13.9.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 277/1

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Komisjoni 2012. aasta tööprogramm - Euroopa uutmine” (1),

—

võttes arvesse oma 15. detsembri 2011. aasta resolutsiooni teemal „Regioonide Komitee 2012. aasta prioriteedid, mis põhinevad Euroopa Komisjoni õigusloome- ja tööprogrammil” (2),

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 2012. aasta kevadisele kohtumisele adresseeritud 16. veebruari 2012. aasta resolutsiooni teemal „Majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingu projekt” (3),

—

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ja Regioonide Komitee kehtivat, 16. veebruaril 2012. aastal allkirjastatud koostöölepingut,

1.

on veendunud, et ajal, mil Euroopa Liit seisab silmitsi suurte väljakutsetega, otsides lahendusi jätkuvale finants-, majandus-, ühiskonna- ja poliitilisele kriisile, on hädavajalik Euroopa Komisjoni ambitsioonikas tööprogramm 2013. aastaks, mille abil hoogustada jätkusuutlikku majanduskasvu ja töökohtade loomist ning parandada elukvaliteeti Euroopas ning mis aitaks taastada kodanike usaldust Euroopa integratsiooniprotsessi vastu;

2.

on seisukohal, et majanduse elavdamine peab tuginema kahele võrdselt olulisele struktuurireformide sambale, milleks on majanduskasvu taashoogustamine ja eelarvedistsipliini tagamine;

3.

toetab majandusliku integratsiooni süvendamist ning poliitiliste prioriteetide, tulude ja kulude senisest tõhusamat kooskõlastamist kõigi valitsemistasandite vahel, austades riikide keskvalitsuste ning piirkondlike ja kohalike omavalitsuste autonoomiat ja ametipädevusi, mis põhinevad subsidiaarsuse ja mitmetasandilise valitsemise põhimõtetel, ning lükkab tagasi poliitika mistahes kaudse või otsese taasriigistamise või tsentraliseerimise;

4.

palub Euroopa Komisjonil tõrjuda katseid kasutada valitsustevahelisi kokkuleppeid aluslepingutes sätestatud ELi demokraatlikest menetlustest möödahiilimiseks, mõjutamata Lissaboni lepinguga sätestatud tõhustatud koostööd;

5.

tuletab meelde Regioonide Komitee seisukohta, (4) mille kohaselt järgmise, 2014.–2020. aasta mitmeaastase finantsraamistiku varane vastuvõtmine 2012. aasta lõpus oleks oluline märguanne sellest, et EL on võimeline vastama üleilmsetele väljakutsetele omaenda strateegia abil majanduskasvu, töökohtade loomise ja konkurentsivõime soodustamiseks, ja eeltingimus tagamaks, et ühtekuuluvuspoliitika toimib katkematult;

6.

kordab seisukohta, et ELi eelarve kujutab endast investeeringueelarvet, et tagasi tuleb lükata ettepanekud kärpida ELi majanduskasvustrateegia osaks olevate programmide rahastamist ning et on vaja luua uusi omavahendeid, pidades silmas eelkõige liikmesriikide poolt ELi eelarvesse tehtavate eraldiste asendamist;

7.

kordab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste otsusekindlust olla kaasatud ELi vahendite kasutamise lihtsustamisse ja finantsmääruse läbivaatamisse, et vähendada bürokraatiat, suurendada avalike fondide võimendavat mõju ELi, liikmesriikide ja piirkondlikul tasandil ning tagada ELi maksumaksjate jaoks läbipaistvus ja vastutus;

8.

on seisukohal, et Euroopa Komisjonil tuleks esitada analüüs majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingu mõju kohta kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele ning iseäranis küsimuses, kuidas säilitada kohalikku ja piirkondlikku eelarveautonoomiat;

9.

toetab jõupingutusi eelarvedistsipliini tagamiseks, eelkõige avaliku sektori võla kõrge taseme probleemi lahendamiseks, kuna kõrge võlatase seab tõsisesse ohtu põlvkondadevahelise solidaarsuse. Samas võivad kohalike ja piirkondlike omavalitsuste piisavad ressursid tagada majanduskasvu otstarbekate investeeringute kaudu nt ELi fondidest ja riigihanke teel ühiselt rahastatud projektide elluviimise näol;

10.

kordab oma üleskutset komisjonile võtta kõigis oma ettepanekutes arvesse ELi toimimise lepingu artiklit 9 kõrge tööhõive taseme edendamise, piisava sotsiaalse kaitse tagamise ja sotsiaalse tõrjutuse vastase võitluse kohta. Seepärast kutsub komitee komisjoni üles esitama Euroopa poolaasta kohta tasakaalustatud soovitusi ning võtma kõigi finants- ja majanduskriisiga seotud õigusaktide puhul arvesse kõnealuseid aluslepingus sätestatud kohustusi;

11.

palub komisjonil teha Regioonide Komiteega koostööd Euroopa haldusmenetluste seaduse väljatöötamisel;

12.

rõhutab, et kuigi Euroopa poolaasta peaks kaasa aitama majanduskasvule, eelarvedistsipliinile ja struktuursete probleemide lahendamisele, tuleb Euroopa Komisjonil ja liikmesriikidel ka täpselt ette näha ja jälgida kõnealuste meetmete mõju kohalike ja piirkondlike omavalitsuste eelarveautonoomiale;

13.

kiidab Euroopa Ülemkogu poolt 2012. aasta juunis vastuvõetud uue „majanduskasvu ja töökohtade loomise kokkuleppe” üldjoontes heaks ning toetab selle tungivat soovitust „mobiliseerida Euroopa Liidus kõigil juhtimistasanditel kõik hoovad, vahendid ja poliitikad”, et saavutada strateegia „Euroopa 2020” eesmärgid (5);

14.

toetab Euroopa Komisjoni jõupingutusi täiustada juhtimiskorda ning eelkõige partnerluspõhimõtet riiklike reformikavade väljatöötamisel, rakendamisel ja hindamisel. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni siiski üles lisama kõigisse riigipõhistesse soovitustesse hinnangut kõnealustele aspektidele;

15.

tuletab meelde vajadust kaasata riiklikesse reformikavadesse tulemustele suunatud struktuurid, nagu territoriaalsed paktid (6). Lisaks sellele tuleks tunnustada ja toetada algatusi, millega edendatakse konkurentsivõimet ja uuendustegevust kohalikul ja piirkondlikul tasandil, nagu Euroopa ettevõtluspiirkonna tiitel;

16.

süvendab hea meelega koostööd Euroopa Komisjoniga kogu strateegia „Euroopa 2020” poliitikatsükli vältel ning palub kaasata komitee iga-aastase majanduskasvu analüüsi väljatöötamisse;

17.

soovitab, et Euroopa Komisjon edastaks korrapäraselt ajakohastatud andmeid strateegia „Euroopa 2020” juhtalgatuste elluviimise kohta, andes eelkõige aru kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamisest juhtalgatuste ellurakendamisse;

18.

palub Euroopa Komisjonil selgitada 2013. aastal strateegia vahehindamise raames, kuidas ta kavatseb tagada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste senisest tihedama kaasamise kõnealustesse küsimustesse;

19.

nõuab, et struktuurifondide kasutamata jäänud vahendite mistahes ümbersuunamine uude majanduskasvu tegevuskavva peab toimuma subsidiaarsuse põhimõtet austades ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamisel;

20.

innustab Euroopa Komisjoni jätkama selliste oluliste probleemide lahendamist nagu noorte tööpuudus ning üle 55-aastaste töötajate ja sotsiaalselt ebasoodsas olukorras olevate elanikkonnarühmade tööhõive, arvestades kohalike ja piirkondlike omavalitsuste keskset rolli. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni iseäranis üles esitama nõukogu soovituse eelnõu noortegarantiid käsitleva määruse kohta. Komitee kutsub üles lisama riiklikesse tööhõivekavadesse konkreetse kohaliku ja piirkondliku mõõtme;

21.

kutsub komisjoni üles tagama, et kavandatud, laste vaesust ja laste heaolu käsitlevasse soovitusse oleksid võetud ka komitee 2012. aasta veebruaris laste vaesust käsitlevas arvamuses (CdR 333/2011) esitatud nõuanded, eelkõige laste vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse tervikliku strateegia vastuvõtmine, mis hõlmab liikmesriikide, piirkondlikku ja kohalikku tasandit, samuti mõistlikel näitajatel rajaneva järelevalveraamistiku kehtestamine, mis oleks seotud ka ÜRO lapse õiguste konventsiooni aruandlusmehhanismiga. Komitee on veendunud, et 2013. aastal on tarvis kriisi poolt laste vaesusele avaldatud mõju hinnangut, mis põhineb konkreetsetel liikmesriikide poolt riiklike reformikavade ja strateegia „Euroopa 2020” raames koostatavatel aruannetel;

22.

tuletab meelde, et kriisiaegadel ja kokkuhoiutingimustes peaks ELi eelarve mobiliseerima võimalikult ulatuslikku avaliku ja erasektori kaasrahastamist kõigil valitsemistasanditel (7). Komitee väljendab kahetsust statistiliste andmete puudulikkuse üle, kuna nende andmete abil saaks usaldusväärselt hinnata selliseid mobiliseerivaid ja mitmekordistavaid mõjusid;

23.

toetab Euroopa Komisjoni kavatsust avaldada aruanne avaliku sektori kulutuste kvaliteedi kohta (8) ning soovitab eelarvedefitsiidi arvutamisel hoida lahus jooksvad kulud ja investeeringud, et vältida pikaajalisi netotulusid tootvate investeeringute kulupoolele kandmist;

24.

rõhutab, et koostoimet saab taotleda eelkõige ELi, liikmesriikide ja piirkondlike eelarvete vahel eeldusel, et kasutusel on asjakohased ja tõhusad kooskõlastamismehhanismid, nagu nt koostalitlusvõime eelarveküsimustega tegelevate avalike haldusorganite vahel, avaliku sektori raamatupidamise ühtlustatud eeskirjad ning eelarvetsüklid ja võrreldavad eelarvestruktuurid, ning kutsub Euroopa Komisjoni üles avaldama rohelise raamatu, milles uuritaks kõnealuses valdkonnas võetavaid võimalikke konkreetseid meetmeid;

25.

kutsub Euroopa Komisjoni üles lisama oma 2013. aasta tööprogrammi Ühtse turu akti III, mis sisaldaks kõiki ühtse turu aktist järele jäänud poliitilisi algatusi, mille osas ei ole veel tegutsema asutud, ning milles tagataks majandusliku, sotsiaalse ja valitsemissamba tasakaal, austades nelja põhivabadust;

26.

palub komisjonil pöörata erilist tähelepanu tööjõu piiriülese liikuvuse edaspidisele tõhustamisele, kaitstes töötajate õigusi, ning kutsub üles parandama kutsekvalifikatsioonide tunnustamise süsteemi, et aidata kaasa töötajate liikuvusele;

27.

julgustab Euroopa Komisjoni võtma tagasi oma ettepanekut võtta vastu nõukogu määrus kollektiivse tegutsemise õiguse kasutamise kohta asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse kontekstis, mis on 12 riigi parlamendis vallandanud varajase hoiatuse mehhanismi subsidiaarsuse kohta;

28.

rõhutab VKEde olulist rolli majanduse taaselustamise ja tööhõive seisukohast kohalikul ja piirkondlikul tasandil. Seda saaks veelgi suurendada VKEde, ülikoolide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste osalemise kaudu ELi teadusuuringute ja uuendustegevuse rahastamise programmides;

29.

kutsub Euroopa Komisjoni üles võimaldama VKE-dele lihtsama juurdepääsu rahastamisele ja riigihankelepingutele ning jätkama halduskoormuse vähendamist;

30.

eeldab, et Euroopa Komisjon kaasab Regioonide Komitee tööstuspoliitikat käsitleva juhtalgatuse läbivaatamisse;

31.

toetab Euroopa Parlamenti, kes palus Euroopa Komisjonil esitada 2013. aasta jaanuariks Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklil 114 põhinev ettepanek direktiivi kohta, mis tagaks kõigile ELis seaduslikult elavatele tarbijatele juurdepääsu põhilistele makseteenustele;

32.

kordab oma üleskutset seoses Euroopa sotsiaalelamumajanduse tegevuskavaga, mis selgitab sotsiaalelamumajandusele kohaldatavaid konkurentsieeskirju ning julgustab kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi korralikke ja taskukohaseid eluasemeid pakkuma, et edendada sotsiaalset segunemist ja võidelda diskrimineerimisega;

33.

palub Euroopa Komisjonil – pärast Euroopa vastastikuste ühingute põhikirja reguleeriva määruse esimese eelnõu tagasivõtmist – esitada kiiresti muudetud ettepanek;

34.

kutsub tungivalt üles käsitlema 2013. aastal uuesti energia tegevuskava 2050 tagamaks, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused suudavad anda oma panuse säästva energia detsentraliseeritud tootmise edendamisse ja energeetika taristusse, nt arukatesse jaotusvõrkudesse, mis kuuluvad ressursitõhususe ja rohelise majanduse põhielementide hulka. Seetõttu kutsub komitee komisjoni üles töötama välja aastani 2030 ulatuva ulatusliku investeerimisraamistiku, et tagada vajalik kindlus nii turuosalistele kui ka kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele;

35.

kutsub Euroopa Komisjoni üles hindama võimalusi täiendava, detsentraliseeritult hallatava rahastamisvahendi loomiseks, millega stimuleerida säästva energia tegevuskavade rakendamist kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ja eelkõige linnapeade pakti partnerite poolt. Komitee toetab ka energiatõhususele ja energiasäästule suunatud finantstoetusmeetmete paremat ühendamist tulevastes ELi rahastamisprogrammides (9);

36.

palub Euroopa Komisjonil võtta meetmeid ühenduvusprobleemide lahendamiseks liikmesriikide vahel ja piirkondade vahel liikmesriikide sees ning edendada meetmeid, millega soodustada energia mikrotootmise levikut ja selle integreerimist jaotusvõrkudesse;

37.

kutsub üles lihtsustama VKEde ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste juurdepääsu Euroopa Investeerimispanga antavatele laenudele investeeringuteks energiatõhususe ja taastuvate energiaallikate valdkonnas;

38.

rõhutab vajadust saavutada eesmärk võtta 2013. aasta alguses vastu õigusaktide pakett ühtekuuluvuspoliitika kohta 2014.–2020. aastal, et võimaldada kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel alustada struktuurifondide programmidega 1. jaanuaril 2014;

39.

kutsub EUROSTATi üles koostöös liikmesriikide statistikaametitega tegelema vajadusega ajakohasemate võrreldavate andmete järele piirkondade SKP kohta;

40.

tuletab meelde vajadust võtta senisest järjepidevamalt ja rangemalt arvesse ELi poliitikameetmete territoriaalset mõõdet. Komitee soovitab Euroopa Komisjonil lisada kõnealused elemendid oma tulevasse mõju hindamisega seotud tegevusse ja anda neist korrapäraselt aru (10);

41.

kutsub Euroopa Komisjoni üles laiendama ELi ametnike ajutise lähetamise kava omavalitsustasandile (selle asemel, et keskenduda üksnes üleriigilisele tasandile), et parandada ELi institutsioonides teadmisi ELi õigusaktide ja projektide igapäevasest elluviimisest kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

42.

ootab huviga eelseisvat ettepanekut ELi sadamapoliitika tuleviku kohta. Komitee palub, et ettepaneku kohta koostataks kohaliku mõju hinnang, ja on valmis hindamisele kaasa aitama;

43.

juhib tähelepanu säästva linnalise liikumiskeskkonna olulisusele ning soovitab edendada e-piletite kasutamist ja arukaid piletimüügilahendusi kõigis transpordiliikides, sh bussi- ja raudteetransport, praamid, ühisautode ja -jalgrataste kasutamine ning teemaksud, et ergutada eri süsteemide koostalitlusvõime tõhustamist ja suurendada ühistranspordi kasutamist;

44.

märgib, et õhukvaliteedi parandamise aeglustumine tuleneb olulisel määral vähesest ambitsioonikusest ELi päritoluga allikatele põhinevas poliitikas ja riiklike meetmete puudumisest. Suur osa ülesannetest ja vastutusest õhukvaliteediga seonduvate probleemide lahendamise alal on pandud kohalike ja piirkondlike omavalitsuste õlule (11). Komitee ootab huviga ettepanekuid kõnealuste probleemide lahendamiseks õhukvaliteeti käsitlevate ELi õigusaktide tulevase läbivaatamise raames;

45.

loodab, et kõnealusel läbivaatamisel kohandatakse ELi (saasteallikatele põhineva) õhusaasteainete poliitika ja heitkoguste poliitika ambitsioonitasemeid ja ajakavasid ning et tugevdatakse direktiivi teatavate õhusaasteainete siseriiklike ülemmäärade kohta (National Emissions Ceiling – NEC), et vähendada taustkontsentratsioone. Komitee loodab, et sõidukitele kohaldatavad standardid muudetakse karmimaks, pidades silmas lämmastikdioksiidi (NO2) ja lämmastikoksiidide (NOx) heitkoguseid ning tahkeid peenosakesi, ning et tegeldakse ka mere- ja õhutranspordi ning põllumajanduse tekitatud heitkogustega, lihtsustades samal ajal mõõtmise näitajaid ja kriteeriume. Lisaks kutsub komitee üles arvestama õhukvaliteeti käsitleva ELi poliitikaga ka teistes poliitikavaldkondades, sh transpordis, elamumajanduses, tööstuses, energeetikas ja kliima valdkonnas;

46.

nõuab, et ELi kliimamuutustega kohanemise strateegia sisaldaks jaotist konkreetsete piirkondlikul ja kohalikul tasandil võetavate kohanemismeetmete kohta ning samuti suuniseid ja toetust kohalikele ja piirkondlikele poliitikutele. Samuti tuleks kaaluda eriti ohustatud Euroopa piirkondades kohaldatavate kohanemisstrateegiatega tegeleva töörühma moodustamist, milles osaleksid Regioonide Komitee, kliimameetmete peadirektoraadi, Euroopa Keskkonnaameti, teadusuuringute ühiskeskuse ning ka kohalike ja piirkondlike võrgustike ja ühenduste esindajad;

47.

rõhutab vajadust sihtotstarbelise teatise järele teemal „Uus ELi kohalike toiduainete kvaliteedikava”, kuna kohalikud toidusüsteemid toetavad kohalikku ja piirkondlikku majandust, pakkudes tööhõivet põllumajanduses ja toiduainete tootmises;

48.

leiab, et komisjon peaks üles näitama senisest suuremat paindlikkust lahenduse otsimisel, et välja tulla praegusest tupikust, kuhu on sattunud Euroopa Parlament ja nõukogu kalandussektori mitmeaastaste kavade õigusliku aluse tõttu. Komitee loodab, et seoses ettepanekute paketiga ühise kalanduspoliitika reformimiseks laiendatakse algatusi nii, et nende abil soodustatakse kalanduspoliitika suuremat detsentraliseerimist ja sobivaid rakendusmeetmeid rannikualade ja siseveekogude vajadustele ja väljakutsetele vastamiseks;

49.

toetab mere vesikonna strateegia lähenemisviisi väljatöötamist ühtse merenduspoliitika vahendina, ent arvab, et kõnealused strateegiad (näiteks Atlandi piirkonna kohta 2013. aastal vastu võetav strateegia) peavad sisaldama tugevamat territoriaalset mõõdet ning õppima makropiirkondlikul lähenemisel saadud kogemustest;

50.

kutsub üles arvestama kohaliku ja piirkondliku mõõtmega algatustes, mis tuginevad kodanike õigustele ja tugevdavad neid, ja jõupingutustes kodanike usalduse taastamiseks ELi ja tema institutsioonide vastu ning rõhutab laste ja noorte kaasamise vajadust, arvestades nende võimet kasutada kodakondsuse õigusi ja täita kodakondsuse kohustusi. Komitee kutsub komisjoni üles keskenduma kõnealusele ülesandele Euroopa kodanike aasta (2013) raames kavandatud tegevuses ja üritustes. Regioonide Komitee kavatseb sellele kaasa aidata;

51.

kohustub andma oma panuse õnnestunud Euroopa kodanike algatuste järelmeetmetesse koostöös teiste ELi institutsioonidega;

52.

palub lihtsustada Euroopa naabruspoliitika riikides asuvate kohalike ja piirkondlike osalejate juurdepääsu asjaomastele, kõnealusele piirkonnale mõeldud ELi fondidele ning toetab olemasolevate programmide, sh ETKRi avamist naabrusriikide partneritele;

53.

kinnitab oma kavatsust jätkata viljakat koostööd Euroopa Komisjoniga kohalike omavalitsuste vahendi (LAF) kontekstis, et tõhustada suutlikkuse arendamist kohapeal ning edendada teadmisi ELi ja tema menetluste kohta kandidaat- ja potentsiaalsetes kandidaatriikides. Komitee kutsub komisjoni üles uurima võimalust laiendada vahendit Euroopa naabruspoliitika riikide kohalikele omavalitsustele;

54.

loodab, et komitee soovitusi võetakse nõuetekohaselt arvesse komisjoni 2013. aasta tööprogrammi väljatöötamisel, ning teeb Regioonide Komitee presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Komisjoni presidendile, Euroopa Ülemkogu eesistujale, Euroopa Parlamendi presidendile, Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariigile Küprosele ning tulevastele eesistujariikidele Iirimaale ja Leedule.

13.9.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 277/6

—

rõhutab, et rändajate inimõiguste austamine ja solidaarsus riikidega, kust pärineb suur enamus rändevoogudest, peavad iseloomustama ELi rändepoliitika kõiki aspekte, ka suhetes kolmandate riikidega, võttes täielikult arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 21 lõikes 1 kinnitatud põhimõtteid;

—

peab vajalikuks uurida põhjalikult rände kõiki põhjuseid, sh kliimamuutusi, et määratleda asjakohane õigusraamistik elu või füüsilist turvalisust ohtu seadvate loodusõnnetuste või kliimatingimuste tagajärjel oma koduriigist põgenenud inimeste vastuvõtmise jaoks;

—

leiab, et rände suhtes võetud üldine lähenemisviis eeldab mitmetasandilist valitsemist, mis on vajalik rände haldamiseks konkreetsetes tingimustes kõige sobivamal tasandil ja kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega, et tagada asjaomaste isikute heaolu võimalikult kõrge tase nii päritoluriigis kui ka sihtriigis;

—

eelkõige palub kaasata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused täiel määral üldise lähenemisviisi rakendamisse, kasutades juba alustatud detsentraliseeritud koostöö projekte ning juba käivitatud struktureeritud dialooge nagu ARLEM ja CORLEAP.

Raportöör

Nichi VENDOLA (IT/PES), Apuulia maavanem

Viitedokument

Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Rände ja liikuvuse suhtes võetud üldine lähenemisviis”

COM(2011) 743 final

1.

rõhutab üldise lähenemisviisi tähtsust viiteraamistikuna ELi tegevusele migratsiooni ja liikuvuse ülemaailmsel juhtimisel ning vahendina, mis annab tervikpildi migratsioonipoliitikast ja aitab saavutada eesmärki viia ELi välis- ja arengupoliitiline tegevus kooskõlla sisserändepoliitikaga;

2.

väljendab heameelt Euroopa Komisjoni algatuse üle esitada üldise lähenemisviisi ajakohastatud versioon, mis on endisest paremini struktureeritud ja milles keskendutakse rändajatele ja inimõiguste austamisele päritolu-, transiit- ja sihtriikides;

3.

meenutab inimõigust lahkuda mis tahes riigist, sh oma koduriigist, ja oma riiki tagasi pöörduda (1). See on keskne õiguslik alus, millele tugineda mis tahes aruteludes rände ja vajaduse üle edendada isiklikul valikul põhinevat rännet, olenemata põhjustest ning sihtriigi erinõudeist (2);

4.

rõhutab, et rändajate inimõiguste austamine ja solidaarsus riikidega, kust pärineb suur enamus rändevoogudest, peavad iseloomustama ELi rändepoliitika kõiki aspekte, ka suhetes kolmandate riikidega, võttes täielikult arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 21 lõikes 1 kinnitatud põhimõtteid;

5.

on seisukohal, et kolmandate riikide kodanike sisenemisvõimaluste määratlemisel ning rändajate vastuvõtmise ja integreerimise poliitikas tuleb tagada inimõiguste tõhus kaitse;

6.

rõhutab, et nii ELi kui ka liikmesriikide sõlmitud tagasivõtulepingutes ja viisalihtsustuslepingutes ning kõigis ebaseadusliku sisserände vastu võitlemise meetmetes tuleb reaalselt austada inimõigusi, kooskõlas muu hulgas Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis sätestatuga, nagu on korduvalt kinnitanud Euroopa Inimõiguste Kohus;

7.

rõhutab, et rändevoogude piiramise nõudmine ei tohi mitte kunagi mõjutada kellegi õigust taotleda rahvusvahelist kaitset Euroopa Liidus, mis peaks jääma varjupaigaks neile, kes põgenevad tagakiusamise eest või kes vajavad kaitset;

8.

sedastab, et paljusid ELi liikmesriike tabanud majanduskriisi tõttu võivad teravneda pinged, mis valitsevad piirikontrollimeetmete ja rändajate inimõiguste austamise vahel;

9.

peab vajalikuks uurida põhjalikult rände kõiki põhjuseid, sh kliimamuutusi (3), et määratleda asjakohane õigusraamistik elu või füüsilist turvalisust ohtu seadvate loodusõnnetuste või kliimatingimuste tagajärjel oma koduriigist põgenenud inimeste vastuvõtmise jaoks (4);

10.

kutsub Euroopa Komisjoni üles avaldama töödokumendi rände ja kliimamuutuste kohta, nagu algselt ette nähtud 4. mai 2011. aasta rändeteatises (5);

11.

on seisukohal, et üldise lähenemisviisi tulemuslikkuse tagamiseks on vaja tõhustada kooskõlastamist Euroopa Liidu ning liikmesriikide, piirkondliku ja kohaliku tasandi vahel ning kolmandate riikidega;

12.

kordab Regioonide Komitee poolt juba varem esitatud seisukohta, et „ühine sisserändepoliitika puudutab esmajoones märkimisväärselt kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi. Ühelt poolt puudutavad neid eriti suurel määral ebaseadusliku sisserändega seotud raskused. Teiselt poolt on nende ülesanne hoolitseda inimeste eest, pakkudes neile kohaliku integratsiooniprotsessi osana erinevaid teenuseid. Seepärast tuleb kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ulatuslikult kaasata seadusliku sisserände Euroopa raamistiku loomisse ja ebaseadusliku rände vastastesse meetmetesse ning arengukoostöösse päritoluriikidega” (6);

13.

väljendab heameelt märkimisväärsete edusammude üle, mis on tehtud selleks, et muuta rahaülekanded rändajate päritoluriikidesse läbipaistvamaks, turvalisemaks ja vähem kulukaks, ning toetab Euroopa Komisjoni edendatavaid algatusi, et tagada rändajate poolt kodumaale saadetavate vahendite tõhus investeerimine;

14.

kiidab heaks asjaolu, et üldises lähenemisviisis rõhutatakse sisserändajate kogukondade rolli nii arengupoliitikas kui ka rändevoogude reguleerimisel, soodustades toetusmeetmeid päritoluriigist lahkumisel ja sihtriikides integreerumisel;

15.

leiab, et rände suhtes võetud üldine lähenemisviis eeldab mitmetasandilist valitsemist, mis on vajalik rände haldamiseks konkreetsetes tingimustes kõige sobivamal tasandil ja kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega, et tagada asjaomaste isikute heaolu võimalikult kõrge tase nii päritoluriigis kui ka sihtriigis;

16.

on seisukohal, et piirkondlikel ja kohalikel omavalitsustel on võtmeroll üldises lähenemisviisis: nad võivad algatada ja ellu viia meetmeid nii sotsiaal- ja tööhõivepoliitika, vastuvõtupoliitika ja integratsioonipoliitika valdkonnas kui ka ebaseadusliku sisserände haldamisel. Ent samuti võivad nad algatada süvaarutelusid ja eri koostöövorme rändevoogude päritolu- ja transiitriikidega (7);

17.

sedastab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused juba edendavad dialooge piirkondlike ja kohalike omavalitsustega kolmandates riikides, millest paljud on rändevoogude päritolu- või transiitriigid, ning detsentraliseeritud koostöö projekte;

18.

soovib, et Euroopa ja Vahemere piirkonna riikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste assambleed (ARLEM) ja idapartnerluse riikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste iga-aastast konverentsi (CORLEAP) peetaks ideaalseks foorumiks rände- ja arengupoliitika alase dialoogi arendamiseks Vahemere piirkonna ning Ida-Euroopa kohalike ja piirkondlike omavalitsustega;

19.

peab vajalikuks taotleda võimalikult suurt sidusust liikmesriikide kahepoolsete algatuste ning juba käivitatud piirkondlike ja kahepoolsete dialoogide vahel, mida peetakse ELi välispoliitika vahendiks sisserände küsimustes, ning on seisukohal, et selline sidusus tagatakse ka kohalike ja piirkondlike omavalitsuste edendatavate dialoogialgatuste täieliku tunnistamise kaudu;

20.

kutsub institutsioone üles lugema kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused üldise lähenemisviisi keskseteks osapoolteks kooskõlas nende pädevusega riiklikus kontekstis, kasutades vahendeid, mille raames neid käsitakse ELi rahastamise adressaatidena, ka ilma et keskvalitsuse asutused peaksid vahele sekkuma ning võttes arvesse liikmesriikide vahelisi erinevusi;

21.

kutsub komisjoni üles edendama uuenduslikke algatusi, et saavutada tööturul nõudluse ja pakkumise kooskõla soodustamise eesmärk piirkondlike ja kohalike omavalitsuste kui vahendajate abil, arvestades nende poolt paljudes liikmesriikides kõnealuses valdkonnas kasutatavat pädevust, et luua tõhus vahend ka tööturu teatavates segmentides esineva oskuste puudumise probleemi lahendamiseks;

22.

soovib, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kaasataks ka ELi sisserändeportaali ajakohastamisse, mida saaks sel viisil täiendada rändajate jaoks kasuliku teabega sihtpiirkonna, -linna või -valla kohta;

23.

peab esmatähtsaks igati tagada ELi rände- ja arengupoliitika ning välispoliitikasse kuuluva sisserände- ja varjupaigapoliitika sidusus. ELi ja liikmesriikide tegevus kolmandates riikides peaks alati põhinema eeskätt solidaarsuse ja ühiselt arenemise põhimõtetel, et kõrvaldada rände algpõhjused ja kaotada vaesus, omistades erilist tähelepanu kõnealuste riikide oma ressursside mobiliseerimisele ning institutsioonide tugevdamise toetamisele ning juhtimise ja õigusriigi tõhustamisele, mis on esmatähtsad majanduslike ja ühiskondlike muudatuste õnnestumise seisukohast;

24.

kutsub komisjoni üles jaotama arengumaadesse suunatavaid ressursse arengukoostöö põhimõtetest, prioriteetidest ja strateegiatest lähtudes, võttes arvesse ka põhimõtet „rohkem rohkema eest”;

25.

on seisukohal, et vastastikkuse põhimõtet tuleb ühtlustada arengukoostöö põhimõtetega, eriti liikuvuspartnerlustes ning rände ja liikuvuse ühises kavas (8);

26.

on seisukohal, et üldise lähenemisviisi rakendamisel tuleb tagada kõigi haavatavate elanikerühmade, eelkõige saatjata alaealiste piisav kaitse, suunates adekvaatselt tegevust kolmandates riikides, pakkudes asjakohaseid vastuvõtu- ja sotsiaalse integreerimise vorme liikmesriikides ning samuti soodustades liikmesriikides paljude kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kasutatavate heade tavade levitamist. Lisaks palub komitee Euroopa Komisjonil viia tõhusalt ellu saatjata alaealisi käsitleva tegevuskava meetmed;

27.

kutsub üles töötama välja tõelise ja asjakohase soolist aspekti arvestava lähenemisviisi, milles väärtustakse naiste erilist osa rändes ja kogu perekonna sotsiaalses integreerimises vastuvõturiigis;

28.

leiab, et ELi sisserändepoliitika võib sattuda vastuollu arengukoostööpoliitikaga, kui eesmärgiks on ligi meelitada kolmandatest riikidest pärit talente Euroopa 2020. aasta strateegias seatud demograafilise ja majandusarengu eesmärkide alusel;

29.

kahtleb selles, et selektiivsest rändepoliitikast põhjustatud ajude äravoolu tagajärgi saaks neutraliseerida korduvrände vahendiga, kuna ei ole sugugi selge, kuivõrd tõhus see vahend on ja millist konkreetset mõju see hakkab avaldama;

30.

leiab samuti, et korduvrände vahend võib olla vastuolus rändajate integreerimise eesmärgiga, ning seetõttu tuleks koostada integreerimisstrateegiad, mis on konkreetselt suunatud kõnealustele töötajatele, et viimased saaksid edukalt lõimuda, isegi kui nende viibimine ELis ei ole pikaajaline (9);

31.

leiab, et diplomite ja kutsekvalifikatsioonide tunnustamine ühtlustatud tingimustel on esmatähtis vahend ajude raiskamise vältimiseks, et tagada rändajate edukas integratsioon ja nende reintegratsioon päritoluriikides korduvrände puhul;

32.

kutsub Euroopa Komisjoni üles aitama kaasa meetmetele, millega pakutakse riikidele toetust diplomite ja kutsekvalifikatsioonide tunnustamise lihtsustamisel, ning edendama oskuste informaalset tunnustamist, muu hulgas eesmärgiga soodustada kolmandate riikide kodanikest töötajate liikumist Euroopa tööturul;

33.

soovib, et kolmandatele riikidele esitatavad koostöötaotlused rändevoogude piiramiseks ei viiks mitte mingil juhul olukorrani, kus rikutakse igale inimesele kuuluvat inimõigust lahkuda oma riigist, sh oma koduriigist, eelkõige juhul, kui kolmandatel riikidel palutakse kontrollida väljarännet sihtriikide seaduste alusel;

34.

peab vajalikuks teha rohkem investeeringuid haridus- ja tervishoiusektoritesse suunatud arengukoostööprojektidesse, kaasates sinna otseselt ülikoolistruktuure ning soodustades teadlaste ja kõigi akadeemiliste töötajate liikuvust;

35.

toetab Euroopa Parlamendi esitatud taotlust luua Euroopa ja Vahemere piirkonna Erasmuse ja Leonardo da Vinci programm konkreetse vahendina Vahemere mõlema kalda üliõpilaste kahesuunalise liikuvuse edendamiseks;

36.

soovib, et noorte ja eelkõige üliõpilaste liikuvust edendataks tõhusalt, muu hulgas lihtsustades viisade andmist, kiirendades haldusmenetlusi ja eraldades piisavaid finantsvahendeid;

37.

leiab, et programmi „Erasmus kõigi jaoks” tuleb väärtustada ja toetada, nii nagu ka juba olemasolevaid häid tavasid noortevahetuse vallas, nagu Euroopa Piirkondade Assamblee (AER) toetatav Eurodissey programm;

38.

peab vajalikuks tõhustada majanduslikest tasakaalunihetest põhjustatud rändesurve uurimist, et leida tõhusad vahendid probleemi lahendamiseks, sh kavad, mis tagavad liikuvuse ka madala kvalifikatsiooniga inimestele, kelle järele on teatud liikmesriikides veel väga suur vajadus, kusjuures probleemi ei saa lahendada üksnes korduvrände mehhanismi abil;

39.

leiab, et rändajate kogukondade kaasamine peab hõlmama ka ettevalmistusmeetmeid väljarändamiseks, kasutades juba olemasolevaid, otseselt sisserändajate ühenduste hallatavaid veebisaite, kust saab täpset teavet võimalikule sihtrühmale arusaadavas keeles;

40.

peab väljarändamise ettevalmistamise meetmete väärtustamist positiivseks ja leiab, et nendesse tuleb teha senisest rohkem investeeringuid, kaasates rändajate koduriikides juba tegutsevad VVOd ning piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused, kes on kaasatud rändajate ja nende perede vastuvõtu ja integreerimise protsessidesse;

41.

väljendab heameelt ELi sügava pühendumuse üle ebaseadusliku sisserände vastasele võitlusele, eriti jõupingutusi inimeste üle piiri toimetamise ja inimkaubanduse tõkestamiseks ning meetmeid ebaseaduslikult riigis viibivaid töötajaid kasutavate tööandjate vastu;

42.

rõhutab, et ebaseadusliku sisserände vastase võitluse puhul tuleb rakendada lähenemisviisi, milles arvestatakse, et rändajad võivad olla ebaseadusliku inimkaubanduse võimalikud ohvrid ja sellistena tuleb neid aidata ja kaitsta;

43.

kutsub Euroopa Komisjoni üles jätkama algatusi, mille raames uurida ja tõkestada deklareerimata tööd, mis on nuhtlus kogu ELi majandusele ja innustab ebaseaduslikult ELi sisenema välismaalasi, keda siis võidakse ära kasutada nii tööturul kui ka kuritegelike võrgustike käepikendusena;

44.

märgib, et märkimisväärseid finantsvahendeid on suunatud ka ebaseadusliku sisserändega võitlemise meetmetesse, sealhulgas agentuuri FRONTEX teostatud piirikontrolli operatsioonidesse;

45.

rõhutab vajadust järgida inimõigusi ja eriti mittetagasisaatmise põhimõtet piirikontrolli kõigil etappidel ning kinni pidada sellega seotud kohustusest teostada hoolikat järelevalvet FRONTEXi tegevuse üle ELi institutsioonide, eelkõige Euroopa Parlamendi poolt;

46.

soovib, et samasugune järelevalve laieneks ka FRONTEXi otseselt juhitavale rahvusvahelisele koostööle, kuna agentuuril on volitused sõlmida kolmandate riikidega rahvusvahelisi tehnilist laadi kokkuleppeid, mille sisu tuleks senisest läbipaistvamaks muuta ja mille reguleerimisala tuleks täpselt piiritleda;

47.

peab vajalikuks koostada täpsed hinnangud kõigi olemasolevate vahendite kulutasuvusele, võrreldes nende tõhusust, k.a tagasisaatmise menetluste (kinnipidamine ja sunniviisiline väljasaatmine) kulud ja liikmesriikide poolt vabatahtlikule kodumaale tagasipöördumisele eraldatavate vahendite tegelik maht võrreldes sunniviisilise tagasisaatmisega;

48.

leiab, et tuleb vältida olukorda, kus seaduslikult riigis viibivatest välismaalastest saavad ebaseaduslikud sisserändajad mitte piisavalt paindlike riiklike õigusnormide tõttu, mille tagajärjel kasvab riiki üle aja jäävate inimeste arv;

49.

soovib, et ELi institutsioonid ja liikmesriigid kaaluksid tõsiselt võimalust lubada Euroopa Liitu siseneda tööotsimise eesmärgil kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 79 lõikes 5 selgesõnaliselt sätestatuga;

50.

leiab, et seadusliku sisenemise kanalite kättesaadavus peaks kuuluma peamiste meetmete hulka, mille abil võidelda ebaseadusliku sisserände ja riiki üle aja jäämise nähtuse vastu. Lisaks aitab see vahend tagada teatava solidaarsuse suhetes rändevoogude päritoluriikidega;

51.

kutsub institutsioone üles kaasama üldisesse lähenemisviisi tagasivõtustrateegia, milles tuleks juhinduda arengukoostöö põhimõtetest ning mis ei tohiks muutuda eraldiseisvaks ja selle lähenemisviisiga vastolus olevaks valdkonnaks;

52.

leiab, et tagasivõtulepinguid tuleks hinnata korrapäraselt, eriti seoses transiitriigile seatud kohustusega võtta tagasi mitte ainult oma riigi kodanikud, vaid ka kõnealust riiki läbides Euroopa Liitu tulnud välismaalased, keda ähvardab eikellegimaale jäämine, muutes olukorra transiitriikides halvemaks ja tekitades tõsise inimõiguste rikkumise ohu;

53.

leiab, et kolmandate riikide varjupaigasüsteemide tõhustamist ei tohiks vaadelda võimalusena vältida rahvusvahelise kaitse õiguse tunnustamist Euroopa Liidus;

54.

peab positiivseks, et EL on piirkondliku kaitse programmides tegutsenud üheskoos ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametiga (UNHCR), kuigi ELi pakutav kaitse on pagulasseisundit käsitleva Genfi konventsiooniga tunnustatud kaitsest ulatuslikum, hõlmates ka täiendavat kaitset ja kaitset kohtlemise eest, mis on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga;

55.

loodab, et ELi tegevuses ei üritata mitte mingil juhul takistada varjupaigataotlejatel riigist lahkumist, kus nad viibivad, et taotleda kaitset mõnes ELi liikmesriigis;

56.

peab – eriti pärast Euroopa Liidu Kohtu tehtud selget kriitikat – vajalikuks vaadata läbi nn Dublini II määrus, et tõhusalt tagada solidaarsus liikmesriikide vahel, austades täiel määral inimõigusi, sh õigust perekonna ühtsusele;

57.

kutsub komisjoni üles lisama liikuvuspartnerlustesse asjakohased sätted varjupaigataotlejate ja pagulaste kaitseks;

58.

kutsub institutsioone ja liikmesriike üles üheskoos tõhustama merel toimuvate otsingute ja pääste korda, muu hulgas parandades kooskõlastamist ja määratledes ühised kriteeriumid, et määrata kindlaks kõige sobivam turvaline koht päästetud rändajate randumiseks;

59.

palub Euroopa Komisjonil, nõukogul ja Euroopa Parlamendil pidada avatud arutelu üldise lähenemisviisi nelja samba üle nii, et lähenemisviisi rakendamisse oleksid täiel määral kaasatud kõik potentsiaalselt huvitatud osalejad;

60.

eelkõige palub kaasata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused täiel määral üldise lähenemisviisi rakendamisse, kasutades juba alustatud detsentraliseeritud koostöö projekte ning juba käivitatud struktureeritud dialooge, nagu ARLEM ja CORLEAP;

61.

palub Euroopa Komisjonil jätkata ülemaailmse rände põhjuste ja eripärasuste uurimist, et luua tõhusad tegevuskavad nähtusega tegelemiseks, tuginedes solidaarsusele kolmandate riikidega;

62.

tunneb kahetsust rändajaid kriminaliseeriva poliitika üle ja toetab meetmeid kuritegelike võrgustike vastu võitlemiseks, mille ohvriks rändajad langevad;

63.

palub, et ebaseadusliku sisserände vastases võitluses ei keskenduta üksnes piirikontrollidele ja rändajate kinnipidamisele koduriigist lahkumisel, vaid et see põhineks ka reaalsetel Euroopa Liitu seaduslikult sisenemise võimalustel, mis on avatud ka vähekvalifitseeritud töötajatele, võttes arvesse iga liikmesriigi eripärasid.

13.9.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 277/12

—

tõstab esile varjupaigaküsimuse tähtsust inimõigusena, aga ka ühiskondliku acquis’na, millele on pühendatud mitmed rahvusvahelised õigustekstid nagu näiteks Genfi konventsioon, ELi põhiõiguste harta, ELi toimimise leping ja kõigi liikmesriikide õigusaktid, millest eranditult kõigi nurgakiviks on tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõte,

—

tuletab meelde Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 80 viidates, et solidaarsus ning sellega seoses vastutuse õiglane jaotamine liikmesriikide vahel kujutavad endast põhimõtteid, mis juhivad kõiki ELi poliitikavaldkondi, mis on vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala raames seotud inimeste liikuvusega, s.t välispiiride haldamise ning ületamise, varjupaiga ja rahvusvahelise kaitse ning samuti immigratsiooniga. Nimetatud artikkel annab piisava juriidilise aluse Euroopa õigusmeetmetele, mille eesmärk on tõhustada solidaarsust ja edendada vastutuse õiglast jaotamist,

—

juhib tähelepanu asjaolule, et praeguses olukorras on varjupaigaküsimustes vajadus ELi ja liikmesriikide vahelise konkreetse solidaarsuse järele, nagu seda sätestab ELi toimimise lepingu artikkel 80, ja väljendab oma veendumust, et rahvusvahelist kaitset taotlevatele inimestele ei ole võimalik tagada ühist ja kõrgetasemelt kaitset, millele neil on õigus, ilma mehhanismideta, mis arvestaksid liikmesriikidevaheliste suurte erinevustega, nii nende territooriumil vastu võetavate majanduslikel põhjustel rändavate või rahvusvahelist kaitset taotlevate kolmandate riikide kodanike arvuga, kui nende riikide rahaliste, tehniliste ja muude rändevoogude haldamisega,

—

pöörab rõhku kohalikule ja piirkonglikule tasandile, kuna seal avaldub solidaarsus ja vastutuse õiglane jaotamine poliitilise varjupaiga küsimustes ning märgib, et kohalikel omavalitsustel on oluline ülesanne oma elanikkonda teavitada, kuna omavalitsused võivad aidata muuta inimesi teadlikumaks varjupaiga ja rahvusvahelise kaitse küsimustest, avaldades nõnda positiivset mõju kohaliku kogukonna pagulaste vastuvõtu tingimustele.

Raportöör

Théodoros GKOTSOPOULOS (EL/PES), Pallini (Atika) linnavolikogu liige

Viitedokument

Komisjoni teatis ELi-sisese tõhustatud solidaarsuse kohta varjupaigavaldkonnas „Vastutuse paremat jagamist ja suuremat vastastikust usaldust käsitlev ELi arengukava”

COM(2011) 835 final

1.

täheldab, et eri rühmadest koosnevaid rändevooge esineb kõikides ELi liikmesriikides ning need on pälvinud meedia tähelepanu, seda eelkõige tingituna Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas aset leidvatest poliitilistest rahutustest, aga ka selliste piirkondade nagu Afganistani ja Pakistani või Iraagi ja Iraani üldisest poliitilisest olukorrast, mis kutsub esile uusi elanikkonna ümberasumisi Euroopasse. Mainitud eri rühmadest koosnevad rändevood avaldavad eri tugevusega survet ELi välispiirile ning seega ka teatud liikmesriikide varjupaiga andmise võimalustele, aidates kaasa humanitaarprobleemide tekkele,

2.

rõhutab, et sügav majanduskriis, mis on eriti tuntav ELi Vahemere riikides, kes võtavad vastu ebaproportsionaalselt suure osa pagulastest, ning suutmatus seetõttu seda probleemi tõhusalt lahendada, on negatiivsed tegurid, mis takistavad olukorra kontrolli alla saamist ning kahjustavad juba praegu ebasoodsat keskkonda veelgi,

3.

leiab, et tuleb välja töötada ühine tõeline Euroopa poliitika rände- ja varjupaigavaldkonnas, mis vastaks Stockholmi programmi sätetele. See peaks põhinema integreeritud käsitlusel, mis toetuks ühelt poolt tõhusale seadusliku rände haldamisele ning teiselt poolt ebaseadusliku rände vastasele võitlusele, kuid samuti ning eelkõige varjupaigastruktuuride tugevdamisele,

4.

tõstab esile varjupaigaküsimuse tähtsust inimõigusena, aga ka ühiskondliku acquis’na, millele on pühendatud mitmed rahvusvahelised õigustekstid nagu näiteks Genfi konventsioon, ELi põhiõiguste harta, ELi toimimise leping ja kõigi liikmesriikide õigusaktid, millest eranditult kõigi nurgakiviks on tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõte,

5.

osutab varjupaigaõigusega seotud teistele õigustele, näiteks inimväärikusele, piinamise ja ebainimliku kohtlemise keelule, kaitsele väljasaatmise või väljaandmise korral või õigusele õiguskaitsele ja erapooletule kohtumõistmisele, aga ka perekonnataasühinemise õigusele,

6.

nõustub, et Euroopa ühise varjupaigasüsteemi väljatöötamises võib täheldada arengut, kuid on ka arvamusel, et tuleks korrata Stockholmi programmis esitatud üleskutset programmi elluviimiseks 2012. aastal ning kutsuda liikmesriike, nõukogu ja Euroopa Parlamenti üles näitama välja poliitilist soovi juhtida praegu kehtivate vastuvõtutingimusi ja varjupaigamenetlusi reguleerivate direktiivide, aga ka Dublini määruse muutuse ja Eurodac-süsteemi ülevaatamise teemalised läbirääkimised hea tulemuseni,

7.

rõhutab, et Euroopa ühise varjupaigasüsteemi eesmärk on oma tegevuses juhinduda rahvusvahelise kaitse saajate õiguste otsesest kaitsest ja mitte keskenduda eranditult kitsas tähenduses riigiterritooriumi ohutusele ja kaitsele,

8.

kinnitab, et tõeline ühine varjupaigasüsteem peab toetuma õiguste ja menetluste kooskõlale kogu ELi territooriumi ulatuses, eesmärgiga välistada võimalikud olulised ebakõlad toimikute analüüsimisel, ning kiidab sellest lähtuvalt heaks püüded, mis on tehtud olemasoleva õiguse muutmise ühiste eeskirjade ja mitte pelgalt minimaalsete normatiivide kehtestamise nimel,

9.

juhib tähelepanu asjaolule, et hiljutised Strasbourgi ja Luxembourgi kohtu otsused (1), mis enam kui mis tahes muu näitavad (a) olemasoleva õigussüsteemi, eelkõige Dublini määruse suuri puudusi ja (b) lünki, mis praeguses pingeolukorras suurendavad ohtu rahvusvahelise kaitse taotlejate õiguste kaitsele ning mis tulenevad ebakõladest liikmesriikide poliitiliste, juriidiliste ja praktiliste tegutsemisviiside vahel. Eelpool nimetatud otsused rõhutavad vajadust välja töötada nõuetekohane Euroopa ühine integreeritud varjupaigasüsteem, mille raames tugevdada Dublini määrust sätetega, milles käsitletakse kriisi põhjuseid ning seeläbi panustavad asjaolusse, et üksikuid liikmesriike mõjutavad puudused ei tekitaks kahjulikke tagajärgi ei süsteemile tervikuna ega inimõiguste kaitsele,

10.

leiab, et rände mastaape silmas pidades tuleks ellu viia olulised muudatused ELi varjupaigapoliitikas ning et tõhusa poliitika ja tõhusate meetodite rakendamine olukorra lahendamiseks on muutunud kiireloomuliseks vajaduseks,

11.

tuletab meelde Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 80 viidates, et solidaarsus ning sellega seoses vastutuse õiglane jaotamine liikmesriikide vahel kujutavad endast põhimõtteid, mis juhivad kõiki ELi poliitikavaldkondi, mis on vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala raames seotud inimeste liikuvusega, s.t välispiiride haldamise ning ületamise, varjupaiga ja rahvusvahelise kaitse ning samuti immigratsiooniga. Nimetatud artikkel annab piisava juriidilise aluse Euroopa õigusmeetmetele, mille eesmärk on tõhustada solidaarsust ja edendada vastutuse õiglast jaotamist,

12.

kinnitab, et solidaarsus on otseselt seotud vastutusega ja kutsub kõiki liikmesriike üles looma korda oma territooriumil, austades ja rakendades kohustusi, mille nad on endale võtnud lepingutega rahvusvahelisel ja ELi tasandil. Komitee rõhutab sellest hoolimata, et vastutuse kitsast definitsioonist ei ole võimalik teha juriidiliselt ja praktiliselt kohustuslikku solidaarsuse eeltingimust: leidub olukordi, kus konkreetsed solidaarsuse ilmingud võivad kaasa aidata võetud kohustuste järgimisele,

13.

juhib tähelepanu asjaolule, et praeguses olukorras on varjupaigaküsimustes vajadus ELi ja liikmesriikide vahelise konkreetse solidaarsuse järele, nagu seda sätestab ELi toimimise lepingu artikkel 80, ja väljendab oma veendumust, et rahvusvahelist kaitset taotlevatele inimestele ei ole võimalik tagada ühist ja kõrgetasemelt kaitset, millele neil on õigus, ilma mehhanismideta, mis arvestaksid liikmesriikidevaheliste suurte erinevustega, nii nende territooriumil vastu võetavate majanduslikel põhjustel rändavate või rahvusvahelist kaitset taotlevate kolmandate riikide kodanike arvuga, kui nende riikide rahaliste, tehniliste ja muude rändevoogude haldamisega,

14.

tõdeb, et komisjoni teatises esitatakse hetkeolukorra analüütiline kirjeldus ja loetletakse üles olemasolevad solidaarsuse tugevdamise vahendid, kuid samas taunib, et ei ole tehtud ettepanekuid uute meetmete kohta, mis toetaksid solidaarsust ning hõlbustaksid vastutuse jagamist,

15.

kiidab heaks nõukogu algatuse välja töötada „ühtne raamnormistik” solidaarsusele „riikide suhtes, mille varjupaigasüsteemile avaldavad eri tüüpi rändevood eriti tugevat survet” (2),

16.

rõhutab ometi, et solidaarsuse ja vastutuse jagamise saavutamisele kaasa aitavad meetmed tugevdaksid inimõiguste austamist ning õigluse-, koostöö- ja poliitilise osaluse mõisteid. Nimetatud sätted peaksid järgima subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtet,

17.

tõdeb sealjuures, et Euroopa Komisjoni teatist ei ole võimalik subsidiaarsuse põhimõtte perspektiivist läbinisti analüüsida, kuivõrd see kirjeldab eelkõige viisi, kuidas olemasolevad vahendid ja ELi õigus võivad kaasa aidata solidaarsuse tugevdamisele. Sellele vaatamata palub komitee niivõrd, kuivõrd ta mainib võimalikke tuleviku algatusi, mis on seotud näiteks pagulaseks tunnistatud inimeste ümberpaigutamise arengukavade või varjupaigataotluste ühise läbivaatamisega, ning mille kohta võib arvata, et need pälvivad elavat vastukaja küsimustes (näiteks varjupaigataotluste läbivaatamine või varjupaigataotlejate vastuvõtt), mis siiani oli otseselt seotud liikmesriikide rahvusliku suveräänsusega, ning millel võib olla laiem poliitiline, juriidiline või rahaline mõju, Euroopa Komisjonil pöörata vajalikku tähelepanu nende algatuste väljatöötamisele,

18.

tõdeb, et solidaarsuse mõistel on ka välismõõde, mis avaldub solidaarsusena ELi ja teiste humanitaarkriisist puudutatud piirkondade vahel, kes võtavad ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti andmeil vastu suurema enamiku pagulastest ja rahvusvahelise kaitse taotlejatest. Selle tulemusena on äärmiselt oluline, et arengukoostöö valdkonnas teeksid liikmesriigid koostööd kolmandate riikidega eesmärgiga luua paremad majanduslikud ja sotsiaalsed tingimused ning tagada rahu. Kolmandate riikide varjupaigasüsteemide toetamist ei või pidada ELi piires rahvusvahelise kaitse tagamise kohustuse eest põgenemiseks või pagulusprobleemide ELi piiridest väljapoole suunamiseks, see peab olema asjasse puutuvate riikide majanduslike ja sotsiaalsete tingimuste parandamise vahend,

19.

kutsub pädevaid institutsioone ja ELi liikmesriike üles ELi naaberriike aktiivsemalt mõjutama kinni pidama kohustustest, mille nad on endale võtnud nii rahvusvahelise õiguse kui ELi ja selle liikmesriikide ees, eelkõige seoses nende riikidega, kes on ELiga sõlminud tagasivõtulepingud,

20.

pöörab rõhku kohalikule ja piirkonglikule tasandile, kuna seal avaldub solidaarsus ja vastutuse õiglane jaotamine poliitilise varjupaiga küsimustes. Kohalikud omavalitsused, mis asuvad ELi välispiiride lähedal, on esimesed, kus ellu viia Euroopa varjupaigaalaseid seadusi ja Euroopa ühist varjupaigasüsteemi. Samuti on suurlinnade munitsipaalasutused registreerinud põgenike ja varjupaigataotlejate arvu pideva suurenemise. Omavalitsustel on oluline ülesanne varjupaigataotlejate, pagulaste ja rahvusvahelise kaitse saajate vastuvõtmisel ning mõningates liikmesriikides kuulub nende vastutusalasse esmakontakt uute saabujatega,

21.

rõhutab, et vaatamata oma kindlale rollile jäävad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused täielikult kõrvale solidaarsusest ja vastutuse jaotamisest, mida praeguseni rakendatakse vaid liikmeriikide tasandil. Lisaks peetakse poliitilistes programmides ja dialoogides silmas rahalist koormust, mis lasub liikmesriikidel tervikuna ega pöörata tähelepanu sotsiaalsele ühtekuuluvusele avaldatavale mõjule, mida kolmandate riikide kodanike vastuvõtmine avaldab kohalikul ja piirkondlikul tasandil, olgugi, et sellega seisavad silmitsi eelkõige just kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused,

22.

näeb sellest lähtuvalt ette konkreetsete seisukohavõttude ja ettepanekute sõnastamise, tagamaks, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused saaksid aktiivselt osaleda nii pagulaste ümberpaigutamises, kui varjupaika taotlevate või selleks loa saanud inimestele osutatava abi-, toetuse ja solidaarsuse mehhanismide toimimises, arvestades sellega, et mõnes liikmesriigis on juba võetud õiguslikke meetmeid, millega antakse piirkondlikele omavalitsustele sellised ülesanded;

23.

märgib, et kohalikel omavalitsustel on oluline ülesanne oma elanikkonda teavitada ning olles omandanud rohkelt kogemusi eelkõige valitsusväliste ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega koostöö tegemise alal, võivad omavalitsused aidata muuta inimesi teadlikumaks varjupaiga ja rahvusvahelise kaitse küsimustest, avaldades nõnda positiivset mõju kohaliku kogukonna pagulaste vastuvõtu tingimustele,

24.

rõhutab, et Dublini määrus tuleb Euroopa Komisjoni 2008. aasta ettepaneku (3) raames põhjalikult läbi vaadata. Praeguseni on üksnes ELi esmase sisenemise kriteeriumi kohaldamine põhjustanud pingeid teatud liikmesriikide varjupaigasüsteemides ja sellest tulenevalt on nimetatud määruse elluviimine pelgalt geograafilise asukoha küsimus ning eirab solidaarsusideed. Komitee õhutab liikmesriike, nõukogu ja Euroopa Parlamenti välja töötama uue kriisijuhtimise menetluse ja analüüsima teatud solidaarsusele positiivselt mõjuvaid meetmeid, mis võivad kergendada praeguseni domineerivaid kahjulikke tagajärgi,

25.

tuletab meelde, et tervitas ühes varasemas arvamuses (4) Euroopa Komisjoni ettepanekut peatada Dublini määruse ülevaadatud versiooni kohaselt ajutiselt rahvusvahelise kaitse taotlejate ümberasumine, kui liikmesriik seisab silmitsi erilise kiireloomulise olukorraga ning on oht, et riigi vastuvõtusuutlikkusele, -süsteemile ja varjupaiga infrastruktuurile avaldatav surve suureneks veelgi. Mõistab sellele vaatamata sellise meetme võtmise ja kohaldamise keerukust ning liikmesriikide varjupaigasüsteemide kogu toimimist hõlmava hindamis- ja kiirreageerimismehhanismide loomist õhutavate vastu-ettepanekute asjakohasust,

26.

peab nimetatud tähelepanekuid silmas pidades vajalikuks rõhutada, et välja pakutud hindamis- ja kiirreageerimissüsteem sõltub suurelt osalt kindla ja aktuaalse informatsiooni omamisest, liikmesriikidevahelisest usaldusväärsest koostööst ja ELi suutlikkusest täita tekkivad lüngad õigel aja ja leida lahendused teada antud probleemidele. Lisaks juhib komitee tähelepanu olulisele abile, mida võivad välja pakkuda sellised organisatsioonid nagu Euroopa Varjupaiga Tugiamet, ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet, pagulaste riiklikud nõukogud, samuti valitsusvälised organisatsioonid ja eelkõige kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused,

27.

on seisukohal, et ettepanek pagulaseks tunnistatud inimeste vabatahtliku ümberpaigutamise kohta Malta pilootprogrammi eeskujul kujutab endast positiivset etappi solidaarsuse tõhustamisel. Sel põhjusel palub komitee Euroopa Komisjonil ja liikmesriikidel uurida hüpoteesi, et nimetatud ümberpaigutamine oleks teatud juhtudel kohustuslik (näiteks siis, kui asjasse puutuv liikmesriik seda nõuab või kui sellesisuline otsus on juba eelnevalt varajase hoiatamise mehhanismi protsesside käigus vastu võetud ja kui Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet on esitanud oma seisukoha selles küsimuses või kui huvitatud osapooled avaldavad vastavat nõusolekut). Komitee kutsub Euroopa Komisjoni ja liikmesriike üles tõsiselt analüüsima, kas rahvusvahelise kaitse taotlejaid võiks ka ümber paigutada ning sellega seoses palub komisjonil vaadata üle sellel teemal läbi viidud õigus-, majandus- ja tehnilised uuringud (5),

28.

tõdeb, et ümberpaigutamisel on ilmnenud praktilisi ja õiguslikke raskusi, kuna puudub rahvusvahelise kaitse kohta langetatud otsuste vastastikuse tunnustamise kord; nõuab sellega seoses, et Euroopa Komisjon kaaluks vajalikke meetmeid sellise olukorra lahendamiseks,

29.

märgib oma nõusolekut ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti ettepanekuga välja töötada ümberpaigutamissüsteemi toimimist tagav mudel, mis võtaks arvesse selliseid andmeid nagu asjaomase riigi SKP, territooriumi ulatus, loodusvarad ja muud ressursid, rahvaarv, vastuvõtuvõimalused, kohalikud ja piirkondlikud eripärad, varjupaigataotlejate koguarv, aga ka ümberasustamise kohustusi (6),

30.

tervitab Euroopa Parlamendi hiljutist otsust, millega viidi lõpule Euroopa ühine ümberpaigutamise programm, mis komitee arvates aitab kaasa solidaarsuse välismõõtme tugevdamisele ning kutsub liikmesriike üles edaspidi kinni pidama ÜRO Paguaste Ülemvoliniku Ameti programmide raames võetud kohustustest,

31.

annab positiivse hinnangu varjupaigataotluste ühise läbivaatamise väljavaadetele, milles osaleksid nii paljud liikmesriigid kui võimalik, Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet ja võib-olla ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet, pöörates sealjuures tähelepanu asjaolule, et nimetatud arengu elluviimisel tuleb austada rahvusvahelise kaitse taotlejate avalduste individuaalse läbivaatamise põhimõtet. Komitee kutsub sellest lähtuvalt Euroopa Komisjoni üles läbi viima õigus-, majandus- ja tehnilise uuringu ning selle kohta komiteele teatise esitama,

32.

samuti leiab, et solidaarsuse spetsiifilise ja erilise vahendina on oluline tähtsus direktiivil 2001/55/EÜ ajutise kaitse andmise kohta ümberasustatud isikute massilise sissevoolu korral ja meetmete kohta liikmesriikide jõupingutuste tasakaalustamiseks, kuigi seda ei ole senini kunagi kohaldatud. Samuti leiab, et on aeg nimetatud määruse läbivaatamiseks, et oleks objektiivsetele ja kvantitatiivsetele kriteeriumitele tuginedes lihtsam tõdeda, et praegu leiab aset ümberasustatud isikute massiline ränne, analüüsides muuseas võimalust läbivaatamise algatamiseks ühe või mitme piirkonna esitatud vastavasisulise palve korral,

33.

tunneb heameelt selle üle, et direktiivi 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta on muudetud, tänu millele hõlmab see nüüd ka rahvusvahelise kaitse saajaid. Praktikas tähendab see laiendus, et pärast viieaastast riigis viibimist ning teatud tingimuste täitmist võivad pagulaseks tunnistatud isikud ümber asuda mõnda teise liikmesriiki, kui see, mis neile algselt rahvusvahelise kaitse andis. Olgugi, et tegu ei ole solidaarsuse meetmega kitsas tähenduses võib nimetatud otsus lõpuks kaasa aidata pingete maandamisele ja paremale integratsioonile. Selle tulemusena õhutab komitee liikmesriike kiiresti oma riigi õigusesse üle võtma muudetud direktiivi 2011/51/EL (7),

34.

tõdeb, et praktiline koostöö kujutab endast Euroopa ühise varjupaigasüsteemi alustala ja tunnustab ELi asutuste suurt panust, esimesena tuleks neist mainida Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametit, aga ka Frontexit, mis pakkus abi teatud erakorraliste olukordade lahendamisel, näiteks Malta ja Kreeka juhtumite puhul, kuid sedastades samas, et nimetatud spetsialiseerunud asutuste tegevus peab olema kooskõlas rahvusvahelise kaitse taotlejate inimõiguste kaitse tagamisega,

35.

on seisukohal, et eelkõige tuleb vältida tavasid, mille tulemusena ei ole võimalik kasutada varjupaiga taotlusavalduse esitamise õigust. Sellest tulenevalt palub komitee Frontexil pöörata talle usaldatud ELi välispiiri kaitse ülesannete täideviimisel rohkem rõhku inimõiguste austamisele. Komitee leiab, et esimene samm selles suunas tehti Frontexi asutamisakti hiljutise muutmisega, millega kohustati nimetatud ametit välja töötama põhiõigustealase strateegia, rajati nõuandefoorum ning loodi inimõigustega tegeleva ametniku ametikoht (8). Sellega seoses tunnistab ülesannet, mida tõenäoliselt hakkab täitma Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet, kes juba tegeleb inimõiguste olukorraga ELi välispiiril (9), ja õhutab selles valdkonnas uurimisi laiendama ning oma nõuandeid ja teadmisi jagama ka Frontexi ja Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametiga,

36.

rõhutab vajadust parandada Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti tegutsemis-suutlikkust, et see saaks tõhusamalt aidata kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi vahetu toetuse, kogemuste ja tehnilise oskusteabe abil, ning nõuab omavalitsuste aktiivsemat kaasamist selle ameti nõuandvasse foorumisse; tervitab Euroopa Komisjoni esitatud kavatsust hinnata 2013. aastal Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti tegevuse mõju ja väljendab huvi selles ettevõtmises osaleda,

37.

leiab, et haridusel on oluline tähtsus Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti koostöö tegemise spetsiifilise meetmena ning pöörab rõhku parema ühtsustamispraktika võimalikkusele, mis kaasneks Euroopa varjupaigaalase kava lõpule viimise ja täieliku rakendamisega. Nimetatud ideid silmas pidades teeb komitee Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametile ettepaneku kavandada õppeprogrammid, mis oleksid mõeldud kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ametnikele sel määral, mil nad osalevad rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtmisel,

38.

tõdeb, et viimaste aastate jooksul on EL kasutusele võtnud hulga vajalikke vahendeid, millest esmatähtis on Euroopa Pagulasfond, mis võimaldab liikmesriikidel Euroopa varjupaigapoliitikat paremini kohaldada,

39.

annab positiivse hinnangu lihtsustusele, mille soovitas sisse viia Euroopa varjupaiga ja rände valdkonna rahastamise mehhanismide struktuuridesse tänu ettepanekule luua rände- ja varjupaigafond, millele eraldataks rändevoogude integreeritud haldamiseks summa, mis ulatuks 3,87 miljardi euroni ning mis kataks erinevaid ühise rände- ja varjupaigapoliitika rubriike aastatel 2014–2020. Komitee loodab, et nimetatud areng toob paralleelselt kaasa menetluste sujuvamaks muutumise,

40.

rõhutab vajadust eraldada piisavad ressursid solidaarsuse tõhustamise meetmetele, mis võivad seisneda varjupaigasüsteemi alustingimuste tugevdamiseks tehtavate püüete toetamises, erilise surve all olevatele liikmeriikidele või piirkondadele konkreetse abi tagamises või ümberpaigutamise või ümberasumise programmide elluviimises,

41.

rõhutab, et on vältimatult vajalik, et varjupaiga ja rahvusvahelise kaitse tagamisele eraldatud vahendid oleksid ELi rahvusvaheliste kohustuste tasemel nõnda, et oleks tagatud korrakohane tasakaal ühelt poolt piiride kaitsega ja haldamisega seotud kulutuste ja teiselt poolt sekkumisega tegeleva valdkonna tegevuste vahel, viimaste näiteks on varjupaigataotlejate vastuvõtutingimused, mis kujutab endast tegevusvälja, kuhu kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused võivad anda olulise lisaväärtuse,

42.

kutsub Euroopa Komisjoni ja liikmesriike üles täielikult ellu viima partnerluspõhimõte, millele tugineb fondide toimimine, tagamaks, et kõik huvitatud pooled kohalikul ja piirkondlikul tasandil osaleksid nii rahastamise prioriteetide defineerimise kui täideviidud algatuste hindamise protsessides. Rakendamine peab toimuma raamistikus, mis on sätestatud Varjupaiga- ja Rändefondi üldsätteid kehtestava määruse ettepaneku IV peatükis[COM(2011) 752 final],

43.

sellest lähtuvalt kutsub liikmesriike üles ette nägema oma kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esindajate osalemise fondide aastaste rahastamisprioriteetide alastes poliitilistes dialoogides (10).

13.9.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 277/18

—

toetab nõudmist linnade jätkusuutliku arengu terviklike strateegiate järele ning horisontaalse ja vertikaalse koostöö järele tasandi- ja valdkonnaülesel poliitikal ja osalusel põhinevas juhtimissüsteemis, milles võetakse arvesse linnade mitmekesisust ning sotsiaalse uuendustegevuse ja tulevikku suunatud kavandamise olulisust;

—

juhib tähelepanu sellele, et kasvavale majanduslikule ja sotsiaalsele lõhenemisele meie ühiskonnas tuleb ilmtingimata vastata investeeringutega haridusse kõigile alates varasest lapsepõlvest, samuti kaasavate tööturgude, elukestva õppe, aktiivse integratsioonipoliitika ning õiglase, piisava ning meeste ja naiste puhul võrdse palgaga;

—

rõhutab, et tagatud peab olema ühiskonna jaoks oluliste vajaduste täitmine, st juurdepääsu võimaldamine elamispinnale, sõimedele, lasteaedadele ja aladele, kus lapsed saavad turvaliselt mängida ja areneda, ning kõrvaldada tuleb pere loomise või suurendamise takistused;

—

rõhutab kliimamuutuste väljakutseid ja vajadust vähendada energia tarbimist energia ringlusprotsesside ning energiatõhususe suurendamise kaudu, samuti võrgusüsteemide, avatud ja haljasalade laiendamise, uute ehitusviiside ning täiendavaid ressursse mittevajavate tervislike ja ohutute liikumisviiside abil;

—

juhib tähelepanu kultuuri ja loovuse tähtsusele mitte ainult majanduskasvu seisukohalt, vaid eelkõige elukvaliteedi, reaalselt kogetava demokraatia, rahu ja vastastikuse austuse edendamiseks;

—

rõhutab üldsuse osaluse otsustavat tähtsust poliitika kujundamisel;

—

on seisukohal, et Euroopa Liidu institutsioonide mitmekülgsed jõupingutused toetada linnu on hädavajalikud, ning kutsub üles andma eelseisval toetusperioodil selge märgi linnade toetamise kohta tugeva linnamõõtme, vahendite paindliku kasutamise ja kohaliku tasandi keskse rolli kaudu ühtekuuluvuspoliitika elluviimisel;

—

tervitab selliste jätkusuutlike rahastamisvahendite arendamist struktuuripoliitikas, mis kujutavad endast loovaid ja stabiilseid rahastamismehhanisme.

Raportöör

Hella DUNGER-LÖPER (DE/PES), Berliini liidumaa Euroopa ja föderaalasjade volinik

1.

hindab arvamuse aluseks olevat Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariigi Taani konsulteerimistaotlust ja samuti tema aktiivset osalust piirkondade ja linnade 5. tippkohtumisel, mis toimus 22.–23. märtsil 2012 Kopenhaagenis teemal „Euroopa linnakeskkond 21. sajandil”. Sellega tunnustati linnade ja piirkondade panust Euroopa integratsiooni ja nende keskset rolli strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamisel;

2.

võtab huviga teadmiseks Euroopa Komisjoni aruande „Homsed linnad – probleemid, nägemused ja edasised sammud” (oktoober 2011) ja jagab selles sõnastatud visiooni homsetest linnadest „kui suurte sotsiaalsete edusammudega kohtadest, kus on tugev sotsiaalne ühtekuuluvus, sotsiaalselt tasakaalustatud elamumajandus ning samuti sotsiaal-, tervishoiu- ja kõikidele kättesaadavad haridusteenused; demokraatia, kultuuridevahelise dialoogi ja kultuurilise mitmekesisuse platvormist; rohelise, ökoloogilise või keskkonnasäästliku mõtteviisiga kohtadest; ligitõmbavatest ja majanduskasvu soodustavatest kohtadest”;

3.

jagab aruandes „Homsed linnad” väljendatud muret tuleviku linnade pärast seoses väljakutsetega, mis kaasnevad demograafiliste muutustega, majanduskasvu peatumisega ning nõrgenenud seosega majanduskasvu, tööhõive ja sotsiaalsete edusammude vahel. Samuti peituvad ohud sissetulekute lõhede suurenemises, sotsiaalse kihistumise ja segregatsiooni suurenemises, samuti ühiskonnaheidikute arvu jätkuvas kasvus, valglinnastumises ning linnade ökosüsteemidele avalduvas kasvavas surves;

4.

rõhutab, et Euroopa Liit tervikuna võib strateegia „Euroopa 2020” eesmärgid saavutada vaid juhul, kui linnad sotsiaalse ja majandusliku innovatsiooni paigana suudavad anda oma täieliku panuse arukasse, kaasavasse ja jätkusuutlikku majanduskasvu ning majanduslikku, sotsiaalsesse ja territoriaalsesse ühtekuuluvusse;

5.

tervitab seetõttu aruandes „Homsed linnad” esitatud soovitusi tugevdada linnu järgmiste meetmete kaudu: jätkusuutlike kohalike struktuuride edendamine paindliku ja kaasava majanduse loomiseks; sotsiaalmajandusliku, kultuurilise, põlvkondade ja etnilise mitmekesisuse potentsiaali kasutamine; sotsiaalse eraldatuse ja vaesuse vastane võitlus eluaseme kvaliteedi parandamise kaudu; terviklik lähenemine keskkonna- ja energiapoliitilistele strateegiatele; ligitõmbavate avalike kohtade loomine ja säilitamine; jätkusuutlike, kaasavate ja tervist edendavate transpordisüsteemide edendamine ning tasakaalustatud territoriaalse arengu edendamine;

6.

toetab nõudmist linnade jätkusuutliku arengu terviklike strateegiate järele ning horisontaalse ja vertikaalse koostöö järele tasandi- ja valdkonnaülesel poliitikal ja osalusel põhinevas juhtimissüsteemis, milles võetakse arvesse linnade mitmekesisust ning sotsiaalse uuendustegevuse ja tulevikku suunatud kavandamise olulisust;

7.

viitab Regioonide Komitee 23. märtsi 2012. aasta Kopenhaageni deklaratsioonile, selles võetud kohustusele muuta linnad säästvamaks, sotsiaalselt kaasavamaks ja majanduslikult konkurentsivõimelisemaks ning ELi institutsioonidele sellega seoses esitatud nõudmistele, mis käsitlevad strateegia „Euroopa 2020” kinnistamist kohalikul tasandil, piisavate vahendite eraldamist ulatusliku linnapoliitika elluviimiseks, Euroopa linnade territoriaalse koostöö suuremat tähtsust ning linnade ja piirkondade olulisemat rolli Euroopa poliitika kujundamisel, samuti jätkuvaid detsentraliseerimise jõupingutusi ELi liikmesriikides ning linnadele ja piirkondadele suurema finantsvabaduse andmist;

8.

meenutab oma 10. juuni 2010. aasta arvamust „Linnade taaselustamise tähtsus Euroopa tulevases linnaarengus” ja selles sõnastatud nõudmist linnamõõtme tugevdamiseks ELi kõigis poliitikavaldkondades;

9.

tuletab meelde, et linnad on alati ühiskondlike suhete väljendus. Tuleviku linnade ülesehitust ja elukvaliteeti mõjutavad majanduslikud ja sotsiaalsed otsused ja arengud poliitilise ja majandusliku vastutuse kõigil tasanditel;

10.

sedastab, et linnade tähtsus Euroopa Liidu jaoks ulatub oluliselt kaugemale majanduslikest ja demograafilistest teguritest. Ilusad, arukad, energia- ja ressursitõhusad, keskkonnahoidlikud ja kaasavad linnad on meie ühiskonnas harmoonilise ja solidaarse kooseksisteerimise alus;

11.

toonitab, et linnad on sotsiaalsete ja majanduslike suhete tõttu tihedalt ja lahutamatult läbi põimunud neid ümbritsevate aladega, mistõttu on neil oluline roll tasakaalustatud territoriaalse arengu edendamisel;

12.

märgib antud kontekstis, et linna ja maapiirkonna senine range eristamine ei vasta enam tulevikus tekkivatele ülesannetele ning peab andma teed piirkondade koosmõjule tuginevale lähenemisviisile, mille alus on funktsionaalsus ja tihe vastastikune seotus;

13.

rõhutab, et linnatüüpide ülemaailmses võrdluses on Euroopa linnale iseloomulik demokraatlik enesemääramine, tugev kodanikuühiskond, sotsiaalne integratsioon, privaatsuse ja avalikkuse toimiv vastastikune suhe, vabaduse tagamine, emantsipeerumine ja väljakujunenud linnaehituse kultuur;

14.

märgib, et deindustrialiseerimise ja globaliseerumisega on läinud kaduma sotsiaalse ja majandusliku integratsiooni olulised alused. Nii jõukates kui ka vaesemates piirkondades otsitakse uusi strateegiaid sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamiseks, mis aga seni ei ole suutnud piirata sotsiaalse ja ruumilise eraldumise suundumusi. Pigem on sotsiaalne lõhenemine ja segregatsioon vaatamata neile jõupingutustele paljudes kohtades kasvanud ning kujutavad endast jätkuvalt märkimisväärset väljakutset kooseksisteerimisele linnades;

15.

juhib tähelepanu sellele, et kasvavale majanduslikule ja sotsiaalsele lõhenemisele meie ühiskonnas tuleb ilmtingimata vastata investeeringutega haridusse kõigile alates varasest lapsepõlvest, samuti kaasavate tööturgude, elukestva õppe, aktiivse integratsioonipoliitika ning õiglase, piisava ning meeste ja naiste puhul võrdse palgaga. Komitee rõhutab, et sellega seoses on majandusareng ja uute töökohtade loomine linnades võtmetähtsusega;

16.

nendib murega, et mõningates suurlinnades on need probleemid veelgi teravamaks muutunud, mis on kaasa toonud vägivaldseid proteste. Samuti väljendavad need paljude kodanike umbusaldust poliitiliste institutsioonide vastu;

17.

viitab demograafiliste muutuste ja ühiskonna vananemise kohalikele mõjudele, mis seavad uusi nõudmisi sotsiaalsele infrastruktuurile ja avalikule ruumile. Eakate kasvava vaesusega seoses tekib vajadus jätkusuutlike kindlussüsteemide ja teenuste järele, mis on kodanikele kättesaadavad ja taskukohased ning mille puhul võetakse arvesse kultuurilisi iseärasusi;

18.

toonitab antud kontekstis, et hoolimata praegu drastiliselt kõrgest noorte töötuse määrast sõltub Euroopa eelseisvatel aastakümnetel noortest sisserändajatest, et tagada majanduskasv ning leevendada vananemise mõjusid sotsiaal- ja tervishoiusüsteemidele. Avatud ja ligitõmbavad linnad on sisserände üks eeldus. Ometi kogevad sisserändajad ja etnilised vähemused linnades veel sageli märkimisväärset ebavõrdsust juurdepääsul haridusele, töökohtadele, eluasemetele ja arstiabile. Tõhusad kohalikud integratsioonistrateegiad on seega tulevikku suunatud rändepoliitika vajalik koostisosa;

19.

rõhutab, et tagatud peab olema ühiskonna jaoks oluliste vajaduste täitmine, st juurdepääsu võimaldamine elamispinnale, sõimedele, lasteaedadele ja aladele, kus lapsed saavad turvaliselt mängida ja areneda, ning kõrvaldada tuleb pere loomise või suurendamise takistused. Seepärast tuleb toetada kõiki meetmeid, mis aitavad kaasa rahvastiku positiivsele iibele;

20.

rõhutab kliimamuutuste väljakutseid ja vajadust vähendada energia tarbimist energia ringlusprotsesside ning energiatõhususe suurendamise kaudu, samuti võrgusüsteemide, avatud ja haljasalade laiendamise, uute ehitusviiside ning täiendavaid ressursse mittevajavate tervislike ja ohutute liikumisviiside abil;

21.

juhib tähelepanu kultuuri ja loovuse tähtsusele mitte ainult majanduskasvu seisukohalt, vaid eelkõige elukvaliteedi, reaalselt kogetava demokraatia, rahu ja vastastikuse austuse edendamiseks. Linnakultuur hõlmab ka linna ehituskultuuri säilitamist, kvaliteetset ja kõigile juurdepääsetavat avalikku ruumi ning kohalike ja piirkondlike iseärasuste arvestamist;

22.

rõhutab üldsuse osalusele suunatud elementide otsustavat tähtsust poliitika kujundamisel, et võita kodanike usaldus ja tagada nende osalemine ning tugevdada sotsiaalset ühtekuuluvust. Kodanike osalemine on võimalik ainult siis, kui linnavalitsused muudavad oma otsuste ja meetmete alused avalikuks ja läbipaistvaks;

23.

on seisukohal, et Euroopa Liidu institutsioonide mitmekülgsed jõupingutused toetada linnu toetusprogrammide ja algatustega on hädavajalikud, kuna omavalitsusüksused, kellel endal puuduvad asjaomased rahalised vahendid, sõltuvad sellisest toetusest;

24.

nendib murega, et hoolimata Leipzigi hartas deklareeritud kavatsustest ja sellega seotud poliitilisest protsessist, on liikmesriikide pühendumine linnapoliitikale viimastel aastatel pigem vähenenud kui suurenenud. Seda näitab asjaolu, et seni ei ole suudetud omistada linnapoliitilistele küsimustele prioriteetset kohta olulistes poliitikavaldkondades, nagu tööhõive, keskkond, haridus, teadus ja elamumajandus. Kõnealune probleem väljendub samuti linnapoliitiliste toetusprogrammide vähendatud eelarvetes. Seepärast tuleks ELi tasandil eraldada võimalikult kiiresti vahendid, mis võimaldaksid linnadel nimetatud mitmesugustele probleemidele paindlikult reageerida;

25.

on mures seetõttu, et omavalitsusüksuste eelarveeraldiste tase on enamikes liikmesriikides katastroofiliselt madal ja ega parane ilma sealse suunamuutuseta, võttes arvesse liikmesriikide eelarvepoliitilisi prioriteete;

26.

on seisukohal, et akuutsete sotsiaalsete, majanduslike ja ökoloogiliste ohtude tõttu ei ole senised jõupingutused kaugeltki piisavad, et kujundada Euroopa linnad nii tulevikukindlaks, et nad konkurentsivõimeliste, ilusate, arukate, energia- ja ressursitõhusate, keskkonnahoidlike ja kaasavate, sotsiaalset innovatsiooni edendavate paikadena võiksid anda täieliku panuse Euroopa Liidu sotsiaalse, majandusliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamisse ning strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide elluviimisse;

27.

oletab, et arvestades ühiskondlikke väljakutseid, on poliitilise vastutuse kõik tasandid huvitatud tugevatest, demokraatliku enesemääramisega linnadest kui Euroopa ühiskonna vundamendist. Tugev, kiirelt reageeriv ja toimiv kohalik demokraatia võib aidata otsustavalt kaasa usalduse tagasivõitmisele esindusdemokraatia kõigi tasandite institutsioonide vastu;

28.

kinnitab oma nõudmist käsitada ühiskondlikku arengut viisil, mis läheb kaugemale sisemajanduse koguprodukti (SKP) mõõtmisest, milles võetakse tõsiselt kodanike muresid ja vajadusi ning kaasatakse nad ulatuslikumalt programmide ja meetmete kavandamisse;

29.

ootab enesekindlat ja julget juhirolli valitud esindajatelt kõigil poliitilistel tasanditel rahumeelseks ja solidaarseks kooseksisteerimiseks. Arukas, kaasav ja jätkusuutlik majanduskasv võib areneda vaid rahu ja piiriüleselt reaalselt kogetava solidaarsuse tingimustes. Selle juurde kuulub aktiivne sisserändajate vastuvõtmise kultuur, mis hõlmab kultuuridevaheliste pädevuste edendamist avalikus halduses ja avalikes institutsioonides. Siia juurde kuulub ka selge ja ühene pühendumus kaitsta pagulasi ja inimesi, kes oma päritolu, usu, seksuaalse orientatsiooni, teatud sotsiaalsesse rühma kuulumise või poliitiliste veendumuste tõttu kannatavad poliitilise tagakiusamise ja diskrimineerimise all;

30.

toonitab integreeritud kohalike strateegiate olulisust vahendite kooskõlastatud ja tõhusaks kasutamiseks ning nõuab kõigi asjaomaste poliitikavaldkondade kaasamist ja osalemist. Konstruktiivne ja iseenesest mõistetav koostöö kõigi poliitiliste tasandite ja instantside vahel on oluline näitamaks kodanikele, et institutsioonid oskavad neile antud usaldusega ümber käia ja peavad kohalike vajaduste täitmist oma kohustuseks;

31.

kutsub kõigi tasandi otsuselangetajaid üles edendama tervislikku ja jätkusuutlikku liikuvust linnades ja linnade vahel. Ühistranspordivahendeid tuleb edendada nii, et need oleksid kättesaadavad kõigile rahvastikurühmadele. Komitee kutsub otsustajaid jätkuvalt üles arendama linnu Euroopa linnamudeli traditsioone järgides, integreerides eri kasutusviisid, tiheduse ja (linnaehitusliku ja arhitektuurilise) kvaliteedi;

32.

toetab uusi jõupingutusi, et parandada teadmisi linnaarengu tehniliste, sotsiaalsete, majanduslike ja ökoloogiliste aspektide kohta. See peab sõnaselgelt hõlmama ka virtuaalse ruumi olulisust elamise ja töötamise jaoks linnades ja piirkondades;

33.

rõhutab linnapartnerluste ja selliste Euroopa linnavõrgustike nagu EUROCITIES olulisust, samuti rahvusvaheliste omavalitsusüksuste vaheliste koostööprojektide tähtsust URBACTi, INTERREGi ja ETKRi raames, et parandada teadmisi ja lähenemisviise linnaarengu poliitikas. Samuti rõhutab komitee vajadust muuta see teadmistevahetus poliitika kujundamise jaoks viljakaks, eelkõige struktuurifondide valdkonnas, aga ka sellistes olulistes poliitikavaldkondades nagu üldhuviteenused, transport ja keskkonnakaitse;

34.

nõuab linnade ja piirkondade endastmõistetavat kaasamist Euroopa Liidu mitmetasandilistesse struktuuridesse kõigis poliitikavaldkondades, kus Euroopa Liidu tasandil langetatakse kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tegutsemisvõimet puudutavaid otsuseid;

35.

kutsub Euroopa Liidu institutsioone üles võtma selge kohustuse linnu tugevdada, mis kajastub Euroopa Liidu tulevase eelarve prioriteetides;

36.

rõhutab oma üleskutset viia ellu struktuuritoetuspoliitikat, mis jätab omavalitsusüksustele ka edaspidi piisavalt mänguruumi, et rakendada kohalike prioriteetide alusel väljatöötatud, investeerimis- ja sotsiaalprojektidest koosnevat fondiülest integreeritud lähenemisviisi, mis vastab kohalikele vajadustele. Selleks, et omavalitsusüksused saaksid ka tegelikkuses struktuuripoliitikat ellu viia, tuleb vähendada halduse ja kontrolliga seotud kulusid;

37.

rõhutab ühtekuuluvuspoliitika kui keskse vahendi tähtsust sotsiaalse, majandusliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamiseks, ning kutsub üles andma eelseisval toetusperioodil selge märgi linnade toetamise kohta tugeva linnamõõtme, vahendite paindliku kasutamise ja kohaliku tasandi keskse rolli kaudu poliitika elluviimisel. Võttes arvesse linnade keskset rolli sotsiaalse, majandusliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse seisukohalt, peab toetus ületama olulisel määral seni väljapakutud 5 % miinimumkvooti;

38.

rõhutab Regioonide Komitee arvamuses Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERDF) käsitleva komisjoni ettepaneku kohta esitatud üleskutseid, eelkõige mis puudutab võimalust kasutada vahendeid paindlikult ilma teatud liiki piirkondi eelistamata või diskrimineerimata, et maa- ja linnalähedased piirkonnad ei jääks ERDFi pakutavatest eelistest kõrvale. ERDFi vahendite ruumilise kontsentreerimise üle eri liiki piirkondadele tuleb otsustada partnerluses rakendatava kavandamisprotsessi raames ja seda ei saa eelnevalt määratleda. Ülesannete delegeerimine linnadele üldmääruse artiklis 99 määratletud integreeritud territoriaalsete investeeringute vahendi raames peaks olema ette nähtud võimalusena, mitte kohustusena;

39.

tervitab selliste jätkusuutlike rahastamisvahendite arendamist struktuuripoliitikas, mis kujutavad endast lisaks avalikele toetustele ka loovaid ja stabiilseid rahastamismehhanisme;

40.

rõhutab linnade ja piirkondade olulist rolli Euroopa Liidu rände- ja integratsioonipoliitika arendamisel, mille puhul võetakse arvesse kohaliku tasandi keskset tähtsust integratsiooni seisukohalt;

41.

kutsub liikmesriike üles taaselustama oma linnapoliitilised jõupingutused ja kaasama neisse algatustesse ka poliitikavaldkonnad, mis ei ole seotud ruumilise planeerimisega. Jätkusuutlik linnaareng sõltub toetavatest raamtingimustest eelkõige tööhõive-, sotsiaal-, haridus- ja keskkonnapoliitikas;

42.

toetab aktiivsemat arutelu tegutsemisvajaduse üle linnades ja linnadega. Linnade ja linnastute koostöö on ühtekuuluvuse ja tasakaalustatud arengu jaoks tingimata vajalik.

13.9.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 277/23

—

väljendab heameelt sammu üle saavutada tõeline vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala eelarveettepanekute kaudu, milles arvestatakse, kui oluline on tagada vajalikud vahendid sisserände, varjupaiga ja turvalisuse valdkonnale;

—

kinnitab esitatud muutuste olulisust kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks, sest muutustel on otsene mõju nende ülesannetele ja Euroopa Liidu elanike igapäevaelule;

—

rõhutab, et põhiõiguste ja -vabaduste üldise kaitse kontekstis on oluline reageerida turvalisusprobleemidele, mis tekivad suurenenud ülemaailmse liikuvuse tagajärjel;

—

toetab paindlikkusele ja tulemuste saavutamisele keskendumist, rõhutades, et see eeldab head planeerimist ning kõigi sidusrühmade osalemist ja nendepoolset vastutuse võtmist. Seepärast toob komitee esile vajaduse kaasata juba kavandamisetapis nii kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kui ka muud sidusrühmad, nagu rahvusvahelised organisatsioonid, kodanikuühiskond ja toetusesaajad ise, sest nemad on sageli programmide ja projektide elluviijad;

—

on seisukohal, et pakutud reformidega parandatakse juurdepääsu rahalistele vahenditele suurel määral. Küll aga julgustab komitee arendama edasi viise rahastamisvõimalusi tutvustava teabe levitamiseks. Suuremates riikides võiks kasutada kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi konsultatsioonide korraldamiseks kohalikul ja piirkondlikul tasandil, et anda suurtest linnadest kaugemal tegutsevatele organisatsioonidele ja sidusrühmadele võimalus osalemiseks.

Raportöör

Samuel AZZOPARDI (MT/EPP), Victoria (Gozo) linnapea

Viitedokumendid

1.

väljendab heameelt sammu üle saavutada tõeline vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala eelarveettepanekute kaudu, milles arvestatakse, kui oluline on tagada vajalikud vahendid sisserände, varjupaiga ja turvalisuse valdkonnale (1);

2.

toetab olemasolevate vahendite lihtsustamist, millega need liidetakse kaheks fondiks;

3.

kinnitab esitatud muutuste olulisust kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks, sest muutustel on otsene mõju nende ülesannetele ja Euroopa Liidu elanike igapäevaelule;

4.

rõhutab, et põhiõiguste ja -vabaduste üldise kaitse kontekstis on oluline reageerida turvalisusprobleemidele, mis tekivad suurenenud ülemaailmse liikuvuse tagajärjel;

5.

toonitab, et seda on võimalik saavutada sidusate meetmete rakendamisega vabaduse, turvalisuse ja õiguse valdkonnas, toetudes inimõiguste austamisele, solidaarsusele ja vastutusele, pöörates seejuures eritähelepanu soolisele võrdõiguslikkusele ja diskrimineerimiskeelule (2);

6.

on seisukohal, et tasakaal tuleb leida ühelt poolt turvalisuse ja piiriküsimuste kuluvaldkondade ning teiselt poolt selliste kuluvaldkondade vahel nagu rändajate integreerimine ja varjupaigataotlejate vastuvõtutingimused;

7.

toetab vajaduspõhist eelarvet, mis aitab luua koostoimet ELi rahastamisvahendite vahel, eelkõige struktuurifondide ja siseasjade valdkonna fondide vahel. ELi eelarves tuleks eraldada piisavad ressursid siseasjade valdkonnale nii struktuurifondide kui ka vabaduse, turvalisuse ja õiguse valdkonna erivahendite kaudu;

8.

viitab sellele, et teiste ELi ja ühenduse vahendite täiendava kasutamise äralangemine nõukogu otsuse 2007/125/JSK tühistamisega piirab oluliselt finantsvahendite kasutamise soovitud paindlikkust ja ohustab siiani Euroopa Regionaalarengu Fondi põhiselt eesmärgi 3 raames rahastatud sisejulgeoleku valdkonna piiriüleste piirkondlike projektide sujuvat jätkumist; pooldab seetõttu vastastikuse täiendavuse säilitamist ühenduse rahastamisvahendite vahel;

9.

märgib, et eelarve ja rahastamisvahendite kasutamisel on vaja teatud paindlikkust, mis võimaldaks tõelist vahehindamist määratletud poliitiliste prioriteetide valgel. Samas rõhutab komitee, et sellise paindlikkusega peab kaasas käima ressursside õiglane jaotus;

10.

pooldab sisserändepoliitikat, mis saab alguse päritoluriikides, arvestab Euroopa tööturu vajadusi ja demograafilisi muutusi ning viib süsteemini, mis on kasulik kõigile osapooltele, sh päritoluriikidele, kes nii sageli saavad kasu EList saadetavatest rahaülekannetest (3);

11.

rõhutab vajadust tugeva koostöö järele ELi tasandil, et saavutada liikmesriikide vahel parem kooskõlastamine ELi välispiiride haldamisel ning liikuda Euroopa ühise varjupaigasüsteemi suunas;

12.

toonitab vajadust läbipaistvuse järele eelarve kasutusel, et ettepanekud, projektid ja saavutatud tulemused oleksid tavakodaniku jaoks nähtavad, lihtsalt ligipääsevad ja mõistetavad;

13.

toetab paindlikkusele ja tulemuste saavutamisele keskendumist, rõhutades, et see eeldab head planeerimist ning kõigi sidusrühmade osalemist ja nendepoolset vastutuse võtmist. Seepärast toob komitee esile vajaduse kaasata juba kavandamisetapis nii kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kui ka muud sidusrühmad, nagu rahvusvahelised organisatsioonid, kodanikuühiskond ja toetusesaajad ise, sest nemad on sageli programmide ja projektide elluviijad;

14.

toonitab vajadust sõltumatu järelevalve ja hindamise järele, et tagada vahendite tõhus kasutus ja tugev juhtimine rakendusasutuste poolt. See võib motiveerida parandama institutsioonilise tasandi tulemuslikkust. Kõik sidusrühmad peavad osalema kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete näitajate valimisel. Komitee täheldab, et teatud kvalitatiivsed näitajad võivad olla tõhusad ja kulutasuvad. Komitee kutsub üles tugevdama ka Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendi kontrolli fondide üle, et tuua järelevalvesse ja hindamisse sõltumatust;

15.

on seisukohal, et pakutud reformidega parandatakse juurdepääsu rahalistele vahenditele suurel määral. Küll aga julgustab komitee arendama edasi viise rahastamisvõimalusi tutvustava teabe levitamiseks. Suuremates riikides võiks kasutada kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi konsultatsioonide korraldamiseks kohalikul ja piirkondlikul tasandil, et anda suurtest linnadest kaugemal tegutsevatele organisatsioonidele ja sidusrühmadele võimalus osalemiseks;

16.

märgib, et lisaks lihtsustamise ja paindlikkuse positiivsetele aspektidele toovad pakutud reformid kaasa ka ebakindluse ressursside jaotamisel eri sektorite ja temaatiliste küsimuste vahel. Seetõttu rõhutab komitee, et vahendeid tuleb eraldada vajaduspõhiselt põhjaliku vajaduste analüüsi alusel, seades prioriteete õigustepõhiselt. Seda on võimalik saavutada mehhanismide ja tagatiste kaudu, millega kindlustada tõhus prioriteetide seadmine, sh kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ja teiste sidusrühmade osalemine riiklike strateegiate koostamisel;

17.

rõhutab vajadust jaotada vahendid ühtlaselt sõltuvalt institutsionaalsest suutlikkusest ja projektide ettepanekutest, mitte suunata vahendid vaid vähestele abisaajatele;

18.

leiab, et ebapiisavate vahendite puhul tuleks prioriteediks seada vahendid, mille eesmärk on kaitsta inimeste põhiõigusi ja -vabadusi, sh neid, mis puudutavad minimaalset elatustaset, sooküsimusi ja varjupaigaõigust, samuti ressursid kohalike ja piirkondlike omavalitsuste suutlikkuse suurendamiseks rändevoogude haldamisel;

19.

rõhutab osaluspõhise tegutsemise tähtsust tõhusate tulemuste saavutamiseks ning toetab ettepanekuid, mis kohustavad liikmesriike looma riiklike programmide väljatöötamiseks, rakendamiseks ja järelevalveks partnerlusi kõigi asjaomaste ametiasutustega ja sidusrühmadega, sh kodanikuühiskonna ja rahvusvaheliste organisatsioonidega;

20.

kutsub seetõttu üles sidusrühmade partnerlust tugevdama ja kohustuslikuks muutma. Komitee arvates ei pruugi üldsätteid kehtestava määruse eelnõus (4) esitatud põhimõttega saavutada osalemist piisavalt siduval viisil. Kuigi kooskõlastamismehhanismid on siduvad, on teistes valdkondades palju vabadust otsustada, kas tegelikult luua mõnda toimivat partnerlust või mitte;

21.

on seisukohal, et kõigi fondidest toetatavate meetmete jaoks ühtse vastutava asutuse nimetamine ei pruugi olla asjakohane sellega kaasnevast lihtsustamisest hoolimata. Otsuste õigluse tagamiseks on vaja läbipaistvust, kontrolli ja tasakaalustatust. Komitee on mures, et võimalikud õigusprobleemid ei pruugi volitatud asutusel lubada töötada riikliku vastutava asutuse järelevalve all, ning leiab, et seetõttu peaksid määrused olema piisavalt paindlikud, et võtta arvesse kõiki ELi liikmesriikide kehtivaid eeskirju, ega tohiks sundida liikmesriike muutma oma konstitutsioonilist struktuuri, kui eesmärke on sama hästi võimalik saavutada partnerluse kaudu;

22.

tervitab sammu Euroopa ühise varjupaigasüsteemi suunas ja rõhutab samas, et selle abil tuleb püüda saavutada paremate süsteemide ja struktuuride standardid, mitte jõuda kvaliteedi üldise vähenemiseni nõrgemate süsteemide eeskujul;

23.

soovib suuremat selgust küsimuses, kas Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet kasutab ainult talle otse eraldatud vahendeid või on ametil juurdepääs ka siseasjade rahastamisvahenditele;

24.

kiidab heaks, et tunnustatud on kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tähtsust vastuvõtu- ja varjupaigasüsteemide puhul ning kolmandate riikide kodanike ja seaduslike rändajate integreerimisel;

25.

peab ideed keskenduda kõige haavatavamatele isikutele, sh inimkaubanduse ohvritele, väga positiivseks;

26.

toonitab, et integratsioonis tuleb keskenduda pikaajalistele jätkusuutlikele meetmetele, pidades meeles, et integratsioon on kahesuunaline protsess, kus meetmeid võib suunata nii vastuvõtvatele kui ka rändajate kogukondadele;

27.

soovib näha, et siseasjade rahastamisvahenditega toetatakse ka Euroopa Komisjoni soovitatud meetmeid, tunnustades mitmetasandilise valitsemise lähenemisviisi Euroopa teises integratsioonikavas (5);

28.

märgib, et Euroopa Inimõiguste Kohus ja inimõiguste asutused on hakanud täpsemalt kontrollima ELis levinud haldusaresti tavasid, ning rõhutab, et isikute kinnipidamisega seotud projektide rahastamisel tuleb tagada, et kinnipidamine oleks kooskõlas ELi õigusega ja Euroopa Inimõiguste Kohtu otsustega;

29.

toonitab, et eri liikmesriikides rahvusvahelise kaitse all olevatel perekonnaliikmetel tuleks lubada koos elada ja saada kaitset samas liikmesriigis;

30.

rõhutab, et ELi piirialad peavad varjupaiga ja rändevaldkonnas saama rohkem sobivat toetust, eelkõige eriliste raskuste korral (6);

31.

toonitab, et ümberpaigutamise kriteeriumid ja mehhanismid ei tohi olemuselt olla diskrimineerivad ning peavad keskenduma kõige haavatavamatele isikutele, pidades seejuures silmas ka ELi tööturu vajadusi, eelkõige inimeste puhul, kes on kinni jäänud piirkondadesse, kus juurdepääs tööturule on piiratud. Neis kriteeriumides ei tohiks keskenduda hästi kvalifitseeritud ja juba vastuvõtvasse ühiskonda integreerunud isikute eelistamisele;

32.

märgib, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on heal positsioonil selliste mehhanismide loomisel osalemiseks (7);

33.

on seisukohal, et solidaarsus koormatud riikide toetamisel peaks sõltuma inimõigustealasest praktikast ja ELi vastuvõtunõuete järgimisest, motiveerides nii olukorda parandama;

34.

pooldab ELi ümberasustamisprogrammi loomist ja julgustab töötama välja selge raamistiku partnerluses Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametiga, ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametiga ja valitsusväliste organisatsioonidega, pidades silmas mujal maailmas järgitavaid häid tavasid. EL peaks andma eeskuju, püüdes leida üles isikud, keda rahvusvaheline üldsus on kõige rohkem unarusse jätnud, ja pakkuda neile kaitset;

35.

toob välja vajaduse stiimulite ja eeliseid puudutava teabe järele, et suurendada liikmesriikide lubatud ümberasustatavate pagulaste arvu;

36.

rõhutab vajadust säilitada selge vahe kolmandatest riikidest ümberasumise ja ELi-sisese ümberpaigutamise vahel ning samuti mõlemast programmist abi saavate isikute arvu vahel;

37.

kinnitab taas, et programme tuleks teostada põhimõtteliselt vaid vabatahtlikkuse alusel ja kooskõlas arenduskoostöö eesmärkidega, nii et tulemuseks oleks asjaomaste inimeste jätkusuutlik integratsioon ühiskonda (8). Tagasipöördumine peab olema elujõuline ja tagama, et ei algatata uut rändeprojekti (9). Seda oleks võimalik saavutada partnerluses erialaste rahvusvaheliste organisatsioonidega, nagu Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon;

38.

märgib, et tagasipöördumisstrateegiate edu ei saa asjakohaselt mõõta vaid ainult tagasipöördujate arvu peegeldavate kvantitatiivsete näitajatega. Valida võiks näitaja, mis kajastab tagasipöördujate arvu suhet juhtumite arvusse, võttes arvesse pikaajalisi kvaliteeditegureid;

39.

rõhutab enda vältimatut osalemist ELi sisejulgeoleku parandamisel ja vajadust suurendada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste suutlikkust;

40.

rõhutab, et Sisejulgeolekufondist rahastamisel tuleb meeles pidada vajadust investeerida täiendavalt uurimistegevusse, tegeleda innovatsiooni ja eksperditeadmiste levitamisega küberjulgeoleku, kriminalistika, esmatähtsate infrastruktuuride kaitse ja linnade turvalisuse valdkondades. Euroopa Komisjon peaks seda toetama – vastavalt kasvanud vajadusele leida lahendusi järjest spetsiifilisematele ja keerulisematele küsimustele;

41.

kinnitab taas, et oluline on kaasata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused politsei- ja julgeolekukoostöösse. See võib toimuda koolituste, heade tavade tutvustamise ja ennetusprogrammide kaudu, samuti ühiste vahendite ja IT-süsteemide arendamise ja parema teabevahetuse abil;

42.

soovitab, et igas liikmesriigis tugevdataks ja kasutataks kohalike ja piirkondlike omavalitsuste olemasolevaid võrgustikke või vajadusel loodaks uusi, et soodustada heade tavade vastastikust tutvustamist sotsiaalse integratsiooni valdkonnas ning professionaalset teemakäsitlust selle kohta, kuidas vägivaldne ekstremism kohalikul tasandil tekib ja kuidas seda nähtust mõista. See võiks toetada hiljuti loodud Euroopa radikaliseerumisvastase võrgustiku tööd;

43.

soovitab Sisejulgeolekufondist rahastamise korral konsulteerida liikmesriikides üldsusega kohalikul tasandil, sealhulgas ka nendega, kes tunnevad end ühiskonnast eraldatuna. See võib aidata luua mitmetahulist pilti kohaliku tasandi kogemustest ja ettekujutustest seoses terrorismiga ja ekstremistliku mõttelaadi põhjustest;

44.

rõhutab, et rohkem tuleb uurida panga- ja äritoiminguid, et tuvastada terrorismi ja organiseeritud kuritegevuse rahastamine, mis toimub rahapesu kaudu ning kuritegevuse sidumise teel seaduslikel ajenditel tegutsevate ettevõtetega, ja tegeleda nende väljakutsetega;

45.

tuletab samuti meelde, kui oluline on kuritegelikul teel saadud vara konfiskeerimine, mis kujutab endast vaieldamatult olulist viisi võitluses igat liiki kuritegevuse vastu. Seetõttu on komiteel hea meel, et komisjon soovib seadusandlike ettepanekutega tugevdada ELi õigusraamistikku konfiskeerimise küsimustes (10);

46.

märgib, et kuigi avaliku ja erasektori partnerlusel võib olla positiivseid tagajärgi, tuleks vältida turvalisuse valdkonna erastamist;

47.

rõhutab vajadust rahastada piirkontrolli piisavalt (11). Samal ajal leiab komitee, et ebaseadusliku rändega tegelemise seisukohast on küsitav, kas suurte investeeringute tegemine piirikontrolli aitab kõige tõhusamalt ja tulemuslikumalt kaasa tuua pikaajalisi ja mõttekaid muutusi;

48.

toonitab, et piirikontrolli tegevuse üle peaks sõltumatut järelevalvet teostama mõni selline organisatsioon nagu ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet, et tagada peamiste inimõiguste, sh soolise võrdõiguslikkuse järgmine;

49.

rõhutab, et inimelud peaksid olema esikohal enne kõiki muid küsimusi. Päästetegevuse edendamise eesmärgil kutsub komitee üles suuremale koostööle ja vastutuse jagamisele liikmesriikide seas, kust päästetud isikud pärit on. Komitee arvates aitaks automaatne vastutuse jagamine päästa merel rohkem elusid;

50.

kiidab heaks muudatused, millega soovitakse suurendada hädaolukordadele reageerimise kiirust;

51.

kutsub komisjoni üles võtma endale ülesanne kavandada ja arendada piiriüleseid meetmeid, millesse kaasatakse aktiivselt ka piiriäärsed piirkonnad. See võimaldaks piirkondadel koguda kokku oma kogemused kodanikukaitse vallas ja pakkuda tugeva tegutsemisaluse, millele ehitada Euroopa päästeüksused;

52.

kutsub komisjoni üles võtma rolli, milles suureneks komisjonipoolne otsene juhtimine hädaolukordades, et säilitada teatud ülevaade ja aidata piiriülest kooskõlastamist;

53.

julgustab liikmesriike looma mitut eriala hõlmavaid meeskondi, mille ülesanne on hädaolukorras kiiresti reageerida, eelkõige juhul, kui hädaolukord on seotud erinevatest rühmadest koosnevate rändevoogudega, kus on äärmiselt vajalik omada eksperditeadmisi varjupaigaõigusest ja inimõigusest;

54.

märgib, et mõne hädaolukorra puhul võib tegemist olla pikaajaliste olukordadega ning hädaolukorda tuleb rahastada niikaua, kuni see kestab;

55.

toetab rände juhtimise sise- ja välisaspektide ja sisejulgeoleku sidusamat käsitust, märkides, et nii ebaseadusliku sisserändega tegelemiseks kui ka seaduslikule rändele keskendumiseks on vaja koostööd ja dialoogi kolmandate riikidega;

56.

märgib, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, mis on kolmandatele riikidele kõige lähemal või millel on kolmandate riikidega tugevaimad sidemed, võivad pakkuda väga olulisi sidemeid ELi koostöös nende riikidega, andes märkimisväärse panuse päritolu- ja transiidilinnade ja -piirkondade suhete ja elutingimuste parandamisse (12). Tänu koostööle kohalike ja piirkondlike omavalitsustega kandidaatriikides ja naaberriikides (nt töörühmad ja ühised nõuandekomiteed, CORLEAP, ARLEM) on komitee heal positsioonil, et edendada fondide eesmärke väljaspool ELi piire;

57.

ei näe selget seost kolmandate riikide osas toimuva arengutegevuse ja muu tegevuse vahel. Komitee kutsub üles sidususele ja kooskõlastamisele abi ja arenguvaldkonnas rahastatavate projektide ja siseasjade projektide vahel, toetudes solidaarsusele ja vastutuse jagamisele kolmandate riikidega;

58.

kutsub üles võtma tagatismeetmed, millega ära hoida seda, et liikmesriigid järgivad siseasjade rahastamisvahendite välisaspekti kaudu oma riiklikke huve, ning looma mehhanismid, millega tagada läbipaistvus liikmesriikide ja kolmandate riikide kahepoolses koostöös.

13.9.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 277/43

—

on seisukohal, et kavandatud programmid on oluliseks tugivahendiks ELi poliitika rakendamisel õiguse, õiguste ja kodakondsuse valdkonnas;

—

on seisukohal, et ettepanekud on kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega, sest need on ühelt poolt olulise piiriülese mõõtmega asjaomaste sekkumisvaldkondade jaoks ning teistelt poolt on nendega ette nähtud Euroopa õigusruumi ja õiguste rakendamine, mis nõuab piiriülese koostöö mehhanisme ja suhtlusvõrgustiku loomise võimalusi asjaomastele erialaspetsialistele. Seda ei ole tavaliselt võimalik tõhusalt saavutada ainult üksikute liikmesriikide tegevusega;

—

on seisukohal, et 2014.–2020. aasta mitmeaastase finantsraamistiku sätted võimaldavad rakendada Euroopa tasandi lisandväärtust pakkuvaid meetmeid Euroopa õigusruumi suurendamiseks ning Euroopa Liidu toimimise lepingus ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sätestatud inimõiguste edendamise ja kaitse tõhustamiseks;

—

kinnitab veel kord oma tahet ja valmisolekut toetada vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala ning edendada Euroopa kodakondsust;

—

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kaasama kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi programmide rakendamisse, eelkõige iga-aastaste tööprogrammide väljatöötamisse ja arendamisse;

—

soovitab kaasata nõuandemenetlusse Regioonide Komitee esindaja.

Raportöör

Giuseppe VARACALLI (IT/ALDE), Gerace linnapea

Viitedokumendid

1.

on seisukohal, et kavandatud programmid on oluliseks tugivahendiks ELi poliitika rakendamisel õiguse, õiguste ja kodakondsuse valdkonnas. Tegemist on programmidega, mille eesmärk on toetada liikmesriikide tegevust, et suurendada teadlikkust liidu õigusest ja poliitikameetmetest ja tõhustada nende rakendamist liikmesriikides, edendada riikidevahelist koostööd ja paremini tundma õppida võimalikke probleeme asjaomastes sekkumisvaldkondades, eesmärgiga tagada, et poliitika ja õigusnormide väljatöötamine põhineks konkreetsetel andmetel. Eelkõige on programmi „Kodanike Euroopa” eesmärk edendada Euroopa Liidu kodakondsuse arengut;

2.

on seisukohal, et ettepanekud on kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega, sest need on ühelt poolt olulise piiriülese mõõtmega asjaomaste sekkumisvaldkondade jaoks ning teistelt poolt on nendega ette nähtud Euroopa õigusruumi ja õiguste rakendamine, mis nõuab piiriülese koostöö mehhanisme ja suhtlusvõrgustiku loomise võimalusi asjaomastele erialaspetsialistele. Seda ei ole tavaliselt võimalik tõhusalt saavutada ainult üksikute liikmesriikide tegevusega;

3.

leiab, et ettepanekud on kooskõlas ka proportsionaalsuse põhimõttega, olles eelkõige kontrollinud, et nende vorm ja sisu näivad objektiivselt sobivat kavandatud eesmärkide saavutamiseks. Kolme programmi jaoks ette nähtud kogueelarve näib olevat nende eesmärkide tõhusaks rakendamiseks piisav, arvestades ka, et eelarve on jäetud samale tasemele nagu kõnealustes sekkumisvaldkondades praegu käimas olevatele programmidele eraldatud eelarve. Muu hulgas on sõnaselgelt ette nähtud ka võimalus eelarvet uue liikmesriigi ühinemise korral suurendada;

4.

tunnustab seda, et ettepanekutega koos on esitatud mõjuhinnangud, mis on üldise parema õigusloome seisukohast piisavalt põhjendatud ja täielikud, arvestades ka asjaolu, et Euroopa Komisjon konsulteeris menetlusetapis sidusrühmadega ja konsulteerimise tulemused lisati mõjuhinnangutesse ning et sarnane konsulteerimine korraldati mitmel tasandil ka kohalike ja piirkondlike omavalitsustega;

5.

on seisukohal, et 2014.–2020. aasta mitmeaastase finantsraamistiku sätted võimaldavad rakendada Euroopa tasandi lisandväärtust pakkuvaid meetmeid Euroopa õigusruumi suurendamiseks ning Euroopa Liidu toimimise lepingus ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sätestatud inimõiguste edendamise ja kaitse tõhustamiseks;

6.

loodab, et programmid aitavad jätkuvalt kaasa kodanike üha paremale arusaamisele Euroopa Liidust, eelkõige innustades kodanikke aktiivselt osalema, ning aitavad märkimisväärselt suurendada teadlikkust;

7.

loodab, et õiguste ja kodakondsuse programmi (seoses erieesmärgiga „aidata edendada liidu kodakondsusest tulenevaid õigusi”) ja programmi „Kodanike Euroopa” (seoses üldeesmärgiga „(…) suurendada kodanike osalussuutlikkust Euroopa Liidu tasandil” ja erieesmärgiga „julgustada ELi tasandil demokraatlikku kodanikuosalust, (…)”) rakendamine võimaldab muu hulgas ka arendada Euroopa kodanike teadlikkust neile hiljuti Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrusega (EL) nr 211/2011 kodanikualgatuse kohta otseselt antud võimalusest teha komisjonile õigusakti ettepanekuid ELi pädevusse kuuluvates küsimustes, kusjuures on ette nähtud, et neid algatusi võivad edendada või toetada organisatsioonid;

8.

kinnitab veel kord oma tahet ja valmisolekut toetada vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala ning edendada Euroopa kodakondsust;

9.

peab õiguste ja kodakondsuse programmile viidates vajalikuks rakendada seoses soolise aspektiga asjakohaselt ja tõhusalt määruse ettepaneku järgmisi sätteid: põhjendus 12 kolme eelneva programmi jätkumise ja nende edasiarendamise kohta, omistades erilist tähelepanu eriprogrammile laste, noorte ja naiste vastu suunatud vägivalla ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks ning ohvrite ja riskirühmade kaitsmiseks (programm „Daphne III”) ning ELi tööhõive ja sotsiaalse solidaarsuse programmi „Progress” osadele „Sooline võrdõiguslikkus” ja „Mittediskrimineerimine ja mitmekesisus”, ning artikli 4 („Erieemärgid”) punkt b omistades erilist tähelepanu erieesmärgile keelata soo alusel toimuv diskrimineerimine ning kohaldada naiste ja meeste võrdõiguslikkuse põhimõtet;

10.

tunneb põhimõtteliselt heameelt kavatsuse üle asendada kuus ajavahemikuks 2007–2013 kavandatud programmi kahe programmiga, olles seisukohal, et programmide vähendamine võib muuta kavandatud meetmete haldamise sujuvamaks ja tõhusamaks, pidades muu hulgas silmas soovitud paremat keskendumist vahendite jaotamisele ja komisjoni poolt asjaomase ettepaneku finantsselgitustes kirjeldatud geograafilise tasakaalustamatuse vältimist käimasolevates programmides;

11.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kaasama võimalikult suures ulatuses kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi programmide rakendamisse, eelkõige iga-aastaste tööprogrammide väljatöötamisse ja arendamisse;

12.

soovitab komisjonil seada eesmärgiks jätkata taotluste kvaliteedi eelkontrolli mehhanismide täiustamist, viidates erakordselt asjakohasele võimalusele, mis on kavandatud ja kinnitust leidnud ning mille kohaselt kavandatud meetmetes saavad osaleda ka eraõiguslikud organid;

13.

juhib tähelepanu sellele, et vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva alaga seonduvad probleemid kuuluvad eelkõige kohalike ja piirkondlike omavalitsuste huviorbiiti, arvestades nende otsest mõju Euroopa Liidu kodanike igapäevaelule ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tegevusele, samuti asjaolu, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on kõnealuses valdkonnas palju olulisi volitusi;

14.

rõhutab, et subsidiaarsus ning kodaniku- ja elanikulähedus tähendavad kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks otsest lähenemist kodanike mureküsimustele ja püüdlustele, mille jaoks suudavad kohalikud ametiasutused sageli ellu viia uuenduslikke ja asjakohaseid lahendusi;

15.

märgib eelkõige seoses programmiga „Kodanike Euroopa”, et osalemine sõpruslinnade projektis - tegevus, mida programmis sõnaselgelt toetatakse - on võimaldanud väga väärtuslikku kogemuste vahetamist eri piirkondades asuvate kogukondade vahel edukate, ära proovitud algatustega, mida kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on ellu viinud kodanikutunde edendamiseks ja arendamiseks;

16.

väljendab poolehoidu kolmes määruse ettepanekus ette nähtud võimalusele, et programmides saavad osaleda kõik avalik-õiguslikud asutused, nende hulgas kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused. Komitee leiab siiski kõnealuses kontekstis, et taotlusmenetlused ei tohiks olla liiga koormavad, eelkõige seoses programmide kavandatud vastastikuse täiendavuse ning sellega seonduva hea võimalusega kasutada eri programmidele eraldatud vahendeid, tingimusel et rahastamine katab erinevaid kuluartikleid;

17.

kinnitab juba oma varasemates arvamustes avaldatud toetust programmides seatud eesmärkidele, korrates komitee tahet edendada ja soodustada programmide kasutamist ka naaberriikides oma koostööorganite kaudu (töörühmad, ühised nõuandekomiteed, CORLEAP, ARLEM) kooskõlas asjaomaste koostöölepingutega ja koostöös komisjoniga;

18.

kinnitab veel kord tõelise, kodanike teenistuses oleva vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala väljakujundamise tähtsust maailmas, mida iseloomustab üha suurem liikuvus. Kooskõlas Regioonide Komitee kauaaegse tegevusega põhiõiguste kaitse mitmetasandilise süsteemi tagamisel tunneb komitee heameelt edusammude üle, mis on tehtud kodanikekeskse vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala väljakujundamisel;

19.

peab alati vajalikuks ühendada tasakaalustatult turvalisuse ning põhiõiguste ja -vabaduste kaitse küsimused, rakendades vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal ühtlustatud vahendeid. Kõnealuses kontekstis ei saa jätta rõhutamata asjaolu, et kuigi Euroopal on inimõiguste kaitsmiseks tugev õiguslik raamistik, tuleb seda praktikas üha paremaks muuta, et tagada nende õiguste tõhus kasutamine;

20.

märgib positiivsena, et kuigi programmidel on erinevad eesmärgid, aitavad kõnealused kolm programmi tervikuna tõsta kodanike teadlikkust oma kodakondsuse Euroopa mõõtmest, sest see on Euroopa integratsiooniprotsessis osalemise ning Euroopa demokraatia ülesehitamise ja suurendamise vahend;

21.

kordab hiljuti vastu võetud arvamuses uue, 2013. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku kohta märgitud kaalutlust, kus komitee juhtis tähelepanu vajadusele kindlustada piisavad vahendid põhiõiguste, demokraatia ja kodanike osalemise edendamiseks, et ehitada üles Euroopa kodakondsus, kinnitades samuti, et programmi „Kodanike Euroopa” jaoks on esmatähtis seada programmi keskmesse partnerlused kodanikuühiskonna toetamiseks Euroopa tasandil, ja ühtlasi täheldades, et ELi julgeolek on tihedalt seotud demokraatia, hea valitsemistava ja õigusriigi arenguga kolmandates riikides ning et ELi ülesanne on edendada neid väärtusi kogu maailmas;

22.

tuletab samuti meelde, et komitee on varem juhtinud tähelepanu sellele, et kasulik oleks toetada mitmesugust territoriaalset koostööd selliste projektide ja meetmete elluviimiseks, mille eesmärk on muuta ELi kodakondsus tegelikkuseks ja mis võivad aidata vähendada takistusi, halduskoormust ja bürokraatiat, muu hulgas piiriüleste teenuste arvukate parimate tavade levitamise kaudu, näiteks tervishoiu ja mitmekeelsuse valdkonnas;

23.

avaldab lootust, et nende esmatähtsate valdkondade raames ette nähtud meetmetele pööratakse iga-aastastes tööprogrammides põhitähelepanu, eelkõige seoses programmidega „Õigused ja kodakondsus” ja „Kodanike Euroopa”;

24.

tunnistab, et eelmise kuue programmi liitmine kahte tulevasse programmi „Õigusküsimused” ja „Õigused ja kodakondsus” ning programmi „Kodanike Euroopa” ümbersõnastamine võib muuta paindlikumaks prioriteetide kindlaksmääramise seitset aastat hõlmava programmitöö raames, vähendades Euroopa tasandi juhtimiskulusid ja programmis osalejate halduskoormust ning võimaldades asjakohasemat ja tõhusamat valdkonnaülesust projektides, millega soovitakse saavutada kõnealuste programmide raames eri eesmärke;

25.

viidates eelkõige õigusküsimustele, soovib Regioonide Komitee veel kord korrata, et justiits- ja sisepoliitika meetmeid tuleks kooskõlastada teiste ELi poliitikavaldkondadega ja neisse hõlmata, eelkõige ELi välispoliitikasse ning majandus- ja sotsiaalpoliitikasse, sest poliitikavaldkondade parem kooskõlastamine suurendaks nende üldist tõhusust;

26.

jagab seisukohta, et kodakondsuse edendamine on läbiva tähtsusega teema, mida tuleb arvesse võtta teistes Euroopa Liidu meetmetes, mille puhul on oluline kavandatud koostoime ühinemiseelse abi rahastamisvahendiga, et tagada tulevaste ELi kodanike teavitamine Euroopa kodakondsusest ning see, et nad tunneksid üha paremini oma õigusi ja kohustusi;

27.

loodab seega, et rakendatakse konkreetseid lahendusi, mis võimaldavad kavandatud programmide täiendavust ja koostoimet liidu teiste vahenditega, kutsudes komisjoni üles andma järjepidevalt teavet rakenduskorra kohta, mille abil on kavas tagada kõnealune täiendavus ja koostoime;

28.

väljendab muret selle üle, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel puuduvad objektiivselt piisavad võimalused, et tõhusalt osaleda iga-aastaste tööprogrammide väljatöötamisel ja kolmest eriprogrammist vähemalt kahe hindamisel: kodanike Euroopa ülesehitamise protsessis ei või kunagi kõrvale jätta kohalike ja piirkondlike omavalitsuste konkreetset osalust igal etapil, kuna tegemist on institutsiooniliste tasanditega, mis on olulise tähtsusega otsustusprotsesside suurima võimaliku demokraatliku legitiimsuse tagamiseks;

29.

soovib seetõttu, et Regioonide Komitee kaudu tagataks kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ametlik osalemine programmide „Õigused ja kodakondsus” ning „Kodanike Euroopa” iga-aastaste tegevusprogrammide väljatöötamisel;

30.

arvestades komisjoni vahe- ja järelhindamise aruandeid õiguste ja kodakondsuse programmi kohta, on komitee seisukohal, et suudab anda kvaliteetse panuse, nagu on ametlikult ette nähtud programmis „Kodanike Euroopa”. Komitee taotleb seetõttu, et asjaomane säte lülitataks konkreetselt ka õiguste ja kodakondsuse programmi;

31.

nõuab, et õiguste ja kodakondsuse programmi erieesmärkide saavutamise mõõtmine sõltuks ka kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete andmete kogumisest kõnealuste õiguste austamise, kasutamise ja rakendamise kohta, kuna komitee arvates ei ole see, kuidas õigusi Euroopas tajutakse, asjakohane näitaja tulemuste mõõtmisel. Komitee juhib antud kontekstis tähelepanu ka Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti ja Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi tegevusele vastavate näitajate ja võrreldavate uurimuste väljatöötamisel;

32.

jagab arvamust, et praegustel programmi ettepanekutel peaks olema oluline roll Euroopa kodanike jaoks kavandatud teadlikkuse suurendamise ja teavitustegevuses, eelkõige seoses täieliku juurdepääsuga teabele, mis on üha hädavajalikum selleks, et poliitikas aktiivselt osaleda – seda põhimõtet on komitee juba varem rõhutanud, kutsudes oma liikmeid üles tegutsema selle nimel, et teabe kättesaadavus oleks liikmesriikides tõhusalt tagatud;

33.

on õigusprogrammi suhtes seisukohal, et riikide kohtusüsteemide töötajate vahetuse kavandatud jätkumine Euroopa õigusalase koostöö võrgustiku laiemas kontekstis tugevdab järk-järgult kohtusüsteemide vastastikust tunnustamist, parandades ka vastastikust usaldust;

34.

toetab seetõttu täiel määral ettepanekut rahastada kohtusüsteemide töötajate koolitamist vastavalt õigusprogrammi ettepaneku artiklis 6 sätestatule, sest väljaõpe ja teadmised on õiguspõhise Euroopa ülesehitamise põhielemendid;

35.

soovitab sellele aspektile erilist tähelepanu pöörata, et tagada kohtusüsteemi kõigi (nii avaliku kui ka erasektori) töötajate tõhus kaasamine;

36.

on seisukohal, et õiguste ja kodakondsuse programmi raames rahastatavad koolitusmeetmed peaksid hõlmama ka Euroopa kodakondsuse alast koolitust neile, kes kavatsevad omandada mõne liikmesriigi kodakondsuse, ning kooliealistele. Komitee tervitab ja toetab põhimõtet edendada noorte kodanikuaktiivsust hariduse kaudu;

37.

toetab programmi ettepanekus ette nähtud veebiõppe moodulite arendamise rahalist toetamist, mis on kooskõlas Regioonide Komitee üleskutsega edendada kodanikuõpetuse meetmeid meedia ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia abil;

38.

näeb ka õigusprogrammis ning õiguste ja kodakondsuse programmis sobivat vahendit selleks, et tugevdada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste olulist piiriülese koostöö potentsiaali vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala küsimustes;

39.

toetab põhimõtteliselt valdavalt tulemustele orienteeritud lähenemisviisi, mille komisjon on valinud kolme programmi jaoks ning mis keskendub eelkõige mõõtmisnäitajate kasutamisele, et hinnata programmides seatud eesmärkide saavutamist. Komitee juhib siiski tähelepanu sellele, et täielik näitajate loetelu on esitatud ainult programmi „Kodanike Euroopa” ettepanekus, samas kui näiteks õigusprogrammi ettepanekus on iga eesmärgi kohta kindlaks määratud ainult üks näitaja ning viidatakse tervele reale määratlemata näitajatele. Seetõttu teeb komitee ettepaneku koostada põhjalikum üldine loetelu, mis hõlmab lisaks kvantitatiivsetele parameetritele ka kvalitatiivseid parameetreid;

40.

juhib tähelepanu sellele, et programmi „Kodanike Euroopa” ettepanek kehtestab paindlikuma struktuuri kui praegu kehtiv programm, ning seetõttu ei ole vaja jaotada eelnevalt vahendeid uue programmi raames ellu viidavate eri meetmete vahel;

41.

leiab sellega seoses, et sõpruslinnadele peaks lisaks programmi raames eraldatavale jätkuvale toetusele olema ette nähtud ka kindel eelnevalt kindlaksmääratud summa, mis vastavalt praegusele programmile on peaaegu kolmandik kogu eelarvest ning mis tuleks säilitada samal tasemel;

42.

soovitab seega, et piisav osa programmile „Kodanike Euroopa” eraldatud kogueelarvest oleks mõeldud sõpruslinnade raames toimuvale tegevusele, arvestades eelkõige sõpruslinnade olulist tunnustatud tähtsust tugevate ja jätkusuutlike kontaktide loomisel kodanike, sealhulgas kolmandate riikide kodanike vahel;

43.

viitab asjaolule, et kuna Euroopa Parlament ja nõukogu võtsid hiljuti kasutusele Euroopa kultuuripärandi märgise, et väärtustada liikmesriikide ühist kultuuripärandit, arvestades samal ajal rahvuslikke ja piirkondlikke erinevusi, peaks ka programmi „Kodanike Euroopa” raames seatud eesmärkide saavutamiseks olema võimalik kasutada selle uue märgisega tähistatud paikade potentsiaali sarnaselt sellega, kuidas Euroopa kultuuripealinnad edendavad Euroopa identiteeti ja kodakondsust.

13.9.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 277/51

—

tervitab komisjoni katseid ühtlustada ja lihtsustada kasvuhoonegaaside seire- ja aruandlusnõudeid, kuid esitab komisjoni ettepanekule muudatusettepanekud piirkondliku mõõtme lisamiseks kasvuhoonegaaside heite ning prognooside ja vähese CO2-heitega arengu kavade osas;

—

soovib, et kõik kasutatavad andmed ja meetodid oleksid üldsusele kättesaadavad ja mitte eraomandis, läbipaistvad ja seega paljundatavad ning dubleerimise vältimiseks sätestatud mõne organi, nt Euroopa Keskkonnaameti poolt. See lihtsustaks poliitika kujundamist mitmetasandilise valitsemise korral;

—

on seisukohal, et territoriaalne mõju heitele peaks olema oluline arutlusteema komisjoni üldises poliitikas, programmides, rahastamisel ja projektides;

—

palub komisjonil pöörata tähelepanu sellistele algatustele nagu linnapeade pakt, ClimAct Regions, carbonn ja EUCO2 80/50, mis on näited tipptasemel rahvusvahelise töö kohta piirkondlikul tasandil CO2-heite vähendamiseks;

—

soovitab ühtlustada liikmesriikide prognoosid sidusate prognooside kogumiks, mille hulka on arvatud aruandlus taastuvenergia kasutamise ja energiatõhususe kohta;

—

kordab Durbanis toimunud ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 17. istungjärgul ja eelmistel ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni konverentsidel tehtud üleskutset tunnustada kohaliku ja piirkondliku tasandi meetmeid kliimamuutuste mõju leevendamiseks ja nendega kohanemiseks.

Raportöör

Neil SWANNICK (UK/PES), Manchesteri linnavolikogu liige

Viitedokument

Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus kasvuhoonegaaside heite seire- ja aruandlusmehhanismi ja kliimamuutusi käsitleva muu olulise ELi ja riikliku teabe esitamise kohta

COM(2011) 789 final

—

kasvuhoonegaaside (KHG) heite ning

—

prognooside ja vähese CO2-heitega arengu kavade osas;

—

üldsusele kättesaadavad ja mitte eraomandis,

—

läbipaistvad ja seega paljundatavad ning

—

dubleerimise vältimiseks sätestatud mõne organi, nt Euroopa Keskkonnaameti poolt.

—

ettepanek ja konsulteerimine sidusrühmadega ning sellele eelnev mõju hindamine;

—

andmekoguga koos esitatud prognooside ja kliimamuutuste mõju leevendamise meetmete kaasamine;

—

rahvusvahelise ja Euroopa seire ja aruandluse ühtlustamine ning seire- ja aruandlusmehhanismi rakendamise lihtsustamine, kuid komitee loodab, et komisjon kaasab ka piirkondlikust raamistikust tulenevad kohustused ettepaneku ulatuse laiendamiseks;

—

katsed ühtlustada ja lihtsustada seire- ja aruandlusnõudeid ettepanekus;

—

kasvuhoonegaaside ja kohaliku õhkuheite hinnangute kooskõla;

—

ELi kohanemise teabevõrgustik. Komitee loodab, et tegemist on kasuliku vahendiga riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil kliimapoliitika üle otsustajatele;

—

tähelepanu pööramine muudele mõjudele, mida lennundus globaalsele soojenemisele avaldab.

—

Ettepanekus on selgelt mainitud, et kohanemine on kohalik probleem, aga leevendamise kohta pole seda selgelt mainitud, mistõttu võib see pikaajalises perspektiivis pärssida leevenduspoliitika tõhusust.

—

Puuduvad juhised selle kohta, mida ettepaneku reguleerimisala tegelik laienemine liikmesriikidele kaasa toob. Seda on vaja, et vältida ülekulutuste tegemist nende poolt, kes lõpuks kõnealuse ettepaneku paljud muudatused ellu viivad.

—

Piirkondadele ei eraldata vähemalt 30 % saastekvootide enampakkumisel müümisest saadud tulust, mis on vajalik strateegia „Euroopa 2020” taastuvenergia ja energiatõhususe eesmärkide rakendamiseks.

—

Seire ja aruandluse lisanõuetest tulenev haldus-, tehniline ja finantskoormus laieneb tõenäoliselt piirkondadele ja peaks seega olema proportsionaalne.

—

Tuleks vältida andmekogudesse väikeste lisaparanduste tegemist, kui see segab leevendus- või kohanemispoliitika rakendamist.

—

Andmekogude pakutavat kasu saaks oluliselt suurendada, kui prognoosid ja vähese CO2-heitega arengu kavad arvestaksid lühi-, kesk- ja pikaajalise perspektiiviga.

—

Ettepanekust tulenevad andmed heite kohta on kesksel kohal ELi, liikmesriikide ja piirkondade strateegilisest suunast, prioriteetidest ja tegevustest aru saamisel.

—

Kasuteguri suurendamiseks tuleks need andmed siiski esitada koos põhiliste majandus- ja sotsiaaltegevuste andmetega, mida otsuste tegijad regulaarselt kasutavad.

—

Andmed heite kohta ja nende kvaliteet peaks olema ELi keskse statistika- ja andmeteenistuse otseses vastutusalas. See peaks hõlmama ka usaldusväärset läbipaistvat ja selget keskset menetlust, et kontrollida riiklike andmekogude, prognooside ja vähese CO2-heitega arengu kavade täpsust ja usaldusväärsust.

—

Iga liikmesriik peab 1990. aastast alates esitama järgnevad andmed koguheite kohta:

—

territoriaalne element võimaldab arengut ja näitajaid paremini jälgida kui üldised andmed riikliku tasandi kohta;

—

piirkonnad on kodanikele lähemal kui liikmesriigid, mis võimaldab neil üldsusele edastada kliimamuutuste teemalist teavet, mis ongi seire- ja aruandlusmehhanismi üks eesmärk.

—

Komitee palub komisjonil pöörata tähelepanu sellistele algatustele nagu linnapeade pakt, ClimAct Regions, carbonn, ICLEI ja EUCO2 80/50, mis on näited tipptasemel rahvusvahelise töö kohta piirkondlikul tasandil CO2-heite vähendamiseks.

—

See on kooskõlas piirkondliku raamistikuga.

—

See saadab kõnealuses suunas selge poliitilise sõnumi.

—

Riikliku poliitika mõju heite vähendamisel võib liikmesriigi siseselt piirkonniti erineda ning sellest tuleb aru saada.

—

Meetmeid tuleb võtta heite allikale lähemal. Kui saadud andmeid on võimalik kohapeal kasutada, on ka suurem tõenäosus, et midagi võetakse ette.

—

Lepingu artiklite 191 ja 192 kohaselt on niimoodi proportsionaalne toimida.

—

Piirkonnad panustavad heite vähendamisesse erinevalt, sõltuvalt nende majanduslikule olukorrale ja taristule. Heite vähendamise tasemed erinevad piirkonniti nii liikmesriigi siseselt kui ka üldiselt Euroopas.

—

Ehkki omavalitsused tegelevad poliitika rakendamisega otseselt, ei konsulteeri liikmesriigid nendega järjekindlalt kliimamuutuste küsimustes.

—

Kliimamuutuste mõju leevendamist ei saa saavutada ülalt alla suunatud tegevusega.

—

koostada prognoose ja vähese CO2-heitega arengu kavasid,

—

rajada seiremehhanismid,

—

tagada õigeaegne ja kulutõhus juurdepääs andmetele,

—

vältida andmete ja andmekogumisvahendite kaubaks muutumist ja kontrollimatut kasvu,

—

tagada prognooside ja vähese CO2-heitega arengu kavade kooskõla,

—

parandada andmete kvaliteeti, usaldusväärsust ja tõepärasust,

—

täita Kyoto protokollist, Cancúni kokkulepetest ja Durbani tõhustatud meetmete platvormist tulenevaid kohustusi.

—

komitee arvates tekkis mainitud probleem kategooria „1.A.3.A Tsiviillennundus” valest tõlgendamisest. Eesmärk on võrdsustada nulliga eraõhusõidukite (mitte äriotstarbeliste) heide, st hõlmatud on eelkõige kerglennukid ja helikopterid, mis kasutavad üldiselt väikeseid eralennuvälju. Seda tuleks selgelt väljendada;

—

Euroopa sadamaid kasutavate meresõidukite heite kohta metoodika puudub ning seega peaks ettepanek selgelt sätestama, et komisjon ootab enne metoodika koostamist ära vastavad õigusaktid.

13.9.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 277/61

—

tervitaks programmi eelarve oluliselt mahukamat suurendamist, võttes arvesse olulisi väljakutseid asjaomases valdkonnas, ning tunnistab samal ajal, et täpsetes arvudes ei saa kokku leppida enne, kui mitmeaastase finantsraamistiku üle peetavad läbirääkimised on lõpule viidud;

—

toetab uut integreeritud projektide põhist lähenemisviisi, ent nõuab, et sidusrühmade juurdepääsu integreeritud projektidesse ja nende osalemist projektides tuleb rohkem julgustada, samuti et peamiste oluliste valdkondade loetellu tuleks prioriteedina lisada ka merekeskkond, pinnas ja müra ning et loodaks sobivad koordinatsioonimehhanismid programmi LIFE kooskõlastamiseks ELi teiste fondidega ühises strateegilises raamistikus ja tähtsusjärestatud tegevuskavadega Natura 2000 rahastamiseks;

—

usub, et käibemaksu väljaarvamine abikõlblike kulutuste hulgast võib heidutada mitmeid potentsiaalseid taotlejaid ettepanekut koostamast, ning soovitab, et käibemaksu käsitatakse abikõlbliku kuluna, kui kasusaajad suudavad tõestada, et käibemaksu ei tagastata;

—

soovitab, et alaliste töötajate kulud jääksid abikõlblikuks tingimusel, et on tõestatud ja dokumenteeritud, et asjaomased töötajad osalevad ametlikult osa- või täisajaga projekti tegevustes;

—

teeb ettepaneku, et kaasrahastamise ülemmäära tõstetaks 85 %-ni vähem arenenud piirkondades (nagu on määratletud struktuurifondi määrustes) ja äärepoolseimates piirkondades;

—

nõuab, et programmis LIFE võivad osaleda ka ELi ülemeremaad ja -territooriumid, kes on ülemeremaade ja -territooriumide assotsieerimise otsuse pooled (nõukogu otsus 2001/822/EÜ), sest nad esindavad suurt osa ELi bioloogilisest mitmekesisusest.

Raportöör

Kay TWITCHEN (UK/NI), Essexi krahvkonnanõukogu liige

Viitedokument

Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus keskkonna ja kliimameetmete programmi (LIFE) kehtestamise kohta

COM(2011) 874 final – 2011/0428 COD

1.

kordab oma seisukohta, et programm LIFE kujutab endast olulist vahendit, mille abil rahastada kohalikku ja piirkondlikku keskkonnapoliitikat ning Euroopa lisandväärtusega projekte ning mis on aidanud mobiliseerida kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jõupingutusi. Samuti on programm aidanud luua partnerlussuhteid, tugevdades seeläbi koostööstruktuure ning lihtsustades kogemuste ja teabe vahetamist kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

2.

tervitab kavatsust jätkata programmiga LIFE uuel rahastamisperioodil. Komitee usub, et sellega tagatakse tõhusamad meetmed, luuakse koostoime ELi ja riiklike tegevuste koordineerimise kaudu ning suurendatakse keskkonna- ja kliimameetmete nähtavust;

3.

jagab komisjoni arvamust, mille kohaselt peaksid keskkond ja kliimameetmed olema enamiku ELi poliitikavaldkondade lahutamatu osa. Ent ELi peamised rahastamisvahendid ei vasta kõigile keskkonna- ja kliimaspetsiifilistele vajadustele, millest tuleneb ka jätkuv vajadus eraldi keskkonna ja kliimameetmete programmi järele, mis tugineb LIFE+-määruse (EÜ) nr 614/2007 saavutustele ajavahemikul 2007–2013. Seega täiendab programm keskkonna- ja kliimaeesmärkide läbivat integreerimist kogu ELi eelarvesse, aidates rahastada keskkonna- ja kliimaprojekte, mis ei ole rahastamise raames abikõlblikud;

4.

märgib, et praeguse programmi LIFE hindamisest nähtub, et selle mõju piirab strateegilise rõhuasetuse puudumine. Seega võetaks uue programmiga kasutusele paindlik ülalt alla lähenemisviis ning loodaks kaks eraldi allprogrammi, mis hõlmavad keskkonna- ja kliimameetmeid selgelt määratletud prioriteetidega;

5.

märgib, et seejuures on oluline, et programmis säiliks piisav paindlikkus. Prioriteetide seadmise protsess ei tohiks kaasa tuua liiga suuri piiranguid või ülemäära kategoorilisi kriteeriume. Nagu käesoleva programmi puhul, peab keskse tähtsusega olema pakutud projektide kvaliteet;

6.

on seisukohal, et programmi LIFE käsitlevas määruses tuleks eriti viidata vajadusele luua koostoime eri valdkondade vahel, nt tagada, et programmist LIFE rahastatud kliimaprojektid avaldavad positiivset mõju bioloogilisele mitmekesisusele ning keskkonnaprojektid arvestavad kliimatemaatikaga. Kuna komisjon on viidanud võimalikule koostoimele kahe allprogrammi vahel ning projektid võivad teenida mitut eesmärki, on oluline tagada selle saavutamine;

7.

kordab oma üleskutset, (1) et programm LIFE jätkaks teabevahetus- ja teavitamisprojektide toetamist, keskendudes enam teadlikkuse suurendamisele, sh säästvat arengut käsitlevale haridusele, ning kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi hõlmavate projektide edendamisele. Komitee tervitab selles kontekstis väljapakutud prioriteetset valdkonda „Juhtimine ja teave” mõlemas allprogrammis;

8.

tervitab ettepanekut, et kahe LIFE-allprogrammi sidususe tagamiseks kuuluvad nad ühe mitmeaastase tööprogrammi raamistikku, millel on üks ühine rakenduseeskirjade kogum ja mille kohta esitatakse üks pakkumiskutse, millega tegeleb ühiselt üks keskkonna- ja kliimameetmete programmi LIFE komitee, ning juhib tähelepanu sellele, et eri allprogrammide menetlused ja prioriteedid ei peaks olema erinevad;

9.

tervitab asjaolu, et Euroopa Komisjon on selle ettepaneku koostamisel ulatuslikult konsulteerinud sidusrühmade ja Regioonide Komiteega ning nende mitmeid seisukohti arvesse võtnud (2);

10.

tervitab asjaolu, et ettepaneku artiklis 3 on rõhk seatud programmi LIFE edukust mõõtvate näitajate määratlemisele. Komitee soovitab lisada näitajad, mille abil on mõõdetakse ja edendatakse head valitsemistava ja teabevahetust igas LIFE-projektis. Regioonide Komitee on teinud ettepaneku, et programmis LIFE edendataks iga LIFE-projekti puhul sihipäraseid – ja seega tõhusamaid – teavitusviise ja suutlikkuse suurendamise meetmeid;

11.

märgib, et ettepaneku artiklis 10 jäetakse välja turuletoomisele suunatud uuendustegevus, sest seda hõlmab paremini programm Horisont 2020. See võimaldab programmis LIFE keskenduda kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ökoinnovatsioonile ning selliste lahenduste leidmisele, mida väga sageli on kõige parem rakendada avaliku ja erasektori partnerluses. Seega soovitab Regioonide Komitee suunduda avaliku ja erasektori innovatsiooni ning nendevaheliste partnerluste võimaluse suunas;

12.

tervitab tõsiasja, et vastavalt Regioonide Komitee poolt nõutule (3) võimaldab ettepaneku artikkel 11 korduvaid tegevusi eeldusel, et projektid toimivad eeskujulike menetluste alusel, mida on võimalik kohaldada teistes piirkondades, ning et nende osas järgitaks järelvalve ja tulemuste avalikkusele teatavaks tegemise norme;

13.

usub, et toetus Natura 2000 rahastamiseks loodud tähtsusjärjestatud tegevuskavasid rakendavate integreeritud projektide kaudu on tulevikus kesksel kohal programmi LIFE bioloogilise mitmekesisuse prioriteetses valdkonnas. Regioonide Komitee soovib, et vastavalt iga liikmesriigi institutsioonilisele raamistikule vastutaksid kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused tähtsusjärjestatud tegevuskavade väljatöötamise eest, ning võtab teadmiseks Euroopa Komisjoni hiljuti käivitatud algatused Natura 2000 rahastamiseks (4);

14.

tervitab kindlalt tõsiasja, et programmi LIFE toetust keskkonnaalasele juhtimisele on tugevdatud seeläbi, et väljapakutud määruses on see muudetud prioriteetseks valdkonnaks (artikkel 12). Regioonide Komitee on seisukohal, et see suurendab võimalike juhtimisprojektide nähtavust ning kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused saavad sellest prioriteetsest valdkonnast olulist kasu. Regioonide Komitee on kutsunud üles toetama programmis LIFE kohalike ja piirkondlike omavalitsuste haldussuutlikkuse tugevdamist ning keskenduma enam teadlikkuse suurendamisele, sh säästvat arengut käsitlevale haridusele, ning kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi kaasavate ja ELi tasandil olulist mõju omavate projektide edendamisele (5);

15.

leiab, et selle prioriteetse valdkonnaga tuleks edendada teadmiste jagamist ELi keskkonnaõiguse rakendamise ja jõustamise kohta, tehes seda toetusvõrgustike, koolituse ja eelkõige selles valdkonnas tegevate kohalike ja piirkondlike omavalitsuste parimate tavade tutvustamise projektide kaudu Euroopa tasandil;

16.

tervitab kliimameetmete uue allprogrammi loomist, mis võib olla abiks vähem süsinikdioksiidi heitkoguseid tekitavate, ressursitõhusate ja kliimatemaatikat arvesse võtvate meetmete ja investeeringute edendamisel. Komitee tervitab seda, pidades silmas ELi rahvusvahelisi kohustusi vähendada kasvuhoonegaaside heiteid Kyoto protokolli raames ning tulevast ülemaailmset kliimakokkulepet, mille üle peetavad läbirääkimised peaksid lõpule jõudma 2015. aastaks, samuti eesmärke, mille Euroopa Liit on endale seadnud kliima- ja energiapaketi ja strateegia „Euroopa 2020” raames ning aastaks 2050 vähese CO2-heitega majanduse suunas edenemise kava kontekstis (6);

17.

märgib siiski, et pakutud eelarve on suhteliselt väike osa kogu programmist LIFE (25 %). Seega on programmi LIFE kliimaosal väga piiratud võimalused kasvuhoonegaaside heiteid märkimisväärselt vähendada. Selleks peaks programm toetama mitmesuguse keskkonnaalase kasu loomist, nt õhukvaliteedi tagamise seisukohast olulisi ja kõrge bioloogilise mitmekesisuse tasemega looduslikke alasid (turbarabad ja metsa-alad) või rohelise infrastruktuuri rajamist kui integreeritud lähenemist bioloogilise mitmekesisuse kaitsel ja kliimamuutuste mõju leevendamisel;

18.

tervitab tõsiasja, et integreeritud projektid on peaasjalikult suunatud kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise strateegiate ja tegevuskavade rakendamisele;

19.

tervitab kliimaalase juhtimise ja teabe prioriteetse valdkonna all (artikkel 16) loetletud eesmärke ja näeks Regioonide Komiteel selget roll kliimaküsimustega seotud teadlikkuse suurendamise edendamisel;