21.11.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 341/1

1.1

Arvamuses esitatakse väide, et kodanikuühiskonna partnerlusi Läänemere piirkonna strateegia rakendamiseks saab tõhusalt tugevdada partnerluse põhimõtte rakendamise teel Euroopa Komisjoni partnerlusalase käitumisjuhendi alusel.

1.2

Partnerlusalast käitumisjuhendit toetavad Euroopa Parlament, Regioonide Komitee ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, kuid nõukogu ei ole seda veel kinnitanud, mis valmistab partnerluse põhimõtte toetajatele jätkuvalt probleeme.

1.3

Komitee tõdeb, et käitumisjuhendil puudub Läänemere riikide hulgas täielik poliitiline toetus ja partnerluse kultuuri on vaja tugevdada.

1.4

Komitee soovitab Läänemere piirkonna strateegiaga mitteametlikult hõlmata käitumisjuhendis sätestatud menetluse ja kohaldada seda Läänemere piirkonna strateegia jätkuval arendamisel ja rakendamisel.

1.5

Läänemere piirkonnas on piisavalt organisatsioonilisi kogemusi ja pädevusi, millele tuginedes võtta endale käitumisjuhendis kavandatud olulisem roll järelevalve alal.

1.6

Läänemere riigid võiksid Doonau strateegia eeskujul luua Läänemere kodanikuühiskonna foorumi. Komiteel oli Doonau kodanikuühiskonna foorumi loomisel tähtis roll ja ta on valmis võtma endale samasuguse koordineeriva rolli Läänemere piirkonnas.

2.1

Makropiirkonna kontseptsioon võeti ELi sõnavaras esmakordselt kasutusele 2007. aastal osana aruteludest territoriaalse juhtimise sobivate vormide üle. Seejärel võeti makro-piirkondlikud koostööstrateegiad vastu kõigepealt Läänemere (2009) ja siis Doonau piirkonna kohta (2011).

2.2

Läänemere piirkonna strateegia kui esimene katse teha koostööd makropiirkonna tasandil oli algselt regionaalkoostöö uue mudeli katseprojekt. Strateegia rajaneb lihtsal seisukohal, et sellises piirkonnas nagu Läänemere piirkond saab tõsiseid probleeme, näiteks mereohutus, keskkonnareostus ja juurdepääsetavus, lahendada ja ületada vaid tõhusa koostöö kaudu. Lisaks võib makropiirkonna geograafiline ulatus erineda sõltuvalt lahendamist vajava probleemi määratlusest ja iseloomust. Endine regionaalpoliitika volinik sõnastas selle lühidalt, kui märkis, et makropiirkonna strateegia määratletakse kollektiivset tegutsemist nõudvate probleemide ja riikidevaheliste võimaluste kaudu.

2.3

Läänemere piirkonna strateegial on kolm peamist eesmärki: kaitsta merd, ühendada piirkond ja suurendada heaolu. Selle saavutamiseks leppisid liikmesriigid ja komisjon kokku tegevuskavas, mis hõlmab 15 prioriteetset valdkonda ja umbes 80 erinevat juhtprojekti.

2.4

Läänemere piirkonna strateegia on piirkonna olemasolevatele koostöötasanditele tuginedes kestnud juba neli aastat. See on pannud aluse osalevate riikide ja piirkondade kõrgetasemelisele koostööle. Mitmetasandilise valitsemise abil on koordineeritud kesk- ja piirkondlike valitsuste tööd, et parandada mereohutust ja saavutada Läänemere eutrofeerumise taseme alanemine. EL on korraldanud iga-aastaseid kodanikuühiskonna foorumeid EUSBSR raames alates selle loomisest 2009. aastal.

2.5

Strateegia elluviimine ei ole pärssinud piirkonna majandussuutlikkust. Läänemere piirkond taastus 2010. aastal kiiremini kui Euroopa teised osad ja säilitas ühtlase majanduskasvu määra kogu 2011. aasta vältel. 2012. aastal kasv aeglustus, jäädes püsima 1,5 %-le, mis on ikka veel tublisti üle ELi keskmise. Läänemere arengufoorumi hinnangul jäävad 2013. aasta väljavaated tagasihoidlikuks, kuid piirkond peaks ikkagi tulema toime paremini kui teised liikmesriigid.

3.1

Komitee on juba ammu olnud seisukohal, et ELi ühtekuuluvuspoliitika üldise tõhususe tagamiseks on vaja tõelist partnerlust. Partnerlus on vahend jätkusuutliku majandus- ja sotsiaalse arengu saavutamiseks. Ta sisaldub ühtekuuluvuspliitika elluviimise mehhanismis ja on ametlikult sätestatud ühissätete määruse artiklis 11.

3.2

Liikmesriigid on artiklit 11 tõlgendanud mitmeti. Mõned riigid on seda vaid sõnades toetanud, teised on aga partnerluse põhimõtte täielikult omaks võtnud. 2012. aasta aprillis tegi komisjon ettepaneku kasutada partnerlusalast käitumisjuhendit ühise strateegilise raamistiku rakendamisel, püüdes niiviisi luua ametliku mehhanismi kõigi sidusrühmade tõhusaks osalemiseks ühtekuuluvuspoliitikas.

3.3

Komisjoni pakutud partnerlusalane käitumisjuhend sisaldab miinimumnõudeid, mida on vaja selleks, et saavutada kvaliteetne partnerlussuhe fondide rakendamisel, samas kui liikmesriikidele jäetakse ulatuslik paindlikkus selles, kuidas korraldada kõigi erinevate partnerite osalemine. Euroopa partnerlusalases käitumisjuhendis sedastatakse, et avaliku võimu esindajad, majandus- ja sotsiaalpartnerid ning kodanikuühiskonda esindavad asutused võivad oma vastavas tegevusvaldkonnas luua platvorme või katusorganisatsioone partnerluses osalemise hõlbustamiseks. Nad võivad partnerlusplatvormi või katusorganisatsiooni seisukohtade esindajaks nimetada ühise esindaja. Oma esindaja nimetamisel peaksid partnerid lähtuma järgmistest põhimõtetest: pädevus, suutlikkust aktiivselt osaleda ja asjakohane esindatuse tase.”

3.4

Komisjoni ettepanekuid toetavad Euroopa Parlament, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning Regioonide Komitee. Seevastu ülemkogu kõrvaldas käitumisjuhendi komisjoni üldisest ettepanekute kogumist. Selline ummikseis on kahetsusväärne ja nõuab kõigilt partnerluse põhimõtte toetajatelt kooskõlastatud tegevust selle ületamiseks.

3.5

Käitumisjuhend määratleb ühtekuuluvuspoliitika partnerluses kolm partnerite kategooriat:

3.6

Samas sätestatakse ka eri partnerite kategooriate osalemise põhimõtted programmide ettevalmistamisel ning nii partnerite osalemise kui ka rakendamise eri etappide kohta esitatav teave. Komisjoni arvamusel tuleks partnerid kaasata järgnevasse:

3.7

Programmide ettevalmistamisel tuleks partnerid kaasata järgnevasse:

3.7.1

Juhend sisaldab ka üksikasjalikku põhimõtete kogu seoses partnerluste liikmesuse ja juhtimise ning järelevalvekomisjonide eeskirjadega.

3.7.2

Et võimaldada paljudel väiksematel VKEdel ja muudel kodanikuühiskonna organisatsioonidel selles uues partnerlusprotsessis tõhusalt osaleda tuleks kaaluda neile piisava tehnilise ja finantsabi andmist.

3.8

Ehkki Läänemere piirkonna strateegia tulemusena toimus erakorraliselt palju konsulteerimisi sidusrühmadega, tuleb siiski ausalt välja öelda, et käitumisjuhendis visandatud partnerluse põhimõte puudub peaaegu täielikult. Poliitiline toetus partnerluse põhimõttele tuleb mõnes liikmesriigis alles saavutada.

3.9

Läänemere piirkonnas on mitmeid edukalt töötavaid organeid ja organisatsioone, kus kodanikuühiskonna sidusrühmad on hästi esindatud. Need võiksid olla Läänemere partnerluse aluseks või katuseorganisatsiooniks, nagu on visandatud käitumisjuhendis. Ei ole vaja dubleerida juba olemasolevat.

3.10

Samamoodi, nagu Läänemere piirkonna strateegia mõjutab Venemaa loode föderaalpiirkonna strateegiat, võiks Läänemeremaade Nõukogu liikmete Läänemere-äärsete liikmesriikide partnerlusel põhineval uuel lähenemisviisil olla sarnane mõju koostöösuhetele Venemaaga.

3.11

Kui käitumisjuhendit laialdaselt toetataks, aitaks see sidusrühmade hulgas uuesti elavdada toetust Läänemere strateegiale isegi praegusel raskel ajal ja ka edaspidi. Nii nagu Läänemere piirkonna strateegiat peeti makropiirkondliku strateegia proovikiviks, võiks Läänemere piirkond partnerluse põhimõtte rakendamisel olla järjekordselt esimene.

3.12

Järgnevas lisas esitatakse nõukogu ja Euroopa Parlamendi vaheline partnerluse mitmetasandilise valitsemise lepe, mis võiks olla aluseks delegeeritud õigusaktile, millega jõutada muudetud partnerlusalast käitumisjuhendit.

21.11.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 341/6

1.1

Naiste tööhõivet ei tohiks enam käsitleda järjekordse aruteluna võrdõiguslikkuse teemal, vaid hoopis majandusliku möödapääsmatusena, mille abil tuua Euroopa Liitu õitseng ja luua uusi töökohti – sotsiaalse vajadusena astuda vastu demograafilistele, sotsiaalsetele ja keskkonnaalastele probleemidele, et tagada jätkusuutlik majanduskasv.

1.2

Naiste tööhõivemäära kasv on viimase 50 aasta jooksul juba andnud majanduskasvu oma märkimisväärse panuse. Siiski tuleb nii Euroopa Liidu kui ka liikmesriikide tasandil rakendada sihipärasemaid meetmeid, et täielikult ära kasutada naiste potentsiaalne panus majanduskasvu. Kahtlemata on oluline tagada, et sellised poliitikameetmed oleksid terviklikud ja hõlmaksid mitte ainult kõige ilmsemaid majanduslikke takistusi, vaid tegeleksid ka maksustamise, hüvitiste ja pensionisüsteemide, tööõiguse, otsuste langetamise, ettevõtluse, hariduse ning stereotüüpide ja vägivalla valdkondadega. Samuti on selge, et nii naised kui ka mehed peavad täitma oma rolli, kui nii mitmetahulised probleemid tuleb lahendada. Naised ja mehed peaksid samuti olema kaasatud asjakohaste sidusrühmade dialoogi ja koostöösse ning edukate tavade kohaldamisse.

1.3

Lisaks allpool ja kogu tekstis esitatud konkreetsetele soovitustele on naiste suurema tööturul osalemise ja majanduskasvu panustamise saavutamiseks vajalikud järgmised olulised eeltingimused:

2.1

Komitee usub kindlalt, et tegeliku progressi kindlustamiseks ühiskonnas ei piisa enam ainuüksi majanduskasvust, vaid see peab olema ka kaasav ja jätkusuutlik. Seega saab soolisest võrdõiguslikkusest sellise progressi saavutamisel vajalik tingimus. Samas ei tohiks SKP mõõtmine enam põhineda eranditult tarbimise/tootmise paradigmal, vaid peaks hõlmama niisuguseid näitajaid nagu heaolu ja säästlikkus (nii majandus-, sotsiaal- kui ka keskkonnaküsimustes), et „tasakaalustatuma poliitika suunas” (3) liikuda.

2.2

Soolist võrdõiguslikkust käsitletakse sageli kui piirangut või kulu. Ent tuleb tunnistada, et ebavõrdsus on kulukas ning soolise võrdõiguslikkuse positiivne majanduslik panus on investeering ja tootlik tegur.

2.3

Strateegia „Euroopa 2020” eesmärke – eelkõige 20–64aastaste vanuserühmas tööhõive määra suurendamine 2020. aastaks 75 %-ni ning vaesuses või vaesusohus elavate inimeste arvu vähendamine vähemalt 20 miljoni võrra – on võimatu saavutada naiste aktiivsema kaasamiseta tööturule ja ühiskonnaellu. Lisaks võiks osalusmäärade täielik lähenemine anda aastaks 2030 umbes 12 %-lise SKP kasvu inimese kohta (4).

2.4

Silmas pidades tööealise rahvastiku kahanemist (5) ei saavutata Euroopas kavandatud majanduskasvu, kui ei suurendata naiste tööturuvõimalusi. Aastal 2012 oli (20–64aastaste) meeste tööhõivemäär 74,6 %, naistel aga ainult 62,4 %. Kui tööhõivet mõõta täistööajaga töökohtadesse ümberarvutatult, on olukord veelgi hullem, sest naiste tööhõivemäära praegune tase on siis 53,5 % täistööajaga töötavate naiste kogutööjõust (6).

2.5

Naiste tööhõivemäära kasv on viimase 50 aasta jooksul juba andnud majanduskasvu oma ulatusliku panuse. Siiski on oluline märkida, et majapidamistöid oma perekonna heaks, mida naised teevad tasuta, majanduspanuseks ei arvestata. Töökohtade loomine teenuste pakkumiseks perekondadele võiks kaasa aidata selle nähtamatu töövormi palgatööks muutmisele ning luua maksutulu, pensionisissemakseid jne.

2.6

Komitee juhib tähelepanu sellele, et alati pole töötuid naisi statistikas arvesse võetud ega töötuina registreeritud, kuid tegelikult on see kasutamata potentsiaal. Tegelikult ei väljendu naiste tööhõive vähenemine otseselt töötusena, vaid mitteaktiivsuse, tööturult kõrvalejäämise või mitteametliku töötamisena, kuna „heidutava” mõju tõttu pakutakse naistele vähe töövõimalusi. Seetõttu ei saagi liikmesriikide ja ELi tasandi statistilised andmed kajastada reaalset pilti tegelikust olukorrast. Komitee kutsub üles ELi tasandil kogutud ja väljatöötatud statistilisi andmeid naiste tööhõive kohta senisest rohkem erateenuste sektorite kaupa eristama.

2.7

Komitee märgib, et iga-aastases majanduskasvu analüüsis tuleks kindlaks määrata naiste tööhõive eesmärgid (7), kuna suunatud poliitikameetmete abil on võimalik kaotada sooline ebavõrdsus ja edendada kaasatust, suurendades niiviisi märkimisväärselt ELi majanduse kasvupotentsiaali (8). Need poliitikameetmed – sealhulgas (kuid mitte ainult) hooldusteenuse pakkumine seda vajavatele pereliikmetele ja leibkonna teise palgasaaja rahaliste antistiimulite kõrvaldamine – on naiste osaluse suurendamiseks tööturul väga olulised. Liikmesriigid peaksid sellist poliitikat kasutama tööhõive parandamiseks ning töökohtade kättesaadavuse ja tööurule naasmise toetamiseks.

2.8

Karmid kokkuhoiumeetmed tingivad kärpeid avalikus sektoris ja teenuste osas ning suurema tõenäosusega jäävad oma töökohast ilma naised, kuna nemad moodustavad avaliku sektori töötajatest enamiku. Rühm, kelle elatustaseme langus on avalike teenuste kärbete tõttu suurim, on üksikvanemad, kellest enamiku moodustavad samuti naised. Samal ajal on tasuta hoolduse pakkujatest suurem osa naised t, nii et tõenäoliselt jääb nende õlule sotsiaalteenuste kärpimisest tulenev koorem (9). Komisjon peaks ette valmistama põhjaliku uuringu kokkuhoiumeetmete mõjust võrdsetele võimalustele, et kavandada paremaid lahendusi, ning uuringu selle kohta, milline mõju on kokkuhoiumeetmetel olnud naiste tööhõivele ja naiste töökohtade kvaliteedile nii avalikus kui ka erateenuste sektoris.

2.9

Väärib märkimist, et ELi poliitikakujundajad keskenduvad küll üldisele tööhõivele, ent ei tööta välja meetmeid majanduslikult mitteaktiivsete naiste potentsiaali kasutamiseks, kes võiksid ELi majanduskasvu märkimisväärse panuse anda.

2.10

Komitee soovitab eraldada ELi vahendeid sootundlikumalt ning julgustab nii ELi institutsioone kui ka liikmesriike rakendama dokumendis „Hinnang Euroopa Sotsiaalfondi toetusele soolise võrdõiguslikkuse edendamisel“ esitatud soovitusi (10).

3.1

Aastatel 1960–2008 tulenes haridustaseme tõusust ligi 50 %-line SKP kasv ELi riikides ning umbes pool sellest oli tingitud naiste hariduse paranemisest (11).

3.2

EIGE (12) ja OECD aruanded näitavad, et mitmesugustel põhjustel on naistel meestest vähem tööhõivevõimalusi ja nad saavad sama töö eest vähem palka, kuigi praegu on enamikus ELi liikmesriikides naiste haridustase meeste omast kõrgem.

3.3

Süsteemsed soolised erinevused (13) ainevalikul takistavad majandusel täielikult ära kasutamast naiste andepotentsiaali ning põhjustavad inimkapitali väära jaotumist ning luhtunud innovatsiooni- ja majanduskasvuvõimalusi. ELi institutsioonid ja liikmesriigid peaksid tegelema soolise ebavõrdsusega hariduses, edendades muutust õpilaste, õpetajate, vanemate ja laiema üldsuse hoiakutes. Selline sekkumine peaks algama õpilase elus varakult, enne kui on kivistunud stereotüüpsed arusaamad ja hoiakud selles suhtes, mida poisid ja tüdrukud paremini oskavad ja meelsamini teevad.

3.4

Komitee soovitab pöörata erilist tähelepanu algatustele ja projektidele, mida rahastatakse ELi vahenditest (Euroopa Sotsiaalfondi rahastamine, elukestva õppe programmid jne). Neid vahendeid tuleks kasutada, et suurendada tööle tagasipöörduvate naiste võimalusi oskusi omandada ning töökoht leida ja/või naiste karjääri edendamiseks.

4.1

Enamik ELi liikmesriike seisavad silmitsi kahekordse probleemiga – vananev rahvastik ja madal sündimus. Kui meeste ja naiste tööturul osalemise määr jääb muutumatuks, põhjustavad need tegurid järgmised 20 aastat tööjõu vähenemist (14).

4.2

Euroopa ühiskondades domineerivat soolist ebavõrdsust on tarvis jätkusuutlikult muuta. Meeste töö- ja pereelu parema tasakaalu toetamine on tähtis samm palgatöö ja tasustamata töö võrdsema jaotamise poole naiste ja meeste vahel. Vanemapuhkuse võrdsem jagamine kahe lapsevanema vahel võiks vähendada tööandjate vastumeelsust sünnitamiseas naisi palgata.

4.3

Muutused tööjõu nõudluses – näiteks uute tootmismeetodite kujunemine ja teistsugused töötingimused ning eelkõige nihe vabrikutöölt ja põllumajanduselt teenustele – on olulised tegurid naiste laiemaks osalemiseks tööjõuressurssides ning tingivad kasvava nõudluse naistöötajate järele.

4.4

Kuigi osaline tööaeg on julgustanud rohkem naisi ametliku tööjõuga ühinema, võib osaajaga töötamine pikemas perspektiivis vähendada koolitusvõimalusi, karjääriväljavaateid, mõjutada pensionäride pensioni suurust ning suurendada vaesusohtu nii lühikeses perspektiivis kui ka vanas eas. See on eriti ilmne viimastel aastatel üha rohkem levinud „mittevabatahtlikult” osalise tööajaga töötamise (15) puhul, kuna kriisi tõttu pakutakse naistele kohe osalise tööajaga töötamist ning nad on sunnitud pakkumise vastu võtma, kuna neil puuduvad alternatiivid või kardavad nad töökohta kaotada. Tähelepanu tuleks pöörata sellele, et osaajaga töötajate hulgas on naisi tunduvalt rohkem kui mehi (vastavalt 31,6 % ja 8 %). Vaja on kõrvaldada kõik tõkked, mis takistavad üleminekut osaliselt tööajalt täistööajale.

4.5

Komitee märgib, et olulised tegurid naiste osalemise hoogustamiseks on poliitikameetmed, mis julgustavad kahe tööl käiva vanemaga leibkondade teket ning aitavad töötavatel täiskasvanutel oma perekondlike kohustustega toime tulla. Tähtis roll on ka asjakohaselt kombineeritud rahalistel ja mitterahalistel toetustel.

4.6

Perekonna teise sissetuleku teenijale kohaldatavad kõrgemad maksumäärad võivad vähendada naiste osakaalu tööjõus, kuna need võtavad naistelt julguse tööturul osaleda (16). Seega tuleb maksu- ja hüvitistesüsteemi kohandada nii, et ei võetaks teiselt palgasaajalt julgust töötada.

4.7

Erilist tähelepanu tuleks pöörata mitteametlikele, ebakindlatele töösuhetele, sealhulgas näilise füüsilisest isikust ettevõtja staatusele. See käib rohkem naiste kui meeste kohta, mistõttu neid on hõlpsam sel viisil ära kasutada. ELi liikmesriigid peaksid viivitamata ratifitseerima ILO 189. konventsiooni koduabiliste inimväärse töö kohta (17), milles sätestatakse kodus töötajate töönormid.

5.1

Komitee kutsub poliitikakujundajaid üles vähendama soolist ebavõrdsust, kaotades palgalõhe (mis on keskmiselt 16,2 %), sest võrdne töötasu ei too kasu mitte üksnes naistele, vaid kogu ühiskonnale – Euroopa lisaväärtuse direktoraadi hinnangu kohaselt suurendab palkade ebavõrdsuse vähendamine ühe protsendipunkti võrra majanduskasvu 0,1 % (18).

5.2

Komitee väljendab oma muret ka erakordselt suure soolise ebavõrdsuse pärast pensionides – ELi keskmine on 39 % (19) – mis on palgalõhest üle kahe korra suurem. Eriti murettekitav on probleemi liiga vähene nähtavus. Enamikus ELi liikmesriikides esineb suur ebavõrdsus, mis lisaks on ülimalt keerukas. See tuleneb tööhõive ajaloost (eelkõige erinevus palga, töötundide ja tööaastate osas) ning pensionisüsteemidest, eriti aga karjääri jooksul teenitud palga mõjust pensioni suurusele ja sellest, millises ulatuses pensionisüsteemid kompenseerivad karjäärikatkestusi laste või ülalpeetavate sugulaste eest hoolitsemiseks.

5.3

Seepärast arvab komitee, et soolist ebavõrdsust pensionisüsteemides saaks vähendada, kui kaotada palgalõhe ning lisada nii naiste kui ka meeste pensionikogumissüsteemidesse nn perekonnale kulunud aeg – laste ja eakate eest hoolitsemine, lühi- ja/või pikaajalist haigust põdeva pereliikme hooldamine jne (tagades samas töötajale võimaluse saada hoolduspuhkust) (20).

6.1

Hiljutises OECD uurimuses (21) tõstetakse esile, et sooline ebavõrdsus ettevõtluses on suur ja visalt püsiv paljudes mõõtmetes, sealhulgas ettevõtluse subjektiivsed eelistused, ettevõtte suurus ja majandustulemused, juurdepääs rahastamisele ja selle kasutamine. Naisettevõtjatel on täiendavad eesmärgid kasumi maksimeerimiseks ning nende avaramad meetmed tulemuslikkuse saavutamiseks rõhutavad nende panust sotsiaal- ja majandusarengusse.

6.2

Kui aidata suuremal hulgal naistel ettevõtjana alustada ja toetada olemasolevaid naiste juhitud ettevõtete kasvu, siis võib see anda suurema panuse (22) töökohtade loomisse, innovatsiooni, konkurentsivõimesse ja majanduskasvu ning vähendada sotsiaalset tõrjutust. Läheb tarvis märkimisväärseid meetmeid, et ettevõtete potentsiaal Euroopas täielikult ära kasutada jätkusuutlikuks majanduskasvuks ja töökohtade loomiseks, eriti kriisijärgselt.

6.3

Komitee on juba teinud ettepaneku, et naiste ettevõtluse edendamiseks ELi tasandil tuleb võtta järgmised meetmed (23):

7.1

Rahvusvahelised uuringud (24) kinnitavad, et juhtivatel kohtadel töötavad naised avaldavad positiivset mõju ettevõtte majandustulemustele, ettevõtluskultuurile, juhtimisstiilile ja kriisiga toimetulekule. Naised riskivad vähem ning eelistavad jätkusuutlikku arengut, ent tõkked soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks otsuste tegemise valdkonnas on märksa suuremad, kui avalikult tunnistatakse.

7.2

Komitee loodab, et kõik avalikud ja eraõiguslikud otsustamispädevusega organid võtavad eneseregulatsiooni korras üle miinimumstandardi võrdseks osalemiseks otsuste tegemisel. Börsil noteeritud ettevõtted ja kõik avaliku sektori organid peaksid edendama läbipaistvat rakendamist ja ametisse nimetamist ning kaasamise ja valikuvõimaluse kultuuri. Et üldse midagi saavutada, on vaja nii meeste kui ka naiste enda valmisolekut positiivsete meetmete rakendamiseks.

7.3

Komitee soovitaks poliitikakujundajatel ja ettevõtetel soolise tasakaalu eesmärgi saavutamise tagamiseks tegeleda järgmiste küsimustega:

7.4

Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia (2010–2015) (25) rakendamiseks kutsub komitee üles meeste ja naiste võrdsele esindatusele avalikus elus ja eriti poliitikas, sest praegune alaesindatus piirab naiste osalemisõigust (26). ELi institutsioonid ja liikmesriigid, samuti sotsiaalpartnerite organisatsioonid peaksid eeskuju andma ning seadma soolise võrdõiguslikkuse eesmärgid oma poliitilistes- ja haldusorganites, eriti kõige kõrgemal tasemel.

8.1

Tähtis tegur, mis mõjutab naiste osalemist tööturul, on eelkõige väikelastele mõeldud täistööajaga lapsehoiuasutuste kättesaadavus. Riiklike kulude suurenemine lapsehoiuteenustele on otseselt seotud naiste täistööajaga tööhõivega (27).

8.2

Seepärast on tarvis saavutada Barcelona eesmärgid. Siiski oli komisjoni hiljutise aruande kohaselt alla kolme aastaste lastega seotud Barcelona eesmärk 2010. aastal saavutatud ainult kümnes liikmesriigis. Samal aastal olid ainult 11 liikmesriiki 90 % ulatuses saavutanud kolme aasta ja kohustusliku kooliea vahelises vanuses olevate lastega seotud eesmärgi (28).

8.3

Kuna kõige kõrgema sündimusega liikmesriikides on tehtud kõige rohkem lastevanemate töö- ja eraelu tasakaalu heaks ning neis on ka kõige kõrgem naiste tööhõive tase (29), peaksid liikmesriigid pakkuma lastega peredele tõhusamat, taskukohasemat, kättesaadavamat ja kvaliteetsemat abi, kasutades näiteks järgmisi poliitikameetmeid (30).

9.1

Kuigi viimastel aastakümnetel avaldunud tüdrukute huvi haridustaseme tõstmise vastu on naiste teenimispotentsiaalile tõuke andnud, takistavad ühiskonna suhtumine naiste töösse ning pereväärtuste ja võrdõiguslikkuse konflikt endiselt soolist võrdõiguslikkust tööturul.

9.2

Komitee on eriti mures nende naiste diskrimineerimise pärast, kes on puudega, sisserännanud või kuuluvad mõnda rahvusvähemusse. Sellega seoses kutsub komitee üles kiiresti rakendama võrdse kohtlemise direktiivi (31).

9.3

Naistevastane vägivald on õigustamatu ning lisaks majanduslikult kulukas ühiskonnaprobleem. Hinnanguliselt läheb naistevastane vägivald Euroopa Nõukogu 47 liikmesriigis maksma aastas vähemalt 32 miljardit eurot (32). Soolise vägivalla vastu võitlemise riiklikul poliitikal on tähtis roll; traditsiooniline ettekujutus naiste osast ühiskonnas muutub alles siis, kui naised saavad meestega võrdsetel alustel ligipääsu võimule.

9.4

Soolise võrdõiguslikkuse propageerimisel on väga oluline osa meediatööstusel. Meedia mitte ainult ei peegelda, vaid ka loob sotsiaalkultuurilisi tavasid ja norme ning on avaliku arvamuse ja kultuuri võimas kujundaja. Samuti soodustab just meedia sisu kõigi ühiskonnaliikmete, sealhulgas poliitikakujundajate ja avalikkuse avaramat arusaamist soolise võrdõiguslikkuse keerukusest, seega peaks meediasektoris viivitamatult tegelema niisuguste püsivate ebavõrdsuse ilmingutega nagu alaesindatus (eriti kõrgematel tasanditel), takistused edutamisel ja madalad palgad (meestega võrreldes) (33).

21.11.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 341/11

1.1

Komitee soovitab ELi institutsioonidel ja 17. detsembril 2012 ÜRO 67. peaassambleel loodud nn avatud töörühmal rakendada ja nõuda eelneva majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnamõju hindamist nii säästva arengu eesmärkide seadmisel kui ka üldiselt rakendatava väärtuse saavutamisele suunatud ülemaailmsete eesmärkide üle peetavatel läbirääkimistel, et tagada vahendid sektorite või geograafiliste ja tegevuspiirkondade vahel tekkida või esineda võivate soodsate või ebasoodsate erinevuste tasakaalustamiseks.

1.2

Kõik säästva arengu eesmärkide saavutamiseks esmatähtsad hariduse ja tervishoiu sotsiaalprogrammid nagu ka need, mis on suunatud noortele töötutele, peaksid jääma eelarvekärbetest puutumata.

1.3

Komitee toetab ELi soovi jääda selle juurde, et viia 2020. aasta strateegia ellu Euroopa poolaasta abil, kasutades ära võimaluse parandada selle asjakohasust kõikehõlmava sotsiaalse, majandusliku ja keskkonnaalase strateegia väljapakkumisega ning Euroopa integreeritud säästva arengu strateegiaga.

1.4

Ta soovitab sellesse kodanikuühiskonna organisatsioonide, sotsiaalpartnerite ning riikide majandus- ja sotsiaalnõukogude ja sarnaste institutsioonide kõrval kaasata ka Euroopa kodanikuühiskonna.

1.5

Komitee kutsub liikmesriike ja Euroopa Liidu institutsioone üles

1.6

Komitee julgustab ELi

2.1

Rio+20 konverentsi üks peamisi tulemusi on otsus käivitada protsess, mis viiks säästva arengu eesmärkide kehtestamiseni. See protsess algas jaanuaris 2013 valitsustevahelise avatud töörühma loomisega, mille ülesandeks on ajavahemikus september 2013 kuni september 2014 esitada ÜRO peaassambleele aruanne koos ettepanekuga. Rio+20 lõppdokumendi kohaselt peab see protsess olema koordineeritud ja kooskõlas 2015. aasta järgse arenguprogrammi läbimõtlemise protsessidega.

2.2

Käesolev arvamus on seotud komitees 2013. aasta juunis vastu võetud NATi komisjoni omaalgatusliku arvamusega „Keskkonnahoidlik majandus – säästva arengu edendamine Euroopas” (1) ning REXi komisjoni arvamusega komisjoni teatise „Inimväärne elu kõigile: vaesuse kaotamine ja maailmale säästva tuleviku tagamine” kohta (2). Euroopa sotsiaalmudelit, ilma milleta ei saa nn rohelisele majandusele üle minna, tuleks Euroopa säästva arengu perspektiivis hoida ja tugevdada. Rahvusvahelise kokkuleppe sõlmimine säästva arengu eesmärkide määratlemiseks ei tohi olla tööstusriikide jaoks ettekääne arenguabi ja koostöö poliitika raames võetud kohustustest taganemiseks või nende vähendamiseks.

2.3

Käesoleva ettevalmistava arvamuse taotluses seob komisjon omavahel säästva arengu eesmärgid, kaasava rohelise majanduse ja vaesuse kaotamise. Ta palub uurida võimalusi, mismoodi saaks majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnamõõtme edukalt lisada universaalselt kohaldatavate säästva arengu edaspidistesse eesmärkidesse. Seejuures oleks hea mõte kaasata arutelusse komitee rahvusvaheliste partnerite seisukohad.

2.4

Komitee kuulas oma säästva arengu vaatlusrühma kahel koosolekul ära peamiste rühmade esindajad (nn põhirühmad), keda ÜRO tunnustas Rio+20 konverentsil.

2.5

ÜRO lõi omalt poolt kõrgetasemelise valitsuste esindajatest moodustatud rühma, kelle ülesanne on 2013. aasta septembriks esitada esimene aruanne, ning ÜRO peasekretäri asetäitja ja ÜRO Keskkonnaprogrammi tegevdirektor Achim Steiner pöördus 14. mail komitee ja teiste kodanikuühiskonna esindajate poole teemal „Arengu edendamine pärast Rio+20 konverentsi”. Ta rõhutas, et säästva arengu eesmärkide osas tuleb kõigiga konsulteerida, kaasates nii valitsused, kodanikuühiskonna kui ka erasektori. Oma kogemusest ÜROs loodud töörühmas sai rääkida ka Madalmaade säästva arengu saadik ja nn avatud töörühma liige Kitty van der Heijden.

—

põhinema Agenda 21-l ja Johannesburgi rakenduskaval;

—

tuginema eelnevalt võetud kohustustele;

—

puudutama peamiselt lõppdokumendis määratletud prioriteetseid valdkondi säästva arengu saavutamiseks;

—

võtma tasakaalustatult arvesse kolme säästva arengu mõõdet ja nendevahelisi seoseid;

—

olema kooskõlas ÜRO 2015. aasta järgse arenguprogrammiga, millesse need eesmärgid tuleks lisada;

—

mitte panema unustama aastatuhande arengueesmärke;

—

andma kõigile protsessis osalejatele võimaluse vastavalt olukorrale aktiivselt osaleda.

3.3.1

Näiteks Oxfam Internationali arvates (Oxfam, Post-2015 Development Goals, Oxfam International Position, jaanuar 2013) tuleks 2015. aasta järgses raamistikus seda visiooni toetada, määratleda sellest tulenevad eesmärgid ja nende elluviimise kava. Selleks, et saavutada kõigi heaolu, samas planeedi suutlikkusest kinni pidades, on vaja majanduslik, sotsiaalne ja poliitiline areng põhjalikult ümber orienteerida.

3.3.2

Sama valitsusvälise organisatsiooni arvates ei ole 2015. aasta järgse olukorra teemalistes aruteludes selgelt öeldud, milline osa peaks olema raamistikul ja kuidas see raamistik saab konkreetselt muuta vaesuses elavate inimeste olukorda. Selleks et neid eesmärke oleks võimalik täpselt määratleda, on väga oluline kokku leppida, kuidas neid eesmärke saavutada. Eesmärgid peaksid aitama ergutada poliitilist tahet ja avalikke algatusi, mille eesmärk on kaotada vaesus ja ebavõrdsus ning kaitsta planeeti. Selleks tuleks teha järgmist:

3.4.1

Reaalmajanduse jätkusuutlikuks kriisist taastumiseks on igal juhul vaja ressursside kasutamisel tõhusamat tootmismudelit. Euroopa peaks 2050. aastaks ulatuslikumate kliimaeesmärkide saavutamiseks toetama terviklikumat ja kõrgelennulisemat Euroopa kliimapoliitika raamistikku ning sellega seotud tööstusbaasi, sektoreid ning teadmisi ja oskusi.

3.4.2

Põhilised küsimused, millega peaks tegelema on: kuidas saavutada ressursitõhus ja vähese CO2-heitega majandus ja kuidas seda üleminekut juhtida. Rõhku tuleks panna tööstuspoliitikale ja selles raames tööhõiveperspektiividele, et jõuda nn rohelise majanduseni, mis hoiab alles oma tööstusbaasi (Béla Galgóczi „Greening industries and creating jobs” („Tööstuse keskkonnahoidlikumaks muutmine ja töökohtade loomine”), Euroopa ametiühingute instituut, 2012).

3.4.3

Tööstusel on oluline roll teadus-, arendus- ja äritegevuses ning vähemal määral investeeringutes. Üleminek madala süsinikusisaldusega arengumudelile, mis parandab energiatõhusust, väärtustab püsivad töökohti ja kaitseb tervist, on muutunud ülioluliseks.

3.4.4

Euroopa majanduskasv on 1929. aastast alates arvestades praegu üks madalamaid, kuid püsiva ja säästva arengu edaspidiste eesmärkide saavutamiseks on vältimatult vajalikud kaks asja: 1) vähene CO2-heide ja 2) demokraatia.

3.4.5

EL kavatseb jätkata püüdeid teadus- ja arendustegevuses, et luua aktiivse elanikkonna jaoks vajalik arv töökohti ning võtta samas arvesse tulevasi arenguvajadusi, mis tulenevad suuremast majanduskasvust teistel mandritel, nii mitmesugustes valdkondades nagu teenused, haridus, tervishoid, keskkond, transport, energia, eluase, linnastumine, põllumajandus ja toit jne.

3.5.1

IMF on tunnistanud, et kokkuhoiurežiim on olnud karmim, kui ta oleks algselt arvanud. Sellest tuleks õppida seda, et kärpeid tuleks vähendada. Kõik esmatähtsad hariduse ja tervishoiu sotsiaalprogrammid nagu ka need, mis on suunatud noortele töötutele, peaksid jääma eelarvekärbetest puutumata. Rahvusvahelise finantskriisi järel on ELi liikmesriikides rahastamisvajadus kriitiline ning reaalmajanduse uuesti rahastamine ei ole ELi mitmeaastase finantsraamistiku osas sõlmitud Euroopa Ülemkogu kokkuleppes piisavalt kaetud. Maailmapanga, IMFi ja ELi Nõukogu soovitatud meetmed ei võimalda luua jätkusuutliku ja püsiva kasvuga majanduse elavdamise jaoks vajalikke tingimusi.

3.5.2

Arukaid sotsiaalpoliitika meetmeid – nagu programmid, mis abistavad töötuid töö otsimisel või süsteemid, mis pakuvad sotsiaalkaitset kõige haavatavamatele ühiskonnaliikmetele – ei saa käsitleda ainult kuluna. See on investeering tulevikku.

3.5.3

Kogu euroalal kannatasid kõige rohkem noored. Noorte töötus tõusis 22 protsendini, ületades mõnes riigis (näiteks Hispaanias ja Kreekas) isegi 50 protsenti. 2010. aastal ületas 15–24-aastaste noorte ajutise töö määr 50 % ja tõusis ligi 70 %-ni (Eurofound „Kolmas Euroopa elukvaliteedi uuring”, 2012).

3.5.4

Elanikkond maksis kõikjal kõrget hinda finantsmaailma vastutustundetu käitumise katastroofiliste tagajärgede parandamise eest.

3.5.5

EL peab tugevdama sotsiaalset mõõdet ning eelkõige sotsiaaldialoogi. Seda nähti ette ka tegevuskavas, mille eesmärk oli Euroopa majandus- ja rahaliit lõpule viia. Ta peaks aitama liikmesriikidel luua noortegarantii kavasid, muuta tööstus mitmekesisemaks ja uuenduslikumaks ning tööturu teenused tõhusamaks, luua rohkem töökohti ja suurendada sotsiaalseid investeeringuid (ILO, Guy Ryder „Jobs, social inclusion and growth should top EU agenda” („ELi tegevuskavas peaksid olema esikohal töökohad, sotsiaalne kaasatus ja majanduskasv”), 14. veebruar 2013).

4.1

Komitee korraldatud esimestest aruteludest selgub, et ELis kogutud kodanikuühiskonna vastuseid ja ÜRO süsteemis otsekonsultatsiooni käigus saadud vastuseid ei ole võetud vastu sellise mõistvuse ja läbipaistvusega, kui ELi kodanikel oleks õigus oodata. Kodanikuühiskonda esindavate organisatsioonide seisukoht seisab kõrvuti erasektori huve esindavate lobistide omaga, olles sama olulised kui valitsuste seisukoht, ning seda esitatakse ajakavas, mis jätab organisatsioonide ja sotsiaaldialoogi sõltumatust arvesse võttes vähe aega arutelude korraldamiseks. Lisaks on Rio+20 konverentsi ja nn avatud töörühma töö käigus tekkinud mulje, nagu oleks eesmärk võtta taas juba varem määratletud suund, justkui kõik oleks kuskil mujal kokku lepitud.

4.2

Õnneks on EL otsustanud kogu protsessi ellu viia strateegia „Euroopa 2020” ja Euroopa poolaasta keskkonnahoidlikumaks muutmise kaudu, et tulla välja Euroopa ühtse seisukohaga rääkida maailmas ühel häälel.

4.3

Nüüd on oluline, et säästva arenguga seotud mureküsimustega arvestataks peamistes poliitikavaldkondades, milleks on praegu strateegia „Euroopa 2020” ja selle peamine juhtimisvahend: Euroopa poolaasta.

Komitee tunneb suurt huvi komisjoni ja nõukogu sõnade vastu, millega nad kinnitasid, et Rio+20 konverentsil kokku lepitud järeldused ja protsessid viiakse Euroopa Liidus ellu ja töötatakse välja strateegia „Euroopa 2020” kaudu. Komitee jälgib väga tähelepanelikult, et see nii ka oleks (Euroopa Liidu Nõukogu, Rio+20: ÜRO 2012. aasta säästva arengu konverentsi tippkohtumise tulemused ja järelmeetmed – nõukogu järeldused, 25. oktoober 2012, 15477/12).

4.4

Komitee jälgib väga tähelepanelikult ka Euroopa poolaasta protsessis osalejate ringi laienemist. Sel aastal osaleb keskkonna peadirektoraat aktiivsemalt kui kunagi varem. Eelmise aasta detsembris tuli keskkonnanõukogus esimest korda arutlusele iga-aastane majanduskasvu analüüs. Komitee hoolitseb selle eest, et kodanikuühiskonnal oleks võimalik säästva arenguga seotud küsimustega anda protsessi oma panus, tehes seda riikide majandus- ja sotsiaalnõukogude tasandil, millest mõnedel on kõnealuses valdkonnas eriteadmised, ning riikide säästva arengu nõukogude tasandil.

4.5

Mis puutub iga-aastasesse majanduskasvu analüüsi, siis tuleb nentida, et selles ei ole toodud piisavalt selgelt välja seost eri kriiside, ehk finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi, kuid ka keskkonnakriisi vahel ega olda piisavalt teadlikud viivitamatust vajadusest asuda tõsiselt majandust keskkonnahoidlikumaks muutma (ja seda mitte kriisist hoolimata, vaid just kriisi tõttu). Praegusel teel ei saa enam jätkata.

4.6

Iga-aastase majanduskasvu analüüsi raames tuleks meelde tuletada, et Euroopa Liit peaks rääkima ühel häälel. Euroopa Liit ei saa hakata pidama ülemaailmseid läbirääkimisi majanduse keskkonnahoidlikumaks muutmise toetuseks ja ignoreerida samas seda teemat peamistes majanduspoliitika dokumentides.

4.7

Selles kontekstis on veidi imelik, et puudub viide majanduskasvu kvalifitseeritud mõistele. Kuidas saab EL olla esirinnas rahvusvahelises arutelus SKP-st kaugemale minevate näitajate üle, kuid rääkida oma iga-aastases majanduskasvu analüüsis ainult SKP-st? Dokumendis vaadeldakse küll sotsiaalseid probleeme, kuid ei mainita otseselt eesmärki maakera võimaluste piires hästi elada (mis on pealegi seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammi pealkiri).

4.8

Õnneks on palju materjali, millele muude näitajate kasutamise otstarbekuse teemalises arutelus tugineda, ja nüüd oleks aeg jõuda rakendamiseni, mis põhineks dialoogil, kus institutsioonide ja kodanikuühiskonna esindajad oleksid võrdsel positsioonil ja kus läbirääkimisprotsessi oleksid kaasatud kõik huvitatud pooled.

4.9

Komitee nendib, et iga-aastasesse majanduskasvu analüüsi ja liikmesriikidele esitatud üksikasjalikesse soovitustesse on lisatud keskkonnale kahjulike toetuste kaotamine ja keskkonnamaksu kehtestamine ning et sel aastal on juba käsitletud jäätme- ja reoveekäitluse ning ringlussevõtu parandamise teemasid.

5.1.1

Vaesuse vähendamine on ka võrdsuse ja õigluse küsimus, mis hõlmab juurdepääsu sellistele teenustele nagu tervishoiuteenused, haridus ja töö. Aastatuhande arengueesmärkide koostamisel pandi liigset rõhku doonorriikidele. Tulevases raamistikus tuleks võtta eesmärgiks

5.1.2

Tänu ajaliselt piiratud ja tulemustele suunatud lähenemisviisile avaldavad kaheksa aastatuhande arengueesmärki suurt mõju rahvusvahelisele arengupoliitikale. Nad on piiratud mõõdetavatele eesmärkidele keskendudes aidanud arenguabi suurendada ja tõhusamalt suunata. Samas on 2015. aastaks seatud tähtaja lähenedes selge, et tulemused on piiratud ning edusammude kõrval on ka ebaõnnestumisi.

5.1.3

Säästva arengu eesmärgid peaksid täiendama praeguseid aastatuhande eesmärke. Säästva arengu eesmärkide ja aastatuhande arengueesmärkide vahel on kaks suurt erinevust: säästva arengu eesmärgid on ülemaailmse ulatusega (erinevalt aastatuhande arengueesmärkidest, mis on peamiselt suunatud lõunapoolkerale) ja neil on rohkem mõõtmeid kui vaesuse vähendamise metanorm (loodusvarad, tarbimine, tootmine, energia, inimõigused jne).

5.1.4

Järgmised kaks aastat on arengu edaspidise tegevuskava määratlemisel otsustava tähtsusega. Mõlemad protsessid – aastatuhande arengueesmärkide läbivaatamine ja säästva arengu eesmärkide ametlikuks tegemine – peavad pakkuma 2015. aasta järgse säästva arengu tegevuskava kujundamiseks väga olulisi suuniseid.

Suunised peaksid hõlmama eelarvet soolise võrdõiguslikkuse kui avaliku sektori poliitika valdkonnaülese mõõtme kohta, kuna see on esmane tegur, mis aitab võidelda vaesuse ja ebavõrdsusega (4).

Teha on tohutult palju ning majandusele ja teenustele kui inimarengu vahenditele keskenduvas lähenemisviisis tuleks põhitähelepanu pöörata inimõigustele ja kodanikuühiskonna organisatsiooni osalemisele otsustusprotsessis (5).

21.11.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 341/16

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et toiduga kindlustatuse küsimus tuleks seada Euroopa Liidu poliitikameetmete keskmesse, kuna tegemist on globaalse stabiilsuse strateegia jaoks vajaliku eeltingimusega.

1.2

Aruteludes selle üle, kas toetada toidu või kütuse tootmist, nõustub Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ELiga vajaduse osas vähendada sõltuvust fossiilkütuste impordist ning kutsub komisjoni üles prioriseerima toiduga kindlustatust, ELi territooriumi kaitset, Euroopa põllumajanduse konkurentsivõimet ja maakasutust (1) tihedas seoses toiduga kindlustatuse ja bioenergia tootmisega (2).

1.3

Komitee leiab, et ELi tulevik peaks põhinema sotsiaalsel, majanduslikul ja keskkonnaalasel jätkusuutlikkusel ning taastuvenergia tootmine peaks olema tihedalt seotud nende eesmärkide saavutamisega.

1.4

Komitee toetab komisjoni otsust kaasata direktiividesse 98/70/EÜ ja 2009/28/EÜ siduvad sätted muudetud maakasutuse kohta, sest biokütuseid toodetakse praegu põllumajanduskultuuridest.

1.5

Komitee kinnitab arvamuses TEN/502 (3) esitatud väidet, milles komitee oli vastu komisjoni valikule hinnata maakasutuse kaudset muutumist fossiilsete ja biogeensete energiakandjate alusel, arvestades seejuures üksnes kasvuhoonegaaside heitkoguseid ja alahinnates varustuskindluse ja fossiilkütuste mõjuga seonduvaid küsimusi.

1.6

Arvestades tehtud investeeringuid, nõustub komitee komisjoni ettepanekuga piirata põllumajanduskultuuridest toodetavate biokütuste tootmist ning toetada erinevate stiimulite abil täiustatud kütuseliike, kuid leiab, et puidust ja õlgedest saadavate teise põlvkonna kütuste tootmine vähendaks CO2 sidujat, mis tooks endaga kaasa süsinikdioksiidi sisalduse suurenemise atmosfääris (4).

1.7

Komitee annaks teistsuguse hinnangu, kui mikrovetikaid kasutataks samuti biokütuste toorainena, kuigi seda ideed ei ole veel kaubandus plaanis ellu viidud. Erinevalt esimese põlvkonna biokütustest vähendaks mikrovetikate kasutamine pikemas perspektiivis siiski kartusi, mis seonduvad maa- ja veevarude omavahelise konkurentsiga.

1.8

Kõnealustes küsimustes toetab komitee endiselt komitee korraldatud toiduga kindlustatuse teemalise konverentsi järeldusi 2011. aastast, mille kohaselt peab biokütuste tootmine olema kooskõlas ühiste põhimõtetega ning seda tuleks käsitleda keskkonnamõjuhinnangutes, millesse on kaasatud ka kohalik tasand. See tagab võimaluse arvestada täiel määral põhimõttega „õigus toidule”.

1.9

Selle hinnanguga teeb komitee komisjonile ettepaneku rakendada Euroopa tasandi vahendeid, sealhulgas nt ettevõtjatasandi näitajaid (operator level indicator), et hinnata bioenergiaprojektide võimalikku mõju toiduga kindlustatusele eri liikmesriikide tasandil.

2.1.1

Energiasüsteem on praegu läbimas faasi, mida iseloomustavad suured raskused rahvusvahelisel tasandil, mitte üksnes ülemaailmse majanduskriisi tõttu, vaid eelkõige geopoliitilise olukorra tagajärjel Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida riikides.

2.1.2

OECD andmetel vähenes energiatarbimine 2009. aastaga võrreldes 4,4 % võrra ülemaailmsel tasandil, 5 % võrra USA-s ja 5,5 % võrra ELis, samas kui nõudlus kasvas 2 % võrra OECD-sse mittekuuluvates riikides. Lisaks sellele hinnangule võib nimetada Jaapanis Fukushima tuumajaamas toimunud katastroofi, mille tulemusel teatud riigid, sealhulgas Saksamaa, jätsid kõrvale tuumaenergia kasutamise energia tootmise eesmärgil.

2.1.3

Praegu impordib EL 80 % naftast, 60 % maagaasist ja 40 % söest, mis on vajalik ELi energiavajaduse rahuldamiseks, st hinnanguliselt 1 583,3 naftaekvivalenttonni ulatuses (Nomisma). Mittetaastuvatest energiaallikatest tagatakse 91 % (nafta 36,6 %, maagaas 24,5 %, süsi 15,7 %, tuumaenergia 13,6 %) ja taastuvatest energiaallikatest 9 % energiavajadusest (6,1 % katavad biomass, biogaas ja olmejäätmed, 1,7 % hüdroenergia, 0,7 % tuuleenergia, 0,3 % geotermiline energia, 0,1 % fotoelektriline ja päikeseenergia).

2.1.4

Euroopa sõltub üha enam energiaimpordist. EL 28 impordib 2030. aastani 84 % maagaasist, 59 % söest ja 94 % naftast, mida ta vajab (EREC). 2009. aasta andmete kohaselt tarbib kõige enam energiat transpordisektor (33 %), samas kui elamusektor tarbib 26,5 %, tööstus 24,2 % ja teenustesektor 14 % ning põllumajandussektor tarbib kõige vähem energiat (2,3 %).

2.1.5

ELi eesmärke võib kokkuvõtlikult sõnastada järgmiselt:

2.2.1

Viimastel aastatel on fossiilkütuste kasutamisel põhineva energiasüsteemi puhul ilmnenud mitmed puudused, mis seavad ohtu selle edasise jätkusuutlikkuse ning varustuskindluse. Esile on kerkinud vajadus keskenduda kindlatele energiaallikatele energiaimpordi kontrollitud süsteemi raames.

Silmitsi jätkuvalt kasvava energianõudlusega (Rahvusvaheline Energiaagentuur), seab fossiilkütuste edasine pidurdamatu ammendamine ohtu võime rahuldada kiirelt kasvavat energiavajadust. See ammendamine tuleneb fossiilkütuste taastumatusest. Muundumisprotsess nõuab väga pikka aega, mis ei vasta praeguse ühiskonna energianõudlusele.

2.2.2

Tähtsaimad taastuvenergia liigid on järgmised:

Need ei kata siiski kõiki võimalikke energialiike, eelkõige võttes arvesse teadusuuringute tulemusi.

2.2.3

Bioenergiat võib määratleda kui biomassist saadavat energiat, mida klassifitseeritakse biomassi füüsiliste omaduste järgi järgmiselt:

2.2.4

Biomass on taastuv varu, mida juba kasutatakse tõhusa energiaallikana. Biomass on orgaaniline materjal, mis otseselt või kaudselt kogub päikeseenergiat klorofülli abil toimuva fotosünteesi käigus. Biomassi saadakse energiakultuuridest või metsasaaduste ja põllumajandustoodete tehnilise töötlemise orgaanilistest jääkainetest.

2.2.5

Globaalsel tasandil on u 50 % potentsiaalselt kättesaadavatest jääkainetest pärit metsandussektorist, ülejäänud 50 % saadakse põllumajandussektorist, kus põllumajandusliku ja karjakasvatuspõhise biomassi abil toimivatel tootmisseadmetel on eriline tähtsus (Rahvusvaheline Energiaagentuur).

—

1994. aasta 21. märtsil jõustunud Kyoto protokoll;

—

programm Altener taastuvenergia edendamiseks (nõukogu otsus 1993/500/EMÜ);

—

taastuvaid energiaallikaid käsitlev roheline raamat (1996);

—

valge raamat, milles seatakse eesmärgiks kasutada 2010. aastaks 12 % ulatuses taastuvenergiat;

—

direktiiv 2001/77/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia kasutamise edendamise kohta;

—

direktiiv 2003/30/EÜ biokütuste kasutamise edendamise kohta;

—

direktiiv 2003/96/EÜ, millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik;

—

COM(2005) 628 final – „Biomassi tegevuskava”;

—

COM(2006) 34 final – „ELi biokütuste strateegia”;

—

roheline raamat Euroopa strateegia säästva, konkurentsivõimelise ja turvalise energia tagamiseks (2006);

—

kliima- ja energiapakett (20-20-20), Euroopa Ülemkogu, 9. märts 2007;

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiv 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta (EMPs kohaldatav tekst);

—

komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile Taastuvenergia tegevuskava. Taastuvenergia 21. sajandil: jätkusuutlikuma tuleviku rajamine, COM(2006) 848 final;

—

komisjoni teatis „Taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia toetamine”, SEC(2005) 1571 – COM (2005) 627 final.

3.1.1

Bioenergia sotsiaalmajanduslik mõju sõltub suures osas selle maksumusest (stiimulid, struktuuriprobleemid) ja eelistest (seonduvad tegevused, mõju SKP-le, CO2-heite vähenemine, mõju tööhõivele, kütuse hinnaga seonduvate riskide vähenemine, jäätmete kõrvaldamisega seonduvate kulude kadumine, väetiste ja teiste kõrvalsaaduste tootmine (Althesys). Kui naftahind lisaks sellele ületab 70 USA dollarit barreli kohta, siis muutub bioenergia tootmine konkurentsivõimeliseks.

3.1.2

Süsteem, mida praegu rakendatakse biomassi tootmiseks energia eesmärgil, mõjutab asjaomast piirkonda, majandust, hindu ja ühiskonda tervikuna. Komitee arvates tuleks neid mõjusid hinnata, et kõrvaldada ebatõhusus ja moonutused.

3.1.3

Komitee hinnangul mõjutab bioenergia areng toiduga kindlustatust põhjustel, mis seonduvad otseselt hindade ja territoriaalsete teguritega. Esimene otsene mõju hindadele sõltub nõudlusest biokütuse järele, kuna väärtuse seisukohast on energiaturud suuremad kui põllumajandusturud. Energiahinnad määravad energiakultuuride põllumajanduslikud hinnad, kuna kasvav nõudlus põllumajanduskultuuridest saadava energia järele otsustab suhkru, maisi ja rapsi madalaima ja kõrgeima hinna, mille ületamisel ei ole põllumajanduskultuuride kasutamine konkurentsivõimeline võrreldes teiste energiaallikatega, nagu tuuleenergia, päikeseenergia ja geotermiline energia. Lisaks sellele ei tohi unustada üldist probleemi, et kõrgemad energiahinnad suurendavad põllumajandustoodangu maksumust.

3.1.4

Bioenergia kujutab endast võimalikku lahendust selliste vaeste piirkondade taaselustamiseks, mis põllumajanduse seisukohast on alakasutatud, eelkõige tänu tootmis-, viljakoristus-, transpordi- ja töötlemissektori tugevdamisele. Ka majanduslikust ja tööhõivealasest seisukohast on võimalik keskenduda positiivsele eesmärgile: komisjoni teatises COM(2005) 628 final Biomassi tegevuskava, esitati arvestus, mille kohaselt oleks 2010. aastal otseselt võimalik tööd anda 300 000 uuele töötajale, eelkõige maapiirkondades.

3.1.5

Metsamaa kasutamine energiatootmise eesmärgil võib tuua endaga kaasa kohalike põllumajandus- ja metsanduskogukondade taastumise tänu kõnealuse piirkonna suurenenud järelevalvele ja metsaalade kaitsele. Lisaks sellele oleks võimalik tugevdada metsaökosüsteemi võimet selle tähtsaimate ülesannete täitmisel: puidu biomassi tootmisel ning looduspärandi ja mullaviljakuse kaitsmisel.

3.2.1

Komitee tunneb kahetsust selle üle, et rahvusvahelised ettevõtted, riiklikud investeerimisfondid või rikkad riigid, kus puudub elanikkonna varustamiseks vajalik põllumaa, teevad suuri investeeringuid kolmandatesse riikidesse, eesmärgiga kasutada ära nende maad, nagu varem toimus nafta saamise eesmärgil. Selle tulemuseks on võidujooks maa pärast, mis võib muuta praegust kohalike põllumajanduskogukondade struktuuri ja kahjustada kohaliku elanikkonna põllumajandus- ja metsandusvarusid. Komitee leiab, et selline olukord ei ole kaugeltki mitte hea näide säästva arengu kohta majanduslikust, sotsiaalsest ja keskkonnaalasest seisukohast.

3.2.2

Maakasutamisega seonduv konflikt on suur probleem eelkõige arenguriikides ja riikides, mida iseloomustavad suured piirkonnad, kus linnastumise tase on madal (nt Brasiilia või Iowa osariik USAs). Maakasutamise konflikti mõiste on arusaadav, kuid seda võib selgitada veelgi paremini, kui mõelda sellele, et 25 galloni bioetanooli tootmiseks on vaja selline kogus maisi, millest piisab ühe inimese toitmiseks terve aasta jooksul (World Watch Institute).

3.2.3

Maakasutamise konflikt on probleem, mis kerkib esile biokütuste importimisel ELi ning eelkõige Aafrikas ja Kagu-Aasias asuvate arenguriikide toiduga kindlustamisel; selle põhjuseks on sealsed maaomandi küsimusega seonduvad pinged, mis tulenevad maaregistri ja tavaõiguse puudumisest.

3.2.4

Komitee toetab ELi biokütuste strateegiat, COM(2006) 34 final, ning eelkõige selles sisalduvaid seisukohti, mille kohaselt on väga oluline kehtestada asjakohased keskkonnaalased miinimumstandardid biokütuste tooraine tootmiseks ning milles väljendatakse muret sellise maa kasutamise pärast, mis on tootmisest kõrvaldatud võimaliku negatiivse mõju tõttu bioloogilisele mitmekesisusele ja pinnasele.

3.3.1

Üha arenevas maailmas suureneb veevarude kasutamine pidevalt ja kontrollimatult. See tuleneb maailma elanikkonna kasvust ja jaotusest, toitumisharjumuste muutustest ja biokütuste tähtsusest. Biokütuste arendamise praegune strateegia süvendab kindlasti veelgi veekriisi ning juurdepääsust veevarudele võib saada piirav tegur selliste toorainete nagu mais ja suhkruroog tootmisel.

3.3.2

Seoses biokütuste tootmiseks kasvatatavate põllukultuuridega leiab komitee, et panustada tuleks kultuuridesse, mis ei nõua niisutamist ning mis võivad kasvada ka sisemaal ja looduslikult ebasoodsate tingimustega piirkondades. Et toota üks liiter biokütust, on kõnealuste põllukultuuride niisutamiseks ja keemilise muundumisprotsessi jaoks on vaja 4 000 liitrit vett.

3.4.1

Vale maakasutamine eelkõige põllumajandusmaa puhul võib tuua endaga kaasa sellised, nii toiduainete kui bioenergia tootmisega seonduvad, võimalikud ohud nagu:

3.4.2

Seevastu leiab komitee, et pinnase arukas kasutamine, mis on tihedalt seotud ELis kasutatavate heade põllumajandustavadega, mis põhinevad eri liiki bioenergia tootmiseks vajalikel põllukultuuridel, võib pigem suurendada bioloogilist mitmekesisust ja vähendada maastiku ühtlustumist. Komitee leiab, et Euroopa ei saa selles küsimuses arengut tagasi pöörata.

3.4.3

Kõnealuses kontekstis tuleb keskenduda teise põlvkonna biokütustele, isegi kui põllumajandustootjatele – kuna kõnealused kütused sobivad tööstuslikuks ja intensiivseks kasutamiseks – jääb üksnes kõnealuse tooraine tarnija roll, ilma ühegi tagatiseta saada majanduslikku kasu. Komitee peab vajalikuks luua uus tasakaal põllumajandustootjate rollis seoses energiakultuuride tootmise ja turustamisega, et edendada tootjaorganisatsioone kogu ahela raames. Kõnealused organisatsioonid võiksid seega omada otsustavat rolli tasakaalustatud lepingute üle peetavatel läbirääkimistel tootmisahela lõpuosas tegutsevate ettevõtjatega.

3.5.1

Maismaa energiakultuuride ulatuslik kasvatamine nõuab metsa- ja põllumaa jätkusuutlikku haldamist. Biomassi tootmine energia saamise eesmärgil võib mõjutada keskkonda positiivselt üksnes siis, kui seda tehakse korrektselt. Näiteks on maapiirkondadest lahkumine soodustanud looduslike destabiliseerivate tegurite esilekerkimist. Maad, mida ei säilitata positiivse inimtegevuse kaudu, võivad suuremal määral ohustada maalihked, kõrbestumine ja tulekahjud.

3.5.2

Komitee leiab, et bioenergia integreeritud arengu soodustamiseks kohapeal tuleb arendada tootmise jaotamise mudelit ja lühikesi energia tarneahelaid, mille moodustavad väikesed rajatised, kus muundatakse kohapeal toodetud biomass, soodustades seeläbi positiivset keskkonnamõju ning tagades tegeliku võimaluse (üksikute või koos tegutsevate) põllumajandustootjate otseseks kaasamiseks tootmisahelasse.

3.5.3

Komitee toetab suuniseid heade tavade kohta, mida tuleks rakendada Euroopa Keskkonnaameti poolt esitatud erinevate bioenergiakultuuride puhul, sealhulgas nt:

3.5.4

Komitee leiab, et energiakultuuride korrektse kasvatamise arendamine võib soodustada püsivat inimtegevust kohapeal ning tagada selliselt kõnealuse piirkonna ja varude kasutamise järelevalve, eelkõige metsanduse osas.

3.5.5

Lisaks sellele võib bioenergia tootmine põllumajandussektoris osaliselt täiendada põllumajanduslikku toiduainetööstust kontrollitud viisil, panustades turustuskanalite mitmekesistamisse, lihtsustades üleminekut üha konkurentsivõimelisemale põllumajandusele ning pakkudes konfliktivabu lahendusi uute liikmesriikide põllumajandustoodete jaotamiseks.

3.6.1

Meetodid, mida kasutatakse bioenergia keskkonnamõju uurimiseks, on väga erinevad. Komitee soovib nende hulgas esile tuua kahte järgmist:

3.6.2

Keskkonnamõju hindamisel võib olelusringi analüüs (life cycle assessment) võimaldada konkreetsete või võimalike energia- ja keskkonnakoormuste määratlemist ja kvantifitseerimist bioenergia tootmise ja tarbimise eri faasides. See meetod võimaldab võrrelda nende bioenergia liikide ja fossiilkütuste keskkonnaprofiili, millel on sama otstarve.

3.6.3

Komitee leiab, et ülemaailmse bioenergiapartnerluse "Global Energy Partnership" liikmesriikide seisukoht on kooskõlas ülalpool esitatud põhimõtetega. Need riigid, sealhulgas USA ja Hiina, sõlmisid rahvusvahelise kokkuleppe biokütuste kasutamise, keskkonnamõju ja toiduainetega varustatuse tasakaalustatuse järelevalve kohta. Iga riik võib mõõta bioenergia keskkonnaalast jätkusuutlikkust 24 vabatahtliku kriteeriumi ja näitaja abil.

3.6.4

Kõnealuses kontekstis leiab komitee, et üleliigse maa kasutamisel bioenergia tooraine tootmiseks tuleks määratleda mitte üksnes keskkonnaalased, majanduslikud ja sotsiaalsed piirangud, vaid hinnata maakasutuse kaudse muutmise ILUC (indirect land-use change) tegurite abil ka seda, kas energiakultuuride kasvatamiseks ettenähtud maa võib põhjustada CO2-heite kasvu.

3.6.5

Komitee toetab komisjoni otsust teostada nende riskide järelevalvet, mis seonduvad transpordisektoris kasutatavate biokütustega (direktiiv 28/2009), piirata nende biokütuste ja vedelate biokütuste osakaalu, mida toodetakse toiduks kasutatavatest põllukultuuridest, sõltuvalt eri tehnoloogiate arengutasemest, ning edendada bioenergia tootmist toorainetest, mis ei tekita suuremat nõudlust maa järele, sealhulgas nt olmejäätmete põletamine.

3.6.6

Komitee leiab, et esimese põlvkonna biokütuste kasutamine ei tohi takistada ELi investeeringuid uute puhaste energiaallikate alastesse teadusuuringutesse (5).

21.11.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 341/21

1.1

Elektri-, gaasi-, nafta- ja muude kütuste hinnad tõusevad oluliselt ning olukord on veelgi halvenenud sotsiaal-majandusliku kriisi taustal, mis mõjutab üha enam inimesi. Käesoleva arvamuse eesmärk ei ole tuvastada hinnatõusu põhjuseid, vaid teha ettepanekuid selle kohta, kuidas subsidiaarsuse põhimõtet järgides oleks võimalik edendada kooskõlastatud ELi meetmeid kütteostuvõimetuse ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks, edendada solidaarsust kõnealuses valdkonnas ning tagada parem kaitse haavatavatele (Euroopa ja kolmandate riikide) kodanikele.

1.2

Seda suurt poliitilist väljakutset silmas pidades, toetab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ELi võetud kohustust tagada energiavarustuskindlus ja -solidaarsus Euroopa energiaühenduse raames, mida komitee taotleb.

1.3

Kõnealune ELi võetud kohustus energiavarustuskindluse ja -solidaarsuse tagamiseks peab rajama teed sellisele tõelisele ELi poliitikale kütteostuvõimetuse vastu võitlemise ja solidaarsuse valdkonnas, mis põhineb üldise juurdepääsuõiguse tunnustamisel energiale, mida komitee peab esmatähtsaks avalikuks hüveks, et tagada kõigile võimalus väärikalt elada. Kõnealuse kohustuse eesmärk on nii lühikeses kui pikas perspektiivis:

1.4

Komitee arvates tuleks kehtestada kütteostuvõimetuse Euroopa näitajad ja ühtlustada statistikat, et kõnealust probleemi oleks lihtsam määratleda, ennetada ja käsitleda Euroopa tasandil ning arendada välja Euroopa solidaarsus kõnealuses valdkonnas.

1.5

Komitee soovitab luua Euroopa vaatluskeskuse vaesuse, sh eelkõige kütteostuvõimetuse, jälgimiseks. Kõnealuse vaatluskeskuse tegevuses peaksid osalema kõik sidusrühmad, ning ta peaks panustama (koos Eurostatiga) kütteostuvõimetuse Euroopa näitajate kehtestamiseks tehtavasse töösse, olukorra hetkeseisu hindamisse ja parimate tavade määratlemisse ning soovituste koostamisse selle kohta, kuidas kõnealust probleemi paremini ennetada ja käsitleda, ning Euroopa solidaarsuse loomisse kõnealuses valdkonnas.

1.6

Komitee soovitab, et tema esindajad oleksid kaasatud kodanike energiafoorumi (nn Londoni foorumi) tegevusse ning et kõnealune foorum teeks tihedat koostööd liikmesriikide majandus- ja sotsiaalnõukogude ja teiste samalaadsete institutsioonidega.

1.7

Komitee soovib energiaturgu, mis lähtub eelkõige tarbijate ning üldisemas mõttes (Euroopa ja kolmandate riikide) kodanike, eelkõige haavatavaimate rühmade vajadustest. Komitee toetab kõiki meetmeid, mis aitavad kõnealustel rühmadel saada kontrolli oma energiatarbimise üle. Komitee leiab, et komisjon peaks Euroopa Ülemkogu taotlusel (2013. aasta lõpuks) koostatavasse aruandesse lülitama analüüsi kütteostuvõimetuse, sealhulgas haavatavuse näitajate kohta ELis, esitama ELi strateegia ja tegevuskava kütteostuvõimetuse ennetamise ja selle vastu võitlemise kohta. Kõige tähtsam küsimus seisneb selles, kuidas takistada hinnatõusu, mida on võimalik vältida ühtlustatud ja tõhusa Euroopa energiapoliitika abil (vt arvamus TEN/508 "Taastuvate energiaallikate laiemast ja katkendlikust kasutamisest tulenevad majanduslikud mõjud elektrivarustussüsteemidele" – CESE 2599/2012) (1).

1.8

Komitee soovitab enne ELi ja liikmesriikide energiapoliitika põhimeetmete vastuvõtmist analüüsida, kui suurt majanduslikku mõju võivad need avaldada tarbijate eri kategooriatele (näiteks tulenevalt sissetulekust, leibkonna koosseisust või kütteviisist). Eesmärk oleks ajakohastada selliseid tarbijate kategooriad, kelle energiaarve kasvaks elanikkonna keskmisega võrreldes ebaproportsionaalselt, ja teha vajadusel ettepanek hüvitavate meetmete (sh eeskirjade muutmine, elamute energiatõhususe suurendamine) võtmiseks kõige haavatavamate tarbijate jaoks.

1.9

Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles kaaluma võimalust luua ELi energiasolidaarsuse fond, mis peaks toimima kõiki Euroopa meetmeid hõlmava vahendina kõnealuses valdkonnas, et rakendada Euroopa solidaarsust selles valdkonnas asjaomasel viisil.

1.10

Komitee soovib panustada kodanikuühiskonnaga iga-aastase kohtumise korraldamisse, et arutada kütteostuvõimetuse küsimust, solidaarsust Euroopas, kohalikke, liikmesriikide ja ELi algatusi ning koostöös Euroopa vaesuse vaatluskeskusega esitada konkreetseid soovitusi Euroopa, riigi ja kohaliku tasandi ning institutsioonide, ühenduste ja tööstussektori otsustajatele.

1.11

Arvestades asjaolu, et võitlus kütteostuvõimetuse vastu ja solidaarsuse arendamine kõnealuses valdkonnas toimub kõigi Euroopa kodanike huvides, peaks komisjon komitee arvates tegema Euroopa Parlamendile ja nõukogule ettepaneku muuta see küsimus Euroopa (energiasolidaarsuse) aasta teemaks, et tõsta üldsuse teadlikkust ning juhtida otsustajate tähelepanu sellele Euroopa jaoks väga olulisele problemaatikale.

1.12

Kõnealuses kontekstis soovitab komitee komisjonil korraldada Euroopa teabekampaania, mis tuleb välja kujundada riigi ja kohalikul tasandil kütteostuvõimetuse vastu võitlemise ja solidaarsuse arendamise valdkonnas, et muuhulgas edendada energiatõhususe alast haridust, kodanike teadlikkust energiatarbijatena, tööstussektori vastutust ja kaasatust jm.

2.1

Energiat on vaja kõigi igapäevategevuste jaoks, kuna energia on väärika elu eeltingimus ning seega peamine avalik hüve. Juurdepääsu puudumine energiale toob endaga kaasa äärmise vaesuse. Kütteostuvõimetus hävitab inimese füüsiliselt ja sotsiaalselt. Euroopas kannatab selle tõttu üle 50 miljoni inimese (ELi tegevuskava varustuskindluse ja solidaarsuse tagamiseks energiavaldkonnas, 2009). Selline olukord ei saa kesta. Komitee kutsub ELi üles võtma viivitamatult meetmeid ning toetab ELi võetud kohustust energiavarustuskindluse ja -solidaarsuse tagamiseks, mis võiks sillutada teed tõelisele ELi poliitikale kütteostuvõimetuse vastu võitlemisel ja solidaarsuse arendamisel kõnealuses valdkonnas, et

2.2

Kõnealune ELi võetud kohustus võimaldab rakendada sellist ühist ja kooskõlastatud ELi tasandi poliitikat energialõhe vähendamiseks, mis põhineb üldise juurdepääsuõiguse tunnustamisel energiale (et tagada kõigile võimalus väärikalt elada), mida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee sooviks lülitada Lissaboni lepingusse; seega seab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee eesmärgiks kaasata kõigi ELi, sh eelkõige energiavaldkonna, poliitikameetmete eesmärkide hulka võitluse kütteostuvõimetuse vastu ja energiasolidaarsuse edendamise eest. Komitee meenutab, et energia on esmase tähtsusega avalik hüve, mida tuleb sellisena käsitleda, arvestades sellega kaasnevaid kohustusi avaliku sektori jaoks. Energia tarnimine ettevõtete poolt kujutab endast avalikku majanduslikku huvi pakkuvat teenust, mille tähtsust sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse jaoks Euroopa Liidus kinnitati Lissaboni lepinguga (vt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 14 ja protokolli nr 26). Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnistatakse õigust sotsiaalabile ja eluasemetoetusele, et tagada väärikad elutingimused (artikkel 34), kohustust tagada tarbijakaitse kõrge tase (artikkel 38) ning põhiõigust juurdepääsu kohta avaliku huvi teenustele (artikkel 36).

2.3

EL taaselustaks sel viisil solidaarsuse põhimõtet, mis on Euroopa projekti üks alustala, tagades nii selle projekti suurema usaldusväärsuse üha lootusetumate ja skeptilisemate kodanike jaoks. Komitee meenutab lisaks sellele, et 81 % küsitletud kodanikest toetab kütteostuvõimetuse vastu peetavat võitlust (Euroopa Parlamendi Eurobaromeeter, 2011).

2.4

Komitee toetab asjaolu, et 22. mail 2013. aastal toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel juhiti tähelepanu küsimustele, mis seonduvad energia maksumuse ja hinnaga ning mõjuga kõige haavatavamatele majapidamistele. Kõnealustel küsimustel on kõrge poliitiline hind, nagu nt Bulgaarias, kus valitsus astus tagasi 20. veebruaril 2013 pärast meeleavaldusi, mis toimusid elektrihinna erakordselt suure tõusu tagajärjel (üle 20 % 2012. aasta detsembrist kuni 2013. aasta jaanuarini) seoses energiaturu avamisega, tekitades suurt rahulolematust riigis, kus keskmine palk ulatub vaevalt 400 euroni (17,3 % kodanike sissetulekust kulub Bulgaaria riikliku statistikabüroo andmetel elektriarvete tasumiseks).

2.5

Komitee meenutab, et energiahind tõuseb pidevalt. Ajavahemikus 2011–2012 tõusis elektrihind 6,6 % võrra ELis tervikuna, sealhulgas kõige enam Küprosel (21 %), Kreekas (15 %), Itaalias (11 %), Iirimaal ja Portugalis (10 %) ning Bulgaarias, Hispaanias ja Poolas (9 %). Majapidamisgaasi hind tõusis ELis tervikuna 10,3 %, sealhulgas kõige enam Lätis (21 %), Eestis (19 %) ja Bulgaarias (18 %) (Eurostat, mai 2013).

3.1

Kuigi varasemad energiale juurdepääsuga seonduvad probleemid on Euroopas suures osas lahendatud, puudub maailmas 1,2 miljardil inimesel juurdepääs elektrile ning 2,8 miljardit inimest kasutab endiselt puitu või teist liiki biomassi eluaseme soojustamiseks ja toidu valmistamiseks (Maailmapank / Rahvusvaheline Energiaagentuur, mai 2013). Kaasaegsetele energiateenustele juurdepääsu probleem on nii ulatuslik, et ÜRO nimetas 2012. aasta rahvusvaheliseks taastuvenergia aastaks kõigi jaoks, ning tegi ettepaneku kaasata säästev ja turvaline energia säästva arengu 12 globaalse tähtsusega eesmärgi hulka, mille sihtrühmaks on esmakordselt nii arenenud kui arenguriigid.

3.2

Euroopas väljendub kütteostuvõimetus nende inimeste pidevalt kasvavas arvus (üle 50 miljoni, vastavalt ELi tegevuskavale varustuskindluse ja solidaarsuse tagamiseks energiavaldkonnas, 2009), kellel on raskusi oma elektriarve maksmisega või piiratud juurdepääs energiale madala sissetuleku, suure soojusneelduvusega eluaseme, vähetõhusate seadmete (sealhulgas kütte-, toiduvalmistamise-, soojaveeseadmed jms) või kõrgete energiahindade tõttu. Transpordikulud on samuti väga suured paljude majapidamiste jaoks, kuna sageli asub eluase linnakeskusest eemal ning töölkäimine eeldab transpordi kasutamist. Eelkõige avaldab see negatiivset mõju eakatele, üksikvanemaga perekondadele, töötutele, sotsiaalabi saajatele jms. Probleemil on mitu erinevat tagajärge, sealhulgas väiksem liikuvus, mis mõjutab tööhõivet, soojustuse puudumine, mis mõjutab hügieeni ja tervist (dilemma heat or eat, hingamisprobleemid jms), ning toob sageli endaga kaasa surevuse suurenemise, ülemäärase võlakoorma, sotsiaalse ja geograafilise isoleerituse.

3.3

Kütteostuvõimetus kujutab endast veel ühte tekkepõhjust tõrjutusele, mille puhul erinevad probleemid üksteist mõjutavad, moodustades nõiaringi ning muutes eksistentsi veelgi raskemaks neile, kes elavad juba niigi vaesuses. Vaesuse oht on samuti suurenenud (Eurostat, detsember 2012). 2011. aastal elas 119,6 miljonit inimest EL-27 liikmesriikides sotsiaalse tõrjutuse ohus seetõttu, et neid ohustas vaesumine, et nad elasid suures materiaalses puuduses või väga madala tööhõive tasemega majapidamistes. Komitee meenutab, et Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärk on vähendada vähemalt 20 miljoni võrra vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse all kannatavate inimeste arvu.

3.4

Võitlus kütteostuvõimetuse vastu ja solidaarsuse arendamine kõnealuses valdkonnas kujutavad endast enam kui kunagi varem olulist poliitilist prioriteeti, mis mõjutab kõiki ELi poliitikavaldkondi, hõlmates sotsiaalseid, keskkonnaalaseid, tervishoiualaseid, majanduslikke ja poliitilisi aspekte.

4.1

Vaesus/ebakindlus seoses juurdepääsuga energiale viitab olukorrale, mida iseloomustab ajutine, kuid väga suur haavatavus. Kütteostuvõimetus viitab sotsiaalsele olukorrale, mis tekib nii väliste (nt energiahinnad, eluaseme kvaliteet jms) kui ka sisemiste tegurite (vananemine, sissetulekud jne) tagajärjel. Komitee kasutab kütteostuvõimetuse mõistet mõlema olukorra kirjeldamiseks.

4.2

Üksnes Prantsusmaal, Slovakkias, Ühendkuningriigis ja Iirimaal on käibel kütteostuvõimetuse määratlus.

4.3

Ühendkuningriigis määratletakse kütteostuvõimetust fuel poverty mõiste abil, mis põhineb objektiivsetel kriteeriumidel: majapidamist võib pidada kütteostuvõimetuks siis, kui rohkem kui 10 % sissetulekust kulub eluaseme piisavaks soojustamiseks (mis Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel vastab see 21 kraadile elutoas ja 18 kraadile teistes tubades). Seejuures on arvesse võetud kolme aspekti: perekonna sissetulek, energia hind ja energia tarbimine. Valitsus vaatab praegu läbi kõnealust määratlust, kuna selles ei ole arvesse võetud majapidamise muid energiavajadusi.

4.4

Prantsusmaal määratletakse kütteostuvõimetust Grenelle'i II seaduses kui olukorda, kus inimesel on piiratud majanduslike vahendite või eluaseme madala kvaliteedi tõttu raskusi oma esmaste energiavajaduste rahuldamisega kodus (artikli 11 lõige 4).

4.5

Teatud riigid võtavad meetmeid vaatamata sellele, et neil puudub kütteostuvõimetuse määratlus. Belgias loodi „kaitstud kliendi” kategooria, mille alusel tagatakse kõigile sotsiaalabi saajatele soodustariifid ja teatud tasuta teenused (sh energiasäästu soodustav mõõdik, tarnegarantii). Itaalias ja Hispaanias antakse toetusi nn „bonus elettrico” või „bono social” näol. Saksamaal on liidumaad teinud algatusi kohalike soodustariifide jaoks, mida rakendavad kohalikud või piirkondlikud energiaettevõtted. Rootsis võib üldine sotsiaalkindlustussüsteem võtta üle vastutuse maksmata arvete eest. Rohkem kui pooltes liikmesriikides takistavad seadusandlus või tegevusjuhendid energiatarnijail inimeste energiaga varustamise katkestamist (Elektri- ja gaasisektori Euroopa reguleerivate asutuste töörühma (ERGEG) 2009. aasta aruanne).

4.6

ELi tasandil puuduvad kütteostuvõimetuse määratlused ja näitajad ning konkreetne ELi poliitika, mistõttu käsitletakse kõnealust probleemi killustatult.

4.7

Strateegia „Euroopa 2020” hõlmatud vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogrammi kaudu keskendub komisjon kütteostuvõimetuse küsimusele „mistõttu tekib oht, et majapidamised jäävad ilma mitte ainult soojast ja jahutusest, vaid ka soojast veest, valgusest ja muust kodumajapidamises vajaminevast”.

4.8

Direktiivis energia siseturu kohta (2009. aasta juuli) kasutatakse mõistet energiavaesus, esitamata seejuures mingit määratlust või mingeid kohustusi ELi tasandil. Direktiivis kutsutakse liikmesriike üles „tagama haavatavatele tarbijatele asjakohast kaitset”ja„määratlema haavatavate tarbijate mõiste, viidates seejuures kütteostuvõimetusele ning eelkõige raskes olukorras olevate klientide elektri- ja gaasitarnete katkestusele”. Teatises energiaturu nõuetekohase toimimise kohta (15. november 2012) on öeldud, et „[k]omisjon annab suuniseid ja lihtsustab parimate tavade vahetamist, et aidata liikmesriikidel kindlaks määrata, kes on vähekindlustatud energiatarbijad ja miks”.

4.9

Euroopa Parlament määratleb üksnes haavatavad tarbijad, tehes ettepaneku laiendada tavapärast haavatavuse mõistet nii, et see hõlmaks ka „haavatavas olukorras olevaid tarbijaid”, kuna „nad on ajutise võimetuse olukorras, mis tuleneb ajutisest lõhest nende isikliku olukorra ja omaduste ning välismõju vahel”, kuna „iga tarbija võib ühel hetkel oma elus olla haavatavas olukorras välistegurite ja turutingimuste tõttu, millest ta sõltub (…), ning vajada seetõttu erilist kaitset” (22. mai 2012. aasta resolutsioon). Euroopa Parlament kutsub komisjoni ja liikmesriike üles rakendama „õigusalast ja poliitilist strateegiat, et haavatavaid tarbijaid paremini kaitsta, arvestades kõigi asjaomaste olukordade mitmekesisust ja keerukust, eelkõige energiasektoris” (22. mai 2012. aasta resolutsioon); ta nõuab ka konkreetsete meetmete rakendamist kütteostuvõimetuse vastu võitlemisel (14. märts 2013. aasta resolutsioon Energia tegevuskava 2050 kohta). 11. juuni 2013. aasta resolutsioonis Euroopa tarbijapoliitika uue tegevuskava kohta kutsub Euroopa Parlament ELi ja liikmesriikide üles tagama „piisavaid garantiisid haavatavate tarbijate kaitseks” eelkõige energiavaldkonnas. 11. juuni 2013. aasta resolutsioonis ELi sotsiaalelamumajanduse kohta kutsub Euroopa Parlament liikmesriike üles määratlema kütteostuvõimetuse mõistet „ühiste näitajate alusel, kohandades seda igale liikmesriigile vastavalt selles liikmesriigis valitsevale eriolukorrale”.

4.10

Komitee peab vältimatuks selliste ELi ühiste indeksite ja näitajate kehtestamist kütteostuvõimetuse kohta, mis hõlmaks ka haavatavuse mõõtme, et paremini määratleda ja analüüsida põhjuseid, minnes kaugemale lihtsalt sümptomite nimetamisest ja võimaldades Euroopa strateegia väljatöötamist kõnealuse probleemi paremaks lahendamiseks. Komitee teeb ettepaneku (TEN/420) määratleda kütteostuvõimetusena olukorda „kus on raskendatud või võimatu eluaseme sobiva temperatuuri tagamine ja juurdepääs muudele olulistele energiateenustele mõistliku hinna eest”; seda määratlust tuleks süvendada (arvestades üldist juurdepääsuõigust energiale, mida komitee peab esmatähtsaks avalikuks hüveks) veelgi Euroopa vaesuse vaatluskeskuse poolt, mida ta sooviks luua. Kõnealune vaatluskeskus võiks sõnastada ühised Euroopa indeksid ja näitajad, mida oleks võimalik kasutada parameetritena kütteostuvõimetuse määratlemisel liikmesriikides, arvestades seejuures nende riiklikke iseärasusi. Et paremini ühtlustada olemasolevaid statistilisi andmeid, peaksid EUROSTAT ja riiklikud statistikaasutused kohandama ühtset metodoloogiat, et määratleda probleemi maht riikide ja ELi tasandil.

5.1

Komitee teeb ettepaneku luua Euroopa vaesuse vaatluskeskus, mis koondaks oma tähelepanu kütteostuvõimetusele ning kaasaks kõik sidusrühmad: riikide vaatluskeskused, vahendajad, reguleerivad asutused, energiatarnijad, erinevad ühendused (tervishoid, ehitus, energia, tarbijad, võitlus tõrjutuse vastu, kohalikud omavalitsused jms), sotsiaalpartnerid jms. Vaatluskeskus tagaks hinnangu energiaturgude vabakslaskmise tagajärgede kohta haavatavatele kodanikele, teeks ettepaneku kütteostuvõimetuse näitajate kohta, esitaks soovitusi, metoodikaid ja ELi tasandil analüüsitavaid võimalusi, mis põhinevad kohalikul ja piirkondlikul tasandil tuvastatud parimatel tavadel. Vaatluskeskusel tuleb teha koostööd ka Londoni foorumiga. Lisaks sellele loodab komitee, et Londoni foorum kaasab ka komitee liikmed ning teeb koostööd riikide majandus- ja sotsiaalnõukogudega või sarnaste asutustega, et võidelda kütteostuvõimetuse vastu.

6.1

Energiaturu avamine ei toonud endaga kaasa energiahindade langust kodanike jaoks. 60 % tarbijaist nentis energiahindade tõusu, samal ajal kui 3–4 % tarbijaist võib väita vastupidist. 7 % tarbijaist vahetas gaasitarnijat ja 8 % neist vahetas elektritarnijat. Energiasektor on sektor, mis neelab suurima osa tarbijate väljaminekuist (5,7 % majapidamise eelarvest), millest elektriarved moodustavad 2,1 % (2. iga-aastase tarbijaturu tulemustabel, 2009). Need arvud on viimastel aastatel suurenenud.

6.2

22. mail 2013 toimunud Euroopa Ülemkogu otsused on igati asjakohased: nende eesmärk on seada Euroopa energiapoliitika keskmesse taas tarbijad, et tagada neile turvaline ja jätkusuutlik varustuskindlus taskukohaste ja konkurentsivõimeliste hindade ja maksumusega, tugevdada tarbijate rolli ja õigusi ning kaitsta paremini haavatavaid tarbijaid ning viia viivitamata ellu kolmas energiapakett. Komisjon peab esitama 2013. aasta lõpuks analüüsi energia hindade ja maksumuse struktuuri kohta, rõhutades seejuures majapidamistele avaldatavat mõju. Kõige tähtsam küsimus seisneb selles, kuidas takistada igasugust hinnatõusu, mida on võimalik vältida ühtlustatud ja tõhusa Euroopa energiapoliitikaga (vt arvamus TEN/508 "Taastuvate energiaallikate laiemast ja katkendlikust kasutamisest tulenevad majanduslikud mõjud elektrivarustussüsteemidele" – CESE 2599/2012) (2).

6.3

Komitee soovitab enne ELi ja liikmesriikide energiapoliitika põhimeetmete vastuvõtmist analüüsida, kui suurt majanduslikku mõju võivad need avaldada tarbijate eri kategooriatele (näiteks tulenevalt sissetulekust, leibkonna koosseisust või kütteviisist). Eesmärk oleks ajakohastada selliseid tarbijate kategooriad, kelle energiaarve kasvaks elanikkonna keskmisega võrreldes ebaproportsionaalselt, ja teha vajadusel ettepanek hüvitavate meetmete (eeskirjade muutmine, elamute energiatõhususe suurendamine) võtmiseks kõige haavatavamate tarbijate jaoks.

6.4

Komitee kordab vajadust võtta täielikult üle eespool nimetatud direktiivid ja tagada universaalteenus, avaliku sektori jaoks kaasnevate kohustuste järgimine, haavatavate isikute kaitse ning mõistlikud, võrreldavad ja läbipaistvad hinnad. Komitee soovib, et Euroopa Komisjon lülitaks 2013. aasta aruandesse hetkeseisu analüüsi kütteostuvõimetuse kohta Euroopa Liidus, teeks Euroopa strateegia ettepaneku kütteostuvõimetuse vastu võitlemiseks ja solidaarsuse arendamiseks kõnealuses valdkonnas ning tagaks finantsvahendid selle strateegia elluviimiseks.

6.5

Komitee soovib, et Euroopa Komisjon teeks sellest teemast kõigi ELi poliitikate valdkonnaülese prioriteedi ning võtaks seda suuremal määral arvesse oma järgmistes algatustes (sh nt siseturgu käsitletavates suunistes, 2012. aasta energiatõhususe direktiivi rakendamise algatuses, tarbijaõigusi käsitlevas algatuses jms).

6.6

Komitee leiab, et kütteostuvõimetuse vastase võitluse ja energiasolidaarsuse poliitika peaks moodustama ELi säästvale energiavarustusele ülemineku poliitika lahutamatu osa. Komitee soovitab komisjonil tagada, et liikmesriigid järgiksid ELi eeskirju kütteostuvõimetuse vähendamise kohta. Komitee soovib, et aluslepingusse kaasataks üldine juurdepääsuõigus energiale (mida tuleb vaadelda ja majandada esmatähtsa avaliku hüvena), ning et Euroopa poliitikad, sealhulgas eelkõige energiapoliitika, võiksid lülitada oma eesmärkidesse võitluse kütteostuvõimetuse vastu ja solidaarsuse kõnealuses valdkonnas. Komitee soovitab lülitada Euroopa poolaasta tööde hulka ka võitluse kütteostuvõimetuse vastu ja energiasolidaarsuse ning arvestada kõnealust teemat ka liikmesriikide reformiprogrammides.

6.7

Komitee peab esmatähtsaks toetada Euroopa tasandil kõiki meetmeid, mis võimaldavad haavatavatel tarbijatel oma energiatarbimise üle kontrolli saavutada, tarbides vähem, aga paremini (energia püsiteenuste tasemel), et suurendada oma elukvaliteeti, ning soodustades taastuvenergia detsentraliseeritud tootmist seal, kus see on majanduslikust ja tehnilisest seisukohast asjakohane. Teavitus-, koolitus- ja haridusealased panused võivad suurendada majapidamiste teadlikku vastutust ja asjakohast käitumist (lülitades seadmed välja, valides energiatõhusad seadmed, seadmeid asjakohaselt parandades jms). Komitee leiab, et EL peaks – eelkõige tänu ELi energiasolidaarsuse fondi loomisele – toetama kõiki asjaomaseid piiriüleseid projekte, innustama kõiki oskusteabe vahetamise vorme kodanikuühiskonnas, looma piiriüleseid võrgustikke ning tagama üldteave loomise, levitamise ja koolituse kõnealuses valdkonnas ning tagama head tavad, mis on ELi rahastatavate piiriüleste projektide tulemuseks.

6.8

Komitee leiab, et Euroopa teadusprogrammides tuleks soodustada uuenduslikke vahendeid, mis on mõeldud maksimaalseks kasutamiseks kõigile tarbijatele, eelkõige kõige haavatavamatele. Komitee soovitab seega maksimaalse tõhususe ja kasulikkuse tagamiseks tarbijatele kasutada arukaid arvesteid, mis peaksid pakkuma reaalajas selget ja läbipaistvat teavet energiatarbimise kohta ilma lisakuludeta. Seega on tegemist asjakohaste ennetusvahenditega, mis aitavad tarbijatel paremini arvesse võtta oma energiatarbimise taset ja seda mõjutada ning käituda teadlike energiatarbijatena.

6.9

Komitee arvates tuleks luua energiasolidaarsuse ühtsed kohalikud teabepunktid, et arendada koosmõjusid ja kooskõlastamist kõigi sidusrühmade vahel, sealhulgas energiaettevõtjad, et tagada parem kooskõlastatus, ning seega paremini ennetada ja lahendada probleeme, paremini nõustada, suunata ja toetada eelkõige just haavatavaid tarbijaid. Komitee arvates tuleks nende teabepunktide töötajatele (sarnaselt haldus-, panga-, tööstus- jms töötajatega) tagada koolitus, et teavitada neid haavatavate tarbijate probleemidest, paremini käsitleda asjaomaseid toimikuid, ning aidata neil tuvastada riskiolukorrad juba tekkekohas. Nendes teabepunktides tuleks rakendada üldist, terviklikku, ennetavat ja toetavat lähenemisviisi panuste puhul, mille tagavad erinevad ühingud, kohalikud ametiasutused, ettevõtted ja muud osalejad. Nii on võimalik vältida sõltuvust sotsiaalabist ja sotsiaalset märgistust, ning võimaldada kõigil kodanikel saada kontroll oma energiatarbimise üle.

6.10

Komitee leiab, et sellised panused (eelkõige need, mis tehakse tihedas koostöös energiatarnijatega), sealhulgas nt panused, mis võimaldavad tagada haavatavate majapidamiste energiavarustatuse tundlikel aastaaegadel (nt talvel), ning selle, et energiaettevõtted ei saa katkestada energiatarnimist maksmisraskuste korral, ennetada maksmata arveid jms. Komitee soovitab seega tõhustada tööstus- ja muude ettevõtjate kaasamist kütteostuvõimetuse vastastesse poliitikameetmetesse (nii ennetusmeetmete kui probleemilahenduse tasandil) ja solidaarsuse arendamisse, minnes kaugemale tegevusjuhendites sätestatud nõudmistest.

6.11

Komitee arvates tuleks tõhustada energiatarnijate tavade reguleerimist, et madala sissetulekuga tarbijaid ei karistataks kahekordselt, st, et nad ei peaks maksma kõrgemat energiaühiku hinda (nn vaesuse preemia) sama teenuse eest. Välja võiks kujundada sellise ettemaksusüsteemi, mille puhul oleks välistatud kõige haavatavamate tarbijate karistamise oht.

6.12

Komitee kutsub komisjoni üles kavandama Euroopa energiasolidaarsuse aastat, mille käigus võiks käivitada Euroopa teabekampaania (mis kujundataks välja riiklikul ja kohalikul tasandil) ning kvaliteedimärgistusega projektid kõigi sidusrühmade teavitamiseks küteostuvõimetuse kõrvaldamise tähtsuse kohta, edendada teadlike energiatarbijate arendamist ja tugevdada energiasolidaarsust.

7.1

Komitee teeb komisjonile ettepaneku uurida võimalusi ELi energiasolidaarsusfondi loomiseks, et toetada komitee esitatud meetmeid, sealhulgas nt panused kodanike teavitamisse ja koolitamisse, Euroopa kohalike projektide võrgustik, toetus kogemuste vahetamiseks heade tavade kohta, selliste heade tavade ülekandmine ja levitamine ELis, mis on välja arendatud ELi toetusega rahvusvahelistes projektides või kohalikul ja piirkondlikul tasandil, Sh nt riikide või kohalike omavalitsuste poolt kehtestatud finantstoetussüsteemid arvete maksmiseks (sotsiaaltariifid, energiakupongid jms), talveperioodiks, ühiste teabepunktide loomiseks, energiatõhususe nõustajate koolitamiseks (nt Euroopa projekt „Achieve”), piirkondade renoveerimiseks, toetuse või tehnilise abi arendamiseks energiatõhususe panuste jaoks (nt Euroopa projekt CEB-ELENA – European Local Energy Assistance Facility) ning taastuvenergia mikrotootmisettevõtjate ning asjakohaste finantseerimiskavade jaoks haavatavatele majapidamistele (nt Euroopa projekt FinSH – Financial and Support Instruments for Fuel Poverty in Social Housing).

8.1

Komitee meenutab, et EL seadis endale 2007. aastal eesmärgi 3 × 20 % aastaks 2020, mis muuhulgas tähendab, et energiatarbimine peab vähenema 20 % võrra. Energiatõhususe direktiiv 2012. aasta oktoobrist sisaldab pikaajalist strateegiat (kuni aastani 2050), et saada investeeringuid nii riigi- kui erakorterite ning elamute ja ärihoonete jaoks. Liikmesriigid peavad hiljemalt 30. aprilliks 2014 esitama riiklikud tegevuskavad kõnealuse strateegia rakendamisvõimaluste kohta. Komitee tuletab meelde seda, kui oluline on rakendada energiatõhususe meetmeid CO2 heitkoguste vähendamiseks, et luua töökohti ning võidelda tõhusalt kütteostuvõimetuse vastu.

8.2

Kütteostuvõimetus tuleneb eelkõige halvasti isoleeritud korteritest, mis on sageli liiga kõrge hinna eest üürile antud haavatavatele majapidamistele. Hästi isoleeritud eluase vähendab tarbimist ning seega ka arvet (juhul kui see on ühendatud teadliku energiatarbimisega). Madalama sissetulekuga majapidamistel, üürnikel või omanikel puuduvad vahendid selleks, et renoveerida või vahetada välja küttesüsteemi, kuna neil puuduvad säästud või on raskusi pangalaenu saamisega.

8.3

Komitee teeb ettepaneku luua süsteem, mis võimaldaks ühest küljest innustada omanikke/üürileandjaid (nt üüri suuruse sõltuvus soojuspidavuse tasemest jms) uuendama küttesüsteemi, neid samal ajal sellega aidates ning kõrvaldades järkjärgult Euroopa üüriturult korterid, mis ei vasta soojuspidavuse normidele. Komitee loodab, et liikmesriigid lülitavad energiatõhususe mõiste ebatervislike ja asjakohaste ehk inimväärsete üüritingimuste määratlustesse ja kriteeriumidesse.

8.4

Komitee kutsub komisjoni üles analüüsima uuenduslikke rahastamisvõimalusi ja -vahendeid, et toetada vaeseimate majapidamiste jaoks tehtavaid liikmesriikide energiatõhususe panuseid, võttes seejuures arvesse nende piiratud majanduslikke vahendeid.

8.5

Haavatavate majapidamiste eluaseme küttesüsteemide parandamine peab olema kõigi Euroopa programmide ja poliitikameetmete prioriteetne küsimus. Komisjon peab tagama, et liikmesriigid oma riiklikes energiatõhususe tegevuskavades prioriseeriksid investeeringuid kõige haavatavamas olukorras olevate majapidamiste eluasemesse.

8.6

Komitee soovitab 2014–2020. aasta tegevuskavade koostamisel võtta struktuurifondide raames suuremal määral arvesse võitlust kütteostuvõimetuse vastu ja energiasolidaarsust, ning tagada, et energiatõhususe ja taastuvenergia jaoks eraldatud eelarvevahendid oleksid kooskõlas kõnealuste väljakutsetega.

8.7

Lisaks sellele soovitab komitee toetada taastuvenergia detsentraliseeritud tootmist, kuna see võiks tagada eelkõige haavatavaimate tarbijate juurdepääsu energiale.

21.11.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 341/27

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võtab teadmiseks Euroopa Komisjoni ettepaneku muuta määrust (EÜ) nr 1083/2006, et suurendada eraldisi, mida makstakse kriisist mõjutatud riikidele, kes saavad abi Euroopa finantsstabiilsusmehhanismi või maksebilansi toetusmehhanismi kaudu, suurendades programmide prioriteetse suuna jaoks ette nähtud kaasrahastamismäärasid kõnealusel perioodil kümne protsendipunkti võrra. Seejuures ei suurendata ELi ühtekuuluvuspoliitika raames programmiperioodil 2007–2013 eraldatavat kogusummat, ent programmide tulemuslikkus säilitatakse kaasrahastamise toel.

1.2

Komitee võtab teadmiseks Euroopa Komisjoni ettepaneku muuta määrust (EÜ) nr 1083/2006 nii, et Rumeenia ja Slovakkia saavad esitada 2011. aasta kohustustega seotud kulunõudeid 2013. aasta lõpu asemel 2014. aasta lõpuni ja 2012. aasta kohustustega seotud kulunõudeid 2014. aasta lõpu asemel programmiperioodi lõpuni, samas ei tõsteta ELi ühtekuuluvuspoliitika raames tehtavaid makseassigneeringuid programmiperioodi 2007-2013 lõikes üldkokkuvõttes. Sellega vähendatakse 2011. ja 2012. aasta kulukohustustest automaatse vabastamise ohtu.

1.3

Kooskõlas oma varasemate arvamustega nõustub komitee kõnealuse ettepanekuga tingimusel, et eelarvevahendite kasutamisel säilitatakse ka tulevikus sidusus ja tulemuslikkus.

2.1

Komisjoni ettepaneku kohaselt nõutaks seitsmelt Euroopa finantsstabiilsusmehhanismi ja maksebilansi mehhanismi kaudu praegu abi saanud liikmesriigilt madalamaid eraldisi ELi ühtekuuluvuspoliitika raames kaasrahastatavatele projektidele. Nii ei peaks asjaomased liikmesriigid otsima neid vahendeid üksnes oma eelarvetest ning ajal, mil riikide eelarved on suure surve all, aitaks see märkimisväärselt kaasa kriisist raskelt mõjutatud majandusega liikmesriikide taas kasvu teele jõudmisele. Kaasrahastamise abil tõstetakse eraldatud abi tulemuslikkust. Kaasrahastamise vähendamine kätkeb endas ohtu, et abi ei ole nii tulemuslik – see oht tuleks aga viia miinimumini, kasutades selleks kõiki võimalikke vahendeid. Komitee toetab komisjoni ettepanekut, mis on kooskõlas komitee varasemate arvamustega (1).

2.2

Tänu sellele, et kaasrahastamistaotluste esitamise tähtaega pikendatakse 2014. aasta lõpuni, antakse Slovakkiale ja Rumeeniale suurem mänguruum ELi ühtekuuluvuspoliitika raames kaasrahastatavate projektide paremaks elluviimiseks. Automaatse kulukohustustest vabastamise tähtaja pikendamine on asjakohane ka seetõttu, et selles piirdutakse liikmesriikidega, kus ajavahemikuks 2014–2020 ettenähtud rahaliste eraldiste suhtes kohaldatakse Euroopa Ülemkoguga sõlmitud kokkuleppes sätestatud teatud ülemmäära. Automaatse kulukohustustest vabastamise tähtaja pikendamise aluseks oli Euroopa Ülemkogu 8. veebruari 2013. aasta järeldustes sisalduv üleskutse komisjonile uurida Rumeenia ja Slovakkia puhul praktilisi lahendusi, kuidas vähendada ohtu, et aastate 2007–2013 riiklikud assigneeringud jäävad automaatselt kasutamata, kaaludes selleks vajadusel ka määruse (EÜ) nr 1083/2006 muutmist.

2.3

Samuti on komitee seisukohal, et väga oluline on suurendada heaolu ja konkurentsivõimet kriisist kõige enam mõjutatud liikmesriikides, ning toetab seepärast eelnimetatud ettepanekut.

2.4

Komitee on nõus sellega, et antud ajavahemikuks asjaomastele riikidele ja programmidele fondidest ette nähtud rahaline kogueraldis ei muutu.

21.11.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 341/29

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab palavalt ELi kosmosetööstuse poliitikat (1). Samuti toetab komitee aastateks 2014–2020 programmidele Galileo ja Copernicus ning teadus- ja arendustegevusele programmi „Horisont 2020” raames 11 miljardi euro suuruse eelarve eraldamist lisaks Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) praegusele 4 miljardi euro suurusele aastaeelarvele. Need otsused on kooskõlas seisukohtadega, mida komitee on korduvalt väljendanud (2).

1.2

Kogu Euroopat hõlmavale poliitilisele kohustusele tuginev ELi kosmosepoliitika peaks tagama Euroopa iseseisva juurdepääsu kosmosele kogu väärtusahela ulatuses, st kavandamisetapist väljaarendamise, rakendamise ja kasutamiseni. Pikaajaline ja suure riskiga tegevus nõuab prognoositavust, kindlust ja järjepidevaid jõupingutusi.

1.3

EL vajab kriitilist massi. Kosmosevaldkonna siseturg eeldab Euroopa võrdsete tingimuste täpset määratlemist nii sisestel kui ka välistel põhjustel.

1.4

Vastusena maailma suurtele institutsioonilistele turgudele, millel on üha suurem strateegiline ja tehnoloogiline mõju, on vaja proaktiivset poliitikat. Euroopa tööstuse konkurentsivõimet tuleb tugevdada. Järk-järgult tuleb kaotada ikka veel märkimisväärsed sisesed tõkked.

1.5

ELi tööstuspoliitika peaks üheks koondama liikmesriikide eri strateegiad ja tooma ühte raamistikku erinevad riiklikud eelistused.

1.6

Kõik osalised peavad tegutsema ühes suunas. Euroopa Kosmoseagentuuril (ESA) on eriline positsioon. Tema tegevus on olnud väga edukas ja tulemused vaieldamatud. Kosmoseagentuuri uue ülesehitusega lisandub selle tavapärasele rollile ka ülesanne hõlbustada kosmoseprojekte vastavalt ELi õigusele. Töötatakse välja uued meetodid ja pannakse alus uutele suhetele. See nõuab hästi väljaarendatud koordineerimist ja täpset kooskõlastamist kõigi osalejate, st komisjoni talituste, kosmoseagentuuri ja liikmesriikide vahel

1.7

Ametlikult on vaja välja töötada reeglid tööstusega konsulteerimiseks, eeskätt seoses VKEdega. Piisav osa programmi Copernicus eelarvest tuleb eraldada uutele teenustele ja rakendustele.

1.8

Kosmosesektor nõuab väga kvalifitseeritud tööjõudu korralike lepingute alusel. Pidevat tähelepanu tuleb pöörata sellele, et ajakohase hariduse ja koolituse kaudu oleksid tagatud asjakohased oskused, mis hõlbustaksid liikuvust.

1.9

Julgeoleku ja kaitse valdkonna strateegilised kaalutlused on kõigi riikide kosmosepoliitika liikumapanev jõud. ELi uued kosmosepoliitika meetmed tuginevad Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 173 ja eeskätt artiklile 189. Need meetmed nõuavad suuremat üksmeelt liikmesriikide vahel julgeoleku ja kaitse valdkonnas ja seega kaasamist ELi välispoliitikasse laiemas perspektiivis. Samas võivad kosmosepoliitika kogemused olla teatud täpselt määratletud valdkondades Euroopa kaitsepoliitikale eeskujuks. Neid tuleks arvesse võtta eelseisvas arutelus Euroopa kaitse üle.

1.10

ELi kosmosetööstuse poliitika võib hoogustada Euroopas konkurentsivõimelist, tugevat, tõhusat ja tasakaalustatud tööstusbaasi, toetades nii valitsussektori teenuseid kui ka ettevõtjaid ja kodanikke. Tegemist on haavatava sektoriga. Kriis on ebakindlust juurde toonud. Nüüd on oluline elluviimine!

1.11

Seda arvesse võttes toetab komitee täielikult viit komisjoni määratletud eesmärki: sidus ja stabiilne õigusraamistik; tugev tööstusbaas, sh VKEd; konkurentsivõime ja kulutõhusus; kosmoserakenduste ja -teenuste turg; tehnoloogiline sõltumatus ja iseseisev juurdepääs kosmosele (3).

1.12

Euroopa positsiooni maailmas tuleb kinnistada ja tugevdada, suurendades Euroopa tööstuse tulemuslikkust ja konkurentsivõimet, pidades sammu teiste kosmoseriikide ambitsioonide ja tipptasemel tehnoloogiaga, edendades kulutõhusust kogu väärtusahelate ulatuses ja arendades kosmoserakenduste ja-teenuste turgu.

2.1

Julgeoleku ja kaitse kaalutlustest tulenevalt on kosmosepoliitikat arendatud väljaspool ELi lepingu raamistikku. Liikmesriikidel on olnud oma kosmosestrateegiad. Euroopa ühised huvisid suunati teataval määral Euroopa Kosmoseagentuuri teadus- ja arendustegevuse ja tööstusprojektide kaudu.

2.2

2003. aastal käivitati Euroopa Kosmoseagentuuri ja ELi vahel sõlmitud raamlepinguga uus etapp. Teadus- ja arendustegevuse seitsmenda raamprogrammi kaasamine teadusprojektidesse muutis võimalikuks ELi sektoripõhise tööstuspoliitika. Investeeringud tootmisahela eelsesse ja järgsesse etappi kasvasid, konkurentsivõime suurenes, spetsialiseerunud eraettevõtjad arendasid välja uusi rakendusi ja teenuseid.

2.3

Komitee toetas rõhutatult ELi strateegiat, milles ühendatakse Euroopa Kosmoseagentuuri kontseptsioon ELi institutsioonide tihedama osalemisega, samuti sellekohaseid konkreetseid ettepanekuid ja otsuseid (4).

2.4

Edasistes arvamustes rõhutas komitee ELi kosmosepoliitika olulisust avalike teenuste, ettevõtjate ja eeskätt kodanike jaoks. Komitee toetas tehtud samme mitmes konkreetses valdkonnas, nagu Maa seire Euroopa programm (GMES), GMESi kosmosekomponent ja kodanike teenistuses olev kosmosestrateegia (5).

2.5

2012. aastal toetas komitee GMESi rahastamist perioodi 2014–2020 mitmeaastase finantsraamistiku vahenditest (6). 8. veebruaril 2013 otsustas nõukogu eraldada vastavalt 3,78 miljonit eurot GMESile, mis kannab nüüd nime Copernicus, 6,3 miljardit eurot programmile Galileo ja 1,7 miljardit teadus- ja arendustegevusse programmi „Horisont 2020” raames. Otsusele peab veel heakskiidu andma Euroopa Parlament.

2.6

Komisjoni hiljutine teatis kosmosesektori tööstuspoliitika kohta on vajalik samm edasi, kuna Euroopa kosmosevaldkond kaotab positsioonis enamikule, kui mitte kõigile kosmoseriikidele (7).

3.1

Tingimused on drastiliselt muutunud. Uute kosmoseriikide ülemaailmsed investeeringud kasvavad kiiresti. Tugevaim osaleja on jätkuvalt USA. USA käive selles sektoris on umbes kümme korda suurem kui Euroopas. Hiinast ja Indiast on saamas tugevad konkurendid. Hiljuti teatas Venemaa, et kavatseb märkimisväärselt suurendada oma kosmosevaldkonna eelarvet.

3.2

Peamised strateegilised kaalutlused on sõltumatus ja iseseisvus. See turg on Hiinas, Indias ja Jaapanis 100 % ulatuses ning Venemaal ligi 100 % ulatuses institutsiooniline. USAs on see näitaja enam kui 70 %. See on selgelt vastupidine Euroopa olukorrale, kus 50 % turust sõltub erasektorist. Olgu märgitud, et mahuliselt on USA erasektori 20 %-line turuosa suurem kui erasektori 50 %-line turuosa Euroopas.

3.3

Globaalne turg kasvab ja konkurents tiheneb uute kosmoseriikide lisandumise tõttu. See ohustab Euroopa tööstuse raskelt kättevõidetud positsiooni, sest tekivad tõkked, samas kui uued sisenejad rakendavad agressiivset ekspordipoliitikat. Kaitsevaldkonna eelarve vähendamise tõttu liigub Ameerika kosmosesektor samuti ülemaailmse ekspordi poole.

3.4

Seda arvesse võttes toetab komitee täielikult eesmärki säilitada Euroopale iseseisev juurdepääs kosmosele, nagu on sätestatud mitmetes nõukogu järeldustes ja komisjoni teatistes. Varasemast enam rõhutavad nõukogu ja komisjon õigustatult, et vajalik on Euroopa sõltumatus kosmosesektori strateegilistes valdkondades, edendades ja kaitstes Euroopa iseseisvat juurdepääsu kosmosele.

3.5

Praegu sõltub Euroopa endiselt olulisel määral USA tehnoloogiast. Püüded selle sõltuvuse vähendamiseks, tagades katkematu varustatuse teadmiste ja kõrgtehnoloogiliste materjalidega, nõuavad suuri jõupingutusi valitsustelt, Euroopa Kosmoseagentuurilt ja ELilt.

3.6

Silmas pidades pikaajalist ja suure riskiga tegevust, on prognoositavus, kindlus ja järjepidevad jõupingutused vältimatud. Enne täieliku küpsuse saavutamist on sektor jätkuvalt haavatav, eriti VKEde osas, kellel on rakenduste arendamisel otsustav roll Praegune kriis suurendab ebakindlust.

4.1

Neis keerulistes tingimustes on komisjon esitanud ettepaneku ELi aktiivse tööstuspoliitika kohta, võttes aluseks Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklid 173 ja 189.

4.2

Esmakordselt viis komisjon läbi probleemide süvaanalüüsi, võttes seejuures aluseks rea avaliku ja erasektori osalejatega peetud konsultatsioonide tulemused. See laialdaselt tunnustatud analüüs on oluline alus Euroopa Kosmoseagentuuri praeguse umbes 4 miljardi euro suuruse eelarve suurendamisele, täiendades perioodi 2014–2020 kosmoseelarvet 11 miljardi euroga. Arvestades teiste kosmoseriikide agressiivseid poliitikaid, on see otsustav samm edasi.

4.3

Need täiendavad vahendid on samuti hea lähtepunkt sektorile, mis kasvab eelseisvatel aastakümnetel tõenäoliselt märkimisväärselt kahel põhjusel:

4.4

Üha enam tegevusvaldkondi saavad kosmoseteenustest kasu: julgeolek, põllumajandus, transport, piirkondlik areng, ookeaniseire, meteoroloogia, telekommunikatsioon, ringhääling, digitaalsete lõhede ületamine.

4.5

Lisaks saab kosmosesektor täita toetavat rolli mitmete globaalsete küsimuste puhul, nt kliimamuutused, toiduohutus, kalandus, metsade hävitamine, loodusvarade seire, katastroofiseire. Euroopa peaks olema varustatud omaenda globaalsete süsteemidega, et täita oma rolli täies ulatuses kooskõlas tema majandusliku positsiooniga maailmas. Tõsta tuleb üldsuse teadlikkust.

4.6

Komitee toetab täielikult otsust kasutada ära ELi proaktiivse tööstuspoliitika võimalused, luues selleks sobivad tingimused. Komitee näeb selles komisjoni 2010. ja 2012. aasta tööstuspoliitika teatistes kehtestatud ELi tööstuspoliitika laiema kontseptsiooni konkreetset edasiarendust.

4.7

Kosmosesüsteemide loomise ja arendamise, samuti vastavate programmide käivitamise ja rakendamisega tuleb tagada Euroopa iseseisev juurdepääs kosmosele ja sellega seotud tehnoloogiate olemasolu. Sõltumatus ja andmete iseseisev kontrollimine on hädavajalik, seda kindlasti Hiinat silmas pidades, aga isegi sõbralike riikide puhul, nagu USA, kes on Euroopa vältimatu konkurent.

4.8

Suurem osa tööstuspoliitikast, mis on kindlaks määratud riiklike strateegiatega, jääb endiselt liikmesriikide vastutusalasse. Kõnealused strateegiad on osa suuremast julgeoleku- ja kaitsepoliitika valdkonnast, mis selgitab ka valitsuste, riikide teadusasutuste ja tööstuse tihedat seotust. See põhjustab siseseid tõkkeid ja seega ka killustatust ja ebaühtlust, samuti Euroopa mahajäämust.

4.9

Seepärast on võrdsed tingimused ELi igasuguse tööstuspoliitika eeltingimus. Komisjon peaks välja töötama selged kriteeriumid, millega täpselt määratleda mõiste „võrdsed tingimused”. Selline täpselt määratletud mõiste on hädavajalik ka mis tahes vastastikuste meetmete jaoks, et avada vastastikku rahvusvahelised turud kolmandate riikidega.

4.10

Komitee nõuab, et lõppeesmärgid oleksid võrdsed tingimused ja läbipaistev ELi-sisene konkurents. See aitab otsustaval määral ülejäänud maailmaga sammu pidada.

4.11

Komitee märgib, et komisjoni teadus- ja arendustegevuse poliitika osas tuleb käsitleda kaht olulist teemat:

4.12

Neid küsimusi tuleb käsitleda liikmesriikide teadus- ja arendustegevuse eelarvete vähenemise kontekstis. Tänu komisjoni kompenseerivale rahalisele osalusele jäävad üldkulud enam-vähem samaks. Ainus erand on Saksamaa, kus hiljuti tõsteti kosmosevaldkonna teadus- ja arendustegevuse eelarvet 10 % võrra.

4.13

Nagu komitee on mitmel juhul märkinud, on edukas tööstuspoliitika kõigi osapooltega arvestav poliitika. Komisjoni eri peadirektoraatide vahel peab olema tagatud koordineerimine, et saavutada kõik ettevõtluse peadirektoraadi seatud eesmärgid, nt sidevõrkude, sisu ja tehnoloogia peadirektoraadiga kommertssatelliitide osas; kaubanduse peadirektoraadiga turgude avamise ja kriitilise tähtsusega komponentide varustuskindluse tagamise osas.

5.1

Teadus ja tehnoloogia annavad lähtepunkti. Komitee rõhutab veel kord Euroopa Kosmoseagentuuri suurt tähtsust Euroopa kosmosepoliitika jaoks. Arvestades takistusi, mis tuleb ületada mis tahes valitsustevahelises raamistikus, on kosmoseagentuuri varasemad ja praegused saavutused vaieldamatud. Algusest peale on kosmoseagentuur aidanud märkimisväärselt kaasa Euroopa kosmosealasele tegevusele selle praegusel kujul. Eeskätt tänu toodete positiivsele hinna ja kvaliteedi suhtele on kosmoseagentuuril olnud asendamatu roll kosmosealases teadus- ja arendustegevuses, teatud määral ka tööstustegevuses.

5.2

Euroopa Kosmoseagentuur on riikide valitsuste ja tööstuste jaoks sobiv partner. Sellest tulenevalt moodustavad kosmoseagentuuri saavutused väga kvaliteetse lüli ahelast, mis arendab ja tugevdab Euroopa tööstusbaasi. Lisaks on praegune õiglase tulu süsteem innustanud valitsusi jälgima oma riigis teadus- ja arendustegevuse ja sellele järgneva tegevuse üldist tulemuslikkust.

5.3

Siiski sai järk-järgult selgeks, et kui EL soovib tõesti olla globaalselt konkurentsivõimeline osaleja, siis on vaja leida uusi lähenemisviise. 2003. aastal Euroopa Kosmoseagentuuri ja Euroopa Liidu vahel sõlmitud raamleping tõi kaasa ELi meetmed ja rahalised vahendid, samuti aitas see tugevdada konkurentsi ja konkurentsivõimet. See oli kosmoseagentuuri ja ELi eduka partnerluse algus. Euroopa Kosmoseagentuuri järjepidev pühendumus on ELi mis tahes kosmosetööstuse poliitika tugev nurgakivi.

5.4

Ent kiiresti muutuvad olud nõuavad menetluste ja tegutsemisviiside täpset hindamist ja rahaliste vahendite optimaalset kasutamist, et toetada Euroopa ettevõtjate püsivat konkurentsi- ja vastupanuvõimet.

5.5

Tunnistatakse küll ESA rolli Euroopa oma kosmosesüsteemide kasutamiseks tugeva aluse loomisel sihipäraselt suunatud ja integreeritud rakenduste kaudu, ent toetuse osas, mida kosmoseagentuuri saab ELi meetmetele pakkuda, on veel kasutamata võimalusi. ESA ja ELi tihedam koostöö peaks sellele tugevalt kaasa aitama.

5.6

Toimivate kosmosesüsteemide eduka rakendamise ja jätkusuutliku kasutamise kaalutletud poliitika jätkamine nõuab uusi lähenemisviise ja mehhanisme. Samamoodi on vaja läbi viia vahendite tõhus euroopastamine, et saavutada kolm eesmärki:

5.7

Hiljutised otsused on kooskõlas moderniseerimisega, millele komitee avaldas toetust oma 2008. aasta arvamuses (8). Siis rõhutas komitee, et kosmoseturu küpsemaks muutumine nõuab suuremat paindlikkust, mida üha kiirmate tehnoloogiliste tsüklite ning suureneva koostoime ja rakenduste ajal ei saa reeglina tagada kinnistunud suhtemustritega, mis tulenevad Euroopa Kosmoseagentuuri kohaldatavast õiglase tulu põhimõttest (9).

5.8

Vältida tuleb äkilisi muudatusi. Seepärast toetas komitee analüüsi ja dialoogi selle üle, milline peaks olema Euroopa tulemuslikkus kümne aasta pärast, ning märkis, et selles dialoogis tuleks käsitleda „muu hulgas ESA rahastamist, keskmise suurusega ettevõtete dünaamilist panust ja seda, kuidas säilitada konkurentsivõime kõrgeim tase” (10)..

5.9

Komitee on seisukohal, et nõukogu 2012. aasta novembri resolutsiooni ELi ja Euroopa Kosmoseagentuuri suhete kohta (11) ning 8. veebruaril vastu võetud uue finantsraamistiku koosmõju kujutab endast komitee 2008. aasta soovituse konkreetset ellurakendamist. EL on sisenemas uude etappi.

5.10

Euroopa Kosmoseagentuur, kes saab otsuste rakendamisel toetuda oma pikaajalistele kogemustele, vastutab tegevjuhtimise eest, kuid võttes aluseks ELi eeskirjad. Asjakohase rakendamise korral saavutatakse kosmoseagentuuri pädevuste ja ELi tavapäraste turumehhanismi vahel optimaalne tasakaal.

5.11

Praegu ei ole veel selge, kuidas kokkulepitud töömeetodid toimivad, vähemalt mitte esimeses etapis. Vaatamata viimase paari aasta jooksul tehtud väikestele muudatustele, millega edendati turule suunatud lähenemisviise, peab tekkima uus suhtumine kosmosevaldkonna teadusse ja teadusuuringutesse. Komitee tervitab seepärast lähenemisviisi, mille kohaselt arendataks välja praktilised kriteeriumid Euroopa Kosmoseagentuuris rakendatava õiglase tulu põhimõtte (mille eesmärk on Euroopas mitmekesise kosmosetööstuse üles ehitamine ja selle kasutamine) ja komisjoni jaoks siduvate ELi siseturu reeglite eristamiseks, et arendada komisjoni ja Euroopa Kosmoseagentuuri vahelist viljakat koostööd ning veelgi tugevdada Euroopa kosmosetööstust.

5.12

Kõnealust aspekti käsitleti ka CCMI asjaomast teemat käsitlenud täiendavas arvamuses. Selles sisaldunud kriitilistest küsimustest on mõned nüüdseks õnneks selgituse saanud.

6.1

Kosmosepoliitika väljatöötamisel vastavalt artiklile 189 tuleks nii palju kui võimalik kohaldada komisjoni ja liikmesriikide paralleelseid pädevusi. Samuti peaksid liikmesriigid konkreetsete teemade puhul omal algatusel omavahelist koostööd tegema. Järelevalvet kõnealuste protsesside üle võib teostada komisjon.

6.2

Muutuvas dünaamilises konkurentsikeskkonnas tuleb määratleda õiged tingimused, et toetada ELi tööstuse tugevat konkurentsivõimelist baasi. Seepärast nõuab komitee, et nüüdsest antaks tööstusele nõuandeorganites ametlik koht, eriti valdkondade puhul, kus tegutsevad väikesemad ettevõtjad. Nõuded tuleb määratleda avatud ja läbipaistval viisil.

6.3

Arutamist vajavate teemade hulgas on vaba ja avatud andmepoliitika, kvaliteet, standardid ja sertifitseerimine. Teenuseid osutavad nii avaliku sektori asutused kui ka erasektori osalejad, mistõttu on vajalik tõhus järelevalve.

6.4

Asjakohaselt kehtestatud konsulteerimise eeskirjade abil on võimalik ära kasutada VKEde tohutut potentsiaali. Piisav osa programmide Copernicus ja Galileo eelarvest tuleb eraldada uute teenuste ja rakenduste arendamiseks.

6.5

Kuna tegemist on tehnoloogiamahuka valdkonnaga, siis on tööjõud üldjoontes kõrge kvalifikatsiooniga. Kogu maailmas töötab kosmosesektoris kokku 800 000 töötajat, neist 25 % USAs ja 4 % (!) Euroopas. Euroopa potentsiaali tugevdamiseks ja kasulike sünergiate loomiseks on vaja järjest rohkem kõrgkooli lõpetanud töötajaid. Korralikud töölepingud peaksid olema reegel, et suurendada sektori atraktiivsust.

6.6

Kosmos toidab noorte kujutlusvõimet. Komitee nõuab aktiivset tööhõivepoliitikat, mis põhineks ajakohasel haridusel ja koolitusel ning mida edendataks tehnilistes kõrgkoolides, luues ka tiheda sideme teaduse ja innovatsiooniga. See edendaks ka soovitavat ja asjakohast liikuvust.

6.7

Arvestades institutsioonilise turu tohutut tähtsust, on kosmosetööstuse poliitika tihedalt seotud hankepoliitikaga. See peaks vastama kõrgetele kvaliteedi- ja läbipaistvusnõuetele. Komitee rõhutab, et tööstus tervitaks väga seda, kui loodaks eraldi kosmosevaldkonna hankepoliitika, kuhu EL oleks otseselt kaasatud, niipea kui komisjoni ja liikmesriikide vahel on määratletud selle ulatus.

6.8

Kõnealune poliitika aitaks kaasa sellele, et EL saaks täita oma rolli Euroopa kosmoseinfrastruktuuri omaniku ja kosmosepõhiste teenuste tarbijana rea avaliku sektori ülesannete täitmisel.

6.9

Komitee rõhutab, et piirkondade ja kogukondade kohustustel on suur roll kosmosetööstuse kujunevate tegevuste väljaarendamise edendamisel. Piirkondade rolli alahinnatakse. Piirkondi tuleb asjakohaselt teavitada ja korralikult varustada, et nad saaksid kasu kosmoseteenuste tõhusa kasutamise võimalikust positiivsest mõjust.

6.10

Puudu on rahuldavad kvantitatiivsed turuuuringud, mistõttu on puudu usaldusväärsetest andmetest kosmosevaldkonna teadusuuringute lõppmõjust järelrakenduste puhul. Süvendada tuleb analüütilisi teadmisi tootmisahela eelse ja järgse etappi kohta.

6.11

Euroconsulti analüüsi, milles väidetakse muu hulgas, et USA tootmisahela eelse etapi investeeringud loovad kaks korda rohkem kasumlikku tegevust tootmisahela järgses etapis kui Euroopas, on küll vaidlustatud, ent mitte kunagi analüütiliselt ümber lükatud (12). Veel üks huvitav mudel ELi jaoks – ainus omalaadne – on Ühendkuningriigi kosmosetööstuse eri segmentide majandusliku mõju ajakohastatud analüüs (13)

6.12

Komitee innustab komisjoni, Euroopa Kosmoseagentuuri ja liikmesriike viima läbi kosmosesektori eri segmentide ühised analüüsid ja asetama need ülemaailmsesse konteksti. Ühendatud näitajad (uue) tööhõive, kasvumäärade ja rakenduste kohta suurendavad sektori olulisust ja aitavad saavutada üldsuse püsivat toetust.

7.1

Komitee on seisukohal, et sarnaselt Euroopa konkurentide kosmosepoliitikaga kannaks ELi kosmosepoliitika rohkem vilja, kui liikmesriikide vahel valitseks suurem üksmeel kaitse- ja julgeolekuvaldkonna strateegilistes küsimustes ja kui see valdkond kaasataks laiemas perspektiivis ELi välispoliitikasse. Seda seost tuleks arvesse võtta eelseisvas arutelus Euroopa kaitse üle.

7.2

Kosmosevaldkonnas on Euroopa koostöö oluliselt kaugemale arenenud kui mis tahes kaitsevaldkonna sektoris. Kaitsega seotud kosmosetegevust võiks kasutada ühise kaitsepoliitika pilootprojektide või näidetena ELi kaitsepoliitika väljatöötamisel. Komitee märgib, et selline ettepanek tehti juba 1987. aastal! Seda ei ole kunagi järgitud.

21.11.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 341/35

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee väljendab heameelt Euroopa Komisjoni otsuse üle avaldada teist aastat järjest aruanne juhtalgatuse „Innovatiivne liit” olukorra kohta. Aruandes märgitakse märkimisväärseid edusamme, nimelt, et 80 % juhtalgatuse raames võetud kohustuste puhul järgitakse neile seatud ajakava. Komitee nõustub, et edusamme on tehtud, eelkõige poliitikaraamistiku osas konkreetsete kohustuste elluviimiseks. Seepärast eeldab komitee, et 2014. aasta lõpuks on täidetud kõik 34 kohustust.

1.2

Hoolimata sellest, et 2012. aastal saavutati edu mitmes olulises valdkonnas, nagu ühtne patent ja riskikapitalifondide uued eeskirjad, ei ole põhjust rahuloluks. Juhtalgatus „Innovatiivne liit” ei anna veel tulemusi majanduskasvu ja töökohtade loomise osas. Ka ei ole näha suuri edusamme Euroopa teadusruumi ülemaailmse konkurentsivõime suurendamisel.

1.3

Komitee märgib eriti suure murega, et enamiku liikmesriikide eelarvetes vähendatakse teist aastat järjest teadus- ja arendustegevusele tehtavaid kulutusi. Samavõrd muret valmistav on innovatsioonilõhe suurenemine liikmesriikide ja üksikute piirkondade vahel. Piirkondliku ühtekuuluvuspoliitika ja struktuurifondide tulemuslikkus vajab läbivaatamist juhtalgatuse „Innovatiivne liit” seisukohast, eriti seoses ajude äravooluga Euroopa ebasoodsamatest piirkondadest juba väljakujunenud teaduskeskustesse.

1.4

Kriis on juba sundinud Euroopat süvendama integratsiooni, et tagada makromajanduslik stabiilsus ja rahaliidu toimimine. Komitee veendumusel on selleks, et innovatiivse liidu projekti tulemuseks oleks Euroopa teadmiste suurem konkurentsivõime, majanduskasv ja töökohtade loomine, vaja suuremat ja tihedamat integratsiooni ka teadustegevuse ja innovatsiooni valdkonnas. Komitee kutsub Euroopa Ülemkogu üles toetama oktoobris toimuva tippkohtumise järeldustes innovatiivse liidu kontseptsiooni süvendamist.

1.5

Komitee on veendunud, et juhtalgatuse „Innovatiivne liit” ulatust tuleb suurendada ka juhul, kui kõik 34 kohustust täidetakse, ning toetab sellega seoses Euroopa teadus- ja innovatsiooniruumi komitee (ERIAB) (1) soovitusi ja komisjoni vastust neile soovitustele. Samal ajal kutsub komitee komisjoni üles koostama niipea kui võimalik loetelu meetmetest ja valdkondadest, kus ulatuse suurendamine on võimalik ja hädavajalik. Komitee näeb võimalusi juhtalgatuse süvendamiseks eeskätt kiiresti kasvavaid innovatiivseid äriühinguid soodustava keskkonna parandamisel, avaliku sektori innovatsiooni ja sotsiaalse innovatsiooni valdkonnas ning uute innovatiivsete ärimudelite puhul, mis võivad otsustavalt muuta innovatiivsete lahenduste suhtes võetud hoiakuid ja praeguseid lähenemisviise.

1.6

Toimiv Euroopa teadusruum on juhtalgatuse „Innovatiivne liit” asendamatu osa. Hoolimata Euroopa Ülemkogu täielikust toetusest kahtleb komitee selle lõpuleviimises 2014. aasta lõpuks, sest ei näe piisavaid edusamme võtmevaldkondades, nagu teadlaste liikuvus, riikide teadussüsteemide tulemuslikkus, teadusuuringute infrastruktuuri kasutamise optimeerimine, riiklike teadusfondide konkurentsipõhine kasutamine, intellektuaalomandi õiguste turu lõpuleviimine jne. Seepärast kutsub komitee komisjoni ja liikmesriike üles tagama võimalikult kiiresti kõigi Euroopa teadusruumi arendamiseks vajalike tingimuste täitmine, nagu on soovitatud komisjoni teatises (2).

1.7

Komitee väljendab heameelt edusammude üle üleeuroopalise kvaliteetse teadusuuringute infrastruktuuri rajamisel ning Euroopa innovatsioonipartnerluste esmaste julgustavate tulemuste üle. Komitee leiab, et viimased on mõnel juhul veel kontrollimata ja lõpetamata mudelid, ning kutsub komisjoni üles valmistama seniste kogemuste põhjal ette nende tulemuslikkuse ulatusliku analüüsi koos ühtsete tingimustega nende toimimiseks ja rahastamiseks.

1.8

Teadustegevuse ja innovatsiooni toetussüsteem on Euroopas jätkuvalt liiga keeruline, mis peletab eelkõige just mikro- ja väikeettevõtjad ELi uurimisprojektidest eemale. Lisaks keerukatele ja aeganõudvatele haldusnõuetele esineb suuri erinevusi piirkondliku, riikliku ja Euroopa tasandi programmide menetlustes.

1.9

Komitee näeb suurt potentsiaali innovatsiooni edendamises riigihangete innovatiivsema suunamise kaudu. Seepärast kutsub komitee liikmesriike üles suurendama kommertskasutusele eelnevate hangete kasutamist ning levitama innovatsioonisõbralike hangetega seotud kogemusi ja nende mudeleid. See peaks kehtima ka struktuurifondidest rahastatavate riigihangete suhtes.

1.10

Haridussüsteemide reform peaks muu hulgas varustama Euroopat rohkemate kõrgema kvalifikatsiooniga teadlaste ja inseneridega (3). Komitee leiab, et nende õppeprogrammidesse oleks hea hõlmata ettevõtluskoolitus ja juhtimisoskus, kuna need on väga olulised selleks, et muuta head ideed tulemuslikult edukateks projektideks. Komitee kutsub üles kaasama õppekavade ettevalmistamisse ja doktoriõppeprogrammide juhtimisse ka ettevõtjad ja sotsiaalpartnerid.

1.11

Komitee soovib veelkord toonitada sotsiaalse innovatsiooni erilist rolli – sotsiaalsel innovatsioonil võiks olla oluline roll kriisiga ja teiste kaasaegse ühiskonna väljakutsetega toimetulekul. Seepärast tuleks arendada selliseid toetusmehhanisme, mis on kättesaadavad ka kodanikuühiskonna ja sotsiaalmajandusvaldkonna võimalikele sotsiaalsetele innovaatoritele. Komitee kutsub komisjoni üles kehtestama võimalikult kiiresti toetuse innovatiivsete sotsiaalprojektide inkubaatorite loomiseks.

2.1

Juhtalgatus „Innovatiivne liit” on üks strateegias „Euroopa 2020” teatavaks tehtud seitsmest juhtalgatusest. Selle eesmärk on luua Euroopas innovatsioonisõbralikum keskkond ning seeläbi tagada, et innovatiivsed ideed muudetakse toodeteks ja teenusteks, millega luuakse majanduskasvu ja töökohti. Analüüsid näitavad, et riigid, kes on minevikus teadustegevusse ja innovatsiooni rohkem investeerinud, taastuvad palju kiiremini ja nende tööhõivemäär on kõrgem (4).

2.2

Teatises „Juhtalgatuse „Innovatiivne liit” olukord 2012. aastal” (5) esitab Euroopa Komisjon teist aastat järjest kokkuvõtte liikmesriikide ja ELi tasandi saavutustest strateegia „Euroopa2020” ühe juhtalgatuse „Innovatiivne liit” rakendamisel.

2.3

Üldjoontes märgib komisjon märkimisväärseid edusamme juhtalgatuse rakendamisel. Rohkem kui 80 % algatustest on rakendatud plaanipäraselt. Liikmesriikides keskendutakse üha enam innovatsiooni soodustava ettevõtluskeskkonna loomisele: vähendatakse teadusuuringutesse tehtavate investeeringute ja patentidelt saadava kasumi maksustamist, lihtsustatakse juurdepääsu riskikapitalile jne.

2.4

Siiski mainitakse teatises mitmeid muret tekitavaid suundumusi, millest enamik on majanduskriisi ja suurte eelarvepuudujääkide tagajärg:

2.5

Teatise peamine järeldus on, et Euroopa peab suurendama oma panust innovatsioonipõhise majanduskasvu tagamiseks. Selle eesmärgi saavutamiseks tuleb juhtalgatust „Innovatiivne liit” viivitamatult edasi arendada. Praegu ei ole veel selge, millistes valdkondades, milliste meetmete ja vahendite abil selline areng ja süvendamine aset leiab.

3.1

Komitee väljendab heameelt komisjoni otsuse üle koostada igal aastal juhtalgatuse „Innovatiivne liit” olukorra analüüs. „Innovatiivne liit” on üks strateegia „Euroopa 2020” juhtalgatustest. Tulemuste õigeaegne analüüs lihtsustab parandusmeetmete võtmist valdkondades, kus asjad ei liigu õiges suunas.

3.2

Arvestades uute ELi õigusaktide rakendamise tavapraktikat, on kaks aastat liiga lühike aeg saavutatud tulemuste tõeliseks hindamiseks (6). Sellegipoolest hindab komitee seda, et juhtalgatuse „Innovatiivne liit” poliitikaraamistik on enam-vähem paigas, kuigi majanduskasvu ja uute töökohtade osas ei ole tulemusi veel näha.

3.3

Riigieelarvete puudujääkide üle toimuva kõikehaarava ulatusliku arutelu ja ebapopulaarsete kokkuhoiumeetmete kontekstis ning olukorras, kus usaldus Euroopa projekti vastu üldiselt väheneb, on juhtalgatus „Innovatiivne liit” üks positiivsemaid edulugusid. Suurem osa juhtalgatuse „Innovatiivne liit” raames võetud algatusi rakendatakse enam-vähem ajakava kohaselt. Seepärast on komiteel alust eeldada, et 2014. aasta lõpuks on täidetud kõik 34 kohustust.

3.4

Komitee väljendab heameelt edusammude üle kvaliteetse üleeuroopalise teadusuuringute infrastruktuuri rajamisel tänu ESFRI (7) tõhusale ja aktiivsele rollile. Kokku ESFRI nimekirjas olevast 48 projektist on 27 projekti juba rakendamisetapis, mis on hea eeldus, et saavutada eesmärk ehitada 2015. aastaks üles 60 % prioriteetsest Euroopa teadusuuringute infrastruktuurist (8). Komitee arvates teeb Euroopa ikka veel liiga vähe selleks, et koordineerida ja optimeerida teadusuuringute infrastruktuuri kasutamist.

3.5

Euroopa innovatsioonipartnerluse uus kontseptsioon, algsed katseprojektid, mis on suunatud peamiste sotsiaalsete probleemidega tegelemisele (9), on seni jätnud lootustandva mulje. Nende eesmärk on tuua kokku kõigi tasandite sidusrühmad, et ületada killustatus ja võimaldada kriitilist massi. Hoolimata neist positiivsetest märkidest on Euroopa partnerlused mõnel juhul veel kontrollimata ja lõpetamata mudelid. Seepärast kutsub komitee komisjoni üles koostama niipea kui võimalik seniste kogemuste põhjal nende tulemuslikkuse ulatusliku analüüsi ning ühtsed tingimused nende toimimiseks ja rahastamiseks tulevikus.

3.6

Hoolimata kaheldamatutest edusammudest teatud valdkondades ei ole põhjust rahuloluks. Komitee toob alljärgnevalt välja need valdkonnad, kus edusammud ei ole veel olnud piisavad ning kus on vaja võtta kiireid ja tulemuslikke meetmeid.

3.7

Teadustegevuse ja innovatsiooni toetussüsteem on Euroopas jätkuvalt liiga keeruline. Võimalikel kasusaajatel tuleb orienteeruda suures hulgas olemasolevates vahendites (riiklikud ja piirkondlikud programmid, valitsustevahelised algatused ja ELi rahastamismenetlused). Ka bürokraatiat ei ole märkimisväärselt vähendatud. See takistab piiriülest koostööd ning peletab eelkõige just mikro- ja väikeettevõtjad ELi uurimisprojektidest eemale. Lisaks halduskoormusele esineb ka suuri erinevusi menetlustes.

3.8

Innovatiivse liidu loomise lähe on tipptasemel kaasaegse haridussüsteemi arendamine kõigis liikmesriikides, sh kõrghariduse reform. Ettevõtjad osalevad ikka veel väga vähe õppekavade ettevalmistamises ja doktoriõppeprogrammide läbiviimises. Seepärast kutsub komitee veelkord üles lubama sotsiaalpartneritel aktiivselt osaleda tulevaste haridussüsteemide kavandamisel.

Samuti soovib komitee juhtimis- ja ettevõtlusoskuste lisamist tulevaste inseneride ja teadlaste õppekavadesse, et lihtsustada ja edendada heade ideede muutmist edukateks turustatavateks projektideks.

3.9

Komitee toetab innovatsiooni laiaulatuslikku määratlust, mida saab laiendada arvukatele valdkondadele. Oma varasemates arvamustes on komitee korduvalt rõhutanud sotsiaalse innovatsiooni erilist rolli (10) – sageli saab see alguse otse kodanikuühiskonna organisatsioonidest. Euroopa hoolekandesüsteemide paljud aspektid on kodanikuühiskonna ja sotsiaalmajanduses osalejate innovatiivsete ideede vili. Seepärast peaks innovatsioonile suunatud toetus hõlmama kõiki sotsiaalseid ettevõtteid ning rahastamismehhanismid peaksid peegeldama innovatsiooni erakordset mitmekesisust.

3.10

Innovatiivsete ideede turustamisel jääb veel ikka puudu tulemuslikkusest. Eriti väikestel, innovatiivsetel äriühingutel on jätkuvalt raske rahastamisele juurde pääseda (riskikapitalifondide vähesus finantskriisi tõttu). Ettevõtlus ja innovatsioon käivad sageli käsikäes. Euroopas ollakse tavapäraselt vähem sallivad ettevõtja ebaõnnestumise võimaluse suhtes ning veelgi tõrjuvamad riskantsete, innovatiivsete projektide suhtes. Ühtne kapitaliturg (eeskätt riskikapitaliturg) ei toimi ikka veel. Innovatiivsete ettevõtete rahastamise uued vormid, nagu ühisrahastamine ja äriinglid, levivad liiga aeglaselt. Riskijagamisrahastu on olnud väga hea kogemus, kuid kahjuks ei suuda see nõudlusele vastata.

3.11

Innovatsiooni ühtse turu lõpuleviimine sõltub suurelt jaolt Euroopa ühtse turu nõuetekohasest toimimisest. Viimane seisab ikka veel silmitsi arvukate takistuste ja puudustega, eriti teenuste ja kapitali vaba liikumise valdkonnas (11). Komitee soovitab veelkord komisjonil mõelda üleeuroopalise elektroonilise andmebaasi loomisele (otsingumootori vormis), mis sisaldaks konkreetset teavet üksikutelt äriühingutelt ja uurimisinstituutidelt, et lihtsustada ettevõtete ja teiste organisatsioonide kiiremat võrgustumist nende sidumiseks innovatiivsete projektidega (ehk ka olemasoleva Euroopa ettevõtlusvõrgustiku kontekstis) (12).

3.11.1

Intellektuaalomandi õiguste ühtse turu lõpuleviimise ees seisvad takistused langevad samasse kategooriasse. Ühtne Euroopa patent on olulise saavutusena viimaks küll ilmavalgust näinud, ent menetlused veel ei toimi.

3.12

Samuti jääb Euroopa maha innovatiivsete hanketurgude lõpuleviimisel, eriti riigihankemehhanismide osas (13). ELis on liiga vähe innovatsiooni edendamisele suunatud avalikke pakkumisi. Seepärast kutsub komitee liikmesriike üles märkimisväärselt suurendama kommertskasutusele eelnevate hangete kasutamist, mis komisjoni hinnangul võimaldaks suurendada hanketurgu 10 miljardi euro võrra. Sellega seoses osutab komitee ka Euroopa Parlamendi ettepanekutele riigihangete moderniseerimiseks (14). Selleks et suurendada nõudlust innovatiivsete toodete ja teenuste järele, tuleks rohkem ära kasutada struktuurifondidest kaasrahastatavaid riigihankeid.

3.13

Toimiv Euroopa teadusruum, mis on teadustegevuse ja innovatsiooni ühtse turu sünonüüm, on üks võtmetingimusi innovatiivse liidu kontseptsiooni täielikuks rakendamiseks. Euroopa Ülemkogu on seadnud selle lõpuleviimise tähtajaks 2014. aasta (15). See tähendab, et selleks ajaks tuleks kõrvaldada kõik liikuvuse ja piiriülese koostöö ees seisvad peamised takistused, muu hulgas teadlastele avatud tööturu, täiendavate pensionifondide loomise, teadmiste ja teadustulemuste optimaalse levitamise ning riiklike teadusressursside konkurentsipõhisema kasutamise abil. Komitee on esitanud oma seisukohad Euroopa teadusruumi lõpuleviimise kohta üksikasjalikumalt arvamuses (16), milles väljendas muret, et 2014. aasta on liiga ambitsioonikas tähtaeg.

3.14

Innovatsiooni rahastamise ja ergutamise prioriteetsus peaks kajastuma kõigis ELi rahastamisprogrammides, ühtekuuluvusfondid kaasa arvatud, mitte üksnes konkurentsivõime ja innovatsiooniprogrammis. Seepärast kutsub komitee liikmesriike üles kasutama ära uue struktuurifondide määrusega pakutavaid võimalusi (17).

3.15

Innovatiivse liidu nõuetekohaseks toimimiseks on vaja pidevaid jõupingusi ja tulemuslikku koostööd kõigil tasanditel, st nii ELi, liikmesriigi kui ka kohalikul tasandil. Rohkem on vaja keskenduda piirkondliku innovatsioonipoliitika rollile, mis võiks anda märkimisväärse panuse vähese suutlikkusega piirkondadest Euroopa väljakujunenud teaduskeskustesse toimuva ajude äravoolu tõkestamisse.

4.1

Komitee arvates on juhtalgatuse raames võetud 34 kohustuse täitmine vaid esimene samm tõeliselt innovatiivse liidu saavutamisel. Selleks et anda oluline panus arukasse, jätkusuutlikku ja kaasavasse majanduskasvu, on järgmises etapis vaja laiendada juhtalgatuse ulatust, st riikliku teadus- ja innovatsioonipoliitika palju suuremat integreerimist ja kooskõlastamist ELi poliitika ja tegevusega. Komitee kutsub komisjoni üles koostama viivitamata loetelu konkreetsetest meetmetest ja valdkondadest, kus juhtalgatuse ulatuse laiendamine ei ole mitte ainult võimalik, vaid ka vajalik.

4.2

Komitee leiab, et algatuse ulatuse laiendamiseks on palju ruumi mitmetes valdkondades, millest siinkohal nimetatakse vaid mõnda:

4.3

Komitee toetab juhtalgatuse „Innovatiivne liit” esimese stressitesti (18) läbi viinud ERIABi esitatud järeldusi ja soovitusi. Nimetatud aruandes väljendab ERIAB vajadust radikaalse suunamuutuse järele Euroopa tulevase majanduskasvu strateegias, mis põhineks enam teadmistel ja innovatsioonil. Peamiste väljakutsete hulgas nimetatakse:

4.4

Komitee soovitab komisjonil kaaluda uute, innovatiivsete ärimudelite arendamisele suunatud konkreetsete vahendite kasutuselevõttu. Üks võimalus oleks kasutada nn innovatsiooniosakuid.

4.5

Komiteed kutsuti juhtalgatustes üles innustama ettevõtjaid, sotsiaalpartnereid ja valitsusväliseid organisatsioone, keda ta esindab, toetama juhtalgatust „Innovatiivne liit” ning aitama kaasa parimate tavade levitamisele. Komitee teeb ettepaneku, et koostab, eelkõige strateegia „Euroopa 2020” juhtkomitee kaudu, konkreetse loetelu algatustest ja tegevustest, millega ta saab sotsiaalpartnerite, riiklike majandus- ja sotsiaalnõukogude ning muude kodanikuühiskonna organisatsioonide kaudu anda varasemast suurema panuse usalduse suurendamisse juhtalgatuse „Innovatiivne liit” vastu.

21.11.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 341/40

1.1

Komitee toetab komisjoni ettepanekut, mille eesmärk on tagada kõigile Euroopa kodanikele juurdepääs maksekontole, ning parandada maksekontoga seotud tasude võrreldavust ja liikuvust, eesmärgiga võidelda finantsalase tõrjutusega ja lihtsustada kodanike osalust siseturul.

1.2

Komitee leiab, et direktiiv on kõige asjakohasem viis selliste meetmete rakendamiseks, mis on kasulikud nii tarbijatele kui makseteenuse pakkujatele. Need meetmed aitavad kaasa ühtse turu lõpuleviimisele finantsteenuste valdkonnas ning kaupade, isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumist takistavate tõkete kõrvaldamisele. Siiski peaks selle õiguse kasutamine olema kooskõlas ELi eeskirjadega rahapesu ja terrorismi rahastamise vastase võitluse valdkonnas, ning mitte soodustama maksudest kõrvalehoidumist. Lisaks sellele tuleks komitee arvates pöörata suurimat tähelepanu subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetele.

1.3

Komitee tunneb siiski kahetsust teatud meetmete piiratud ulatuse pärast. Ta rõhutab, et terminoloogia ühtlustamine peaks hõlmama kõiki tasusid, ning et teenuste hinnakiri ei tohiks sisaldada üksnes kõige tüüpilisemate makseteenuste loetelu. Komitee leiab, et teadlikku valikut on võimalik teha üksnes siis, kui võrrelda kõigile igapäevastele tehingutele kohaldatavaid tasusid, kuna igal tarbijal on erinevad vajadused.

1.4

Komitee kiidab heaks sätted, mille eesmärk on parandada läbipaistvust, eelkõige kombineeritud toodete valdkonnas, kuna tarbijal peab olema võimalik võrrelda makseteenuse pakkujate poolt pakutavaid eri lahendusi, ning otsustada, milline neist on tema jaoks kõige soodsam ja asjakohasem.

1.5

Komitee toetab makstud tasude ülevaate esitamise kohustuse kehtestamist ning sooviks, et seda sätet täiendataks kohustusega teavitada tarbijaid ette sellest, kui nende kontodelt võetakse tavapärasest erinevaid tasusid, et jätta tarbijatele võimalus võtta asjakohaseid meetmeid või vaidlustada kõnealuseid tasusid.

1.6

Ka seoses läbipaistvusega toetab komitee sõltumatute võrdlusveebisaitide loomist ning soovitab, et olemasolevate võrdlusveebisaitide register võimaldaks tarbijatele juurdepääsu andmetele kõigis liikmesriikides asuvate finantseerimisasutuste kohta.

1.7

Komitee toetab samuti pangandusteenustega seotud liikuvuse ettepanekuid. Komitee leiab siiski, et mobiilse kontonumbri teostatavust tuleks analüüsida, ning et süstemaatiliselt tuleks luua tehingute automaatse ümbersuunamise süsteem (1). Kõnealustele meetmetele peab eelnema sõltumatu uuring.

1.8

Komitee juhib muu hulgas tähelepanu maksuteenuse pakkujate töötajate koolituse tähtsusele, kuna teave on küll vältimatult vajalik, kuid sellest üksi ei piisa. Samuti rõhutab ta vajadust sellise finantsalase hariduse järele, mida annaksid eelkõige sõltumatud tarbijate ühendused (2).

1.9

Komitee võib üksnes toetada sätteid, mille eesmärk on võimaldada kõigile Euroopa kodanikele juurdepääs põhimaksekontole, kuna pangandusteenuste kasutamise võimalus on tänapäevases maailmas hädavajalik.

1.10

Komitee väljendab kahtlust seoses piiranguga „vähemalt üks makseteenuse pakkuja” igas liikmesriigis, mis võib tähendada seda, et tarbijatele ei jää mingeid valikuvõimalusi, kuna puuduvad konkureerivad pakkumised.

1.11

Komitee leiab, et juhul kui asjaomase konto omamise ja haldamise pakkumine ei ole tasuta, tuleb sellega seonduvate kulude mõistliku taseme määratlemisel arvesse võtta tegelikke kulusid, ning rõhutab vajadust reguleerida maksmata jätmise eest võetavad tasud.

1.12

Komitee jagab komisjoni arvamust seoses vajadusega kehtestada kontrollid ja hoiatavad karistused direktiivi sätete mittejärgimise korral. Ta rõhutab, et kontrollide tõhusus sõltub sellest, kas kõnealuste ülesannete täitmiseks on eraldatud asjakohased vahendid.

1.13

Komitee kordab oma toetust vaidluste kohtuvälise lahendamise süsteemidele, tingimusel, et need on sõltumatud.

2.1

8. mail 2013 esitas komisjon dokumendi „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv maksekontoga seotud tasude võrreldavuse, maksekonto üleviimise ja põhimaksekontole juurdepääsu kohta”.

2.2

See ettepanek on üks viimaste aastate algatustest, mille eesmärk on luua jaepanganduse ühtne turg, mis on esmase tähtsusega Euroopa majanduskasvu ja konkurentsivõime jaoks.

2.3

Ettepanek põhineb Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklil 114, mille eesmärk on kõrvaldada isikute, kaupade, teenuste ja kapitali vaba liikumist takistavad tõkked.

2.4

Komisjon väidab, et Maalimapanga hinnangul ei ole ligikaudu 58 miljonil ELi tarbijal maksekontot ja ligikaudu 25 miljonit neist sooviks maksekonto avada.

2.5

Komitee märgib, et majanduses suureneb ettevõtete, tarbijate ja haldusasutuste puhul pidevalt mittesularahaliste ja elektrooniliste tehingute osakaal, kuid ta ei paku välja ühtegi meedet mitterahaliste teenuste laialdasemaks kasutamiseks.

2.6

Kõnealuses kontekstis leiab komisjon, et maksekonto omamine ja juurdepääs finantsteenustele on hädavajalik, kui tarbijatele soovitakse pakkuda ühtse turu kõiki eeliseid ja tagada nende finantsalane ja sotsiaalne kaasatus.

2.7

Komisjon rõhutab muu hulgas, et praegused ühtse turu tingimused võivad vähendada makseteenuse pakkujate huvi investeerida uutesse turgudesse.

2.8

Komisjon soovib kõrvaldada kõnealused takistused ja teeb sel eesmärgil järgmised ettepanekud:

2.9

Kõnealused meetmed aitavad komisjoni arvates kaasa sellele, et muuta siseturg finantsteenuste valdkonnas täielikult toimivaks, ning selle arendamisele. Tarbijail on palju lihtsam võrrelda pakkumisi Euroopa Liidus ning seal liikuda. Maksuteenuse pakkujatele hakkavad seega kehtima võrdsed tingimused, ning nad võivad saada kasu menetluste lihtsustamisest ning eeskirjade ühtlustamisest, et otsida uusi turge.

3.1

Komitee jagab komisjoni analüüsi väljaselgitatud takistuste osas ja seoses vajadusega viia finantsteenuste ühtne turg lõpule. Komitee leiab, et kõigile tarbijatele tuleb tagada võimalus avada maksekonto ning vahendid selle kasutamiseks, kuna ligipääs pangandusteenustele on vajalik taotletud eesmärgi saavutamiseks.

3.2

Komitee toetab muu hulgas ettepanekuid, mille eesmärk on suurendada pangatasude läbipaistvust ja parandada liikuvust. Komitee leiab, et need aitavad soodustada konkurentsi tarbijate ning maksuteenuse pakkujate kasuks.

3.3

Komitee leiab, et direktiivi vastuvõtmine on kõige asjakohasem vahend, kuna komisjon on igati õigustatult märkinud, et soovitus ei andnud soovitud tulemust, ning et vabatahtlikest meetmetest ei piisanud.

4.1.1

Mõisted. Komitee kiidab täielikult heaks komisjoni ettepaneku ühtlustada tasudega seonduvat terminoloogiat. Ühtlustamine on vältimatu, et parandada tarbijate arusaamist ja suurendada võrreldavust. Komitee suhtub siiski kahtlevalt meetmete piiratud ulatusse ning leiab, et terminoloogia peab olema ühtlustatud kõigi tasude puhul.

4.1.1.1

Ta märgib, et iga liikmesriigi asjaomaste pädevate asutuste ülesanne on koostada esialgne loetelu, mis edastatakse komisjonile. Ta leiab, et tarbijate ühendused, maksuteenuse pakkujad ja ka tarbijad tuleb kaasata nende loetelude väljatöötamisse, et kontrollida valitud terminoloogia mõistetavust kõigi jaoks.

4.1.1.2

Ta juhib tähelepanu asjaolule, et kasutatav mõiste peab katma samu teenuseid igas asutuses.

4.1.2

Teenuste hinnakiri ja sõnastik. Komitee toetab makseteenuse pakkujatele seatud kohustust esitada enne lepingu sõlmimist teenuste hinnakiri, mis sisaldab kõige tüüpilisemate teenuste loetelu, ning kiidab heaks sätte, mille eesmärk on võimaldada igal hetkel tasuta juurdepääsu kõnealusele dokumendile, eeskätt levitades seda finantsasutuste veebilehtedel. Komitee soovitab ühtlustada nõuded asjaomaste loetelude esitusele. Ta teeb muuhulgas ettepaneku täiendada seda teabesüsteemi kohustusega edastada tarbijatele hindade muutmise korral uus hinnakiri.

4.1.2.1

Komitee leiab siiski, et hinnakiri peaks katma kõiki tasusid. Tema arvates ei võimalda üksnes kõige tüüpilisemate teenuste tasudega piirdumine tarbijatel eri finantsasutuste pakkumisi tõhusalt võrrelda, kuna võrdlus peab põhinema tarbijate vajadustel. Igal tarbijal on erinevad vajadused, mis ei kattu tingimata loetelus esitatud teenustega.

4.1.2.2

Komitee soovitab ühtlustada teenuste hinnakirjade kõikide rubriikide esitusnõudeid, eeldusel et need katavad kõiki tasusid. Lisaks sellele soovitab ta ühtlustada teabe esitamise tehinguliigi alusel (kuu, aasta ja tehingualusel).

4.1.2.3

Läbipaistvust silmas pidades ning arvestades asjaolu, et tarbijatel peab finantsteenuste paketi valimisel olema võimalik hinnata selle asjakohasust lähtuvalt oma vajadustest, tervitab komitee nõuet kõnealuseid pakkumisi teenuste hinnakirjas lähemalt kirjeldada.

4.1.2.4

Ta tervitab samuti kohustust kasutada teenuste hinnakirjas ja konto väljavõtetes ühtlustatud terminoloogiat, et lihtsustada nende loetavust.

4.1.2.5

Lõpuks võtab komitee teadmiseks, et kättesaadavaks tehakse asjakohased sõnastikud. Komitee leiab siiski, et esmatähtis on kasutada selgeid ja arusaadavaid mõisteid teenuste hinnakirjas.

4.1.3

Makstud tasude ülevaade Komitee kiidab heaks kohustuse esitada tarbijatele vähemalt kord aastas ülevaade kõigist tema maksekontoga seoses võetud tasudest. See teave võimaldab tarbijatel arvutada välja nende ostetud teenuste hind ning valida asjakohased tooted. Komitee leiab, et tegemist on absoluutse miinimumiga, ning et makstud tasude ülevaade tuleb esitada tasuta.

4.1.3.1

Komitee arvates oleks huvitav täiendada kõnealust meedet kohustusega teavitada eelnevalt tavapärasest erinevatest tasudest, mis makseteenuse osutaja kontolt võtab, et võimaldada tarbijatel enne teenustasu võtmist astuda vajalikke samme, et kanda raha oma kontole või vajadusel kõnealused tasud vaidlustada.

4.1.4

Võrdlusveebisaidid Komitee toetab pangatasude kohase teabe kättesaadavaks tegemist akrediteeritud või riigi ametiasutuste võrdlusveebisaitide kaudu. See meede aitab kaasa tarbijate paremale teavitamisele, tingimusel, et võrdlusveebisaidid on sõltumatud ning teave täielik. Komitee leiab, et tuleb olla tähelepanelik nende veebisaitide rahastamise üksikasjade suhtes. Tal on küsimusi muu hulgas nende vahendite rakendamise üksikasjade kohta, eelkõige seoses esitatavate andmete liigiga: kas esitatakse üksnes toimingute ja teenuste hind või võimaldatakse kalkuleerida hinda individuaalsete andmete alusel.

4.1.4.1

Komitee juhib tähelepanu asjaolule, et tuleb olla eriti valvas eraettevõtjatele antavate akrediteeringute tingimuste suhtes. Ta leiab, et akrediteeringuid peavad väljastama liikmesriikide pädevad ametiasutused.

4.1.4.2

Muu hulgas leiab komitee, et võrdlusveebisaitidel tuleb kindlasti kasutada ühtlustatud termineid.

4.1.4.3

Lõpetuseks soovitab komitee, et register sisaldaks teiste liikmesriikide registrite loendit või linke nendele registritele, et tarbijatele oleks tagatud juurdepääs ELi kõigi finantseerimisasutuste hinnakirjadele, mis on eelkõige vajalik nn liikuvatele elanikkonnarühmadele.

4.2.1

Komitee toetab komisjoni ettepanekuid, mis aitavad kaasa pangandusteenustega seonduva liikuvuse parandamisele, mis on liikuvust pidurdavate psühholoogiliste ja tehniliste tõkete seisukohast hädavajalik.

4.2.2

Ta leiab siiski, et mobiilse kontonumbri loomise võimaluste kohta tuleks läbi viia sõltumatu uuring, mis oleks kõige tõhusam lahendus täieliku liikuvuse tagamiseks.

4.2.3

Ta leiab, et kõigil finantseerimisasutustel tuleks vähemalt luua iga-aastaste maksete arvesse võtmiseks 15 kuu jooksul teostatavate maksete ümbersuunamise automaatne süsteemi.

4.2.4

Komitee tunneb heameelt selle üle, et komisjon kehtestab maksekonto üleviimisteenusega seonduvate tasude kohta arvete esitamise korra, et vältida nende tasude eemalepeletavat mõju.

4.2.5

Ta rõhutab, et on teisigi takistusi, eelkõige teatud hoiuste ülekandmise või hüpoteeklaenu omamisega seonduvad kulud.

4.2.6

Ta nendib, et oluline on teavitada liikuvuse lihtsustamiseks kehtestatavatest sätetest ja leiab, et tarbija peab suhtlema ainuüksi tema enda valitud pangaga.

4.2.7

Komitee leiab, et makseteenuse pakkujate töötajaid, eelkõige klienditeenindajaid, tuleb koolitada pangateenustega seonduva liikuvuse küsimustes, ning et ka tarbijaorganisatsioonid peavad pakkuma finantsalast haridust.

4.3.1

Komitee võib üksnes toetada komisjoni lähenemisviisi. Ta leiab, et igal tarbijal peab olema juurdepääs põhimaksekontole, et teostada kõiki igapäevaeluks vajalikke pangateenuseid, millele digitaliseerimine üha suuremat mõju avaldab. Ta rõhutab, kui oluline on pankadepoolne teavitamine nende teenuste olemasolust.

4.3.2

Seevastu jääb komitee kahtlevaks seoses piiranguga „vähemalt üks maksuteenuse osutaja” iga liikmesriigi territooriumil. Kui teenust pakuks ainult üks finantseerimisasutus, oleks sellel asutusel suur koormus ning see mõjutaks negatiivselt nii asutust kui ka tarbijaid, kes on selle asutuse kliendid. Konkurentsi puudumine tähendaks samuti, et tarbijatel puuduvad igasugused valikuvõimalused, ning et nad peavad nõustuma esitatud tingimustega eelkõige tasude küsimuses.

4.3.3

Ta leiab, et artiklis 16 nimetatud põhimaksekontoga seotud teenuste loetelu kujutab endast teenuste miinimumi, jättes igale riigile vabaduse lisada sellesse täiendavaid teenuseid, mis seonduvad eelkõige riiklike eripäradega.

4.3.4

Komitee leiab, et panga ülesanne on otsustada, kas ta võimaldab asjaomast arvelduskrediiti või mitte.

4.3.5

Komitee kiidab heaks põhimakseteenuste osutamise tasuta või piiratud tasu eest.

4.4.1

Komitee jagab komisjoni arvamust seoses vajadusega kehtestada kontrollid ja hoiatavad karistused direktiivi sätete mittejärgimise korral, ning rõhutab, et kontrollide tõhusus sõltub sellest, kas kõnealuste ülesannete täitmiseks on eraldatud asjakohased vahendid.

4.4.2

Komitee kordab oma toetust vaidluste kohtuvälise lahendamise süsteemidele, tingimusel, et need on sõltumatud.

4.5.1

Komitee kiidab heaks volituste delegeerimise komisjonile, tingimusel, et üksikasjad on selgelt määratletud ning läbipaistvus tagatud.

4.5.2

Komitee toetab komisjoni hindamispoliitikat.

21.11.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 341/44

1.1

Euroopa Komisjoni ettepanek aitab oluliselt parandada uue biotsiide käsitleva määruse kohaldamist praktikas alates 1. septembrist 2013, ettepanekus selgitatakse üleminekueeskirjade toimimist ja sellega suurendatakse ettevõtjate õiguskindlust.

1.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee väljendab kahetsust selle üle, et komisjon, nõukogu ja Euroopa Parlament ei pidanud biotsiide reguleeriva uue Euroopa õigusakti vastuvõtmise keerulise ja pika protsessi käigus eelnevalt aru moonutuste üle, mida võivad tekitada segased ja üsna ebaselged üleminekueeskirjad.

1.3

Komitee nõustub vajadusega teha biotsiide reguleerivas määruses enne selle jõustumist (1) muudatusi, mis lihtsustavad üleminekut direktiivilt 98/8/EÜ kõnealusele määrusele. Selleks et tagada süsteemi nõuetekohane toimimine, on vaja sidusat raamistikku koos üleminekumeetmetega, mis võimaldavad süsteemi järkjärgulist muutmist ettevõtjate ja liikmesriikide jaoks.

1.4

Komitee hindab positiivselt üleminekumeetmetes tehtud muudatusi seoses töödeldud toodetega ning olemasolevate toimeaineid sisaldavate ja biotsiidsete toodete hindamist. Kõnealuste muudatustega hoitakse ära paljude uute töödeldud toodete turule viimise de facto peatamine, lubades nende turule viimist eeldusel, et täielik toimik kõnealustes töödeldud toodetes sisalduva(te) toimeaine(te) hindamiseks on esitatud 1. septembriks 2016 (2). Tänu tehtud muudatustele muutub hõlpsamaks ka üleminek ühtlustatud loa andmise süsteemile olemasolevate biotsiidsete toodete jaoks (3).

1.5

Seoses uudse sättega jagada kohustuslikus korras määruse (EÜ) nr 1451/2007 II lisaga seotud uuringuid säilimise ja käitumise kohta keskkonnas palub komitee komisjonil tagada, et uus kohustus ei tekitaks konkurentsimoonutusi ega mõjutaks negatiivselt teatavate ettevõtjate innovatsioonivõimet.

1.6

Komitee toetab seda, et kõnealuse õigusakti muutmise raames võib käsitleda teisigi olulisi küsimusi nagu juurdepääs teabele, biotsiidsete toodete määratlemine ja andmete jagamise kohustus.

2.1

Biotsiidid on mis tahes toimeained või segud, mis sisaldavad üht või enamat toimeainet niisuguses vormis, nagu need tarnitakse kasutajale, ja mis on ette nähtud kahjulike organismide keemiliste või bioloogiliste vahenditega hävitamiseks, tõrjeks, kahjutuks muutmiseks, nende toime ärahoidmiseks või muul viisil nende vastu võitlemiseks. Samuti käsitatakse biotsiididena kõiki aineid, segusid ja vahendeid, mis on turule lastud eesmärgiga tekitada toimeaineid (4). Biotsiidid esinevad igapäevaelus, nad tõkestavad haiguste levikut ja aitavad hoida kõrget hügieenitaset tiheda asustusega keskkondades.

2.2

Eeskirjad, mis käsitlevad biotsiidide turul kättesaadavaks tegemist ühenduses, kehtestati Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 98/8/EÜ (5). Direktiiviga ühtlustatakse ELi tasandil kõnealuseid tooteid reguleerivad õigusnormid, kehtestades ühised põhimõtted biotsiidide hindamiseks ja nendega seotud lubade andmiseks, vältides niiviisi majanduslike või haldusalaste tõkete tekkimist.

2.3

Euroopa Komisjon esitas 16. mail 2013. aastal uue ettepaneku, millega muudetakse määrust (EL) nr 528/2012, milles käsitletakse biotsiidide turul kättesaadavaks tegemist ja kasutamist seoses teatavate turulepääsu tingimustega (6). Nn biotsiidide määrus kiideti heaks 22. mail 2012 (7) ja määrus peaks jõustuma 1. septembril 2013. Uus õigusakt eeldab direktiivi 98/8/EÜ kehtetuks tunnistamist ning on põhjaliku avaliku arutelu ja Euroopa Komisjoni koostatud üksikasjaliku mõjuhinnangu (8) tulemus.

2.4

Määruse eesmärk on tõhustada biotsiidide vaba liikumist liidus, tagades samas inimeste ja loomade tervise ning keskkonna kaitse kõrge taseme. Määrus järgib direktiivi 98/8/EÜ struktuuri ja tugineb ettevaatuse põhimõttele eesmärgiga tagada, et toimeainete ja biotsiidide tootmine ja turustamine turul ei avaldaks kahjulikku mõju tervisele ega keskkonnale.

2.5

Õigusaktiga soovitakse täita eelmises õigusraamistikus tuvastatud lüngad ja muuta lubade andmise süsteemi toimimine dünaamilisemaks, lihtsustades eeskirju, kõrvaldades biotsiididega kauplemist takistavad tõkked ja ühtlustades teatavad sätted.

2.6

Komisjon otsustas esitada enne biotsiidide määruse (EL) nr 528/2012 jõustumist selle ametliku muudatuse pärast seda, kui ta oli tuvastanud mitu määruse sätet, mis võiksid tekitada moonutusi määruse toimimises. See muudatus on tehtud kahel põhjusel: soovitakse

3.1

Komitee võttis 2010. aastal vastu arvamuse määruse (EL) nr 528/2012 kohta, milles käsitletakse biotsiidide turul kättesaadavaks tegemist ja kasutamist (9). Arvamuses pidas komitee asjakohaseks asendada õigusaktide lihtsustamiseks ja ühtlustamiseks direktiiv biotsiide reguleeriva määrusega.

3.2

Hoolimata mõjuhinnangust, avalikust arutelust ja erinevatest biotsiidide määruse vastuvõtmisega seoses koostatud aruannetest õigustab peamiselt väikeste ja keskmise suurusega tarnijate esitatud kriitika võimalike oluliste turupiirangute ja -häirete tekke suhtes määruse kohaldamise tagajärjena komisjoni kiiret tegutsemist, esitades rea muudatusi, millega kõrvaldada turutõkete kahjulik mõju, mida võivad tekitada biotsiide reguleeriv Euroopa õigusakt ja eelkõige selle üleminekueeskirjad.

3.3

Komitee hindab positiivselt komisjoni poolt mõnes artiklis tehtud muudatusi, mis aitavad kohaldada biotsiide reguleerivaid õigusakte mõistlikumalt. Sellegipoolest pidanuks komitee arvates pärast määruse läbivaatamisprotsessi käivitamist käsitlema ulatuslikumalt ja süstemaatilisemalt teatavaid lünki, mis esinesid esialgses õigusaktis seoses teabele ligipääsu, andmete jagamise kohustuslikkuse ja biotsiidsete toodete määratlemisega.

3.4

Üleminekueeskirjades – peamiselt määruse (EL) nr 528/2012 artiklites 86, 89 ja 94 – tehtud muudatused takistavad teatavate juba esinevate toimeainete turu külmutamist või uute töödeldud toodete de facto keelustamist 1. septembri 2013. aasta ja toodetes sisalduva viimase toimeaine heakskiitmise vahel. Komitee arvates kõrvaldatakse kõnealuste üleminekueeskirjades tehtud muudatustega olulised puudused ja kahjulikud tagajärjed, mis oleksid tekkinud nimetatud artiklite esialgsest sõnastusest.

4.1

Määruse (EL) nr 528/2012 artikli 89 lõikega 4 ja artikli 93 lõikega 2 on ette nähtud järkjärgulise kasutuselt kõrvaldamise ajavahemikud biotsiididele, millele luba ei anta. Esitatud uues tekstis kavatsetakse laiendada samu ajavahemikke turul juba olemasolevatele biotsiididele, kui luba on antud, kuid loa andmise tingimused nõuavad toote muutmist. Komitee arvates tuleks sellistel juhtudel teha taotluse tagasilükkamise puhul erand üldreeglina kehtivatest tähtaegadest. Komitee soovitab juhul, kui toode on heaks kiidetud muudetud kujul, pikendada tähtaega, nii et toodet saaks kasutada ja turule viia kuni toote otsa lõppemiseni.

4.2

Euroopa Kemikaaliamet peab tagama, et tema avaldatavas nimekirjas (artikkel 95) sisalduks üksnes teave vastavate tarnijate kohta, kes toetavad teatava toimeaine uuendamist.

4.3

Seoses teabele juurdepääsuga artikli 66 lõike 3 tähenduses leiab komitee, et tagada tuleb õige tasakaal üldhuvi ja õigustatud erahuvide vahel. Toimeaine tootja nime ja aadressi kohase teabe automaatne ja süstemaatiline edastamine mis tahes kolmandale isikule, kes seda on taotlenud, võiks ohustada loa omaniku majandushuvide kaitset.

4.4

Komitee kiitis oma arvamuses biotsiidide määruse kohta heaks loomkatsetega seonduvate andmete jagamise kohustuslikkuse. Tõepoolest on uue määruse üks positiivseimaid aspekte see, et välditakse selgroogsete loomade asjatuid kannatusi pidevalt korduvates toksikoloogilistes uuringutes. Igal juhul peaks komisjon hindama, kas kohustus jagada andmeid, mis lisanduvad toksikoloogiliste ja ökotoksikoloogilistele andmetele, osutub tasakaalustatuks ja soodustab uute toimeainete arendamist, lisaks eelkõige keskkonnas säilimise ja käitumise uuringuid, mis on seotud määruse (EÜ) nr 1451/2007 II lisas loetletud ainetega. Tõhus hüvitamine ja andmete kaitse 2025. aastani on esmatähtsad selleks, et vältida teiste töö põhjendamatut ärakasutamist.

4.5

Komitee peab asjakohaseks tähtaja pikendamist kahelt aastalt kolmele aastale, et liikmesriigid saaksid võtta seisukoha biotsiidsele tootele loa andmise kohta pärast seda, kui otsus teatava biotsiidi heakskiitmise kohta konkreetse tooteliigi puhul on vastu võetud (määruse (EL) nr 528/2012 artikkel 89). Kui kõnealune muudatus oleks tegemata jäänud, oleks loa andmise protsessi erinevate etappide tõttu tekkinud oht, et tähtaegu oleks süstemaatiliselt ületatud, põhjustades protsessi seiskumise.

21.11.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 341/47

1.1

Komitee märgib, et ELi teedel hukkus 2012. aastal 28 000 inimest ja 1,5 miljonit inimest sai vigastada. Komitee on sügavalt veendunud, et liiklussurmade arvu vähendamine on ühiskonna jaoks äärmiselt tähtis, ja kiidab heaks komisjoni edasipüüdliku eesmärgi vähendada kõnealust näitajat 2010. aasta tasemega võrreldes ajavahemikul 2011–2020 poole võrra.

1.2

Komitee avaldab toetust komisjoni kavandatud otsusele ja määrusele eCalli kasutuselevõtu kohta, tagamaks, et alates 2015. aasta oktoobrist on kõik uued sõiduauto- ja väikeste tarbesõidukite mudelid varustatud hädaabinumbrile 112 helistamiseks eCall-süsteemiga ning luuakse vajalik taristu eCall-kõnede nõuetekohaseks vastuvõtmiseks ja käsitlemiseks eCall-häirekeskustes, et tagada kogu ELi hõlmava eCall-teenuse ühilduvus, koostalitlusvõime ja pidevus.

1.3

Komitee on nõus eCalli mõjuhinnangu järeldustega, et ainult eCalli kohustusliku kasutuselevõtmise teel on võimalik teha eCall-süsteemist tõusev kasu ELi kodanikele kättesaadavaks. Komitee on juba varasemates arvamustes andnud komisjonile nõu, et vabatahtlik lähenemine ei oleks edukas.

1.4

Komitee märgib, et ettepanekud kehtivad üksnes uutele sõidukitüüpidele, mis registreeritakse esmakordselt 1. oktoobril 2015 või pärast seda, ning olemasolevaid mudeleid võib edasi toota ja müüa ilma eCall-süsteemita ka pärast seda kuupäeva. Kuigi komitee on teadlik võimalikest rahalistest kuludest autotootjatele, kutsub ta neid üles paigaldama eCall-süsteemi nii kiiresti kui võimalik ka olemasolevatele sõidukitüüpidele, mida toodetakse pärast 2015. aasta oktoobrit.

1.5

Komitee nendib, et ettepanekud ei näe ette eCall-süsteemi kasutamist mootorratastel ja teistel kaherattalistel mootorsõidukitel. Kuna seda liiki sõidukite juhtide ja reisijate oht surma või vigastada saada on tõsine, innustab komitee tootjaid ja liikmesriike laiendama eCall-süsteemi kasutamist esimesel võimalusel ka kaherattalistele mootorsõidukitele.

1.6

Komitee nõuab uuesti, et komisjon esitaks võimalikult kiiresti ettepanekud kaherattaliste mootorsõidukite juhtide aktiivse ja passiivse ohutuse parandamiseks.

1.7

Komiteele avaldab muljet, et mitmetes liikmesriikides loodud liiklusohutusametid teostavad edukalt järelevalvet riikliku liiklusohutusstrateegia rakendamise üle, annavad nõu liiklusohutuspoliitika kohta ja edendavad liiklusohutuse alal parimaid tavasid. Komitee arvates tuleks luua Euroopa liiklusohutusamet, mis aitaks kogu ELis ühtlustada ja juhtida liiklusohutuse edendamist, sh eCall-süsteemi rakendamist. Ametisse kuuluksid ka liikmesriikide määratud liiklusohutuseksperdid.

1.8

Komitee juhib komisjoni tähelepanu oma varasematele arvamustele, milles on arutatud liiklusohutuse teemat ning märgitud vajadust eCalli kohustusliku rakendamise järele (1).

2.5.1

Sõiduautode ja väikeste tarbesõidukite tootjad peavad tagama, et alates 2015. aasta oktoobrist ehitatakse ja saavad tüübikinnituse sellised uut tüüpi sõidukid, millel on nõuetekohane eCall-süsteem.

2.5.2

Liikmesriigid peavad tagama, et pärast 1. oktoobrit 2015 saavad kõik kavandatud määrusega hõlmatud uut tüüpi sõidukid Euroopa Ühenduse sõiduki tüübikinnituse.

2.5.3

Tüübikinnitust väljastavad ametiasutused peavad enne tüübikinnitustunnistuse andmist tagama, et sõidukid vastavad ettenähtud standarditele.

2.5.4

Tootjad peavad tagama, et eCall-tehnoloogiat ei saaks kasutada sõiduki pidevaks jälgimiseks.

2.5.5

Vaja on piisavaid garantiisid jälgimise vältimiseks ja kasutajatele peab olema kättesaadav teave selle kohta, kuidas süsteemis kasutatud andmeid töödeldakse.

2.5.6

Komisjonil on õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte, et kehtestada sõidukisiseste süsteemide tehnilised nõuded, määrata kindlaks kasutajate eraelu puutumatusega seonduvad nõuded ning teha kulude-tulude analüüsile tuginedes erandeid teatud klassi sõiduautodele ja väikestele tarbesõidukitele.

3.1

Komitee märgib, et ELi teedel hukkus eelmisel aastal 28 000 inimest ja 1,5 miljonit inimest sai vigastada. Päästeteenistuse kutsumisel õnnetuskohale on iga minut äärmiselt oluline, et päästa elusid ja hoida ära tõsisemate vigastuste teke. Kahjuks ei ole õnnetuses vigastada saanud alati ise füüsiliselt võimelised päästeteenistusele helistama.

3.2

eCall-tehnoloogia lahendab selle probleemi, edastades teate päästeteenistusele automaatselt isegi siis, kui juht või reisija on kas meelemärkuseta või ei saa muul põhjusel helistada. Komitee märgib samuti, et eeldatavasti kiirendab eCall-tehnoloogia päästeteenistuste saabumist ligikaudu 40 % võrra linnapiirkondades ja 50 % võrra maapiirkondades ning pärast laiemat kasutuselevõttu aitab eCall päästa Euroopas sadu inimelusid aastas, hoides kümnetel tuhandetel kordadel ära tõsisemad vigastused ja traumad.

3.3

Mitmetes liikmesriikides on loodud liiklusohutusametid, kellel on õigus riiklikul tasandil hinnata liiklusohutusstrateegiat ja anda valitsusele nõu prioriteetsete meetmete osas. Euroopa Liiklusohutusamet, kellel on selge pädevus kõigis liiklusohutusega seotud valdkondades (taristu, sõidukid ja liiklejad) kogu ELis, saaks aidata kaasa ELi ühtlustatud liiklusohutusstrateegia paremale rakendamisele. Sellisel ametil võiksid olla konkreetsed ülesanded parimate tavade kindlaksmääramisel, täpsustamisel, loomisel ja edendamisel ning ta võiks innustada piiriülest teabevahetust ja koostööd.

4.1

Ettepanek kehtib ainult uute sõiduautode ja väikeste tarbesõidukite tüübikinnituse kohta ega sea nõuet tagada eCall-süsteemi paigaldamine enne esmast registreerimist, mis tähendab, et nende sõidukite olemasolevaid tüüpe võib toota ja müüa ilma eCall-süsteemita. Komitee märgib, et seetõttu ei saavutata eCall-teenuste täielikku kasutust enne 2033. aastat. Komitee mõistab, et on vaja võtta arvesse rahalisi kulusid ja ehituslikke probleeme, mis sellest autotootjatele võivad tekkida, kuid soovib siiski, et tootjad paigaldaksid eCall-süsteemi nii kiiresti kui võimalik ka olemasolevatele sõidukitüüpidele, mis toodetakse pärast 2015. aasta oktoobrit.

4.2

Määrus, mis käsitleb sõidukisisese automaatsete hädaabikõnede eCall-süsteemi kasutuselevõtmisega seotud tüübikinnituse nõudeid ei laiene kaherattalistele mootorsõidukitele (mootorrattad jne). Nende sõidukite juhte ähvardab liikluses autojuhtidega võrreldes 18–20 korda suurem oht saada raskelt vigastada. Selle kõrge riskiteguriga sõidukiklassi liiklusohutusküsimustele tuleb pöörata eriti suurt tähelepanu. Lisaks eCall-süsteemi paigaldamisele on vaja esitada võimalikult kiiresti ettepanekud kaherattaliste mootorsõidukite juhtide aktiivse ja passiivse ohutuse parandamiseks.

21.11.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 341/50

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab Euroopa Komisjoni algatust ja peab kahe kõnealuse direktiivi ümbersõnastamist vajalikuks, et vastata demograafilistele ja majanduslikele väljakutsetele.

1.2

EL vajab kiiresti arukat ja kindlat rändepoliitikat, kui ta soovitab saavutada strateegias „Euroopa 2020” seatud eesmärgid ja viia ellu muid olulisi algatusi. Kui EL soovib jääda innovatsioonikeskuseks ja oluliseks tööstuspiirkonnaks, peab ta ligi meelitama talente ja tagama hea „ajude ringluse”.

1.3

Komitee leiab, et rände ja liikuvuse edendamise poliitika peab kindlalt toetuma põhiliste inimõiguste süsteemile. Põhiõiguste harta põhimõtteid tuleb rakendada kõigil tasanditel.

1.4

Komitee ärgitab Euroopa Komisjoni ja Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametit hindama kolmandate riikide kodanike haavatavat olukorda ja pakkuma liikmesriikidele välja aktiivseid meetmeid selle parandamiseks. Diskrimineerimise juhtudega tuleb võidelda sihikindlalt ja kõigil tasanditel.

1.5

Komitee toetab kindlalt Euroopa Komisjoni tema püüdlustes arendada kahepoolseid liikuvuspartnerlusi, mis moodustaksid raamistiku Euroopa Liidu ja sellesse mittekuuluvate riikide, eriti naabruses asuvate riikide koostööks.

1.6

Komitee kutsub Euroopa Komisjoni ja liikmesriike võtma arvesse soolist mõõdet ja koostama programme naiste suurema kaasatuse edendamiseks.

1.7

Vaja on hoolikalt hinnata mis tahes tõkkeid, mis takistavad viisade andmise menetlusi, ja määrata kindlaks meetmed nende kõrvaldamiseks. Viisade andmise protsess peab olema lihtne, asjakohane, kättesaadav ja mittediskrimineeriv.

1.8

Komitee rõhutab, kui oluline on tagada kolmandate riikide kodanikele kaupadele ja teenustele juurdepääsul vastuvõtva liikmesriigi kodanikega võrdne kohtlemine.

1.9

Komitee juhib tähelepanu vajadusele pakkuda samalaadset kaitset üliõpilastele, teadlastele, vabatahtlikele ja „au pair”’idele, kui nad teevad tasustatavat tööd või on tööturul aktiivsed. Selliste tasustatavate tööde taga peituvad sageli töösuhted ja vaja on ära hoida sellistes olukordades esineda võivat kuritarvitamist, tagades kõigile nimetatud kategooriatele võrdse kohtlemise. Eritähelepanu tuleb pöörata isikutele, eelkõige naistele, kes teevad „au pair”’ina majapidamistöid.

1.10

Komitee tervitab artiklit 24, mis võimaldab kolmandate riikide kodanikel pärast nende teadustöö valmimist või õpingute läbimist jääda töö otsimise eesmärgil kaheteistkümneks kuuks asjaomasesse liikmesriiki. Sellegipoolest sisaldavad direktiivi 2011/98 võrdse kohtlemise sätted erandeid, mis näivad olevat vastuolus kahe direktiivi läbivaatamise ettepaneku eesmärkidega.

1.11

Komitee leiab, et teabevahetus on üks põhitegur selles poliitikavaldkonnas edu saavutamiseks. Liikmesriigid ja ELi institutsioonid peaksid suhtlema kolmandate riikide kodanikega ja tagama neile juurdepääsu kvaliteetsele teabele.

2.1

EL seisab silmitsi suurte struktuuriprobleemidega, mis on nii demograafilised kui ka majanduslikud. Aktiivne elanikkond väheneb ja ettevõtjatel on raskusi kvalifitseeritud töötajate leidmisega.

2.2

ELi rändepoliitika üldraamistik on määratletud rände ja liikuvuse suhtes võetud üldises lähenemisviisis. Selles on muu hulgas sätestatud, kuidas EL korraldab oma dialoogi ja koostööd riikidega, mis ei kuulu ELi liikmesriikide hulka.

2.3

ELis valitseb ka nn innovatsioonikriis. Strateegias „Euroopa 2020” ja selle juhtalgatuses „Innovaatiline liit” on ühe eesmärgina välja toodud vajadus teha rohkem investeeringuid teadusesse ja innovatsiooni, milleks on hinnanguliselt vaja juurde luua ligikaudu miljon teadusvaldkonna töökohta. Sisseränne ELi mittekuuluvatest riikidest võib pakkuda ELile kõrge kvalifikatsiooniga töötajaid ja talente, keda iga liikmesriik võib ligi meelitada ja peakski seda tegema.

2.4

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 79 usaldatakse liidule ülesanne töötada välja ühine rändepoliitika, mille eesmärk on tagada rändevoogude tõhus juhtimine ja seaduslikult liikmesriikides elavate kolmandate riikide kodanike õiglane kohtlemine.

2.5

Direktiivis 2004/114/EÜ on kehtestatud kohustuslikud sätted kolmandate riikide üliõpilaste vastuvõtmiseks. Direktiivi kohaldamine õpilastele, vabatahtlikele ja tasustamata praktikantidele jäeti liikmesriikide otsustada. Direktiivis 2005/71/EÜ sätestatakse kiirmenetlus nende kolmandate riikide teadlaste riiki vastuvõtmiseks, kes on sõlminud vastuvõtulepingu asjaomase liikmesriigi poolt heaks kiidetud teadusasutusega.

2.6

Nende kahe direktiivi elluviimise kohta esitas komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule 2011. aastal aruanded, milles toodi välja terve rida direktiivides täheldatud lünki.

2.7

Kõnealuse kahe direktiivi peamine probleem on seotud kolmandate riikide kodanike ELi sisenemise ja ELis viibimise lubadega (pikaajalised viisad, elamisload). Vastavad õigussätted on sageli keerulised ja ebaselged ning menetlused on liiga pikad ja nende rakendamine ei toimu alati õiglasel või järjepideval viisil. Praegused sisserännet käsitlevad eeskirjad ei soodusta piisavalt selliseid ELi programme, mis hõlmavad liikumismeetmeid, näiteks Erasmus Mundus või Marie Curie.

2.8

Tööturul aga ei ole kolmandate riikide ülikoolilõpetajatel pärast õpingute läbimist piisavalt võimalusi töö leidmiseks ning sama tähelepanek kehtib ka oma uurimisprojekti lõpetanud teadlaste kohta. Teatud juhtudel ei ole kolmandate riikide kodanikke võimalik ülikoolidesse tööle võtta, kuna need loetakse avaliku sektori asutusteks. Prioriteedina tuleb ergutada naiste juurdepääsu teadusvaldkonna ametitele, kõrvaldades mis tahes otsese või kaudse diskrimineerimise vormid ja muud tõkked, mis takistavad nende juurdepääsu teadusvaldkonna kõrgetele ametikohtadele.

3.1

Komitee tervitab Euroopa Komisjoni algatust ja peab kahe kõnealuse direktiivi ümbersõnastamist vajalikuks.

3.2

Euroopa Liidu jaoks on avatus välismaailmale jätkuvalt prioriteet, isegi kui seda eesmärki on praegustes tingimustes keeruline konkreetselt ellu viia. EL peaks soodustama liikuvust ja kasutama kõiki olemasolevaid vahendeid, et parandada kolmandate riikide kodanike juurdepääsu haridus- ja teadustegevusele ning tööturule.

3.3

ELil on vaja uut lähenemisviisi majanduslikule rändele, lähenemisviisi, mis võimaldaks kolmandate riikide kodanikel omandada teadmisi ja oskusi. Koostöö nende riikidega peab ergutama „ajude ringlust”, mis on kasulik nii vastuvõtvale kui ka lähteriigile.

3.4

2010. aasta oktoobris võttis Euroopa Komisjon vastu algatuse, milles pakutakse välja terve rida julgeid ja vajalikke meetmeid ja poliitikasuundi selleks, et muuta Euroopa Liit nn innovatsiooniliiduks. Selle saavutamiseks on vaja muuta kolmandate riikide kodanike riiki sisenemise ja riigis viibimise eeskirjad paindlikumaks.

3.5

Kolmandate riikide kodanikud võivad tuua uut hingamist ja mitmekesisust Euroopa haridus-, teadus-, kultuuri- ja majandusellu. Komitee on seisukohal, et kolmandate riikide kodanike liikuvuse edendamine aitab lahendada ELi ees seisvaid demograafia ja majandusarengu probleeme. Komitee leiab samuti, et see poliitika peab kindlalt toetuma põhiliste inimõiguste süsteemile.

3.6

Komitee tunneb heameelt selle üle, et on võetud kohustus ühtlustada ja lihtsustada ELi territooriumile sisenemise menetlusi. Praegu valitsevad majanduslikud ja poliitilised tingimused võivad viia riikliku tasandi süsteemide, poliitika ja õigusaktide killustatuseni kolmandate riikide kodanike osas.

3.7

ELi ülesanne on arutelude keskne juhtimine, ühiste lahenduste leidmine, heade tavade innustamine ning liikmesriikide, kolmandate riikide ja nende kodanike jõupingutuste toetamine.

3.8

Komitee peab sama asjakohaseks täpsustada ka selliseid kolmandate riikide kodanike kategooriaid, kellele pakutakse lihtsustatud sisenemist ELi territooriumile. Selle algatusega muudetakse olukord selgemaks ja prognoositavamaks nii liikmesriikide kui ka kolmandate riikide kodanike jaoks. Isegi kui nende riiki sisenemise ja seal viibimise tingimused on erinevad, aitab nende kategooriate lisamine uude direktiivi edendada peamisi läbivaid aspekte, näiteks põhiõiguste kaitset.

3.9

Kolmandate riikide kodanikel on õigused ja kohustused ning nad peavad neid teadma ja järgima.

3.10

Komitee hindab püüdlust tekitada otsesem seos kolmandate riikide kodanike juurdepääsu ning rände, hariduse ja teadusega seotud peamiste poliitikavaldkondade vahel, eelkõige selliste tunnustatud programmide puhul nagu Erasmus Mundus ja Marie Curie.

3.11

Komitee on samuti rahul rõhuasetusega kolmandate riikide kodanike põhiõigustele. Siiski tuleks rohkem tähelepanu pöörata aktiivsetele meetmetele nende võrdse kohtlemise tagamiseks. Tegelikkuses on kolmandate riikide kodanikud sageli haavatavas olukorras, eriti kehtib see üliõpilaste ja „au pair”’ina töötavate isikute kohta. Komitee ärgitab Euroopa Komisjoni ja Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametit hindama kolmandate riikide kodanike haavatavat olukorda ja pakkuma liikmesriikidele välja aktiivseid meetmeid selle parandamiseks.

3.12

Komitee tunneb muret kolmandate riikide kodanike vastaste rassistlike ja ksenofoobsete hoiakute leviku pärast. Kolmandate riikide kodanike liikuvuse edendamine ilma selliste hoiakute kaotamiseta võib ohtu seada kõik poliitilised eesmärgid.

3.13

Komitee täheldab, et ettepanek sisaldab konkreetseid sätteid, mis lihtsustavad kolmandate riikide kodanike integratsiooni Euroopa teadus- ja haridusruumis ning samuti tööturul.

3.14

Tuleb edendada kolmandate riikide kodanike juurdepääsu tööhõivevormidele, milles töö on ühendatud hariduse ja koolitusega. Oluline on tugevdada võrdse kohtlemise põhimõtet seoses selliste inimeste töölevõtmise ja töötingimustega, kelle olukord kuulub kahe kõnealuse direktiivi kohaldamisalasse.

3.15

Komitee kutsub Euroopa Komisjoni ja liikmesriike võtma arvesse soolist mõõdet ja koostama programme naiste suurema kaasatuse edendamiseks. See eesmärk peaks olema üliõpilaste ja eriti teadlaste liikuvuse edendamisel prioriteet.

3.16

Komitee soovib innustada liikmesriike ja ELi institutsioone kaaluma ulatuslikumaid meetmeid, mis hõlmaksid muu hulgas teaduse, hariduse ja koolituse valdkondi. Euroopa on piirkond, kus kunstiloome ja loometööstus toimivad integratsiooni ning sotsiaalse ja majandusliku arengu hoogustajatena.

3.17

Komitee ärgitab Euroopa Komisjoni, liikmesriike ja Euroopa Parlamenti suurendama õpingute, teadustöö või „au pair”’ina töötamise eesmärgil riiki sisenenud kolmandate riikide kodanike kaitset töökohal, ka siis, kui nad osalevad tööturul. Komitee on eelkõige seisukohal, et erandid direktiivi 2011/98/EÜ võrdse kohtlemise sätetest ei peaks kehtima üliõpilastele, teadlastele ega „au pair”’ina töötavatele isikutele.

4.1

Komitee leiab, et asjakohane on laiendada direktiivi üldist kohaldamisala tasustatud praktikantidele ja „au pair”’ina töötavatele isikutele.

4.2

Komitee on seisukohal, et tegelikkuses takistavad liikuvust endiselt mitmed menetluslikud ja institutsioonilised tõkked. Need on peamiselt seotud viisade andmise menetlustega, mis on pikad, prognoosimatud või koguni meelevaldsed. Menetlused on taotlejatele väga kulukad, mis muudab need peaaegu kättesaamatuks. Saatkondadele või konsulaaresindustele juurdepääsu võimalused on sageli piiratud. Vaja on hoolikalt hinnata mis tahes tõkkeid, mis takistavad viisade andmise menetlusi, ja määrata kindlaks meetmed nende kõrvaldamiseks. Viisade andmise protsess peab olema lihtne, asjakohane, kättesaadav ja mittediskrimineeriv.

4.3

Erasektoril on oluline osa teadustöö rahastamise ja arendamisega seotud eesmärkide saavutamisel. Ettevõtjaid tuleb innustada võtma teadlaste ligimeelitamisel proaktiivse hoiaku. Samuti peaksid liikmesriikide asutused koostöös institutsioonide ja eraettevõtjatega töötama välja konkreetseid meetmeid selliste praktiliste tõkete kõrvaldamiseks, mis takistavad kolmandate riikide kodanike integratsiooni. Näiteks võib pangakonto avamise menetlus osutuda pikaks ja keeruliseks.

4.4

Komitee täheldab, et viisa andmine vabatahtlikele teenistujatele on menetluslikus mõttes raske, kuna nende tegevus on eriline, seda ei käsitleta ei töö ega õpinguna, kuigi see hõlmab teatud määral neid mõlemaid. Vabatahtlikku teenistust tuleb ametlikult tunnustada tegevusena, mis õigustab viisa andmist.

4.5

Antud kontekstis leiab komitee, et kasulik oleks kaasata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused.

4.6

Komitee toetab sätet, millega jäetakse liikmesriikidele võimalus pakkuda kavandatava direktiivi kohaldamisalasse kuuluvatele isikutele soodsamaid tingimusi, kuna see võimaldab riikidel töötada välja oma poliitika kolmandate riikide kodanike ligimeelitamiseks. Isegi kui see ei muuda direktiivi kohaldamisala, ei tohi liikmesriikide poliitika olla diskrimineeriv teatud kodanike kategooriate või konkreetsete kodanike suhtes.

4.7

Komitee toetab liikuvuspartnerluste loomist selle poliitika raames ja rõhutab vajadust parandada koostööd ELi ja kolmandate riikide vahel, et tagada tegelik „ajude ringlus”. Hariduse ja teadustöö edendamine ELis ei peaks tähendama kolmandate riikide endi kodanike oskustest ilmajätmist. Komisjoni ettepanekust ei selgu, milliseid konkreetseid meetmeid sellega seoses kavandatakse.

4.8

Mis puutub üliõpilaste ja uue, tasustatud praktikantide kategooria olukorda, siis komitee nõustub ettepanekuga võimaldada neil viibida kolmest kuue kuuni mõnes teises liikmesriigis juhul, kui nad täidavad direktiivis esitatud üldnõudeid.

4.9

Komitee on nõus üliõpilaste tööturule juurdepääsu parandamisega direktiivis sätestatud tingimustel, mille kohaselt võivad nad töötada vähemalt 20 tundi nädalas. Iga liikmesriik määrab sotsiaalpartneritega peetava sotsiaaldialoogi raames kindlaks, kui mitu tundi nädalas või kui mitu päeva ja kuud aastas võivad nad maksimaalselt töötada, ent see ei tohi olla vähem kui 20 tundi nädalas või sellega võrdväärne arv päevi või kuid aastas. Võttes arvesse, et õpingute läbimine on nende peamine prioriteet, peaks lubatav tööaeg olema piiratud selliselt, et see võimaldaks seda eesmärki saavutada. Õppeedukuse kohta tuleks regulaarselt aru anda.

4.10

Komitee rõhutab, kui oluline on tagada kolmandate riikide kodanikele kaupadele ja teenustele juurdepääsul vastuvõtva liikmesriigi kodanikega võrdne kohtlemine.

4.11

Oma arvamustes, milles käsitleti 2006. aastal vastu võetud rohelist raamatut majandusrände kohta (1) ja 2008. aastal kehtestatud ühtset luba (2), taotles komitee lisaks võrdsele kohtlemisele töökohal (seoses töötingimuste, töötasu, töösuhte peatamise, töötervishoiu ja -ohutuse ning ühinemisvabadusega) ka seaduslike sisserännanute õigust haridusele ja kutsekoolitusele.

4.12

Liikmesriigid peavad tagama, et kolmandate riikide kodanike põhiõigusi ka tegelikult nõuetekohaselt järgitakse.

4.13

Komitee leiab, et teabevahetus on üks põhitegur selles poliitikavaldkonnas edu saavutamiseks. Liikmesriigid ja ELi institutsioonid peaksid suhtlema kolmandate riikide kodanikega ja tagama neile juurdepääsu kvaliteetsele teabele.

4.14

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee jätkab oma tegevust sillana organiseeritud kodanikuühiskonna ja ELi institutsioonide vahel ning soovib jätkuvalt edendada häid tavasid rände ja integratsiooni valdkonnas.

21.11.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 341/54

1.1

Komitee nendib, et Euroopa Liidu toimimise lepinguga sätestatud neljast vabadusest on tegelikkuses kõige suuremaid takistusi ikka töötajate vaba liikumise ees.

1.2

Komitee leiab, et töötajate vaba liikumise õiguse takistusteta ja diskrimineerimisteta kasutamine aitab kaitsta põhiõigusi ning parandab ELi konkurentsivõimet, ettevõtete tootlikkust ja töötajate töö kvaliteeti, mis on üks strateegia „Euroopa 2020” sammastest.

1.3

Töötajate liikumisvabadus Euroopas peab jätkuvalt olema ELi poliitiline prioriteet. Komitee leiab, et direktiiv aitab kaasa õiglasele ja tasakaalustatud liikumisele.

1.4

Komitee toetab komisjoni direktiivi ettepanekut, mis lihtsustab vaba liikumise õigust kasutavate Euroopa töötajate võrdset kohtlemist ja mittediskrimineerimist kodakondsuse alusel. Nagu komitee on muudes arvamustes täheldanud, raskendavad liikuvust jätkuvalt siiski ka muud takistused.

1.5

Liikuvust raskendavate takistuste edasiseks vähendamiseks tuleks võtta kasutusele täiendavad meetmed, mille eesmärk peaks olema edastada liikuvatele töötajatele arusaadavat töö- ja sotsiaalõigust puudutavat teavet nende vastavates keeltes. Lisaks tuleks kehtestada töötajate iseseisev õigus nõustamisele. Asjaomased nõustamisstruktuurid peaksid tegema tihedat koostööd sotsiaalpartnerite ja EURESiga ning tagama, et liikuvaid töötajaid teavitataks sihtriikides valitsevast sotsiaalsest ja õiguslikust olukorrast juba nende päritoluriikides.

1.6

Komitee toetab eesmärke, mida komisjon kavatseb direktiivi abil saavutada: töötajate ja nende perekondade võrdse kohtlemise põhimõttest tulenevate õiguste kaitse tööl ja seoses mitmesuguste sotsiaalsete õigustega haldus- ja õigusmenetluste kaudu; ühingute, organisatsioonide või muude juriidiliste isikute tegevus; toetus- ja järelevalvestruktuuride määramine riigi tasandil; sotsiaaldialoog; ettevõtjatele ja töötajatele pakutava teabe parandamine. Komitee avaldab heameelt, et direktiivi ülevõtmine riigi õigusesse toimub riikide menetluskorda ja õigustavasid austades.

1.7

Komitee pooldab töötajate toetamiseks vaba liikumise õiguse kasutamise kohta teabe- ja nõustamisteenuste loomist. Ka tööandjatele tuleks anda asjakohast teavet.

1.8

Komitee toetab komisjoni püüdeid muuta ja laiendada EURESe ülesannet, et lihtsustada liikuvust ja panna oskused paremini vastavusse tööturu vajadustega.

2.1

Mario Monti 2010. aasta mai aruandes „Uus ühtse turu strateegia” on rõhutatud, et töötajate vaba liikumine on juriidilisest seisukohast edukas, kuid samas leiab see neljast ühtse turu vabadusest kõige vähem kasutamist. Teooria ja praktika vaheline lõhe kajastub ka Euroopa Komisjoni presidendi José Manuel Barroso esitatud 2010.–2014. aasta poliitilistes suunistes.

2.2

Komisjon pakub välja direktiivi, mille eesmärk on parandada ELi õigusaktide kohaldamist ja lihtsustada vaba liikumise kontekstis töötajatele antud õiguste kasutamist. Aluslepingu ja kohaldatava ELi õigusaktidega antakse igale ELi kodanikule õigus liikuda vabalt töötamise ja elamise eesmärgil teise liikmesriiki, kaitstakse kodanikke tööga seoses kodakondsuse alusel diskrimineerimise eest ja tagatakse nende võrdne kohtlemine.

2.3

Viimastel aastatel on käivitatud kolm töötajate liikuvuse tegevuskava (1): 1997., 2002. ja 2007. aastal. Siiski on seda õigust liikuda kasutanud vaid 3 % Euroopa töötajatest. Komisjon, Euroopa Parlament, Regioonide Komitee, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning sotsiaalpartnerid on juhtinud tähelepanu takistustele, mis selle õiguse kasutamist praktikas raskendavad:

2.4

Nende probleemide tagajärjel on paljudel juhtudel kodakondsuse alusel diskrimineerimine jätkuvalt ELi võõrtöötajate jaoks suur takistus.

2.5

Komisjon viis läbi ulatusliku konsulteerimisprogrammi liikmesriikide, sotsiaalpartnerite, kodanikuühiskonna ja spetsialiseerunud agentuuridega ning jõudis järeldusele, et töötajate vaba liikumise õiguse kasutamise lihtsustamiseks on kõige asjakohasem õiguslik vahend direktiiv, mis võimaldab nende õiguste ühetaolist kohaldamist, mis on kehtestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 45 ning määruse (EL) nr 492/2011 artiklitega 1–10.

2.6

Direktiivi reguleerimisala hõlmab aspekte, mida töötajate vaba liikumise valdkonnas hõlmab määrus (EL) nr 492/2011, mis tagab võrdse kohtlemise ja mittediskrimineerimise seoses järgmisega:

2.7

Direktiiviga tehakse liikmesriikidele kohustuseks

3.1

Euroopa Liit peab kasutama kogu tööturu võimet majanduskasvu ja tööhõivet stimuleerida, kasutada täielikult ära ühtse turu potentsiaal ning luua parimate pikaajaliste tööhõiveperspektiividega dünaamiline ja kaasav Euroopa tööturg. Selleks on hädavajalik kõrvaldada töötajate vaba liikumise ees olevad põhjendamatud takistused ning tagada töötajate ja ettevõtjate õigused ja kohustused.