21.11.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 341/21

1.1

Elektri-, gaasi-, nafta- ja muude kütuste hinnad tõusevad oluliselt ning olukord on veelgi halvenenud sotsiaal-majandusliku kriisi taustal, mis mõjutab üha enam inimesi. Käesoleva arvamuse eesmärk ei ole tuvastada hinnatõusu põhjuseid, vaid teha ettepanekuid selle kohta, kuidas subsidiaarsuse põhimõtet järgides oleks võimalik edendada kooskõlastatud ELi meetmeid kütteostuvõimetuse ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks, edendada solidaarsust kõnealuses valdkonnas ning tagada parem kaitse haavatavatele (Euroopa ja kolmandate riikide) kodanikele.

1.2

Seda suurt poliitilist väljakutset silmas pidades, toetab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ELi võetud kohustust tagada energiavarustuskindlus ja -solidaarsus Euroopa energiaühenduse raames, mida komitee taotleb.

1.3

Kõnealune ELi võetud kohustus energiavarustuskindluse ja -solidaarsuse tagamiseks peab rajama teed sellisele tõelisele ELi poliitikale kütteostuvõimetuse vastu võitlemise ja solidaarsuse valdkonnas, mis põhineb üldise juurdepääsuõiguse tunnustamisel energiale, mida komitee peab esmatähtsaks avalikuks hüveks, et tagada kõigile võimalus väärikalt elada. Kõnealuse kohustuse eesmärk on nii lühikeses kui pikas perspektiivis:

1.4

Komitee arvates tuleks kehtestada kütteostuvõimetuse Euroopa näitajad ja ühtlustada statistikat, et kõnealust probleemi oleks lihtsam määratleda, ennetada ja käsitleda Euroopa tasandil ning arendada välja Euroopa solidaarsus kõnealuses valdkonnas.

1.5

Komitee soovitab luua Euroopa vaatluskeskuse vaesuse, sh eelkõige kütteostuvõimetuse, jälgimiseks. Kõnealuse vaatluskeskuse tegevuses peaksid osalema kõik sidusrühmad, ning ta peaks panustama (koos Eurostatiga) kütteostuvõimetuse Euroopa näitajate kehtestamiseks tehtavasse töösse, olukorra hetkeseisu hindamisse ja parimate tavade määratlemisse ning soovituste koostamisse selle kohta, kuidas kõnealust probleemi paremini ennetada ja käsitleda, ning Euroopa solidaarsuse loomisse kõnealuses valdkonnas.

1.6

Komitee soovitab, et tema esindajad oleksid kaasatud kodanike energiafoorumi (nn Londoni foorumi) tegevusse ning et kõnealune foorum teeks tihedat koostööd liikmesriikide majandus- ja sotsiaalnõukogude ja teiste samalaadsete institutsioonidega.

1.7

Komitee soovib energiaturgu, mis lähtub eelkõige tarbijate ning üldisemas mõttes (Euroopa ja kolmandate riikide) kodanike, eelkõige haavatavaimate rühmade vajadustest. Komitee toetab kõiki meetmeid, mis aitavad kõnealustel rühmadel saada kontrolli oma energiatarbimise üle. Komitee leiab, et komisjon peaks Euroopa Ülemkogu taotlusel (2013. aasta lõpuks) koostatavasse aruandesse lülitama analüüsi kütteostuvõimetuse, sealhulgas haavatavuse näitajate kohta ELis, esitama ELi strateegia ja tegevuskava kütteostuvõimetuse ennetamise ja selle vastu võitlemise kohta. Kõige tähtsam küsimus seisneb selles, kuidas takistada hinnatõusu, mida on võimalik vältida ühtlustatud ja tõhusa Euroopa energiapoliitika abil (vt arvamus TEN/508 "Taastuvate energiaallikate laiemast ja katkendlikust kasutamisest tulenevad majanduslikud mõjud elektrivarustussüsteemidele" – CESE 2599/2012) (1).

1.8

Komitee soovitab enne ELi ja liikmesriikide energiapoliitika põhimeetmete vastuvõtmist analüüsida, kui suurt majanduslikku mõju võivad need avaldada tarbijate eri kategooriatele (näiteks tulenevalt sissetulekust, leibkonna koosseisust või kütteviisist). Eesmärk oleks ajakohastada selliseid tarbijate kategooriad, kelle energiaarve kasvaks elanikkonna keskmisega võrreldes ebaproportsionaalselt, ja teha vajadusel ettepanek hüvitavate meetmete (sh eeskirjade muutmine, elamute energiatõhususe suurendamine) võtmiseks kõige haavatavamate tarbijate jaoks.

1.9

Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles kaaluma võimalust luua ELi energiasolidaarsuse fond, mis peaks toimima kõiki Euroopa meetmeid hõlmava vahendina kõnealuses valdkonnas, et rakendada Euroopa solidaarsust selles valdkonnas asjaomasel viisil.

1.10

Komitee soovib panustada kodanikuühiskonnaga iga-aastase kohtumise korraldamisse, et arutada kütteostuvõimetuse küsimust, solidaarsust Euroopas, kohalikke, liikmesriikide ja ELi algatusi ning koostöös Euroopa vaesuse vaatluskeskusega esitada konkreetseid soovitusi Euroopa, riigi ja kohaliku tasandi ning institutsioonide, ühenduste ja tööstussektori otsustajatele.

1.11

Arvestades asjaolu, et võitlus kütteostuvõimetuse vastu ja solidaarsuse arendamine kõnealuses valdkonnas toimub kõigi Euroopa kodanike huvides, peaks komisjon komitee arvates tegema Euroopa Parlamendile ja nõukogule ettepaneku muuta see küsimus Euroopa (energiasolidaarsuse) aasta teemaks, et tõsta üldsuse teadlikkust ning juhtida otsustajate tähelepanu sellele Euroopa jaoks väga olulisele problemaatikale.

1.12

Kõnealuses kontekstis soovitab komitee komisjonil korraldada Euroopa teabekampaania, mis tuleb välja kujundada riigi ja kohalikul tasandil kütteostuvõimetuse vastu võitlemise ja solidaarsuse arendamise valdkonnas, et muuhulgas edendada energiatõhususe alast haridust, kodanike teadlikkust energiatarbijatena, tööstussektori vastutust ja kaasatust jm.

2.1

Energiat on vaja kõigi igapäevategevuste jaoks, kuna energia on väärika elu eeltingimus ning seega peamine avalik hüve. Juurdepääsu puudumine energiale toob endaga kaasa äärmise vaesuse. Kütteostuvõimetus hävitab inimese füüsiliselt ja sotsiaalselt. Euroopas kannatab selle tõttu üle 50 miljoni inimese (ELi tegevuskava varustuskindluse ja solidaarsuse tagamiseks energiavaldkonnas, 2009). Selline olukord ei saa kesta. Komitee kutsub ELi üles võtma viivitamatult meetmeid ning toetab ELi võetud kohustust energiavarustuskindluse ja -solidaarsuse tagamiseks, mis võiks sillutada teed tõelisele ELi poliitikale kütteostuvõimetuse vastu võitlemisel ja solidaarsuse arendamisel kõnealuses valdkonnas, et

2.2

Kõnealune ELi võetud kohustus võimaldab rakendada sellist ühist ja kooskõlastatud ELi tasandi poliitikat energialõhe vähendamiseks, mis põhineb üldise juurdepääsuõiguse tunnustamisel energiale (et tagada kõigile võimalus väärikalt elada), mida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee sooviks lülitada Lissaboni lepingusse; seega seab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee eesmärgiks kaasata kõigi ELi, sh eelkõige energiavaldkonna, poliitikameetmete eesmärkide hulka võitluse kütteostuvõimetuse vastu ja energiasolidaarsuse edendamise eest. Komitee meenutab, et energia on esmase tähtsusega avalik hüve, mida tuleb sellisena käsitleda, arvestades sellega kaasnevaid kohustusi avaliku sektori jaoks. Energia tarnimine ettevõtete poolt kujutab endast avalikku majanduslikku huvi pakkuvat teenust, mille tähtsust sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse jaoks Euroopa Liidus kinnitati Lissaboni lepinguga (vt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 14 ja protokolli nr 26). Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnistatakse õigust sotsiaalabile ja eluasemetoetusele, et tagada väärikad elutingimused (artikkel 34), kohustust tagada tarbijakaitse kõrge tase (artikkel 38) ning põhiõigust juurdepääsu kohta avaliku huvi teenustele (artikkel 36).

2.3

EL taaselustaks sel viisil solidaarsuse põhimõtet, mis on Euroopa projekti üks alustala, tagades nii selle projekti suurema usaldusväärsuse üha lootusetumate ja skeptilisemate kodanike jaoks. Komitee meenutab lisaks sellele, et 81 % küsitletud kodanikest toetab kütteostuvõimetuse vastu peetavat võitlust (Euroopa Parlamendi Eurobaromeeter, 2011).

2.4

Komitee toetab asjaolu, et 22. mail 2013. aastal toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel juhiti tähelepanu küsimustele, mis seonduvad energia maksumuse ja hinnaga ning mõjuga kõige haavatavamatele majapidamistele. Kõnealustel küsimustel on kõrge poliitiline hind, nagu nt Bulgaarias, kus valitsus astus tagasi 20. veebruaril 2013 pärast meeleavaldusi, mis toimusid elektrihinna erakordselt suure tõusu tagajärjel (üle 20 % 2012. aasta detsembrist kuni 2013. aasta jaanuarini) seoses energiaturu avamisega, tekitades suurt rahulolematust riigis, kus keskmine palk ulatub vaevalt 400 euroni (17,3 % kodanike sissetulekust kulub Bulgaaria riikliku statistikabüroo andmetel elektriarvete tasumiseks).

2.5

Komitee meenutab, et energiahind tõuseb pidevalt. Ajavahemikus 2011–2012 tõusis elektrihind 6,6 % võrra ELis tervikuna, sealhulgas kõige enam Küprosel (21 %), Kreekas (15 %), Itaalias (11 %), Iirimaal ja Portugalis (10 %) ning Bulgaarias, Hispaanias ja Poolas (9 %). Majapidamisgaasi hind tõusis ELis tervikuna 10,3 %, sealhulgas kõige enam Lätis (21 %), Eestis (19 %) ja Bulgaarias (18 %) (Eurostat, mai 2013).

3.1

Kuigi varasemad energiale juurdepääsuga seonduvad probleemid on Euroopas suures osas lahendatud, puudub maailmas 1,2 miljardil inimesel juurdepääs elektrile ning 2,8 miljardit inimest kasutab endiselt puitu või teist liiki biomassi eluaseme soojustamiseks ja toidu valmistamiseks (Maailmapank / Rahvusvaheline Energiaagentuur, mai 2013). Kaasaegsetele energiateenustele juurdepääsu probleem on nii ulatuslik, et ÜRO nimetas 2012. aasta rahvusvaheliseks taastuvenergia aastaks kõigi jaoks, ning tegi ettepaneku kaasata säästev ja turvaline energia säästva arengu 12 globaalse tähtsusega eesmärgi hulka, mille sihtrühmaks on esmakordselt nii arenenud kui arenguriigid.

3.2

Euroopas väljendub kütteostuvõimetus nende inimeste pidevalt kasvavas arvus (üle 50 miljoni, vastavalt ELi tegevuskavale varustuskindluse ja solidaarsuse tagamiseks energiavaldkonnas, 2009), kellel on raskusi oma elektriarve maksmisega või piiratud juurdepääs energiale madala sissetuleku, suure soojusneelduvusega eluaseme, vähetõhusate seadmete (sealhulgas kütte-, toiduvalmistamise-, soojaveeseadmed jms) või kõrgete energiahindade tõttu. Transpordikulud on samuti väga suured paljude majapidamiste jaoks, kuna sageli asub eluase linnakeskusest eemal ning töölkäimine eeldab transpordi kasutamist. Eelkõige avaldab see negatiivset mõju eakatele, üksikvanemaga perekondadele, töötutele, sotsiaalabi saajatele jms. Probleemil on mitu erinevat tagajärge, sealhulgas väiksem liikuvus, mis mõjutab tööhõivet, soojustuse puudumine, mis mõjutab hügieeni ja tervist (dilemma heat or eat, hingamisprobleemid jms), ning toob sageli endaga kaasa surevuse suurenemise, ülemäärase võlakoorma, sotsiaalse ja geograafilise isoleerituse.

3.3

Kütteostuvõimetus kujutab endast veel ühte tekkepõhjust tõrjutusele, mille puhul erinevad probleemid üksteist mõjutavad, moodustades nõiaringi ning muutes eksistentsi veelgi raskemaks neile, kes elavad juba niigi vaesuses. Vaesuse oht on samuti suurenenud (Eurostat, detsember 2012). 2011. aastal elas 119,6 miljonit inimest EL-27 liikmesriikides sotsiaalse tõrjutuse ohus seetõttu, et neid ohustas vaesumine, et nad elasid suures materiaalses puuduses või väga madala tööhõive tasemega majapidamistes. Komitee meenutab, et Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärk on vähendada vähemalt 20 miljoni võrra vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse all kannatavate inimeste arvu.

3.4

Võitlus kütteostuvõimetuse vastu ja solidaarsuse arendamine kõnealuses valdkonnas kujutavad endast enam kui kunagi varem olulist poliitilist prioriteeti, mis mõjutab kõiki ELi poliitikavaldkondi, hõlmates sotsiaalseid, keskkonnaalaseid, tervishoiualaseid, majanduslikke ja poliitilisi aspekte.

4.1

Vaesus/ebakindlus seoses juurdepääsuga energiale viitab olukorrale, mida iseloomustab ajutine, kuid väga suur haavatavus. Kütteostuvõimetus viitab sotsiaalsele olukorrale, mis tekib nii väliste (nt energiahinnad, eluaseme kvaliteet jms) kui ka sisemiste tegurite (vananemine, sissetulekud jne) tagajärjel. Komitee kasutab kütteostuvõimetuse mõistet mõlema olukorra kirjeldamiseks.

4.2

Üksnes Prantsusmaal, Slovakkias, Ühendkuningriigis ja Iirimaal on käibel kütteostuvõimetuse määratlus.

4.3

Ühendkuningriigis määratletakse kütteostuvõimetust fuel poverty mõiste abil, mis põhineb objektiivsetel kriteeriumidel: majapidamist võib pidada kütteostuvõimetuks siis, kui rohkem kui 10 % sissetulekust kulub eluaseme piisavaks soojustamiseks (mis Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel vastab see 21 kraadile elutoas ja 18 kraadile teistes tubades). Seejuures on arvesse võetud kolme aspekti: perekonna sissetulek, energia hind ja energia tarbimine. Valitsus vaatab praegu läbi kõnealust määratlust, kuna selles ei ole arvesse võetud majapidamise muid energiavajadusi.

4.4

Prantsusmaal määratletakse kütteostuvõimetust Grenelle'i II seaduses kui olukorda, kus inimesel on piiratud majanduslike vahendite või eluaseme madala kvaliteedi tõttu raskusi oma esmaste energiavajaduste rahuldamisega kodus (artikli 11 lõige 4).

4.5

Teatud riigid võtavad meetmeid vaatamata sellele, et neil puudub kütteostuvõimetuse määratlus. Belgias loodi „kaitstud kliendi” kategooria, mille alusel tagatakse kõigile sotsiaalabi saajatele soodustariifid ja teatud tasuta teenused (sh energiasäästu soodustav mõõdik, tarnegarantii). Itaalias ja Hispaanias antakse toetusi nn „bonus elettrico” või „bono social” näol. Saksamaal on liidumaad teinud algatusi kohalike soodustariifide jaoks, mida rakendavad kohalikud või piirkondlikud energiaettevõtted. Rootsis võib üldine sotsiaalkindlustussüsteem võtta üle vastutuse maksmata arvete eest. Rohkem kui pooltes liikmesriikides takistavad seadusandlus või tegevusjuhendid energiatarnijail inimeste energiaga varustamise katkestamist (Elektri- ja gaasisektori Euroopa reguleerivate asutuste töörühma (ERGEG) 2009. aasta aruanne).

4.6

ELi tasandil puuduvad kütteostuvõimetuse määratlused ja näitajad ning konkreetne ELi poliitika, mistõttu käsitletakse kõnealust probleemi killustatult.

4.7

Strateegia „Euroopa 2020” hõlmatud vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogrammi kaudu keskendub komisjon kütteostuvõimetuse küsimusele „mistõttu tekib oht, et majapidamised jäävad ilma mitte ainult soojast ja jahutusest, vaid ka soojast veest, valgusest ja muust kodumajapidamises vajaminevast”.

4.8

Direktiivis energia siseturu kohta (2009. aasta juuli) kasutatakse mõistet energiavaesus, esitamata seejuures mingit määratlust või mingeid kohustusi ELi tasandil. Direktiivis kutsutakse liikmesriike üles „tagama haavatavatele tarbijatele asjakohast kaitset”ja„määratlema haavatavate tarbijate mõiste, viidates seejuures kütteostuvõimetusele ning eelkõige raskes olukorras olevate klientide elektri- ja gaasitarnete katkestusele”. Teatises energiaturu nõuetekohase toimimise kohta (15. november 2012) on öeldud, et „[k]omisjon annab suuniseid ja lihtsustab parimate tavade vahetamist, et aidata liikmesriikidel kindlaks määrata, kes on vähekindlustatud energiatarbijad ja miks”.

4.9

Euroopa Parlament määratleb üksnes haavatavad tarbijad, tehes ettepaneku laiendada tavapärast haavatavuse mõistet nii, et see hõlmaks ka „haavatavas olukorras olevaid tarbijaid”, kuna „nad on ajutise võimetuse olukorras, mis tuleneb ajutisest lõhest nende isikliku olukorra ja omaduste ning välismõju vahel”, kuna „iga tarbija võib ühel hetkel oma elus olla haavatavas olukorras välistegurite ja turutingimuste tõttu, millest ta sõltub (…), ning vajada seetõttu erilist kaitset” (22. mai 2012. aasta resolutsioon). Euroopa Parlament kutsub komisjoni ja liikmesriike üles rakendama „õigusalast ja poliitilist strateegiat, et haavatavaid tarbijaid paremini kaitsta, arvestades kõigi asjaomaste olukordade mitmekesisust ja keerukust, eelkõige energiasektoris” (22. mai 2012. aasta resolutsioon); ta nõuab ka konkreetsete meetmete rakendamist kütteostuvõimetuse vastu võitlemisel (14. märts 2013. aasta resolutsioon Energia tegevuskava 2050 kohta). 11. juuni 2013. aasta resolutsioonis Euroopa tarbijapoliitika uue tegevuskava kohta kutsub Euroopa Parlament ELi ja liikmesriikide üles tagama „piisavaid garantiisid haavatavate tarbijate kaitseks” eelkõige energiavaldkonnas. 11. juuni 2013. aasta resolutsioonis ELi sotsiaalelamumajanduse kohta kutsub Euroopa Parlament liikmesriike üles määratlema kütteostuvõimetuse mõistet „ühiste näitajate alusel, kohandades seda igale liikmesriigile vastavalt selles liikmesriigis valitsevale eriolukorrale”.

4.10

Komitee peab vältimatuks selliste ELi ühiste indeksite ja näitajate kehtestamist kütteostuvõimetuse kohta, mis hõlmaks ka haavatavuse mõõtme, et paremini määratleda ja analüüsida põhjuseid, minnes kaugemale lihtsalt sümptomite nimetamisest ja võimaldades Euroopa strateegia väljatöötamist kõnealuse probleemi paremaks lahendamiseks. Komitee teeb ettepaneku (TEN/420) määratleda kütteostuvõimetusena olukorda „kus on raskendatud või võimatu eluaseme sobiva temperatuuri tagamine ja juurdepääs muudele olulistele energiateenustele mõistliku hinna eest”; seda määratlust tuleks süvendada (arvestades üldist juurdepääsuõigust energiale, mida komitee peab esmatähtsaks avalikuks hüveks) veelgi Euroopa vaesuse vaatluskeskuse poolt, mida ta sooviks luua. Kõnealune vaatluskeskus võiks sõnastada ühised Euroopa indeksid ja näitajad, mida oleks võimalik kasutada parameetritena kütteostuvõimetuse määratlemisel liikmesriikides, arvestades seejuures nende riiklikke iseärasusi. Et paremini ühtlustada olemasolevaid statistilisi andmeid, peaksid EUROSTAT ja riiklikud statistikaasutused kohandama ühtset metodoloogiat, et määratleda probleemi maht riikide ja ELi tasandil.

5.1

Komitee teeb ettepaneku luua Euroopa vaesuse vaatluskeskus, mis koondaks oma tähelepanu kütteostuvõimetusele ning kaasaks kõik sidusrühmad: riikide vaatluskeskused, vahendajad, reguleerivad asutused, energiatarnijad, erinevad ühendused (tervishoid, ehitus, energia, tarbijad, võitlus tõrjutuse vastu, kohalikud omavalitsused jms), sotsiaalpartnerid jms. Vaatluskeskus tagaks hinnangu energiaturgude vabakslaskmise tagajärgede kohta haavatavatele kodanikele, teeks ettepaneku kütteostuvõimetuse näitajate kohta, esitaks soovitusi, metoodikaid ja ELi tasandil analüüsitavaid võimalusi, mis põhinevad kohalikul ja piirkondlikul tasandil tuvastatud parimatel tavadel. Vaatluskeskusel tuleb teha koostööd ka Londoni foorumiga. Lisaks sellele loodab komitee, et Londoni foorum kaasab ka komitee liikmed ning teeb koostööd riikide majandus- ja sotsiaalnõukogudega või sarnaste asutustega, et võidelda kütteostuvõimetuse vastu.

6.1

Energiaturu avamine ei toonud endaga kaasa energiahindade langust kodanike jaoks. 60 % tarbijaist nentis energiahindade tõusu, samal ajal kui 3–4 % tarbijaist võib väita vastupidist. 7 % tarbijaist vahetas gaasitarnijat ja 8 % neist vahetas elektritarnijat. Energiasektor on sektor, mis neelab suurima osa tarbijate väljaminekuist (5,7 % majapidamise eelarvest), millest elektriarved moodustavad 2,1 % (2. iga-aastase tarbijaturu tulemustabel, 2009). Need arvud on viimastel aastatel suurenenud.

6.2

22. mail 2013 toimunud Euroopa Ülemkogu otsused on igati asjakohased: nende eesmärk on seada Euroopa energiapoliitika keskmesse taas tarbijad, et tagada neile turvaline ja jätkusuutlik varustuskindlus taskukohaste ja konkurentsivõimeliste hindade ja maksumusega, tugevdada tarbijate rolli ja õigusi ning kaitsta paremini haavatavaid tarbijaid ning viia viivitamata ellu kolmas energiapakett. Komisjon peab esitama 2013. aasta lõpuks analüüsi energia hindade ja maksumuse struktuuri kohta, rõhutades seejuures majapidamistele avaldatavat mõju. Kõige tähtsam küsimus seisneb selles, kuidas takistada igasugust hinnatõusu, mida on võimalik vältida ühtlustatud ja tõhusa Euroopa energiapoliitikaga (vt arvamus TEN/508 "Taastuvate energiaallikate laiemast ja katkendlikust kasutamisest tulenevad majanduslikud mõjud elektrivarustussüsteemidele" – CESE 2599/2012) (2).

6.3

Komitee soovitab enne ELi ja liikmesriikide energiapoliitika põhimeetmete vastuvõtmist analüüsida, kui suurt majanduslikku mõju võivad need avaldada tarbijate eri kategooriatele (näiteks tulenevalt sissetulekust, leibkonna koosseisust või kütteviisist). Eesmärk oleks ajakohastada selliseid tarbijate kategooriad, kelle energiaarve kasvaks elanikkonna keskmisega võrreldes ebaproportsionaalselt, ja teha vajadusel ettepanek hüvitavate meetmete (eeskirjade muutmine, elamute energiatõhususe suurendamine) võtmiseks kõige haavatavamate tarbijate jaoks.

6.4

Komitee kordab vajadust võtta täielikult üle eespool nimetatud direktiivid ja tagada universaalteenus, avaliku sektori jaoks kaasnevate kohustuste järgimine, haavatavate isikute kaitse ning mõistlikud, võrreldavad ja läbipaistvad hinnad. Komitee soovib, et Euroopa Komisjon lülitaks 2013. aasta aruandesse hetkeseisu analüüsi kütteostuvõimetuse kohta Euroopa Liidus, teeks Euroopa strateegia ettepaneku kütteostuvõimetuse vastu võitlemiseks ja solidaarsuse arendamiseks kõnealuses valdkonnas ning tagaks finantsvahendid selle strateegia elluviimiseks.

6.5

Komitee soovib, et Euroopa Komisjon teeks sellest teemast kõigi ELi poliitikate valdkonnaülese prioriteedi ning võtaks seda suuremal määral arvesse oma järgmistes algatustes (sh nt siseturgu käsitletavates suunistes, 2012. aasta energiatõhususe direktiivi rakendamise algatuses, tarbijaõigusi käsitlevas algatuses jms).

6.6

Komitee leiab, et kütteostuvõimetuse vastase võitluse ja energiasolidaarsuse poliitika peaks moodustama ELi säästvale energiavarustusele ülemineku poliitika lahutamatu osa. Komitee soovitab komisjonil tagada, et liikmesriigid järgiksid ELi eeskirju kütteostuvõimetuse vähendamise kohta. Komitee soovib, et aluslepingusse kaasataks üldine juurdepääsuõigus energiale (mida tuleb vaadelda ja majandada esmatähtsa avaliku hüvena), ning et Euroopa poliitikad, sealhulgas eelkõige energiapoliitika, võiksid lülitada oma eesmärkidesse võitluse kütteostuvõimetuse vastu ja solidaarsuse kõnealuses valdkonnas. Komitee soovitab lülitada Euroopa poolaasta tööde hulka ka võitluse kütteostuvõimetuse vastu ja energiasolidaarsuse ning arvestada kõnealust teemat ka liikmesriikide reformiprogrammides.

6.7

Komitee peab esmatähtsaks toetada Euroopa tasandil kõiki meetmeid, mis võimaldavad haavatavatel tarbijatel oma energiatarbimise üle kontrolli saavutada, tarbides vähem, aga paremini (energia püsiteenuste tasemel), et suurendada oma elukvaliteeti, ning soodustades taastuvenergia detsentraliseeritud tootmist seal, kus see on majanduslikust ja tehnilisest seisukohast asjakohane. Teavitus-, koolitus- ja haridusealased panused võivad suurendada majapidamiste teadlikku vastutust ja asjakohast käitumist (lülitades seadmed välja, valides energiatõhusad seadmed, seadmeid asjakohaselt parandades jms). Komitee leiab, et EL peaks – eelkõige tänu ELi energiasolidaarsuse fondi loomisele – toetama kõiki asjaomaseid piiriüleseid projekte, innustama kõiki oskusteabe vahetamise vorme kodanikuühiskonnas, looma piiriüleseid võrgustikke ning tagama üldteave loomise, levitamise ja koolituse kõnealuses valdkonnas ning tagama head tavad, mis on ELi rahastatavate piiriüleste projektide tulemuseks.

6.8

Komitee leiab, et Euroopa teadusprogrammides tuleks soodustada uuenduslikke vahendeid, mis on mõeldud maksimaalseks kasutamiseks kõigile tarbijatele, eelkõige kõige haavatavamatele. Komitee soovitab seega maksimaalse tõhususe ja kasulikkuse tagamiseks tarbijatele kasutada arukaid arvesteid, mis peaksid pakkuma reaalajas selget ja läbipaistvat teavet energiatarbimise kohta ilma lisakuludeta. Seega on tegemist asjakohaste ennetusvahenditega, mis aitavad tarbijatel paremini arvesse võtta oma energiatarbimise taset ja seda mõjutada ning käituda teadlike energiatarbijatena.

6.9

Komitee arvates tuleks luua energiasolidaarsuse ühtsed kohalikud teabepunktid, et arendada koosmõjusid ja kooskõlastamist kõigi sidusrühmade vahel, sealhulgas energiaettevõtjad, et tagada parem kooskõlastatus, ning seega paremini ennetada ja lahendada probleeme, paremini nõustada, suunata ja toetada eelkõige just haavatavaid tarbijaid. Komitee arvates tuleks nende teabepunktide töötajatele (sarnaselt haldus-, panga-, tööstus- jms töötajatega) tagada koolitus, et teavitada neid haavatavate tarbijate probleemidest, paremini käsitleda asjaomaseid toimikuid, ning aidata neil tuvastada riskiolukorrad juba tekkekohas. Nendes teabepunktides tuleks rakendada üldist, terviklikku, ennetavat ja toetavat lähenemisviisi panuste puhul, mille tagavad erinevad ühingud, kohalikud ametiasutused, ettevõtted ja muud osalejad. Nii on võimalik vältida sõltuvust sotsiaalabist ja sotsiaalset märgistust, ning võimaldada kõigil kodanikel saada kontroll oma energiatarbimise üle.

6.10

Komitee leiab, et sellised panused (eelkõige need, mis tehakse tihedas koostöös energiatarnijatega), sealhulgas nt panused, mis võimaldavad tagada haavatavate majapidamiste energiavarustatuse tundlikel aastaaegadel (nt talvel), ning selle, et energiaettevõtted ei saa katkestada energiatarnimist maksmisraskuste korral, ennetada maksmata arveid jms. Komitee soovitab seega tõhustada tööstus- ja muude ettevõtjate kaasamist kütteostuvõimetuse vastastesse poliitikameetmetesse (nii ennetusmeetmete kui probleemilahenduse tasandil) ja solidaarsuse arendamisse, minnes kaugemale tegevusjuhendites sätestatud nõudmistest.

6.11

Komitee arvates tuleks tõhustada energiatarnijate tavade reguleerimist, et madala sissetulekuga tarbijaid ei karistataks kahekordselt, st, et nad ei peaks maksma kõrgemat energiaühiku hinda (nn vaesuse preemia) sama teenuse eest. Välja võiks kujundada sellise ettemaksusüsteemi, mille puhul oleks välistatud kõige haavatavamate tarbijate karistamise oht.

6.12

Komitee kutsub komisjoni üles kavandama Euroopa energiasolidaarsuse aastat, mille käigus võiks käivitada Euroopa teabekampaania (mis kujundataks välja riiklikul ja kohalikul tasandil) ning kvaliteedimärgistusega projektid kõigi sidusrühmade teavitamiseks küteostuvõimetuse kõrvaldamise tähtsuse kohta, edendada teadlike energiatarbijate arendamist ja tugevdada energiasolidaarsust.

7.1

Komitee teeb komisjonile ettepaneku uurida võimalusi ELi energiasolidaarsusfondi loomiseks, et toetada komitee esitatud meetmeid, sealhulgas nt panused kodanike teavitamisse ja koolitamisse, Euroopa kohalike projektide võrgustik, toetus kogemuste vahetamiseks heade tavade kohta, selliste heade tavade ülekandmine ja levitamine ELis, mis on välja arendatud ELi toetusega rahvusvahelistes projektides või kohalikul ja piirkondlikul tasandil, Sh nt riikide või kohalike omavalitsuste poolt kehtestatud finantstoetussüsteemid arvete maksmiseks (sotsiaaltariifid, energiakupongid jms), talveperioodiks, ühiste teabepunktide loomiseks, energiatõhususe nõustajate koolitamiseks (nt Euroopa projekt „Achieve”), piirkondade renoveerimiseks, toetuse või tehnilise abi arendamiseks energiatõhususe panuste jaoks (nt Euroopa projekt CEB-ELENA – European Local Energy Assistance Facility) ning taastuvenergia mikrotootmisettevõtjate ning asjakohaste finantseerimiskavade jaoks haavatavatele majapidamistele (nt Euroopa projekt FinSH – Financial and Support Instruments for Fuel Poverty in Social Housing).

8.1

Komitee meenutab, et EL seadis endale 2007. aastal eesmärgi 3 × 20 % aastaks 2020, mis muuhulgas tähendab, et energiatarbimine peab vähenema 20 % võrra. Energiatõhususe direktiiv 2012. aasta oktoobrist sisaldab pikaajalist strateegiat (kuni aastani 2050), et saada investeeringuid nii riigi- kui erakorterite ning elamute ja ärihoonete jaoks. Liikmesriigid peavad hiljemalt 30. aprilliks 2014 esitama riiklikud tegevuskavad kõnealuse strateegia rakendamisvõimaluste kohta. Komitee tuletab meelde seda, kui oluline on rakendada energiatõhususe meetmeid CO2 heitkoguste vähendamiseks, et luua töökohti ning võidelda tõhusalt kütteostuvõimetuse vastu.

8.2

Kütteostuvõimetus tuleneb eelkõige halvasti isoleeritud korteritest, mis on sageli liiga kõrge hinna eest üürile antud haavatavatele majapidamistele. Hästi isoleeritud eluase vähendab tarbimist ning seega ka arvet (juhul kui see on ühendatud teadliku energiatarbimisega). Madalama sissetulekuga majapidamistel, üürnikel või omanikel puuduvad vahendid selleks, et renoveerida või vahetada välja küttesüsteemi, kuna neil puuduvad säästud või on raskusi pangalaenu saamisega.

8.3

Komitee teeb ettepaneku luua süsteem, mis võimaldaks ühest küljest innustada omanikke/üürileandjaid (nt üüri suuruse sõltuvus soojuspidavuse tasemest jms) uuendama küttesüsteemi, neid samal ajal sellega aidates ning kõrvaldades järkjärgult Euroopa üüriturult korterid, mis ei vasta soojuspidavuse normidele. Komitee loodab, et liikmesriigid lülitavad energiatõhususe mõiste ebatervislike ja asjakohaste ehk inimväärsete üüritingimuste määratlustesse ja kriteeriumidesse.

8.4

Komitee kutsub komisjoni üles analüüsima uuenduslikke rahastamisvõimalusi ja -vahendeid, et toetada vaeseimate majapidamiste jaoks tehtavaid liikmesriikide energiatõhususe panuseid, võttes seejuures arvesse nende piiratud majanduslikke vahendeid.

8.5

Haavatavate majapidamiste eluaseme küttesüsteemide parandamine peab olema kõigi Euroopa programmide ja poliitikameetmete prioriteetne küsimus. Komisjon peab tagama, et liikmesriigid oma riiklikes energiatõhususe tegevuskavades prioriseeriksid investeeringuid kõige haavatavamas olukorras olevate majapidamiste eluasemesse.

8.6

Komitee soovitab 2014–2020. aasta tegevuskavade koostamisel võtta struktuurifondide raames suuremal määral arvesse võitlust kütteostuvõimetuse vastu ja energiasolidaarsust, ning tagada, et energiatõhususe ja taastuvenergia jaoks eraldatud eelarvevahendid oleksid kooskõlas kõnealuste väljakutsetega.

8.7

Lisaks sellele soovitab komitee toetada taastuvenergia detsentraliseeritud tootmist, kuna see võiks tagada eelkõige haavatavaimate tarbijate juurdepääsu energiale.