et otsus 2014/699 on akt, mis loob siduvaid õiguslikke tagajärgi esiteks komisjonile, kehtestades liidu seisukoha OTIFi revisjonikomisjoni 25. istungjärgul, ja teiseks liikmesriikidele, kohustades neid seda seisukohta kaitsma (vt selle kohta 1. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu, C‑370/07, EU:C:2009:590, punkt 44).

83

Järelikult rikkus Saksamaa Liitvabariik käesoleva kohtuotsuse punktis 75 kirjeldatud käitumisega liidu seisukohta, mis oli selles otsuses kindlaks määratud, ning kõnealuse istungjärgu päevakorrapunkti 7 puhul rikkus ta selles otsuses määratletud hääleõiguse kasutamist.

84

Mis teiseks puutub argumenti, et otsus 2014/699 on õigusvastane seetõttu, et Saksamaa Liitvabariik ei ole saanud kohtulikku kaitset selle otsuse vastu enne OTIFi revisjonikomisjoni 25. istungjärgu algust, siis ka selle argumendiga ei saa nõustuda.

85

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 84 märkis, kehtib õigusriigi põhimõttel põhinevas liidus institutsioonide aktide õiguspärasuse eeldus. Seega, kui otsus 2014/699 oli vastu võetud, siis oli Saksamaa Liitvabariigil kohustus seda järgida ja rakendada (vt selle kohta 20. septembri 2007. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania (C‑177/06, EU:C:2007:538, punktid 36 ja 38).

86

Asjaolu, et Saksamaa Liitvabariik vaidlustas otsuse 2014/699 õiguspärasuse seejärel ELTL artikli 263 alusel Euroopa Kohtus eelkõige põhjusel, et selle otsusega on väidetavalt rikutud tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet, ei muuda mingil moel selle otsuse siduvust.

87

Nimelt leidis vaidlusalune käitumine aset enne seda kuupäeva, mil Saksamaa Liitvabariik otsuse 2014/699 peale tühistamishagi esitas. Pealegi ei taotlenud see liikmesriik Euroopa Kohtult ei selle otsuse täitmise peatamist ega ajutisi meetmeid ELTL artiklite 278 ja 279 alusel, mistõttu polnud tühistamishagil artikli 278 kohaselt mingisugust peatavat toimet.

88

Euroopa Kohtu praktikast tuleneb aga, et liikmesriik ei või võtta ühepoolseid parandus- või kaitsemeetmeid, mille eesmärk on institutsiooni väidetavat liidu õigusnormide rikkumist ära hoida (vt selle kohta 12. veebruari 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. KreekaC‑45/07, EU:C:2009:81, punkt 26).

89

Igal juhul on Euroopa Kohtul juba olnud võimalus leida, et EL toimimise lepinguga kehtestatud õiguskaitsevahendite süsteem teeb vahet ELTL artiklites 258 ja 259 toodud hagidel, mille eesmärk on tuvastada, et liikmesriik on rikkunud oma kohustusi, ja ELTL artiklites 263 ja 265 toodud hagidel, mille eesmärk on kontrollida liidu institutsioonide õigusaktide või tegevusetuse seaduslikkust. Neil õiguskaitsevahenditel on iseseisvad eesmärgid ja nende kasutamise tingimused on erinevad. Seega ei saa liikmesriik teda selleks otseselt volitava aluslepingu sätte puudumisel tulemuslikult tugineda temale adresseeritud otsuse või direktiivi õigusvastasusele vastuväitena liikmesriigi kohustuste rikkumise hagile, mis on esitatud selle otsuse või direktiivi järgimata jätmise tõttu. See saab olla teisiti ainult juhul, kui vaadeldaval õigusaktil on eriti suured ja ilmsed puudused, nii et seda võib pidada õigustühiseks (18. oktoobri 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Tšehhi Vabariik, C‑37/11, EU:C:2012:640, punkt 46, ja 11. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, C‑601/14, EU:C:2016:759, punkt 33).

90

Vastupidi Saksamaa Liitvabariigi väitele kohaldub see kohtupraktika käesolevas kohtuasjas mutatis mutandis otsusele 2014/699, kuigi nimetatud liikmesriik ei ole vormiliselt selle otsuse adressaat. Nimelt oli Saksamaa Liitvabariik nõukogu liikmena sellest otsusest tingimata teadlik ning tal oli võimalus esitada selle otsuse peale tühistamishagi ELTL artikli 263 kuuendas lõigus kindlaks määratud kahekuulist tähtaega järgides, nagu ta ka tegi kohtuasjas, mis päädis 5. detsembri 2017. aasta kohtuotsusega Saksamaa vs. nõukogu (C‑600/14, EU:C:2017:935).

91

Mis puutub Saksamaa Liitvabariigi argumenti, mille kohaselt on otsus 2014/699 õigustühine, kuna sellel on OTIFi revisjonikomisjoni 25. istungjärgu päevakorrapunktide 4 ja 7 osas vaid soovituslik väärtus, mis pole siduv, siis on oluline märkida, et Euroopa Kohus jättis oma 5. detsembri 2017. aasta otsusega Saksamaa vs. nõukogu (C‑600/14, EU:C:2017:935) rahuldamata selle liikmesriigi esitatud osalise tühistamise hagi sealjuures tuvastamata, mida ta oleks võinud omal algatusel teha, et see otsus oleks õigustühine. Neil tingimustel ei saa nimetatud otsust pidada käesoleva kohtuotsuse punktis 89 viidatud kohtupraktika tähenduses õigustühiseks. Igal juhul tuleb lisada, et kõnealune argument tuleb tagasi lükata, kuna selles on otsust 2014/699 käesoleva kohtuotsuse punktides 78–82 märgitud põhjustel valesti tõlgendatud.

92

Mis puutub teise väitesse, et on rikutud ELL artikli 4 lõiget 3, siis tuleb märkida, et sellest sättest – mis näeb ette lojaalse koostöö põhimõtte – tuleneb, et liit ja liikmesriigid abistavad täielikus vastastikuses austuses üksteist aluslepingutest tulenevate ülesannete täitmisel (5. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. nõukogu, C‑600/14, EU:C:2017:935, punkt 105).

93

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et rahvusvahelise lepingu või konventsiooni puhul, mille ese jääb osaliselt liidu ja osaliselt liikmesriikide pädevusse, on oluline tiheda koostöö tagamine liikmesriikide ja liidu institutsioonide vahel nii läbirääkimiste käigus kui ka lepingu sõlmimisel ja sellest tulenevate kohustuste täitmisel. See koostöö tegemise kohustus tuleneb ühtsuse nõudest liidu rahvusvahelisel esindamisel (20. aprilli 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Rootsi, C‑246/07, EU:C:2010:203, punkt 73 ja seal viidatud kohtupraktika).

94

Järelikult on nõukogu poolt ELTL artikli 218 lõike 9 alusel vastu võetud otsuse järgimine liidu esindamise ühtsuse nõude eriline väljendus, mis tuleneb lojaalse koostöö kohustusest.

95

Samas tuleb tõdeda, et Saksamaa Liitvabariik oma vaidlusaluse käitumisega OTIFi revisjonikomisjoni 25. istungjärgul, nagu selgub istungjärgu protokollist, lasi tekkida kahtlusel liidu võimekuse osas seisukohta väljendada ja esindada oma liikmesriike rahvusvahelisel areenil, ja seda vaatamata isegi otsuse 2014/699 vastuvõtmisele. Konkreetsemalt võib see, et Saksamaa Liitvabariik taandas end sellel istungjärgul liidu seisukohast, mis on nimetatud otsusega kindlaks määratud, nõrgestada liidu läbirääkimisvõimet OTIFis seoses sellel istungjärgul käsitletud küsimustega ning nendega haakuvate küsimustega.

96

Seda järeldust ei sea kahtluse alla ka Saksamaa Liitvabariigi argument, mille kohaselt kõrvaldas ta 17. septembri 2015. aasta avaldusega igasuguse kahtluse seoses oma tulevase käitumisega, välistades ohu, et talle etteheidetav käitumine võiks korduda. Sellega seoses tuleb märkida, nagu ka komisjon seda oma hagiavalduses tegi, et Saksamaa Liitvabariik ei välistanud oma 1. veebruari 2016. aasta vastuses põhjendatud arvamusele selle institutsiooni kahtlusi seoses ohuga, et selline käitumine võib korduda, vaid vastupidi, rõhutas seda, et vaidlusalune käitumine oli õiguspärane, kuna selle liikmesriigi sõnul oli otsus 2014/699 õigusvastane ega loonud ühtegi siduvat õiguslikku tagajärge. Lisaks ei tugine Saksamaa Liikmesriik selles kontekstis mitte oma 17. septembri 2015. aasta avaldusele, vaid eelmisele avaldusele, mille ta tegi otsuse 2014/699 vastuvõtmisel ning millest tuleneb, et see liikmesriik võtab OTIFi revisjonikomisjonis selles otsuses toodud seisukohast erineva seisukoha.

97

Pealegi ei ole Saksamaa Liitvabariik Euroopa Kohtus väitnud, et ta oleks OTIFi pädevaid organeid 17. septembri 2015. aasta avalduse sisust teavitanud, või et ta oleks selles organisatsioonis selgitanud, kuidas ta seal edaspidi käitub.

98

Sellest järeldub, et nimetatud liikmesriik kahjustas oma käitumisega liidu välistegevuse tõhusust ning liidu usaldusväärsust ja mainet rahvusvahelisel areenil.

99

Saksamaa Liitvabariik ei saa põhjendada oma käitumist ei sellega, et liidu institutsioonid on võib-olla lojaalse koostöö kohustust rikkunud (vt selle kohta 12. veebruari 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, C‑45/07, EU:C:2009:81, punkt 26), ega sellega, et liidul oli OTIFiga liitumisel raskusi.

100

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb asuda seisukohale, et Saksamaa Liitvabariik on rikkunud otsust 2014/699 ja ELL artikli 4 lõiget 3 sellega, et ta hääletas selles otsuses kindlaks määratud seisukoha vastu OTIFi revisjonikomisjoni 25. istungjärgul ning vaidles sellele seisukohale ja nimetatud otsuses ette nähtud hääleõiguse kasutamisele avalikult vastu.

101

Kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon nõudis kohtukulude väljamõistmist Saksamaa Liitvabariigilt ja viimase nõuded jäeti rahuldamata, tuleb kohtukulud välja mõista temalt. Lisaks tuleb vastavalt kodukorra artikli 140 lõikele 1, mille kohaselt kannavad menetlusse astuvad institutsioonid ise oma kohtukulud, jätta nõukogu kohtukulud tema enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: