2.2.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 34/1

Raportöör:

Petr ZAHRADNÍK

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on arvamusel, et ELi eelarve võib olla oluline vahend, mille abil tegeleda ELi ees praegu seisvate probleemide ja struktuursete muudatustega. Siiski on vaja hoolikalt analüüsida ja hinnata, milleks kasutatakse eelarvevahendeid, kuidas neid kulutatakse, kuidas hinnatakse niiviisi kulutatud vahendite tulemuslikkust ning kuidas teavitatakse saavutatud tulemustest (1). Kui see on tehtud, on ELi eelarve abil võimalik lahendada tema ees seisvaid peamisi probleeme ja aidata taastada ELi elanike usku ELi, isegi kui eelarve maht absoluut- ja suhtarvudes väheneb.

1.2.

Samal ajal seisneb ELi eelarve tulemuslikkuse suurendamise eeltingimus selles, et kehtestatakse muu hulgas ELi kodanike heaks saavutatavad selgelt määratletud prioriteetsed eesmärgid, vastavad koondnäitajad ning veenev aruandlussüsteem, mille kaudu vahendatakse teavet ELi eelarvest rahastatavate konkreetsete meetmete kohta, mis võimaldaks maksimeerida kulutasuvust. Selle saavutamiseks võiks kasutada nt eeltingimusi, finantsinstrumente või paindlikkust ja suutlikkust tulla toime ootamatute probleemidega (2). Eelkõige tuleb ELi eelarve kvantitatiivset aspekti, mida ka komitee peab väga oluliseks peamiste prioriteetide ja vastavate poliitikameetmete määratlemiseks, täiendada selle kvalitatiivse mõõtmega.

1.3.

Komitee toetab lähenemisviisi, mille kohaselt ei ole ELi eelarvest tehtavate kulutuste puhul oluline mitte üksnes seaduslikkuse ja nõuetekohasuse tagamine, vaid ka sihipärane ja süstemaatiline keskendumine tulemustele ja tulemuslikkusele, mida selle eelarve abil ELi prioriteetsetes valdkondades saavutatakse.

1.4.

Komitee on seisukohal, et tulemuslikkuse kultuuri käsitlevate nõuete vastuvõtmine seoses ELi eelarvega eeldab seda, et oleks tagatud ühelt poolt otsene seos kulutuste summa ja laadi vahel ning teiselt poolt ühtsed tulemuslikkuse koondnäitajad tulemuste ja tulemuslikkuse mõõtmiseks.

1.5.

Samal ajal on komitee seisukohal, et tulemuslikkuse kultuuri omaksvõtt ei ole siiski ühekordne meede, vaid arenguprotsess, mille eelduseks on nii asjakohane õigusraamistik kui ka niisuguste vahendite valik, mis julgustaksid peamisi osalisi toimima soovitud viisil. Tulevastes, tulemuslikkusele keskenduva ELi eelarve üle peetavates aruteludes ning sellise eelarve täitmisel tuleb lisaks täpsustada ka eelarve sisu.

1.6.

Komitee on veendunud selles, et tulemuslikkusele keskenduva ELi eelarve otsene eesmärk on tagada, et ELi prioriteetsetes valdkondades saavutatakse tulemused ja mõju, mis annavad selgelt märgatavat lisaväärtust. Seega on tulemustel põhineva ELi eelarve üle peetav arutelu ühtlasi arutelu nende ELi prioriteetsete poliitikavaldkondade üle, mille abil on võimalik ellu viia vajalikud struktuurilised muudatused.

1.7.

Siiani on ellu viidud katseprojekte, et mõõta ELi eelarve mõju strateegia „Euroopa 2020“ prioriteetide ja arvuliste eesmärkide saavutamisele. Komitee käsitleb neid meetmeid positiivse sammuna õiges suunas, millega tuleks süstemaatiliselt ja oluliselt ulatuslikumalt jätkata. Tehtud katsed näitasid suuri erinevusi seatud eesmärkide ja saavutatud tulemuste vahel ning tõid esile arvukalt näiteid ELi vahendite ebatõhusast kasutamisest ja puudujääkidest sellega seotud menetlustes.

1.8.

Komitee toetab strateegia „Euroopa 2020“ ja aastate 2014–2020 mitmeaastase finantsraamistiku või ELi vastavate aastate eelarvete vastastikuse ühendamise ja seose jätkuvat parandamist ja tugevdamist mõjuanalüüsi näitajate ja nende järgneva tõlgendamise abil. Selleks oleks soovitav strateegia „Euroopa 2020“ läbi vaadata, et kontrollida, kas see on ELi arengupoliitika tegelikke arenguprioriteete arvestades sihipärane ka käesoleva kümnendi teises pooles.

1.9.

Komitee kiidab samuti heaks kavatsuse tagada, et partnerluslepingud ja rakenduskavad suudaksid tõhusalt muuta ELi eesmärgid ja prioriteedid iga liikmesriigi tasandil elluviidavateks tegevuseesmärkideks, tõhustades selleks kas eelarve täitmist koostöös liikmesriikidega või parandades Euroopa Komisjoni igas liikmesriigis otse juhitavate programmide menetlusnõudeid.

1.10.

Komitee soovitab ergutada liikmesriike lisama oma partnerluslepingutesse ja rakenduskavadesse ühtsed ja võrreldavad mõõdetavad tulemused, mida loodetakse ELi eelarvevahendite toel saavutada ning mida tuleks seejärel hinnata. Kõigis partnerluslepingutes ja rakenduskavades tuleks ette näha ühised valdkonnaülesed või horisontaalsed tulemusnäitajad, mis määratleksid selgelt erinevate fondide ja Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kogupanuse ning mis oleksid välja töötatud selliselt, et nende abil oleks võimalik jälgida ELi, liikmesriikide ja nende eri piirkondade tasandil tehtud edusamme.

1.11.

Komitee peab mitmeaastase finantsraamistiku 2014–2020 läbivaatamist võimaluseks järgida senisest ulatuslikumalt tulemuslikkusele ja tulemustele orienteeritud lähenemisviisi, mis peaks täiel määral ilmnema hiljem, alates 2021. aastast kehtiva mitmeaastase finantsraamistiku kujul.

1.12.

Komitee on seisukohal, et 2021. aastal kehtima hakkav mitmeaastane finantsraamistik peaks koos uue konkurentsivõime ja arengu strateegia ning praegu ettevalmistamisel oleva sotsiaalõiguste sambaga moodustama peamise keskpika perspektiivi strateegilise platvormi (sama ajalise perspektiiviga nagu konkurentsivõime strateegia), kus erinevate kuluartiklite struktuur ja osakaal on kohandatud tegelikele vajadustele ja prioriteetidele ning mis peaks samal ajal võimaldama suuremat paindlikkust, et vastata uutele tekkivatele vajadustele. Samuti tervitaks komitee ELi eelarvevahendite kasutamise meetodite tõhusamaks muutmist, võttes laiaulatuslikumalt kasutusele tagasimakstavad vahendid ning püüeldes nimetatud vahendite ja toetusvahendite vastastikuse täiendavuse poole. Lisaks sellele on veel palju mänguruumi ELi eelarve ja selle tõhususe hindamise viiside parandamisel. Eelarve paindlikkus on esmatähtis tegur ELi eelarve suutlikkuse seisukohast reageerida uutele algatustele, ohtudele ja võimalustele ning ELi tegutsemisvõime säilitamise seisukohast (näiteks võib tuua rändekriisi, vajaduse tulla toime majandusšokkidega või ELi liikmesriikide arvu muutumise ja selle mõju eelarve rahavoogudele ja solidaarsusfondi piisava rahastamisaluse loodusõnnetuste korral). Kõnealune tegur ei puuduta mitte ainult ELi eelarve kulude mahtu ja struktuuri, vaid ka selle tulude poolt.

1.13.

Komitee soovitab määrata 2020. aasta järgses ELi eelarvepoliitikas kindlaks ka ELi eelarve tulude määra ja allikad (tuleb leida tasakaalustatud ja solidaarne suhe liikmesriikide panuste ja eelarve omavahendite vahel).

1.14.

Komitee nõustub aktiivse eelarvepoliitika pakutavate võimaluste täiendava laiendamisega, nt eurovõlakirjade väljaandmise võimalus. Selleks on soovitav parandada ELi eelarveraamistikku ja -menetlust ning leida ka rahuldav lahendus küsimusele, millises ulatuses kohaldada ELi eelarvepoliitikat ühelt poolt euroala liikmesriikide suhtes ja teiselt poolt teiste ELi liikmesriikide suhtes.

2.1.1.

ELi eelarve on oluline ja keskne ELi prioriteetide rahastamise vahend. Selle summa ulatub ligikaudu 1 %-ni ELi SKPst; ELi 2015. aasta eelarve oli 145,3 miljardit eurot. ELi eelarve panus iga liikmesriigi majanduspoliitika elluviimisse on küllaltki suur, moodustades keskmiselt 1,9 % avaliku sektori kulutustest. Teatud juhtudel on see osakaal oluliselt üle 10 %.

2.2.1.

Niisuguses summas rahaliste vahendite puhul on oluline jälgida mitte ainult seda, et nende eraldamine toimuks seaduslikult ja nõuetekohaselt, vaid ühtlasi ja samal ajal ka seda, et kui see esimene tingimus on täidetud, võimaldaksid need eraldised eeskätt saavutada eesmärke ja neile vastavaid tulemusi ning järgida usaldusväärse finantsjuhtimise ja tulemuslikkuse kultuuri põhimõtteid. ELi eelarve täitmise tegelike mõjude määratlemine asjakohaste makromajanduslike näitajate ja kriteeriumide abil on praegu arutluse all kõigis ELi eelarvepoliitikat käsitlevates poliitilistes kaalutlustes.

2.2.2.

ELi eelarve ja selle täitmine peaksid olema kooskõlas järgmiste prioriteetidega:

2.2.3.

ELi eelarve sisaldab mõningaid uusi komponente, mis on seotud mitmeaastase finantsraamistiku 2014–2020 toimimisega, mis on asjakohased selleks, et tugevdada tulemustel põhinevat ja tegelikele tulemustele keskenduvat lähenemisviisi:

2.2.4.

ELi jaoks tähendab see oma eelarvepoliitika ja eelarve praktilise toimimise paremat kohandamist oma vajadustele, leides sobivama tasakaalu ühelt poolt ELi eelarve täitmise vormiliste ja menetluslike aspektide ning teiselt poolt tulemuslikkusel põhineva ja tegelikele tulemustele keskenduva lähenemisviisi vahel. Tulemuslikkust ja tulemusi silmas pidades on äärmiselt oluline sellest käsitusest ühtselt aru saada.

2.2.5.

Vormiliste nõuete mittejärgimise mõõtmiseks kasutatakse juba pikka aega veamäära näitajat. Veamäär on ligikaudu 4 % (st et ligikaudu 4 % ELi eelarvevahendite kasutamisel ei järgita vormilisi nõudeid, mis ei ole iseenesest halb tulemus; absoluutväärtusena on see arv siiski umbes 6 miljardit eurot). Alljärgnevas tabelis on kokkuvõtlikult esitatud veamäära muutumine viimaste aastate jooksul:

2.2.6.

ELi eelarve keskne põhimõte on rahavoogude ning nendega rahastatavate programmide ja projektide arukus, mis võimaldab hinnata ELi vahendite optimaalset kasutamist kõigi aspektide puhul. Komitee toetab praegust suundumust asetada suuremat rõhku tulemuslikkusele ja tulemustele, mis ilmneb nii Euroopa Komisjoni (tulemustele keskenduvat eelarvet käsitlev algatus) (4) kui ka Euroopa Kontrollikoja tegevuses (tema 2014. aasta aruande (5) struktuur ning eraldi tulemuslikkusele pühendatud peatükk; liikmesriikidega koostöös eelarve täitmist käsitlevates tekstiosades on katseprojekti tulemusena esitatud programmide tulemuslikkuse hindamise tulemused).

2.2.7.

Komitee kiidab heaks katseprojektis järgitud lähenemisviisi, mille eesmärk oli analüüsida vastastikuseid suhteid ja seoseid strateegia „Euroopa 2020“ ning partnerluslepingute või rakenduskavade vahel, kuna need on ELi ühtekuuluvuspoliitika elluviimise seisukohalt olulised vahendid ja moodustavad märkimisväärse osa ELi eelarvekuludest. Kõnealust katseprojekti võib vaadelda lähtealusena ELi eelarve tulemuslikkuse ja tulemuste hindamise üldisele lähenemisviisile (6).

2.2.8.

Selleks et jõuda ELi eelarve vormiliste ja tulemuslikkusega seotud aspektide tasakaalustatud jälgimiseni, on äärmiselt oluline andmete ja teabe käitlemise, juhtimise ja jagamise protsess ELi organite ja institutsioonide (eelkõige Euroopa Komisjoni) ning liikmesriikide vahel. ELi eelarve täitmisega kaasneb tohutu hulk andmeid ja teavet, mida kasutatakse praktikas siiski väga vähe selleks, et hinnata objektiivselt nii veamäära kui ka ELi eelarve abil tulemuste saavutamist, ning selleks, et kehtestada menetlusi tuvastatud olukorra parandamiseks.

3.1.

Komitee on seisukohal, et ELi eelarve tähtsaim ülesanne on tuua kasu ELi kodanikele, kaitstes samas liidu finantshuvisid. ELi eelarvest saadav kasu seisneb rahalises toetuses, mida antakse arengu ja toimimise valdkonna prioriteetide järgimise alusel ning mis peab olema kooskõlas majanduspoliitilise raamistiku ning tegelike ja oodatavate majandustulemustega. ELi finantshuvide kaitsmine seisneb ELi eelarvevahendite nõuetekohases kasutamises kooskõlas reeglitega ning ilma vigade või pettusteta. Praegune poliitiline lähenemisviis peaks toetama nõuete täielikku järgimist ja aitama kaasa vastastikuse tasakaalu saavutamisele.

3.2.

Komitee arvates ei ole liikumine tulemuslikkusele keskenduva ELi eelarve suunas võimalik konkreetse ühekordse meetme võtmisega. Peamised õigusnormid ning ELi eelarve ja poliitika eesmärgid tuleks kavandada kvalitatiivsete näitajate järgimise ning mõõdetavate tulemuste saavutamise tahet silmas pidades.

3.3.

Selleks et tulemustele keskenduvale ELi eelarvele märkimisväärselt kaasa aidata, tuleks lisaks püüelda eelarveperioodi (st praegu seitsmeaastane finantsraamistik) ning ELi peamise arengustrateegia perioodi (st praegu kümneaastane strateegia „Euroopa 2020“) ajalise kokkulangemise suunas. Seda silmas pidades pakub aasta 2021 ainulaadse võimaluse niisugune kokkulangevus teoks teha ning luua tingimused tulemustele ja tulemuslikkusele keskenduva ELi eelarve optimaalseks toimimiseks.

3.4.

Komitee võtab teadmiseks kontrollikoja poolt 2014. aasta eelarve täitmise kohta avaldatud aastaaruandes esitatud tõdemused ja austab neid. Aruandes toodi esile rida probleemseid punkte, mille puhul strateegia „Euroopa 2020“ ning partnerluslepingute või rakenduskavade vaheline seos ei ole sugugi optimaalne. Aruandes tuuakse välja, et need eri instrumendid ei ole kavandatud viisil, mis võimaldaks süstemaatiliselt muuta strateegia „Euroopa 2020“ poliitilisi eesmärke konkreetseteks rakenduseesmärkideks (mis on määratud kindlaks partnerluslepingutes ja rakenduskavades) (7).

3.5.

Komitee arvates ei ole seni veel saavutatud võimalikku kasu, mis tuleneb viie Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondi vahel saavutatavast koostoimest ühe reguleeriva ja haldusraamistiku ning iga liikmesriigiga sõlmitud partnerluslepingu raames, vaid jätkub eri fondide suhtes erinevate eeskirjade kohaldamine, mis killustab kavandamist (nendevahelise vajaliku koostoime saavutamise asemel).

3.6.

Komitee leiab, et tulemuslikkusel ja tulemustel põhinevat lähenemisviisi on võimalik oluliselt parandada ajavahemikus 2014–2020 ELi eelarvevahendite kasutamisel rakendatava kahe uue elemendiga, nimelt tingimuslikkuse ja tulemusreservidega. Just makromajandusliku tingimuslikkuse rakendamine peaks tagama, et ELi eelarvevahendeid kasutatakse igas liikmesriigis makromajanduslikult piisavalt terves keskkonnas, mis tähendab, et liikmesriigil, kes ei püüa oma makromajanduslikke probleeme lahendada, ei oleks võimalik neid vahendeid täiel määral kasutada. Tulemusreservi eesmärk peaks samuti olema motiveerida liikmesriike asjakohaselt tegutsema ELi strateegiliste eesmärkide saavutamise nimel ELi eelarvest saadava toe abil.

3.7.

Komitee leiab, et katseprojekti, mille raames hinnatakse tulemuslikkusele ja tulemustele keskenduvat ELi eelarvet selle alusel, millised on selle seosed strateegia „Euroopa 2020“ prioriteetidega, tuleks siiski laiendada ka teistesse asjaomastesse valdkondadesse, et tulemuslikkusele ja tulemustele suunatud ELi eelarve hindamine oleks tõesti sidus ja terviklik. Näiteks tuleks käsitleda riigipõhiseid soovitusi ja nende sidusust Euroopa poolaasta rakendamisega seotud näitajatega.

3.8.

Komitee soovitab ELi eelarve toimimise üle peetavate arutelude raames uurida turutõrke mõistet, mille kaotamiseks tuleks eraldada vahendeid ELi eelarvest. Turu puudused või tõrked võivad seisneda näiteks teabe asümmeetrias või viisis, kuidas finantsasutused hindavad ärilises plaanis investeeringutasuvust. See takistab teatud liiki projektide rahastamist, kuna nende puhul ei võeta arvesse teatavat positiivset välismõju ega nende investeeringute laiemat sotsiaalset kasu, kuna need ei ole asjakohased antud ärilises kontekstis, küll aga on need olulised ELi vahenditest antava toetuse seisukohast.

3.9.

Komitee nõustub vajadusega parandada oluliselt ELi organite ja institutsioonide (eelkõige Euroopa Komisjoni) ja liikmesriikide koostöös toimuva eelarve täitmise valdkonda. 76 % ELi eelarvest tehtavatest kogukulutustest tehakse liikmesriikidega koostöös. Mida enam täidavad liikmesriigid strateegia „Euroopa 2020“ kvantifitseeritud eesmärke, mida enam on ELi eelarve nimetatud strateegia eesmärkidega seotud ning mida enam kajastavad need eesmärgid ELi tegelikke vajadusi majanduslikus, sotsiaalses, territoriaalses või keskkonnaalases plaanis, seda soodsam on usaldusväärse finantsjuhtimise keskkond, mille me loome Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide tegevuse sujuvaks sidumiseks.

3.10.

Komitee leiab, et oluline ilming tulemuslikkusele ja tulemustele keskenduva ELi eelarve kasvavast tähtsusest on rõhk, mida pannakse selliste finantskorraldusvahendite või uuenduslike rahastamisvahendite ulatuslikumale kasutamisele, mis kujundavad põhjalikult ümber nii viisi, kuidas ELi avaliku sektori vahendeid kasutatakse, kui ka nendega seotud ootused. Vaatamata finantskorraldusvahendite vaieldamatule potentsiaalile, jõudis ajavahemikus 2007–2013 keskmiselt ainult 65 % selleks eraldatud vahenditest lõppkasutajateni (ülejäänud jäeti lihtsalt seisma finantskorraldusvahenditesse, et nende kasutamine oleks vormiliselt dokumenteeritud). Kõnealuse aspekti osatähtsus kasvab 2020. aasta järgsel perioodil, muu hulgas seoses vajadusega suurendada vastastikust täiendavust Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondiga (EFSI), ning tegemist on olulise strateegilise kaalutlusega, kuna tegemist on ELi ühiste eelarvevahendite suunamisega alates 2021. aastast.

3.11.

Samal ajal on komitee seisukohal, et ulatuslikum keskendumine tulemustele ei tohi mõistagi tähendada menetluste seaduslikkuse ja nõuetekohasuse tähelepanuta jätmist. Õigussätete ja menetluseeskirjade järgimine ei tohiks muutuda teisejärguliseks. Arvestades, et veamäär hõlmab kõiki juhtumeid, kus rahalisi vahendeid ei oleks tohtinud eraldada, kuna neid ei kasutatud eeskirjadekohaselt, eeldatakse teatud mõttes automaatselt, et need eeskirjad on korrektsed ning et neis puuduvad sisemised vastuolud või soovimatud elemendid. Seetõttu tuleks usaldusväärse finantsjuhtimise eeskirju järgiva menetluse käigus kontrollida nende eeskirjade mõju, et veenduda nende kooskõlas ja sidususes ELi vajaduste ja eesmärkidega (8).

3.12.

Komitee nõustub, et ELi eelarve täitmise praktilised aspektid on äärmiselt keerulised. Praegused jõupingutused kõigi ELi eelarvega seotud tegevuste lihtsustamiseks nii menetluslikes kui ka sisulistes küsimustes aitavad ühtlasi täita usaldusväärse finantsjuhtimise nõuet. Nende lihtsustamise vallas tehtavate jõupingutustega peaks kaasnema liigsete halduskulude vähenemine ning ülereguleerimise tava piiramine kõigis liikmesriikides.

3.13.

Komitee on seisukohal, et käesoleva arvamuse 3. osas esitatud ettepanekud, millest tulenevad 1. osa järeldused ja lõplikud soovitused, kujutavad endast esmatähtsaid kontseptuaalseid küsimusi aruteluks ELi eelarvepoliitika tuleviku üle ning et neid võiks osaliselt kasutada mitmeaastase finantsraamistiku 2014–2020 läbivaatamise raames, kuid need saavad täiel määral kajastuda eelarve-eeskirjades alles alates aastast 2021. 2020. aasta järgset eelarvet ja mitmeaastast finantsraamistikku käsitlevate perspektiivide ja vajalike reformide käsituses võib tugineda komitee hiljutistele arvamustele kõnealuse teema kohta või nendest lähtuda (9).

2.2.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 34/8

Raportöör:

José Antonio MORENO DÍAZ

Kaasraportöör:

Ákos TOPOLÁNSZKY

1.1.

Euroopa Liit ei ole ainult ühisturg; see on aluslepingu artiklis 2 sätestatud ühiste väärtuste liit. Lisaks tunnustab ta ELi põhiõiguste hartas sätestatud õigusi, vabadusi ja põhimõtteid. Väärtused, millele Euroopa Liit on rajatud, on integratsiooni alus ja osa Euroopa identiteedist. Need on liitumise kriteeriumideks, kuid neid peavad liikmesriigid seejärel ka praktikas ellu viima. Seetõttu on väga oluline, et olukordades, kus neid väärtusi rünnatakse, kohaldataks aluslepingu menetlusi. Komitee leiab, et Euroopa institutsioonid peaksid võtma oma poliitilises tegevuses ettevaatava ja ennetava lähenemisviisi, et probleeme ette näha ja vältida.

1.2.

Nagu paljusid Euroopa kodanikuühiskonna organisatsioone, teeb ka komiteed ärevaks inimõiguste olukorra halvenemine, levivad populistlikud ja autoritaarsed suundumused ning oht, mida see kujutab demokraatia kvaliteedile ja selliste põhiõiguste kaitsmisele, mida tagavad nii Euroopa Inimõiguste Kohus kui ka Euroopa Liidu Kohus ning mis kujutavad endast ELi õiguse üldpõhimõtteid (1).

1.3.

Ülalnimetatud väärtused on sattunud kogu Euroopas rünnaku alla. Paljud kodanikuühiskonna organisatsioonid taunivad olukorda mitmes liikmesriigis ja loodavad, et komitee võtab vastu uued algatused, nii et ELi institutsioonid saaksid otsustavalt reageerida. Ohus ei ole mitte ainult Euroopa Liit, vaid ka kodanike usaldus liikmesriikide ja Euroopa demokraatlike institutsioonide vastu. Komitee leiab, et oht on oma olemuselt väga tõsine ja süsteemne.

1.4.

Õigusriigist tulenevate põhimõtete ja standardite konkreetne sisu võib vastavalt iga liikmesriigi põhiseaduslikule süsteemile liikmesriigiti varieeruda. Euroopa Liidu Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikas ning Euroopa Nõukogu, eelkõige Veneetsia komisjoni koostatud dokumentides esitatakse siiski ka nende põhimõtete ja ELi väärtuste loetelu. Need põhimõtted hõlmavad seaduslikkust, millest järeldub läbipaistev, vastutustundlik, demokraatlik ja pluralistlik seadusandlik protsess, täitevvõimu meelevaldsuse keelamine, sõltumatud ja erapooletud kohtud, tõhus kohtulik kontroll, sealhulgas põhiõiguste austamine, võrdsus seaduse ees ja inimõiguste, muu hulgas vähemuste hulka kuuluvate inimeste inimõiguste kaitsmine.

1.5.

Nii Euroopa Liidu Kohus kui ka Euroopa Inimõiguste Kohus on kinnitanud, et kõnealused põhimõtted ei ole puhtalt formaalsed ja menetluslikud nõuded, vaid kujutavad endast vahendeid demokraatia ja inimõiguste järgimise ja austamise tagamiseks. Õigusriik on põhiseaduslik põhimõte, millel on nii menetluslikud kui ka sisulised komponendid.

1.6.

Õigusriigi põhimõtte austamine on olemuslikult seotud demokraatia ja põhiõiguste austamisega: ei saa olla demokraatiat ja põhiõiguste austamist ilma õigusriigi põhimõtte austamiseta ning vastupidi – põhiõigused on tõhusad ainult siis, kui nad on õiguskindlad. Demokraatia kaitsmisel on põhiroll kohtusüsteemil, sh konstitutsioonikohtutel. Väärib märkimist, et siin on tegu inimeste õigustega, mitte liikmesriikide või valitsuste õigustega. Seega peab nende määratlemine olema ülim prioriteet.

1.7.

Pidades silmas Euroopa Parlamendi põhiseaduskomisjoni tööd ning võttes arvesse komisjoni aruandeid ja Euroopa Parlamendi 27. veebruari 2014. aasta resolutsiooni põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus, peab komitee vajalikuks muuta – kui selleks saabub õige aeg – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 51, (2) et laiendada selle kohaldamisala ja tagada, et harta kõik sätted on liikmesriikides kohaldatavad (3).

1.8.

Toimub regulaarne dialoog Euroopa Liidu Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu vahel; seda dialoogi saaks toetada, kui EL ühineks Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga. Komitee soovitab komisjonil esitada 2017. aasta esimesel poole ettepaneku, et EL ühineks konventsiooniga, nagu on sätestatud aluslepingu artikli 6 lõikes 2.

1.9.

Tulenevalt Euroopa Liidu lepingu artiklist 2 peavad uued liikmesriigid pärast Euroopa Liiduga ühinemist jätkuvalt täitma kandidaatriikidele kohaldatavaid Kopenhaageni kriteeriume ja seetõttu on komitee veendunud, et kõiki liikmesriike tuleb korrapäraselt hinnata, et kontrollida nende jätkuvat vastavust ELi põhiväärtustele ja vältida vastastikuse usalduse kadumist.

1.10.

Komitee on veendunud, et ELi institutsioonid peavad tugevdama menetlusi ja mehhanisme demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste kaitsmiseks kõigis liikmesriikides. Varasematel aastatel, eelkõige enne 2014. aastat, oleme murega tähele pannud, et vaatamata mõne rikkumismenetluse käivitamisele ei ole komisjon suutnud täita oma rolli aluslepingute kaitsjana ega ole asjakohaselt reageerinud euroopalike põhimõtete ja väärtuste rikkumistele mitmes liikmesriigis.

1.11.

Komitee ärgitab komisjoni käsitlema kõigis liikmesriikides aktiivselt ELi väärtuste ja põhimõtete austamist ja kaitsmist, nagu on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 2, ja kasutama sel eesmärgil täies mahus 2014. aastast kehtivat raamistikku.

1.12.

Komitee soovitab kolmel peamisel ELi institutsioonil (komisjon, nõukogu ja parlament) võtta aluseks ühine lähenemisviis. Dialoog ja koostöö institutsioonide vahel on sellise olulise küsimuse puhul väga tähtsad. Komitee soovitab nõukogul toetada olemasolevat komisjoni raamistikku, võttes vastu nõukogu otsuse, mis aitab kindlustada raamistikku ja toetada õigusriigi põhimõtte edasist tugevdamist.

1.13.

Kodanikuühiskonna organisatsioonidel on keskne roll demokraatlike väärtuste edendamisel, õigusriigi põhimõtte nõuetekohasel toimimisel ja põhiõiguste kaitsmisel. Võttes arvesse demokraatliku keskkonna ahenemist ja liikmesriikide VVOde ees seisvaid piiranguid, tuleb imetleda VVOde positiivset rolli rohujuure tasandil. Komitee teeb sotsiaalpartnerite ja VVOdega aktiivselt koostööd selle nimel, et kaitsta põhiõigusi ning vähemuste, pagulaste ja rändajate õigusi.

1.14.

Komitee kui Euroopa organiseeritud kodanikuühiskonda esindav organisatsioon soovib algatada dialoogi nõukogu, komisjoni ja parlamendiga, et parandada juhtimist ja tugevdada poliitika kooskõlastamist ELi institutsioonide ja liikmesriikide vahel ning seada sisse varajase hoiatamise süsteem.

1.15.

Komitee arvates on äärmiselt oluline luua õiguslikult siduv Euroopa mehhanism, raamistik, mis aktiivselt kaasab komisjoni, parlamendi ja nõukogu ja milles komitee etendab kodanikuühiskonna esindamisel olulist rolli. Mehhanism täiendab komisjoni raamistikku ja nõukogu algatatud valitsustevahelist dialoogi. Kõnealust mehhanismi võiks nimetada uueks „Kopenhaageni mehhanismiks“ (4) ja sellele kohaldataks demokraatlikku ja kohtulikku järelevalvet (5).

See mehhanism peaks muu hulgas uurima selliseid aspekte nagu õiguspärasus, õigusnormide hierarhia, õiguskindlus, võrdsus, mittediskrimineerimine, tasuta juurdepääs õigusemõistmisele ja nõuetekohane kohtuprotsess, õigusrikkumiste ennetamine ja avaliku sektori asutuste meelevaldsus, võimude lahusus, poliitilise pluralismi, vähemuste ning sotsiaalse ja seksuaalse sättumuse mitmekesisuse jne austamine ja kaitse, sõna- ja ajakirjandusvabaduse kaitse, et teha kindlaks olemasolevad puudujäägid ja nõuda nende kõrvaldamist.

1.16.

Komitee soovib, et Euroopa Parlamendi kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonis arutatav raporti projekt võetaks vastu ning jõutaks institutsioonidevahelisele kokkuleppele Euroopa Liidu demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste pakti rakendamises. Üldiselt toetab komitee kõnealust ettepanekut, sest see sisaldab alust sellise institutsioonidevahelise kokkuleppe rakendamiseks, mis on õiguslikult siduv ja mis tugevdab Euroopa juhtimist ja poliitikaalast kooskõlastamist ELi institutsioonide ja liikmesriikide vahel. Komitee tuleks kõnealusesse pakti kaasata, võimaldades komitees kodanikuühiskonna arutelu, ja komiteel peaks olema roll kavandatud demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste poolaastas.

1.17.

Mehhanism peaks põhinema näitajatel, mis ise põhinevad kvantitatiivsetel ja kvalitatiivsetel andmetel:

1.18.

Komitee rõhutab harta I, II, III ja IV jaotise tähtsust näitajate koostamise jaoks, võttes arvesse, et majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurialased põhiõigused on kodaniku- ja poliitilistest õigustest lahutamatud.

1.19.

Oluline on, et nii liikmesriigid kui ka ELi institutsioonid, organid ja ametid ise austaksid põhiõigusi, sh põhilisi sotsiaalseid õigusi, iseäranis kriisiaegadel. See peaks kehtima ka suhetes ja lepingutes kolmandate riikidega ning seisnema mitte ainult õiguste kaitsmises, vaid ka nende kasutamise tagamises.

1.20.

Mehhanism nõuab läbipaistvaid menetlusi kasutava järelevalve- ja hindamissüsteemi käivitamist. Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametile tuleks anda sõnaselged volitused sellise mehhanismi abistamiseks. Komitee toetab parlamendi ettepanekut luua sõltumatute ekspertide rühm, (6) mida juhib Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti teaduskomitee.

1.21.

Komitee teeb ettepaneku enda osalemiseks selles rühmas. Samuti soovitab komitee, et valitsused nimetaksid ekspertideks iga liikmesriigi ombudsmanid.

1.22.

Näitajate põhjal ja läbipaistvaid menetlusi kasutades vaatab ekspertide rühm üle olukorra igas liikmesriigis ja hindab seda. Siinkohal saab komitee aidata kaasa, korraldades lähetusi liikmesriikidesse, et vaadata koostöös kohaliku kodanikuühiskonnaga olukord üle ja koostada aruanded.

1.23.

Komitee toetab demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste poolaasta rakendamist. Ekspertide aruannete põhjal koostab komisjon igal aastal riigipõhised aruanded, sh soovitused; parlament korraldab parlamentidevahelise arutelu ja koostab resolutsiooni; nõukogu korraldab iga-aastase dialoogi ja võtab vastu järeldused. Mehhanism peab toimima iga-aastase uue poliitikatsükli kontekstis eesmärgiga tagada ühine ja sidus lähenemisviis ELis.

1.24.

Komitee soovib osaleda institutsioonidevahelise kokkuleppe ettevalmistamisel ning võib kaaluda alalise rühma loomist, et korraldada arutelusid kodanikuühiskonnaga ja koostada asjakohaseid arvamusi ja aruandeid.

1.25.

Demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste poolaasta osana võib komitee koostöös kodanikuühiskonna organisatsioonidega korraldada iga-aastase foorumi, et vaadata üle demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste olukord, ning koostada ettepanekud ja soovitused, mis edastatakse komisjonile, nõukogule ja parlamendile. Komitee võiks samuti teha koostööd teiste institutsioonidega mõjuhinnangute koostamisel.

2.1.

Paar viimast aastat on toonud esile asjakohaste Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 sätestatud väärtuste kaitsmise mehhanismide puudumise; nimetatud artiklis sätestatakse, et „[l]iit rajaneb sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine. Need on liikmesriikide ühised väärtused ühiskonnas, kus valitsevad pluralism, mittediskrimineerimine, sallivus, õiglus, solidaarsus ning naiste ja meeste võrdõiguslikkus.“

2.2.

Liit põhineb nimetatud väärtustel, mis hõlmavad demokraatia ja õigusriigi põhimõtte austamist ning inimõiguste kaitset. ELil on võimalik kontrollida nimetatud väärtuste järgimist riigi ELiga liitumise ettevalmistamisel nn Kopenhaageni kriteeriumide või liitumiskriteeriumide (7) alusel. Liikmesus nõuab, et taotlejariigid tagaksid demokraatiat, õigusriigi põhimõtet, inimõigusi ning vähemuste austamist ja kaitset tagavate institutsioonide stabiilsuse.

2.3.

Kuid puudub samalaadne mehhanism, mida saaks kohaldada pärast riigi liitumist. Demokraatia, õigusriigi ja põhiõiguste järelevalve mehhanismi puudumisele on viidatud kui Kopenhaageni dilemmale.

2.4.

ELi nõuetekohane toimimine põhineb „vastastikusel usaldusel“ Euroopa institutsioonide ja liikmesriikide ning liikmesriikide endi vahel; usaldusel, et vastu võetud seadused ja poliitilised otsused austavad samu õigusriigi, demokraatia ja põhiõiguste põhimõtteid. See loob liikmesriikide vahel võrdsed tingimused inimeste, kaupade, teenuste ja kapitali vabale liikumisele. Samuti võimaldab see valitsustel teha koostööd justiits- ja siseasjade, sh kriminaalõiguse, varjupaigaküsimuste ja sisserände valdkonnas.

2.5.

Euroopa Liit loodi selleks, et tagada rahu ja jõukus kõigis selle liikmesriikides ja parandada selle rahvaste heaolu; selle kindlus sõltub mitte ainult vabakaubanduse olemasolust, vaid ka ELi põhiväärtuste kaitsmisest. Kõnealused põhiväärtused tagavad, et ELi kodanikud saavad elada vabana rõhumisest ja sallimatusest demokraatlikult valitud ja vastutavate valitsuste all, mis toimivad kooskõlas õigusriigi põhimõttega.

2.6.

Viimastel aastatel on erinevates liikmesriikides vastu võetud poliitilised ja seadusandlikud otsused kutsunud esile arutelusid ja vaidlusi Euroopa institutsioonide ja teiste liikmesriikidega ning vastastikune usaldus on kadunud. Mitmel juhul ei ole näidatud üles nõuetekohast austust demokraatia ja õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste vastu ning Euroopa Liit ei ole suutnud asjakohaselt reageerida.

2.7.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee märgib tõsise murega, et mitmes liikmesriigis võetakse vastu õigusakte ja rakendatakse poliitikameetmeid, mis osutavad demokraatia kvaliteedi tõsisele halvenemisele: inimõiguste, eriti vähemuste inimõiguste rikkumine, kohtusüsteemi ja konstitutsioonikohtute sõltumatuse puudumine, võimude lahususe piiramine, pressi-, arvamus- ja kogunemisvabaduse piiramine, ühinemisvabaduse, teabevabaduse, kollektiivsete konsultatsioonide ja kollektiivläbirääkimiste vabaduse piiramine ning muude põhiliste kodaniku- ja sotsiaalsete õiguste piiramine. Euroopa Liit on seisnud mitmel korral silmitsi kriisiga mõnes liikmesriigis konkreetsete õigusriigi põhimõttega seotud probleemide tõttu ning komisjon on reageerinud kõnealustele sündmustele ainult poliitilise surve avaldamise ja rikkumismenetluse alustamise teel.

2.8.

Siiani ei ole kasutatud ennetus- ja karistuspõhiseid mehhanisme, mis sisalduvad Euroopa Liidu lepingu artiklis 7. See on ainus artikkel aluslepingutes, mis käsitleb demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste rikkumistega tegelemist valdkondades, mis jäävad väljapoole ELi seadusandlikku pädevust. On kaks lähenemisviisi, üks neist ennetav ja teine karistuspõhine. Praktikas ei ole neid siiski kunagi kasutatud poliitiliste mõjude ja rangete nõudmiste tõttu, mis sätestavad nende rakendamise ainult „olulise ja jätkuva rikkumise ilmse ohu“ korral.

2.9.

Komisjon ja parlament saavad sekkuda ennetavas etapis. Teises etapis võib nõukogu sanktsioneerida liikmesriiki, peatades teatavad õigused, sh riigi esindajate hääleõiguse nõukogus.

2.10.

Kuid nõukogul on selle kohaldamise üle otsustamisel suur vabadus, sest tal ei ole konkreetseid ja läbipaistvaid kriteeriume ei menetluse käivitamise, kasutatavate näitajate ega hindamismenetluse kohta. Euroopa Parlamendil, komisjonil ja Euroopa Kohtul on sellistes olukordades väga piiratud volitused; (8) samuti ei ole loodud lisatud sätet komiteega konsulteerimise kohta.

3.1.

Euroopa Komisjon võttis 2014. aasta märtsis vastu teatise „ELi uus õigusriigi tugevdamise raamistik“ (COM(2014) 158). Raamistik käivitatakse juhul, kui liikmesriigid võtavad meetmeid või taluvad olukordi, mis on süsteemsed ja tõenäoliselt mõjutavad negatiivselt liikmesriigi tasandil õigusriigi põhimõtte kaitsmiseks loodud institutsioonide ja kaitsemehhanismide nõuetekohast toimimist. See hõlmaks küsimusi, mis on seotud liikmesriikide põhiseaduslike struktuuride, võimude lahususe, kohtusüsteemi sõltumatuse või erapooletuse või nende kohtuliku kontrolli, sh põhiseaduslikkuse kontrolli süsteemiga.

3.2.

Komisjoni raamistiku eesmärk on käsitleda õigusriigile ohtlikku olukorda mõnes liikmesriigis enne, kui tekivad Euroopa Liidu lepingu artiklis 7 ette nähtud menetluse käivitamist nõudvad tingimused. See on komisjoni vastutusala ja on loodud tühimiku täitmiseks. See ei ole alternatiiv, vaid mehhanism, mis eelneb artikli 7 mehhanismidele ja täiendab neid. Juhtudel, kui on selgeid tõendeid selle kohta, et mõnes liikmesriigis on õigusriigi põhimõtted sattunud süsteemsesse ohtu, lihtsustaks kõnealune raamistik struktureeritud dialoogi komisjoni ja liikmesriigi vahel. Teabevahetusprotsess hõlmaks kolme peamist etappi: komisjoni arvamus, komisjoni soovitus ja komisjoni soovituse järelmeetmed. Oma hinnangu tegemisel võib komisjon konsulteerida ekspertidega (9).

3.3.

Komitee väljendab heameelt komisjoni poolt vastu võetud ELi õigusriigi tugevdamise raamistiku üle. Siiski on kõnealusel raamistikul mitu puudust.

3.3.1.

Hinnangus puuduvad korrapärased võrdlevad analüüsid liikmesriikide tekitatud probleemide ja vaidluste kohta demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste alal. Määratluse kohaselt võidakse raamistik käivitada ainult siis, kui probleem on muutunud „süsteemseks“, mis on kõrge künnis. „Süsteemne“ oht võib ilmneda, kui kohtusüsteem ei suuda enam tagada, et valitsus toimib õiguse piires, mis on aga juba üsna hiline etapp.

3.3.2.

Komisjon peab analüüsima teavet läbipaistvalt, kasutades konkreetseid näitajaid või objektiivset menetlust; samuti peab ta ette nägema protokolli kodanikuühiskonna ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega konsulteerimiseks.

3.3.3.

Raamistik ei paku konkreetset rolli Euroopa Parlamendile, kuid parlament käivitab ise sellealaseid poliitilisi algatusi.

3.3.4.

Samuti ei ole selles ette nähtud institutsioonidevahelise tihedama koostöö mudelit.

3.4.

Komitee tunneb muret, et nõukogus puuduvad õigusriigi tugevdamise raamistiku järelmeetmed.

3.4.1.

16. detsembri 2014. aasta istungil võttis üldasjade nõukogu vastu järeldused nõukogu rollist õigusriigi põhimõtte austamise tagamisel. Nõukogu otsustas luua liikmesriikidevahelise iga-aastase dialoogi, mis toimub üldasjade nõukogus ja mille valmistab ette alaliste esindajate komitee. See dialoog algatati 2015. aasta novembris Luksemburgi eesistumise ajal ja peaks hõlmama erinevaid teemasid, mida ei ole avalikuks tehtud: valitsustel paluti rääkida oma äranägemise järgi õigusriigi põhimõtte mis tahes tahust ja esitada üks näide edusammude kohta ja üks näide probleemi kohta. Tulemus oli rida monolooge dialoogi asemel. Riigid ei suhelnud üksteisega tuge, abi ega kriitikat pakkudes, soovitusi ei antud ega saadud ning ei seotud end kohustusega võtta järelmeetmeid väljaselgitatud probleemide lahendamiseks. 2016. aasta lõpus viib nõukogu Slovakkia eesistumise ajal läbi kogemuse hindamise.

3.4.2.

Nõukogu järeldustes ei võetud arvesse komisjoni õigusriigi põhimõtte raamistikku ega viidatud sellele. Järeldustest ei selgu, millist rolli täidavad kõnealuses dialoogis komisjon, parlament ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee.

3.5.

Junckeri komisjon on määratlenud õigusriigi põhimõtte ühena oma prioriteetidest ja on määranud Frans Timmermansi õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste eest vastutavaks asepresidendiks. Siiski ei ole teada, kas komisjon töötab välja õigusriigi raamistiku rakendamise kriteeriumid ja näitajad.

3.6.

Komisjon käivitas selle raamistiku esimest korda, algatades menetluse Poola vastu ELi eeskirjade rikkumise eest, võttes seejuures arvesse Euroopa Nõukogu Veneetsia komisjoni antud kriitilist hinnangut olukorra kohta (10).

3.7.

Euroopa Parlamendi kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjon (LIBE) arutab praegu omaalgatusliku raporti projekti (11) soovitustega komisjonile ELi demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste mehhanismi loomise kohta (2015/2254 (INL) – raportöör: Sophia in ’t Veld), mis muu hulgas „palub komisjonil esitada vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 295 enne 2016. aasta lõppu ettepaneku sõlmida demokraatiat, õigusriigi põhimõtet ja põhiõiguste austamist käsitlev ELi pakt institutsioonidevahelise kokkuleppe vormis, millega kehtestatakse liidu institutsioonide ja liikmesriikide koostööd hõlbustav kord Euroopa Liidu lepingu artikli 7 raames, ühendades, ühtlustades ja täiendades olemasolevaid mehhanisme, järgides lisas toodud üksikasjalikke soovitusi“.

3.7.1.

Lisa sisaldab dokumenti „Institutsioonidevahelise kokkuleppe eelnõu. Demokraatiat, õigusriigi põhimõtet ja põhiõigusi käsitlev Euroopa Liidu pakt“, mille kohta parlament, nõukogu ja komisjon peavad sõlmima kokkuleppe.

3.7.2.

Pakt hõlmab tulemustabelit, iga-aastast parlamentidevahelist arutelu, meetmeid võimalike ohtude leevendamiseks ja rikkumiste heastamiseks ning artikli 7 ennetava ja parandava osa elluviimiseks.

3.7.3.

Parlament teeb ettepaneku käivitada institutsioonidevaheline demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste poolaasta, mis hõlmab komisjoni raamistikku, nõukogu iga-aastast dialoogi ja parlamentidevahelist arutelu. Euroopa poolaastat hakkab abistama sekretariaat ja ekspertide rühm, mida juhib Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti teaduskomitee esimees, kes koostab näitajad ning hindab olukorda liikmesriikides ja soovitusi.

3.7.4.

Demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste poolaasta poliitikatsükkel hõlmab komisjoni, nõukogu ja parlamendi iga-aastaseid aruandeid, samuti luuakse mõjuhindamise institutsioonidevaheline töörühm.

2.2.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 34/15

Raportöör:

Ioannis VARDAKASTANIS

1.1.

Asjaolu, et EL ratifitseeris ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni, on ELi ja tema liikmesriikide jaoks puuetega inimeste õiguste seisukohast pöördelise tähtsusega. 2015. aastal koostas ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni komitee ELi kohta ülevaate, võttes kokku puuetega inimeste õiguste konventsiooni esimese rakendusperioodi. ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni komitee kokkuvõtlikes märkustes nõutakse, et ELi institutsioonid täidaksid oma kohustusi, kuna kokkuvõtlike märkuste kohaselt peaksid nemad korraldama ja koordineerima konventsiooni rakendamist. Kokkuvõtlikes märkustes leidis taas kinnitust, et ELi puuete valdkonna poliitika kujundamises on vaja põhjalikult muuta senini kasutatud viise. Siiani ei ole EL tegelikult oma poliitikakujundamist reaalselt kohandanud uue muutusega, mida nõuab ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni komitee.

1.2.

Komitee kutsub ELi institutsioone üles integreerima kokkuvõtlikud märkused ELi praegustesse ja tulevastesse õigusaktidesse ja poliitikakujundamisse. Samuti kutsub komitee komisjoni üles esitama 2016. aasta sügiseks ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni komiteele aruande.

1.3.

Komitee on seisukohal, et ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon ja konventsiooni komitee kokkuvõtlikud märkused pakuvad komisjonile ainulaadse võimaluse esitada ELi-ülene puuetega inimeste õiguste strateegia. Kokkuvõtlikud märkused on andnud impulsi, mille ELi institutsioonid peaksid ära kasutama ja mis peaks viima puuetega inimeste õiguste süsteemse lisamiseni ELi õigusaktidesse, poliitikameetmetesse ja programmidesse.

1.4.

Komitee rõhutab, et puuetega inimeste õiguste integreerimiseks peab komisjon kaardistama valdkonnaüleselt ja terviklikult kõik oma õigusaktid, poliitikameetmed ja programmid, et tagada täielik kooskõla ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni sätetega, ning kaasama sellesse protsessi aktiivselt puuetega inimeste esindusorganisatsioonid. Kaardistamisega peaks kaasnema lünkade analüüs, mille käigus hinnatakse erinevusi praeguste õigusaktide, poliitikakujundamise ja puuetega inimeste õiguste integreerimise ning ÜRO puuetega inimeste konventsiooni vahel. Kaardistamine ja lünkade analüüs tuleks selgelt hõlmata läbivaadatud Euroopa puuetega inimeste strateegiasse.

1.5.

Komitee tuletab komisjonile meelde tema kohustust tegeleda viivitamatult pädevusdeklaratsiooni ja selle vahendite loetelu läbivaatamise ja ajakohastamisega. Samuti peaks komisjon võtma endale kohustuse vaadata pädevusdeklaratsioon läbi ja seda muuta vähemalt üks kord ametiaja jooksul.

1.6.

Komitee märgib, et puuetega inimeste konventsiooni komitee viis ELi tasandi analüüsi läbi programmitöö perioodi 2014–2020 keskel, ning tunnistab ELi raskusi, mis on seotud kokkuvõtlikest märkustest tuleneva uue puuetega inimeste õiguste tegevuskava integreerimisega strateegiate, poliitikameetmete, programmide ja rahastamisvahendite vahehindamistesse. Siiski soovitab komitee komisjonil teha kõik võimalikud jõupingutused, et integreerida ja hõlmata kokkuvõtlikud märkused läbivaatamisprotsessidesse, ja eraldada vajalikud vahendid ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonist tulenevate kohustuste täitmiseks.

1.7.

ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonis sätestatakse selgelt, et puuetega inimeste esindusorganisatsioonidega tuleb konventsiooni rakendamis- ja järelevalveprotsessis konsulteerida ning nad sellesse kaasata. Komitee kutsub komisjoni üles pidama Euroopa puuetega inimeste liikumisega tõelist ja sisukat struktureeritud dialoogi (artikli 4 lõike 3 ja artikli 33 lõike 3 alusel). Lisaks sellele peaks komisjon töötama välja puuetega inimeste organisatsioonide suutlikkuse suurendamise programmi, et nad omandaksid suutlikkuse täita oma põhikohustusi.

1.8.

Komitee on seisukohal, et ELi institutsioonide koostöö ja partnerlus puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamisel on äärmiselt oluline. Seepärast soovitab komitee seada sisse institutsioonidevahelise kooskõlastusmehhanismi, et hõlbustada kokkuvõtlike märkuste ja puuetega inimeste õiguste konventsiooni kiiret ja sujuvat rakendamist, sh puuetega inimeste organisatsioonide konsulteerimist ja kaasamist.

1.9.

Kokkuvõtlikes märkustes nõutakse Euroopa puuetega inimeste strateegia põhjalikku läbivaatamist ja muutmist. Seepärast kutsub komitee komisjoni üles koostama ülevaate puuetega inimeste õiguste valdkonna suundumustest ja laiendama Euroopa puuetega inimeste strateegia ulatust, hõlmates rohkem tegevusvaldkondi ja sidudes selle poliitikameetmete, programmide ja rahastamisvahendite läbivaatamisega (nt strateegia „Euroopa 2020“, soolise võrdõiguslikkuse strateegia, lapse õiguste strateegia, ELi välistegevusega seotud kohustused) ning kehtestades selge rakendamisraamistiku, eelarve ning konkreetsed ja täpsed võrdlusalused ja näitajad.

1.10.

EL on võtnud kohustuse viia täies ulatuses ellu ÜRO säästva arengu tegevuskavas 2030 seatud säästva arengu eesmärgid ning peab tagama, et kokkuvõtlikke märkusi ja ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni sätteid võetakse täielikult arvesse nii liidusiseselt kui ka liiduväliselt. Seepärast soovitab komitee tungivalt, et komisjon hõlmaks ÜRO säästva arengu tegevuskava 2030 elluviimise läbivaadatud Euroopa puuetega inimeste strateegiasse, kehtestades Euroopa eesmärgid ja meetmed, et kõik säästva arengu eesmärgid saavutataks ELis ka puuetega inimeste hüvanguks.

1.11.

Komitee on sügavalt veendunud, et EL peaks vältima ELi vahendite kasutamist institutsioonaliseerimise struktuuride loomiseks või nende tegevuse jätkamiseks. Komitee toetab täielikult seda, et ELi vahendeid kasutatakse puuetega inimestele kogukonnapõhiste teenuste loomiseks, et aidata neil oma kogukonnas sõltumatult elada. Puuetega inimeste institutsionaliseerimine on nende õiguste rikkumine ja komitee kutsub komisjoni üles edendama deinstitutsionaliseerimist süstemaatilisemalt ja tõhusamalt konkreetsete poliitikameetmete, programmide ja rahastamisvahendite kaudu.

1.12.

Komitee kutsub komisjoni üles jätkama viivitamatult puuetega inimeste õiguste konventsiooni, Marrakechi lepingu ja Euroopa Nõukogu Istanbuli konventsiooni fakultatiivprotokolli ratifitseerimisega.

1.13.

Komitee teeb tungiva ettepaneku, et komisjon looks kõigis komisjoni peadirektoraatides, ametites ja organites kontaktpunktid, kaasates puuetega inimeste organisatsioonid täielikult poliitikakujundamise protsessi, et luua horisontaalsed ja vertikaalsed struktuurid, mis edendavad puuetega inimeste õiguste täielikku lisamist ja integreerimist ELi õigusaktidesse, poliitikameetmetesse ja programmidesse.

1.14.

Komitee on seisukohal, et komisjon peaks algatama selle protsessi koostöös teiste ELi institutsioonide, ametite ja organitega, et valmistada hoolikalt ette ja arendada välja uus ülemaailmne puuetega inimeste õiguste 2020.–2030. aasta tegevuskava, mis tuleks täielikult integreerida ja kaasata üldistesse sotsiaalsetesse ja makromajanduslikesse strateegiatesse (nt strateegia „Euroopa 2020“ ja selle rakendusmehhanismid). Samuti soovitab komitee kõnealuse algatuse elluviimiseks ja rakendamiseks luua töörühma, milles osaleksid kõik sidusrühmad ja puuetega inimeste organisatsioonid. Komitee teeb ettepaneku, et komisjon alustaks üldise puuetega inimeste õiguste 2020.–2030. aasta tegevuskava rakendamist Euroopa puuetega inimeste õiguste aastal 2021.

1.15.

Komitee tunnustab komisjoni positiivseid algatusi ligipääsetavuse valdkonnas, eelkõige kolmepoolset kokkulepet avaliku sektori asutuste veebisaitide ja mobiilirakenduste ligipääsetavuse direktiivi kohta ning komisjoni ettepanekut Euroopa ligipääsetavuse akti kohta, ja kutsub ELi institutsioone üles läbirääkimised lõpule viima. Siiski komitee tunneb muret võrdset kohtlemist käsitleva horisontaalse direktiivi pärast ja kutsub üles lõpetama läbirääkimiste blokeerimine ning võtma uues etapis arvesse kokkuvõtlikke märkusi ja ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni.

1.16.

Komitee kutsub kõiki ELi institutsioone üles tagama, et kokkuhoiumeetmed ei mõjutaks puuetega inimeste suutlikkust kasutada oma õigusi, nagu on sätestatud puuetega inimeste õiguste konventsioonis. Seepärast palub komitee komisjonil luua kõnealuse eesmärgi saavutamiseks vajalikud sotsiaalkaitse alammäärad ning austada ka puuetega inimeste õigust piisavale elatustasemele ja sotsiaalkaitsele.

1.17.

Komitee palub komisjonil ja Eurostatil arendada välja statistilised vahendid, et hinnata ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamise mõju puuetega inimestele Euroopa ja riiklikul tasandil. Samuti on komitee seisukohal, et andmete kogumisel, mis põhineb inimõigustest lähtuval lähenemisviisil puudele ja mille puhul liigitatakse andmeid puude, vanuse ja soo järgi, on positiivne mõju ELi õigusaktide, poliitikameetmete ja programmide väljatöötamisele ja elluviimisele,

1.18.

Komitee tunnistab, et ELil on pädevus täiendada riiklikke meetmeid, tagamaks, et kõik ELi kodanikud on seaduse ees võrdsed, et neid ei jäetaks ilma oma õigus- ja teovõimest ja õigustest ja et nad saaksid teistega võrdsetel alustel osaleda Euroopa valimistel ja kõigil valimistel kogu ELis. Seepärast kutsub komitee komisjoni ja eelkõige õigusküsimuste peadirektoraati üles võtma vastu programmi, mis põhineb avatud koordinatsiooni meetodil, et lihtsustada seaduse ees võrdsena tunnustamise põhimõtte omaksvõtmist liikmesriikides.

1.19.

Komitee tahab anda head eeskuju ja täita konkreetseid kohustusi, mida EL kui avalik haldusasutus peab ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni komitee hinnangul järgima, tagades et komitee personal, komitee liikmete õigused ja teabevahetusvahendid on vastavuses ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooniga.

2.1.

Komitee tervitab ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni komitee avaldatud kokkuvõtlikke märkusi, (1) kuna need pakuvad ELile igakülgse programmi selleks, et võtta oma poliitika kujundamisel inimkeskne ja inimõigustel põhinev lähenemisviis puuetele.

2.2.

Komitee tuletab meelde, et komisjon esitas võrdse kohtlemise direktiivi ettepaneku eelnõu enne ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni sõlmimist. Lisaks sellele on Euroopa Parlamendi ja nõukogu vaheliste läbirääkimiste käigus viidud järk-järgult sisse muudatusi, mis ei ole kooskõlas ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni kohustustega. Seepärast palub komitee, et komisjon esitaks praeguste institutsioonidevaheliste läbirääkimiste käigus ettepaneku kohandada direktiivi eelnõu ettepanekut nii, et see oleks puuete aspektist kooskõlas ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ja loomulikult kokkuvõtlike märkustega, ja lisada sellesse mitmekordse ja valdkonnaülese diskrimineerimise ning läbikäimisega seotud diskrimineerimise keeld.

2.3.

Komitee rõhutab, et kokkuhoiumeetmed on avaldanud negatiivset mõju puuetega inimeste ja nende perekondade elamistingimustele. Vaesus, tõrjutus, diskrimineerimine ja ebavõrdsus on suurenenud tingituna majanduskriisist, mis on paljudes riikides läinud üle inimõiguste kriisiks, jättes suure hulga puuetega inimesi ja nende perekondi täiesti ilma kaitseta. Seepärast nõuab komitee, et EL kehtestaks minimaalse sotsiaalkaitse alammäärad, et kaitsta puuetega inimeste õigusi ja tagada neile piisav elatustase ja sotsiaalkaitse. See mehhanism tuleks lisada Euroopa poolaasta protsessi.

2.4.

Lisaks soovitas ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni komitee luua ELil üldise ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni strateegia, mis kohalduks kõigile ELi institutsioonidele ja millega kaasneksid mitmeaastases finantsraamistikus spetsiaalsed eelarveeraldised. Seepärast on komitee arvates vaja ELi institutsioonide ja organite juhtide kõrgetasemelist kohtumist, et käivitada protsess ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni institutsioonidevahelise tegevuskava koostamiseks ja vastuvõtmiseks koos konkreetsete sihtide ja eesmärkidega. Üldises strateegias tuleks määratleda kõigi ELi institutsioonide kohustused puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamisel.

2.5.

EL peab looma tõelise ja sisuka struktureeritud dialoogi Euroopa puuetega inimeste esindusorganisatsioonidega, tagades nende suutlikkuse osaleda tõhusalt ja sisukalt ELi õigusaktide ja poliitika kujundamisel ning samuti viia proaktiivselt läbi puuetega inimeste õiguste konventsiooni toetuskampaaniaid. Lisaks peab EL tagama, et puuetega inimeste organisatsioonidel oleks nende tööd toetav finantssuutlikkus. Seepärast tuleb luua eraldi eelarverida puuetega inimeste organisatsioonide suutlikkuse suurendamiseks.

2.6.

ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni sätete üldiseks ja läbivaks integreerimiseks ja rakendamiseks ELi poolt ning uue ELi puuetega inimeste õiguste konventsiooni tegevuskava väljatöötamiseks on vaja luua osaluspõhine juhtimis- ja partnerlusraamistik, mille kaudu oleks kõigil peamistel osalejatel ja sidusrühmadel võimalik osaleda poliitikakujundamises koos ELi institutsioonidega täiel määral ja kaasaval viisil.

2.7.

Seepärast peaks komisjon viima kohe ja kiiresti läbi ELi kõigi siseste ja väliste poliitikameetmete ja programmide kaardistamise ja lünkade analüüsi, kindlustades nende vastavuse puuetega inimeste konventsiooni sätetele. Lisaks sellele peavad kõik ELi üldised strateegiad ja poliitikameetmed vastama kokkuvõtlikele märkustele, sh strateegia „Euroopa 2020“ ja Euroopa poolaasta, Euroopa sotsiaalõiguste sammas, ÜRO säästva arengu tegevuskava 2030 ning rahastamisvahendid, nagu Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid.

2.8.

On äärmiselt oluline, et kokkuvõtlike märkuste rakendamisele ELis pöörataks tähelepanu kõrgeimal poliitilisel tasandil. Täpsemalt peaks komitee lisama oma 2017. aasta tööprogrammi konkreetselt sellele eesmärgile pühendatud poliitilise algatuse. Kokkuvõtlike märkuste täielikuks kaasamiseks ja integreerimiseks ELi poliitikameetmetesse ja programmidesse on vaja, et komisjon koostaks ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni üldise strateegia. Komitee kutsub komisjoni üles käivitama kiires korras ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni üldise strateegia koostamise protsessi, mis hõlmab täielikku konsulteerimist puuetega inimeste organisatsioonidega ning nende täielikku kaasamist.

2.9.

2021. aastal möödub 10 aastat ELi ühinemisest ÜRO puuetega inimeste konventsiooniga. Komitee arvates on see sobiv aasta, mille võiks nimetada teist korda puuetega inimeste Euroopa aastaks. Komitee märgib, et esimese puuetega inimeste Euroopa aasta korraldas komisjon 2003. aastal. Seepärast teeb komitee ettepaneku, et ELi institutsioonid alustaksid viivitamatult ettevalmistusi ja astuksid vajalikke samme selleks, et kuulutada 2021. aasta teiseks puuetega inimeste õiguste Euroopa aastaks.

3.1.1.

Kuigi EL on ÜRO puuetega inimeste õiguse konventsiooni ratifitseerinud, ei ole ta seni ELi õigusakte, poliitikameetmeid ja programme valdkonnaüleselt ja terviklikult läbi vaadanud. Komitee nõuab, et komisjon viiks selle läbivaatamise kiiresti ellu. Lisaks peaks komisjon määrama igas peadirektoraadis ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni kontaktpunkti, kellele see ülesandeks tehakse.

3.1.2.

Kahetsusväärselt ei ole EL seni ratifitseerinud konventsiooni fakultatiivprotokolli. Seepärast kutsub komitee komisjoni üles asuma viivitamatult fakultatiivprotokolli ratifitseerima, avades nii puuetega inimestele võimaluse esitada ÜRO puuetega inimeste õiguse konventsiooni komiteele kaebusi, kui rikutakse nende õigusi, mis on konventsioonis sätestatud.

3.1.3.

Inimõigustel põhinev lähenemisviis puuetele peaks olema ELi õigusaktidesse ja poliitikakujundamisse täies ulatuses kaasatud ja integreeritud. Komitee kutsub ELi institutsioonide õigustalitusi üles korraldama põhjaliku uuringu ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ratifitseerimise mõjude kohta ELi õigussüsteemile, et kehtestada see asjakohase õigusaktide ja poliitikakujundamise raamistikuna. ELi õigustalitused ei võta piisavalt arvesse ELi kohustusi ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni raames.

3.1.4.

Komitee kutsub komisjoni peasekretäri üles vaatama läbi mõjuhindamise suunised ja neid muutma, lisades põhjalikuma nimekirja probleemidest ja küsimustest, et paremini hinnata konventsiooni järgimist.

3.1.5.

ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni komitee on palunud ELil vaadata 2016. aasta sügiseks läbi pädevusdeklaratsioon ja selle vahendite loetelu, võttes arvesse kokkuvõtlikus märkuses 17 esitatud põhjalikku ülevaadet. Kõnealuse pädevusdeklaratsiooni läbivaatamine peaks aset leidma vähemalt ühe korra iga ametiaja jooksul.

3.2.1.

Komisjon ei ole esitanud ELi puuetega inimeste mittediskrimineerimise ja võrdõiguslikkuse strateegiat, mis vastaks ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni sätetele ja kokkuvõtlikele märkustele. Seepärast kutsub komitee komisjoni üles viivitamatult tegelema võrdset kohtlemist käsitleva horisontaalse direktiiviga (vt punkt 2.2) ning vaatama läbi ka töö saamisel võrdse kohtlemise direktiivi 2000/78/EÜ rakendamise.

3.2.2.

Komisjon peaks lisama soolise võrdõiguslikkuse poliitikasse puuetega naiste ja tüdrukute aspekti, sh Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi jõupingutused andmete kogumisel. Lisaks peaks komisjoni strateegiline kohustus soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks aastatel 2016–2019 ning tema seadusandlik ja poliitiline tegevus töö- ja eraelu tasakaalu valdkonnas hõlmama täiel määral ka puuetega naiste ja tüdrukute õigusi. Komitee kutsub komisjoni üles kiiresti ratifitseerima Euroopa Nõukogu Istanbuli konventsiooni.

3.2.3.

EL peaks lisama ja integreerima ELi lapse õiguste uuendatud tegevuskavasse ulatusliku, õigustel põhineva strateegia puuetega poiste ja tüdrukute jaoks ning lisama puuetega laste õigused kogu ELi puuetega inimesi käsitlevasse poliitikasse. Puuetega lapsed ja nende perekonnad tuleks kaasata kogu ELi otsustusprotsessi kooskõlas puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikli 4 lõikega 3.

3.2.4.

Samuti peaks EL tunnistama puuetega noorte eripärast olukorda ja asjaolu, et sageli puutuvad nad oma igapäevaelus kokku mitmesuguses vormis diskrimineerimisega, eriti puudutab see noorte võrdseid võimalusi tööturul ja puuetega noorte aktiivset osalemist ühiskonnas laiemalt. Seepärast peaks EL hindama ELis elavate puuetega noorte konkreetset olukorda ja esitama vastavad parandused (2). Samuti peaks EL tagama, et see vaatepunkt lisatakse järgmisse ELi noorsoostrateegiasse.

3.2.5.

EL peaks koostöös avalik-õigusliku meediaga (sh sotsiaalmeedia) korraldama ja läbi viima ulatusliku kampaania, et suurendada teadlikkust konventsioonist eesmärgiga võidelda puuetega inimeste suhtes valitsevate eelarvamuste vastu. Äärmiselt oluline on, et selles kampaanias osalevad oma esindusorganisatsioonide kaudu puuetega inimesed ise.

3.2.6.

EL peaks edendama, hõlbustama ja rahastama transpordi- ja turismitöötajate koolitamist teadlikkuse ja puuetega inimeste võrdsete võimaluste alal ning ergutama koostööd ja heade tavade tutvustamist puuetega inimestega seotud valdkondades tegutsevate Euroopa organisatsioonide ning transporti korraldavate avaliku ja erasektori asutuste hulgas. Kõik suutlikkuse suurendamise, koolitamise, teadlikkuse parandamise, avalike seisukohtade ja muu sellisega seotud materjalid tuleks ligipääsetavas vormis kättesaadavaks teha.

3.2.7.

Komitee toetab komisjoni ettepanekut Euroopa ligipääsetavuse akti kohta, mis peab täies ulatuses vastama ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni artiklile 9 ja muudele sätetele ning millega peavad kaasnema tõhusad ja ligipääsetavad riiklikud jõustamis- ja kaebuste esitamise mehhanismid. Komitee kutsub ELi institutsioone üles võtma arvesse komitee arvamuses Euroopa ligipääsetavuse akti kohta (3) esitatud järeldusi ja soovitusi ning tagama, et puuetega inimesed saaksid vastuvõtmisprotsessis oma esindusorganisatsioonide kaudu osaleda.

3.2.8.

Komitee toetab institutsioonide kolmepoolset kokkulepet avaliku sektori asutuste veebisaitide ligipääsetavuse direktiivi ettepaneku kohta ning kutsub institutsioone üles muutma see otsuseks ja innustab riikide valitsusi ettepaneku sätted kiiresti üle võtma. Samuti on komitee rahul sellega, et märkimisväärne hulk tema arvamuses esitatud soovitusi (4) on lisatud direktiivi lõppteksti.

3.2.9.

EL ei ole katastroofiohu vähendamise strateegiatesse lisanud veel piisavaid meetmeid puuetega inimeste huvides. Seepärast nõuab komitee, et nõukogu võtaks vastu ELi katastroofiohu vähendamise raamistiku puuetega inimeste jaoks.

3.2.10.

EL peaks võtma kõik vajalikud meetmed, et teha hädaabinumber 112 kõigile ligipääsetavaks. Komitee rõhutab tungivat vajadust võtta samavõrra asjakohased meetmed, et tagada ligipääs riiklikele erakorralise meditsiini punktidele.

3.2.11.

Komitee kutsub ELi ja tema liikmesriike üles võtma puuetega inimeste osas rände- ja pagulaspoliitikas inimõigustel põhineva lähenemisviisi. Lisaks rõhutab komitee, et teatud riikides võib puue olla üsna sageli tagakiusamise ja diskrimineerimise põhjus. Seepärast nõuab komitee, et ELi asutused töötaksid oma ametitele ja liikmesriikidele välja suunised ja viiksid läbi (puuetega inimestele ligipääsetavaid) teabekampaaniaid puuete, rände ja varjupaiga teemadel ning integreeriksid puuete aspekti järjepidevalt ELi rände- ja pagulaspoliitikasse.

3.2.12.

EL peaks võtma puuete aspektile ohu- ja katastroofiolukorras inimõigustel põhineva lähenemisviisi, võttes kooskõlas nõukogu 2015. aasta veebruari järeldustega puuetega inimesi arvestava katastroofide ohjamise kohta ja Sendai raamistikuga vastu rakenduskava. Lisaks on vaja suurendada puuetega inimeste ning hädaolukordade ja kodanikukaitse teenistuste ametnike seas teadlikkust ning anda neile teavet katastroofiohu vähendamise algatuste kohta.

3.2.13.

Komisjon peaks täitma juhtivat rolli puuetega inimeste õigusküsimuste ja inimõiguste valdkonnas. Komitee kutsub õigusküsimuste peadirektoraati üles korraldama kõigile ELi õigustalitustele suunatud Euroopa konverentsi, milles käsitletaks mh puuetega inimeste õigusi ligipääsul õiguskaitsele ning viise, kuidas need õigused on seotud teiste õigustega, nagu õigus- ja teovõime ja õigus võrdsele tunnustamisele seaduse ees.

3.2.14.

Komisjon peaks tagama vajaliku rahastuse ELi ja riiklike õigusametnike koolitusteks ELi õigusaktide ja ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni teemal. Lisaks innustab komitee ELi ja riiklikke kohtuid rakendama oma kodukordi ja suuniseid nii, et need hõlbustaksid puuetega inimeste ligipääsu õiguskaitsele. Samuti tuleks ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni komitee üldisi soovitusi võtta arvesse nii ELi kui ka riikide tasandi õigusemõistmises. Lisaks soovitab komitee õigusküsimuste peadirektoraadil kasutada avatud koordinatsiooni meetodit, et saavutada liikmesriikide tasakaalustatud ja koordineeritud lähenemine sellele väga olulisele küsimusele, valmistades nii ette Euroopa vastust võrdsele tunnustamisele seaduse ees. Komisjon peaks looma Euroopa standardi ja edendama õiguskaitsele ligipääsetavuse võrdlusanalüüsi.

3.2.15.

Komitee kutsub ELi institutsioone ja liikmesriike üles kaotama diskrimineerivad eestkosteseadused, võimaldades kõigil puuetega inimestel kasutada oma poliitilisi õigusi teistega võrdsetel alustel. Komitee märgib, et hääletusmenetluse, kohtade ja materjalidega seoses on vältimatu tagada mõistlik abi ja ligipääsetavus.

3.2.16.

Paraku on teadmata hulgalt puuetega eurooplastelt võetud nende vabadus ja turvalisus ning nad on allutatud sundravile ja kinnipidamisele, sh sundsteriliseerimine. Komitee nõuab, et komisjon võtaks tõhusaid meetmeid selle talumatu olukorra lõpetamiseks, koguks Eurostati kaudu usaldusväärseid andmeid ja kehtestaks tulemusliku hindamismehhanismi.

3.2.17 .

Komitee kutsub ELi üles vaatama läbi oma teadusuuringuid puudutavad eetikasuunised ning eelkõige näitama head eeskuju, töötades välja nõusolekuvormid, mis oleksid ligipääsetavad ja kergelt loetavad, ning vältima kellegi eest otsustamist selles valdkonnas.

3.2.18.

ELi peaks võtma vastu õigusaktid, et ühtlustada kaitse ja võidelda vägivalla, väärkohtlemise ja ärakasutamise vastu, ning ratifitseerima Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (5). EL peab võtma Euroopa seadusandlikud ja poliitilised meetmed ELi liikmesriikides toimuva piiriülese tegevuse vastu, mis hõlmab inimkaubandust puuetega naiste ja lastega. Komitee nõuab, et EL võitleks erimeetmete ja ligipääsetavate tugiteenuste kaudu puuetega laste vastu suunatud vägivallaga.

3.2.19.

Komisjoni Euroopa sotsiaalõiguste samba algatusse tuleks täies ulatuses hõlmata ja integreerida puuetega inimeste õiguste konventsiooni sätted. Luua tuleb vajalikud sotsiaalkaitse alammäärad ja tõhusad mehhanismid vaesuse, haavatavuse ja sotsiaalse tõrjutuse ennetamiseks ja leevendamiseks puuetega inimeste ja nende pered hulgas, pöörates erilist tähelepanu puuetega naistele, lastele ja eakatele.

3.2.20.

Selgelt on vaja välja töötada ELi sotsiaalhüvitiste koordineerimise süsteem, mis sisaldab selget õiguste ülekantavuse raamistikku, milles on määratud maksimaalne päevade arv puude tunnustamise menetluseks.

3.2.21 .

EL peaks välja töötama ja ellu rakendama kauaoodatud ja väga soovitud Euroopa deinstitutsionaliseerimise (6) strateegia, mis peaks ennekõike sisaldama väga ranget järelevalvet Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kasutamise üle, et tagada nende kasutamine üksnes selleks, et luua puuetega inimestele tugiteenuseid, et nad saaksid elada iseseisvalt kohalikes kogukondades. Samuti nõuab komitee eraldiseisvat Euroopa deinstitutsionaliseerimise fondi.

3.2.22 .

Komitee kahetseb, et komisjon ei ole veel läbi viinud analüüsi Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide mõju kohta puuetega inimestele vastavalt Euroopa Sotsiaalfondi määruses sätestatud kohustusele anda igal aastal aru puuete valdkonnas võetud meetmete kohta. See peaks hõlmama komisjoni järelevalve tugevdamist Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kasutamise üle kooskõlas ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooniga ja konsulteerides puuetega inimeste esindusorganisatsioonidega, samuti rikkumismenetlust (peatamine, tagasivõtmine, taastamine), mille EL käivitab eeltingimuste mittetäitmise korral.

3.2.23 .

Vaja on tõhusamaid riiklikke täitevasutusi: nende pädevus tuleks ühtlustada ja seda tugevdada, et hõlbustada reisijate õiguste jõustamist kõigi transpordiliikide puhul, samuti on vaja lihtsustada kaebuste lahendamise korda. Lisaks kutsub komitee komisjoni üles tagama tasuta reisimise hooldajatele kõigis transpordiliikides, sh lennureisidel, nagu see juba on sätestatud määruses (EÜ) nr 1371/2007 (7) ja määruses (EL) nr 1177/2010 (8).

3.2.24.

Komisjon peaks täielikult ja viivitamatult ametlikult tunnustama viipekeelt ja punktkirja ning hindama oma teabevahetuskanaleid ja sisemenetlusi, et luua ja esitada teavet puuetega inimestele ligipääsetaval viisil. See peaks hõlmama erinevaid ligipääsetavaid formaate, nagu viipekeel, punktkiri ning toetavad ja asendavad suhtlusvahendid, sh kergelt loetavad vormingud. EL peaks tagama, et kõigil puuetega inimestel oleks sõltumata nende rahalistest võimalustest ligipääs kaasavale haridusele.

3.2.25 .

EL peaks võtma vastu kohustusliku kaasava haridusalase vahetuse kvaliteediraamistiku, millega luuakse minimaalsed ligipääsetavuse kriteeriumid, et tagada kõigi üliõpilaste, eeskätt puuetega noorte üliõpilaste liikuvus ELis teise ja kolmanda astme hariduses ning kutseõppes. Kõik Erasmuse üliõpilasvahetusprogrammis osalevad partnerülikoolid peaksid kindlustama ligipääsetavuse oma haridusprogrammidele ja rajatistele, et tagada kõigi üliõpilaste, eeskätt puuetega noorte üliõpilaste täielik osalemine.

3.2.26.

EL peaks ratifitseerima Maailma Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni (WIPO) Marrakechi lepingu ning hõlbustama ja ergutama selle ratifitseerimist liikmesriikides riiklikul tasandil, et võimaldada trükiste ligipääsetavate versioonide vaba liikumist nägemispuudega ja trükikirja lugemise puudega inimeste jaoks.

3.2.27.

Komitee kutsub komisjoni üles töötama välja konkreetse algatuse 2030. aasta tegevuskava ja säästva arengu eesmärkide rakendamise kohta puuetega inimeste heaks ELis ja oma välispoliitikas, sh arengukoostöö ja rahvusvaheline kaubandus, ja selle ellu viima.

3.3.1.

Komitee nõuab tungivalt, et Eurostat korraldaks konverentsi, et leppida kokku ühtne mehhanism kõikide liikmesriikide statistikaametitele, tagades järelmeetmed kokkuvõtlikule märkusele 71. Vaja on luua Euroopa puuetega inimeste statistiline inimõiguste mehhanism, milles liigitataks puude, soo ja vanuse järgi, et koguda rakendusteavet puuetega inimestele suunatud Euroopa ja riiklike poliitikameetmete tarbeks.

3.3.2.

Komisjon peaks integreerima puuetega inimeste õigused järjepidevalt kõigisse ELi rahvusvahelise koostöö meetmetesse ja poliitikasse. Komitee toetab ELi katseprojekti „Lõhe ületamine“ ning kutsub üles looma puuetega inimeste õiguste ELi rahastamisprogrammi. Seda rahastamisprogrammi tuleks rakendada – nagu mõnes Euroopa riigis – tihedas koostöös Euroopa puuetega inimeste organisatsioonide kui vahendusasutustega, kes vastutavad poliitiliste ja rahastamisprioriteetide juhtimise haldamise ja määratlemise eest. Oluline on tagada, et Euroopa vahendeid ei antaks projektidele, mis ei ole kooskõlas ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni sätetega.

3.3.3.

Komisjon peab täiel määral täitma kokkuvõtlikku märkust 75, luues ja seades kõigis peadirektoraatides, ametites ja organistes sisse kontaktpunktid. Kõik kontaktpunktid peaksid korraldama igal aastal vähemalt kolm kohtumist ning puuetega inimeste esindusorganisatsioonid peaksid neil osalema ja neist täielikult osa võtma. Iga aasta 3. detsembril peaks komisjon andma välja aastaaruande ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamise kohta ELis ja tema liikmesriikides.

3.3.4.

Komitee toetab komisjoni otsust loobuda sõltumatust seireraamistikust, andes nii võimaluse luua tõeliselt sõltumatu mehhanism, mis toimib sõltumatu raamistiku liikmetest koosneva juhtorgani järelevalve all. Ent selleks, et ELi raamistik saaks oma ülesandeid tõhusalt täita, tuleb kiires korras eraldada rahalised ressursid ja personal.

3.4.1.

Selgelt on vaja, et ELi institutsioonid vaataksid läbi oma personalipoliitika ja viiksid selle kooskõlla ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni sätetega, tagamaks, et puuetega inimesed ja töötajad, kellel on puudega sugulased, saaksid mõistlikku abi ja toetust sobiva tasakaalu leidmiseks töö- ja perekondlike kohustuste vahel. Komitee kutsub ELi üles vaatama läbi oma ühise ravikindlustusskeemi, pensionisüsteemi ja puuetega seotud sotsiaalkaitse ja sotsiaalkindlustuse meetmed, tagamaks kõigi puuetega inimeste mittediskrimineerimise ja võrdsed võimalused, muu hulgas tunnistades puuetega seotud tervishoiuvajaduste erinevust haigusest ning edendades iseseisvat elamist ja töötamist, hüvitades neile täielikult seadmetele või teenustele tehtavad täiendavad kulutused.

3.4.2.

Äärmiselt oluline on, et kõik ELi institutsioonid viiksid proaktiivselt läbi konkreetse tähtajajaga algatusi, et täita avaliku sektori asutuste veebisaitide ligipääsetavuse direktiivi ligipääsetavuse sätteid, näidates sel viisil head eeskuju kõnealuses puuetega inimeste õiguste põhivaldkonnas.

3.4.3.

Komitee kutsub komisjoni ja Euroopa koolide kuratooriumi üles võtma vastu kava ja eraldama vajaliku personali ja vajalikud rahalised vahendid, et arendada välja kaasav kvaliteetne haridussüsteem Euroopa koolide kõigil astmetel ja see ellu viia, tagades mõistliku abi ja toe ning rakendades põhimõtet, et puude tõttu ei keelduta vastu võtmast ühtegi puudega õpilast.

3.4.4.

Kuna puuetega inimeste tööhõivemäär on ELis madal, siis kutsub komitee ELi institutsioone üles viima positiivse meetmena sisse tööhõivekava (sh konkreetsed konkursid), et suurendada oma talitustes töötavate puuetega inimeste arvu, pakkudes mõistlikku abi ja tuge. Selle meetme rakendamine tuleb iga kahe aasta tagant läbi vaadata, et hinnata, kas on vaja parandusmeetmeid.

3.4.5.

Komitee kutsub ELi institutsioone, ameteid ja organeid üles tagama kehtivate personalieeskirjade täieliku ja tulemusliku rakendamise kooskõlas ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooniga ning kodukordade ja rakendussätete väljatöötamise täielikus vastavuses konventsiooni sätetega.

3.4.6.

Komitee võtab kohustuse töötada välja struktuur kokkuvõtlike märkuste rakendamiseks komiteesiseselt, pidades silmas personalipoliitikat, kodanikele ja komitee liikmetele suunatud teabevahetusvahendeid ja komitee puuetega liikmetele täieliku kaasamise ja võrdsuse tagamist. Samuti võtab komitee kohustuse propageerida seda tegevust oma suhetes ettevõtjate, ametiühingute ja kodanikuühiskonnaga. Kõnealune uus kord töötatakse välja tihedas koostöös komitee alalise uurimisrühmaga „Puuetega inimeste õigused“.

2.2.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 34/24

Raportöör:

Antonello PEZZINI

Kaasraportöör:

Enrico GIBELLIERI

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et erisugused avaliku ja erasektori partnerlused (1) teadusuuringute ja innovatsiooni valdkonnas on suurepärane mudel ja võimas vahend Euroopa konkurentsivõimet mõjutavate oluliste küsimuste lahendamiseks ning nende abil suudetakse tõhusalt reageerida sotsiaal-majanduslikele, tööhõivealastele ja keskkonnasäästlikkuse probleemidele.

1.2.

Teadusuuringud ja innovatsioon ei ole ühemõõtmeline lineaarne protsess. Komitee leiab, et tehnoloogilise, keskkonnaalase ja sotsiaalse mõõtme täielikuks integreerimiseks programmi „Horisont 2020“ avaliku ja erasektori partnerlustesse on vaja uut lähenemisviisi, mis põhineb saavutatud tulemuste ja sotsiaal-majandusliku mõju suuremal läbipaistvusel.

1.3.

Komitee arvates peaks partnerlustes olema tagatud innovatsiooni laiem perspektiiv, võttes arvesse teenuste innovatsiooni, sotsiaalset innovatsiooni ning VKEdele ja sotsiaalmajandusele vajalikke ajakohastamisi nende paremaks kaasamiseks rakenduste tutvustamise ja arendamise kõikidel etappidel.

1.4.

Ühistes tehnoloogiaalgatustes ning avaliku ja erasektori lepingulistes partnerlustes tuleks soodustada innovatsiooni sotsiaalset õiguspärasust, suurendades majanduslikult nõrgemate sidusrühmade (ametiühingud, VKEd, vabaühendused) osalemist teadustegevuse ja innovatsiooni meetmete suunamises ja strateegilises planeerimises kooskõlas määrusega (EL) nr 2012/1025 strateegiate ja projektide valiku standardimise ning nende sotsiaalse kasulikkuse kohta.

1.5.

Komitee peab vajalikuks suurendada avaliku ja erasektori partnerluste turule orienteeritust, pöörates tähelepanu koostalitlusvõimele, standardimisele, ühtlustamisele ja riikidevahelisele tehnosiirdele, et saavutada kohapeal jätkusuutlikke ja kogu ELile ülekantavaid tulemusi.

1.6.

Komitee arvates on soovitav käivitada ühised tehnoloogiaalgatused ning avaliku ja erasektori lepingulised partnerlused selleks, et

1.7.

Komitee soovitab ühistes tehnoloogiaalgatustes ning avaliku ja erasektori lepingulistes partnerlustes võtta uusi innovaatilisi meetmeid, et kaasata rohkem juhtivaid investoreid uuenduslike ärimudelite ja täiustatud kutseprofiilide loomiseks, sotsiaalpartnereid hõlmava foorumi väljatöötamiseks ning projektijärgse turu kiire ärakasutamise toetamiseks.

1.8.

Komitee peab oluliseks tugevdada järelevalvet ühiste tehnoloogiaalgatuste ning avaliku ja erasektori lepinguliste partnerluste rakendamise suutlikkuse ja ühtsuse üle paindlikumate ja turu vajadustele vastavate vahendite abil. Samuti on vaja kvaliteeti tagavat dünaamilisemat lähenemisviisi, sh tulemuslikkuse dünaamiliste põhinäitajate (key performance dynamic indicators, KPDI) täielikku süsteemi, mis võimaldab võrrelda erinevaid algatusi ning koostada kõigi ühiste tehnoloogiaalgatuste ning avaliku ja erasektori lepinguliste partnerluste ülevaatliku aastase tulemustabeli, mis esitatakse ELi ja liikmesriikide institutsioonidele ning Euroopa maksumaksjatele.

1.9.

Komitee nõuab suuremaid jõupingutusi selleks, et tagada sisemine kooskõla ELi teadusuuringute ja innovatsiooni 9. raamprogrammi eesmärkide ja prioriteetide ning tööstussektori teadusuuringute ja innovatsiooni strateegiate vahel, mis väljenduvad ühistes tehnoloogiaalgatustes ning avaliku ja erasektori lepingulistes partnerlustes kooskõlastatult kõigi teiste innovatsioonipartnerluse vormidega, mis on juba kasutusel piirkondlikes, riiklikes ja liidu poliitikameetmetes.

1.10.

Komitee teeb ettepaneku kutsuda kokku tugeva tööstus- ja sotsiaalvaldkonna esindatusega Euroopa innovatsiooninõukogu, mis võib koos innovatsiooni toetava üleeuroopalise taristuvõrguga osutuda kasulikuks vahendiks algatuste koordineerimise tõhustamisel, tehes samuti koostööd teiste Euroopa ja rahvusvaheliste teadusuuringute ja innovatsiooniga tegelevate organisatsioonide tegevussuundadega nagu ka samalaadsete rahvusvaheliste partnerlustega (2).

1.11.

Komitee palub kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel asetada avaliku ja erasektori lepinguliste partnerluste ning ühiste tehnoloogiaalgatuste kavandamisel ja elluviimisel tähelepanu keskmesse uuenduslikud meetmed, nagu aruka spetsialiseerumise strateegiad, ühtekuuluvuspoliitika rakendus- ja koostöökavad, teadusuuringute ja innovatsiooni programmid ning projektide väljatöötamise programmid kliimamuutustega kohanemise rakenduskavade elluviimiseks.

1.12.

Komitee on veendunud, et strateegilised, arukad ja õigeaegsed investeeringud sobivatesse uuenduslikesse keskkonnasõbralikesse lahendustesse ja rohelisse taristusse on sellise terve ja tõhusa reindustrialiseerimise taastamise aluseks, mis rajaneb teadusuuringutel ja innovatsioonil ning nende turukõlblikel rakendustel.

1.13.

Komitee rõhutab vajadust ühtlustada erinevad Euroopa teadusuuringute ja innovatsiooni vahendid ja programmid järgmise raamprogrammi vahendite ja programmidega, et tagada investeeringute järjepidevus sektorites, kus Euroopal on juhtiv koht maailmas (3) ning mille aluseks on stabiilsuse väljavaade ja tingimuseks tulemuslikkuse korrapärane hindamine.

1.14.

Komitee kutsub komisjoni, Euroopa Parlamenti ja nõukogu üles pidama ühist arutelu eesmärgiga korraldada võimalikult kiiresti institutsioonidevaheline konverents avaliku ja erasektori tehnoloogiaalaste partnerluste rolli kohta Euroopa taasindustrialiseerimisel, pidades silmas järgmist teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammi pärast 2020. aastat.

2.1.

Ühised tehnoloogiaalgatused on avaliku ja erasektori partnerlused Euroopa teadusuuringute ja innovatsiooni peamistes valdkondades ning on kindlaks määratud otsusega nr 1982/2006/EÜ (4). Juba alates seitsmendast raamprogrammist osutusid tavapärased vahendid ebapiisavateks Euroopa majanduse suurema ja parema konkurentsivõime saavutamisel. Tööstusalaste partnerluste eesmärk on teadusuuringud ja innovatsioon, hõlmates selgelt piiritletud tööstusalaseid turueesmärke, rahaliste ja inimressursside paremat kontsentratsiooni ning finantsvõimendust, mis annab otsustava tõuke turu-uuenduste teaduslike ja tehnoloogiaalaste avastuste ülekandmise kiirendamisele.

2.2.

Praeguse programmi „Horisont 2020“ struktuur sisaldab olulisi uuendusi, jättes rohkem ruumi tööstuse ja liikmesriikide mõjule ja koostoimele erinevate avaliku ja erasektori partnerlusskeemide kaudu, toetades neid sektoreid, mis

2.3.

On loodud mitmesuguseid algatusi tööstussektorile suunatud eri liiki partnerluste edendamiseks, mida toetavad teaduslikud kogukonnad või juhivad riigiasutused.

2.4.

ELi institutsioonid on avaldanud tugevat toetust tööstusliku algatusega loodud Euroopa tehnoloogiaplatvormidele, et määrata alt-üles protsessi abil kindlaks ühised strateegilised eesmärgid ja prioriteedid.

2.5.

38 toimival Euroopa tehnoloogiaplatvormil – nagu ka kolmel valdkondadevahelisel algatusel – on strateegiline, mobiliseeriv ja levitav funktsioon. Oma ülesande täitmiseks on need seotud järgmiste põhitegevustega:

2.6.

Ühised tehnoloogiaalgatused hõlmavad Euroopa Komisjoni, liikmesriike ning ühiskonna jaoks suurt väärtust omavate teadus- ja tehnoloogiasektorite akadeemilisi ja tööstusringkondi, toetades eelkõige teadusuuringute ja innovatsiooni alast koostööd Euroopas, milles on selgelt määratletud ühised tehnoloogilised ja majanduslikud eesmärgid.

2.7.

Ühiste tehnoloogiaalgatuste peaeesmärk on avaliku ja erasektori investeeringute mõju suurendamine teadustegevuses ning Euroopa teadusruumi tugevdamine, aidates kaasa juhtimise teadusliku ja tehnilise innovatsiooni ergutamisele programmi „Horisont 2020“ raames.

2.8.

Ühiste tehnoloogiaalgatuste põhiidee on olla avatud uutele osalejatele ja suhelda laia publikuga, edendada finantsvõimendust, andes selgete struktuuride raames tõukeid Euroopa majandusele, et julgustada tööstust, VKEsid, sotsiaalmajandust ja liikmesriike suurendama oma osalust ja investeeringuid.

2.9.

Ühised tehnoloogiaalgatused tekkisid algselt Euroopa tehnoloogiaplatvormide töö tulemusena, mille kohta on komitee koostanud omaalgatusliku arvamuse, (5) milles visandati ühiseid ja jagatud visioone sektorite arendamiseks, selgitades välja lahendamist vajavad küsimused.

2.10.

Ühiseid tehnoloogiaalgatusi vajavate sektorite kindlakstegemise kriteeriumid on järgmised: sektori strateegiline tähtsus ja selged eesmärgid, tegevuse suur lisaväärtus Euroopa tasandil, suurte ja pikaajaliste investeeringute finantsvõimendus ning piisav ja kiire reageerimine majanduskasvu, jätkusuutlikkuse ja kliimaprobleemidele.

2.11.

Innovatsioonimäära hindamiseks ei piisa üksnes sellest, kui võetakse arvesse eraldatud investeerimisvahendeid, vaid on vaja ka kõnealustele eraldistele vastavaid majanduslike tulemuste ja turunäitajaid. Avaliku ja erasektori lepingulised partnerlused peavad igal aastal esitama aruande toimunud tegevuse, Euroopa lisaväärtuse tegeliku kasvu, uuenduslike finantsvõimenduse rahastamisvahendite tõhususe ning sotsiaal-majanduslike eesmärkide kvalitatiivse ja kvantitatiivse saavutamise kohta eelnevalt nimetatud näitajate põhjal.

2.12.

Käesoleva arvamuse eesmärk on näidata, kuidas mõjutab tööstuspoliitikat ja tööstuse muutusi tööstussektori otsene osalemine ELi rahastatavates teadusuuringutes ja innovatsioonis institutsionaalsete (ühised tehnoloogiaalgatused) ja lepinguliste (avaliku ja erasektori partnerlus) partnerlusskeemide kaudu, ja esitada parandusi.

3.1.

ELi teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammist saadud kogemus on näidanud raskusi Euroopa tööstuse tegelike vajadustega arvestamisel. Neid ähvardab sageli eiramise oht nii üldiste eesmärkide kindlaksmääramisel kui ka tööprogrammides. See toob esile Euroopa paradoksi: Euroopal on kõrge teaduslik väärtus, kuid selle turul innovatsiooniks muutmise võime on vähene ja aeglane, võrreldes oma konkurentidega maailmas.

3.2.

Euroopa tehnoloogiaplatvormide töö ja tegevus on järk-järgult seda lähenemisviisi muutnud. Euroopa tööstus on suutnud kindlaks määrata peamiste tootmissektorite eesmärgid ja prioriteedid, mis on enamasti lisatud programmi „Horisont 2020“ struktuuri ja eesmärkidesse.

3.3.

Ülalt-alla-lähenemisviisilt on üle mindud alt-üles-lähenemisviisile, et katta kogu innovatsioonitsükkel ja saavutada kõrgema tehnilise valmiduse tasemega tulemusi uute tootmistehnoloogiate, toodete ja oskuste rakendamiseks.

3.4.

Ühised tehnoloogiaalgatused ning avaliku ja erasektori lepinguline partnerlus peaksid olema peamised vahendid tööstussektori aktiivse rolli tagamiseks mitmeaastases programmis ja ELi meetmete rakendamisel programmis „Horisont 2020“. Erasektor on lubanud investeerida ligikaudu 10 miljardit eurot ühistesse tehnoloogiaalgatustesse, et edendada innovatsiooni seitsmes sektoris, aidates peatada Euroopa töötleva tööstuse tähtsuse vähenemist.

4.1.

Komitee on kindlalt veendunud, et erisugused teadusuuringute ja innovatsiooni valdkonna partnerlused on suurepärane mudel arengu edendamiseks ja võimas vahend ELi konkurentsivõimet mõjutavate põhiküsimuste lahendamiseks.

4.2.

Komitee leiab, et ühised tehnoloogiaalgatused ning avaliku ja erasektori lepingulised partnerlused on positiivne kogemus partnerluste loomisest Euroopa tasandil, kui nende abil õnnestub koondada mitmeaastasesse raamistikku ELi ja liikmesriikide vahendeid, sealhulgas erasektori vahendeid, oskusteavet ning teadusuuringute ja innovatsioonialast suutlikkust eesmärgiga jagada teadmisi ja levitada esmatähtsaid uuendusi ülemaailmse turuedu saavutamise jaoks määrava tähtsusega sektorites.

4.3.

Komitee arvates peavad ühised tehnoloogiaalgatused ning avaliku ja erasektori lepingulised partnerlused tõhusalt täitma oma ülesandeid, mis väljenduvad järgmises:

Uue tehnoloogia ja innovatsiooni arendamine tööstuses peab pakkuma inimressursside kvaliteetset koolitamist ja uusi täiustatud kutseoskusi koos tööturu osapoolte ja kohalike omavalitsuste tihedama ja süstemaatilisema osalemisega sektori strateegia määratlemisel ja rakendamisel.

4.4.

Viimastes komisjoni 2016. aastal avaldatud aruannetes (6) näitavad kvalitatiivsete uuringute esialgsed tulemused, (7) et kui programm „Horisont 2020“ näib asjakohaselt reageerivat vajadusele olla avatud avaliku ja erasektori partnerlustele, siis kõnealused meetmed ei näi alati täielikult rahuldavat nõudeid olla avatud uustulnukatele ja soodustada nende osalemist. Nende võime toetada tööhõivet, majanduskasvu, investeeringuid ja ühtse digitaalse turu kiirendatud arengut ei saa täit tunnustust, vastupidiselt nende reageerimissuutlikkusele energia- ja kliimamuutustele.

4.5.

Samuti peetakse väga väikeseks avaliku ja erasektori lepinguliste partnerluste ning ühiste tehnoloogiaalgatuste võimet toimida edukalt vastastikku teiste ELi rahastamisvahenditega, nagu Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid ja Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond, kuigi mõned ühised tehnoloogiaalgatused on allkirjastanud vastavad protokollid. Komitee peab oluliseks koostoime käivitamist, lihtsustades kohalike ja piirkondlike osalejate kaasamist ning ühtsetele tööstandarditele viimist.

4.6.

Kuna projektitaotluste tagasilükkamise määr on programmi „Horisont 2020“ puhul seitse ühele, mis on kõrgem võrreldes seitsmenda raamprogrammiga, kus see oli viis ühele, siis oleks asjakohane tasakaalustada sõltumatute ekspertide-hindajate kogu, kellele taotlused esitatakse, sest programmi „Horisont 2020“ avaliku ja erasektori lepinguliste partnerluste esimestes hankekonkurssides pärines üle poole taotlustest tööstusest, samas kui üle poole ekspertidest-hindajatest on pärit akadeemilisest sektorist ning erasektori ekspertteadmised moodustavad vaid veidi üle viiendiku.

4.7.

Ühiste tehnoloogiaalgatuste ning avaliku ja erasektori lepinguliste partnerluste jaoks kättesaadavatel raamistikel on olulised positiivsed omadused Euroopa tööstuse konkurentsivõime ja jätkusuutlikkuse saavutamiseks. Erasektori partnerid on meetmeid kavandanud ulatusliku avaliku konsultatsiooniprotsessi käigus töökava ja vastavate hangete väljatöötamiseks, et vastata tööstuse tegelikele vajadustele ning tagada kõrge kasutuselevõtu tase ja finantsvõimendus (kolm kuni üheksa).

4.8.

Raamistikus „ühiste tehnoloogiaalgatuste 2014. aasta osalised hanked“ peab seda liiki partnerlus paremini selgitama oma institutsioonilist määratlust ja juhtimistasandeid, olles aruandekohuslane Euroopa maksumaksja ja ELi institutsioonide ees.

4.9.

Komitee arvates peavad ühised tehnoloogiaalgatused ning avaliku ja erasektori lepingulised partnerlused vastama ka avatud mehhanismide ja kaasava juurdepääsu korral esmavajadustele, mis on kooskõlas sotsiaalpartnerite täielikku toetust omava tugeva majanduskasvupoliitikaga.

4.10.

Ühised tehnoloogiaalgatused ning avaliku ja erasektori lepingulised partnerlused osalevad tegelikult juba ülemaailmses võistluses, et olla esimesed uue tulevikutehnoloogia väljatöötamises ja turustamises, ning seega vajavad nad järgmiste selgete tööstusstrateegia eesmärkide väljatöötamist ja rakendamist:

4.11.

Komitee rõhutab vajadust kaasata kõiki Euroopa peamistes tööstussektorites osalejaid, nii kaubandussektori liigi, ettevõtte suuruse kui ka inimressursside, nende koolitamise ja arendamise ning nende esindatuse osas, et parandada sotsiaalsete aspektide ja VKEde integreerimist ning sidusrühmade kaasamist teadusuuringute ja innovatsiooni projektidesse.

4.12.

Sellega seoses peab komitee oluliseks võtta kasutusele asjakohased sotsiaalsed ja koolitusvahendid ning jälgida tulemuslikkuse dünaamiliste põhinäitajate alusel (key performance dynamic indicators, KPDI) nii patente ja teaduslikke publikatsioone kui ka eelkõige muutusi, mis mõjutavad sotsiaal-majanduslikku olukorda ja uute spetsialistide koolitamist.

4.13.

Komitee arvates on strateegia „Euroopa 2020“ majanduskasvu ja tööhõive eesmärkide (eelkõige 3 % investeeringud teadustegevusse ja innovatsiooni) saavutamisel oluline koondada erasektori investeeringud, tuginedes riiklikele vahenditele ja tagades tugeva finantsvõimenduse.

4.14.

Kõrgema tehnilise valmiduse tasemega innovatsioonitegevus peaks saama jätkuvalt toetust stabiilsuse väljavaadetel põhinevatest investeeringutest, mis on seotud tulemuslikkuse korrapärase kontrollimisega ning suunatud tööstuslikku taristusse ja tööstusettevõtetesse, tuginedes president Junckeri Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi näitele.

4.15.

Komitee arvates tuleks tööstussektori sidusrühmi rohkem kaasata teadusuuringute ja innovatsiooni programmidesse ning programmikomisjonidesse, mis on oluline tegur iga liikmesriigi tööstuse ulatusliku osalemise edendamiseks.

4.16.

Komitee leiab, et liikmesriigid ja Euroopa Komisjon peaksid läbi vaatama ning vajaduse ja võimaluse korral ühtlustama tööstussektori ühiseid tehnoloogiaalgatusi ning avaliku ja erasektori lepingulisi partnerlusi käsitleva õigusraamistiku. Need peavad suurendama lisaväärtust keskkonna-, majandusliku, sotsiaalse ja tööhõivealase mõju, nutikate ärimudelite ja integreeritud territoriaalsete valdkondlike lahenduste, uute oskuste ja sotsiaalse innovatsiooni näol (8).

4.17.

Mitmes ELi poliitikavaldkonnas ka väljaspool programmi „Horisont 2020“ rakendatavate teadusuuringute ja innovatsiooni mitmesuguste partnerlusskeemide arengut peab komitee arvates iseloomustama teadusuuringute ja innovatsiooni meetmete suurem sidusus ja parem koordineerimine kõikehõlmava ELi lähenemisviisiga sisemises ja välises mõõtmes. Suure tööstuse ja ühiskonna esindatusega Euroopa innovatsiooni nõukogu loomine koos innovatsioonitaristu toetamise üleeuroopalise võrgustikuga võiks aidata kaasa tõhusama raamistiku loomisele.

4.18.

Arvestades üheksandat raamprogrammi, (9) peab komitee otstarbekaks luua läbipaistev raamistik hindamaks kvalitatiivselt ja kvantitatiivselt toimivate ühiste tehnoloogiaalgatuste ning avaliku ja erasektori lepinguliste partnerluste tegevuse majanduslik-innovatiivset, sotsiaalset ja keskkonnaalast edu või ebaedu, hõlmates tööstuse lõpptarbijaid, sotsiaalpartnereid ning VKEde ja kodanikuühiskonna esindajaid, et hinnata strateegilisi prioriteete ja kujundada tulevasi partnerlusi, millele suunata programmi „Horisont 2030“ jõupingutused.

2.2.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 34/31

Raportöör:

Madi SHARMA

Kaasraportöör:

Dirk JARRÉ

1.1.

Euroopa on alati olnud eestvedaja isikliku hügieeni, kehahooldus- ja ilutoodete tootmises, innovatsioonis ja arendamises. Viimasel ajal on aga tema juhtroll selles sektoris pidevalt vähenenud ülemaailmse konkurentsi ja tingimuste tõttu, milles ei võeta arvesse konkurentsis püsimisega kaasnevat innovatiivse tehnoloogia survet ja reaalset ärikeskkonda.

1.2.

Käesolevas arvamuses käsitletakse Euroopa isikliku hügieeni, kehahooldus- ja ilutoodete tööstussektori tugevdamist, eriti seoses toodetega, mis kuuluvad kosmeetikatoodete määruse (EÜ) nr 1223/2009 alla. „Kosmeetikatoode“ – aine või segu, mis on ette nähtud kokkupuuteks inimese keha välispinna osadega (nahk, juuksed, näo- ja ihukarvad, küüned, huuled ja välised suguelundid) või hammaste ja suuõõne limaskestadega ainult või peamiselt nende puhastamiseks, lõhnastamiseks, nende välimuse muutmiseks, nende kaitsmiseks, heas seisundis hoidmiseks või ihulõhnade parandamiseks. Kosmeetikatootena ei käsitata aineid või segusid, mis on ette nähtud allaneelamiseks, sissehingamiseks, süstimiseks või inimorganismi implanteerimiseks.

1.3.

Pehmepaberi, salvrätikute ja naiste hügieenitoodete sektorid ei kuulu kosmeetikatoodete määruse alla, kuid neid võiks paljudes soovitustes arvesse võtta, kuna see sektor pakub lisaväärtust isikliku hügieeni valdkonnas.

1.4.

Käesolevas arvamuses ei käsitleta ravimeid, tätoveeringuid, püsimeiki, iluhooldusteenuseid ega tooteid, mida manustatakse operatsiooni või seadmete abil, samuti loomade nahahooldustooteid. Kuid tarbijate järjest suurema mure tõttu kahjulike kemikaalide pärast soovitab komitee käsitleda kõiki eespool nimetatud tooteid ja teenuseid eraldi dokumendis.

1.5.

Ehkki Euroopa spetsialiseerunud ettevõtete innovatsioonivõime on muljet avaldav, on innovatsioon ise ning seega ELi leiutiste tootmine ja turustamine liikunud maailma teistesse osadesse, tuues kaasa tõsiseid majanduslikke ja sotsiaalseid tagajärgi. Soodsa keskkonna loomine, et liikuda neljandast tööstusrevolutsioonist edasi, võttes asjakohaste strateegiate abil arvesse biotehnoloogia valdkonna suuri edusamme, aitab oluliselt kaasa tööstuse tagasitoomisele ja uute toodete arendamisele.

1.6.

Komitee mõistab, et sektor on tarbijate kaitse ja ohutuse tagamiseks juba hästi reguleeritud ja puudub vajadus täiendavate õigusaktide järele, kuid kaaluda võiks läbipaistvuse suurendamist. Seda silmas pidades esitab ta järgmised sektoripõhised soovitused:

2.1.

Kosmeetika- ja isikliku hügieeni tooted on enam kui 500 miljoni igas vanuses Euroopa tarbija jaoks olulised esmatarbekaubad. Need hõlmavad nii igapäevaseid hügieenitooteid, nagu seep, šampoon, deodorant ja hambapasta, kui ka luksuslikke ilutooteid, nagu parfüümid ja meigitooted. Sektori väärtus on 77 miljardit eurot (2015) ja see oli üks väheseid sektoreid, mida üleilmne finantskriis ei mõjutanud. Euroopa on saavutanud selles sektoris maailmas juhtpositsiooni ja on kosmeetikatoodete oluline eksportija. Väljapoole Euroopat suunatud kaubandus moodustas 2015. aastal 17,2 miljardit eurot.

2.2.

Kosmeetikatööstuses on tiheda konkurentsi tõttu oluline kaubamärgi tuntus. Kliendi lojaalsuse aluseks on usaldusväärne reklaamimine, kvaliteet, ohutus ja uute toodete arendamine ning seda võib võrrelda moetööstusega, kus suundumused muutuvad hooajaliselt.

2.3.

Sektoris on igas suuruses ettevõtteid, kusjuures Euroopa kosmeetikatööstuses on üle 4 600 VKE. VKEde turuosa on hinnanguliselt 30 %, kuid mõnes ELi liikmesriigis võib nende osakaal olla kuni 98 %. Tootevalik on erinev, ulatudes suurettevõtetes rohkem kui 20 000 ning väiksemate ettevõtjate puhul ligikaudu 160 tooteni. Suured kosmeetikatoodete tootjad kasutavad ligikaudu 2 000 koostisainet, VKEd 600, ning mõlemad võtavad igal aastal kasutusse ligikaudu 4 % uusi koostisaineid. Uued koostisained avaldavad märkimisväärset mõju kasumlikkusele ja arengule.

2.4.

Kogu Euroopa väärtusahelas töötab tootmisest kuni jaemüügini vähemalt 2 miljonit inimest. Tootmisega oli 2015. aastal hõivatud 152 000 töötajat, (1) kellest naisi (56 %) on natuke rohkem kui mehi (44 %). Viimase viie aasta jooksul on otsene ja kaudne tööhõive sektoris suurenenud 2,3 %, st rohkem kui 39 000 töökoha võrra (2).

2.5.

Teadus- ja arendustegevuse kulud olid 2015. aastal hinnanguliselt 1,27 miljardit eurot. Riigiti on erinevused suured. Sektoris töötab üle 26 000 teadlase, kes uurivad teaduse uusi valdkondi, töötavad uute koostisainete kallal, arendavad uusi koostisi ja teevad ohutushindamisi. Tänu sellele kõigele on uute patentide arv ELis igal aastal muljet avaldav.

2.6.

Euroopa paberitööstuse, eelkõige pehmepaberi tootmise väärtus aastas on üle 10 miljardi euro ja see moodustab 25 % maailma pehmepaberi turust. Kvaliteetse pehmepaberi, näiteks kätepaberi, salvrätikute, tualettpaberi jne ulatuslikum kasutamine on oluline näitaja, mis osutab elukvaliteedi ja hügieenitingimuste paranemisele nii kodus kui ka väljaspool, andes seega tõhusa panuse isikliku hügieeni sektorisse.

2.7.

Euroopa kosmeetikasektor pälvib tunnustust juhtrolli võtmise eest loomkatsete täielikuks keelustamiseks, edendades samal ajal innovatsiooni ja konkurentsivõimet. Tänapäeva turgu suunavad võrdväärselt ohutus ja innovatsioon, uued värvipaletid, nahatüübipõhised hooldusvahendid, vananemisvastased tooted ja ainulaadsed koostised. Tarbijad nõuavad pidevalt laiemat valikut, suuremat isikupärastamist ja veel suuremat tõhusust. Et vastata paremini kasutajate eelistustele ja ootustele, kaasatakse tarbijarühmad ja -organisatsioonid korrapäraselt juba arendamise varajastes etappides.

3.1.

ELi õigusaktide ja suunistega reguleeritakse nii koostisainete järelevalve kui ka katsetamise kriteeriumid, sealhulgas loomkatsete keelustamine, keskkonnakaitse ja märgistamine. Turulepääsu, rahvusvaheliste kaubandussuhete ja õigusnormide lähendamist käsitleva õigusraamistiku üle teostab järelevalvet komisjon.

3.2.

Kosmeetikatoodete määrus, st määrus (EÜ) nr 1223/2009, on kehtinud 2013. aastast ja asendab 1976. aastal vastu võetud direktiivi 76/768/EMÜ. Selle eesmärk on ühtlustada norme, et viia lõpule kosmeetikatoodete siseturg ja saavutada inimeste tervise kaitse kõrge tase.

3.3.

Olenemata tootmisprotsessidest või turustusahelatest peavad ELis turustatavad kosmeetikatooted olema ohutud. Kosmeetikatoodete määruse (sh selle lisade) ja selles tehtud muudatustega sätestatakse regulatiivsed tingimused ja kõigile kosmeetikatoodetes kasutatavatele ainetele esitatavad piirangud. Kosmeetikatoote eest „vastutav isik“ vastutab toote ohutuse eest ja peab tagama, et enne müüki läbib see asjakohase teadusliku ohutushindamise. Andmebaas CosIng sisaldab teavet kosmeetikatoodete koostisainete kohta ning tagab nende kohta käivatele andmetele hõlpsa juurdepääsu. Inimtervise ja tarbijaohutuse kõrgetasemelise kaitse tagamine tähendab ka seda, et vastutavad teaduskomisjonid peaksid eritähelepanu alla võtma võimalikud terviseohud teatavate ametialade (näiteks juuksurid ja kosmeetikud) esindajate puhul, kes kasutavad kosmeetikatooteid igapäevaselt oma ametialase tegevuse käigus ja on nendega seega tihedamas kokkupuutes kui tavainimesed.

4.1.

Konkurentsivõime säilitamiseks tegelevad tootjad pidevalt uuendustegevusega, et avastada uusi koostisaineid, kasutada olemasolevaid koostisaineid uutes rakendustes ja luua rohkem isikupärastatud tooteid. Siiski ei saa nad töötada isoleerituna ja seetõttu peavad ELi komisjon, riikide valitsused ja sidusrühmad, eriti tarbijate ja töötajate esindajad, tegema majanduskasvu soodustava keskkonna loomise nimel koostööd.

4.2.

Komitee on seisukohal, et sektori arengu põhiprobleemid on samasugused nagu kõigil tööstussektoritel, ning esitab hügieeni- ja kosmeetikatoodete sektori kohta järgmised soovitused.

4.2.1.

Suurem lähenemine bio- ja inseneriteaduste vahel, sh genoomiuuringute ning ilu- ja hooldussektori vahel, aitaks paremini suurendada toodete mitmekesistamist. Nahk on inimkeha suurim organ, kuid erinevused kosmeetikatoodete nahale kandmise ja ravimite kasutamise vahel näivad kaduvat. Arvestada on vaja teatud mõjuga, näiteks ärritus, allergia ja nahavähk. Heaks koostöönäiteks on sellised algatused nagu EIT Health, (3) mis hõlmab tervishoiu olulisi valdkondi, sh farmaatsia, meditsiinitehnika, biotehnoloogia ja e-tervis. Kosmeetikatooted parandavad isiklikku hügieeni ja heaolu ja/või mõjutavad elustiili (positiivne mõju, mida õigusaktides ei arvestata, näiteks stressi vähendamine, enesekindluse suurenemine või une paranemine). Ehkki kosmeetikatooted ei ole ravimid, põhinevad nad keerulistel teadusuuringutel naha ja selle funktsioonide kohta. Kosmeetikatoodete väljatöötamisel on seega suureks abiks edusammud muudes bioloogiateaduste valdkondades, eelkõige farmaatsiatööstuses. Edendama peaks koostööd teadusuuringute alal, keskendudes isikupärastamisele ning pidades silmas elustiilile ja heaolule kohandatud tooteid.

4.2.2.

Parem koostöö suur- ja väikeettevõtete vahel ning sektoripõhiste inkubaatorite (4) või klastrite arendamine parandaksid konkurentsivõimet ja toetaks majanduskasvu. Kõik kosmeetikatooted läbivad enne turule laskmist asjatundliku teadusliku ohutushindamise, mis võib väiksemate ettevõtjate jaoks olla halduslikult ja rahaliselt piirav. Kuigi ohutushinnangu säilimine on oluline, võiksid väiksemad innovaatilised ettevõtted kasutada erinevaid ettevõtlust toetavaid meetmeid, mis oleksid innovatsiooni ja uute toodete arendamise protsessi ning lõpptoote eduka turustamise vahelisel arenguperioodil abiks, aidates vähendada ebaõnnestumise ohtu. Sellisteks meetmeteks võiksid olla parem teabejagamine tehno- ja teadmussiirde kaudu, koostöö investeerimisvõimaluste alal, kulude vähendamise analüüs ja juurdepääs rahastamisvahenditele (5). Samuti peaksid valitsused muutma oma tootmisalaseid arusaamu ja hakkama toetama kohalikku tootmist ja töökohtade loomist Euroopas.

4.2.3.

Parem turuteave ja andmete edastamine teadusringkondade, sektori ja tarbijate vahel edendavad teadmussiirde abil majanduskasvu. Isikliku hügieeni valdkonnas liigutakse mahe-, looduslike, UVB- ja UVA-kaitsega toodete, vananemist toetavate ja vananemisvastaste toodete suunas, avardades innovatsiooni ulatust. Menopausi ja vananemisega seotud uuendused loovad praegu iluhoolduse valdkonnas arenguvõimalusi, kuna võimaldavad suunata arvukatele inimestele tooteid, mis aitavad neil head välja näha ja end võimalikult hästi tunda. Teaduses ja tehnoloogias toimuvad arengud inimgenoomi järjestuse määramisel ja edusammud selle eri funktsioonide ja absoluutse individuaalsuse mõistmisel suunavad kosmeetikatööstust edaspidi toodete äärmiselt tugeva isikupärastamise suunas. Sektori põhilisteks ülesanneteks on koostöö meditsiini- ja teadusringkondadega sellealaste teadusuuringute ja innovatsiooni vallas.

4.2.4.

Töötajate suurema kaasatuse soodustamine. Töötajad on tooteuuenduses esirinnas, kuna neil on sektori kohta ülevaade alates arendusprotsessist kuni tarbijate tagasisideni. Seega aitaks ettevõtte kasvule kaasa põhjalikum konsulteerimine, sh siseettevõtluse edendamine. Sektori tööhõivevõimalused on mitmekesised ning parem kommunikatsioon hetke- ja tulevikuarengu seisukohalt vajalike oskuste ja pädevuste näitamiseks muudab sektori huvipakkuvamaks. Euroopas tegeleb üle 514 000 bioteaduste üliõpilase (6) uute teadusuuringute ja võimaluste loomisega sektoriülese koostöö suurendamise nimel. Suurem koostöö akadeemiliste ringkondade ja tööstuse vahel aitab jällegi laiemaid töötajate hulki kaasata.

4.2.5.

Majanduskasvu toetamiseks on vaja teadus- ja arendustegevust, investeeringuid, teadus- ja arendustegevuse rahastamist ja ohutusnorme. ELi tootmissektoris võiks kaaluda avaliku ja erasektori rahastamismehhanisme teadus- ja arendustegevuse, patentide registreerimise ja uute toodete arendamiseks.

4.2.6.

ELi suur- ja väikeettevõtete kasumlikkusele, aga ka tarbijate tervisele kujutavad tõsist ohtu patendiõiguse rikkumised ja võltsitud kaubad. 2006. aastal jäi ELil võltsitud parfüümide ja kosmeetikatoodete tõttu saamata 3 miljardit eurot. Kaubamärkide intellektuaalomandi paremaks kaitsmiseks võiks tootele lisada valmistajariigi.

4.2.7.

Riskipõhise reguleerimise kohustus: praegu ei reguleerita aineid nende olemuslike omaduste alusel (nt ärritav), vaid selle põhjal, kas aine omadus ilmneb tegelikes kasutustingimustes (nt kasutatakse kontsentratsioonis, mis ei tekita ärritust). See lähenemisviis on võimalik, kuna kosmeetikatoodete kasutamine on täpselt kindlaks määratud ja võimalik on teha täielik riskihindamine. Kemikaale käsitlevate õigusaktide puhul on lähenemisviis teistsugune (kasutamine ei ole kindlaks määratud) ning olemuslike omaduste ohtlikkus on otsustava tähtsusega. Sektori tulevase innovatsiooni- ja arenguvõimaluste seisukohast on ülioluline, et ELi õigusaktides ja meetmetes eristatakse jätkuvalt asjakohaselt ohtu ja riski.

4.2.8.

Geograafiliste koostisainete edendamine. Piirkonnale iseloomulike loodustoodete uurimise ja sertifitseerimise edendamine kaitstud geograafiline tähise (7) abil (nt Korsika käokuld) võimaldab edendada ELi piirkondlikke tooteid, suunates lisatähelepanu kohalikele kaupadele ja käsitöötoodetele. Praegu on loodustoodete isotoopide määramise või laboratoorse analüüsi kulud ettevõtjate ja VKEde jaoks liiga kõrged.

4.2.9.

Loomkatsete keelustamine: kosmeetikatoodete määrusega kehtestati katsete (valmis kosmeetikatoodete ja kosmeetikatoodete koostisainete loomadel katsetamise keelustamine) ja turustamise (loomadel katsetatud valmis kosmeetikatoodete ja kosmeetikatoodete koostisainete ELis turustamise keelustamine) keeld. Seda keeldu ei soovita tühistada. Siiski seisavad tootjad uuendustegevuse, uute toodete arendamise ja ekspordi valdkonnas silmitsi järgmiste probleemidega.

4.2.10.

Ressursside haldamine ja jäätmekäitlus: rahvastiku kasv, tarbimise suurenemine ja ressursside, eriti veevarude ammendumine on säästva tarbimise ja ettevõtja sotsiaalse vastutuse seisukohalt probleemiks nii tarbijatele kui ka tööstusele. Sektori prioriteediks on keskkonnasäästlike toodete tootmine, mille käigus arvestatakse jäätmekäitluse ja ressursside haldamisega. Komisjoni ringmajanduse pakett ja ühenduse Cosmetics Europe 2012. aasta suunised kosmeetikavaldkonna ettevõtjatele, eriti VKEdele, on küll head, kuid vaja on ära teha tunduvalt rohkem, sest lahendamata on tõsised probleemid. Sektorile vajalike ressursside kaitse käib käsikäes vajadusega kaitsta elurikkust kui praeguste ja tulevaste põlvkondade ühist hüve. Uute toodete poole püüdlemine ei tohiks toimuda põlisrahvaste ja nende intellektuaalomandi arvelt. Õiglase kaubanduse põhimõtete ja keskkonnaalase käitumisjuhendi laiaulatuslik rakendamine kõnealuse sektori ettevõtjate hulgas on tarvilik ja igati vajalik. Sama oluline on tarbijate otsustav hoiak lükata tagasi need tooted, mille tootmine on vastuolus säästva arengu põhimõtetega.

4.2.11.

Suurem läbipaistvus: turujärelevalve on tarbijatekaitse tagamisel otsustava tähtsusega. Riiklike tarbijakaitseasutuste, tarbijaorganisatsioonide, kasutajate ja tervishoiutöötajate tihedam koostöö riiklikul tasandil aitaks suurendada tarbijate usaldust ja läbipaistvust. Konsultatsioonid sidusrühmadega peaksid toimuma kogu toodete arendamise ja uuendamise protsessi vältel. Tootest teavitamine RAPEXi süsteemis annab tarbijatele õiguse nõuda kogu tarneahelas suuremat ohutust, kuid nad toonitavad, et tõsistest riskidest teavitamine peaks toimuma esimesel võimalusel. Tarbijate sõnul on vaja suuremat läbipaistvust seoses järgmiste aspektidega:

4.2.12.

Uute turgude pakutavad võimalused, sh need, mis on suunatud tarbijate ostuharjumuste muutmisele, näiteks e-kaubandus ja otsemüük, pakuvad lisaks piiriülesele kauplemisele ka uusi müügimudeleid. E-kaubanduse sektori uuringu esialgsed tulemused näitasid, et pooled uuringus osalenud ELi kosmeetikatoodete ja tervisesektori ettevõtjatest ei tegelenud piiriülese müügiga. Ehkki kosmeetikaettevõtted kasutavad digiajastu võimalusi, on nad (sageli riigipõhiste) õiguslike nõuete kütkes: sh riigikeelne märgistus, loomkatseid reguleerivad seadused, kosmeetika ohutuse kontrollimise nõuded.

4.2.13.

Kaubandustõkked: ELil on kosmeetikatoodete kaubandusbilansi suur ülejääk, ent Euroopa Komisjon peaks jätkama lähendamispüüdlusi sellistel foorumitel nagu kosmeetikatooteid käsitlevate õigusaktide rahvusvaheline koostööfoorum, ja kaubandusläbirääkimistel, kui ELi õigusakt saab rahvusvaheliseks normiks. ELi kosmeetikatoodete määrus jääb tarbijaohutuse osas inspiratsiooniallikaks tärkava majandusega piirkondadele (Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooni riigid, Venemaa, Ladina-Ameerika riigid ja Hiina). See annab ELi reguleerivatele asutustele ja tööstusele võimaluse aidata parandada õigusraamistikke peamistel eksporditurgudel, kus õigussüsteemid on ELi omaga sarnased.

2.2.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 34/38

Raportöör:

Martin SIECKER

Kaasraportöör:

Richard ADAMS

1.1.

ELi laevaomanikud kontrollivad ligikaudu 40 % maailma kaubalaevastikust. Nende arvele läheb ka ligikaudu üks kolmandik kasutuselt kõrvaldatud laevade tonnaažist, mis aetakse randa nõuetele mittevastavates laevalammutustehastes Lõuna-Aasias. EL on suurim turg, mis saadab kasutuselt kõrvaldatud laevu ohtlikule ja reostavale lammutamisele. Suurima laevaomanike kogukonna asukohana on ELil ka eriline vastutus laevade ringlussevõtu reguleerimise eest.

1.2.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et ELil on tugev sotsiaalne ja moraalne kohustus kaotada vastutustundetu laevade lammutamise kuritarvitamine, arendades välja süsteemi, mis loob kasutuselt kõrvaldatud laevale piisava lisandväärtuse, et maksta vastutustundliku ringlussevõtu suuremate kulude eest. Suurem osa laevade ringlussevõtust jätkuks tõenäoliselt madalate tööjõukuludega riikides, kuid parandatud töö- ja keskkonnatingimustes. Samal ajal võimaldab see ELi lammutustehastel suurendada oma konkurentsivõimet.

1.3.

Rahvusvahelisel Mereorganisatsioonil on seni olnud väike mõju, ent tuleks jätkata kõiki jõupingutusi selle nimel, et saavutada kõnealuse foorumi kaudu üldine õiguslikult siduv vahend. EL saab selles protsessis täita mõjukat ja dünaamilist rolli. Laevade vastutustundetu lammutamise probleemile tõhusa lahenduse otsimine on ELi tegevuskavas olnud mitu aastat. Seni on selle tulemusena välja töötatud ELi määrus laevade ringlussevõtu kohta, mis jõustub täies ulatuses hiljemalt 31. detsembril 2018. Kuid põhiline nõrkus on see, et laevaomanikud saavad hõlpsalt vältida ELi laevade ringlussevõtu määrust, hakates lihtsalt sõitma ELi mittekuuluva riigi lipu all.

1.4.

Määrusest puudub majanduslik vahend, mis võimaldaks komisjonil juhtida olukorra arengut soovitud suunas. Äärmiselt üksikasjalikus aruandes on nüüd esitatud seesuguse vahendi kavand, võttes kasutusele laevade ringlussevõtu litsentsi süsteemi. Käesoleva aasta lõpuks esitab komisjon selle idee põhjal majandusliku vahendi ettepaneku, millega motiveeritakse laevaomanikke lammutama oma kasutusea lõppu jõudnud laevu ELi tunnustatud lammutuskohtades sotsiaalselt ja keskkonnaalaselt vastuvõetaval viisil.

1.5.

Pakutud finantsmehhanismi eelis on koostoime, mis sellel tekiks olemasoleva regulatiivse raamistikuga. Kontrollimehhanismid ei segaks ELi laevade ringlussevõtu määruse omi. Sellise litsentsi haldamiseks ja rakendamiseks on juba olemas ELi institutsioonid. Siiski kutsub komitee komisjoni üles hindama ka seda, kas on ohtu, et ELi kaubanduspartnerid näevad ettepanekus konkurentsivastast sekkumist rahvusvahelisse laevandusse.

1.6.

Praegused kahjulikud tavad saab kõrvaldada ainult siis, kui tunnistatakse laevaomaniku vastutust „saastaja maksab“ põhimõttel ja vastutustundliku ringlussevõtu kulu arvestatakse laeva käitamiskuludesse. Nii puistlasti-, kauba- kui ka reisilaevade käitajatel ja kasutajatel on täita oma osa. Selleks tuleb esiteks tunnistada, et tõsine probleem on olemas, ja teiseks toetada progressiivset ja jõustatavat finantsmehhanismi, nagu laeva ringlussevõtu litsents, mida on Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni egiidi all ja väljapoole ELi ulatuva teavituskampaania abil võimalik laiendada üle kogu maailma.

1.7.

Seepärast toetab komitee Euroopa Komisjoni kõnealust püüdlust. Lisaks asjaolule, et see sobitub väga hästi ELi taaskasutusühiskonna poliitikaga, võib sellest saada ka oluline samm Lõuna-Aasia ohtliku ja saastava laevalammutustööstuse reformimiseks ja selle mujal taasloomise vältimiseks. Komitee tunnistab Hongkongi konventsiooni olulisust tingimusel, et see sisaldab ELi laevade ringlussevõtu määruse põhimõtteid, ning rõhutab ka, et vajalik on finantsvahend. Komitee innustab ELi osutama laevalammutustehastele üle maailma tehnilist abi kõnealuste nõuete täitmiseks.

2.1.

Ilma laevanduseta maailmamajandus ei toimiks. Igal aastal müüakse lammutamiseks ligikaudu 1 000 suurt ookeanilaeva (tankerit, konteinerilaeva, kaubalaeva ja reisilaeva). Enam kui 70 % kõnealustest kasutuselt kõrvaldatud laevadest jõuavad lõpuks ohtlikeks lammutamistoiminguteks India, Bangladeshi või Pakistani randadesse. Ülejäänud lammutatakse peamiselt Hiinas ja Türgis, kus nõuetekohane taristu soodustab rohkem puhtamaid ja ohutumaid tavasid, eeldusel, et rakendatakse asjakohaseid menetlusi (1).

2.2.

Enamik kasutuselt kõrvaldatud laevu lammutatakse vastuvõetamatul viisil, kasutades nn randumismeetodit. Nimetatud meetod hõlmab laevade liivastele randadele ajamist, kus neid lammutavad peamiselt kvalifitseerimata töötajad (sh on teatatud ka lapstööjõu kasutamise juhtumitest Bangladeshis), kellel puudub täielikult asjakohane varustus ja kes on vähe kaitstud või täiesti ilma kaitseta suure koguse vallanduvate ohtlike ainete vastu (2).

2.3.

Laevade ringlussevõtu tööstus liikus Ida-Aasiasse (Hiinasse ja Taiwani) 1970. aastatel, kui Euroopas kehtestati rangemad keskkonna- ja töötervishoiunõuded. 1980. aastatel sai kõnealusele tööstusharule osaks rangem reguleerimine ka Ida-Aasias, mistõttu liikus see Lõuna-Aasiasse. Viimasel 30 aastal on teatatud 470 surmajuhtumist Indias. 2014. aastal teatati 25 surmajuhtumist ja 50 tõsiste vigastuste juhtumist Lõuna-Aasia lammutustehastes. Möödunud aastal kaotas Bangladeshi lammutustehastes elu 16 töötajat ja alates käesoleva aasta algusest on seal surma saanud 12 töötajat. Palju enam töötajaid on saanud tõsiseid vigastusi või jäänud haigeks mürgiste aurude tõttu ja neile saab osaks piinarikas surm vähi tõttu, mida põhjustab kokkupuude ohtlike materjalidega, nagu asbest. Looduskeskkond on selliste randumisrajatiste ümber tugevalt kahjustatud (3).

3.1.

Laevade ringlussevõtu probleemi keskne põhjus on ülemaailmse lahenduseni viiva tõhusa rahvusvahelise juhtimise puudumine. ÜRO asutus Rahvusvaheline Mereorganisatsioon on välja töötanud Hongkongi rahvusvahelise konventsiooni laevade ohutu ja keskkonnahoidliku ringlussevõtu kohta, mis on jätkuvalt ratifitseerimata ja mille mõju ei ole teada. Nagu paljudes muudeski valdkondades, saab EL head tava ja praktilisi lahendusi edendades pakkuda regulatiivset ja õiguslikku raamistikku, mille abil on võimalik saavutada ülemaailmselt positiivseid tulemusi ja tõhusalt tegeleda laevandussektoris valitsevate konkreetsete eksterritoriaalsete probleemidega.

3.2.

Rahvusvahelise õiguse järgi peab iga kaubalaev olema mingis riigis registreeritud. ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverents (UNCTAD) on teatanud, et peaaegu 73 % maailma laevastikust on registreeritud riigis või sõidab sellise riigi lipu all, mis erineb riigist, kus on registreeritud laeva kasusaav omanik. Laeva muu kui oma riigi lipu all sõitmise põhjuste hulka kuuluvad maksudest kõrvalehoidumine, võimalus vältida riiklikke töö- ja keskkonnaeeskirju ning võimalus palgata meeskond madalamate palkadega riikidest. Mitmeid kõnealustest avatud registritest kutsutakse mugavuslippudeks (Flag of Convenience – FOC) või nõuete vältimise lippudeks (Flag of Non-Compliance – FONC). Tegemist on nende riikide lippudega, kus rahvusvahelise õiguse jõustamine on väga nõrk. Ligikaudu 40 % kõigist Lõuna-Aasias randa aetud kasutuselt kõrvaldatud laevadest imporditi mugavuslippude või nõuete vältimise lippude all, nagu Saint Kittsi ja Nevise, Komooride ja Tuvalu lipud. Neid „kasutuselt kõrvaldamise“ lippe kasutatakse väga harva laevade tööea jooksul. Need pakuvad spetsiaalseid hinnasoodustusi viimaste reiside jaoks ja kiiret lühiajalist registreerimist ilma igasuguste kodakondsusnõueteta.

3.3.

Ainult väike osa laevaomanikest on võtnud vabatahtlikke meetmeid, et tagada oma vananenud laevade puhas ja ohutu ringlussevõtt. Vähem kui 8 % lammutamiseks müüdavatest laevadest on veel Euroopa lipu all ja need lammutatakse enamasti ohutul ja säästval viisil. Enamik tööea lõppu jõudvaid laevu müüakse nn sularahaga ostjatele, kes viivad laeva selle lõplikku sihtpunkti Lõuna-Aasias. Valdav osa laevaomanikest ei tegele ise lammutuskohtadega – nad distantseerivad end mugavalt lõplikust kõrvaldamisest ja jätavad selle sularahaga ostjatele, kes spetsialiseeruvad kasutuselt kõrvaldatud laevadele ja tegutsevad vahemeestena laevaomanike ning laevalammutustehaste vahel. Nende teenused hõlmavad laeva viimist ja juhtimist selle viimasel reisil ning vajaliku paberitöö ja ametiasutustega tegelemist lammutuse sihtkohas.

Selliseid tavasid kasutavad nii era- kui ka avaliku sektori laevaomanikud.

3.4.

Kõnealune äri on kasulik

3.5.

Kuigi juba 2009. aastast on olemas laevaomanike vabatahtlikud koordineeritud meetmed, nagu nt suunised ohtlike materjalide nimistute koostamise ja muude kasutuselt kõrvaldamise meetmete kohta, oli 2015. aastal kasutuselt kõrvaldatavate laevade jaoks eelistatud sihtkoht Bangladesh, kus on teadaolevalt halvimad tingimused (4).

4.1.

2009. aastal võttis Rahvusvaheline Mereorganisatsioon Hongkongi konventsiooni näol vastu spetsiaalse laevanduse vahendi, millega viiakse sisse eeskirjade raamistik eesmärgiga luua kogu maailmas laevade ringlussevõtu valdkonnas vajalikud jätkusuutlikud võrdsed tingimused. Tegelikkuses ei pea see väide lähemal vaatlusel paika. Tegemist on küll väikese edusammuga, ent rakendamise ja jõustamise sätted on nõrgad ja jätavad palju tõlgendamisvõimalusi, ette ei ole nähtud sõltumatut sertifitseerimist ega auditeerimist ning tegelikkuses on randumismeetod jätkuvalt lubatud.

4.2.

Hongkongi konventsioon jõustub alles 24 kuud pärast ratifitseerimist 15 riigi poolt, kes annavad 40 % ülemaailmsest laevade tonnaažist ja kelle iga-aastane laevade ringlussevõtusuutlikkus on vähemalt 3 % allakirjutanute kogutonnaažist. Seni on Hongkongi konventsiooni ratifitseerinud ainult viis riiki, kelle hulgas on suurtest lipuriikidest vaid Panama. Ent mitte ükski neist ei täida konventsiooni jõustumiseks nõutavat laevade ringlussevõtusuutlikkust. Seega ei ole konventsiooni jõustumist niipea oodata.

4.3.

Üks Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni algatusi, mis ei ole saanud rahvusvahelist toetust, on rahvusvaheline laevade ringlussevõtu usaldusfond. Kuigi Rahvusvaheline Mereorganisatsioon on viinud positiivseid merendusreforme ellu mitmes valdkonnas, ei ole osutunud tõhusaks tegevus laevade lammutamise valdkonnas. Laevade ringlussevõtu sektoris on suundumus asuda või ümber asuda riikidesse, kus on madalad tööjõukulud ja kus keskkonna-, tervishoiu- ja ohutusnõuded on madalad ning neid ei jõustata. Selliste riikide hõlbustava rolli saab kaotada üksnes siis, kui siduda iga laevaga oluline, sõltumatult hallatav rahaline fond, mida on võimalik tagasi saada tingimusel, et laev võetakse vastutustundlikult ringlusse. Laevandus on ülemaailmne tööstusharu, samas kui laevade lammutamine – 70 % kõigist laevadest lammutatakse kolmes rannas Lõuna-Aasias – on piirkondlik skandaal ja väärib tõhusat lahendust.

4.4.

ELis käsitatakse kasutuselt kõrvaldatud laevu ohtlike jäätmetena ja need kuuluvad Baseli konventsiooni alla, mis reguleerib igat liiki ohtlike jäätmete transporti ja mis on ELi tasandil üle võetud jäätmesaadetisi käsitleva määruse abil. See oleks teoreetiliselt pidanud vältima ELi omanikele kuuluvate laevade vastutustundetut kõrvaldamist. Laevaomanikud hoiavad samuti süstemaatiliselt konventsiooni ja jäätmesaadetiste määruse eeskirjade täitmisest kõrvale, müües kasutuselt kõrvaldatud laevad sularahaga ostjatele niipea, kui kõnealused laevad lahkuvad ELi vetest oma viimasele reisile. Siiski ei käsitata laevade ringlussevõtu määruse jõustumise järel ELis kasutuselt kõrvaldatud laevu, mis sõidavad ELi liikmesriigi lipu all, enam alates 2019. aastast ohtlike jäätmetena ja need jäävad välja ELi jäätmesaadetiste määruse ning Baseli konventsiooni kohaldamisalast, millega reguleeritakse igat liiki ohtlike jäätmete transporti.

4.5.

Analüüsi järel jõudsid EL ja selle liikmesriigid järeldusele, et nii Hongkongi kui ka Baseli konventsioon näivad pakkuvat jäätmetena klassifitseeritud laevade jaoks samaväärset kontrolli ja jõustamise taset. Valitsusvälised organisatsioonid üle maailma, ÜRO inimõiguste ja toksiliste jäätmete eriraportöör, samuti Euroopa Parlament ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on tauninud Hongkongi konventsiooni selle eest, et see ei paku asjakohaseid lahendusi.

4.6.

Tõhusa lahenduse otsingud on olnud ELi tegevuskavas palju aastaid. 2007. aastal avaldas komisjon sellel teemal rohelise raamatu, (5) millele järgnes 2008. aastal teatis (6) ja lõpuks 2012. aastal määruse ettepanek ELi laevade ringlussevõtu kohta (7). Määrus jõustus 30. detsembril 2013, ent muutub täiel määral kohaldatavaks alles 31. detsembrist 2018. Määrusega jõustatakse ettenähtust varem mitu Hongkongi konventsiooni nõudmist. Lisaks luuakse ELi laevade ringlussevõtu määrusega Euroopa loetelu heakskiidetud lammutuskohtadest, kus tuleb lammutada ELi lipu all sõitvad laevad. Kõnealuseid lammutuskohti tuleb sõltumatult sertifitseerida ja auditeerida. ELi laevade ringlussevõtu määrus ulatub ka kaugemale kui Hongkongi konventsioon, kehtestades lammutuskohtadele rangemad nõuded ning võttes arvesse allavoolu jäätmete käitlemist ja töötajate õigusi.

4.7.

ELi laevade ringlussevõtu määrus on siiski pigem varem samal teemal avaldatud rohelise raamatu ja teatise kahvatu peegeldus. Neis kahes dokumendis analüüsiti põhjalikult laevade ringlussevõtu probleeme Lõuna-Aasias ja jõuti järeldusele, et kõnealustes riikides valitseva vastuvõetamatu olukorra muutmiseks tuleb võtta rangeid meetmeid. Ent ELi laevade ringlussevõtu määruses kavandatud meetmed ei võimalda lahendada kõnealuseid probleeme. Kuigi ELi laevade ringlussevõtu määruses kehtestatakse laevade lammutuskohtadele kõrged standardid, välistades sisuliselt nõuetele mittevastava randumismeetodi, on laevaomanikel väga lihtne hoiduda kõnealustest standarditest omandiõiguse üleandmise teel või lihtsalt minnes ELi mittekuuluva riigi lipu alla. Nagu komitee järeldas, puudus ilmselgelt poliitiline tahe sundida laevandussektorit vastutust võtma. Komitee ootas komisjonilt asjakohasemat, loovamat ja julgemat ettepanekut, mis hõlmaks rohkem algatusi ja oleks sama kaugele ulatuvate eesmärkidega kui komisjoni varasemad dokumendid (8).

5.1.

Määrusest puudub majanduslik vahend, mis võimaldaks komisjonil juhtida olukorra arengut soovitud suunas. Põhilist lünka, mis võimaldab laevaomanikel kergesti vältida ELi laevade ringlussevõtu määrust, minnes lihtsalt ELi mittekuuluva riigi lipu alla, tunnistas komisjon oma 2012. aasta esialgses ettepanekus, mis sisaldas klauslit „eelviimase omaniku vastutuse“ kohta. Kuigi kõnealune klausel lükati kolmepoolsete läbirääkimiste käigus tagasi, tagas Euroopa Parlament, et määrusse lisati artikkel, millega paluti komisjonil kaaluda võimalikke alternatiivseid finantsmehhanisme.

5.2.

Käesoleva aasta juulis avaldas komisjon uue uuringu, mille viisid läbi Ecorys, DNV-GL ja Rotterdami Erasmuse Ülikool. Selles käsitleti laevade ringlussevõtu litsentsi, mille eesmärk on motiveerida laevaomanikke võtma viimaks vastutus laevade puhta ja ohutu lammutamise eest.

5.3.

Laevade ringlussevõtu litsentsiga loodaks iga laeva jaoks konkreetne sihtotstarbeline fond, mida haldab tinghoiusena suur finantsasutus, et koguda kapitali, millest rahastada ohutut ja säästvat ringlussevõttu. Litsentsi summa määrataks kindlaks, võttes arvesse tonnaaži, transpordiliiki, ELi sadamates peatumise sagedust, hällist hällini põhimõttel põhinevat kontseptsiooni ning toksiliste materjalide leidumist pardal. Kapitali looksid laevaomanikud, kes iga kord, kui nende laev peatub ELi sadamas, maksavad asjakohase tasu konkreetse laevaga seotud fondi.

5.4.

Kasutuselt kõrvaldamise ajal saaks nimetatud fondi tagasi nõuda, kui laev võeti ringlusse tõepoolest ELi poolt heaks kiidetud laevalammutustehases, ja seega fondi kasutada, et hüvitada vastutustundliku lammutamise valimisest tulenenud tulude kaotamist. Käesoleva aasta lõpus esitab komisjon uuringu kohta ametliku seisukoha.

5.5.

Pakutud finantsmehhanismi oluline eelis on olemasoleva regulatiivse raamistikuga tekkiv koostoime. Konkreetsemalt toimiksid kavandatud finantsmehhanismi kontrollimehhanismid väga hästi koos ELi laevade ringlussevõtu määruses olevate kontrollimehhanismidega, nagu nt lammutuskohtade kohapealne kontroll enne ja pärast Euroopa loetellu kandmist. Litsentsid võib lisada ka selliste sertifikaatide loetellu, mida sadamariigi kontroll peab korrapäraselt kontrollima osana varem kehtivatest kohustustest. Samuti näib, et kõige paremini sobib kontrollimise ja litsentside väljastamise ülesannete täitmiseks Euroopa Meresõiduohutuse Amet (EMSA), samas kui üks Euroopa finantsinstitutsioonidest, nagu Euroopa Investeerimispank (EIP) või Euroopa Investeerimisfond (EIF), sobiks kõige paremini haldama sissetulekut võimalikust laevade ringlussevõtu litsentsist. Komitee kutsub komisjoni üles hindama ka seda, kas on ohtu, et ELi kaubanduspartnerid näevad ettepanekus konkurentsivastast sekkumist rahvusvahelisse laevandusse.

5.6.

Selline fond läheneks komitee ettepanekule toetada laiaulatuslikumat ja elujõulisemat laevade ringlussevõtu sektorit Euroopas. Euroopa Liidus on piisav võimsus, mida ei kasutata enam laevade ehitamiseks ja parandamiseks, kuid mis on sobiv kasutuselt kõrvaldatud laevade ringlussevõtuks. See on kooskõlas ELi eesmärgiga kujuneda säästvaks ringmajandusega taaskasutusühiskonnaks, kus jäätmed töödeldakse keeruka ja hästi kavandatud ringlussevõtusüsteemi abil ümber tooraineks. Arvestades vaheldumisi muutlikke ja pidevalt tõusvaid toorainehindu ja suurt tööpuudust mitmes Euroopa Liidu liikmesriigis ning tõsiasja, et mitu naftapuurtorni ELi vetes on jõudmas oma majandusliku olelustsükli lõppu, võiks see olla Euroopa jaoks tervikuna äärmiselt kasumlik. Lisaks annaks kasutuselt kõrvaldatud laevade ringlussevõtule spetsialiseeruv tööstus võimaluse arendada merepiirkondi ning pakkuda uute oskuste koolitust nii noortele kui ka töötutele.

5.7.

12. aprillil 2016 avaldas komisjon tehnilised suunised laevade lammutuskohtade kohta, mis taotlevad heakskiitu ELi laevade ringlussevõtu määruse raames. Lammutuskohad, mis soovivad heakskiidetud kohana ELi loetellu kandmist, peavad tagama tervislikud ja ohutud töötingimused, saastekontrolli – sh nõuetekohase allavoolu jäätmete käitlemise – ja rahvusvaheliste tööõiguste jõustamise. Loetellu kandmist võivad taotleda lammutuskohad ELis ja väljaspool seda. Lisaks ELi lammutuskohtadele on käesoleva aasta lõpuks avaldatavas loetelus kõigi eelduste kohaselt ka paremad Hiina ja Türgi laevalammutustehased. Randumismeetodit kasutavad lammutuskohad on juba taotlenud ELi loetellu kandmist. Komitee nõustub parlamendi ja komisjoniga, et praegust randumismeetodit ei tohiks aktsepteerida ELi loetelus.

5.8.

Kui Euroopa soovib oma laevade lammutamist vastutustundlikul viisil, on mõistlik, et ta peaks tagama, et sel viisil toimimise kulud integreeritakse laeva käitamise kuludesse. Turumajanduses ei ole midagi tasuta, kõige eest tuleb maksta. Laevade vastutustundliku lammutamise hind tuleb tasuda rahaga. Vastutustundetu lammutamise korral makstakse üks osa sellest hinnast muud moodi, näiteks kohaliku keskkonna hävitamise ja inimelude kaotusega. Kuna EL ei soovi sellist „vääringut“ seadusliku maksevahendina aktsepteerida, ei tohiks ta aktsepteerida ka selle kasutamist legitiimse vääringuna ELi maksetehingutes arenguriikidega väljaspool Euroopat.

5.9.

Tööstuse ülemäärase tootmisvõimsuse ja madala kasumlikkuse perioodil on selgeid tõendeid, et suurem osa laevaomanikke avaldab vastuseisu mis tahes meetmetele, millega kaasnevad kõrgemad kulud. Kuid ometi on mõju laevaomanikele tagasihoidlik. 42 % laevaomanike käitumise muutmise eesmärgi saavutamiseks vajalikud meetmed suurendavad väiksemate laevade käitamiskulusid hinnanguliselt 0,5 % võrra ja suurimate kategooriate laevade käitamiskulusid umbes 2 % võrra. Kui litsentsitasusid suurendatakse ja/või kapitali akumuleerimise kestust lühendatakse, siis tõuseb säästvaks ringlussevõtuks müüdavate laevade osakaal kuni 68 %-ni. Aruande hinnangul on pikas perspektiivis kuni 97 % Euroopa sadamates liiklevatest laevadest suutelised koguma piisavalt vahendeid, et katta keskkonnahoidliku ringlussevõtu tõttu tekkiv vahe (9).

5.10.

Siiski on vaja tõendust, et laevade ringlussevõtu litsentsist saadav tulufond katab vastutustundliku ringlussevõtu kulud ja et sellega seotud makse nõutakse võrdväärselt kõigilt ELi sadamates peatuvatelt käitajatelt. Piirkondlikku (Euroopa) meedet, nagu ELi laevade ringlussevõtu litsents, ei saa kogu maailmas tõhusalt rakendada ilma laevaomanike ja Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni koostööta. ELi finantsvahend, mida kohaldatakse igale ELi sadamas peatuvale laevale, võiks vabalt anda tõuke kõnealusele lahendusele ülemaailmsel tasandil. Seda võiks rakendada Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni kaudu. Nende liikmesriikide valitsused, kus on märkimisväärne arv residentidest laevaomanikke, peavad tegema olulisi jõupingutusi, et asjaomaseid õigusakte ellu viia pettusevastaseid meetmeid järgides ja kooskõlas WTO suunistega.

5.11.

Poliitilist otsusekindlust saab luua ja toetada ka teadliku avaliku arvamusega. Enamiku Lõuna-Aasia lammutuskohtade häbiväärsete tingimuste avalikustamisel on teatav mõju, kuid praegu ei ole mingit viisi, kuidas murelikud inimesed saaksid otseselt mõjutada laevandussektorit, ostes või boikoteerides asjaomaseid laevandusteenuseid. Seda tuleb muuta, innustades merekaubaveo teenuseid kasutavaid suuri ettevõtjaid nõudma, et nende kaupu veaksid laevad, mille puhul on ette nähtud vastutustundlik ja tagasivõetamatu kasutuselt kõrvaldamise kord.

5.12.

Nagu paljudes muudeski valdkondades, saab EL head tava ja praktilisi lahendusi edendades täita oma osa ja pakkuda toetavat õiguslikku raamistikku, mille abil on võimalik saavutada ülemaailmselt positiivseid tulemusi ja tõhusalt tegeleda laevandussektoris valitsevate konkreetsete eksterritoriaalsete probleemidega.

2.2.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 34/44

Raportöör:

Janusz PIETKIEWICZ

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et hajutatud tootvate tarbijate energiatootmise üldine arendamine peaks moodustama olulise ja püsiva osa Euroopa Liidu energiapoliitikast. Selline lahendus on asjakohane ja võib osutuda energiajulgeoleku seisukohast ning keskkonna- ja sotsiaalsest aspektist isegi möödapääsmatuks.

1.2.

Tootva tarbimise osakaal üldises energiatootmises peaks olema kooskõlas konkreetse liikmesriigi eripäraga. Seepärast teeb komitee ettepaneku, et Euroopa Komisjon töötaks välja tootva tarbimise üldise raamistiku, samas kui konkreetsete eeskirjade kehtestamine selles valdkonnas kuuluks liikmesriikide pädevusse.

1.3.

Tootvaks tarbimiseks on võimalik kasutada väga palju erinevaid taastuvaid energiaallikaid ning see on kasutatav kõigis piirkondades kliimatingimustest sõltumata.

1.4.

Tootvate tarbijate turule ilmumise muutsid võimalikuks uued tehnoloogiad, digitaalne revolutsioon ja tarbijate ootus, et nad peaksid saama majandusprotsessides vahetult osaleda.

1.5.

Mõiste „tootev tarbija“ paremaks mõistmiseks liikmesriikides teeb komitee komisjonile ettepaneku sätestada tootva tarbija raammääratlus, mis sisaldaks ühiseid üldaspekte, nagu käitise suurus, individuaalne ja ühiskondlik energiatoomine, käitiste omandivorm ja energiaülejäägi küsimus.

1.6.

Igaüks võib hakata tootvaks tarbijaks olenemata sellest, kas ta omab asjaomast kinnisvara, käitist või seadmeid või mitte. Nii näiteks võib olla toovaks tarbijaks nii eramaja omanik kui ka üürnik korterelamu korteris.

1.7.

Tootvate tarbijate energiatootmisest tulenev majanduslik kasu – eelkõige väikesed energia edastamise kulud, kohalike energiaallikate parem kasutamine ja kohaliku elanikkonna tööhõive suurendamine – peaks keskpikas perspektiivis viima selleni, et kõnealune energiatootmise viis tuleb toime ilma täiendavate toetusmeetmeteta.

1.8.

Teadlikumast ja aktiivsemast energiakasutusest johtuv sääst ja ühiskondlik kasu, taastuvate energiaallikate hajutatud kasutamine, väiksemad võrgukaod ja koostööst tulenev tõhusus võib kiiresti tuua endaga kaasa kasumi tootvate tarbijate käitistesse, tööstuse arengusse, võrguühendustesse ja kohalikesse võrkudesse, nende haldussüsteemidesse ja energia salvestamise arendamisse tehtud investeeringutelt.

1.9.

Tootvate tarbijate toetamise süsteemid ei tohi mitte mingil juhul moonutada konkurentsi energiaturul ega peletada turult teisi osalejaid. Selliste süsteemide puhul tuleb arvestada muu hulgas sellega, et kõnealusel turul on energiatarbijaid, kes ei saa või ei soovi tootvateks tarbijateks hakata.

1.10.

Tootvaid tarbijaid tõenäoliselt mõjutavad finantsmeetmed, nagu maksud, tasud ja muud lõivud, peavad nende jaoks soodsad olema. Kindlasti ei tohi need tuua endaga kaasa tootvate tarbijate diskrimineerimist energiaturul.

1.11.

Tootva tarbimise dünaamilise arengu aluseks on heade partnerlussuhete loomine tootvate tarbijate, teiste energiatootjate ja ettevõtjate vahel, kes vastutavad elektri ülekande ja jaotuse eest. Tuleb luua tingimused, mis tagavad, et tootvate tarbijate energiatootmise kasv tooks kasu kõigile energiaturul osalejatele. Komitee soovitab komisjonil teha uurimusi selles valdkonnas lahenduste leidmiseks.

1.12.

Vaja on lahendusi, mis kaitseksid tootvaid tarbijaid elektri-ülekande- ja -jaotusettevõtete ning suurte energiatootjate monopolide eest.

1.13.

Enamasti toodavad tootvad tarbijad energiat oma tarbeks (endale või väiksele inimrühmale, kodumajapidamistele, põllumajanduslikele ettevõtetele, väikestele ettevõtetele). Käitise võimsust ei ole võimalik reguleerida nii, et see oleks täpselt vastavuses omatarbimisega. Seepärast on oluline leida lahendus energiaülejäägi probleemile. See küsimus muutub veelgi olulisemaks, kui tahta suunata tootvaid tarbijaid energia kokkuhoiu suunas – ja seda tuleks alati teha.

1.14.

Tootvate tarbijate energiakasutuse optimeerimist peaksid toetama aruka eluviisi (smart living) süsteemid. Komitee on arvamusel, et Euroopa Komisjon peaks sellega arvestama praegu välja töötatavate süsteemilahenduste loomisel.

1.15.

Arvestades tootvate tarbijate toodetud energiakoguse väiksust, ei tohiks piirata tootvate tarbijate juurdepääsu võrgule.

1.16.

Tarbijate energiatootmise kasv nõuab jaotus- ja ülekandevõrkude ning nende toimimise vastavasisulist kohandamist. Tootvad tarbijad peavad kandma osa sellega seotud kuludest, kusjuures nende kulude kandmise jaoks tuleb kehtestada läbipaistvad eeskirjad.

1.17.

Tootvate tarbijate energiatootmise arengu vältimatu eeltingimus on kohalike arukate võrkude samaaegne väljaehitamine. Komitee on seisukohal, et arukate arvestite üldine kasutuselevõtmine kuulub võrgutaristu juurde, mistõttu ei tohi selle kulusid otse tarbijatele üle kanda. Komitee viitab ka kogutud andmete kaitsmise vajadusele.

1.18.

Tootvate tarbijate toodetud energiast tulenev kasu kasvab tulevikus kiiresti koos väikeste energiasalvestite arenguga. Komitee teeb ettepaneku jätkata teadusuuringuid, mille eesmärk on olemasolevate energiasalvestustehnoloogiate edasine optimeerimine ja uute avastamine.

1.19.

Tootvate tarbijate toodetud energia intensiivsema arengu üks võimalus on energiaühistute või muud liiki tootvate tarbijate ühenduste loomine. Üheskoos on tootvad tarbijad tõhusamad. See aitab muu hulgas alandada elektri toomise kulusid, tugevdada oma positsiooni energiaturul ja osaleda otseselt kohaliku energiajulgeoleku parandamises.

1.20.

Tootvate tarbijate ühendus saab oma energiatootmist paremini kohandada oma energiavajadusele. See võimaldab kokkuhoidu energia ülekandel ja tähendab ühenduse liikmetele väiksemaid energiakulusid. Tänu nõudluse ja pakkumise vähesele kõikumisele on tootvate tarbijate ühendused jaotus- ja ülekandevõrgu seisukohast paremad kui üksikud tootjad.

1.21.

Komitee teeb Euroopa Komisjonile ettepaneku omistada liginullenergiahoonete toetusmeetmetes suur tähtsus tootvate tarbijate energiatootmise arendamisele.

1.22.

Komitee teeb komisjonile ettepaneku arvestada tootvate tarbijate energiatootmise küsimustega käimasolevas elektrituru uue ülesehituse algatuses ja taastuvatest energiaallikatest toodetud energia seadusandliku paketi läbivaatamisel.

1.23.

Komitee on seisukohal, et tootvate tarbijate energiatootmisest tulenevat kasu tuleks kasutada aktiivses poliitikas kütteostuvõimetuse vähendamisel, ühiskonna kõige haavatavamate rühmade kaitsmisel ning nn hõbedase majanduse (silver economy) ja elanikkonna vananemisega seotud probleemide lahendamisel. Selles kontekstis on määrava tähtsusega kodanikuühiskonna organisatsioonide kaasamine.

1.24.

Tootvate tarbijate energiatootmise ulatuslik areng pakub uusi võimalusi kohaliku ettevõtluse ergutamiseks, mis omakorda loob uusi töökohti seoses vajalike rajatiste ehitamise ja teenuste osutamisega.

1.25.

Tootvate tarbijate energiatootmise edasist arengut mõjutab väga suurel määral kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasatus. Komitee teeb komisjonile ettepaneku käsitleda seda aspekti linnapeade pakti raames.

1.26.

Arvestades seda, et tootvate tarbijate energiatootmises on liikmesriigiti suured erinevused, tuleks algatada erisuguseid kogemuste vahetamise protsesse. Komitee kutsub komisjoni üles jälgima tootvate tarbijate energiatootmise arengut liikmesriikides iga-aastase energialiidu aruandluse raames. Kogutud andmed oleksid väga kasulikud liikmesriikides meetmete võtmisel.

1.27.

Tootvate tarbijate energiatootmise laiaulatuslik kasutuselevõtt on keeruline, mitmetahuline ja pikaajaline protsess. Seepärast on tootvate tarbijate energiatootmise arendamise edendamiseks vaja pikas perspektiivis jätkusuutlikke lahendusi.

2.1.

Ligipääs energiaallikatele, energiavarustuse kindlus ja hinnapoliitika, milles võetakse arvesse üksikuid ühiskonnarühmi ja raskes olukorras tarbijaid, on suur väljakutse ühiskonnale, kõigile poliitilistele haldusasutustele ja üksiktarbijatele.

2.2.

Veel hiljuti oli võimalik energiat tõhusalt toota ainult põlemisprotsessi kaudu, ainsaks erandiks oli võibolla hüdroenergia kasutamine. Tehnoloogia areng on muutnud võimalikuks energia laialdase tootmise selleks midagi põletamata. Inimkond on õppinud tootma energiat kõige puhtamal kujul, nimelt päikesevalgusest, ilma seejuures keskkonda reostamata. Lisaks ei pea selle energiaallika eest maksma ja see on ammendamatu; ainsad kulud on seotud käitistega.

2.3.

Sama tõhus on toota elektrit tuuleenergiast, see tähendab sama energiaallika – päikese – kasutamist, mis põhjustab Maad soojendades õhumasside liikumist. See kehtib ka biomassi suhtes, mille taastuvus põhineb suures osas fotosünteesi protsessil.

2.4.

Taastuvenergia arendamine on vältimatu, kuna fossiilsete kütuste kättesaadavus on piiratud seoses nende kasutuse kasvuga, paljude riikide sõltuvusega impordist ning ülemaailmse soojenemise ja õhureostusega. Need probleemid on viinud selleni, et Euroopa ja enamik suurimaid majandusi on hakanud investeerima taastuvenergiasse.

2.5.

1992. aastal Rio de Janeiros toimunud ÜRO keskkonna- ja arengukonverentsil lepiti kokku sotsiaal- ja majanduspoliitika põhimõtetes, mis muutsid keskkonnakaitse kohustuslikuks eesmärgiks, sh võeti vastu ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon.

2.6.

2015. aasta septembris võttis ÜRO Peaassamblee vastu säästva arengu eesmärgid. Üks eesmärkidest (eesmärk nr 7) on tagada kõigile juurdepääs taastuvenergiale. Hetkel puudub maailmas 1,2 miljardil inimesel juurdepääs elektrile.

2.7.

Enam kui 120 miljonit ELi kodanikku ohustab vaesus või sotsiaalne tõrjutus. 10 % eurooplastest kuulub leibkonda, kus keegi ei tööta, ning kodutute arv tõuseb. Need arvud näitavad ka kütteostuvõimetust.

2.8.

Kodanikuühiskonnas on toetus taastuvenergiale väga suur. Sellest annab tunnistust paavst Franciscus I 2015. aasta keskkonnateemaline entsüklika ning kliimamuutuseid käsitlevad deklaratsioonid moslemite, hindude ja budistide usujuhtidelt. Nad kutsusid usukogukondi tegutsema süsinikdioksiidiheitevaba või vähese süsinikdioksiidiheitega tuleviku nimel.

2.9.

2015. aastal Pariisis toimunud ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsil COP21, kus osales 200 riiki, kinnitati vee lkord vajadust fossiilkütustest kaugeneda. Peamise eesmärgina sõnastati kokkulepe „hoida maailma keskmise temperatuuri tõus alla 2 oC võrreldes industrialiseerimiseelse ajajärgu tasemega ja teha jõupingutusi selleks, et keskmise temperatuuri tõus ei ületaks 1,5 oC“.

3.1.

Viimase poole sajandi jooksul on Maa rahvaarv kolmekordistunud. Ülemaailmse finantssüsteemi haprus on tekitanud ohu maailmamajanduse pikaajaliseks paigalseisuks. Kõrge töötuse määr ja suurenevad energiakulud on põhjustanud paljudes riikides ebastabiilsust, kasvanud on ettevõtlusega seotud kulud ja tarbijatel lasuv koormus.

3.2.

Maailm seisab silmitsi vajadusega muuta majanduslikke põhimõtteid ja ärimudeleid, mis nõuavad muutusi ka sotsiaalvaldkonnas. Tänu digitaalsele revolutsioonile ja asjade internetile on tekkinud vahendid uue süsteemi jaoks.

3.3.

2020. aastaks on turul enam kui 50 miljardit võrku ühendatud seadet, see on seitse korda rohkem, kui on maailmas inimesi. Nutitelefonid, ja mitte lauaarvutid, on juba praegu kõige olulisemaks maailmaga suhtlemise viisiks. 2020. aastal on turul umbes 6,1 miljardit nutitelefoni.

3.4.

Asjade internet avab miljonitele inimestele tee suhtlusvõrgustikes osalemiseks. Üha enam on esile kerkinud jagamismajanduse mudel, mis sobib paremini sotsiaalsele sidususele keskenduva ühiskonnakorraldusega. Majandus on liikumas ülevalt alla hallatavate, tsentraliseeritud organisatsioonide juurest jagamise idee suunas, mis annab paljudele tõrjutud ühiskonnarühmadele võimaluse aktiivselt majanduselus osaleda.

3.5.

Veebipõhised platvormid võivad muuta tarbijad tootjateks, kes loovad ja levitavad ise teavet ning 3D-printerite abil toodetud tooteid. Selliste platvormide abil on võimalik jagada autosid, maju, riideid ja muid asju. Tarbija/tootja võib internetis koolitusi pakkuda, meditsiinialast nõu otsida või kodu renoveerimiseks remondimehe leida. Sotsiaalsed ettevõtjad võivad traditsioonilise pangalaenu asemel kasutada ühisrahastamist ning rahastada nii oma majandustegevust uue, jagamise põhimõttel rajaneva majanduse raames.

3.6.

Digitaalsete võimaluste maailmas on sotsiaalne kapital sama oluline kui rahalised vahendid. Juurdepääs on oluline kui omand. Kapitalistlike turgude „vahetusväärtus“ asendub koostööd tegevas kogukonnas üha enam „jagamisväärtusega“.

3.7.

Digitaaltehnoloogia areng ja energiasektori uued majandusmudelid, sealhulgas hajutatud tootmise mudel, võimaldavad vaadelda maapiirkondi, linnastute eeslinnu, ühepereelamutest koosnevaid elamurajoone ning kortermajade üüri- ja korteriühistuid kui suuri üüratu potentsiaaliga elektrijaamu. Need hajutatud allikad loovad uue energiajulgeoleku doktriini, mis järgib altpoolt ülesse suunatud lähenemisviisi ja toetub eramajapidamistele, taludele, väikeettevõtjatele ja mikroühistutele.

3.8.

Energiasektoris võimaldab internet jagamismajanduse raames osaleda miljonitel inimestel sotsiaalsetes võrgustikes, tootes oma kodudes, kontorites ja ärihoonete katusel energiat ning jagades seda „energia internetis“, nii nagu me loome ja jagame internetis praegu teavet. Selle süsteemi elemendid, mida tuleb veel olulisel määral arendada, hõlmavad energia salvestamist, energiavõrkude „internetiseerimist“ ning elektriautosid.

4.1.

Turu täiendamiseks ja fossiilkütuste asendamiseks puhta energia tootmine nõuab energiasüsteemide ümberehitamist ja eeskirjade kehtestamist uute tegutsejate turul osalemise kohta.

4.2.

Lissaboni lepingu artikli 2 lõike 3 kohaselt on tasakaalustatud majanduskasv säästva arengu aluseks. Selles on oluline osa kodanikuühiskonna partneritel. Energiasüsteemide ümberkorraldamiseks on keskse tähendusega ühiskondlik heakskiit, eriti kohalikul tasandil.

4.3.

Euroopa Liit on sätestanud 2030. aastani eesmärgid energialiidule ja ELi muutmiseks energiatõhusaks süsinikuvaeseks majanduseks. Kaks peamist eesmärki on kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine 40 % võrra ja taastuvate energiaallikate osakaalu suurendamine energiakasutuses 27 %ni ilma seejuures riikide tasandi näitajaid kehtestamata. Energiatõhus majandus tagab energiajulgeoleku ja majanduskasvu vähese süsinikdioksiidiheitega ning suurendab pikas perspektiivis kohtadel toodetud energia tootmist ja tarbimist. Kõige uuemate kättesaadavate andmete põhjal võimaldasid taastuvad energiaallikad 2014. aastal vähendada süsinikdioksiidi heitkoguseid 380 miljoni tonni võrra.

4.4.

2030. aastaks rakendatavate eesmärkide hulka kuulub ka kava vähendada eratarbijate ja ettevõtjate energiakulutusi. Uute tehnoloogiatega loodud võimaluste tulemusena on neil võimalik aktiivselt energiaturul osaleda.

4.5.

ELi energiabilanss sõltub kaubandusest. Enam kui poole ELi-sisesest energia iga-aastasest kogutarbimistest, mille väärtus ulatub 400 miljardi euroni, moodustab import. Eri uuringutest nähtub, et 2030. aastaks võib ELi sõltuvus välistest energiatarbijatest ulatuda lausa 70ni. Hinnanguliselt võimaldasid taastuvad energiaallikad 2014. aastal fossiilkütuste kasutust vähendada 114 miljoni tonni võrra.

4.6.

ELi jaoks on energiabilansi parandamine hetkel võtmeküsimus. Üks lahendus on see, et üksiktarbijad toodavad energiat otse mitmetest kohalikest allikatest. Kui rohujuuretasandil ei toetata laialdaselt taastuvenergia tootmist kohalike vajaduste rahuldamiseks vajalikus mahus, siis võib paljudel riikidel osutuda energiajulgeoleku tagamine olemasolevate süsteemide raames raskeks.

4.7.

Tehnoloogia areng energia tootmises kodustes käitistes, üha paremad lahendused energia salvestamiseks sellistes käitistes, energia ülekandmiseks arukas võrgus ja arukate mõõdikute kasutamiseks ning kohaliku nõudluse haldamine tähendab, et tarbijate käitised võivad olulisel määral mõjutada iga riigi energiaallikate jaotust.

4.8.

Taastuvenergia sektor on tehniliste uuenduste oluline ajendaja. See on hädavajalik Euroopa energiasüsteemi ümberkujundamiseks digitaalse ühtse turu strateegia raames.

4.9.

Passiivsete tarbijate muutmist aktiivseteks tootvateks tarbijateks erinevates majandussektorites ning mikroettevõtjate ja ühtse turu strateegia integreerimise võimalust asjade interneti digitaalajastusse kirjeldatakse Euroopa Komisjoni 2016. aasta mai digitaalse ühtse turu strateegias (COM(2015) 192 final), mis põhineb kolmel sambal: 1) parem juurdepääs veebis pakutavatele kaupadele ja teenustele, 2) digitaalvõrkude ja -teenuste arenguks sobivate tingimuste loomine ning 3) Euroopa digitaalmajanduse kasvupotentsiaal. Kõnealuse strateegia rakendamine võib tuua ELi majandusele 415 miljardi euro suuruse kasu aastas ja luua sadu tuhandeid uusi töökohti, sealhulgas taastuvenergia sektoris.

4.10.

Turg, millel domineerivad suured energiatootjad ja -tarnijad, tuleb avada üksikosalejatele ning see peab olema detsentraliseeritum. Elekter ei liigu enam üksnes keskselt reguleeritud viisil „ülevalt alla“ suurtest elektrijaamadest tarbijateni. Seda toodetakse paljudest detsentraliseeritud taastuvatest energiaallikatest.

4.11.

Elektritootmise detsentraliseerimise ulatust tuleb kohandada energiatarbijate konkreetsetele nõudmistele. Asjaomased erinevused selles valdkonnas võivad olla eelkõige tingitud energiamahukate tööstusharude olemasolust konkreetses riigis.

4.12.

Tänasel päeval sõltub energiajulgeolek üha enam energiasüsteemi vastupanuvõimest terrorirünnakutele. Hajutatud tootmise edasiarendamisega suurendatakse ka energiajulgeolekut, kuna selline energiatootmine on terroriohu suhtes vähem haavatav.

4.13.

Hajutatud energiaallikad avavad uued võimalused ka seoses energiavarustuse järjepidevuse probleemiga nende tootjate puhul, kelle tegevus sõltub märkimisväärselt elektrivoolust (nt linnufarmid, töötlemisettevõtted, külmhooned). ELis on riike, kus elektrikatkestuste kogukestus aastas on keskmiselt ainult 20 minutit, kuid teistes riikides on elektrikatkestuste kogukestus aastas 450 kuni 500 minutit. Tootvate tarbijate mikrokäitised tagavad sellistes riikides tootjate äritegevuse jätkumise.

4.14.

Hajutatud tootvate tarbijate energiatootmise üldise arendamisega loodavaid võimalusi saab kasutada strateegias „Euroopa 2020“ kindlaks määratud sotsiaalselt olulistes ELi valdkondades, nagu näiteks vananeva ühiskonnaga seotud demograafiliste probleemide lahendamisel ning vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega võitlemisel.

4.14.1.

Kõnealuse strateegia üks eesmärke on vähendada vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse piiril elavate inimeste ülisuurt arvu (122 miljonit) vähemalt 20 miljoni võrra. Sel eesmärgil tuleb kasutada toetusprogramme, aktiivseid tööturuvahendeid ja sihtotstarbelisi fonde, kusjuures vähemalt 20 % vahenditest peab pärinema Euroopa Sotsiaalfondi eelarvest. Nende isikute logistiline ja rahaline toetamine mikroenergiaühistute loomisel ja/või osalemisel asjade internetis aktiivses, olemasolevas kohalikus ettevõttes võib tasandada ametialase ja ühiskondliku integratsiooni teed ning aidata neil isikutel pääseda vaesuse ohust.

4.14.2.

Samalaadsed probleemid on ka hõbedase majanduse teel. EL seisab silmitsi ajaloolise väljakutsega, millega ükski ühiskond pole varem silmitsi seisnud – nimelt järsult kasvav pikaealisus ja sellega samal ajal toimuv üldine elu digitaliseerimine, mis nõuab ebatraditsioonilisi majanduslahendusi ja uusi sotsiaalseid strateegiaid.

4.14.3.

2060. aastal on iga noore kohta kaks eakat inimest (1). Vanemaealisi inimesi ja eakamaid töötajaid ei tohiks vaadelda kui ohtu ja koormat ühiskonnale, vaid seda tuleb võtta võimalusena luua digitaalse revolutsiooni ajastul tööhõiverikas majandus (job-rich economy), mis tugineb eakate laialdastele kogemustele ja vabale ajale ning ka nende finantskapitalile, isegi kui see on tagasihoidlik, et investeerida ohutult digitaalajastu ettevõtjatesse. Üks võimalus on kaasata eakad „e-eakatena“ energiatootmisesse näiteks elamurajoonides või korterelamutes asuvate ühiste elektrijaamade kaudu.

5.1.

Nüüdisaegse kapitalismi iseloomulik tunnus oli tarbimise mõiste määratlemine tootmis- ja turustamisprotsesside raames, mille puhul tarbimine ei olnud enam rikka eliidi privileeg, vaid pigem massinähtus.

5.2.

Mõistet „tootev tarbija“ (prosumer) kasutas esmakordselt 1980. aastal kirjanik ja futurist Alvin Toffler. Oma teoses „Kolmas laine“ määratles ta tootvat tarbimist kui tootmise ja tarbimise vaheliste erinevuste hägustumist turul. Kolmas laine oli tema jaoks protsess, kus üksikisikud või siis tootvate tarbijate organiseeritud rühmad osalesid isiklikuks kasutamiseks mõeldud toodete tootmisel, mis omakorda nihutas tootjate ja tarbijate vahelisi piire.

5.3.

Turg, kus tarbijaid, sealhulgas leibkondi, vaadeldi üksnes passiivsete turuosalistena, ei olnud mõistena enam kooskõlas tehnoloogilise arenguga kaasnevate väljakutsetega. Marshall McLuhan ja Barrington Nevitt viitasid juba 1972. aastal sellele, et elektritehnoloogia arenedes on tarbijal võimalik tootjaks hakata.

5.4.

Tänapäevase majanduse selgroog on tarbijate kindel ja taskukohase energiaga varustamine, kusjuures kütteostuvõimetusega võitlemisel tuleb silmas pidada ka haavatavate ühiskonnarühmade vajadustega.

5.5.

Tootvad tarbijad on üksikisikud, üksikisikute rühmad või leibkonnad ja põllumajandusettevõtjad, kes suudavad tegutseda organiseeritult, see tähendab assotsiatsiooni, sihtasutuse või ühistu vormis, ning kes nii toodavad kui ka tarbivad energiat, mida toodetakse kodulähedastes või elu- ja ärihoonetes asuvates väikekäitistes (st väikesed tuuleturbiinid, päikesepaneelid, päikesekollektorid ja soojuspumbad). Tootvad tarbijad võivad olla ka väikeettevõtjad, sealhulgas sotsiaalsed ettevõtjad, ja kohalikud omavalitsused.

5.6.

Tootva tarbimise mõiste hõlmab lisaks elektri tootmisele ka sooja ja külma tootmist.

5.7.

Tootvad tarbijad toodavad põhimõtteliselt energiat isiklikuks kasutamiseks. Neist saavad tarbitud kaupade kaastootjad. Tootvateks tarbijateks peetakse ka isikuid, kes toodavad peaaegu samas koguses energiat, kui nad tarbivad, isegi siis kui need kaks protsessi ei toimu samaaegselt. Näiteks on see nii juhul, kui nad toodavad energiat peamiselt päeva jooksul, kuid tarbivad oma vajaduste täitmiseks üpris vähe, müües energiaülejäägi teistele tarbijatele ja tarbides enamiku oma energiast ajal, kui nad ise seda palju vähem toodavad.

5.8.

Individuaalne tootev tarbija muudab elukorraldust. Tavaliselt on selle põhjuseks rahulolematus standardiseeritud massitootmisega. Digiajastu moodsad tarbijad tahavad, et neid koheldaks üksikisikutena, ning näevad võimalust rahuldada oma individuaalseid vajadusi ja soove. Nad löövad teadlikult kaasa projektides, mis on seotud keskkonnakaitse ja kasvuhoonegaaside vähendamise eest võitlemisega.

5.9.

Tootvad tarbijad seostavad üleminekut tänapäevasele energiasüsteemile arengu ning loovuse ja iseseisvuse vajadusega. Sellel turul kõige aktiivsem tootvate tarbijate rühm on välja kasvanud internetipõlvkonnast. See põlvkond eristub selle poolest, et nad ei näe maailma mitte tarbimise, vaid tootmise vaatepunktist. Nad püüavad rahuldada vajadusi, mis on seotud vabaduse, ühiskonna usaldusväärsuse, kiire elutempo ja innovatsiooniga.

5.10.

Tootvate tarbijate tegevus sai alguse lihtsatest iseteeninduse tegevustest ja e-kaubandusest ning soovist muuta tarbimine vähem turule orienteerituks. Tootva tarbimise teised põhjused on muutused tööturul, igapäevategevuste arvutipõhiseks muutmine, kodust töötamise võimalus (kaugtöö), vaba aja kasv ning vajadus seda parimal võimalikul viisil kasutada.

5.11.

Tootva tarbimise kasvu turupõhine põhjus, ning seda mitte ainult energiasektoris, on kriisist tingitud leibkondade sissetuleku vähenemine, toodete ja teenuste hindade kasv, vajadus igapäevaselt säästa ning majanduslikest põhjustest lähtuv toodete tootmine ja teenuste osutamine isiklikuks otstarbeks.

5.12.

Paljud riigid on mõistnud hajutatud energiaallikate, sealhulgas mikrokäitiste samaaegse arendamise kasutegureid. Nende võimsuse ülemine piir on enamasti 50–100 kW. See on nii eelkõige tootvate tarbijate käitiste puhul.

5.13.

Tootva tarbimise energiat võib vaadelda kui olulist osa hajutatud tootmisele üleminekul ning seega kui arengut, mis on soovitav nii energiajulgeoleku vaatepunktist kui ka keskkonnaalaseid ja sotsiaalseid probleeme silmas pidades.

5.14.

Tootva tarbimise laialdane rakendamine peaks tunduvalt lihtsustama Pariisis toimunud COP21 konverentsil vastu võetud otsuste täitmist.

5.15.

EL on asetanud tarbijad oma energiapoliitika keskmesse ja annab neile võimaluse kasutada aktiivselt uusi tehnoloogiaid. Viimastel aastatel on välja töötatud uusi taastuvate energiaallikate tehnoloogiaid nii suurte tööstuslike käitiste kui ka väiksemate projektide jaoks, kusjuures nendega kaasnevate investeeringute suurus on olulisel määral vähenenud. Näiteks langes vahemikus 2008–2012 päikesepaneeli mooduli hind 80 %. Selle tulemusena on ettevõtjatel ja leibkondadel olnud võimalik hakata elektrit ise kasumlikult tootma ja tarbima.

5.16.

Võttes arvesse tootva tarbimise energia arendamisest tulenevaid eeliseid, on mõttekas julgustada potentsiaalseid tootvaid tarbijaid selles valdkonnas aktiivselt tegutsema. See toetus võib hõlmata tõkete eemaldamist ja haldusmenetluste lihtsustamist, abi osutamist võrgule juurdepääsul ja soodsate tingimuste loomist energiaülejääkide müümiseks.

6.1.

Energiaühistu on piiramatu liikmete arvuga vabatahtlik ühendus, mille liikmetel on juriidilise isiku staatus ning mille eesmärk on oma liikmete energiavajaduse ühine täitmine.

6.2.

Tootev tarbija võib tegutseda üksikult või koos naabritega korterelamus, kus elab mitu peret. Ühistu loomise tingimused on täidetud, kui tootva tarbimise käitisse investeerib mitu inimest. Tegu võib olla ka teatud piirkonna elanike rühmadega. Eesmärk on toota taastuvatest energiaallikatest elektrit või soojust isiklikuks vajaduseks ning müüa vajaduse korral üleliigne elekter võrgule. Saksamaal on energiaühistu loomiseks vaja kolme füüsilist isikut, Poolas kümmet füüsilist isikut või kolme juriidilist isikut.

6.3.

Saksamaa viimaste aastate kogemus näitab, et ühistute eesmärk pole võimalikult suur kasum, vaid eelkõige majandusliku abi ja toetuse pakkumine oma liikmetele. Peaaegu tuhandest ühistust rahastati iga neljandat üksnes liikmete sissemaksetest. Ülejäänutest majandasid kaks kolmandikku ühistutest ühistupankadest saadud laenude abil. Igal liikmel on üks hääl, olenemata tema rahalisest panusest. Miinimumpanus ei ole üldiselt kõrge ja see on sätestatud ühistu põhikirjas. Kui ühistu jääb kahjumisse, vastutavad liikmed ainult oma tehtud investeeringu ulatuses.

6.3.1.

Ühistud peavad majandama sama tõhusalt nagu iga teine ettevõtja. Ühistute eeliseks oli ülimalt väike pankrottide tõenäosus selles sektoris (umbes 0,1 % kõigist pankrottidest Saksamaal). Alguses maksti dividende umbes 5–6 %, hetkel makstakse keskmiselt 2–3 %.

6.3.2.

Saksamaa kohalikud omavalitsused on energiaühistute jaoks väga olulised partnerid ning mitte ainult seetõttu, et nad annavad ühistute kasutusse munitsipaalhoonete katused sinna käitiste paigutamiseks. Tihti on energiaühistute moodustamisel haaranud initsiatiivi linnapead, kes üritavad populariseerida seda ideed kohalike elanike hulgas.

6.4.

Üks energiaühistute moodustamise märkimisväärne kasu on võimalus toota energiat odavamalt, kui see muidu üksikisikutele võimalik oleks.

6.5.

Energiaühistud tugevdavad väga olulisel määral tootvate tarbijate positsiooni energiaturu suurte osalejate suhtes.

6.6.

Energiaühistud annavad ka olulise panuse oma piirkonna energiajulgeoleku suurendamisesse, kaasates sellesse kohalikke elanikke. See on kohalike kogukondade vajaduste ja tingimustega sobivate lahenduste väljatöötamisel hindamatu tähtsusega.

6.7.

Eriti vanades ELi liikmesriikides oli ühistute liikumisel oluline roll majanduskasvu suurendamisel ja majandusliku konkurentsivõime parandamisel, samuti Euroopa väärtuste, nagu solidaarsus, autonoomia ja demokraatia, edendamisel. Ühistute majanduslik potentsiaal vanades ELi riikides on endiselt väga suur. Endisest sotsialistlikust blokist pärinevates Kesk- ja Ida-Euroopa riikides takistavad ühistute sektori arengut praegu ühistute liikumise sotsialistlik päritolu ning selle ajastu poliitika viia ühistud kesk- ja piirkondlike valitsuste kontrolli alla ning see on mõjutanud negatiivselt suhtumist tootvate tarbijate ühistutesse.

6.8.

Isetarbimise mudel on loonud võimaluse energiakulude vähendamiseks eelkõige VKEde jaoks, kellele kõrged elektrihinnad olid tõsiseks koormaks. Kodutarbijate seas on tekkinud uued mudelid alates oma maja või kolmandate isikute maja katustele paigaldatud päikesepaneelidest kuni energiaühistute käivitatud taastuvenergia tootmise projektideni.

2.2.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 34/53

Raportöör:

Stéphane BUFFETAUT

1.1.

Teadlased ja insenerid uurivad ookeanienergia kasutamist juba aastaid. Hoovused, looded ja lainete jõud on piiramatult uuenevad energiavarud. EDFi Rance’i loodetejõujaam, mille avas Prantsusmaal 1966. aastal kindral de Gaulle, toodab võimsust 240 MW, selle kõik 24 turbiini töötavad võimsusel 10 MW. Kõige uuema põlvkonna tuuleturbiinid toodavad võimsust maksimaalselt 8 MW. Järelikult on see tehnoloogia tõhus, isegi kui Rance’i tamm oli pikka aega maailmas ainus näide sellisest rajatisest. Tänapäeval asub teine võrreldav rajatis Lõuna-Korea Sihwa järvel ning selle võimsus on 254 MW. Ühendkuningriigis on kavandatud projekte, ent need on blokeeritud või peatatud keskkonnaküsimustega seotud vastuseisu tõttu.

1.2.

Sellistesse rajatistesse investeerimine on siiski asjakohane, kui need püstitatakse geograafiliselt soodsatesse asukohtadesse, kus on tugevad loodetega seotud näitajad, ning neid tuleks riikide energiaallikate jaotuses rohkem arvesse võtta.

1.3.

Esimesed tööstuslikud rakendused on käiku antud, mis näitab, et neid tehnoloogiaid ei tule käsitada mitte riskantsete katsetuste, vaid arendamist vajavate puhta energia allikatena.

1.4.

Komitee leiab, et seega on oluline seda laadi taastuvallikatest elektritootmist arendada ning mitte keskenduda üksnes tuuleturbiinide või päikeseenergiaga seotud tehnoloogiatele. Ehkki mereenergiat ei ole võimalik kasutada igal pool, oleks siiski kahetsusväärne jätta kõrvale üks prognoositav taastuva energia allikas, mille mõju keskkonnale on väike või hallatav. On üldiselt teada, et energia tuleviku aluseks on tarneallikate mitmekesisus.

1.5.

Belgia, Iirimaa, Luksemburg, Madalmaad, Norra, Prantsusmaa, Rootsi, Saksamaa ja Taani otsustasid 6. juunil 2016. aastal tugevdada oma koostööd avamere tuuleenergia valdkonnas. Nad kirjutasid koos energialiidu ja kliima eest vastutavate volinikega alla spetsiaalsele mandri põhjapoolseid meresid käsitlevale tegevuskavale. See koostöö seisneb eelkõige avamere tuuleenergiat käsitlevate õigusnormide ja toetuskavade ühtlustamises ning elektrivõrkude vastastikuses ühendamises.

1.5.1.

Komitee soovitab tungivalt võtta mereenergiaallikate puhul, ükskõik kas tegu on veeturbiinide või loodeteenergia tammidega, sarnane lähenemisviis koostööle liikmesriikide või Euroopa Liidu naaberriikide vahel, kus on seda laadi rajatiste jaoks sobivaid kohti ning mis on peamiselt Atlandi ookeani ja Põhjamere äärsed riigid.

1.6.

Komitee leiab, et kõrvale ei tohiks jätta ka tehnoloogiaid, mida ei ole veel lõplikult välja arendatud, nagu lainete energia või ookeani soojusenergia, ent avaliku sektori vahendite nappuse tingimustes peab neile antav toetus olema kooskõlas tõhususkriteeriumidega ning seega tuleb eelistada tehnoloogiaid, mis annavad kiiremini tulemusi.

1.7.

Komitee rõhutab, et sellesse valdkonda investeerimine võimaldaks Euroopa Liidul kujuneda uute taastuvate energiaallikate vallas juhtfiguuriks. Euroopa ettevõtjatele kuulub juba 40 % kõigist taastuvenergia valdkonna patentidest. Komitee soovitab jätkata teadus- ja arendustegevuse alaseid jõupingutusi mereenergia valdkonnas, aga ka muutuvatest energiaallikatest toodetud energia salvestamise valdkonnas, et olla võimeline siluma energia tootmist taastuvatest allikatest.

1.8.

Ta hoiatab kiusatuse eest määrata toetusi ainult tavapärastele taastuvatele energiaallikatele, kuna selline suhtumine võib piirata valikuvõimalusi ning moonutada taastuvatel energiaallikatel põhinevat majandust tõhusa lobitööga edendatavate tehnoloogiate kasuks.

2.1.

Meie planeeti katavad peamiselt ookeanid ning oleks õigem nimetada seda planeediks Meri kui planeediks Maa. Inimesed on alati kasutanud toiduks kalavarusid. Hiljuti on inimestel õnnestunud kasutusele võtta merepõhjas või selle all olevaid ressursse (polümetallide mugulad, nafta jne). Ka ookeanide toodetavat energiat on kasutatud juba sajandeid, ent väikeses mahus, teatavatel rannikualadel asuvates loodete jõul toimivates veskites.

2.2.

Tänapäeval peaks vajadus võidelda igat laadi saaste vastu ning vähendada kasvuhoonegaaside heiteid suunama meid mere energiapotentsiaali vastu huvi tundma. Pealegi – kuidas saaksid Euroopa Liit ja selle liikmesriigid, kellel on juurdepääs merele, eirata võimalusi, mida ookeanid neile energiavaldkonnas pakuvad?

2.3.

Euroopa merevaldkond on märkimisväärselt suur, ent siiski on nende tohutute alade taastuvate energiaallikate kasutamine alles algusjärgus. Ometi võiksid Euroopa Liit ja liikmesriigid aidata edendada uute mereenergia kasutamise tehnoloogiate kasutamist innovaatiliste ettevõtjate ja energiasektori tööstuskontsernide hulgas. See ongi mereenergia foorumi eesmärk.

2.4.

Taastuvaid mereenergiaallikaid on mitmesuguseid: lainetus, lained, hoovused, looded, pinnavee temperatuuride erinevus, tuuled. Igal tehnoloogial ja meetodil on omad geograafilised ja keskkonnaga seotud nõuded, mis tähendab, et nende innovaatiliste tehnoloogiate kasutamist saab kaaluda ainult neid piiranguid ja nende piirangute tagajärgi arvesse võttes.

3.1.

Iga inimene, kes on vaadelnud rahulikku või tormist ookeani, teab, et see hiigelsuur veekogu on alati liikumises ja et seal toimivad erinevad jõud. Seega on loomulik küsida, kas mere toodetavat energiat on võimalik kasutada või ammutada.

3.2.

Milliseid tehnoloogiaid on tegelikult uuritud või kasutusse võetud?

3.3.

Praktikas tundub kõige paljutõotavam tehnoloogia loodete hoovuste kasutamine. Nende tehnoloogiate tulemuslikkus oleneb aga suurel määral paigaldamiskohast. Kõige huvipakkuvamad on Atlandi ookeani ja Põhjamere piirkonnad, kus loodetega seotud näitajad on kõige paremad. Tõhusus on kõige suurem tugeva tõusuveega piirkondades. Selle kasutusviisi tohutu eelis on prognoositava ja regulaarse energiavarustuse tagamine, kuna looded on pidevad ning nende amplituud on pikka aega ette teada.

EDFi andmetel oleks Euroopa Liidu kasutatav potentsiaal umbes 5 GW (sellest 2,5 Prantsusmaa rannikul), mis on võrdne 12 tuumareaktoriga, mille võimsus on 10 800 MW. Sellele vaatamata on loodete hoovuste kasutamine tehnoloogiliste uuringute etapis ning seda ei ole veel võimalik kasutada, välja arvatud Rance’i tammi puhul.

3.4.

Millised on katsetatavad veeturbiinide tehnoloogiad?

4.1.

Laineenergiaga seotud lahendusi on väga palju, teatavad prototüübid paigaldatakse vee alla, teised vee pinnale, rannikule või avamerele. Energia ammutamise süsteemide prototüübid erinevad üksteisest. Need võivad hõlmata mehaanilise energia ammutamist vee pinnal (lainetus) või vee all (edasi- või ringikujulised liikumised), rõhuerinevuste ammutamist lainete möödumisel (vee kõrguse erinevus) või veemassi füüsilist ammutamist tänu reservuaarile.

4.2.

Peamine nõrk koht on see, et vastupidiselt loodete hoovustele ei ole lainetuse energiat lihtne prognoosida. Tänapäeval on lainetuse ja lainete energia kasutamine tehnoloogiliste uuringute etapis ning seda ei saa veel kasutada. Sellele vaatamata katsetatakse vähemalt kuut erinevat tehnoloogiat:

5.1.

Kasutatakse ära ookeani pinnavee ja süvavee temperatuuride erinevust. Sageli kasutatakse lühendit OTEC ehk ocean thermal energy conversion, mis tähendab ookeani soojusenergia muundamist. Euroopa Liidu tekstides kasutatakse hüdrotermilise energia mõistet, et tähistada pinnavetelt soojuse kujul kogutud energiat.

5.2.

Tänu päikeseenergiale on pinnal veetemperatuur kõrgem ning võib troopilistel aladel ületada 25 oC, samal ajal kui sügaval, kuhu päikesevalgus ei ulatu, on vesi külm, umbes 2–4 oC, välja arvatud sisemeredel, nagu Vahemeri. Lisaks ei segune külmad kihid soojadega. Seda temperatuurierinevust võib ära kasutada soojusseadme abil. Seadmel on vaja külma ja sooja allikat, et toota energiat, ning see kasutab allikatena vastavalt süvavett ja pinnavett.

5.3.

Optimaalse ja kasumliku toimimise jaoks peab seda laadi ookeani soojusenergia kasutamise rajatis olema paigaldatud spetsiifilistele aladele, kus on kindel pinnavee temperatuur ja veesügavus. Vajalikud seadmed võivad kontrollitud kulude ja väljakujunenud tehnoloogia korral ulatuda umbes kuni tuhande meetri sügavusele. Ei oleks seega mõistlik viia ookeani soojusenergia kasutamist rannikust kilomeetrite kaugusele, kuna see tooks kaasa pikemate torude kasutamise vajaduse ja seega ka lisakulud. Praktikas asub optimaalne piirkond põhja- ja lõunapöörijoone vahel, see tähendab laiusel + 30o kuni –30o, ning seega Euroopa Liidu jaoks äärealadel.

6.1.

Kuigi rangelt võttes ei ole tegu mereenergiaga, tuleb siiski mainida ka merepõhja kinnitatud või ujuvaid (ent muidugi kinnitatud) tuuleturbiine, mis on mereenergiaallikatest kindlasti kõige arenenumad ning mis tunduvad eespool nimetatud tehnoloogiatega võrreldes peaaegu tavapärased. Siiski on neil teatav keskkonna- ja visuaalne mõju. Tihti on seoses kalapüügiga tõstatatud kasutuskonflikti küsimus. Praktikas kujutavad tuulepargid, kus tuuleturbiinide alused on merepõhja kinnitatud, endast sageli tõelisi merekaitsealasid, kus kalad paljunevad. Kaudselt saavad neist rajatistest kasu ka kalurid, sest kalastuskeelu piirkondades kalavarud taastuvad ja mastid täidavad tehisrahu ülesannet.

6.2.

See on meetod, mida kasutatakse Euroopas hetkel kõige enam ning mida on saatnud suur edu. Praegu on paigaldatud umbes sada tuuleparki, peamiselt Põhjamerre, Atlandi ookeani (Ühendkuningriik) ja Läänemerre. Rajatisi ja projekte on vähe Vahemeres, mis on sügav ning ilma mandrilavata meri.

6.3.

Nende tehnoloogiate elluviimise peamised etapid saab kokku võtta järgmiselt:

6.4.

Prantsusmaa rannikul on samuti käimas kaks suurt projekti: üks Bretagne’is ning teine Noirmoutier’ ja l’île d’Yeu’ vahel. Pakkumiskutsed on esitatud ning ettevõtjate konsortsiumid valitud.

6.5.

Meretuulikute parkide majanduslik kasutegur sõltub nende asukohast ning eelkõige tuule jõust ja korrapärasusest ning võib seega erineda kuni 100 %. Vähese nõudluse ajal võib juhtuda, et tuuleturbiini toodetud energia ülejääk müüakse hetketurul negatiivse hinnaga. Nii võib seda laadi elektritootmise märkimisväärne õitseng viia raskesti kasutatava ülejäägini, kuna see on väga suurel määral seotud ühekordsete ja juhuslike ilmastikunähtustega (vt professor Wolfi arvamust „Taastuvate energiaallikate laiemast ja katkendlikust kasutamisest tulenevad majanduslikud mõjud elektrivarustussüsteemidele“).

6.6.

Selle meetodi arendamine ja tuuleturbiinide kasutamisega seotud tehnoloogiline areng viimase kahekümne aasta jooksul langetavad investeeringute ja kasutamise maksumust. 2000. aastate alguses oli toodetud megavatt-tunni maksumus 190 eurot, praegu on see vahemikus 140–160 eurot. Võrdluseks toodab tänapäevane veesurvereaktoriga tuumareaktor megavatt-tunni 130 euro eest, ent tootmine on stabiilne ja prognoositav.

6.7.

On selge, et teised merega seotud kasutusviisid peaksid suutma meretuulikute konkurentsile vastu astuda, et end tööstuslikul tasemel arendada ning tõestada, et neil on konkurentsieeliseid võrreldes meretuulikutega, millega kaasnevad märkimisväärsed hooldus- ja järelevalvekulud. Tänapäeval tunduvad veeturbiinid ja estuaari tammid olevat kõige tõhusamad ja kasumlikumad süsteemid. Nende üks eeliseid on see, et nad tagavad prognoositava ja regulaarse energiavarustuse.

7.1.

Roheliste energiaallikatena on need kõlblikud erinevate Euroopa või riiklike toetussüsteemide, eriti soodusostuhinna jaoks. Kui meretuulikud välja arvata, tuleb neid tehnoloogiaid ja eelkõige veeturbiine siiski katsetada tegelikes loodustingimustes. Jääb üle loota, et uutele katsetatavatele tehnoloogiatele ei saa takistuseks ökoloogiline konservatism. On teada, et estuaaride tamme ei ole olnud võimalik arendada eelkõige keskkonnaaktivistide ja kalastajate tugeva vastuseisu tõttu. Kõik seadmed mõjutavad keskkonda. Seega tuleb neid uurida nii täpselt kui võimalik, et hinnata kulude ja eeliste tegelikku tasakaalu.

7.2.

Veidi aega tagasi paigaldati Paimpoli ja Bréhat’ saare vahele esimene veeturbiinide park. Tõusu ja mõõna hoovused panevad turbiinide labad liikuma; iga masin suudab saavutada võimsuse 1 MW ning need veeturbiinid suudavad täita 3 000 majapidamise elektrivajaduse.

7.3.

Lisaks oleneb kõikide mereenergia kasutamise tehnoloogiate puhul tõhusus nende asukohast. Seega ei ole need universaalselt tõhusad energiaallikad. Järelikult tuleb selles valdkonnas tõendada nende suuremat tasuvust võrreldes teatavate teiste taastuvate ja toetatud energiaallikatega, nagu näiteks päikesepaneelid, mis paigaldatakse mõnikord pigem maksueeliste kui tõhususe tõttu. Samuti tuleb rõhutada, et CO2 maksustamine aitaks majanduslikust aspektist suurendada huvi taastuvenergia tootmise tehnoloogia vastu, mis on praegu alles algusjärgus.

2.2.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 34/58

Raportöör:

Ioannis VARDAKASTANIS

1.1.

Komitee tervitab säästva arengu tegevuskava 2030 (edaspidi tegevuskava 2030), kuna see sisaldab kaugeleulatuvaid eesmärke ja sihte meie maailma muutmiseks ning tähistab ajaloolist suunamuutust majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnaalase ebavõrdsusega tegelemisel. Euroopa Liit (EL) mängib olulist rolli diplomaatias, inimõiguste edendamisel, kaubanduses, arengu- ja humanitaarabis, samuti koostöös mitmepoolsete organisatsioonidega ja kahepoolses koostöös kolmandate riikidega, liidul võib olla tohutu mõju säästva arengu eesmärkide saavutamisele maailma tasandil. Siiski võib vabatahtlik aruandlus ohustada tegevuskava 2030 sidusat, tõhusat ja mõõdetavat rakendamist. Komitee kutsub ELi üles käsitlema tegevuskava 2030 rakendamist kui kohustust ja võimalust kujundada tulevasi ELi poliitikavaldkondi ja programme. Samuti rõhutab komitee, et EL peaks tegevuskava 2030 vastu võtma, sest see pakub uue tulevikku suunatud kirjelduse, millega saab muuta ELi säästva arengu liiduks ning seega esitleb ELi kodanikele ja ülejäänud maailmale uut nägemust kaasavast inimkonna arengust.

1.2.

Tegevuskava 2030 peegeldab täielikult Euroopa kõigile suunatud heaolu väärtusi, inimõiguseid, sotsiaalset õigust, võitlust vaesuse vastu, demokraatlikku valitsemistava, sotsiaalset turumajandust ja keskkonnakaitset. Seega oodatakse ELilt juhtivat rolli tegevuskava 2030 rakendamisel ja maailma tasandil säästva arengu eesmärkide saavutamisse panustamisel. EL on seega tunnustatud juhtiv osaleja keskkonnaalaselt, sotsiaalselt ja majanduslikult vastutustundliku ja säästva arengu edendamisel, samuti inimõiguste, soolise võrdõiguslikkuse, võrdse kohtlemise austamisel ja haavatavate rühmade toetamisel. Vaesuse kaotamine peaks olema ELi poliitikavaldkondade ja programmide üldine prioriteet. Veelgi enam, kliimaõigluse põhimõtted ja nn õiglane üleminek tuleb täielikult ja tõhusalt arvestada ning integreerida ELi üldisesse strateegiasse tegevuskava 2030 rakendamiseks.

1.3.

Komitee rõhutab, et EL suudab täita oma kohustusi säästva arengu vallas ülemaailmsel tasandil ja seega sisuliselt ja tõhusalt edendada tegevuskava 2030 rakendamist juhul, kui teeb vajalikud muudatused oma poliitikavaldkondade ja programmide kohandamiseks säästva arengu eesmärkide kolme sambaga tasakaalustatud ja kaasaval viisil. ELil ja liikmesriikidel on moraalne ja poliitiline kohustus nii ELi kodanike kui ka ülejäänud maailma ees rakendada tegevuskava 2030 poliitiliselt sidusalt ja kooskõlastatud viisil. Euroopa Liidu institutsioonid ja liikmesriigid peavad viivitamatult kokku leppima edasised sammud kõige kõrgemal poliitilisel tasandil institutsioonidevahelise kokkuleppega komisjoni, nõukogu ja parlamendi vahel, et luua tugev alus edasiseks poliitiliseks tegevuseks (1). See kokkulepe säästva arengu eesmärkide rakendamise kohta peaks olema üldise strateegia alus tegevuskava 2030 süvalaiendamiseks eesmärgiga muuta EL säästva arengu liiduks.

1.4.

Nagu ka oma varasemas arvamuses, (2) kutsub komitee üles looma Euroopa kodanikuühiskonna säästva arengu foorumi tegevuskava 2030 rakendamise edendamiseks ja järelevalveks, et tagada kooskõla ELi sise- ja välispoliitika ning programmidega. Selles foorumis peaksid võtmeosalistena täiel määral osalema kõik sidusrühmad, k.a nõukogu, komisjon, parlament ja kodanikuühiskond, tagamaks nii foorumi töö läbipaistvuse ja vastutuse Euroopa kodanike ees. Komitee on valmis sellele protsessile kaasa aitama.

1.5.

EL ise peaks alates 2017. aastast esitama ennetavalt korralise vabatahtliku ülevaate oma sise- ja välispoliitika ning programmide kohta ÜRO säästva arengu kõrgetasemelise poliitilise foorumi istungile. EL oleks esimene piirkondlik organisatsioon, kes seda teeb. Lisaks peaks EL ette valmistama iga-aastased temaatilised aruanded kooskõlas ÜRO säästva arengu kõrgetasemelise poliitilise foorumi iga-aastaste temaatiliste ülevaadetega. Kodanikuühiskond peaks olema sellesse aruandlusprotsessi täielikult kaasatud ELi säästva arengu foorumi kaudu. Komitee on valmis sellele protsessile kaasa aitama (3).

1.6.

ELil on kohustus pidada täielikult kinni rahvusvahelistest ja Euroopa lepingutest ning kokkulepetest, mis kaitsevad keskkonda, inimõigusi ning majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi. Seepärast peaks ELi lähenemisviis tegevuskava 2030 rakendamiseks, järelevalveks ja kontrolliks tuginema rahvusvahelistele ja Euroopa õigusaktidele. Tegevuskava 2030 vabatahtlik iseloom ei tohi takistada kohustust täielikult ja tõhusalt arvestada ja integreerida tegevuskavast tulenevaid kohustusi rahvusvahelistesse ja Euroopa õigusaktidesse ning ELi üldisesse strateegiasse säästva arengu eesmärkide rakendamiseks. ELi rahvusvahelised kohustused peaks kehtima kõikide ELi poliitikavaldkondade ja programmide suhtes.

1.7.

Euroopa Komisjon peab kontrollima, mil määral on tegevuskavas 2030 arvestatud välistegevuse vahenditega. Välispoliitika kaardistamine on esimene samm, mis ei ole aga piisav ja sellega peab kaasnema üksikasjalik ja põhjalik puudujääkide analüüs ja hindamine, et teha kindlaks tegelikud lüngad praeguse ja tulevase välispoliitika ja programmide vahel, mis peaksid tasakaalustatud ja õiglasel viisil täielikult kaasama ja integreerima tegevuskava 2030 majandusliku, sotsiaalse ja keskkonna samba. Seega kutsub komitee komisjoni üles kavandama konkreetseid tegevusi selle kaasamiseks tulevasse säästva arengu eesmärkide rakendamise teemalisse teatisesse.

1.8.

Euroopa Komisjon peab täielikult kaasama ja integreerima tegevuskava 2030 Euroopa Liidu välistegevusse. EL on maailmas oluline osaleja, kes suhtleb teiste (avalike, valitsustevaheliste, erasektori ja valitsuseväliste) sidusrühmadega oma välistegevuse ja asjaomaste vahendite kaudu. Seepärast peaks Euroopa Komisjon kasutama tegevuskava 2030 rakendamise proaktiivseks edendamiseks täiel määral ära niisuguseid võtmevaldkondi nagu kaubandus- ja arengupoliitika, naabruspoliitika, keskkonnapoliitika ja kliimameetmed, välis- ja julgeolekupoliitika, sotsiaalne ja solidaarne majandus, inimõiguste edendamine, humanitaarabi, katastroofiohu vähendamine ja tehnosiire. Euroopa Komisjon peab tegevuskava 2030 täiel määral integreerima Euroopa arengukonsensusesse ja seda konsensuse raames kasutama ning komitee peab kahetsusväärseks, et tegevuskava ei ole piisavalt kaasatud ELi üldisesse välis- ja julgeolekupoliitika strateegiasse (4). Komisjon peaks lisama kauaoodatud ja pikalt viibinud tegevuskava 2030 käsitlevasse teatisesse sisuka programmi, et saavutada oma välistegevuses ja -programmides poliitika sidusus ja koordineerimine, selleks et tagada säästva arengu lähenemisviis, mis on integreeritud kogu välispoliitikasse.

1.9.

Komisjon ja eelkõige ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja peaksid looma tõhusad mehhanismid ametliku arenguabi ja Addis Abeba tegevuskava koordineerimiseks sidusal viisil ja sellega tagama, et ametlik arenguabi on suunatud partnerlustesse ning konkreetsetesse programmidesse ja projektidesse, mis on välja töötatud kooskõlas tegevuskava 2030 kolme sambaga, võttes täiel määral arvesse vaesuse kaotamise ja „kedagi ei jäeta hooletusse“ põhimõtteid, kliimaõiglust, õiglast üleminekut, kaasavat majanduskasvu ja arengut, ajakohastamise soodustamist, taristu arendamist ja jätkusuutlikku ettevõtlust, võitlust ebavõrdsusega ning inimõiguste austamise tagamist.

1.10.

Komitee soovitab Euroopa Komisjonil kasutada tegevuskava 2030 välistegevuse vahenditesse integreerimisel Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide tingimuslikku lähenemisviisi ning seepärast tuleks rakendada samasugust tegevuskava 2030 tingimuslikkuse lähenemisviisi kõigi säästva arengu eesmärgiga seotud poliitikavaldkondade ja programmide puhul.

1.11.

ELi esindused kolmandates riikides peaksid läbi viima uuringud selleks, et mõõta avalikkuse teadlikkust ja arusaama säästva arengu eesmärkidest. Euroopa Komisjon peaks korraldama ja läbi viima teadlikkuse suurendamise tegevusi ja kampaaniaid, et muuta tegevuskava 2030 Euroopa tegevuskavaks. Komisjon peaks läbi viima perioodilisi Eurobaromeetri uuringuid, et mõõta ELi kodanike teadlikkust ja arusaama säästva arengu eesmärkidest. Kodanikuühiskonna organisatsioonidel on siinkohal otsustav roll.

1.12.

Komitee kutsub Euroopa Komisjoni esitama igal aastal tegevusaruande tegevuskava 2030 puudutava välistegevuse ja -vahendite kasutamise kohta. See peaks olema osa kavandatud ELi aastaaruannetest säästva arengu eesmärkide rakendamise kohta. Samuti peaks komisjon koostama tegevuskava 2030 näitajate ja võrdlusnäitajate kogu ning lisama selle oma välispoliitikasse ja programmidesse, et lihtsustada hindamist, hinnangute andmist ja aruandlust selle kohta, kui tõhusalt on eraldatud ELi välisvahendeid säästva arengu eesmärkidega seotud projektidele, ja eriti selle kohta, kuidas on tegevuskava 2030 majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonna sammast arvesse võetud välistegevuse vahendites.

1.13.

Komisjon peaks oma välispoliitikas ja programmides edendama mitme sidusrühma juhitud juhtimismudelit, muutes kolmandate riikide kodanikuühiskonna organisatsioonid säästva arengu eesmärkide rakendamisel reaalseteks partneriteks. See uus lähenemisviis konsulteerimisele ja osapooli kaasavale otsustusprotsessile peaks rõhutama läbipaistvust, vastutust ja partnerlust. Tegevuskava 2030 demokraatlik rakendamine vajab kodanikuühiskonna organisatsioonide täielikku kaasamist kõikides etappides, kaasa arvatud järelevalve ja analüüs.

1.14.

Komitee kutsub komisjoni üles integreerima kodanikuühiskonna organisatsioonide suutlikkuse suurendamise oma rahastamisvahenditesse ning välispoliitikasse ja programmidesse. Komisjon peaks koostama konkreetse programmi ja looma eelarverea, et toetada kodanikuühiskonna organisatsioonide suutlikkuse suurendamist, et nad saaksid selles protsessis täies mahus osaleda. Olemasolevad suutlikkuse suurendamise programmid peavad olema selgemalt avatud kodanikuühiskonna organisatsioonidele, kes ehitavad sildu kohalike ja valitsustasandi teemade vahel (5).

1.15.

Kuna komitee suhtleb paljude partneritega mitmetest riikidest üle maailma, on ta valmis korraldama kõikide (peamiselt kodanikuühiskonna) partnerite reaalse ja sisulise kaasamise säästva arengu eesmärkide rakendamisse ja järelevalvesse ning kohustub selleks lihtsustama kodanikuühiskonna osalemist nende eesmärkide elluviimises riigi tasandil.

2.1.

Komitee tervitab asjaolu, et maailma juhid jõudsid 25. septembril 2015 üksmeelele kohustuse „Muudame oma maailma – säästva arengu tegevuskava 2030“ suhtes, millega kehtestati eesmärgid vaesuse kaotamiseks, planeedi kaitsmiseks ja kõigi heaolu saavutamiseks. Iga eesmärk hõlmab konkreetseid sihte, mis tuleb saavutada järgmise 15 aasta jooksul. Seega eeldatakse, et tegevuskava 2030 soodustab tugevate ja sidusate partnerluste loomist ja rajamist kõikide sidusrühmade vahel ja toetab sellega jõuliselt uue juhtimismudeli kasutuselevõttu maailma tasandil.

2.2.

Tegevuskava 2030 iseloomustab universaalne, jagamatu ja terviklik lähenemisviis majanduslikule, sotsiaalsele ja keskkonna sambale, luues seega ainulaadse tasakaalu säästva arengu kolme mõõtme vahel. Seetõttu kätkeb tegevuskava 2030 endas ajaloolist muutust majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnaalaste erinevustega tegelemisel kogu maailmas.

2.3.

Tegevuskava 2030 on tegevuskava inimeste, planeedi ja heaolu jaoks. Selles esitatakse 17 säästva arengu eesmärki ja 169 sihti, milles pööratakse võrdset tähelepanu säästva arengu majanduslikule, keskkonna- ja sotsiaalsele mõõtmele, selleks et tagada kõigi heaolu, minna edasi aastatuhande arengueesmärkidest, tegeleda nende vajakajäämiste ja puudustega ning pakkuda maailmale uus nägemus säästvast arengust ja kaasavast majanduskasvust, mis toob kasu kogu elanikkonnale. Tegevuskava 2030 eesmärk on kaitsta, edendada ja tagada kõigi inimõigusi ja võrdsust, sealjuures rõhutada rohkem soolist võrdõiguslikkust (5. eesmärk).

2.4.

Komitee võtab omaks „kedagi ei jäeta hooletusse“ põhimõtte ja toetab seda täielikult. See põhimõte kehtib kõikidele säästva arengu eesmärkidele ja sihtidele ning sellega tuleks täiel määral arvestada partnerluse, poliitika ja tegevuse edendamisel tegevuskava 2030 rakendamisel ja järelevalvel.

2.5.

Tegevuskavaga 2030 loodi ÜRO tasandil kõrgetasemeline valitsemisstruktuur, mida nimetatakse säästva arengu kõrgetasemeliseks poliitiliseks foorumiks ning mille puhul on tegu mitmest sidusrühmast koosneva platvormiga, millel on volitus viia läbi tegevuskava 2030 rakendamise korrapärast kontrolli ja järelevalvet. Säästva arengu kõrgetasemelise poliitilise foorumi esimene kohtumine pärast tegevuskava 2030 allkirjastamist toimus 2016. aasta juulis ning sellel esitasid 22 valitsust, nende hulgas neli ELi liikmesriiki, esimese vabatahtliku riikliku ülevaate ja aruandluse säästva arengu tegevuskava 2030 rakendamise jõupingutuste kohta oma riigis (need riigid olid Eesti, Prantsusmaa, Saksamaa, Soome, lisaks Colombia, Egiptus, Filipiinid, Gruusia, Hiina, Korea Rahvavabariik, Madagaskar, Maroko, Mehhiko, Montenegro, Norra, Samoa, Sierra Leone, Šveits, Togo, Türgi, Uganda ja Venetsueela).

2.6.

Tegevuskava 2030 rakendamisel tuleks pöörata suuremat tähelepanu tegevusele, poliitikale, programmidele ning mitmeid sidusrühmi kaasavate läbipaistvate ja osalusdemokraatial põhinevate partnerluste loomisele, mille eesmärk on kaotada majanduslik, sotsiaalne ja keskkonnaalane ebavõrdsus kogu maailmas vastavalt universaalsuse, jagamatuse, läbipaistvuse ja vastutuse põhimõttele ning inimõigustele.

2.7.

Tegevuskava 2030 universaalne ja jagamatu olemus kehtib võrdselt arengumaades ja arenenud riikides ning selle rakendamine nõuab kõikidelt üleminekulisi majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid muudatusi. Kuna ELilt oodatakse eeskuju näitamist tegevuskava 2030 rakendamisel, peaksid EL ja liikmesriigid viima kõik poliitikavaldkonnad ja programmid kooskõlla vaesuse- ja ebavõrdsusevastase võitlusega, planeedi säilitamisega ning kaasava majanduskasvu loomisega tasakaalustatud ja ühtsel viisil nii, et kogu elanikkond saab võrdselt kasu, säästva arengu eesmärkide kolm sammast on integreeritud ja nendega on arvestatud.

2.8.

ELi institutsioonid peavad algatama kõrgetasemelised protsessid, mille tulemuseks on kõrgel tasandil tehtud poliitilised otsused, et muuta EL säästva arengu liiduks. Seega on ülimalt tähtis, et säästva arengu eesmärkide rakendamiseks loodaks üldine strateegia, mis edendaks, tooks kaasa ja integreeriks sidusust ja kooskõla ELi poliitikas ja programmides tasakaalustatud viisil, võttes arvesse tegevuskava 2030 kolme sammast.

3.1.

Suurim väljakutse tegevuskava 2030 rakendamisel on vaesuse, sealhulgas äärmise vaesuse kaotamine kõikides selle vormides. See on ka otsustava tähtsusega valdkondadevaheline põhimõte ja väärtus, mis on sätestatud Euroopa Liidu aluslepingutes ning on säästva arengu saavutamise (1. eesmärk) eeltingimus. EL on ülemaailmsel areenil silmapaistval positsioonil ja seega on liidust de facto saanud oluline osaleja, kes mõjutab jõuliselt majanduskasvu ja maailma arengupoliitikat. Seega on ELil ainulaadne võimalus suunata oma välispoliitika ja programmid tegevuskava 2030 rakendamisele maailma tasandil, tagades tasakaalustatud viisil tegevuskava 2030 kolme samba integreerimise kõikidesse ELi välistegevuse vahenditesse. Võttes arvesse tegevuskava 2030 universaalsust ja jagamatust, peaks EL olema valmis selleks, et tema tegevust jälgitakse ülima tähelepanuga eelkõige selleks, et uurida, kuidas EL on selle väljakutsega toime tulnud.

3.2.

EL peaks otsima mehhanisme, kuidas jagada kliimamuutustest tulenevat koormust ja kasu, sest kliimamuutused mõjutavad inimõigusi, vaesust ja võrdsust. Üks niisugune mehhanism on nn kliimaõiglus, mille raames vaadeldakse globaalset soojenemist kui eetilist ja poliitilist probleemi ega käsitleta seda üksnes keskkonna- või füüsilise probleemina. Selleks seostatakse kliimamuutuste mõjusid õiguslike käsitlustega, eelkõige keskkonnaõiguse ja sotsiaalse õigusega ning uuritakse niisuguseid küsimusi nagu võrdsus, inimõigused, kollektiivsed õigused ja ajalooline vastutus kliimamuutuste eest. Kliimaõigluse põhiväide on see, et kliimamuutused mõjutavad kõige rohkem neid, kes on kliimamuutuste eest kõige vähem vastutavad.

3.3.

Sama oluline on arvestada „õiglase ülemineku“ mõistega ja integreerida see ELi välis- ja sisepoliitikasse ning programmidesse. See mõiste aitab kaitsta inimeste ja töötajate õigusi (nt inimväärne töö), uuendades ja muutes samal ajal ELi välisvahendite abil rahvamajanduses ja ettevõtluses osalejaid keskkonnasõbralikumaks ja suurendades nende sotsiaalset vastutust.

3.4.

Tegevuskava 2030 majandusliku, sotsiaalse ja keskkonna samba õiglane rakendamine ELi välistegevuse kaudu peaks hõlmama strateegiaid vähese CO2-heitega majanduse, ringmajanduse ja jagamismajanduse, toiduainete säästva tootmise ja tarbimise edendamiseks, uuendustegevusse investeerimiseks, taristu ajakohastamiseks pikas perspektiivis ning säästva ettevõtluse julgustamiseks (6).

3.5.

Tegevuskava 2030 põhineb vabatahtlikkuse põhimõttel ja see võib ohustada tegevuskava täielikku ja kiiret rakendamist. EL peaks siiski muutma tegevuskava 2030 rakendamise nii sisemiselt kui ka väliselt kohustuslikuks protsessiks. Selle 17 eesmärki ühtivad täielikult ELi põhimõtete ja väärustega, kuna need on sätestatud liidu aluslepingutes ning nende eesmärkidega tuleb arvestada ja neid rakendada ELi poliitika ja programmide abil. ELi välistegevus peaks põhinema nendel põhimõtetel ja väärtustel.

3.6.

Tegevuskava 2030 täielik rakendamine ELis nõuab tegelikku pühendumist ELi institutsioonide ja liikmesriikide kõige kõrgemal poliitilisel tasandil, et tõhusalt ja kiiresti süvalaiendada, integreerida ja kaasata säästva arengu eesmärgid kõikidesse ELi poliitikavaldkondadesse ja programmidesse.

3.7.

Tegevuskava 2030 universaalne iseloom ja kohustused, mille kogu maailma riigid on võtnud, sõltumata oma majanduslikust ja sotsiaalsest arengutasemest ning elustandardist, kujutavad ELile tõsist väljakutset juhtrolli ja juhiste kavandamisel tegevuskava 2030 ülemaailmseks järkjärguliseks rakendamiseks. Selle saavutamiseks ja selleks, et EList saaks tegevuskava 2030 teerajaja, tuleb liidul vastu võtta vajalikud otsused ja teha vajalikud muudatused oma poliitikas ja programmides.

3.8.

Tuleb märkida, et tegevuskava 2030 vastuvõtmisest on möödunud aasta ning Euroopa Komisjon on säästva arengu tegevuskava rakendamisega tegelenud väga seosetul ja kooskõlastamata viisil. Esimene säästva arengu kõrgetasemelise poliitilise foorumi istung toimus ÜROs 2016. aasta juulis, kus neli liikmesriiki (Eesti, Prantsusmaa, Saksamaa ja Soome) esitasid oma vabatahtlikud ülevaated. Komitee kahetseb, et Euroopa Komisjon ei esitanud säästva arengu kõrgetasemelise poliitilise foorumi esimesel istungil sidusat ja kooskõlastatud strateegiat, et paremini korraldada koostööd ja tuua välja koostoimeid ELi liikmesriikide vahel ning ELi liikmesriikide ja ELi institutsioonide vahel.

3.9.

Selline koordineerimise puudumine paistab silma ka nii üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegia kui ka uue Euroopa arengukonsensuse aruteludokumentides, millest nähtub tegevuskava 2030 puudulik integreerimine ja sellega arvestamine. Aasta alguses alustas Euroopa Komisjon konsultatsioone Euroopa sotsiaalõiguste samba üle ilma igasuguse viiteta tegevuskavale 2030 ning konkreetsemalt selle sotsiaalsele sambale. Tuleb märkida, et komitee valmistab praegu ette arvamust Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta, milles esitletakse komitee seisukohti asjaomases küsimuses. Komitee rõhutab selgelt, et säästva arengu tegevuskava 2030 rakendamisel EL ei saa ega tohi takerduda kapseldunud mõtteviisi.

3.10.

EL ja liikmesriigid annavad arenguabi umbes 150 riigile. Nad on ametliku arenguabi suurimad rahastajad ja nende antava abi osakaal moodustab rohkem kui 50 % iga-aastasest annetatud arenguabist. Esialgsed arvud näitavad, et kogu ELi ametlik arenguabi (ELi institutsioonid ja liikmesriigid) suurenes 2015. aastal 68 miljardi euroni, kasvades kolmandat aastat järjest. Alates 2014. aastast on see suurenenud 15 % ja jõudnud tänaseks oma kõrgeima tasemeni. Komitee kutsub ELi ja liikmesriike üles ametlikku arenguabi üleüldiselt suurendama: 2015. aastal moodustas see 0,47 % kogurahvatulust ja vaja oleks saavutada 0,7 % eesmärk.

3.11.

Eurobaromeetri uuring näitab, et peaaegu üheksa ELi kodanikku kümnest toetab arenguabi andmist (89 %, see on 4 % rohkem kui 2014. aastal). Rohkem kui pooled on arvamusel, et EL peab täitma lubatud arenguabi taseme (7). Euroopa kodanikud ootavad ELilt oma kohustuste täitmist säästva arengu eesmärkide osas, uue säästva Euroopa visiooni loomist ning oma kohustuste täitmist selle rakendamisel.

3.12.

Euroopa Komisjon peaks läbi vaatama kolmandatele riikidele suunatud poliitika ja programmid, et tagada nende kooskõla tegevuskavaga 2030. Euroopa Komisjoni läbi viidava kaardistamisega peab kaasnema üksikasjalik ja põhjalik lünkade analüüs, et määratleda puudused ja vastuolud kolmandatele riikidele suunatud ELi poliitika ja programmide ning säästva arengu eesmärkide vahel.

3.13.

Praegu puuduvad usaldusväärsed ja eristatud andmed haavatavate inimeste olukorra kohta maailmas. Seepärast peaks Euroopa Komisjon toetama säästva arengu eesmärkide näitajate ametitevahelise eksperdirühma (IAEG-SDG) tööd. Eurostat peab suurendama oma suutlikkust, et mõõta tegevuskava 2030 mõju haavatavatele rühmadele ELis. Komitee kutsub üles esitama tegevusaruanne tegevuskavaga 2030 seotud meetmete ja vahendite rakendamise kohta. See peaks moodustama osa Eurostati kavandatud tegevusaruannetest, mis käsitlevad säästva arengu eesmärkide rakendamist Euroopas.

3.14.

ELi institutsioonid peaksid astuma vajalikud sammud, et oleks võimalik saavutada „kedagi ei jäeta hooletusse“ põhimõtte jõustamine ja selle põhimõtte täielik integreerimine oma poliitikasse ja programmidesse. Selle saavutamiseks on vaja märkimisväärset hulka eristatud, usaldusväärseid ja juurdepääsetavaid andmeid.

3.15.

Euroopa Komisjon peaks strateegia 2030 rakendamise põhjalikul läbivaatamisel või kontrolliprotsesside kavandamisel alati kaasama kodanikuühiskonna ja sellega nõu pidama. Komitee on aga seisukohal, et komisjon peaks integreerima kodanikuühiskonna suutlikkuse suurendamise tegevused oma kõikidesse poliitikavaldkondadesse ja programmidesse ning muutma kodanikuühiskonna seega reaalseks partneriks säästva arengu eesmärkide rakendamisel, pakkudes rahalisi vahendeid rahvusvaheliseks koostööks nii ELis kui ka teistes piirkondades tegutsevatele kodanikuühiskonna organisatsioonidele. Selle saavutamiseks kutsub komitee komisjoni üles toetama ELi säästva arengu foorumi loomist, nagu on soovitatud komitee arvamuses „Euroopa kodanikuühiskonna säästva arengu foorum“ (8).

3.16.

ELi institutsioonid peaksid looma institutsioonidevahelise kooskõlastamismehhanismi tegevuskava 2030 eesmärkide ja sihtidega tõhusaks, kiireks ja sidusaks arvestamiseks ja selle integreerimiseks kõikidesse ELi välispoliitilistesse tegevustesse ja programmidesse. ELi laiaulatuslik pühendumine säästva arengu eesmärkide rakendamisele maailma tasandil nõuab liidult ELi tulevase välispoliitika ja programmide strateegilist kavandamist. Seepärast kutsub komitee üles

3.16.1.

Euroopa Komisjoni esitama tulevases, tegevuskava 2030 käsitlevas teatises sisuka programmi, et saavutada liidu välistegevuses ja programmides poliitiline sidusus ja koordineerimine. Kui teatis ei sisalda sisukat plaani ELi välispoliitika muutmiseks tegevuskavast 2030 lähtuvaks poliitikaks, petaks see inimeste ootusi üle kogu maailma. See plaan peaks olema ELi üldise strateegia osa ning sisaldama vajalikke meetmeid ja viima sisse vajalikud muudatused, selleks et rakendada tegevuskava 2030 sidusalt ELi poliitikasse ja programmidesse maailmatasandil. Üldise strateegia põhikomponent peaks olema mitme sidusrühmaga juhtimismudel, mis võimaldaks kodanikuühiskonna organisatsioonid täielikult kaasata säästva arengu eesmärkide rakendamisse (9);

3.16.2.

Euroopa Komisjoni tagama, et ELi välis- ja julgeolekupoliitika strateegiaga kujutaks endast laiemat mehhanismi, mille abil saaks hõlmata tegevuskava 2030 sellistesse valdkondadesse nagu kaubandus, areng, demokraatia, inimõigused, humanitaarabi, katastroofiohu vähendamine, tehnosiire ja kliimameetmed;

3.16.3.

Euroopa Komisjoni tagama, et tulevase Euroopa arengukonsensuse ettepanekuga luuakse ELi institutsioonide ja liikmesriikide vaheline tegelik koordineerimine abi osutamisel kolmandatele riikidele. Niisugune koordineerimine peaks sisaldama vahendite koondamist. Arengukonsensus peaks hõlmama ELi ja liikmesriikide vahelist riiklike prioriteetide tõhusat kahepoolset kooskõlastamist, partnerlust ELiga ning teiste avaliku ja erasektori rahastajate kaasamist. Sellel on eeldatavasti mitmekordistav mõju tegevuskava 2030 eesmärkide saavutamisele ning nii väheneb praegusest abi killustatusest ja kattumisest tulenev negatiivne mõju;

3.16.4.

Euroopa Komisjoni edendama oma välispoliitika ja programmide kaudu sotsiaalset ja solidaarset majandust. Komitee leiab, et sotsiaalne ja solidaarne majandus on täiel määral kooskõlas säästva arengu eesmärkidega ja seepärast võib see majandussektor kaasa aidata tegevuskava 2030 majandusliku, sotsiaalse ja keskkonna samba tasakaalustatud rakendamisele;

3.16.5.

Euroopa Komisjoni selgitama ja täpsustama tegevuskava 2030 rakendamiseks kasutatavaid vahendeid, otsides samal ajal jõulist koostoimet Addis Abeba tegevuskava ja arengu rahastamise foorumiga.

3.17.

Tegevuskava 2030 uus terviklik lähenemisviis, mis sisaldab kolme omavahel seotud universaalset ja lahutamatut sammast, viitab mitmekülgsemale inimarengu mudelile ning seetõttu ei saa tegevuskava 2030 rakendamise tulemusi hinnata traditsioonilisel moel, kasutades majanduskasvu ja kaasava arengu hindamiseks üksnes sisemajanduse koguprodukti (SKP).

3.18.

Euroopa Liit peaks välja töötama ja ellu viima konkreetse poliitika ja programmid, mille eesmärk on tegevuskava 2030 täielik rakendamine, keskendudes sealjuures eelkõige demokraatia edendamisele, inimõigustele, keskkonnapoliitikale, õigusriigile ning kaasavale majanduskasvule koos haavatavate sihtrühmade elutingimuste reaalse parandamisega. Need peaksid olema ELi välistegevuse, poliitika ja programmide peamised komponendid, mis on suunatud tegevuskava 2030 kolme samba tasakaalustatud edendamisele.

3.19.

Välisteenistus peaks samuti välja töötama ja ellu viima sidusa kava mõõdetavate tegevuste ja algatuste kaasamiseks. Eesmärk peaks olema, et lähtuvalt tegevuskava 2030 järjekindlast integreerimisest oma tegevusse, poliitikasse ja programmidesse võtab EL endale juhtrolli ning ülejäänud maailm peab ELi teerajajaks tegevuskava 2030 tasakaalustatud ja õiglasel rakendamisel.

3.20.

Euroopa Komisjon peaks 17-l säästva arengu eesmärgil rajaneva tegevuskava 2030 jõustama tingimuslikult ja see tingimuslikkus peaks olema hõlmatud kõikidesse ELi välistegevuse vahendusel rahastatud poliitikavaldkondadesse ja programmidesse. Kõnealustest programmidest toetuse saajad peaksid programmide rakendamisel võtma vastutuse asjaomasest tingimuslikkusest kinnipidamise eest. Kahtlemata peab tegevuskava 2030 tingimuslikkus võrdselt ja täielikult rakenduma kõikidele ELi poliitikavaldkondadele ja programmidele. Tingimuslikkuse põhimõte on juba kinnistatud Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide õigusraamistikku (10).

3.21.

Valitseb laialdane üksmeel selles osas, et tegevuskava 2030 toob arengukavasse suunamuutuse ning et see peaks täielikult kajastuma ELi arengukoostöö programmides. Seega tuleks tegevuskava 2030 17 eesmärki täielikult integreerida ja hõlmata ELi arengukoostöö tegevuskavasse. EL peaks välistegevuse kavandamisel ja rakendamisel samuti täiel määral austama ja arvestama rahvusvahelisi lepinguid, sealhulgas keskkonnakaitset ja inimõigusi käsitlevaid lepinguid (11).

3.22.

Euroopa Komisjon peaks hõlmama välispoliitikasse ja programmidesse meetmeid, et hinnata inimeste arusaamu ja ettekujutusi tegevuskava 2030 rakendamise mõju kohta. Selleks peaks Euroopa Komisjon viima liikmesriikides läbi Eurobaromeetri uuringu ja vastavad uuringud partnerriikides. Tuleb märkida ja rõhutada, et Eurobaromeetri uuringu kohaselt on üksnes üks kolmandik (36 %) eurooplastest kuulnud või lugenud säästva arengu eesmärkidest.

4.1.

Tegevuskavas 2030 kutsutakse üles liikuma mitme sidusrühmaga juhtimismudeli suunas, milles kodanikuühiskonnal on täita suurem roll. Selleks on vaja uusi, koostööl ja kaasatusel põhinevaid töömeetodeid, mis tuginevad osapooli kaasavale otsustusprotsessile.

4.2.

Tegevuskava 2030 läbirääkimiste protsess on kodanikuühiskonna uusi osalejaid koondanud ja neis huvi äratanud. Sellist kodanikuühiskonna kaasatust tuleb tegevuskava rakendamisprotsessis ära kasutada, tugevdada ja ametlikuks muuta. Kodanikuühiskonna organisatsioonide positiivne ja tõhus panus tegevuskava 2030 läbirääkimistesse on muutnud kodanikühiskonna rolli tegevuskava rakendamisel asendamatuks ja seega teinud kodanikuühiskonnast selles protsessis de facto partneri.

4.3.

Kodanikuühiskonnal on tegevuskava 2030 rakendamisel ülioluline roll nii maailma, piirkonna kui ka riigi tasandil. Tuleb tagada, et kodanikuühiskonnal on tõhus roll ka ELi liikmesriikide ja partnerriikide riiklikul tasandil. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles süvalaiendama, integreerima ja hõlmama kodanikuühiskonna suutlikkuse suurendamisega seotud tegevused oma poliitikasse ja programmidesse, et muuta niisugune osalemine ja partnerlus tegelikkuseks.

4.4.

Komitee on teadlik piirangutest, tõketest ja takistustest, millega kodanikuühiskonna organisatsioonid mitmel pool maailmas silmitsi seisavad, ja samuti sellest, et niisugune kahetsusväärne olukord takistab neil selles protsessis reaalselt ja tõhusalt osaleda. Seega kutsub komitee komisjoni üles muutma partnerriikidele kohustuslikuks korraldada kodanikuühiskonna tegelik osalemine süstemaatilise konsulteerimise ja kaasamise kaudu tegevuskavaga 2030 seotud – eelkõige ELi rahastatud – projektide kavandamises, rakendamises ja järelevalves. Selle saavutamiseks peaks ELi delegatsioon partnerriigis hoolikalt olukorda jälgima ning andma sellest aru Euroopa Komisjonile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale. ÜRO delegatsioonid partnerriikides peaksid samuti korraldama ELi rahastamisprogrammide teemalisi konsultatsioone kodanikuühiskonnaga.

4.5.

Samuti peaksid kodanikuühiskonna organisatsioonid otsima võimalusi ennetavalt kohaneda tegevuskava 2030 nõuetega, et mõjutada tegevuskava rakendamist tulemuslikult. On selge, et tegevuskava 2030 kutsub kodanikuühiskonna organisatsioone üles saama tegevuskava rakendamisel tõeliselt liikumapanevaks jõuks, mis tähendab seda, et kodanikuühiskond peaks seda protsessi käsitlema kui suunamuutust oma korralduses ja tegevuses. Seda on võimalik saavutada üksnes siis, kui kodanikuühiskond valmistab oma ümberkorraldamise ette ja viib selle ellu nii, et otsustusprotsessis osalemine oleks võimalik täies mahus. Kodanikuühiskonna organisatsioonid peaksid olema esindavad, demokraatlikud, läbipaistvad ja usaldusväärsed.

4.6.

Loodav ELi säästva arengu foorum on hea näide platvormist, mida võiks kohalikele oludele vastavalt kohandades laiendada teistesse piirkondadesse ja riikidesse üle kogu maailma (12).

4.7.

Komitee on valmis korraldama kodanikuühiskonna sisukat kaasamist tegevuskava 2030 rakendamisse, järelevalvesse ja kontrolli maailma tasandil. Komiteel on võimalik seda toetada, kasutades oma laia kontaktide, partnerite ja sidusrühmade võrgustikku maailma paljudes piirkondades. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles integreerima oma välispoliitikasse ja programmidesse struktuurilise ja mõtteka toetuse, et võimaldada kolmandate riikide kodanikuühiskonna organisatsioonidel osaleda tegevuskava 2030 rakendamises täieõiguslike partneritena.