1.

Käesoleva liikmesriigi kohustuste rikkumise hagiga palub Euroopa Komisjon Euroopa Kohtul tuvastada, et Ungari on rikkunud kohustusi, mis tulenevad asutamisvabadusest (ELTL artikkel 49), kapitali vabast liikumisest (ELTL artikkel 63) ja põhiõigusest omandile (Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikkel 17), kuna ta piiras ilmselgelt ebaproportsionaalselt põllumajandusmaa kasutusvaldust ja kasutusõigust ( 2 ), pidades silmas eeskätt 1994. aasta seaduse nr LV põllumajandusmaa kohta (termőföldről szóló 1994. évi LV. törvény; edaspidi „1994. aasta põllumajandusmaa seadus“) 1. jaanuaril 2013. aastal jõustunud sätteid, 2013. aasta seaduse nr CXXII põllumajandus- ja metsamaa müügi kohta (mező- és erdőgazdasági földek forgalmáról szóló 2013. évi CXXII. törvény, edaspidi „2013. aasta põllumajandus- ja metsamaa müügi seadus“) asjasse puutuvaid sätteid, samuti 2013. aasta seaduse nr CCXII, millega kehtestatakse 2013. aasta seaduse nr CXXII põllumajandus- ja metsamaa müügi kohta teatavad üleminekusätted ja -meetmed (mező- és erdőgazdasági földek forgalmáról szóló 2013. évi CXXII. törvénnyel összefüggő egyes rendelkezésekről és átmeneti szabályokról szóló 2013. évi CCXII. törvény, edaspidi „2013. aasta üleminekumeetmete seadus“), mõnda sätet ja viimaks 1997. aasta seaduse nr CXLI kinnistusraamatu kohta (ingatlan-nyilvántartásról szóló 1997. évi CXLI. törvény, edaspidi „kinnistusraamatuseadus“) § 94 lõiget 5.

2.

Vaidlusaluste õigusnormide vastuolu kohta ELTL artikliga 63 tagatud kapitali vaba liikumisega on juba tehtud 6. märtsi 2018. aasta kohtuotsus SEGRO ja Horváth ( 3 ) ning seda vastuolu on käsitletud minu poolt neis kahes liidetud kohtuasjas tehtud ettepanekus ( 4 ). Mul ei ole selles küsimuses niisiis midagi uut lisada, kuna vastavalt sellele kohtuotsusele ei jää Euroopa Kohtul üle muud, kui tuvastada vastavas osas liidu õiguse rikkumine.

3.

Ent käesoleva kohtuasja tähtsus seisneb teises küsimuses. Tuletan meelde, et nimetatud kohtuotsuses esitati Euroopa Kohtule ka küsimus nende õigusnormide kooskõla kohta harta artikliga 17. Euroopa Kohus ei pidanud siiski vajalikuks seda küsimust käsitleda. Käesoleval juhul peaks Euroopa Kohus komisjoni arvates selle sätte osas seisukoha võtma ning seda sõltumatult liikumisvabadustest lähtuvast käsitlusest.

4.

Käesolevas ettepanekus selgitan, miks minu hinnangul ei ole Euroopa Kohtu pädevuses harta artikli 17 osas seisukoha võtmine sel moel, nagu komisjon taotleb. Teise võimalusena esitan põhjendused, miks on vaidlusaluste õigusnormide analüüsimine sellest sättest lähtudes minu meelest igal juhul üleliigne. Viimaks, kolmanda võimalusena analüüsin neid õigusnorme artiklit 17 silmas pidades ja see analüüs annab minu arvates alust tuvastada nende õigusaktide vastuolu selle artikliga tagatud põhiõigusega omandile.

5.

1994. aasta põllumajandusmaa seaduses on sätestatud kõigile füüsilistele isikutele, kellel ei ole Ungari kodakondsust, välja arvatud isikud, kellel on alaline elamisluba ja isikud, kelle pagulasstaatust on tunnustatud, ning kõigile nii välisriigi kui ka Ungari juriidilistele isikutele keeld omandada põllumajandusmaad.

6.

Et välistada põllumajandusmaale lepingu alusel kasutusvalduse seadmine Ungari kodakondsuseta isikute või juriidilistele isikute kasuks, tehti 2001. aasta seadusega nr CXVIII [1994. aasta põllumajandusmaa seaduse] muutmiseks (termőföldről szóló 1994. évi LV. törvény módosításáról szóló 2001. évi CXVII. törvény) 1994. aasta põllumajandusmaa seadusse muudatused, mis jõustusid 1. jaanuaril 2002. Pärast nende muudatuste tegemist oli 1994. aasta põllumajandusmaa seaduse § 11 lõikes 1 sätestatud, et „lepingu alusel kasutusvalduse seadmisele või kasutusõiguse andmisele kohaldatakse II peatüki sätteid, mis käsitlevad maa omandamise piiranguid […]“.

7.

Seejärel muudeti 1994. aasta põllumajandusmaa seaduse § 11 lõiget 1 2012. aasta seadusega nr CCXIII mõne põllumajandust reguleeriva seaduse muutmise kohta (egyes agrár tárgyú törvények módosításáról szóló 2012. évi CCXIII. törvény). § 11 lõike 1 uues redaktsioonis, mis vastavalt muudetuna jõustus 1. jaanuaril 2013, oli sätestatud: „lepingu alusel seatud kasutusvaldus on tühine, välja arvatud juhul, kui see on seatud lähisugulase kasuks“.

8.

2012. aasta seadusega nr CCXIII mõnede põllumajandust reguleerivate seaduste muutmise kohta lisati 1994. aasta põllumajandusmaa seadusesse uue sättena § 91 lõige 1, mille kohaselt „[k]õik 1. jaanuari 2013. aasta seisuga kehtivad kasutusvaldused, mis on seatud kas tähtajatult või tähtajaks, mis lõpeb pärast 30. detsembrit 2032, lepingu alusel, mille pooled ei ole lähisugulased, lõpevad seadusest tulenevalt 1. jaanuaril 2033.“

9.

2013. aasta põllumajandusmaa müügi seadus võeti vastu 21. juunil 2013 ning jõustus 15. detsembril 2013. Selle seaduse § 37 lõike 1 kohaselt jäi kehtima norm, mille kohaselt on lepingu alusel seatud kasutusvaldus tühine, välja arvatud juhul, kui see on seatud lähisugulase kasuks.

10.

Viimati nimetatud seaduse § 5 punktis 13 on mõiste „lähisugulane“ defineeritud järgmiselt: „abikaasad, otseliinis ülenejad sugulased, lapsendatud, lapsed ja abikaasa lapsed, lapsendajad, abikaasa vanemad ning õed ja vennad“.

11.

2013. aasta üleminekumeetmete seadus võeti vastu 12. detsembril 2013 ning jõustus 15. detsembril 2013. Selle seadusega tunnistati kehtetuks 1994. aasta põllumajandusmaa seaduse § 91 lõige 1 ning selle seaduse § 108 lõikes 1 on sätestatud: „[k]õik 30. aprilli 2014. aasta seisuga kehtivad kasutusvaldused või -õigused, mis on seatud või antud kas tähtajatult või tähtajaks, mis lõpeb pärast 30. aprilli 2014, lepingu alusel, mille pooled ei ole lähisugulased, lõpevad seadusest tulenevalt 1. mail 2014“.

12.

Kinnistusraamatuseaduse §-s 94 on sätestatud:

„1.   [2013. aasta üleminekumeetmete seaduse] § 108 lõike 1 alusel lõppenud kasutusvalduse ja -õiguse (käesolevas paragrahvis edaspidi koos „kasutusvaldus“) kinnistusraamatu kande kustutamiseks peab füüsilisest isikust kasutusvaldaja registrit pidava ametiasutuse hiljemalt 31. oktoobril 2014 saadetud märgukirja peale 15 päeva jooksul pärast märgukirja kättetoimetamist deklareerima selleks ministri kehtestatud vormil sugulussideme – kui see on olemas –, mis seob teda registrisse kandmise aluseks oleval dokumendil kinnistu omanikuna märgitud isikuga. Deklaratsiooni tähtajaks esitamata jätmise korral tõendamistaotlusi pärast 31. detsembrit 2014 vastu ei võeta.

[…]

3.   Kui deklaratsioon ei kajasta sidet lähisugulasega või kui see jäetakse tähtajaks esitamata, kustutab kinnistusraamatut pidav ametiasutus omal algatusel kasutusvalduse nimetatud registrist kuue kuu jooksul pärast deklaratsiooni esitamiseks antud tähtaja möödumist ja hiljemalt 31. juulil 2015.

[…]“.

13.

1959. aasta seaduse nr IV, millega kehtestatakse tsiviilseadustik (polgári törvénykönyvről szóló 1959. évi IV. törvény, edaspidi „vana tsiviilseadustik“), sätted kehtisid kuni 14. märtsini 2014.

14.

Vana tsiviilseadustiku §-s 215 oli sätestatud:

„(1)   Kui lepingu jõustumiseks on vajalik kolmanda isiku nõusolek või ametiasutuste kooskõlastus, ei saa leping enne sellise nõusoleku või kooskõlastuse andmist jõustuda, ent poolte tahteavaldused jäävad pooltele siduvaks. Pooled vabanevad oma kohustustest, kui asjaomane kolmas isik või ametiasutus poolte vahel kokku lepitud tähtpäevaks nõusolekut või kooskõlastust ei anna.

[…]

(3)   Nõusoleku või kooskõlastuse puudumisel kohaldatakse lepingu suhtes tehingu tühisuse tagajärgi.

[…]“.

15.

Vana tsiviilseadustiku §-s 237 on sätestatud:

„(1)   Lepingu tühisuse korral tuleb taastada olukord, mis valitses enne lepingu sõlmimist.

(2)   Kui enne lepingu sõlmimist valitsenud olukorda ei ole võimalik taastada, võib kohus otsustada, et lepingut tuleb täita kuni kohtuotsuse tegemiseni. Tühise lepingu võib tunnistada kehtivaks, kui tühisuse aluseks olev asjaolu on võimalik kõrvaldada, eriti kui on võimalik kaotada ebaproportsionaalne eelis, mille tõttu on lepingus kokku lepitud vastastikuste kohustuste maht heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Neil juhtudel tuleb anda korraldus juhtumipõhiselt vastusoorituseta jäänud soorituse tulemusena saadu tagastamiseks.“

16.

2013. aasta seadus nr V, millega kehtestatakse tsiviilseadustik (polgári törvénykönyvről szóló 2013. évi V. törvény, edaspidi „uus tsiviilseadustik“), jõustus 15. märtsil 2014.

17.

Uue tsiviilseadustiku §-des 6:110 ja 6:111, mis sisalduvad XIX peatükis „Tühisuse tagajärjed“, on sätestatud:

„§ 6:110 [Kohtu poolt lepingu tagasiulatuvalt kehtivaks tunnistamine]

(1)   Kohus võib tunnistada tühise lepingu kehtivaks tagasiulatuvalt alates lepingu sõlmimisest, kui

(2)   Tühise lepingu kehtivaks tunnistamise korral peavad pooled täitma lepingus sätestatud vastastikused kohustused ning vastutama lepingu rikkumise eest pärast lepingu kehtivaks tunnistamist samamoodi nagu siis, kui leping oleks olnud kehtiv sõlmimisest alates.

§ 6:111 [Poolte tahtest tulenev lepingu kehtivus]

(1)   Leping muutub kehtivaks tagasiulatuvalt selle sõlmimisest alates, kui pooled kõrvaldavad tagantjärele tühisuse aluseks olnud asjaolu või kui nad kinnitavad tahet lepingut täita, kui see asjaolu on ära langenud muul põhjusel.

(2)   Tühise lepingu kehtivaks muutumise korral peavad pooled täitma lepingus sätestatud vastastikused kohustused ning vastutama lepingu rikkumise eest pärast lepingu kehtivaks muutumist samamoodi nagu siis, kui leping oleks olnud kehtiv sõlmimisest alates.

(3)   Kui pooled kõrvaldavad tagantjärele tühisuse aluseks olnud asjaolu ja lepivad kokku lepingu kehtivuse edasiulatuvalt, kohaldatakse varem selle lepingu täitmiseks tehtud toimingute suhtes tühisuse tagajärgi.“

18.

Ungaris on välisriigi isikute poolt põllumajandusmaa omandamine olnud pikka aega piiratud. 1987. aasta seaduses nr I maa kohta ( 5 ) oli sätestatud, et välisriigi füüsilised või juriidilised isikud võivad sellist maad ostu, vahetuse või kinke teel omandada ainult Ungari valitsuse eelneval loal.

19.

Valitsuse dekreediga, ( 6 ) mis jõustus 1. jaanuaril 1992, välistati seejärel igasugune võimalus põllumajandusmaad omandada isikutel, kellel ei olnud Ungari kodakondsust, välja arvatud alalise elamisloaga isikud ja pagulased. 1994. aasta põllumajandusmaa seadus laiendas seda keeldu ka nii välisriigi kui ka Ungari juriidilistele isikutele.

20.

Selles õiguslikus raamistikus ei olnud seevastu kehtestatud erilisi piiranguid põllumajandusmaale kasutusvalduse seadmisele ja kasutusõiguse andmisele.

21.

1994. aasta põllumajandusmaa seaduse muudatustega ( 7 ), mis jõustusid 1. jaanuaril 2002, laiendati põllumajandusmaa omandamist puudutavaid piiranguid ka sellele maale kasutusvalduse seadmisele ja kasutusõiguse andmisele. Selle tulemusel ei saanud ei välisriikide kodanikud ega juriidilised isikud niisuguseid õigusi omandada.

22.

Ungari ühinemisel Euroopa Liiduga kehtestati üleminekuaeg nii, et sellel liikmesriigil lubati jätta põllumajandusmaa omandamisega seotud piirangud kehtima 10 aasta jooksul pärast ühinemiskuupäeva ehk 30. aprillini 2014. Siiski pidi see liikmesriik alates 1. maist 2004 lubama neil liidu kodanikel, kes on Ungaris elanud ja tegutsenud vähemalt kolm aastat, omandada põllumajandusmaad samasugustel tingimustel nagu Ungari kodanikel ( 8 ).

23.

Kui selle üleminekuperioodi lõpp lähenema hakkas, võttis Ungari seadusandja vastu 1994. aasta põllumajandusmaa seaduse ( 9 ) uued muudatused, millega keelati alates 1. jaanuarist 2013 üldiselt põllumajandusmaale kasutusvalduse seadmine, välja arvatud lähisugulaste kasuks. 2013. aasta lõpus vastu võetud ja 1. jaanuaril 2014 jõustunud 2013. aasta põllumajandusmaa müügi seadusega jäeti see keeld kehitma ( 10 ).

24.

Sätetes, mis jõustusid 1. jaanuaril 2013, nähti ette, et sel kuupäeval kehtiv kasutusvaldus, mis oli sõlmitud tähtajatult või tähtajaks, mis lõpeb hiljem kui 31. detsembril 2032, lepingu alusel, mille pooled ei olnud lähisugulased, lõpeb seaduse alusel 20-aastase üleminekuaja lõppemisel. Niisiis pidid need kasutusvaldused täielikult lõppema hiljemalt 1. jaanuaril 2033.

25.

Ülalnimetatud üleminekuaega lühendati aga oluliselt 2013. aasta üleminekumeetmete seaduse § 108 lõikega 1, mis jõustus 15. detsembril 2013. Viimati nimetatud sätte kohaselt pidid 30. aprillil 2014 kehtivad kasutusvaldused seaduse alusel lõppema 1. mail 2014, välja arvatud juhul, kui need on seatud lähisugulaste vahel sõlmitud lepingute alusel.

26.

Leides, et Ungari rikkus ELTL artiklitest 49 ja 63 ning harta artiklist 17 tulenevaid kohustusi, sisuliselt lõpetades teatavad varem põllumajandusmaale seatud kasutusvaldused, saatis komisjon sellele liikmesriigile 17. oktoobril 2014 märgukirja ( 11 ). Viimane vastas 18. detsembri 2014. aasta kirjaga, milles leidis, et ei ole kõnealuseid rikkumisi toime pannud.

27.

Kuna see vastus komisjoni ei rahuldanud, saatis ta 19. juunil 2015 põhjendatud arvamuse, milles jäi seisukohale, et lõpetades ex lege vastavalt 2013. aasta üleminekumeetmete seaduse § 108 lõikele 1 alates 1. maist 2014 teatud kasutusvaldused, rikkus Ungari liidu õiguse ülalmainitud sätteid. See liikmesriik vastas 9. oktoobri 2015. aasta ja 18. aprilli 2016. aasta kirjadega, leides, et väidetud kohustuse rikkumist ei esine.

28.

Samal ajal esitas üks neist kahest liikmesriigi kohtust, kes olid esitanud Euroopa Kohtule eelotsusetaotlused, mille alusel tehti kohtuotsus SEGRO ja Horváth, Alkotmánybíróság’ile (konstitutsioonikohus, Ungari) taotlused, mis puudutasid eespool nimetatud seaduse § 108 lõike 1 kooskõla Ungari põhiseadusega.

29.

Alkotmánybíróság (konstitutsioonikohus) leidis 21. juuli 2015. aasta kohtuotsuses nr 25, et see säte on osaliselt põhiseadusega vastuolus, kuna liikmesriigi seadusandja ei ole ette näinud hüvitamise mehhanismi maaomanikele, kelle maad olid kehtetuks tunnistatud kasutusvaldustega koormatud, ning andis seadusandjale tähtaja kuni 31. detsembrini 2015 see viga parandada. Ülejäänud osas jättis see kohus taotluse rahuldamata. Alkotmánybírósági (konstitutsioonikohus) poolt seadusandjale antud tähtaeg möödus, ilma et ühtki meedet võetud oleks.

30.

Käesolev liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi esitati 5. mail 2017.

31.

Komisjon palub oma hagiavalduses Euroopa Kohtul:

32.

Ungari palub Euroopa Kohtul:

33.

Kohtuistung, millel olid esindatud komisjon ja Ungari, toimus 9. juulil 2018.

34.

Ungari valitsus ei ole ei vastustaja vastuses ega repliigis väitnud, et käesoleva liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi oleks vastuvõetamatu. Kuivõrd aga väljakujunenud kohtupraktika kohaselt sellise hagi vastuvõetavuse tingimused põhinevad avalikul huvil, peab Euroopa Kohus seda käsitlema omal algatusel ( 12 ).

35.

Kõrvutades põhjendatud arvamust komisjoni hagiga, näib komisjon viimati nimetatus olevat vaidluse eset esimeses piiritletuga võrreldes laiendanud, minnes vastuollu sellist laiendamist keelava Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikaga ( 13 ).

36.

Märgin sellega seoses, et põhjendatud arvamuses heitis komisjon Ungarile ette muude isikute kui lähisugulaste vahel sõlmitud lepingute alusel seatud ning 30. aprillil 2014 kehtivate kasutusvalduste ex lege lõpetamist vastavalt 2013. aasta üleminekumeetmete seaduse § 108 lõikele 1.

37.

Hagi sissejuhatavas osas sõnastatud nõudest, mis on ära toodud käesoleva ettepaneku punktis 1, tuleneb seevastu, et Euroopa Kohtule esitatud hagis peab komisjon lisaks põhjendatud arvamuses vaidlustatud sätetele silmas ka muid sätteid, millest mõned ei puuduta kehtivate põllumajandusmaa kasutusvalduste lõpetamist, vaid käsitlevad sellistele maadele kasutusvalduse seadmist ( 14 ). Teiseks heidab komisjon hagiavalduse kokkuvõttes Ungarile ette lisaks varem seatud kasutusvalduste „lõpetamisele“ üldisemalt sellise õiguse „piiramist“.

38.

Neist asjaoludest näib, et komisjoni eesmärk ei ole Ungari süüdi mõistmine mitte ainult teatavate põllumajandusmaale kehtivate kasutusvalduste ex lege lõpetamise eest, mis tuleneb 2013. aasta üleminekumeetmete seaduse § 108 lõikest 1, vaid ka tulevikus kasutusvalduse seadmise piiramise eest selliselt, et see on võimalik ainult maaomaniku lähedase sugulase kasuks.

39.

Vastuseks kohtuistungil esitatud küsimusele märkis Ungari, et tema mõistab komisjoni esitatud hagi nii, et see puudutab põhiliselt teatud hulga varem seatud kasutusvalduste ex lege lõpetamist. See liikmesriik leiab siiski, et võttes arvesse komisjoni hagi ebaselgust, mida on kajastatud käesoleva ettepaneku kolmes eelnevas punktis, ei ole hagi esitatud selgelt ja arusaadavalt. Komisjon omalt poolt väitis, et ei soovinud hagi eset põhjendatud arvamuses piiritletuga võrreldes muuta: vaidluse all on üksnes olemasolevate kasutusvalduste lõpetamine.

40.

Minu meelest ei ole komisjoni hagi sel määral ebaselge, et seda saaks täielikult vastuvõetamatuks pidada. Ungari sai teostada oma kaitseõigust ning isegi möönis, et sai aru, et hagi puudutab maaomaniku lähisugulaseks mitteolevate isikute kasuks seatud ja 30. aprillil 2014. aastal kehtinud põllumajandusmaa kasutusvalduste ex lege lõpetamist, mis on sätestatud 2013. aasta üleminekumeetmete seaduse § 108 lõikes 1. Seetõttu leian, et kõnealune hagi on vastuvõetav ainult selles küsimuses ning on ülejäänud osas vastuvõetamatu.

41.

Esimese etteheitega soovib komisjon sisuliselt, et Euroopa Kohus tuvastaks, et 2013. aasta üleminekumeetmete seaduse § 108 lõige 1 on vastuolus ELTL artiklis 49 sätestatud asutamisvabaduse ning ELTL artikliga 63 tagatud kapitali vaba liikumisega.

42.

Märgin sellega seoses, et kohtuotsuses SEGRO ja Horváth ( 15 ) küsis liikmesriigi kohus Euroopa Kohtult juba, kas vaidlusalused sätted on kooskõlas nende kahe liikumisvabadusega. Euroopa Kohus leidis ometi, et neid õigusnorme tuleb käsitleda üksnes kapitali vaba liikumise seisukohast.

43.

Käesolevas kohtuasjas väidab komisjon, et Euroopa Kohus peab seekord käsitlema vaidlusaluseid õigusnorme mõlema nimetatud liikumisvabaduse vaatenurgast.

44.

Olenevalt olukorrast võivad need normid tõepoolest piirata ühte või teist neist vabadustest. Mõned asjaomastest isikutest olid Ungaris põllumajandusmaa kasutusvalduse omandanud hangeldamise eesmärgil, samas kui teised kasutasid seda õigust oma majandustegevuses. Niisiis, kui esimene olukord kuulub kapitali vaba liikumise kohaldamisalasse, siis teine seondub asutamisvabadusega. Kui kohtuotsuses SEGRO ja Horváth sai Euroopa Kohus selle kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasjades kõne all olnud asjaolusid silmas pidades piirduda nende õigusnormide käsitlemisega üksnes kapitali vabast liikumisest lähtudes, siis käesoleval juhul ta seda teha ei saa. Seoses käesoleva liikmesriigi kohustuste rikkumise hagiga, mis on oma laadilt objektiivne ( 16 ), tuleks neid õigusnorme käsitleda üldiselt, pidades silmas kõiki vabadusi, mis erinevates olukordades kohaldamisele võivad kuuluda.

45.

Ungari valitsus leiab seevastu, et käesolevas kohtuasjas ei ole vaja sellele küsimusele läheneda teistmoodi kui kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus SEGRO ja Horváth.

46.

Ma jagan viimast seisukohta. Minu hinnangul tuleb ka käesolevas asjas käsitleda vaidlusaluseid õigusnorme üksnes ELTL artikliga 63 tagatud kapitali vaba liikumise seisukohast.

47.

Peab paika, et need õigusnormid võivad potentsiaalselt kuuluda samal ajal mitme liikumisvabaduse kohaldamisalasse ( 17 ): ühelt poolt saab isik, kes on omandanud põllumajandusmaa kasutusvalduse majandustegevusega tegelemise eesmärgil, tugineda ELTL artiklis 49 sätestatud asutamisvabadusele, kuna selle vabaduse hulka „kuulub tingimata ka õigus omandada, kasutada ja võõrandada kinnisasja teise liikmesriigi territooriumil“ ( 18 ); teiselt poolt kuuluvad kinnisvarainvesteeringuid reguleerivad liikmesriikide meetmed Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ELTL artikliga 63 tagatud kapitali vaba liikumise kohaldamisalasse ning seda ka juhul, kui nende investeeringute eesmärk on võimaldada tegeleda majandustegevusega ( 19 ).

48.

Siiski on Euroopa Kohus sellises olukorras, kus normid võivad kuuluda samal ajal mitme vabaduse kohaldamisalasse, vähemalt oma hiljutise kohtupraktika kohaselt kontrollinud, kas üks neist kahest vabadusest on teisega võrreldes teisejärguline ja esimesega kaasaskäiv. Kui see nõnda on, toimib Euroopa Kohus vastavalt põhimõttele accessorium sequitur principale ning hindab vaidlusalust regulatsiooni üksnes tähtsamal kohal olevast vabadusest lähtudes ( 20 ). Seejuures ei hinnata kõnealuste vabaduste vahelist „peamine/täiendav“ suhet mitte vaidlusega seotud isikute olukorrast, vaid vaidlusaluste liikmesriigi õigusnormide eesmärgist lähtuvalt ( 21 ).

49.

Selliste õigusnormide nagu 2013. aasta üleminekumeetmete seaduse § 108 lõike 1 puhul on kapitali vaba liikumise aspekt asutamisvabadusega võrreldes olulisemal kohal. Need õigusnormid puudutavad kinnisomandit ning neid kohaldatakse põllumajandusmaa kasutusvalduse suhtes üldiselt, mitte üksnes neil juhtudel, kus kasutusvaldus on seatud majandustegevusega tegelemise eesmärgil ( 22 ). Kõnealuses kontekstis on sellest regulatsioonist tulenevad võimalikud asutamisvabaduse piirangud kapitali vaba liikumise piirangu vältimatu tagajärg. Teisisõnu on võimalikud asutamisvabaduse piirangud lahutamatult seotud kapitali vaba liikumise piirangutega ( 23 ).

50.

Järelikult ei ole vaja hinnata vaidlusalust regulatsiooni eraldi ELTL artiklist 49 lähtudes ( 24 ). Vastupidi sellele, mida väidab komisjon, ei õigusta see, et liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlus on objektiivset laadi, seda, et Euroopa Kohus kaldub kõrvale põhiõiguste kohaldamisalade kumuleerumisega seotud kohtupraktikast. Peale asjaolu, et see on raskesti ühitatav ressursside aruka kasutamise nõudega, tuletan meelde, et vahekorda „põhiline/täiendav“ ei määra Euroopa Kohus kindlaks mitte vaidlusega seotud isikute olukorraga seotud subjektiivsete, vaid vaidlusaluse regulatsiooni eesmärgiga seotud objektiivsete kriteeriumide alusel. Tõden pealegi, et Euroopa Kohus on seda kohtupraktikat kohaldanud märkimisväärse hulga liikmesriigi kohustuste rikkumise hagide kohta tehtud kohtuotsustes ( 25 ).

51.

Sellegipoolest tuletan meelde, et kohtuotsuses SEGRO ja Horváth leidis Euroopa Kohus, et selline õigusnorm nagu 2013. aasta üleminekumeetmete seaduse § 108 lõige 1 mitte üksnes ei piira kapitali vaba liikumist, vaid võib olla ka kaudselt diskrimineeriv kodakondsuse või kapitali päritolu alusel.

52.

Teiseks välistas Euroopa Kohus selles otsuses võimaluse, et neid õigusnorme, iseäranis nende ebaproportsionaalsust silmas pidades, saaks põhjendada selliste argumentidega, mille Ungari nende õigusnormide kaitseks esitas ( 26 ).

53.

Niisiis ei ole käesolevas ettepanekus vaja käsitleda nende õigusnormide kooskõla ELTL artikliga 63 tagatud kapitali vaba liikumisega. Selles osas on komisjoni esimene etteheide vaieldamatult põhjendatud kohtuotsuses SEGRO ja Horváth toodud põhjustel, ning ma viitan neile põhjendustele ja minu ettepanekule neis kohtuasjades ( 27 ).

54.

Peab paika, et komisjon tugines oma hagis ka liidu õiguse üldpõhimõteteks olevate õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtete rikkumisele seoses sellega, et vaidlusalustes õigusnormides ei olnud kasutusvalduse ex lege lõpetamise raames ette nähtud ei üleminekuperioodi ega hüvitamist ( 28 ). Siiski nähtub hagist, et komisjon märkis need põhimõtted ära „kõrvalmärkusena“ kui täiendavad argumendid nende õigusnormide ja viidatud liikumisvabaduste vahelise kooskõla käsitlemisel. Kuivõrd komisjoni esimene etteheide on muudel põhjustel põhjendatud, ei pea Euroopa Kohus kõnealuste põhimõtete osas seisukohta võtma ( 29 ). Liiati kinnitas komisjon kohtuistungil, et tema eesmärk ei olnud, et kohus käsitleks neid põhimõtteid eraldivõetuna, ning väitis veel, et nende põhimõtete järgimist ei saa hinnata liikumisvabadustest lähtuvast käsitlusest sõltumatult. Jagan seda seisukohta täielikult, nagu ma käesolevas ettepanekus järgnevalt selgitan ( 30 ).

55.

Teise etteheitega taotleb komisjon sisuliselt, et Euroopa Kohus tuvastaks, et 2013. aasta üleminekumeetmete seaduse § 108 lõige 1 on vastuolus harta artikli 17 lõikega 1 tagatud õigusega omandile.

56.

Komisjon väidab, et hartaga tagatud põhiõigused on kohaldatavad, kui liikmesriigi õigusnormid kuuluvad liidu õiguse kohaldamisalasse. Nõnda on see juhul, kui need õigusnormid piiravad üht või mitut EL toimimise lepinguga tagatud liikumisvabadust ja asjaomane liikmesriik tugineb selle piirangu põhjendamisel ülekaaluka üldise huviga seotud põhjustele.

57.

Lisaks sellele, kuigi Euroopa Kohus kohtuotsuses SEGRO ja Horváth põhiõiguste austamise küsimust ei puudutanud, tuleb tal seda küsimust käsitleda käesoleva hagi puhul.

58.

Seoses sellega leiab komisjon, et harta artikliga 17 tagatud omandiõigusega on hõlmatud ka vaidlusaluste õigusnormide kohaselt lõpetatud kasutusvaldused. Selles artiklis peetakse tegelikult laias tähenduses silmas kõiki varalise väärtusega õigusi, millest õiguskorda arvestades tuleneb omandatud õiguslik seisund, mis võimaldab õigustatud isikul neid õigusi enda kasuks sõltumatult teostada.

59.

Mis puudutab selle õiguse riivet, siis nagu sundvõõrandamise puhul, on sellega tegu ka sellise vara lõpetamise, tühistamise või de facto äravõtmise korral, sealhulgas siis, kui see lõpetamine puudutab, nagu käesoleval juhul, ainult kahte kolmest omandiõiguse koosseisu kuuluvast õigusest, see tähendab õigust kasutada ja vallata.

60.

Selline käesolevas kohtuasjas käsitletav kasutusvalduste lõpetamine ei saa aga olla põhjendatud. Ühelt poolt tugines see kasutusvalduste lõpetamine üldiselt ekslikule eeldusele, mille kohaselt kõigi omavahel suguluses mitteolevate isikute vahel sõlmitud kasutusvalduse lepingute eesmärk oli põllumajandusmaa omandamist piiravate normide kohaldamise vältimine. Teiseks on selline lõpetamine ootamatu ja ettearvamatu, sest ilma üleminekuperioodi ette nägemata lühendati investoritele varem antud 20-aastast üleminekuperioodi. Lisaks sellele, isegi kui eeldada, et kasutusvalduste selline lõpetamine on põhjendatud, on see ebaproportsionaalne.

61.

Kostja vastuses leiab Ungari valitsus omalt poolt, et vaidlusalust regulatsiooni ei ole hartat silmas pidades vaja eraldi hinnata.

62.

Tema sõnul tuleneb igal juhul Alkotmánybíróság’i (konstututsioonikohus) 21. juuli 2015. aasta kohtuotsusest nr 25 esiteks, et selline kasutusvalduse ex lege lõpetamine ei ole võrreldav sundvõõrandamisega. Liiati on selline lõpetamine põhjendatud üldise huviga. Peale selle võimaldavad tsiivilõiguse normid, mis näevad ette omaniku kohustuse leppida endise kasutusvaldajaga kokku meetmetes, mille võtmist võib nõuda kohe kasutusvalduse lõppemise korral, viimasel saada tekkinud kahju eest õiglase, kõikehõlmava ja õigeaegse hüvitise.

63.

Teiseks ei ole käesolevas kohtuasjas kõne all olevad kasutusvaldused harta artikli 17 lõikega 1 hõlmatud, kuivõrd need on saadud ebaseaduslikult ja pahauskselt.

64.

Komisjoni teine etteheide on tähelepanuväärne. Mulle teadaolevalt on tegu esimese korraga, mil see institutsioon taotleb, et Euroopa Kohus tuvastaks, et liikmesriik on rikkunud harta sätet ( 31 ). Sedalaadi etteheitest on siiski juttu olnud. Juba komisjoni 2010. aasta teatises, mis käsitleb harta rakendamist, märkis komisjon, et „algatab vajaduse korral liikmesriigi vastu rikkumismenetluse harta järgimata jätmise kohta liidu õiguse kohaldamisel“ ( 32 ). Senini pole see institutsioon seda siiski teinud ( 33 ).

65.

Käesolev kohtuasi on esimene selliste hagide hulgas ( 34 ), mille esimeses etteheites taotleb komisjon Euroopa Kohtult seisukoha võtmist küsimuses, kas liikmesriigi õigusnormid on kooskõlas EL toimimise lepinguga tagatud liikumisvabadustega, ning seejärel taotleb eraldiseisvas etteheites nende samade õigusnormide hindamist hartast lähtudes.

66.

Sellise hagi vastuvõetavuses ei ole ELTL artikli 258 kohaselt küsimust ( 35 ). Selles artiklis on sätestatud, et komisjon võib esitada hagi tuvastamaks, et „liikmesriik ei ole täitnud aluslepingutest tulenevat kohustust“. Kõnealused kohustused hõlmavad vaieldamatult ka põhiõigusi, mis on tagatud hartaga, mille siduvus tuleneb ELL artikli 6 lõike 1 esimeses lõigus tehtud viitest, mille kohaselt on sellel „aluslepingutega võrreldes samaväärne õigusjõud“.

67.

Sellegipoolest on hartaga tagatud põhiõiguste rikkumise tuvastamine Euroopa Kohtu pädevuses vaid juhul, kui harta sätted on konkreetsel juhul liikmesriigile siduvad ( 36 ). Käesolevas kohtuasjas tekib niisiis jälle kord küsimus, kas Euroopa Kohtu pädevuses on hinnata liidu õiguskorras tunnustatud põhiõiguste järgimist liikmesriikide poolt.

68.

Oluline on mitte tähelepanuta jätta selle sätte konteksti. See, mil määral on põhiõiguste kaitsega seotud nõuded liidu õiguse alusel liikmesriikidele siduvad, on sisuliselt õiguskorra põhialustega seotud delikaatne ja põhimõtteline küsimus, mis puudutab pädevusjaotust liidus. Liikmesriikidele pandud kohustus austada oma tegevuses liidu põhiõigusi nii, nagu need liidu õiguses sätestatud on, piirab liikmesriikide poliitilist ja õigusloomelist otsustusvabadust, samas kui liidu pädevus valikuvõimaluste kindlaksmääramisel vastavalt suureneb. Ka põhiõiguste puhul esineb tsentraliseerimise võimalus ( 37 ). Institutsionaalses plaanis on küsimus liiati selles, mil määral saab Euroopa Kohus viimase kohtuinstantsina asuda liikmesriikide konstitutsioonikohtute ja Euroopa Inimõiguste Kohtu ( 38 ) asemele, et hinnata liikmesriikide õigusnorme ja tegevust põhiõiguste seisukohast.

69.

Kahtlemata sellesama probleemaatika pärast muret tundes on harta teksti koostajad hoolitsenud selle eest, et asjaolud, mille esinemisel harta liikmesriikide õigusnormide suhtes kohaldub, oleksid sõnaselgelt piiratud. Harta artikli 51 lõike 1 kohaselt on harta sätted ette nähtud liikmesriikidele „üksnes liidu õiguse kohaldamise korral“. Lisaks sellele on hartas ja aluslepingutes sätestatud, et hartaga ei laiendata liidu õiguse kohaldamisala liidu pädevusvaldkonnast väljapoole, ei anta liidule ühtki uut pädevust ega ülesannet ega muudeta liidu pädevust, mis on määratletud aluslepingutega ( 39 ).

70.

Kohtuotsuses Åkerberg Fransson ( 40 ) leidis Euroopa Kohus, et „hartaga tagatud põhiõigusi [tuleb] kaitsta siis, kui siseriiklik õigusnorm kuulub liidu õiguse kohaldamisalasse“ ning „ei saa olla olukorda, mis jääb küll liidu õiguse kohaldamisalasse, ilma et nimetatud põhiõigused kehtiksid“, nõnda et „liidu õiguse kohaldamine tähendab seda, et hartaga tagatud põhiõigused kehtivad“. Seeläbi kinnitas Euroopa Kohus „ajaloolist järjepidevust“ ( 41 ) liidu õiguse üldpõhimõtetena tunnustatud põhiõigustele tuginemise võimalust käsitleva kohtupraktika ning harta kohaldamisala vahel.

71.

Tuletan sellega seoses meelde, et olukorrad, kus liidu õiguskorras tunnustatud põhiõigused liikmesriikidele siduvad on, võib Euroopa Kohtu tavakohaselt jagada vähemalt kaheks.

72.

Esiteks on kohtuotsuse Wachuf ( 42 ) järel väljakujunenud kohtupraktika kohaselt need põhiõigused liikmesriikidele siduvad siis, kui nad rakendavad liidu õigusnorme, nii et liikmesriigid peavad, niivõrd kui see on võimalik, kohaldama neid õigusnorme tingimustel, mis neid õigusi ei riku ( 43 ).

73.

Teiseks saab liikmesriik vastavalt kohtuotsusest ERT ( 44 ) tulenevale kohtupraktikale, siis, kui ta teeb riigisiseste õigusnormidega erandi liidu õigusest ning tugineb nende õigusnormide kaitsmisel liidu õiguses tunnustatud põhjendusele, kasutada seda põhjendust vaid juhul, kui kõnealused õigusnormid on kooskõlas nende põhiõigustega.

74.

Komisjon tugineb oma teises etteheites viimati nimetatud kohtupraktikale. Komisjoni hinnangul kuulub harta artikli 17 lõige 1 käesoleval juhul kohaldamisele, kuna Ungari on vaidlusaluste õigusnormidega teinud erandi asutamisvabadusest ja kapitali vabast liikumisest.

75.

Siiski ei palu komisjon Euroopa Kohtul hinnata harta võimalikku rikkumist mitte seonduvalt vaidlusaluste õigusnormide võimaliku põhjendatusega liikumisvabaduste kontekstis – mis on esimese etteheite ese –, vaid sellest küsimusest sõltumatult, et saavutada eraldi harta rikkumise tuvastamine. Sisuliselt leiab see institutsioon, et kui liikmesriigi õigusnormid, millega tehakse erand liikumisvabadusest, võivad piirata ka hartaga tagatud põhiõigusi, tuleb harta võimalikku rikkumist käsitleda eraldi.

76.

Mina seda seisukohta ei jaga. Nagu ma liidetud kohtuasjades SEGRO ja Horváth ( 45 ) kooskõlas kohtuotsusest ERT tuleneva kohtupraktikaga leidsin, ei saa Euroopa Kohus küsimust, mis puudutab hartaga tagatud põhiõiguste, nagu ka komisjoni esimeses etteheites nimetatud õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte ( 46 )võimalikku rikkumist, hinnata liikumisvabaduse rikkumisest sõltumatult. Pean käesolevas ettepanekus seega vajalikuks üksikasjalikumalt selgitada põhjusi, millele minu seisukoht tugineb.

77.

Tuleb meelde tuletada, et kohtuasi, milles tehti kohtuotsus ERT, puudutas Kreeka õigusnorme, millega anti ühele selle liikmesriigi ettevõtjale monopol raadio- ja televisiooniturul. Euroopa Kohtule esitati rida küsimusi, mis puudutasid sellise monopoli kokkusobivust liidu õigusega ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ( 47 ) artikliga 10, millega on tagatud sõnavabadus.

78.

Kõnealuste õigusnormidega kaasnes diskrimineeriv mõju teistest liikmesriikidest pärit saadetele. Seetõttu olid need vastuolus EÜ asutamislepingu artiklis 59 (nüüd ELTL artikkel 56) sätestatud teenuste vaba liikumisega, vähemalt juhul, kui neid ei saanud pidada põhjendatuks mõnel EÜ asutamislepingu artiklites 56 ja 66 ( 48 ) sõnaselgelt sätestatud põhjusel, milleks olid avalik kord, avalik julgeolek ja rahvatervis ( 49 ).

79.

Siinkohal hakkas Euroopa Kohtule huvi pakkuma EIÕK artikkel 10. Nentides, et tema pädevuses ei ole hinnata sellest konventsioonist lähtudes neid liikmesriigi õigusnorme, mis ei asu liidu õiguse kohaldamisalas ( 50 ), leidis Euroopa Kohus, et antud juhul tuleb põhiõiguste küsimust käsitleda ( 51 ).

80.

Konkreetsemalt, kuivõrd Kreeka Vabariik soovis vaidlusaluste õigusnormide põhjendamisel tugineda EÜ asutamislepingu artiklite 56 ja 66 sätetele nende koosmõjus, leidis Euroopa Kohus, et „seda ühenduse õiguses lubatud põhjendust“ tuleb „tõlgendada õiguse üldpõhimõtteid ja eriti põhiõigusi silmas pidades“. Seetõttu saanuks neid õigusnorme nende sätete kohaselt lubatud eranditena käsitada vaid „juhul kui need normid on kooskõlas põhiõigustega, mille järgimist Euroopa Kohus tagab“ ( 52 ), sealhulgas EIÕK artiklis 10 nimetatud sõnavabadusega, mis on õiguse üldpõhimõttena ühenduse õiguse osa ( 53 ). Teisisõnu kuulub põhiõiguste järgimine nende tingimuste hulka, mis peavad olema täidetud selleks, et õigusnormi saaks põhjendada avaliku korra, avaliku julgeoleku ja rahvatervise kaitse vajadusega ( 54 ).

81.

Esmapilgul ei lähtu kohtuotsusest ERT tulenev kohtupraktika nii ilmsest loogikast kui see, millele tugineb kohtuotsus Wachauf ( 55 ), mis puudutab olukorda, kus liikmesriigid rakendasid liidu õigust.

82.

Kohtuotsusest Wachauf tulenev kohtupraktika haakub täielikult loogikaga, mis ajendas Euroopa Kohut tunnustama põhiõigusi liidu õiguskorra osana ( 56 ): esiteks on isikuid vaja kaitsta liidu õigusvastase sekkumise eest nende õigustesse; teiseks ei saa liikmesriigid hinnata liidu tegevust liikmesriikide enda põhiseaduslikest standarditest lähtudes, ilma et see kahjustaks liidu õiguse ühtsust, esimuslikkust ja tõhusust. Liikmesriikide standardid jäetakse niisiis kõrvale, ent vastukaaluks lisab Euroopa Kohus „liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest traditsioonidest“ kantud põhiõigused selle õiguse üldpõhimõtete hulka, mille järgimist tema tagab ( 57 ). Kuna enamiku liidu poliitikate elluviimisega tegelevad liikmesriigid, tuleb liidu õiguskorras tunnustatud põhiõiguste kohaldamist vältimatult laiendada ka neile liikmesriikidele, kui nad tegutsevad liidu „esindajana“. Liidu poliitika elluviimisel vastutab viimane selle eest, et liikmesriigid tema nimel põhiõigusi ei rikuks ( 58 ).

83.

Seevastu sellises olukorras, nagu kohtuotsuses ERT käsitletu, ei rakenda asjaomane liikmesriik asjasse puutuvate riigisiseste õigusnormidega mitte liidu poliitikat, vaid riigi enda poliitikat ( 59 ), mis kuulub tema pädevusvaldkonda. Nii tegutsedes see liikmesriik „põrkub“ – tahtlikult või mitte – liidu õiguse normiga, nagu seda on EL toimimise lepinguga tagatud liikumisvabadused, ning püüab seda põhjendada ( 60 ).

84.

Sellegipoolest tugineb kohtuotsusest ERT tulenev kohtupraktika minu meelest kolmele seotud, ent siiski erinevale normatiivsele põhjendusele, mis on selle olemasolu põhjused.

85.

Kõigepealt on see, mil määral võivad liikmesriigid teha õiguspäraselt erandeid liikumisvabadustest, vaieldamatult liidu õiguse küsimus ( 61 ). Selle võimaluse ulatus sõltub neid vabadusi käsitlevate aluslepingute sätete tõlgendusest ning seda ei saa kindlaks määrata liikmesriik oma väärtustest lähtudes, kahjustamata nimetatud vabaduste tõhusust ja ühtset kohaldamist kõigis liikmesriikides. See võimalus tuleb piiritleda liidu põhimõtetest ja väärtustest lähtudes ( 62 ).

86.

Teiseks tuletatakse kohtuotsuses ERT meelde põhimõtet, mille kohaselt tuleb liidu õigust, sealhulgas liikumisvabadust käsitlevaid aluslepingute sätteid alati tõlgendada kooskõlas põhiõigustega, mille järgimist Euroopa Kohus tagab. Kui Euroopa Kohus peaks neid põhiõigusi rikkuvaid liikmesriigi õigusnorme kõnealuste vabaduste seisukohast lubatavaks, tähendaks see, et vastupidi eelnimetatud tõlgenduspõhimõttele võib kõnealustel vabadustel olla tähendus, mis selliseid rikkumisi lubab ( 63 ).

87.

Viimaks tuleb märkida, et teatud juhtudel on põhiõiguste käsitlemine liikumisvabadustega seotud vaidluse lahendamisel vältimatu. Nimelt on mõned põhjendused põhiõiguste küsimustega lahutamatult seotud. Nõnda on see iseäranis juhul, kui liikmesriik tugineb enda tegevuse põhjendamiseks avaliku julgeolekuga seotud põhjusele või tema riigisisesest õiguskorrast tulenevale põhiõigusele ( 64 ). Võtame näiteks kohtuasja, milles tehti kohtuotsus Society for the Protection of Unborn Children Ireland (SPUC) ( 65 ). Tuletan meelde, et selles kohtuasjas olid vaidluse all Iirimaa õigusnormid, mille kohaselt oli keelatud avaldada mis tahes teavet abordi – mis oli Iirimaal põhiseaduse kohaselt kuni viimase ajani keelatud – võimaluste kohta teistes liikmesriikides. Juhul kui Euroopa Kohus oleks vastupidi sellele, mida ta otsustas, asunud selles kohtuotsuses seisukohale, et need õigusnormid piiravad teenuste vaba liikumist, oleks Euroopa Kohus pidanud käsitlema Iirimaa esitatud põhjendust, mille aluseks oli Iirimaa põhiseaduses sätestatud õigus elule. Seejuures olnuks metoodilises ja normatiivses plaanis iseäranis keeruline selle õiguse ja sõnavabaduse vahelise tasakaalu leidmine ( 66 ).

88.

Oma järgnevates kohtuotsustes, eriti kohtuotsuses Familiapress ( 67 ), laiendas Euroopa Kohus kohtuotsusest ERT tulenevat kohtupraktikat olukordadele, kus liikmesriik ei soovi liikumisvabadustest tehtud erandi põhjendamisel tugineda mitte EL toimimise lepingus sõnaselgelt sätestatud asjaoludele, mis võivad olla erandi aluseks – avalik kord, avalik julgeolek, rahvatervis –, vaid ühele Euroopa Kohtu poolt aktsepteeritud kirjutamata põhjendustest, mille kohta kasutatakse mõisteid „kohustuslikud nõuded“, „ülekaalukas üldine huvi“ või ka „üldise huvi eesmärgid“.

89.

Tegemist oli märkimisväärse, ent minu meelest põhjendatud laiendamisega. Tegelikult ei ole vaja teha vahet selle põhjal, kas liikmesriik tugineb EL toimimise lepingus sõnaselgelt sätestatud erandi aluseks olla võivale asjaolule või kirjutamata põhjendusele ( 68 ). Nii ühel kui ka teisel juhul tuginetakse sellise erandi tegemist võimaldavale EL toimimise lepingu sättele – kirjutamata põhjenduste puhul on selleks liikumisvabadust käsitlev norm ise – ja loogika on sama: kõnealust sätet „tõlgendatakse õiguse üldpõhimõtteid ja iseäranis põhiõigusi silmas pidades“ ( 69 ).

90.

Eeltoodud kaalutlustest järeldub, et kohtuotsusest ERT tulenev kohtupraktika rajaneb asutamislepingute liikumisvabadusi käsitlevate sätete tõlgendamisel põhiõigustest lähtudes. Põhiõigusi analüüsitakse selleks, et vastata küsimusele, kas neid liikumisvabadusi on järgitud ( 70 ). See kohtupraktika lubab liidu õiguskorras tunnustatud põhiõiguse rikkumise tõttu liikmesriigi esitatud põhjenduse tagasi lükata ( 71 ).

91.

Nii on kohtuotsusest ERT tulenevas kohtupraktikas põhiõiguste ja liikumisvabaduste küsimused omavahel lahutamatult seotud. Sellest järeldub minu hinnangul, et neid kahte küsimust ei ole ei metoodilises ega normatiivses plaanis võimalik teineteisest eraldada, nagu komisjon käesolevas asjas ette paneb.

92.

Harta jõustumine ei ole Euroopa Kohtu tänaseni tehtud otsustes seda käsitlust kõigutanud. Tuletan sellega seoses meelde, et Euroopa Kohus kinnitas kohtuotsuses Pfleger jt ( 72 ), et kohtuotsusest ERT tulenev kohtupraktika on ka harta raames jätkuvalt kohaldatav. Täpsemalt asus Euroopa Kohus seisukohale, et „[k]ui liikmesriik tugineb liidu õiguses ette nähtud eranditele, et õigustada aluslepinguga tagatud põhivabaduse piiramist, tuleb seda […] pidada „liidu õiguse kohaldamise[ks]“ harta artikli 51 lõike 1 tähenduses […]“ ( 73 ).

93.

Kohtuotsustes Berlington Hungary jt ( 74 ), AGET Iraklis ( 75 ) ning Global Starnet ( 76 ), mis on tehtud hartat silmas pidades, kohaldas Euroopa Kohus kohtuotsusest ERT tulenevat kohtupraktikat, selle õigsust kuidagi kahtluse alla seadmata, ning võttis arvesse põhiõigusi, käsitledes vaidlusaluste liikmesriigi õigusnormide võimalikku põhjendatust kohaldatavate liikumisvabaduste seisukohast.

94.

Vastab tõele, et kohtuotsuses Pfleger jt ( 77 ) eraldas Euroopa Kohus küsimuse, mis puudutas vaidlusaluste liikmesriigi õigusnormide kooskõla harta artiklitega 15–17, formaalselt liikumisvabadusi puudutavast küsimusest. Minu hinnangul ei saa selle kohtuotsuse pinnalt siiski üheseid järeldusi teha. Esiteks olid kõne all olnud liikmesriigi õigusnormid liikumisvabaduste seisukohast vaadates põhjendatavad ning Euroopa Kohus jättis nende proportsionaalsuse hindamise ülesande eelotsusetaotluse esitanud kohtule ( 78 ). Selles olukorras oli kohtuotsusest ERT tulenevat kohtupraktikat silmas pidades põhjendatud käsitleda kõnealuseid õigusnorme täiendavalt harta sätete seisukohast. Teiseks ei asunud Euroopa Kohus in concreto neid harta sätteid eraldi analüüsima, märkides, et kui liikmesriigi õigusnormid peaksid endast kujutama teenuste osutamise vabaduse ebaproportsionaalset piiramist, on need automaatselt vastuolus ka nende harta sätetega, mistõttu ei ole selline eraldi analüüsimine vajalik ( 79 ). Nagu ma ka liidetud kohtuasjades SEGRO ja Horváth tehtud ettepanekus ( 80 ) leidsin, tekib kohtuotsuse Pfleger jt ( 81 ) pinnalt pelgalt kahtlus, kas harta väidetavat rikkumist on võimalik analüüsida sõltumatult liikumisvabaduste rikkumise küsimusest.

95.

Olen arvamusel, et komisjoni teine etteheide ei lähtu kohtuotsusest ERT tuleneva kohtupraktika loogikast. Minu hinnangul on tegu selle kohtupraktika järjekordse laiendamise, kui mitte selle moonutamisega.

96.

Komisjon palub Euroopa Kohtult ei rohkem ega vähem kui seisukoha võtmist hartaga tagatud põhiõiguse kohta lähtuvalt liikmesriigi õigusnormidest, mis on igal juhul liidu esmase õigusega vastuolus. Leides, et komisjoni teise etteheite osas seisukoha võtmine on tema pädevuses, või vastupidi seda pädevust eitades valib Euroopa Kohus kahe erineva tõlgendusviisi vahel, mis käsitlevad seda, milline koht on põhiõigustel „erandi tegemise“ olukorras.

97.

Esimese tõlgendusviisi kohaselt – mis tuleneb kohtuotsusest ERT – ei lahenda Euroopa Kohus „erandi tegemise“ olukordades põhiõigustega seotud probleemi kui sellist, nagu seda teeb konstitutsioonikohus. Ta käsitleb seda küsimust niivõrd, kuivõrd see on vajalik kontrollimaks, kas liikmesriik on põhjendanud iseäranis liikumisvabadusest erandi tegemist. Teisisõnu võtab Euroopa Kohus põhiõiguste küsimustes seisukoha, kui need küsimused kuuluvad liidu õiguse kohaldamisalasse selle funktsionaalses tähenduses.

98.

Teise tõlgendusviisi kohaselt – mida soovitab antud juhul komisjon – kontrollitakse põhiõiguste järgimist eraldi küsimusest, kas normid on kooskõlas liikumisvabadusega. Liikumisvabaduste piirang toimib nagu uks harta kohaldamisalasse. Seda ust paotades peab liikmesriik järgima selles tunnustatud põhiõigusi kogumis ning Euroopa Kohtu pädevuses on sõltumatult otsustada, kas asjaomased liikmesriigi õigusnormid on iga sellesse kogumisse kuuluva põhiõigusega kooskõlas.

99.

Komisjoni jaoks on sellistes kohtuasjades nagu käesolev vaja liikmesriikide õigusnorme hartast lähtudes käsitleda selleks, et tagada õigusriigi põhimõtete järgimine neis liikmesriikides. Sellistes kohtuasjades harta rikkumise tuvastamisega konkretiseeruksid need õigusriigi põhimõtted isikute jaoks, keda kõnealused õigusnormid mõjutavad. Lisaks suureneks harta sellisel kohaldamisel selle nähtavus ning sellega kaasneks liidu õiguse legitiimsus kõigi liidu kodanike silmis.

100.

Minu meelest peaks Euroopa Kohus jääma esimese tõlgendusviisi juurde ja mitte minema sellele teele, kuhu komisjon teda juhtida soovib.

101.

Esiteks on oluline meeles pidada, et liidu õiguskorras on põhiõiguste edendamisega sama oluline ka õigusriigi põhimõtte see tahk, mis puudutab liidu ja liikmesriikide vahelise pädevusjaotuse järgimist ( 82 ). Mängus on Euroopa Kohtu õigus sekkuda liikmesriigi poliitikasse seonduvalt põhiõigustega, mille järgimist ta tagab.

102.

Õiglase pädevusjaotuse vaatenurgast on minu hinnangul liidul seda suurem õigus nõuda põhiõiguste – nii nagu need tulenevad liidu õigusest – järgimist, mida ulatuslikum on tema pädevusele vastavalt tema poliitika vastavas valdkonnas ja mida rohkem on tal selles valdkonnas ühiseeskirju sisaldavaid õigusakte. Tuletan meelde, et erandi tegemise olukorras tegutseb asjaomane liikmesriik eelduslikult valdkonnas, kus ei ole ühtki liidu õigusakti, mis kõnealust küsimust ühtselt reguleeriks või sellega seotud liikmesriikide õigusnorme ühtlustaks või kas või lähendaks. See liikmesriik viib ellu tema pädevusse kuuluvat riigisisest poliitikat. Kohaldada tuleb ainult liikumisvabadust ehk negatiivse ühtlustamise normi, nii tähtis kui see ka pole. Teisisõnu on liidu õigus seadnud teatud piirid liikmesriikide pädevusele oma riigisiseste poliitiliste valikute tegemisel, ent liikmesriikide pädevus ei tulene liidu õigusest ( 83 ) ja liidu õigus ei reguleeri selle pädevuse teostamist ( 84 ).

103.

Hoolimata sellest on kohtuotsusest ERT tuleneval kohtupraktikal, nagu käesoleva ettepaneku punktides 85–87 märgitud, normatiivsed põhjendused: (1) range kohustus tagada liikumisvabaduse ühtsus ja tõhusus, (2) kohustus tõlgendada EL toimimise lepingut mis tahes asjaoludel nii, et sellega järgitakse põhiõigusi, ning (3) vajadus võtta põhiõiguste osas seisukoht liikumisvabadusi puudutava vaidluse lahendamiseks.

104.

Komisjoni poolt käesolevas kohtuasjas pakutud tõlgendusviisi järgides need põhjendused enam siiski asjakohased ei ole: (1) on raske väita, et esineb kõrvaldamist vajav oht liikumisvabaduste ühtsusele ja tõhususele, kuna liikmesriigi õigusnormid ei ole nende vabadustega niikuinii kooskõlas, (2) tegu ei ole enam EL toimimise lepingu tõlgendamisega põhiõigusi silmas pidades, vaid põhiõiguse sõltumatu kohaldamisega, ning (3) sekkumine põhiõiguste kohaldamisalasse ei ole nende vabadustega seonduva vaidluse lahendamiseks vajalik. Alles jääb üksnes argument, mis ei puuduta „liidu õiguse kohaldamisala“ mitte funktsionaalses, vaid puhtalt formaalses tähenduses: on tehtud erand liidu õigusest, järelikult kuulub harta kohaldamisele. Ma ei ole aga kindel, et selline argument on piisav normatiivne põhjendus selleks, et oleks õiguspärane riigi pollitika kontrollimine Euroopa Kohtu poolt, lähtudes põhiõigustest, mille järgimist ta tagab ( 85 ).

105.

Teiseks ei saa põhiõigustega seonduva Euroopa Kohtu pädevuse laiendamist „erandi tegemise“ olukordadele põhjendada harta jõustumisega. Selles osas saan vaid meelde tuletada, et harta just nimelt ei pidanud liidu pädevust laiendama ( 86 ). Kohtuotsusest ERT tuleneva kohtupraktika laiendamine oleks harta vastuvõtmise menetlust silmas pidades peaaegu et ajas tagasiminek.

106.

Tuleb meelde tuletada, et harta artikli 51 lõike 1, mille kohaselt on harta liikmesriikidele siduv vaid siis, kui nad „kohaldavad“ liidu õigust, sõnastamise protsessi käigus toimusid tulised vaidlused, millest paistis läbi kartus, et Euroopa Kohus võib hakata hartat laialdaselt kohaldama liikmesriikide õigusnormide kontrollimiseks ( 87 ). Tulemus, nagu kõik teavad, on ebaselge: ühelt poolt näib selle sätte lõpliku versiooni sõnastus välistavat „erandi tegemise“ olukorrad, ent teiselt poolt mainitakse hartale lisatud selgitustes ( 88 ) kohtuotsust ERT. Sellest protsessist tuleneb siiski selgelt soov olla liikmesriikide poliitika suhtes harta kohaldamisel ettevaatlik: harta kohaldub ennekõike liidu institutsioonide, organite ja asutuste suhtes ning „üksnes“ teatavatel piiratud juhtudel liikmesriikide suhtes. Pidades silmas liidu seadusandja poolt nimetatud artikli 51 lõikele 1 valitud sõnastust, ja hoolimata selgitustest harta kohta, tuleb seda ettevaatlikkust üles näidata iseäranis „erandi tegemise“olukordades.

107.

Selles kontekstis sai Euroopa Kohus kohtuotsuses Åkerberg Fransson ( 89 ) õiguspäraselt kinnitada enda põhiõiguste-alase pädevuse järjepidevust ( 90 ) ning seega tagada oodatud sidususe harta ja liidu õiguse üldpõhimõtete kohaldamisala vahel. Seevastu oleks vaevalt harta koostajate tahtega kooskõlas see, kui minna „erandi tegemise“ olukordades kaugemale, kui Euroopa Kohus varem läks. Iseäranis ei ole ma kindel, et liikmesriigi õigusnormide käsitlemine hartaga tagatud põhiõigusi silmas pidades, kui see pole vajalik liikumisvabadustega seotud küsimuse lahendamiseks, oleks kooskõlas selle loogikaga, millele tugineb harta koostajate enda poolt harta artikli 51 lõikes 1 seatud piirang. Veelgi vähem on selle loogikaga kooskõlas näiteks see, kui kasutada võimalikku kaupade vaba liikumise piirangut selleks, et kontrollida liikmesriigi õigusnormi eraldi ja iseseisvalt harta artiklis 31 („Head ja õiglased töötingimused“) tunnustatud töötajate põhiõiguse vaatenurgast.

108.

Kolmandaks tuleb meelde tuletada, et Euroopa Liidus on põhiõiguste mitmetasandilise kaitse süsteem, mis hõlmab liikmesriikide põhiseadusi ja EIÕKd, millega kõik liikmesriigid on ühinenud ( 91 ).

109.

Asjaolu, et Euroopa Kohus „erandi tegemise“ olukorras põhiõiguste küsimuse kohta seisukohta ei võta, ei tähenda, et liidu kodanike põhiõiguste kaitse süsteemis oleksid lüngad. Liidu kodanikel on võimalik kasutada riigisiseseid õiguskaitsevahendeid ning nende ammendumise korral võivad nad esitada kaebuse EIK-le.

110.

Põhiõiguste valdkonnas peaks Euroopa Kohtu tegevus niisiis keskenduma tõepoolest tema vastutusalasse kuuluvatele valdkondadele ehk eelkõige liidu enda ja liikmesriikide tegevusele liidu poliitika elluviimisel ( 92 ). Selles vallas peab kohus oma ülesandeid täitma eriti jõuliselt ( 93 ). Kas seevastu „erandi tegemise“ olukorras on selline sekkumine tõesti liidu ja Euroopa Kohtu ülesanne, kui see ei ole vajalik liikumisvabadusega seotud küsimuse lahendamisesks ning liidu õiguse ühtsuse ja tõhususe tagamiseks?

111.

Liidu õiguse kõrgeima tõlgendajana tuleb Euroopa Kohtul tagada nende õiguste austamine liidu pädevusala piires ( 94 ). Erinevalt konstitutsioonikohtutest ja EIK-st ei ole Euroopa Kohtul erilist volitust liikmesriike võimalike põhiõiguste rikkumiste eest karistada. Niisiis saan Euroopa Kohtule vaid soovitada „erandi tegemise“ valdkonnas oma pädevust kitsalt tõlgendada.

112.

Kõik need kaalutlused ajendavad mind tegema Euroopa Kohtule esimese võimalusena ettepaneku komisjoni teine etteheide tagasi lükata.

113.

Juhul kui Euroopa Kohus leiab, et komisjoni teise etteheite osas seisukoha võtmine on tema pädevuses, leian teise võimalusena, et 2013. aasta üleminekumeetmete seaduse § 108 lõike 1 eraldi analüüsimine harta artikli 17 seisukohast oleks igal juhul üleliigne.

114.

Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et liikmesriigi õigusnormid, mis piiravad liikumisvabadusi, piiravad samas harta artiklis 15 („Kutsevabadus ja õigus teha tööd“), artiklis 16 („Ettevõtlusvabadus“) ja artiklis 17 („Õigus omandile“) nimetatud õigusi. Lisaks sellele ei ole juhul, kui selline piirang ei ole põhjendatud nende liikumisvabaduste seisukohast, see harta artikli 52 lõike 1 kohaselt ( 95 ) lubatav ka artiklite 15, 16 ja 17 seisukohast ( 96 ).

115.

Siiski leiab komisjon, et kuigi harta artiklitest 15 ja 16 lähtuv eraldi analüüsimine ei ole üldjuhul põhjendatud – sest nende õiguste sisu langeb ühte EL toimimise lepinguga tagatud liikumisvabaduste omale –, on käesoleval juhul selline analüüsimine vajalik, kuna harta artikli 17 sisu on laiem kui kapitali vaba liikumise või asutamisvabaduse oma.

116.

See argument mind ei veena. Märgin kõigepealt, et käesoleva ettepaneku punktis 114 viidatud kohtupraktikas ei eristanud Euroopa Kohus harta artikleid 15, 16 ja 17 minu meelest lihtsal põhjusel: omandiõigus on, nagu ka kutsevabadus ja ettevõtlusvabadus, majanduslik õigus, mida kaitsevad liikumisvabadused, nii et nende sisu kattub kui mitte täielikult, siis vähemalt suures osas ( 97 ). Konkreetsemalt kujutavad omandi, eriti kinnisomandi tekkimist või selle kasutamist piiravad liikmesriigi õigusnormid endast (eelkõige) kapitali vaba liikumise ja (täiendavalt) asutamisvabaduse piiranguid, nagu ma esimest etteheidet analüüsides märkisin ( 98 ).

117.

Ent 2013. aasta üleminekumeetmete seaduse § 108 lõike 1 puhul kattuvad omandiõigus ja kapitali vaba liikumine käesoleval juhul täielikult.

118.

Kohtuotsuses SEGRO ja Horváth leidis Euroopa Kohus, et regulatsioon, mis näeb ette põllumajandusmaale lepingu alusel seatud kasutusvalduse lõppemise, piirab kapitali vaba liikumist „juba oma eesmärgi tõttu“, kuna selline regulatsioon „jätab asjaomase isiku ilma nii võimalusest tema poolt omandatud õigust kasutada […] kui ka võimalusest see õigus võõrandada“ ( 99 ). Samadel põhjustel tuleb asuda seisukohale, et vaidlusaluste õigusnormidega kaasneb „omandi äravõtmine“, mis on harta artikli 17 lõike 1 kohaselt keelatud ( 100 ).

119.

Lisaks leidis Euroopa Kohus selles kohtuotsuses, et vaidlusalused õigusnormid ei saa ELTL artiklitest 63 ja 65 lähtudes olla põhjendatud, võttes eriti arvesse asjaolusid, millest nähtus, et need õigusnormid on vastuolus harta artikliga 17 ja artikli 52 lõikega 1, see tähendab esiteks asjaolu, et Ungari taotletud eesmärkide saavutamiseks oleks olnud võimalik vastu võtta asjaomaste kasutusvaldustega seotud õigusi vähem kahjustavaid meetmeid ( 101 ), ning teiseks puudus puudutatud kasutusvaldajate jaoks kohane hüvitamise mehhanism ( 102 ).

120.

Teisisõnu tuleb nii küsimust, kas tegemist on ELTL artikliga 63 ja harta artikliga 17 tagatud õiguste piiramisega, kui ka küsimust selle piirangu põhjendatuse kohta analüüsida samadest asjaoludest lähtudes ning see analüüs viib sisuliselt samasugusele tulemusele.

121.

Liiati nähtub vaidlusaluste õigusnormide harta artiklist 17 lähtudes eraldi analüüsimise kunstlikkus – pärat seda, kui neid on juba analüüsitud ELTL artikli 63 alusel – eeltoodud asjaolusid arvestades tõigast, et teise etteheitega seonduvalt esitasid pooled põhiliselt needsamad argumendid, mis esitati esimese etteheite raames – või piirdusid lausa viimati nimetatutele viitamisega.

122.

Mind ei veena ka komisjoni argument, et vaidlusaluste õigusnormide eraldiseisev analüüsimine harta artiklist 17 lähtuvalt on vältimatu selleks, et tagada isikutele parem positsioon liikmesriigi kohtutes, eriti seoses Ungari riigi vastu kavandatavate kahju hüvitamise hagidega.

123.

Ma kahtlen nimelt tõsiselt selles, et Euroopa Kohtu otsusega harta artikli 17 rikkumise tuvastamine isikute jaoks mingisuguse lisandväärtuse annab. Nende huve kaitseb juba ELTL artikkel 63, mis on vahetu õigusmõjuga norm, millele saab tugineda liikmesriigi kohtus. Viimati nimetatud artikkel „teeb etteheite“ vaidlusaluste õigusnormide puhul sama asja eest, mis on keelatud harta artikli 17 kohaselt – omandi äravõtmine ilma seda hüvitamata –, ning annab isikutele vastavalt õiguse saada omandi äravõtmise eest õiglast hüvitist. Kokkuvõttes ei oleks see, kui Euroopa Kohus viimati nimetatud artikli osas seisukohta ei võta, tema jaoks ebaõnnestumine isikutele liidu õigusest tulenevate õiguste kaitsmisel. Mis puudutab konkreetsemalt võimalikke kahju hüvitamise hagisid, siis selle kohta liidu õiguses sätestatud tingimused ( 103 ) on juba täidetud seonduvalt sellega, et vaidusalused õigusnormid on vastuolus ELTL artikliga 63. Selles olukorras ei anna mitmele liidu õiguse normile tuginemine isikutele võimalust nõuda suurema kahju hüvitamist.

124.

Samuti ei ole minu arvates vaidlusaluseid õigusnorme harta artikli 17 lõike 1 alusel vaja analüüsida üksnes selleks, et komisjon saaks võimalikus tulevases rikkumise tuvastamisele järgnevas rikkumisemenetluses taotleda Ungarile suurema trahvi määramist. EL toimimise lepinguga tagatud liikumisvabadused on liidu esmase õiguse alusnormid, sellise vabaduse rikkumist käsitatakse rahalise karistuse määramisel iseenesest „raskena“ ( 104 ). Ma ei näe, et omandiõiguse rikkumise tuvastamine käesolevas asjas sellesse võrrandisse midagi lisaks.

125.

Viimaks ei ole kõnealuse artikli 17 lõike 1 eraldi analüüsimine vajalik üksnes sel põhjusel, et rikkumismenetlus on menetlus, mille aluseks on objektiivne rikkumine, ning seetõttu on komisjoni ülesanne määratleda, milliseid norme on liikmesriik väidetavalt rikkunud, kuna Euroopa Kohus peab hindama, kas sellise rikkumisega on tegemist või mitte ( 105 ).

126.

Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et ELTL artiklis 258 sätestatud menetlus on suunatud liidu õigust rikkuva liikmesriigi tegevuse tuvastamisele. Selle menetluse eesmärk on saavutada selliste rikkumiste ja nende tagajärgede tõhus kõrvaldamine ( 106 ). Käesoleval juhul, nagu ma näidata püüdsin, kaitsevad ELTL artikkel 63 ja harta artikli 17 lõige 1 samu huve ja keelavad liikmesriikide õiguses samad asjad. Seetõttu piisab selle eesmärgi täitmiseks vastuse andmisest esimesena nimetatud normist lähtudes.

127.

Lisaks ei analüüsi minu teada Euroopa Kohus eelotsusetaotluse raames liikmesriigi õigusnorme hartast lähtudes kõrvalmärkuse korras, kui need õigusnormid on juba vastuolus liidu muu normiga ( 107 ). Näide selle lähenemise kohta on kohtuotsus SEGRO ja Horváth. Minu meelest on tegu hea põhimõttega, millest õigusemõistmisel lähtuda ( 108 ), ning minu hinnangul oleks kahetsusväärne sellest rikkumismenetluste puhul lahti öelda.

128.

Kui Euroopa Kohus ei peaks minu seisukohta jagama ning otsustama vaidlusaluseid norme harta artiklist 17 lähtuvalt analüüsida, teen kolmanda võimalusena järgmised tähelepanekud.

129.

Põhiõigus omandile on pikka aega kuulunud liidu õiguse üldpõhimõtete hulka, mille järgimist Euroopa Kohus tagab ( 109 ). Nüüdseks on see õigus kirja pandud harta artiklis 17, mille lõikes 1 ( 110 ) on sätestatud, et „[i]gaühel on õigus vallata, kasutada, käsutada ja pärandada oma seaduslikul teel saadud omandit. Kelleltki ei tohi tema omandit ära võtta muidu kui üldistes huvides ja seaduses ettenähtud juhtudel ja tingimustel ning õigeaegse ja õiglase hüvituse eest. Omandi kasutamist võib reguleerida seadusega niivõrd, kui see on vajalik üldistes huvides.“

130.

Selgitustes harta kohta on täpsustatud, et vastavalt harta artikli 52 lõikele 3 on harta artikli 17 lõikes 1 kaitstud omandiõigusel sama tähendus ja ulatus, nagu EÕIK esimese protokolli lõikes 1 nimetatud õigusel ( 111 ). Niisiis tuleb esimesena nimetatu tõlgendamisel lähtuda tähendusest, mille EIK on omistanud teisele ( 112 ).

131.

Selgitan käesolevas ettepanekus neist kahest õigusaktist lähtudes, miks on minu hinnangul 2013. aasta üleminekumeetmete seaduse § 108 lõike 1 kohaselt lõpetatud kasutusvalduste näol tegemist „omandiga“ (2), mis on „seaduslikul teel saadud“ (3) ja millest tulenevaid õigusi vaidlusalused õigusnormid piiravad nii, et see on käsitatav „omandi äravõtmisena“ (4), mis ei ole põhjendatav (5).

132.

Vastavalt EÕIK esimese protokolli artiklit 1 käsitlevale EIK praktikale ning Euroopa Kohtu praktikale, mis puudutab harta artikli 17 lõiget 1, on „omand“, mida kaitseb põhiõigus omandile, autonoomne mõiste, mis tähendab, et selle ulatus ei sõltu siseriiklikus õiguses sisalduvatest määratlustest ega piirdu omandiga selle mõiste kitsas tähenduses ( 113 ).

133.

Et teha kindlaks, kas isikul on „omand“, tuleb EIK hinnangul uurida, kas kõigist asjaoludest nende kogumis on tal tekkinud EIÕK esimese protokolli artikliga 1 kaitstav „oluline huvi“. Lisaks „olemasolevale varale“ on kaitstud kõik „varalised väärtused“, sealhulgas nõuded, millest tulenevalt saab sel isikul siseriikliku õiguse kohaselt olla vähemalt õiguspärane ja mõistlik ootus omandiõiguse tõhusale teostamisele ( 114 ).

134.

Euroopa Kohus leiab omalt poolt, et harta artikli 17 lõikes 1 nimetatud „omand“ hõlmab kõiki „varalise väärtusega õigusi“, millest õiguskorda arvestades tuleneb „omandatud õiguslik seisund, mis võimaldab õiguste valdajal neid õigusi enda kasuks sõltumatult teostada“ ( 115 ). Kuigi see määratlus on sõnastatud teisiti kui EIK oma, on tagatud huvid minu arvates sisuliselt samad.

135.

Selle Euroopa Kohus kasutatava kriteeriumi kohaselt tuleb selleks, et teha kindlaks, kas käesolevas asjas vaidluse all olev kasutusvaldus on kaitstav „omand“, kontrollida, kas täidetud on kaks tingimust: esiteks, kas tegu on varalise väärtusega õigusega, ning teiseks, kas sellest õigusest tuleneb omandatud õiguslik seisund, mis võimaldab õiguste valdajal neid õigusi enda kasuks sõltumatult teostada.

136.

Esimese tingimuse kohta märgin komisjoni eeskujul, et kasutusvaldus annab kasutusvaldajale osalise võimu teise isiku asja üle. See võimaldab seda asja kasutada (usus) ja saada asjast tulu (fructus), samas kui õigus asja võõrandada (abusus) jääb asja omanikule, keda nimetatakse tema piiratud õiguste tõttu kasutusvalduseta omanikuks ( 116 ). Nõnda loetakse kasutusvaldust traditsiooniliselt omandiõiguse jagamiseks või piiratud asjaõiguseks, mida tuleb käsitada isikliku servituudina ( 117 ).

137.

Õigus sel moel asjast kasu saada on õigustatud isiku jaoks vaieldamatult rikkus ja seega on sellel varaline väärus. Tuletan meelde, et käesolevas kohtuasjas vaidluse all olevad kasutusvaldused puudutavad põllumajandusmaad ja võimaldavad kasutada seda maad tulu saamiseks. Sellistel õigustel on niisiis oluline varaline väärtus. Vastupidi sellele, mida näib välja pakkuvat Ungari valitsus, ei oma tähtsust see, et kõnealused kasutusvaldused olid seatud lepingute alusel ning andsid kasutusvaldajatele nende maade osas juba määratlusest tulenevalt vaid piiratud õigused ( 118 ).

138.

Selle tõlgenduse õigsust ei sea kahtluse alla ka Ungari valitsuse poolt kohtuistungil esitatud argument, et kõnealused kasutusvaldused ei olnud üleantavad ning seega ei olnud neil turuväärtust.

139.

Seadusest või lepingust tulenevad võimalikud piirangud selliste kasutusvalduste üleandmisel ( 119 ) ei mõjuta nende varalist laadi. Sellega seoses piisab, kui märkida, et maa omanikud olid vaidlusalused õigused kasutusvaldajatele lepinguga loovutanud. Nagu ka Ungari valitsus kohtuistungil möönis, toimus nende kasutusvalduste seadmine rahalise tasu eest. Need asjaolud iseenesest kinnitavad seda varalisust. ( 120 )

140.

Teise tingimusega seonduvalt on tarbetu meelde tuletada, et kuna kasutusvaldus on asjaõigus, on sellest õigustatud isikule tekkivad õigused absoluutsed, ehk kehtivad kõigi suhtes ( 121 ). Seetõttu tuleneb käesolevas asjas vaidluse all olevatest kasutusvaldustest õiguslik seisund, mis võimaldab õiguste valdajal neid õigusi enda kasuks sõltumatult teostada.

141.

Tuletan meelde, et Ungari valitsuse hinnangul ei kuulu vaidlusaluste õigusnormide kohaselt lõpetatud kasutusvaldused harta artikli 17 lõike 1 kaitsealasse, kuna algul oli nende kasutusvalduste omandamine kohaldamisele kuuluvaid tsiviilõigusnorme silmas pidades ebaseaduslik ja kehtetu.

142.

Esiteks olgu öeldud, et kuivõrd need kasutusvaldused seati mitteresidentide kasuks enne 1. jaanuari 2002, oli toona kehtivate valuutavahetuse kontrollimist käsitlevate riigisiseste õigusnormide kohaselt selliste isikute poolt nende õiguste saamiseks vajalik luba valuutavahetuse eest vastutavalt ametiasutuselt, see tähendab Ungari keskpangalt. Viimasena nimetatud asutuse esitatud teabest nähtub sellegipoolest, et põllumajandusmaa kasutusvalduse omandamisega seonduvalt ei ole kunagi ühtki valuutavahetusluba taotletud. Sellise loa puudumisel ei saanud kehtivat kasutusvaldust tekkida.

143.

Teiseks olid kõnealuste kasutusvalduste seadmise lepingud sõlmitud pettusega, et hoida kõrvale seaduses sätestatud põllumajandusmaa omandamise keelust, mis kehtis füüsiliste isikute suhtes, kellel ei olnud Ungari kodakondsust, ja juriidiliste isikute suhtes.

144.

Harta artikli 17 lõike 1 sõnastuse kohaselt kaitseb see säte ainult „seaduslikul teel saadud“ omandit. EIÕK esimese protokolli artikkel 1 sellist tingimust ei sisalda. Seetõttu ei saa seda minu hinnangul tõlgendada liiga laialt, langemata seejures madalamale viimati nimetatud sättega tagatud kaitsetasemest. Seetõttu tuleb see tingimus minu meelest täidetuks lugeda, kui kuni vaidlusaluste piiravate meetmete kehtestamiseni võis õigustatud isikute õiguspärast ootust arvestades neid õigusi mõistlikult pidada kehtivaks ja õiguspäraseks.

145.

Mis puudutab käesoleval juhul seda, et vaidlusaluste õigusnormide kohaselt lõpetatud kasutusvalduste seadmine oli väidetavalt algusest peale kehtetu, siis ei ole ma esiteks veendunud, et Ungari valitsus on tõpoolest ära põhjendanud, et neid tsiviilõigusnorme tuleb tõlgendada nii, nagu ta välja pakub.

146.

Mis nimelt puutub tõika, et lõpetatud kasutusvalduste õigustatud subjektidel ei olnud valuutavahetuse eest vastutava ametiasutuse luba, siis tulenes vana tsiviilseadustiku § 215 lõigetest 1 ja 3 tõepoolest, et kui lepingu jõustumiseks oli vajalik avaliku võimu organi luba, kohaldati siis, kui seda luba ei saadud, lepingu suhtes lepingu tühisuse tagajärgi.

147.

Kuid nagu leiab komisjon ning möönab põhjendatud arvamusele esitatud vastuses ka Ungari valitsus ise, ei ole esiteks siiski üheski Ungari kohtu otsuses valuutavahetusloa puudumist käsitatud asjaoluna, mille tõttu saaks kasutusvalduse lepingut pidada algusest peale kehtetuks.

148.

Teiseks väidab komisjon, et vana tsiviilseadustiku § 237 lõikeid 1 ja 2 käsitlevast Ungari kohtute praktikast tuleneb, et enne lepingu tühisuse tuvastamist peab kohus kontrollima, kas vaidlusalune leping on võimalik kehtivaks muuta, mis on nõnda juhul, kui tühisuse aluseks olnud asjaolu on eeskätt kohaldatavate normide muutmisest tingituna pärast lepingu sõlmimist ära langenud. Varaliste hüvede omandamise korral valuutavahetusloa saamise kohustus tunnistati kehtetuks alates 16. juunist 2001 ( 122 ). Seega oleksid need lepingud, isegi kui eeldada, et vaidlusaluste kasutusvalduste seadmise lepingud võisid mingil ajahetkel sellise loa puudumisest tingituna kehtetud olla, saanud sel kuupäeval muutuda kehtivaks tagasiulatuvalt ( 123 ). Liikmesriigi õiguse selline tõlgendamine näib igatahes mõistlik.

149.

Seoses väidetava tühisuse aluseks oleva asjaoluga, mis puudutab põllumajandusmaa omandamise piirangutest kõrvale hoidmist, siis ka selle puhul ei ole Ungari valitsus viidanud mitte ühelegi riigisisese kohtu otsusele, kus kasutusvaldus sel põhjusel õigusvastaseks tunnistatud oleks. Seevastu tugines komisjon ühele Kúria (Ungari kõrgeim kohus) otsusele, kus viimane sisuliselt leidis, et ainuüksi põllumajandusmaa koormamist kasutusvaldusega ei saa iseenesest käsitada sellise kõrvalehoidmisena.

150.

Teiseks ei takista Ungari valitsuse poolt pakutud riigisiseste tsiviilõigusnormide tõlgendus – isegi kui see oleks õige – asumast seisukohale, et kõnealused kasutusvaldused on „seaduslikul teel saadud“ omand, arvestades õigustatud isikutel asjaoludest tulenevalt tekkida võinud õiguspärast ootust.

151.

Tuletan siinkohal meelde, et pärast seda, kui aastatel 1991 ja 1994 tehti seadusemuudatused, millega keelati põllumajandusmaa omandamine füüsilistel isikutel, kellel ei ole Ungari kodankondsust, ja juriidilistel isikutel, oli kõigil isikutel tõenäoliselt jätkuvalt õigus omandada sellise maa kasutusvaldus. Alles 1. jaanuarist 2002 muudeti 1994. aasta põllumajandusmaa seadust selliselt, et välistati ka lepingu alusel selliste füüsiliste isikute või juriidiliste isikute kasuks põllumajandusmaale kasutusvalduse seadmise võimalus. Käesolevas kohtuasjas vaadeldavad õigused tekkisid aga enne nimetatud kuupäeva.

152.

Nagu ka komisjon märkis, toimus niisiis kõnealuste kasutusvalduste seadmine ja märkusteta kinnistusraamatusse kandmine pädevate asutuste poolt vähemalt näiliselt õiguspäraselt. Otsustavaks asjaoluks on kinnistusraamatusse kandmine ( 124 ), võttes arvesse selle tähtsust tõendamise ( 125 ) ja kolmandate isikute suhtes kehtivuse seisukohast ( 126 ). Liiati ei seadnud mitte keegi nende kasutusvalduste õiguspärasust kahtluse alla kuni vaidlusaluste õigusnormide vastuvõtmiseni – ehk võimalik, et paljude aastate jooksul ( 127 ).

153.

Selles kontekstis ei saa Ungari valitsus asjaomaste kasutusvaldajate pahausksusele viidates sellise õiguspärase ootuse tekkimist eitada. Pahausksust nimelt ei eeldata, vaid see tuleb tõendada ( 128 ). Nagu komisjon väidab, ei saa Ungari valitsus iga üksikjuhtumit eraldi hindamata piirduda abstraktse väitega, et kõik kasutusvaldajad, kes ei ole maaomaniku lähisugulased ja kes üksnes kasutasid neile olemasolevas õiguslikus raamistikus pakutud võimalust, käitusid pahauskselt.

154.

Nagu ka EIÕK esimese protokolli artikkel 1 ( 129 ), sisaldab harta artikli 17 lõige 1 kolme erinevat normi ehk üldnormi (esimene lause „Igaühel on õigus vallata, kasutada, käsutada ja pärandada oma seaduslikul teel saadud omandit“), omandi äravõtmist käsitlevat normi (teine lause „Kelleltki ei tohi tema omandit ära võtta […]“) ning omandi kasutamise reguleerimist käsitlevat normi (kolmas lause „Omandi kasutamist võib reguleerida seadusega […]“).

155.

Nagu ma juba näitasin, piiravad vaidlusalused õigusnormid minu hinnangul nende mõjualasse jäävate kasutusvaldajate põhiõigust omandile, mis on käsitatav selle omandi äravõtmisena (eelnimetatud artikli 17 lõike 1 teine lause).

156.

EIK praktikast tuleneb, et omandi äravõtmisega on tegemist omandiõiguse ülemineku korral omandist formaalse ilmajätmise tõttu ( 130 ).

157.

Ühelt poolt vaidlusalused õigusnormid, kuivõrd nendega lõpetatakse seadusest tulenevalt teatud põllumajandusmaale varem seatud kasutusvaldus, jätsid kõnealuste õiguste omajad neist ilma. Need isikud ei saanud sisuliselt enam teostada asjasse puutuva maaga seotud kasutus- (usus) ja tulu saamise (fructus) õigust ( 131 ).

158.

Teiselt poolt läksid pärast kõnealuste kasutusvalduste lõpetamist need omandiõiguse elemendid, mis neil isikutel olid (usus ja fructus), üle või täpsemalt läksid tagasi maa omanikele. Nagu komisjon õigesti leiab, ei puutu asjasse see, et omand ei läinud üle mitte riigile endale, vaid isikutele – kasutusvalduseta omanikele ( 132 ).

159.

Niisiis esinevad minu hinnangul käesoleval juhul mõlemad omandi äravõtmise elemendid – õigustest ilmajätmine ja üleminek.

160.

Vaidlusaluste õigusnormide võimaliku põhjenduse küsimus nõuab esmalt aluseks võetava metoodika selgitamist.

161.

EIÕK esimese protokolli artikli 1 puhul tuleb omandi äravõtmises seisneva meetme põhjendatuse hindamisel kõigepealt kontrollida, nagu selles artiklis sätestatud, kas omandi äravõtmine on toimunud „üldistes huvides“ ja „seaduses ettenähtud tingimustel ning rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtteid järgides“.

162.

Järgnevalt tuleb vastavalt EIK kohtupraktikast tulenevatele nõuetele kindlaks teha, kas riigi seadusandja on leidnud „õiglase tasakaalu ühiskonna üldiste huvide ja isiku põhiõiguste kaitse kohustuslike nõuete vahel“, milleks tuleb kontrollida, kas „võetud meetmete ja isikult tema omandi äravõtmisega taotletava eesmärgi vahel esineb mõistlik proportsionaalne seos“ ( 133 ).

163.

Tegemaks kindlaks, kas omandi äravõtmine konkreetsel juhul soovitud tasakaalu nõudele vastab, tuleb Euroopa Kohtul uurida, ega see pole puudutatud isikule „ebaproportsionaalselt koormav“ ( 134 ). Seda, kas see nõnda on, hindab EIK hüvitamise tingimustest ( 135 ) lähtuvalt. EIK väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on omandi äravõtmine üldjuhul ülemäärane õiguste riive, kui ei maksta „summat, mis vastab mõistlikult vara väärtusele“ ( 136 ), ning täielik hüvitamata jätmine saab artiklist 1 tulenevalt põhjendatud olla vaid erandlikel asjaoludel ( 137 ). Lisaks peab hüvitamine selleks, et proportsionaalsuse nõue täidetud oleks, toimuma mõistliku aja jooksul ( 138 ).

164.

Harta süsteemis näivad asjad keerulisemad. Esiteks on harta artikli 17 lõike 1 sõnastuse kohaselt meede, millega kaasneb omandi äravõtmine, lubatav üksnes (1) üldistes huvides, (2) seaduses ettenähtud juhtudel ja (3) „õigeaegse“ ja „õiglase“ hüvitise eest – kahe viimati nimetatud elemendi näol on tegemist EIK praktikast tulenevate nõuete kodifitseerimisega.

165.

Teiselt poolt kuulub harta artikli 52 lõige 1 kohaldamisele kui „erandi tegemise üldnorm“. Selle sätte kohaselt peavad mis tahes omandiõiguse piirangud olema (4) sätestatud seadusega, (5) arvestama nimetatud õiguse „olemust“ ja (6) olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, mis nõuab omakorda, et need piirangud oleksid (a) vajalikud ning (b) vastaksid tegelikult liidu poolt tunnustatud üldise huvi eesmärkidele või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitsmise vajadusele.

166.

Pidades silmas harta artikli 52 lõikest 3 tulenevat nõuet, et kaitsetase ei tohi olla madalam kui EIÕK-s sätestatu, näib mulle siiski olevat võimalik rühmitada need tingimused järgmiselt:

167.

Niisiis on käesoleval juhul vaja kõnealuseid õigusnorme analüüsida neid nelja tingimust arvestades.

168.

EIK kohtupraktika kohaselt tähendab sõnastus „seaduses ette nähtud“ seda, et kõnealuse omandi äravõtmise tingimused ja kord on määratletud piisavalt kättesaadavates, täpsetes ja ettenähtavates riigisisese õiguse normides ( 140 ).

169.

Käesoleval juhul on vaidlusalustes õigusnormides kättesaadavalt, täpselt ja ettenähtavalt sätestatud, et kasutusvaldus, mis on seatud põllumajandusmaale isiku kasuks, kes ei ole maa omaniku lähisugulane, lõpeb. Samuti on Ungari seaduses täpselt määratletud, millised isikud selliste sugulaste hulka kuuluvad ( 141 ). Leian niisiis, et esimene tingimus on täidetud.

170.

Omandi äravõtmist õigustava „üldistest huvist“ lähtuva põhjusega seoses on EIK tunnustanud EIÕK osalisriikide laia kaalutlusruumi. EIK aktsepteerib seda, kuidas riigi seadusandja „üldise huvi“ nõuet sisustab, välja arvatud juhul, kui selleks „ilmselgelt puudub mõistlik alus“ ( 142 ).

171.

Tuletan meelde, et Ungari valitsus tõi vaidlusaluste õigusnormide põhjendamiseks esile kolm erinevat eesmärki ehk põllumajanduspoliitika eesmärgi, valuutavahetust käsitlevate liikmesriigi õigusnormide rikkumise eest karistamise ning avaliku korra kaitseks kuritarvitusliku omandamise vastu võitlemise eesmärgi ( 143 ).

172.

Arvestades kaalutlusruumi, mis liikmesriikidel selles küsimuses olema peab, saab neid eesmärke minu hinnangul käsitada liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvate eesmärkidena harta artikli 17 lõike 1 ja artikli 52 lõike 1 tähenduses.

173.

Üldjuhul peaks Euroopa Kohus EIK eeskujul tunnustama liikmesriigi seadusandja kaalutlusruumi omandi äravõtmise proportsionaalsuse üle otsustamisel ( 144 ).

174.

Sellegipoolest leian, et isegi seda kaalutlusruumi arvesse võttes ei saa vaidlusalust omandi äravõtmist pidada Ungari poolt taotletavate eesmärkide suhtes proportsionaalseks.

175.

Esiteks lasub kõnealuste kasutusvalduste ex lege lõpetamise proportsionaalsuse tõendamise kohustus minu meelest Ungaril. Viimane pole aga tegelikult sellekohaseid tõendeid esitanud, piirdudes põhiliselt väitega kõnealuste kasutusvalduste ebaseaduslikkuse kohta.

176.

Teiseks on komisjon igal juhul ära näidanud, et Ungari taotletud eesmärkide saavutamine oleks olnud võimalik ka mitme vähem drastilise meetmega kui selline kasutusvalduste lõpetamine seaduse alusel. Põllumajanduspoliitika eesmärgi puhul olnuks võimalik nõuda kasutusvaldajalt, et ta jätaks asjaomase maa põllumajanduslikku kasutusse, vajaduse korral tagades ise selle maa kasutamise tõhusal viisil ja tingimustel, mis tagavad selle põllumajandusliku kasutuse elujõulisuse. Valuutavahetust käsitlevate liikmesriigi õigusnormide rikkumise eest karistamise eesmärgi puhul oleks piisanud lihtsalt trahvimisest. Avaliku korra kaitseks kuritarvituslike omandamiste vastu võitlemise eesmärgiga ei saa kõnealuste kasutusvalduste lõpetamist põhjendada ilma, et oleks uuritud iga üksikjuhtumi puhul eraldi, kas ka tegelikult on tegemist pettusega ( 145 ). Lisaks sellele näib mulle, et nende eesmärkidega ei saa põhjendada kõnealuste kasutusvalduste lõpetamist sedavõrd lühikese üleminekuperioodi andmisega ( 146 ).

177.

Tuletan meelde, et vaidlusalustes õigusnormides ei ole kasutusvaldusest ilma jäetud kasutusvaldajate jaoks ette nähtud erilist hüvitamise mehhanismi. Viimased saavad tsiviilõiguse normide alusel nõuda kahju hüvitamist üksnes maa omanikult seoses viimase kohustustega kasutusvalduse lõppemisel ( 147 ).

178.

Komisjoni ja Ungari valitsuse vahel on erimeelsus küsimuses, milliseid erinorme tuleks kohaldada ning kui suurt hüvitist võib kasutusvaldaja omanikult saada. Komisjon leiab, et selleks on uue tsiviilkoodeksi § 5:150 lõige 2 ( 148 ), mis piirdub vaid kasutusvalduse lõppemisel hüvitise ette nägemisega sellistele uuendamis- ja erakorraliste parandustöödele tehtud kulutuste eest, mille on teinud kasutusvaldaja ja mille tulemus jääb põhimõtteliselt omanikule. Ungari valitsus seevastu leiab, et kõigepealt kohaldub uue tsiviilseadustiku § 6:180 lõige 1 ( 149 ), mis reguleerib lepingu täitmise õigusliku võimatuse tagajärgi, ning vajaduse korral kohaldatakse eelnimetatud § 5:150 lõiget 2. Kokku võiks kasutusvaldaja Ungari valitsuse väitel saada hüvitise, mis vastab osale kasutusvaldaja poolt algul kasutusvalduse eest makstud summast ja tema tehtud investeeringutele – seadmed, istandikud jne –, mis on vara väärtust suurendanud. Komisjon vaidleb vastu, et mingil juhul ei kata selline hüvitis neid investeeringuid, mille suurus ei ole otseselt mõõdetav, ent mille kasutusvaldaja tegi, kuna lootis jätkuvalt sellest maast kasu saada, ega saamata jäänud tulu.

179.

Minu meelest ei vasta ette nähtud hüvitamise tingimused harta artikli 17 lõike 1 nõuetele, olenemata sellest, millist Ungari tsiviilseadustiku paragrahvi kohaldada, ning hoolimata sellest, et liikmesriikidele tuleb jätta selles küsimuses kaalutlusruum.

180.

Esiteks sunnivad viidatud tsiviilõiguse normid kasutusvaldajat selleks, et saada hüvitis, millele tal õigus on, esitama hüvitisnõude menetluses, mis võib kujuneda kauakestvaks ja kulukaks ( 150 ). EIK kohtupraktikast nähtub aga pigem, et liikmesriigi õigusnormid, milles ei nähta ette vajaliku hüvitise automaatset maksmist ja millega pannakse puudutatud isikule kohustus kaitsta oma õigusi sellises kohtumenetluses, ei vasta EIÕK esimese protokolli artiklis 1 sätestatud nõuetele ( 151 ).

181.

Teiseks ei taga needsamad tsiviilõiguse normid kasutusvaldajale maa väärtusega mõistlikus seoses oleva hüvitise saamist ( 152 ). Parimal juhul võimaldavad need tal saada tagasi osa algul kasutusvalduse eest maksutud tasust, mis ei arvesta niisiis kasutusvalduse tegeliku väärtusega kasutusvalduse ex lege lõpetamise päeva seisuga. Kuivõrd käesoleval juhul oli vara, millest kasutusvaldajad ilma jäeti, nende jaoks „töövahend“, peab hüvitis lisaks tingimata katma selle erilise kahju, mis tähendab, et lõpetamise päevaks juba tekkinud kahju kõrval tuleb hüvitada hinnanguliselt mõistlikus ulatuses tulevikus saamata jääv sissetulek, mille nad oleksid maa kasutamisest saanud, kui nende kasutusvaldust ei oleks lõpetatud ( 153 ).

182.

Viimaks jätavad sellised hüvitamise tingimused kasutusvaldaja jaoks ohu, et omanik on maksejõuetu ega saa hüvitist maksta ( 154 ).

183.

Kõike eelnevat arvesse võttes olen seisukohal, et 2013. aasta üleminekumeetmete seaduse § 108 lõige 1 on vastuolus harta artikli 17 lõikega 1.

184.

Kõiki eelnevaid kaalutlusi arvesse võttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku tuvastada järgmist.