15.1.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 11/1

—

edendama ideed „rohkem Euroopat”, mille osad üksteist toetavad, ning mis oleks tugevam üksikute osade kogumist. Sünge pilt, mille kohaselt Euroopale on omased ranged kokkuhoiumeetmed, sotsiaalne taandareng ja vaesus, tuleb kustutada. Rahaliidule peab nüüd järgnema poliitiline liit, mis hõlmab sidusat majandus-, finants-, tööhõive- ja sotsiaalpoliitikat, mis teenib kodanike huve. ELi eelarvet tuleb kujundada selliselt, et pakutaks õigeid stiimuleid konkurentsivõime, majanduskasvu ja tööhõive suurendamiseks. ELi eelarvet tuleb tugevdada ja toetada omavahendite mehhanismidega, ühise ühtekuuluvuspoliitikaga, milles kaasatakse aktiivselt kodanikuühiskonna, antakse Euroopa Investeerimispangale rohkem õigust sekkuda. Seega kutsub Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee riigipäid ja valitsusjuhte üles, tagama panuse, mis vastab Euroopa 22. ja 23. novembril toimuva tippkohtumise ülesannetele.

—

kaasama kodanikuühiskonda ELi poliitika ja otsuste kujundamise protsessi. See on esmatähtis vahend mitte ainult ELi institutsioonide ja tegevuse demokraatliku õiguspärasuse tugevdamisel, vaid ka ühise arusaama kujundamisel Euroopa eksistentsi eesmärgi ja arengusuuna kohta. Samuti selleks, et taastada usaldus ELi projekti vastu, tagades kodanikele võimaluse osaleda täielikult ELi ülesehitamisel. Sel eesmärgil tuleks viivitamata rakendada Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 11 sätteid osalusdemokraatia samba kohta;

—

lisama riikide reformikavadesse jätkusuutlikud investeeringud oskuste arendamisse, infrastruktuuri, sotsiaalmajandusse, teenustesse ja kaupadesse, mida rakendada sotsiaalse investeerimispakti vormis ning millega kaasneks Euroopa majanduse elavdamise meetmepakett, milles keskendutakse tõeliste töökohtade loomisele ja mis on kooskõlas riikide arengukavadega. Ainult sel moel on võimalik tagada strateegia „Euroopa 2020” õnnestumine. Investeeringud kliimasõbralikku energiatootmisse ja tööstusesse aitaksid koos rohelise majanduse loomisega lahendada pikaajalisi kliimamuutuste probleeme ja tagada säästev areng;

—

innustama võlgade stabiliseerimise meetmeid eurotsoonis ja majanduse elavdamise meetmeid kogu Euroopa Liidus. Tuleks innustada Euroopa Keskpanka rakendama oma programmi sel kujul, nagu keskpanga president selle välja kuulutas, ning nende eurovõlakirjade ostmist, mille eesmärk on stabiliseerida eurotsooni laenutingimusi. Seejuures tuleb programmi ellu viia muidugi keskpanga volitustest kinni pidades. Keskpanka tuleks samuti innustada väljastama projektivõlakirju majanduskasvu toetamiseks. Komitee tervitab 11 liikmesriigi otsust kehtestada finantstehingute maks. Sellega seoses kutsub EL üles kahekordistama ponnistusi läbipaistvuse suurendamiseks ning varimajandusega, maksupettustega, maksudest kõrvalehoidumisega ja korruptsiooniga võitlemiseks nii Euroopa Liidus kui väljaspool seda. Eurotsooni tegevus peaks jääma avatuks sellega ühineda soovivatele liikmesriikidele;

—

looma fiskaal-, pangandus- ja finantsliidu, mis on majandus- ja rahaliidu loogilised toetussambad. Nende meetmete ettevalmistamine nõuab sotsiaalset dialoogi ja dialoogi organiseeritud kodanikuühiskonnaga;

—

toetama VKEsid majanduskasvu taastamisel, juhindudes väikeettevõtlusalgatusest „Small Business Act”. Kogu ühtse turu potentsiaal tuleb vabastada, kasutades muuhulgas teenusteturu avamist ja sotsiaalmajanduse osatähtsust. Põhjendamatu halduskoormus tuleks kõrvaldada ning lihtsustada VKEde juurdepääsu teabele, uuele digitaalsele tehnoloogiale, rahastamisvahenditele, laenuvõimalustele, kapitali-, töö- ja tehnoloogiaturgudele, ELi finantsinstrumentidele ja VKEdele ja ettevõtjatele mõeldud laenutagatistele;

—

pidama kinni tarbijate kaitsest ja õigustest, eelkõige ebasoodsaimas olukorras olevate isikute puhul, kes satuvad ülemäärase võlgnevuse, ebakindluse, äärmusliku vaesuse ja tõrjutuse olukorda;

—

looma lõpuks ometi tõelise tööturu, mis võimaldab liikuvust ja kus eksperte kasutatakse seal, kus nende pädevusi vaja läheb. Ühtse tööturu lõpuleviimine peab moodustama ühe osa strateegia „Euroopa 2020” elluviimisest;”

—

tagama võimalused meie noortele. Komitee jätkab Euroopa Liidu innustamist Euroopa teadus- ja uuendustegevuse edendamisel, Euroopa haridussüsteemidesse rohkem investeerimisel ja vajalike ressursside säilitamisel, et rahastada ja tugevdada selliseid noorte liikuvust edendavaid programme nagu Erasmus. Komitee kutsub komisjoni üles võtma tagasi ELi eelarve ettepaneku, kui liikmesriigid, kes räägivad pidevalt investeeringutest ja majanduskasvust ei toeta ELi eelarvet ja mitmeaastast finantsraamistikku, mis soodustaks investeeringuid tulevikku. Vaja on meetmeid VKEde toetamiseks, et nad saaksid palgata noori töötajaid, kes on töötud ja kellel ei pruugi olla kogemusi;

—

tugevdama Euroopa majanduse konkurentsivõimet uuendustegevuse ning teadus- ja arendustegevuse stabiilse rahastamise, VKEde ning mikroettevõtete spetsiaalse toetamise ja nende töötajate erikoolituse, investeeringuid toetava poliitika, turgudele juurdepääsu ja halduskoormuse vähendamise abil. See võimaldaks ka lihtsamini taaskäivitada Euroopa tööstust, mis on oluline majanduskasvu ja tööhõive allikas;

—

looma asjakohast õiguskeskkonda, mille juhtimine ja austamine ei too endaga kaasa asjatuid kulusid. Majanduse valdkonna õigusaktid peaksid olema selged, õiglased ja proportsionaalsed. Siinkohal on tegemist ühe aspektiga, mis mõjutab igat ettevõtet ja eelkõige igat VKEd;

—

tegema erilisi ponnistusi selleks, et ELi käsitletaks aktiivse globaalse partnerina. Siinkohal on sama oluline ka rahvusvaheline kaubanduspoliitika, mis peaks edendama ELi väärtusi säästva arengu ja kodanikuühiskonna kaasamise toetuseks, luues sh kodanikuühiskonna organeid, kelle ülesanne on jälgida kaubanduslepingute rakendamist;

—

tagama soolise tasakaalu, kohaldades naiste ja meeste võrdõiguslikkuse õigusakte ning võrdsete võimaluste põhimõtet. Meeste ja naiste vaheline palgalõhe sama töö eest on 17 %, lisaks on kriis kõige enam mõjutanud naisi ja lapsi.

15.1.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 11/3

1.1

Praeguses olukorras, kus tundub vähetõenäoline pöörduda lähiajal tagasi minevikus nähtud majanduskasvu tasemete juurde, on esmatähtis asetada tarbija ELi majandus- ja rahanduspoliitika keskmesse kooskõlas komisjoni teatisega „Euroopa 2020. aastal: aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia”. Sõltumatutel ja tugevatel tarbijaorganisatsioonidel on eriti tähtis roll turul. Nende kasutusse tuleb anda vajalikud inim-, materiaalsed ja tehnilised ressursid, et nad suudaksid täita oma osa ehk kaitsta tarbijate õigusi ja huvisid.

1.2

Tarbijate õigus oma huvide kaitseks ühineda on esmases õiguses tunnistatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 169, milles tunnistatakse õiguslikult ELi tasandil, et tarbijaorganisatsioonidel on asendamatu osa ELi ühtse turu usaldusväärsuse ja arengu tagajana.

1.3

Ilma et see piiraks subsidiaarsuse põhimõtte kohaldamist, kutsub komitee komisjoni üles võtma initsiatiivi, et anda tarbijaorganisatsioonidele teatavad miinimumõigused, rõhutades eelkõige nende õigust, et nendega konsulteeritakse ja nende seisukohti võetakse arvesse nende esindajate kaudu, tarbijate õiguste ja huvide õiguslikku ja/või haldusalast määratlemist eelnevate arutelude ja konsulteerimise kaudu meetmete kohta, mis mõjutavad liikmesriikide ja ELi tasandil õiguslikult kaitstud õigusi ja huvisid, ning õigust osaleda üldist majandushuvi pakkuvate teenuste reguleerimises.

1.4

Asjaolu, et üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutajatel on kõnealuste teenuste puhul sama tarbijabaas, mis hõlmab ka paljusid ebasoodsas olukorras tarbijaid, nõuab see iga turu (gaas, vesi, elektrienergia jne) eripärasuste hoolikat arvessevõtmist, unustamata tervikliku lähenemise vajadust kõigile kõnealustele teenustele, arvestades mõju, mida nad tervikuna võivad avaldada perede elukvaliteedile ja eelarvele. Mõlemas küsimuses on tarbijaorganisatsioonidel eriti suur pädevus. Puudulike teenustega tegelemiseks tuleks luua süsteem, mis oleks sarnane toodete jaoks olemasolevaga (RAPEX), et tarbijaorganisatsioonid saaksid oma võrgustike abil hoiatada tarbijaid kõnealuste teenuste eest.

1.5

Valitsevad suured erinevused juurdepääsus teabele ja teadmistele üldist majandushuvi pakkuvate teenuste turgude toimimisest, hindade, väärtuste ja nende elementide kujundamise struktuurist, mis tingivad juurdepääsu võrkudele, ning sellest, kuidas nad mõjutavad tarbijaid. Reguleerimine on äärmiselt tehniline ja keerukas küsimus, ent pakub vaieldamatult olulist huvi nii tarbijate kui ka neid esindavate organisatsioonide jaoks.

1.6

Üldjuhul kogevad tarbijad raskusi pigem teenuste kui toodete võrdlemisel. See võrdlemine kujutab endast erakordselt keerukat ülesannet üldist majandushuvi pakkuvate teenuste puhul. Viimaste puhul ei ole mitte ainult lepingute sätted äärmiselt erinevad, näiteks võib tuua tariifikujunduse meetodi, vaid reguleerivatel asutustel tuleb ka piisavalt hästi selgitada teenusteväliste elementide lisamist, arutada neid tarbijate huve esindavate organisatsioonidega ja need peavad olema arusaadavad tarbijatele.

1.7

Komitee arvates peaks komisjon ergutama liikmesriike ja riiklikke reguleerivaid asutusi edendama läbipaistvust, teavitamist ja otsuste tegemist, julgustades mängus olevate huvide – pakkumine/nõudlus (reguleeritud majandussektorid ja tarbijad) – üle arutlemist ja toetades positiivset diskrimineerimist tarbijate huve esindavate organisatsioonide kasuks, et viimased saaksid ettevõtjatega võrdsetel alustel osaleda arutelufoorumites ja reguleeriva asutuse nõuandvates organites, et tagada tarbijaorganisatsioonide ja seega tarbijate endi mõjuvõimu suurenemine.

2.1

Organiseeritud kodanikuühiskonda esindava Euroopa organina soovib Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee käesoleva omaalgatusliku arvamusega rõhutada vajadust läheneda siseturule inimkeskselt ja kaitsta majanduslikku demokraatiat (1) kõige sellest tulenevaga, eeskätt seoses konsulteerimise, osalemise ja läbipaistvusega otsuste tegemise protsessi selles osas, mis puudutab üldhuviteenuste reguleerimist, juurdepääsu teabele ja võimalust osaleda, tarbijatega konsulteerimist ja nende esindatust üldist majandushuvi pakkuvate teenuste, sh ka finantsteenuste reguleerimises.

2.2

Kooskõlas komisjoni teatisega „Euroopa 2020. aastal: aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia”, mille eesmärk on asetada tarbijad ühtse turu keskmesse, et nad saaksid täiel määral kasutada oma õigusi, peavad tarbijad saama toetuda oma üleriigilistele ja üleeuroopalistele organisatsioonidele, kes neid kaitsevad ja kellel peavad olema tarbijate kaitseks vajalikud vahendid, teadmised ja instrumendid. Sellega seoses tasub meelde tuletada, et konkurentsimoonutusteta siseturu tagamisele suunatud eeskirjade lõppeesmärk on tarbijate heaolu suurendamine (2).

2.3

Komitee nendib, et praeguses olukorras on esmatähtis asetada tarbimine ELi poliitika ja ühtse turu väljakujundamise keskmesse. Selleks on määrava tähtsusega, et tarbijaorganisatsioonid oleksid sõltumatud ja tugevad. Komitee on varem märkinud, et majandusliku tasakaalu säilitamine eeldab, et kõnealused organisatsioonid oleksid võimelised täitma täiel määral oma osa tasakaalustava jõuna turul, ning on muu seas komisjonil soovitanud suurendada oluliselt nende rahastamist, et nad saaksid kasutusele võtta vajalikud erivahendid (3).

2.4

Komitee rõhutab ja tunnistab tõika, et liikmesriikide vahel valitsev mitmekesisus kajastub ka selles, millisena nähakse tarbijaorganisatsioonide rolli, milline on nende töökorraldus, millised on nende käsutuses olevad vahendid, teave ja eksperditeadmised ning millise esindatuse nad peavad tagama. Kuigi on olemas Euroopa tasandi organisatsioonid (nt BEUC ja ANEC), leiab komitee, et arvestades riikide tarbijaorganisatsioonide osatähtsust tarbijate ja ühtse turu seisukohast, peab nendele probleemidele lahenduste leidmisega tegelema ELi tasandil.

Samuti on komitee seisukohal, et ettevõtjate ja tarbijate esindusorganisatsioonide vahelise koostööd tuleks soodustada eelistatud dialoogi vormina, mis aitab leida senisest tasakaalustatumaid lahendusi turu arendamiseks. Komitee toetab riikide ja ELi tasandil tegutsevaid, sama eesmärki taotlevaid foorumeid.

3.1

ELi institutsioonid on laialdaselt tunnistanud tarbijate usalduse olulisust ühtse turu rakendamise jaoks. Õigust olla esindatud ja konsulteeritud on selgesõnaliselt tunnustatud esimese tarbijakaitsepoliitika programmi vastuvõtmisest saadik 1975. aastal (4), mille kaudu liikmesriigid kinnitasid oma kindlameelsust suurendada tarbijate kasuks tehtavaid jõupingutusi. Järgnenud programmides kinnitati kõnealuseid eesmärke ja õigusi ning kiideti heaks strateegilised tarbijakaitse kavad, milles nähakse ette tarbijaorganisatsioonide asjakohane kaasamine ELi poliitikasse nii sisulises kui menetluslikus plaanis.

3.2

Kõnealustes erinevates programmides ja kavades nähti ette, et tarbijatele ja nende esindajatele tuleks tagada suutlikkus ja vajalikud ressursid, mis võimaldavad neil kaitsta oma huvisid samadel tingimustel turu ülejäänud osapooltega, mis eeldas organisatsioonide ELi poliitika väljatöötamises osalemise mehhanismide läbivaatamist.

3.3

Sellegipoolest kadus kehtivast strateegilisest kavast (5) ära tarbijaühenduste tugevdamine ELi tasandil kui tarbijapoliitika peamine eesmärk, asendades selle keskendumisega tarbijate liikumise tugevdamisele liikmesriikide sees. Kahjuks ei ole seni ELi tasandil antud mingisugust hinnangut kõnealustes kavades tarbijate kaasamise osas seatud eesmärkide saavutamisele.

3.4

Komisjon, nõukogu ja Euroopa Parlament on viimastel aastatel panustanud tarbijate kui üksikisikute mõjuvõimu suurendamise strateegiasse, lootes niimoodi luua soovitud usaldust siseturu vastu. Kõnealuse strateegia elluviimiseks sidusid nad ühelt poolt tarbijakaitse vallas saavutatu läbivaatamise võimalikult ulatusliku ühtlustamisega tarbijakaitsepoliitika võtmevaldkondades ning teiselt poolt edendasid jõuliselt teooriat keskmisest tarbijast (6), kes on piisavalt informeeritud ning mõistlikult tähelepanelik ja arukas üksikisik (7). Sellest tuleneb, et seadustes toetutakse eksijäreldusele, teisisõnu ideaalse informeeritud ja teadliku tarbija olemasolule, ent statistikast selgub, et sellist ideaalset tarbijat ei ole olemaski.

3.5

Kättesaadavatest andmetest selgub, et paljud tarbijad ei esine kaugeltki mitte sellises aktiivses, informeeritud ja arukas rollis, nagu konkurentsitihe ja innovaatiline turg seda nõuaks. Tegelikult ei tunne enamus Euroopa tarbijatest ennast piisavalt ei kindla, informeeritu ega kaitstuna (8).

3.6

Samas on Euroopas oldud väga ettevaatlikud tarbijate käsitlemisega kollektiivina. Konkreetsed ELi poolt tarbijate esindusorganisatsioonide suhtes võetud meetmete arv on väga piiratud, mistõttu komitee palub komisjonil esitada konkreetne ettepanek ühishagi kohta, mis on kauaoodatud ja äärmiselt oluline instrument tarbijate huvide kaitse seisukohast nii riikide kui ka ELi tasandil.

3.7

Tarbijate õigust oma huvide kaitseks ühineda tunnustatakse aluslepingu artiklis 169. Seega on esmatähtis tunnistada ELi tasandil, et tarbijaid esindavatel organisatsioonidel on ainulaadne ja asendamatu osa ELi ühtse turu usaldusväärsuse ja arengu tagajana. See õigustab teatavate ühiste põhiõiguste ja põhimõtete kinnitamist, piiramata liikmesriikidele autonoomiat oma sisepoliitika määratlemisel.

3.8

2011. aasta jaanuaris nimetas Euroopa tarbijate nõuanderühm (European Consumer Consultative Group, ECCG) järgmised peamised põhjused, miks on vaja tugevaid tarbijaorganisatsioone:

Komitee on juba varasemalt väljendanud ja kordab siinkohal oma seisukohta, millistele nõuetele peavad tarbijaühendused vastama (10).

3.9

Kui puuduksid tugevad, poliitiliselt ja majanduslikult sõltumatud tarbijaorganisatsioonid, mis aitavad aktiivselt kaasa vabale ja konkurentsirohkele turule, mis nõuavad teabevahetuse läbipaistvust ja seisavad tarbijate individuaalsete ja kollektiivsete huvide kaitse eest, oleks raskem võita Euroopa tarbijate usaldust.

4.1

Tarbijaorganisatsioonid on määrava tähtsusega selleks, et taastada tarbijate usaldus ja kujundada ühtset turgu. Seetõttu kutsub komitee komisjoni üles võtma initsiatiivi tarbijaorganisatsioonidele ühiste miinimumõiguste andmiseks, rõhutades eelkõige nende õigust, et nendega konsulteeritakse ja nende seisukohti võetakse arvesse nende esindajate kaudu, tarbijate õiguste ja huvide õiguslikku ja/või haldusalast määratlemist eelnevate arutelude ja konsulteerimise kaudu meetmete kohta, mis mõjutavad liikmesriikide ja ELi tasandil õiguslikult kaitstud õigusi ja huvisid, ning õigust osaleda üldist majandushuvi pakkuvate teenuste reguleerimises.

4.2

Kuna käesolevas arvamuses ei ole võimalik käsitleda tarbijaorganisatsioonidele antavate tagatiste kõiki aspekte, soovib komitee esile tuua järgmist:

4.3

Komitee tuletab meelde, et Lissaboni lepingule lisatud protokollis nr 26 üldhuviteenuste kohta ning põhiõiguste harta artiklis 36 rõhutatakse üldhuviteenuste suurt tähtsust ELi jaoks, kes kehtestab neid suunavad põhimõtted. Samuti meenutab komitee, et turg ei saa osutada üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid ilma riigi sekkumiseta (või oleks see võimalik üksnes siis, kui kehtiksid teised tingimused kvaliteedi, ohutuse ja juurdepääsetavuse, võrdse kohtlemise ja üldise kättesaadavuse osas). Avaliku teenuse osutamise konkreetne kohustus tekib ülesande andmisel üldhuvi kriteeriumi alusel ning sellega tagatakse ülesande täitmist võimaldavad tingimused (11).

4.4

Traditsiooniliselt osutavad paljusid üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid nagu elektriga, gaasiga ja veega varustamine või kommunikatsiooniteenused riigid, varustusvõrkude omanikud. Kõnealuste küsimustega seoses on sageli arutletud riskide (tervis, ohutus, keskkond), loodusressursside alase riikliku strateegilise poliitika või turgude liberaliseerimise üle, nagu energeetika sektori puhul.

4.5

Tarbija seisukohast puudutavad kesksed küsimused varustuskindluse ja teenustele juurdepääsu tagamist, kusjuures hind on peaaegu ainus tarbija valikut määrav tegur.

Arvestades, et tarbijatel on juba raskem võrrelda teenuseid kui tooteid, muutub kõnealune ülesanne eriti keerukaks, kuna tegemist on lepinguliste sätetega, mida üldjuhul ei selgitata nõuetekohaselt, nt tariifi- ja hinnakujunduse meetod, mis kujutab endast laia valdkonda, hõlmates peale teenuse enda veel arvukaid täiendavaid elemente. Pealegi ei arutleta selle meetodi üle ega tunta seda hästi tarbijate huve esindavates organisatsioonides.

Puudulike teenustega tegelemiseks tuleks luua süsteem, mis oleks sarnane toodete jaoks olemasolevaga (RAPEX), et tarbijaorganisatsioonid saaksid oma võrgustike abil hoiatada tarbijaid kõnealuste teenuste eest.

4.6

Energiaturu vaatluskeskus jagab energiahinnad kolme suurde ossa: esiteks energia, transport ja jaotus (võrgud), teiseks muud maksud ja kolmandaks käibemaks, ning on teinud erinevaid võrdlusi liikmesriikide vahel. Kuigi millegipärast on jäänud määratlemata, millistest konkreetsetest elementidest „muude maksude” osa igas liikmesriigis koosneb, oleks selline selgitus hinda moodustavatest elementidest mõeldav teiste üldist majandushuvi pakkuvate teenuste (vesi, telekommunikatsiooniteenused) puhul, pakkudes seega kasulikku teavet, kui see esitataks ka teistes sektorites.

4.7

Euroopa Komisjon on teostanud üksikasjalikke uuringuid teatavate üldist majandushuvi pakkuvate teenuste hindade kohta ja esile toonud energiaturu vaatluskeskusest laekunud andmeid, millest selgub muu hulgas, et

4.8

Vaatamata tõsiasjale, et on olemas palju erinevaid reguleerimisorganeid ja kuigi EL on võtnud meetmeid suurendamaks nende otsustes läbipaistvust, valitsevad tohutud erinevused tarbijaorganisatsioonide vahel teabele juurdepääsu ja tarbijaorganisatsioonide eriteadmiste osas kõnealuste üldist majandushuvi pakkuvate teenuste turgude toimimisest, eriti kui tegemist on hinnastruktuuri, selles sisalduvate väärtuste või juurdepääsuga võrkudele ning sellega, kuidas need tõigad mõjutavad tarbijaid.

4.9

Komitee arvates peaks komisjon ergutama liikmesriike ja riiklikke reguleerivaid asutusi edendama mitte ainult teabe ja otsuste tegemise protsessi läbipaistvust, vaid ka soodustama tasakaalu loomist mängus olevate huvide vahel – reguleeritud majandussektorid ja tarbijad –, toetades ja teostades positiivset diskrimineerimist tarbijate huve esindavate organisatsioonide kasuks (nt erikoolituste, nõustamise või rahalise toetuse abil).

4.10

Komitee hinnangul oleks tarbijaorganisatsioonide osalemine ettevõtjatega võrdsetel alustel arutelufoorumites ja nõuandvates organites konkurentsitiheda turu tingimustes kõige sobivam mehhanism, et anda tarbijaorganisatsioonide käsutusse vahendid tegutsemiseks ja usaldada seega tarbijatele endale suurem mõjuvõim (12).

4.11

Komitee on siiski arvamusel, et sellised riskid (alustades sellest, et kõnealused organisatsioonid kaotavad oma sõltumatuse) on teisejärgulise tähtsusega võrreldes sellega, kui oluline on tagada eriteadmiste omandamine keerukates valdkondades, millel on märkimisväärne mõju tarbijate elule, mida saab kaitsta üksnes tarbijate tõhusa esindamise abil.

4.12

ELi institutsioonid saavad ja peavad julgustama tarbijaorganisatsioonide osalemist reguleerivates asutustes ja arutelufoorumites, eelkõige tariife ja hindu käsitlevates foorumites (13), ja seda mitte ainult reguleerimisprotsessi sõltumatuse ja läbipaistvuse märgina – eriti seoses tariifistruktuuriga –, vaid ka panusena kodanikuaktiivsusse ja tarbijaorganisatsioonide tugevdamisse.

4.13

Tõsi küll, kõnealusele küsimusele osutatakse elektrienergia ja gaasi siseturu ühiseeskirju käsitlevates direktiivides (14) järgmiselt: „Säilitades oma iseseisvuse, ilma et see piiraks tema enda eripädevust ning kooskõlas parema õigusliku reguleerimise põhimõtetega, konsulteerib reguleeriv asutus […] sätestatud ülesannete täitmisel vajaduse korral ülekandesüsteemi halduritega ja teeb vajaduse korral tihedat koostööd liikmesriikide teiste asjaomaste ametiasutustega”. Sellegipoolest ei soovitata tarbijaorganisatsioonide osalemist ja nendega peetavaid arutelusid veel kõigis konkurentsile avatud valdkondades.

4.14

Konkreetses konkurentsile avatud olukorras tingib tariifistruktuur mitte ainult teenuste osutajate, vaid ka tarbijate juurdepääsu turule, kuna tariifistruktuur mõjutab otseselt hinda, ning see võib põhjustada tarbijate tõrjumist ja raskendada varustaja vahetamist (15).

4.15

Hinnaelement ja vajadus arutada koos tarbijate esindajatega hinda määravat tariifistruktuuri jäeti reguleerimisel tähelepanuta ning need puuduvad asjaomastest ELi dokumentidest (nt eespool osutatud direktiividest). Sellegipoolest ilmneb energiaturu vaatluskeskuse kogutud andmetest selgelt, et kõnealuste teenuste hinnastruktuuri kaudu jäävad tarbijate ja ettevõtjate kanda kulud (maksud ja muud kulud), mis suurendavad tarbijate haavatavust ja nõrgendavad ettevõtjate konkurentsivõimet.

4.16

Teatavatel valikutel üldist majandushuvi pakkuvate teenuste vallas on otsene mõju kuludele, mis kajastuvad lõppkokkuvõttes tarbija makstavas hinnas. Komitee on seisukohal, et terve konkurents siseturul ja tarbijate kaitse õigustavad ELi institutsioonide sekkumist, et tagada senisest suurem läbipaistvus esmatähtsate üldist majandushuvi pakkuvate teenuste hindade kujundamisel ning jälgida nende erinevate hinnaelementide ja tariifide arengut. Selleks tuleb liikmesriike ja riiklikke reguleerivaid asutusi ergutada toetama tarbijate ja VKEde esindusorganisatsioonide aktiivset osalemist otsuste tegemise protsessis, mille käigus tariifid kindlaks määratakse (16).

4.17

Lõpetuseks tuletab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee meelde, et tarbijate esindamist ei suudeta tõhusalt tagada, kui puudub võimalus ühishagi esitamise võimalus. Just nimelt seetõttu kutsub komitee komisjoni üles taaskäivitama protsessi Euroopa ühishagi kasutuselevõtmiseks.

15.1.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 11/8

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab äärmiselt oluliseks välja töötada praktilised ettepanekud meetmete kohta tagamaks, et ELi eri institutsioonid tegutsevad lähtuvalt oma pädevustest, et määratleda sobivad meetmed Euroopa Liidu lepingu artikli 11 lõigete 1 ja 2 ellurakendamiseks. Protsessi tuleks pidada võimaluseks suurendada ja tugevdada kodanikuühiskonnaga dialoogi pidamise struktuure nii Euroopa kui ka liikmesriikide, piirkondlikul ja kohalikul tasandil.

1.2

Demokraatia keskmes on jätkuvalt esindusdemokraatia. Osalusdemokraatia on täiendav lähenemisviis ning mitte kunagi alternatiiv esindusdemokraatiale, millel põhineb kõigi meie riikide ühiskond. Samuti ei võistle omavahel kodanikuühiskonna dialoog ja sotsiaaldialoog; pigem on mõlemal aluslepingu sätete alusel oma konkreetne ja eraldiseisev roll.

1.3

On vaja viia ellu tõhus Euroopa Liidu lepingus sätestatud osalusdemokraatia, mis kajastaks Euroopa Liidu väärtusi ja identiteeti. Arvestades praegust majanduslikku, sotsiaalset ja poliitilist kriisi, on artikli 11 täielik rakendamine väga vajalik, kui Euroopa Liit tahab tugevdada oma demokraatlikku õiguspärasust Euroopa kodanike silmis. Lõpuks suudab Euroopa vältida äärmuslust, kaitsta oma demokraatlikke väärtusi ja luua ühise tulevikuga kogukonna vaid suurema läbipaistvuse, isevastutuse, kodanike ja organiseeritud kodanikuühiskonna osalemise kaudu nii liikmesriikides kui ka Euroopa tasandil.

1.4

Euroopa Liidu lepingu artikli 11 lõigete 1 ja 2 rakendamist tuleks näha kui olulist võimalust minna kaugemale praegustest kodanikuühiskonna konsulteerimise ja osalemise protsessidest, mida on arendatud Euroopa tasandil alates 2001. aasta valgest raamatust Euroopa avaliku halduse kohta. On juba arendatud kodanikuühiskonna osalemise erinevaid tavasid, kusjuures mõnda neist ei kasutata enam üksnes teabe jagamiseks ja neid võib pidada heaks näiteks, mille alusel ehitada üles struktureeritud raamistik Euroopa kodanikuühiskonna dialoogile, rakendades artikli 11 lõikeid 1 ja 2.

1.5

Seetõttu soovitab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee järgmist:

1.6

See, kui komitee pühenduks suurel määral ja üha rohkem Euroopa avaliku ruumi kujundamisele, võib mõjutada komisjoni, nõukogu ja Euroopa Parlamenti tegelema aktiivsemalt Euroopa Liidu lepingu artikli 11 lõigete 1 ja 2 rakendamisega ning seega andaprotsesside ja panuse tulemusi, mida hindaksid kõik institutsioonid ja Euroopa kodanikuühiskonna organisatsioonid.

2.1

Viimase 12 aasta jooksul on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee teinud Euroopa kodanikuühiskonna dialoogi, selle esindusdemokraatiat täiendava rolli ja selle sotsiaaldialoogist erineva iseloomu määratlemisel suuri edusamme. Kodanikuühiskonna dialoogi määratletakse kui demokraatlikku ja avalikku arvamust kujundavat protsessi, mis võib toimuda eri vormides, sõltuvalt sellest, milliseid osalejaid kaasatakse. Komitee on kokku leppinud kodanikuühiskonna dialoogi osalejate ja kontseptsioonide määratluse ning selle, et see dialoog on seotud osalusvalitsemisega (1).

2.2

Komitee on ka veel kord kinnitanud subsidiaarsuse põhimõtet Euroopa Liidu tasandil. Ta on teinud ettepaneku tabeli kohta, milles on sätestatud 14 konkreetset kvantitatiivset ja kvalitatiivset kriteeriumi, et hinnata nende kodanikuühiskonna organisatsioonide esindavust, kes on valitud osa võtma horisontaalsest, vertikaalsest ja valdkondlikust kodanikuühiskonna dialoogist; ka on komitee määratlenud täpselt konsulteerimise (ülalt alla suunaline protsess) ja kodanikuühiskonna dialoogi (alt üles suunaline või pigem katkematu protsess) erinevused. Sel viisil on komitee aidanud kaasa Euroopa Liidu lepingu artiklis 11 nüüdseks sätestatud institutsioonilistele saavutustele (2).

2.3

2009. aasta detsembris jõustunud Euroopa Liidu lepingus tunnistatakse ametlikult osalusdemokraatia rolli (kodanikuühiskonna dialoog, konsulteerimine, Euroopa kodanikualgatus). Artiklis 11 (3) täiendatakse ja tugevdatakse esindusdemokraatiat kui keskset institutsiooni (artiklid 10 ja 12) (4), andes seega kuju demokraatia uuenduslikule Euroopa mudelile.

2.4

Nüüd tuleb teha tööd selle nimel, et rakendada ka tegelikult artiklit 11, ning eelkõige tuleb alustada tööd lõigetega 1 ja 2, sest lõikes 3 sätestatud konsulteerimistavad on nüüdseks enamasti välja arendatud ja Euroopa kodanikualgatus on juba reguleeritud (5). Komitees saadud kogemus on meile õpetanud, et dialoogide jaoks kasutatavate tõhusate struktuuride olemasoluks on vaja täpset õigusraamistikku ja institutsioonilist järjepidevust.

2.5

2010. aasta märtsis kutsus komitee komisjoni üles „koostama kodanikuühiskonna dialoogi käsitlevat rohelist raamatut artikli 11 lõigete 1 ja 2 konkreetse väljaarendamise kohta, selleks et järele mõelda juba olemasoleva praktika üle, määratleda lähemalt menetlused ja põhimõtted, neid hinnata ja ühiselt koos organiseeritud kodanikuühiskonnaga teha parandusi, eelkõige luues selged struktuurid” (6). Aasta hiljem, 2011. aastal, korrati seda palvet komitee III rühma korraldatud erakorralisel koosolekul „Millised on osalusdemokraatia väljavaated Euroopas?” ning kiideti heaks osalusdemokraatia saavutamise tegevuskava (7).

2.6

Komitee märgib, et – välja arvatud konsulteerimistavad ja 1. aprillil 2012. aastal jõustunud Euroopa kodanikualgatuse reguleerimine – ei ole eri institutsioonides tehtud edusamme kodanikuühiskonna dialoogi käsitlevate sätete suhtes (artikli 11 lõiked 1 ja 2) ning et sel teemal rohelise raamatu koostamise nõudmisele ei ole veel positiivset vastust saadud.

2.7

Pealegi on kogu Euroopas levinud struktuurne majanduskriis, mis seab küsimuse alla kogu ELi integratsiooni alused ning soodustab kahetist ohtlikku nähtust. Ühelt poolt on selleks naasmine valitsusvaheliste läbirääkimiste juurde, et leida kriisile lahendus, korraldades üha sagedamini ELi tippkohtumisi, teisalt aga inimeste ja nende organisatsioonide ning ELi institutsioonide üksteisest eemaldumine. Selle kõrval levib arusaam, et EL ei ole võimeline leidma kriisist väljapääsu, vaid kehtestab kokkuhoiumeetmeid, mis mõjutavad kõigi eurooplaste elu, ning et tehtavaid valikuid käsitlev dialoog organiseeritud kodanikuühiskonna eri osadega tegelikult puudub. Mõistmise puudumine ja üksteisest eemaldumine näib seega üha kasvavat ja see rajab teed ohtlikule olukorrale, milles võivad õiguspärasuse kaotada isegi ELi institutsioonid.

2.8

Komitee on veendunud, et Euroopa Liidu lepinguga loodud dünaamika ning praegu Euroopa Liidu poliitilisse tegevuskavva kuuluvad mitmed küsimused ja prioriteedid vajavad ühenduse meetodi jõulist ja otsustavat taaselustamist. See võib juhtuda üksnes meetodi tugevdamise ja uuendamise kaudu, ELi institutsioonide alustala – parlamentaarse demokraatia – tugevdamise kaudu, ning alustades uut kodanikuühiskonna otsese kaasamise ajajärku, milles keskendutakse Euroopa identiteedi tugevdamisele ja kodanike seas huvi tekitamisele. Üldsuse suurem osalemine kodanikuühiskonna dialoogi kaudu nii selle otseses vormis kui ka esindusorganisatsioonide kaudu, nagu on ette nähtud artiklis 11, on muutumas Euroopa projekti tuleviku jaoks keskseks proovikiviks. See laheneb lõpuks vaid isevastutuse, toetuse, läbipaistvuse ja otsustamisprotsessi demokraatliku legitiimsuse suurendamise teel.

2.9

Seega on artikkel 11 ja selle rakendamine vajalik vahend sellise osalusdemokraatia dünaamika saavutamiseks ning komiteel on kahtlemata kõik vajalikud kogemused, et selles küsimuses algataja olla, et tugevdada Euroopa demokraatiat tihedas koostöös ELi eri institutsioonidega ning peamiste üleeuroopaliste ja üleriigiliste organiseeritud kodanikuühiskonna võrgustikega.

2.10

Komitee on teadlik, et annab vaid osaliselt aimu mõistes „organiseeritud kodanikuühiskond” (8) peituvast mitmekesisusest, ning seega, lähenedes asjale pragmaatiliselt, on komitee juba mõnda aega tegutsenud selle nimel, et muuta oma suhted Euroopa kodanikuühiskonnaga aina laiapõhjalisemaks. Komitee usub, et kriisi ajal on sellise institutsioonide ja kodanikuühiskonna vahelise silla tugevdamine tähtsam kui kunagi varem, et see täiendaks struktuuripoliitilisi valikuid ja institutsioonilisi reforme, mis on ELi tuleviku jaoks möödapääsmatud.

2.11

Artikkel 11 tervikuna on selge usaldusavaldus kodanikuaktiivsuse lisaväärtusele, osalusdemokraatia väärtusele ja rollile, mida see võib mängida inimeste pühendumuse tugevdamisel Euroopa projektile, edendades üha teadlikumat ja tähtsust omavat Euroopa avalikku arvamust. Asetades artikliga 11 hästi kehtestatud konsulteerimise traditsiooni (lõige 3) osalemissamba konteksti (lõiked 1 ja 2), viidatakse märkimisväärsele üleminekule struktureeritud dialoogi arendatud mudelile.

2.12

Pärast viitteist aastat kestnud arutelu ja eespool mainitud väljaandest (9) leitavate oluliste dokumentide avaldamist on nüüd vaja iga ELi institutsiooni jaoks konkreetseid sihipäraseid meetmeid ja vahendeid; samal ajal aga tuleb välja töötada koordineeritud ja järjepidev üldraamistik, et võimaldada kõnealuses artiklis sätestatud üldeesmärgi paremat rakendamist.

2.13

Komitee peab oluliseks vastu panna kiusatusele muuta artikli 11 normatiivne alus (eelkõige lõiked 1 ja 2) kõigest kirjeldavaks sätteks, nagu foto millestki juba olemasolevast. See ei kajastaks mingil juhul seadusandja kavatsusi ega vastaks Euroopa organiseeritud kodanikuühiskonna suurtele ootustele.

3.1

Komitee arvab, et artikli 11 lõigete 1 ja 2 rakendamise jaoks praktiliste meetmete väljatöötamise alustamisel oleks kasulik võtta aluseks kehtivad parimad tavad.

3.2

Viimase kümne aasta jooksul on ELi kodanikuühiskonna organisatsioonidega tehtava koostöö eri vormide hulk püsivalt kasvanud. See hõlmab enamasti komisjoni edendatud konsultatsiooniprotsesse.

3.3

Komisjoni tasandil on üha suuremas arvus peadirektoraatides välja töötatud arvukad konsultatsioonimenetlused, mis erinevad eesmärkidelt, regulaarsuselt, mahult ja mõjult. Need menetlused on arenenud suures osas iseseisvalt ja muutunud sageli tõelisteks nn konsulteerimisfoorumiteks. Need hõlmavad erinevaid olukordi ja tulemusi, mis mõnel juhul juba on alalise kodanikuühiskonna dialoogi teatud määral struktureeritud vormid (10). Komitee arvates tuleb igal juhul uuesti rõhutada, et konsulteerimiste õiguslikku struktuuri ei maksa segi ajada kodanikuühiskonna dialoogi uue vahendiga, mis tuleb samuti muuta struktureerituks ja alaliseks.

3.4

Näidete hulka kuuluvad tervise- ja tarbijaküsimuste peadirektoraadi organiseeritud ELi tervisefoorum, Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti põhiõiguste platvorm, arengu ja koostöö peadirektoraadi kodanikuühiskonna kontaktrühm ning kaubanduse peadirektoraadi algatatud kodanikuühiskonna dialoog.

3.5

Viimane on struktureeritud sektoripõhise dialoogi jaoks kõige arenenum mehhanism, nii seetõttu, et osalejaid on palju (üle 800 registreeritud organisatsiooni), kui ka seetõttu, et peaaegu pooled neist asuvad liikmesriikides, mitte Brüsselis. Ka on see ainus mehhanism, mille jaoks on tellitud välishindamine (11) – kaubanduse peadirektoraadi enda poolt.

3.6

Teine näide on 2009. aastal komitee ja komisjoni ühisalgatusel loodud Euroopa integratsioonifoorum (12), millel on umbes sajast üleeuroopalisest ja riiklikust sidusrühmast koosnev püsiliikmeskond. Samuti osalevad jätkuvalt Euroopa Parlament, Regioonide Komitee ja ELi liikmesriikide valitsuste esindajad. Pärast veidi rasket algust on sellest nüüd saanud ELi integratsioonipoliitika tegevuskava praktilist arengut käsitleva struktureeritud dialoogi kese, eriti eeletapis.

3.7

Kolmas näide on ELi välissuhete keeruka süsteemi kontekstis tegutsevad kodanikuühiskonna foorumid. Tasub eelkõige esile tuua ELiga ühinemise läbirääkimiste raames loodud ühiste konsultatsioonikomiteede edu, ELi-Cariforumi nõuandekomitee rolli ELi ja Cariforumi riikide vahelise majanduspartnerluse erilepingu seires ning ELi-Korea vabakaubanduslepingus sätestatud kodanikuühiskonna rolli.

3.8

Kõige keerukam ja olulisem nii osalevate riikide ja sidusrühmade kui ka võetud meetmete arvu poolest on ehk Cotonou leping (13). Selles nähakse ette ametlik tunnustus „valitsusväliste osalejate (kellena on määratletud erasektor, majandus- ja sotsiaalpartnerid ning kodanikuühiskond) täiendavale rollile ja nende võimalikule panusele arengu valdkonnas” (14). Konkreetse mandaadi alusel korraldab komitee regulaarseid koosolekuid AKV-ELi sotsiaal-majanduslike osalejatega ning töötati välja eriprogramm, et pakkuda eri riikidele rahalist toetust, mida haldavad ELi delegatsioonid ja millega antakse osalejatele suurem roll ja investeeritakse suutlikkuse suurendamisse (15).

3.9

Viimasena tuleb ka meeles pidada Euroopa Parlamendi kodanike foorumit (Citizens’ Agora), mida on korraldatud kolm korda kindlal teemal (kuigi erinevate ajavahemike tagant ja erinevate tulemustega) algatuse käivitamisest saadik 2007. aastal ja kus osales palju erinevaid Euroopa kodanikuühiskonna organisatsioone (16). Kõnealusele tööle koostatakse praegu Euroopa Parlamendis eraldi hinnangut, kuna algatusele tuleb tulevasteks aastateks uus hoog sisse lükata.

3.10

Mainimist väärivad mõned rahvusvahelised näited kodanikuühiskonna tõhusast osalemisest otsustusprotsessis. Need hõlmavad ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni (UNECE) Århusi konventsiooni (17) ja Euroopa Nõukogu rahvusvaheliste valitsusväliste organisatsioonide konverentsi vastu võetud heade tavade koodeksi kodanike osalemiseks otsustusprotsessis (18).

3.11

Århusi konventsioonis nähakse ette mitte üksnes avaliku sektori ja asjaomaste kodanikuühiskonna organisatsioonide õigus saada avalikelt asutustelt keskkonnaalast teavet, vaid ka õigus avalikule osalemisele keskkonnaalaste otsuste tegemisel ja õigus vajaduse korral avalikke otsuseid vaidlustada. Ka võivad kodanikuühiskonna esindajad määrata liikmeid konventsioonist kinnipidamise komiteesse ning kodanikuühiskonna esindajad võivad kuuluda selle juhatusse. Peale selle saavad kõnealused kodanikuühiskonna organisatsioonid rahalist toetust.

3.12

Euroopa Nõukogu puhul on ministrite komitee poolt tunnustatud heade tavade koodeksi eesmärk parandada kodanikuühiskonna osalemist poliitilises otsustusprotsessis kohalikul, piirkondlikul ja üleriigilisel tasandil. Sisuliselt esitatakse heade tavade koodeksis neli erinevat osalemise tasandit (teavitamine, konsulteerimine, dialoog ja partnerlus), mida saavad kasutada mudelina nii kodanikuühiskond kui ka riigiasutused.

3.13

Häid näiteid esineb ka piirkondlikul ja üleriigilisel tasandil. Iseäranis väärib tunnustust Prantsusmaa presidendi algatusel 2007. aastal loodud Prantsuse foorum Grenelle Environnement (19). Foorum tõi kokku riigi, omavalitsuste, vabaühenduste ja sotsiaalpartnerite esindajad dialoogi ja partnerluse protsessi, mille lõpptulemuseks olid kaks olulist keskkonnaseaduste paketti 2008. ja 2010. aastal. Lisaks sai 2008. aastal foorumi Grenelle Environnement ettepanekul Prantsuse majandus- ja sotsiaalnõukogu nimeks majandus-, sotsiaal- ja keskkonnanõukogu ning keskkonna sektori esindajad määrati organi liikmeteks (20). Lisaks tasub meenutada üleriigilisel ja kohalikul tasandil rajatud kodanikuühiskonna dialoogi teisi mudeleid, nt koostööplatvormid, rahvusvahelised kokkulepped, koostöölepingud ja -protokollid jne, mis kõik sellistena vääriksid kasutamist.

4.1

Tänapäeval leiame väga huvitavaid näiteid, mis on praktikas hoopis midagi enamat kui kõigest konsulteerimise tüüpvormid. Mõnel juhul on need loonud stabiilsemad ja mitmekülgsemad aktiivse osalemise protsessid, millega kaasnevad tugevamad koostöövormid ja mis rajavad teed struktureeritud kodanikuühiskonna dialoogi võimalikele vormidele, nagu on ette nähtud Euroopa Liidu lepingu artiklis 11. Neid tavasid teatakse tavaliselt aga ebapiisavalt väljaspool asjaomaseid ringkondi ning neid tuleb hinnata, rohkem edendada, laiendada ja leida neile stabiilsem alus.

4.2

See, mida arvavad neist foorumitest ja eriti nende tõhususest eri sidusrühmad, sõltub paljudest teguritest: protsessi isevastutuse väga erinev tase, sidusrühmade esindatuse arvatav tase (21), finantstingimused, mis võivad, aga ei pruugi aidata kaasa vähem struktureeritud ja mujal kui Brüsselis asuvate sidusrühmade osalemisele, ning tehniline suutlikkus aidata aktiivselt kaasa arutelule ja tagada protsessi järeltegevus ning ELi institutsioonide tehtud rakendusinvesteeringute järjepidevus.

4.3

Siinkohal tasub toonitada nende protsesside mõnda tähtsat aspekti:

4.4

Kõnealused näitajad osutavad võimalikule kriitilisele hulgale, mis süstemaatilise kasutamise ja õige avalikustamise korral võib osutuda oluliseks osaks ELi tasandi osalusdemokraatia ülesehitamisel. Igal juhul muudaks see Euroopa demokraatia kõnealuse samba nii avalikkusele kui ka eri institutsioonides nähtavamaks. Nii tunnustataks rohkem ja hinnataks kõrgemalt Euroopa kodanikuühiskonna organisatsioonide panuse suurust ja ELi juba mõnda aega tehtud jõupingutusi.

4.5

Seega teeb komitee ettepaneku, et aktiivses koostöös kõigi teiste institutsioonidega algataks komisjon suuremahulise ja üksikasjalikuma uuringu.

4.6

Kümme aastat pärast valge raamatu avaldamist Euroopa avaliku halduse kohta (23) tuleks mainitud uuringus anda terviklikum üldhinnang saavutatud tulemustele, õigusloomeprotsessile avaldatavale konkreetsele mõjule, ootamatult tekkinud ja kogetud muutustele, ilmnenud probleemidele, täheldatud puudujääkidele ja ebakõladele, kantud kuludele ning selgitada lõpuks välja vajalikud elemendid, mille abil muuta osalust asjakohasemaks ja ulatuslikumaks. Uuringus tuleks hinnata kodanikuühiskonnaga tehtava praeguse struktureeritud koostöö tegelikku tõhusust ja ulatust ning kaaluda selle tõhustamise viise ja vahendeid. Samuti tuleks selles mõelda headele tavadele, mille kohta võiks ettepaneku esitada, ning sellele, kuidas neid tavasid edasi arendada. Ka tuleks uuringus hinnata, kuidas ja mil määral seda suurt tööd teatakse ja mida sellest arvatakse väljaspool asjaomaseid ringkondi ning mida see tähendab suurenevale demokraatlikule osalusele Euroopa projektis ja sellele avaldatavale suurenevale toetusele ning seega Euroopa avaliku ruumi kujundamisele. Uuringus tuleks lisaks käsitleda mõju hindamise elemente nii institutsioonide kui ka organiseeritud kodanikuühiskonna erinevate sidusrühmade vaatepunktist.

4.7

Artiklist 11 (24) lähtudes ellu viidud ning otseselt ja aktiivselt kodanikuühiskonna organisatsioone hõlmavast uuringust võib nii kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikliga 11 saada hea toimiv alus struktureeritud dialoogi edasiarendamise jaoks vajalike suuniste ja edasise praktilise korralduse väljaselgitamiseks. Sel viisil pakuks uurimus komisjonile ja teistele ELi institutsioonidele vajalikud elemendid edasiste täpsemate praktiliste ettepanekute koostamiseks kooskõlas ka punktis 2.5 osutatud rohelise raamatuga, mille suurt tähtsust komitee rõhutab. Esmatähtis oleks uuringus välja selgitada võimalikud ühised suunised ja tavad kõigi institutsioonide jaoks, võttes nõuetekohaselt arvesse nende kõigi sõltumatust, et töötada välja ühemõtteline, tõhus, kaasav ja läbipaistev protsess kodanikuühiskonna struktureeritud osalemiseks Euroopa projekti ülesehitamises.

4.8

Komiteel on siin kindlasti võimalik kaasa aidata, jagades oma kogemusi ja võrgustikke, ning ta osaleks aktiivselt uuringu korraldamises nii selle kavandamise kui ka rakendamise etapis ning seejärel tulemuste levitamises, eriti 27 liikmesriigis.

4.9

23. juunil 2011. aastal käivitasid komisjon ja Euroopa Parlament ühise läbipaistvusregistri, mis asendas komisjoni poolt 2008. aastal loodud registri. Seni on end registreerinud mitu tuhat organisatsiooni Euroopa kodanikuühiskonna eri sektoritest. Need organisatsioonid peavad jagama laialdaselt teavet ja kohustuvad järgima ühist käitumisjuhendit (25). Kõnealune ainus register, mis on kahele institutsioonile ühine, ning asjaolu, et nõukogu on juba avaldanud soovi liituda, näitab, et institutsioonid on võtnud selge suuna ja neil on olemas tahe jätkata koordineeritult niisuguses tähtsas ja tundlikus küsimuses nagu seda on suhted kodanikuühiskonnaga.

4.10

Komitee usub, et register, mille senine eesmärk on olnud poliitika mõjutamiseks saavutada vaid läbipaistvus ELi institutsioonidega kokkupuutuvate isikute jaoks, võiks muutuda järk-järgult kodanikuühiskonna dialoogis osalevate sidusrühmade kindlakstegemise vahendiks, pidades silmas esindavuse kriteeriumi küsimust. Seepärast tuleks eespool nimetatud uuringus vaadelda ka võimalusi, mida pakub selline register struktureeritud kodanikuühiskonna dialoogi väljatöötamiseks.

4.11

Lissaboni leping avab ka uue võimaluse seoses Euroopa Ülemkoguga. Euroopa Ülemkogu on nüüdseks alaline struktuur ja selle eesistuja määratakse ametisse kaheks ja pooleks aastaks ning seda aega on võimalik pikendada. Kõik see paneb aluse pikaajalisema visiooni ja organiseeritud kodanikuühiskonnaga stabiilsemate suhete loomisele. Ka Euroopa Ülemkogu peab täitma Euroopa Liidu lepingu artiklist 11 tuleneva kohustuse. Asjaolu, et Euroopa Ülemkogu on nüüd vastutav ELi poliitiliste üldsuuniste kehtestamise eest, muudab strateegiliselt veelgi olulisemaks koostöö arendamise, mis edeneb järk-järgult struktureeritud kodanikuühiskonna dialoogi suunas. Komitee leiab, et Euroopa Ülemkogu peaks looma kodanikuühiskonna dialoogi jaoks eriüksuse, ning komitee on nõus tegema Euroopa Ülemkoguga tihedalt koostööd selle eesmärgi tegelikuks täitmiseks, mis on ka komitee üks eriülesandeid.

5.1

Viimase kümne aasta jooksul on komitee muutnud põhjalikult oma töömeetodeid ja on ennekõike hakanud palju rohkem kaasama oma töösse sidusrühmi, eksperte ja Euroopa kodanikuühiskonna organisatsioone.

5.2

Muutusi leiab komitee töö igas aspektis: komitee töö tavapärasem aspekt (arvamused): ekspertide suurem osalemine ja (erineva mahuga) arutelude arvu suurenemine; kodanikuühiskonna organisatsioonidega kontaktrühma loomine; sektsioonide, rühmade ja eesistumiste programmide raames korraldatud arvukad konverentsid ja üritused nii Brüsselis kui ka ELi eri riikides; strateegia „Euroopa 2020“ jaoks tehtud töö koos majandus- ja sotsiaalnõukogude ning samalaadsete organisatsioonidega liikmesriikides ning samuti mitmekesine tegevus komitee välissuhete raames.

5.3

Tekib ettekujutus olulistest ja üha tihenevatest suhetest ja dialoogist suurema hulga ja mitmekesisemate Euroopa organiseeritud kodanikuühiskonna osalejatega: mitmekülgne, väga sektoripõhine areng, mille puhul kipub olema nii, et eri üksused ei ole üksteise tegevusest eriti teadlikud. Sellise suhtlemise täit potentsiaali ei ole piisavalt ära kasutatud.

5.4

Sel põhjusel peaks komitee tegema järgmist:

5.5

Komitee peab kasutama iga kasulikku koostoimet teiste ELi institutsioonidega tagamaks artikli 11 nõuetekohane rakendamine. Selleks kordab komitee oma pühendumust avada uusi võimalusi koostööks Euroopa Ülemkoguga ning tugevdada ja laiendada kõiki juba pakutavaid võimalusi koostööks Euroopa Parlamendi, Euroopa Komisjoni ja Regioonide Komiteega.

5.6

Komitee ja komisjoni sõlmitud uus koostööprotokoll  (27), mis konsolideerib ja tugevdab komitee kui eelistatud vahendaja rolli kodanikuühiskonna organisatsioonide ja ELi institutsioonide vahel, avab selleks palju võimalusi, mida tuleks sihikindlalt kasutada. Protokoll konsolideerib ja tugevdab aastate jooksul arendatud koostöövõimalusi ja loob uusi, kaugelepürgivaid ja tegelikke võimalusi Euroopa Liidu lepingu artikli 11 järkjärguliseks ja ühiseks rakendamiseks, et arendada välja osalusdemokraatia „liidu tasandil eesmärgiga tugevdada Euroopa Liidu demokraatlikku legitiimsust” (28). Konkreetsemalt: „Komisjon peab seda koostööd eelistatud vahendiks esindusühenduste ja kodanikuühiskonnaga peetava avatud, läbipaistva ja korrapärase dialoogi korraldamiseks, nagu on osutatud ELi lepingu artiklis 11” (29).

5.7

Protokollis tuvastatakse kaks keskset võimalust sellise koostöö väljaarendamiseks, millest võib saada stabiilne ja struktureeritud raamistik, millesse kaasata järk-järgult pidevalt laienev Euroopa kodanikuühiskonda esindavate organisatsioonide võrgustik, edendades struktureeritud kodanikuühiskonna dialoogi tõelist arengut artikli 11 lõike 2 kohaselt:

5.8

Komitee peaks töötama selle nimel, et luua kodanikuühiskonna organisatsioonidega kõige asjakohasemat koostoimet nii riigi kui ka ELi tasandil, arendades mõlemal tasandil struktureeritud koostööd.

5.9

Eelkõige võiks kõnealust struktureeritud koostööd arendada riigi tasandil, mida nõutakse komiteelt nüüd protokolli alusel, andes „panuse ELi õigusaktide rakendamise hindamisse eelkõige seoses horisontaalsete klauslitega, nagu on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklites 8–12” (30). Selleks tuleb tõhustada juba praegu riikide majandus- ja sotsiaalnõukogude ning samalaadsete organisatsioonidega tehtavat koostööd.

5.10

2004. aastal lõi komitee Euroopa kodanikuühiskonna organite ja võrgustikega kontaktrühma, mida mainitakse ka läbivaadatud protokollis. Esitatud nägemuse kontekstis peab komitee vajalikuks läbi vaadata, ümber struktureerida ja uuesti elujõuliseks muuta kontaktrühma ülesanded ning eelkõige avada see organiseeritud kodanikuühiskonna kõigile sektoritele, sealhulgas viidates komitee kolme rühma struktureeritud ülesehitusele. Kontaktrühma taoline tugevdamine võib olla konkreetne samm otsusekindlalt Euroopa Liidu lepingu artikli 11 lõike 1 rakendamise suunas (horisontaalse kodanikuühiskonna dialoogiga seoses), muutes komitee seega protsessi hõlbustamise platvormiks. Sel viisil muudetud ja tugevdatud kontaktrühm võib osutuda komitees üha väärtuslikumaks, eriti Euroopa Liidu lepingu artikli 11 rakendamise järelevalve puhul.

6.1

Komitee arvates peaks komitee ise järjest rohkem muutuma Euroopa kodanikuühiskonna dialoogi tippkeskuseks, edasi arendades ja järjest parandades olemasolevaid vahendeid, edendades struktureeritud dialoogi ja sidusrühmade osalemisel tegutsevate avatud foorumite uusi vorme. See peaks toimuma tervikliku strateegia raames ja Euroopa kodanikuühiskonna organisatsioonide üha ulatuslikuma osalusega eesmärgiga levitada kodanikuühiskonna dialoogi häid tavasid kõikidel tasanditel. Selle abil õnnestub komiteel anda otsustav panus artikli 11 ellurakendamisse.

6.2

Komitee arvates tuleks alustada tööd sellise ruumi loomiseks, mis kehastab uut osalusdemokraatia ajajärku, mis oleks uuendus nii sisult kui ka meetodilt, ent hoogustaks ka kogu protsessi ja oleks iseenesest juba teavitussündmus. Nii võidakse anda Euroopa avaliku ruumi ülesehitamisele vorm ja sisu, nagu on kogu Euroopa projekti eeltingimuseks välja pakkunud filosoof Jürgen Habermas, kuid mille elluviimine on endiselt veel kaugel. Selle töö tegemine muutub endisest vajalikumaks, arvestades kriisiolukorda ja juba tuvastatud ohte seoses Euroopa ülesehitamisele antava demokraatliku toetuse nõrgenemisega.

6.3

Komitees on sellise avaliku ruumi loomise ettepanek juba esitatud nii komiteesisestel konverentsidel (31) kui ka hiljutises mõjukas arvamuses „Ühenduse meetodi uuendamine” (32).

6.4

Komitee arvab, et sellise Euroopa kodanikuühiskonna dialoogi struktureeritud avaliku ruumi vormiks võiks olla iga-aastane üritus, millel on järgmine struktuur ja järgmised ülesanded:

6.5

Komitee on arvamusel, et see üritus võib tulemuslikult ergutada kõiki ELi institutsioone muutma kodanikuühiskonna dialoogi horisontaalseks ülesandeks kõigi komisjoni peadirektoraatide, nõukogu töörühmade ja Euroopa Parlamendi komisjonide jaoks, tehes seda Euroopa organiseeritud kodanikuühiskonna eri osade suhtes läbipaistval ja tasakaalustatud viisil, nagu on varem nõudnud Euroopa Parlament (35).

6.6

Et anda sellele väljavaatele rohkem kaalu ja tugevam alus, palub komitee komisjonil esitada uuesti täpne ja lõplik ettepanek Euroopa ühingute Euroopa põhikirja kohta, nagu nõuavad tungivalt Euroopa kodanikuühiskonna organisatsioonid ning nagu on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee korduvalt soovinud oma mitmes arvamuses.

15.1.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 11/16

1.3.1

Komitee soovitab:

2.1

Aktiivse vananemise küsimusega tegeleva Euroopa Komisjoni juhtrühma nägemus aktiivsena ja tervena vananemisest on järgmine: „Aktiivsena vananemine on protsess, mille käigus optimeeritakse võimalusi tervise, osalemise ja turvalisuse osas, eesmärgiga tõsta vananevate inimeste elukvaliteeti. See kehtib nii üksikisikute kui ka elanikkonnarühmade kohta. Tervise all peetakse silmas füüsilist, vaimset ja sotsiaalset heaolu. „Aktiivne” viitab jätkuvale osalusele ühiskondlikus, majandus- ja kultuurielus, vaimses tegevuses ja kodanikuelus, ning mitte üksnes võimele olla füüsiliselt aktiivne või osaleda tööelus”  (1).

2.2

Käesoleva arvamuse eesmärk on rõhutada eakate aktiivset osalust Euroopas, analüüsida takistusi, mis ei võimalda suuremat kaasatust ning rõhutada sellise osaluse kestvust inimese kogu elu jooksul. Seepärast algab eakate vajadusi arvestava (2) Euroopa ehitamine juba sünnist ning nõuab pikaajalist visiooni. See arvamus põhineb Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee varasematel arvamustel eakate ja vananemise kohta (3).

2.3

Praegu on Euroopas üle 85 miljoni üle 65-aastase inimese ja 2060. aastaks kasvab nende arv 151 miljoni. Oluline on mitte keskenduda ainuüksi vanusele, vaid väärtustada ja arendada osalemise võimet igas vanuses ning tunnustada asjaolu, et isegi kui eakate (käesolevas arvamuses käsitatakse eakatena üle 65-aastaseid inimesi) tervis seab neile piirid, ei takista see neid alati tegutsemast.

2.4

„Eakate aktiivne ühiskondlik, kultuuriline, majanduslik ja poliitiline osalus põhineb adekvaatsel vanuse imagol  (4)”. Me peame takistama meedia ja valitsuse liiga dramaatilist keelekasutust vananeva ühiskonna kirjeldamisel.

2.5

Ealine diskrimineerimine tuleb kaotada, kuna see kahjustab suhtumist eakatesse ja heidutab neid osalemast. See asjaolu toob endaga kaasa olulist panust kao ning suurendab pingeid põlvkondade vahel. Me peaksime tundma rõõmu tervena elatud elu pikenemise üle, asjaolu, mis tuleneb paremast haridusest ja toitumisest ning põlvkondadevahelise ühiskondliku lepingu tähtsuse rõhutamisest.

2.6

Negatiivses suhtumises eakatesse ei võeta arvesse nende rolli töötajate, tarbijate, ühiskondlikes projektides osalejate ning hooldajatena. Negatiivne suhtumine eakatesse on kahjulik, kuna diskrimineerimine kahjustab enesehinnangut ning takistab suuremat osalust ja seega eakate panust majandusse. Keskmine eluiga on pikenenud tänu uutele arengutele meditsiini, farmakoloogia ja tehnoloogia valdkonnas ning suurenenud tervisealasele teadlikkusele ja asjaomasele koolitusele. „Teadusuuringud on näidanud, et väga eakate inimeste enese antud hinnang oma elukvaliteedile on sageli palju parem kui üldiselt arvatakse. Me peame muutma suhtumist vananemisse, mida liiga sageli mõjutavad negatiivsed väärkujutlused ja eelarvamused” (5).

2.7

Demograafilised muutused loovad võimalusi suurendada „hõbedase majanduse” osakaalu, kuna eakad on paljudes sektorites tarbijateks, andes ühtlasi panuse oma töö kaudu.

2.8

Et lahendada eakate diskrimineerimise probleemi õigusaktide, juhtimise ja uue dünaamika loomise abil poliitika kujundamisel tuleks prioriteediks seada aktiivse vananemise edendamine ning eakama elanikkonna potentsiaali vabastamine, et nad võiksid täisväärtuslikult osaleda riigi ühiskondliku ja majandusliku kapitali rohkendamisel.

2.9

Me peaksime vaidlustama käsitluse, mille kohaselt saavad meist 65-aastastena teenuste saajad, kes ise enam ei panusta. Ealised tõkked tuleks kaotada. Eakad ei muutu vananedes homogeenseks rühmaks, vaid nad säilitavad oma erinevad seisukohad, tegutsemisvõime, kogemused, eelarvamused, vajadused ja soovid. Me kõik vananeme ning 2060. aasta ootuste täitumiseks on vaja pidevat kohanemist.

2.10

Statistilisi andmeid eakate inimeste kohta tuleb kasutada ettevaatlikult, pidamata endastmõistetavaks, et kõigi 65-100-aastaste tervislik olukord, osalustase jms on sama., Vajadused ja võimed on ju erinevad. Me peaksime vältima eal põhinevaid seisukohti ja isoleeritust.

2.11

Võimatu on vaadelda eakate väärikust ja heaolu eraldi sellistest strateegiatest, mis seonduvad sissetuleku, tervise ja sotsiaalhoolekande ning kohaliku sotsiaalse võrgustiku ja kogukonna algatuste säilitamisega. Neile küsimustele juhitakse tähelepanu seoses osalemistakistustega, mida on võimalik luua. Juurdepääsuvõimalus teenustele ja aktiivne osalus sõltub olulisel määral piisavast sissetulekust ning see küsimus peaks olema pensionireformide lahutamatu osa.

3.1

Äsjases aruandes „Gold Age Pensioners” (6), kirjeldatakse eakaid kui ühiskonna liimi. Selles rõhutatakse nende panust perekonnas ja ühiskonnas, mis avaldub nende vabatahtliku tegevuse ja osaluse kaudu demokraatlikes institutsioonides.

3.2

Eakad osalevad aktiivsemalt kõikidel valimistel. Vastavalt Eurostati aruandele (7) hääletab 50 % üle 55-aastatstest kodanikest, ning vanemas eas on suurem huvi poliitika vastu. Eakate pidevalt kasvav arv meie ühiskonnas tähendab olulist poliitilist mõju, mida USAs nimetatakse „halliks võimuks”. Seda mõju kasutatakse.

3.3

Euroopa Parlamendi valitud liikmete keskmine iga on 54 aastat ja vanim neist on 84-aastane. Sama peegeldub teistes valitsusorganites ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitees, asjaolu, mis näitab, et vanus ei tohi olla takistuseks osalemisele ükskõik millisel tasandil.

3.4

Paljud eakad annavad VVOde, riigiasutuste ja ettevõtete juhatuste tegevusse oma panuse tänu tööelus omandatud kogemustele ja ametialastele teadmistele.

4.1

Arvestades eakate ulatuslikku ja mitmekülgset panust ühiskonda, võib teha oletusi eakate ühiskonda kaasamise ja otsustusprotsessides osalemise kohta. Kuid eakad tunnevad end sageli tõrjutuna otsuste puhul, mis võetakse vastu nende endi või selle ühiskonna heaolu kohta, kus nad elavad. Üksikisikud vajavad isiklikku innustamist ning organisatsioonid peavad looma mehhanisme, mis tagavad eakate seisukohtade kaasamise.

4.2

Euroopa eakate inimeste platvorm AGE avaldas 2010. aastal aruande (8), milles esitati näiteid eri liikmesriikides arendatud meetodite kohta, sealhulgas riiklikud ja kohalikud eakate nõukogud ja avalikud konsulteerimised. Euroopa sotsiaalse kaasamise protsessi üks põhieeldus on see, et sidusrühmad osalevad nende ees seisvatele probleemidele lahenduste leidmisel. Osalus on oluline, kuid oluline on ka õigus olla kuulda võetud, et luua võimalusi muutusteks.

4.3

Neid, keda ohustab sotsiaalne tõrjutus halva tervisliku olukorra, puude või vaesuse tõttu, tuleb abistada ning üksikisikutele tuleb anda suurem võim. Šotimaa dementsusealane töörühm on hea näide dementsuse diagnoosiga inimeste kohta, kellel on kindel eesmärk säilitada valikuvõimalused ja kontroll oma elu üle. Töörühm on saavutanud mõjuka riikliku ja rahvusvahelise reputatsiooni tänu entusiastlikele ja kartmatutele kampaaniatele, mille eesmärk on parandada dementsusprobleemide mõistmist ja teha lobitööd teenuste parandamiseks. Dementsuse all kannatavad inimesed juhivad kõnealust organisatsiooni ning on peakõnelejad konverentsidel või valitsuse nõustajad (9).

4.4

Tõhus osalus nõuab toetavaid struktuure ning valitsusorganite ja VVOde, tööandjate ja teiste institutsioonide lubadust tõepoolest võtta eakaid kuulda kui osalejaid; see tähendab žargoonivaba keelekasutust, juurdepääsu koosolekuruumidele ning seda, et inimestel on majanduslikult võimalik osaleda ja nad saavad kasutada transpordivahendeid. Eakad peavad olema teadlikud oma õigustest ja kohustustest ning neil peab olema võimalus tutvuda käsitletavate teemadega, seega on koolitusel, mis hõlmab ka IKTd, esmatähtis koht (10).

4.5

Üha suuremat tähelepanu pööratakse koostoimimisele, st et „üksikisikud, kogukonnad ja organisatsioonid, kellel on oskused, teadmised ja võimalused koostööde teha seda ka teevad, luues võimalusi ja lahendades probleeme” (11). Siinkohal tuginetakse põhimõtetele, mis on aluseks kõigile osalustegevustele, ja neid on võimalik rakendada hooldusteenuste paketi väljatöötamisel mis tahes tasandil kuni riikliku tasandini välja, kus neid on võimalik rakendada poliitika kujundamisel.

5.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab komisjoni toetust ühistele programmialgatustele ja tegevuskava arendamisele edasiste teadusuuringute jaoks vananemise ja demograafiliste muutuste valdkonnas, millel on oluline osa dokumendis „Horisont 2020: vananemist käsitlevad tegevuskavad” (12).

5.2

Jätkuvad teadusuuringud eakate elu kõikide aspektide kohta on tähtsad, et tagada asjakohased poliitilised otsused tervishoiu, sotsiaalhoolekande, hariduse, sissetuleku ja osaluse küsimuses. Eakad tuleks kaasata teemade määratlemisse ja teadusuuringutes osalemisse. Eriti oluline on viia läbi eakatele suunatud kliinilisi ravimiuuringuid.

6.1

Kuna elanikkond vananeb jäävad hoolduskohustused üha arvukamatele vanematele naistele ning see võib põhjustada majanduslikke probleeme kaotatud sissetuleku ja vähenenud pensioniõiguse tõttu. Eakad annavad olulise panuse vanemate, nõrgema tervisega sugulaste mitteametlike hooldajatena, mis tähendab riiklike sotsiaalhoolekandekulude märkimisväärset kokkuhoidu. Tuleb tunnustada mitteametlike hooldajate kogemusi ja oskusi ning vajadust tagada koolitusvõimalusi.

6.2

Lisaks sellele kannavad paljud vanavanemad vajaduse korral hoolt lapselaste eest raskustega perekondades või selleks, et võimaldada oma lastel tööl käia ja olla majanduslikult aktiivsed.

6.3

Mitteametliku hooldamise valdkonnas on ruumi sotsiaalsete uuenduste jaoks ja liikmesriigid peaksid tegema suuremaid jõupingutusi selleks, et leida lahendus uutele väljakutsetele ja kohustustele, millega mitteametlikud hooldajad kokkutõmmatud ja ebapiisavate hooldusteenuste tõttu silmitsi seisavad.

7.1

„Eakad tegelevad hulgaliste vabatahtlike tegevustega, mis ulatuvad palju kaugemale tavapärastest eaga seonduvatest küsimustest, nt toetus nõrga tervisega või haigetele eakatele” (13). Vabatahtlikud tegevused hõlmavad heaolu ja tervishoidu, vabaajategevusi, keskkonda, usuorganisatsioone, kultuuri ja poliitikat.

7.2

Eakad tegutsevad vabatahtlikena, kuna see võimaldab neil säilitada ja arendada oma oskusi ja sotsiaalseid suhteid, ennetada sotsiaalset isoleeritust ja tõrjutust ning teenida oma kogukonda. Vabatahtlik tegevus on vastastikku kasulik. 2009. aastal teostatud uuringu põhjal selgus, et 78 % EL27 elanikkonnast oli seisukohal, et eakad andsid vabatahtlikena suure panuse heategevus- ja kogukonnaorganisatsioonidesse (14).

7.3

Seadusega ettenähtud teenuste puudumise või nende vähendamise olukorras tuleks tunnustada eakate tegevust vabatahtlikena nende lünkade täitmisel, kuid neid tuleb toetada.

7.4

Tuleb märkida, et vabatahtliku tegevuse tunnustamine ja ulatus on liikmesriigiti väga erinev, ning vabatahtlikena tegutsevad eakad on sageli tegutsenud vabatahtlikena kogu elu. Üksikisikuid saab veelgi innustada ja neile võimalused luua selleks, et nad osaleksid kogu elu jooksul vabatahtlikus tegevuses, millest on vanemas eas kasu isoleerituse ja sotsiaalse tõrjutuse vältimisel ning kontaktide ja sõprussuhete ärgitamisel.

8.1

Lisaks tarbimisele on eakate panust majandusse võimalik mõõta makstud tulu- ja käibemaksu kaudu; sugulaste mitteametliku hooldamise kaudu, mis tähendab kokkuhoidu riigi jaoks; lastelaste hooldamise kaudu, mis võimaldab lastel naasta tööturule; ning vabatahtlikus tegevuses osalemises ja tööturul püsimises sisalduva väärtuse kaudu. Lisaks sellele võib rääkida varade ülekandmisest noorematele pereliikmetele, et aidata neid oluliste finantskohustuste võtmisel (15).

8.2

Eaka elanikkonna kasvav väärtustamine peaks suurendama ettevõtete ja ka teiste potentsiaali arendada ja turustada kaupu ja teenuseid, mis on suunatud sellele elanikkonna rühmale meie vananevas ühiskonnas, ning stimuleerivad seetõttu tootmise ja tööhõive kasvu (16).

8.3

Eakaid kui tarbijaid ei tunnustata piisavalt, asjaolu, mis soodustab negatiivset suhtumist eakatesse. Stereotüüpsed seisukohad eakate kohta võivad luua arusaama, mille kohaselt eakad ei vaja ega taha teistsuguseid võimalusi ja teenuseid, ning et„noortele mõeldud turg” on palju olulisem (17).

9.1

„Ligikaudu 60 % töötajatest usub, et nad suudavad oma tööd teha ka 60-aastaselt”  (18).

9.2

Arvestades eluea pikenemist on oluline, et eakad suudavad ja võivad valida võimaluse jätkata töötamist kuni ametliku pensionieani ja, juhul kui nad seda soovivad, kauemgi. See nõuab eakate võimete tunnustamist, töökeskkonna ja -aja kohandamist (mis on kasulik ka kogu elu jooksul), võimalust osaleda koolitusel, et pidada sammu muutuvate meetoditega, ning panuseid võitlusse ealise diskrimineerimise vastu töökohtadel. Komitee võttis hiljuti vastu arvamuse, milles tehti ettepanek konkreetsete meetmete paketi kohta, mis sisaldab kõnealuseid nõudmisi, ning rõhutati sotsiaalpartnerite võtmerolli asjakohaste poliitikameetmete ja rakenduste tagamisel (19).

9.3

Tuleb tunnistada erinevust omal soovil pensionieast kauem töötavate inimeste ja nende vahel, kes on sunnitud seda tegema, kuna pension ei ole piisav.

9.4

Eakad rikastavad oma kogemuste ja oskustega töökohti, aspekt, mis on esmatähtis oskustöötajate nappuse ajal, ja tagavad jätkuva panuse majandusse. Ettevõtteid tuleb innustada juurutama häid tavasid vanuseküsimusi käsitlevates strateegiates.

9.5

Eakatel on potentsiaali saada füüsilisest isikust ettevõtjaks ja tegelda ettevõtlusega, tagades neile suurema iseseisvuse ja kontrolli oma töötingimuste üle. Eakate panus selles valdkonnas kasvab pidevalt. Eurostati 2010. aasta andmetel oli 50 % üle 65-aastastest töötajatest füüsilisest isikust ettevõtjad (20). Demograafilisi muutusi peegeldavate uute projektide ja teenuste loomise stiimul võib tulla ettevõtluses osalevate eakate endi poolt ning inimesi tuleks innustada neist võimalustest ka kinni haarama (21).

10.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on aastaid rõhutanud elukestva õppe tähtsust sotsiaalse kaasatuse, tööturul püsimise, isikliku arengu ja tõhusa osalusvõime võtmeelemendina (22).

10.2

Pidevalt kasvab eakate osalus koolitusvõimalustes, kuid liikmesriigiti on see erinev (23). Eakate osalemine kogukonnaelus ja valitsusvälistes organisatsioonides on informaalse õppimise oluline allikas.

11.1

IKT kasutamise tähtsus suureneb kõigi kodanike jaoks. Interneti ja e-posti kasutamine võib pakkuda eakatele võimaluse olla kursis väljaspool kodu toimuvaga ning hoida kaugemal elavate pereliikmetega korrapäraselt sidet. Seda võib tõhustada Skype'i või muude visuaalset kontakti võimaldavate suhtlusvahendite kasutamine. Kontrollitud jututubade kasutamine võib aidata koduseinte vahele sunnitud eakatel suhelda teiste sarnaste huvidega isikutega, et vältida isoleeritust.

11.2

Olulisi eeliseid on võimalik saavutada e-tervishoiu kasutamisega seisundi järelevalve ja hädaolukordadele reageerimise küsimustes. Sellised meetodid ei tohiks asendada korrapärast otsekontakti inimestega ning e-tervishoiusüsteem peab jätma võimaluse reaalselt inimestega suhelda.

11.3

Vastuolulisemad IKT rakendused on isiklikud jälgimissüsteemid, mida kasutatakse nn arukates majades, isiku turvalisuse eesmärgil ning dementsete isikute järelevalve seadmetes. Eesmärk on tagada turvaline sõltumatus ja tegevusvabadus. Selliste meetodite rakendamine peab põhinema eetilistel otsustel ja tavadel ning teenima selgelt eakate huvisid; neid meetodeid ei tohi kasutada kontrollimehhanismina ega personali vähendamise eesmärgil.

11.4

Interneti kasutamisel veebipoodides on selged eelised liikumisprobleemidega inimestele, kuid siinjuures ei tohi unustada inimeste suhtlemis- ja liikumisvajadust. Andmekaitse ja privaatsus tuleb tagada.

11.5

IKT kasutamine nõuab koolitust ja toetust ning juurdepääsu seadmetele. Nendele küsimustele juhiti tähelepanu Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamuses teemal „Digitaalpädevuse, e-oskuste ja e-kaasatuse parandamine” (24).

12.1

Kuigi rõhutatakse eakate kaasamist arvukatesse ühiskonda ja majandust mõjutavatesse tegevustesse, esineb paljudel eakatel siiski olulisi takistusi, mis ei lase neil osaleda.

12.2

Vanus on ainult üks paljudest isikut määratlevatest teguritest. Eri vanuserühmade teadmised, oskused ja kogemused moodustavad ühiskonna jaoks esmatähtsa ressursi. Kõiki vanuserühmi kaasav ühiskond nõuab poliitikutelt, asjaomastelt osalejatelt ja kodanikelt kollektiivset vastutust selliste poliitikameetmete ja tavade kujundamisel, mis tagavad õigluse ja kaasamise sõltumata east.

15.1.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 11/21

1.1

Komitee kiidab suure lootusega heaks Euroopa Komisjoni, Euroopa Parlamendi, Euroopa Ülemkogu, muude ELi organite ja liikmesriikide hiljuti võetud meetmed Euroopa romade sotsiaalse kaasatuse ja integratsiooni edendamiseks, sh Euroopa Komisjoni raamstrateegia ja romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate vastuvõtmise.

1.2

Samal ajal juhib komitee tähelepanu sellele, et kõik need „jõupingutused ei ole aidanud otsustavalt vähendada paljude romade diskrimineerimist, parandada nende elukvaliteeti või suurendada nende võimalusi … ”.

1.3

Juba 2011. aastal avaldas komitee kõnealust küsimust käsitlevas ettevalmistavas arvamuses (1) muret kodanikuühiskonna- ja romade organisatsioonide toetuse pärast romasid käsitlevatele riiklikele integratsioonistrateegiatele ja tegi mitmeid ettepanekuid.

1.4

Komitee tellitud ja 27 liikmesriigis läbi viidud uuringu järeldused on samad kui romade Euroopa poliitika koalitsiooni ja teiste kodanikuühiskonna organisatsioonide tehtud uuringute järeldused: nendest selgub, et lisaks teravale teabepuudusele ja ulatuslikule rahulolematusele on roma kogukonna esindajate, kodanikuühiskonna organisatsioonide ja nende esindajate seas levinud frustratsioon ja usaldamatus. Tundub, et romasid käsitlevad riiklikud integratsioonistrateegiad ei ole vastanud selle kogukonna järjest suurematele ootustele ja siirale lootusele, et strateegia võiks tõesti aidata romadel paremini ühiskonda integreeruda.

1.5

Romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate eesmärkide saavutamiseks olemasolevad vahendid ja ressursid ei tundu olevat piisavad selleks, et kompenseerida diskrimineerimise ja tõrjutuse püsivat negatiivse mõju asjaosaliste elukvaliteedile ja võimalustele. Seetõttu pöörab komitee tähelepanu sellele, kui oluline on poliitikat kooskõlastada ja tagada, et ressursid vastavad seatud sihtidele.

1.6

Komitee leiab, et romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate kavandamine ja elluviimine peab alati olema õigustepõhine, et tagada inim-ja põhiõiguste austamine.

1.7

Samuti leiab ta, et diskrimineerimise vastu võitlemine peaks olema prioriteet kõikides ühiskonnaelu valdkondades.

1.8

Komitee kinnitab, et positiivne lähenemisviis romade sotsiaalsele olukorrale peaks muutuma üldlevinuks, ning kaasamise poliitika rakendamine sõltub otsustavalt sellest, kas inimestel on jõudu, vahendeid ja võimu oma elu suunata.

1.9

Komitee toetab Euroopa Komisjoni kavandatud romade riiklike kontaktpunktide võrgustiku loomist, kui sellele antakse asjakohased volitused, ning rõhutab, et organiseeritud kodanikuühiskond (sh romade organisatsioonid ja nende huvide esindajad) tuleb täiel määral kaasata romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate koostamise kõikidesse etappidesse (koostamine, elluviimine, järelevalve ja hindamine).

1.10

Romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate järelevalvet ja hindamist tuleb teaduslikele argumentidele toetudes ja sõltumatute hindajate abi kasutades püsivalt parandada. Samas tuleb luua süsteem, mis võimaldab seda protsessi rahastada.

2.1

Euroopa Komisjon võttis 2011. aasta aprillis vastu väga olulise strateegiadokumendi „Romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate ELi raamistik aastani 2020” (2). Esimest korda ELi ajaloos sätestati teatises peamised strateegilised eesmärgid, mis on tihedalt seotud strateegia „Euroopa 2020” prioriteetide, ELi põhiõiguste harta sätete ja teatmiku „Kümme ühist põhimõtet romade kaasamiseks” (3) järeldustega. Teatises rühmitatakse poliitilised ülesanded nelja valdkonda: juurdepääs haridusele, tööhõivele, tervishoiule ja eluasemele. Selles pööratakse ka erilist tähelepanu koostööle kodanikuühiskonna- ja romade organisatsioonidega ning pooldatakse tugeva järelevalve- ja hindamismehhanismi loomist ja elluviimist. Samal ajal kutsutakse liikmesriike üles koostama ja võtma vastu oma riiklikud strateegiadokumendid ning edastama need 2012. aasta lõpuks Euroopa Komisjonile.

2.2

Nõukogu toetab oma järeldustes (4) Euroopa Komisjoni teatist (5) ja järeldab järgmist.

„(Nõukogu tervitab) komisjoni teatist (…), milles kutsutakse liikmesriike (…) seadma saavutatavaid riiklikke eesmärke (…), samuti kehtestama järelevalvemehhanismi ja muutma olemasolevad ELi vahendid romade kaasamise projektidele paremini kättesaadavaks”, ning rõhutab vajadust

3.1

Komitee kiidab suure lootusega heaks Euroopa Parlamendi, Euroopa Komisjoni, Euroopa Ülemkogu, muude ELi organite ja liikmesriikide võetud meetmed Euroopa romade sotsiaalse kaasatuse ja integratsiooni edendamiseks ning nende jõupingutused, mis on viimasel ajal intensiivistunud;

3.2

rõhutab, et „roma rahva ja kogukondade esindajad ja liikmed tuleb kindlasti kaasata nii poliitika kavandamisse kui ka rakendamisse aktiivselt kõigil tasanditel (ELi, riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil)”;

3.3

Komitee soovib osaleda sellise poliitika järelevalves ja „hindamisel vastavalt kodanikuühiskonnalt saadud mandaadile ja oma sisemistele sidemetele kodanikuühiskonna organisatsioonidega liikmesriikides. Komitee soovib olla vahendajaks ELi institutsioonide ja organiseeritud kodanikuühiskonna organisatsioonide vahel ja olla aktiivne partner romade kaasamise Euroopa platvormis ja muudes struktureeritud dialoogi vormides”.

—

riiklike strateegiate koostamise ja nende sisuga seotud Euroopa Komisjoni dokumendid;

—

dokumendid, mis on seotud osalemise ja järelevalve ning OSI (Office for Social inclusion) valduses oleva teabe levitamisega, eelkõige uutes liikmesriikides (7);

—

romade Euroopa poliitika koalitsiooni küsimustikud;

—

selliste romade küsimustega tegelevate kodanikuühiskonna organisatsioonide nagu Euroopa romade teabeameti (European Roma Information Office – ERIO) või Amalipe keskuse koostatud aruanded strateegiate sisu ja nende koostamise kohta;

—

komitee tellimusel koostatud e-küsitluse tulemused 27 liikmesriigi kohta.

5.5.1

On suur oht, et ELis valitsev positiivne suhtumine romadega seotud küsimustesse jääb kasutamata ja et selle asemel taas ebaõnnestutakse, millel on tõsised tagajärjed. Seetõttu peab komitee eriti oluliseks, et riikliku poliitika üle peetaks pidevat järelevalvet ja et see vaadataks üle romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate seisukohast, et selle võimalik negatiivne või lausa kahjulik mõju ei oleks strateegia loodetud eelistest suurem. Tuleb võtta kasutusele tõhusad mehhanismid poliitika kooskõlastamiseks ja kohandamiseks.

5.5.2

Romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate analüüs näitab, et on murettekitav lõhe ühelt poolt poliitilise tahte vahel kaotada romade diskrimineerimine ja nende sotsiaalne tõrjutus ning teiselt poolt kasutusel olevate ebapiisavate vahendite, ressursside ja mehhanismide vahel. Komitee soovitab võidelda varasemast kindlamalt selle teema poliitilistel eesmärkidel ekspluateerimise vastu.

5.6.1

Komitee arvates on esmatähtis, et romasid käsitlevad riiklikud integratsioonistrateegiad oleksid alati selgesõnaliselt õigustepõhised, tagades, et liikmesriikide kodanikud saaksid täiel määral kasutada samu põhiõigusi, mis on neile tagatud ELi õigusaktide ning rahvusvaheliste inimõiguste lepingute ja konventsioonidega.

5.6.2

Diskrimineerimise vastu võitlemine peaks olema prioriteet kõikides ühiskonnaelu valdkondades. Komitee leiab, et ELi ja liikmesriikide diskrimineerimisvastane poliitika peaks senisest rohkem võimaldama diskrimineerimisjuhtumeid avastada ja neid Euroopa õigustraditsioone järgides karistada.

5.6.3

Romadest sisserändajate inimõigusi tuleb kaitsta ja neil peab olema võimalik neid täielikult teostada, sh õigust haridusele ja asjakohasele tervishoiule. Riigist väljasaatmise asemel tuleks ELi liikmesriikidest pärit romadest sisserändajate (ELi kodanikud) suhtes rakendada võimaluse korral tasakaalustatumat integratsioonipoliitikat.

5.6.4

Eriti peaks püüdlema selle poole, et romade osalemine meedias, koolides ja teistes avaliku elu sfäärides oleks tavaline. Tuleks luua programme romade ajaloo ja kultuuri tutvustamiseks ning suurendada inimeste teadlikkust romade diskrimineerimise ja tõrjutuse probleemidest. On oluline, et romad ise osaleksid selles ühiskonna teadlikkuse suurendamise protsessis.

5.6.5

Kõik rassismi- ja ksenofoobiajuhud tuleb järjekindlalt kindlaks teha ning kohaldada vajaduse korral õiguslikke sanktsioone. Sellega seoses on eriline vastutus arvamusliidritel ning poliitilisel ja meediaeliidil.

5.6.6

Tuleb hoolitseda selle eest, et romasid ei peetaks terve etnilise rühmana kurjategijateks ning et neist ei räägitaks seoses negatiivsete sotsiaalsete nähtustega (kuritegevus, ühiskonna üldiste normidega vastolus olev käitumine jne). Selline diskursus peaks kaduma. Tuleks teha jõupingutusi, et see kaoks eelkõige kriminaalkohtusüsteemist ja meediast.

5.6.7

Komitee kinnitab, et positiivne lähenemisviis romade sotsiaalsele olukorrale peaks muutuma üldlevinuks. Komitee soovitab ELi institutsioonidel ja nende võrgustikel vältida romade ja nende kogukonna esitlemist üksnes sotsiaalsete probleemide valguses ja probleemide põhjustajana, vaid reklaamida Euroopas pigem edukaid üksikisikuid ja kogukondi, kes on sotsiaalse positsiooni parandamise ja integratsiooni eeskujuks ning uhked selle üle, et nad on romad.

5.6.8

Integratsioonipoliitika rakendamise otsustav tegur on see, et inimestel on jõudu, vahendeid ja võimu oma elu suunata. Seetõttu peab poliitika nii üldiselt kui ka üksikutes tegevusvaldkondades aitama kaasa sellele, et asjaosalised saaksid õigusriigi raamistikus otsustada oma saatuse üle ja et ühiskonna enamus suudaks seda tänu ühistele huvidele aktsepteerida.

5.7.1

Komitee rõhutab, et kodanikuühiskonnal ei tohi romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate koostamisel olla lihtsalt passiivne, sümboolne roll, vaid ta peab selles aktiivselt osalema.

5.7.2

Komitee toetab Euroopa Komisjoni kavandatud romade riiklike kontaktpunktide võrgustiku loomist, kuid rõhutab, et võrgustikul on mõtet vaid siis, kui sellel on asjakohased õigused ja ressursid, eelkõige piisavad rahalised ressursid. Kontaktpunktide tegevus peab igal juhul hõlmama tihedat institutsioonilist koostööd kodanikuühiskonna organisatsioonidega.

5.7.3

Strateegiliste programmide hindamisse tuleks kaasata ka romade kaasamise Euroopa platvorm. Selleks tuleks platvormi tööd tõhustada.

5.7.4

Organiseeritud kodanikuühiskond, sh romade organisatsioonid ja huvirühmad peavad täiel määral osalema romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate kõikides etappides (koostamine, elluviimine, järelevalve ja hindamine) ja seda mitte ainult riigi, vaid ka piirkondlikul ja kohalikul tasandil. Seda lähenemisviisi tuleks kohaldada otsustusprotsessi kõigil tasanditel, samas tuleb luua tööprotsess, kooskõlastuskogud ning selline tegutsemisviis, mis tagab läbipaistvuse, vahendid ja ressursid.

5.7.5

Komitee rõhutab, et tuleks viia ellu poliitikat, mis aitab ühiskonnaelus osaleda ja sotsiaalselt integreeruda neil kodanikel, kes peavad end mõne roma kogukonna liikmeks. Selleks tuleks luua ka toetussüsteem.

5.8.1

Arvestades, et romasid käsitlevates riiklikes integratsioonistrateegiates ei ole üldiselt järelevalvet ja hindamist ette nähtud või siis ei ole seda piisavalt täpsustatud, soovitab komitee liikmesriikidel oma programmi selles osas täiendada ning määratleda vastutavad organisatsiooniüksused ja institutsioonilised protsessid, neid eesmärke mõõtvad näitajad, hindamismeetod, teabeallikad jne.

5.8.2

Romasid käsitlevad riiklikud integratsioonistrateegiad tuleb ka üle vaadata ja nende üle tuleb pidada pidevat järelevalvet, et teada, kas nendes sõnastatakse raamstrateegia viies peamises valdkonnas terviklik ja sidus poliitika, tegeletakse olemasoleva raamistiku puudustega ja võetakse kasutusele asjakohased tegevusprogrammid, millele on eraldatud piisavad rahalised vahendid.

5.8.3

Liikmesriigid peavad tagama, et romasid käsitlevad riiklikud integratsioonistrateegiad on kooskõlas riikliku, piirkondliku ja kohaliku arengupoliitikaga ning et on võimalik vähendada või tasakaalustada selle poliitika halba mõju romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate eesmärkide saavutamisele.

5.8.4

Komitee soovitab Euroopa Komisjonil luua igas liikmesriigis sõltumatute ekspertide võrgustik, et romasid käsitlevaid riiklikke integratsioonistrateegiaid saaks põhjendatult hinnata. Lisaks soovitab komitee liikmesriikidel eraldada tegevusprogrammides ressursse ka ELi tasandi järelevalvele ja kodanikuühiskonna organisatsioonide poolsele (sõltumatule) hindamisele. Järelevalve ja hindamisega tuleb programmide rahastamisel kindlasti arvestada.

5.8.5

Komitee soovitab, et lisaks Eurostati poolsele kooskõlastamisele koostaksid riiklike statistikaametite eksperdid ka romasid käsitlevate strateegiate tõenduspõhise järelevalve jaoks vajalikud näitajad ning ühtse statistilise meetodi nende näitajate määratlemiseks.

5.9.1

Komitee rõhutab, et tuleb ette näha poliitikadokumentides kehtestatud eesmärkidele vastavad ja eraldi eelarvereas olevad ressursid.

5.9.2

Kriisiolukorras kannatavad kõige rohkem kõige haavatavamad rühmad. Strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamiseks võib olukorra muutumisel kohandada nii ressursside poliitikat kui ka prioriteete. Nende kohanduste üle tuleb siiski otsustada läbipaistvalt sellise otsustusprotsessi raames, millega tagatakse konsensus asjaosaliste esindajatega.

15.1.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 11/27

1.1

Euroopa Komisjon esitas 10. mail 2012 ettepaneku nõukogu direktiivi kohta, millega muudetakse direktiivi 2006/112/EÜ (mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi) vautšerite käsitlemise osas. Eesmärk on kohaldada vautšeritele terviklikku, neutraalset ja läbipaistvat maksustamist.

1.2

Komisjon soovib kehtestada ühised eeskirjad, et ära hoida topeltmaksustamist ja maksustamise vältimist. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on veendunud, et praeguse olukorra säilitamine suurendab tasakaalustamatust ühtsel turul, mis viib konkurentsimoonutusteni, sest tingimused ei ole kõigi turuosaliste jaoks samad.

1.3

Eriti viimasel ajal on vautšerite kasutus märkimisväärselt suurenenud. Vautšerite erinevad rakendused ja kasutusvõimalused tekitavad maksukohustuse suhtes ebaselgust. Seetõttu tuleb kõigile liikmesriikidele kehtestada võimalikult selged eeskirjad, et vältida ühtse turu kõikumisi.

1.4

Komitee toetab püüet määratleda vautšerite eri vormid võimalikult täpselt. Seejuures on eesmärk hoida ära maksustamise vältimise katseid vautšerite kasutamisel. Samas tagatakse eeskirjadega, et vautšerite väljastajad ei satu konkurentidega võrreldes ebasoodsasse olukorda.

1.5

Eriti väljendab komitee heameelt komisjoni püüde üle kaotada liigne halduskoormus mitmeotstarbeliste vautšerite turustamisel, mil peaks maksu maksma ainult vautšeri lunastaja, sest ainult tema teab, millal ja kuidas vautšerit kasutati.

1.6

Vautšeritega seotud maksukohustuste eeskirjade määratlemisel ei ole lisaväärtust, kui kõik liikmesriigid neid ei järgi. Seepärast on väga tähtis, et liikmesriigid järgiksid ühiseid eeskirju ja kaotaksid mitmed maksuvabastused, mis moonutavad konkurentsi ja kahjustavad konkurentsikeskkonda.

1.7

Komisjon püüab muuta käibemaksudirektiivi vautšerite maksukohtlemise osas telekommunikatsiooniteenuste laienemise tõttu. Seejuures moodustavad ettemakstud kõnekaardid suure osa vautšerite kogumahust.

1.8

Komitee soovib tähelepanu juhtida mitmetele küsimustele, mis tuleb lahendada enne direktiivi jõustumist. Need hõlmavad võimalikke probleeme liikmesriigiti erinevate maksuvabastuse piirmääradega, kui vautšereid antakse tasuta, üleminekusätete puudumist ja eeskirjade puudumist juhuks, kui üheotstarbelisi vautšereid välja ei lunastata.

2.1

Nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivis 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, on sätestatud eeskirjad kaupade tarnimise ja teenuste osutamise aja ja koha, maksustatava väärtuse, käibemaksu sissenõutavuse ja mahaarvamisõiguse kohta. Ent neist eeskirjadest ei piisa, et tagada järjepidevus vautšeritega seotud maksustamise kõigis aspektides. Tulemuseks on turukõikumised, mis on piisavalt ulatuslikud, et mõjuda negatiivselt siseturu nõuetekohasele toimimisele.

2.2

Praegu liikmesriikides valdav kooskõlastamata käsitlus põhjustab märkimisväärseid turukõikumisi, mis tuleb kaotada. Sel põhjusel teeb komisjon ettepaneku võtta kasutusele ühised eeskirjad, et tagada kindel ja ühetaoline kohtlemine ning vältida ebajärjepidevust, konkurentsimoonutusi, topeltmaksustamist või maksustamata jätmist ja vähendada maksustamise vältimise ohtu seoses vautšeritega.

2.3

Vautšeritel on mitmeid omadusi, mis muudavad nad maksustamise vallas problemaatiliseks. Seepärast on vaja eristada eri liiki vautšereid ja sätestada selged eeskirjad, kuidas seda teha.

2.4

Direktiivi eesmärk on eristada vautšereid maksevahenditest ja määratleda vautšerid, mis võivad esineda nii füüsilisel kui ka elektroonilisel kujul sõltuvalt kasutusest. Samuti sätestatakse vautšeri väljastaja kohustused.

2.5

Vautšer annab õiguse saada kaupu või teenuseid või saada hinnaalandust. Ent sageli lähevad need õigused ühelt isikult üle teisele, ilma et vautšerit lunastataks. Selleks et vältida topeltmaksustamise ohtu sellise õigusega seotud teenuse maksustamisel, on vaja kindlaks määrata, et sellise õiguse andmine ja kaupade või teenuste lunastamine on üksainus tehing.

2.6

Neutraalsuse tagamiseks peaks maksukohustus olema seotud vautšeri eest tarnitud kaupade või osutatud teenuste üheainsa tehinguga.

2.7

Direktiiviga nähakse ette, et reisibüroode väljastatavad vautšerid maksustatakse selles liikmesriigis, kus reisibüroo asub. Selleks et vältida maksustamise koha võimalikku mujale ülekandumist, on nende vautšerite eest tarnitud kaubad või osutatud teenused endiselt hõlmatud kõnealuse korraga.

2.8

Kui vautšerid läbivad turustusvõrgu, tuleb komisjoni arvates vautšerite väärtus määrata kindlaks nende väljastamisel, mis tähendab, et mitmeotstarbeliste vautšerite turustusprotsessis jääb käibemaksusumma muutumatuks.

2.9

Kui vautšereid turustab enda nimel, kuid teise isiku eest tegutsev maksukohustuslane, käsitatakse seda olukorrana, kus maksukohustuslane sai ja tarnis vautšerid ise. Kui turustatakse mitmeotstarbelisi vautšereid, mille puhul maksustamine leiab aset üksnes vautšeri lunastamisel, kaasneksid sellega kohandused kõigis turustamisahela etappides, ilma et see annaks märkimisväärset uut maksutulu, kui üldse. Selleks et vältida liigset halduskoormust, ei tuleks seda käsitada olukorrana, kus selliseid vautšereid turustav maksukohustuslane sai ja tarnis vautšerid ise.

2.10

Komisjon määratleb mitmeotstarbeliste vautšerite maksustamise nende turustamisel. Kui turustaja saab kasu teisele turustajale müümisest, tuleks turustamisteenuse maksustamisel võtta aluseks turustaja kasumimarginaal.

2.11

Direktiivi ettepanekuga nähakse ette, et liikmesriikidele ei lubata ühtegi erandit seoses maksustamisega piiriülesel kaupade tarnimisel või teenuste osutamisel. See säte kaotaks topeltmaksustamise või maksustamata jätmise ohu.

2.12

Komisjon jaotab vautšerid kasutuse alusel üheotstarbelisteks ja mitmeotstarbelisteks. Üheotstarbelised vautšerid annavad õiguse saada kaupu või teenuseid, kui tarnekoht ja vautšeri eest saadav summa on teada. Üheotstarbelise vautšeri puhul tuleb käibemaksu tasuda vautšeri eest saadavalt summalt, isegi kui ettemakse tehakse enne kaupade tarnimist või teenuste osutamist. Mitmeotstarbelise vautšeri puhul muutub maks sissenõutavaks vautšeri lunastamisel.

2.13

Kui vautšeriga tehakse kaupade tarnimisel või teenuste osutamisel hinnaalandust, käsitab komisjon seda tarnija või osutaja teenusena, mida ta osutab vautšeri väljastajale, kui vautšer lunastatakse.

2.14

Kui kaupade või teenuste puhul antakse allahindlust vautšeri eest, siis vautšeri lunastaja poolt vautšeri väljastajale osutatava müügiedendusteenuse maksustatav väärtus koosneb vautšeri lunastaja hüvitisest, mille ta saab vautšeri väljastaja käest.

2.15

Mitmeotstarbelise vautšeri puhul teab üksnes vautšeri lunastaja mida, millal ja kus tarniti. Et tagada käibemaksu maksmine, peaks vautšeri lunastaja üksi vastutama selle eest, et tarnitud kaupade või osutatud teenuste eest on maksuhaldurile käibemaks tasutud.

2.16

Komisjon viitab vajadusele tagada õige kohaldamine ja tasumisele kuuluva käibemaksu kogumine, kui vautšereid turustatakse piiriüleselt, juhul kui see turustamine kujutab vautšeri eest saadavatest kaupadest või teenustest eraldiseisva teenuse osutamist.

2.17

Kuna liikmesriigid ei ole võimelised saavutama vautšerite suhtes kohaldatavate käibemaksu käsitlevate eeskirjade lihtsustamist, ajakohastamist ja ühtlustamist, siis on komisjon liidu tasandil kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikliga 5 esitanud kõnealuse direktiivi ettepaneku.

3.1

Komitee väljendab heameelt komisjoni püüde üle lihtsustada, ühtlustada ja ajakohastada ühtsel turul käibemaksu eeskirju. Praegune olukord, kus liikmesriigid tegelevad vautšereid puudutava maksustamisega omasoodu, tekitab topeltmaksustamist või maksustamise vältimist, mis moonutab ühtset turgu.

3.2

Komitee tervitab komisjoni kava laiendada käibemaksudirektiivi vautšerite käibemaksukohtlemisele. Ent komitee kutsub komisjoni üles analüüsima lähitulevikus ka teisi kaupade ja teenuste turge, mis ei ole sugugi tähtsusetud, nagu transport, nutitelefonid, internet ja sotsiaalvõrgustikud.

3.3

Direktiivis esitatud muudatused ei hõlma probleeme kupongidega, mida kasutatakse vautšeritega sarnasel viisil. Kui muudetakse ainult vautšerite eeskirju, võib oodata olemuselt sarnaste vahendite kasutuselevõtu suurenemist, samas ei reguleeri neid selgelt määratletud eeskirjad. Seetõttu oleks sobiv lisada direktiivi kupongi mõiste ja sätestata eeskirjad kupongide jaoks.

3.4

Direktiivi muudetakse eelkõige seetõttu, et kasvanud on vautšerite kasutus telekommunikatsiooni sektoris, mis moodustab suurema osa vautšerite turust. Komitee soovitab komisjonil hoolikalt määratleda telefonivautšerite kasutus, sest uued tehnoloogiad annavad neile suured kasutusvõimalused.

3.5

Komitee toetab direktiivi kohaldamisala laiendamist vautšeritele. Kuuenda käibemaksudirektiiviga (1) ega käibemaksudirektiiviga (2) ei ole ette nähtud eeskirju vautšereid hõlmavate tehingute käsitlemiseks. Seetõttu tekivad probleemid maksustatava väärtuse või tehingu aja või kohaga. Vautšerite piiriülest turustamist iseloomustavad ebakindlus tehingute suhtes ja tõlgendusraskused nii vautšerite väljastate kui ka turustajate jaoks.

3.6

Ühised käibemaksueeskirjad võeti vastu 1977. aastal ja nüüd peab ühtne turg tegelema mitmete muutustega, mis uute ärimudelite tõttu on tekkinud. Seetõttu on äärmiselt oluline, et käibemaksueeskirju ajakohastatakse vastavalt muutustele turuosaliste käitumises. Vautšerid ja nende maksustamise viis on üks muutustest, mida minevikus ette ei nähtud ja mida tuleb nüüd eeskirjadega reguleerida.

3.7

Selgete reeglite sätestamine lahendab mitmed küsimused, mille ees seisab Euroopa Liidu Kohus. Kohus on selles küsimuses välja andnud mitmeid osalisi suuniseid, ent nendega ei ole küsimust täielikult lahendatud. Seepärast väljendab komitee heameelt, et kehtestatakse tingimused vautšerite käibemaksukohtlemisele, et sätestada ettevõtetele selged reeglid ja juurida välja nii topeltmaksustamine kui ka maksustamata jätmine.

3.8

Komitee toetab üheotstarbeliste, mitmeotstarbeliste ja allahindlusvautšerite määratlemist, mille abil täpsustatakse eeskirju, mida turuosalised peavad järgima selles väga ulatuslikus valdkonnas.

4.1

Komiteel on hea meel, et vahet tehakse makseteenuste ja vautšerite vahel. Samuti tervitab komitee direktiivi ettepaneku artiklis 30a sätestatud erinevust üheotstarbeliste, mitmeotstarbeliste ja allahindlusvautšerite vahel. See täiendus võimaldab nüüd määratleda eri liiki vautšerid.

4.2

Sätestada tuleks maksimaalne aeg, mille jooksul tarbija peab vautšeri lunastama, sest muidu tekkivad käibemaksu hüvitamisel probleemid, juhul kui maksumäärasid muudetakse.

4.3

Komitee tervitab artiklis 30b sätestatud üheainsa tehingu määratlust: kui vautšer annab õiguse saada kaupu või teenuseid, siis sellise õiguse andmist ning hilisemat kaupade tarnimist või teenuste osutamist käsitatakse üheainsa tehinguna. Nii lihtsustatakse maksukohustuse täitmist. See artikkel tuleks siduda ka artikliga 74c.

4.4

Artikkel 65, milles määratletakse nii see, millal muutub käibemaks sissenõutavaks, kui ka maksustatav väärtus, lihtsustab märkimisväärselt üheotstarbeliste vautšerite kasutust.

4.5

Menetlust tuleb täpsustada üheotstarbeliste vautšerite puhul. Üheotstarbelisi vautšereid maksustatakse nende müügi hetkel. Ent kui üheotstarbelist vautšerit ei lunastata, puudub sel puhul õigus nõuda maksu vautšeri väljastajalt, nagu on kinnitatud Euroopa Liidu Kohtu otsusega. Samas on väljastaja juba käibemaksu maksnud.

4.6

Vaja on täpsustada menetlust, mida tuleb järgida juhul, kui mitmeotstarbeliste vautšerite turustaja marginaal on null või negatiivne ja mille puhul on mõnes liikmesriigis erinevad maksubaasid või nullmäär. Nii on näiteks ravimite puhul.

4.7

Komisjon näeb ette, et kui vautšeri lunastamisel tarnitavad kaubad või osutatavad teenused on maksustatavad, on maksukohustuslasel õigus käibemaksu maha arvata kulutustelt, mis on seotud vautšeri väljastamisega. Tuleks selgitada, et kõnealune käibemaksukulu on mahaarvatav isegi siis, kui kõnealuseid kaupu tarnib või teenuseid osutab muu isik kui vautšeri väljastaja.

4.8

Komitee näeb võimalikke probleeme artikli 74a punktides 1 ja 2, sest mitmeotstarbeliste vautšerite piiriülesel kasutamisel võivad tekkida raskused. Probleemne võib olla maksustatava väärtuse ja tehingu nominaalväärtuse määramine, arvestades erinevaid käibemaksumäärasid riikides, kus vautšereid kasutatakse.

4.9

Veel ühe probleemina näeb komitee ühtsete maksustamiseeskirjade kasutusevõtu puhul vajalikku üleminekukorda, eelkõige mis puudutab üleminekukorra kestust, sest paljusid mitmeotstarbelisi vautšereid võib välja lunastada pika aja jooksul.

4.10

Olukorras, kus sama tehingu osad toimuvad eri liikmesriikides, võib tekkida liigne halduskoormus. Ühe näitena võib tuua ettemakstud telekommunikatsiooniteenuse osalise kasutamise eri liikmesriikides.

4.11

Mitmed küsimused tekivad ka siis, kui vautšereid jagatakse kaupade või teenuste reklaamimiseks. Sel juhul neid sageli ei lunastata või nad lunastatakse väljastaja teadmata, mis muudab maksustamise keeruliseks.

4.12

Praegu on mitmes liikmesriigis seatud piirmäärad, alla mille vabastatakse ettevõtted maksust kaupade ja teenuste erinevate reklaamvautšerite puhul. Need piirmäärad on väga erinevad, sest liikmesriikide majandusvõimsus ja turgude suurus on erinevad. Et vältida moonutusi ühtsel turul, peaksid need riigid sellise maksuvabastuse kaotama. See teeks lõpu võimalikule spekulatsioonile ettevõtete poolt, kes üritavad oma maksukohustust optimeerida, tootes ja jagades reklaamvautšereid riikides, kus on maksuvabastus reklaamvautšeritele. Kui piirmäär säilitatakse, siis peaks see olema ühesugune kõigi jaoks ja seda tuleks ilmselt piirata vautšeritele, sest üldine piirang reklaammaterjalile tekitaks probleeme.

4.13

Komitee ootab, et kõigis liikmesriikides ühiste eeskirjade kasutusele võtmine ning maksustamise vältimise võimaluste kaotamine suurendab vautšeritega seotud tehingutelt saadava käibemaksu kogumist ja seega liikmesriikide maksutulu ning parandab seda liiki maksustamise ulatust, neutraalsust ja läbipaistvust. Nii mõjutavad direktiivis tehtavad muudatused Euroopa Liidu eelarvet. Kuigi seda mõju on väga raske arvudesse panna, peaks see komitee ootuste kohaselt olema positiivne.

4.14

Kaupade ja teenuste puhul on vautšerite – või allahindlusvautšerite – kasutus märkimisväärselt suurenenud, seda eriti viimastel aastatel. Nende vautšerite liigid ja kasutusvõimalused täienevad pidevalt ja see suunitlus kahtlemata jätkub. Seetõttu tuleb eeldada, et vaja on uusi eeskirju uut liiki, ilma selgelt määratletud funktsioonita vautšerite jaoks.

15.1.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 11/31

1.1

Käesolev Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus on koostatud nõukogu direktiivi ettepaneku kohta, millega võetakse kasutusele kiirreageerimismehhanism, et anda liikmesriikidele võimalus võidelda käibemaksupettuste vastu tõhusamalt, eelkõige lühendades aega, mis on vajalik erandi kehtestamiseks seoses käibemaksukohustuslaste määramisega. Selle meetmega kõrvaldatakse ka oht, et käibemaksupettustega võitlemisel võetakse riiklikke meetmeid, millel puudub õiguslik alus Euroopa õigusaktides.

1.2

Komitee toetab ettepaneku eesmärki muuta maksupettuste vastane võitlus tõhusamaks ning peab esitatud ettepanekut edasiminekuks praeguses õiguslikus olukorras. Samas viitab komitee arvamuses ettepaneku mitmetele puudustele ning esitab tähelepanekuid ja alternatiivettepanekuid, mis võivad aidata tulevikus olukorda parandada.

1.3

Käibemaksupettus on äärmiselt kahjulik tegevus, mis viib liikmesriikide eelarvetuludest suured summad ja seega takistab jõupingutusi riigieelarve konsolideerimisel. Käibemaksupettuste vormid muutuvad suhteliselt kiiresti, mistõttu tuleb selle praktika väljajuurimiseks vajalikud õigusaktid välja töötada võimalikult tõhusal viisil.

1.4

Komitee on rahul, et direktiivi ettepanekuga antakse liikmesriikidele võimalus reageerida paindlikult konkreetses sektoris toimuvatele pettustele ja peaaegu kohe võtta kasutusele meetmed maksutulu võimaliku kaotuse ärahoidmiseks. Lühendades aega, mis on vajalik erandite lubamiseks ühisest käibemaksusüsteemist, aidatakse võidelda maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidumisega.

1.5

Asjaolu, et määruse (EL) nr 182/2011 artikli 3 lõikes 5 sätestatud kontrollimenetlusest lubatakse nüüd erandi tegemist, tekitab komitees muret eelkõige seetõttu, et pakutud menetlus muudab praktiliselt võimatuks selle, et liikmesriigi taotlust ühisest käibemaksusüsteemist erandi saamiseks arutaksid eksperdid asjaomase komitee koosolekul.

1.6

Arvestades vajadust võidelda tõhusalt käibemaksupettustega, mille vormid muutuvad suhteliselt kiiresti, teeb komitee ettepaneku kasutada ka tihti kodanikuühiskonnas leiduvate ekspertidest praktikute tehnilisi teadmisi uute tõhusate meetmete kujundamisel ja otsimisel. Vaja on korraldada eksperdirühmade koosolekuid, et neid küsimusi arutada võimalikult laiast perspektiivist.

1.7

Kuna käibemaksupettus on keeruline rahvusvaheline kuritegevus, mis kahjustab riigi rahandust, rõhutab komitee vajadust jõuda liikmesriikide maksuhaldurite tõhusa koostööni, et see praktika välja juurida. Seega tervitaks komitee ELi institutsioonide suuremat jõupingutust korraldada tegevusi, mis seda koostööd positiivselt mõjutaksid.

2.1

Praegusel keerulisel ajal, mil kõik Euroopa Liidu riigid teevad suuri jõupingutusi, et püüda riigieelarvet tõhusalt konsolideerida, väljendab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee heameelt iga algatuse üle, mis neile jõupingutustele kaasa aitab nii riigieelarve tulude kui ka kulude poolelt. Kõnealuse nõukogu direktiivi ettepanekuga muuta direktiivi 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, soovib Euroopa Komisjon tõhustada maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidumise vastast võitlust, mis omakorda aitaks parandada eelarve konsolideerimist tulude poolelt.

2.2

Euroopa Liidu majandus seisab silmitsi kõige keerulisema perioodiga alates ELi loomisest. Praegusel perioodil on eriti oluline hästi toimiv maksusüsteem, et püüda liikmesriikide eelarveid konsolideerida kiirendatud korras.

2.3

2012. aasta majanduskasvu analüüsi kohaselt on eelarve otsustav konsolideerimine just õige vahend tulemuste saavutamiseks ning äärmiselt tähtis makromajandusliku finantsstabiilsuse kui majanduskasvu aluse taastamiseks ja Euroopa sotsiaalse mudeli tuleviku kindlustamiseks. Maksukogumise parandamine ja maksudest kõrvalehoidumise vastu võitlemise tõhustamine aitab suurendada mitmete liikmesriikide eelarvetulu. Lisaks võiks siinjuures abiks olla ka igat liiki maksude eeskirjade tõhusam kohaldamine.

2.4

Teatise COM(2011) 815 final lisa IV kohaselt võib maksude koordineerimine, mis puudutab peamiselt piiriüleseid tehinguid, panna ELi ühtse turu paremini toimima. See väide põhineb eeldusel, et enamik olemasolevaid ühtse turu takistusi tuleneb maksupoliitika koordineerimise puudumisest. Kiirreageerimismehhanismi kasutuselevõtt võib osaliselt need erinevused kaotada. Samas märgib komitee, et selle mehhanismi kohaldamine võib mõne liikmesriigi maksutuludele tuua ka suurt kahju.

2.5

ELi liikmesriikide ees seisvatest maksuprobleemidest üks peamine on võitlus maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidumise vastu. Tõhusad meetmed maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidumise vastu võitlemiseks võivad aidata parandada maksukogumist ning neil võib olla tähtis osa maksutulu suurendamisel, sest käibemaksu parem kogumine on üks võimalikest eelarve konsolideerimise meetmetest.

2.6

Europoli hinnangul põhjustasid 2008. ja 2009. aastal kasvuhoonegaaside saastekvootidega seotud käibemaksupettused ja maksudest kõrvalehoidumine mitme ELi liikmesriigi eelarvele umbes 5 miljardi eurose kahju. Europoli direktor Rob Wainwright ütleb selle kohta järgmist: „Organiseeritud käibemaksupettus on Euroopas jätkuvalt tõsine kuritegu. Selle tõttu jäävad keskvalitsused ilma suurest osast tuludest ja see töötab vastu eesmärgile muuta Euroopa konkurentsivõimeliseks ja keskkonnahoidlikuks majanduseks.”

2.7

Käibemaksu tulevikku käsitlevas rohelises raamatus jõuti järeldusele, et 2006. aastal moodustas ELi käibemaksu kogumise puudujääk 12 % teoreetilisest käibemaksutulust, kusjuures mitmes liikmesriigis oli hinnanguline kahju üle 20 %. Osaliselt on see käibemaksupuudujääk tingitud ka maksupettustest, mis kasutavad ära praeguse süsteemi puudusi, eelkõige võimalust osta piiriüleselt kaupu ja teenuseid käibemaksuvabalt. Tõhus maksupettuste ärahoidmise mehhanism annaks võimaluse võidelda tohutu majandusliku kahju vastu, mida selline tegevus tekitab, ja aitaks konsolideerida riigieelarvet.

2.8

Artiklis 395a vastu võetavad erimeetmed muudavad käibemaksupettuste ja maksudest kõrvalehoidumise vastase võitluse paremini toimivaks ja tõhusamaks, sest neis võetakse arvesse erandit taotleva riigi käibemaksusüsteemi ja haldamise eripärasid. Erimeetmed aitavad luua tõhusa süsteemi, mille abil otsida ja avastada maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidumise uusi vorme. Küll aga on põhjust muretseda selle pärast, et liikmesriikide volitused võivad maksustamise valdkonnas märkimisväärselt väheneda.

2.9

Teabe põhjal, mis kogutakse ühise käibemaksusüsteemi direktiivist erandite lubamise menetluses, saab komisjon kohapealt tähtsaid praktilisi andmeid ja ideid, mis aitavad komisjonil direktiivi veelgi parandada. Seda teavet kasutatakse nõrkade kohtade ja ajast maha jäänud sätete kõrvaldamiseks ning direktiivi vananenud osade ajakohastamiseks.

3.1

Ettepanekuga võtta vastu nõukogu direktiiv, millega muudetakse ühist käibemaksusüsteemi käsitlevat direktiivi 2006/112/EÜ, laiendatakse komisjoni volitusi erandite lubamisel käibemaksupettuste ärahoidmise eesmärgil. Sellised pettused põhjustavad suurt eelarvekadu ning segavad konkurentsi ja ühtse turu toimimist. Komiteel on hea meel iga püüde üle panna ühtne turg paremini tööle ning muuta maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidumise vastane võitlus tõhusamaks.

3.2

Komitee märgib, et direktiivi 2006/112/EÜ artikli 395 lõike 1 teise lõigu kohaselt ei tohi maksu kogumise menetluse lihtsustamiseks ettenähtud meetmed mõjutada liikmesriigi poolt lõpptarbimisetapil kogutava maksutulu summat, välja arvatud tühises ulatuses. Ettepaneku kontekstis on komitee mures, et mõju, mida taotlused avaldavad liikmesriikide kogutud maksude kogusummale, ei uurita piisavalt.

3.3

Komitee väljendab heameelt selle üle, kuidas ettepanek mõjutab nende erimeetmete heakskiitmise menetluse kestust, mida liikmesriigid kasutavad maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidumise vastu. See suurendab tõenäosust, et nende probleemidega tegeletakse efektiivselt.

3.4

Kuna käibemaksupettused toimuvad peamiselt piiriüleses kaubanduses (nn karussellpettus ja varifirmade pettus), on võimalus tõhusalt tegutseda – kohaldades erandeid ühes liikmesriigis – väga piiratud. Liikmesriikide maksuhaldurid peavad menetlusi rohkem koordineerima.

3.5

Samuti juhib komitee tähelepanu asjaolule, et ettepanekuga komisjonile antavad volitused on äärmiselt spetsiifilised ja keerulised. Komitee arvates peaksid rühmas, kes kaalub tulevasi ettepanekuid lubada meetmeid, millele kohaldatakse direktiivi uutes kavandatud artiklites kehtestatud menetlust, moodustama tuumiku eelkõige praktilise kogemusega eksperdid. Organiseeritud kodanikuühiskonnast leiab hea valiku selliseid ekspertidest praktikuid.

4.1

Praeguses vormis võimaldab ettepanek kiirendatud heakskiidumenetlust (ühe kuu jooksul) ainult erimeetmete puhul, kui tehakse erand direktiivist 2006/112/EÜ. Sellisel juhul taotleb liikmesriik erandit, mille kohaselt määratakse erandina artiklist 193 isikuks, kes on kohustatud teatavatelt kaupadelt või teenustelt käibemaksu tasuma, kõnealuste kaupade või teenuste saaja. Samas on muudel juhtudel vaja nõukogu ühehäälset heakskiitu, mis võib käibemaksupettuste vastase tõhusa võitluse jõupingutusi märkimisväärselt nõrgendada. Lisaks märgib komitee, et petturid teevad nüüd ise efektiivset koostööd, mistõttu tuleks paljude riikide maksuhaldureid ja politseiasutusi teavitada direktiivi uute kavandatud artiklite kohaste erandite lubamisest ja nad sellesse kaasata. See puudutab eelkõige riike, kuhu võidakse ebaseaduslik tegevus suunata pärast erandi lubamist.

4.2

Samuti teeb komitee ettepaneku, et artikli 395b lõigete 2 ja 3 kohane heakskiitmismenetlus asjaomases komitees ei välistaks võimalust, et selle komitee liige taotleb kirjaliku menetluse lõpetamist ilma tulemusele jõudmata, peamiselt selleks, et tagada selle liikme õiguspäraste huvide tõhus kaitse, kui neid huve võib kahjustada teise liikmesriigi taotlus erimeetmete lubamiseks. Veel üks alternatiiv selle puuduse kõrvaldamiseks oleks kasutusele võtta mehhanism, mille kohaselt peab erimeetme omakorda heaks kiitma nõukogu, kusjuures heakskiidu puudumise korral meedet ei kohaldataks.

4.3

Kiirreageerimismehhanismi kasutuselevõtuga vähendab direktiivi ettepanek märkimisväärselt aega, mis on vajalik maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidumise vastaste erimeetmete heakskiitmiseks: kui varem võis kuluda kaheksa kuud, et saada komisjonilt positiivne ettepanek ja seejärel ühehäälne heakskiit nõukogus, siis nüüd kulub selleks üks kuu, sest heakskiitmise õigus on antud komisjonile. Komitee toetab seda kiiremat menetlust kui vahendit maksupettuste vastase võitluse edendamiseks. Siiski tuleb liikmesriikidele tagada võimalus, et vajaduse korral arutatakse erandi taotluse kavandit eelnevalt nõuandvas komitees, et nii ära hoida võimalikku kohtuasja Euroopa Kohtus.

4.4

Komitee leiab, et liikmesriigi võetavad asjakohased kontrollmeetmed ei ole ettepaneku artikli 395a lõikes 1 piisavalt selgelt määratletud. Seetõttu teeb komitee ettepaneku, et nõukogu kõrvaldaks selle puudujäägi ja laiendaks kohaldamisala nii, et hõlmataks ettepaneku artikli 395a lõike 1 punktis b nimetatud meetmed.

4.5

Komitee teeb ettepaneku, et juhul kui artiklis 395 sätestatud menetlusega lubatud erand osutub kohaldamise ajal maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidumisega võitlemisel tõhusaks, siis võetaks kasutusele mehhanism, mille abil saaks seda meedet heade tavade levitamise eesmärgil kohaldada teistes liikmesriikides, kasutades lihtsustatud menetlust, mis oleks sarnane direktiivi ettepanekus esitatud menetlusele.

15.1.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 11/34

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee jagab Euroopa Komisjoni seisukohta, et finantsvaldkonna reformimist käsitlev ulatuslik reguleerimiskava, mis hõlmab ka siin vaadeldavat pangandusliitu käsitlevat paketti, on esmatähtis – kuigi sellisena ebapiisav – selleks, et vastata kriisile ning stabiliseerida majandus- ja rahandusliitu (1), et taastada usaldus euro ja ELi tuleviku vastu ning et parandada juhtimist ja võidelda ELi pangandusturgude üha suureneva killustumise vastu. Seetõttu peab komitee asjakohaseks meetmete paketti, mis on kokkuvõtlikult esitatud pangandusliidu tegevuskavas COM(2012) 510 ning kahes õigusaktis COM(2012) 511 ja COM(2012) 512, millest viimast käsitletakse ka käesolevas arvamuses.

1.2

Samal ajal, kui komitee väljendab rahulolu komisjoni tehtud suure tööga, toetab ta komisjoni üleskutset võtta meetmed vastu enne 2012. aasta lõppu ning need hoolikalt välja töötada, võttes arvesse mõju liikmesriikide pangandusele ja majandusele. Rohkema ja parema Euroopa ülesehitamine nõuab ELi liikmesriikide valitsustelt avarat tulevikunägemust, loovutades osa pädevusvõimust ja toetades selle kohaldamist, et saavutada kvaliteetne järelevalve ja parem integreerimine ning seega tõeline Euroopa valitsemistava, mis toob ühiskonnale kasu ja on majanduslikult tõhus.

1.3

Selliste meetmete hädavajalikkus ja ebapiisavus tuleneb tõigast, et kulud ületavad selgelt seni maksumaksjate rahast ELi pankade päästmiseks kasutatud 4,5 triljonit eurot. Finantskriisis põhjustas kõige tõsisema ülemaailmse majanduslanguse pärast 1930-ndate aastate ülemaailmset majanduskriisi, eriti euroalal, kus sellepärast usalduse taastamine euro ja selle institutsioonide juhtimise vastu on veel olulisem ja hädavajalikum. Uued rangemad õigusnormid pakuvad kodanikele ja turgudele kindlustunnet, kuigi olemasolevates õigusnormides kahtlemine, uute normide ebamäärasus ja viivitamine nende kohaldamisel võivad olla suureneva ebakindluse allikad. Seetõttu peavad ka eurot toetavatele institutsioonidele kohanemiseks antavad tähtajad olema lühemad ja täpsemalt kindlaksmääratud.

1.4

Komitee kutsub muu hulgas üles jõudma kiiresti kokkuleppele ühtse järelevalvemehhanismi jõustumises. Selleks tuleb eelkõige ellu viia ühtlustused just nimelt 2013. aastast alates ja mitte seada ebakindlaid eesmärke, kuna mehhanismi põhieesmärk on euro päästmine eesmärgiga viia miinimumini maksumaksjatele võimalikest ümberkorraldustest või tegevuse lõpetamisest tekkivad kulud, pakkudes eelnevalt piisavalt vahendeid ning selle kaudu, et kriisilahenduse kulud võtavad enda kanda aktsionärid ja võlausaldajad.

1.5

Komitee tervitab kavatsust, et selleks luuakse algusest peale EKP juurde järelevalvenõukogu, mille abil välditakse võimalikke huvikonflikte EKP enda rahapoliitiliste funktsioonidega.

1.6

Komitee tervitab asjaolu, et Euroopa Keskpank hakkab vastutama kõigi pangandusliidu pankade – ka väikseimate ja eriti piiriüleselt tegutsevate konsolideeritud bilansiga pankade – järelevalve eest, kelle suhtes kohaldatakse kehtivaid ühtseid eeskirju. Samuti toetab komitee kavatsust määrata EKPle ülesanded, õigused ja vahendid, mis on asendamatud, et avastada pankade elujõudu ohustavad riskid ning nõuda pankadelt vajalike parandusmeetmete võtmist riikide järelevalveasutuste aktiivsel osalemisel ühtses järelevalvemehhanismis. Samuti peetakse asjakohaseks, et riikide järelevalveasutused vastutavad ka edaspidi tarbijate kaitse eest, kuigi komisjoni ettepanekus ei ole öeldud, kuidas lahendada võimalikke huvikonflikte ELi tasandil teostatava usaldatavusnõuete täitmise järelevalve ja riikide järelevalveasutustele antud õiguste vahel.

1.7

Makrotasandi usaldatavusjärelevalvega seotud meetmete osas toetab komitee Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogule ja EKPle olulisema rolli usaldamist integreerituma finantssüsteemi raames ning palub komisjonil täpsustada riikide asutuste ja EKP vahelise koostoimega seonduvat.

1.8

Komitee tervitab ettepanekut edendada vastavast soovist (opt in) teatanud euroalasse mittekuuluvate riikide kaasamist euroala riikidega võrdsete õigustega hõlpsamate ja atraktiivsemate menetluste kaudu kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepinguga.

1.9

Komitee peab vältimatuks luua tihedad sidemed Euroopa Keskpanga ja Euroopa Pangandusjärelevalve vahel, kuigi algusfaasis tekib kindlasti mõnevõrra kattuvusi. Seoses otsuste tegemisega on vaja põhjalikumalt analüüsida ja kaaluda hääletuskorra läbivaatamist, mille käigus tehtaks muudatusi Euroopa Pangandusjärelevalvet käsitlevas määruses ja suurendataks sõltumatule töörühmale antud otsustamisvõimu, et tasakaalustada nende liikmesriikide siseturu pangandushuvisid, kes ei osale ühtses järelevalvemehhanismis (kooskõlas Euroopa Ülemkogu 18. oktoobril 2012 vastu võetud järeldustega majandus- ja rahaliidu kohta), ning vältida euroala integratsiooni pidurdamise ohtu blokeerivate vähemuste abil. Oluline on vältida kahetasandilise turu tekkimist finantsteenuste sektoris, mistõttu komitee selle küsimuse ka tõstatas.

1.10

Samuti peavad EKP, Euroopa Pangandusjärelevalve ja ELi uued finantsjärelevalveasutused, sh nende sõltumatu töörühm, kaasama oma töösse kodanikuühiskonna organisatsioonid, eelkõige tarbijaühendused ja ametiühingud (2), säilitades nende ulatusliku sõltumatuse, läbipaistvuse ja vastupanuvõime poliitilisele survele.

1.11

Krediidiasutuste üle teostatava järelevalve üleandmise rütm ja Euroopa Pangandusjärelevalves – kelle ülesanne peaks olema regulatiivsete normide ja tehniliste standardite sidususe ja ühtlustamise tagamine, et laiendada nende reguleerimisala kogu ELile – tehtud asjaomased muudatused on sama tähtsad elemendid nagu pankadele esitatavad rangemad usaldatavusnõuded (3), meetmed hoiuste kaitsmise ühise süsteemi tugevdamiseks ja parandamiseks (4) ning ühtne kriisiohjamine pankade maksevõime taastamise ja kriisilahenduse vahendite abil (5), et tugevdada Euroopa pangandussektorit ja vältida tulevast ülekanduvat mõju, sh investeerimispankade klientide võetud suuremast riskist tulenevat mõju. Komitee kutsub komisjoni üles seadma kõnealustele ühtsetele eeskirjadele konkreetsed ajalised ja pragmaatilised eesmärgid.

1.12

Komitee kutsub komisjoni üles esitama ajakava ja üksikasjalikku teavet ühtse kriisilahendusmehhanismi (6) ja teiste täpsustamist vajavate asjaomaste vahe-eesmärkide kohta, nagu ühiselt teostatavad järelevalvemeetmed võimalike kriisiolukordade ohjamiseks. See suurendaks pangandusliidu usaldatavust, muutes selle kogu ühtse turu ühiseks aluseks. Niiviisi võiks vältida olukordi, kus suhteliselt vähetähtsad pangakrahhid tekitavad piiriülest süsteemset kahju või umbusaldust, mis põhjustab hoiuste väljaviimist teise riiki, nõrgendades riiklikke pangandussüsteeme. Komitee pooldab seda, et ühtne järelevalvemehhanism saaks hiljem täita täiendavaid kriisiolukordade lahendamisega seotud ülesandeid. Ent järelevalve ja kriisilahendus peavad käima käsikäes, et vältida olukorda, kus liikmesriikidele jäävad kanda vastutus võimalike ELi tasandil tehtud otsuste eest pankade sulgemise kohta ja hoiuste väljamaksmisest tulenevad kulud.

1.13

Komitee kutsub ELi teisi institutsioone üles seaduse jõul ja mitte võimupositsiooni kasutades kaitsma aluspõhimõtteid, millele peavad tuginema kõik teisesed õigusaktid ja ELi õigustik. Õigusnormide järgimise taastamine on hädavajalikum euroalal, et fiskaalliidule tuginedes toetada pangandusliitu võlakirjade emissiooni ja eelarvevahendite ülekannete ühiste mehhanismide abil, et võidelda asümmeetrilist šokki tekitavate protsesside vastu, mille all euroriigid on viimastel aastatel üha rohkem kannatanud. Ühtset järelevalvemehhanismi võiks rahastada järelevalvemaksudest, mida peavad maksma pangad vastavalt järelevalve alla kuuluvate asutuste riskiprofiilile. Komitee arvates tuleks komisjonil koostada roheline või valge raamat selle kohta, kuidas rahastada pangandusliitu ka ühtlustatud viisil, et saaks teha otsuseid vajalike, ent praegu lahkhelide allikaks olevate finants- ja pangandustegevuse suhtes kehtestatavate maksude ja tasude kohta.

1.14

Pangandusliit oleks esimene samm selleks, et viia euroala ja kogu EL tõhusasse mõjuringi, mille abil parandada nende kavandamisel tehtud vead ja saada võimalus ühtsel turul jälle konkurentsivõimeliseks muutuda, et saavutada strateegia „Euroopa 2020” eesmärgid. Rahvusvahelise Valuutafondi viimaste aruannete kohaselt õnnestub niiviisi vältida Basel III eeskirjade uuendamisest tuleneva varipangandusega seotud uuenduslike finantstoodete tulva. Komitee kutsub komisjoni üles esitama võimalikult kiiresti uusi investeerimis- ja äripanganduse mudeleid, kuna varipangandus kaldub paljudes riikides olema olulisem kui tavapärane ja reguleeritud pangandus.

1.15

Komitee soovitab komisjonil ja ELi kaasseadusandjatel muuta kõnealune projekt finantsalast ja digitaalset kaasatust edendavaks vahendiks. Ühtse järelevalvemehhanismi eest vastutavad asutused peavad toimima vastutustundlikult ja alluma demokraatlikule kontrollile, mistõttu neil tuleb Euroopa Parlamendile oma juhtimistegevusest aru anda korrapäraselt või vastavalt taotlusele. See aitaks suurendada kõnealuste küsimuste poliitilist nähtavust ja kasvatada kodanike seas toetust ELi institutsioonidele.

1.16

Lõpetuseks olgu märgitud, et pangandusliidu mõjuala ei pea piirduma üksnes euroala ja kogu ELiga, vaid et pangandusliidul tuleb edendada oma koostöö- ja konkurentsivõime alaseid eesmärke eriti euro välismõju piirkondades ja ülejäänud maailmas.

2.1

1. jaanuaril 2011 alustas oma tegevust Larosière’i aruandes esitatud soovitustele tugineva määrusega (EL) nr 1093/2010 loodud Euroopa Pangandusjärelevalve, et reformida järelevalveasutuste struktuuri ning luua kolmest asutusest (Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA), Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve (ESMA), Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve (EIOPA)) koosnev integreeritud Euroopa süsteem ning Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu (ESRB).

2.2

Samal ajal tugevdati alates 2010. aasta juulist tarbijakaitset ja usaldust finantsteenuste vastu pankadele (MEMO/10/318), investeerimisühingutele (MEMO/10/319) või kindlustusseltsidele kohaldatavate (MEMO/10/320) hoiuste tagamise skeemide abil ning alles 6. juulil 2012 teatas komisjon uutest kriisiohjamise meetmetest, millega soovitakse vältida tulevasi pankade maksevõimetuse taastamise tehinguid. Komisjon esitas kõnealuse järelevalveraamistiku oma 4. märtsi 2009. aasta teatises „Euroopa majanduse elavdamine” ja seejärel tutvustas uue struktuuri üksikasju oma 27. mai 2009. aasta teatises „Euroopa finantsjärelevalve”. Mõlemad teatised said 19. juunil 2009 Euroopa Ülemkogu heakskiidu, mille kohaselt peaks süsteem aitama parandada riikide järelevalve kvaliteeti ja järjepidevust, tugevdada järelevalvet piiriüleste kontsernide üle ning kehtestada kõigi siseturul tegutsevate finantsasutuste suhtes kohaldatavad ühtsed eeskirjad. Seejuures rõhutati, et uued järelevalveasutused peaksid tegelema ka reitinguagentuuridega (selleks muudeti määrusega (EL) nr 513/2011 määrust (EÜ) nr 1060/2009).

2.3

Kõnealuse pikaleveniva reguleerimisprotsessi lõpuleviimiseks teeb komisjon oma teatises „Tegevuskava pangandusliidu poole liikumiseks” ettepaneku luua alusstruktuur ELi kõigi pankade ja muude finantsasutuste suhtes kohaldatavate ühtsete kõrgetasemeliste usaldatavusnõuete jaoks, allutades järelevalve-, kriisilahenduse ja hoiuste tagamise mehhanismid ühtsetele eeskirjadele.

2.4

Selleks palub komisjon leppida 2012. aasta lõpuks kokku viis põhimeedet. Neist kolm on seadusandlike aktide eelnõud, mille kohta komitee on juba arvamuse esitanud või arvamus on koostamisel: pankade kapitalinõuete kohaldamise tagamine („CRD4”) (7), hoiuste tagamise süsteeme käsitlev direktiiv ning direktiiv pankade maksevõime taastamise ja kriisilahenduse kohta. Ülejäänud kaht meedet koos nimetatud tegevuskavaga käsitletakse käesolevas arvamuses: tegemist on määrusega, millega antakse Euroopa Keskpangale eriülesanded seoses pankade usaldatavusnõuete täitmise järelevalvega, ning teise määruse (EL) nr 1093/2010 muutmisega, et luua Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA), mida on vaja selleks, et tõhustada kõnealuse asutuse ja tulevase üheainsa järelevalveasutuse vahelist kooskõlastamist ning tasakaalustada otsuste tegemine ühtses järelevalvemehhanismis osalevate ja sellest väljapoole jäävate riikide vahel eesmärgiga säilitada ühtse turu terviklikkus. Komisjon on teatanud ettepaneku esitamisest ühtse kriisilahendusmehhanismi loomiseks ja kriisilahendusvahendite kooskõlastamiseks kohe pärast kõnealuse viie meetme heakskiitmist.

2.5

Vaadeldav tegevuskava esitati ajal, mil eurol põhineva finantsintegratsiooni mudel oli end 2007. aastal alanud kriisi arvestades ammendanud. Euroopa aktsia- ja võlakirjade turgude kiire integreerimise tulemused haarasid kaasa ka pangandussektorid – suuremal määral hulgiturgude (pankadevaheline turg, väärtpaberistamine jne) puhul ning väiksemal määral laenude ja pangahoiuste jaeturgude puhul. Ent puhkenud kriisi olukorras mõjutasid jaeturge hiljutised suundumused hulgiturgude killustumise ja sellele järgneva taasriigistamise poole, mida stimuleeris ka asjaolu, et järelevalveasutused, kriisilahenduse raamistikud ja hoiuste tagamine on oma loomult endiselt riiklikud (8). Eriti kiiresti toimub võlaturgude taasriigistamine.

2.6

Euroalal on kriisi ning sellega kaasnenud SKP ja tööhõive vähenemise põhjustatud kohandused ja kokkuhoiukavad olnud palju ulatuslikumad. Nii teatas komisjoni president 23. oktoobril 2011 Euroopa juhtivatele poliitikutele, et EL kaotas kriisi tõttu kaks triljonit eurot oma majanduskasvus ajavahemikul 2007–2010 (9).

2.7

IMFi andmeil oli 2010. aasta lõpuks USAs ja seitsmes Euroopa riigis taastatud peaaegu üks kolmandik riigisektori vahenditest, mida oli kriisi puhkemisest alates kasutatud pankade päästmiseks (1,8 triljonit dollarit 5,2 triljonist). Ülejäänud vahendid peaks olema võimalik peaaegu täiel määral tagasi saada lähiaastate jooksul maksude ja teiste algatuste abil eeldusel, et seda ei takista uue, riigivõlaga seotud panganduskriisi põhjustatud teise majanduslanguse mõju.

2.8

Tegevuskavas määratakse kindlaks konkreetsed tähtajad euroalal teostatava järelevalve jõustumiseks (10), mis aga ei pea täielikult paika ühtse järelevalvemehhanismi ja ühtse kriisilahendusmehhanismi suhtes, kuigi komisjon peab esimest neist eriti oluliseks olukorra stabiliseerimise seisukohast ja pankade otsese rekapitaliseerimise eeltingimuseks Euroopa stabiilsusmehhanismi abil.

2.9

Pangandusliidu loomise protsessi lõpuleviimiseks tuleb ilmtingimata kiirendada ja tugevdada järgmisi komisjoni poolt juba käivitatud algatusi: varipanganduse süsteemi reguleerimine (IP/12/253), reitingute usaldatavuse tugevdamine (IP/11/1355), riskifonde reguleerivate eeskirjade karmistamine (IP/09/669), katteta müük (IP/10/1126) ja tuletisinstrumendid (IP/10/1125), pankade vastutustundetute tasustamistavade peatamine (IP/09/1120) ning auditi (IP/11/1480) ja raamatupidamise (IP/11/1238) sektorite reformimine. Samuti on hädavajalik järgida komitee esitatud soovitusi maksuparadiiside likvideerimise kohta (11).

3.1

Kriisist põhjustatud üha suuremad kulud Euroopa Liidus (12) on süvendanud eri osapoolte vahelist ebavõrdsust ja ebasümmeetrilisust, mis on esile kutsunud tõhususe kadu sellistes olulistes (ja aluslepingutega toetatud) poliitikavaldkondades nagu raha-, kaubandus-, ühtekuuluvus- ja säästlikkuse poliitika. Samuti on selle tagajärjel killustunud finants- ja pangandusturud ning kaugemale on libisenud strateegia „Euroopa 2020” eesmärgid saavutada arukas, jätkusuutlik ja kaasav majanduskasv ning tõhusam majandusjuhtimine (13). Samal ajal kui mõned vähesed riigid on oma intressikoormust kahandanud, tõusid tõsisema finantskriisi ja suurema võlaga riikides avaliku sektori intressikulud märkimisväärsel määral ning nad on pidanud alandama avaliku sektori palku, pensione, haridus- ja tervishoiukulutusi ning investeeringuid tehnilisse ja sotsiaalsesse infrastruktuuri (14).

3.2

Demokraatlike menetluste vajalik täiustamine peab olema kooskõlas pangandusliidu eesmärgiga lihtsustada säästude ja investeeringute vahelist vahendust, mis on panganduse põhiülesanne ja millega käib kaasas tehnilise tõhususe ja vahendite eraldamise tõhususe kontroll, misläbi aidatakse kaasa ELi õiguspõhimõtetele ning tegeletakse kõigi kodanike vabaduste ja huvidega.

3.3

Kuigi kriisi algusaegadest peale on võetud palju meetmeid selleks, et hoida ära finantsasutuste vastase usaldamatuse levimist euroala riikide valitsemissektori võlale, ei ole suudetud sellest nõiaringist siiski veel välja murda. Majandusteooria soovitab selleks, et finantsasutused hakkaksid taas täitma oma ülesannet olla vahendajaks säästude ja investeeringute vahel, võtta kasutusele positiivseid, mitte negatiivseid ümberjaotavaid poliitikameetmeid, nagu võlakirjade emissiooni ja eelarvevahendite ülekannete ühised mehhanismid, et võidelda asümmeetrilist šokki tekitavate protsesside vastu (15).

3.4

Läbipaistvuse edendamise ja maailma finantssüsteemis levivate riskide vähendamise ülesanne, mida soovitavad oma hiljutistes aruannetes IMF ja Maailmapank, ühildub väga hästi finantsalase ja digitaalse kaasatuse edendamise ning tarbijate õiguste kaitse ülesandega, mille EL on endale võtnud ja mida on tugevdatud strateegiaga „Euroopa 2020”.

3.5

Lõppkokkuvõtteks peavad demokraatliku kontrolli meetmed aitama edendada mitte ainult vastamist aluslepingutele ja põhimõtetele, vaid ka viima pangandusliidu kooskõlla strateegiaga „Euroopa 2020”, mis on meie poliitilise projekti tuleviku jaoks hädavajalik.

4.1

Komitee peab komisjoni väljapakutud tegevuskava asjakohaseks panuseks Euroopa Liidu valitsemistavasse ning toetab vajadust kõnealuse kahe uue kiireloomulise õigusakti järele, samuti järgmiste väljakuulutatud meetmete järele, mis on tarvilikud ületamaks usaldamatust euro vastu ja taastamaks usku ELi tulevikku.

4.2

Ühtse järelevalvemehhanismi peamine eesmärk peab olema saavutada pangandusasutuste tsentraliseeritud järelevalve, mis oleks praegu liikmesriikide ametiasutuste võrgustiku poolt teostatavast järelevalvest tõhusam. Lisaks tuleb selle tegevus kooskõlastada ühtse kriisilahendusmehhanismiga, et vältida panga likvideerimise otsusega seotud poliitilisi aspekte.

4.3

Nende paljude põhjuste seas, miks Euroopa Keskpank on kõnealuse järelevalve tsentraliseerimiseks kõige sobivam, on keskpanga võrgustiku olemasolu, tema sõltumatus ja asjaolu, et keskpank allub Euroopa Liidu toimimise lepingule, mistõttu ei ole vaja seda kvaliteetse järelevalve saavutamiseks reformida.

4.4

Komitee toetab kavatsust jätta riikide järelevalveasutuste pädevusse rahapesu ja terrorismi vastane võitlus, nagu märgitakse direktiivis 2005/60/EÜ (16), ning samuti kolmandate riikide krediidiasutuste järelevalve. Ent komitee kutsub üles jätma ühtsest kriisilahendusmehhanismist välja riigid, kes eri põhjustel direktiivi korralikult ei kohalda. Samuti tuleks tsentraliseeritud järelevalve ülesande lihtsustamiseks kohandada kiiresti asjaomaste riiklike keskpankade põhikirju, et tagada teabe takistusteta voolamine.

4.5

Uutele asutustele tuleb kehtestada hääletamissüsteem, mis välistab selliste liikmete osalemise, kelle puhul võib hääletamisel esineda huvide konflikt. Kõrgemal ametikohal töötavate isikute sõltumatust ja vastutust tuleb tugevdada sanktsioonidega nende suhtes, kes ei täida oma kohustusi, sest selline tegevusetus võib tekitada kahju pankadele ja finantssüsteemi nõuetekohasele toimimisele, kuid ka majandusele, ettevõtetele ja kodanikel

4.6

Finantstööstus reageerib uuele õigusraamistikule sellega, et töötab välja uuenduslikke tooteid, mis hiilivad uutest õigusnormidest mööda. IMF hoiatab oma hiljutistes aruannetes uue finantsuuenduste laine eest, mis mõnel puhul on sarnane praeguse kriisi põhjustanud lainega. Seepärast tuleb tsentraliseeritud järelevalve kulude juures arvestada eri ettevõtjate riskiprofiiliga, et mitte kahjustada ettevõtteid, mis nimetatud tavasid ei järgi.

4.7

Seepärast hoiatab komitee varipanganduse ELis levimise kindla ohu eest, mis oleks taas ranges vastuolus nii finantssektori ülesannetega kui ka Euroopa kodanike põhimõtete, väärtuste ja õigustega.

4.8

Euroopa uus pangandusliit peaks oma võimaluste paremaks ärakasutamiseks tegema tihedamat koostööd teiste juba olemasolevate liitudega, et kasutada paremini ära oma finantsasutuste, eeskätt kõige üleilmsemate finantsasutuste võimalusi, ning tegema koostööd eelkõige kõige lähedasemate ja euroga juba seotud või sellest sõltuvate aladega (otseselt või kaudselt on euro kasutusel juba enam kui 50 riigis).

15.1.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 11/39

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab kõnealust rohelist raamatut ning peab seda sammuks õiges suunas.

1.2

Kuigi finantssüsteemi likviidsuse (mis kriisieelsetest aegadest alates sõltub suurel määral varipangandusest) vajaduses ei saa kahelda, on kriisi kogemustele toetudes soovitav seada reguleerimisprotsessis esmatähtsaks finantssüsteemi stabiilsus, mis on hädavajalik.

1.3

Praktikas on valitsused, keskpangad ja avalik-õiguslikud kindlustusasutused pidanud tegelema varipankade põhjustatud kaotustega, kuigi see ei ole seadusega ette nähtud.

1.4

Õigusliku arbitraaži ohu vältimine peab olema üks rohelise raamatu keskne eesmärk.

1.5

Varased Baseli kokkulepped olid varipanganduse arengu tõukejõud, kuna pankade bilanss oli rangelt reguleeritud, samas kui bilansivälise tegevuse üle kontroll puudus. Komitee on seisukohal, et need lüngad täidetakse hilisemate Baseli kokkulepetega, mille Euroopa Komisjon on üle võtnud kapitalinõuete kolmandasse ja neljandasse direktiivi. Tegelikult ei tohiks mingit nn varitegevust eksisteerida, seepärast tuleb varipangandus allutada samadele õigus- ja usaldatavusnõuetele kui kogu ülejäänud finantssüsteem.

1.6

Uute eeskirjade eesmärk peab olema ka Euroopa tarbijate kõrge kaitsetase.

1.7

Komitee juhib tähelepanu sellele, kui oluline on tervikliku järelevalve kooskõlastamine ning teabevahetus.

1.8

Finantssüsteem kõigis oma vormides peab teenima reaalmajandust, mitte spekuleerimist.

1.9

Komitee juhib tähelepanu finantssüsteemi olulisele funktsioonile luua investeeringuid, töökohti ja heaolu ühiskonnas.

1.10

Finantsturgude uued eeskirjad on väga tähtsad jätkusuutliku majanduse taastamiseks.

—

kahele tegevusalale:

—

viit liiki üksustele:

—

pankade ja varipanganduse üksuste vastasmõju (seda uurib Baseli pangajärelevalve komitee);

—

rahaturufondide süsteemne risk (seda uurib Rahvusvaheline Väärtpaberijärelevalve Organisatsioon);

—

kehtivad väärtpaberistamisnõuded (Rahvusvaheline Väärtpaberijärelevalve Organisatsioon ja Baseli pangajärelevalve komitee);

—

muud varipanganduse üksused (finantsstabiilsuse nõukogu);

—

väärtpaberite laenuks andmine ja repotehingud (finantsstabiilsuse nõukogu).

3.1

Komitee leiab, et rohelise raamatuga astutakse oluline samm õiges suunas ja selles analüüsitakse asjakohaselt varipangandusega seotud probleeme.

3.2

Varem rahastasid pangad oma tegevust omakapitali ja äriklientide hoiuste kaudu. Oma laenuandmisvõime suurendamiseks võtsid pangad üldkasutusele laenuportfellide väärtpaberistamise. Teatud juhtudel võib väärtpaberistamine olla küll kasulik, kuid kriisile eelnenud perioodil seda kuritarvitati, kuna laenuportfellide kvaliteet oli halb (kõrge riskisusega laenud) ja väärtpaberid olid panga kasumi suurendamiseks pidevas ringluses (tuletisinstrumendid). Pankade äritegevuse maht sõltub pankade vara finantsvõimenduse tasemest. Samal ajal kui Baseli lepingutega reguleeriti bilansipõhist finantsvõimendust, oli bilansiväline finantsvõimendus reguleerimata ning erakordselt ulatuslik. Kõrge riskisusega laenude kuritarvitamine ja liiga suur finantsvõimendus toimus varipanganduse kaudu. Lisaks sellele oli pankade põhitegevus – tähtaegade teisendamine, st lühiajalisemate varade muutmine pikaajalisemateks varadeks – muutunud väga riskantseks, kuna pangad sõltusid üha suuremal määral lühiajalisest pankadevahelisest rahastamisest. See sõltuvus põhjustas likviidsuskriisi, kui tuletisinstrumentide turg kokku varises. Seega ei ole üllatav, et uutes Baseli lepingutes reguleeritakse ka tuletisinstrumentide, finantsvõimenduse ja likviidsusega seonduvaid küsimus.

3.3

Dereguleerimise tulemusena on pangandusäri põhjalikult muutunud. Kriisi tõttu on traditsiooniline kommertspangandus, mis aastakümnete jooksul tõi inimestele jõukust ja tõstis nende elatustaset, suuremal või vähemal määral halvatud. Varipangandussüsteemi ohjeldamatuid liialdusi kaotades peaksid reguleerivad asutused nüüd seadma esmatähtsaks finantssüsteemi stabiilsuse, mis on hädavajalik.

3.4

Varipangad on sarnaselt tavapäraste pankadega tegelenud krediidi ümberkujundamise, tähtaegade ja likviidsusega. Kuid erinevalt tavapärastest pankadest ei ole neil ametlikku juurdepääsu viimase astme laenuandjatele (keskpangad). Tegelikult on viimase aja kogemused näidanud, et riigiasutused on pidanud mitmete mehhanismide abil tegelema varipankade põhjustatud kaotustega. Suurt kahju on kannatanud maksumaksjad.

3.5

Varipangandusele ei kehtinud samad usaldatavusnõuded, mis tavapärastele pankadele. On siiski mitmeid viise, mille abil varipangad toimivad sarnaselt tavapärastele pankadele, ning enamik varipankadest oli mõne tavapärase panga kontrolli all. Õigusliku arbitraaži ohu vältimine peab olema üks rohelise raamatu keskne eesmärk.

3.6

Finantsstabiilsuse nõukogu aruandes keskendutakse õigustatult rollile, mida makrotasandi usaldatavusjärelevalve võib etendada süsteemse riski koondumise tuvastamisel. On oluline pidada hoolsat järelevalvet seoste ja kanalite üle, mille kaudu võib risk kanduda varipangandusest üle reguleeritud sektorisse. Komitee peab vajalikuks pidada meeles järgmist eristust:

Mingit nn varitegevust ei tohiks eksisteerida, seepärast tuleb varipangandus allutada samadele õigus- ja usaldatavusnõuetele kui kogu ülejäänud finantssüsteem – määral, mis on võimalik uute eeskirjade raames. Sellele eesmärgile peavad kaasa aitama juba kehtivad või läbiviidavad reformid – kapitalinõuete direktiivi III ja IV pakett, direktiiv Solventsus II, Basel III.

3.7

Komitee leiab, et varipanganduse reguleerimise üks eesmärk peab olema ka Euroopa tarbijate kaitsmine, tagades pakutavate toodete läbipaistvuse. Klientidel on õigus erapooletule ja õiglasele nõustamisele. Komitee on juba väljendanud poolehoidu Euroopa tarbijate finantskaitseameti loomisele sarnaselt Dodd-Franki seadusega asutatud tarbijate finantskaitse asutusega (1), et tugevdada tarbijakaitset, suurendada läbipaistvust ja soodustada kaebuste tõhusat lahendamist.

3.8

Finantssüsteemi korrastamise eesmärgil on komitee samuti toetanud kaebuste esitajate kaitsmist ja innustamist õiguslike mehhanismide abil, mis tagavad nende puutumatuse, kui nad annavad ametiasutustele teada ebaseaduslikest tegudest.

3.9

Varipanganduse probleemidega tegelemisel on vaja terviklikku käsitlust ning neile tuleb anda poliitilisi vastuseid. Tuleb rõhutada tervikliku järelevalve kooskõlastamist ning teabevahetust. Mingil juhul ei tohi kokkuleppe puudumine rahvusvahelistes ringkondades takistada ELil kehtestada asjakohaseid õigusmeetmeid.

3.10

Üks suurest finantskriisist saadud õppetund peab olema see, et finantssüsteem kõigis oma vormides peab teenima reaalmajandust. Pangandussektorit aastakümneid juhtinud tavapäraste eeskirjade hülgamine põhjustas spekulatiivsete toodete plahvatusliku kasvu ning see omakorda osutus majanduse jaoks äärmiselt kahjulikuks.

3.11

Ajalooliselt täidavad pangad ja kõik riigi reguleeritavad finantsasutused majanduses olulist ülesannet, sest nad hoiustavad kodanike ja ettevõtete sääste ning suunavad neid investeeringutesse, töökohtadesse ja ühiskonnas heaolu loomisesse. Seda ülesannet ei peetud kriisile eelnenud aastatel alati just kõige tähtsamaks.

3.12

Komitee soovitab arvata rohelise raamatu eesmärkide hulka finantssektori sotsiaalse vastutuse ja eesmärgi „tagada, et igasugune finantstegevus aitaks edendada majanduskasvu”. Finantsturgude uued eeskirjad on hädavajalik vahend jätkusuutliku majanduse taastamiseks.

3.13

Võttes arvesse õigusakte, mis on jõustunud viimastel aastatel või mis on peagi jõustumas, meenutab komitee hea õigusloome eesmärki, mille rõhuasetus on lihtsusel ja selgusel. On hädavajalik vältida dubleerimist ja moonutusi, mis võivad luua õigusalast ebakindlust ja arbitraaži võimalusi.

3.14

Usaldatavusjärelevalveks loodud struktuuride – muu hulgas eelkõige Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu – ülesanne peaks olema jälgida finantssüsteemi ja eeskätt varipanganduse arengut, et tuvastada süsteemsete riskide teket ja teha meetmete ettepanekuid nende leevendamiseks.

3.15

Komitee rõhutab, kui vajalik on, et Euroopa Liit annaks oma panuse finantsstabiilsusnõukogu varipangandusalasesse töösse ning kooskõlastaks oma algatused selle asutusega, et tagada selle järjekindlus nii sisu kui ka ajakava osas.

3.16

Komitee rõhutab, et usaldatavusnõuete ja järelevalve abil tuleb finantssüsteemis ära hoida kõlvatut konkurentsi.

a)

Kas olete nõus esitatud varipanganduse määratlusega?

Jah. Kasutatud terminite ulatus võimaldab hõlmata kõnealusesse määratlusse kõik varipangandusse kuuluvad erisugused finantsüksused ja -tegevusalad. Igal juhul ei tohiks sobiva määratluse puudumine takistada ametiasutuste poolset reguleerimist ja järelevalvet.

b)

Kas olete nõus varipanganduse üksuste ja tegevusalade esialgse loeteluga? Kas tuleks lisaks analüüsida muidki üksuseid ja/või tegevusalasid? Kui jah, siis millised need on?

a)

Kas olete nõus, et varipangandus võib positiivselt mõjutada finantssüsteemi? Kas kõnealuste tegevusaladega kaasneb muid kasulikke aspekte, mida tuleks tulevikus säilitada ja edendada?

Varipangandus aitas kaasa majanduse ja kinnisvarabuumi liigsele keskendumisele finantstegevusele, mis 2007. aastast alates on mõjutanud paljusid arenenud riike, viies nende majanduse kokkuvarisemise äärele. Seetõttu tuleb talle omistada põhimõtteline, kuigi mitte ainuvastutus suure majanduslanguse eest, mis on tabanud Ameerika Ühendriike ja paljusid ELi riike.

Finantssüsteem tervikuna peab teenima reaalmajandust.

b)

Kas olete nõus selliste kanalite kirjeldusega, mille kaudu varipanganduse tegevusalad põhjustavad uusi riske või kannavad neid üle finantssüsteemi muudesse osadesse?

Komitee on sellega nõus. Nimetatud neli riskirühma vastavad finantskriisist saadud kogemustele.

c)

Kas tuleks käsitleda teisi kanaleid, mille kaudu varipanganduse tegevusalad põhjustavad uusi riske või kannavad neid üle finantssüsteemi muudesse osadesse?

a)

Kas olete nõus sellega, et varipanganduse üksuseid ja tegevusalasid tuleb rangemalt jälgida ja reguleerida?

b)

Kas olete nõus ettepanekutega, mis käsitlevad asjaomaste üksuste ja nende tegevusalade määratlemist ja seiret? Kas olete seisukohal, et ELis tuleb kehtestada alaline kord, mille kohaselt kogutakse ja vahetatakse andmeid määratlemise ja järelevalvetavade kohta kõigi ELi järelevalveasutuste, komisjoni, EKP ja teiste keskpankade vahel?

c)

Kas olete nõus eespool esitatud varipanganduse järelevalve üldpõhimõtetega?

d)

Kas olete nõus eespool esitatud reguleerivate meetmete üldpõhimõtetega?

Komitee vastab kõigile neljale küsimusele jaatavalt. Komitee rõhutab esiteks vajadust tervikliku järelevalve järele, mis hõlmab kõiki finantssüsteemi valdkondi, ning teiseks seda, et eri tasandi kontrolli- ja reguleerivatel asutustel peab olema piisavalt kvalifitseeritud töötajaid ja rahalisi vahendeid.

e)

Millised meetmeid tuleks võtta, et tagada varipanganduse ühtne käsitlemine rahvusvahelisel tasandil ja vältida õiguslikku arbitraaži?

Põhiline on kooskõlastamine ja täielik ühtsus G20 seas. Finantsstabiilsuse nõukogu ettepaneku (8. juuni 2012) kohaselt aitab juriidilise isiku ülemaailmne tunnus kaotada statistilised puudused, parandada ettevõtete riskijuhtimist, parandada usaldatavusriski hindamist makro- ja mikrotasandil, ohjeldada turu kuritarvitamist ning panna piiri finantspettustele.

a)

Mida arvate praegustest meetmetest, mida on juba võetud ELi tasandil varipangandusega seotud küsimuste lahendamiseks?

Komitee on mitmes arvamuses toetanud ELi võetud meetmeid, sealhulgas järgmisi: finantsinstrumentide turgude direktiiv (2), alternatiivsete investeerimisfondide valitsejate direktiiv (3), reitinguagentuuride määrus (4) jne. Nende seas tuleb ära märkida ka kapitalinõuete direktiivi III (5) ja IV (6) pakett ning direktiiv Solventsus II (7).

a)

Kas olete nõus küsimuste analüüsiga viies põhivaldkonnas, kus komisjon jätkuvalt uurib valikuvõimalusi?

Jah. On oluline, et saavutataks võimalikult suur õigusalane tõhusus lisaks Euroopale ka rahvusvahelisel tasandil. Näiteks rahaturufondid asuvad peamiselt Ameerika Ühendriikides.

b)

Kas on täiendavaid küsimusi, mida peaks arvesse võtma? Kui jah, siis millised need on?

c)

Milliseid muudatusi (kui üldse) tuleks teha ELi kehtivas õigusraamistikus, et võtta arvesse eespool osutatud riske ja küsimusi?

Vastus küsimustele b ja c: Inglise Panga asejuhi ja finantsstabiilsuse nõukogu liikme Paul Tuckeri kümme ettepanekut (27. aprillil 2012 Brüsselis toimunud konverents).

d)

Milliseid muid meetmeid, nagu tugevdatud seire või mittesiduvad meetmed, tuleks kaaluda?

Komitee soovitab järgmist:

15.1.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 11/44

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab komisjoni teatist ja rõhutab, kui tähtis on kiiresti üle minna üldisele e-hangete süsteemile, mille katsetamine mõnedes liikmesriikides on andnud positiivseid tulemusi. Riigihanketurul on suur majanduslik tähtsus, kuna see moodustab ligikaudu 20 % ELi SKP-st.

1.2

Praeguse negatiivse konjunktuuri tingimustes, mida iseloomustavad kodanike jaoks rängad eelarvekärped, valitseb väga pessimistlik suhtumine nii Euroopasse kui selle algatustesse. Euroopa Liidu institutsioonid peavad rohkem pingutama, et end rohkem avada ning selgitada, miks teatud otsused on vajalikud. Euroopa Komisjonil, ainsal seadusandlike ettepanekute tegemise õigust omaval ELi institutsioonil, on eriline vastutus kodanikke mitte üksnes teavitada vaid ka veenda asjaomaste ettepanekute kasulikkuses. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tegutseb selles suunas ning komisjon peaks tegema rohkem koostööd teiste ELi institutsioonidega, sealhulgas nõuandvate organitega.

1.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab, et riigieelarvete lineaarsed kärped, mis viivad selleni, et riigihankesektoris tegutsevad eakamad ja kogenumad töötajad lahkuvad tööturult enneaegselt, kahandavad järk-järgult avaliku halduse inimkapitali. Komitee kutsub liikmesriike üles vältima valimatuid kärpeid, millel on eelarvele üksnes lühiajaline mõju, sundides pidevalt kasutama välisressursse, kuna allesjäänud töötajad ei ole omandanud veel vajalikke pädevusi.

1.4

Komitee rõhutab e-hangete tähtsust tänu eelistele, mida need võivad pakkuda, sealhulgas:

1.5

Komisjoni arvates on üleminek võimalik lõpule viia 2016. aasta keskel (eeldatavasti 2017. aastal, kuna direktiivi ülevõtmiseks läheb kaks aastat), seega väga kiiresti, võrreldes viimase kaheksa aasta jooksul tehtud edusammudega. Komitee arvates on tegemist asjakohase ja ambitsioonika eesmärgiga, mida on võimalik saavutada üksnes teatud tingimuste järgimisega standardiseerimise, koostalitusvõime ja juurdepääsetavuse valdkonnas, mida käesolevas arvamuses käsitletakse. Nende tingimuste täitmata jätmise korral võib turg veelgi rohkem killustuda.

1.6

Komitee toetab esitatud eesmärke, kuid soovib siiski rõhutada, et vaatamata kõigile senistele pingutustele, on e-hangete osakaal ikka veel väga väike. Komisjon koostab praegu uurimust, kus esitatakse andmed e-hangete osakaalu kohta igas liikmesriigis; uurimus on kavas avaldada enne käesoleva aasta lõppu. Näiteks Itaalias on e–hangete osakaal 4 %.

1.7

Komitee tunneb kahetsust koostöötahte puudumise üle mõnedes liikmesriikides, kes on vastu muutustele ja ei soovi avada riigihanketurgu konkurentsile, et kaitsta oma riigi ettevõtteid ning mitte kaotada arvestatavat majanduslikku ja poliitilist võimu.

1.8

Komisjon nimetab seda teatises tegevusetuseks. Komitee leiab, et see on pigem passiivne vastupanu muutustele ning kalduvus protektsionistlikku laadi siseriiklikule survele. Kõigi hangete elektrooniliselt avaldamine muudaks Euroopa hankemenetluste piirmäära määratlemise tarbetuks ja kahjulikuks ning seda just VKEd soovivadki.

1.9

Komitee on seisukohal, et piirmäärade säilitamine takistab siseturu arengut ja kahjustab võrdsetel tingimustel toimuvat konkurentsi.

1.10

Teatis. Kodanikud, ettevõtted ning kohalikud omavalitsused ja riiklikud ametiasutused peavad olema veendunud nende vahendite kasulikkuses. Selleks tuleb investeerida integreeritud info-, kommunikatsiooni- ja koolitusmeetmetesse ning vältida isoleeritud algatusi.

1.11

Läbipaistvus. Üks riigihangete elektrooniliselt avaldamise otsene mõju avaldub suuremas läbipaistvuses. Komitee teeb ettepaneku mainida hanketeate avaldamisel ka tööde hetkeseisu võrreldes ajakavaga ning tööde lõpetamise või kaupade tarnimise tähtaega. Läbipaistvus raskendaks veelgi pettuste läbiviimist, mis aitaks suurendada haldusasutuste sääste ja turu tõhusust

1.12

Koostalitlusvõime ja standardiseerimine. Komitee asetab erilist rõhku küsimustele, mis seonduvad eri platvormide (sageli portaalide) koostalitusvõime ning protsesside ja nende e-dokumentide standardiseerimisega, mida vahetatakse hankemenetluse eri etappidel. Isoleeritud platvormide, eri formaatide ja menetluste levimine takistab riigihangete automatiseerimist ning ei innusta tarnijaid, eelkõige VKEsid, seda vahendit kasutama. Komisjon peaks viivitamatult soovitama kasutada riigihankemenetlustes ühtset Euroopa (või rahvusvahelist) standardit. See kehtib eelkõige töö kohta, mida Euroopa Standardikomitee (CEN) on teinud seminari „Business Interoperability Interfaces (BII) for Electronic Procurement in Europe” (1) raames ja BII-profiilide rakendamise kohta üleeuroopaliste veebipõhiste riigihangete (PEPPOL) spetsifikatsioonides.

1.13

Killustatus. Euroopa strateegia puudumise tulemusel on nii riigi kui piirkonna tasandil (Saksamaal, Itaalias ja mujal) loodud platvorme ja identifitseerimisvahendeid, millel puudub omavaheline teabevahetus. VKEde ühingute arvates on see peaaegu alati takistanud ettevõtetel pakkumist esitada või tekitanud põhjendamatult suuri halduskulusid, eelkõige VKEdele. Komitee leiab, et EL peaks tõhusalt turu killustumise vastu võitlema.

1.14

Juurdepääsetavus ja lihtsus. Komitee rõhutab, et eelised turu, haldusasutuste ja kodanike jaoks võivad realiseeruda üksnes siis, kui süsteemid on juurdepääsetavad, tagades kulutõhususe, lihtsa käsitletavuse ja juhitavuse, standardiseeritud elemendid, menetlused ja lahendused, ühise sõnavara, mis on järeleproovitud vahend keeleprobleemide lahendamiseks (ka see peab olema lihtsalt juurdepääsetav ja kasutajasõbralik), vastavalt samadele põhimõtetele, mille järgimise komisjon võttis endale kohustuseks algatuses „”.

1.15

Sotsiaalettevõtted. Komitee soovitab elektroonilistele vahenditele üleminekul pöörata erilist tähelepanu sellele, et neid vahendeid saaksid kasutada ka sotsiaalettevõtted. Need ettevõtted, millel on väga suur osakaal hooldus- ja raviteenuseid pakkuvate ettevõtete hulgas, pakuvad praegu paljusid sotsiaalteenuseid.

1.16

Euroopa õigusaktid peaksid piirmäärasid ületavate riigihangete puhul aitama VKEdel täita kapitali- ja kogemuste nõudeid. Selleks võib moodustada ka konsortsiume või ajutisi ühisettevõtteid. Portugal on selle kohta hea näide. VKEdega sõlmiti hankelepingutest 87 %, mis vastab üksnes 19 %-le koguväärtusest.

2.1

Teatises käsitletakse elektrooniliste hangete (e-hangete) strateegilist tähtsust ning kirjeldatakse peamisi meetmeid, millega komisjon kavatseb toetada üldist üleminekut elektroonilistele hangetele ELis.

2.2

E-hangetele üle läinud haldusasutuste säästud ulatuvad 5 %-st 20 %-ni. Isegi kui me rakendaksime kõigil ELi riigihangete puhul madalamat protsendimäära, ulatuksid säästud siiski 100 miljardi euroni, tänu riigihangete üldmahule.

2.3

Riigihangete (2) valdkonnas, nagu on ette nähtud 2011. aasta ühtse turu aktiga (3), esitas komisjon mõned ettepanekud, mille eesmärk on viia Euroopa Liidus e-riigihangetele üleminek täielikult lõpule hiljemalt 2016. aasta keskel (4). Lõppeesmärk on „täiselektroonilised hanked”, mille puhul kõik menetluse etapid alates teatamisest (e-teatamine) kuni maksetoiminguteni (e-maksed) toimuvad elektrooniliselt (5).

2.4

E-hangetega saab suurendada hangete läbipaistvust ning parandada eelkõige VKEde võimalusi hangetes osaleda, ning seeläbi toetada piiriülest konkurentsi, innovatsiooni ja majanduskasvu ühtsel turul.

2.5

Komisjon juhib tähelepanu kahele põhitegurile, mis takistavad e-hangete laiemat kasutuselevõttu:

2.6

Seatud eesmärkide saavutamiseks, töötas komisjon välja 15 punkti hõlmava tegevuskava.

3.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tunnistab, et riigihangete õigusraamistik tuleb läbi vaadata ning järkjärguliselt üle minna riigihangete täielikule automatiseerimisele, mis tähendaks elektrooniliste teabevahendite kohustuslikku kasutamist hankemenetluse teatud etappidel.

3.2

Komisjoni esitatud tegevuskava e-riigihangetele järkjärgulise ülemineku kohta on väga ambitsioonikas, ning asjakohaselt rakendatuna on sellest suur kasu kõigile hanketurul osalejatele. Arvestades asjaolu, et e-riigihanked on väga erinevad riigiti, kus juba on võimalik tõdeda lahenduste ja platvormide killustatust, võib strateegiliste ja tegevussuuniste puudumine põhjustada suuremat turu killustatust, juhul kui teatud esmatähtsaid miinimumnõudeid ei täideta.

3.3

E-riigihangete areng ei tohi siiski toimuda „parima pakkumise” põhimõtte arvelt, vastavalt riigihangete direktiivi ettepanekus sätestatule (6).

3.4

Komitee asetab erilist rõhku küsimustele, mis seonduvad eri platvormide (sageli portaalide) koostalitusvõime ning juurdepääsuga menetlustele ja nendele e-dokumentidele, mida vahetatakse hankemenetluse eri etappidel. Tuleks kehtestada Euroopa (või rahvusvaheline) avatud standard nende (tarkvara) lahenduste jaoks, mida avalik sektor e-hangete puhul kasutab. Isoleeritud platvormide, eri formaatide ja menetluste mitmekesisus takistab riigihangete automatiseerimist ning näib vähendavat, eelkõige VKEde puhul, tarnijate innustust selle vahendi kasutamisel. Tänu tööle, mida Euroopa Standardikomitee (CEN) tegi seminaril „Business Interoperability Interfaces for Electronic Procurement in Europe” loodi standardsed koostalitusvõimelised profiilid standardiseeritud tarkvaralahenduste rakendamiseks.

3.5

Praeguste takistuste ületamiseks toetab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee komisjoni rakendatavaid erimeetmeid, et teha avatud rahvusvaheliste või Euroopa standardite kasutamine koostalitusvõimeliste tehniliste lahenduste rakendamisel kohustuslikuks. Tuleks välja töötad avatud standardite korrektse kasutamise suunised, mis põhineksid Euroopa Standardikomitee BII seminaril tehtud tööl ja asjaomastel rakendustel projekti PEPPOL raames. Euroopa digitaaltegevuskavas (7) nähakse selgesõnaliselt ette meede e-hangete standardiseerimise toetamiseks nende tehniliste spetsifikatsioonide kasutamise abil, mida võivad kasutada kõik IKT lahenduste ja teenuste pakkujad.

3.6

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab esmatähtsat panust, mida e-hanked võivad anda läbipaistvusele avaliku sektori hankemenetluste ja pettusevastase võitluse raames. Elektroonilised vahendid võimaldavad jälgida ja hinnata kogu menetlust ning seda, kuidas tarnija on oma tööd teinud. See teave on oluline, et tagada maksimaalne läbipaistvus (e-transparency) avalikus sektoris ning see võib osutuda elektrooniliste hankemenetluste kasutuselevõtul oluliseks stiimuliks, eelkõige VKEde puhul. Portugal on kõnealuses valdkonnas näide parimate tavade kohta (8), koos Leeduga, kus e-teadete, e-juurdepääsu ja pakkumuste elektrooniline esitamine on kohustuslikud, millel on vaieldamatud eelised seoses järgmiste aspektidega: kaupade ja teenuste hindade langemine (14-55 %); pakkumismenetlustes osalevate teenuseosutajate arvu suurenemine 20-90 %, hankemenetluseks vajaliku päevade arvu vähenemine 46-lt päevalt 11-le päevale.

3.7

Lisaks sellele on oluline, et e-hankealgatustes nähtaks VKEdele tehnoloogia kasutamiseks ja selle eeliste mõistmiseks ette koolitusealase toetuse. Otsustavat tähtsust omavad investeeringud riigi- ja erasektori töötajate koolitusse. Komitee peab sellist toetust väga kasulikuks. VKEd võiksid toetuda oma kutseorganisatsioonidele.

3.8

Esineb keelebarjääre, ning teatises ei võeta neid asjakohasel viisil arvesse. E-hankeplatvormidel olemasolev teave peaks olema lisaks riigikeelele esitatud veel vähemalt ühes Euroopa keeles. See võib siiski kaasa tuua liiga suuri lisakulusid. Üks lahendus võiks olla see, et komisjon töötaks e-hangete jaoks välja spetsiaalse online-tõlkevahendi.

3.9

Komisjon ei valgusta kogu siseturul valitsevat riigihanke piirmärast madalama maksumusega hangete (below thresholds) nähtavuse probleemi, asjaolu, millel on eriline tähtsus VKEdele ja mikroettevõtetele. Komitee peab vajalikuks kaaluda seda, kas piirmäärade säilitamine on asjakohane, kuna hanketeate elektrooniline avaldamine muudab need kõigile kättesaadavaks.

4.1

Komitee jagab seisukohta, mille kohaselt üleminek automatiseeritud e-riigihangetele on vajalik. Komisjon rõhutab hankemenetluse algetappide (teadete avaldamine, juurdepääs hankedokumentidele, pakkumuste esitamine, taotluste hindamine ja lepingu sõlmimine) tähtsust, kuid samuti on oluline võtta arvesse lepingu sõlmimise järgnevaid etappe (tellimused, arved, maksed) ning avaldada andmed hanke hetkeseisu, esinenud probleemide, täitmise tähtaegade ja maksumuse kohta.

4.2

Tehniliste nõuete ühtlustamine on otsustava tähtsusega nende IT-lahendust ja -teenuste arengu jaoks, mida on võimalik kasutusele võtta ja rakendada kohalikul, riiklikul ja piiriülesel tasandil. Komitee kutsub komisjoni üles jätkama kõnealuseks eesmärgiks ettenähtud meetme 2 rakendamist. See on eriti oluline mitte üksnes avalike haldusasutuste, vaid eelkõige tarnijate jaoks, kes võiksid ELi tasandil kasutada standardiseeritud ja koostalitusvõimelisi lahendusi.

4.3

Elektrooniliste allkirjade kasutamine on piiriüleste tehingute puhul keeruline. Seetõttu on teretulnud selliste lahenduste koostalitusvõimet lihtsustavad meetmed. Siiski on oluline märkida, et teatud riigid, näiteks Portugal, nimetavad e-hangetele üleminekuga seonduvate raskuste hulgas liiga karme e-allkirjadega seonduvaid nõudeid ja ajatempli teenuste maksumust ning e-hankeplatvormide koostalitusvõime probleemi (9).

4.4

Lihtsate lahenduste ja heade tavade edendamine tagab kahtlemata asjakohase toetuse riigihangete automatiseerimise projektidele. VKEde vajadusi, eelkõige pakkumuste elektroonilise esitamise etapil, tuleb arvesse võtta asjakohaste lahenduste arendamisel. Seetõttu on Euroopa Komisjoni eksperdirühma (e-Tendering Expert Group) töö tulemused esmatähtsad ning need võiks esitada sidusrühmadele hindamiseks.

4.5

Kõige olulisem meede, millele komisjon võiks keskenduda, seondub küsimusega, kuidas e-hangete eri lahendusi oleks võimalik siseturul rakendada. Komitee soovib eelkõige nimetada projekti PEPPOL (Pan-European Public Procurement Online), kus osaleb 11 riiki, kes on välja töötanud tehnilised spetsifikatsioonid standardiseeritud lahenduste arendamiseks hankemenetluse kõige kriitilisemate etappide jaoks ning avatud platvormi standardiseeritud dokumentide vahetamiseks, et saavutada Euroopa eri platvormide täielik koostalitusvõime.

4.5.1

Projekti PEPPOL elemendid hõlmavad e-allkirjade valideerimise vahendeid, mis põhinevad Euroopa ametiasutuste väljastatud e-sertifikaatidel; ettevõtte virtuaaltoimikut Virtual Company Dossier, ettevõttega seonduvate andmete standardiseeritud esitlusega (sertifikaadid ja kvalifikatsiooni tõendavad dokumendid); e-kataloogi, milles tutvustatakse kaupade ja teenuste pakkumisi standardiseeritud formaadis; e-tellimusi ja e-arveid, mis võimaldavad ostjal ja tarnijal kasutada asjakohaselt määratletud menetlusi nende ühiseid tegevusi käsitleva teabe vahetamiseks. Samuti e-dokumentide edastamise infrastruktuur (võrgustik), mis põhineb ühistel ja riigi tasandil koostalitusvõimelistel standarditel, mis ühendab omavahel isoleeritud e-hankeühendused ja -süsteemid.

4.5.2

Üleeuroopaline ettevõtete virtuaaltoimikusüsteem European Virtual Company Dossier System tagab sarnaselt platvormile eCertis (andmebaas, mis võimaldab määratleda hankemenetlustel kõige sagedamini nõutavad sertifikaadid ja kvalifikatsiooni tõendavad dokumendid 27 liikmesriigis, ühinevas riigis (Türgi) ja kandidaatriigis (Horvaatia) ning kolmes Euroopa Majanduspiirkonna riigis (Island, Liechtenstein ja Norra)), teave tingimuste, dokumentide ja atestatsioonide kohta, mis on vajalikud liikmesriikide hankemenetlustel osalemiseks. Platvorm e-Certis on praegu kujundatud välja andmebaasina, samal ajal kui üleeuroopaline ettevõtete virtuaaltoimikusüsteem pakub täiendavaid kasutajaliideseid, tagades koostalitusvõime teiste teenustega. E-Certis peaks pakkuma üleeuroopalise ettevõtete virtuaaltoimikusüsteemiga sarnaseid võimalusi. Komisjon peaks tagama nõuetele vastavuse ning ajakohastama asjakohase juriidilise teabe süsteemi, pakkudes sellist teenust ja toetades seda tehniliselt.

4.5.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee loodab komisjoni ja liikmesriikide tugevale toetusele, et suurendada ühenduse OpenPEPPOL osatähtsust, ning komitee rõhutab selle tähtsust väljatöötatavate tehniliste spetsifikatsioonide säilitamise, arendamise ja rakendamise jaoks Euroopa avaliku sektori raames sõlmitavate riigihangete puhul. See asjaolu tagab hankemenetluse eri etappide, mitte üksnes lepingu sõlmimisele eelneva etapi, vaid ka sellele järgnevate etappide standarditele vastavuse ja koostalitusvõimelisuse, et vältida turu killustatust.

4.6

Komitee tunnistab vajadust rahastada ja toetada e-riigihangete infrastruktuuri arendamist Euroopa Ühendamise Rahastu (Connecting Europe Facility) kaudu, toetudes konsortsiumis PEPPOL osalevate riikide saavutustele, tänu praegusele transpordiinfrastruktuurile (võrgustik), mis ühendab eri süsteeme Euroopas. Komitee rõhutab vajadust säilitada avatud, juurdepääsetav ja turvaline infrastruktuur, mis põhineb ühistel standarditel. Struktuurifonde võiks kasutada riigihankelepingute sõlmimise lihtsustamiseks.

4.7

Komitee soovitab rakendada integreeritud kommunikatsioonistrateegiat, mis põhineb olemasolevatel ühendustel, eelkõige OpenPEPPOLil, ning teha seda koostöös Euroopa ettevõtlusvõrgustikuga (Enterprise Europe Network), ning kasutades piirkondade ja valdade koostöövõrkude programme. Kommunikatsioonistrateegiat võiks e-riigihangete osas rakendada koostöös komisjoni, OpenPEPPOLi ja uue katseprojektiga A (CIP ICT PSP) Basic Cross Sector Services (BCSS).

4.8

Komitee toetab komisjoni otsust automatiseerida kogu hankemenetlus komisjoni enda struktuurides ning tagada juurdepääs arendatavatele open source lahendustele.

4.9

Komitee jagab seisukohta, mille kohaselt tuleb jälgida e-riigihangete vahendite kasutamist ning hinnata selle tulemusel saadavat kasu. Pärast direktiivi vastuvõtmist peaks komisjon iga kolme kuu tagant avaldama aruande e-hangete valdkonnas toimunud kvalitatiivse ja kvantitatiivse arengu kohta liikmesriikides, et anda ülevaade arenguprotsessi edusammude hetkeseisust.

4.10

Läbipaistvuse ja konkurentsi suurendamiseks on samal ajal väga oluline algatada rahvusvaheline dialoog e-vahendite kasutamise kohta riigihankemenetlustes. Rahvusvaheliste standardite kasutamine on ka asjaomases kontekstis selle eesmärgi saavutamiseks vajalik vahend, ning seetõttu tuleks jälgida arengut kõnealuses valdkonnas. Eriti oluline on jälgida ja soovitada standardite (CEN BII ja PEPPOL spetsifikatsioonid) kasutamist Euroopa avaliku sektori e-hangete raames.

15.1.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 11/49

1.1

Euroopa Liidu riigiabipoliitika on ELi jaoks oluline strateegia globaliseerunud, terava konkurentsiga majanduse tingimustes.

1.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvates tuleb komisjoni teatises esitatud reformi toetada, kuna selle eesmärgid on

1.3

Komitee jagab komisjoni nägemust sellest, et tuleb tugevdada positiivset seost tõhusa riigiabi ning säästva ja kaasava majanduskasvu eesmärgi vahel. Sihipärane riigiabipoliitika võimaldab ergutada uuendustegevust (sh sotsiaalset innovatsiooni), keskkonnasäästlike tehnoloogiate kasutamist ja inimkapitali arendamist, vältides keskkonnakahju tekitamist. Sihipärane ja dünaamiline riigiabipoliitika võib aktiivselt kaasa aidata kõrge tööhõive ja tugeva sotsiaalse ühtekuuluvuse saavutamisele.

1.4

Kuigi kavandatud reform on oma eesmärkide, rakendusviiside ja ajakava poolest põhjalik, vääriks see siiski mõnes punktis täpsustamist.

1.5

Komitee palub komisjonil täpsustada teatavaid teatises sisalduvaid mõisteid.

1.6

Komitee soovib tõstatata mitu küsimust kavandatud reformide kohta.

1.7

Komitee teeb lisaks ettepaneku teatavate muudatuste tegemiseks, mis tema arvates tunduvad vajalikud VKEde toetamiseks – mille vajadust on tunnustanud komisjon ja nõukogu –, eriti juhul, kui neid survestab konkurents kolmandate riikide ettevõtjatelt, kes on saanud suuremat ja ebaselgemate tingimuste alusel eraldatud otsest ja kaudset riigiabi.

1.7.1

Arvestades vähese tähtsusega (de minimis) abi väiksust, positiivset mõju VKEdele ja väga väikestele ettevõtetele ning nende piiratud mõju siseturule, teeb komitee ettepaneku tõsta vähese tähtsusega abi ülempiir – nagu otsustati hiljuti üldist majandushuvi pakkuvate teenuste kohta – püsivalt 200 000 eurolt 500 000 eurole ja arvutada see iga ettevõtte jaoks kolme järjestikuse aasta jooksul.

1.7.2

Arvestades vajadust aidata Euroopa VKEdel rahvusvaheliselt laieneda, teeb komitee ettepaneku muuta üldise grupierandi määruse 800/2008 artikli 27 lõiget 3, et kuulutada kokkusobivaks ühisturuga riigiabi, millega aidatakse VKEdel osaleda kolme järjestikuse aasta jooksul messidel ja laatadel.

1.8

Oma kogumusest lähtudes esitab komitee komisjonile kolm praktilist laadi soovitust.

2.1

Komisjon kavatseb reformida ELi riigiabipoliitikat kooskõlas järgmise kolme peaeesmärgiga:

2.2

Kõnealuse reformimise lähtekohaks on tõdemus, et praeguse poliitika tulemuslikkus on olnud ebaühtlane:

2.3

Olukorra parandamiseks tingimustes, kus on vaja ära kasutada ühtse turu kõik võimalused (energeetika, transport, digitaalne tehnoloogia), teeb komisjon ettepaneku viia läbi põhjalike eesmärkide, rakendusviiside ja ajakavaga reform.

2.4

Kavandatud reformi eesmärgid on laiahaardelised, kuna Euroopa majanduskasvu soodustamiseks soovitakse ära kasutada ühenduse ühte vanimaid ja integreeritumaid poliitikavaldkondi ning teiselt poolt teha üsna radikaalseid menetlusparandusi, isegi kui teatises ei ole täpsustatud arvulisi andmeid või üksikasju nende kohta.

2.5

Kavandatud reform on põhjalik oma rakendusviiside poolest, kuna komisjon kavatseb integreeritud strateegia raames samaaegselt läbi viia mitme omavahel põimitud järgmise läbivaatamispaketi:

2.6

Kavandatud reform on põhjalik oma ajakava poolest, kuna komisjon taotleb menetlusmääruse ja võimaldamismääruse muutmiseks esitatud ettepanekute vastuvõtmist 2012. aasta sügiseks ning paketi teiste elementide heakskiitmist 2013. aasta lõpuks, st enne 2014.–2020. aasta finantsperspektiivi jõustumist.

3.1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kiidab heaks komisjoni poolt teatises esitatud eesmärgi, et „riigiabi kontroll peaks hõlbustama hallata hästi kavandatud, tuvastatud turuhäiretele ja ühiseesmärkidele suunatud abi” tänu kontrolli keskendamisele juhtumitele, millel on suurim mõju siseturule, lihtsustades eeskirju ja kiirendades otsuste tegemist.

See toimimisviis on osa konkurentsiõiguse üldisemast arendamisest nii konkurentsivastase tegevuse (kartellilepped ja turgu valitseva seisundi kuritarvitamine) kui ka ühinemiste kontrolli alase õiguse seisukohast.

3.1.2

Konkurentsivastane tegevus: määrusega nr 1/2003 (1) läbiviidud konkurentsiõiguse ajakohastamine ja määrusega kaasnevad tekstid käivitasid detsentraliseerimise protsessi konkurentsiõiguse kohaldamises, kaotades eelneva teatamise korra. Seega saab komisjon oma tegevuses keskenduda kõigi tõsisemate piirangute ja kuritarvitamise juhtumite, sh kartellilepete vastasele võitlusele. Kõnealuse ajakohastamisega kaasnes riikide konkurentsiametite võrgustiku ja komisjoni vahelise koostöö tugevdamine.

3.1.3

Ühinemiste kontrollimine: komisjon volinik Joaquín Almunia teatas hiljuti ELis kehtiva ühinemiste kontrollimise süsteemi võimalikust eesseisvast reformimisest, mille eesmärk on muuseas, et komisjon saaks keskenduda ühinemisjuhtumitele, millel on kõige tõenäolisemalt mõju siseturule (2). Lühikeses perspektiivis on eesmärk lihtsustada vähem problemaatiliste juhtumite käsitlemist, tõhustades „lihtsustatud menetlust” ja vaadates läbi eelteatamismenetluse. Pikemas perspektiivis võidakse läbi vaadata ühinemiste kontrollimise süsteem ise nii, et uuritakse vähemosaluse oste ning viiakse piirmäärade ja üleandmiste osas paremini omavahel kooskõlla riikide ja ELi süsteemid.

3.2.1

Komitee kordab oma toetust riigiabi üldisele reguleerimisraamistikule, mis tugineb järgmistele kriteeriumitele (3):

3.3.1

Komitee mõistab, et komisjoni kontrollimiste keskendamisel kõige problemaatilisematele juhtumitele tuginetakse iseäranis teatamiskohustusest vabastatud abimeetmete laiendamisele. See eeldab ilmtingimata liikmesriikide suurendatud vastutust. Komitee märgib siiski, et sellega seoses tuleks arvesse võtta riigiabi õiguse eripärasusi. Tegelikult on riik ja üldjoontes kõik riiklikud ja avalikud asutused, kes võivad riigiabi anda, teatud mõttes n-ö nii kohtuniku kui ka kaitsja rollis.

3.3.2

Liikmesriikide suuremast vastutusest riigiabi kontrollimise vallas võib tekkida oht, et eeskirju hakatakse subjektiivselt kohaldama ja riigid hakkavad tegema ebaausaid manöövreid, mis viivad tagasi majanduspatriotismi juurde ning mis lõppkokkuvõttes suurendaks veelgi ettevõtjate õiguslikku ebakindlust.

3.3.3

Kõnealuse ohu minimeerimiseks on mõeldavad mitmed lahendused:

3.4.1

Komisjon ja liikmesriigid on vastu võtnud hulga dokumente ja seega tõestanud oma reageerimissuutlikkust 2008.–2011. aasta majandus- ja finantskriisile (5). Iseäranis tänu tihedamale koostööle liikmesriikide vahel ja komisjoni talituste märkimisväärsele panusele on suudetud riikide ja ettevõtjate suureks rahuloluks teha otsuseid kiiresti.

3.4.2

Ent sellegipoolest on menetlused üldises plaanis asjaosaliste jaoks ikka veel liiga pikad ja keerukad. Seetõttu toetabki komitee komisjoni tahet lühendada toimikute menetlemise tähtaegu, parandades haldustavasid ja taotledes liikmesriikidelt vastutuse võtmist, et tagada läbipaistvus ja tõhusus. Kõnealused tähtajad peaksid võimalikult palju järgima majanduse käekäiku.

3.4.3

Selles mõttes võiks riigiabi teatavate liikide (6) menetlemisel kohaldatava „lihtsustatud menetluse” kohaldamisala laiendada, ent see oleks endiselt reguleeritud. Kõnealust menetlust kasutades kontrollib komisjon üksnes, kas abimeede on kooskõlas kehtivate sätete ja tavadega.

3.5.1

Riigiabi reguleeriva õiguse ellurakendamine on määrava tähtsusega. Sellegipoolest nendib komitee, et riiklikud kohtud ei suuda sageli tagada riigiabi reguleerivate õigusnormide tõhusat kohaldamist, eriti tagamaks nende ettevõtjate õiguste kaitse, kes on kandnud kahju konkureerivate ettevõtjate kasuks võetud ebaseaduslike abimeetmete tõttu. Põhjuseid võib olla mitu, nende seas see, et kohtunikud ei valda piisavalt hästi ELi konkurentsiõigust, või kõiki kohtuvaidlusi iseloomustavad menetluslikud piirangud.

3.5.2

Tuleb leida lahendusi, mille abil tugevdada riigiabi õigusnormide kohaldamist praktikas. Ettevõtjate ja riiklike kohtute käsutusse tuleb anda tõhusaimad vahendid ja menetlused.

4.1.1

Komitee nõustub eesmärgiga, mille kohaselt kiidetakse heaks üksnes abimeetmed, mis i) aitavad kaasa majanduskasvule, üritades kõrvaldada turuhäireid (riigiabi andmine ei tohi asendada, vaid peab täiendama erakulusid), ning millel ii) on stimuleeriv mõju või, teisisõnu, mis ergutavad abi saajat tegevusele, millest ta oleks abi puudumisel loobunud.

4.1.2

Sellega seoses tuleb turuhäire mõistet ilmtingimata täpsustada ja näitlikustada näidetega erinevatest valdkondadest, muu hulgas olemasolevate Euroopa kohtuotsuste alusel, et aidata nii ametiasutustel kui ka ettevõtjatel kõnealusest mõistest ühtselt aru saada ning arvestada sellega abimeetmete kavandamisel.

4.2.1

Teatise punktides 16 ja 17 käsitletakse kolmandate riikide konkurentsipoliitikat. Komisjon jõuab järeldusele, et ELil on kõige läbipaistvam raamistik, mis võimaldab tal anda riigiabi võrdsel tasemel. Väide tugineb 2006. aastal WTO läbiviidud võrdleval analüüsil. Komitee kutsub komisjoni üles paluma WTOlt uuema uuringu koostamist, kuna kriisi taustal on mitu ELi mittekuuluvat WTO liikmesriiki massiliselt eraldanud toetusi, eriti tootmistööstuse sektorites. On soovitav, et 2013. aastast alates rakendatav tulevane konkurentsipoliitika tugineks nt USAs, Hiinas, Indias või Brasiilias terava globaalse konkurentsi tingimustes valitseva olukorra värskele ja täpsele hinnangule (k.a föderaalüksuste antud riigiabi).

4.2.2

Riigiabi eeskirjade rakendamine peab aitama tugevdada ettevõtjate konkurentsivõimet sise- ja rahvusvahelisel turul. Ent Euroopa ettevõtjad seisavad silmitsi kolmandates riikides asuvate ettevõtjate konkurentsiga, kus mõnikord ei ole seadusega seatud mingisuguseid piiranguid riigiabi vallas. Selline olukord võib põhjustada tõsiseid konkurentsimoonutusi ELi ettevõtjate kahjuks, nagu komisjon on ühes märkinud ühes oma teatises (7).

4.2.3

Oma volitustest kinni pidades võtab komisjon algatusi, et luua üleilmsel tasandil võrdsed konkurentsitingimused, viidates lojaalsuse mõistele. Seega tuleb riigiabi õiguse mis tahes reformimine kooskõlastada muude komisjoni poolt kaubanduspoliitiliste vahendite tasandil võetavate meetmetega (WTO eeskirjad, kahepoolsed vabakaubanduslepingud).

4.3.1

Komisjon tunnistab ettepankus määruse kohta, millega kehtestatakse ettevõtete ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate konkurentsivõime programm (2014–2020) (COM(2011) 834 final), vajadust aidata VKEdel oma tooteid eksportida ELi siseselt ja kogu maailmale, et leida majanduskasvuvõimalusi. Kavatsetakse aidata kasvuvõimalustega VKEsid toetuste ja tugiteenustega võrgustiku „Entreprise Europe” kaudu.

4.3.2

Samas tunduvad komisjoni järgitavad põhimõtted siiski liiga piiravad, kuna nt VKEde messidel ja näitustel osalemise vallas seatakse 6. augusti 2008. aasta määruse nr 800/2008 artiklis 27 mitu kumulatiivset tingimust: rahaline toetus võib moodustada maksimaalselt 50 % abikõlblikest kuludest, toetus eraldatakse vaid VKEdele ELi tähenduses ja üksnes siis, kui ettevõte osaleb esimest korda teatud messil või laadal.

4.3.3

Kõnealust esmakordse osalemise kriteeriumit peetakse sobimatuks rahvusvahelise laienemise strateegiaga, mis eeldab ettevõtjalt ühel ja samal turul tegutsemist vähemalt kolme aasta jooksul, enne kui ta saaks asuda oma arengustrateegiat koostama (esindus, filiaal või turustus). Seetõttu teeb komitee ettepaneku asendada artikli 27 lõikes 3 toodud „esmakordse osalemise” kriteerium kriteeriumiga „messil või laadal osalemine kolme järjestikuse aasta jooksul”, jättes muutmata ülejäänud kaks kriteeriumit.

4.4.1

ELil tuleb tagada, et riigiabi ergutaks uuendustegevust, sh sotsiaalvaldkonnas juba algatusega „Innovatiivne liit” tunnistatud sotsiaalse innovatsiooni toetuste kaudu, keskkonnasäästlike tehnoloogiate kasutamist ja inimkapitali edasiarendamist säästva arengu mudeli raames. Komitee väljendab heameelt selle üle, et sotsiaalse innovatsiooni toetusi tunnistatakse järjest tihedamini kokkusobivaks ühtse turuga (8), ning soovib, et selline suundumus tulevikus veelgi süveneks riigiabi ajakohastamise protsessi raames.

4.4.2

Samuti toetab komitee riigiabi kontseptsiooni, mis on suunatud teadusuuringutele ja arendustegevusele, mis hõlmab haavatavatele rühmadele (muu hulgas puudega inimestele) kättesaadavate toodete, programmide ja teenuste kavandamist, teostamist ja turustamist (9).

15.1.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 11/54

1.1

22. mail 2012 võttis Euroopa Komisjon vastu Euroopa tarbijakaitse tegevuskava. Selles dokumendis kujundatakse tarbijakaitse strateegiline raamistik nelja põhilise eesmärgi abil, milleks on tarbijaohutuse parandamine; teadmiste suurendamine; õiguste jõustamiseks võetavate meetmete parandamine ja õiguskaitse pakkumine; õiguste ja võtmetähtsusega poliitikate kohandamine majanduslike ja sotsiaalsete muudatustega. Tegevuskava on seotud strateegiaga „Euroopa 2020”.

1.2

Komitee nõustub komisjoni seisukohaga, et tarbijatel on esmatähtis roll, sest neist sõltub majanduskasv, samuti sellega, et arvesse tuleb võtta nende üldist olukorda.

1.3

Komitee toetab tegevuskavas esitatud eesmärke, ent peab küsitavaks tegevuskava kooskõla tarbijakaitseprogrammiga, samuti sellele eraldatud vahendite piisavust, mis komitee arvates selgelt ei vasta püstitatud eesmärgile.

1.4

Komitee tuletab meelde, et tarbijate huve tuleb arvesse võtta kõigi ELi poliitikasuundade väljatöötamisel ja rakendamisel. Komitee avaldab heameelt selle üle, et tarbijakaitse tegevuskavaga soovib Euroopa Komisjon koondada ühteainsasse teksti suurema osa Euroopa tarbijate kaitset käsitlevatest ELi algatustest, mis senini on olnud hajutatud. Tegevuskava on suur samm, mis tõstab esile ELi poliitikastrateegiate väljatöötamisel tarbijate vajadustele ja ootustele osutatavat tähtsust.

1.5

Komiteel on hea meel, et tunnustatakse tarbijaühenduste olulist rolli. Neile ühendustele tuleb eraldada vahendid kooskõlas neile usaldatud ülesannetega. Erilist heameelt tunneb komitee selle üle, et tegevuskavas väljendab Euroopa Komisjon kavatsust teha ühenduste rolli parema tunnustamise nimel koostööd riikide valitsustega.

1.6

Komitee peab eriti tähtsaks, et iseäranis praeguses majanduslikus ja sotsiaalses olukorras hoolitsetaks haavatavate isikute eest. Seepärast toetab komitee tegevuskavas finantskaasamise ja põhiteenuste kättesaadavuse toetamiseks ettenähtud algatusi.

1.7

Komitee toonitab, kui tähtsaks ta peab kõiki säästva arenguga seotud tegevusi. Seepärast jagab ta komisjoni muret energiahalduse ja ökodisaini arvessevõtmise pärast. Lisaks sellele rõhutab komitee vajadust võtta tõhusaid meetmeid eetiliste ja keskkonnastandardite tõstmiseks kaupade, eelkõige kolmandatest riikidest imporditud kaupade tootmisel ja turustamisel.

1.8

Komitee on seisukohal, et toiduohutuse parandamine on oluline, et tagada toote ohutus selle tootmiskohast kuni tarbimiskohani, samuti võimaldaks see tervet ja ausat konkurentsi. Lisaks sellele aitavad ettenähtud meetmed taastada tarbijate usaldust, mida on õõnestanud mitmed tervishoiukriisid.

1.9

Komitee tunneb heameelt kõigi algatuste üle, mis võetakse eesmärgiga teha tarbijatele kättesaadavaks nende vajadustele kohandatud teave. Siiski toonitab komitee, et tarbijate harimine ei või viia kaupmeeste vabastamiseni nende kohustustest.

1.10

Komitee toetab algatusi, millega soovitakse tarbijakaitseseadused tõhusalt jõustada ja neid edasi arendada ning luua tõhus õiguskaitse. Seoses sellega toonitab komitee, et vaidluste lahendamise alternatiivsete menetluste puhul tuleb tagada nende sõltumatus vaidluspooltest. Lõpetuseks, nagu juba mitmes arvamuses märgitud, avaldab komitee poolehoidu kollektiivse õiguskaitse mehhanismi loomisele ja on seisukohal, et Euroopa tasandi vahendi kasutuselevõttu ei saa enam edasi lükata.

3.1

Komitee nõustub komisjoni seisukohaga, et tarbijatel on esmatähtis roll, kuna neist sõltub majanduskasv, samuti nõustutakse lähiaastate mureküsimustega ning absoluutse vajadusega võtta arvesse praegust üldist olukorda. Kriis on vähendanud tarbijate ostujõudu. Muu hulgas on muutumas tarbimisharjumused. Need nõuavad järjest suuremaid tehnilisi teadmisi ja on kohati kulukad.

3.2

Hoolimata sellest, et ELil on olemas tugev reguleeriv raamistik, esineb raskusi selle rakendamisega. Tarbijatele nende õiguste kaitsmiseks antud vahendid ei ole asjakohased, samas kasvab üha kaebuste hulk ja puudu on tarbijatele mõeldud usaldusväärsest teabest üldises infotulvas selle eri vormides.

3.3

Tegevuskavas osutatud aluspõhimõtted väärivad kahtlemata toetust, ent komitee peab küsitavaks tarbijakaitseprogrammi ja tegevuskava kooskõla ning tarbijakaitsepoliitika elluviimist.

3.4

Selle kohta tõstis komitee oma 28. märtsi 2012. aasta arvamuses (1) esile tarbijakaitsepoliitikale eraldatud vahendite vähesust ning avaldas kahtlust suutlikkuse suhtes viia ellu julget tarbijakaitseprogrammi, kuna selleks ette nähtud eelarve ei vasta ilmselgelt püstitatud eesmärgile.

3.5

Komisjon on esitanud kaaluka nimekirja algatustest, mis tegevuskava eesmärkide saavutamiseks tehakse. Kõige olulisem on siiski nimetatud algatuste kvaliteet ja kohaldatavus, et saavutada tõhusus, mis tagab tõeliselt kõrge tarbijakaitse taseme. Alles seejärel, kui liikmesriigid ja sidusrühmad on tegevuskava meetmed vastu võtnud ja ellu viinud, on näha mõju tarbijatele.

3.6

Seoses sellega märgib komitee, et puudub läbipaistev ja tõhus menetlus tegevuskava elluviimise ja tulemuste hindamiseks. Komitee palub komisjonil võtta kasutusele hindamiskriteeriumid ja kvaliteedinäitajad iga-aastase edu hindamiseks ning avaldada kord pooleteise aasta jooksul tegevuskava elluviimise aruanne.

3.7

Tegevuskavast ilmneb, et tarbijakaitsepoliitika kohaldamisala on väga lai, mis kinnitab komitee poolt juba varem esile tõstetud vajadust võtta tarbijate huve arvesse kõigi ELi poliitikasuundade väljatöötamisel ja rakendamisel. Komitee on aga hämmeldunud, et tegevuskava ei hõlma meditsiinivaldkonna tarbijakaitseküsimusi, täpsemalt seoses farmaatsiatoodete või meditsiiniseadmetega, mis on tekitanud mitmes liikmesriigis poleemikat tarbijaile ja patsientidele tekitatud kahjude tõttu. Komitee leiab, et terviklik tarbijakaitsepoliitika peaks hõlmama ka meditsiini- ja farmaatsiavaldkondi, et tagada tarbijaohutus, tarbijate teavitamine ja nende õiguste kaitse.

3.8

Komitee väljendab rahuolu asjaolu üle, et komisjon soovib kaasata tarbijakaitsepoliitikasse kaupmehed. Seepärast tuleks kiiremas korras hakata ettevõtjatele pakkuma tarbijakaitse alaseid koolitusi. Ettevõtjate kutsevõrgustikud, keda asjaomane meede hõlmab, võiksid hakata Euroopa Komisjoni toetusel pakkuma võimalikult kiiresti spetsiaalselt VKEde jaoks välja töötatud koolitusmooduleid.

3.9

Komitee kutsub komisjoni kaasama asjaomaseid pooli ja sidusrühmi tegevuskava elluviimisesse ning tõhustama nõupidamist eelkõige tarbijaühendustega, et tagada nende piisav osalemine vastava poliitika kujundamises.

4.1.1

Komitee toetab kindlalt tooteohutuse õigusraamistiku läbivaatamist, et tagada tarbijatele ohutud tooted ja teenused.

4.1.2

Komitee leiab, et ajakohaste ja ühtlustatud järelevalve-eeskirjade, tavade ja (muuhulgas tootmispaiga pädevaid asutusi hõlmavate) koostööviiside kehtestamine võimaldab paremat turujärelevalvet, et tekiks aus konkurents, mis on kasulik kõigile ettevõtjatele ja tarbijatele. Muu hulgas on komitee jaoks arusaamatu, milline on standardimise ulatus ja millised vahendid on selleks eraldatud.

4.1.3

Komitee arvates on ohutuse suurendamine väga oluline, et taastada tarbijate usaldus, mis on mitme tervishoiukriisi tulemusel kõikuma löönud. Seepärast on oluline tõhustada seaduste jõustamise meetmeid ja kooskõlastamist liikmesriikides.

4.2.1

Komitee jagab komisjoni arvamust, et üldises infotulvas on unustatud tarbija vajadused. Ta pooldab vajadust edastada tarbijatele usaldusväärset, selget ja võrreldavat teavet, mis ei oleks kättesaadav üksnes elektrooniliselt, vaid ka muude meediakanalite kaudu.

4.2.2

Komitee peab kiiduväärseks tarbijaühenduste tunnustamist ning tuletab meelde, et sellele peaks järgnema nii ELi kui ka riikide pädevate asutuste poolne rahaliste vahendite eraldamine määral, mis võimaldaks saavutada seatud eesmärgid, eriti katsed tarbijatele pakutavate toodete ja teenustega.

4.2.3

Komitee kiidab heaks meetmed, mille eesmärk on levitada tarbijale asjakohast ja otstarbekat teavet.

4.2.4

Komitee toetab kõiki tarbijate harimise alaseid algatusi ning rõhutab eriti asjaolu, et tarbijaid ei ole vaja mitte üksnes teavitada, vaid suurendada tuleb ka nende teadmisi. See peab saama alguse juba koolist, näiteks mis puutub digitaal- ja finantsoskustesse. Neid oskusi tuleb ajaga arendada, mis aga ei tähenda, et need asendavad tarbijate teavitamise kohustuse, mis on kaupmeestel.

4.3.1

Komitee võtab teadmiseks komisjoni otsuse tarbijakaitseseadused tõhusalt jõustada, mis vastab üldisele ootusele, kuna üha uute õigusaktide väljaandmine ei ole lahendus, mis tagab tugeva tarbijakaitse.

4.3.2

Komitee pooldab üleeuroopaliste võrgustike toimimist, kusjuures neist vanim – õigusalase koostöö võrgustik – on loodud 2001. aastal. Võrgustike tõhusa töö tagamiseks nõuab komitee nende korrapärast hindamist, mis võimaldab tehtud tähelepanekutest õppida.

4.3.3

Komitee toetab kõiki algatusi, mis võimaldavad õppida paremini tundma Euroopa Liidu õigusraamistikku.

4.3.4

Komitee toetab ise- ja kaasreguleerimise algatusi, nagu näiteks suuniste avaldamine, tingimusel et neis võetakse tõhusalt arvesse avalik-õigusliku poliitika eesmärke. Lisaks tuleb korrapäraste kontrollimiste ja hindamistega tagada, et juhul, kui nimetatud eesmärke ei täideta, on võimalik need asendada siduvate meetmetega.

4.3.5

Komitee toetab komisjoni astutud samme vaidluste kohtuvälise lahendamise lihtsustamiseks, tingimusel et mehhanismid on eelkõige sõltumatud protsessipooltest ja nende suhtes erapooletud (nagu komitee on rõhutanud ühes oma arvamuses (2)), ning et ei välistata nende kohtulikku vaidlustamist.

4.3.6

Komitee kutsub komisjoni propageerima tõhusate meetmete võtmist, et soodustada e-kaubandust, mille juurde kuuluvad vaidluste veebipõhise lahendamise mehhanismid. Muuhulgas väljendab komitee heameelt kavatsuse üle asutada asjaomaste poolte vaheline platvorm, mille raames arutatakse veebilehtedele ELi usaldusmärgise loomist.

4.3.7

Seoses kollektiivse õiguskaitse mehhanismiga avaldab komitee kahetsust, et tegevuskava sisaldab vaid väga hägusat viidet asjaomase tarbijaõiguste jõustamise vahendi kasutuselevõtmise võimalusele ning leiab, et vaadates teatavate liikmesriikide olukorda ja piiriüleseid vaidlusi ning kõiki toimunud nõupidamisi, on aeg jätta venitamine ja võtta see mehhanism kiiremas korras kasutusele.

4.4.3.1

Komitee märgib, et komisjon on otsustanud suurendada tarbijatele (eriti kõige haavatavamatele tarbijatele) pakutavate finantsteenuste järelevalvet. See on igati toetusväärne, kuna võimaldab läbipaistvamat ja võrreldavamat pakkumist ja hinnakujundust.

4.4.3.2

Komitee rõhutab, et ta on eriti tähelepanelik finantskaasamise kõikide aspektide suhtes.

4.4.4.1

Komitee kiidab reservatsioonideta heaks toiduainete kohta teabe andmist ning toitumis- ja tervisealaseid väiteid käsitlevate määruste vastuvõtmise rahvatervise kaalutlustel, mille suhtes on tarbijad väga tundlikud.

4.4.4.2

Hiljutised probleemid teatavates liikmesriikides seoses ebaseadusliku alkoholimüügiga on järjekordne tõestus selle kohta, kui oluline on turujärelevalve ja -kontroll.

4.4.4.3

Komitee pooldab toidujäätmete vähendamiseks välja pakutud ideed võtta meetmeid, mis on suunatud toiduahela eri lülidele.

4.4.5.1

Komitee tõstab eriti esile energia tähtsust kõigi tarbijate, eelkõige kõige haavatavamate tarbijate jaoks, kes peaksid saama kasutada nimetatud teenust jõukohastel tingimustel.

4.4.5.2

Komitee julgustab algatusi, mille eesmärk on soodustada energiatarbimise kontrolli all hoidmist, sest energia on haruldane ressurss, millel on oluline koht pere-eelarves. Samuti juhitakse tähelepanu vajadusele hinnata tarbijate kasutuses olevat tehnikat selle uuenduslikkuse ja tootlikkuse seisukohast.

4.4.6.1

Komitee leiab, et on oluline, et tegevuskavas käsitletakse transpordiküsimust – nii lennu- kui ka ühistransporti. Komitee jagab komisjoni soovi parandada reisijate õigusi, kuna viimased peavad olema kooskõlas ettevõtjate ja reisikorraldajate pakkumistega. Komitee rõhutab, et eelkõige lennutranspordi puhul peab ELi õigusraamistiku ja ühtse turu aktis (4) ette nähtud meetmete kavandatud läbivaatamine tugevdama reisijate õigusi ning püüdma vähendada ebaausaid lepingulisi ja äritavasid.

4.4.6.2